Friday, May 05, 2017

a kas kevad sind ka ootas

P4250001
hakkab saama


Osaledes blogiauhindade asjal just selles kõige populaarsemas kategoorias koos nii poppide ja paljude poolt armastatud inimestega, pole mul isegi mingi koha lootuse haisugi. Lootus, see teatavasti haiseb, eksole. Aga ma panin mu kirja ikkagi, kuigi kuigi. Ja saab hääletada. Võtan lahkelt kõik hääled vastu, aitäh.
Lähen Tallinna sellele peole ka kohale. Põhiliselt selle pärast, et mul sai ükspäev tervenisti kopp ette mu enda kunagisest maailmakäsitlusest, mis kogu aeg ütleb: niu niu aga see on ju Tallinnas... Las olla Talllinnas. Ma võin Tallinna ka minna. Kui uuenduslik mõte, mis originaalsus. Niisiis iga kord, kui ma lähen mingi asja pärast, kuhu ma veits nagu tahaks minna, sinna kiirete ja kärsitute linna lissalt kohale, saan ma uuesti uueks. Ja hästi.

Ma natuke kardan lahedaid tüdrukuid. Ma olen nende kõrval alati luitunud lapiline ja narmendav ja pisike. Ja nemad on pikad ja siledad ja läikivate kõvade pealispindadega. Nemad astuvad pikkade jalgadega mööda maailma ja sellest üle ja üle. Mina ukerdan ja pusin ja löön ennast vastu asju siniseplekiliseks.
Ja see on naeruväärne. Kogu mu enesekuvand ja selle kallal nikerdamine, ma mõtlen. Kasvõi see, kui pikk ma olen, võiks anda mulle füüsilise vaieldamatu pärismaailma pidepunkte, et ma pole enam väikene. Näiteks meil on trennis üks tantsija, kes on nii pikk. Ja nii ilus. Muidugi on ta olnud titest peale tantsija ja siis ta liigub nagu temasse oleksid gepardid gasellidega kohe vabrikus originaalosadesse sisse ehitatud. Ja siis ta on sinna otsa nii noor (maitea äkki kümpa minust noorem) ja seega on ta ebamaiselt veatult prink üle kogu oma noore sireda ihu. Ja kui ma vaatan teda teisest saali otsast, kuidas ta lennult haarab koreograafiat ja kohe õige jalaga astub sellise enesekindluse ja täpsusega, teeb mu aukartus mind väikeseks paksuks ja kössi. Tegelikult ma olen enamvähem samade füüsiliste mõõtmetega, lihtsalt sitem algajam tantsija (ja mu silmanurkades on kurrud, kui ma naeran).
Et see on naljakas, kuidas enesekuvand enese keha kohta pealetükkivalt valetab ja laimab. Ja et huvitav, mis lugusid ta mulle veel on kokku luuletand. Ja mille kohta küll.


