maailmalõput ja pärimus, kass, toimetajad, netflix ja mis tunne muidu on

võõras punane kass poseerib

On üks vana lääge armastuslaul sellest maailma lõpu üle imestamisest. Et kuidas võivad linnud edasi laulda ja päike paista, kui maailm tegelt just ära lõppes. Kuidas nad ei tea. Ja eks minagi ole noid asju imestanud. Aga ma imestan ka päris palju, olgem ausad.

Näiteks ma imestan selle üle, kuidas maailm seisma ei jää. Kuigi lõpud selle peal kõikjal laokil on. Kuidas pärast matuseid tuleb järgmine päev ikka tööle minna ja meilidele vastata. Haiglas ära käies tuleb ikka oma telefoni vastu võtta ja vastutulevatele inimestele tere öelda. Jõulude ajal on nii soe ja mahedalt seenevihmane nagu teinekord jaanipäeval ja kõik jätkavad ikka täpselt samasugust sagimist. Ikka tuled üles ja kingid kotti ja tähtajad tähtajad ruttu ruttu. Isegi, kui täiesti valesti on kõik ja peaks ehk korra seisma jääma ja tšekkama, et midahelli, kuidas me siia saime, isegi siis ikkagi  painab pakiliselt: homme peaks juukseid pesema, kas see inimene vastas mu kirjale, mis tolle projekti esitamise kuupäev nüüd oligi, millal ma jõuan nood lubadused täita, ei tahaks koosolekule hilineda, vaja tankimas käia, mitu sammu ja kalorit ma täna... See kõik on esialgu veel naljakas. Võiks olla ka traagiline. Oleneb, vaata. Ma olen täiesti kindel, et meil võib siin kui tahes hulluks see asi ära minna, kohustus tubli olla ei lähe sellest mitte kusagile. 

Et ilm ära lõppeb, on muidugi lohutav ka. Näiteks ma olen vahepeal lasknud end painata küsimustel nagu pärandamine ja enesest järeltulevatele põlvedele ja ehktatsuvatele jalakestele jätmine. Mis on esiteks väga võõras, sest mulle pole kunagi midagi pärandatud. Selline pigem soovmõtlemine. Et mõtle, kui ma oleks nõnda suursugu soost ja mitte selles otseselt tegelikult suhteliselt lirtsuvas soos. Kas peaksin rajama oma kodusse põlvkondi vastupidava küttesüsteemi või tegema lähimaks 50ks aastaks tõhusa elamu ja krundi ülestöötamisplaani, et see vara ikkagi kannaks ja annaks veel kaua. Mõelda vaid. Just - mõelda. Sest kõik, mis mulle kuulub, on saja aasta pärast tagasi selle samusegi järve põhjas, kust ta kunagi välja tõsteti ja misiganes. Tundub tulusam siin keskenduda praegu enamvähem mitte väga palju kurja juurde tegemisele ja mitte liiga palju tühja kannatamisele. Pärast mind tuleb nigunii veeuputus.

Pealegi, mitte et ma neist asjust midagi teaksin, tundub siiski, et ei ole see kinnisvara pärandamine ühti nii universaalselt hea tegu. 

Pealegi, mida arutelu üldse. Endal pole poole ajast raha, et süüagi osta.

Tervenisti kolmas asi seoses ilmade hukka minekuga on süda. Ma olen ikka muianud oma igakordsele selgelt äratuntavale vandele mitte kunagi enam. Mitte kunagi enam. Vannun ja muigan ja vannun ikkagi. Aga seekord, kuna see talv on nii pekkis ja üldse igasugune hirmus ettetuulutatus, on mul päriselt tunne, et äkki päriselt. Äkki ma ei armasta enam kunagi mitte selle pärast, et mu süda on lõpuni katki ja ma olen liiga nii kohutavalt üleajaläinud vanur, kes kuhugi ei kõlba, haha. Äkki ma ei armasta enam kunagi, sest aega ei ole. Maailm lõppeb enne ära.

Ja mõtle, kui maailm lõppeb ära ja armastada pole enam aega, aga selle neetud aruande pead ikka esitama. Tähtajaks ja allkirjastatult.

Ma leppisin endaga kokku, et ma seekord ei joo kirjutamise kõrvale veini ja nüüd on tulemus käes.

tasakesi tuleb mets mõisalegi peale

Me oleme kõik tublide emade rida pidi tulnud. Mulle vähemalt niimoodi tundub. Sest kõik need emad enne mind ja minu ees tegemas kõiki neid emade asju. Tublisti. Kohati minust tublimini. See painab mind küll kõigest periooditi. 

