Ma ei mäleta, kes mulle seda raamatut soovitas. Raamatut autorilt Atkinson pealkirjaga Human Croquet. Võib-olla see oli keegi Internetist. Mõni mu virtuaalsetest kujuteldavatest sõpradest. Nad tunduvad, ausõna, nii päris. Keegi, keda ma usaldan ja armastan, ütles selle raamatu kohta midagi niisugust, mille peale ma tundsin ära midagi seesugust, et nüüd ma loen. Ja oh kui hea. Istun, luger peo peal ja fliisid ümber, kägaras oma vikerkaaretriibulises võrkkiiges ja loen ja kilkan ja judistan end õndsalt muheledes. Tahaksin minna ja sellele inimesele need paid teha selle soovituse eest, aga ma ei mäleta, kes ega millal ega kus. Aga ma saan siin öelda. Nii aitäh. Ongi hea. Soovitasid õigesti.
Ahh ja siis ma vahepeal vaatan, kui pikk see raamat on ja olen veel uuesti selle üle heameel. Sest siis see ei saa niipea otsa. Võib end tagasi hoidmata maiustada.
Kuradi neetud pealiskaudsed kiirustavad tõprad. Keegi enam ei pildista filmi peale, klõpsivad oma mobiilidega ja intstatavad ja tuiidivad ja mis need tänapäeva noorte kombed kõik olevat. Rahulikuks tasaseks tähelepanelikuks maailma ühestäheldamise hooleks pole kellelgi enam mahti. Nendesamade pärast on kõik suuremad fotopoed oma ilmutamislaborid Tartust ära kaotanud ja häda ja vilets. Sõidutavad ilmutamistvajavaid filme muudkui tallinnavahet justkui kütus puu otsas kasvaks ja osoon ei oleks juba küllaldaselt auklik. Ja nüüd mina pean kannatama. Nagu mingi ennisaegne reliikvia. Teisenevast tegelikkusest hoolimata püüdmas elus hoida kombeid ja radu, mis enam ammu kellelegi ei kõlba.
Mul on mälestus. Kunagi, kui ma olin alles väikene tüdruk ja olin millegi pärast pikalt nutnud, vedas üks täiskasvanu mu käsivart pidi peegli ette. "Vaata nüüd, kui kole sa näost oled, kui sa nutad." See oleks pidanud mu tuju paremaks tegema. Et ma nutmise järele jätaksin. Kõik olid juba tüdinud ja ma vist olin ainus, kes aru ei saanud, kui ebameeldiv ja tülikas mu undamine on. Vist jätsin ka nutmise järele, aga tuju paremaks küll ei läinud. Mäletan, et peeglist vaatas vastu paistes silmadega pisaratest märg nägu ja oma sassis heledaid juukseid igale poole turritamas. Oli küll kole. Koledam, kui ma kartnud olin. Ma ei mäleta, kas ma tol hetkel pidasin seda täiskasvanut kohutavaks mõistmatuks lollpeaks või ma olen selle sinna juurde konstrueerinud. Ma isegi ei mäleta, kes see täiskasvanu oli või kas see oli ühekordne sündmus või nii see elu tollal käiski.
Nii ja miks ma peaksin ringi käima sellise mälestusega. Võiksin ju üle saada ja lahti lasta. Ära unustada. Olla hoopis üks seda laadi naine, keda ei ole kunagi peegli ette veetud ja sunnitud oma kurbuse koledust vahtima. Mõtle, kui tore see oleks.
Autode juurde oleks vaja lisaks 'aitäh' ja 'keri eest ära' ja 'käi põrgu' väljendamisele veel olla viis, kuidas kellelegi sarkastilist vau teha. Mul oleks vaja sellist nuppu oma autole. Teeks seda kogu aeg. Üks hommik just jälle oli, nii suure tambiga oli vaja nii kurvis üleni väga mööda vrõnn-vrõnnida. Liiga lähedale ette sõita, sest tegelt ei olnud üldse ju nii kaugele näha, et seda möödasõitu siin teelõigul üle pideva joone teha, eksole. Ja siis hästi kiirendus üleni ralli väga võimekas eest ära põrutada. Püüan sarkasmi asemele mõelda hellusi. Tal on kiire. Midagi on juhtunud või juhtumas. Tema maailmas on tema saabumise aeg tema jaoks hindamatu tähtsusega. Linna sisse jõuan, istume teineteise järel Riia tänaval foori taga. Näedsa siis. Oledki terve ühe sõiduki pikkuse jagu ees. Hästi.
