I wonder how many times you've been had

P1030150
taevakarva laotus mööda diivanilauda laiali

Ma ei mäleta, kes mulle seda raamatut soovitas. Raamatut autorilt Atkinson pealkirjaga Human Croquet. Võib-olla see oli keegi Internetist. Mõni mu virtuaalsetest kujuteldavatest sõpradest. Nad tunduvad, ausõna, nii päris. Keegi, keda ma usaldan ja armastan, ütles selle raamatu kohta midagi niisugust, mille peale ma tundsin ära midagi seesugust, et nüüd ma loen. Ja oh kui hea. Istun, luger peo peal ja fliisid ümber, kägaras oma vikerkaaretriibulises võrkkiiges ja loen ja kilkan ja judistan end õndsalt muheledes. Tahaksin minna ja sellele inimesele need paid teha selle soovituse eest, aga ma ei mäleta, kes ega millal ega kus. Aga ma saan siin öelda. Nii aitäh. Ongi hea. Soovitasid õigesti.
Ahh ja siis ma vahepeal vaatan, kui pikk see raamat on ja olen veel uuesti selle üle heameel. Sest siis see ei saa niipea otsa. Võib end tagasi hoidmata maiustada.

Kuradi neetud pealiskaudsed kiirustavad tõprad. Keegi enam ei pildista filmi peale, klõpsivad oma mobiilidega ja intstatavad ja tuiidivad ja mis need tänapäeva noorte kombed kõik olevat. Rahulikuks tasaseks tähelepanelikuks maailma ühestäheldamise hooleks pole kellelgi enam mahti. Nendesamade pärast on kõik suuremad fotopoed oma ilmutamislaborid Tartust ära kaotanud ja häda ja vilets. Sõidutavad ilmutamistvajavaid filme muudkui tallinnavahet justkui kütus puu otsas kasvaks ja osoon ei oleks juba küllaldaselt auklik. Ja nüüd mina pean kannatama. Nagu mingi ennisaegne reliikvia. Teisenevast tegelikkusest hoolimata püüdmas elus hoida kombeid ja radu, mis enam ammu kellelegi ei kõlba.

PC290095
harilikud madalakarvalised kägarkivid hoiavad omasuguste ligi
päike teeb salaja pai

Mul on mälestus. Kunagi, kui ma olin alles väikene tüdruk ja olin millegi pärast pikalt nutnud, vedas üks täiskasvanu mu käsivart pidi peegli ette. "Vaata nüüd, kui kole sa näost oled, kui sa nutad." See oleks pidanud mu tuju paremaks tegema. Et ma nutmise järele jätaksin. Kõik olid juba tüdinud ja ma vist olin ainus, kes aru ei saanud, kui ebameeldiv ja tülikas mu undamine on. Vist jätsin ka nutmise järele, aga tuju paremaks küll ei läinud. Mäletan, et peeglist vaatas vastu paistes silmadega pisaratest märg nägu ja oma sassis heledaid juukseid igale poole turritamas. Oli küll kole. Koledam, kui ma kartnud olin. Ma ei mäleta, kas ma tol hetkel pidasin seda täiskasvanut kohutavaks mõistmatuks lollpeaks või ma olen selle sinna juurde konstrueerinud. Ma isegi ei mäleta, kes see täiskasvanu oli või kas see oli ühekordne sündmus või nii see elu tollal käiski.
Nii ja miks ma peaksin ringi käima sellise mälestusega. Võiksin ju üle saada ja lahti lasta. Ära unustada. Olla hoopis üks seda laadi naine, keda ei ole kunagi peegli ette veetud ja sunnitud oma kurbuse koledust vahtima. Mõtle, kui tore see oleks.

Autode juurde oleks vaja lisaks 'aitäh' ja 'keri eest ära' ja 'käi põrgu' väljendamisele veel olla viis, kuidas kellelegi sarkastilist vau teha. Mul oleks vaja sellist nuppu oma autole. Teeks seda kogu aeg. Üks hommik just jälle oli, nii suure tambiga oli vaja nii kurvis üleni väga mööda vrõnn-vrõnnida. Liiga lähedale ette sõita, sest tegelt ei olnud üldse ju nii kaugele näha, et seda möödasõitu siin teelõigul üle pideva joone teha, eksole. Ja siis hästi kiirendus üleni ralli väga võimekas eest ära põrutada. Püüan sarkasmi asemele mõelda hellusi. Tal on kiire. Midagi on juhtunud või juhtumas. Tema maailmas on tema saabumise aeg tema jaoks hindamatu tähtsusega. Linna sisse jõuan, istume teineteise järel Riia tänaval foori taga. Näedsa siis. Oledki terve ühe sõiduki pikkuse jagu ees. Hästi.



