pühitsetud olgu sinu kivi

P5130083
tasane


Aga mõtle, kui teeks seda põlve otsas nikerdatud lapsepõlvest põhjusi urgitsevat argi-psühholoogiat hoopis optimistlikult. Seletaks inimeste positiivseid jooni ja võimeid või andeid erandlike üksikute rõõmsate sündmustega nende tundlikust east. Lõpetaks nõudmise, et kogu terve lapsepõlv ja nooruki-iga peab olema otsast otsani hea, et tuleks hea inimene. Ja lakkaks targutamast, et piisab ühest pasast, et seletada igaveseks kogu ülejäänud elu saatvat paska. Sest kui üks väike juhuslik halb asi saab inimest nii drastiliselt untsu keerata, peab üks väike tühine hea asi ka inimest lõpuni õnnistada saama. Muidu pole loogiline. Ei meigi senssi. Ja kui seletused üldse midagi teevad, siis võiksid nad loogikat teha.
Kuidas ta küll nii hea suhtleja on? Ah, tead, ta ükskord algklassides kohtas tänaval üht hästi toredat inimest ja see jättis temasse jälje. terveks. eluks. 
Kuidas on võimalik, et see inimene on nii hea ärivaistuga? Sa polegi kuulnud, ta leidsis teismelisena kunagi 25 senti kõnniteelt, niisugune asi muudab inimest. 
Ma ei lakka imestamast, kui palju ja kaunilt see inimene suudab armastada. Ega imestada polegi, tema naabrid lasid tal ükskord nende koera silitada, kui ta oli kõigest kolme(!) aastane (!).


Asjaolu, et on olemas inimesi, kes on mind inspireerinud ja mulle eeskujuks olnud ja kes ise mind isegi ei mäleta või ära ei tunne, on nii ilus muarust. Et ka lühike ja ühepoolne kokkupuude võib mõjus olla. Ei pea üldse palju tegema ja panema ja andma, et oluline olla. Sellest ei pea isegi teadma. Ja et isegi kui keegi ei tule kunagi mulle ütlema, et ma olen kunagi tema elu tarvis midagi suurt kaalukat mõjusat teinud, jääb ikka õhkõrn võimalus, et ma äkki siiski olen.
Samuti võimaldab selline tähelepanek olla oma harilik pigem eemalolev ja mitte väga palju põdeda oma hajususe või püsituse pärast. Ei peagi tingimata üleni täiega ja ihu ja hingega kusagil kohas olemas olema, võib kogemata muu seas oma rutiinsete radade kõrvalt ka kellegi silmis kaalukalt kirja minna. Sesmõttes, et ei pruugi, eksole. Aga päris võimatu see pole. Niiet pöidlad pihku.


P5130078
põhi paistab ära

Inimesed istusid õllede taga ja rääkisid kedagi taga. Et maru ebameeldiv olevat olnud ja kuidagi võlts ja nagu ei jätnud head muljet ja veits halva maigu ikkagi sai sealt. Siis keegi lisab, et sel ebameeldival tagaräägitaval on raskekujuline aktiivsus- ja tähelepanuhäire. Dün dün dünn. Kõik jäävad vaikseks. Võtavad paar tooni tagasi. Me ei teadnud. Oh kui kahju. Tõepoolest, vaeseke. Siis ütleb diagnoosi sõnastaja, et tegelt ta ei tea, kas on, ta lihtsalt pakkus. Kergendunud ohked ja nii häbi ka enam ei ole. Ikkagi ei mõnitanud haiget inimest praegu, jumaltänatud. Saaksime veel rahus siunata, kui tahaks, pole hullu.


