laste hobide sunnist, valetamisest ja veits veetlusest

Mine tee endale heaga üks jook, meil läheb siin aega. 

P1230068
töö ja vabatahtlik töö panevad mõlemad suvealguse hullu, pole aega olnud pildistada
seega talvise puhkuse pildid praegusele kohaselt lokkavad ja ilma sorry-ta


Ma olen sel teemal natuke juba sõna võtnud, aga muarust võib vabalt veel mõne sõna võtta. Mitte liiga palju sõnu. Ei tasu ahneks minna. Teistele ka.
Et kuidas mu südant soojendavad laste harrastustegevused, mis ei sisalda laste peale karjumist. Sest me teame väga hästi, kui lihtne on laste peale karjuda ja kuidas see on küllalt traditsiooniline pedagoogika. Eriti hästi konkurentsitihedatel aladel või tulemustele orienteeritud tegevustel. Näiteks on rahvatantsuõpetajad kuidagi endale sellise kuulsuse saanud, et nad karjuvad laste peale. Ja igasuguse ilu treenerid. Sportlaste hulgas vist üldse leidub neid hääletõstjaid. Ükspäev räägiti kellegi põhikooli kehalise õpetajast, keda lapsed väga kiitsid, sest see oli neile öelnud 'tublid olite' ja üldse mitte karjunud nende peale, kui nad võistlustel teiseks jäid. Said. Teiseks said. Erinevalt nende eelmisest õpetajast siis, eksole.
Niiet ühelt poolt on jumala normaalne mitte röökida inimeste peale, kellega sa koos töötad. Ja tundub veits imelik teha suurt numbrit inimestest, kes ei röögigi. Teiselt poolt on kõva hääl ja range sund küllalt levinud laste dresseerimise taktikad. Eriti, kuna see vist on samuti tulemuslik ja töö tahab tegemist ja tulemusedki võiksid ometi tulla.
Seoses sellega. Tähtvere tantsukeskus. Appikene, kui tore. Need lapsed tantsivad ni ägedasti. Ja samas võistlusvõimeliselt ilusti ja hästi. Ja kõik treenerid on meganunnud. Ma kasutan seda sõna harva. Püüan kasutada seda sõna harva, aga no ausõna. Nii need treenerid, kes õpetavad vaevu pöidlapikkusi juntsusid, kui need treenerid, kes õpetavad plikasid, kes arvavad, et nad oskavad endale juba ise kulme joonistada, kui need treenerid, kes õpetavad tänavalt sisseastunud provvasid. Meganunnud. Kõikide vanuserühmadega ollakse seal nõnda kannatlikud. Ja ikkagi tulemused ka. Niisiis kui sa otsid kohta, kuhu rahuliku südamega oma raha tassida, siis see on see.
Teine asi oli lastekunstikool. Minu laps, kes võttis kaheaastaselt pliiatsi kätte ja pole seda käest pannud. Minu, lubage mu edevust, küllaltki andekas laps. Ei saanud lastekunstikooli sisse. Sest sinna pääsemise üks osa on vestlus ja vestluse üks osa on küsimus stiilis: kas see on sinu vaba tahe? Ja mu armas lapsuke vastas, et ta tegelt tuli, sest ema tahtis. Ja ongi. Ei võeta sellist last vastu. Ühelt pool kuratjapõrgu, ma ei saanud oma tahtmist. Aga teiselt poolt nii kohutavalt tore. Et see küsimus on, et selle vastust arvestatakse, et seda niimoodi küsitakse, et laps julgeb vastata. Kõik see. Imetore.


