 |
| tammed on suve suhtes nihkes |
Karvadega on umbes sama nagu muude harjumustega. Seal ei ole tegelt millestki rääkida. Pastakast imeda (enese üle) imestamist välja aint.
Loen Nullkulu postitusi (üks ja teine) tema karvamurest ja püüan seda põimida mu enda kujutlusse temast. Ta on ju nii mõistlik ja paindlik, avatud ja võimekas. Suuteline ühiskonna ettekirjutatud normidest end vabaks mõtlema. Mitte kõigutatud jaburatest raiskavatest ootustest ilule või moodsale inimesele üldse. Aga samas läbipaistvate udemete eemaldamine ja jätkuvalt lahendamata mure bikiinipiirkonna pärast.
Mitu korda olen hoogu võtnud, et isegi karva ja selle eemalduse teemal kirjutada ja kuidagi ei oska. Karvad, mhmh. Mis siis.
Raseerimata kaenlad (et seda niimoodi peab üldse eraldi rõhutama. normaalsed kaenlad. niisugused, nagu kaenlad iseenesest on) olid esialgu põnevam ja rohkemaid küsimusi tekitav teema. Nüüd pole endal ka huvitav sellest juttu teha. Ma mäletan, et alguses oli tõrge. Mul tekkis tookord uudishimu, et kui pikaks need karvad üldse kasvaksid ja kuidas see oleks. Ja mitu korda ajasin uuesti ära, sest maru imelik oli. Nagu mees. Nagu vale. Aga pärast vist kolme korda allaandmist leppisin endaga ära. Nii ongi. Selline olengi ja see on hea, sest see on. Pärast seda hakkas mul teiste naiste seltsis imelik. Mul on sellised tantsutrennid ka, kus kõkidel on käed üleval ja kaenlad paljastatud. Kõik nii sile-siledad. Et mis imelik elu meil on. Me kõik teame, et seal kasvavad karvad, aga kellelgi ei ole neid seal. Ja mina ainsana oma hõredate tutikestega siin kõigi ees tippimas. Kuigi kõigil meil kasvavad. Teinekord olen tähele pannud, et osa naisi on veel raseerimisest kärna või punaseks läinud, aga jumalaeest et karva ei oleks. Nüüd on seegi imelik üle läinud. Inimesed on erinevad. Ja see on hea, sest see on.
Veel on see vana mälestus, kuidas ma kannatasin rahaliselt. Onju, ma olen sellest juttu teinud, kuidas mul kogu aeg läks meelest ära tampoone osta ja tampoonid on kallid ja ilma ei saanud (kuni kupsik). Raseerimisega oli umbes sama. Need žiletid, raisad, maksavad palju ja neid kulus ja siis mul polnud raha päriskalliteks ja ostsin odavaid ja neid kulus veel hullemini. Lähen poodi, kõht on tühi, ostan allahinnatud leiva, kõige vesisema paki piima ja siis kogu ülejäänud raha läheb plastikusse pakitud plastikule, sest elada tuleb, aga mitte karvasena. Kui kurb see on. Miks peab elu nii kurb olema. Nüüd ma enam nii vaene ei ole, aga see kurbus on meeles.
Rääkimata mu tavalisest saamatusest. Mina ei tea. Ma tegelt olen suhteliselt okeilt koordineeritud ja ettevaatlik, mul pole näiteks luumurde olnud ja ma olen paremakäeline neurotüüpiline 20-20 silmanägemisega. Iga faking jumala neetud kord lõikasin raseerides endale sisse. Ja milleks. Ja kellele. Mis hea pärast. Miks on vaja hämaras vannitoas tühja kõhuga oma veritsevaid põlveõndlaid tupsutada.
 |
| elu edasi |
Vestlesin siin ühe mehega, kes tunneb, et on pidanud oma naiselikkust palju alla suruma ja ei saa 'seda poolt endast' üldse väljendada. Ja need asjad ongi arvatavasti rasked. Vahel tundub, et mehelikkuse mõiste püsibki püsti tänu tuhandele hirmule ja ähvardusele selle ümber. Samas läksin kohe järgmine päev linnapeale ja olin tunnistajaks kahe mehe dialoogile.
