Thursday, May 24, 2018

mina olen sinu võõras

P5140183
harilikud tänavatennised

Ega seda enam uuesti meelde ei tuleta, kust ma seda lugesin. Igatahes lugesin kellegi blogist taolist veits amüseeritud kaeblust autodest, mis linnavahel konarliku tee korral hästi tasa sõitma hakkavad. Iga augukese ees peaaegu seisma jäävad. Kirjutajale endale olevat veel eriti naljakas, et niimoodi teevad just vanemate kulunumate mitte nii värskete autode juhid. Ja mitte mingisugused tutika riistaga ringi edvistajad, kes tahaks oma säravat autot maru hellalt hoida.
Pööritasin silmad ära ja rasked ohked ja jätsin selle sinnapaika.
Paar korda tuli meelde ja see meeldetuli saabus taolise 'vaata, sa põmmpäine privileegipime gröösus!!1!' tüüpi röögatusega. Mis tegelikult ei ole sugugi sobilikus mõõtkavas väljaöelduga. Niiet sai pikalt lasjääb lausutud.
Kuid siiski. Lubage ma selgitan. Kui sul on vana kole otsast roostes autoloks, siis sa sõidad sellega läbi aukude nagu seksiv siilike - väga. ette. vaatlikult. Sest esiteks ei ole taolisel autol fääntsi 13-pere-elamu-suuruse sädeleva autosalongi tasuta kaasa kingitud kindlustust igasuguste omarumaluste vastu. Sul ei ole lepingut asendusauto kahe sekundiga. Kui sa oma ainumasse autosse augu kolistad või tüki küljest är, sis see autu on sul puru. Teiseks ei pruugi sul olla teist autot või remondimeest või raha remondiks kohe võtta. Niiet oma väikese ainsa niigi väsind rauasuksu hellalt hoidmine on suht mõistlik asi, mida teha. Arvestades, et sul on taolisel puhul arvatavasti auto ainult selle pärast, et sul on seda päriselt vaja. Kolmandaks, kui kasvõi minu tuttavate autoromude põhjal vaadata - see auto on juba niikuinii veits katki. Mingi asi on niikuinii juba ääre peal, vaevu peab, näis kaua veel veab. Iga sooritatud saabumine koos väikese  sisseharjunud kergendustänuga. Ei saa hooletult lahmida siin, palju on kaalul.
Ahh, tal on nii kole auto, ta võiks sellega samahästi läbi löökaukude mürts mürts sõita, siin pole midagi hoidagi ju. Oeh.
Oeh.


Olime mõni aasta tagasi sõbrannaga kusagil Lääne-Euroopas ringikolamas. Kohalikud, kes meile öömaja pakkusid, jagasid ka kohalikke soovitusi. Näiteks et me võiksime mingisse punkti ses linnas ju minna ühistranspordiga. Vaatame neid kahtlevalt ja uurime piletihindade kohta. Hooletud hõisked, ühistransport on odav, see ei maksa peaaegu midagi, ärge muretsege, pole probleem. Uurime uuesti. Üks ots maksab 2.50. Me käime kahekesi ühistranspordiga mingis kohas ja me oleme kulutanud oma terve ühe päeva toiduraha. Oeh. Kallikesed. Hakkame otsast peale. Vaadake. Me ei ole nagu te olete.