P1240132
ee tegelt selle pildi vist tegi mu mees
aga kaamera ja selle seadistus on minu



Ma olen asetanud end kusagile sinnamaale, et kui keegi mulle valetab, siis ma tal luban. Sest mis variante mul on. Et võiks ta vale kohe paljastada, inimese üle nalja teha või teda veits häbistada? Või hakata uurivaid-puurivaid küsimusi esitama, kuni ta end sisse räägib, parastalle? Või puhkeda kohapeal (salamisi) nutma, et mind ei austata või misiganes. Ei. Las valetab. Eriti kuna valetamise välja hõikamine tuleb omade riskidega. Ega ma alati nii kindla peale ei tea ju. Ennast peab ka kaitsma ju.
Kuna ma olen ema, teen õpetamistööd, elan koos küllalt privaatse mehega ja kipun ise olema mõõdutundetu pealetükkivus, on valede ja valelaadsete kuulmine mu argipäev. Ma siin muidugi üldistan laia lehega. Loen valetamiseks ka teatava tahtliku ütlemata jätmise ja hoolega seatud ebamäärased sõnastused, mis väldivad otsest vastust. Valetamine ja varjamine nagu suht üks asi, siin praegu korraks. Mõlemad annavad märku mingist personaalsest piirist, mis on maha pandud. Siiamaale ja mitte enam. Ot ot, kussa tükid?
Minuarust valetavad inimesed peamiselt selleks, et midagi hoida. Ennast või muljet endast näiteks. Või suhet selle koha peal, kus neile endale parem on. Et ei tule õppijad mulle tundi jutuga 'mul on see ülesanne tegemata, sest mu depressioon/vaimuhaige sugulane/joomaepisood ei lasknud mul keskenduda' vaid tuleb ütleb midagi 'mul on see ülesanne tegemata, sest eelmine nädal oli palju kontrolltöid'. Ja see on kena. Me ei pea nii lähedal olema. Mul tegelikult ei olegi vaja teada. Või need samusedki hullult kenaviisakad 'jaa kunagi peaks täiega kokku saama' või 'tead, mul on praegu kiired ajad, tänan kutsumast'. Või saabun kohtumisele hilinemisega, sest 'üks tänav oli remondiks kinni pandud' ja jätan mainimata, et ma oleksin jumala õigel ajal jõudnud, kui ma poleks enne 20 minutit parklas nutnud. Et tõsi küll, tänav oli kinni, aga mitte mu hilinemise taga seisev terve tõsi.
Muidugi on veel need automaatvaled. Rohkem nagu iseendale. Need, kus 'ei saa' tähendab 'ei taha' või 'ei oska' tähendab 'ei huvita'. Mhmh. Kuulsin küll. Sain aru.


P1250194
verevad sooned



Aga ma mõtlesin sellest ka, kuidas vähem valetamine on seotud rohkema turvatundega nende inimeste vahelises suhtes. Et hästi lähedased inimesed saavad rahumeeli mulle öelda, et mu ettepanek on nõme ja ei paku neile midagi. Ja mitte nii lähedased ilustavad oma keeldumise iluskurvaks paratamatuks võimatuseks. Aah ma nii tahaks, aga vaaata :( mu käed, ohh, need on seotud! Pole parata... Sest nad ei tea, kuidas ma võin  otsesele ei-le reageerida, kui tšill ma olen. Ja mina ei teaks, kuidas nende järsku selget keeldumist tõlgendada, et täpselt kui tšill see on.
Ja ma mõtlesin sellest ka, kuidas saaks olla oma hästi lähedastele inimestele see, kellele võib öelda, kuidas sellega on. Et nad ei peaks oma vastuseid ilustama või mind hoidma tõdede eest. Et kuidas hästi selgelt kommunikeerida, et ma olen suur tüdruk, keda ei pea tegelikkuse eest kaitsma. Või kasvõi see, millisesse eneses nokitsemisse mind kihutab, kui ma näen, et keegi mulle arvatavasti valetas. Kelleks ta end peab? Kelleks ta mind peab? Mida ma olen teinud öelnud vaadanud olnud, et ta seda praegu vajalikuks (ja usutavaks) pidas.




