mõh?

Lange

2012-01-28T13:47:00.006+02:00

Teritasin pliiatsit ja ni.

Vahel ma taban end mõttelt, et ma olen äkki liiga tark, et olla tõeliselt üleni õnnelik ja muretu. Aga siis ma mõtlen, et see mõte on kindlasti väärt Päeva Lollima Mõtte auhinda. Sest kamoon. Noh ja seoses sellega, et ma olen võimeline nii põhjalikult lolle asju mõtlema, ilmselt ei saa ma olla liiga tark.
Mina olengi iseenda loogika väänaja.

Ise oma õnne sepp.
Ise ilu tegija.

Kohv.

Vesi läks laua peale ja moodustas kolmesilmse kolli. Teravus on millegipärast peegelduse peal.

Siis ma ükspäev mõtsin, kuidas ma oma südame headusest ja austusest selle ameti vastu ei taha praegu ühtegi psühholooogi-nõustajat pühendada oma siseasjadesse. Sest minu nõustamine ei ole saatus, mida ma kellelegi sooviks.
Sest vaata. Kuidas ma saan teada, kas see inimene on tark ja sobib oma ametisse? Panen ta proovile. Viskan vimkasid. Testin teda. Ja kui ta mu kavatsetud vimkasid läbi ei näe, kuidas ma saan uskuda, et ta saab aidata mul läbi näha neid vimkasid, mida ma iseendale viskan.

Vimka on sesmõttes šef sõna.

Sõpradega on teist moodi. Sõbrad on juba proovile pandud. Ja nende töö ei ole minust jagu saada minust üle olla.
Ma ei tea, miks ma arvan, et nõustaja töö on.

Nüüd ma ei saa ühtegi metafoori või Tarka Õpetussõna Elu ja Selle Kõige Kohta tuua, sest siis sa kohe mõtled, et mu esialgne emotsemine on sellega seotud. Ja seda me ei taha. Mõtlevad lugejad on umbes kõige hullem asi, mis saab juhtuda. See ja halvaks läinud kohvikoor. Brr...

Niisiis. Sündmustikud.

Leidsin spordiklubi omale. Hõissa ja pudel rummi. Ülikooli akadeemiliseel spordiklubil on fitness klubi. Fitness on loll sõna. Ja seal on terve posu igast rühmatreeninguid, millest saab kenasti endale nädala kava kokku panna. Rääkimata sellest, et see asub tegelt jumalast mõistlikus asukohas ja neil on hästi paljudel erinevatel aegadel erinevaid trenne. Korra käisin proovimas ka, olid ilusad rõivistud ja suur töökorras saal. Olid küll. Mulle meeldib.
Palka saan, teen nendega ühe diili. Odav on seal ka.

Akne on selles mõttes tore asi, et sa tead selle olemasolust põhiliselt peeglisse vaatamisest. Välja arvatud need korrad, kui mõni salakaval värdjas otsustab just kõige õrnema koha peal mädanema põletikustama kasvama hakata, niiet pool nägu tahab peast ära plahvatada. Muul ajal nagu. Kui enamvähem rahulik on. Peeglisse vaatad, siis tead. Muidu mitte. Seega saab hoida end ühes õndsas paigas, kui osavalt peegleid vältida.
Saad sa aru, ma olen vahelduva eduga ühe nahaarsti juures käinud 10 aastat. Ja alles eelmine nädal tema juures istudes jõudis mulle äkitselt kohale: tal ei ole kunagi aknet olnud. Tal pole õrna aimugi.
Ja samas, muidugi ma saan aru, et see on väike mure. Mõnel inimesel on vähk ja osa inimesi ei saa kunagi mitte kunagi joosta. Või lapsi. Või pikki juukseid.
Aga tead mis? Ma võin teha lokaalse maailmalõpu ükskõik millisest asjast mu elus. Sest see on mu oma asi. Sest lokaalsete maailmalõppude põhjus ei olegi lõppudelõpuks oluline.
Kunstküüne kaotamine on sama suur asi kui akne on sama suur asi kui vähk on sama suur asi kui külm tuba on sama suur asi kui invaliidsus. Igalühel on oma skaala ja erinevate inimeste skaalad ei ole kõrvutatavad.
Võinoh, sa muidugi võid, kui see sul meelt lahutab. Või kui see aitab sul oma kunstküüne kaotamisest üle saada. Tee, mis tahad, ma mõtlen.

Õu õu, kas sa tead seda nalja, mis on nii naljakas, et kui sa naerad, su tissid kukuvad külj... aa... hmm... paistab, et keegi on sulle juba rääkinud.

- Ja siis ta ütles, et ma olevat tuntud mõttetu jutuga meestesse äraarmumise poolest.
- Kas ta tahab öelda, et ta on mõttetu jutuga mees?
- Tead. Ma oleksin seda talt peaaegu küsinud.

Me tegime siukse asja, et köögis on nüüd riiul. Riiulu peal on kannmikser, pisike kohvimasin, kohviveski, röster ja veekeetja. Selles järjestuses. Riiul on just täpselt juhtme paksuse jagu seinast eemal ja riiuli alla on kinnitatud pikendusjuhe. Kõikide asjade juhtmed lähevad riiuli alla ja on statsionaarselt pikendusjuhtmes. Kusjuures seda pole peaaegu üldse näha, sest riiuli esiserva alla on kruvitud üks harjavarre moodi puupulk. Puupulgast on läbi puuritud augud ja aukudesse on pandud pliiatsid. Kusjuures, pliiatsid on natuke püsti, umbes 45 kraadise nurga all riiuli esiservast ja nad on parajalt nagilühikesed. 7 cm võibolla. Pliiatsid on värvilised. Oranžid ja kollased ja. Pliiatsite otsa riputame kruuse sangapidi. See on tassinagi. Laua kohal. Hommikusöögimasinate all. Täiesti wonderfulaarne.
Mina plaanisin. Miki ehitas. Miki on lahe.

Miks on kahekolme-liikmelisele perele vaja mingi kümmet tassi, ma ei ole päris kindel.

Marvan, et me teeme täna pitsat. Ja ma kütan jälle ahju. Eile kütsime. Üleeile kütsime. Homme kütame ka. Ahi võib soe olla, aga tuba on juba külm. Mõned aknad on servadest jäätunud. Seestpoolt. Jää on toas. Mul on plastaknad. Maitea.

Kui arvuti kõrvale panna šokolaad, saab sellest varsti šokolaadipasta. Sest arvuti puhub sooja. Võiksin sinna muidugi hoopis kohvitassi paigutada. Aga kellel on sellist aega.

Tagantpoolt alates: Tänavalatern. Aken. Toataimed. Mattklaasiga uks. Vari.

Ma tahaks võtta värvid ja joonistada seina peale suuuure rohelise ja oranži ja kollase ja pruuni muinasjutumaastiku. Imelike kõverate puude ja täpiliste viljadega. Ja võib-olla üks rohtukasvanud kiik. Või unustatud tugitool.

Viimane pilt ei ole minu tehtud. Võetud hoopis sellelt lehelt (soovitan).

Aga see pilt on nii ilus. Sest vaata, mida valgus teeb. Sa ei pea päikest nägema, et teada, kui madalal see on. Et varsti tuleb öö, tulevad öised putukad ja ritsikad hakkavad siristama. Ööbikud võibolla. Läheb jahedaks ja kaste tuleb maha. Ja sa oled kusagil keset mittekusagit mingi maantee ääres ja bussipeatuse silt ütleb sulle: "Lange."

Oh make some big jumps, big jumps

2012-01-17T18:26:00.003+02:00

'Kui niimoodi jätkub, on tal umbes neli korda rohkem vedanud kui teistel temavanustel. Võinoh, oleneb muidugi, kuidas me defineerime vedamiste korrutamise skalaariga.'

Ma peaksin varsti tegema oma möödunud semestri õpetamisfeilide (mitte)täieliku loetelu.
Ma ütlesin 300-le tudengile, et nad paneksid oma faili nimeks teine praktikum. Kusjuures, neid faile ei saa otse seal keskkonnas vaadata, kus neid esitatakse ja programm, mis neid avab, ei ava faile, mille nimi on muudetud.
Rääkimata sellest hämmingust, mis mul kogu aeg on, sest tööde ja nende esitamise tähtaegade ja ametlikust tähtajast möödunud päevade ja punktide vahel on täpselt nii keerulised seosed, mida ainult matemaatikud suudavad välja mõelda. Ja kui midagi on nii keeruliseks aetud, see peab olema oluline. Ja kui midagi on oluline, peaks sellele tähelepanu pöörama, mitte nii nagu mina. Et jätan pööramata. Või pööran ainult veits. Retrospektiivselt.
Ja tead, kuidas vahel on inimesi, kes ei tunne kella. Noh, mul on see juba mingil edasijõudnute tasemel. Ma ei tunne kalendrit.

Oota, ma teen omale kohvi.

Vanaema küüslaugust: "Noh, ta on tervislik. Kuigi venelased söövad seda."

Vaatame käsnakalle filmi
Mina: "Huvitav, kuidas nad said David Hasselhoffi nõusse midagi niisugust tegema?"
Emme: "Aga ta on ju alkohoolik."

Tüdruk hennamulletiga. Saad sa aru. Värvi segamine ja seismine peab võtma mingi 8 tundi. Kusjuures võib keeruliseks ka ajada, mingeid asju õigetel aegadel lisada või sügavkülmutada ja sulatada. Siis värvi peale panemine võtab terve igaviku ja on ilge nuss, sest värv ei tule üldse niisugune kreemjas viskoosne löga. Tuleb pigem nagu heinapurupuder. Nagu pori või muda. Kujuta ette, et sa tahad midagi hästi ühtlaselt poriseks teha. Lisaks see voolab ja tilgub värvimise ajal igale poole. See ei tohiks, seda kasutatakse tätoveeringute tegemisel, sa ei taha seda endale igale poole tilkumas. Siis hakkab see poole värvimise ajal peas ära kuivama ja pudeneb tükikaupa valimatutesse kohtadesse. Peas tuleb seda hoida mitu tundi ja et kõik ei voolaks ja tagasi mullaks ei kuivaks, tuleb pähe panna kilemüts või midagi. Ja siis pärast mitu tundi turbaniga ringi kolamist, on selle mahapesemine ka paras ettevõtmine. Sest kujuta ette pori juustest välja pesemist.
Aga kõige vahvam selle juures on see, et pärast kogu seda tööd ja vaeva ja piina pole ikka päris kindel, mis värvi su juuksed olema saavad. Ja see võib paari päevaga veel muutuda veits.
Minu omad said tapvalt kenad. Vase ja rooste värvi tumeoranžid. Taevalik.

Muud midagi. Homme sõidan mingi värgi peale jälle. Kusagile pära-ääremaale. Muidu läheb hästi. Hakkasin tubliks ka.

Hey you're just too funky for me

2012-01-15T23:51:00.003+02:00

See on mingi umbes Kastani tänaval pildistatud äkki.

- [hunnik paranoilist juttu]
- Ma ei usu, et asi nii on.
- Aga öelge teie mulle... öelge, kas teile meeldib, kui teid tahetakse lolliks teha?
- Ei meeldi.
- No näete! Siis oleme ju ühel nõul.

Ja väljendid: 'peenikest peret tulema' või 'tädirannas käima'

Blaah, vanainimesed on ni imelikud.
* käib korra ööklubis
Brrr, noored on ni imelikud.

Aga näiteks siuke kutt, hommikupoole ööd Zavos. Sodib midagi laua peale ja siis, mõtlikult oma habet silitades, küsib minult: 'Aga kas sina oled Stepihunti lugenud?'

(ohvau, kas seal on se pif ka, kelle töö on pisikesi modellihakatisi mõnitada?)

Nüüd hakkab mu kõvaketas maha surema. Mis on tegelikult üks nendest asjadest, mida ma teadsin, et juhtub. Mille vastu oleks saanud asju teha. Näiteks kuskile pilve endale pesa osta ja väärtuslikku kraami aegajalt sinna tõsta. Näiteks kohelda oma 500 gb-st ketast nagu statsionaarset riista, mitte nagu lissalt veits suuremõõtmelist kaasaskantavat mälupulka. Ja nii edasi. Aga näe. Siin ma olen. Ketas läheb surisema ja soojaks küll, aga arvuti teda enam ära ei tunne. Isegi aru ei saa, et talle midagi taha pandud on.
Aga mai taha, et mu kõvaketas maha sureb. Ma tegelt üleni armastan teda. Ta on mind ainult ... lasmamõtlen... 5 aastat teeninud. Ma olen liiga noor, et ta surra võiks. Ja mu pildid ja muusika ja filmid ja sarjad ja veelmingid asjad, mida ma ei mäleta, aga mida ma kindlasti igatsema hakkan varem või hiljem. Ja kas ma mainisin, et pildid?
Oh.

Ma pole Stepihunti lugenud. Huvitav, kas peaks?

Tead, millistest naistest ma ei saa aru? Nendest, kes panevad ennast väga väljakutsuvalt riidesse ja siis solvuvad iga kord, kui mõni sellest väljakutsutud saab. Kui sa ei taha, et inimesed su tisse vaatavad, kata need kinni, naine.
Tead, millistest inimestest mul kopp ees on? Nendest, kes lähevad üleni liiga endast välja Twilighti ja Justin Bieberi pärast. Ükskõik kummas suunas. Aga eriti selles vihkavas suunas, sest neid oleks viimasel ajal nagu rohkem. Ja mulle tõesti ei mahu pähe, kuidas keegi saab veel ennast sel teemal ülbitsedes originaalseks pidada.

Mh. Paistab, et ma pean ka magama minema. Kuigi tahaks lissalt terve öö üleval vahtida ja igasuguseid asju teha. Pole aega, pole aega. Lisaks tuli täiesti ootamatult välja, et ma pean juba 10 tunni pärast mingit seminari juhtima, mille sisu jaoks mul on olemas kõigest mõned uitmõtted ja mille planeerimine oli kenasti paigutatud nädalavahetuse peale, aga ma üleni unustasin ära. Saab vahva olema.

Ahjaa. Me käisime lapstega kelgutamas ka ja üleni vahva. Ühe kelgu asemel oli paks köögipõranda vakstu, see libises neetult hästi ja kahekesi mahtus istuma. Lisaks tuli välja, et need metallist teravikud, mis käivad saabaste alla, et välitrepist puukorviga alla tulles talvel end surnuks ei kukuks... need on üleni head mäest üles ronimiseks ka. Ja ühest täiesti piisas. Teise andsin oma naisele. Novaluxist ostsin.

Iga kord, kui keegi tuleb minu kuuldes halama midagi stiilis: 'ei tea, kas mul on otsaette kirjutatud, et mind peab trollima vä?' on mu vaikimisi vastus: 'jep, on küll.' Seega ma parem ei hakkagi sel teemal hetkel halama.
Aga kurat ja põrgu, maivõi.

What would Buffy do?

2012-01-08T02:47:00.005+02:00

Novembri lõpp, selline elavroheline

Jätame, eksole kõrvale selle, mis peegelpilt ütleb. Seda kaabakat ei usalda ma juba ammu. See, et riided vahel kitsad on või veits pitsitavad, on normaalne. Kasvav organism, las kosub ja pesumasin ongi mingi imelik, kahandab mu teksaseid ja täiskasvanud naine ei peagi noorteriiete poest saadud hilpudesse mahtuma. Ja teeme aint nalja selle pealt, kui mu armuke leiab, et mul võiks vähem pekki olla paaris kohas. Aga kui mu enda ema süngel toonil teatab: ega sinagi paksuks minemisest ei pääse...

Kuigi samas jällegi. Lähme paksuks. Läheme kõik. See ei tähenda, et me ilusad enam ei ole. Ma tean mitut paksu või mittekõhna või khm 'lopsakat' inimest, kes on minuarvates üleni seksikad. Ja üldsegi. Pole meil vaja seksikad ka olla. Ära siin naera midagi, et Originaalne Murca tuleb tarka panema. Vahel lissalt peab endale teadlikult meelde tuletama, et inimesed saavad niisama ka ägedad olla. Ilma iga hinna eest pandav paistmata. Isegi minul läheb vahel meelest ära. Mingi värk nagu.
Meil ei ole vaja olla seksikas. Ega pandav. Isegi ilus ei pea olema. Ma tean mitut jumalast ägedat inimest, kelle peale mul ei tõuseks ka miljoni aasta jooksul, aga kes on muidu üleni vapustav.

Aeroobset trenni peaks küll korrapäraselt ja kontrollitult tegema hakkama, tuletavad mulle meelde Toomemäe trepid ja tänavad. Käia või rääkida – selles on küsimus.
Jooksmine on välistatud, sest esiteks pole mul joosukingi ja teiseks on see linnaosa paskult täis neid liibuvates kombedes sörkivaid tüüpe ja see on linnavahel jooksmisele mingi halva maigu andnud.
Ujuda mai oska.
Lähim tantsutrenni koht on oma aeroobikatrennid ära kaotanud ja üle jõe on liiga kohutavalt kaugel käia.
Oh. Ni raske, ni raske.

Mul ei ole und.
Segasin ühe henna löga kokku. See peab väidetavalt natuke seisma, tundus mõistlik õhtul kokku segada, kui päeval sellega juba plaanid on. Lõhnab üleni hästi. Nagu muru niitmine. Või lakas hullamine. Võiks kohe hakata rääkima 'heast' ja 'õigest' võrreldes keemiliste värvidega, aga ma ei hakka. Sest ma ei viitsi nendel teemadel hüsteeriline olla.
Võibolla hiljem.
Mingitel muudel teemadel.

Mingi kuu vaatas aknast sisse, ma mõtsin, et teeb sis pilti kah juba

Niisiis. Kuna me juba siin nii head sõbrad oleme, jagan ma sulle sebimisnäpunäiteid. Seal on sebimine. Ja seal on sebida laskmine. Viimane on põmst lissalt kena ja avatud paistmine. Kutsuv. Aga sebimine, see on niigusune aktiivne tegevus. Pealehakkamine. Strateegiliste käikude tegemine ja nii.
Abitu olemine on sebida laskmine.
Abi palumine ja selle vastu võtmine ja sellele suhte ülesehitamine võib vabalt olla sebimine. Aga ei pruugi. See on osa lõbust, aga sellest ma räägin pärast. Millele ma tahtsin tähelepanu juhtida, on võimu jagunemine olukorras, kus üks palub teiselt abi ja teine aitab ja nii hakkabki määramata ajaks olema. See, kes vajab abi, juhib. Võib-olla tundub see alguses veits intuitsiooniga vastuolus, sest kuidas saab võimul olla see, kes on ise hädas ja abitu. Saab saab. Sest tema otsustab, millal tal abi vaja on. Kui palju. Millist abi. Kui pikalt. Kellelt. Kuidas. Tema valib kohtumiste/abistamiste sageduse ja intensiivsuse. Tema võtab ühendust. Siis, kui tema tahab. Tal on motiiv.
Eriti kaval võte on abi paluda mingi raskesti mõõdetava tegevuse juurde. Mitte et löö mul nael seina või paranda mu auto ära. Vaid lohuta mind. Paku mulle seltsi. Aita mul õppida. Aita mul üle saada. Tule kaasa, ma ei taha üksi. Niisugused hägused asjad, mis ei pruugi kunagi saada lõpuni 'ära aidatud.'
Jumalast kaval, onju. Nüüd mine ja sebi keegi är.
Oh, mis sa mind tänad, pole tänu väärt. Teed teinekord õlle välja.

'See võib olla sebimine, aga ei pruugi,' on osa eestlaste paarituskommetest. Minu meelest üleni vahva. Meil ei ole traditsioonilist deitimist ja üldse pigem endaettehoidvad jahedad tüübid, kohe ei lao kaarte letti. Pealegi – poisid ja tüdrukud võivad niisama ka sõbrad olla ja hängida, kõik teavad.
Sa ei tea kunagi, kas inimene, kes sinult abi palub, üritab sind sebida või ära kasutada. Suht keeruline on öelda, kas kontserdile kutsumine tähendab peaaegu justkui deiti või ta tegelt ka arvas, et sulle võiks see kontsert meeldida. Kutse lauamänguõhtule võib tähendada, et sa oled suht hot ja varsti skoorid või et selle mängu jaoks on lissalt just nii palju inimesi vaja.
Miks sind sellele peole kutsuti?
Miks ta just sinu konspekte tahab paljundada?
Miks ta sulle ütles, et läheb sinna pubisse?
Miks ta tahab vana paju juures kokku saada?
Niisugune kogu aeg kahemõtteline mäng, mis ühel hetkel lissalt lõppeb kellegi jõulisema sammuga.
How forceful you are Brad. Such a perfect specimen of manhood. So dominant.
Kõige vahvam selle juures on see, et see laseb kõigil hoida otsi lahti. Olla ise veel ära otsustamata, kas see teine tüüp ikka on nii isuäratav, nagu esimesel vaatlusel tundus. Ja lasta tal otsustada sinu isuäratavuse kohta ka. Ilma oma tegelikke kavatsusi paljastamata. Isegi teadvustamata. Ja kui peaks välja tulema, et ta on tegelt saiko, ütled, et sa tegelt poldki temast huvitatud-huvitatud. Või kui peaks välja tulema, et ta on kellesegi kolmandasse armund. Või peab sind saikoks. Või koledaks. Tõlgendad oma käigud kohe neutraalseks sõbramehelikuks ja kõik korras. Rääkimata sellest, et selle meetodiga on võimalik täiesti viisakaks jäädes khm 'hoida korraga mitut rauda tules.' Mitut pinda paralleelselt sondeerida.
Nii põnev keeruline ja samal ajal egole ohutu mäng.
Hakka või igatsema seda, eksole.

