tubli - tulbim

Mida ma päev läbi tegin sorti postitus. Neid on neljapäevadest hea teha, sest neljapäevadel on tuhat asja. Jääb mulje, nagu ma oleksin iseendast paarteist korda tulbim. 

tartumine

Esimese ärkvel asjana pidasin endaga rahulikku dialoogi, et mis kell peaks sõitma hakkama, et oleks maru mõnus rahulik paras saabuda ja seega mis kell peaks sellisel puhul ju teki alt end välja ajama. Dialoog lõppes kella vaatamisega ja tegelt ka!? karjumisega. Kohe. Ma pidin kohe teki alt välja end ajama.

Ajasin lapse üles, tegin omale magneesiumivett, ajasin oma asju igalt poolt maja pealt kokku, laps söötis kassi. 

See on täiesti imeliselt uskumatult fantastiline oma kõige otsesemas tähenduses, et Elvas saavad liiklusummikud olla. Et inimesed tulevad selles väikeses metsases linnas oma nii paljude autodega hommikul lapsi kooli tooma. Ja soorita siis ohutut vasakpööret, kui kogu tee on sebra ja parkla. Ja kaaslinlaste hool ja õrnus ja soov oma järglasi kurja eest kaitsta on sama geograafilise punkti peal, kus on mitmed autod ja kärsitus ja kiirustamine. Hommikune kooliesine ristmik ja maanteel ukerdavad tasased põkaga vanaonud on peamised põhjused, miks ma arvestan +15 minutit igale sõidule.

Jõudsin oma lapse tema kooli juurde ära panna enne seda sekundit, kui seal algas vastav koolihommikute igavene paradoks ja jõudsin tööle enne kõiki oma asju. Vaatasin tunni materjale läbi ja püüdsin ette ennustada, missuguse kavala küsimusega saavad nad mul seekord juhet kokku jooksutada. Kohvik lahti tehti, läksin sööma. Originaalplaan oli võtta pirukad ja kaduda tagasi tööd tegema, aga õigeid pirukaid ei olnud. Seega praad kalaga. Nad juba nõnda hästi tunnevad mind, et nad isegi ei küsi midagi, lihtsalt serveerivad mulle praade ilma lisandita. Kui sul on hunnik salatit ja suur kopsakas kalatükk ja hunnik aedvilju, miks miks ometi peaksid sa sinna juurde veel mugima kartuleid ja jahukastet.

Andsin tundi ja tund sai antud ja tundus, et läks heasti. Teema on kohati nii raske ja sügavat arusaama nõudev, et ma peaaegu näen oma silmaga, kuidas ajudesse uued kurrud sisse vajutuvad ja kui valus see on. Lisaks natuke jääb mulje, et see eelmisel nädalal tehtud lähenemisnurga muutus omas mingit efekti ja need, keda ma kartsin, et enam ei tule, olid ikkagi tulnud. Ja isegi mõni inimene naeris mõne mu halva nalja peale. Mis on neist kena. 

Hullult kõva muti plaan oli pärast tundi kohe üks video kokku monteerida, aga muidugi ei saa inimene kujutada endale ette, et ta üksinda siin ilmas toimetab. Ei olnud mul seadmeid ega faile ega mälukaarte. Liigutasin need tühised liigutused ära, mida liigutada andis ja pöördusin tagasi oma koopasse. Mõtsin, et panen silmad korraks kinni. Lahti tegin, oli keegi ajateljelt pool tundi ära ampsanud. Kaota veel valvsust, eksole.

Üks äge väljamaa professor, kes on täpselt nii palju ameeriklane, et päriselt veel ei käi närvidele, tegi täienduskoolitust. Ma tegelt olen teda varem ka näinud. Ma oma tööaastate alguses tegin läbi kõik võimalikud minu ülesandeid puudutavad täienduskoolitused, mis vähegi tunniplaani mahtusid. Aga ta on tore ja mul oli paar tunnikest võtta. Seega mõtsin, et viskan ikka pilgu peale. Ja ta mäletas mind. Mis on kummaline. Miks inimesed mäletavad mind, kui me oleme kohtunud viimati paariks tunniks 5 aastat tagasi? Ma saan aru, et mina mäletan, sest mul on tema nimega koolituse tunnistus ja tema koostatud slaidid ja mina vahtisin kõik need tunnid too 5 aastat tagasi talle suu sisse. Aga tema on teinud seda koolitust sada korda tuhandetele inimestele. Mida mälu, ma mõtlen. Samas, ega kurta ei saa. Ma hea meelega jään meelde. Tundub, nagu see võiks olla mingis mõttes suurte inimeste omadus.