Muidugi jookseb taustal see totaalselt ebakütkestav tõmbleja, kes tahaks iga teise inimese kavalus-manöövri peale kõik kardinad raevukalt eest kista ja olla üleni: aha! 

Aha.
!
Vahele jäid!

Aganoh. Kuna ma täpselt ei tea, mis pärast seda aha! kohta tuleb ja kas üldse ja suht labane ikka, sis ma siiski hoidun. Ja tupsutan end oma küpsuse eest, kui ma valesid kuuldes endamisi muigan ja sammukese veel eemale astun.
Kas see on küpsus? Äkki see on argus.
Igatahes tundub see veetlevam. Olla vait, omi mõtteid mõelda ja mitte midagi öelda, on igatahes veetlevam.


(Tuletab mulle meelde, kuidas ma vahel nii eksind olen sobiva käitumise valimisel. Sest arutelu 'huvitav, kas peaks midagi ütlema' on oluliselt sagedamini esile toodud. Inimesed ikka räägivad oma olukordadest niimoodi. Kuidas nad endamisi mõtlevad, kas peaks midagi ütlema. Minu märkimisväärne läbimurre oli siis, kui ma avastasin, et ma võiksin sagedamini pidada endaga arutelu 'huvitav, kas peaks midagi ütlemata jätma'. Päris hea mõte muarust. Mitte et ma selle põhjal alati paremini käituks. Aga värskendav vaheldus.)


P1240104
(lume)pallid

Hmm. Jaa, valetamine ja mis sellega, eksole. Hea arutelu sai. Ma olen rohkem segaduses, kui ma alguses olin. Näiteks et tasakesi on need piirid ära hägustunud. Kuidas me käitumised nimetame, tõlgendame ja sorteerime. Valetamine - paha. Varjamine, umbes sama, mis valetamine. Varjamine on samahästi salatsemine? Salatsemine, fuhh. Kui need üheks asjaks lugeda ja kõigi peale natuke ikkagi kulmu kortsutada või nende ilmnemist veidikene märgiliseks pidada... Mida see kaasa tooks? Kas see tähendab, et me tahame selliseid lapselikke teineteisesse sukelduvaid piirideta suhteid, kus kõik minu on ka sinu ja kõik sinu on ka minu ja me üks. Kui sul on minu ees saladusi, kas see on tõend, et me pole lähedased. Kui sinu on elus perioode ja hoogusid ja suhteid, mis sinuarust minusse ei puutu, kas see on märk sellest, et me pole piisavalt?


Brene Brown kirjutab ja jutlustab lähedusest igal pool ja kogu aeg. Üks viimatine, mis mulle tema asjadest silma jäi, oli valu nägemisest. Kui sa näed kedagi kannatamas, ära vaata kõrvale. Ära teeskle, et sa ei näe. Vaata. Päriselt vaata ja näe teda. Või see, kuidas Oprah oma intervjuudes inimesi nutma ajab ja siis mõnikord nendega koos nutab ja valideerib nende nutmahakkamist sõnadega ja kui ilus see on. Ja kuidas me kõik äkki peaksime. Kuigi nii kuradima palju lihtsam oleks neid olukordi hoopistükkis ennetada, vältida ja pidevalt püsida naljatlevas kerges pealiskaudsuses.
Kas äkki peaks lähedase valet kuuldes ka kohe fookust vahetama, nutitelefoni käest panema, taldriku kõrvale lükkama ja sügavalt silma vaadates olema üleni kohalolu: mida sa kardad? ma ei lähe kuhugi. Huvitav, kas ma saan kunagi nii tugevaks siiraks?


P1250199
 <3



Vahel mulle tundub, et veetlev või karismaatiline olemine on selle kohaloleva siiruse õigesti doseerimine. Vahel on veetlev inimestele nende ruum jätta ja lasta neil olla, ilma neid torkimata. Näiteks kui keegi sulle vahele räägib, siis lasta tal rääkida ja kui keegi sind väldib, siis teda tema soovis austada. Aga teinekord on jälle jõle kütkestav see inimene, kes päriselt kohal olla oskab ja ei tee nägu, et ta ei näe. Või on karisma kusagil kolmandas kohas. Ja seda matkides õppida ei saagi.