P5130161
kõik sai valesti ja ikka nii õige


Magus enesehaletsus. Mul on paar korda ette tulnud, et mingisse üldhalasse imbub sisse ja hakkab siis ahnelt haarama niisugune ulatuslik tõeliselt traagiline enesehaletsus. Selline surub küüned maamulda ja röögib taevalaotuse poole: 'vaene mina mina mina vaene ainult mina.' Üks neist haletsustest. Ja siis on mind tavaliselt rangelt takistatud. Ei hakka. Sinna küll ei lähe praegu.
Ühed interneti naised ka just rääkisid, kui tervislik on rasketel aegadel huumorile toetuda ja vahel enese üle ka kildu visata. Aga et nad püüavad siiski piiri pidada ja mitte minna oma kildudega kergest eneseirooniast ära süngesse haleduse mülkasse. Või et kui teinekord on lipsanud sisse natuke liiga palju sellist enesekohast tumedamat sappi, on kommentaarides inimesed tulnud, et 'hei, kas kõik on korras' ja siis nad on end ikka kokku võtnud. Sinna ei lähe.
Et miks see enesehaletsuse keeris niimoodi ligi tõmbab ja miks ta teistele halb vaadata on ja kas see on kõigil või ainult mõnedel.
Sest see on nagu uhkeldamine? Ainult ainult enda ja oma tegude üle emotsioonimine ja sellega teiste nina all olemine. Samas ainult enda üle rõõmustamine näiteks ei ole nii sobimatu. Kõigest veidi.
Sest see on alati ka veidi veenev ja kuulaja hakkab siis kõnelejat ka pidama selleks ilmatuks võrreldamatult rõvedaks pasaks, kellena ta end esitleb ja taolistest tahaks ju kaugele?
Sest nii karjuvaid arutlusvigu ei tohi kaine peaga teha? Kuidas sa saad ainuisikuliselt kõiges-kõiges süüdi olla ja samal ajal tervenisti abitu, suutmatu midagi muutma ja üleni oma olude kannatav ohver. 


Ja ma mõtlesin jonnist ka. Kas pole mitte nii, et jonn on tahtmine olla enesega kooskõlas. Kui ma just ajasin jõuliselt üht juttu, siis ei saa ma väga kergesti ilma suurema vahepala või selge üleminekuta hakata ajama hoopis teist juttu. Kui ma just olin turts pähh lollid, ei saa ma järgmisel hetkel lõbusaks ja lahkeks olla. Ma kaotaks näo. Oma tõsiseltvõetavuse. Järgnevus kaoks ära. Rollis tuleb sees püsida. 
Ja onju ju. Sest jonn algab lastel just sel ajal, kui neil tekib arusaam endast. Isegi olen lugenud selliseid väikelapse jonnihoogude lahendamise õpetusi, kus lapse tähelepanu juhitakse hästi konkreetselt ühele teisele asjale (kuuled? kes koputas?). Ja see stseenivahetus võimaldab lapsel ilma enese silmis naeruväärseks minemata lahkesti lasta oma jonnist lahti. Väärikalt ja värskele isiksusele häbi tegemata.
Nii ma olen mõnikord end jonnimas avastades uudistanud neid rolle, milledesse ma parasjagu nõnda jonnakalt kinni olen hakanud ja üldsegi kelleks ma end parajasti pean ja kas tingimata peab. Sest keegi ei taha jonnida. Natuke võib-olla küll. Aga kaua jonnida on jõle väsitav. Võiks juba ometi oma tahtmist saada või teisiti sellest tüütust rollist välja. Puhata ja mängida.


P5130124
lopsakas linnaorav minust sama palju huvitatud

Üks poplaul käib mulle jälle närvidele. Ma olen vahepeal paari televiisoriga samasse ruumi sattunud ja natuke oma viga ka, et ma neid kanaleid vahin siis alati. Ma ei viitsi linki ka otsida. Igatahes kui sa tead seda laulu, kus videos on tüdrukul sõbrannad ümber ja nad on kõik pseudo-90ndate lapseriietes ja laulavad ühest poisist, kes võiks ära minna, sest kuidas ta aru ei saa, kas talle peab ühe tähe kaupa ütlema, et ta ei ole kutsutud, ta võiks juba alla anda, mitte sellise näoga seal olla, sest ta on 'kõigest sõber'. 
Ja siis ma mõtlen selle produtsentide tiimi peale, kes selle laulu kokku inseneerisid, et oleks tsiteeritavaid ja jagatavaid ja kaasalauldavaid kohti, sest kindlasti noortele täiega rileitable ja misiganes. Vastik.


