pühitsetud olgu sinu kivi

tasane

Aga mõtle, kui teeks seda põlve otsas nikerdatud lapsepõlvest põhjusi urgitsevat argi-psühholoogiat hoopis optimistlikult. Seletaks inimeste positiivseid jooni ja võimeid või andeid erandlike üksikute rõõmsate sündmustega nende tundlikust east. Lõpetaks nõudmise, et kogu terve lapsepõlv ja nooruki-iga peab olema otsast otsani hea, et tuleks hea inimene. Ja lakkaks targutamast, et piisab ühest pasast, et seletada igaveseks kogu ülejäänud elu saatvat paska. Sest kui üks väike juhuslik halb asi saab inimest nii drastiliselt untsu keerata, peab üks väike tühine hea asi ka inimest lõpuni õnnistada saama. Muidu pole loogiline. Ei meigi senssi. Ja kui seletused üldse midagi teevad, siis võiksid nad loogikat teha.
Kuidas ta küll nii hea suhtleja on? Ah, tead, ta ükskord algklassides kohtas tänaval üht hästi toredat inimest ja see jättis temasse jälje. terveks. eluks. 
Kuidas on võimalik, et see inimene on nii hea ärivaistuga? Sa polegi kuulnud, ta leidsis teismelisena kunagi 25 senti kõnniteelt, niisugune asi muudab inimest. 
Ma ei lakka imestamast, kui palju ja kaunilt see inimene suudab armastada. Ega imestada polegi, tema naabrid lasid tal ükskord nende koera silitada, kui ta oli kõigest kolme(!) aastane (!).


Asjaolu, et on olemas inimesi, kes on mind inspireerinud ja mulle eeskujuks olnud ja kes ise mind isegi ei mäleta või ära ei tunne, on nii ilus muarust. Et ka lühike ja ühepoolne kokkupuude võib mõjus olla. Ei pea üldse palju tegema ja panema ja andma, et oluline olla. Sellest ei pea isegi teadma. Ja et isegi kui keegi ei tule kunagi mulle ütlema, et ma olen kunagi tema elu tarvis midagi suurt kaalukat mõjusat teinud, jääb ikka õhkõrn võimalus, et ma äkki siiski olen.
Samuti võimaldab selline tähelepanek olla oma harilik pigem eemalolev ja mitte väga palju põdeda oma hajususe või püsituse pärast. Ei peagi tingimata üleni täiega ja ihu ja hingega kusagil kohas olemas olema, võib kogemata muu seas oma rutiinsete radade kõrvalt ka kellegi silmis kaalukalt kirja minna. Sesmõttes, et ei pruugi, eksole. Aga päris võimatu see pole. Niiet pöidlad pihku.

põhi paistab ära

Inimesed istusid õllede taga ja rääkisid kedagi taga. Et maru ebameeldiv olevat olnud ja kuidagi võlts ja nagu ei jätnud head muljet ja veits halva maigu ikkagi sai sealt. Siis keegi lisab, et sel ebameeldival tagaräägitaval on raskekujuline aktiivsus- ja tähelepanuhäire. Dün dün dünn. Kõik jäävad vaikseks. Võtavad paar tooni tagasi. Me ei teadnud. Oh kui kahju. Tõepoolest, vaeseke. Siis ütleb diagnoosi sõnastaja, et tegelt ta ei tea, kas on, ta lihtsalt pakkus. Kergendunud ohked ja nii häbi ka enam ei ole. Ikkagi ei mõnitanud haiget inimest praegu, jumaltänatud. Saaksime veel rahus siunata, kui tahaks, pole hullu.


Huvitav, kas ma vestleksin taimedega, kui neid mu aias nii mitmesuguseid ei oleks. Kuidagi eriti toredas värvikas kambas olemise tunne tuleb seal askeldades peale ja mul sellises seltsis alati jutt jookseb hästi. Kui mul oleksid ainult kultuursed kultuurtaimed ja rangelt kitsaleheline muru ja kohatine naat, kas siis oleksid need jutud rohkem nürid ja üheülbalised. Igatahes pole lähiajal võimalust seda teada saada, sest see mitmekesisus ei tunne piire. Metsalilled ja murulilled ja veeäärsed lilled ja mitu erinevat sorti nõgest (jõhkraid ja väga mesiseid leebeid) ja igasugused arutud kannikesed. Lilled sibulatest, mida mina pole küll kunagi maha pannud ja igasugu tappusid nii et tapab. Üllatusi ja mõistatusi ja segadust nõnda palju, et käingi erutunult ringi ja muudkui vatran. Mis teie siin teete. Kes sina pisike oled. Kuule, siia ma sind küll ei taha. Kas sa oled alati siin olnud. Mismõttes te juba tagasi olete. Hmm, tehniliselt võib karukell siin olla küll ja seda kahtlast tulpi ma tahan enne väljaviskamist veel veidi vaadata.

kui sa ise oled kõigest kurblik kuurike, aga su jalad on jumalikud

Kõrvaldad süüdistustesse ja etteheidetesse ja ohvriks kalduvalt inimeselt selle abituse ja saamatuse, mis teda paistab elus tagasi hoidvat. Õpetad talle, kuidas ta ise on oma õnne sepp ja iseenda parim sõber ja ainus, kes on ainsana võimeline teda ennast iialgi tõeliselt õnnelikuks tegema. Ulatad talle julgustava noogutuse saatel ohjad.
Saad enesenüpelduse meisterklassi. Kalduvus süüdlasi taga otsida ja neid siis needa - see ei kao nii kergesti kusagile. Aga nüüd, tänu kontrollkeskme sissepoole nihutamisele, pole süüdlast enam kaugelt otsida. Täpselt on teada see üks suutmatu sitapea, kelle tehtud on kõik halb, mis tema elus iial olnud on. Ta ise. Enda süüdistamist ja enesele ette heiteid alga - kolm, neli. Elus edasi minek, saatuse rooliratta taha istumine, härgadel sarvedest rebimine ja muu taoline võib oodata, enne kõike tuleb siiski süüdlased vastutusele võtta ja nad ära karistada.


