sweetie, darling

Föönitasin ükspäev lapse juukseid. Neid on tal palju ja need kuivavad ise maru aeglaselt. Ühe käega liigutasin fööni edasi-tagasi, teisega sasisin juukseid. Föön edasi-tagasi, sasib sasib, föön edasi-tagasi, sasib. Kogemata läks fööni ots korraks koksti vastu pead. "Oih, anna andeks, las ma puhun peale," lausun ma ja föönitan omaette naeru pugistades edasi.

P2110003
ega muud midagi



Asjade enesel diagnoosimine tundub tore harrastus. Autism on küllaldaselt populaarne näiteks. Minul ei saa autismi kusagilt otsast kätte. Mul on emotsionaalne väljenduslaad ja meloodiline kõne ja mulle pakuvad inimesed huvi. Ja ma olen võimeline vaatlema, mis on sotsiaalsed normid, neist hoolima ja nende järgi toimima. Sagedamini isegi enesele teadvustamata. Mida nende haigutavate aukudega mu empaatiavõimes peale hakata - ma isegi ei tea. Sotsiopaat on vist üks mugav kodune põlve otsas nikerdatud diagnoos, mida ilma empaatiata inimestele antakse?
Esimene auk empaatias on enese teiste olukorda panemise oskus. See on minu jaoks meeletu töö ja vaev. Ma ei saa lihtsalt suvalisel hetkel kogu aeg taustal hoida teadmist oletust kujutlust, mis koha peal teine inimene on. Ma saan seda teadlikult ette võtta ja seda rehkendust teha. Aga see ei tule sageli isegi meelde. Ei tundu loomulik meetod inimestega suhete parandamisel või neilt soovitud vastuse kättesaamisel. Kui ikka päris kimbatus on ja üldse enam asjad ei suju, siis hakkan mõni kord mõtlema, et äkki üks viis tema sõnu ja käitumist seletada, on püüda end tema olukorda panna. Siis tavaliselt on üüratud maailmaavastuslikud heurekad üle kogu platsi. Ja kohe, kui ma selle mõtteharjutuse käest panen, saan selle vaate tervenisti jälle ära unustada ja mitte arvesse võtta (ja jälle uuesti kimbatus olla).

Kui me lapsed kõik olime ja keegi kusagil tänitas mingi putukapiinamise või põõsaste retsimise juurde, et 'kuidas sulle meeldiks, kui keegi sulle,' läks see jutt mul minul küll ühest kõrvast sisse teisest välja. Mina ei ole ju putukas.


P2180077
küllalt



Teine (hoopis teisesuunaline?) auk inimeste mõistmisel tuleb välja nendes korrapärastes ehmatustes, et inimesed ei olegi nagu mina. Nii palju lihtsam on arvestada, et kui mina tahan midagi, sis kõik tahavad ju. Kui midagi on hea (mu arust), siis kõik arvavad ju. 
 Näiteks. Kui mu ema ootas mu kõige väiksemat venda ja mulle rääkis, et ta soovib poega, olin ma mõnevõrra kimbatuses. Oota. Miks peaks keegi poega tahtma? Aga tütred on ju need, kes on toredad. Okei, kui palju maailmamõistmist sa ikka ühelt alamõõduliselt 7-aastaselt ootad. Kuid siiski.
 Näiteks ma küllalt kaua arvasin, et kui inimesed ütlevad, et neile peod ei meeldi, siis nad tegelt mõtlevad selle all midagi muud. Et neile näiteks see pidu ei meeldi või et neil on kõrgemad standardid üldse pidudele (mhmh, see siin on tõetsi veits leim, eksole) või et nad tahavad lihtsalt tähelepanu või nad teavad, et mingi äge inimene, keda nad tahtsid, seal peol ei ole ja selle pärast ei olegi seekord mõtet minna. Sest kuidas saab peod mitte meeldida? Peod ongi ju need asjad, mis meeldivad. Selleks nad ongi. Et oleks hea, mitmel inimesel hea, korraga hea, ühes kohas hea. See ei ole isegi lause: peod ei meeldi. Nii ei öelda.
 Näiteks ma avastasin mõni aasta tagasi, et kõigile inimestele ei maitsegi söök. Vähemalt mitte nii nagu mulle. Et söömine käib neile nagu mingi tüütu tankimine, peaasi et hamba all ei karju. Ja siis need inimesed ei õpi meisterlikult toitu valmistama ja neid ei saa ära meelitada ainult heast söögist rääkides ja nad ei heitu kehvast hallist plödist sööklatoidust ja neil ei kulu söögi peale palju raha ja neid ei häiri üksluine dieet ja üldseüldse. Arvatavasti ei ole neil kunagi juhtunud, et nad vajutavad hambad kohevasse pehmesse krõbedasse mahlasesse brita kooki ja toovad suletud silmil kuuldavale pisut liiga erootilise naudinguoige. Võinoh, õige küll. Ma tõesti väga tihti ei olnud näinud inimesi sööki üleni terve ihuga nautimas. Aganoh, palju mul siis aega on olnud teisi inimesi ja nende naudinguid tähele panna, kui mul omal on nii palju samal ajal iseendaga tegemist.
 Noh ja siis värskeim - osale inimestest ei maitse alkohol. Seal on muidugi sordid. On neid, kellele ei maitse õlu ja siis nad arvavad, et neile alkohol ei maitse. Nendest osa joovad vägisi ja osa ei joogi üldsegi. Ja siis on need, kellele üldse see alkoholi maitse ühegi asja juures ei meeldi. Ja seda teoreetilist teadmist on ka hea kõrva taga hoida. Saab oluliselt paremini inimeste käitumist ennustada. 

