Friday, April 28, 2017

Imetlusobjektil viibimine keelatud

Lahedatel inimestel on aega. Mitte selle pärast, et nad oleksid ebaolulised tegevusetud tolgused. Vaid sest nad on nii lahedad. Nii osavad ja leidlikud ja täpsed. Arukad ja sobivad oma ametisse. Neil on tuhat asja käsil. Aga nad on suutelised need tuhat asja elegantse randmeliigutusega õhku paiskama ja väga enesekindlalt naeratades kohvi rüüpama. Ja maru rahuliku eemaloleva mõtlikkusega läbi akna kevadtorme imestama. Sest nad teavad oma võimeid ja iseoma võimete piiritust. Joovad kohvi lõpuni, tassi kraanikaussi, tõstavad silme ette tikkuvad salgud tagasi sõlme ja haaravad täpselt õigel hetkel õhust taolise mängleva kergusega kõik selle, mis neil käsil nüüd oligi ja lasevad edasi. Niisugused on lahedad inimesed.
Mitte nagu sellised nõmedad saamatud kobad inimesed, kes ei saa hetkekski ühtegi oma käsil olevatest asjadest käest panna, kogu aja rahmivad ja rabelevad. Ja need asjad, mis neil käsil on, pudenevad sellest vaevast hoolimata ühe kuni seitsme kaupa kogu aeg käest. Ja siis ikka puruks ja porisse ka ju.

P4230082
sissetallatud teerada trepil



Kunagi ammu keegi väitis, et kui õpetaja näeb välja nagu ta oleks õpetaja, siis ta on halb õpetaja. Võib-olla tal endal olid terve elu pigem halvad õpetajad ja seega pole ime, et ta nii ütles. Aga ma võtsin selle omaks küll. Nii on. Kui sa näed välja nagu tüüpiline oma ala esindaja, siis on võib-olla aeg natuke midagi mõelda. Ma täpselt ei tea mida ja miks küll. Midagi igas tahes.
Näiteks mingil konverentsil või misiganes võõraste kenade haritud kainete inimestega tutvumise sündmusel ütles keegi mulle, et see pole üllatav, et ma õpetan. Sest sel inimesel olevat olnud samasuguse soenguga õpetaja. Inimene oli umbes minuvanune, seega ma oletan, et tema 'samasuguse soenguga' õpetaja pidi olema umbes kaheksa saja miljoni aastane krimpsus mutt. Kannab pärleid ja prillide nurkades on need kaelas kandmise ketid ja pidulikul puhul narmastega õlasall. Mitte et mul seda sorti muttide või nende soengute vastu midagi oleks. Aga mu tookordne väljakasvanud kahune veel õrnalt helerohelist värvi juus sai igastahes juurteni solvatud. Ema sul! Ma ei näe välja nagu su kunagine õpetaja. Mina olen hoopis äge.



Teine on see, kui inimesed ütlevad, et mulle peale vaadates üldse ei arvaks, et ma matemaatikat oskaksin. Noh, esiteks ma ei oskagi. Teiseks omal sul on juhm nägu peas. Võinoh. Tähendab. Khm. Võib-olla see, mis siin mõelda tuleks, on järgnev: Kuidas elada oma elu nii, et teiste inimeste paikapanud jätaksid sulle ikkagi võimaluse ise oma paika valida.

R1-07647-028A
niimoodi jaksab oodata küll



Minu ümber on viimasel ajal staatilise elektri kogunemispaik. Jah, ma olen kuulnud küll, et antistaatik on olemas ja tean, et naturaalsest kiust kangad maandavad need osakesed osavamalt ära. Aga see on juba jumala õudne. Igal pool praksub ja särtsub ja lendleb ja hoiab halvasti. Kannan küll võimalikult lihtsakoelisi asju, aga midagi on ikka sünteetiline. Rääkimata keskkütte ja vaipkatetega kontorist. Rääkimata mu eriti fääntsist i(r)oniseeritud bambus-juukseharjast, mis paistab olevat särtsakaimate asjakeste esinaine. Ja tegelikult ju on õues vihmasid sadanud ja mu naturaalsest puidust valmistatud maja on endise ürgjärve koha peal oja ääres ja nii edasi. Ei tohiks üldse sellised mured mind vaevata. Aga näet. Hakka või mingit teaduskauget müstikat siit välja lüpsma. Mis värk nende laengutega viimasel ajal ometi on?


