long as the sunshine blue sky

PC250024
liisukiisu

Sellest, kuidas telekad on ikka üle mõistuse pettumus. 
On harilik ajatu segane pühadevahe. Püüan tuttava telekatoa diivanil aeledes paar asjalikkust arvutis joonde ajada. Kohtvalgusteid napib ja laevalgus on teatavasti ök. Niisiis otsin telekast üles selle kanali, kus näidatakse lõket. Sest nii tuleb toanurgast sobilikku temperatuuri valgust, aga üldiselt pilt ei haara. Ma ei tea, kuidas inimesed saavad töötava telekaga samas toas olles mitte hüpnotiseeritud tolkusteks muutuda. Mina olen üleni raskustes. Ükskõik kui nõme saade või mõttetu reklaam, ma ikka vahin, mokk töllakil seda. Näiteks muusikakanal kõlab muidu hea mõttena taustaks, aga muusikakanalil on ju muusikavideod ja hullunud animatsioonid videote vahel ja mõnes veel reklaam ja mul tegelt on targematki teha. Jaa. Lõke tundub hea mõte. Midagi ei juhtu ja on natuke valgust. Nii sündigu. Lõkerdagu. Ja siis. Olen just jõudnud süvenema hakata. Saadsaaru. Päkapikk. Iga kuramuse neetud natukese aja tagant. Kakerdab taustal käima mõeldud õdusa mittesegava üksluise öes-teeetilise tapeet-kanali ekraanile mingi fking päkapikk! 
Ma isegi ei 


See on nii tavaline levinud, et tundub isegi veider sellest mingit numbrit teha. Või eraldi lõiku.
Ma hakkan kellelegi jutustama ümber hiljutist sündmust või mõttekäiku. Juba esimese lause järel, mõnikord enne esimest silpigi, tabab mind järsku segadus. Kas ma olen sulle juba rääkinud? Ma mäletan, et ma kellelegi rääkisin, aga kellele. Ega ma ometi sulle juba ei rääkinud seda sama lugu? Eks seda lugu on juba mitu korda räägitud, aga täpselt ei tea, mitu korda ja pole tervenisti kindel, kellele ja kas sellele või talle veel mitte.
Ja see on õudne. See on väga väga halb. Mida sagedamini mul selliseid eksimusi või eksimuskahtlusi tekib, seda halvem. See on hoiatav korrale kutsuv märk. See tähendab, et ma olen käinud ringi ja jauranud, mõtlematult, kohalolematult, tühjusse, mind tegelikult külmaksjätvate nägude suunas sõnaokset enese munade sügamise eesmärgil jauranud seda sama lugu uuesti ja uuesti. Kuidas ma saan mäletada, et ma ise rääkisin, omada selget mälestust nende sõnade ise lausumise mõnust. Aga mitte mäletada, kes mind selle juures kuulas. Kellele ma rääkisin. Keda ma nägin, kui ma neid asju ütlesin. Mida ta sellest mõtles, kuidas ta selle kohta arvas. Mis peletislik egomaniakist ahne eneserahuldaja ma ometi olen olnud. Milleks ma inimesi pean. Lihtsalt vastik.


PC280071
vaikelu nõelapadja ja surnud liblikaga



Ma pidasin vahepeal pisikest loetelu-päevikut. Need olevat tervislikud mitmesuguse tähelepanelikkuse treenimisel. Ja tundub, et nii ongi. Üks loeteludest, mida ma oma päevade kohta üles märkisin, oli armastuse märgid. Milliste päevaste sündmuste ja käitumiste peale ma tundsin, et olen armastatud. Hoitud. Oluline. Õrnust väärt. 
Hiljuti leidsin mingist oma paberikuhjast ühe sellise märkmiku üles ja tuleb välja, et üks sagedasi märkimist väärt armastuse ilminguid on: ta lasi mul magada. Et ma olin väsinud või halvasti maganud või kurb või tüdinud ja otsustan teha uinaku või magada sisse. Ja inimene, kellega ma koos aega veetsin, ei äratanud mind üles. Astus minu ümber tasa ja toimetas omi asju ettevaatlikult, et mina saaksin magada. See teadmine või ettekujutus nendest hoolikatest tasastest tundidest, mis teistel minu une pärast on olnud, täidab mind niisuguse soojaga. Armastus on õigel hetkel päriset rahule jätmine.