Huvitav, kas ma vestleksin taimedega, kui neid mu aias nii mitmesuguseid ei oleks. Kuidagi eriti toredas värvikas kambas olemise tunne tuleb seal askeldades peale ja mul sellises seltsis alati jutt jookseb hästi. Kui mul oleksid ainult kultuursed kultuurtaimed ja rangelt kitsaleheline muru ja kohatine naat, kas siis oleksid need jutud rohkem nürid ja üheülbalised. Igatahes pole lähiajal võimalust seda teada saada, sest see mitmekesisus ei tunne piire. Metsalilled ja murulilled ja veeäärsed lilled ja mitu erinevat sorti nõgest (jõhkraid ja väga mesiseid leebeid) ja igasugused arutud kannikesed. Lilled sibulatest, mida mina pole küll kunagi maha pannud ja igasugu tappusid nii et tapab. Üllatusi ja mõistatusi ja segadust nõnda palju, et käingi erutunult ringi ja muudkui vatran. Mis teie siin teete. Kes sina pisike oled. Kuule, siia ma sind küll ei taha. Kas sa oled alati siin olnud. Mismõttes te juba tagasi olete. Hmm, tehniliselt võib karukell siin olla küll ja seda kahtlast tulpi ma tahan enne väljaviskamist veel veidi vaadata.


P5190170
kui sa ise oled kõigest kurblik kuurike, aga su jalad on jumalikud



Kõrvaldad süüdistustesse ja etteheidetesse ja ohvriks kalduvalt inimeselt selle abituse ja saamatuse, mis teda paistab elus tagasi hoidvat. Õpetad talle, kuidas ta ise on oma õnne sepp ja iseenda parim sõber ja ainus, kes on ainsana võimeline teda ennast iialgi tõeliselt õnnelikuks tegema. Ulatad talle julgustava noogutuse saatel ohjad.
Saad enesenüpelduse meisterklassi. Kalduvus süüdlasi taga otsida ja neid siis needa - see ei kao nii kergesti kusagile. Aga nüüd, tänu kontrollkeskme sissepoole nihutamisele, pole süüdlast enam kaugelt otsida. Täpselt on teada see üks suutmatu sitapea, kelle tehtud on kõik halb, mis tema elus iial olnud on. Ta ise. Enda süüdistamist ja enesele ette heiteid alga - kolm, neli. Elus edasi minek, saatuse rooliratta taha istumine, härgadel sarvedest rebimine ja muu taoline võib oodata, enne kõike tuleb siiski süüdlased vastutusele võtta ja nad ära karistada.


Kuulasin vestlust pealt. Sõbrannad ilmselt, rääkisid tööpostil niisama juttu. Üks tuli lagedale ühe toreda asjaga, mis tal juhtumisi on ja see vajas kaasaelamist, sest nii tore asi ju. Teine siis vastaski seda toredat kuuldes rõõmsa hüüatusega: oh! meganorm ju!
Mega norm. Ülimalt harilik. Uskumatult usutav. Äärmuslikult keskpärane.

Lugesin mingite restoranide arvustusi ja keegi oli ühe kohta kirjutanud, et see olevat 'super romantiline'. Pidin jälestusjudinate pärast peaaegu telefoni maha pillama.



P5190152
käid metsas ringi vaatamas ja mets vaatab vastu
noh? oli asja ka või ema saatis?

Autot juhtides ja liikluses osaledes saab vihalahustumist harjutada mitu korda päevas. Keegi on sinu läheduses hästi jobu ja täiega loll ja sinna otsa veel ebaviisakas ja rämedalt hoolimatu. Vihastad. Aga sekund hiljem laekub pakiline reaalsus, et sa ei kohta seda inimest enam ja misiganes sinust tol hetkel paiskus, on õhku loobitud. Ja siis see läheb üle. Käed-jalad on juhtimist täis ka, pole aega siin mingite möödunud töllakate peale end raisata. See oli. Keskendugem sellele, mis on.

Aga kas sa tead seda momenti, kus maantee peal jääd kuidagi tobedalt mingisse sappa kinni. No ei saa mööda. Oli tempo, enam ei ole. On saba. Tee on täis ja kurvid ja asjad ja. Natuke aega kibeled seal, siis tekib hetkeks habras võimalus. Ja sa haarad selle. Lükkad suuna sisse ja gaasi põhja (võib-olla neljanda käigugi, saab äkilisemalt) ja keskendunud otsustava pilgu silmisse. Vrõnn vrõnn-vrõõõnnnnn. Napilt. Nii faking napilt. Said ette ja said mööda ja ei põrgand kokku. Haah! Veered, kodumaa avarused silme ees laiamas, ja muheled enda ette. Mina ja mu auto. Ma olen nii osav. Nagu arvata oligi. Ja mu auto. Mu auto on nii kuramuse hea. 
Aga sellest, kuidas kuni kaheksa inimest praegu su hellalt kinni püüdsid, kui sa, lapsuke, kalju serval ukerdades ennast peaaegu tappa püüdsid, sa ei näe. Kui paljud vastutulevatest autodest tee jäärde võtsid ja hoogu maha, et sa saaksid oma asja teha. Ja sina ei näe ju nende piduritulesid, kelle ette sa ennast sättisid. Üheks hästi lühikeseks hetkeks reageeris hulk võõraid inimesi sinu arutu märguande peale hästikoordineeritud elupäästjate koostööks. Maanteel surma saada vä? Mitte täna.


