kui me oleme joonud šampanjat

R1-07647-029A
päike ja punased tellised


Kui laps kaebleb, et tal on igav, siis on kõik korras. Kõht on täis ja tuba on soe ja kusagilt ei valuta. Igavust ongi lapsele vaja, et talle saaksid huvitavad mõtted tulla ja niisama tegevusetult vahtimine on vaimsele tervisele igati hea. Või soovitada tal tuba koristada või kohustuslikku kirjandust lugeda - kohe tekib poole huvitavamaid tegevusi, mida ta selle asemel tahaks hoopis teha.
Kui mina kaeblen, et ma ei jõua kõiki asju, mis ma tahaksin jõuda, siis kõik on korras. Mul on uudishimu ja huvi ja isu asjade järele. Hea seegi. Praegu igasuguste kevadiste sündmuste kavu vaadates ja kontserdid ja festivalid ja muu taoline... tekitab tunde, et ma peaksin töölt ära tulema ja lapse ära kinkima ja trenniskäimisest loobuma, et ma jõuaksin pooltelegi asjadest, kuhu ma minna tahan. Sest mis mõttes mis kuramuse ebaõiglase valukaeblustes visklemapaneva julma maailma mõttes on Supilinnas näituse avamine ja vestlusõhtu Doris Karevaga täpselt samal õhtul. Või näiteks kuidas ma ei saa enam kunagi iialgi elu sees Head Read festivalile, kui ma just trennist ära ei tule, sest mu tantsukontsert on alati samal nädalavahetusel. 
Selleks ajaks, kui mul viimaks puhkus, on kontserdihooaeg läbi ja kõik need näitlejad, kes kihlveo kaotasid, hakkavad rändtsirkust ja janti tegema kõigis neis mega romantilistes Eesti linnades ja super looduskaunites paikades ja ök. Kõrgkultuuritu summer ja solk. Ja häda ja vilets ja linnatänavatel uluv kurblik viisipidamatu tühjus.
Okei. Hea küll. Folk ja Suure-Jaani festival ja võib-olla isegi Augustibluus.
Kuid siiski. 

Võib-olla on (väikeste asjade pärast) kaeblemine üldse universaalne märk heast elust?

R1-07647-030A
kohevad taevad


Ma ikka ei usu seda seletust, et armumine on ainult sugutegemiseks olemas. Kui su äkiline pealetulev himu kellegi võõra veetleva ihu vastu oleks kõigest loomaliku kepi tarvis, sa ei laseks selle ihu külge kinnitet kärsal kordagi sõna võtta. Ei annaks talle võimalustki midagi (lolli) öelda. Ajaksid asja ära ja läheks tagasi omade hulka. Aga sa lased. Istud nagu lambuke, suu ja silmad pärani, ja kuulad igat tema sõna igat tema mõtet igat tema soovi ja unistust. Hõõrud ennast üle kere sisse tema olnud ilusate ja valusate aegade tuhka ja limpsid pärast aplalt näpudki puhtaks. Selline isu kellegi teise sisemise sisu järele. Ja alles siis, alles pärast kõike seda nööpidevahetamist ja salajaste ainult valitutele lubatud nurgataguste siledaksnäppimist kukud tittesid meisterdama. Ja ära tule ütlema, et see hinge sisse pugeda tahtmine aitab sul temaga oma kutsikaid pärast kasvatada. Sellest ei jagu. See läheb nii palju kiiremini ära kui ükski kutsikas, mis sa temaga valmis meisterdada jõuad. Sellel imelikul himul peab mingi teine põhjus olema. 
Või kas keegi tahab tulla ja väita, et armumine inimeste vahel, kes kuidagi ei saaks omavahel bioloogilist järglast toota, on mingi kogematajäänud veider rudiment? Üle aru? Niisama kogemata jäänud, ilma asjata. Ma ei usu. Seal peab olema mingi teine mõte sees, et me armuda saame. Tahtmine sinna juurde kutsikaid teha on ise võib-olla veider jäänuk-rudiment. Armumine ei ole laste saamiseks. Kusagil on meie asjade mõistmises haigutav tühimik, millest me aru ei saa. Kosmos või oma arust maru vaimukas Jumal või midagi sellist, mida ei või veel seletada... Või lihtsalt et igaühel oleks vahepeal teisest inimesest korraks ilgelt hea ja selle juhusliku seletamatu hea lootuses hoidud päriselt metsa ära minemast. Nagu korra kasiinos võitnud sõltlane muudkui käib seal. Või nagu vahel harva facebookist laigi või külmkapist kohukese leidmine tekitab tahtmise sinna aeg-ajalt ikka uuesti vaatama minna.
Kui palju meil on omadusi, mis takistavad meid lihtsalt üksinda metsa ära minemast. Ja kas see on feature või bug?


