inimeste igavusest ja segadusest segastega

R1-01702-0000
film läks fotokas katki ja ma avastasin selle, kui olin fotoka valges toas lahti teinud
niisis piltides on planeerimata äparduse kunstipärasus kohe kohal

Et hullumeelsuses on midagi romantilist, olen ma jahunud juba aegade algustest peale. Ma ei mõtle siin, et psühhiaatrilt saadud diagnoos oleks mumeelest äärmiselt seksikas ega fetišeeri vaimupuudeid. Tegelt ei tahaks üldse tervisest siin juttu teha. Ma räägin sellest poeetilisest hullumeelsusest. Mis on pigem niisugune veel äärepealne mitte nii väga argipäeva segav või sellesse valu toov normist hälbimine. Veits segane olemine.

Ise-enese segasusse kiindunud olemine on, mulle tundub, harilik inerts. Leebe muutumishirm. Identiteetide ehitamine on suur töö ja nende lammutama hakkamine veel suurem. Vahel mulle tundub, et ma ei taha oma düsfunktsionaalsetest mustritest lahti öelda, sest siis ma poleks enam mina. Ma olen nendega alati olnud ja ma ei tunne seda mind, kes on teistsugune. Võõras on hirmus. Aga sama hirmus on ju õppimine. Ma näen seda kogu aeg. Kui sa oled kõigile sh endale kogu aeg nende lakkamatutest haigutustest hoolimata jutustanud eepilisi lugusid sellest, kuidas sa üldse kohe üldse-gi ei oska joonistada, matemaatikat või orienteeruda, kuidas sa ühel hetkel lihtsalt lakkad? Lihtsalt hakkad kellekski teiseks. Kes sa üldse oled.
Pealegi, ma olen suht veendunud, et õppimine on valu. Nagu see valu, mis tuleb lihaste kasvatamisest. Midagi, mis kehtib, tuleb ära lõhkuda. Lõhkumisest taastuda. Sinna peale ehitada. Ja siis uuesti. Ja nii mitu korda nädalas. Väsitav ja valus.

R1-01702-0005
kirsi pood

Aga samal ajal, kui ise veits napakas olemine on harjumuspärane ja turvaline, on teised segased (ja segasemad) teinekord nii isuäratavad. Ma ei tea, kas sa oled seda kogenud. Võib-olla see on mingi minusuguste veidrus. Aga natuke imelikud inimesed võivad vahel olla nii ligitõmbavad. Sest nad on teist moodi. Ma lähen mõnele kenade inimeste peole või koolitusele ja kõik need kenad inimesed ütlevad kenasti üha neid samu keni asju. Uuesti ja uuesti. Ühes või teises versioonis. Isegi, kui nende arvamused vahelduvad, isegi tundlikest teemadest  (poliitikast, religioonist või toidust) kõneledes, need on ikkagi juba tuttavatest kategooriatest või jubakuuldud viisidel. Muidugi, mida suurem on seltskonnas kokku lepitud distants, seda igavamaid asju inimesed ütlevad. Ja muidugi, distantsi vastu aitab viin. Kuid siiski. Igalt koosviibimiselt ei saa ka sauna ja/või viina nõuda. Ja seega mul on nii igav. Ja ma ei kuulu.
Kuni hetkeni, kui ilmub keegi, kes on teisiti. Ütleb midagi uut. Midagi enne kuulmatut. Ütleb valesti või valjusti. Arutleb omal moel. On ebaloogiline või spontaanne. Ja ma tahan seda. Ma tahan sinna.

Ma tahan suletud ruume häiresse ajada ja peidetud viskit juua. Ma tahan seltskonna ees improviseeritud rollimängu ja ebaviisakaid külalisi pisarateni trollida. Ma tahan laua peal tantsida ja turvamehe ilusat kanni kommenteerida. Ma tahan vaielda puhtalt vaidlemise rõõmust, sõnadega luua ja lõhkuda. Mänge mängida.
Aga see kõik on juba siis, kui ma olen surmani tüdind normaalsusest. Ja tegelikult ma saan ju mõistusega aru, et ei ole vaja nii tiinekalt tähelepanuahnelt destruktiivne olla. Saa ometi suureks, maivõi.