P1020142
Now come on, come on, come on, come on and take it,
Take another little piece of my heart now, baby.

Vaatasin korraks kogemata oma kalendrisse ja seal olid Sündmused. Kellaajad. Ja Kohustused. Ühelt poolt hea oli, et vaatsin. Teiselt poolt - oli seda jama siis nüüd vaja.

Keerutan enda sees seda armastuse tundmise tunnet ja katsun, kuidas see mulle sooja annab, kannab selle läbi ihu ja varbaotsadki surisema. Siis enam ei jaksa ja panen väikesesse ahju halud. Keerutan end tekkide sisse truubi kõrval ja ootan, kuni ülemine tuba soojaks saab. Linade vahele poen, on seal ikka eelmise eemaloldud öö külm sees. Peidus alles hoitud kõigi mu tekkide varjus nagu jonn. Kuigi tuba on juba soe ja lõhnab nagu tuli.


Comments

  1. Ma olen nii rahul, et sulle ka meeldib =) Sest see on raamat, kust mina naiseks olemist õppisin. Ema olemist muuhulgas.

    Mulle on ka seda nutmise näitamist tehtud, muidu. Ja mina mõtsin, et olen jah kole, olen nii halb ja kole ja viuuuuuuuuuuu!

    Mul on praegu pahasus kõigi peale, kes on minuga seda "sa oled paha ja kole" teinud. Aga tegelt olen vastu ka hakanud. Ega ma mingi pühak pole.
    Sealt samast "Inimkroketi" raamatust võetud lausega ründasin oma vanaema (TM), kes lõrises just omaenda juhtnööride järgimisel talle oma mänguasjadega ette jäänud mu 4-aastase tütre peale. Noh, stiilis "Sa oled ikka nii laisk ja lohakas tüdruk, häbi-häbi ..!" (Sest vanaema komistas täheklotside peale, mida ta muidu käskis mu tütrel muudkui võtta ja nendega mängida, sest talle tundus 4 aastat olevat viimane aeg lugemaõppimiseks.)
    "Minu lapsega nii ei räägita!" urisesin mina vihaselt, paigutudes tütre ja vanaema vahele. "Häbi peaks sul endal olema!"
    Siis eskaleerus asi kiiresti, karjusime nägu näo vastu, üsna varsti tõukasin vanaema pikali ja ööbisin oma tütrega Nõmme naiste varjupaigas, sest kuhugi pidin ju minema. Kuigi MINA olin vägivallatseja, mitte minu kallal ei rakendatud seda.
    Enda vabanduseks oskan vaid tuua, et olin rase ja värskelt lahku läinud ja hormoonid.
    Aga ausalt öelda ei ole mul enam häbi, et vanaema tõukasin. Mul on tunne, et kes iganes haavab mu lapsi, on ära teeninudki selle, et lähen nende peale möirgama nagu emalõvi. Ja kui ta siis veel minu peale vastu ka möirgab, ma võitlen.

    Noh, selline pisike lugu "Inimkroketi" tähtsusest mu elus =)

    ReplyDelete
  2. Oh... see viimane foto tuletab meelde, et ma lubasin selle südame-haavaga midagi ette võtta.

    Huvitav, mida ma veel lubanud olen, aga ikka veel tegemata?

    ReplyDelete
  3. Tere

    Tegelikult ma tean, et ma ei tea, kes Te olete.
    Õigemini öeldes, ma ei tea keda olete kõige rohkem.
    Kas võiks öelda, et Murca on fotograaf, blogija, luuletaja,
    oma vanematele laps, enda lapsele ema jne, seda nimekirja võiks
    ju jätkata.