Näiteks tuleb välja, et kõik inimesed ei peagi kirjutama ja/või rääkima, et teada, mida nad mõtlevad. Ja nad saavad sügavad tähendusrikkad arutelud ja mõtisklused läbi viia tervenisti üksinda oma enda peas kordagi järge kaotamata ja jõuda tulemuste ja järelduste ja äratundmisteni sõnagi lausumata vahepeal. Ulme. Täiesti müstiline seletamatu ulme. 


P2180085
olustvere mõisa park tuletab meelde üht graafide ülesannet


Kuidas saada omale kontoris kurja feministi mainet. Näidisdialoog.
- (süütu small-talk) Meil teises köögis on kõik ühesugused kruusid. Ainult värv on erinev. Oranžid kruusid naistele ja rohelised meestele.
- (süütut üllatust teesklev trollimine) Kas teises köögis on kruusid siis genitaalide jaoks mõeldud?
- Ei. Mis mõttes. Kohvi jaoks ikka.
- Kas te joote genitaalidega seal kohvi?
- Mis? Ei joo. Suuga joome ju.
- Oota. Ma ei saa aru. Aga miks teil siis naiste ja meeste kruusid on?




Kuulasin juuste värvimise kõrvale ööülikooli. See on just paraja pikkusega, mul umbes natuke üle tunni läheb tavaliselt värvi pealekandmiseks. Kirjandusteadlane ja Tammsaare uurija räägib. Ja siis täiesti ilma hoiatuseta jutu sees niisama muu seas ilma mingi lisaselgituseta lausub kusagil: Indrek ja Kaarin. Kaarin. Pika a-ga. Kogu mu elu on vale. Kaarin on ju hoopis teine naine kui Karin. Nime kõla annab inimesele näo ja moe. Ma pean terve raamatu üle lugema.
Vot kus lops. No ütle nüüd. Sellist jama veel hilises eas mulle tarvis.


Peaks ka ütlema, et kõik mingit sorti inimesed on idioodid, siis kõik need inimesed arvavad sellest ja lingivad mulle ja hõissa. Samas, mis hõissa. Mis see linkimine mulle ikka annab. Ma ükspäev külastasin ilma adblockita toda lehte ja tule taevas appi ja leib lauale.

P2180131
sammal tudib 




Kas sa paned end kergesti mõttes teise inimese olukorda?
Millal sa viimati kohtasid kedagi, kes ei taju seda maailma üldsegi niimoodi nagu sina?

Comments

  1. Ma olen ikka arvanud, et oskan ennast kergesti teise inimese olukorda kujutleda. Aga elu on näidanud, et ma arvan endast liiga palju. Nii et - võibolla mõnikord õnnestub kah, aga sellele ei saa kindel olla.

    Kogu aeg mul tolgendavad jalus inimesed, kes tajuvad seda maailma kuidagi arusaamatul viisil. Kogu aeg. Võibolla mitte öösel, sest siis ma magan, aga tööl ja poes ja tihti ka külas on neid palju. Eriti tööl.

    Alkohol mulle üldiselt ei maitse, aga see ei takista seda aeg-ajalt uuesti proovimast. Kui aeg ja koht sobivad, võib alkohol teinekord päris hea olla, näiteks õlu sauna juurde või pits konjakit pakasest tulles.
    Peod mulle ka ei meeldi. Ometigi ikka vahetevahel katsetan ning mõnikord harva õnnestub leida pidu, mis on isegi täitsa tore. Võibolla on asi selles, et tavapärane peo-definitsioon ei ole mu jaoks pädev. Mu jaoks on pidu hoopis midagi muud - ilma rahvahulkade ja alkoholita. Pidu võib olla hoopis näiteks päikeselaik soojal kivil samblalaigus. Sammal päikses - see on puhas õnn ja rõõm ja puhkus. Mida saab üks lärmakas pidu selle vastu?