R1-01702-0006
pusane lill üleni püüab

Need inimesed, kes ei käitu tavalisel normaalsel moel, jagunevad minu meelest kahte kategooriasse. Ühed on need, kes ei tea, kuidas normaalne oleks. Teised on need, kes teavad küll, aga neid eriti ei koti. Nendega, kes ei tea, kuidas normaalne oleks, on raskem. Need saavad teinekord mu ühe-kahe kohtumise jooksul nii ära võluda. Sest ma arvan, et see on teadlik kalkuleeriv agiteerimine. Puhtalt pulli pärast. Nii lahe. Värskendav koguni. Ja mul läheb väga kaua aega mõistmaks, et nad ei oska-gi teisiti. See ongi kogu repertuaar. Ja noh, nagu me ühe teise postituse juures leidsime, osa põhimõttelist normieiramisest ei ole hetkekski paeluv ja ongi lihtsalt isekas nõmedik olemine. Samuti ei ole jätkusuutlik end siduda inimestega, kes oskavad ainult lõhkuda, kui mu enda vastav kalduvus veel päris hästi kontrollile ei allu.
Ja siis jäävad need inimesed, kes saavad väga hästi mõistuslikult aru, kuidas praegu ilus käituda oleks. Ja valivad ühel või teisel hetkel natuke valesti. Meelega. Mingil põhjusel. Mõne (vahe)eesmärgi täitmiseks või kellegi (kasvõi enese) meele lahutamiseks.
Oo jumal anna mulle kannatlikkust ära taluda inimesed, kes ei saagi nõmetsemata; teravat silma leidmaks üles need, kes saavad ja oskavad oma käitumist mitmeti reguleerida. Ja tarkust neil vahet teha.

Et inimesed on ainsad, kes on põnev ja inimesed ka on vahel igav, on mu igavene needus. Ma tean küll, et ma saan võrreldaval määral elamust ka kunstist kirjandusest muusikast, aga need nõuavad justkui rohkem teadlikku planeerimist. Poole lihtsam on pidulikul vastuvõtul keset arukat targutamist kellegi üle nalja visata ja vaadata, mis juhtub.
Kas ma olen siis siiski see esimene. Kelle teised peavad ära taluma. Sest ma justkui ei saagi nõmetsemata?

P2080104
linnuksed söödetuks ja kass kössi

Samal ajal on täiesti võimalik, et mul jäävad kulumata silmapaistvalt huvitavad enneolematud väljaütlemised ja ma olen olnud tervenisti kurt hingematvalt põnevatele vestlustele, sest ma olen liiga sageli hõivatud järgmise teravuse väljamõtlemise või peidetud viski avastamisega.
Üldse on väga naljakas see, kuidas me ei kuule inimesi. Just see, et me ei kuule, mida nad ütlevad. Mida? Mis see oli? Nagu kõrvad ei töötaks. Ja see tuleb ka siis, kui me pole nendega ühel lainel ja nad ütlevad meile midagi ootamatut. Kui ma ei näe, millele ta osutab või ma ei tea, millest enne just jutt, kui ei pannud tähele, mis tal käes on või mis nägu ta sinna juurde tegi. Aju annab oma parima, aga konteksti ei ole ja no ei võta kinni, mis sõnad need nüüd olidki. Niiet vabalt võib olla, et ma vingun siin tühja. Ammendavalt vägevad imed igal pool mu ümber ja just mina pole nende tasemel.


Eraldi teema on püüd aru saada, kas see tüüp, kes poolvõõraste seltskonnas lambist mulle 'sina ole vait' käratab, püüdis just mingit negging tehnikat või on lihtne filtrita tolgus. Mitte et seal praktilistes rakendustes vahet oleks.



Vaata ka

  • Neil Hilborni lavaluuletus ise oma elu pekki keeramisest
  • Kurb ja kohati veits tüütu film Anomalisa mehest, kellele kõik inimesed kõlavad ühesugustena treiler
  • Kuulmiseksitaja Yanny või Laurel
---

Jäin õhtul uinakut tehes diivanile magama, kuigi olin päeval teinud külalise põrandamadratsil väikese tukastuse. Kell kolm öösel ärkasin diivanile paistvast tänavalaternast ja kolisin oma voodisse magama. Mingi sisekell mul arvab, et mul võiks olla vähemalt üks hommikutest kell 9 hommikul ja ma talle seda lubasin. Kakerdasin uniselt elutoa ja köögi vahet ja heitsin tagasi diivanile. Ja magasin veel 4 tundi. 
Kodus kassimine on tegelikult mitte ahastuses olemine, nagu sageli ekslikult arvatakse. Nädalavahetusel kodus (ringi) kassimine on see, kui sa palju magad. Siin ja seal. Ühe ja teise pinna peal. Üht ja teist pidi.

