võta ära.

krõbe

Andmine ja saamine ja mis nendega.

Oh, oleks siis nii, et kui üks ütleb: 'näe, võta see' ja teine ütleb: 'ma ei taha seda', olekski asi klaar. Aga ei. Kussa sellega. Ma siin mõtsin.

Loetelu võimalikke põhjuseid, miks keegi keeldub talle pakutud asjast.

1. Ta päriselt ei taha seda asja. Tal pole seda vaja või selle asja tema asjade hulgas olemine põhjustaks talle koguni ebamugavusi. Näiteks see võtaks palju ruumi või selle viisaka äraviskamise jäätmejaam on kaugel ja lahti täpselt kaks korda kuus. Või see haiseb või ei sobi eriti hästi tema elamisse või garderoobi või ongi lihtsalt hingematvalt inetu. Asi on otseselt ainult asjas eneses.
2. Ta ei taha asja andmist. Asi iseenesest on tore või isegi võib-olla vajalik, aga selle vastuvõtmine põhjustaks edaspidi ebamugavusi. Siin saab vaadelda mitmesuguseid ebamugavusi. 
1. Antud asja võtmine võib näiteks tähendada, et võtja jääb andjale võlgu. Tänu või viisakust või aega. Või järgmine kord asja. Nii on peopesale mahtuv asjake tagantjärele oluliselt kaalukam, kui esialgu paistab.
2. Lähedus ei ole vajalikul tasemel. Nii nagu mõned ei taha, et keegi võõras neile suud annab, ei taheta vahel, et teataval distantsil olevad inimesed neile asju annavad. Asja vastuvõtmine viiks suhte teisele tasemele ja sinna pole parajasti isu minna.
3. Asja vastuvõtmine riivab tema kujuteldavat eneseväärikust ja ettekujutust endast kui sellisest teistelt asju mitte võtvast olendist. Iseseisvus või piiritu sõltumatus või midagi sellist. Ja ta ei taha elada edaspidi koos selle asjaga, mis talle taolist häbi loob.
3. Ta näeb, et selle asja andmine vigastab selle andjat. Mis iganes põhjusel keegi on otsustanud end vigastada või tundnud, et tal pole pääsu selle vigastuse eest. Liiga kalli asja ostnud või otsustanud endale oluliselt asjast teise pärast lahti öelda või teinud selle asja saamiseks midagi enneolematult rasket. Üleni inimlik on takistada teist inimest end kahjustamast. Kui vähegi võimalik, pöörata tagasi see andmise püüd ja leevendada sellise ohvri toomise põhjuseid. Ära tee. Pole vaja.
4. Ta on veendunud, et ta pole väärt. Ta ei taha, et teised inimesed oleksid ekslikul arvamusel, et tema vastu võiks või peaks kena olema ja mingeid vajalikke toredaid asju niisama heast peast ulatama. See ei lähe kokku ta ettekujutusega enesest. Igaüht, kes eksib taoliste tõsiasjade vastu, tuleb veendunult tagasi suunata õigele teele ja takistada edaspidi niisugusi väärsamme tegemast. 
5. Ta tahab, et talle rohkem peale käidaks. Suhtluse mõnu venitada pikema aja peale ja kauem selle lahke olendiga koos vastastikku olla. Osaliselt aitab selline esialgne keeldumine viisakat nägu ka hoida. Vabalt võib olla, et ta on lapsest peale näinud ainult selliseid ulatusi, millele järgneb mitmekesine suhtlusmäng. Möödapääsmatu Asjade Edastamise Rituaal. Ah mis sa nüüd ära hakka minu pärast poleks olnud vaja ega ma ei ole ju keegi varsti suren ära ilma asjata kulutasid vii tagasi ära hakka nüüd. Pealegi on tal hea pärast esmast keeldumist uuesti otsast peale kuulda kellegi lahket juttu sellest, kuidas ta on nii tähtis ja talle toodi see asi just selle pärast ja talle tahetakse anda. Kohe rutuga asi vastu võtta, jääb pool sellisest silitusest saamata.
6. See asi käib ühe teise loo sisse. Niimoodi asja edastamine, kuigi seda on hea asi ja suhtedki on okei, ei sobi. Lugu võib käia sellest, et keegi teine annab talle selle asja. Või et ta ise hangib selle asja läbi teiste oluliste toimingute. Saab ise valida seda asja või selle aega või teha selle valimist kindlas seltskonnas või viisil. Asjaga on juba Plaan ja Kava. Keegi lihtsalt tulemas ja seda asja ulatamas rikub kõik üleni ära untsu ja on absoluutselt ebavajalik.
7. Asi ja andja ja kõik on hea, aga aeg on vale. Keegi näeb andmist või keegi näeks rituaali tegematajätmist või loeks suhte iseloomust välja asju, mis pole lugemiseks. Kusagil on ajutised pinged või situatsioon on parajasti okkaline ja asjad sellesse ei mahu. Seisund ei võimalda adekvaatset tänu ilmutada. Külmkapp on täis või pagasiruumis on ühed teised asjad. 