Aga kõhugripp on selle pooles lahe, et... oota. Ei. Kõhugripp ei ole lahe. Üldse mitte. Kõhugripp on nõme. Kõhugripp imeb lurinal. Ta on paras sitapea. Ja värdjas. Viimane pätt ja kaabakas.

Mul on äge telefon ja sellele sai pandud umbes sama äge audioraamatute kuulamise programm ja mul on hästi palju head klassikalist ulmekirjandust sinna topit. Rääkimata kõrvaklappidest, sest puhkuserahad ja ma siis veel ei teadnud, kui suur mu elektriarve tuleb. Niiet ma kõnnin tänaval ja kuulan raamatut ja tead mis? Ongi üleni hea.

Aga tead, mis inimestest ma aru ei saa? Nendest inimestest, kes ei paista minust aru saavat. Nagu mismõttes? Ma olen jumalast lihtne. Ma isegi ei ürita seda keeruliseks teha. Täiesti müstika, kuidas neile saab midagi arusaamatuks jääda.

Koit mõtleb masinaid välja. Tavaliselt ta mõtleb väja, mida masin teeb ja lükkab edasi selle, kuidas masin seda võiks teha. Näiteks masin, mis tekitab rahakotti paberraha iga kord, kui keegi paneb mündi mingisse mänguautomaati.
Täna oli teemaks masin, mis teeb kivist saia. Sellel oli töötamispõhimõte ka. Masina sees peab olema niisugune plaat, mis keerleb, kui vändast keerata. Kivi paned ühelt poolt sisse, teises plaadi servas on sai. Siis väntad, plaat keerleb, kuni sai on seal, kus enne kivi oli. Võtad saia välja. Siis ongi. Kivist on saanud sai.
Ei, ta sai aru küll, et see oleks siis petumasin. Aga päris äge masin ikka.

Ohtaevas, kell on juba kolm. Ma peaks proovima teki all raamatu lugemist. Või midagi vähem interaktiivset.
Puhkus oli, muide, üleni tore. Ainult korra käisin töö juures, osa mu kola jäi kogemata sinna. Ainult korra lasin endal närvi minna mingi postkasti potsatava värgi pärast. Delegeerimine ja autoreply on täiesti kohustuslikud järgmine kord. Sest umbes ülepäeviti mingi 2-3 viieminuti asja tuli ikka üle neti ära teha.
Aga ma usun, et kiri sisuga 'olen puhkusel JA tööle ei tule' ennetas ka ikka paari asja. Eks esmapa sis hullume.

my name is murca. i live on the second floor

2011-12-26T22:12:00.007+02:00

- Kas me ostame veini ka?
- Oot oot mitu alkoholivaba päeva pidi nädalas olema? Neli?
- Vist jah, aga täna on alles esmaspäev.

See on see tilluke kiisu, kes meil Räpinas on. Ilge paharet

Minumeelest on nende inimeste hulgas, kes arvavad, et meile on haridusRevolutsiooni vaja, hästi suur osa neid kutte, kelle meelest peaks iga asja õpetamine olema kuidagi põhjendatud. Ei tohi õpetada niisama. Või inertsist. Või igaks juhuks. Ikka mingi hea põhjusega.
Mitte et ma arvaks, et nad eksivad.
Aga.
Millegipärast arvavad liiga paljud inimesed, et ainus tõeliselt hea põhjus millegi õppimiseks ja õpetamiseks on selle asja praktilisus. Seda on vaja. Sellega saab midagi teha.
Ja siis mina ütlen, et seal on üks teine põhjus ka asju õppida. Näiteks sest nii mõnus on. Puhtast tegemise avastamise mõtlemise mõistmise teadasaamise naudingust.
Siis mind vaadatakse mõistmatul pilgul.

Igatahes. Mis ma öelda tahtsin. Sisuliselt meile polegi mingeid hullu uusi aineid või uusi ainesisusid vaja. Vaid asju tuleb hakata uut moodi serveerima. Mõni asi on praktiline. Mõni teine asi on lissat mõnus. Vahva. Huvitav. Ja ei tohi valetada mõnusate asjade kohta, et neid on hullupööra vaja juba ülehomme kasvõi poodi minnes.
Mitte et ma üldiselt õpilastele valetamise vastu oleksin. Lissalt. Selle kohta nagu pole mõtet.

Oot ma vaatan korra seda seepi, sis kirjutan edasi. Kuula seni seda laulu.

Õuõu ja siis üks mingi maiteamitmes imelik asi, mis ma öösel enne magamajäämist mõtlesin, käis jälle naiste ja meeste kohta. See, kuidas naine võib jumala rahulikult oma totaka käitumise kohta hiljem kommentaariks öelda: "Kuidas sa siis siiamaani aru pole saanud, et kui ma niimoodi hakkan käituma, siis see tegelikult tähendab, et ma tahan hoopis [midagi muud]."
Nii. Ja nüüd kujuta ette, kui mees midagi sellist ütleks. Väljendaks selget soovi, et tema lähedased tema krüptitud käitumisest salasoove välja loevad. See oleks mõeldav ainult juhul kui: a) tegemist on väga stereotüüpselt gei mehega või b) tegemist on sarkasmiandega õnnistatud mehega.
Ainult naine võib hakata täiesti siiralt endale ette kujutama, et täiesti hullunud müstiline käitumine on õigustatud ja veits pettuda, kui inimesed tema ümber pole piisava aja bullshiti talumise tulemusena õppinud seda tõlkima.

Ükspäev oli see päris äge, kuidas me läksime Tasku Rimisse ja otsisime pakendiprügikasti. Sest teatavasti on seal üks reegel, et iga poe juures peab olema koht, kuhu saab pakendid tagasi tuua. Töötlevad ümber või teevad nendega midagi. Aga vot Rimi juures ei olnud sellist. Jah, jah, ma vaatasin sinna bussijaamapoolsesse räpasesse soppi. Seal ei olnud plast- ja metallpakendile midagi. Suurem osa neid kaste olid üldse lukus või sildistatud. Ja turuhoone taga on klaastaara kast.
Igal juhul. Küsisin siis ühe Rimi töötaja käest ja... võta näpust. Tema ka ei teadnud, kuhu pakendeid saab tagastada. Küsis paari kolleegi käest, käis tagaruumis kusagilt uurimas ja ei mõelnudki välja. Sai aru küll, et seaduse järgi nagu peaks olema. Ja kliendid peaksid olema teavitatud ja nii.
Lõpuks jäigi, et ma andsin oma jogurtipudelid ja konservikarbid talle näppu ja ta lubas neile õiglase puhkepaiga leida.
Sis ma veits itsitasin, sest ni tobe ju.

Vaata. Sest minumeelest tehakse seadusi, eeskirju, reegleid kahte moodi. Üks on see, kus kirjeldatakse eriti rangelt ja üheseltmõistetavalt ära, kuidas asjad niikuinii toimuvad. Et kui keegi tahaks teada, kuidas tehakse, siis sealt saab vaadata. Niikuinii sõidavad jalgratturid üle vöötraja, aga autojuhid ei pruugi neid alati märgata ja ise teavad. Läheb seadusse kirja, eksole.
Teine moodus on niisugune reguleerimine ja korraldamine. Ümbersuunamine ja -sättimine. Et saaks parem. Et oleks kooskõlas mingite teiste asjadega või et ennetaks mingeid kolmandaid.
Ja sis vahel on ni vahva vaadata, kuidas suure hurraaga tuleb mingi uus reegel, mille pärast pooled asjad orgunnitakse ümber ja kohe leiduvad mõned leidlikud selle auke ära kasutama jne. Ja siis veitsa aja pärast lähvad asjad ikka edasi nii nagu nad on alati läinud.
Näiteks avalikus kohas suitsetamine.
Näiteks pakendiringlus poodide kaudu.

30rock. Ma vaatan seda sarja ja see on üleni äge. Esimene võrdlusmoment tuli Ally McBealiga, sest peategelane on ka natuke sotsiaalselt kohmakas ja sari kirjeldab tänapäeva 30ndates läänemaailma naiste elu ja kannatusi ja tegevus toimub ka kontoris jne. Aga tegelt on see palju teravmeelsem. Ja eneseiroonilisem. Ja tempokam. Oluliselt vähem draamat. Või kui, siis niisugune kiirestimööduv kergdraama. Sestnoh, üks on sitcom ja teine on draama.
Ja Ally puhul mind alati häiris, kuidas ta on nii miniatuurne ja alakaaluline.
Ja 30rocki puhul meeldib mulle, et peategelane on ka kirjutaja sellele sarjale.
Seega umbes natuke sarnane, aga tegelikult parem.

Mis kõhn olemisse puutub, sis tead, mis mind üleni häirib? See, kuidas inimeste ving ei lähe vahel üldse kokku turuolukorraga. Naisteriietest räägin. Vinguvad igal pool, et kõhnad pikad inimesed on vähemuses, neid ei tohiks seada niisuguseks normiks ja normaalse kehaga inimesed ei leia ju niimoodi endale riideid ja eneseväärikust ja meelerahu, kui kõik siin kõhnasid kummardame.
Aga mille kuradi pärast siis, öelge mulle, on S suuruses maikad kümme sentimeetrit lühemad L suuruses maikadest? Mai saa ju palja nabaga käia taevas hoidku. Miks te siis ei tee pikkadele kõhnadele inimestele riideid? Ah? Mis?

Sellise eriti hullult ägeda pildi tegin ükspäev turu peal selles neetult ägedas poes.

Vahel, kui keegi teeb mingi väga väga halva labase nalja ja ma spontaanselt kogemata selle peale naerma hakkan, püüan ma jätta mulje, et ma tegelt naersin selle inimese üle, et ta nii labast nalja mõtles teha. Minumeelest tuleb jumala usutavalt välja.

Is she perverted like me

2011-12-21T22:22:00.004+02:00

Mul on näiteks sellega nii. Ärkan mingis pahas tujus. Isutuna. Lihtsalt vahel läheb nii. Tuleb mingi peavalu või põletikud kahvel seltsi ja… Siis ma ei taha tööle minna. Kooli minna. Ei taha süüa. Ei taha magada. Ei taha üksi olla. Ei taha inimesi näha. Ei taha olla ema ega naine ega perekonnapea ega midagi. Lissalt ei taha ja kõik. Mitte ühtegi asja.
Mis teha mis teha? Noh, väga lihtne. Söön midagi natuke. Püüan inimeste vastu kena olla, krõbistan valuvaigisteid ja lähen tööle. Istun oma hämaras kabinetikoopas ja teen tööd.
Sest loogiline ju. Kui niikuinii ükskõik, mida ma teen, on mulle vastu tahtmist, võiksin ma samahästi teha neid asju, mida ma nigunii pean tegema.

Ma sulle räägin. Vaata. i-föönil on äratusega nii, et kui sa tahad, et see vait jääks, pead libistama sõrmega üle ekraani eriti sirgelt nagu, ühes kindlas piirkonnas. Ja äratuse edasilükkamiseks pead klikkima mingi kindla koha peale. Üleni loogiline. Edasilükkamine on tehtav läbi une (toksid suvalt mööda ekraani ringi, küll pihta läheb) ja äratuse peatamiseks peab natuke rohkem ärkvel olema.
Galaxyga on jällegi see mure, et äratuse peatamiseks pead libistama üle ekraani. Ja äratuse edasilükkamiseks pead ka libistama. Samas piirkonnas, sama sirgelt. Lissalt teises suunas ja teist värvi nuppu. Kusjuures need värvid on punane ja oranz. Maitea, võib-olla galaxy tüübid kaotasid mingi kihlveo, et nad olid sunnitud niiiii sita äratuskella muidu nii heale telefonile andma. Sest mina näiteks ei tee läbi une värvidel vahet. Rääkimata vasakust ja paremast poolest või märkidel x ja z. Mitu hommikut selle pärast sisse maganud.
Igatahes. Tasuta aplikatsioonid for the win. Mul on nüüd äratuskell, mis käseb mul äratuse edasilükkamiseks teha lihtsaid või raskenevaid arvutustehteid. Ja peatamiseks sisestada etteantud märgirea. Valesti teed, siis lõugab edasi. Valjenevalt.
Ma ärkasin täna jube vara. Jube ärkvele.

Mul on mälukaart ja ma panen selle muusikat täis ja siis ongi.

Vabanduste-seletuste tõhususest.
A: Sul on see tegemata!
B: Mul ei olnud raha.
A: Siis küll, muidugi. Näete, tal ei olnud raha. Ta on ju nii vaene ja meil on temast kahju. Poleks pidanudki ootama, et ta seda teha saab. Novot, tegime talle jälle ülekohut.
A: Sul on see tegemata!
B: Ma ei oska.
A: Siis küll, muidugi sa ei oska. Kuidas sa saaksidki osata, keegi pole seda sulle ju õpetanud. Anna andeks, et ma sulle üle jõu käiva ülesande andsin.
A: Sul on see tegemata!
B: Mul polnud vajalikke vahendeid.
A: Siis küll. Vahendeid on muidugi vaja, kuidas sa siis ilma teha saaksid. Arusaadav.
A: Sul on see tegemata!
B: Mul polnud aega.
A: Mis Mõttes sul polnud aega? Kas see ei olegi siis sinu jaoks tähtis? Peaksid oma prioriteedid ümber hindama. Oleksid pidanud aega võtma selle jaoks. Mille peale su aeg siis kulus?
Ehk siis. Miks on nii, et aeg on see ressurss, mida me peame oskama juhtida, aga teisi asju mitte. Raha oleks ka võind ju paremini kokku hoida või oskusi iseseisvalt omandada või vahendeid kusagilt sebida. Aga ei. See on arusaadav. Aga kui sa aega ei suuda leida… hoidku selle eest, eksole.
Näiteks kuidas sõprade peale raha mitte kulutamine on normaalne (jätad kingitused tegemata, kunagi välja ei tee ja raha ei laena), aga kui sul sõprade jaoks aega ei ole, oled ikka paras kaabakas küll.
Tegelt samas… seal on veel asju, mille kehva haldamist me liiga kergesti andeks anname. Näiteks tahtmised. Sa ei tahtnud ja seega sa ei teinud ja kõik mõistavad. Aga kellest tulenevad sinu tahtmised? Ah? Mis? Oleks pidanud paremini arvestama, hoolikamalt ette planeerima oma tujusid ja isusid. Sa isekas tõbras. Või mis vabandus on, et sul on depressioon? Teadsid küll, et värke tuleb teha, oleks võind siis oma depressiooni kusagile mujale planeerida.

[kujuteldav ebaprofessionaalne lõik siia vahele]

Ööraamatukogu tuleb ja ma mõtlesin, et peaks minema sinna niisama logelema ja raamatut lugema ja kohvitama. Ja vaatama, kuidas teised kõik.
Veel mõtlesin, et äkki peaks võtma endale mingid ebainimlikud eesmärgid ja üritama neid sessi jooksul saavutada. Näiteks mingi hästi paksu raamatu läbilugemine. Või mingi hästi keerulise nähtuse kohta kõikvõimalike artiklite ja peatükkide ettekandevääriliselt selgeksõppimine.
Nagu juuresoleval pildil näha, mitte-tudeng olemine mõjub mulle halvasti.

Muusika kopeerimine telefonisse võtab aega 7 tundi. Windows ütles just.

Liiga kesklinna ja kõrtside lähedal elamine on nagu jäätisemasina omamine. Sest jäätisemasina omamine viib teatavasti selleni, et sa ei söö enam kunagi jäätist. Sa ei osta jäätist, sest sul on ju kodus jäätisemasin. Ja sa ei tee kunagi jäätist, sest sa saaksid seda ju iga kell teha. Miks siis teha praegu? Võiks samahästi hiljem. Või homme.
Et siis. Kõrtsiminemist ei tule plaani, sest seda ei pea võtma plaani, sest need on ju siinsamas. Aga kõrtsi ei saa ka väga tihti mindud, sest iga kell võib ju minna. Näiteks praegu. Või samahästi veits hiljem. Homme.

Inglise keelt emakeelena rääkimine on nagu supervõime. Normaalsed inimesed veedavad kogu elu seda omandada püüdes ja treenides ja õppides ja siis on mingid kutid, kellel on lissalt niisugune kultuur ja kodune kasvatus, et nad sünnist saati lissalt räägivadki nii.
Teine asi on kakskeelne olemine. Täiesti äge nagu. Võinoh, äge minu jaoks on näiteks üritada ette kujutada, mis tunne oleks sünnist saati kahes keeles mõelda ja suhelda ja mõista. Selle ühegagi on suht ulme ju.
Ma tean ühte kutti, kes on kakskeelne ja üks tema keeltest on inglise keel. Teine on hollandi. Eriti hästi saadud, mumeelest. Mida muud veel tahta. Ja ta on lahe ka.

Kolm korda võid arvata, kas ma olen üleni liiga väsinud, aga ei saa magama minna, sest ahi köeb.

Nii palju kordi kuulasin inimesi jahumas sellest, kuidas Tartus pole kusagil tantsimas käia. Ja ongi käes. Jõudis mulle ka kohale. Polegi kusagil tantsimas käia.
Ööklubis ei saa ju jive'i vihtuda. Sest esiteks ööklubides mängitakse halba muusikat. Ja üldsegi need on millegi muu jaoks.
Päris balle on umbes kaks korda aastas. Ja nende pärast minnakse alati liigselt arust ära. Kõik kostüümid ja kingad ja partnerid ja piletid ja uhke värk.
Tahaks niisama tantsida. Mitte trennis. Vaid inimeste hulgas. Tahaks minna retuuside ja suure t-särgiga. Et oleks vahva. Et ei oleks paralleelülesandeid nagu söömine. Joomine. Enda estitlemine. Esinejate vaatamine. Vaid lissalt hea muusika ja tantsivad inimesed. Et poleks pime või umbne või sotsiaalne surve öökaaslase leidmiseks. Nisama.

Üks ütles täna kellegi teise kohta, et tollel on päris hea blog. Tahtsin öelda, et ta pole ilmselt siis minu oma lugenud. Aga sain ikka sõnasabast kinni. Napikas.

a man of little morals - and some persuasion.

2011-12-10T22:57:00.003+02:00

Praegu oleks just peaaegu magama läinud. Aga sis mulle tuli meelde, et lapsed on söötmata. Niisiis, naabriplika söödab lapsi ja mina kütan oma pliiti ja teen kirjutades aega parajaks. Kolisin kööki ka arvutiga, muidu unustan pliidi ära jälle.

Kui pliiti ei küta, läheb pool korterit külmaks nagu hundilaut ja selle poole sisse kuuluvad ka pesemis- ja pissimisnurk. Seega. Kütmine. Veits nõme jah. Aga näiteks võrreldes üldse mitte korteris elamisega on siin päris soe. Kui vihma sajab, ei pane peaaegu tähelegi. Ja magamise ajal ei pea keegi tuld üleval hoidma, saab täitsa ahju päeval ära kütta ja siis soojas tudida. Tuul ka ei puhu ja nii. Rääkimata metsloomadest, kes öösel kimbutama ei pääse ja üldse puhta luks elu ju.
Kuulan sittade läpakakõlaritega juutuubist Tom Waitsi ja vilega kannus soojeneb teevesi ja teadküll.

Kui mu kass süüa tahab, seisab ta eriti kiskjaliku näo ja küürus seljaga oma sööginõude juurde ja kraabib küünega kaussidealust põrandat ja kõike, millele küüned taha hakkavad. Sinnapoole vaatan, siis jõllitab mind paljutähenduslikult.

Amigurumi. See on Jaapanist pärit väikeste heegeldatud loomade meisterdamise kunst. Sesmõttes väga jaapan, ma ütleks. Sirlal oli vahepeal selle hoog. Tookord ma ei nakatunud. Vaid hoopis nüüd. Heegeldasin kaks seent, ühe hamstrilaadse ja ühe roti. Rott kadus ära. Ja esimene seen näeb veits välja nagu hiigelajuga stoner tulnukas. Teisel seenel pole veel täppe ega nägu. Osutub, et amigurumi seentel ja kõigil asistel asjadel on näod. Need on pisikesed ja nunnud.
Istun öösiti arvuti taga ja lasen võõrastel jaapani tüdrukutel mulle heegeldamist õpetada.