Üks: lahe seelik sul
Teine: aitäh, ma oma girlfriendilt laenasin
Üks: mul on ka seelik, aga minu oma on teistsugune
Siis nad pärast veel mõnda aega arutlesid erinevate seelikute ja nende eelistuste üle. Kellelgi polnud imelik. Mul oli imelik, sest ma sain veel vähem aru sellest eelmisest väljendamata poolega mehest. Aga noh. Mina ja meestest aru saamine. Teadagi.
Või kasvõi see, kui palju oleneb kultuuri poolt antud mehelikkuse definitsioon omaorda kultuurist. Kui ehitud ja ilustatud võivad olla mõned Vene või Ladina-Ameerika poisid ja kui sul on laste iluuisutamise või balleti tunnis iialgi mõni poiss, on tema nimi Sergei või Aleksandr. Või kuidas kõrgharitud mehed kannavad roosasid triiksärke, aga koolieelikud mitte. Et mujal maailmas on medõed ja õpetajad ka mehed.
Muidugi ammendaval määral (oma soo) stereotüüpi etendades on elu lihtsam. Inimesed, keda sa ei tunne, aga kellega pead paratamatult kokku puutuma, on poole rahulikumad, kui nad saavad su mingisse endale arusaadavasse kategooriasse paigutada. Muidu on kogu aeg see, et tahaks asju ajada, aga pead võitlema selle võõra inimese siseheitlusega: 'miks sellel naisel juukseid ei ole, mis tal viga on'. Või misignes teine üllatav silmatorkav asi, mis ei kattu esindatavale grupile seatud ootustega. Miks see ärimees dresse kannab? Miks see tudeng nii vana on? Miks sellel eestlasel sellised lokid on?
Eraldi küsimus on küsimus valudest. Kumb on valusam, kas etendada kedagi, kellena end eriti ei tunne, või kogeda igapäevaselt võõraste inimeste tõrksust ja asjassepuutumatuid küsimusi, sõnastatud või mitte.
Ma saan aru küll, et kokkulepitud normidest mittekinnipidamisel on erinevad tagajärjed. Tüdruk ei saa selle eest peksa, kui tahab jalkatrenni minna või puu otsa ronida. Aga ega see väga mõnusat turvatunnet ka ei tekitanud, kui mulle tänaval ja poejärjekorras võõrad keskealised mehed ligi tulid ja vihaselt teatasid, et ma olen kole ja keegi ei taha lühikeste juustega naist panna.
 |
| ohakas vaatab |
Mul on terve lapsepõlvemälestuste komplekt sellest, kuidas ma kardan välja näha nagu poiss. Kardan, et keegi peab mind poisiks (päris mitu korda peeti ka ja ma tahtsin häbist maa alla vajuda). Püüdlusest veel rohkem tüdruk olla. Oskustest, kommetest ja harjumustest, mida ma endale meelega sihilikult hankisin, sest need olid minu meelest tüdruk olemine. Treenisin endalt küljest ära liigutusi, mida peetakse poisilikeks. Ma mäletan üht 90ndate USA noortesarja osa, kus oli teema õigesti naiselikult oma küünte ja jalatalla vaatamisest. Kuude kaupa jälgisin end, et ma seda õigesti teeksin. Ei tohi poisilik olla.
Kõigepealt on muidugi see, et kui tüdruk näeb välja nagu poiss, siis ta on inetu. Põhihirm. Ei tohi inetu olla. See on suurim ebaõnnestumine - olla inetu. Inetuid inimesi ei armastata. Praegu tundub nii imelik mõte. Kasvõi juba küsimus ilu olulisusest üldse. Või see, et poisid on ju ka ilusad. Ilusad poisid olid täiega teema. Kas nad siis on ilusad omal eraldi skaalal? Mis maailm mu peas oli? Kui palju sellest alles on?
Ja muidugi kõik kasvatus-noomitus-õpetuste müriaad. Istu ilusti, kuidas tüdrukud käituvad, kuidas seelikuga olla, kõht sisse, selg sirgu, kõnni tasa. Lasteaias õpetati kniksu tegema, poisid tegid kraapsu. Misiganes need asjad on, eksole. Ja millise põlgusega külapeal suhtuti neisse tüdrukutesse, kes olid nagu poisid. Nagu nad oleksid inimestena ebaõnnestunud. Ma mäletan üht oma lapsepõlvemälestust, kus ma omaette arutlesin, et kui emale sünnib alati see laps (poiss või tüdruk), keda ema soovib, aga kui ta poole pealt ümber mõtleb või piisavalt kindel pole oma soovides, siis tulebki valesti. Valesti. Miks oli ainult kaks viisi õigesti olemiseks?