seletamata nõjatus

Ja siit saab kergesti tuletada loetelu põhjuseid, miks inimesed pärast esimest 'ma ei taha seda asja' kuulmist oma asjaga ära ei kao. Sest nad arvavad, et need sõnad ei tähenda, mida sõnad tähendavad. Äkki on vaja täpsemini selgitada, kui hea õige asi see on. Lisada kinnitusi, et see ei pea tähendama midagi, isegi mitte vaeva või tänuvõlga. Võib-olla on aeg alustada Lahkesti Pealekäimise Mängu. Tühiseks naeruvääristada inimese enda loodud lood selle asja ümber või pakkuda paremaid lugusid asemele. Teine päev uuesti pakkuda.

Rääkimata muidugi nendest inimestest, kes pärispäriselt ei kuula. Ei sõnu ega ühtegi. Neil on lihtsalt vaja oma joru ajada. Või asjast lahti saada.

Ja siit saab kergesti tuletada loetelu põhjuseid, miks inimesed ei hakkagi teisele midagi andma. Sest äkki selle saaja ei taha seda asja või sellist asja andmise suhet. Kui esialgu pole välja selgitatud, kas suhe on sealmaal, võib andapüüd selle välja selgitada. (Väljavaade suhete selgitamisele on vahel nagu kuristikku enese kukutamine.) Või on oht, et see ulatus paistab nagu ohver, mida see ei ole. Või ei ole jaksu teha asjade andmise ja viisakalt keeldumise pikaldast rituaali läbi. Või pole ühtegi isu saada selle asja saaja oma tänuvõlglaste hulka, sest on küll inimesi, kellede tänu on kohutavalt koormav.

Mul käivad lisaks veel need segadused, kus ma keeldun asjast ühel põhjusel, mis ei ole läbiv ega laiene üldistusse ja iseloomustab ainult konkreetset olukorda. Muul ajal teisest asjast ei keelduks. Ja tee siis inimesele selgeks, et habras on hetk.

Ja need segadused, kus ma pakun kellelegi midagi ja ta hakkab pööraselt vingerdama ja ägama ja ma ei saa üldse aru, kas ta tahab parajasti oma sõltumatuse kaotamise häbist maa alla vajuda või ta totaalselt ei taha mind või seda rõvedat asja niimoodi enda lähedale või me lihtsalt mängime.

Muidugi, jah. Osa asju selgitab antud asja suurus. Kohvi välja tegemine või terve instrumendi või sõiduki kinkimine on üldiselt erinevad žestid. 

tasa

A huvitav, kas komplimentide saamise ja andmise ja vastuvõtuga on sarnased lood. Sest käib ju küll üks rabelemine, kus komplimente keeldutakse vastu võtmast või hoidutakse tegemast. Ja ilmselgelt, nagu on olemas iseäranis koledaid töökorras tasuta asju, on arvatavasti olemas muidu funktsionaalseid väga kehvasti väljakukkund komplimente?

Või kas siis saaks sarnaselt struktureeritud arutelu läbi viia järele ja alla andmisega. Andeks saamise ja vabanduste vastuvõtmisega. Vastutuse või kohustuste või enese kokku võtmisega. Sõna andmise või süütuse võtmisega.



Ja siis mulle meeldis kellegi targutus sellest, kuidas sünnipäevakingitusega kaasneva kõne pikkus on pöördvõrdelises seoses kingituse kallidusega. Lähed sõbra sünnipäevale ja viid talle ühe väikese nätsus kasutatud raamatu või ilma kõrvata kruusi. Ja jutustad pool maailma kokku sellest, kuidas see on kingitus ja see on kingitus talle ja tema selle kingituse saab, sest see on tema kingitus sinult temale just sel päeval ja just nõndaviisi ja kingitud. Lähed sõbra sünnipäevale ja viid talle tema uue auto võtme ja annad selle üle niimoodi niisama kulmukergituse saatel tasakesi muiates: säh, sa võta nüüd see.
Suurejooneline muuseas antud kingitus muidugi tõstab pika kõne kohustuse kingituse saaja õlule ja see on ka vahva.