Semester on peaaegu läbi ja ma võin uhkusega öelda, et ma olen suutnud peaaegu terve semestri käia praksi andmas ilma kohvitasi kaasa võtmata. Ühe erandiga. Peaksid uhke olema mu üle.

Üllas otsirännak silmapaistva printsessikolletsiooni saavutamiseks jätkub. Sain reedel Hotist 3.20-ga, saad sa aru, kolmkahekümnega, helesinise maani kleidi. Üleni disni-tuhkatriinu. Lipsud ja paljad õlad ja niisugune pikk. Rindkerest on liiga kitsas. Jah, ma tean, ma olen mingi umbes miinus A-korviga pif, kuidas see saab võimalik olla. Noh. See on võimalik. Mu ribid ei mahu selle kleidi sisse. Aga see väike asi on parandatav.
Rääkimata ühest teisest kleidist, mille mu väike õde äkki mulle kasutada annab, mis on roosa. Suuur täiesti kahtluse ja varjundita ROOSA kleit. Mis on kohev. Ja suur. Ja puhvis.

Perekonnad.
Need inimesed, kes sind kaitsesid ja katsid, kui sa olid alles väike ja abitu.
Või need inimesed, keda sina kaitsesid ja katsid, kui nad olid alles väiksed ja abitud.
Või hoopis need, kellega sul on ühine lapsepõlvekodu ja kes on teadnud sind kõikidest kõige kauem.
Need inimesed, kellega sa oled geneetiliselt sarnasem kui suvalise jorsiga tänavalt.
Need inimesed, kes võtavad sind oma tiiva ja hoole alla, geenid või mitte.
Need inimesed, kes on sama ilusad, imelikud, musikaalsed, lahedad kui sina, sest te olete geneetiliselt sarnased. Või sest teil on ühine lapsepõlvekodu.
Need inimesed, kes sind täna, homme, järgmine nädal kaitsevad ja katavad, kui sa väike ja abitu oled. Ja kes teavad sind kõikidest kõige paremini.

Ja siis üks teine päev ma mõtlesin eriti süngelt ja selgelt järsku: lõppude lõpuks jätavad kõik mind maha. Maitea, jumalast imelik mõte minu kohta. Ei ole nagu siuke maniakaaldepressiivne tüüp üldiselt. Ja eks see oligi pigem siuke selge arusaam, mitte tähelepanu hoorav röögatus. Nii isekeskis. Sest jätavad ju. Lähevad või surevad ära ja värki. Mis neil minust.
Aga tegelt ma lissalt mõtlesin, et ma peaks oma tugipunktide arvu suurendama. Mitte kõiki mune ühte korvi panema.
Ja seda ka, et kuigi praegu oleme mina ja mu poeg üleni tiim, suure tähega Meie ja rasketel hetkedel on nii mõnus üleni vapralt mõelda, et meie kahekesi kogu maailma vastu, siis tema kasvab ka kunagi suureks. Ja kolib välja. Ja võtab naise. Või mehe. Või koera, õudne mõeldagi. Teeb ja leiab ja otsib juba oma perekondi. Ilma minuta. Ja see on ka kõik väga tore.
Poldki ammu neid asju mõelnud. Tuli nagu meelde jälle.

Teisipäeval tulid puud ja neid sai tassitud ja laotud. Õlad on siiamaani haiged. Eks ma muidugi loen ka eriti värdjates asendites ja teen istuvat tööd. Ei lase ära paraneda sugugi.

Siis üks teine päev ma mõtlesin, et eesti keeles on sõnadel kannatlikkus ja kannatus (nagu piin) sama tüvi. Sest kannatlik olemine on mõnikord nii piinarikas. Ja natuke naljakas, kuidas me kärsitutele lastele ütleme: kannata natuke!
Ja mingi varasem päev ma mõtlesin veel asjade peale, mida me lastele ütleme. Näiteks me treenime neid 'palun' ütlema. "Kuidas hea laps küsib?" "Aga võlusõna?" Mis on ju põhimõtteliselt ütlemine: palu mind alandlikult natuke, eks ma siis vaatan.
Jaajaah, tean tean, viisakus ja kodune kasvatus ja kõik see.

you will discover when the mood takes me I can be quite generous.

Lastega seoses on tegelt ka terve list bullshiti, mida peab nendega ühe katuse all viibiv inimene taluma. Ja ma ei ütle, et see on laste süü. On mingi eraldi koolkond pedagooge, kes põhimõtteliselt on veendunud, et kõik lastega seotu on kellegi teise süü. Mitte lapse. See on kena põhimõte. Sotsiaalselt aktsepteeritav ja nii. Kasutame siin seda.
Üldiselt on enamus selle kultuuri süü. Mingi omg lapsed, hellitame need ära kultuur.
Näiteks. Teen süüa. Tuleb laps: tahan aidata. Annan talle porgandid, ütlen, et hakkigu ära. Ja mis juhtub? Ta ei taha porgandeid hakkida. Ta tahaks midagi muud (maitsvamat, lihtsamat, ohtlikumat, põnevamat) hakkida. Nokurat. Tahad aidata või ei taha? Ja siis kui ta midagi hakibki, teeb ta seda suht sitasti, pistab poole nahka või laua alla ja tahab veel taevani kiitmist iga väiksemagi näpuliigutuse eest. Tunnista seda. Sa oled näinud selliseid lapsi.
Näiteks. Ootamatu obsessiivkompulsiivsus. See on minu koht. See on minu kahvel. See on minu tass. Keegi ei tohi sellest juua. Seda puutuda. Selle poole vaadata. Sa puutusid seda ja nüüd on see rüvetatud ja ma röögin kogu söögiaja, sest maailma lõputu ebaõiglus.
Ja siis nad kukuvad maha ja saavad haiget ja karjuvad ja kõik peavad lohutama. Jooksevad pead laiali otsas ja põrkavad mööblisse ja erinevatesse asjadese ja saavad haiget ja peab lohutama.
Ja siis ei tohi neid silma alt ära lasta. Pisemaid ei tohi põrandale lasta. Peab sunniviisiliselt kinni hoidma süles või ühes kitsas ruumis, kus on ka teisi inimesi, kes tõesti tahaksid oma tervet mõistust säilitada. Viimane osutub muidugi suht keeruliseks, sest kellegi piinatud ahistatud lapsed röögivad ja püüavad konstantselt plehku panna.
Aga võibolla on see lissalt mu emakas tegemas mind kärsituks, sest mai luba tal vastavalt oma suvale tittesid välja pihustada.
Mitte et mulle lapsed ei meeldiks.

Ma igatsen õppimist. Niisugust konkreetsetes raamides mingi vaimset pingutust nõudva asja tegemist, mille tulemust pärast väljaspoolt hinnatakse, aga mis on lõppkokkuvõttes ainult ja ainult minu enda jaoks. Mul ei ole seda enam.
Mul on mõned konkreetsete raamidega asjad, aga need ei nõua nii palju pingutust. Mul on mõned tegevused, mille tulemust väljaspoolt hinnatakse, aga need pole ainult minu enda jaoks. See teistsugune võlts-vastutustunne või -tundetus ja enda hulluks õppimine olid päris mõnus. Tahaks.

Surfing on a rocket

2011-12-02T23:34:00.003+02:00

Ma panin ahju liiga hilja kütte ja nüüd ma pean sellega poole ööni üleval vahtima. Mis on natuke nagu 'oh ni raske on väikeste lihtsate tüdrukute elu.' Ja natuke nagu 'nä-nä-nä, ma istun siin elava tule paistel ja mul on mõnus, vingun aint moe pärast.'
Ei saanud seda esimest ja üldse seda kõike facebooki panna, sest keda kotib. Niiet ma panen blogisse.

Blogisse tohib kedagi mittekottivaid ja mittekedagi kottivaid asju panna, sest stiil.

Mul on tegelt üleni järg käest ära, mitu blogi mul on. Tegin täna ühe veel. Viskan sinna mobiiliga pildistatud pilte. Sest mu mobiil pildistab. Ja see on lahe. Ja kõik peavad teadma.

Vahel mulle tundub, et osa isikliku elu ja lähedastesse inimestesse puutuvaid asju on natuke juba ok blogis lahata, sest need olid nii ammu. Sest mul on neile juba mingi põnev teooria peale ehitatud. Niiet nendest rääkimine pole enam oma aktuaalse igapäevase tingeltangeli igale poole arutu laiali määrimine. Vaid on pigem juba niisugune arukuse väljendus. Tagantjäreletarkus. Aga nagu selles heas mõttes.

You slept in my bed, and if I kept quiet I could hear all the voices in your head.

Mul kogunevad peas loetelud. Näiteks on olemas üks loetelu erialadest, mida ma võiksin kunagi õppida, kui ma peaksin kunagi tahtma veel bakaõppesse ronida. Ja ma mõtlen nagu päriselt õppida, kõik kolm aastat intensiivselt kogu värk kaasa teha ja kõik erialaga kaasnevad tüütud kohustuslikud asjad ka ära teha. Ma olen üleni tüdinud inimestest, kes paistavad endale ette kujutavat, et iga nõrgalt põhjendatud aine nende õppekavas võtab neilt konkreetselt tüki küljest ära ja nad üleni surevad, kui nad peavad tegema midagi, mille vahetut kasu ja mõttekust nad Kohe Täna Pärastlõunal ei hooma.
Kasvatage endale paar ja händlige ära, ma mõtlen. Inimene elab umbes 70 aastat, üks kahtlase väärtusega õppeaine korra nädalas ühel semestril sinu väkesel haridusteel tegelt ei ole nii suur ajaraiskamine, kui see paistab. Jättes praegu veel välja variandi, et äkki see ikka on kasulik, sa lissalt ei saa veel aru, sest sa oled alles pisike.
Aganoh, haridusse puutuvalt on paljusid asju ja inimesi, kellest ma üleni tüdinud olen.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma. Vaid see loetelu. Niisiis.
Keeleteadus on üks kindlasti. Keeled on äge. Vahel ma mõtlen, et võiks õppida mingit niisugust keelt erialana, mida ma sugugi ei oska. Siis saaks selgeks. Näiteks vene keel. Keeleteaduse poolt räägib see ka, et kõik filoloogid on lahedad inimesed. Lissalt siuke värk. Eesti keelt õpiks ka vabalt. Tuleks võibolla rohkem rahvuslust peale. Üldiselt ma üleni naudin keelt ja selle sees olevaid mustreid ja seaduspärasusi ja misiganes seal sees ja taga veel ennast varjab. Tähendus vb.
Mingit robotiehitust või elektroonikat üleni õpiks. Kuigi ma saan aru, et praktilise asja õppimine on mõttekas ainult siis, kui mul on täpselt selle praktilise asja hobi seal kõrval. Sest muidu ei hakka külge. Asjaga tegelemine tekitab nagu mingid konksud. Sinna saab siis õppimise käigus teoreetilisi teadmisi riputada. Konkse ei ole, jookseb kõik mööda külgi maha. Hobidega on jälle see häda, et need on kulukad ja mul on neid juba päris mitu.
(Ükskord oli lasteaias emadepäev ja minu laps kirjutas, et tema ema hobi on söögitegemine.)
Eripedagoogikat võiks vaadata. Kuigi mul on natuke tõrge nende pedagoogikatega. Seda on raske seletada. Võib-olla jääb sellesse loetelupunkti hoopis mingi hüpoteetiline haridusteaduste doktor, mille võib-olla ettevõtmisele ma aegajalt viitan ilma midagi erilist selle suhtes tegemata.
Semiootika ka on natuke seal. Kuigi ma millegipärast selle kohta kipun uskuma, et ma võiks vajaliku laksu kätte saada lissalt õigeid raamatuid õiges järjekorras lugedes ja vahel mõne arukama inimesega kohvi juues.

Korraks nende õppekavavingatsitest uuesti. Sest üldsegi. Aeg ongi raiskamiseks. Mida sa siis ikka sellega peale hakkad? Kogud? Sama lugu rahaga. See on lissalt vahend. Mitte eesmärk.

Kui ma oleksin veits rohkem tubli olnud, siis ma oleksin pajatanud TEDxTartul käimisest selle aktuaalsuse ajahetkel. Aga nüüd on liiga hilja. Pigem meeldis.

Mis värk on meestega nagu? (khm, hea teemapüstitus, ma tean)
Miks on nii, et kui mees teeb midagi veits piinlikku või kohatut, siis tema naisel on ka häbi. Isegi siis, kui mehel endal pole õrna aimugi. Justkui mees oleks osa naisest, keda naine ise kontrollida ei saa, aga vastutust ikka kannab. Mainet ikka kujundab. Muljet ikka jätab. Ja isegi siis, kui teised ümberringi ei saa aru, et seal midagi valesti oleks. Nagu mingi ebatervelt kõrgendatud isikliku maine taju järsku. Sõpradega seda ei ole. Sõbrannadega ka mitte. Aint meestega.
Samas jällegi, kui keegi tuleb ütlema: sinu see-ja-see tegi seda-ja-seda, tundub nagu just see küsija oleks sitapea. Õpi inimestel enne vahet tegema ja siis mölise, eksole. Iga inimene vastutab ise oma tegude eest, mis see minu asi on, mis teised tegid või tegemata jätsid. Räägi sellega, kellega sul probleem on, sa igavene argpüks.
Kehkenpüks.
Kergats, kehkadivei, kekard, kõlkapüks, hilbakas, lõkats, hampelmann, impamp, untsantsakas.
ei midagi

Ma tahan uut printsessikleiti endale õmmelda. See peab olema ruoosa ja kohev ja pitsiline. Aga ma pole veel leidnud ühtegi kasutatud kleiti, mis toorikuks sobib. Peaks ühe pikema kaltsukatuuri tegema. Sest taaskasutus rokib.
Kusjuures, seoses TEDiga. Mul on üleni kopp ees inimestest, kes teevad prügist riideid kõva seisukohaga, et prügist saab riideid teha, aga nende riided näevad välja nagu prügi. Täpselt milliseid paradigmasid sa siin praegu nihutada üritad? Kes hakkab uskuma, et prügist on võimalik väärtuslikku kraami luua, kui su enda loodud kraam ei paista sihtgrupile sugugi väärtuslike asjade kategoorias?
Okei, okei, seal tuleb natuke arvesse võtta, et disainerid ongi veits kummalise ilumeelega.
Aga ikkagi.
See peaks käima nii. Ilmun stseeni ja mul on üleni fäb kostüüm, mis üleni pöörab päid ja pilke ja kõik on totaalselt lummatud. Siis ma vastan juba umbes sajandale komplimendile: muide, see on üleni kaltsukast. Või: muide, ma leidsin selle prügikasti kõrvalt ja natuke tegin ise ümber.
Aga mitte nii. Pärast seda, kui ma olen juba mõnda aega ringi kekutanud, taipab keegi viisakam(?) küsida: 'mis... mis khm... huvitav riietus sul täna seljas on?' Ja siis ma hakkan üeni: kastead, see on üleni väärtusetu kunagi olnud, aga ma tegin sellest midagi, näe, niisugust ja eksole sa hakkad ka nüüd niimoodi elama, sest tegelt ju õigem ja täitsa saab ilus ka olla.

Mõrd olemisest ja lastest.
Lastega on nii, et kui nad tulevad, siis nad hakkavad kohe õppima. Maailma kohta. Enda kohta. Teevad kippelt järeldusi vahetu kogemuse pealt. Tegelevad püüetega aru saada, kuidas värk on. Selgitavad välja, mis reeglid ja seaduspärasused on, kuidas maailm toimib.
Puhas üldtunnustatud teooria on, et kui lapse esimestel eluaastatel on tema keskkond stabiilne, vähemuutuv, siis kasvab enesekindel rahulik laps. Sest maailm paistab olevat suht oodatav. On teada, mis võib ja mis ei või juhtuda. Aga kui keskkonnas toimuvad ootamatused ja kunagi pole selge, mis juhtuda võib, tuleb sealt hirmunud rahutu ebakindel laps. Sest maailm on talle andnud sõnumi, et tegemist on ootamatusi täis kohaga. Miski pole kindel. Kõik võib juhtuda. Raamid puuduvad. Mõni händlib seda mööda seinaääri käimise ja kirikus ka peksa saamisega. Mõni agressiivsuse ja paras jobu olemisega. Ja seal on erinevaid variante.
Minu mitte-nii-üldtunnustatud teooria räägib mõrd olemisest.
Kiire valem emadele tasakaalutu üleni ärahirmutatud ebakindla lapse saavutamiseks on olla aeg-ajalt mõrd. Näiteks teisipäeviti. Või iga kord, kui päevad on. Või iga kolmas kord, kui mees sõprade nähes midagi piinlikku teeb. Suht rumal on ette kujutada, et mingi kaheaastane välja nuputab, mis keerulistel põhjustel ema parajasti hullub. Tema jaoks on see lissalt maailma ulme. Sellele omane. Ohtlikkus. "Just ta oli minu vastu hea ja nüüd on ta minu vastu halb, maailm on seletamatu ja ettearvamatu." "Eile ajasin piima maha, pühkisime koos üksmeelselt selle ära ja tegime naljagi. Täna ajasin piima maha ja hetkeks olin ma kõigis maailma hädades süüdi."
Siit küsimused. Millist praktilist rakendust see teooria endaga kaasa toob? Ja – kas see siis tähendab, et on õigem lissalt olla kogu aeg vahetpidamata eranditult konstantselt mõrd? Viimane võib kusjuures vabalt tõsi olla. See laps ei tule sealt välja küll väga tore inimene, tõenäoliselt samuti mõrd, aga vähemalt on tegemist enesekindla rahuliku julge mõrraga. Mingitel headel tasakaalukatel põhjustel nagu.
Teine praktiline rakendus, ma leian, on tegelt see: kui sa vahepeal oled ilgelt kena, ei tee see mitte mitte kuidagipidi seda heaks, et sa vahepeal mõrd oled. Lissalt. Sellega ei õigusta. Ei vabanda. Ei leevenda. Tõenäoliselt teeb aint hullemaks.
Seega. Meil on valida. Üks. Olla üleni koguaeg mõrd. Kaks. Olla (vähemalt lapse suhtes) alati normaalne ja pidevalt samu reaktsioone ilmutada. Kolm. Mitte lapsi saada.

Õu-õu-õu. Mul on nüüd ju uus telefon. See on üleni tark ja suudab seda kõike. Oma hinge müüsin mobiilside pakkujale kaheks aastaks maha ja üldsegi. Aga samas – milleks mulle hing, eksole. Valmistab aint piinasid. Seega. Telefon yay. See päriselt töötab ka nagu. Püsib internetis ja igale poole ekraani peal saab klikkida ja kõik programmid on päriselt kättesaadavad ja otse telefonisse pandavad.
Mudeli poolest on see see Samsungi kõikseuuem. Ilge jurakas on küll. Aga see-eest kaalub vähe ja piiksub nummilt. Tule teinekord külla, ma näitan, kuidas ma kogu aja silmad krõllis oma telefoni imestan ja sinu jaoks üldse aega ei leia.

I certainly haven't been spreading myself around

2011-11-25T17:11:00.005+02:00

Nojah. Nii läheb. Kui pikalt ühte rutiini ajada, tuleb varsti rutiinimurd.
Käisin mitu mitu nädalat nii, et iga hommik kaheksapaiku tööle. Sest laps läheb umbes sel ajal kooli ja mida minulgi enam passida seal. Hea distsiplineerija ka. Hoiab lapse motivatsiooni ka üleval, kui ema ei põõnuta poole päevani sellajal, kui tema peab rügama nagu loom.
Täna see siis juhtuski. Saatsin lapse kooli ja jäin koju asjatama (magama). Mõtlesin tunnikese, juhtus kaks. Millest pole sugugi hullu, sest mind oli tegelikult alles 12-ks vaja ja lõppudelõpuks ilmnes, et ka 12-ks pold. Lissalt õppejõud oma silmapaistva mõistuse ja taiplikkuse juures ei olnud tulnud selle peale, et mind informeerida, et ta ei kavatsegi täna loengut teha. Misseal ikka.
igatahes ajasin ennast 10 ajal nii enamvähem vertikaali, pesin pead ja jalutasin raamatukokku. Andsin tagasi.
Pane nüüd tähele mu igaöist loogilist arutluskäiku. Ma peaksin magama. Ma ei saa magada kuni mul see raamat pooleli on. Seega ma peaksin selle raamatu kippelt läbi lugema, et see enam mu magamist ei saaks segada. Seega ma ei saa praegu veel magama minna. Loogiline.