P5190166
üks laps küsis vanaema käest, mis selle lille nimi on ja vanaema ütles, et selle lille nimi on ära-mind-unusta. pärast küsis laps uuesti. mis lill see oli, kas tule-siia
tegelikult küllalt sama asi ju



Kuna ma pean täna terve päeva kontrolltöid parandama ja oma kostüüme kõpitsema, olen püsinud tegusana. Tegin kohvi ja niitsin muru. Vaatasin neljanda osa jumalaid ära (hea) ja pool juutuubi (meh). Ütlesin alkoholile ei. (Veinipakk keset tuba on üleni nagu: merlooo? Ja ma olen nagu: mkmm!) Magasin mööda oma maja ringi. Alguses oma voodis, siis diivani peal ka. Värvisin juukseid ja rohisin peenraid ja blogisin. Kütsin pliiti. Kui mul nüüd õnnestub end veenda, et ma pean üleni pean oma elutoa ja köögi väga kaunisti korda tegema enne pühapäeva, sest see on hästi tähtis ja kaalukas ja kooskõlas kõikide mu väärtustega ja üldse kõigega, mida ma iial oluliseks pean ja et see kõik omakorda tähendab midagi. Siis võib isegi juhtuda, et ma selle kohustuse suurusega silmitsi seistes isegi teen, mis ma esialgu pidin. Kuigi raske uskuda. Ma arvan, et üks kohv veel ja siis vaatab.

Huvitav, kas ma olen juba maininud, et sünnipäevaks kohvi küsimine on geniaalne mõte. Iga kord kui kohvi teen, vaatan neid kohvisid, mis mulle toodi ja tuleb meelde, kui tore see on, et on inimesed ja et nad tulevad, kui ma kutsun.

Selle raha lõpus on jälle nii palju kuud järel, et kui keegi mulle virtuaalse kohvi saadab, ostan leiba.

P5200191
vahtravalgus




Milliseid amatöörpsühholoogiasse kalduvaid teooriaid sa kuulnud oled ja kas need on sinu arust loogilised?
Mis on kõige tõhusam viis vabaneda harjumusest süüdlasi otsida?
Kas sinu vanaema teab, mis igasuguste lillede nimed on?

Comments

  1. Head pildid on.
    Isegi minu meelest, kes ma vahel ei märkagi.

    ReplyDelete
  2. mhmh.

    aga sellest, mis sündmused kui palju minevikus loevad...

    kas hullemat sorti minevikupaskadega - nendega, mis mõjutavad - ei ole see asi, et nad on SUURED? kauakestvad või pikaajaliste füüsiliste tagajärgedega vms (no näiteks üks füüsiline rünnak, mis viib tükiks ajaks haiglasse)? mis tegelikult tähendab, et selline asi ei ole üks asi, vaid terve jada, ütleme aasta või kahe või kolme aasta pikkune joru järjest.

    oleks nagu loogiline, et selle vastukaaluks läheks samamoodi tarvis ühe-kahe-kolme aasta pikkust õnnelike sündmuste jada.

    teiseks - tundub, et normaalne ja õnnelik olemist peab õppima ja harjutama, et välja tuleks. Kui mingi õppetükk jääb vahele, siis on pärast vaja järeltöö teha. Kui mingis eluetapis pole häid eeskujusid võtta, siis pärast tuleb kangesti rübeleda, et need kuskilt hankida. ja kui tatikana on heade õppetundide asemel mingis tähtsas asjas hoopis halbu, siis on ennast ilgelt raske ümber veenda, et see oli vale õppetükk. palju vaeva nähtud ja ära õpitud ometi.