Now come on, come on, come on, come on and take it, Take another little piece of my heart now, baby. |
Vaatasin korraks kogemata oma kalendrisse ja seal olid Sündmused. Kellaajad. Ja Kohustused. Ühelt poolt hea oli, et vaatsin. Teiselt poolt - oli seda jama siis nüüd vaja.
Keerutan enda sees seda armastuse tundmise tunnet ja katsun, kuidas see mulle sooja annab, kannab selle läbi ihu ja varbaotsadki surisema. Siis enam ei jaksa ja panen väikesesse ahju halud. Keerutan end tekkide sisse truubi kõrval ja ootan, kuni ülemine tuba soojaks saab. Linade vahele poen, on seal ikka eelmise eemaloldud öö külm sees. Peidus alles hoitud kõigi mu tekkide varjus nagu jonn. Kuigi tuba on juba soe ja lõhnab nagu tuli.
Keerutan enda sees seda armastuse tundmise tunnet ja katsun, kuidas see mulle sooja annab, kannab selle läbi ihu ja varbaotsadki surisema. Siis enam ei jaksa ja panen väikesesse ahju halud. Keerutan end tekkide sisse truubi kõrval ja ootan, kuni ülemine tuba soojaks saab. Linade vahele poen, on seal ikka eelmise eemaloldud öö külm sees. Peidus alles hoitud kõigi mu tekkide varjus nagu jonn. Kuigi tuba on juba soe ja lõhnab nagu tuli.
Ma olen nii rahul, et sulle ka meeldib =) Sest see on raamat, kust mina naiseks olemist õppisin. Ema olemist muuhulgas.
ReplyDeleteMulle on ka seda nutmise näitamist tehtud, muidu. Ja mina mõtsin, et olen jah kole, olen nii halb ja kole ja viuuuuuuuuuuu!
Mul on praegu pahasus kõigi peale, kes on minuga seda "sa oled paha ja kole" teinud. Aga tegelt olen vastu ka hakanud. Ega ma mingi pühak pole.
Sealt samast "Inimkroketi" raamatust võetud lausega ründasin oma vanaema (TM), kes lõrises just omaenda juhtnööride järgimisel talle oma mänguasjadega ette jäänud mu 4-aastase tütre peale. Noh, stiilis "Sa oled ikka nii laisk ja lohakas tüdruk, häbi-häbi ..!" (Sest vanaema komistas täheklotside peale, mida ta muidu käskis mu tütrel muudkui võtta ja nendega mängida, sest talle tundus 4 aastat olevat viimane aeg lugemaõppimiseks.)
"Minu lapsega nii ei räägita!" urisesin mina vihaselt, paigutudes tütre ja vanaema vahele. "Häbi peaks sul endal olema!"
Siis eskaleerus asi kiiresti, karjusime nägu näo vastu, üsna varsti tõukasin vanaema pikali ja ööbisin oma tütrega Nõmme naiste varjupaigas, sest kuhugi pidin ju minema. Kuigi MINA olin vägivallatseja, mitte minu kallal ei rakendatud seda.
Enda vabanduseks oskan vaid tuua, et olin rase ja värskelt lahku läinud ja hormoonid.
Aga ausalt öelda ei ole mul enam häbi, et vanaema tõukasin. Mul on tunne, et kes iganes haavab mu lapsi, on ära teeninudki selle, et lähen nende peale möirgama nagu emalõvi. Ja kui ta siis veel minu peale vastu ka möirgab, ma võitlen.
Noh, selline pisike lugu "Inimkroketi" tähtsusest mu elus =)
Oh... see viimane foto tuletab meelde, et ma lubasin selle südame-haavaga midagi ette võtta.
ReplyDeleteHuvitav, mida ma veel lubanud olen, aga ikka veel tegemata?
Tere
ReplyDeleteTegelikult ma tean, et ma ei tea, kes Te olete.
Õigemini öeldes, ma ei tea keda olete kõige rohkem.