Alati, kui mõni tüdruk tuleb välja oma arutu arutluskäiguga või esitleb mingit lõbusat viga oma järeldustes ja mainib sinna lärmakalt tähelepanuahnelt juurde, et tegemist on ikka Naiste Loogikaga, tekib mul tahtmine teda mingi suure raske asjaga lüüa.

Orientatsiooniga on üldiselt see teema, et kust peaks keegi teadma, kas ta on rangelt hetero või ta pole lihtsalt kunagi ühtegi piisavalt toredat omasoolist kohanud.
Noorte muidu täiesti normaalsete eesti kristlastega on jällegi see teema, et nad vaatavad kellegagi käimist hoopis teist moodi kui meie. Nad mõtlevad, et pole mõtet ennast niimoodi laiali määrida ja vahetpidamata käia ühe või teisega. Vaid hakata käima siis ja ainult siis, kui tõesti paistab, et selle inimesega võiks hiljem ka abielluda ja pere luua. Milline huvitav mõte, kas pole? Säästab päris palju aega ja närve. Et ei peagi käima enne, kui pole seda õiget leidnud. Saab mingit muud värki harrastada. Ennast tundma õppida ja khm… ei midagi.

Sotsiaalsus on muidu suht arusaadav. Või intuitiivne. Ma nagu jagan seda värki üldiselt. Leian enamikule nähtustest mingi põhjenduse. Oskan enamike tegevuste tagajärgi ennustada. Seal on lissalt kaks asja, millest ma ikka veel aru ei saa.
Esiteks. Populaarsus varateismelises eas. Mul pole õrna aimugi. Mis omadused need on, mis ühe lapse teevad naeruväärselt popiks ja teise lissalt naeruväärseks? Tegelt sellest olen ma juba palju jahunud. Aga. Üks teine asi on viimasel ajal.
Korralikud ilusad tüdrukud, kellel on ebamaine külgetõmme meeste seas. Ja muidu ka külgetõmme. Mina näen seda nii. Seltskonnas on see üks müstilise tõmbejõuga tüdruk ja vähemalt kaks mees. Ühe mehega nii hästi ei tööta, peab mitu olema (võistlusmoment? mainekujundus?). Mingil hetkel kaotab kogu seltskonna vestlus igasuguse loogika ja mõistlikkuse, kõik mehed on, keeled ripakil, selle ühe tüdruku ümber ja ajavad tema suunas hästi rumalat juttu. Meestest ma saan natuke aru. Sesmõttes, siuksed pigem primitiivsed loomakesed anyways… Millest ma aru ei saa, on kuidas kuradi moodi need tüdrukud seda teevad?
Siiamaani olen tuvastanud, et pikka või muidu väga suurt kasvu tüdrukutega see ei juhtu. Peab olema pisike ja sale. Siis on veel oluline, et tüdruk ei oleks valjuhäälne ja ei räägiks palju. Paistaks abitu ja õigepisut rumal. Ma ei ütle, et need tüdrukud on rumalad. Ma tean mitut väga tarka naist, kes meestele nii mõjuvad. Aga peab paistma rumal. Kergesti punastamine on üks asi, mis töötab. Aga sellest ei piisa. Üldse peab midagi veel olema. Sest seal on terve kari vaikseid ilusaid pisikesi tüdrukuid, kes paistavad abitud ja veits rumalad, aga ei sõiduta niimoodi katuseid.
Vahel käivitab niisuguse grupikäitumise see, kui tüdruk teatab (minu jaoks) täiesti suvalisel hetkel, et ta enam ei taha ja läheb kohe ära koju. Ohsakurat, kuidas siis mehed lipitsema kukuvad. Ära ikka mine. Ole veel. Me anname sulle jooki. Sööki. Parema koha diivanil. Me sõidutame sind hiljem koju. Me keedame sulle ise kohvi. Me helistame ise su kassile, et ta ei muretseks. Me toome sulle kusagilt süüa. Poeme nahast välja. Kanname sind kätel.
Ja ma olen seal kõrval (väljaspool meeste müüri) ja mõtlen: mida kuradit? Mis mäng see on? Kuidas ta seda teeb? Ja mis kõige põnevam - miks mina nii ei oska? Üleni vahva oleks. Täiega teeks kogu aeg.

Meestest ka sis natuke. Sest seda järgnevat ma olen aint meeste puhul tähele pannud.
Vaata, seal on mingeid niisugusi mehi, kes on veendunud, et kellegi heaks töötamine neile ei sobi. Et nad ei taha kedagi teenida. Ei taha kellestki sõltuda. Tahavad olla vabad ja tööalaselt sidumata. Iseenda tööandjad. Iseenda bossid. Mitte kellegi teise orjad.
Vaata, ma üldiselt mõtlen karjäärivalikutest nii, et igaüks võiks teha seda, mis teda kutsub. Mis on tema kirg. Kutsumus. Midagi, mis teda kütab. Mida ta teeks ja teebki ka siis, kui talle selle eest ei maksta. Ka siis, kui keegi teda selle eest ei kiida ega tasusta. Sest talle endale nii väga meeldib.
Näiteks minu jaoks ei ole äri ega majandus see. Ei kutsu mind. Võin kõrvalt vaadata ja mõnda huvitavat mehhanismi imestada, eksole. Aga äri peale mul üldiselt ei tõuse. Seega mina ei hakka ettevõtjaks. Iseenda tööandjaks. Ma jätan need asjad teha inimestele, kellele siuke värk peale läheb. Selle pärast olen ma palgatööline. Tööori. Kellestki sõltuv. Töötaja kellegi alluvuses. Et ma saaksin iga päev päev otsa teha seda, mis mind kutsub.
Seega. Mul on natuke raske mõista inimesi, keda kutsub mingi asi, mis kohe kindlasti ei ole äri, aga kes seejuures kategooriliselt keelduvad normaalse inimese kombel sellele tööle minemast. Kuidas nad siis aru ei saa? Kui sa tahad rahus ainult oma rida ajada, on üleni tore ja peaaegu isegi vajalik, et keegi teine suurema osa organisatoorse tingeltangeli sinu eest ära korraldab.
Sest see suht tapab motivatsiooni ja loomingulisust, kui pead mõtlema, kuidas seda neetud aruannet teha või mis maksud seal maksta oli, kust endale tööruum ja -vahendid saada või kuidas kuradi moodi ma ennast müüma pean ja kuhu pugema pean, et kellelgi iialgi minu tööd vaja läheks ja et mulle iialgi mingi kopikas kukuks selle eest.

Ega muud midagi poldki. Piltidega on viimasel ajal kitsas. Püüan ennast varsti jälle kokkupoole võtta, siis saab.

Ok, ok. Üks pilt veel. Aga seda ainult selle pärast, et ma olen üleni uhke selle nilbe leopardikostüümi üle, mille ma üheks looma-kostüümi-peoks õmblesin. Sest see püsis koos hoolimata kiiruga tegemisest ja oli nilbe indeed. Ja paistab, et mingi kena inimene on pilti teinud sellest.

Jah, see on sabaga.

Seesama vana laul ka jälle, äkki sai teadnud veel

(öine kirjutamata reegli eiramine kirjutades)

2011-11-16T22:18:00.006+02:00

Kui mõjuv on minu sõna?

The first lie of teaching: If I say it then they will learn it.
(Esimene vale õpetamise kohta: Kui ma seda ütlen, siis nad õpivad selle ära.)

Seletan ühte asja umbes kahes või kolmes erinevas praktikumis. Toon näiteid. Seletan näiteid. Toon lisaseletusi ja -näiteid. Ilmekalt. Rahulikult ja selgelt. Tulevad kodutööd ja neis on tüüpviga selle ühe asja koha peal. Kirjutan igale tööle selle vea juurde, miks see on viga ja kuidas seda õigesti teha ja annan võimaluse uuesti esitada. Seletan pärast tööde kätteandmist praksis, et oli üks tüüpviga. Seletan uuesti üle, mis viga see oli, miks see on viga. Seletan uuesti, kuidas seda peaks lahendama. Praksi lõpus tuleb tudeng: 'Mul on mure, ma ei saanud aru [umbes see asi, mida ma praksi alguses seletasin].' Seletan talle ka uuesti. Ilmutab aru saamise märke.
Tulevad kodutööde vigadeparandused ja arva ära, mida ma näen.

*taob pead vastu lauda*

Küsin hommikul lapse käest, kas tal on kehaline. Ongi. Küsin, kus ta dressid on. Ei tea. Võtan asendusdressid ja näitan talle. Panen dressid koolikotti. Meil on sellest vestlus. Nendest dressidest. Sellest, et need on koolikotis. Mitte ühepoolne. See on vestlus, laps räägib omalt poolt isegenereeritud lauseid sellesse teemasse. Ma olen veendunud, et ta saab aru, et tal on need nüüd olemas.
Õhtul. Vaatan korraks e-kooli, seal on märkus: puuduvad kehalise riided.
'Mis juhtus?' - 'Ma unustasin.'

*taob pead vastu lauda*

Also: 9gag.com
Sest öösiti magamine ja arukas ajaviide on mingitele teistele inimestele ilmselt.

sadul pane ja valjad

2011-11-11T21:30:00.003+02:00

Ma olen tegelikult liiga väsinud, et kirjutada.

Korter on neetult külm. Olen seni kütnud iga kahe päeva tagant ühe korvitäie. Nüüd on vist need toredad ajad läbi ja hakkab olema ülepäeviti.
Ahjuga kahekesi öösel üleval olemine on tegelikult üleni hubane. Kui see kõrvale jätta, et magamata öö järel on silmapaistev soorituse langus kohe soolas.

Heh, ühel koolitusel üks tegi huvitava tähelepaneku. Millegipärast peetakse normaalseks, kui humanitaari inimene kõva häälega rohke publiku ees teatab, et ta ei jaga seda matemaatika värki kohe üldse. Kunagi pole jaganud. Kunagi ei hakka ka. Aga samas seda ma pole nagu tähele pannud, et insener või arvutiteadlane kuulutaks kusagil kõva häälega, et talle pole lugemine kunagi meeldinud ja ei hakka kunagi ka.

Moodsa kiirustava ambitsioonika noore poeetiline lähenemine öödele. Haiku unerütm. Viis seitse viis. Ööl vastu teisipäeva viis tundi. Ööl vastu kolmapäeva seitse tundi. Ja siis ööl vastu neljapäeva jälle viis tundi.
Tegelt saaks tervet hulka asja haikurütmis teha. See on hea rütm.

Tead mis kuu teeb? Vaatab mulle aknast sisse. Mul ei ole juba ammu olnud nii avarat vaadet mu magamistoa aknast. Ei ole nagu mingit jama või maju või puid seda piiramas. Ja kuu, rajakas, teeb oma teekonda öösel täpselt mu akna taga. Otse voodi peale paistes.
Ja kuigi ma saan aru, et unesegased inimesed ajavad üldse happejuttu, aga tegelt ka. Tulevad niisugused sõnad. Nagu piimjas ja üle kallama. Ebamaine. Ilmselt. Sest tehniliselt ju kuine.

Ma haigutan.

Üks asi oli veel, mis ma mõtsin tõstatada. See oli kuidagi soorollidega seotud. Aga vot ei tule meelde.

Ghost of relationships past.

Pühapaeval tegelevad kõik endale meelepärase tegevusega. Mina mängin nukkudega. Vend ehitab legodest. Isa vaatab televiisorit. Ema peseb pesu ja valmistab õhtusööki.

Nii paljud noored ilusad inimesed oleksid palju ilusamad, kui nad ei kannaks neid neetud musta raamiga hipsteriprille. JA ma suudaks neil paremini vahet teha.

Lisaks vahel tundub mulle, et ma tahan inimesi aidata ja neile toeks olla ja nende muredele lahendusi aidata leida mitte oma südame headusest. Vaid kontrollivajadusest. Ma tahan neid kõiki omada. Tegelt ei ole sinu mure tingimata minu mure. Ega asi. Aga näe. Tuleb tahtmine. Teeb hea tunde, kui ma saan su teemast osa. Aga selle halva hea tunde. Kontrolli ja ülevaadet ja ninatoppimist ja osalust vajava head tunnet.
Ja nagu. Ma ei topi niisama. Ma tegelt ka teen kõiki neid kõiki õigeid häid asju. Kuulan siiralt. Elan kaasa. Tunnen koos. Ja ma tegelt ka pigem siiski hoolin. Lissalt see, miks ma eelistan palju hoolida ja aidata, tuleneb isust kontrolli järele. Veits intuitsiooniga vastuolus, onju.

Veel tundub mulle, et inimestel on ebaterve probleem alastusega. Teiste inimeste alastusega. Kuidagi mingitel puhkudel on inimestel võimalik saada üleni rüvetatud ja häiritud ja endast välja viidud, kui kusagil on mingit alastust äkitselt. Mis värk sellega on?

Teki alla.
Enne kui midagi veel pähe kargab.

Alexander don't do it

2011-11-07T22:36:00.007+02:00

'Millega sa, Murca, oma päevi siis sisustad?'

Noh, vaatame.
Äratus oli 6.30, aga ma ignosin seda. Kuigi poleks pidanud, sest ma vahel harva tahan hommikul pesus käia ja täna oli see hommik ja siis on vaja ajaga natukene arukam olla. Aga kussa sellega.
Pliidi alla tegin tule kahe umbes eelviimase klotsiga, sest mai viitsind õhtul puid tuua. Praemunad ja lapse äratamine ja nii. Juuste kuivatamine ja riietumine ja tead küll.
8.06 olime mõlemad uksest väljas ja minekul. Jättes sujuvalt praegu mainimata mingi väikse hommikuse jonntõrke, mis ikka vahel tuleb, kui olla 7-aastane ja pigem hajameelne ja üldhariduskooli hammasrattad.
Tööpäev algas noorte õppejõudude iganädalase seminariga. Meil oli väike sisekoolitus-ettekandenatuke probleemipõhisest õppest täna. Veits teistsugune kui tavaliselt, sest tavaliselt on see tüdruk ka kohal, kes kõige peale naerab (aga nagu lahe) ja mul ka meeleolu kohe sättub selle järgi. See-eest olid teised ilusad inimesed ja väike rühmatöö ja kogemus näitab, et ekraanilt sõnade 'hard fun' lugemise peale itsitama kukkumine ei ole just kõige parem feng shui.
Pärast seda oli põhiliselt oma kabinetis vahtimine ja tööde parandamine. Kange kakao joomine. Teiste õppejõududega vaidlemine. Kannatlik ja kannatamatu enesekehtestamine. Naistega projektist ja konverentsidest ja inimestest ja miniseelikutest pläkutamine. Veel tööde parandamist. Veel vaidlemist. Ühte loengut jõudsin ka filmida. Ja ühte teist üles riputada. Ja ühtede kolmandatega tegelemist edasi lükata. Rääkimata nendest piltidest, mis peavad galeriisse saamist (üle)homseni ootama, sest meeeeeletult palju töööööde parandamist.
Hea õppejõud ja inimene olla püüdmine on ikka ilge nuss. Ja nagu mitte selles otseses mõttes alati. Ma õpetan loogikat ja siis nad lahendavad loogikat ja neil on mingi oma loogika ja ma pean püüdma aru saada, kas see läheb päriselt loogika alla või see on lissalt puhta lollus. Ja ma ei pea mitte sinna juurde kirjutama, et see on puhta lollus. Ma pean aru saama, millest ta aru ei saa ja andma loetavat arusaadavat tagasisidet, et ta edaspidi saaks aru. Võinoh. Sisemiselt pean. Välimiselt võiksin ma vabalt klassikalist õpetajat panna, punasega kõik maha kriipsutada ja kiirustava käekirjaga 'mis sul viga on?' juurde kirjutada ja keegi ei tuleks ütlema. Esialgu.
Vahepeal helistasin sellele lapsele ka. Sellel olid tüdruk(ud) külas ja nagu häälest kostus, siis üleni iksaitment üle kogu pleissi.
Siis kui asjad olid täpselt niikaugel, et kell on pool viis ja ma ei peagi tööd koju võtma (juhhei!), läksin linna ja vaatsin seda naabritüdrukut mul. Jõime lattesid ja šoppasime kangaid. Mul saab varsti olema niiskusthülgav lapigapestav taevalikult nunnu pruun ja lilledega ja tudivate kiisude ja majakestega lauakate. Või lina. Või miski. Õmblusmasin aint laenata ja kant ümber õmmelda.
Siis oli matk poodi ja pood. Kaebasin just ükspäev kogemata vanama kuuldes, et mul on mööblit ja mööbliostuks raha vaja. Lõin siis täna vanama rõõmuks ühe viiekümnese laiaks ja ostsin lõpuks lapsele riidekapi ja ühe tugitool-välivoodi. Kasutatud mööbli poed ikka rokivad sajaga. Naabrimehe kutsusime autoga vastu. Kapp lagunes tõstmise käigus ära sel ajal, kui ma loomapoest umbes kassijalgpalliväljakujagu (3 pakki) kassimuru ostsin.

Siis me naabriplikaga istusime pärast maja ees kõnnitee äärel ja jõime neid kohvijooke ja rääkisime suvest. Siis me tassisime kapi tükid tuppa. Vahepeal kruvisime veel rohkem tükkideks, sest ta raisk kippus muudku edasi lagunema.
Seoses sellega, et mul on nüüd üks kirves ja pliidipuud on sageli jämedamad kui pliidisuu, kuulutasin ühe suurema ahjupuu raiepakuks ja lõhkusin kuuri ees veits puid ka. Nii soojenduse mõttes. Tõin puid. Siis me tegime süüa. Ja kütsime pliiti. Ja ahju. Naabrimees ja poeg mul panid ühiselt kappi kokku.
Sõime. Panin pesu pesema. Koristasin kööki. Kütsin ahju. Pokaal roosat veini. Koduste ülesannete kontroll ja e-kool. Salat ja makaronid. Vahepeal käidi seltskondlikult naabrilast kusagilt ära toomas ja mingi hetk toodi mulle mu magav laps. Lapsed jäävad autos magama, maitea, mis neil viga on.
Noh ja siin ma siis olen. Pesumasinal on laagrid läbi ja ta teeb fuugides põrgulärmi. Pliit ja ahi veel köevad, niiet mai tohi esialgu magama minna.
Niiet maiteagi. Võiks fotoblogiga tegelda. Võiks seda Tao raamatut lugeda. Või mul neid pärisnunnusid romaane. Raamaturiiuli võiks ka teise kohta kolida, aga ma vist esialgu ei viitsi.

Pesu ja igast naistevidinate ja muu kola kummutit mul ikka veel ei ole. Ja köögiriiulid pean ilmselt ise ehitama, sest sugugi pole leidnud selliseid õigeid.
Aga lapsetuba on peaaegu valmis. Üks kapp-riiul ja suurem puuvillane vaip, mille peal oleks mõnus logeleda ja põrandal mängida ainult puudu. Sul ei ole mõnda üle?

Tuleks nüüd see interneedus ka nüüd tagasi, oleks täiega hea päev.

Õujea, ma regasin ennast TEDxTartule ka ära. Kuigi ma pole päris kindel, kust ma selle papi välja võtan. Maksmata arvete kaust muudkui kosub. Aganoh. Raha tuleb ja läheb. Ja tuleb.

Mhh. Ja mis mõttes 221 uut itemit readeris? Nii ei saa ma kunagi magama.

No hidden catch No strings attached

2011-11-03T21:38:00.007+02:00

Ahh. Idüll.
Väike viiruk, väike öölambike. Vana igiaeglase arvuti mingist hämarast pleierist kostab vaikselt Air. Kass pikutab punutud puudekorvis. Natuke jogurtit natukese banaaniga.
Air kostab selle pärast, et ma pole suutnud ennast nii kaugele viia, et tegelikult kogu muusikakaust sellele värki importida. Sest see värk kipub kokku jooksma ja ennast vahepeal ära unustama. Siuke hajameelne tüüp nagu.

Armastusega on nagu kõigi teiste sõnadega – tähendus on kokkuleppeline. Ja nagu sa võid selle vabalt isekeskis iseendaga kokku leppida. Seega sa võid öelda need kolm kaunist sõna 'ma armastan sind' ühel hoolikalt valitud udusel päiksetõusul higise ja hingetuna kellegi embuses värisedes sosinal talle kõrva sisse ja see ongi see ainus kord ja see on neetult eriline ja uskumatult ilus.
Või.
Sa võid armastada kõiki. Oma sõpru. Perekonda. Koduloomi. Üleni armastust täis olla oma töökaaslaste ja kursaõdede vastu. Armastada oma kingi ja seda päiksetõusu. Kõiki oma mehi ja naisi ja lapsi ja vanemaid. Üheaegselt. Armastada oma ülemust ja alluvaid. Oma arvutit. Igal järgmisel nädalal või tunnil uuesti täiesti kõrvuni ära armuda mingisse teejooki või riietusstiili või süütusse kõrvalseisjasse. Ja seda julgelt kuulutada igaühele, kes kuulata viitsib. Sest nii tore ju.
Ja see pole nagu see esimeses variandis kirjeldatud armastus oleks kuidagi armastusem.