---

Kus sa oled näinud mõõdetavalt tulemusrikkaid lastedresseerijaid, kes teevad seda ilma karjumata?
Mis sa tavaliselt teed, kui keegi sulle nähtavasti valetanud on?
Kas sind köidavad rohkem distantsi hoidvad jahedad inimesed või need siirate vahetute emotsioonidega tõe-inimesed?

Comments

  1. Ma oleks olnud kordi parem ema, kui poleks olnud hirmsat ühiskonna survet, et peab olema nii ja naa ja ei tohi olla teisiti ja iga kell võis tuppa astuda keegi , kes tahtis väga kritiseerida, ma lubasin endale, et ma oma laste peale kunagi ei häält ei tõsta, kardan et see mu ei õnnestunud.

    ReplyDelete
  2. Ma olen ka ise kogemata laste peale häält kõrgendanud, kusjuures sel hetkel ei tajunud ma seda karjumisena. Lihtsalt olukorras, kus on 30 sagivat hõiklevat last (=palju lärmi) ja mul on vaja neile mingi infokild kohale toimetada, ei osanud ma peale tugevama hääle midagi muud ette võtta.

    Väiksema grupi ja/või vanemate inimestega ma vahel ootan demonstratiivselt vaikides, drastilisemal juhul suuga hääletult rääkimist imiteerides. Või hakkan rääkima erakordselt tasa, peaaegu sosinal. Aga kui on 30 lärmitsevat last, kellel on lõbus, siis nad lihtsalt ei pane mind tähele.

    ReplyDelete
  3. Meie laskespordiklubi treenerid ei karju absoluutselt mitte kunagi. Lapsed ka ei karju. Laskmine nõuab keskendumist, peaaegu nagu meditatsiooni. Karjumine selle juurde ei sobi. Samas jalgpallitreenereid vist valitakse selle järgi, kui kõva ja kandvat häält nad suudavad teha. Eks plats ole ka suur, sagimist palju, vaikse häälega ei ole seal mängu ajal suurt midagi teha.

    Rääkimata jätmine mind enamasti eriti ei häiri (olenevalt olukorrast muidugi - kui rääkimata jäetakse mind otseselt puudutavad asjad, siis ikka jääb närima). Otsene valetamine... muudab selle valetaja minu jaoks vähem usaldusväärseks. Ei saa ju sellist inimest tõsiselt võtta, kelle sõnu uskuda ei saa. Samas - olen aja jooksul palju leebemaks muutunud, sest lusti pärast valetatakse ikka vähe, enamasti on valetajal mingi tõsine põhjus, miks ta jama ajab. Varem olin kurb, mõnikord vihane, nüüd pigem algul kergelt segaduses ja siis hakkan sellisest inimesest mõnevõrra eemale hoidma (kui see just väga lähedane inimene pole - oma laps vms). Mõnest lähedasest vaöetajast olen ka lahti saanud - olin kunagi abielus kroonilise luiskajaga. Lahkumineku põhjuseid oli muidugi rohkem, kui valetamine. Tema valetas arvatavasti mulle mulje avaldamiseks - koolilõpumedalist, mida ei olnud, autojuhilubadest ja autost, mis olid tegelikult ainult unistused, juhtunud õnnetustest ja sündmustest, et ma tema elu põnevamaks peaksin jne.

    Tõe-iniemsed on mind varasemalt väga köitnud, neil on oma karisma. Elukogemus on mind õpetanud ka neid vaiksemaid hindama - teinekord on neis väga ägedaid sügavikke, mida saab aastakümneid sentimeeterhaaval avastada. Ei koori ennast viimse molekulini lahti ja ei partsata kõiki oma mälestusi, unistusi ja tundeid laiali.