    ma pakun seletuseks sellise amatöörpsühholoogilise loogika, et terve ja õnnelik olemine on kompleksne asi, paljudest tükkidest koos. piisab ühe tüki puudujäämisest, et oleks jama majas. vastupidine ei tööta: ühe tüki olemasolust veel ei piisa, et oleks terve õnn koos.

    no ja kui inimeste pealt vaadata, leiab see ju kinnitust. ühel on üks jama, teisel teine, mõnel suuremad, mõnel väiksemad.

    häid minevikujälgi on muidugi samamoodi näha. aga ma ei tunne kedagi, kes oleks päris üdini õnnelik ja terve. kuigi mõnest, keda ma tunnen vähem, ma vahel kahtlustan, et äkki nemad on.

    ReplyDelete
  3. Vanaema on ammu surnud, ma ei saa ta käest enam küsida. Aga nii palju, kui mäletan, teadis ikka (ja osasid lilli omas murdes). Mu ema on ka parasjagu vana, et olla vanaema ja temagi teab päris paljude lillede nimesid. Oh, peaks täitsa tegema ühe postituse mu isa ja ema kõnekeelest ja loodusnimetustest. Näiteks, kas sa oskad arvata, mille kohta mu ema ütles, et maorasvas (Saaremaa väljend), aga isa, et ahunakarva (Tartumaa)?

    ReplyDelete
  4. Praegu mõtlesin selle üle, et jaa, mõjutavad pika järelmõjuga sündmused. Aga hirmus oli tõdeda, et HEAD pika järelmõjuga sündmust väga pähe ei tulegi v.a. et saad kellegagi sõbraks ja siis see sõprus kesktab kaua. Aga kes mäletab koerale pai tegemist (kuigi oma koera saamist ma küll mäletan! Kahjuks ka aaaaaastaid sel teemal anumist ja palumist ja igatsemist ja lubadusi "no me varsti") või üht jäätist või ..?
    Kuni hea on normaalne, siis tuleb õppetund, mille ta annab, märkamatu rõõmuga kätte ja üldse ei ole mälus tunda. Phmt on samamoodi ka siis, kui halb on normaalne, muidugi. Märkamatult kätte tulev õppetund.
    Aga ma suudan ette kujutada palju ning väga mitmesuguseid halbu asju, mis pikaajaliselt jälje jätavad, millele mõtled kuid ja aastaid. Aga sõbra saamine, lemmiklooma saamine ... mis häid asju veel aastaid mäletatakse?

    ReplyDelete
  5. Mina mäletan häid sööke näiteks.

    Ja elektrilisi momente võluvate meestega - need võivad mitu aastat hiljem naeratuse näole tuua.

    Ja siis on need head pikaajalised asjad: näiteks kohad, kus oli alati või peamiselt tore olla. Neisse saab mõttes tagasi minna, kui ärevus hinge matab.

    A muidu mul tuleb meelde,et ma olen siit-sealt artiklitest lugenud, et tõenäoliselt on meil kohastumuslik kalduvus mäletada halbu ja ohtlikke sündmusi paremini. Sest see on ellujäämiseks olulisem. Kahjuks ei soosi see nii hästi õnnelikkust (mis nähtavasti ei ole ellujäämiseks nii oluline, v.a siis, kui depressioon ise eluohtlikuks saab). Evolutsioon ei ole ju mingi hea jumal, kes sätiks asju nii, et olevustel oleks võimalikult hea olla.

    ReplyDelete
  6. Igatahes olen ma täiesti seda meelt, et pikaajalised asjad loevad rohkem. Sellised, mida väga selgelt ei märkagi.

    No on küll minevikust näiteks need piinlikud sündmusemälestused, mis panevad siiani krõnksu tõmbuma. Aga kasvõi see, et tuleb pähe mingi sellise ühekordse sündmuse-pisiasja pärast süüd ja häbi tunda on arvatavasti pikema tausta vili.

    Samamoodi küllap rõõmumälestustegagi - kas ma saaks kenade meestega kogetud elektri üle rõõmsaid mälestusi tunda, kui kogu mu taust ütleks mulle, et mehi vaadata on halb ja ma peaks hoopis süüdi tundma; või kui ma oleks nende meestega kohtumise aegu ikka veel uskunud, et ma olen liiga kole, et üldse mingit kontakti võiks olla? konktaktivõimaluse uskumiseks kulus ikka pikemat aega häid kogemusi.