Samal ajal. Veel suhteliselt hiljuti aastaid tagasi. Keegi oli korraks mu blogi lugedes arvanud, et mees kirjutab. Ma olin nii meelitatud. Ja siis šokis oma enda meelitatusest. Mida see nüüd tähendama pidi. Või kui ma vahepeal olin oluliselt küünilisem romantikapõlglik ja keegi ütles, et ma mõtlevat nagu mees ja see ütlemine mulle nii meeldis.
 |
| huvilised niitmata batuudialuses |
Niiet jaa. Keeruline on see orienteerumine ja etendused, mis meilt nõutakse. Mis me endiltki nõuame. Mulle endale meeldib mõelda, et mida aeg edasi, seda lihtsamaks läheb siiski. Näiteks paistab, et tänapäeva teismelised on rõõmsamad ja ägedamad, kui teismelised minu ajal olid. Sest maailm on suurem ja avaram, inimestele on teada rohkem olemise viise ja eneseleidmine käib vähema kannatuse saatel.
Aga no karvased jalad, tõepoolest. Keda kotib.
Mind peeti mitu aastat ühes foorumis meheks (ah, mis ma ikka keerutan, Looduskalendri foorum oli, rahvusvaheline). Ilmselt ma ei olnud naisterahva jaoks piisavalt “segame loodusele vahele, sest nii nummit pisikest kurepoega ei tohi kurevanemad välja praakida” jne.
ReplyDeleteMa tundsin end selle peale täpselt nagu sina. Meelitatuna. (Shokis siiski ei olnud enda meelitatusest.) Et jah, mida see nüüd minu kohta tähendama peab?
Just täna vaatasin jälle postkontoris sabas seistes pikkade naiste pikki karvutuid sääri ja mõtlesin, et miks küll on see normiks muutunud? Kui ma veel laps olin, siis see polnud niiväga norm. Seda, et naised sääri raseerivad ja raseerimata olla on imelik, sain ma teada kahekümnendates eluaastates. Praegu olen ka karvane naine, sest ainus inimene, kelle arvamus mulle loeb (mees), ei leia, et see üldse mingi teema oleks.
ReplyDeleteLäinud nädalal väikses kunstilaagris sai mu 20-ne tütar komplimendi, et ta saeb nagu vana mees. Ma ei tea, kas ta rõõmustas, pahane igatahes ei paistnud olevat.
Jaa, mingil arusaamatul põhjusel on see tore, kui leitakse, et ma olen meestega mõnes asjas võrdväärne (mitte nagu naised!). Samas... vahel ei saa enam hästi aru, kes ma siis olen, kas rohkem naine või rohkem lihtsalt inimene (meheks ma siiski ei kvalifitseeru)? Mis asi on see müstiline naiselikkus, mida peab korralike sootunnustega olevus ikka veel veri ninast välja pingutama, et muidu ikka ei ole piisavalt naiselik? Kas säärte ja kaenlaaluste raseerimine teeb mind rohkem naiseks? Kas võime aeg-ajalt ratsionaalselt mõelda teeb mind vähem naiseks? Ma olen juba küllalt vana inimene, aga ikka ei saa hästi aru, kustkohast jooksevad naiselikkuse ja mehelikkuse piirid. Kultuurilises mõttes muidugi, sest füüsilises plaanis on ju kõik selge. Selle kultuurilisega on üldse üks igavene häda, sest enne kui ma praegusel hetkel toimivatest süsteemidest aru saan, on nad juba tundmatuseni muutunud...
Lendav, hea meenutus, et me oleme põlvkonnakaaslased. Täpselt sama lugu, ma sain teada alles kahekümnendate eluaastate hakul. Sinnamaani trallitasin muretult niisama, keegi ei vingunud ka.
DeleteMuide, mu kallal pole keegi ka nüüd vingunud, kui ma võtan pähe loomulikus olekus (okei, trikoo on seljas) näiteks ujuma minna. Kartsin, et vingutakse, aga ei, tegelikult ei vahi inimesed nii palju üksteist. Suvel on jalad muidugi ka niisama laigulised, vbla ei ole sääsepunnide vahelt märgatavgi.
