meelekindlusetus, linnuksed, lihasmälu ja kass kah

P4250324
nagu sellega on


Mu trennirutiin on praegu niisugune, mida võiks oodata mõnelt väga kõbusalt vanaproualt. Selliselt, kes oli noorena oh-nii-aktiivne, saavutas medaleid ja lavalaudu, murdis südameid ja neid... rekordeid. Ja nüüdsel ajal, kui kõik see noorussaavutuste müriaad möödunud on, veedab ta oma päevad rahulikult. Veel aktiivsena, aga nii ääriveeri. Vanus ka juba selline ja.
Hommikul teen jalutuskäigu. Kui ma ärkan vara või kui esimesed kohustused pole pakilised (või on pakilised, aga tahaks neid siiski edasi lükata), jalutan tund aega. Kiirete hommikute kõnd on pooletunnine tiir. Reipal sammul. Kõnnikepid on moodsa aja leiutis. Ma saan ilma veel toime. Pärast jalutuskäiku võimlen mõni minut selga ja puusasid lahti ja veedan siis päeva arvuti taga. Aegajalt teen tiiru aias, tõstan labidaga midagi või kraabin rehaga midagi muud kokku. Tublimatel õhtutel teen pärast tööpäeva veidikene joogat või pilatest. Need on head rahulikud. Mulle tühi rahmeldamine ei istu.

Suur isiksusetestide laine käis vahepeal üle, ma ei jõudnud kaasa. Ma eriti selle Myers-Briggs usku ei ole ka. Ta on tegelt vist okei, aga ma ei ole iialgi suutnud ammendavalt temasse süveneda ja selline tõrge on ka veits. Midagi on selle skaalaga nihusti. Ma tean, et ma olen ENFP-A ja ma ei tea täpselt, mis see tähendab. 
Suur viisik on poole toredam. Sesmõttes, et see on mulle tuttavam ja ma tean oma paiknemist selles paremini ja oskan seletada telgede tähendusi ja rakendusi ja peast mingeid korrelatsioone ja ennustusi lausuda. Sest seda on mulle õpetatud ja selle kohta juurde lugemine ei tekita tõrget. Suur viisik on muidugi traagiliselt halvasti tõlgitud, niiet see põhjustab liiga sageli olukorda, kus ma pean targutama. Sest inimesed ei tea. 

P4220319
eelmise suve sõrestik


Ma olen juba ennemuiste enda kohta õppinud, et eesmärkide poole vihtumine ei tööta. Pole mu stiil. Ma võin seada endale eesmärgi või sihi ja siis kui minemine raskeks läheb, siis selle lihstalt maha visata. Sest ei jaksa. Sest tegelt see polnudki hea plaan. Sest kui nüüd mõtlema hakata, nii teoreetiliselt universumi tasemel, kui laiemat pilti vaadata, kas tegelikult pole mitte sügavalt savi? Pealegi on eesmärkide väljamõtlemine rõve töö. Mina ei tea, kuidas teada, mida ma tahan. Kohalikke tahtmisi tavaliselt küll, aga mida ma päriselt suurelt kaua ja tegelikult tahan, kust neid teadmisi võetakse.
Aga ma vist olen leidnud (või alati tajunud), et on üks nipp sellest ümber. Kui pikka plaani ei julge taha oska teha ja tegelt püsivust nende tarvis ka pole. Veenda end, et mingid tublide inimeste harjumused teevad minu argipäeva täna-homme paremaks. Kui veenmine ei aita, muuta keskkonda. Mõne eriti raskesti tuleva harjumuse juurutamiseks muuta keskkonda nõnda palju, et need argised tegevused takistavad asju sitemaks minemast. Jagada lubadusi ja panna end kirja ja anda end üles.
Üks õnnestunud veenmine mul on näiteks see, et kui mul on halb rahutu ebamugav olla, süüdistan ma sellest vähest kehalist aktiivsust. Tundub loogiline. Ei saa väga kergesti ümber lükata. Niisiis ma kõnnin ja võimlen mitte selleks, et täita kusagil kaugel olevat abstraktset ja lõppudelõpuks mulle endalegi jaburat eesmärki (kui mul on ilus pepp, siis äkki keegi tuleb, kes hakkab mind armastama). Vaid kõnnin ja võimlen, et kohe hea hakkaks. Kohe leevendust saada millelegi, mis pakiliselt käesolevas hetkes on. 
Näide olukorra sitemaks tegemisest ja siis selle leevendamiseks tubli olemisest, on inimestega kokku lepitud tähtajad ja lubadused. Suvalise inimesega ei saa kokku leppida ja endaga kokku lepitud tähtaegadest kinni pidamine on selline nii-ja-naa. Vahel ma saan endaga hästi läbi ja siis ma olen usaldusväärne ja ei sahkerda ja ei valeta endale. Aga vahel olen ma täielik mölakas, kellega koostööle lootmine on ilmne idiootsus. Niisiis kokkulepped inimestega, kellesse puutub või kes on seotud. Mitte niimoodi, et ma paari aasta pärast või kunagi tulevikus saan mingi asja tehtuks/selgeks ja vaatab siis edasi. Vaid ma nädala pärast olen alustanud ja siis ma sulle näitan ja sa annad mulle nõu. Lepime kokku kellaaja. Ja siis õhtul enne seda tähtaega hulllluda, et kurat midagi pole näidata, peab tööle hakkama. 

