Sunday, February 19, 2017

super huvitav

P1270005
koos


Ühelt poolt võiks ennast üles anda tollele blogide auhindamisele, mis nad  teevad. Sest äkki saab mingid hääled ja hääled on peaaegu sama hea kui laigid. Mitte päris nii hea kui kohvid, aga sinnakanti. See on tagasiside. Seda ikka teinekord võtaks.
Aga teiselt poolt on sel ettevõtmisel minu jaoks jätkuvalt Tallina tibiblogide maik juures (ja seega võõristus-võdinad). Ja mu võiduvõimalus on nullilähedane. Eriti arvestades mu kategooriat. Ma vahel kuulen, mis lugejate numbreid teised niisama-mina-siin-blogid argiselt esitlevad ja need on minu kõige populaarsemategagi võrreldes kosmilised. Minuarust ei tohiks siin riigis nii palju inimesigi olla. Rääkimata inimestest, kellesse kuidagipidi peaks puutuma, mida üks keskpärane noor naine valmis tegi oma suvalise neljapäeva või vannitoa või emakaga. Niiet kust need numbrid neil tulevad, ma tõesti ei tea.
Samas mis vahet seal on, et ma ei kuulu ja et ma ei plaani võita. Ma teen hulka asju niisama muu seas ilma suurema kire või tungita lihtsalt, et pulli pärast vaadata, mis saab. Raske mul siis end järjekordsesse kinnisesse siseringi toppima on hakata.


Üks ärevushäiretega klientidega tegelev terapeut rääkis, et hea viis emotsionaalselt hulluvat inimest maha rahustada ja takistada teda enda hüperventileerimisest ja üha hullemaks mõtlemisest, on köita tema tähelepanu käesolevaga. Haarata laua pealt harilik ese ja nõuda kliendilt niisuguse sihiliku pakilisusega: Kas sa tead mis see on? Mis selle asja nimi on? Kas sa tunned selle ära?
Ma olen paar korda proovinud enda peal ka ja tajunud, kuidas sisemine ketramine on nagu ookean. Kuidas ta tuleb peale, heaküll tulebki. Haarab su korra üleni endasse, heaküll haarabki. Aga ta tirib ju kaasa ka. Tõmbab ja sikutab. Mingi ebamaise väega. Ainult ei uha sulle pihta ja sinust üle. Ma tahan küll hakata siin koha peal teraapia mõttes kokku lugema laua peal vedelevaid punaseid esemeid ja tagasi maa peale mõistlikuks rahuneda. Aga samal ajal sama või veel suurema seletamatu isuga - ma tahan arust ära ka minna.


P1260078
tigu tornib udus nagu ta üldse ei käiks siia

Kõik asjad on täna sünkroonselt pask. Ilm on tatine ja nüüdseks on juba liiga pime, et sellest mingit kevadet välja nuusutada. Arvatavasti külm ka. Ja tuuline. Pealegi on mu kärss praegu samuti tatine ja üldse pole hea olla. Flickr ei lae mu pilte üles ei ühe ega teise uploadriga ja ta ei saa ise ka aru, mis tal äda on. Ja ühtlasi ei paku ta ühtegi lahendust peale tervenisti pointist möödavihisevate veateadete, mis on nii loll. Mul on kõik raha otsas ja osa seda raha, mis minu omagi ei ole, on ka otsas. Ja ma pean veel hästi kaua (rohkem kui nädala) niimoodi olema enne, kui mingi raha tuleb. Facebookis on kõik inimesed pealiskaudsed ja tühised ja kui keegi olekski natukenegi sügavam, poleks ma võimeline sellesse süvenema. Kõik blogid on kas loetud või loetud loetamatuks lobaks. Proovisin raamatut lugeda ja raamat oli nõme ja jutustas täiesti asjassepuutumatut pseudoajaloolist pläma ja ma olin üleni: jumalküll, keda kotib. Proovisin uinakut teha, aga tuju on paha ja uni ei tulnud. Tükk aega lihtsalt teesklesin, et ma tegelt magan. Kedagi vaatamas siin ei ole, niisama enda või tolle kujuteldava näppuviibutava olerohkem nõudja tarvis teesklesin. Sest ma tegelt ei maganud. Tahaks kellelegi kaevata, aga pole mul kedagi sellist, kes siiralt viitsiks mu vingu kuulata. Ja tegelikult õigupoolest keegi ei peaks kellegi vingu kuulama. Raske öelda, mida sina siin keset seda lõiku täpselt teed. Köök on räpane ja seda peaks võib-olla koristama, aga mis vahet seal on. Võiks ette võtta hulka asju, aga karta on, et mu kärsitus on täna lärmakam kui mu kannatlikkus iialgi ja kõik pudeneb niikuinii käest. Läheks poodi ja tooks omale veini ja vaataks mõni tobe film, aga esiteks raha ei ole. Teiseks ma ükspäev hakkasin niisama ajaviiteks suvalist filmi vaatama ja see oli veel tüütavamalt sisutühjem ja mõttelagedam kui kogu mu eksistents tol õhtul. Nii uskumatu kui see ka ei kõla, eksole.
Vääks.

Vääks. Vääks. 

P1060001
see on siis, kui hakkad õunakooki tegema ja üks ubinatest osutub su hingesugulaseks



Mul päriselt olid kõik mõtted ja tempokas haarav sõnade lend kusagil just küllalt värskelt, aga liiga habras siiski. Sai ära peletatud selle neetud üleslaadimissaagaga ja üldsegi. Teine kord. Mis muud.

6 comments:

  1. Ma regasin end. Täpselt ei tea, miks - phmt "see ei võta mul ju tükki küljest".

    Ja siis ma käisin kohtamas. (see ei ole rõõmsa elevuse koht vaid sinu eksistentsiaalse ängiga kooskõlas.) Ma täpselt ei tea, MIDA ma ootasin, kõik oli siuke kena ja malbe ja paar musi ja - ja KUIDAS ma nüüd sellest noormehest lahti saan?!?! Mis ma pean otsekohene olema v?!
    Jestas.
    Ja miks ma sellele varem ei mõelnud?!
    Ma pean mingi vormeli välja mõtlema, kuidas peale esimest kohtamist öelda, et nääh, sa oled ok, aga ma tahan rohkemat.

    ReplyDelete
  2. Oh, välja mõtlesin =) Võib ju tõtt rääkida =)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mattias00:52

      Tõtt rääkida? Kus sa kogu mu elu olnud oled?

      Delete
    2. Eks ole. Täiega revolutsiooniline mõte!

      Delete
  3. Mõtlesin täna just selle ilma üle, et aastaajad on õige kiiresti vahelduma hakanud - eile oli räige kevad (just nimelt räige, linnud laulavad liraki-läraki, päike paistab kut elajas), täna on jälle vältimatu sügis. Näis, mida homme näidatakse. Millalgi pidi vist lähitulevikus ka talve veel tulema (jumalukene, vastlapäevagi pole veel ära olnud).

    ReplyDelete
  4. Libisesin täna õues solgiämbrit välja viies ja lõin pea väga valusasti ära. Tuikab veel praegugi. Solgiämber on ka täitsa puru. Mul on küll pudel veini kapis ja lootus rahaga ka toime tulla, kuni jälle saab. Aga muidu on kõik nagu on jah :/

    ReplyDelete

There was an error in this gadget