    ReplyDelete
  4. Ma kulutasin aastaid (sõna otses mõttes), muukides konservikarpi koodnimega ROngimees. Seal PEAB midagi sees olema, mulle ei näidata kõike, muugin, muugin veel ...
    Ja siis pärast Rongi olin väga väga segaduses, kui tuli välja, et aaaa, üks teine meeldiv ja tark tegelt oleks mind isegi tahtnud, aga väljaütlemiseni ei jõudnud kõigi nende aaaaaastate jooksul.
    Faakkk, mida ma jamasin nendega?!?!?!

    Nüüd on mulle kõik lihtne: meeldivad inimesed, kes on julged, avatud ja kenad. Julged ja avatud on sealjuures tegelt sünonüümid.
    Arglikud ei julge end ka avada, kuitahes lõugaandvat ja vaprat ilmet nad kannavad. Kui ei julge avaneda, ma ei viitsi selle inimesega jamada ka. Mida ma otsin sissepääsu alale, kuhu mulle väravat lahti teha ei taheta? Lähen lihtsalt mujale.

    ReplyDelete
  5. Seni, kuni varjamine-valetamine on inimese enda piiride kaitseks, noogutan Murca jutule kaasa. Sellest hetkest peale, kui see puudutab mind, on tegemist juba minu kahjustamisega. Ma pean silmas seda, kui mulle ei öelda seda infot, mille põhjal ma saaks teha informeeritud valiku end tugevasti puudutavas asjas, näiteks kas ma tahan selle inimesega veel suhtes olla või mitte.

    Konkreetne näide: kui mees, kellega mul oli kunagi aastaid tagasi pikem suhe, hoidis minu eest tükk aega salajas infot, et kõigi teiste teada on ta minuga suhte juba lõpetanud. St ta varjas minu eest infot, et minust on saanud salaarmuke. Kuni üldsuse silmis ametlik pruut hakkas ähvardama, et räägib mulle ise ära või küsib minu käest ise, ma ei tea täpselt, kui palju see ametlik pruut teadis. Siis tuli mees seda lõpuks mulle rääkima.


    Ja pagan küll. Tol ajal ei olnud mul armukesestaatuse vastu midagi, õigemini, suhtefoobikuna ma EELISTASIN seda, sest see ei seadnud mulle nii palju kohustusi kui ametliku pruudi seisus. Aga see, et tüüp oli mind pannud olukorda, kus ma võisin end maru kergesti ühiste tuttavate ees lolliks teha, ajas vihale. Mõnes mõttes gaslighting - jätta teistele mulje, et ma olen selle mehe järele puhta segaseks läinud, näe, kujutan ikka veel ette, et olen temaga paaris. Ainult ma ei tea, kas tahtlik või tahtmatu gaslighting.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Oo, mis värk on meeste ja nende (sala)naiste hierarhiatega? Mitmetel meestel, muarust, on pidev salanaiste süsteem, kus alati peab vähemalt üks naine olema mitte-avalikult, aga ikkagi olema. Ja siis nad kas vahetavad seda salanaist aeg-ajalt uue vastu või hülgavad avaliku ja 'edutavad' salanaise avalikuks, et kohe võtta uus sala. Kas see on mingi draamasõltuvus?

      Delete
    2. Ma arvan, et salanaise olemasolu on enese valideerimise mehhanism. "Olen nii äge isane, et võin enda lubada ka armukest."

      Delete
    3. Konkreetsel juhul oli asi ehk lihtsam - mulle oli vaja valetada, sest muidu ma järsku jätan ta maha. Ja kõigile teistele oli vaja valetada nähtavasti sellepärast, et uus pruut oli nõus olema pruut ainult avalikult ja ametlikult. Ja mis siis vaesel mehel üle jääb, kui naised nii pirtsakad on. Seda varianti ju ei ole, et jätaks suhte loomata.