    Kõige rohkem on Murca muidugi mõista naine.
    Ma leidsin selle blogi ühe teise blogi kaudu. Käin siin harva, kõiki
    postitusi ei loe, loodetavasti ei ole see kohustuslik ka, sest tase
    on natuke teine kui see, millega olen harjunud. Kui on olemas peavool ja
    põrandaalune tase blogivõrgunduses, siis mina pean end viimasesse
    kuuluvaks. Murca oma kuulub sinna kõrgharitlaste poole, peavoolu poole
    rohkem siis, mille üle mul on ka hea meel.

    Siinset postitust lugesin küll, aga ilmselt ma ei loe kunagi seda
    raamatut, millest see postitus alguse on saanud. Keelebarjääri tõttu
    piirdun nagunii ainult emakeelsete raamatutega. Ja kuna ma sihtrgupp
    ka ei ole, siis pole hullu, et jutuks olev köide jääb minust kaugemale.

    Millest aga ükskõikselt ei suutnud mööda minna, on teksti viimane
    lõik. Ei tea, kas ma oskan end kõige paremini väljendada, kuid juhtus
    see, mida väga tihti ei juhtu. Nimelt: nägin luuletust seal, kus seda
    ei oleks osanud näha. Ma ei ole küll palju luuletsui lugenud, kuid
    vahel on mõnda luuletust nt veebist lugedes mul tundmus, et näen
    seal sõnu ja ridu küll, ainult luuletust mitte. Siin juhtus täpselt
    vastupidine asi. On tekst, päevikusissekanne, mis see blogi muud on,
    ja märkamatult on selle sees luuletus. Võib-olla näen graniidi sees
    kuju, hobust vms, või lihtsalt tundub, jään vastuse võlgu.

    Võtsin selle viimase lõigu, kopeerisin ja kleepisin faili ning murdsin
    laused värssideks. Loomulikult riskin luba küsimata, mõistagi
    teades, et nii Teie kui kaasblogijad tõmbavad mu seepeale pooleks ja
    löövad mind vaiadena maa sisse, et nii tegin. Sest see ei ole ilus,
    minna teise teksti manu ja omavolitseda. Kuid mis ma siis tegema pidanuks?

    Ega minu poolne ridadepaigutus ei ole nüüd ka teab mis o jee värk, alati
    võiks ju paremini, nagu ikka. Ent siiski, midagi sellist selles
    viimases lõigus hoomasin. Kahes kohas tegin parandusi, loodan, et need
    ei ole parandused, vaid parendused. Kui vaadata teksti vastu valgust
    läbi kopeeri, saab aru, kus muudatused on tehtud.

    Leidsin ka teisi Murca luuletusi
    aadressilt slammpoetessmurca.tumblr.com, kuid sama teksti ei kohanud seal.
    Võis ju olla, et need read pärinevad blogis mainitud raamatust või on sealt
    impulsi saanud, no jah, aga mis sestki.
    Mõnetine tartulik puuaguli gruuv on siin luuletuses igatahes sees, mis teeb selle
    vaoshoitult hubaseks.

    Keerutan enda sees seda
    armastuse tundmise tunnet
    ja katsun,
    kuidas see mulle sooja annab,
    kannab selle läbi ihu ja
    varbaotsadki surisevad.
    Siis enam ei jaksa
    ja panen
    väikesesse ahju halud.
    Keerutan end tekkide sisse
    truubi kõrval ja ootan,
    kuni ülemine tuba
    soojaks saab.
    Linade vahele poen, on seal
    ikka eelmise eemaloldud
    öö külm sees.
    Peidus alles
    hoitud kõigi mu tekkide varjus
    nagu jonn.
    Kuigi tuba on
    juba soe
    ja lõhnab
    kui tuli.

    Korraks jäin selle blogi ette seisma, eks ma lähen jälle edasi, kauaks ei jää,
    et kunagi jälle naasta.

    Ah jaa. Head uut aastat!

    ReplyDelete
  4. Anonymous20:53

    Oi, Human Croquet! See soovitaja oleks võinud mina olla. Tunnen justnagu oleks ka paid ära teeninud:)
    Aga soovitan veel samalt Atkinsonilt In the Museum Behind the Scenes, see on ka hästi hea.

    Tuuli

    ReplyDelete

Post a Comment