Kas võiks öelda, et Murca on fotograaf, blogija, luuletaja,
oma vanematele laps, enda lapsele ema jne, seda nimekirja võiks
ju jätkata.
Kõige rohkem on Murca muidugi mõista naine.
Ma leidsin selle blogi ühe teise blogi kaudu. Käin siin harva, kõiki
postitusi ei loe, loodetavasti ei ole see kohustuslik ka, sest tase
on natuke teine kui see, millega olen harjunud. Kui on olemas peavool ja
põrandaalune tase blogivõrgunduses, siis mina pean end viimasesse
kuuluvaks. Murca oma kuulub sinna kõrgharitlaste poole, peavoolu poole
rohkem siis, mille üle mul on ka hea meel.
Siinset postitust lugesin küll, aga ilmselt ma ei loe kunagi seda
raamatut, millest see postitus alguse on saanud. Keelebarjääri tõttu
piirdun nagunii ainult emakeelsete raamatutega. Ja kuna ma sihtrgupp
ka ei ole, siis pole hullu, et jutuks olev köide jääb minust kaugemale.
Millest aga ükskõikselt ei suutnud mööda minna, on teksti viimane
lõik. Ei tea, kas ma oskan end kõige paremini väljendada, kuid juhtus
see, mida väga tihti ei juhtu. Nimelt: nägin luuletust seal, kus seda
ei oleks osanud näha. Ma ei ole küll palju luuletsui lugenud, kuid
vahel on mõnda luuletust nt veebist lugedes mul tundmus, et näen
seal sõnu ja ridu küll, ainult luuletust mitte. Siin juhtus täpselt
vastupidine asi. On tekst, päevikusissekanne, mis see blogi muud on,
ja märkamatult on selle sees luuletus. Võib-olla näen graniidi sees
kuju, hobust vms, või lihtsalt tundub, jään vastuse võlgu.
Võtsin selle viimase lõigu, kopeerisin ja kleepisin faili ning murdsin
laused värssideks. Loomulikult riskin luba küsimata, mõistagi
teades, et nii Teie kui kaasblogijad tõmbavad mu seepeale pooleks ja
löövad mind vaiadena maa sisse, et nii tegin. Sest see ei ole ilus,
minna teise teksti manu ja omavolitseda. Kuid mis ma siis tegema pidanuks?
Ega minu poolne ridadepaigutus ei ole nüüd ka teab mis o jee värk, alati
võiks ju paremini, nagu ikka. Ent siiski, midagi sellist selles
viimases lõigus hoomasin. Kahes kohas tegin parandusi, loodan, et need
ei ole parandused, vaid parendused. Kui vaadata teksti vastu valgust
läbi kopeeri, saab aru, kus muudatused on tehtud.
Leidsin ka teisi Murca luuletusi
aadressilt slammpoetessmurca.tumblr.com, kuid sama teksti ei kohanud seal.
Võis ju olla, et need read pärinevad blogis mainitud raamatust või on sealt
impulsi saanud, no jah, aga mis sestki.
Mõnetine tartulik puuaguli gruuv on siin luuletuses igatahes sees, mis teeb selle
vaoshoitult hubaseks.
Keerutan enda sees seda
armastuse tundmise tunnet
ja katsun,
kuidas see mulle sooja annab,
kannab selle läbi ihu ja
varbaotsadki surisevad.
Siis enam ei jaksa
ja panen
väikesesse ahju halud.
Keerutan end tekkide sisse
truubi kõrval ja ootan,
kuni ülemine tuba
soojaks saab.
Linade vahele poen, on seal
ikka eelmise eemaloldud
öö külm sees.
Peidus alles
hoitud kõigi mu tekkide varjus
nagu jonn.
Kuigi tuba on
juba soe
ja lõhnab
kui tuli.
Korraks jäin selle blogi ette seisma, eks ma lähen jälle edasi, kauaks ei jää,
et kunagi jälle naasta.
Ah jaa. Head uut aastat!
Nii ilus.
DeleteOi, Human Croquet! See soovitaja oleks võinud mina olla. Tunnen justnagu oleks ka paid ära teeninud:)
ReplyDeleteAga soovitan veel samalt Atkinsonilt In the Museum Behind the Scenes, see on ka hästi hea.
Tuuli