Nad tegid pausi 30, et 45 uuesti alata, aga ma tahtsin 45 just ära minna. Läksin siis kohe pausi pealt ära ja tegin hoopis teise söögivahetunni omale. Õhtused kohvikunaised on hoopis teises meeleolus. Selline nii kopp, aga varsti saab koju lust oli sees. Raadiost tuli hea vana laul ja see keerati valjemaks ja jalad tatsu.

Õhtune tund on hõredam. Hõredam rühm tähendab, et iga tühi laud võib olla potentsiaalne hilisem järeleaitamine ja ebaõnnestumise kurb. Aga seda ka, et iga kohaletulnu jaoks jagub aega. Ja üks-ühele aeg on see põhiline asi, millest minu töös mulle rõõm voolab.

puhu

Trenni autoga nagu mingi vana paks. Osutus, et mu pigem uued puuvillased trennipüksid ei paistagi läbi. Kuigi nad paistavad, nagu neil võiks olla taoline komme. Meil istub stuudio nurgas mingi müstiline igasuguste temaatiliste asjade korv ja seal on teinekord rahadega vöösid vedelenud. Rebisin omale ühe ümber, sest maika oli saanud pükstega ühte värvi, aga oleks vaja hästi näha, kas puus kukub või ei kuku ta ühti. Poolteist tundi trenni ja siis paar minutit pausi, et kingad jalga ajada ja veevarusid täiendada ja siis veel trenni. Algajate trenn on mulle parajalt aeglane, mul jääb aega märgata, et mu ülakeha on paiguti nagu mingi thinspo ületöödeldud foto, nagu mu skelett oleks mulle liiga suur. Edasijõudnute trenn on mulle nii kiire, et ma ei jõua isegi vaadata, kuhu ma astun.
Ma vist olen liiga kaua tööl käinud või liiga kodust elu elanud. Mingi tundmata tantsu ajal saalinurgas logelemine ja teise trennikaaslasega pläkutamine tundus nagu hästi tähtis tõsine eluliselt tervislik tegevus, mida peab teha saama. Nagu värskete viljade söömine või mändide all matkamine.


Kaks sõnumit oli mu laps mulle saatnud selleks ajaks, kui ma teele asusin. Mõlema sisu oli "Kummikommid". Läksin lähimasse poodi ja mõtlesin, kas želatiinis on mingeid aineid või müstilist asendamatut mikromaailma, et inimesel saab tulla mitu päeva vältav pealetükkiv kummikommide isu. Teine poeskäigu mõistatus oli: mida ma peaksin ostma, mille leidumine mu köögis tagab mulle järgmise päeva hommikuks tahtmise üleüldse ärgata. Maitsestamata jogurt ja banaanid. Ja apelsinimahl viljalihaga. Ma olen küllalt kindel, et mu nõudlik soov eelistada otse apelsinidest ja mitte kontsentraadist valmistatud apelsinimahla, teeb mu ökoloogilisele jalajäljele karuteene.
Haah. Karu teene. Sest karudel on suured jäljed ja

türkiis

Kodus jõudsin veel patsid lahti võtta, pesemas ära käia ja arvutist nii kaua midagi suvalist veerida enne, kui tudi tuli. Õnneks oli mees enne kodus ja tuba juba soe ja hea. Kiiresti voodisse saamine oli oluline osa plaanist. Vara magama, ilma kohvi ja alkoholi mõjuta ja ei mingit äratust. Viimaks ometi. Saab puhata. Ja nagu saatuse iroonia parima tekstiraamatu näitena eeskujulik on - ma ärkasin peavaluga.

Mhmh. Tee veel neljapäevast päevapostitust. Terve reede kirjutasin seda.