käidud kohtadest ja nähtust. kõhutantsust ja päikesest. pluss enesehala ja kampa võtmine

seespoolsus

Niisiis mu naabrid võtsid koera. Nad võtsid selle juba varakevadel, aga see nähtus on viimasel ajal aktuaalsem. Sest need aiakõlbulikud ilmad ja nii. Kuuldekaugusel olevast kuuest naabrist on niisis viiel eri valjususega koer. Eriti lõbustab mind selle uue koera saabumisega minuni saabunud uus teave kutsikaharidusest. Alati, kui see koer teeb mingit asja, mida ta ei peaks tegema, veedavad tema ümber olevad täiskasvanud seda vaadeldes kogu selle keelatud tegevuse aja tema peale kordamööda läbisegi lausudes: ei täpi ei ei täpi täpi ei. Kuni koer selle tegevuse lõpetab või kuni nad ise väsivad ja koera süles teise kohta kannavad.

Peale aias naabrite pihta omaette muigamise olen olnud ka küllalt tubli kohtades käija. Näiteks käisin kirjandusfestivalil ja jumalküll kui meeldiv. Iga aasta tunnen end natuke tobedalt, et ma ei oska kavas valikuid teha, sest ma ei tea ühtegi kirjanikku, sest ma ei loe piisavalt. Ja iga aasta rõõmustan üleni, sest polegi tarvis. Polegi tarvis teada. Lähed kohale ja siis näedjakuuled. Lugemiskontrolli ei tehta ja ega see kava nüüd nii paljude alternatiividega ka pole, et peaks kellelegi aru andma, miks just see ettekanne ja mitte see teine.

Peab vaatama, et järgmine kevad tunniplaan nädala algusesse kuhjuks, saaks kohe rohkem rõõmu.

noh, tule siis, torn

Trendika teismelise kombel tantsu vingerdamise trenniga käisin esinemas ka. See oli ka hullult tore. Võinoh. See 3 minutit, mis ma lava peal enamikust löökidest mööda panin ja vaevu suunad õigesti tegin, nii tore ei olnud. Aga kõik muu selle ümber. Inimesed ja lapsed ja korraldus ja muusika ja meeleolu ja melu. Ohh. Ja mis värk on väikeste lastega olemas võõraste inimeste (nt minu) pihta usaldavad ja seltsivad ja miks see nii liigutav on. 

Kuna mu nahaarst määras mulle mitme kuu pikkuse ravikuuri selliseid jõhkraid tõrjevahendeid, et kõik kaasnejad mu organismis on ühes suurema osa aknega üleni surnuks surnd, on mul mitmesugused piirangud elustiilile. Näiteks olen ma olnud sunnitud hommikust sööma JA seejuures piimavabasid hommikusööke. Kakerdan argiselt tervisetoidu lettide ees Otsuseid langetades ja tunnen siirast rõõmu liitrisest sojapiima pakist oma köögis. Lisaks on mul keelatud päikest saada ja ma ignoreerin seda reeglit täpselt natuke. See tähendab, et ma keeldun apselluutselt keeeeldun päiksekreemi kasutamast. Isegi, kui mu keskpäevane commute sisaldab rattaga sillerdavas kevadlõõsas ringiväntamist. Ja samas oman suurepärast ettekäänet mitte päevitada. Ja mitte tunda end kuidagi süüdi või valesti, kui õues on suur haruldane suveilm, naat tahab pojengi nahka panna ja muru on niitmata, aga mul on isu oma hämaras toas mõtetu sohvakartul olla. Ei saa minna õue, mul on rohud peal.

(pfft pidin just õsist järele vaatama, kas sohva mitte f-ga ei peaks käima. eip.)

hea nali

Kõhutants on (aja)kulukas hobi. Selle trennid ei maksa sugugi palju ja on normaalsel ajal. Aga selle esinemised ja neiks valmistumine on eraldi teema. Sest esiteks kostüümid ja teiseks nende tegemine. Kogu mu suur tuba on seespoolt vooderdatud erinevate litrikangaste ja sädelevate kividega ja kõik kohad on erinevaid pastelseid ja mitte nii pastelseid, nilbeid ja vähemnilbeid kangatükke täis. Mu õmblusmasin on juba korra remondis käinud ja osa kostüüme üldse lasin sõbrannal matatundide eest mulle teha. Ja neid kangaid, millede sees ma elan, pidin ma eraldi jahtima ja kokku ostma ja langetama rumalaid kulukaid valikuid. Ja siis leevendama oma rumalate kulukate valikute tagajärgi järgmiste valikutega. Näiteks oli suur masterplaan, et mu narmastega kaetud (jah) salsakleit saab olema türkiis, nagu paljud mu teised kostüümitükid. Ja kui ma tellisin kõige rohelisema sinise narma, saabus see muidugi rohelisena. Niiet terve uus kostüüm.  Ei mingit kombot olemasolevatega. Roheline. Nii läheb.