Mul oli põhikoolis 90ndate lõpus imekaunis matemaatika õpetaja. No kõige naiselikum olend, imetlusväärne. Rahulik ja kannatlik, tark ja ilus, alati hoolitsetud. Ta kandis selliseid kitsas seelik pintsakuga kostüüme ja kontsi. Lopsakad juuksed ja suured silmad. Niimoodi ilus naine, et ma tundsin õpetajaks õppides, et mul pole rollimudelit kusagilt võtta, sest tema moodi vaoshoituks ja samas veetlevaks ma iialgi ei küündi.
DeleteTa oli see, mille kohta tol ajal öeldi 'tumedat verd'. Tumedad silmad, juuksed. Kandis õhukesi musti sukki, mille all olid näha tema pikad jämedad jalakarvad vastu säärt surutud.
Mäletan, kuidas teda imetlesin ja mõtlesin, et ma pole ühtegi nii naiselikku olendit vist enne kohanudki.
mulle tundub, et ma olen kunagi lugenud mingi meesterahva memuaare, kes kirjeldab oma noorukiea seksuaalseid igatsusi noore õpetajanna järele, ja unistavas kirjelduses figureerisid samuti jalad, millel säärekarvad läbi sukkade kumasid.
DeleteKehakarvad on siuksed veidrad, jaa. Ma raseerin, isegi päris edukalt ja .. rutiinselt? (mõnikord suvekuudel), aga kuna mul on vrd heledad karvad, siis suurema osa ajast ei aja, alati naeran nende "kevad tuleb peab hakkama raseerima" koomiksite peale (a la et veits säärt on sheivitud ja muu karvane, sest püks katab ära. et no ei sega. pluss ma olen nii võrdlemisi valge kogu aeg ja mu kriipsutatud põlved ja kukkumised ja armid nkn, niiet ma ei tea, mõtlen, et kesse neid ikka (luubiga) vaatab onju.
ReplyDeletesamas mujalt ikka, sest enda mugavus on nii suurem.
tunnen end ka meelitatuna (kui juttu jaksust, füüsilisest võimekusest? ja valdkonniti ka mitte - kui juttu ideedest), kui keegi mulle mehelikkuse-komplimendi teeb.
Ma arvan et see karvutuse teema on selline noorusega seotud, nagu kortsude silumine,aga see hakkab siis kui karvad tekkivad. Evolutsiooni käigus on mehed eelistanud karvutuid naisi rohkem, ehk nad on saanud rohkem järeltuliaid ja väga väga karvased naised on väljasurnud :) ja nüüd on pardel andnud võimaluse loodust petta.
ReplyDeleteSee on tavaline lõõpimine kui asju ei nimetata oma õigete nimetega, pärast keegi kes juhuslikult kuuleb mõnda üksikut sõna paneb ennast ise arvama ja siis juhtub nagu lasteaias telefoni mänguga.
Minuvanuste emad olid kõik mitmeti karvased veel suhteliselt hiljuti. 20 aastat tagasi? Ei pidanud loodust petma ega midagi, et järglasi saada.
Delete20 aastat tagasi ei kasutatud selliseid sõnugi nagu epileerima, depileerima olid vaid juukseid lõikama, habet ajama ja raseerumine oli selline peen sõna.
DeleteBikiinipiirkond tuli alles siis kui olid leiutati bikiinid, aga kuidas sa neid kannad kui intiimsed karvad turritavad. Tegelikult kõik vastused on teis endis olemas, miks te te teete soenguid miks te värvite ennst, ehk see on olelusvõitlus inimeste peades, et olla naabriga samal tasemel ehk mood.
Mõtle kui äge oleks see kui ühe kaenla alt ajad karvad ära, aga teise alt mitte või ühe jala jätad karvaseks, et kõigil vaatajatel ja katsujatel oleks valikuvabadus:)
Rahvas! Meie päästja on tulnud. Midagi pole enam rääkida. Teema võib lukku panna. See kõk oli ainult meie peades! Küll on tore, et sa tulid ja selle ära ütlesid.
DeleteEi noh, kaevake välja kõik mis teie peades ringi tiirutab, kuidas ma saan teid teie mõtete käest ikka päästa. Tore kui inimesed tõsimeeli ja õhinaga midagi arutavad, kui keegi teeks mingi uuringu selle karvastiku teema kohta, siis saaks ka seda teaduslikult tõestada ja riiklikud normid välja töötada.
