Tuesday, November 28, 2017

tugijala puusast kasva üles

PB270090
päike


Tissipildid on nagu külaskäigud.
Vaata. Külastused on veider komme. Minna ise kellelegi külla on minna tema personaalsetesse ruumidesse. Isegi, kui sa küsid, kas sa tohid, see on natuke kummaline soov. Õu, ma tahaks su tubadesse sisse astuda ja siis seal natuke aega sees olla ükspäev. Sa näita mulle külalislahkust ja ma pisut passin su sohval. Veits sissetungiv, kas sa ei arva. Täpselt kuhu sa omaarust tükid. Samal ajal on teiste inimeste endale külla kutsumine samuti pigem kõhe. Tal on ju oma kodu olemas, miks ma peaksin teda enda omasse tirima. Ja üldsegi. Enda territooriumile kedagi söögi või brändiga meelitada - see ei saa ju päris tervenisti süütute taotluste saatel sündida. Kesteab mis lõksud mu koobastikus varitsevad. Ja samas siiski. Teinekord, kui see enese pealetükkimine teiste kodudessse ja teiste enda koju vedamise veidrus on ületatud, on hästi toredaid külaskäike olnud. Ja kõik on elusalt välja tulnud ja isegi nagu vahva. Niiet ei ole tegevus ise nõnda kole ühti. Ainult selle initsieerimine sisaldab suurejoonelisi riske väheke kriip paista.
Tissipiltidega on suhteliselt sama. Ei tundu, nagu neid võiks lihtsalt kellelegi saata, ise teab, kas viskab pilgu peale või misse. Enamike asjadega on nii, et sa näed neid korra ja tagasipöördumist mittekunagi näinudolemisse ei ole. Suhteliselt sobimatu on kedagi oma pöördumatute tissidega loopida. Ja samal ajal tissipiltide küsimine ka... nagu ei peeta heaks tooniks. Vaata oma tisse, isver. Siiski siiski on teinekord ette tulnud, et tissipildid on saadetud ja saadud ja üllataval kombel on kõik senisest hoopis parem. Lihtsalt. No kuda sa taolist asja väärikalt algatad.


Iga kord, kui keegi teatab resoluutselt: see on tund aega mu elust, mida ma ei saa mitte kunagi tagasi! tahan ma temalt ettevaatlikult uurida, kas seni on ta kõik oma elu tunnid kuidagi endale tagasi saanud. Ja kuidas täpsemalt tal see on õnnestunud.

PB240074
mitmesugused jooned



Ostsin raamatupoest lauamängu. Tillukese kaardipaki. Ühes poes sirvisin neid kaarte ja jäi meelde, et olid toredad kaardid, niiet ostsin teinepäev ära. Teinepäev ma muidugi enam ei sirvinud, olin omaarust juba teadja. Ja teadagi. Ostsin vale paki. 
Mängu nimi on Äsk ja ega seal muud polegi, kui pakitäis vestluskaarte. Iga kaardi peal küsimus. Võtad kaardi, küsid, räägid, kuulad, vestled, tore. Aga ma olin ulli pääga ostnud selle versiooni, mille karbi peal on 18+ kirjutatud. Ei kõla esialgu nagu väga hull asi, eksole. Ongi ju pigem täiskasvanud mu vestluskaaslased enamasti, ma mõtsi. Abstraktsemad mõtted ja pikem elukogemus. Eriti ei hakka ju huvitavatel haaravatel teemadel rääkima mingite alakatega. Mida nemad kah.
Aga siis kodus, kui ma hakkasin neid kaarte sirvima, selgus, et selle paki peal oleks pidanud olema märgitud "15- ehk Kuulake kõik: mu kube!" Mitte päris see, mis mul mõttes oli olnud. 
Esialgsest mängust, mida ma poes sirvisin, jäid mulle meelde sellised küsimused nagu. 
"Mida teeksid oma laste kasvatamises teisiti kui sinu vanemad?"
"Kas eelistaksid pigem teada, kuidas sa sured või millal?"
"Mis on sinu unistuste reisisihtkoht ja miks just see?"
Selles eriti 'täiskasvanutele' mõeldud versioonis olid kõik küsimused teemal seks. Nagu näiteks et kellega siit seltskonnast tahaksid kolmekat teha ja kirjelda oma parimat suuseksi ja kes su sõpradest on voodis arvatavasti kõige pöörasem ja  mis on kõige ekstreemsem koht kus sa kunagi.... Põhimõtteliselt kõik olid sellised Beavis n Butthead hõh õhõ hõh prompti küsimused. Hakka tooli peal nihelema ja püüa kõiki üle trumbata oma kolmemõtteliste kulmukergitustega. Peaks ikka suhteliselt rahutu pealetükkiv kiim olema, et seltskonnas siuke mäng välja võtta ja oma sõpru sundida kaasa mängima. Aga jah. Nüüd siis kõik, kel taoline kihelus kallal on, teavad mida oma sõpruskonna mängukogusse osta. Aastalõpu heategu kah tehtud.