P4100023
alguses ma vaatasin seda ja mõtlesin, et mida. aga siis sain aru
mõni kord on küll nii, et peab küllalt sügavale kaevama, et jõuda just selle kohani, mida sügada



Üks inimene tõstatas küllalt ammu teema, et mitu protsenti oma sissetulekust peaks igaüks andma heategevuseks ja kas see protsent hakkab olema nullist suurem alates teatud jõukuse tasemest. Ja mis see jõukuse tase siis oleks. 
Vingerdasin mis ma vingerdasin teemast kõrvale. Püüdsin väita, et ma teen vahel inimestele lõunaid välja ja teinekord ostan sõpradele kohvikoort. Jõudsin ikka sinnamaale, et ma vist peaksin heategevuseks andma. Raha või midagi. Et minu arust on nii õige.
Ja eks ma siis olen hakanud andma ka. Laste ja peredega seotud asjadele. Loomad on nunnud küll, aga mulle tundub, et juba olemas olevate inimeste ja nende elude tulekahjude leevendamine on tähtsam.


Inimesed muudkui tahavad oma töö ja loomingu ja sotsiaalelu suure kaarega nurka puruks visata ja hoopis ise oma kõhu sees tittesid valmis teha. Kohe meelega. Ja ma vaatan neid imestusega. Kas meil on siis tittedest puudus? Kas on liiga vähe tittesid siin ilmas veel? Kas ei võinud võtta mõnda kasutatut, miks sa kohe uue pidid tegema? Vaatan noorte ilusate edukate rikaste inimeste seltskonda, kes kõik on oma värskeimad isetehtud tited kaasa toonud (ja need vääksuvad). Ja püüan ette kujutada kujuteldavat aega, kui vähemalt ükski lastest on võetud. Valitud, mitte tehtud. Antud juba valmis kujul, lisa ainult kodu ja vanemad. Kas need inimesed peaksid selleks olema veel rikkamad veel edukamad veel ilusamad, et seda teha? 

Ühes sarjas, mis me hakkasime vaatama (sest tuleb välja, kui sa oma elukaaslasega sarju vaatad, pead sa sellest inimestele kõnelema, et nad teaksid, täpselt kui täisväärtuslik), on üks eriti snoob kõrget klassi külma südamega mutt, kes lapsendab Koreast lapse. Mingil veidral oma perele näitamise põhjusel. Ta kannab selle igatahes väga veetlevalt välja. Nagu ta kannab väärikusega välja kõik muu, mis tal on. Näiteks ilmneb, et see laps sobib iga outfitiga ja kui sellel on taskutega jakk, pole sul käekotti kaasa tarviski.


P4050008
suvakas kuusehekk. see tamm


Võib-olla selle heategevusega või jõukusega seotult ka. Missugust graatsiat ja väärikat armulikkust tuleb üles näidata inimestel, kellel parajasti väga hästi läheb. Ühelt poolt selle pärast, et nii ongi ilus ja hea. Ja teiselt poolt selle pärast, et kinnitada ümbritsevatele kadetsejat vaatlejatele, et sul tõepoolest lähebki väga hästi. Keegi tuleb abi paluma, ei hakka ahnelt oma asjust kinni: kasige minega, mul omalgi vähe, ma pole mingi heategevus teile. Vaid lahkelt naeratad ja leebelt kogu iseenesestmõistetavusega lausud: aga muidugi. Või nagu üks noorena nohik olnud ameeriklane ütles, et põhiliselt sai ta ikka peksa mitte kõige lahedamate populaarsemate laste käest vaid sellelt rabelevalt keskklassilt.
Ma natuke vist ka mäletan, millise šokeerivalt loomuliku sundimatusega olid väga väga lahedad lapsed minu vastu pisteliselt kenad (ja muul ajal ignosid). Ja kui kenad nad siis olid. 

Või see teine arutluskäik. Kui keegi sinu lähedal on aeg-ajalt veits hädas ja sa teda aitad, siis ta jääbki sinu külge rippuma ja siis sa peadki teda kogu aeg aitama ja ta ei saagi omale jalgu alla. Ja pärast sa kannatad. Ja seega ei tasu inimesi aidata. Vaadaku ise. Peab ettevaatlik olema. Muidu käid nagu mingid puugid küljes ja hiljem on neist raskem lahti saada. Parem sihukestele kohe alguses öelda, et sinu juurest ei saa midagi.
Et kas keegi päriselt teab mõnd sellist juhtumit, kus päriselt jääbki külge rippuma? Kas tegelikult käivad asjad nii? Ja ma ei mõtle hüpoteetilist juhtumit või niisugust 'juba kaks nädalat' laadi olukorda. Kohe päriselt. Sest minuarust on see just niisugune hirmutusjutt, mida veits vaesed rabelevad inimesed räägivad ja sellega oma positsiooni kinnitavad.