Vihkamisega sama lugu. See on kas liiga tugev sõna, mida peaks kasutama ettevaatusega ja ainult siis, kui sa seda tõeliselt mõtled. Või siis lissalt täiesti ettevaatamatult iga kord, kui sa seda mõtled.
Sest need on aint sõnad.

Meta.
1. Ma tahan.
2. Ma ei peaks tahtma.
3. Mul on hea meel, et ma saan aru, et ma ei peaks tahtma.
4. Mind teeb murelikuks, et mul on hea meel, et ma enda tahtmisi piirata püüan.
Ja sealt tagurpidi tagasi. Et mitte murelik olla, otsustan, et mul tegelt ei ole hea meel, et ma aru saan, et ma ei peaks tahtma. Ja üldsegi keeldun arvamast, et ma ei peaks tahtma. Vaid hoopis ütlen endale: taha pealegi.

Psühhopatoloogiat lugenud? Kes? Minavä? Kuidas sa aru said?

Lohetätoveeringuga tüdruk tuli ka. Ma ei mäletagi, millal ma viimati midagi raamatust eesti keeles lugesin. Kuidagi kummaline. Jaapani ilukirjandus tuli ka, aga ma kogemata jätsin töö juurde. Nüüd on mul siin käepärast ainult umbes 5 raamatut, mis mul pooleli on. Kuigi võiks üks rohkem olla.
Maitea, mingi lugemisnälg nagu.

Doktorantuur. Peaks minema. Sest inimesed ütlevad, et ma peaks minema. Sest minusugune helge peaga neiu ei tohiks oma annet niimoodi raisku lasta. Sest doktorantuuris olemise eest saab häbematult palju pappi. Sest tahaks mingit värki korda saata ja naiivsus veel lubab uskuda, et teadusega saab. Sest ja nii edasi.
Aga mul on see haridusteaduste magister. Sellega saan ma aint mingeid pehmeid doktoreid teha. Peaks ikka enne ühe pärismagistri tegema, siis saab päris doktorit ka. Või tegema lissalt välismaal. Või tegema lissalt revolutsiooniliselt ägeda selle, et peaaegu nagu päris.
Sest see on see lollakas maailm, kus sul peab olema doktorikraad ja peenis, et keegi sind iial tõsiselt võtaks.

Sest see on see lollakas maailm, kus sa kujutad endale ette, et üks su vaheesmärkidest on olla tõsiselt võetud. Pfft. Kellele seda veel tarvis on?

Issver kui noor ma olen. Õppejõudude täienduskoolitusel kogu aeg räägitakse, kuidas tänapäeva tudeng on sellest 'klikkijate põlvkonnast.' Kuidas nad on täiesti täiesti erinevad sellest, mis meie vanasti olime. Õpivad teist moodi. Loevad teist moodi. Saavad infot teist moodi. Suhtlevad kuidagi teisiti. Mõtlevad teisiti. Nagu mingid müstilised salapärased tulnukrassi esindajad.
Noh, ma kujutan ette küll. Mida sa ei tea, seda sa ei tea, eksole. Ja kui sa ei tea, mida inimesed facebookis teevad ja paistab, et nad teevad seda sinu loengus... suht ärevaks võib niisugune asi muuta.
Siis ma haigutan.

Mu naabritüdruku 4-aastasel tütrel on printsessikleidid. Helelillad ja roosad. Läikivast gaasikangast pealisseelikuga. Liblikatega. Satsidega. Kohevad. Ilusad.
Tahan ka iga päev igale poole printsessikleidiga minna. Nii nunnu oleks. Aga mul on aint üks printsessikleit. Oleks mul mitu, ma käiks nendega igal pool. Puid toomas. Poes. Mänguväljakul. Jalutamas. Loengus. Raamatukogus. Lehti riisumas. Sest appi kui lahe ju.

Mul on üks pruudikleit, millega ma käin linna peal tekiilat joomas ja muidu ka.

Nojah. Igatahes. Peaks magama minema.

Täiesti ilma mingi ilmse põhjuseta kummitas mul enne Depeche Mode – Free Love. Aga mai saa seda kuulata, sest mul pole flashi ja maisaa flashi panna, sest mu arvuti/ubuntu/firefox on lollpea.

Are you trying to suggest that my emotional problems are no different than those of a stupid person?

2011-10-30T18:45:00.007+02:00

Mu paks agressiivne rohekollaste silmadega must kass istub arvutitooli peal. Kui ma üritan teda sealt ära tõsta, lööb ta mulle hambad sisse. Ja küüned. Ma tõmban käed oma taasleitud pruuni dressika varrukatesse ja võtan vastuhakust mitte välja tehes kassi sülle. Hoian teda rahulikult süles kuni ta mu hammustamise ära lõpetab ja nurruma hakkab. Siis istun, kass süles, arvuti taha ja kirjutan veits.

Võiks samal ajal piltidega tegeleda, aga maitea, millises kastis see neetud kaabel nüüd ongi.

Ma sain oma muusikakausta tagasi!!!111!1

Pliidi siiber on pidev. Selle väljatõmmatuse aste võib olla kuitähes täpne. Lihtsalt siiiikutad seda aeeeeglaselt ja võid saavutada lõputult palju erinevaid siibri avatuse tasemeid. Ahju siiber on binaarne. Tema jaoks eksisteerib täpselt kaks asendit – kinni või lahti. Suits kas läheb või ei lähe korstnasse. Tõmbab või ei tõmba. Ei saa nii, et natuke läheb. See siiber lissalt ei räägi niisugust keelt.
Ahjus on haavapuud ja need praksuvad.

Mul teeb süda trikka. Plõksib vahepeal. Täiesti ilma põhjuseta võpatab suvalistel hetkedel korraks hästi kõvasti. Nagu adrenaliinisööst. Kuigi normaalse adrenaliini juurde käib ka hingamise rütmi ja naha verevarustuse muutumine ja teabmis veel. Päriselt väljaspoolt mõõdetav reaalne oht või põnevus näiteks?
Jätsin kohvijoomise maha ja lubasin endale, et magan veel korralikumalt. Väikse tervisespordi harrastamisest ja vähem muretsemisest olen ka mõelnud, aga see tundub natuke ebareaalne, et juba paar nädalat füüsilist laiskust koos paari kuu imaginaarse stressiga kohe tervise niimoodi peppu keerab.
Onju?

Dieedi idee: söö ainult neid asju, mille eest sa ise pole pidanud maksma. Kui tasuta toitu käepärast ei ole, ära söö. Seega. Õunu jagatakse iga nurga peal tasuta. Vanaemal annab võibolla süüa. Lased endale välja teha. Degusteerid. Leiad. Teed hästi ajastatud külaskäike sõprade juurde. Võtad kellegi juurest ampsu. Leiutad miljoneid erinevaid viise, kuidas humanitaarabi jämedatest kaerahelvestest ja spagettidest kõhtu täis saada.

Trenni idee: tee täpselt nii palju trenni, kui palju sul on stressi ja leia igale stressi liigile vastav trennitegevus. Noh, tead küll seda tunnet, et tähtajad ajavad sind taga. Või seda, kuidas mõni olukord või inimene tekitab tahtmise midagi kolkida. Või kuidas osa asju on lihtsalt nii hirmuäratavad, et tahaks täiega kiiresti hästi kaugele joosta. Aga siis jookse, jookse nii kuis jalad võtavad. Ja kolgi midagi. Ja võibolla tõsta midagi, sest elu ongi raske. Ja lükka midagi, sest takistused on ees. Ja tõmba midagi, sest tahtmised on suured. Niisugune stressipõhjustajate teadlik äratundmine ja metafooridega oskusklikult ümberkäimine, et harjutused ikka enamvähem normaalsuse piiridesse mahuvad.
Aga ma arvan, et ei ole hea mõtte tohutu tahtmise juures joosta, peksta, põgeneda, lükata, kakelda hoopis istuda laua taga ja vaikselt märkamatult oma ärevusliigutust teha ja kannatada.

Teine trenni idee, millega kaasnevad ka karmapunktid ja sularaha: hakka vanadele, haigetele, rasedatele ja laiskadele pakkuma puude tuppa toomise teenust. Puuküttega linnaosi on palju. Ilmad lähevad krõbedaks, trepid on järsud, vanureid on kõik kohad täis ja nii edasi. Turgu peaks olema. Võtad oma töö eest mingi sümboolse summa sulli ka, sest tasuta tööd teha tahtvad inimesed on kahtlased. Ja kõik kükitamise, tõstmise, astumise lihased saavad tööd. Ja hea inimese maine tekib ka juurde.

Ma olin vahepeal hästi pidur. Väljas ei käinud, pidudele ei jõudnud, tantsu ei vihtunud. Käisin tööl ja olin kodus. Muidugi mitte päris üksi, sest ma olen ikka sotsiaalne loomake. Töökaaslased ja naabrid ja see kõik ikka.
See nädal oli kõik teisiti.
Kolmapäeval oli meil filmivaatamine. Kohvijoomine. Veinijoomine. Niisama pläkutamine. Pärast mehed mängisid Munchkinit ja naised rääkisid vene ilukirjandusest ja üleni tore.
Neljapäeval oli Zavood, näpuotsatäis urglasi ja kõik, mis sellega kaasneb.
Reedel oli noortebändi värk Gennis. See algas nii neetult vara, et kell 11 koos alaealistega peolt ära minna tundus nagu kõige parem mõte üldse. Ja öeldes koos alaealistega, ma mõtlen, et nendega samal ajal. Koju tatsusin ikka üksi. Mul alaealiste peale ei tõuse.
Laupäeval oli Kõige Ägedam Sünnipäevapidu üle ma tõesti ei kujuta ette kui pika aja. Lissalt nii vahva. Ilusad inimesed ja muusika ja oh. Mis ma sulle ikka sellest räägin. Igatahes, pärast seitse koju saabumist ja umbes kaks ärkamist ja umbes neljani ettevaatlikult tiksumist on mul ikka rahulolev muie näos kinni. Hea pidu. Hea pidu.

Margaretiga aetakse mind jätkuvalt segi. Või üritatakse mult välja pinnida, kas me oleme õed või kuidas saab olla võimalik nii sarnane olemine. David Bowie on ka selles stiilis vestluse alustaja. Ainulaadne kordumatu äravahetamatu olemine ongi ülehinnatud.
Ja huvitav, kui rangelt gei mees väidab, et mingi naine paneb teda kahtlema tema seksuaalsuses, kas see siis tähendab, et see naine on oma naiselikkuses lihtsalt nii universaalselt ligitõmbav või lissalt seda, et tema naiselikkuse määr on juba nii väike, et see peaaegu enam ei loegi.

Õppejõud olles on tore see, et oma tavalise ebaküpse 'mis te minust arvate mis te minust arvate' rahutuse saab sujuvalt tõlkida 'ma sooviksin tagasisidet oma tööle.' Ja see on üleni tervitatav. Ja seda saab pool-kohustuslikuks teha.

Mida ma loen?
Mul on praegu pooleli see Kaja kingitud Ungari kirjaniku raamat "Kassimäng," on mõnus küll.
Suht värskelt alustasin, aga üllatavalt kiiresti läheb Smullyani kirjutatud 'The Tao is Silent,' see mulle laenati. Sobib väga hästi unejutuks, sest on ühelt poolt lihtne ja rahulik, teiselt poolt vahel sõkub loogikat ka. Enne magamaminekut loogika sõkkumine, rahulik olemine ja Taoism üldse on hea.
Vaata, ma suvel olin üleni vaimustuses sellest luuletusest, mis algas sõnadega 'They are playing a game...' Selle autor on R. D. Laing, kes on/oli tegelt psühhiaater ja kelle raamatuid on utlibis võimalik ainult hoidlast tellides saada ja ta mulle täitsa meeldib. Võtsin tema raamatu 'The Divided Self'', mis muidugi räägib skisofreeniast ja ni magustoidu mõttes lisaks tema need luuletuselaadsed, mis P.-E. Rummo kunagi Loomingus avadatult ära tõlkis.
Lohetätoveeringuga tüdrukule olen järjekorras. Ma püüan ilukirjandust alati Lutsust laenata, siis ei lähe värgid sassi ja see sunnib mind sinna ikka aegajalt minema, nii saab laps ka teinekord raamatukokku.
Imekaunis Laura lubas mulle Jaapani ilukirjandust ka soovitada. Elus esimest korda lugesin paberkujul mangat ka ükspäev.

Muidu läheb mul hästi. Juuksed on jätkuvalt punased ja kasvavad nii mis mühiseb. Eriti need, mida ma u korra kuus masinaga ära ajan.
Töö on äge, töökaaslased üleni armastusväärsed. Kui ainult õpiks oma halba huumorit klassi ees taltsutama ja paremini selekteerima südamessevõtmiseks mõeldud asju nendest teistest asjadest.
Laps vist hakkab kohe-kohe ka raamatulugejaks. Tal on hullult hea funktsionaalne lugemisoskus, sest tema lugemist motiveerib tahtmine teada saada, mitte tahtmine ette lugeda või oma sorava lugemisega eputada. Seega luges ta pikka aega omaalgatuslikult ainult tööjuhiseid, koostisosi, võõraid kirju, personaalseid vestlusi, tekstisõnumeid... ja mitte jutukesi või luuletusi näiteks. Nüüd umbes eile tabasin ta väga süvenenuna mingisse koomiksisse.

Ahjaa, kuula seda laulu ka. Päris lahe versioon sellest.

i've seen him with the girls of the night

2011-10-07T14:11:00.004+03:00

Püha blogi, sinu juurde tulin ma, et saaks andeks mõned patud...

Pildi asemel video:

Olen endast väljas. Mitte nagu närvis või vihane. Vaid väljas. Veidi distantsil endast. Ära. Leidub mõningane ebakõla asukohtades. Pea on laiali otsas. Mõtted on mujal. Sugugi ei tunne end kohal olevat. Olen eemal. Hajevil. Liimist lahti. Fookusest väljas.
Tahaks tegelikult ennast kokku võtta. Ennast täis olla jälle. Ühes tükis. Peaks end veidi koguma. Tahaks kasvõi endasse tõmbuda. Et saaks nagu terveks tagasi.
Võib-olla on asi hoopis mind ümbritsevas. Sest ma ei tunne end olevat seotud. Ega haaratud. See ei haara mind. Ma ei tunne end osana suuremast. Vaid olen hoopis eraldi. Mingi muu. Kusagil mujal.

Naljakas on näiteks see, kuidas inimesed alustavad juttu sõnadega 'minumeelest hästi naljakas, et…' ja siis räägivad loo, mille sündmuste kohta annavad mõista, et see on tegelikult imelik, häiriv, segane, tobe, kohatult amoraalne, täis kahepalgelisi inimesi ja/või topeltmoraali.
Mitte nagu ha-ha naljakas vaid see teine.
Mulle meeldib, kui inimesed alustavad juttu, lubades midagi 'naljakat' rääkida. Sest see tähendab alati mingit põnevalthäirivat üleliigsete detailidega gossipit inimeste kohta, kelle patune eraelu pole kaugeltki minu asi. Labast põnevust igasse päeva.

Ma jutustan inimestele oma pareting winidest, sest need teevad mulle rõõmu ja üleni uhke, onju. Siis inimesed arvavad, et ma olen hästi hea lapsevanem. Teen tarkasid käike ja annan endale aru ja üldse. Täiesti välja jättes võimalust, et äkki ma vahel ikka feilin ka, lissalt ei räägi kellelegi sellest.

Siis mis lapsevanem olemisse veel käib on see vist kõige levinum valearusaam emade kohta - 'Emad nõustuvad, et lapsed on toredad.' Eip. Emad nõustuvad paremal juhul, et nende isiklikud lapsed on toredad. Kedagi sünnitanud ja kasvatanud olemine ei anna automaatset sallivust ja kannatust kõigi teiste inimeste sünnitiste suhtes. Ma näiteks päris tihti avalikult arvan, et lapsed on ühed tüütud putukad. Siis inimesed on šokis. 'Ise veel lapsega.'
Kuigi jah, seal on eraldi liigitus naistest, kes lissalt iseeneslikult armastavadki siiralt ja lõputult kõiki lapsolendeid või lapsi üldse või olendeid üldse.
Kuigi jah, seal on terve kogus lapsi, kes on ka täitsa toredad inimesed mu meelest.

Niisiis. Istun mina töö juures, töö on raske. Stressi on palju, inimesi on palju, teha on kordades rohkem, kui ma teha jõuan. Tähtajad karjuvad nurga taga ähvardavalt ja möödavihisedes parastavalt. Tudengite kodutööd on parandamata ja kursuste foorumites on konstantselt mingi ulme ja ma kui ma kusagil olema pean, pean ma samal ajal olema veel n+1-s kohas. Laps helistab umbes kuusteist korda minutis ja nutab telefoni. Kõht valutab, süda on paha, puud on tellimata, korstnapühkija on kadunud. Juhe on koos, eksole. Pea ähvardab plahvatada.
Uuh, ma tean. Ma teen hetkeks pausi ja vaatan korraks feispukki. Lihtsalt pausi tegemise mõttes. Rahunen maha, loen, mis inimestel käsil on. Vaatan, kes jälle abiellus või midagi toredat endale ostis. Võib-olla saab isegi nalja või kellegagi tuttavaks või jutu peale…
Ja mida ma näen: kõrgekvaliteedilised fotod poodud koertest ja surnukspekstud imikutest. Einoh, tänks.
Kas keegi arvas, et tema sõprade hulgas on inimesi, kes ei teadnud veel, et imikute ja/või koerte peksmine ja/või poomine on paha?
Ma mõtlen, et kui su naabrimees imikuid peksab, mine räägi temaga või kutsu politsei.
Ma mõtlen, et kui sa arvad, et mina tegelen igapäevaselt erinevate väikeste nunnude asjade peksmise ja söömisega, tule räägi minuga isiklikult.
Aga ei. Peab postitama.
Selliste asjade nägemine ei tee minust paremat inimest ega paremat ema. Teeb must sitema ema, sest siis ma istun töölt tulles voodinurka kägardunult, vahin tühjusse ja näen roppu vaeva, et neid pilte oma peast välja saada ja lõpuks maha rahuneda. Selle asemel, et oma lapsega hängida või maitea, õhtusööki teha.
Üleni häiritud.

Ma üleni imestan oma silmapaistvat osaoskust hämmastavalt paljudest tühistest asjadest uskumatult palju igapäevastressi välja tõmmata.
Siis ma üleni imestan oma esimesi lahendus-ideid stressi leevendamiseks
1. Veel rohkem kohvi.
2. Veel rohkem tööd ära teha, sest tegemata töö ajab ju stressi.
3. Jäätis!
4. Alks!
5. Vingumine.

Noh ja näiteks oma uutest ruudulistest pükstest pole mul ka mõtet rääkida, sest see tuleks seostamata hakkena, kuigi võiks vabalt kokku anda niisuguse narratiivi hoopis. Aga ma unustasin siia varem kirjutada, kuidas ma endale ruudulisi pükse igatsesin. Niiet seega jah

Õu, aga tead, mis on äge sõna? Šantažeerima. Võib s-ga ka hääldada, ma luban.

polnud see tüdruk nii suur kui laul

2011-09-24T11:03:00.009+03:00

Manuaalfookus ja südamekujuline plekk laululava tagusel asfaldil.

Vahel, kui ma ennast natuke sitasti tunnen oma ignorantne kaabakas olemise pärast ja veidikene süüdi olen uskumatus hoolimatuses ja õelutsemises, pööran ma selle tunde hoopis ärritumiseks tagasihoidlike madala enesehinnanguga inimeste suhtes. (Sest noh enesekohased 'negatiivsed' tunded tuleb ikka pöörata väljapoole, saab kohe kergem.)
Sesmõttes, et vastikud tüütused ikka. Tähelepanuahned kiibitsejad. "Oi, vaadake mind, ma olen nii arg ja tagasihoidlik. Käige minu ümber kikivarvukil, sest mu habras habras enesehinnang on kohe veelrohkem põhja kukkumas ja nii kahju ju. Serveerige oma tagasiside ja kriitika ikka ettevaatlikult ja ainult äärmisel juhul, sest vaadake, kui õrn ma olen. Kohelge mind hoole ja tähelepanuga, sest ma ju ei saa. Sest mul on nii halb nii arg ja tagasihoidlik ja hädapätakas olla. Mõtle, kui halb sul endal oleks, kui sul poleks endasse usku ja sa kardaks omaenese varjugi. No näed siis. Mul on ka nii halb. Pead mind eriliselt kohtlema. Ärge te jumala eest ennast madala enesehinnanguga inimeste seltsis hetkekski vabalt tundke."
Minge purki.