PB210037
leegitsev



Brené Brown, kui sa veel temaga kursis ei ole, kirjutab ja räägib palju haavatavusest. See olevat maru kaunis ja inimesi ilusaks tegev nähtus. Viib inimesi kokku ja teeb imesid. Ühes tema audio-ettekandes, mis ma kuulasin, oli juttu ka selle ülekasutusest. Keegi hakkab valel hetkel liiga isiklikku intiimset häda lahkama ja kõigil on ultra ebamugav. Inimesed ja lähedus ja khonnökšonid küll, aga normidest ikka peab kinni pidama.
Ma tean mitut sellist inimest (võib-olla sest ma ise olen üks nendest), kes vahel kukub ülejagamise mülkasse. Lihtsalt kogemata, keegi küsib viisakalt möödaminnes käekäigu kohta ja need on üleni: 'siin on kogu mu lehkav sisikond, näe, näe, näe, nii kole ju, näe!' Siis küsija jookseb, kätega vehkides, kusagile kaugemale oma normaalsete sõpradega sosistama. 'Oli alles jõle veidrik.' Ja ülejagaja ei saa üldse aru, kuidas see inimestega kontakti saamine siis ometi käima peaks.
Niisis üldiselt ei ole kombeks mitte väga lähedastele inimestele, veelvähem võõrastele, oma väga isiklikest asjadest rääkida. Rõõmsatest ega kurbadest. Nad ei taha teada. Tuleks jääda rohkem pealmistesse sfääridesse. Ilm ja käesolev vahetult meeltega tajutav. Küll oli täna tuuline ja suhkrutoos on seal, näe.
Aga ega kõige lähedasematele inimestele ju ka ei räägi oma kurbusest suurest. Ideeliselt läheb su kõige lähedasematele inimestele korda su heaolu ja rõõmud. Nad võivad kurvastada, kuuldes, et see sul ei olegi nii hearõõm. Näiteks ma mäletan, kui ma kunagi teismelisena lõpuks oma emale rääkisin, et mind on koolis juba aastaid süstemaatiliselt kiusatud. Ta oli sellest nii löödud, veel mitu päeva rääkis sellest kui oma murest ja õnnetusest. Mõtlesingi, kui imelik see on, et kellelegi rääkimisest peaks kergem saama, aga sai natuke nagu raskem ka.

Siis me tasakesi jõuamegi sinnamaale, et rääkimine on tussu. Nagu mõttetu. Ületähtsustatud. Misiganes. Võid rahule jätta täiesti. Mis vahet seal on, kas sa räägid kellelegi, et sa oled surmani kurb ja tahad end ära tappa. Vaatavad nad huvitatult sinu suunas niikuinii alles siis, kui sa rongi ette astud. Mis vahet seal on, kui sa räägid kellelegi oma isikliku elu enda murest. Ega ta aidata ju ei saa. Kurvastab veel ilmaasjata sinu pärast. Või hakkab ühel päeval tasapisi servast nagu: miks sa sellest kogu aeg räägid. Um.. sest mul on see hinge peal? Aga tõepoolest. Miks teha sõnu muredest. Mured ongi mingid nõmedad. Peletavad inimesi ja rikuvad tujusid ja.


R1-08750-0000_0001
üks pilt filmi pealt ka
nende inimene tuleb just poest tagasi

Ma ostsin umbes pool aastat tagasi viis uut taldrikut. Kasutatud uut taldrikut. Ühest Sõbralt sõbrale poest, seal on neid rootslaste hüljatud asjakesi heldesti. Pealegi mulle jubedalt meeldivad tumedamad pigem mati glasuuriga suured praetaldrikud ja neid saabki vist ainult sellistest kohtadest. 
Üks viiest taldrikust oli tegelt katki. Keskelt jooksis mõra. Taldrik püsis ilusti koos ja kogu komplekt ei maksnud palju, niiet las olla. Esialgu ju kasutada saab.
Nüüdseks on viiest taldrikust järel kolm. Kaks tükki läks eri aegadel eri põhjustel katki. Aga see üks, mis algusest peale mõraga oli, on ikka veel kasutusel. See võibolla lihtne kokkusattumus, et just see mõrane pole päris puru veel. Aga kuna november teeb minuga asju ja kõik kõik on viimseni küllaldaselt metafoor, hakkasin mõtlema. Kas teiste asjadega ja inimestegagi on ka nii. Et need, kes juba natuke katki õrnad mõralised on, saavad erikohtlemise, sest neid, haprakesi, peab hoidma. Aga nendega, kes paistavad täiesti terved, võib jumala hooletult ringi käia. Kui killud on taga, on muidugi hilja. Kuigi kust sa teadma pidid, see oli see terve ju.

