hit me with some clarity, boo

Üks vana postitus tahab saada eest ära postitatud, et uued saaksid pärast tulla.


P1250076
seisatab igatsevalt akna all päikselaigus



Täiesti vabalt võib olla, et ma mäletan seda kohta sealt raamatust valesti, aga nii ta mul meeles on. Et peategelase emal oli koer. Tobe väike pikakarvaline paljude geneetiliste puudujääkidega mingit ebaolulist tõugu toakoer. Tõenäoliselt püstise nössis kärsa ja punnis silmadega. Kehva tervise ja halva iseloomuga. Seda koera ei saanud kunagi tema sigaduste eest vastutusele võtta, koolitada, temaga pahandada ega teda karistada. Sest iga kord, kui talle püüti selgeks teha, et ta on teinud valesti, sikutas ta oma tagajala liigesest välja, heitis põrandale külili ja hakkas haledalt valulikult nitsuma.
Mõned inimesed on ka natuke nii. Iga kord, kui sa lähed talle ütlema, et kuule, nii küll ilus ei ole, korraldab ta stseeni. Vähe sellest, et ta on täis õigustust või solvumist, selgub, et tema arust on tema teod ja nende tagajärjed tervenisti tühised olnud. Eriti võrreldes kogu selle vaeva ja meelehärmiga, mida ta ise on kõigi teiste süül nii kaua pidanud kannatama. 'Mismõttes sina solvusid. Aga mina. Kas minu peale keegi ei mõtle, mida mina olen pidanud läbi elama.'

Ma olen ka seda sorti koer. 


P1250071
see on siis, kui sa oled mõisaproua uhke kuldahi ja ümberringi ajad tulevad ja lähevad


Ma olen viimastel päevadel mõelnud, kus läheb piir siiruse ja isekuse vahel. Või isekuse ja enese ja teiste vastu aus olemise vahel. Ja mis see kontrollküsimus sellel isekal/siiral inimesel peaks olema nendel hetkedel nende otsuste tegemiseks. Kuidas olla edasi siiras, minemata ära isekaks.
Kui inimesed, kes sulle on olulised, ootavad, et sa tuled nendega koos kirikusse, aga sulle ei meeldi kirikusse tulla. Päriselt siiralt ausalt teeskluste ja valedeta tõesti ei meeldi see kirikus käimise komme. Ei tundu oluline ja samas tundub, et see peaks tunduma oluline, et see päriselt oleks. Aga nad ootavad ju. Nende jaoks on see oluline, et sina tuled. Aga kas nad tahaksid, et sa tuled vastu tahtmist ja vales?
Kui mul on siiralt praegu tervenisti aus tahtmine sind sinu sõnade pärast mõne käepärase esemega visata, kui õudseid koledaid asju sa oled kõnelenud. Aga sina oled parajasti minu ees end haavatavaks ja paljaks võtnud iseenda kohta sõna võttes. Aga minult see viha ja valu on tol hetkel päriselt ja siiralt. Nii ma hetkel tunnengi. Aga see oleks ju minust isekas. Vahetult filtreerimatult reageerida. Tähelepanuahnelt kogu stseeni omale ahnitsema kukkuda: ei ole sinul valus, minul on valus, hoopis minul!
Kui tädi toob sulle kingituseks ilmatu jõleda kampsuni. Võtad pakist välja ja no on ikka jälk häbiplekk kõigi aegade riidemoele. Kui sa ütled, et sulle see ei meeldi ja sa ei pane seda tõenäoliselt kunagi selga  - isekas. Kui sa tänad viisakalt kenasti ja ütled, et tõesti hea kampsun, praegu on natuke soe, eks mõni teine päev peab proovima, kuidas istub - valelik kahepalgeline teeskleja. Kui sul on üks tore tädi, see arvatavasti näeb su ebasiiruse otsekohe läbi ka. Ega ta loll pole. Solvang tema intellektile veel takkapihta. Suhted igavesti varjutatud. Pärandusest võid suu puhtaks pühkida.
Mõni päev ma tõesti ei taha kuulda, kui kehvasti ma olen sooritanud ja milliseid vigu teinud. Ei taha tänada tagasiside eest ja küsida tähelepanelikult märkmeid tehes väärt nõuandeid enese parendamiseks. Mõni päev tahaks sellise jutu peale hoopis näiteks nutta või kedagi sõimata või lapsikult rage quittida. Kas sees aset leidvate tormide maha surumine lõhub mind rohkem kui mõtlematust tormakusest auklikuks sõtkutud suhted.