Aga jah see harjumuste valimine ja siis sihilik külge harjutamine on ka töö. Ja selle jaoks peab vahepeal mõtlema. Mitte otseselt eesmärke ja sihte seadma, aga noh neid oma samuseidki, väärtusi, vahepeal pihku võtma. Katsuma järele, kus nad sul on.

Brr läheb mingiks targutamiseks ära jälle. Võtame midagi, kus ma saan ilmutatult mitte midagi teada.


P4220301
pokud ruttavad



Linnud. 
Kas rähnid täristavad, sest nad on ni kõvad mehed? Ma nägin täna hommikul üht, kes täristas metallist tänavalaterna kuplit. Väga võimas. Mitte kogemata. Meelega ja hea meelega. Kell seitsekolgend hommikul. Elumajade lähedal. Ja ükskord varem olen kuulnud võistutäristamist. Üks täristab ära ja siis jääb kuulama ja siis täristab teine. Nagu dialoog.
Kui sõtkas on nii haruldane, nagu raamatud ütlevad, miks neid järsku nii mitmuses siinkandis näha on? Ja kas veelinnud või linnud üldse on omavahel keerulistes sõprussuhetes või vahivad niisama igaksjuhuks karjas nagu sebrad. Esimesed kaks sõtkast, keda ma nägin, olid kohe kindlasti mõlemad isased. Tundusid nagu paarike või pisike perekond.
Kui kaks kurge tulevad tagasi oma pesa peale, mis neil alati olnud on ja nad tulevad sinna koos, et seal koos tublisti munele kukkuda. Kas nad siis veel flirdivad ja lollitavad ka omavahel lustlikult enne munade küpsele panekut. Või see on esimese aasta asi ja pärast seda on business as usual.
Miks harakas juures vahti peab iga kord, kui ma uut lillepeenart teen. Kas ta tahab mu lilleseemneid ära süüa või peenrast ussikesi. Kas meil on ussikesi vähe. Kui ma peenra peale oksi ei pane, kas ta läheb kakub mu seatud külviread kõik vussi? Aga harakas on nii peen ja tähelepanelik, ta ei teeks ju midagi sellist. Ega ta mõni vares ei ole.
Ja nii edasi.