Kuulasin vestlust pealt. Sõbrannad ilmselt, rääkisid tööpostil niisama juttu. Üks tuli lagedale ühe toreda asjaga, mis tal juhtumisi on ja see vajas kaasaelamist, sest nii tore asi ju. Teine siis vastaski seda toredat kuuldes rõõmsa hüüatusega: oh! meganorm ju!
Mega norm. Ülimalt harilik. Uskumatult usutav. Äärmuslikult keskpärane.

Lugesin mingite restoranide arvustusi ja keegi oli ühe kohta kirjutanud, et see olevat 'super romantiline'. Pidin jälestusjudinate pärast peaaegu telefoni maha pillama.

käid metsas ringi vaatamas ja mets vaatab vastu
noh? oli asja ka või ema saatis?

Autot juhtides ja liikluses osaledes saab vihalahustumist harjutada mitu korda päevas. Keegi on sinu läheduses hästi jobu ja täiega loll ja sinna otsa veel ebaviisakas ja rämedalt hoolimatu. Vihastad. Aga sekund hiljem laekub pakiline reaalsus, et sa ei kohta seda inimest enam ja misiganes sinust tol hetkel paiskus, on õhku loobitud. Ja siis see läheb üle. Käed-jalad on juhtimist täis ka, pole aega siin mingite möödunud töllakate peale end raisata. See oli. Keskendugem sellele, mis on.

Aga kas sa tead seda momenti, kus maantee peal jääd kuidagi tobedalt mingisse sappa kinni. No ei saa mööda. Oli tempo, enam ei ole. On saba. Tee on täis ja kurvid ja asjad ja. Natuke aega kibeled seal, siis tekib hetkeks habras võimalus. Ja sa haarad selle. Lükkad suuna sisse ja gaasi põhja (võib-olla neljanda käigugi, saab äkilisemalt) ja keskendunud otsustava pilgu silmisse. Vrõnn vrõnn-vrõõõnnnnn. Napilt. Nii faking napilt. Said ette ja said mööda ja ei põrgand kokku. Haah! Veered, kodumaa avarused silme ees laiamas, ja muheled enda ette. Mina ja mu auto. Ma olen nii osav. Nagu arvata oligi. Ja mu auto. Mu auto on nii kuramuse hea. 

Aga sellest, kuidas kuni kaheksa inimest praegu su hellalt kinni püüdsid, kui sa, lapsuke, kalju serval ukerdades ennast peaaegu tappa püüdsid, sa ei näe. Kui paljud vastutulevatest autodest tee jäärde võtsid ja hoogu maha, et sa saaksid oma asja teha. Ja sina ei näe ju nende piduritulesid, kelle ette sa ennast sättisid. Üheks hästi lühikeseks hetkeks reageeris hulk võõraid inimesi sinu arutu märguande peale hästikoordineeritud elupäästjate koostööks. Maanteel surma saada vä? Mitte täna.

üks laps küsis vanaema käest, mis selle lille nimi on ja vanaema ütles, et selle lille nimi on ära-mind-unusta. pärast küsis laps uuesti. mis lill see oli, kas tule-siia
tegelikult küllalt sama asi ju

Kuna ma pean täna terve päeva kontrolltöid parandama ja oma kostüüme kõpitsema, olen püsinud tegusana. Tegin kohvi ja niitsin muru. Vaatasin neljanda osa jumalaid ära (hea) ja pool juutuubi (meh). Ütlesin alkoholile ei. (Veinipakk keset tuba on üleni nagu: merlooo? Ja ma olen nagu: mkmm!) Magasin mööda oma maja ringi. Alguses oma voodis, siis diivani peal ka. Värvisin juukseid ja rohisin peenraid ja blogisin. Kütsin pliiti. Kui mul nüüd õnnestub end veenda, et ma pean üleni pean oma elutoa ja köögi väga kaunisti korda tegema enne pühapäeva, sest see on hästi tähtis ja kaalukas ja kooskõlas kõikide mu väärtustega ja üldse kõigega, mida ma iial oluliseks pean ja et see kõik omakorda tähendab midagi. Siis võib isegi juhtuda, et ma selle kohustuse suurusega silmitsi seistes isegi teen, mis ma esialgu pidin. Kuigi raske uskuda. Ma arvan, et üks kohv veel ja siis vaatab.

Huvitav, kas ma olen juba maininud, et sünnipäevaks kohvi küsimine on geniaalne mõte. Iga kord kui kohvi teen, vaatan neid kohvisid, mis mulle toodi ja tuleb meelde, kui tore see on, et on inimesed ja et nad tulevad, kui ma kutsun.

Selle raha lõpus on jälle nii palju kuud järel, et kui keegi mulle virtuaalse kohvi saadab, ostan leiba.

vahtravalgus

Milliseid amatöörpsühholoogiasse kalduvaid teooriaid sa kuulnud oled ja kas need on sinu arust loogilised?
Mis on kõige tõhusam viis vabaneda harjumusest süüdlasi otsida?
Kas sinu vanaema teab, mis igasuguste lillede nimed on?