      Tagantjärgi selgus, et siis, kui ta alustas minuga suhet (tähendab, kui minust sai kõigile teadaolev pruut), ei olnud ta samamoodi eelmisega suhet katkestanud. Ja võimalik, et isegi kahe eelmisega, sest minuga paaris olemise ajal tegi ta ühe lapse. Võimalik, et ta oli lapse emaga koos juba enne mind, suhtlesid nad igatahes tihedalt (ma arvasin, et lihtsalt sõbrad). Ehk siis mingis etapis oli periood, kus tal oli korraga neli naist, kellest igaühel oli eri koguses infot.

      Delete
  6. (aa, mida ma teen, kui mulle valetatakse? Hämmastav, aga ma ei tea. Inimesed ei kipu mulle valetama. S.t. nii et ma tähele panekls, pole ikka palju aastaid juhtunud. Ilmselt kuna minu käest tõe rääkimise eest üldjuhul karistada ei saa.)

    ReplyDelete
  7. Või siis on karistus valetamise eest kordades karmim ...?

    ReplyDelete
  8. 1) Kunstikoolis, täpsemalt Sally's. Ronimistrennis. Aga kõige rohkem karatetrennis. Mu laste karate-treener oli ka minu enda karate-treener. Jumalik eeskuju, tänu talle (neile) on karate mu totaalselt lemmik trenn siiamaani, ehkki ma ise ammu ei käi ja laps(ed) ka ei käi. See pehme metoodilisus, sammhaaval toetamine, pidev mõõdetav ja tagasisidestatud areng - see on nii hea. Ja keegi ei karju kellegi peale, seda muretki ei ole. Oh ma lähen kohe ja panen veel mõne lapse karate trenni.

    2) Midagi ei tee. Ju tal siis oli vaja valetada, vt kõik need asjad, mis sa kirja panid.

    3) Distantsi hoidjad.

    mmurca, sa käid keele ja sõnaga imeliselt ringi, SEE ON NII ÄGE.

    ReplyDelete
  9. Aga "nähtavasti valetamist" ma lihtsalt ei koge. Ma ei saa enne aru, kui mulle otse välja öeldakse, et senine jutt oli vale. Võtan inimesi sellena, kellena nad ennast mulle esitavad.

    "Kas sind köidavad rohkem distantsi hoidvad jahedad inimesed või need siirate vahetute emotsioonidega tõe-inimesed?" - õrna aimugi ei ole. Arvan, et köitvus ei sõltu minu jaoks kummastki - ma olen egotsentrik, hoopis rohkem määrab see, kuidas nad hoopis minu piire austavad ja minu avameelsusele reageerivad.

    ReplyDelete
  10. +1 Kaurile keele ja sõnade osas.
    +1 Lendavale vaiksemate inimeste hindama õppimise osas.
    +1 VVNile värava avamise osas.
    +1 Notsule egotsentrik olemise osas.
    Oot, kas mul mingit omaenda ütlemist ja mõtlemist kah üldse on, või tulin ainult kaasa noogutama? Ahjaa, lastedresseerijatest. Jaa, olen näinud mittekarjuvaid, mõõdetavalt tulemusrikkaid lastedresseerijaid - mu ema oli mõõtmatult hea lasteaiakasvataja.

    Ja korraks veel valetamisest – mida ma valetajaga teen või mida temast arvan, sõltub sellest, kui lähedal valetaja mu südamele seisab. Võõra vale peale kehitan õlgu, omase vale paneb mõtlema, mis meie vahel valesti on.

    ReplyDelete
  11. Inimesed ikka valetavad, aga see on selline aja edasi lükkamine ja lootuse andmine, vale tuleb ju ilmsiks, samas osa inimesi ei räägi kui küsid hoiduvad vastamast mõtlevad kui ei räägi pole olemas, tegude motiiv on see mis reedab.