Tead seda, kuidas öeldakse, et mullast oled sa võetud ja mullaks pead sa saama. Munakoortele pole keegi seda öelnud. Kõik munakoored mu üle viie aasta vanuses kompostihunnikus vahivad äraootavalt siiamaani. Jätkuvalt täiesti munakoored. Ei mingit mullaks saamist.
Tead seda, kuidas praegusel ajal ei tohi kuhugi minna. Sidrunid ei hooli. Sidrunid lähevad kohe esimesel võimalusel hallitama. On öeldud, et ei mingeid minemisi, aga sidrun on pöörane reegliteta peletis. Sidrunil on suva. Tahab, siis läheb, mis tal sust ja su reegleist.


P4220292
- kui palju nartsisse me paneme raudteejaama juurde?
- jah



Internetis trennid kogu aeg räägivad sellest, et tuleb olla ettevaatlik ja tähelepanelik oma keha suhtes. Teha nii palju, et endale viga ei tee. Kuulata, mis su põlved sulle räägivad ja jätta harjutus vahele, kui tundub, et see enam tulu ei too. Vähemasti minu need kõbusa reipa vanainimese trennid räägivad nõnda. 
Aga ükspäev üks treener ütles midagi uut. Ta ütles lihasmälu. Et võib-olla sa suudad praeguseks juba rohkem, aga sa ei tea seda, sest lihasmälu. Et vahel peaks proovima ettevaatlikult mõnd asja, mida sa kunagi pole teinud või suutnud. Kuigi keha võib olla veits segaduses, et oot oot kussa tükid, sinna me ei käi. Aga olla avatud variandile, et äkki ikka käid küll. Sest sa oled vahepeal kasvanud või valmis kasvama.
See konkreetne harjutus, mille juurde taoline jutt käis, on mulle jätkuvalt haardeulatusest napilt väljas. Aga ma mõtlesin, et äkki on see idee laiendatav muulegi. Et seesama jutt, mis ma siin kogu aeg ajan. Võib-olla ma saaks teisiti elada olla mõelda tunda ja saavutada muid tulemusi tahtmisi eesmärke. Aga ma ei. Sest ma arvan end tundvat. Ja piiran end selle arvamuse pealt. Sest lihasmälu. Nii on sisse harjunud. Mõte käib seda rada. Liigutused niipidi. Kui see siis kindlasti seeteine. Ja muu on enneolematu, seega ilmselgelt ju võimatu.

Esimest korda selle 11 aasta jooksul, kui mul seesama kass olnud on, olen ma suutnud teoks teha kassivoodi. Kõigepealt hakkas kass keset tööpäeva mulle laua peale ronima, et seal eriti tähendusrikkalt kass olla. Süles istuda ei tahtnud ja laua peal sagis minu ja monitori vahel nõutult edasitagasi. Tavaliselt just siis, kui mul oli keskenduda vaja. Ja nii mitu nädalat juba. Paigutasin laua peale kokkuvolditud villase asja ja kohe samal päeval otsustas kass, et ta peab selle peal magama. Ainult et see tüüp on ilge volask ja peab magades end iseenda alt mitu korda mõnuledes läbi rullima. Niiet üsna varsti oli ilusti nurka kokku säetud villane sallike poole mu töölaua peale laiali hõõrutud. Nii põnev lõik, onju. Mängu siseneb karp. Mu kass ei hooli karpidest. Talle meeldivad pimedad nurgad, suured padjad ja kõik villane. Aga karpidest on suva. Niiet karbi sisseseadmine ei ole üldse nii loomulik samm siin. Eriti veel kitsa põhjaga karbi, mis laua peale ära mahuks ilma monitori varjamata. Alguses muretsesin, et see sai liiga kõrgete servadega ja äkki ta arvab, et see on lõks. Aga otsustasin, et madalamaks lõigata annab alati. Peaasi, et miski hoiab küljealust laiali jooksmast. Ja sa vahi raiska. Ronis karpi sisse ja heitis tudile. Ja tunneb end vist õigel kohal olevat. Kõige olulisema laua peal ja inimese ligi.
Hästi. Nüüd sai see tähtis info ka kirja. 