    ReplyDelete
  7. Auka17:51

    Küsimustele ei vasta, aga seda tulin ütlema, et ma vist armastan seda postitust.
    Midagi nii head ei ole mul blogimaailmas veel lugeda õnnestunud.

    ReplyDelete
  8. Miskipärast seostus see sündmuste mõju teema ühe vana postitusega, kus oli asjade äraõppimisest juttu (postituses endas sellest, kuidas ajul on pärast esimest depressiooni juba rada ees, kuidas sinna kukkuda, kommentaariumis ka muust):
    http://mmurca.blogspot.com.ee/2016/08/vaga-huvitav-lugu-tanan-et-jagasid.html#comment-form

    Selle ülesotsimise käigus jäi silma, et see (sündmuste ületähtsustamise) teema kordub siin eri variatsioonides sageli. Samamoodi nagu enesesüüdistamise teemagi (ja kuidas teatud eneseabiõpetused selle käivitavad).

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mul ongi korduvad teemad ja ringiratast käik. Ma ise, kirjutamise hetkel eriti, tajun seda väga harva, nii tore, kui keegi teine märkab.

      Kas just sündmuste ületähtsustamine, aga üleüldse enese puruks (ja terveks) mõtlemine, on minuarust väga huvitavad nähud.

      Delete
    2. siin on veel see huvitav lõks, et juhul, kui mingid iks omadused ei ole tulnud sündmustest, vaid olemuslikud, kaasasündinud, siis peaks samamoodi olema ka enda puruks mõtlemise kalduvusega. või süüdlase otsimise kalduvusega.

      mulle tundub intuitiivselt usutav, et mõjutab ka keskkond, mõjutab ka minevik, aga muidugi mitte kõike; suur osa omadusi ongi kaasa sündinud; ja osa omadusi kujuneb keskkonna ja pärilikkuse kombinatsioonis (osa kaasasündinud haigusigi ei pruugi igas keskkonnas avalduda). Võimalik, et ma tähtsustan keskkonda üle, sel juhul tuleb see mu vastumeelsusest bioloogilise reduktsionismi-determinismi vastu. Aga vaevalt nende mõjurite osakaalu kunagi absoluutse täpsusega kindlaks saab teha. (pealegi ei ole see osakaal nagunii alati ühesugune - valvenäide: egalitaarsetes heaoluriikides on tunnuste päritavus suurem kui riikides, kus eri inimeste olud on drastiliselt erinevad, stiilis "üks on elu otsa alatoitluses ega oska lugeda, teine elab külluses ja on saanud neli kõrgharidust".)

      Delete
    3. ja need kaks teemat: et inimesed lükkavad liiga suure vastutuse minevikusündmustele; ja et kui vastutus lükata välismaailmalt inimese enda peale, juhtub kergesti "ise oled kõiges süüdi" - joonistavad muidugi sellise kena kahe kuristiku vahelise raja välja.

      Subjekti enda poolt vaadates: kuidas ise vastutada, ometi ennast süüdistamata; teiste poolt vaadates: kuidas teisi vastutusvõimeliste täiskasvanutena kohelda, ilma nende vastu südametu olemata ja kaastunnet kaotamata.

      A. mul siin kodus ketrab veel alatasa, et need kaks on sama asi: kui olla halastamatu enda vastu ja ühtegi pehmendavat asjaolu mitte arvesse võtta (stiilis "mul on jalg murtud? temal on kaks jalga alt ära ja ta võitis paraolümpia, MIS ON MINU VABANDUS?"), ei saa halastada ka teistele (siis saab halastust teiste vastu ainult teeselda).

      Delete
    4. laias laastus võiks (enda- ja teistesüüdistamise vältimiseks) muidugi lihtsalt aktsepteerida, et inimesed on mis iganes põhjustel erinevad, igaühel omad nõrkused, lõppeks pole ju suurt vahet, kas mõni nõrkus on kaasasündinud või elu jooksul saadud vigastuse tagajärg. kuigi niipalju on vahetegemisel muidugi pointi, et elu jooksul saadud vigastusi võib olla kergem ravida (noh, et traumat võib saada välja ravida, aga isiksuseomadusi või maidea... hemofiiliat mitte). aga sel juhul võikski vahetegemise point olla see, et ravida, mitte see, et süüdistada.