DeleteKui karvastiku seadus ütleb, et inimene võib olla karvane, siis pole ju kellelgi kobiseda.:D
Mul juhtus millalgi seda, et mu blogi peeti mehe blogiks (arusaamatu, sest ma olin seal füsioloogilistest naisteasjadest jauranud) ja tunded olid segased. Sest arvaja ilmselt ei mõelnud seda halvasti või mõtles lausa hästi, aga ma hakkasin järjekordselt mõtlema neid feministlikke mõtteid, mida iga kord, kui keegi ütleb "sa mõtled nii loogiliselt, nagu mees". Et no pagan võtaks.
ReplyDeletea vahel on seda "nagu mees" ka solvanguna mõeldud.
karvasuse ja sugudega on meil kodus selline lugu, et meespool ajab endal regulaarselt kaenlaalused paljaks, sest talle tundub niiviisi mõnusam (eriti palavaga), ma ei teagi täpselt, miks, et õhk käib paremini läbi või mis. Mul on vastupidi, just palavaga on olnud jube vastik paljaste kaenlaalustega olla, sest higinired hakkavad sorinal mööda külgi alla jooksma ja ka lõhnab kuidagi imelikult, vbla see karvutus lööb mingi bakteriaalse tasakaalu paigast ära. ja sügeleb muidugi ka.
Teisest küljest ei ole see ainuke elukülg, millest meil soorollid vahetuses on.
Ma ses mõttes vaidlen vastu, et ilus ( st sümmeetriline) olemine annab ikka eelise küll.
ReplyDeleteAga tahtsin kirjutada oma vimasest üllatusest, kui sügaval stereotüübid istuvad. Lugesin raamatut "Surnud tüdrukute klubi". autori nimi oli selline, et pidin guugeldama, saamaks teada, kas ta on mees või naine. Sest kui ta oleks olnud mees, siis ilmselgelt pedofiilne rahuldamata pervert. Kui naine, siis... naised ju nii ei kirjuta ..:) :)
Oli naine.
Ja siis hakkad mõtlema, et MIKS mingi naine niimoodi kirjutab. Miks läheb naisterahvale korda, millises staadiumis on vägistatava teismelise rinnad???
jah. Inimesed on erinevad, ja mulle meeldib, et me oleme. Kuigi, su tõdemus, et tegelikult on isegi valusam olla teistmoodi, kogu aeg opositsioonis ja end tõestades- kuid samal aial ISE, on õige. Lihtsam on sobituda.
male gaze on asi, mille võivad üle võtta ka naisterahvad. Kasvõi iseenda pihta.
Deletenäh, esimese guugelduse peale tuli selline referaat.
Deletehttps://www.gerdegooijer.nl/boeken/04/durham--the-lolita-effect.htm
"The imaginary male gaze — adopted by women — is what lurks beneath many of our cultural images, messages, and institutions."
Ma tahtsin lapsena hirmsasti poiss olla, just nende tüdrukutele ette nähtud lõputute piirangute tõttu, aga ma ei tulnud nagu selle peale, et see võrduks kole olemisega. Hiljem, teismelisena, sain aru, aga siis olin juba piisavalt trotsi täis ja mõtlesin, et nad lihtsalt eksivad selles suhtes.
ReplyDeleteKarvad, see on jah üsna kummaline, "Minu geniaalne sõbranna" seriaal oli ses osas tõetruu, et Itaalia tõmmud tüdrukud, kõik karvased ja ometi nii ilusad, samas ehmatav oli vaadata, harjumatu täiesti. Palju harjumatum kui kiilakas naine näiteks. See karvateema on ju nii erinev ka veel, kellel kerged udemed, kellel reitel pikad mustad karvad. Ise pole kunagi jalgu raseerinud, sest seal lihtsalt ei ole midagi nii palju, depileerin paari nädala tagant, mis pmst tähendab, et mingid karvad seal ikka on ja ma olen alati mõelnud, et mida teevad need, kelle jalgadel lähedalt vaadateski 0 karva on. Ju siis tõesti raseerivad iga päev. Aga see on ju...tüütu? Depilatsiooniga on veel see teema, et vähemalt mul kasvavad karvad kergesti sisse, kunagi arvasin, et olen trendikas ja läksin bikiinivahatamisse. Oh, jah, pärast nägin välja nagu mõne koleda suguhaiguse kandja - mädapunne täis. Aga mida teeb selline õnnetu, kellel sama probleem, kuid ilunorm dikteerib täieliku karvutuse?