Hehe, nagu mingi korralik inimene oleks. Iga asi omal kohal. Kass piiritletud nelinurksetes raamides ja.


P4140276
õhturabarberimaastik



Täisväärtuslik täiskasvanu olemise järgmine verstapost on seljatatud. saavutatud? mida verstapostidega tehakse?
Auto ülevaatus hakkas läbi saama ja ma tegin asju ja maksin rahasid ja nüüd on autol ülevaatus jälle olemas. Väga vau. Nii vastutustunne. Suurejooneline usinus. Täiega küpsus.
Seoses sellega tuli mulle meelde üks vana arutelu sellest, kuidas naised on. Kui naisel autoga midagi juhtub, mis ta esimese asjana teeb? Ta helistab mehele. Haha naised. Ei oska autosid. Aga sesmõttes, et kui mehel autoga midagi juhtub, mida tema siis teeb? Helistab ka mehele ju. See on see, mis sa teed autode ümber. Helistad mehele.
Dylan Moranil on jupike, kus ta keeldub oma elamises see mees olemast. Naine tuleb: "Tead, mulle tundub, et boiler..." - "Kutsu mees!"
Teine on see, et kui mingi jama on, siis helistad emale.
Ja et kas kogu täiskasvanuelu kõik probleemid jagunevadki kahte sorti probleemideks. Need, mille puhul pead helistama (mingile) mehele ja need teised, mille lahendamiseks pead helistama (mingile) emale.

Ükspäev ma pidin mehed kutsuma, et asju korda saada ja see võttis aega ja raha ja vääks. Taolisel puhul peetakse heaks kombeks istuda sõbrannadega ja kaevelda. Tead küll. Kuidas ikka on nii raske head palgatöölist leida ja ega igaüht ei saa usaldada ka ja vaene maksejõuline valduste omanik mina, mida ma olen küll teinud, et ära teenida taolist rasket elu, kus ma palkan inimesi, et nad mu heaks töötaksid... Rüüpab, näpp püsti, teed ja pööritab silmi.
Agaet siis ma jõudsin oma kaeblusega sinna kujutluste maailma, et mõtle, kui mulle meeldiksid just niisugused käeliselt ehituslikult osavad mehed. Ja et minagi mõnele sellisele hästi meeldiks. Siis mul oleks poleks kunagi elamises asjad katki ja ootamatuste puhul taolist jama. "Tead, lihtsam on töömees kutsuda."

Sünniperekonnale kapist välja tulemine oli mingil teisel korral aruteluks. Mitte otseselt kogemuste pealt kaasaräägitav. Muidugi ma tunnen ära tahtmise oma valikutes ise olla ja siis nende valikute juurde aktsepteeritud ka saada. Oma suures püüdluses sinna kaasa mõelda, jõudsin huvitava tulemuseni. Võib-olla kui ma naisega elaksin, ei oleks sellest nii suurt numbrit, kui mul on partner, kes ei oska peedist pesumasinat teha. Sest siis on ju arusaadav. Ei teki küsimust, et mis mees see selline on. Sest polegi ju. Kellele mis kriteeriumid on, eksole.


P4140269
sinilill ootab viisakalt värava taga



Kuidas sa endale pikki kaugeid eesmärke sead ja mis sul aitab nende nimel tööd teha?
Kellele sa helistad, kui sul mure on?
Mis sa viimati oma koduloomale ehitasid/ostsid ja kas talle meeldis?

Comments

  1. ma ei saa mitte millelegi vastata, ses mina ja mu eesmärgid on nii leieratud teema, et kõik teavad, Murca ka.
    Ja ma vihkan telefoniga rääkimist. (Autot mul samuti pole.) Kui mul mure on, ma kirjutan. Kui väga vaja, helistan raha eest töö tegijatele, mul suva, mis soost nad on.