Võttis mind veits muigama, kui mulle meenus, kuidas inimesed vahel tahavad lapsi, sest laps armastab neid. Noh. Selle määratluse järgi, vähemalt esimesed 10 aastat, mitte eriti tegelt ju.


PC250033
#polaaröö



Ma ei too jõuluks kuuske tuppa. Minuarust pole vaja. Kuused maksavad ja kui ei maksakski, mis neid ikka tappa. Mu tuba on niigi õdus tulukeste ja ilusa kolaga ja alatasa mitmeti sodine. Ma ei saa jõulude puhul ühegi oma suguvõsaga ega isegi kõigi oma ema lastega kokku. Töögraafikud on tõhusad ja linnad lahus. Väikelapsi meil ei ole ja jõuluvana ei tehta. Mingid kingipakid antakse või edastatakse ühe ja teise pere ringis (vaata ka: naistetöö), aga mitte mingit erilist tseremooniat. Sõprade väikelastega peetavale pidulikule päris jõuluõhtule kohale ei lähe. Neid on seal juba niigi palju ja minu laps on nii suur ja väsib seltskonnast kergesti. Piparkooke ei küpseta, sest nad mulle eriti ei maitse. Kui külma veel tuleb, võib-olla lähen mõni päev mõne sõbrannaga uisutama. Aga see on rohkem nagu talv, ei puutu jõulusse.
Mulle meeldivad need enne-sesssi vabad päevad, kus saab natuke logeleda ja palju siga ja verd süüa. Aga ma sean nii, et ma midagi väga ei pea. Rahulikult. Ise teen endale sellise lihtsa jõulu.
Ja siis vaatan internetis kõigi nende haigelt normaalsete inimeste grupipilte, kus kõik on terved ja saledad ja planeeritult viljakad, ametlikult abielus, hästi riides ja jõuluks kellegi avaras elutoas kähara ehitud nululaiba kõrval kingipakkide keskel hästi normaalsed olemas. Ja laigin neid. Natuke kadestan. Aga laigin ka. Mis nad siis on sellised. Normaalsed.



Ma arvan, et see on kohutavalt tore, kuidas keegi on taasäratanud laulu 'Lõpuks leidsin sind'. See on ukulelel lihtne kaasa plõnnida ja muarust on selle kummitav refrään universaalne asjadest rõõmu tundmise laul. Võib laulda kaltsukakleidile või heale pirukale või voodi alt leitud teisele villasele sokile või kuivale siidrile. Lõpuks leidsin sind! Mulle hoidsid end nii kaua!
Jaa, sest asjade endale avastamisel nende olemasolu isiklikult võtta on jumala normaalne. Hakata kujutlema, et teised inimesed end su tarvis hoidnud on ja kogu aja aint sinu ootel olnd, see on veider. Asjad võivad vabalt olla sind igatsenud nende algustest peale. 

Ma arvan, et see on kohutavalt traagiline, kui kohtad kedagi hästi toredat ja siis selgub, et talle ei maitse söök. Neid inimesi on. Neid jätab söök külmaks või neid huvitab ainult väga kitsas toitude loetelu ja seegi huvi on pigem leige. Ja see on muarust isegi hirmsam sellest, kui kohata uut toredat vaimustavat inimest ja avastada, et ta ei joo või ei armasta pidusid. Neist asjust saab kuidagi ümber. Aga söök, jumalhoia. Millest me üldse räägime. Millele küll me üles ehitame oma ühised plaanid ja unelmad. 