Mu meelest blogijatest kunagi TT tunnistas, et tema enne naisega koos elamist ei teadnudki, et naistel karvadega selline kammaijaa käib, ta arvas, et naised loomulikult looduse poolt enamasti karvutud. Ma ei usu, et ta ainuke selline mees oleks.
Nojah. Habe ju naistel ei kasva. Rinnakarvad ka mitte. Kustkohast mees peab teadma, et säärekarvad siiski kasvavad? Sest oma ema ilmselt ei hakanud poja silma all karvutustamisega tegelema. Samas - TT on ju piisavalt vana, et võiks mäletada aegu, mis sugugi kõik naised ei olnud silesäärsed.
DeleteNii hea teema, sest ma loen just praegu Arnold Schwarzeneggeri biograafiat, kus ta kirjutab ajast, kui ta noore kutina USAsse elama läks. Arnie on suht suvalisest Austria külakolkast pärit, eksole. USAs tekkisid tal esimesed pruudid millegipärast sellised hipitüdrukud (60-date lõpp oli siis) ja ühesõnaga ta läks ikka aega, enne kui ta kohtus sellise tüüpilise ameerika tüdrukuga, kes jalgu raseeris. Siis ta oli ka veits hämmingus, sest ta ei teadnud, et selline asi üldse olemas on, Austrias olid ju ka kõik tüdrukud täiesti naturaalsed ja puha. Ta kirjeldab seal raamatus seda päris humoorikalt kui üht väga paljudest kultuurierinevustest, millega tal USAs silmitsi seista tuli.
DeleteMul on üks kord juhtunud seda. Et ma šokeerin mingit süütut võõrast meest oma ihuga. Lihtsalt sattus kõrtsis kõrvallauas olema tegelikult ilmselgelt täisealiste meeste seltskond, kellest üks märkas mind, kui ülepea dessikat ära võtsin. Ta ei saanud mitu minutit rahu ja muudkui püüdis oma sõpradele selgeks teha. "Päriselt. Ma nägin. Seal olid karvad. Pikad karvad olid tal. Kaenla all karvad, kuulete."
DeleteJee, saan endale õlale patsutada, et "nagu mees" "komplimendi" juba üsna väga varakult ümber mõtlesin.
ReplyDeleteNoor-noor (20 ümber) olles lasin sellest "meheliku mõtlemise"-pasast (sry) end meelitada ja siis juba avastasin, et miskurat. MISJASJA?!?!?!
Ehk kuigi mu bloginimi oli alguses "vana naine", "väga väga naine" tuli hiljem, ma alati rõhutasin seda, et naine. Sest krt, mina olen ju naine? Järelikult naised on ka sellised nagu mina! Naised oskavad mõelda! (Ja saega ümber käia ja puid raiuda ja ratsionaalsed olla ja vanduda ja mida iganes.)
Karvad, see on küsimus ilust. Ilu on põhimõtteliselt küll vaataja silmades, aga see ei ole suures plaanis kuigi oluline. Sest enamustel vaatajatel tegelikult oma silmi ei ole. Sest oma maitse ja arvamuse välja kujundamine on nišitoode, mis enamuse jaoks investeeritud ressurssi kunagi tagasi ei toodaks, ja seega enamus tarbib ja realiseerib etteantud norme ja väärtushinnanguid, mõtestamata.
ReplyDeleteMis vaatajatel olemas on, on hierarhiad. Mul peab olema naabrist ilusam naine, minu naisel peab olema naabrist rikkam mees. Inimene tunneb ennast sotsiaalses süsteemis või olukorras hästi siis, kui ta tunneb ennast redelil kellegist kõrgemal olevat. Vähemalt mõnigi kord tahame kõik seda õnne saada. Mitte et see väga teadvustatud oleks tingimata.
Kõige täkumal isasel on õigus kõige tüünemale emasele. Ja vastupidi. Inimeste hulgas on need kriteeriumid kergelt kultuuriliselt kodeeritud, täkusust mõõdetakse raha, võimu ja enesekehtestamise võimega, aga mingil määral ka näiteks ajudega. Tüünust mõõdetakse ilu ja noorusega. Aga see kultuurikiht on tegelikult palju õhem kui meile endast arvata meeldib. Omaenese bioloogiast üle ei hüppa.
Mis on iluküsimuste mõistmiseks oluline, on see, et pulmamängudes panevad sugupooled omavahelise hierarhia paika enne kurameerimist. Mehed löövad sarved kokku ja võitja selgub rahakoti või rusikate või ükskõik mille sellise järgi. Tähtis on see et mehed võistlevad meeste asjades, sest ainult selle järgi saab parima mehe kindlaks teha, sest mehe point ju ongi meeste asjadega hakkama saada.