    Ja koduloomale ... oot, tegelt, sellele saab vastata! Ma olen kaks koeramänguasja, seda tiritava köiejupi moodi, teinud, sest "aga ma ju saan". S.t. vaja pold, ma kunagi ostsin ühe köiejupi, kolme sõlmega, ja see toimib. Pole katki mängitud. Aga nägin Tartus, kuidas Mari tegi mu üheks päevaks seal olnud koerale vanast linast mänguasja ja sis tegin kodus ka. Pükstest, sest muidu ma peaks neid katkisest hargivahest nõeluma ja nad nagunii ei lähe mulle enam jalgagi. On sedasi nõelumata oma 8 aastat seisnud.
    Ja paari nädala pärast teise veel, sest miks mitte. Kas mul kaltsuks minevaid riideid vähe v?
    Ta mängib küll nendega nüüd. Ja ühega teeb imelikku kirbuotsimisliigutust päris sageli. Ehk topib nina sinna sisse ja siis nakitseb midagi esimeste hammastega.
    Phmt ma arvan, et great success.

    ReplyDelete
  2. Ma olen vist juba öelnud, et su pildid on imelised, aga ütlen jälle.

    ReplyDelete
  3. ilmselt jah trummeldavad, sest kõvad mehed. Loen siit
    https://www.looduspilt.ee/loodusope/?page=liigitutvustused_liik&id=215

    "Trummeldamise eesmärk on territooriumi hõivamisest teavitamine ja kontakti otsimine võimaliku kaasaga."

    ReplyDelete
  4. Kassivoodi läpaka ees siiberdavale usinat kodukontoris töötamist segavale loomakesele on väga hea vihje, proovin ära. Minu oma on suur karbifänn niigi, pehme sisuga karp oleks talle arvatavasti vastupandamatu.
    Ma olen remodiaasjades vahel oma mehest natuke mehem. Näiteks hiljuti ei haakinud enam aknalink ja aken vajus lahti. Tema lahendus oli sinna mööblit ette kuhjata. Minu lahendus oli kruvikeerajaga link lahti muttida ja sisse vaadata, mis konks on. Õnnestuski korda ajada. Remondimehesus ei ole soospetsiifiline tunnus ja kellelgi ülalt alla vaadata sellepärast on nõme. Aga eks ma ikka natuke pööritasin silmi, sest, mees või naine, kõikuv mööblihunnik magamistoa akna all ei olnud kuigi elegantne lahendus.

    ReplyDelete
  5. Eesmärke... üritan mõelda, aga ma ei ole kindel, kas ma neid endale ikka sean. Ma vist ei ole eriti eesmärgi-inimene.

    On vahel mingeid lavastuseprojekte, mis eeldavad suunatud tegutsemist, sel juhul kannatan suunatud tegutsemise, orgunni ja muu sellise jama hädaga välja, sest lavastus tervikuna huvitab mind nii väga.

    On ka töid, millel on tellija ja tähtaeg. Nendega on nii, et ma olen kunagi varem tellijaga suhte loonud, mõeldes, et raha oleks vaja. Aga nüüd, kus see suhe on, tajun ma asja pigem nii, et see kena inimene on mul palunud iks asja igrek ajaks valmis teha, no ma siis tulen talle vastu.

    Aga pikema perspektiivi eesmärke ei ole ammu olnud (kui üldse kunagi). Eluviisi-asju teen ma pigem selle motivatsiooniga, et "ma tahan, et mul oleks praegu vaat-selline-ja-selline elu, et ma käin botaanikaaias või looduses aastaaegade vaheldumist vaatamas".