Video puhtalt laulu pärast sest nii kena ju. Rolandi muusikakogu jah.

Kuula, mida Murca sulle ütleb. Murca teab, kuidas on. Suhtlemisoskused. Kuidas aru saada, millal sind ei kuulata ja võid samahästi vait olla/jääda:

Mobiil teeb mingit häält ja inimene jääb selle ekraani üllatunult põrnitsema. Võid täiesti kindel olla, et see pisike piiksuv kuradike on täpselt terve tema tähelepanu haaranud ja ükski sinu esitatud ükskõik kui tähtis asi ei jõua kusagile. Parimal juhul registreerib ta osaliselt ära, et sa vist midagi ütsid või nii.
Vestluspartner arvab ekslikult, et sa lõpetasid oma argumendi/loo/seletuse esitamise ja hakkab enda oma esitama 'aga minumeel...' ja siis avastab, et sa polnud veel lõpetanud. Paremal juhul tähendab see, et ta vahelesegamisele eelnevat juttu kuulis. Järgnevat juttu ta kohe kindlasti ei kuule. Sest ta hoiab kramplikult hinge ja oma poolelijäänud väljaütlemata mõtet kinni ja ootab piisavalt pikka pausi su jutus, et uuesti rääkima hakata.
Kõikides seltskondades, kus on palju poolvõõraid koos ja saab kiiresti normiks korraga rääkimine. Kui sa oled seal selleks, et ära rääkida, on kõik hästi - lissalt räägi. Aga ära kujuta ette, et keegi sind kuulab. Peaaegu kõik mõtlevad ainult sellest, mida ise järgmisena öelda. Ja just millegipärast poolvõõrastega. Mingi seos äkki mainekujundusega.
Selle inimese jaoks väga tundlikud ja emotsioonidega seotud asjad. Ükskõik kui veendunult ja argumenteeritult sa näiteks mingit vabameelset maailmavaadet näiteks oma konservatiivsele tuttavale seletad, ta ei kuule. Arvatavasti läheb lissalt järjest rohkem närvi. Sama lugu negatiivse tagasiside andmisel inimesele, kelle enesejälgimine tegeleb põhiliselt kinnituste otsimisega oma lahedusele. Negatiivne tagasiside on talle nagu hiina keel.
Analoogselt, kui inimene pöördub sinu poole selleks, et sinu peale karjuda, pole mõtet seletada, et see polnud sinu süü või et see on juba korda saanud või sul on mingi hea loogiline põhjus. Kuigi üllatavalt hästi teinekord töötab karjumise peatamiseks, kui öelda: palun vabandust. Ehmatab kohe vakka.
Kui inimene on vähemalt korra vahele seganud, öeldes, et ta ei saa aru või ei taha kuulda. Parem usu teda. See on täiesti imeline - kui inimene ei taha kuulda, siis ta ka enamasti suudab mitte kuulda. Mis muide muudab näiteks 'ma olen liiga loll' minapildiga inimeste õpetamise parajaks nikerdamiseks.

Mingi Tallinna värk jällegi.

Kui ma oleksin eriti tihe blogija, saaks mu korteriotsingud olla põnev järjejutt ettarvamatu lõpu ja põnevate keerdkäikudega.
Seal oleks traagiline dilemmadest pungil pikk pikk lõputult maurav postitus sellest miljööväärtuslikult MuinasJutulisest korterist, millel on kõrged laed ja suuuuured aknad ja põrandad nii viltu, et mööbel koguneb lihtsalt gravitatsiooni mõjul ühte korteri nurka puntrasse. Ja mis kuulub ühele üleni toredale poisile, kes ei saa seal elada, sest tal pole raha selle remondiks. Ja kuhu mina ei saa minna, sest ma ei taha pärast minu üürirahaga remonditud korteri elamisväärseks saamist sealt uuesti välja kolida. Üleni tore peaaegu kodutu poiss või mitte.
Seal oleks moodsa linnatüdruku väheoriginaalne frustratsioon kinnisvaramaaklerite ülbusest ja korterite tapvast kallidusest ja piirkondade hinnavahedest ja masendavast valikust. Rääkimata idiootsustest nagu 'ürüile anda korter kesklinnas Puiestee tänaval.'
Seal oleks nelja-episoodiline lugu hüpoteetilisest tulevikust Tähtveres. Esimeses episoodis on korter heas kohas, aga minesatea, mis korras. Siis teises ongi heas kohas ja on heas korras, aga minesatea, kas ma omanikule meeldin. Siis kolmandas vist meeldisin omanikule, aga lepingut veel mingitel krüptilistel põhjustel pole, niiet minesatea, kas ikka meeldisin. Siis neljandas kinnitus, et meeldisin küll ja tuleb leping ka.

Aga näe - pole tihe blogija. Järjejutu pead ise välja mõtlema.

Uus kodu on olemas ja leping ja raha ja võtmed ja nii. Üleni rõõm, sest see on õudselt heas kohas ja soodsa hinnaga.
Lihtsalt, et keegi nüüd arvama ei hakkaks, et käes on murede lõpp. Mul on vaja leida kolimisauto ja kõik asjad sorteeritult sinna sisse pakkida. Puud tellida ja kohale organiseerida ja kuuri panna. Mingid otsused pesumasina osas langetada. Lapsele ja endale uued voodid hankida. Kapid ka, sest ma ei taha seda nõukast sektsiooni sellesse iidsesse kivimajja viia, kuigi paneelmajja sobib see nagu valatud. Köögilaud tuleb leiutada ja nõudepesumasin hankida ja siis pool kööki ümber ehitada, sest sellele pole ka praegu head kohta. Klaveri kohta otsus langetada ja lapse tuppa riiul ehitada/osta. Ennast uuesti ahju kütma õpetada ja igale poole kardinaid ja lisaseinakontakte ja riiuleid ja värke teha. Vilega veekeedukann osta, sest see on lissalt üleni täiesti kohustuslik, kui sul on puupliidiga köök. Ja üldsegi. Ja samas stiilis edasi.

Küsimuste korral pööduda.

Mis ma öösel und oodates mõtsin, läheb jälle sinna mainekujunduse ja isikutaju alla. Mõtlesin sellest, kuidas kooli pärast stressamine on lahe ja töö pärast stressamine nõme.
Oma elu ehitamine ümber oma kõrgkooliõpingute on täiesti imetlusväärne. Öelda, et sul polegi väljaspool ülikooli sõpru. Hädaldada kõigi nende raskete ainete ja eksamite pärast. Kuulutada igaühele, kuidas sa kirjutad 2.5 referaati nädalas ja voodilektüüriks on ainult võõrkeelsed teadusartiklid. Kuidas sa pole nädalaid juba linna läbustama jõudnud, sest koduseid ülesandeid on nii palju. Et sa elad raamatukogus. Et sa ahnitsed endale liiga palju aineid ja lisaülesandeid, sest sa lissalt tahad selle kõik ära õppida. Et sa oledki täiskohaga üleni pealaest jalatallani tudeng ja selle üle uhke. Kõik mõistavad. Arusaadav ju. Nii tubli ju.
Aga oma elu ehitamine ümber oma töökoha on täiesti lame. Proovi vaid kellelegi öelda, et enamus su sõpru on su kolleegid. Keegi ei taha kuulda sind hädaldamas lähenevate tähtaegade ja raskete tööülesannete pärast. Või sellest, kui palju sa oma töö juures korda saadad ja oma eraelu selle pärast hea meelega ohvriks tood. Selles pole midagi imelist, et sa tahad lissalt seda kõike ära teha. Et sa samahästi elad oma töökohal. Et sa oledki täiskohaga pealaest jalatallani selle töö tegija ja selle üle uhke. Nõme ju.
Sul peaks midagi viga olema, kui sulle su töö meeldib ja sa tahaks seda ainult rohkem ja paremini teha. Kui sulle su õpitav eriala meeldib ja sa tahad seda rohkem ja paremini teha, on hoopis teine asi. Enda samastamine ja üleni uputamine oma ametikohustustesse on haige inimese tunnus. Enda samastamine oma õpitava erialaga ja enda õpingutesse üleni uputamine on tavalise noore ambitsioonika inimese tunnus. Temast saab kunagi midagi välja paljut.
Nagu poolkohustuslik oleks oma tööd mitte armastada ja teha seda ainult selleks, et raha saada. Sest see on töö. See ei tohi olla samal ajal elu. Või lõbu. Või hobi. Või missioon. Need on töö kõrvalt, pärast, asemel.

Sügisel on järjest rohkem neid päevi, kui pilvedega on mingi värk.

Eile tegin juba viimasel ajal endale kombeks saavalt mõtlematu käigu. See on nüüd üks nendest asjadest, mida ma teen.
Ostsin panni. Muffinite küpsetamise panni. Tahtsin siliikoonist, aga neil oli ainult südamekujulisi ja need kuidagi ajasid juba peale vaadates südame pahaks. Võtsin siis metallist panni pisikeste ümmarguste muffinite tegemiseks. Mu elu esimene muffinipann, nii oluline moment, ma hakkan vist suureks saama. Ja kõiksee onju.
Tulen koju, proovin järele ja pann ei mahu ahju. Just täpselt hästi natuke tuleb puudu. Mul on see pisike tudengipliit, kahe plaadi ja väikse praeahjuga. Ja ei mahu. Tee mis tahad. Nii närvi ajab. Nüüd mul on uhiuus imeilus minimuffinite pann, millega ma ei saa midagi teha kui aegajalt talle pahuralt peale vaadata.

With these hungry eyes

2011-09-12T21:47:00.009+03:00

Kuna kõik värskemate piltide kaustad on juba suht hõredad, tulevad seekord hoopis juunis tehtud pildid.

Maasikamoos tuli sügavkülmast.

Oh, oleks mul sinu mured, eksole.

Mõnikord on mul tunne, et võiks vahelduseks rikkuda oma kirjutamata reeglit ja lissalt jagada Kogu (eesti keelt lugeda oskava) Maailmaga oma lokaalseid maailmalõppe, kriise ja meeleheidet. Aga ma saan endale tavaliselt enne jaole. See ei ole endale ohjade tagasi pähe saamine. See on tähelepanu kõrvalekandumine. Mind haarab mõte, et peaks kõigile kuulutama ja siis ma jään imestades endale igasuguseid huvitavaid küsimusi esitama. Miks sa seda tahad? Kas see teeb sinu traagika kuidagi tõelisemaks? Traagilisemaks? Usutavamaks? Miks sul on vaja, et teised teaksid, mida sina läbi elad, kuidas sina tunned, mis sinu sees toimub? Mida see sulle annab? Kust see tuleb, et sulle tundub, et see sulle midagi annab? Mida sa saad teadmisest, et sinu asjadest teab rohkem inimesi, kui on neid, kelle asi see on?

Mõnikord on mul tunne, et võiks oma blogis peenelt ja sügavamõtteliselt (parim kombo, eksole) vihjata asjadele, mida ma ei kirjuta. Sest siis jääb minust nagu mulje, nagu ma ei hooliks, nagu, üldse, mida teised minust arvavad, eksole. Ja see on hea. Sest ma ei tahaks, et keegi arvab, et ma hoolin sellest, mida nad minust arvavad.

Makrovõtted vabalt valitud kehaosadest, ajee.

Vahel ma mõtlen hoopis seda, kuidas endale lõkse seada. Neid saab kahte sorti. Ühed on need destruktiivsed ja nendest jahun ma kogu aeg ja neid seavad kõik inimesed aeg-ajalt ja suht igav.
Uutele lugejatele näide ka: näiteks jätad hommikul paha tujuga kohvitassi meelega liiga laua serva peale ja kui see lõpuks ümber läheb, saad halvasti varjatud võidurõõmuga kogu maailmale läbi pisarate kuulutada, et täna läheb lissalt kõik halvasti. Kuigi tegelt noh, ise tegid ju.
Aga siis on seal need konstruktiivsed (?) lõksud. Näiteks sead asjad nii, et lissalt endalegi aru andmata oled sunnitud päeva jooksul mingeid endale kasulikke asju ütlema või mõtlema. Paned oma parooliks mingi lühendi, mida sisestades pead endale mõttes ütlema: 'Iga Päevaga Läheb Mul Järjest Paremini ja Paremini.' Või kleebid oma rahakotti kleepsu, mis tähendab, et sind armastatakse ja see tuleb iga kord meelde, kui rahakoti välja võtad. Või mingid sellised nunnud asjad. Joogipurgi pealt korjatud jubin ketsipaela küljes tuletamas meelde seda suve tookord seal mere ääres. Kellegi näpuotsaga su tolmusele vannitoapeeglile joonistatud nägu, mida sa ei kavatsegi maha pesta.

Ma lõhkusin täna natuke oma köögiakna raami ära. Sest ma tahtsin õue minna ja vastu kõiki ootusi (paha tuju, kiire, tüdimus, väsimus, sügis, pilves ilm) oli ta otsustanud sadama hakata. Ajab ikka närvi küll. Paras lollpea. Leidis ka aja, millal sadama hakata. Nagu targemat teha ei oleks.

Ma sain endale niisugused kingad, nagu ma tahtsin. NSkingast, nisukesed pealt rihma ja suure pandlaga. Liiga kallid muidugi. Alla saja siiski.
Tissid selle hõlmikkleidiga kandmiseks sain ka. Veits kinky kujuga on, aga tavaliselt keegi ei anna (otseselt) mõista, et nad märkasid.

"Sind võlub tuledes linn..."

Ma avastasin enda jaoks ühe laheda trenni, mis mu minapilti mõnuga segi peksab iga kord. Veenab mind asjades, mida ma enda kohta ei arva. Sest näiteks ma arvan, et mul on hea koordinatsioon. Rütmitajust rääkimata. Ja et ma ei ole väga palju higistav inimene. Ja et ma olen suht niisugune graatsiline ja ei paista koosnevat ainult pöialdest ja küünarnukkidest. Tund aega seda trenni (sobib edasijõudnutele) ja ma vahin juhmil pilgul ennast spordiklubi peeglist "kes sina selline oled."

Vahel teinekord kui ma lapse kusagile jätan ja ta mulle helistades teatab, et tal on igav, ta ei viitsi midagi teha, ta ei leia oma mingit mänguasja üles ja üldsegi kus see multikate kaust nüüd oligi. Siis ma loen seda heaks uudiseks. Laps helistamas igavusest. See tähendab, et kõik on korras, kusagilt ei valuta, kõht on täis ja tuba on soe. Sest ainult siis leiab laps aega, et vinguda igavusest.
Nüüd suumi välja.

Vahel teinekord on tore endale meelde tuletada, et selleks peab ikka neetult hea ja turvaline elu olema, kui sul jääb aega muretseda oma välimuse pärast. Oma jäetud mulje pärast. Lõhkiste juukseotste või köögis elavate äädikakärbeste pärast.
Lukselu. Tähendab – kõik on korras. Kusagilt ei valuta, kõht on täis ja tuba on soe.

Katusel ju

Aga muidu on küll see, et kui ma jõuan igapäevaselt pühendunud ema olla ja ilusti tööl käia ja kena välja näha, jääb tuba koristamata, nõud pesemata, eraelu elamata, pidu pidamata ja kass kammimata. Ja teinekord kui tuba on kenasti korras, pole ma näiteks pikalt pikalt trenni jõudnud või on laps unaruses. Ja vahel, kui kõik need kõik asjad on hoole all, on tõenäoliselt seis see, et ma pole ammu oma sõpru näinud, arved on maksmata, raamatuid lugeda aega ei ole ja blogilugejad surevad igavusest.
Tubli olemine on lissalt nii keeruline. Vahelduva eduga ainult. Kõike korraga ei saa.

Peab meeldima

2011-09-11T11:56:00.006+03:00

Sammal Ülemiste jaama lähedal džunglis.

Tavaliselt, kui laps enne mind ärkab, tuleb ta mingi hetk uurima, kas ta tohib arvutisse. Ta teeb arvutis värke. Põhiliselt flashmängud. Vahel videod uutest legodest või mingid mänguasjade arvustused. Ja noh siis see suur kollektsioon multikaid ja lastefilme.
Aga täna ärkasin mina enne. Meil on nädalavahetus. Nädal oli pikk ja vaevarikas. Ilmad on vahelduva eduga sitad, hommikul peab kaheksaks kooli minema, jalgrattaga kestab sõit 20 minutit. Pluss trennid. Ma jõudsin see nädal ühte trenni. Mul on leping, mille kohaselt võiksin ma iga päev käia trennis, jõusaalis ja basseinis. Aga ma lissalt ei jõua. Või ei viitsi.
Praegu kujutan igapäevaselt endale ette, kuidas kõik saab olema hooopis teisiti hetkest, kui ma saan koolile lähemale kolida. Siis me saame kodus lõunatada. Siis ma ei pea 6.15 hommikul ärkama. Ja – pane tähele – ma ärkan 6.15 mitte selleks, et üks paks joint süüdata. Vaid ikka selleks, et teha hommikusöök ja kohv ja sööta kassi ja panna ennast riidessee ja torkida oma Ainusündinud Poega, kes on lootusetult liiga unine, et midagi asjalikku teha ja ei taha kuuldagi 20-minutisest rattasõidust läbi sügishommikuuduse linna.

Pöördumine lugejate poole: mul on korterit vaja.
Ideaalne oleks Tähtvere linnaosa, sest ma lissalt üleni iga kord armun sellesse, kui seal käin. Aga sobivad Vaksali, Kesklinn ja Supilinn ka. Kusjuures, siin ma pean silmas neid linnaosade nimetusi ja piire, mis ametlikult on. Nõva tänav ei ole Kesklinn.
Asukoht on nii tähtis, sest ma usun siiralt, et lapse koolitee ei tohiks jalgsi käies võtta palju üle 10 minuti.
Tube on vaja vähemalt 2. Kütte liik pole oluline, kuni see on töökorras. Oma isiklikku korterisisest pesemis- ja pissimisnurka on vaja. Ja kas saaks üüriga, mis on alla 250 euro?
Nii äge oleks, kui keegi teab mõnda niisugust korterit, tänks.

Kusjuures, kinnisvarabüroode kodulehti ja andmebaase oskan ma ise sirvida, nende linke pole vaja.

Nunnu kapikese ees seisev küttekeha toetub raamatule 'Kodukujunduse põhitõed.' Käisin mingis noortekeskuses filmi vaatamas, kui see tänavafest seal Uue Maailma kandis oli.

Inimeste hulgas ja inimestega töötamisel on igasuguseid põnevaid nüansse, mille peale kohe ei tulekski. Kasvõi see, kuidas võib saada täiesti erinevad ja mõninkord vastandlikud seisukohad inimestelt, kelle nõuannete põhjal mina otsuseid peaksin langetama. Sätib mind päris põnevasse olukorda.
Näiteks raha. Osa inimesi paistab arvavat, et raha kasvab puu otsas ja osa käituvad, nagu kogu kasutatav raha võetakse nende enda personaalsest taskust. Pluss kõik vahepealsed positsioonid.
Näiteks innovatsioon. Osa inimesi leiavad, et uued lahendused ja ideed ongi üleni äge ja nendega saab kõik suurepäraselt minema ja neid just vaja oligi. Teised on täiesti veendunud, et kõik saab alati nii olema nagu see alati on olnud ja keegi ei tule ühegi muudatusega kaasa ja pole mõtet rabeledagi.
Ma võiks siin vinguda, et nii on ilge nuss tööd teha, kui kõik nõuanded ja seisukohad teineteisele vastu räägivad. Aga ma hoopiski leian, et üleni lõbus. Vahel, kui oma arvutis istumisest pausi tahan, käin mööda maja ja teen samast asjast mitme inimesega juttu, üritades nende seisukohti mõista. Niisugune teise inimese maailmapilti lülitumise harjutus.

Ma püüan, eksole, praegu üleni rahulikuks jääda... aga tead, kui head püksid ma sellelt õnnetult riietelaadalt leidsin?! Üleni ilusad ja vähekortsuvad ja viisakad aga ikkagi moodsad. Mul ei olegi kunagi nii ilusaid pükse olnud. Juba aastaid kannan viigipükste koha peal ühtesid musti pükse, mis on mulle natuke liiga suured. Aga nüüd. Oh. Hoopis teine lugu ju.
Ja ühe niisuguse pehme hõlmikkleidi leidsin ka, mis teeb kõhnasid ilusate tissidega tüdrukuid veel ilusamaks ja tundub seljas täiega mõnus. Nüüd peab ainult tissid omale ostma. Onju, öeldakse hõlmikkleit nende kleitide kohta, millel on ainult nöörid ja hõlmad paned eest vaheliti, ühe vöö küljeõmbluse august läbi ja selja tagant kinni. Onju need on tavaliselt üleni kenad.
Riiete laat oli selles mõttes lahe, et nii püksid kui kleit on täiesti uued ja korralikud, aga maksid ainult 3 eurot. Nagu kaltsukas, aga natuke parem. Selles mõttes oli nõme, et kõik asjad olid sorteerimata lissalt räpasel põrandal vedelevates kastides kuhjas ja täiesti kõlbmatult nõmedate või lihtsalt lootusetult suurte riiete hulk oli hingemattev. Kuigi pärast piisavalt pikka sobramist leidis päris mitu ilusat asja. Ja pärast piisavalt paljude liiga suurte asjade leidmist hakkasin peaaegu juba uskuma, et võibolla ongi rohkem getto ja hipp-hopp kanda L suuruses riideid.