    Ma peaks endale Sammal nimeks võtma. Tagurpidi Lammas... Vaja veel mõelda selle üle.

    ReplyDelete
  2. Mina panen end selgelt liiga lihtsalt teise inimese olukorda.
    Ja siis kaotan iseenda ära. OMA tunnete leidmiseks läheb natuke aega, teise tundeid taipan lennult ja siis tuleb "I'm just a girl who can't say no".
    Ma tavaliselt hiljem, järele mõeldes, situatsiooni pulkadeks võtteks adun, mida mina oleks selles või selles olukorras tahtnud, aga olukorras endas ma adun, mida teine tahab, oluliselt paremini ja siis teen, nagu tema tahab.
    Sest see tundub õigem kui öelda "oot, ma praegu ei saa! Anna mulle veerand tundi rahu ja ükindaolekut, selle jooksul mõtlen välja, kas mul on tuju sind musitada!".
    Pärast saan aru, et krt. Mina ju üldse ei tahtnud seda!!!

    Jätab mind ka vägistamise puhul üsna kaitsetuks - kui ma olen teadvuseta, ok, see on objektiivselt olukord, kus ma ei saa nõus olla. Aga muidu ma peaks hästi kindel olema, kuidas ma ei taha, et üldse "ei" öelda.
    Enamasti ma pole nii kindel. Mul on umbes pooled seksuaalkontaktid elus olnud "ma ei ütle "ei" ja teen, mis minult oodatakse, sest ma pole kindel, et ma ei taha".

    Sellega, et inimesed ei taju maailma nagu mina, olen ammu harjunud. No paar tundi tagasi kohtasin, enne kui mu poeg magama läks.

    ReplyDelete
  3. mõtlesin "kontaktide arvu" all siis inimesi, mitte kordi =)

    ReplyDelete
  4. Anonymous03:38

    Kas see on see, kui keegi räägib et ta oksendas, siis üritad endal ka sama hapu maitse kiiresti suhu mõelda ja tähendusrikkalt öelda "ma tean mida sa tunned, mul on ka sama tunne". :)
    Ma pole veel kohanudki kes maailma samamoodi tajuks, võibolla ainult sarnaselt ja sinu jutt on minule täiesti mõistetav ja arusaadav, kuid me tajume olukordi siiski läbi erinevate kogemuste.

    ReplyDelete
  5. Kui ma selle peale praegu mõtlen - aga võib-olla homme tundub teisiti - , siis ütleks nii, et ma õppisin võrdlemisi noorest peast ära, et mina olen imelik (ja kuskil väljaspool on normaalsus). Mistõttu näiteks ülikooli minnes olin ma esialgu peaaegu permanentses jahmatuses, et oioi, näh, üks on selles-ja-selles asjas nagu mina! näh, teine veel (kuigi vbla hoopis teises asjas).

    nii et vaike-eeldus on mul olnud pigem, et teised toimivad mingite minu jaoks tundmatute reeglite järgi, mis tuleb mul kuidagi induktiivselt välja selgitada.

    üllatusi põhimõttel "ah nii saab ka mõelda-tunda-olla" tuleb ka, need on sellepärast, et ma ei oska alati neid teiste süsteeme induktiivselt välja selgitada.

    kui mind tabab aga see aluseeldusi rikkuv üllatus, et keegi mõtleb nagu mina, siis võib mind tabada hullem mölapidamatus ja üldse maniakaalsusele lähenev aktiivsushoog, sest ühtäkki on tunne, et ei pea ennast üldse kontrollima, nagu polekski vaja karta, et ma jään kohe millegagi vahele. et nagu ei peakski oma käitumist ette kalkuleerima. plahvatus.

    ReplyDelete
  6. a puhtalt aistingute tasemel tuli küll praegu üks ahaa-elamus meelde: kui ma sain oma blogi kommentaaridest teada, et paljudel tõepoolest ei ole valus või painavalt sügelev rinnahoidjat (vms jäikade tihedalt vastu ihu käivate osadega riideid) kanda. Ma sinnamaani mõtlesin, et ma olen lihtsalt mömm, et teised naised valutavad ja sügelevad täpselt sama palju, aga taluvad seda Mucius Scaevola stoilisusega.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mu 90-aastane tädi on eluaeg kandnud kõvast venimatust puuvillariidest tihkelt ümber kere käivaid ise õmmeldud rinnahoidjaid. Kuidas ta suudab ja miks ta seda tahab? Maailm on müstiline ja tabamatu.