    Kassidest: meie majapidamise pooleldi isetekkeline kassilahendus on see, et me hoiame nüüd pidevalt üht veidi pruugitud käterätikut vannitoas pesumasina peal, et kassil oleks pesa, kuhu ta suunata, kui ta on närviline, ei taha õue, süüa, sülle ega magada. See sai alguse sellest, et kass tükkis ise vahel vannituppa ja keeldus välja tulemast. Ja kui pesumasina peal vedeles juhuslikult käterätt, armastas ta selle peal lesida. Pesumasina kohal on väike kapp ja nähtavasti tuli tal seal hea urutunne. Niisiis hakkasime seal pidevalt käterätti hoidma. Veidi pruugitud, sest siis on tal mõnus inimese hais juures, kass eelistab ikka kantud pesu päris puhtale. Hoiame seal pidevalt ka veekausikest ja krõbinanõud.

    ReplyDelete
  6. Nagu päriselt kassipilti ei olegi?

    ReplyDelete
  7. Need rähnid, kes omavahel signaale vahetavad. See harakas, kes tuleb peenra tegemist vaatama. Need toonekured, kes jätavad oma mõnusa elu Tai maal je lendavad paariks kuuks Siberisse. Räägitakse kassist, kes Võrumaal kõndis igal talvel mitu kilomeetrit läbi paksu lume muistse pühapaiga juurde, nagu palverännakule, tulles paari nädala pärast kõhna ja nälginuna tagasi. Loomade elu ei koosne üksnes söömisest, sigimisest ja olelusvõitlusest. Tigu elab kindlasti palju põnevamat elu kui me iialgi võiksime endale ette kujutada.

    ReplyDelete
  8. Mattias11:41

    Myers-Briggs on lihtsalt teistsugune suur viis. Kuivõrd on tegemist ühe ja sama asjaga, esmapilgul tundub et võib nii olla. Kunagi ma kindlasti viitsin süveneda aga netist kiirelt ringi vaadates leiab samasugust pooletoobist vahtu nagu ikka.
    https://www.16personalities.com/articles/our-theory
    https://www.16personalities.com/enfp-personality
    Meil just koolis ~sada inimest tegid selle testi loengus ja üldiselt leidsid et hästi klappis. Fow what it's worth.

    Verstapostidest, nagu kilomeetripostidestki, möödutakse ja jäetakse selja taha.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jap. Ma jõudsin ka tulemusele, et ta on suur viisik natuke teistmoodi. Aga isegi pärast veits süvenemist ei suutnud ma endale loogiliseks teha, kuidas need teljed seotud olid.

      Aga mida me siis seljatame?

      Delete
    2. Mattias16:40

      Kuuldavasti Miki oli noorena ühe kilomeetriposti seljatanud. Aga üldiselt, kedagi või midagi kellega sa maadled.

      Delete
  9. Mattias11:42

    Myers-Briggs on lihtsalt teistsugune suur viis. Kuivõrd on tegemist ühe ja sama asjaga, esmapilgul tundub et võib nii olla. Kunagi ma kindlasti viitsin süveneda aga netist kiirelt ringi vaadates leiab samasugust pooletoobist vahtu nagu ikka.
    https://www.16personalities.com/articles/our-theory
    https://www.16personalities.com/enfp-personality
    Meil just koolis ~sada inimest tegid selle testi loengus ja üldiselt leidsid et hästi klappis. Fow what it's worth.

    Verstapostidest, nagu kilomeetripostidestki, möödutakse ja jäetakse selja taha.

    ReplyDelete
  10. Sattusin mõni nädal tagasi vaatama saadet vareslaste intelligentsusest ja seal muu seas öeldi, et Uus-Kaledoonia varestel on grupis teatud teised varesed, kellega nad saavad paremini läbi, n-ö sõbrad. See artikkel (https://www.theguardian.com/science/neurophilosophy/2015/oct/14/ravens-cooperate-with-friends-not-foes) räägib sarnasest asjast. Et varesed jätavad meelde teised varesed, kes toidu jagamisel neile tüssu tegid, ja ei tee nendega enam koostööd.

    ReplyDelete
  11. Rähnist. Kui Nõmmel elasin, oli mul isiklik Rähn, kellega sai kevadeti territooriumi üle vaieldud. Tema tagus vana puitmaja seina väljastpoolt, mina koputasin seestpoolt vastu. Rähn jäi võidumeheks, mina kolisin välja.