R1-08750-0031


10 comments:

  1. Üks mäng, mis sulle võib-olla meeldiks, on Targa pere mäng. Ja see on internetis ka üleval (http://tarkvanem.ee/mang/sissejuhatus/).

    Ma tean, et sa spekuleerid ja kurat teab, mida sa tegelikult arvad, aga minu meelest on muredega täpselt nii nagu sa täna kirjutad: üldjuhul kellelegi ei lähe korda, sest youknow, kõigil ju omad mured kõige lähemad - ja kui kellelegi läheb, siis on pigem nagu häda ja vaev sellest, et sai veel kellegi tuju ära rikutud. Inimestevahelised kontaktid on nii üle hinnatud.

    ReplyDelete
    Replies
    1. O. See tundub tõesti tore mäng. Peab ükspäev ette võtma.

      Ma kontakte iseenesest maha ei kannaks. Ma rohkem mõtlesin, et see oma muredest jahumine ja teiste murede püüdlik kuulamine ei ole kõige tõhusam viis neid tugevdada. Et rääkimine ei aita, kuigi kõik püüavad vastupidist väita.

      Delete
    2. Ei, aga ...
      aga mis siis kontakteerumise huvitavaks teeb üldse? Ilmast ja tervisest rääk ei tule nagunii arvesse, aga ainult võimalikust tuumarünnakust Põhja-Koreale ja tähenduse ning osutuse ääretust erinevusest kõnelemine jätab suhte ju kliiniliseseks? Valeks ja tühjaks?

      Ega ma ei arva, et muredest peab "jahuma" ja neid "püüdlikult kuulama", aga kui on mure, on 70% su tähelepanust murel, aga räägid aint mürgistest mänguasjavärvidest ning Ukraina sõjast (kuigi mina lähen selle viimase peale ka veriseks ja kleepuvaks), on see ju lihtsalt - valetamine.

      Delete
    3. oleneb murest, aga mul on sageli olnud nii, et inimlik kontakt seisneb millegi hoopis muuga tegelemises - teeme koos lavastust või tantsime koos või arutame mingi huvitava artikli või raamatu üle - ja tänu sellele lähebki minu tähelepanu oma murelt ära - ja tänu sellele pääsen ma murest VÄLJA. saan temast puhkust. ja puhkuse ajal saan sellest murest vajaliku distantsi, mille pealt paremaid lahendusi välja mõelda.

      ma ei tahtnud oma vanematele oma kiusamisest samal põhjusel rääkida, mis Murca. siiamaani pole rääkinud (loodan, et nad siin lugemas ei käi). ainus potentsiaaalne tulemus, mida ma selle mure rääkimisel näha oskasin, oli see, et siis on ka nendel halb - ja see oli viimane asi, mida mul vaja oli. endalgi raske, jaksan ma jee ka nende halbolu ära kanda. pealegi, kui ma teesklesin, et üldiselt on OK, siis selle teesklemise ajal saingi ma natuke aega normaalses maailmas elada. sellest rääkimine oleks tähendanud, et ma ei pääse sellest isegi pärast koolipäeva lõppu - rääkimise ajal olen ju asjas sees. vbla oleks rääkida olnud võimalik kuskil kaugel sanatooriumis, kus pole paar kuud kooliminekut karta.

      ja üks parimaid asju, mis mind pärast seda uuesti üles ehitama hakkas, oli kunstiring. kus oli just sedasorti inimlikku kontakti, et "me kõik huvitume siin sarnastest asjadest ja nikerdame igaüks oma nurgas selle kallal". kogu see aeg oli puhas õnn - inimesed on ümber, meil on ühised huvid, mille pinnalt suhelda, kogu kooli-ilguse saab selle ajal ära unustada, puhkus. ja ühtlasi aeg, mil normaalset elu õppida, sellist, kus inimesed ei käitu üksteisega kogu aeg nagu sitapead.