Ma arvan, et natuke otsast millegi programmeerimine võiks olla sobilik hingesoojendav harrastus igaühele. Rõõm leitud (või kaotatud) komast toob teinekord sära tervesse argipäeva halli. Mitte et selle päeva hallus poleks osaliselt ehitatud tolle neetud koma jahtimisest. Kuid siiski. Millest muust siis rõõmud tehtud, kui mitte enesepiina leevendustest?

PC250053
köss


Sattusin üht naisteajakirja sirvima ja seal oli kurb lugu ühest naisest, kellel ei õnnestu üldse oma sammulugeja seatud päevanorme täita. Sest ta läheb ju päeval ikka kontorist lõunale kõrvalmaja söögikohta ja trammipeatus on ka koduuksele nii lähedal, kohutavalt traagiline. Niiet ta oli sunnitud õhtuti pimedas ja külmas pikki nürisid jalutuskäike tegema või teinekord mööda hotelli koridori edasitagasi marssima, kusagilt mujalt polnud neid samme kuidagi võimalik võtta.

Peaks ühe jalutuskäigu vist tegema.

Comments

  1. Ma ei tahaks oma naiivse armastuse definitsiooniga teiste inimeste reaalsust ära rikkuda, aga muarust ei ole see armastus, kui inimene teisel magada laseb ja vaikselt toimetab. muarust on see viisakus. viisakus, mida peaks kõigi inimeste vastu tundma. et kui keegi teiste und ei austa, siis ta on mühakas. või tal peab ikka väga hea põhjus olema, et teise inimese kõige pühamat asja ära rikkuda. äsja tekkinud tulekahju oleks sobiv põhjus magavat inimest üles ajada.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aga inimesed ju kogu aeg äratavad. Või segavad tööd tegemast. Või tülitavad söögiajal. Viisakad inimesed siis vabandavad. Väga kenad tähelepanelikud hoolivad inimesed saavad endiga nii kaua ise toime.
      Kuigi jah, eks ma vist jätsin mainimata, et need 'lasi mul magada' juhud lõppesid sageli sellega, et ma ärkasin ja keegi oli pliiti kütnud või minu eest poes ära käinud või mu nõud ära pesnud või lausub mu ärkamise peale: ma ei teadnud, kumba sushit sa tahad ja ma ei tahtnud sind äratada, niiet tellisin sulle mõlemat.

      Delete
    2. Viisakus: 'sorry, et ma sind äratan, aga mul on kiiresti üht väikest asja vaja, sorry.'
      Armastus: 'sa magasid, niiet ma lükkasin oma küsimused edasi või lahendasin neid ise, et sind mitte äratada'

      Delete
  2. Mhmh, need päkapikud. Panime mingil koosviibimisel kah meeleoluks "kamina mängima", mõne aja pärast ajasid kõik maniakaalselt päkapikke taga.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mis värk nende päkapikkudega siis oli???

      Delete
  3. Jaa: "asjade endale avastamisel nende olemasolu isiklikult võtta on jumala normaalne!" - Sest kõike peabki isiklikult võtma. Muidu pole ju võimalik kannatada, ammugi mitte rõõmu tunda. Sest "millest muust siis rõõmud tehtud, kui mitte enesepiina leevendustest?"

    ReplyDelete
  4. Mmurca, see, kuidas sina asjadest kirjutad, on lihtsalt imetabane...! Sinu sõna on vahe ja täpne nagu Soome puss. Seejuures imetlen ma sinu juures enim seda, et sa oskad säilitada eluterve eneseiroonia ning ei muutu väiklaseks ega kurjaks. See viimane ei olegi nii tavaline...
    Jaksu sulle, hea mmurca!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Oi aitäh. Nii kenasti öeldud. Jaksu sullegi.

      Delete

Post a Comment