Sarcasm is a body's natural defense against stupid.

Unustatud kartul ei unusta.

Aga... aga... teiste inimeste tumblr lehed on alati nii lollid ja ühte stereotüüpi esindavad.

Nojah. Ega muud midagi. Siuke pühapäevane värk. Peaks oma ratta koju tagasi tooma ja võibolla kusagile remonti viima. Tagakumm teeb trikka. Saab vahepeal tühjaks. Ja siis on muidugi see raamatukogu asi, tahvad oma raamatuid tagasi. Ja keegi lubas lapsele korralikud võimlemisriided sebida. Rääkimata sellest, et me ilmselt peame nädalavahetuse jooksul midagi ägedat tegema, sest esmaspäeval koolis küsitakse.

see pole nagu mul 8 blogi oleks või midagi

2011-09-08T11:28:00.001+03:00

Gay marry my hot self

2011-09-05T23:05:00.006+03:00

Oh issver sussver. Taevas hoidku. Mul on homme esimene praks. Nagu siuke koolitund, mida ma ülikoolis annan. Õpetamine nagu. Mäletad? Ma olen õpetaja ja nii.
Aga nii hirmus ju. Mõtle, kui midagi juhtub või juhtumata jääb. Või minaeitea, mida täpselt sel puhul paanitseda.
Tegelt teeb mulle praegu muret rohkem see, et ma nii rahulik olen. Olukord on tegelt sünge. Mitmel suunal. Ahjaa, õigejah, peaks sellest oma privaatsesse õpetajablogisse hoopis kaebama. Kohe. Kohe-kohe.

Normaalne white balance on mömmidele.

Sina loe parem seda värki, mis ma reedel rongis kirjutasin. Ajamasin, minu eesel.

Paula, sul on poisipea. Ja punapea Meeri kah veel.
Mul on uus soeng. See on punane. See on piinlikult lühike. Mulle üleni meeldib. Loomulikult. Aww... ja siis nunnusid tibi-elu paralleele luues: kui mr Durden ütles, et sa ei ole su töökoht, sa ei ole su kontojääk, sa ei ole su uhke korter ja nii edasi, siis tegelikult ei ole sa ka su juukselõikus, sa ei ole su ripsmepikendused, sa ei ole su riietusstiil.
Aga sealt edasi tõmban ma juba mingit uuemat pointi mingist enesest teadlik olemisest ja identiteedist ja isiksusest, sel teemal ma parem Palahniukile ei viita.
Aga mingit tiipi teemat peab ajama, kui osa soengut on masinaga paljaks aetud ja neiu Oksana juuksurisalongis tuleb küll kenasti ideega kaasa, aga on suuremalt jaolt hämmingus, miks keegi endaga nii tahab teha. Ja seega küsimused, millele ma ei oska vastata. Seega tuhat erinevat suvalist vastust.

Seoses paulade ja meeridega, mis ma mõtsin. Naistel ei ole tundeid. Sest mehed on need, kes on tõelised romantikud^[1]. Mehed laulavad laule, kus nad lõputult oigavad Suzanna, Maria, Rosanna või kesiganes. Mitut romantilist armastavat igavikulist laulu sa tead mõnest Jackist, Paulist või Aleksandrist?
(Jäääär ei loe.)
(Võinoh, muidu loeb, aga mitte sellesse argumenti praegu.)

Women feel that way about shoes.

Mis kingadesse puutub, siis tule taevas appi.
Kingad on nõmedad. Mitte iseenesest ja täielikult, aga lissalt määrav osa selle liigi esindajatest. Jälle oleme selle sama asja juures tagasi. Tahaks jalanõusid, mis on normaalseed. Mustad matid mugavad vastupidavad ümara ninaga tagasihoidliku disainiga ilma üleliigsete detailideta kingad. Soovitatavalt keskmise kontsaga ja mitte hinnaklassist väljas. Kuigi hinnaklassi kohta on praegu vara öelda – ma pole veel näinud kingi, mis mulle meeldiksid. Võinoh, olen peaaegu näinud mõnda potensiaaliga kingakest. Ma ütlen kingakest, sest mu jalanumber on 41 ja paljud kingad lõppevad 39 juures ära.

Ja natuke tagasi selle teema juurde, et mehed laulavad nimelisi armastuslaule.
Ma just ükspäev Aivile seletasin seda teemat. Et teosed, vaata, on nagu kultuuri peegel. Näitavad, mis värk on. Näiteks filmid või sarjad. Muusikas laulusõnad. Raamatud. Luuletused. Tänavakunst. Kunst üldse. Näitavad midagi selle ühiskonna kohta, milles need loodud on. Aga konks on selles, et need näitavad kahte asja.
Ühe asjana näitavad nad norme. Niisugusi nähtusi, mis esinevad. Mis on normaalsed, igapäevased, tavalised. Kuidas asjad on. Ma kirjutan oma blogi ja mingi kultuuri-uurija tuleb ja teeb: ahhaa, nisuke elu sis neil ongi jah.
Teise asjana näitavad teosed soovi normide muutmise järele. Teose autoril on oma käesolevale ühiskonnale mingi sõnum. Ta tahab midagi öelda. Pole mõtet öelda asju, mida kõik nigunii teavad, mis kõigile selge. Aga asju, mida ühiskond ei kipu väga omaks võtma või mis nagu karjuvalt puudukil on, tuleb neile öelda uuesti ja uuesti.
Pealegi, poole toredam on teha sisuka tugeva ühiskondliku sõnumiga teost kui lihtsalt kuiva kirjeldavat.
(Sarkasmi ja liialdamisega kirjeldamine on juba see teine kategooria.)
Miks see mind üldse natuke kummitama jäi on see põnev teadmatus. Kui ma võtan mingis mulle tundmatus kultuuris loodud teosed, siis ma ei tea, millised seal kajastatud nähtused on norm ja millised nähtused tegelikult viitavad just vastupidisele trendile, mis hädasti vajaks muutmist.
Meestesse puutub see võib-olla nii palju, et äkki mehed laulavad romantilisi armastuslaule, sest üldiselt normina oli meil mingi hetk nagu tavaline, et mehed ei ole romantilised ja laulud üritasid sellele tähelepanu tõmmata. Mõtle – jõle originaalne – romantiliselt armunud mees ja nutab ka veel.

Ma olen rongis ja mulle korraks korraks lekkis ülejärgmise vaguni wifit. Aga see läks üle.

Boonusträkk kingade teemasse. Käisin läbi ühe täiesti arvestatava Tallinna kaubanduskeskuse kõik kingapoed. Plaani pealt tegin kindlaks. Neetult palju oli neid. Leidsin alguses ühed täiesti veatult head kingad. Selle vahega, et nad maksid sadakolmkümmend eurot. Päriselt. Töökoht või mitte, nii palju ei tohiks ühed kingakesed maksta. Pärast leidsin ühed odavamad ka, aga nende nina oli ikka veits vale. See ei ole tragöödia.
A tragedy is three men trapped in a mine
or police dogs used in Birmingham.
Monks burning themselves
in protest.
Õigete kingade mitte leidmine on läänemaailma ärahellitatud plikatirtsu lokaalne isekas nõudlik abitu tähelepanuahnus. Tühine.

Jaa... üks tuhande eelnevaga identne loojang kah lõppu. Põhiliselt selle pärast, et mulle tuleb pildistamine pähe alles õhtul. Ja sest loojangud ja laternavalged ööd ei vudi nii kiiresti eest ära, et pildid peale ei jääks.

vihma loits

2011-08-30T11:17:00.006+03:00

Sõbra tänava seeneke

Mingi äärmuste teema jälle ju.
Üks. 'Mina pole milleski süüdi.' See oli kõik nemad. Mina lissalt ajan oma rida ja siis asjad juhtuvad minuga. Mul on halb õnn. Ma ei tea, kuidas ma alati sellisesse kollektiivi satun. Ma ei kujuta ette, miks ma alati niisuguseid troppe ligi tõmban. Ainult jumal teab, miks mulle sellised lapsed on antud. Maailm on lissalt hukas ja täis reetureid ja kurjust. Just. Selle pärast asjad minuga juhtuvad. Selle pärast ma sellistesse olukordadesse satun. Mul pole ju valikut, mul polnud ju teist võimalust. Minul ei ole sellega midagi pistmist. Ja ma ei saa selle suhtes midagi teha ka. Võinoh, äärmisel juhul teinekord vinguda. Aga see on ka kõik. Sest kogu minuga juhtuv on minu võimusest väljas. Minul pole selles rolli. Need olid kõik need teised, kes asja eest teist taga hakkavad käituma ja ütlema. Mina ei teinud midagi. Ma olen süütu ohver. See on kõik nende teiste süü.
Kaks. 'Mina olengi maailma naba.' Kõik lihtsalt keerlebki ümber minu. Ma mõjutan kõige toimuma hakkamist ja toimumist ja kui miski lõppeb, siis ka loomulikult selle lõppemist. Kõik, kes on iial minu peale vihastanud, ma olen neid ise provotseerinud. Armumisega sama lugu. Sest ma olen nii eriline, inimesed lissalt ei tule toime sellega. Sest kõik need asjad, mida ma ütlen ja teen ja kannan ja olen, avaldavad ümbrusele nii palju mõju. Iga seltskond, kuhu ma tulen, muutub minu tõttu. Kõik abikaasad tunnevad oma positsiooni ohustatuna, kui mina ilmun. Sellel kõigel on midagi minuga pistmist. Sest lissalt vaata mind – keegi ei saaks ju ükskõikseks jääda kellegi NIISUGUSE suhtes. Ja nagu sellest vähe oleks, kui ma ära lähen, on sellel samuti mõju. Sest mina hoian kõike koos, panen kõik toimima ja annan kõigele näo. Ilma minuta poleks need mittemiskid. Sest minaminamina.

Noh ja siis on ju muidugi see kuldne reegel. Kui midagi sinuga üks kord või jube harva juhtub, siis see tuleneb tõenäoliselt situatsioonist või keskkonnast. Kui midagi sinuga kogu aeg iga neetud kord juhtub, siis on sellel tõenäoliselt midagi sinuga pistmist.

Võidu sild ja ühed linnukesed

Maitea, mingi nunnude pildiallkirjade hommik vist.

Ma peaksin kokkulepete põhjal tegema seda tööd 4 tundi päevas. Eile võtit tagastades nägin, et neljast oli sujuvalt saanud kümme. Ja see pole haruldane, mul lissalt läheb seal nii kaua. Nii palju on lissalt teha.
Vahepeal, kui keegi tuleb veits kasvõi natunatukese rahulolematuse varjuga minu tegemiste suhtes, tahaks teda lüüa. Sest misMõttes sa tuled mulle ütlema, kas sa üldse tead, kui palju ma endast siia sisse panen. Üleni väljaflippinult, eksole.
Aga siis tuleb mõistus tagasi. Esiteks ma ei pea nii palju sinna sisse panema. Ma tahan. Teiseks ei ole kulunud aeg mingi efektiivsuse või tubliduse mõõt. See võib samahästi olla kehva ajahalduse või sisseelamisraskuste oma. Kolmandaks, muidugi ma näen tööasju unes ka ja vastan kirjadele pärast südaööd ka, see on suur elumuutus ja need alati mõjutavad ka väljaspoole oma otsest toimimist.
Pealegi ma üleni jälestan inimesi, kes (negatiivset) tagasisidet pole võimelised töötlema.
Seega.

Kuna see on viimasel ajal pigem haruldane, sis ma üleni pean kõigiga jagama, mis söögi ma eile leiutasin. Kuigi tegelt mitte leiutasin-leiutasin. Pigem ehitasin mingi idee peale üles.
Põmst pesin koorisin tükeldasin kartulid suurteks veeranditeks, sibula tillukeseks sodiks, porgandid ja pool kollast paprikat peenikesteks pulkadeks, küüslauguküüne puruks, singi ja paar tomatit kuubikuteks. Kartulid podisesid suht vähese veega poti põhjas, panni peal küpsetasin alguses porgandi koos sibulaga. Pipart, soola, sojakastet, võid ja siis ilusate särisevatena kartulitele seltsiks. Kaas peale, tuli väiksemaks. Teise pannitäie peal küüslauk singiga ja pärast suurde potti teiste hulka. Siis tundus ikka veits vähe ja läksid tomatid ja paprika panni peale. Tomat läheb üleni lödiks kohe ju. Sidrunipipar, suhkur, tsilk mingit tšillikastet, veits mingit pestot... see tulemus ka potti ja las ta podiseb. Siis veitsa aja pärast, kui kartulid kohe kindlasti täiesti pehmed, võib sööma hakata. Hapukoort uhad peale. Piima kõrvale. Oleks võinud vürtsikam ka olla, aga ma kogu aeg unustan ennast piripiridega varustada.
Lisapunktid kui:

tomatid said vanama käest
valmis sügavkülmutatud aedvilju ei kasutanud
porgandid olid mahepõllumajandusele omaselt pealt natu ussitanud ja kõverad
singi järel käisid turul või taluniku juures, mitte kohalikus Maximas (neid punkte mai saa)
... jne samas stiilis

Nohjah mis seal ikka. Kohv sai ka otsa ja.

Aga vaaaata seda videot ja laulu ja suht äge, mulle meeldib.

Well, they oughta change your name to beautiful

2011-08-27T21:46:00.005+03:00

õu-emm-džii! see on mu 1001. postitus siia blogisse. Tõstkem pitsid ja muu taoline. Hõissa.
Tegelt ma selle just juhuslikult avastasin. Ei tule tähtpäevapostitust. Mul ei tõuse numbrite peale nii nagu tavalistel inimestel. Tuleb regulaarne postitus.

Lõhkusin oma MSWordi ära. Siin on ruudud. Ma ei tea, kust need tulid. Üleni hirmus. Oleks siis, et ma vähemalt arvutitki kasutada oskaksin. Peab ikka mõne IT poisi kusagilt otsima. Nii ei saa ju rallit sõita.

Mõnusalt üleoleva tunde teeb saada FB-s kutsutud mingile üritusele, mis on tigedalt täis igasuguseid üleskutseid ja Meele Heitlikke karjatusi mingi asja pärast, mis mulle üldse muret ei tee. Siis ma lissalt sirvin neid paanikas inimesi, kes südantlõhestavalt igasuguseid asju ütlevad ja üksteist järjest šokeerivamate keissidega üle trumbata üritavad. Aga mina näiteks olen otsustanud ennast selle asja pärast mitte närvi ajada.

it's easy to be straightedge when no one will sleep with you. or give you drugs.

Mökul on tänavamuusikafestival. Mis on lahe. Käisime seal nende lapstega. Lapsed (kuigi selles laps olemise mõttes hirmus nunnud ja emalikke instinkte käivitavad) on inimestena suht tüütud kaaslased. Väsivad kiiresti ära, kaua ühte asja vaadata ei viitsi, ajavad inimeste õllesid ümber ja torkavad neid hajameelselt vihmavarjuga. Kohvi ja alksi ei joo, eksole. Suitsuhaisu peale kukuvad demonstratiivselt köhima. Pikki vahemaid käia ei jõua, wc järjekorras üritavad alati trügida. Ausõna, kui nad lapsed ei oleks, ei kannataks ma nisukesi tüütusi silmaotsaski. Kommid ahnitsevad ka kõik endale.
Tänavamuusika festi idee on ilgelt lahe. Kenas kooskõlas mu veendumusega, et Tartu ongi see kõikse parem linn, kus elada.
Samal ajal siiski arvesse võttes, et igal maal on oma tartu ja igal linnal on oma zavood. Või möku. Lissalt mingi inimloomuse vältimatu tulemus – tartud ja nende kõrtsid.

Sõidan jalgrattag, onju. Nähtavus on hea, rahvast on vähe. Keset laia kõnniteed seisab väike laps, näoga minu poole. Hetkel, kui ma olen juba oma tohutu 5 km/h liikumiskiirusega jõudnud umbes 3 meetri kaugusele lapsest, keda ma juba kaugelt märkasin, haarab lapse ema lapsest kinni ja hakkab, mind ehmunult jõllitades, last kõnnitee serva tirima.
Mul on nagu… mis sul viga on, naine? Täpselt milliseks hüsteeriliseks lapsetapjamanjakiks sa mind pead? Kui suurt ohtu saab sinu silmaterekesele kujutada üks rahulikult mööduv jalgratas. Või kui halb ettekujutus sul on jalgratta manööverdusõimest.
Ja nad teevad seda kogu aeg. Mõned isegi jooksevad ise jalgrattale ette, et ära päästa jalgrattast täiesti ohutus kauguses kakerdav põngerjas. Sest, taevas hoidku, nad võivad ju mu pisikese niimoodi alla ajada. Väiksed lapsed ei tee kunagi nii ettearvamatuid äkilisi kiireid käike kui seda teevad paanikas emad.

Kui umbes kaks kolmandikku kõigist asjadest, mida ma tegema pean, käib mul tegelikult natuke üle jõu, on õhtuks juhe hästi koos. Keegi esitab mingi väga triviaalse küsimuse ja ma vastan juhmil ilmel: viis?
Õnneks olen ma üleni personaalse arengu ja enesetäienduse armastaja (Mr Durden says: selfimprovement is masturbation.) ja oskan piinasid naudinguks mõelda ja teadküll kõik see.
Nagu me kõik, eksole.

"It was probably because he knows about my reputation."

Tüdruk ei osanud tunda ja hoida neid

2011-08-21T23:01:00.007+03:00

Sellega on, nagu te kõik teate, umbes niimoodi, et kui mul on liiga palju värke teha, jagan ma oma aja värkide tegemise ja nende tegemata olemise pärast stressamise vahel. Õiglaselt jagan. Teades minu kommet veeta mitmeid iseäranis pikki tunde (sest tundide pikkused teatavasti varieeruvad) ühte blogipostitust kirjutades, ma parem ei alustagi, kui mul on targematki teha. Kuigi ma annan endale üleni aru, et tegelt on blogimine üks nendest tarkadest asjadest, mis ma teen. Mul lissalt jätkub enda vastu kirjeldamatult palju andestamist ja armastust, et suurem osa asju, mis ma teen, on mumeelest väärt tegemist.
Aga ikkagi. Blogisemise eest (mulle) palka ei maksta ja üldises internetis kõva häälega oma spellimis-erroritega liputamine just seda kõige paremat reputatsiooni kah ei kogu. Erialaste oskuste arendamisest rääkimata.
Seega siin ma olen. On pühapa. Õhtu. Mul on kohv. Kohvi tegin endale selle jutuga, et ma hakkan nüüd õppematerjali kirjutada vihtuma. Siis istusin arvutisse ja blogin. Selle juttuga, et homme akkab ju nädal ja millal ma siis veel blogin, kui mitte praegu.

Oot. Paneb viiruki kah kärssama.

Mäletad, kui me kõik noored olime ja lubasime oma parimatele sõbrannadele, et võtame nendega kambapeale suure korteri ja elame nagu üks gäng, nagu parimad sõbrad terves maailmas ja üleni äge. Peod ja pannkoogihommikud ja külmkapis oleva viimase jogurtitopsi üle jagelemine ja täiega punkrokk ühine vannituba ja ülbete sloganitega toauksed ja.
Mis sellest sai? Ja kuidas meile ometi pähe ei tulnud, et meile võivad kunagi poisid nii palju meeldima hakata? Või täpselt kuhu me tookord siis oma emadused planeerisime? Või misasja?

Vahel ma satun linna peal tuututamas olles mingite välismaalaste peale, kes on siin reisil või puhkusel või vahetussemestril või ajutisel tööl. Nagu ikka, onju. Noh ja mingihetk tuleb teemaks minu päritolu, et kas ma olen siin kohalik ja kas ma olen alati siin elanud. Siis pöördub kõik korraks ümber. Lugu, milles ma olen, ei ole enam lugu minust – peategelasest ja kangelasest. See on hoopis värvikirev põnev lugu sellest teisest tüübist, kes kogu oma elu on ringi rännanud ja erinevates linnades ja paikades elanud ja töötanud ja minust saab üks helehall täpike tema kirevas kirevas seiklusloos. Kohalik tüdruk, kes on alati elanud tolles väikeses Ida-Euroopa linnakeses, kust peategelane ükskord läbi sattus.

Tibijuttu ka. Reklaami ka.