Et kui korravalvurid ta koos kõigi su hõbenõudega sinu ette tassivad, kas sa siis rõõmustad teda nähes, sest küünlajalad ununesid ju kaminasimsile?


P4020122
lihtsalt


Meil on kevadises kavas üks veiniga tants, kus on vein. Eksole. Tantsijatel on kogu tantsu jooksul käes klaas punase joogiga ja sellest klaasist aeg-ajalt rüübatakse. Kuigi põhilise aja tehakse üleinimlikke kauneid vigureid torsoga ja klaasist, mis on käes, ei lähe seejuures tilkagi maha ja see. on. hämmastav. Tantsi teinekord täis tassiga ja küll siis näed. Ma ise tegelt kontserdil seda tantsu ei esita ja seega selle tehnikat keegi mul enam ei viimistle ja ma tegelt seda oskama ei peagi. Aga ma kodus ikka vahel harjutan seda ka. Mis viib muidugi selleni, et ma jõin õhtul veini, sest ma pidin ju tantse läbi tantsima. Tõsine asi. Vastutustundlik värk. Peab end vormis hoidma. Keegi ei oska kohe, kõik peavad mitu korda proovima.

Comments

  1. Muidugi on väikesed mured märgiks heast elust =)
    Esimese maailma mured ...
    A mina võiks juba valmis tite küll võtta, lihtsalt sellega on nii palju jama, et ise teha on kergem. Valmis tite võtmine on KEERULINE ja asjade ajama hakkamine on mul plaanis siis, kui 40. sünnipäevaks veel enda oma pole õnnestunud valmis teha.
    Noh, sest tittede pärast on tegelt õudne löömine. Suuremaid lapsi saab nagu natu kergemalt, aga neil on juba sissekasvanud mured ka ja raske, raske saaks olema. Mida suurem, seda suuremaid jamasid tuleb lahendada. Sest seni hästi elanud ja üleni armastatud lapsed ju ei satu lapsendamisturule ülde.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Sander Vesik17:42

      Aga kuida sa sedasi Cosette'i ära päästad?

      Delete
    2. jajah. Või hulkur Rasmusele kodu annan.
      Jama küll, et päriselt asjad ikka nii lihtsalt ei käi kui vanades raamatutes.

      Delete
  2. Aitamisest ja kinnijäämisest. Mul oli kunagi üks inimene, kes jäi minu külge kinni, aga see polnud sellepärast, et "olen kena ja siis tal tuleb sõltuvus", vaid tema puhul lihtsalt paratamatu. Oli ette näha, et ma täidan tal elementaarset vajadust (kuulumis- või suhtlemisvajadust, et oleks selge, et see polnud üks mu seksuaalsetest suhetest) ja kuna keegi teine eriti ei viitsi, siis ta tuleb selle järele tagasi. See ei ole ju päris sõltuvus, kui inimene kasutab iga võimalust, et oma elementaarvajadusi täita?

    Aga kuna ta oli/on keeruline inimene, siis see tegi ükskord ka suhtlemisele lõpu - kui ta minu eraelu peale vihastas. Pärast seda keeras ta tänaval vastu tulles pea demonstratiivselt ära. Ühe sõimu-smsi saatis korra ka, aga rohkem pole suhelnud.

    ReplyDelete
  3. Liska14:53

    Tuttavatele arvutiabi andmine on sajaga rippumusttekitav. Muidu poleks nagu hullugi, aga häda tabab tuttavaid ka ajakriitilistel hetkedel. Ja siis nad on mitte ainult arvuti, vaid ka minu kui abistaja peale pahased, et mismõttes ma ei saagi kohe siin telefoni teel nende krüptitud andmeid kätte.

    ReplyDelete
  4. Mõnede evolutsiooniteoreetikute kohaselt on aruka jutu ajamine inimestel ka osa paaritumisrituaalist, ning võime huvitavalt vestelda ja partnerit sellega köita signaliseerib häid geene ja head arengukeskkonda, mis omakorda on hea põhjus valida just see partner enda tittede isaks/emaks. Geoffrey Milleri arvates inimmõistus just sugulise signaali eesmärgil välja areneski, sest ellujäämise ja püsimajäämise jaoks pole ju tegelikult vaja kuigi arukas olla (vaadake näiteks vihmausse).

    ReplyDelete
  5. Ma olen küll kohanud inimesi, kes on selliseid, et kui ühe korra heast südamest aitad, viskavad nad sulle järgmine kord iseenesestmõistetavalt poenimekirja ette vms. Ja siis teevad solvunud nägu, kui ütled, et nii nüüd küll olema ei hakka.

    ReplyDelete

Post a Comment