Comments

  1. Seekord jäi mulle silma, et sa paned nagu ühte kategooriasse õelutsemise/nõmetsemise ja (teadliku) normirikkumise. Ning mingil määral ka haigluse ja normirikkumise. Samal ajal kui ühiskondlik või kogukondlik normaalsus võib ise soosida mingit kindlat sorti neurootilisust või kindlat sorti õelutsemist ja sel juhul oleks hoopis tervema psüühikaga inimene või leebem inimene normirikkuja.

    nt kui norm on grupivälistest inimestest halvasti rääkida ja siis tuleb üks loll ja räägib hoopis hästi.

    või kui norm on põdeda mingi asja pärast (nt "ma ei puhasta piisavalt tihti vannitoa plaatide vuugivahesid") ja mõni imelik ei põegi.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mhmh kukkus jah kuidagi niimoodi välja. Ju selle pärast, et põhinäited said ringidest, kus ei õelutseta ja ollakse üleni hästi püüdlikult üld-normaalsed.
      Aga muidu jaa - huvitav paistab ikka see, kes ka norm-neurootilisuse või kombeks oleva õelutsemise märkamata jätab ja teisiti toimib. Kuigi pole teada, kas ta ei tea või teda ei koti.

      Delete
    2. mitteõelutsemine on vaieldamatult hea, aga kas väga püüdlik normaalne olemine ise juba neurootiline ei ole? kas see ei ole midagi sarnast nagu püüdlik sundimatus, pmst oksüümoron?

      Delete
  2. Mul on just vastupidi. Ma kinnitan endale, et ma tegelikult ju oskan matemaatikat, st sain ju normaalselt hakkama põhikoolis ja gümnaasiumis, järelikult ainult kättevõtmise asi - aga kui üritan tegeleda, on tulemuseks alati üks suur arusaamatus. Ja siis ma taas kinnitan endale, et ma TEGELIKULT saaksin hakkama küll, oleks ainult piisavalt aega ja ... Hakka või mõtlema, et ma valetan endale. Nagu üks matemaatiliselt väga võimekas autist mulle ükskord ütles: "Ehk oleks aeg endale aru anda oma võimete piiridest, ei ole ju vaja üle oma varju hüpata."

    Aga ühe mu noorusaja kallimaga juhtuski nii, et tal diagnoositi vaimne häire, mida oleks vaja ravimitega kontrolli all hoida. Ja ravimite võtmise ajal ei tohiks juua. Ning ta leidis, et järelikult ta ei saa võtta neid ravimeid, sest ta peaks loobuma "kõigest, mis minust minu teeb" (ehk siis täis peaga märatsemisest). Minu teada elab siiani selle häirega kaasneva depressiooni käes maadeldes ja joob rohkem kui peaks, aga on ilmselt rahul, sest vähemalt ei sunnitud muutuma.

    ReplyDelete
    Replies
    1. mul on kah umbes kõigi intellektuaalsete teemadega tunne, et "kättevõtmise asi". Ja vahel füüsiliste tegevustega ka, mis lõpeb regulaarselt halvasti (tekitan endale vigastusi, sest peas istub ettekujutus, et kui mul ei tule xyz välja nagu kaks korda nooremal balletikooli lõpetanud tüdrukul, siis järelikult ma lihtsalt püüan liiga vähe.)

      Minapilte on erinevaid ja see haiglane asi, millest ei suuda lahti lasta, võib olla ka "ma suudan kõike, kui ma ainult rohkem pingutan".

      Delete
    2. Jaa, täpselt seda ma mõtlesingi.

      Delete
  3. Mõtlen, mis see tirriteerimistahtmine on, mis mulle sisse lööb, kui on väga normeeritud keskkond ja kõik käituvad ühtemoodi (jalutavad ja vaatavad maale, tehes vahele mõne tähenduse, jalutavad ja vaatavad loomi, tehes vahele mõne tähenduse, söövad tellitud toitu ja vestlevad omavahel vaikse häälega). Kui ei ole nii normeeritud, kui söögisaalis on mõni nuttev ja naerev väikelaps, keegi loeb lehte, keegi jalutab laudade vahel edasi-tagasi, et oma süles olevat titte rahustada, mul ei tule peale soovi näidata:
    "Ma ei ole, mis sa arvad, et ma olen. Ma ei ole, mis ma PEAKSIN sinu arust olema. Ma olen mina ja kui sa ei lase mul mina olla, sa kahetsed!"
    Seni on pea alati lastud. Ja kui ei lasta, ma olen rõõmuga valmis tegema kõvahäälset skandaali. See ei ole võitlust mitte ootav poos. See ongi oma loomuselt norimine - aga samas, kui mul lastakse olla, nagu mina tahan, olen rahumeelne ja armas ja kõigiga leebe.

    ReplyDelete
  4. See Kirsi poe pilt meeldib kangesti. Edward Hopperi "Nighthawks", võta või jäta.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Sul on õigus. Ma olin selle maali päris ära unustanud, aga vist ikka seda või midagi selles silmas pidades ma oma kaadrit otsisin küll. Hästi märgatud.

      Delete

Post a Comment