      Delete
  9. Mulle meenus nüüd üks mõjuv hea minevikusündmus, mis illustreerib seda teemat mitmes mõttes hästi.

    Sündmuspaik: mingil põhjusel olime me keskkoolis või põhikooli lõpus kehalise tunnis poistega samas saalis. Ma ei mäleta, kas ruumipuudusel lükati tüdrukute-poiste tund samasse saali, kuigi eri õpetajatega, või oli tüdrukute õpetaaja lihtsalt haige ja me tšillisime poiste kehalise kõrval niisama.

    Sündmus ise: palli mängides viskas üks poistest mulle kogemata palliga vastu pead, ehmus ja tuli vaatama, kas minuga on kõik korras.

    Ja see oli heas mõttes vapustav. Pani maailma ümber hindama. Andis teada, et maailmas kehtivad palju paremad reeglid, kui ma olin arvanud.

    Hea asi nr 1: vastu pead lendav pall võib tulla kogemata, mitte meelega!

    Hea asi nr 2: see, kes kogemata vastu pead viskas, ehmub ja tunneb huvi, ega ma viga ei saanud! selle asemel, et tal oleks ükskõik või mis minu varasema loogika järgi oleks tundunud veel tõenäolisem: et isegi kui läks kogemata, teeks näo, et meelega, et teiste eest laiata, kuidas ta mulle ikka vastu pead pani.

    Moment, mida võib üheks murdepunktiks lugeda. Üheks neist momentidest, mis muutsid mu elu, kui pateetiliselt väljenduda.

    Illustratiivset on siin palju.

    1. Kui juhuslik see avastus oli. Tõenäoliselt olid need uued ja paremad reeglid, mille järgi enam ei olnud normaalne mind asjadega loopida, kehtinud juba mõnda aega, aga ma ei kujuta ette, kui kaua oleks mul teadasaamisega läinud, kui seda juhuslikku palliõnnetust poleks olnud. Sest lihtsalt sellest, et juba mõnda aega pole keegi loopinud, ei oleks uues heas korras veendumiseks piisanud. Mitteloopimisel võib ju palju muid põhjuseid olla: keegi parajasti ei viitsi; kardavad mõnele õpetajale vahele jääda; tegelikult loopisid küll, aga ei saanud pihta ja mina ei märganud.

    Selleks, et hea asi mällu jääks, on vaja head sündmust. Paljalt halbade sündmuste puudumine ei jää radarile.

    2. Kui normaalne sündmus see tegelikult oli, kui praegu tagasi vaadata. Mis tähendab, et kui selline asi oli minu jaoks sündmus, pidi mu normaalsus väga paigast ära olema. Mis näitab, KUI paigast ära võib normaalsuse lüüa, kui keskkond annab pikka aega ebanormaalseid signaale.

    Ma ei saanud tollal ju ise arugi, et mu tajus oleks midagi viltu!

    Huvitav, kui kaua mul oleks ilma selle juhtumita läinud, kuni ma oleks aru saanud, et loopimine või löömine ei ole normaalne asi, mida teiste omavanuste käest eeldada? Ülikoolini? kauem?

    3. Kui raske on endal aru saada, et kaasaskäiv pask on üldse pask.

    Ma arvasin ikka päris kaua, et minu ootuste närune madalus teiste suhtes on HEA omadus ("ma ei nõua maailmalt midagi, olen nii sõltumatu, trallallaa"). Alles millalgi kolmekümnendate teises pooles hakkasin aru saama, et teistele ohjeldamatult tänumeelt jagada juba selle eest, kui nad vastikult ei käitu, on tegelikult nende suhtes inetu. Sisuliselt on seal ju vaikimisi eeldus, et nad käituvad vastikult. Vaikimisi eeldus, et inimesed on vastikud. Ma ei tajunud selle eelduse inetust seda ainult sellepärast, et ei defineerinud vastikuid asju vastikuna.

    ReplyDelete
  10. Tahtsin öelda tere.. :) Avastasin just su blogi ja kiidan keelekasutust! Nii mõnus!

    ReplyDelete

Post a Comment