makaron ja nuudlid - mõlemad on pasta


P3310101
kelluksed

Ma olen jälle rämedalt Hakkaja Kaisa olnud ja hakanud end igale poole kirja. Muuhulgas tollele ebavõistlusele. Muuhulgas tuli tollega seoses igasugu lisaülesandeid. Näiteks kaks korda registreerumine ja siis miskid  intervjuuküsimused. Ajakirjanikult, kujutad sa pilti. Nagu päris.

Alguses ma vaatasin neid küsimusi ja pöeritasin üleni silmi nagu, äh, kelleks te mind peate, ää. Aga siis tuli mulle meelde. Nad peavad mind blogijaks. Seega.
Need tegelt oleks pidanud vist talle meilile tagasi saatma, aga mis ma ilmaasjata klahvivajutusi raisku lasen, internet saab täis. Tuleb postitus.

Nimi, vanus, amet (kas töötad või õpid või on blogi täiskohaga töö): 
murca, 31, õpetaja
Bloginimi ja –aadress: 
jah
Lugejate arv päevas: 
See oleneb suuresti päevast. Kui mul on värskelt tulnud postitus, siis on vastava (või kui postitan õhtul, siis järgmise) päeva külastatavus kõrgem. Heal päeval küündib kahesajani ära. Kui midagi ei ole postitatud, külastab umbes paarkümmend kasutajat päevas. Ma mõistan, et tegemist ei ole lugejate arvuga. Need inimesed, kui need on üldse inimesed, ei pruugi üldse lugeda. Ma ei tea, mis nad siin teevad. Vaatavad. Heidavad pilku peale. Otsivad midagi ja ei leia sugugi. Ja samas jällegi - 84 jälgijat Feedlys võiksid pigem siiski olla need, kes loevad ka. Või mõnes teises riideris. Aga mitu neist lehele külastajaks ka tuleb. Või miks eri statistikatööriistad eri numbreid mulle näitavad. Elu on täis müsteeruime.
Kui kaua oled bloginud:
Jumala kaua. Nagu mingi... algusest peale. Praeguseks juba peaaegu, lasmavaatan, 10 minutit.

See oli sissejuhatav voor. Kohe tulevad sisulise(ma)d küsimused.

P3310089
punase paju pusa

 1) Kui blogiga alustada plaanisid, siis millised bloginimed laual olid? Kuidas sai valituks just praegune nimi?
Ma ei plaaninud alustada blogiga. Ma alustasin. Plaanimata. Tol ajal ma olin nii vaene, et mõnipäev pold leibagi lauale panna, niiet nimede lauale toppimine tundunuks küll üleliigne vahesamm.

 2) Kas sul on teemasid, millel tahaksid avalikult sõna võtta, aga julgusest jääb puudu? 
Jaa, mõnikord ma tahaks kirjutada, et kõik on nõmedad ja mina ainsana olen lahe. Aga siis ma ei julge. Sest äkki keegi saab kadedaks.

 3) Kas kirjutad postitusi pigem öösel või päeval? Miks?
Viimasel ajal pigem öösel. Sest siis ma olen juba veits joonud* ja ei jää julgusest nii palju puudu.
*siin ja edaspidi vihjed joomisele tervitustega Mattiasele

 4) Kas oled mõelnud blogi asemel vlogida, sest blogimine on täna juba justkui eilne päev? 
Tütarlaps, kas te just tulite mulle ütlema, kuidas ma peaksin oma vaba aja harrastusi harrastama. Täpselt mida te endale lubate. Kas see on intervjuu või etteheitev süütrippamine. Ema sul on juba justkui eilne päev. Issver.

 5) Kas Eesti pisikese turu jaoks pole blogijaid juba liiga palju? 
Um. Mis turu?

 6) Milliseid postitusi meeldib sulle kõige rohkem teha, kas jutu-, pildi- või videopostitusi? Miks?
Mulle meeldib kõige rohkem teha selliseid postitusi, kus on palju juttu ja natuke pilte ka. Nii umbes n-3 pilti n lõigu kohta. Neid meeldib kõige rohkem teha, sest need kukuvad mul kõige paremini välja.

 7) Üks suur bränd pakub sulle väga head koostööd ja tahab kiitva postituse eest maksta väga palju raha. Tegelikkuses ei meeldi see toode sulle aga üldse. Kuidas käitud - kas pigem teed hea raha eest siiski positiivse arvustuse ära või kirjutad hoopis ausa arvustuse ning kaotad raha ja koostööpartneri? 
Väga keeruline küsimus. Sesmõttes, et pikk ja nii. Mitu sõna. Palju intriig.
Vastus on lihtne. Vaatan koostöö lepingust, mis meil kokku lepitud sai. Raha vahetab omanikku ja ülesanded on välja jagatud. Kui sai lubatud, et ma toodet kiidan, siis ma seda toodet kiidan, jumalhoia. Kasvõi taevani. Või usutavalt. Või lõbus-armunult. Kuidas brändi toon ja kokkulepete täpsus ja misiganes seal veel paigas on, ette näevad. Keegi neid neetud reklaampostitusi niikuinii ei loe ja nendes kirjutatut ei usu. Raha saab vahetada kaupade ja teenuste vastu.