Üks periood on hilissuvi, kui kõik asjad saavad varre otsas küpseks ja mahlaseks ja ma peaks. Peaks-peaks. Metsa minema peaks või põõsa all küürutama ja siis palavas köögis tormlema peaks ka. Ma ei ole nii tubli. Moodsamad emad lubavad ka sügavkülmutada või viljad viinaga sisse teha. Ma pole iga aasta isegi nii tubli. Sõstrad pudenevad lokkava naadi sekka murusse ja seened kasvavad metsas ussidele. Käin paaril hommikul turult läbi ja võtan oma Tupperware karbi sisse 300 grammi maasikaid. Pistan need kohe samal ennelõunal kohvi kõrvale pintslisse ja tunnen end nagu võõras peen linnavurle. Sööb maasikaid. Niisama sööb. Ilma, et oleks teinud tööd ja näinud vaeva ja üldse mõtleks ka eelolevale talvele ja tallele panemisele. 

Teine periood, kui see esiemade tublidus mind painab, on talv. Ma lähen toidupoodi, sest külmkapp haigutab, ainult aegunud majonees ja kahtlane karripasta põses. Peab midagi tooma. Poes hakkab sisemine tubli tüdruku sund nõudma, et vaja osta häid asju. Tervislikke asju. Banaanid, eksole. Mandariinid, kui on selline aeg. Aga edasi? Mangod on kõik kaalikad. Avokaadod krõmpsuvad ja on üldse arvatavasti Planeedi Hukk. Õuna tundub imelik osta, sest õunad kasvavad ju puu otsas. Üldse on kõik asjad siin kahtlased segadusseajavad ei-tea-kust, ma ei oskaks pooli neist päritolumaadest kontuurkaardilegi kanda. Tahaks teha informeeritud valikuid ja teadlikke otsuseid, aga ni lõpmata loll on järsku olla.

Olgu heaküll, lähen vaatan külmutatud kodumaiseid saaduseid. Saan kaks rabandust järjest, sest neid on vähe ja nad kõik on nii kallid. Kuidas saab külmutatud mustikas nii kallis olla, alles need olid igal pool niisama. Miks need marjasegud nii tillukestes pakkides on, nii palju plastikut, maivõi. AAAAahgh! Tagasi värsketesse puuviljadesse. Ja me hakkame otsast peale. Mis õnnetud toored klotsid need kõik on ja kes nende nimel surema pidi ja kui palju ma võin neid süüa enne kui minagi.

Novot ja oleks siis ise sisse teinud, onju. Oleks siis ise metsas või turulgi käinud ja kappi pannud, onju. Oleks siis vähe tublim. Veits rohkem nagu esiemad. Nagu on õpetatud ja kirjutatud, ette näidatud ja taha targutatud. Aga ei. Ja see on mulle paras. Maksan peaaegu neli eurot neljateistkümne maasika eest ja oma viga.

 Jaa kuni viimaks. e-sahver. Päriselt ka. Mingid ägedad kutid on orgunninud oma külmikutesse hunnikutes head ja paremat siitsamast lähedalt. Normaalses suuruses pakenditesse ja okei hinnaga. Need asjad saab ära osta ja ei pea üldse kodus hoidma. Võid tellida endale koju oma ostetust just nii palju, nagu parajasti vaja on. Ülejäänud mammud istuvad kenasti sinu poolt kinnimakstult nende heades kappides ja on hoitud. Sahvris. e-sahvris. Täiesti geniaalne.

Ainus rumalus neilt on see, et nad toovad kohale ainult neisse suurtesse linnadesse. Ja veits kallis on see toomine. Aga muidu, jaa. Apikene kui tore. Kusjuures jumala tasuta kiidan neid praegu. Ma ka ei tea, mis mul viga on. 

Uhan omale vaarikaid smuuti sisse, teen seenepastat kukeseentega ja nii ongi õige ja hea. 

mahe on öö

Kass tuleb köögist nutuga. Tõusen arvuti tagant püsti ja lähen temaga tema kausside juurde. Kausid on okei. Vett on, krõbinaid on. Sobran sõmedega krõbinates - vahel ta on hädas, kui kausi põhi paistab. Kass läheb nutuga köögidiivani otsa juurde ja vääksub sealt. Istun tema juurde ja sügan ta natuke lontis kõrva. Rutturuttu sätib ta end mulle sülle, keerab end sihikindlalt kerra ja alustab kohe kõva nurru. Seda tahtsidki? Tahtsid, et ma tulen soojemasse tuppa ja hoian sind süles, kui sa oled ümmargune nurrupall.