P5010150
peaks omale statiivi ostma



Ühes raamatus oli üks niisugune otsekohene ei-mingit-pullikakat moor, kes suheldes ei tegelend mingi tundlemis-juraga. Ta võis sulle teha väärtusliku isikliku kingituse ja selle niisugusel tõrksal kärsitul eemaloleval moel üle anda. Ja midagi tobedat enese kohta sinna juurde pomiseda. Nii, et need, kes teda tõeliselt tundsid ja teadsid, mõistsid ära, et see žest, just see, oligi helluse avaldus. Niisugusel okkalisel moel. Raamatutes ja filmides on taolised tegelased hästi välja joonistatud. Nende saamatus ja kohmakus tähtsate pidulike momentide peal ja selline natuke kentsakas tahumatus teeb nad ühe tähelepaneliku nuka alt hoopis läbipaistvaks ja nende esialgne pealiskaudsel vaatlusel paistev julmus ja jämedus saab üleni andeks antud. Nad tegelt mõtlevad head. Nad tegelt tunnevad suurelt. See on neile lihtsalt keeruline. Tunded ja lähedus ja. Me mõistame.  Selliselt esitatud tegelane tegelt armastab ja hoiab päris mitut inimest, kuigi ta on lõpmata isekas kontaktivõimetu ebasiiras värdjas, kellel puudub impulsikontroll. (Mingid näited mingitest ämerica sarjadest või filmidest siia vahele jätan lugejale iseseisvaks ülesandeks.) Välja mõeldud meelelahutuse lood on lihtsad lahti seletada.
Aga päriselt päris maailma inimestele me ei anna selliseid asju andeks. Päris inimene, kes on pigem tundesaamatu sitapea, ei saa sellise mõistmise ja kaasaelamise osaliseks. Sul ei ole aega seda kahte kaadrit ülenäideldud mikro-ilmet tema kohatu külmuse juurde mõelda, et ta tegelikke taotlusi aimata. Sa oled liiga hõivatud eneseks olemisega. Või millega iganes. Pealegi on inimesed, kes oma elu sitapeade hellast sisemusest räägivad, sageli mahamanipuleeritud ohvrid, kes ei taha oma positsiooni ses väärkohtlevas dünaamikas omaks võtta. "Te ei saa keegi aru, ta selle pärast käitus halvasti, et ta mind nii väga hirmus kalliks peab." 
Ja siis üldsegi, kui me läheme juba sellest jänese(või küüliku?)urust alla, et väljendatud julmus ja jämedus oma inimeste vastu ei tähenda seda, mida sa arvasid, et see tähendab. Siis sealsamas on ju võimalikkus, et see ajutine hellus või kohmakalt väljakukkunud harv tundeavaldus ei tähenda, seda, mida sa arvasid, et see tähendab. Et kui üht esmapilgul paistvat tõlgendust võib valeks lugeda, võib teist ja  kolmandat ja maiteamitmendat samuti. 
Ja mis siis üldse on, kui juba leidub asju, mis ei ole.


P4300049
ma ei tea, kui paljud üldse aimavad, kui raske on pildistada hämaras toas musta kassi



Kassiga elu. Üks päev ma nägin teda otse põrandalt ära söömas veel täiesti elavat ainult natuke patsutatud ämblikku. Mnäm, mnäm. Ja limpsis veel vurrudki puhtaks. Täna istub jooksva ämbliku ja minu 'siin, kiisu, vaata siin' osutamise juurde nagu kõige juhmim olend üldse. Ämblikuid ei sööda, naine, millele sa ometi küll viidata üritad. 
Ma tegelt pole ämblike vastu. Põhiliselt sest nad muarust ei tee midagi peale kohe tolmuste võrkude ja väga tagasihoidliku endaette sagimise. Aga kas poleks tore, kui elutoa põrandal oleks garanteeritud ämblike mittesagimine, sest mul on elamises selle vastu väga voolujooneline soliidsetes tumedates toonides vaikse töörežiimiga kiskja.


Slämm, nagu ma varemgi olen vist rääkinud, on niisugune ise oma luuletuste ette lugemise üritus, mis on oma ülesehituselt võistlus. Seal on reeglid ja raamid ja punktid ja žürii. Keegi ei istu patjadel ja kaminas ei põle tuld. On mikrofon ja kõlarid ja publikust vahelekarjutud hõiked ja naer. Asja, mida normaalsed inimesed peaksid oma kõige õudsema õudusunenäo ilmsiks saamiseks, teevad slämmidel esinevad inimesed vabatahtlikult. Loevad võõrastele inimestele kõva häälega ette asju, mida nad ise on kirjutanud ja ei ole veel kunagi avaldanud. Ja nad teevad seda reeglina korduvalt. Kuigi sesmõttes on lihtsam, et tavaliselt on need ettekantavad asjad kirjutatud-ki ette kandmiseks. Mitte sahtlisse, et järgmine nädal, kui vanemaid kodus pole, salaja kraanikausis ära põletada ja neist mitte kunagi enam kõnelda. Kuigi minesatea. Ma tegelt ei tea teiste inimeste loomeprotsessist.
Igatahes. Milleni ma jõuda tahtsin. Ma olen see aasta (jälle) Tartu luuleprõmmu finaalis ja mul oleks ilgelt hea meel, kui sa tuleksid. Jah, sina. Facebooki link kõigi vajalike koordinaatidega


P5010131
kõige kevadem







8 comments:

  1. Kui see oleks 12. ma mõtleks tõesiselt. Aga 11? Hah!
    Jääb taas nägemata.

    ReplyDelete
  2. (Kuigi võiks kirjutada ka: "A see on ju TAAAARTUS ...")