Iga aasta ma vannun, et võtan järgmine aasta vähem tantse ja iga aasta olen võtnud rohkem. Seekord seitse tantsu, seitsmekordselt kogu koreo ja seade ja kostüüm takkaotsa suure koormava kohustusena mu õlul.

Iga aasta ma vaatan oma valmis kostüüme ja tõotan, et ma olen nõnda julge ja äge, et lähen mõnega neist teinepäev lihtsalt niisama linnapeale litutama. Ja kordagi pole läinud.

Igatahes, tulla siis vaatama ometigi. Et oleks asja eest kõiksee jant. Kui paljude blogijate naba on linnarahvale niisama (12.50 eest) näha? (Tegelt vist väga paljude, onju?)

Saada nüüd see link oma sõbrannale ja võtke kohv/brändi kaasa, saab olema pikk ja (vähemalt kõhutantsu poolest) mitmekülgne kava.

ootusärev sirutus mere poole

Viimasel ajal painab mind jälle see samunegi mu enese keskpärasus ja küündimatus, milles ma lõksus olen. Ma saan aru küll, et on oodatav, et kõik inimesed ei ole olnud lapsgeeniused või geeniused iialgi ja enamik ei tunneta oma kutsumust pealetükkiva tõena Kutsumas ja suurem osa inimesi ulbibki niisama siitsealt sedajateist hajameelselt noppides läbi elu. Ja mitteekstreemsus ongi täpselt kõige oodatavam asi üldse. Aga miks mina!?!?!! Miks just mina nii mõttetult harilik olen nagu. Et mul ei ole erilisi andeid ja et ma nii laisk olen ja püsimatu. Nii püsimatu, maivõi. Midagi suurt ei tee ja midagi eriti kaua ei tee ja midagi see vähenegi, mis ma teen, eriti ei tähenda ka. 
Ja, noh, eks saab end lohutada ikka. Sesmõttes, et võibolla ma ei tee maailma uueks, aga äkki ma vaatan lahke näuga kellegi peale, kes teeb maailma uueks ja siis see on nagu omakorda suur. Ja eksole, kui argiselt hästi paljude inimeste peale vaadata ja mõnigi lahke näu hulka satub, siis tõenäosus on.
Kooskõlaline, nagu ma olen, pole mu äng oma tühisusest ka piisavalt suurvägev, et ma selle suhtes midagi ette võtaksin. Või kui võtangi, siis jätangi, nagu muugi. Nagu tavaliselt. 
Ni traagiline. Vau. Väga kurbus.

Aga ma mõtlesin küll sellest asjast, kuidas inimesi kampa võetakse. Sellisesse 'teeks koos midagi ägedat' kampa. Ja kuidas need kampavõtmised ja võtmiseks vajalikud tingimused valdkonniti erinevad. Näiteks äri või teadus või kunst või muusika. Kuidas selleks, et keegi tuleks sinu juurde: omg, sa olen nii äge, tule meie kampa, me hakkame siin üht ägedat asja koos tegema. Kui heal tasemel peavad su oskused olema, et sind teadusprojekti kaasataks. Ja kui heal tasemel peavad su oskused olema, et sind muusika/kunsti projekti kaasataks. Mulle tundub, et erinev. Kui ikka väga tark ja organiseeritud erialane usinus ei ole, siis sa äris ega teaduses kuhugi kutsutud pole. Aga mussi ja kunsti tehakse koos igasuguste ägedate organiseerimatute põmmpeadega, kui nad vähegi vastavat instrumenti käes hoida oskavad ja pisut indu üles näitavad.
Eks siin on muidugi küsimus selles ka, mis kaalul on. Ja projektide kestvuses või suurusjärkudes. Aga ikkagi. Sedagi kõrvale jättes. Kas tahetud loovisik olla on lihtsam kui tahetud tegev?isik? tegija? Mis sõna see üldse on. Et kas hingele või hingega loomise töö on ligipääsetavam kui mõistusele või mõistusega loomise töö? Võinagu. Oota misasja. Mis vastandamine see on. Ee millest me üldse räägime. 
Kui sa said nüüd aru, mis ma siin mõtsin, võid mulle ka seletada.

häštääg tartu