Käisin väljamaal ja sain muu hulgas juhtumisi deidile kutsutud. Deit sai minu poolt pärast selle leppimist ka tühistatud, sest põhjused. Iga naine, kellele ma sellest kontaktist jutustanud olen, on just õigete kohtade peal silmi pööritanud ja mõistvalt kaasa elanud. Ja nii tore. Kas osa mehi eksisteerivad selleks, et naisi ühendada.


Lähen vaatan seda pealinna kirjandusfestivali ka nüüd kohe varsti. Kui sa mind seal ära tunned, sis võid lehvitada.

P5130103
metsa taga ei ole mets



Mis sinu arvates jonn on, kust see tuleb ja millest see toitub?
Kuidas sa enesehaletsemise peale vaatad? Aga eneseiroonia?
Kes su auto korda teeb, kui sa selle katki loksutanud oled?

15 comments:

  1. Jaa, jonn on täpselt seesama, millest sa kirjutad. Ma jonnisin lapsena, tunde, no ikka nii, et nägin päikest õhtusse minemas jne. Ei jõudnud, jube tüdinenud olin, aga ma ei saanud ka katki jätta, sest "mina olen see kange, kes kunagi, mitte kunagi alla ei anna". Kui ma lõpetan, siis ma ei ole ju seda. Kõige hullem, et mu vanemad ei tulnud selle peale, et mu tähelepanu muuga köita või tegid seda kehvasti, nad lihtsalt lasid mul jaurata ja ma ei saanudki niimoodi lõpetatud.
    Tahtsin just enesehaletsusliku postituse kirja panna, aga siis mõtlesin, et äkki see jätab lugejatele vale mulje (ei, ma ju kohe iialgi ei arvesta lugejatega...), sest teise külje pealt ma saan täitsa hästi aru, et olukord ei ole sugugi hull ja lihtsalt natuke hädaldan. A äkki mõni võtabki tõsiselt? Eneseirooniat ja enesehaletsust on kõrvalseisjal kaunis keeruline eristada.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mulle mõnikord on meeldinud inimeste enesehaletsuse postitused. Mitte iga. Aga mõni. Mõnikord teeb selline asi mulle võõrast inimest natuke nagu armsa(ma)ks.

      Delete
    2. jaa! (eneseiroonia ja enesehaletsuse raske eristatavuse kohta.)

      mul kipub varem või hiljem iga enesehaletsus eneseirooniaks üle minema. metatasand sõidab mingil hetkel sisse ja siis lihtsalt ei saa seda enam tõsiselt teha, ütlen "üksi, kalk maailm, saatus on minu osa," ja pugistan naerda.

      kuskil (veebikoomiksis?) oli lausa selline soovitus - ajada oma enesesüüdistus ja enesehaletsus nii üle võlli, et koomilisus tuleks endale ilmsiks. à la "mitte keegi ei hakka mind kunagi armastama, sest ma olen nii koba ja ajasin kohvi maha".

      Delete
  2. Auto teeb korda Mart. Kui vaja, võin numbri anda. Igal autoomanikul oleks kasulik teada mõnd Marti, Kallet või Toomast, keda saab antud teemas usaldada. Julgen soovitada ka Kallet, kuigi Mart on siiski parim.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mul on esialgu üks Tanel. Aga eks ma pea meeles ja küsi, kui mardivajadus tekkima peaks.

      Delete
    2. Rentest, garantiina ja tasuta.

      Delete
    3. Enesehaletsemine sõltub. Mône isiku korral jälestan. Mõne korral nutan kaasa. Ei ole olemas, et suhtud mingisse inim-nähtusse lihtsalt kui nähtusse. Ikka konkreetne inimene loeb.

      Delete
  3. Mul on Marek 😊. Ja mõistan väga hästi seda valu, kui mitukümmend aastat vanal autologul mõni tükk küljest kukub.