 8) Mis on olnud kõige negatiivsem ja kõige positiivsem kommentaar läbi aegade sinu blogis? Kui palju läheb sulle korda (negatiivne) vastukaja, mida blogile saad? Kas võtad seda arvesse või ajad pigem ikka oma asja?
Ma panin blogis kommenteerimise range moderatsiooni alla, kui kunagi aastaid tagasi üks inimene end siia häbistama tuli. Ütles kõva häälega hirmsaid asju minu kohta ja jättis endast jube halva mulje. Selliseid asju ei tohi lubada. Ma ei taha anda kõlapinda taolisele fopaale.
Kõige positiivsemad kommentaarid tulevad botidelt. Need on ikka taolised, kus ma olevat oma tabavate sõnadega nende elu muutnud ja arvatavasti olen ma üldse kõige ilusama peenisega supermodell sellel poolkeral.
Muus osas - kommentaarid on arutelu. Teema arendus. Nagu vestlused või jutusaua ümber lõkke käest kätte ulatamine. Kas sa pärast mõnusat sõpradega veedetud õhtut ka küsid inimeste käest, mis on kõige positiivsem või negatiivsem asi, mida keegi laua ääres just nimelt sulle lausus. Võinoh. Sa arvatavasti küsid.
Arvesse võtan ikka asju, kui inimesed midagi arvestatavat arvavad. Vahel teen soovilugusid ja. Oma asja ajamine on selline natuke suurustavalt väljendamine. Ma tegelt ei aja siis üldse kellegi asja. Või asjagi.

 9) Kui isiklik on liiga isiklik? Kas on mõni teema, millest oled juba hakanud kirjutama, kuid siis otsustanud, et see on liiga isiklik ning oled jätnud postituse avaldamata? Kui jah, siis mis teema? Kui ei, siis kas sinu arvates on mõni asi kirjutamiseks liialt isiklik?
Ma ei saa vist küsimusest aru. Et kas sa mõtled, kas ma arvan, et inimesed ei peaks oma kakast kirjutama. Miks nad ei peaks. Mupoolest nad võivad. Kui nad hästi kirjutavad, seda enam. Või et inimesed ei peaks oma sügavaimatest kahtlustest ja päriselt piinlikest hirmudest ja äärepealt ohtlikest salafantaasiatest pajatama. Muarust nad võiksid. Ma loeks.
Osa asju on liiga isiklikud kirjutamiseks ja jäävad minu poolt ka kirjutamata peamiselt järgneval põhjusel: omigod, kedakotib. Kedagi ei koti. Kõik ei pea teadma. Kõigist asjust ei pea sõnad saama. Osa asju on lihtsalt suva. Misiganes müra. Saviks tagasi. Las need jäävad.

 10) Kas sinu päris esimene blogipostitus on kättesaadav? Millise tundega sellele tagasi vaatad? Ehk jagad ka meiega. 
Ma ei tea. Ma ei viitsi vaadata. Võib-olla midagi sealt algusest on ka kättesaadav. Tundub ebaoluline. Ma vaatan sellele tagasi ükskõikse veits võõrastava pilguga. See oli ammu. See oli üks teine blogi.


P3310098
pajuroos

Ma olen natuke kimbatus selle blogimaastikuga. Et on olemas teistsuguseid blogisid ja minust erinevaid inimesi, on täiesti oodatav. Ja ühegi nende olemasolu ei takista ju mind nautimast seda minu poolt eelistatud maastikuala. Aga lihtsalt aegajalt. Mingi selline nagu veits koha peal nihelema ajav ebamugavus on sellest ühekülgsest käsitlusest või teatud nišši esindajate valjuhäälsusest
Kõik harrastusajakirjandus ja igasuguste kohalike kultuurisündmuste kohalikud arvustused ja need kaugete lähedastega kontakti hoidmised ja mitmesugused erinevad kunstikogukonnad ja meemiloome ja kõik kõik võimalikud eri põhjustel loodud ja ilmutatud meisterlikud ja kohmakadki veebitekstid, mis vähegi blogidega võimalikud on... Need kõik on kusagil kellegite silmis võrdseks või võrreldavaks loetud selle väikese kimbu amatöör-sisuturundusteenuse pakkujaga. Ma tean, et ma ei muutu sellest  valediagnoosist veebikaamera ees jogurtit söövaks tallinlaseks. Ma mõistan, et see ei peaks mind üldsegi puutuma. Aga kuidagi... Mh. Ma ei oska seda seletada.