Ja naised võistlevad omavahel naiste asjades, sest ainult selle järgi saab parima naise kindlaks teha, sest naise point ongi naiste asjadega hakkama saada. Ja tähtis on ka see, et võistlus ei saa käia asjades, mis liiga suurt süvenemist nõuavad, sest sel juhul ei ole hierarhia koostamine piisavalt operatiivne. Ilu on selles suhtes suurepärane kriteerium, pilk peale ja pilt selge. 99% inimestevahelisest läbikäimisest toimub sellisel süvenemise ja ajamahu tasandil, kus ilu on täiesti piisava sügavusega väärtus. Ja just seetõttu ongi naised ilu välja valinud kui selle esmase kriteeriumi, mille järgi nad üksteist paika panevad ja paljunemiseks presenteerivad.
Aga miks justnimelt karvad on üks asi, mis parajasti ilu mõõdavad, see on tegelikult suht lamp. Nad on lihtsalt olemas ja järg on nende kätte jõudnud. Oluline on see, et paljunemiskriteeriumi mõõdetakse selle järgi, kuiväga sa suudad üleval pidada asja või käitumist, mis ei ole sulle otseselt eluliseks vajalik. Sinu suutlikkus raisata aega, enerigat, raha, mida iganes, ja selle juures ikkagi omadega ilmselgelt väga hästi toime tulla.
Karvadest vabanemine on selles suhtes sama suurepärane mõõdupuu nagu iga teinegi ilutoiming - see on mõttetu, aja-, vaeva-, raha- ja valumahukas ja häid tulemusi pole alati lihtne saada. Aga kui sa selle ja veel saja täiesti suvalise ja täiesti mõttetu asjaga hakkama saad, siis Milline Naine! Ja kõik annavad sulle teed, kui sa lähed ümber sõrme keerama seda sajakilost ahvi, kes baarileti ääres jooke käristab.
Minu arust räägid sa paljunemiseas isenditest, aga tänapäeva pika eluea juures möödub üle poole täiskasvanueast sellises vanuses, kus paljunemine pole enam bioloogiline vajadus (kuigi võib olla sotsiaalne sundus, mis toob edu Viagra-tootjatele).
Deletemis händikäp-tunnustesse puutub, siis need muutuvad paljunemise mõttes kontraproduktiivseks, kui nad reproduktiivtervist kahjustavad (nt suguelundite piirkonna mikrofloorat rikkudes).
a händikäp-tunnused on inimeste käitumise seletusvahendina üldse hirmus kahtlased, sest nendega saab põhjendada mida iganes. Vabalt võib händikäp-tunnust näha ka ilunormide eiramises, sest "isend saab seda endale lubada".
DeleteMattias, kogu see sinu jutt tugineb tugevalt eeldusele, et kõik inimesed on heterod ja aktiivselt partneriotsingul. Ja kõik need vastassooiharad järjestavad potentsiaalseid kaaslasi täpselt sama skaalaga jne. Ja et kellelgi neist ei ole ilumeelt ja omi eelistusi või erinevusi üldse.
DeleteAga mis seletab geide või aseksuaalsete või menopausivate inimeste karvarituaale?
Või seesama naiste omavaheline võistlus. Võib-olla mõned võistlevad siledaima naha või suurimate tisside rajal. Või üldse ilus. Sa päriselt ju ei arva, et kõik naised, pool elanikkonnast võistleb kogu aeg omavahel nende 'sajakiloste ahvide' pärast? Ma oletaks, et neil on targematki teha.
nu kõige täkumate isaste teemal on mulle päriselus jäänud mulje, et vajadus "minu naine peab vastama täpselt hetke ilustandarditele" on pigem ebakindlate isaste pärusmaa, kes ei saa endale lubada midagi, mis nende staatust nõrgendada võiks. Enesekindlal on mänguruumi, tal ei ole vaja oma staatust tõestada. (No umbes nagu koolikiusajaks hakkab tüüpiliselt ikka oma klassi "keskklassi" kuuluv laps, mitte see, keda kõik nagunii imetlevad.)
ReplyDeleteKoleda või karvase naise pidamine on seega samuti händikäp-signaal? Sin lähevad vähemalt minul signaalitamine kui vahend ja kui eesmärk omavahel üsna sassi juba.