    ReplyDelete
  3. Hääletasingi. Kommenteerimiseks nagunii ennast eriti kokku ei võta, nii et tänuks lugemis- ja mõtlemiselamuste eest vähemalt seegi. Tervitustega!

    ReplyDelete
  4. ma tean mõnda kohmakamalt suhtlejat inimest ja tegelikult teatud seltskonnas neid aktsepteeritakse. Tihti on nad polariseerivad, selles mõttes, et osale on nad eriti südamelähedased (sest "temast ei pea kartma, et ta mõtleb halvasti, ta ütleb kõige halvema alati välja") ja teised ei kannata silmaotsaski. Ja siis on veel huvitavad juhtumid, kus keegi jälestab üht sellist kohmakat suhtlejat ja hoiab temast igal võimalusel eemale, aga teisesse veidi teistmoodi kohmakasse suhtub suure soojusega ja on valmis vahel sadu kilomeetreid maha sõitma, et temaga kokku saada.

    mulle tuleb lambist üks ette, kes just nimelt ütleb kõige halvema välja, aga hea ütleb ka. Kuna temast on teada, et ta ei jaga seda varjamise matsu väga hästi, siis ongi niiviisi muretu. Ei pea kartma. Ei pea ka kartma, et ta räägib sust selja taga midagi, mida ta sulle endale ei räägiks (lihtsal põhjusel, et ega ta ei teegi sobivatel ja sobimatutel jututeemadel nii hästi vahet).

    Ja vahel on uskumatult ja omakasupüüdmatult abivalmis, tegemata sinna juurde ohvrinägusid.

    Või siis mõni, kes vihastab kergesti ja ei ole taktitundeline, aga on maru huvitava mõtlemisega ja laia silmaringiga ja intelligentne; ja samamoodi vahel lausa uskumatult omakasupüüdmatult abivalmis.

    Ühe okkalisega, kes mulle meelde tuleb, on veel nii, et ta peab ka täitsa normaalseks, kui teised talle samamoodi vastu põrgivad. Ega pea selle pärast viha. Suhtlemine käibki tema arust nii.

    Aga see on tõsi, et kõigil neil - kui nad on kuskil seltskonnas populaarsed - on komplektis mingid üle keskmise toredad omadused ka. Siis taandub asi lihtsalt sellele, et milliseid toredaid omadusi ma eelistan, ühed on ühel inimesel, teised teisel, kõiki korraga tavaliselt ei saa.

    ReplyDelete
  5. a filmides-sarjades - küllap nende tegelaste suur point on olla vaataja suhtlemishirmude avatar. kehastavad ja lunastavad kõiki neid kordi, mis iseenda minevikust piinlikuna meelde tulevad ja kägarasse tõmbuma panevad. nad ei peagi mulle teise inimesena meeldima, piisab, kui nad mulle minuna meeldivad.

    ReplyDelete
  6. Kes sind keelab ilus ja prink olemast toitu mõõdukalt, tee trenni või ole aktiivne ja maga puhka hästi välja, kui sa kõike seda teed, siis oletki prink. Kõik on protsess mis seisneb kordamises.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ei, mul keelab ilus ja prink olemast mu vanus ja üleüldine paksus. Ma olen juba nii kohutavalt vana ja lootusetult loppis ja pöördumatult paks, et ei aita need lihtsad nõksud seal enam midagi. Ei jää muud, kui kadestada teisi, kel rohkem on vedanud.
      Aga nõu on iseenesest hea. Ma annan selle edasi järgmisele, kes seda sama hädasti vajab.

      Delete
  7. Inimesed kohe niimoodi tulevadki teiste ette ja loevad oma luuletusi valju häälega, kõigi kuuldes.....
    Ei väsi imestamast. Ilma naljata - kui uskumatult vapper peab selleks olema!

    ReplyDelete