Võibolla on asi selles, et selles käsitluses olen ma äpardus. Ei tule kunagi miskiseid firmasid suure raha eest oma halbu tooteid mulle kiitmiseks pakkuma. Seega ma olen nendel kriteeriumitel justkui halvasti teinud oma seda harrastust. Nõrk blogi. Peaks võib-olla oma njuudid liikima või kellegagi tüli üles võtma.
Aga point ongi selles, et ma ei tahagi neil kriteeriumitel rokkida. Ma tahan teisi mõõduriistu ja muud laadi tunnustust. Või kogu taolise plogivärgi  solidaarset mahavaikimist. Las me oleme salaja internetis oma vaikses isevärki kirjavahetuses ilma kogu selle trallita. Või täpsemat nime oma sellele. Midagi igatahes..
Aga et miks ma end siis kirja panin sinna jälle. Just selle pärast. Sest kius. Sest mõelge natuke oma ninaesisest kaugemale. Sest olgevait. Sest te ei tea pooltki. Sest te ei kujuta ettegi. Vaadake ometi.

P3310047
need tavalised asjad koos


Ma mõtlesin sellest, et mida see mõtles, kes ütles, et esimeses vaatuses tutvustatud pistol peab viimases vaatuses pauku tegema. Kas ta tõesti mõtles, et iga asi, mis alguses tuleb, peab enne lõppu rakendust leidma. Miks ta sellist asja nõudis. See teeb ju asjade käigu etteaimatavaks ja lood natuke triviaalsemaks. Olemas on ainult need asjad, millest midagi saab ja mitte ühtegi teist asja. Või kas ta tahtiski, et oleksid ainult sellised lood, mille esimese vaatuse rekvisiidid kõik lõpud kohe ära reedavad. Sest inimestele tegelikult meeldib nii. Ette näha ja siis näha ka.
Praeguste lugude juures on vist see tingimus teistpidises suunas. Kõik need asjad, mis lõpuks rakendust leiavad, peavad olema laval (universumis, sarjas, inimestes) algusest peale kohal. Niiet kui esimeses vaatuses tutvustatakse sulle kaunist aadlidaami, läikivat pistolit, tolmust sangpommi ja aknalaual kasvavat tomatit, saad sa viimases vaatuses üleni ülevasse meeleollu, kui pauk tuleb tomatitaimest ja sa mõtled endamisi: tegelikult oli see ju algusest peale seal.


Käisin lapsega India restoranis ja laps sõi vist tegelt kahele inimesele ette nähtud portsu ära. Ma isegi ei imesta enam. See, et ta oli eelnevalt restorani rändamise ajal tasakesi ära krõbistanud pool karpi küpsiseid (tead neid suuri karpe, mis vanaemad Maximast ostavad), tuli mulle hiljem meelde. Igatahes pistis nuudlid pintslisse ja ägises rahulolevalt. Siis hakkas huvitatult minu salatit piidlema. Lubasin tal seda süüa. Pistis selle ka peaaegu tervenisti nahka. Pool tundi hiljem, läkitan last rongi peale ja tema viimane küsimus: mis meil kodus süüa on.


Mees päästis minu rõõmuks ühe erootilise raamatu hävingust. Ta viimasel ajal teebki nii. Päästab raamatuid. Lugesin seda õhtul enne uinumist ja mitte nüüd väga erootne. Suht kuivaks jättis. Aga öösel nägin küll rahutuid unesid. Mitte enam erootilisi vaid mingeid lennuki peale kiirustamise unesid, sest seal raamatus inimesed muudkui suvalt lendasid erisuguse tulusa nussi tarvis ühest osariigist teise ja tagasi enamvähem kahetunnise etteteatamisega. Tundus suhteliselt pingeline. Ma küll nõnda ei jaksaks. Aga eks selles mõttes nagu erootikaga ikka - loed ja imestad, et kuidas kuidas ometi küll nad jaksavad.



Ämma kassi viisin ka arstile (oli teine veits pureda saand) ja sain teada, et kui viia kuu pärast poegimist veel imetav emakass lõikusele ja ta on selleks ajaks juba uuesti end paksuks lasknud pista, siis nad saavad selle tiinuse katkestada. Mul langes nagu musttuhat kivi mu muidu nii raskelt südamelt. Vahepeal mõtsin, et me peame sellesse lakkamatusse kassipoegade tulva ära uppuma. Või too vastupidine lahendus. Mõlemad halb. Aga näet. Saab korda.