Miks sa lähed oma tohutuid tundeid tunnistama kellelegi, kellega sa iial olema ei saa ja miks sa jutustad teistele nende mineviku pahategudest, mida nad iialgi muuta ei saa ja miks sa lased inimestel oma pisaraid näha.
P1210054
õhtuti paistab päikesevalgus veidi maagiline ja kuldne, sest see tuleb läbi nii palju atmosfääri maadligi pikkamisi venides ja kogu oma teele jäävat maagiat katsutava maise maailma lõuendile projitseerides



Harjumus end popmuusikaga kursis hoida võimaldab tuletatud teostest aru saada. Ja noh, osa popmuusikat ongi küllalt haarava rütmiga ja paiguti vaimukas, niiet väga hullu ei ole. Ei ole liiga suur töö see näpuotsa pulsi peal hoidmine. Näiteks hiljuti ma avastasin sellise YouTube kanali, mis on teinud moodsaid laule korralikeks detailideni viimistletud 80ndate hittideks ja nii tore. Ja üldsegi poleks nii tore, kui ma neid hitte moodsast ajast lähedalt ei teaks ja tunneks.

Harjumus end tibiblogidega kursis hoida võimaldab Rentsi blogist täit rõõmu tunda. Niimoodi, et just lugesin ka ja üleni mõtlesin, et appi-mismõttes-tegelt. ja siis õnneks tuli Rents ja ütles paremini ja tabavamalt. Maailm rahus. Aga enda kursis hoidmine nii palju pahnaga lootuses, et ükspäev saab tunda ära ja üksmeelt ja ühiselt naerda - liiga palju tööd. Võib-olla peaks Rentsi blogiga kaasa tulema selline koduse lugemise loetelu. Sest kujuta nüüd ette, et sa loed aaaaaastaid mingit lamedat blogi ja siis selgub, et sellest ei tulegi Rentsi juures juttu, sest see ei kuulu lugemisele. Puhta raiskamine ju. Maha visatud aeg.
 

Kui aeg kukub, kas siis on ka 5 sekundi reegel.

Comments

  1. Oot, selle viimase mõtte kohta on mul üks luuletus =) (Iseasi, mille kohta mul luuletusi pole.) Et rõvedustest saab vormida rõõmu ja ilu. Oot, näe:

    Ühel laisa ehaga õhtul, mu sõber,
    istume kõik kustuva lõkke ääres,
    kuhu viskame oksi lisaks
    alles viimaste leekide
    olematust limpsates.

    Räägime pimedas läbi need lood:
    kuis võideldi mõttetuid lahinguid,
    valati verd ja sõnu.
    Nuteti väsimusest.
    Valust vaikiti.
    Naerame seejuures palju.

    Sel ööl kord jutustame, kord naerame,
    laksame üksteisele reiele.
    Patsutame õlale.
    Kused üksinda, teistest eemal
    tähtede all, sahisevas heinas,
    täiusliku rahuldusega hetkest,
    ööjahedusest.
    Naased ja tunned kuuluvust
    selle tihedaimal,
    ühegi kõhklusplekita moel,
    ja me naerame jälle.
    Koos.

    Sel ööl, mu sõber, saavad mõttekaks,
    kõik me tänased valud.
    Saavad põhjuse.
    Sõnad,
    mis voolavad välja nagu valge mäda,
    nagu need sangarlikud kahvatud verelibled,
    mis hukkusid kaitstes
    me hapraid elusid
    võitluses võõrkehade hordidega,
    need ülla ja jäleda mäda maistelised sõnad
    läbi me alkoholitoonitud suude
    seovad meid tugevamalt ühte.

    Seovad sel ööl, kunagi,
    kui haavad pole enam värsked.

    Täna elagem selle nimel!

    ReplyDelete
  2. ... reisipostitused on vähe sellised ja sellised, nagu sa isegi tead, aga no me ootame mida iganes!

    ReplyDelete
  3. Minu pere ja muud loomad. Oli küll selline lemmikloom jah :)

    ReplyDelete
  4. Rents loeb neid blogisid siis, kui tuttav Iga Blogi Lugeja ütleb Facebookis, et "issand jumal, kas sa teadsid, et ..." Nii saab kindel olla, et ainult paremad palad jõuavad lauale. :D

    ReplyDelete

Post a Comment