Delete(eelmise alamlõime vastuseks)
Võib mõelda, et paljunemisjärgse käitumisega õpetavad indiviidid oma järglasi. "Raseeri v epileeri nagu mina ja saad samasuguse isase nagu su isa!" Tava nohh.
ainult et Eestis ei ole naiste raseerimismoodi veel nii pikalt olnud, et saaks olla massiliselt noori täiskasvanud naisi, kelle emad niiviisi õpetanud oleks.
Deletelisan, et kuigi händikäp-tunnus on vähemalt populaarteaduses kahtlasevõitu teema, siis see kehtib ikkagi seksuaalse selektsiooni kontekstis. Ebastandardse naisega paardumine võiks pigem olla teema isaste omavahelise hierarhias - madala staatusega isane lepib ebastandardse emasega, sest tal on hea meel, kui üldse kellegi saab; kõrge staatusega isane võib jälle valida ebatavalisema emase, sest tal on voli ise öelda "vat just sellised naised on staatusesümbolid" (näide: mandžud Hiina troonil ja moonutamata jalgadega mandžu naised) Tõmblemine käib keskklassis, nagu ikka.
DeleteMa ei tea, kas ma olen normatiivsete meestega suhtes olnud või mitte, aga võin kindlalt väita, et kõik mehed peale ühe, kellega mina olen kas või põgusalt suhtes olnud, on kaenlaaluseid karvu kärpinud. Selle ühe kohta andmed puuduvad, st ei mäleta, teised kõik ütlesid, et vastik on suvel, kui seal mingi märg puhmas on. Tundub ka olevat üsna tavaline minu vanusegrupis, sest mehed ronivad enamasti särgita ja suuri puhmaid silma ei torka. Nii et siin tundub küll juba see mugavuse aspekt olema - kusjuures mina pole pea kunagi märganud, et mul higi niisama siis mööda külge alla niriseks, huvitav, kas ma lihtsalt ignoreerin seda siis või milles kühvel.
ReplyDeleteLisaks on kõik mu kaaslased tundnud huvi selle vastu, mida mina nende karvakasvu kohta arvan - mis soeng peaks olema, kas peaks habet kasvatama, kas ja kust võiks midagi piirata. Nii et arvestavad küll mehed oma välimuses ka naiste arvamusega (vähemalt oma naise omaga) ja mõtlevad selle peale, kuidas välja näha.
Evolutsiooniliselt on naise väiksematel kehakarvadel küll see põhjus, et suguline valik - kuna emased olid paiksemad ja elasid tihedamas karjas koos, levisid nende hulgas välisparasiidid, kuna karvutumal naisel polnud parasiidiprobleem nii tuntav, eelistasid jahikäigult ja eeldatavasti ka mõnelt sundsupluselt tulnud mehed (jahikäigu vältel võibelt kukuti vette vms) karvutumaid naisi ja nii edasi. Meestele samad standardid justkui ei kehtinud. Samas, habemekasvu levik seletub ka justkui sugulise valikuga, aga ka habemes võib ju igasugu satikaid elada...
ReplyDeleteTe ikka teate, et kubemetäid on tänu raseerimiskombele praktiliselt väljasurnud liik?
Vajaks veel julgustust, et jalgu mitte raseerida. Elukaaslasel on suva, et kas jalad siledad vöi karvased.
ReplyDeleteKöveraid pilke veidi ikka pelgan aga ajaga tasapisi muutun rohkem pohhuistlikumaks.
Miks küll hoolin võõra arvamusest... Võõras tihti valu põhjustanud - kiusamised, mõnitamised - sellise arvamus ei ole oluline.
Tahtsin selle ka siia panna:
Mulle on öeldud, et pesulauda ei taha keegi panna.
Ma saan järgmine kuu 26 ja poes on ka visatud pilk mu rindadele ja seejärel küsitud dokumenti energijajoogi ostmisel.. Ja ka paljud vaatavad kõveralt, et miks mul väikesed rinnad on.. Who cares??
Rind mahub ilusti pihku.. Push-up rinnakaid ei kanna ja sokke rinnakatesse ei pane nagu paljud teevad.. Ei armasta oma väikeseid rindu aga olen piisavalt enesekindel, et mitte sokke rinnakatesse panna. xD
Kaldusin teemast kõrvale aga tahtsin välja öelda.. Sorry xD