      Delete
    4. Tõden, et inimesed on erinevad =)
      Hämmastav ..!
      Mina oskan mitterääkida küll, just selleks, et mitte teistele haiget teha. Et kuidas mul siis parem oleks sellest, et neil ka halb ..?
      Aga ma ei saa oma vajadusi ka muudest asjadest rääkimisega täidetud. Kui ma ei räägi, ongi lihtsalt täitmata vajadus ja kogu marmelaad.

      Et on halb. Kuid kui rääkida ja kuulajatele sellega haiget teha, oleks vast veel halvem. Miski ei aitagi, kõik. Mul polegi midagi teha peale ärasuremise.

      Ja alles pärast suremist sain aru, et oot - jaa, nad mingit praktilist abi ei oleks saanudki anda, aga: "Sa oled meile kallis. mis siis, et sul on selline sitt kaelas. Tule ole meiega koos ikka, mis siis, et oled omast arust praegu sitt selts," oleks olnud MEEELETULT abiks.

      Delete
    5. VVN, vbla on siin see vahe, et sinu mured olid rohkem seesmised - mitte, et neid väliste vahenditega arstida ei saaks, nagu sa ise kirjeldasid, et kui uskumatult hästi ravimid sind aitasid, aga igatahes oli tarvis arstida midagi sinu sees.

      minu kõige suuremad mured on olnud välised ja piisab, kui mind teise keskkonda tõsta, kui hakkabki juba parem ja vastikust murekeskkonnast ei taha enam mõeldagi mitte.

      See on muidugi ajutine, lõpuks on ikka vaja läbi mõelda ja rääkida - mida ma mööda veebi kõvasti teinud olen. Aga ma ei suutnud seda teha siis, kui see mure oli veel väga akuutne, kui ta veel kestis - ja isegi siis veel mitte, kui enam ei kestnud, aga oli veel toores. Enne ei saanud rääkida, kui ma olin hakanud uskuma, et see ei pea tagasi tulema. Seni, kuni mul seda turvatunnet ei olnud, sain ma endale turvalise ruumi teha ainult koledusi maha vaikides. nüüd on vastupidi, võin rääkida, sest rääkimine on ainus aeg, mil ma selle koledusega üldse tegelema pean, kogu muu aeg on puhkus.

      Delete
    6. ... no ja kõik need kontekstid, kus ma sain lihtsalt teistega sõbralikult koos olla ja millegi kallal nokitseda - kunstiringid-laulukoorid-värgid - pakkusidki ju seda "tule ole meiega koos ikka".

      Delete
  2. Inimestevahelised päris ja verised ja kleepuvad kontaktid on ainus, mis üldse inimestega suhtlemise piina vastuvõetavaks teeb =) Kui neid ei oleks, oleksin erak ilmselt.

    ReplyDelete
  3. Mulle küll meeldib rääkimine. Kuulamine ka. Minu viga on see, et probleemide korral ma võin hakata lahendusi pakkuma. Aga ega alati ei taheta lahendusi. Mõnikord tahetakse lihtsalt endast välja valada äng ja frustratsioon. Tõeline sõber peab oskama seda ka lasta teha. Et voola, ma kuulan!

    Aga kui mõni on muutunud ainult voolajaks, nii et kogu aeg on kõik maru halvasti ja ükski lahendus kunagi ei kõlba, siis see väsitab küll, tunnistan. Siis vist muutub inimene mõraga taldrikuks, kelle läheduses tuleb teatud teemasid üldse vältida. Ajutiselt - jah, ok. Igavesti - mina ei jaksaks.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jaa, see probleemilahendusmasin, mis omatahtsi käivitub. Mul teiste murede kuulmisest ei juhtu seda, mul tahab ta kõik minu enda asjad valemisse paigutada ja algoritmi leiutada ja täpselt välja rehkendada ja ilusa vastuse tagastada. Ilge peamurdmine kogu aeg käib.

      Marvan, et teiste murede puhul nõuannete mittepakkumist on õpetanud mulle vinguvad lapsed. Kui lapsel on igav, siis ta ütleb kõikide pakutavate ideede peale, et need on samuti iiiiii-gaaaaav. Sest tal tegelt pole lahendustvajavat probleemi, tal on meeleolu.
      Aga probleemilahendusmasin on hullult väsitav. Kui ma näen ära, et on võimalus see teadlikult välja lülida, siis kohe teen seda ka.
      Ükski lahendus ei kõlba - ju tal ei ole lahendust vaja?

      Delete