      Delete
    2. Ma olen teinekord kahtlustanud, et kui rinnahoidja sügeleb painab segab, siis on vale suurus või kehvasti paika reguleeritud. Sest see seletaks ära selle müstika, et inimesed käivad ja kiidavad, kui tore neil rinnahoidjaga on ja kuidas nad ilma sugugi olla ei oska.
      (Teine seletus on, et mul on (ainsana) valed tissid ja neid ei tohigi nõnda hoida.)

      Delete
    3. ei ole vale suurus. mulle on teenindajad põhjalikult selga proovinud, istub väga ilusasti (alumine pool täpselt ümber ribide, mitte ei hoia eemale, mis pidi tavaline istuvusviga olema), näeb hea välja, ei liigu seljas ringi.

      aga pmst ma TUNNEN kogu aeg, et ta seal on, isegi kui ta otseselt ei hõõru, ja see häirib, segab muudele asjadele keskendumast.

      no ja seal on ALATI mingi materjal, mis sügeleb vastu ihu, ükskõik kui paras ja hästiistuv. Selliseid parajaid, hästiistuvaid, aga sügelevaid saab kanda alussärgi peal, mis minu arust on jube kaval lahendus, aga kuna ma ei tea, et massiliselt niiviisi käidaks, siis ma järeldan, et ju siis enamikul ei sügele.

      a siis ükskord ma leidsin veebist terve foorumi, kus vestlesid omavahel naised, kellel tugikaared elu segasid. see oli taktiilselt ülitundlike foorum. nii 1) sain ma oma hädale nime; 2) sain teada, et see on küllalt haruldane omadus, et seda ÜLItundlikkuseks nimetada (kui kõigil oleks nii, poleks eraldi nime vaja).

      mingi varasem äratundmiselamus oli kunagi mingit Trinny ja Susannah saadet vaadates, kus nad pidid riietama naist, kellel Tourette'i sündroom avaldus nii, et ükski riideasi ei tohtinud torkida (ei tohtinud olla karedast materjalist, litreid ei tohtinud vastu nahka käia, rinnahoidjat ei saanud kanda), muidu tuli sensoorne ülekoormus ja ta võis minestada. ja mina ajasin end istuli ja mõtlesin "ohoo, sellise asjaga võib diagnoosi saada". ma küll päris ei minesta selliste asjade peale, aga sensoorne ülekoormus on küll. ja litritega riiet parem ei proovi selgagi, kui just litrid ei ole sellises ohutus kohas, et ma neile vastu ei puutu.

      Delete
    4. Litrid, karedad pitsid (st enamus poepitse), sildid kukla taga jms käib närvidele jah. Aga mulle ei käi rinnahoidja närvidele enamasti mitte seetõttu, et see hõõruks, vaid see pigistab. Kui ei pigista, siis ei ole alläär rinnakorvi vastas ja sellest ei ole reaalselt kasu. Ei taha midagi liiga tihedalt enda ümber. Õhupuudus tuleb selle peale. Hädapärast saan sortrinnahoidjaid kanda, aga ka need on pikemaks tarvitamiseks liiga pingul. Kui ei ole ebamugav, siis ei ole piisavalt ümber ja mulje on selline, nagu poleks üldse rinnahoidjat.

      Delete
    5. nojah. ega ma alati vbla vahet teegi, kas hõõrub või pigistab. üldiselt on nii, et kui on korralikult ümber (nii nagu rinnahoidjateoreetikud "head istuvust" kirjeldavad", siis pigistab ja segab hingamist. Kui on vähem ümber, siis ei hoia enam korralikult ja sama hästi võiks üldse ilma olla. Aga nii või teisiti võib see traadiserv, mis kaenla alla ulatub, torkima ja hõõruma hakata, sest sealt ma ise liigun kogu aeg, mu käsivars käib üles ja alla ja selle ümbruse koed liiguvad kaasa, paratamatult ei saa traadid selle suhtes fikseeritud olla.

      spordikad on jah kõige normaalsemad ja vahel harva mõni tavaline kah ei pigista ribisid ja ometi hoiab. a sis väsivad jälle rinnad ise sellest hoitusest ära, nad tahavad ikka vabalt gravitatsioonile alluda (ja siis on muidugi jälle joosta-hüpata valus, aga tihedate maikadega saab mingi piisavalt hea kompromissi).