Toimetajad on toredad. Ma ei tea, kas see ongi selline asi, mis inimesed tunnevad või see on üleni originaalne tunne, mis minul tulnud on. Või mul on lihtsalt vedanud, et Feministeeriumis ja Värskes Rõhus on toredad toimetajad. Aga nad on nii toredad. Sest see käib nõnda. Saadan mina mingi kirjatüki kusagile ja tuleb vastus. Keegi on selle üle lugenud. Tublisti ja hoolega. Tal on ettepanekuid ja kommentaare. Stiili osas ja keele osas. Ta küsib minu käest, kas ma olen nõus. Me saame selle üle arutleda. Keegi sisuliselt võõras inimene võtab aega, istub maha ja arutleb minuga minu kirjutatud teksti paremaks tegemise üle, põhjalikult ja täpselt. Saadsaaru, kui eriline tunne see on. Nagu ma oleks mingi tähtis. Nagu kedagi kotiks. Niisugune hoitud tunne. Õudselt tore. Arvatavasti mu lemmik asi avaldamise juures praegu. Teine lemmik on honorarid ja edasi sealt tulevad teised asjad, mis tulla saavad.

sama valge

Netflix on andnud uue tähenduse terminile friends with benefits. Arvukatest vastavate benefitidega ringi kekutand sõpsidest üks viimaks sooritas ka ja ma olen üleni õnnistatud. Õnnistatud ja lisaks taaskord lõpmata tüdinud ameeriklastest. Miks nad nii harva head sisu toodavad. Ja miks nii palju kräppi. Kaks hästitoredat mitte-ameerika sarja, mis ma praegu tahaks esile tuua - Please Like Me ja Chewing Gum. Mõõdukalt veidrad ja seega küllaldaselt värskendavad.





Tulen hommikul vara öömajast läbi linna ja otsin süüa. Olla on veidi äraspidine, ma ei tea võõras kohas kunagi, mispidi ma olen maganud ja tulen ka justkui teist kaudu. Istun akna alla ja ootan salatit oodates aegamisi ennast järele. Akna alt lähevad mööda helkurvestides lasteaiarühmad. Ikka paarikaupa käest kinni, pisikesed käpikud ja vapralt sagivad sammud. Ja siis. Ühe rühma helkurvestide seljale on kirjutatud 'Lähen Vanemuise teatrisse'. Ja ma olen millegipärast pisarateni liigutatud. Minge muidugi, tibud.
Sõidame tegelikult väikelinnast veel rohkem metsa poole. Minu tänavaotsa tänavaotsas on nurgapealne pood. Ikka veel on. On laupäev. Poe ees annan teed valgel naisterattal vanemale mehele, kelle rattakorvis on piim, kuuspakk õlut ja pudel viina. Ja ma tunnen ta ära. Ei, mitte selle mehe. Aga kuidagi midagi selles minekus. Sest ma tean - see mees läheb kuhugi, kus teda oodatakse. See on ainus seletus. Kuidas muidu oleks tal pakk piima, kuus õlut ja viin. Kusagil on köetud köök ja sõbrad, kes juba ootavad teda poest tagasi. Võib-olla kassid või õhtusöökki. Ja kui tore see on. Hea, et ta läheb ja on oodatud.
Ostsin interneti kaasabil köögikapid. Olin kaua otsinud oma isevärki kööki sobivaid ja juhtumisi oli kellelgi just niisugustes mõõtudes asju üle. Saame kokkuleppele ja hakkan helistama kättesaamise osas. Selgub, et need kapid on siinsamas naabrite juures. Kõik juba otsustet ja on lepit, aga vaatame asja ikka üle. Ja jutustame üle. Need kapid oli kunagi ammu teinud üks kohalik puusepp, naabrimehe enda mõõtude järgi. Naabrimehe enda mõõtude järgi natuke valesti, ta oli unustanud kardinapuud arvesse võtta. Nii oligi saanud need tellitud natuke valed kapid naabrite kööki üles pandud, ajutiselt. Ja siis viimaks, 20 aastat hiljem, remondi puhul alla võetud. Nüüd on need kohaliku puusepa käest tellitud täpselt minu kööki sobivad kapid õiges kohas. Jõudsingi ära oodata.

pesapunutis

No mis sa ütled?