    ReplyDelete
  12. Mul oli selline kohutav treener, kes iial ei karjunud, aga ässitas õpilased üksteise vastu üles, st üritas pidevalt mingit võistluslikkust tekitada, mis mulle üldse ei meeldinud, ökk.

    Aga muidu on mul savi, kui tuttavad valetavad või kui näen, et kallimal on nö minivale, tahab rahu lihtsalt. Aga see sinu nutmise näide - seal hakkaksin ma mõtlema, kas sellel inimesel on üldse keegi, kellega ta saab aus olla, või peaks küsima, kas tal on ehk tuge vaja. No et ei oleks hiljem nii, nagu oli VVN-iga, et inimesel on tunne, et tema ise ei tohigi nõrk olla, ja lõpuks läheb kas või rongi alla.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Uh see ässitamise taktika on kõige jäledam üldse.

      Aga 20 minti parklas nutta ja siis oma päevakohustusetega edasi minna - ma arvasin, et igal inimesel esineb elus selliseid perioode.

      Delete
    2. mul oli mullu tantsu suvekoolis, kus ma üldiselt olin väga õnnelik, üks episood, kus ma leidsin duši all hea rahuliku privaatse nutmiskoha - vesi jookseb, sellest üle naljalt ei kosta, ka seda ei pea selgitama, miks mu nägu märg on. Põhjus oli triviaalne: ma olin näljane ja väsinud; olin näljase ja väsinuna jala vastu kivisammast ära löönud; näljase, väsinu ja äralöödud varbaga ei tulnud tants (mis oli nagunii kõige keerulisem, mis ma elus õppinud olin) välja ja ma olin frustreeritud nii enda kobasusest kui ka sellest, et ei osanud üht vähemkogenud tantsijat aidata. Kõik, mingit suuremat ängi polnud vajagi. Ja ma nutsin seal suuresti teadlikult - pmst keerasin koos dušikraaniga ka oma silmakraanid lahti ja pärast kinni tagasi. Sest sel hetkel oli selge tunne, et see mõjuks hästi, aitaks auru välja lasta.

      Siis tulin sealt välja, sõin ja elu oli kohe jälle lill.

      Delete
    3. Minul on ainult paar korda elus tulnud ette seda, et olen nii frustreeritud, et lihtsalt tönnin suurest frustratsioonist nii kui koju saan. Ja kuna mul juhtub seda nii harva, siis minu jaoks on see iga kord olnud selge äratundmine, et NÜÜD on vaja midagi muuta, muidu on depressioon ukse all.

      Delete
    4. Mul on tühi kõht vinge nutukatalüsaator ja üldse mille iganes katalüsaator - A. on õppinud juba häälest minu näljamaniakaalsust ära tundma, isegi kui see esineb energilises ja lustlikus vormis. Lihtsalt sellel energial ja lustlikkusel on siis kergelt hullumeelne varjund juures.

      Delete
    5. Tunnustan märkamist!
      Tegelt ... tegelt tõesti. 20 min nutmine on ohumärk, kuigi alati ei ole ohtu (vt väsimusnutt nagu notsul, seda mul on ka olnud - aga samas mina ei ole hea näide teemal "nutmine on ohutu värk").
      Murca .. on ok hoog maha võtta ja tunnetada, kas see on nüüd parim elu, mille ma hetkel saan. Kas neid esmapilgul nii tähtsaid asju ei saaks lihtsalt ära jätta, mõeldes "olgu, aga kui ma end surnuks jooksutan neid tehes ja siis surnud olen, ei tee neid ju enam keegi. Või siis teeb keegi teine. Ma ei pea selleks surnud olema, et asjad teisiti toimiksid!"
      Mitte et ma arvaks, et sa niimoodi muidu ei teeks, aga ma sõnastan ka, et kindel olla.
      See ON ok!

      Delete

Post a Comment