Meil on kombeks, et kui kõht on täis, siis hea laps ütleb 'aitäh' ja siis söögi valmistanu ütleb talle 'hea laps.' Mõni päev on nii, et ma olen üleni hajevil ja peadpidi kuratteab kus, kui laps ütleb söögi eest aitäh. Siis ta köhatab paljutähenduslikult ja küsib kogu oma kaheteistaastase ninaka enesekindla üksiklapse nõudlikkusega: emme! kas sa kuulsid, mis ma ütlesin?! ma ütlesin aitäh.
Mis kohustused sulle kaela langevad, kui sa kelleski tänu põhjustad.


P4230086
paremalt paistab peale


Keelatud asjade tegemine on hästi magus, sest neid tehes sa kogu aeg kuulad, kui väga sa tahad. Sest võiks ju mitte teha. Sest esiteks ei tohi. Ja teiseks ei peaks. Ja kolmandaks üleüldse võib sellest pahandusi tulla. Niiet peaks ikka järele mõtlema. Igal hetkel kogu aeg kaaluma, kas peaks hoopistükkis järele jätma. Kogu aeg kuklas küsib üle ja üle, et kas sa päriselt tahad seda teha. Tahad päriselt? Oled sa kindel? Aga nüüd? Aga praegu? Ja niisiis sa tead kogu aeg, et sa tahad. Või sa ei teeks, eksole.
Teiselt poolt jällegi on hea juba tehtud keelatud asjadest niimoodi mõelda. Sesmõttes, et ega sa loll pole. Et endale riske ja ohte kaela tõmbad asjuga, mida sugugi ei tohiks. Mingi seletus peab olema, miks sa nii idiootseid riskantseid toiminguid oled ette võtnud. Oh! Hea mõte! Äkki on asi selles, et sulle jubedalt meeldib ja oli maru hea. See on hea seletus. Huh. Napikas, eksole. Korra juba tundus, et sa oled iseendale ebaloogiline. Aga nii on kõik kenasti kooskõlas.

Ülakorruselt kostab selline krigin ja kolin, et ma mõtlen eiteamis. Lähen sinna ja küsin, mis toimps. Selgub, et laps on ära lõhkunud tooli. Mis ei pidandki tema tool olema ja mis muidugi ei talu kõõlumist ja on üldse mingi sääst-puiduliim-nikerdis, mis tuli seletamatu boonusena kaasa sellele lauale, mis ma tuhat aastat tagasi oma esimese päris palgaga ostsin. Kuid siiski. Võtan tooli ja tulen tüdinult alla. Asetan ta etteheitva ülereageeriva žestina keset elutuba ja nõuan mehelt: vaata nüüd seda tooli. Mees vaatab ja ei ütle midagi. Mõne aja pärast tuleb tuppa kass. Kõhutab, karvased tagaliigesed püsti, keset elutuba toretsevale toolile. Sest ta on kass ja see tool ja see on keset tuba ja seega ilmselt. Mees liigub mööda elamist üleüldse nagu tüdinud tiiger, kellel on tuumapohmell, aga millegipärast võtab ikkagi kööginurgast selle järve äärest toodud pika kuivanud kõrre ja istub kassi kõrvale põrandale temaga mängima. Ja kass ajab oma vurrudpadjad prunti ja sahmib saamatult kõrretutti jahtides. Ja põselohud. Ja tegelikult ju hästi.

P4230083
aga mitut maailma sulle siis vaja on




Käisin ühel asjal riidepuu ülesandeid täitmas ja tõsiasjad jätkavad tõele vastamist. Modellitöö on peaaegu terves ulatuses passimine. Passimine meiki oodates ja passimine, kuni keegi tuleb või läheb. Passimine soengut oodates ja passimine riideid proovides või proovimist oodates või kuni mingi asi algab või lõppeb või tuleb või läheb. Passimine. Glamuurset sähvivate välkude rambivalges kõigi hindavate tähelepanelike pilkude keskpunktis olemist on seal ajaliselt nii habras kohemööduv moment, et on parem, kui sul on hea tiim, kellega passimine on äge. Mis mul oli ja hea.
Teine tõsi on meigikunsti ime. Kui kogu aeg käia nii lageda näoga ringi, et isegi vistrikud tunduvad nagu sobimatult ülepakutud liialdus, on üks tagasihoidlik profimeik nagu totaalne meik-over.


1 comment:

  1. Selle "aitähi" ja "hea lapsega" meenus oma lapsepõlvest kunagine lugu, kus ema küsis lapse käest, kellele oli midagi antud, et kas sa ikka tädile "aitäh" ütlesid. Mille peale laps vastas ilmsüütul ilmel: "Aga tädi ei küsinud, et "mida laps ütleb?"..." :o

    ReplyDelete