      Delete
    6. a viimasel ajal olen ma nii mugavusearmastajaks läinud, et kannan ka osa särke pahupidi, õmblused väljapoole, sest ma TUNNEN selliseid eenduvamaid õmblusi liiga selgelt ja see segab.

      Delete
    7. SPORTrinnahoidjaid, tahtsin ma öelda...

      Delete
  7. Enamus inimesi tajub maailma hoopis teisiti, kui mina, see tähendab valesti. Mõnele ei meeldi muumitrollid. Mõnele ei meeldi Jane Austen. Hullumaja!
    Rinnahoidja traadid on mõnusad! :P

    Aga ma olen õppinud selle mitteühilduvuse jamaga koos elama, niiet saan hakkama.

    ReplyDelete
  8. Kas see käib ka empaatia alla, kui ma teise inimese katkist kätt/jalga/kõhtu nähes ise valust (või valusarnasest ebamugavusest) kohe krõnksu tõmban? Või on see ainult minu enda hirm katkiolemise ja valu ees? Ja teise inimese reaalse kannatusega on seos ainult väga kaudne?

    Ma tean, mida sa tunned, saab öelda ainult sel juhul, kui endal on väga sarnane kogemus olnud. Ma tean, mida inimesed tunnevad õlaliigese ägeda kõõlusepõletiku korral. Ma tean, kuidas inimesed ei saa köhida, naerda ega nutta, kui nad on roided vastu trepiastet ära põrutanud. Aga - ma ei tea, ainult aiman, mida inimene võib tunda, kui ta planeerib siit maailmast lahkumist. Kui elamine on talumatult raske. Ma aiman, mis tunne on olla metsikult armunud. Ma olen seda olnud küll, aga kahtlustan, et see kogemus võib olla eri inimestel väga erinev, hoopis teistmoodi kui minul.

    Ps. Elva raamatukogus kanti maha Arto Paasilinna "Lummav vabasurmasõit", nad said oma kogusse uue eksemplari ja vana sodiksloetud raamat oleks ära anda. Kes tahab, mingu küsima ja öelgu, et Anni saatis. See on raamat, mis peaks kõigile meeldima (mismõttes ei loe raamatuid?! mismõttes ei taha siukest?! oled inimene või ei ole!?). Raamatukoguhoidja ei raatsinud seda veel minema visata, hoiab hellalt leti all ja ootab kosilast.

    ReplyDelete
    Replies
    1. see näo krimpsutõmbamine peaks olema see baasaempaatia, see, mis kõhutunde pealt tuleb, peegelneuroni-empaatia. ja see on kõige muu alus. puhtratsionaalselt oleks raske endale empaatiat üles ehitada (täitsa huvitav küsimus, kas keegi on seda suutnud või kas see oleks üldse võimalik).

      Delete
  9. Mul on hea meel, et Sa oled taas endine:) Su eelmine postitus oli nii depressiivne, et ei läinud kohe mitte (sest peab ju nii, nagu mina arvan, eksole.)..:)

    Ma kohta absoluutselt iga päev inimesi, kes ei arva, mõtle nagu mina. Mul on vähemalt kord päevas tunne, et ma ei räägi eesti keeles, sest inimesed ei saa mu tekstist aru.
    Peakski sellest postituse tegema. Vist.

    ReplyDelete
  10. Krt, olen aeglane =)
    Mulle jääb ajju ja siis seal rattad aeglaselt-aeglaselt pöörlevad ja LÕPUKS võib ka midagi välja tulla - täiesti vabalt ka aastaid hiljem.
    Sellega võrreldes läks isegi ruttu =)

    Mul tuli ette üks teema, kus ma siiralt imestan, et inimesed tunnevad ja mõtlevad teisiti kui mina - rõivamaitse. Stiilitunnetus.
    Mul on sageli nõnda, et vaatan mingeid moepilte rõivastest, mis nagu müüa üritatakse, ja mõtlen: "Mis pagan neil VIGA on? No kes tahaks sihuke välja näha isegi kui peale makstaks?!"
    No aga tegelikult ju keegi arvas mitte ainult, et sihuke võiks välja näha, vaid et see on piisavalt ahvatlev pilt, et tema rõivaid müüa.
    Ja minul on "ewww" ja täielik arusaamatus, et kellegi meelest on taljeta päevasärk, üks hõlm pükstes, teine väljas, ja väga suvalised pikad püksid, ei eriti liibuvad, ei laiad, no mitte millegi poolest silmahakkavad, nende mõlema abil kandilist muljet jättev üldpilt isegi kriipspeenikese modelli seljas, HEA asi, millest pilti teha ja millega tooteid müüa.

    ReplyDelete

Post a Comment