muu point

P7150095
seenest edasi metsasse
(tegelt see on linn)

Mõnes mõttes olen ma inimestevahelises enesest lähtuv küll. Ja seega panen olukordades mõningatest ootustest vihinal mööda, sest mul enesel on taolistest asjadest tervenisti kama. Näiteks ma ilmselt peaksin parklates oluliselt ettevaatlikumalt toimetama, sest ma teoreetiliselt kujutan ette, et osa inimesi hoolivad sellest, et nende autol poleks värvi sees kriime ega täkse. Maitea. Mulle on oluline, et töötaks ja teeniks. Või vahel olen ma segaduses, kui ma saan etteheiteid tegemata jäetud žestide eest, millede mulle tegemine või mittetegemine mind ennast suht külmaks jätaks. Ja seega need ei kipu mulle pähe tulema üldse. Sünnipäeva õigel päeval õnnitlemine või vahel niisama käekäigu kohta uurimiseks helistamine. Külla minnes külakosti toomine. Aitäh ja palun suvalises praktilises olmesuhtluses. Vabandamine vandumise pärast. Inimeste omavahel tutvustamine... Noh ja siis veel terve rodu asju, mis mulle ei tule ka pingutamisel pähe.
Sesmõttes tore viis mind üllatada. Jutusta mulle millestki, mida sa minult oled alati oodanud, aga väga harva saanud ja ma vaatan sind nagu vasikas uut aiaväravat. Täiesti ebamaiselt ulmeline uskumatu uudis. Ma kuulengi taolisest asjast esimest korda.

P7130077
vihma eest peitumise koht

Mõnes teises mõttes on minuarust ikkagi suhtlemine kogu aeg teisest lähtuv tagasisidest tulenev kohanemine. Teed midagi. Vaatad, mis tema teeb. Siis vastavalt sellele teed midagi teist või sama uuesti. Oleneb, mis sa tahad, onju. Katsetad ja testid. Avastad, mis toimib ja mis mitte. Mitte lähtudes moraalist või reeglitest või kujuteldavast õigest. Mõni tegevus viib paremini eesmärgini ja teine mitte nii hästi. Kuni tasapisi selleni välja, et kas mu peamine põhjus, miks ma ei varasta või ei peta, on selle pärast, et siis ei oleks inimesed minuga enam sõpsid ja ei tahaks siis enam minuga hängida? Jep. Suht nii ongi.

Siis on hästi naljakas kuulata mingeid popstaare või muidu targuteid andmas noortele nõu, et ära kuula kellegi nõu ja ära keskendu teiste arvamusele ja hinnangule. Ole lihtsalt sina ise. Esiteks hea öelda. Teiseks veits irooniline - kuula mind: ära kedagi kunagi kuula. 
Kolmandaks tervenisti mõttetu. Mis kasu sul on lihtsalt sa ise olemisest, kui sa selle juures kellelegi ei meeldi. Mis mõte sul oleks teha oma kunsti või karjääri või nägemust elust, kui sa selle käigus ei sõlmi ja ei hoia sõprusi. Kui sul ei ole inimesi ümber ja kui sul ei ole seda väikse a-ga sotsiaalsete loomakeste elementaarset armastust. Mis vahet seal on, kas sul on õigus või mitte, kus on tõde või kuidas tegelikult oli, kui sa üksinda heidetult hangede vahel surnuks külmud. Ole lihtsalt sa ise, pfft. 
Või parem küsimus - milline mu isedest täpselt.


Siis on hästi naljakas kuulata inimesi hädaldamas, et perekond või ühiskond neid survestas millekski. Jumala tore ju. Selleks me olemas olemegi. Kena näha, et mõjub.

P7080040
hästi ilusa maja hoovis

Üldsegi hakkasin ma neid asju mõtlema, kui ma mõtlesin, kas kirjutada oma ehetest ja kuhu ma oma raha panen ja palju ma säästan ja mis ma iga päev endale süüa teen või ei tee. Et ühelt poolt on mul kirjutama hakates täpselt see jumalküll kedakotib. Teiselt poolt ma teiste kirjutisi loen huviga.
Üldiselt on kõikide nende küsimuste vastused ilmsed. Sestnoh. Tead küll ju. Ma olen ahne ja kärsitu ja impulsiivne ja organiseerimatu. Mul on palju asju, raha kogu aeg otsas ja ma söön, kuidas juhtub. Asjad on luust, hõbedast ja kividest ja siidist ja puuvillast. Värvilised ja mõnusad ja kohati iseärasustega. Ehted enamasti antikvariaatidest. Raha kulub ilusasti kõik ära maja ülalpidamisele ja söögile, riietele, alkole, piletitele, kütusele... Vähemalt 25 iga kuu kõrvale, 25 heategevusse. Söön võimalikult toorainetest peale kodusvalmistatut rammusat vürtsikat vastavalt isule millal iganes. Joon palju. Kohvi ka. Tuba on pime ja viirukisuitsu ja raamatuid täis ja enamasti käib mingi taustamuusika.