    ReplyDelete
  4. Ma olen ainult üks kord lapsena (3.a) püüdnud jonnida. Ega ma sellega kaugele ei jõudnud, sain peksa. Mitte vähe. Ma mäletan seda päris hästi. Mitte kordagi ei tulnud hiljem tahtmist oma mõtet või tahtmist läbi suruda, siiamaani on enda eest seismisega raskusi. Oli see nüüd keretäiest või mitte, aga natuke võibolla on ka. Ikka veel on alateadlik hirm, et kui ma oma liini hakkan ajama, lüüakse mu peal mitu vitsa puruks. Teised teavad. Mina olen loll. Mul ei jää muud üle, kui nõus olla. Minu arvamus ja tahe ei loe. Tuleb küll tunnistada, et elu jooksul on eneseteadvus siiski kasvanud ja asi ei ole enam väga hull. Ainult natuke hull kuuleka lepliku pailapse sündroom. Ei ole midagi paremat, kui suureks kasvamine ja vanemaks saamine, see parandab nii mõnedki haavad. Kui ainult kere ei kuluks, oleks vananemine üleni tervendav.

    ReplyDelete
  5. Täiesti teemast mööda märkus: palun tee oma lingid selliseks, et avaneksid uues aknas. Jube tüütu on neid linke mööda, eriti kui need juhatavad veel kuhugi edasi, siis tagasi kolistada, et sinu juttu edasi lugeda.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Saab püüda ka nii. Muidu normaalsed inimesed vajutavad hiire rullikuga ja see avabki asju uues aknas. Või paremklikk->ava uuel vahelehel. A maitea, kas see macipoiste puhul mingit senssi meigib.

      Delete
    2. mul on Linux ja vähemalt siin töötab see paremkliki nõks küll.

      Delete
  6. Auto jaoks oli mul Eestis Tõnis, veidi rohkem kui kümme aastat. Uuel mandril on mul auto jaoks Abikaaasa, veidi vähem kui kümme aastat. Tal on liiklusvahendite putitamise peale annet, autoparandamisest vabal ajal ehitab rakette.

    Enesehaletsemise peale vaatan väga viltu, nii enda kui kõigi teiste puhul. Mu meelest on juba elusolemine iseenesest lotovõit, nii et vinguda pole mõtet. Kui mul endal vahel harva ving peale tuleb, teen pingutusi, et enesehaletsuselt võimalikult kiiresti eneseirooniale ümber lülituda. Üldjuhul õnnestub.

    Jonn/jonnakus, hhm. Siin kisub semantikasse. Jonnakus selles mõttes, et viskad pikali ja taod kandadega maad, et oma tahtmist saada, või jonnakus kui sihikindlus, et midagi tehtud saada? Seda esimest ma hästi ei oska, teist küll.

    Aga need sinu fotod, koos allkirjadega – ohh. Kas see on emane või isane orav? Tal on mingi kahtlane atribuut alakõhul.

    ReplyDelete
  7. Armas aeg, enesehaletsus on minu kargud, kuuldeaparaat ja kõnniraam, tahate midagi profi käest kuulda - küsige, ma räägin! Nagu notsu kirjutas: asi tuleb üle võlli ajada. Alles siis saan aru, et ega mul enamasti väga hullusti ei lähegi.
    Kui keegi teine oma kurva elu ja raske saatuse üle kurdab, siis ei oska ma paraku midagi tarka ette võtta. Tahaks kuidagi kuhugi patsutada ja lohutada, at oeh-oeh, küll üle läheb...ja vahel tahaks pihutäie jäätükke krae vahele puistata, et kurtja näeks: alati võib hullem olla.

    Kas jonn toitub millestki? Ahsoo. Minu oma on ammu söömata, sellepärast ta nii äbarik ongi...

    ReplyDelete
  8. Aga see, et "...jonn algab lastel just sel ajal, kui neil tekib arusaam endast", on küll huvitav ja õige. Lugesid seda kuskilt või tulid ise selle peale?

    ReplyDelete