Väiksed lapsed vahel teevad seda, et nad 'kingivad' oma meisterdusi ja joonistusi. Mulle tundub, et nad peamiselt lihtsalt ei oska midagi targemat oma tehtuga peale hakata. Sai tehtud, täiskasvanud ohhootasid, tahaks midagi teist juba teha, aga käed pole vabad, sest see neetud asi on näpus. Siis läheb lähima täiskasvanu juurde ja annab asja talle ära. Mõni laps oskab hästi varakult teha seda pidulikku ahhh ma kingin selle ainult sinule nägu ka sinna juurde.
Ükskord mu alles väga väike laps ulatas kellelegi nähtamatu eseme ja jooksis ise ruumist välja. Siis selle asja saaja seisis tükk aega seda kohmetult hoides: mis ma nüüd teen sellega? Asetas ettevaatlikult aknalauale.

sirutus

Ilmaolemisest ka. Oli üks vana laul, kus öeldi 'kes on millestki ilma, on sellest ka vaba' ja ma olen selle pihta mitu mõtet mõelnud. Kuidas saaks igat ilmajäämist vaadata vabanemisena. Või igast ilmaolemise selginemisest seda oma vabadust taastunda. 
Et miks arusaam, et sind pole kellelegi vaja ja mitte miski sinust ei sõltu ja sa oled ülimalt tühine, ei võiks panna sind siirast rõõmust koha peal kekslema. Kui kohutavalt tore kergendus ju.
Ja seesama vastupidisus ka. Kes on millestki vaba, on sellest ka ilma. Ja õigused, mis kohustuste täitmatajätmisel kaovad. Mis ma olen isegi korduvalt pärast vabanemisi avastanud. Sest nii väga oli vaja saada lahti ja vabaks ja minema ja siis järsku magusvalusalt tagasi vaadata kõigele, millest ma nüüd ilma olen.

Kõike korraga ei saa. Vähemalt nii nad on meid on näpuvibutuste saatel kasvatanud. Kodust kaasa saadud tarkus. Aga tegelikult ei saa ka iialgi midagi üksikult eraldi ilma millegi muuta, mis selle saamisega kaasneb. Niiet mõnes mõttes on iga üksik saamine rohkem või vähem arvukas palju saamine.
Terve ilm on nagu pealetükkiv loetelu arutult kokkuvisatud pakettpakkumisi.

mereäärse majutuskoha trepitigu on nagu: õõh turistid

Ma ei ole päriselt aru saanud, kas meeletuks saavad ainult need, kes on kõigepealt olnud meeleheitel. Sest viimasele vaadatakse oluliselt rohkema põlgusega kui meeletusele endale. Ja kui, ütleme, et veidi meeleheidet enne meeletusi on lubatud, on ju lõppfaasi jõudmise aeg küsimus stardipunktis. Sest ega ei saa ju inimese enese süü olla, kui ta on kohe algusest peale väga meeleline (meelas) ja peab küllalt kaua meelt heitma enne, kui meeletus talle kätte end annab.

Teine on see samunegi kihutamine. Kas kõigepealt peab kihk olema. Laskma end kihul kanda. Kihkudel end viia. Ja kui see on küllalt sujuvaks muutunud ja diskreetne kihkude struktuur on viidud eemaltvaates juba pidevana paistvaks kihuväljaks, saab juttu olla kihutamisest.
Ja mida siis tähendab kaeblik karje: ära kihuta mind tagant.

Kolmas asi on banaanid. Helekollane banaan ei ole väga magus. Täpiline banaan on palju magusam. Küpsetatud või iseeneses üleküpsenud banaan on nii lääge, et tahaks punasõstart ja ossi krõpsu peale hammustada. Ilmselgelt võib igast mitte väga magusast helekollasest banaanist saada üleni liiga magus pehme banaanikoores peituv banaanilöga. Seega see suhkur(?) oli seal kohe olemas.  Ei sõltu konkreetsest banaanist, vaid ajast. Ei tule kusagilt mujalt. Banaanid ei ima läbi koore enesesse küpsbanaani magusust. Nad on kohe kompaktselt ise enesest magusad. Ainult et magus on peidus. Tuleb ilmsiks ajaga või soojaga. 
Ütleme, ma söön üheks hommikusöögiks kollase banaani ja teiseks täpilise. Kas need toidukorrad on minu kere süsteemi tarvis erineva või sama toitanete sisaldusega? Kui ma saan suhkrud ka kollasest kätte, aga mitte magusaisu täis, oleks otstarbekas süüa ainult täpilisi? Kas minu kõht oskab banaane valmis küpsetada? Aga banaanimaal elava inimese kõht?

pärast