Mu lemmik ajaviitemäng viimasel ajal on hakata mõtisklema mingi asja üle ja mitte guugeldada vastust. Vaadata, kas ja kui kaugele ma suudan selle ise oma aruga välja mõelda. Nagu mälumäng või kontrolltöö või mingi selline kujuteldav arutrennilaadne. Ja alles pärast seda, kui ma olen nii palju pingutanud (hea, kui saab kellegagi arutledes pingutada), vaatan järele, mis värk sellega siis ikkagi täpselt on. 
Mõnes mõttes võiks seda isegi nimetada mingiks trendikaks didaktiliseks võtteks. Teatud aktiivõppe vormiks võibolla. Ära kunagi anna vastuseid küsimustele, mida veel esitanud ei ole. Kui ma olen natuke ilma internetita mõtisklenud ja pead murdnud, loen ma teemaga seotud asju poole intensiivsema huviga. Näiteks saab küsimusest, mida see sõna tähendab, ilma internetita terve parv küsimusi. Kust see sõna tuleb, kes selle kasutusele võttis, kas see teine sõna on sama tähendusega, kus seda sõna vaja läheb, kas selle sõna tähendus või kasutus on ajas muutunud, miks selle tarvis eraldi sõna on vaja...

P7030187
taevas järves ja sagivad liblikalaadsed on linnud


Ma püüan küll seda elu elada, et mõtlemine enne tundeid. Näiteks ma püüan otsuseid langetada, kui vähegi mingi langetamise moment tekib, ikkagi teadmiste ja info põhjal. Kui infot ei ole piisavalt, hangin juurde. Kui ma ei suuda hallata kõiki mõtteid, panen neid kirja või räägin läbi. Et selgust saada. Natukenegi kindlust või täpsust oma sammudesse. Sammud ja läbimõeldud järjestus ja alamotsuste hierarhiad.
Näiteks kui midagi on kadunud ja vaja kiiresti üles leida, saab loogiliselt läheneda. Keegi pani selle kuhugi. Kus seda viimati kasutati. Mis on mõeldavad kohad, kas kõikidesse neisse on vaadatud. 
Ja siis ükspäev oli mul tunne, et see kadunud asi on just seal lukuga taskus. Tunne. Niisugune kõhust ja sisemusest lähtuv aimdus. Nagu ilmutus. Mul puudus tervenisti mälestus ja kogemus ja teadmine ja info selle asja asukoha kohta. Ainult tunne oli. Ja kui ma oma tunnet kuulasin ja järele vaatasin sellesse ebatõenäolisse kohta, seal see oligi. Koos asja leidmisega laekusid ka mälestused. Muidugi. Ma ise panin selle siia. Ma mäletan kohta ja aega ja mõtet ja sündmusi. Aga ma enne ei mäletanud. Enne oli mul ainult tunne.
Mõtle, kui palju kordi on tunne olnud infost üles ehitatud. Oleks vabalt olnud nabast (või misiganes muust pehmest) juhitud otsused need kõikse targemad.


Käisin lapsega kinos uut Ämblikmeest vaatamas ja jumala tore ju.
Käisin Lätist alksi toomas ja inimesed on jätkuvalt liiga enesestteadlikud seda tehes ja ahhetavad ohhetavad selle ümber, et nad on ju ka siinsamas tegemas seda sama.
Käisin Viljandis ja lambad niitsid muru.

Comments

  1. nende žestidega - mul täpselt sama lugu. jõuga peab meeles pidama, et mõnele on need olulised.

    Jumal tänatud, et mu elukaaslane pole sedasorti, keda häiriks "pulma-aastapäeva" (või noh selle, kaua me koos oleme elanud) mittemäletamine. või sünnipäeva unustamine. ta unustab ise ka.

    ReplyDelete

Post a Comment