---

Mis meist saab?

Comments

  1. Ühisfirma.

    Aga nagu - nii hea postitus.
    Nii hea!

    ReplyDelete
    Replies
    1. +1

      Aga see püstoli ja paugu asi. See on väga lihtne. Ma olen teatrikunstniku tütar, las ma selgitan. Kunstnik peab teatritükki kuidagimoodi kujundama, aga teatril on eelarve. Niisiis, kui on teada, et viimases vaatuses peab pauk tulema, on mõistlik püstolit juba esimesest vaatusest alates eksponeerida, et seinapinda täita. Muidugi, võiks ju ka mõne pildi riputada, aga see oleks eelarve seisukohalt mittemõistlik, kuna püstol lavastuse lõpul nagunii mängu tuleb. Teiseks, pilt jääks vaatajat piinama – mida sellega õieti öelda taheti? Vaataja ei taha küsimusi, tema tahab vastuseid, kuna on pileti eest maksnud.

      Delete
    2. njah, Tšehhov oli näitekirjanik, äkki oligi praktiline kaalutlus.

      Delete
    3. Mhmh. Eelarved on küll mingid asjad teatrites, jah. Lava rekvisiite täis kuhjata ja siis ainult mõni neist kätte haarata, tundub tõesti raiskamisena.

      Aga siis tekib küsimus, miks ei või püssid taskus olla. Või kas see reegel keelab taskus olevad püstolid. Sellised, mis ilmnevad alles viimases vaatuses ja pole kordagi enne laval näha olnud.

      Delete
  2. Ma mõtlen, et kui on blogimaastik ja sellel maastikul liiguvad suured ja väikesed rohu- ja lihasööjad oma reklaampostituste ja bisnisega, siis on ka puud ja kõrred ja juured, millele ei saa hinnasilt külge riputada ja Murca blogi on selline väga vana ja suur sammeldanud puu. Puu käest on veider küsida, kas ta pole turu jaoks palju...

    ReplyDelete
    Replies
    1. Appi, siuke kompliment. Aitäh. Tahaks olla küll puu. A ma olen pigem selline kaldapealne tuules visklev pihlakaraag. Võib-olla juured on suured sügaval ka, aga keegi ei tea.

      Delete
  3. Küll sa viitsisid head vastused välja mõelda! Ma lihtsalt kirjutasin midagi, sest hakkas küsimuste autorist kahju: ta kindlasti pikalt mõtles ja oli seitsmenda küsimuse koostamise üle uhkegi.
    A siis suvel ebapeol näeme :)?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma loodetavasti seekord vean end siis kohale ka.

      Ma vahtisin neid küsimusi nii kaua ja mulle küll ei tundu, et nende üle pikalt mõeldud on.

      Delete
  4. Anonymous00:58

    Mm, keegi naudib mu piimablogi, kuigi polegi tallinnast :D

    ReplyDelete
  5. "See teeb ju asjade käigu etteaimatavaks ja lood natuke triviaalsemaks." - täpselt. J. Lotman ütles kuskil (mingis "Kultuurisemiootika" artiklis tõenäoliselt) kunagi sama: et loomulikult ei tohi see püss ALATI pauku teha, sest muidu ei sisaldaks pauk mingit informatsiooni, ütleks pelgalt midagi, mis oli juba püssi kohaloluga nagunii öeldud.

    ReplyDelete
  6. "Kas Eesti pisikese turu jaoks pole blogijaid juba liiga palju?

    Um. Mis turu?"

    !!!

    ReplyDelete
  7. Kas ma olen Sulle juba öelnud, et Sa oled väga hea, VÄGA!!
    Mulle meeldivad fotod, fotode allkirjad ja postitused. Kuid need vastused küsimustele on lihtsalt suurepärased :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh.

      Kas ma olen sulle juba öelnud, et mul on hullult uhke tunne, et sa minu juures lugemas ja kommenteerimas käid. Sest sa oled minuarust üks nendest vägevatest blogidest ja hea meel on mutukana mõnele suurele silma jääda.

      Delete
  8. Anonymous17:46

    OMG, Sa kirjutad nii hästi, et suutsid isegi nendele nõmedatele küsimustele andekalt vastata.

    Fänn olen :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma tänan. Kuigi, ega see lihtne ei olnud. Ikka läbi vaeva ja raevu tuleb see. Ühelt poolt tahaks viisakaks jääda, teiselt poolt ikka maru nõmedad küsimused.

      Delete
  9. Mattias21:46

    Suomi mainittu!

    ReplyDelete
  10. Laik! Kui sa midagi reklaamiks, siis minu kass ostaks!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Hehe, oli jah seda laadi reklaamlause kunagi.

      Delete

Post a Comment