    Mis elukaaslaste käeosavuse teemasse puutub (no pun intended), siis mu meelest ei sõltu see sugugi soost. Ma ise näiteks saan praktiliselt iga asjaga toime, peenem autoparandus ja elektritööd välja arvatud. Nende muredega helistasin küll eelmises elus meestele, jah. Praeguses hõikan oma mure teise tuppa, ja natukese aja pärast on Mees mure lahendanud. Aga kui on mittehniline mure, siis ma ei helista kellelegi. Olen sihuke omaette pusija. Teinekord ei hõika isegi mitte teise tuppa.

    Koduloomale ma viimati ei ehitanud, vaid vastupidi, lammutasin. Elik eemaldasi koera õuekennelilt talvekatted. Talle meeldis.

    Pikki kaugeid eesmärke ei sea, niisiis puudub vajadus nende nimel tööd teha.

    ReplyDelete
  12. Mul on eri tehniliste oskuste jaoks terve rida eri soost tuttavaid, kellest igaüks mingit sellist asja oskab. Mina ise ei oska peaaegu midagi, meie trupi kunstnik ütleb, et nende kandis öeldakse selliste kohta, et "tal on rumalad käed". Ainus erand on söögiasjandus, selles asjas helistatakse või kirjutatakse vahel mulle. Või küsitakse kogemusnõu "mismoodi on FIE olla". Ma ise muidu eriti telefoniga rääkida ei armasta nagu VVNgi, aga on tuttavaid, kellega helistamine siiski ei häiri, sest nii vanad head tuttavad (rubriigist "aga need ei ole ju inimesed, need on Larry sõbrad").

    Nohikuoskustega, mida mul leidub rohkem, on mu tutvusringkonnas pigem nii, et inimesed, kellel mingi konkreetne nohikuoskus on, võtavad ühendust teiste samasugustega. Nt tekib meil sõpradega regulaarselt meilitsi väike keelefoorum. Mul on mulje, et sellist nõu küsivadki inimesed, kes on ise juba üsna asjatundlikud. Võimalik, et inimesed, kellel neid oskusi pole, ei taju ise, et midagi puudu oleks, seepärast pole vaja ka abi küsida.

    ReplyDelete
  13. Käisime nädal tagasi sõbrannaga rattaga sõitmas ja jõudsime sildini "edasõit keelatud". Sõbranna helistas seepeale Mehele, et kuule Mees, siin on selline silt, et kas võib edasi sõita. Nii et Mehi pole vaja mitte vaid käeliste-tehniliste oskuste tarbeks, vaid üldse selleks, et elada ja otsutada mistahes asjade üle.

    (Mina olin seks ajaks ammu sildi alt läbi, aga ju ma polnud siis piisavalt või üldse Mees, et minu arvamust usaldada.)

    ReplyDelete
  14. Pole meest, kellele..oot. Pole MEEST, kellele helistada ükskõik millal.
    Ise otsustan siis, mõnikord jube valesti, aga kes julgeb öelda, et mehed alati õigesti otsustavad?
    Eks peab oma valede otsuste otsas elama.
    Viimati ehitasin kanakuudi, kohutavalt kiire oli, sest kanad saabusid kolm päeva varem kui pidid. Kuut sai kole nagu sõda. Kanad ei tea sõjast midagi, nemad elavad kuudis kuudis nagu nunnud ikka.

    ReplyDelete
  15. See trenniasi on tugevalt seotud valuaistinguga. Valu ei ole realistlik hetkeolukorra peegeldus, sinna on hõlmatud ka igasugused hirmud ja kogemused ja eeldused ja arvamused. Sama võimetega/võimekusega. Nii et meile ashtangas ka iga kord meenutatakse, et see, et eelmine kord ei suutnud midagi teha, ei tähenda, et see ka täna nii on. Proovige.

    ReplyDelete

Post a Comment