Ihupiimad on, vaata, siuksed lögad, et mökerdad sellega ennast näiteks pärast liiga põhjalikku dušši kokku ja siis nahk enam ei kisugi nii palju. Annab andeks kogu selle piina ja kareda vee ja liiga seebise pesuvahendi. Talvel on eriti teema, sest sääred kipuvad soomuseid kasvatama kõigest sellest temperatuurijamast ja kuivast õhust. Vahel need ihupiimad töötavad, vahel mitte. Mõnikord nad haisevad või kleepuvad. Mõned tekitavad niisugust sõltuvust, et sugugi enam ilma ei saa. Mõnda kulub nii palju, et pool varandust läeb nende peale.
Aga tead mis tee. Mine suures toidupoes lissalt sinna beebide riiuli juurde ja võta beebiõli. Mitte pihustatavat ja kindlasti mitte geeli, sest need on mõlemad rõ-ve-dad. Võta seda kõige tavalisemat. Johnsoni oma. Kummeliga näiteks. Lõhnab umbes üldse mitte ja teebki naha üleni heaks. Lissalt päikse kätte ei tohi pärast minna, sest teadagi. Küpsed är. Aga muidu täiesti geniaalne. Kohe hakkab üleni ilus olla.
Mul on üks hästi hea lõhnaga ihupiim ka, aga seda ma kasutan aint siis, kui mul on parajasti vaja (poistel) päid segi ajada.

Manipuleeriv kaabakas olemine tõstatab üllatavalt palju paradokse, kas tead. Näiteks kui ükspäev mõtleks, et valiks mõned inimesed, kellega pigem ei manipuleeri. Siis need inimesed arvavad, et sa oled mingi mitte-manipuleeriv loomake, onju. Ja see on justkui veits nagu endast vale mulje jätmine. Ja selle mulje pealt nad ju võivad kukkuda mingil kindlal moel käituma ja mõtlema. Teadagi. Seega nendega oleks justkui manipuleeritud. Ja samas on katseliselt tõestatud, et enamiku inimeste puhul saab üsna meelelahutuslikke tulemusi, kui neid hoiatada oma manipulatiivsete kommete eest. Kasvõi kaudselt. Hakkavad kohe väga lõbustavalt igasuguseid eiteamidasid mõtlema ja igasugune väljateenimata võim kohe sinu valduses. Seega mõlemal juhul ligikaudu sama tulemus.
Mine võta kinni, eksole.

Üks laps tuli külla ja ütles, et see on Murca nägu.

Teksad ja t-särk on kamuflaaž. Taustasse sulandumise rüü. Kui tüdi on peal ja tahaks rahus oma värki teha. Kui kopp on ees ja isiksus on puhkusel. Kui päev ei tõota kohtumisi ega käimisi ega juhtumisi. On lissalt üks nendest päevadest ja kõik läheb niikuinii mööda.
Muudeks puhkudeks on seelikud, mis peaaegu katavadki pepu ära ja pluusid röögatute röögatustega ja kleidid, mis on nagu vahukooretort või nagu Ema Teresa isiklikult ja sssaapad ja sssukad ja rihmad ja kulinadvidinadvärk.

Vanasti oli hästi lihtne. Ma ostsin seda, mille jaoks mul raha oli. Enamasti ei olnud raha, siis ei ostnud ka. Tegin ise. Asendasin leidlikult. Laenasin. Hädasti vajaminevate asjade jaoks kogusin või panin kõrvale. Tundub õige. Kulutamine ongi nõme. Asjad ongi ületähtsustatud. Mõtlematu tarbimine ongi meie planeedi hukk. Aga samas, ega erilist võimalust ka ei ole kulutada või asju ahnitsema kukkuda.
Nüüd on keeruline. Tahaks värke, raha nagu on, aga imelik tundub. Sest mis te tahate öelda, et ma pean nüüd oma aruga suutma oma tarbimist piirata? Kui alati on ressursipuudus seda minu eest teinud. Mismõttes ma pean ise ennast piirama?
Õnneks me lähme homme kooliasju ostma ja mul on üks 'Kui ma raha saan' loetelu siin seinapeal ka. See tõenäoliselt lahendab tükiks ajaks selle harjumatu olukorra, kus külmkapp on täis, kõht on täis, sõpradele on lõunat ostetud, arved on makstud, aga arvel on IKKA mingi raha.
Kui ma mingi jubekalli korteri endale leian ja järelmaksuga nõudepesumasina ja isikliku arvuti ostan, läheb kõik tagasi normaalseks õnneks.

Põis, lollakas. Jääb haigeks kogu aeg. Kõik mõeldavad ja mõeldamatud põhjused muidugi seal ümber. Aga ikkagi. Isekas tõbras. Magada ei lase. Ilutseda ei lase. Valutab kahvel. Kaanin tööstuslikes kogustes jõhvikajooki ja kaisutan kuumaveekotiga täidetud punnsilmset pussakat.

Võib-olla on asi selles, et ma olen emana emade võrgustikus ja seega natuke kallutatud vaatlusandmetega, aga mehed ju ei kasvata lapsi. Kõik teavad. Isegi, kui laste isa elabki oma lastega sama katuse all, on tal lastega seotult pigem niisugune toetav roll. Kõige rohkem kord päevas mingi konkreetne spetsiaalne isa-rituaal. Kõik on sellega harjunud.
Mingit last sünnipäevale kutsudes kontakteerud ju tema emaga.
Leiad wc-st lapse, kes paistab abi vajavat, kutsud tema ema ju. Isegi kui poisslaps.
Mänguväljakule viivad lapsi ju emad.
Tahaks mõne lapse jaoks riideid anda, ei hakka ju tema isa sellega tüütama. Emad panevad lapsi riidesse.
Laste esimene sõna on tavaliselt emme.
Sest naised saavad lapsi ja kasvatavad lapsi ja hoolitsevad laste eest. Mehed on mingiks muuks asjaks. Kui üldse.
Loomulik. See, et mees läheb laste juurest minema oma elu/teisi naisi elama, pole küll tavaline või heakskiidetav, aga seda juhtub, kõik teavad. Kui naine läheb oma laste juurest ära oma elu elama, peab ta vaimselt haige olema, sest miski muu ei seletaks nii ilmvõimatut käitumist.
Siis lõppudelõpuks ei olegi suurt vahet üksikemadel ja nendel emadel, kellel on kusagil mingi lastega geneetiliselt ja allkirjaga seotud tüüp. Võibolla majanduslikult aint. Niikuinii on laps just naise töö ja elu.
Ei ole traagikat. Üüratut sotsiaalset sõnumit. Soovi maailma paremaks muuta. Tohutut üleskutset. Niisama mainin mingeid ilmselgeid asju. Kusjuures peaaegu juba uskuma hakates, et nii ongi kõige parem. Sest nii on alati olnud.

Nii. Nüüd, kes algusest lõpuni kõik ära luges, võib endale medali kuskile panna.

Soovilugu kah:

teeme nii, et ma infektin sind

2011-08-19T17:22:00.003+03:00

Nunuh. Eks ma sis pajatan oma tööst. Ma olen arvutitega töötav ringisahkerdav inimestega suhtlev asjapulk, kelle tööülesannetes on muuhulgas kirjas 'ülesanded oma initsiatiivil.' Sügisel hakkan õpetama ka.
Eile ma näiteks saatsin tervele karjale inimestele kirja, et mulle oleks hullult hullult vaja nende fotosid. Söötsin kogu kirja google translate’ile kah ette, sest minesatea, mis emakeel neil inimestel siin on, eksole. Igaks juhuks saadan mõlemas keeles. Sellise kergelt pealetükkiva õrnalt meeleheitliku kirja lõppu mainisin, et "Viimase variandina olen valmis teid ise pildistama." Ja ma olen küll kursis inglise keeles leiduvate mitmetähenduslike sõnadega, aga kui uus töötaja teatab oma juba leebeid ähvardusi sisaldava kirja lõpus, et "Over the last option I am willing to shoot you myself," kõlab see tegelikult veits kahtlaselt.

Aga tead, mis mind üleni närvi ajab? (jamh, ma lõpetasin korraks tööst rääkimise)
See, kuidas inimesed, kelle poole ma pöördun abipalvega, on kasutud tolgused. Natuke täpsemaks minnes… tead seda värki, kui sa vaatad kogu interneti läbi mingit asja/infot otsides ja käid lisaks veel kõik poed/kontorid kahvel läbi ja vaatad nädalate kaupa mingeid näkaseid ajalehekuulutusi ja suht juba kopp ees ja ikkkka ei leia. Ja siis lõpuks niimoodi ühel õhtul juba poolpassiivses olekus, õlleke näpus ja silm poolkinni, viskad oma soovi fb seina peale kah. Minesatea, äkki mõni su mitmesajast sõpsist oskab mingit head nõu anda. Ja siis. Umbes juba viie minuti pärast on keegi seda kommenteerinud öeldes näiteks: aga tee seda kõige iseenesestmõistetavamat asja, mida inimesed tavaliselt esimese asjana teevad. Või: aga vaata sellele aadressile www.seeasimidasaotsid.ee.
Ja ma olen nagu… päriselt? Kas te tõesti arvate, et ma ei ole juba seda kõike teinud? Arvate, et see on nüüd mingi tohutu värskendav uus infokild, mille peale ma ise poleks elusees tulnud.
Tahaks uut korterit – Aga vaata kinnisvara.ee
Tahaks tööd – kas sa töötukassa kodulehele oled vaadanud?
Kellel seda filmi on? – aga tõmba internetist.
Tahaks ühte asja– aga mine poodi.
Mh. Nomaitea.

Täna ei saandki tööd teha. Serverid kõik maas. Kõigil normaalsetel töötajatel vaba päev. e-mailid ei liigu. Programmid selle opsüsteemiga ei tööta. Häda ja viletsus.

Vedasin ennast eile Genkluppi ka. Keskpäraselt mõnus. Viiekas oli natuke palju selle eest maksta. Ma pole ilmselgelt mingi kontserdiarvustuse inimene. Oli muusika. Osa oli varem valmis teht ja kanti hoolikalt ette, osa valmis jooksvalt kohapeal. Rahvast oli õudselt vähe. Nüüd läheb jälle tükk aega enne, kui ma olen jälle valmis tundmatute esitajatega tundmatule üritusele minemise eest raha väljakäima.
Kuigi üks Oh My Dub pidi varsti tulema. Aga see ei ole tundmatu. Ma ükskord käisin. Oligi üleni oh my. Soovitan.

Istun arvuti taga ja kuulen kõlaritest kappadi-kappadi-kappadi-kapp. SMS tuleb. Tuleb kapates. Hobustega. Jõuab kohale, jääb kappamine järgi ja telefon teeb piiksu. Kirjutan SMSi vastu ja saadan teele. Kõlaritest kostab kaugenevalt kappadi-kappadi-kappadi-kapp ja kui kappamine lõppeb, ongi sõnum läinud.
Hobused on loomulikult veidi tolmused valged suured loomad lehvivate lakkade ja aurava hingeõhuga. Piiikkade jalgadega tugevad elajad. Vähemalt viis.

Ma mäletan, et Maximas olid müügil mingid täiesti puuvillased ja sellest hoolimata täiesti ilusad trussikud. Peaks vaatama minema. Enne kui kõik nood neetud maxima-inimesed need omale krabavad. Nagu tavaliselt.

Ja sis oli täna vist üks asi nendel minu inimestel kusagil õunapuude all. Idüllilaadne toode. Selle peaks ka üle tšekkama. Vb veiniga. Homme saan lapse suvepuhkuselt tagasi.

IF U NOT FOR SLEEPS WHY U MADE OF WARM?

2011-08-15T03:40:00.009+03:00

Mul oli just issver-kui-äge nädal. Sestvaata, see oli niimoodi. Mingid hullud kutid mõtlesid, et teeks rahvusvahelise suvekooli simulatsiooni- ja mudelmängudest. Ja teeks selle Viljandis. Ja siis ühed teised kutid mõtsid, et maksaks suuremalt jaolt oma taskust mõnede lahedamate inimese hiiiiigelsuure osalemistasu. Järelikult.
Noh ja siis nii läkski. Ma olin veel eile ja hooti täna kah üleni emotsioone täis, sest üleni toredad inimesed ja sooritus ja palju uut tarkust ja nali ja naer.

Lost in translation
Niisiis. Siin ma olen. Arvutil on 20 minutit akut ja ma olen kultuuriakadeemia ees. Ootamas oma rühma pooltteist hollandlast, kes pidid lõunalt tagasi jõudes kaks mu kolmest õllest ära jooma ja nii. Nagu kõik teavad, hollandlased söövad palju ja tihti. Lisaks tekivad neil täiesti seletamatutel seostamata hetkedel ideed, nagu nad ei saaks lissalt näksida või piirduda võileibadega. Ja täpselt sama seletamatutel hetkedel idee, et just seda nad peaksidki tegema. Seega. Just.
Me disainime mängu. Mingi julma nalja mõttes on meid jagatud umbes 7-liikmelisteks gruppideks ja me peame 3 päeva jooksul looma ühe mängu. Ilma, et meil oleks mingeid eeltingimusi või piire või ettekirjutusi. Just niisugune mäng, nagu me ise tahame. Lisaks puudub pooltel meist täielikult mängudisaini kogemus. "Me" tähendab praegu meie gruppi. See on mina, üks natuke vanem täiskasvanud eestlane, üks umbes minuealine eestlane, üks poola-itaallane, üks päris-itaallane, üks hollandlane ja üks poolhollandlanepoolbritt. Seega. Suht äge. Suht väsitav. Mingi tundmatu suurus läheb tõlkes kaduma. Oma peast võõrkeelde tõlkides, ärevusest osa sõnu kaotades. Teiste veidratest aktsentidest tihedat kõnet kuulata püüdes ja enda maailma tõlkides. Ja igasugused kultuurilised erinevused.

Mitte et ma kurdaksin – aga. Mis värk on kohvipausidega konverentsidel ja siukestes kohtades. See on nagu: hommikusöök, loeng, kohvipaus saiakestega, loeng, lõuna, rühmatöö, kohvipaus saiakestega, rühmatöö, õhtusöök, õlu, öö. Ja nii iga päev. Normaalsel tööajal ei ole inimesed iga paari tunni tagant peadpidi kohvikraani all ja iga õhtu veits purjakil. Võinoh minesatea muidugi.
Aga samasjällegi. Kui ma olen oma kabinetist või kodust väljas ja pean päevotsa asjalikku nägu tegema ja (ahastus) mitttte keeegi ei anna mulle tasuta kohvi vahepeal, tundub, nagu mu inimõigusi oleks rikutud. Mulle on kohvi vaja. Ja pause. Ja kohvipause. Saiakestega kusjuures.

Õpi keeli. Mul on tugev tunne, et itaalia keeles on sõnad õpetama ja õppima sama tüvega. Nagu eesti keeleski. Sest itaallased vahetavad sõnad learn ja teach ära koguaeg.

too sexy for my pants

Ja tagasi.
Niimoodi kokkuvõtmise mõttes oli mul ikka nii uskumatult täiesti üleni taevalikult lahe nädal. Tutvusin ja sain headeks sõpradeks mitme väga laheda inimesega. Õppisin jubedalt palju enda kohta, mängude kohta, inimeste kohta, õpetamise ja maailma ja üldsemiljoniasja kohta. Sain korraliku treeningu oma keelemootorile, sest kogu asja ametlik keel oli inglise keel. Mis tähendab, et osa aega räägid eestlastega ka inglise keeles, et igaüks saaks vabalt valitud hetkel vestlusega liituda ja üldse viisakam. Aga lõpupoole oli rohkem lülitusi eesti keele peale tagasi ja ingliskeele peale ja siis uuesti eesti keele peale. Ja nagu sellest vähe oleks, ilmus varsti sinna soome tüdruk, kellega me pidime muidugi saunalaval istudes arutama põhiliselt ingliskeelt kasutades oma emakeelte erinevusi.
Magada sain jube vähe ja kuna ma endale korralikku eelarvet ei koostanud ja lõunad ei olnud hinna sees, läks päris mitu raha mõtlematult mitmele Viljandi restoranile ja pubile. Ja kesklinnast kaugel olevasse hotelli ei lähe ma enam kunagi. Täiesti õudne. Ma ei mõista, kuidas ma sain kaardi pealt välja lugeda, et 1.5 km, kui on üle kolme.

Ma peaksin ingliskeelset blogi ja facebooki ja kõike pidama tegelt. Vajadus selle järele kasvab iga aastaga. Lissalt paratamatu asjade käik. Ja mulle üldse ei meeldi oma välismaalastest sõpradega kontakti kaotada. Ma üleni armastan oma välismaalastest sõpru. Vähemalt selle aja, kui nad mul veel meeles on ja meil millestki rääkida on.
Aga mulle meeldib eesti keeles kirjutada. Üleni mõnus on. Mitte, et mulle ingliskeel ei meeldiks. Üleni lasen sel oma ilusat emakeelt risustada. Aga tervenisti ingliskeelset blogi pidada tundub liiga palju. Kahte paralleelset pidada ka. Oh ni raske ni raske.
Ja näiteks ühe-kahe piiritaguse sõbra pärast tervet oma eestikeelset lugejaskonda oma pooltoore ingliskeelega piinama hakata on ka natuke julm. Vähe imelik ju.

Kõik on mingi versioon millestki muust. Ma kohtan nii vähe uusi inimesi. Peaaegu kahtlustan, et ma olen viimased vähemalt kümme aastat maganud ja loon ise mingite 'päriselt' eksisteerinud inimeste ideede peale uusi karaktereid. Lissalt mitte väga hästi ja originaal paistab välja. Tead küll, nagu vahel on mingite ulmeraamatute ja -filmide sees see iseloodud reaalsuse teema. Miski sellest pole tõeline.
Just kohtasin kolme inimest, kes on mul juba olemasolevate inimeste alternatiivsed versioonid. Austraalia versioon mu ristiemast. Veel üks Marje. Ja veel mõned. Kummaline.
Nagu mu keskkoli geograafia õpetaja oli nii üleni sarnane mu põhikooliaegse eestikeele õpetajaga. Sama pisike, sama hall, sama saamatu. Aga hea süda.
Üldiselt on parem selliste asjade peale mitte väga palju mõelda. Paranoilised inimesed on mumeelest üleni tüütud.

Mis sa arvad, kui veeta nädal aega peaaegu ööpäevaringselt inimestega, kes tegelevad mängude loomisega, kas siis saab palju mänge mängitud?
Tule Taevas Appi, kui palju mänge me mängisime. Organiseeritult ja organiseerimise väliselt. Kui paljusid käitumismustreid me mänguks nimetasime. Kui palju mänge oli meil kõikide muude tegevuste kõrval paralleelselt käimas. Kui paljudes kohtades me mänge ära tundsime. Ja kui palju lihtsamaks ja lõbusamaks niisugune asjadele vaatamise viis seda kõike tegi. Ohh.

Igatahes. Olen ilusti kodus. Homme lähen ilusti tööle. Köögis olid mitmed asjad ilusti kasvama ja karvaseks läinud. Need väljakaevamised on nüüdseks suuremalt jaolt edukalt lõpuni viidud. Pilti ei teinud. Mingeid päris minu inimesi sai kah silmatud ja natuke makarone ühiselt ära söödud. Kass hakkab vaikselt maha rahunema. Hommikupoole ta lissalt kräunus lohutamatult iga natukese aja tagant.
Niiet põhimõtteliselt võib vist tuttu minna.

Telefoniga ikka ei blogiks ju

2011-08-09T09:54:00.004+03:00

They are playing a game.
They are playing at not playing a game.
If I show them I see they are,
I shall break the rules and they will punish me.
I must play their game, of not seeing I see the game.
-R. D. Laing

Näe, mina siin. Yleni iga päev terve nädala mängude suvekoolis. Siin on yleni tore, sest toredad inimesed. Põhiliselt me mängime mänge, mis skruuivad meie mõtlemisega ja teevad meile selgeks, et me oleme võistlusmeelestatud ahnepätsid. Ja siis me teeme ryhmatööd. Hollandlased on jätkuvalt yleni khuul rahvas. Ekstralisaboonusena on siin terve kari ägedaid psyhholooge ja fun fun fun.

Hotell imeb ja ilm on vihmane.

Leiutasime kultuuridevahelise suhtlemise mängu yksõhtu õllejoomise kõrvale. Point on rääkida tõsisel ilmel lugusid oma kultuurist ja valetada igal võimalusel. Loomulikult kõik merineitsid eesti veekogudes on naissoost. ja kõik rumeenlased on poole aja veredieedil.

Muidu on kõik hästi. Kallid ja musid.

Kui sa siis tuled, üks mõte mul too.

2011-08-04T20:30:00.008+03:00

Mh. Noh. Kurat ja Põrgu ja kõiksee.

Tubli Murca on tubli. Tervelt neli päeva juba tööl. Lisaks ilusatele töötingimustele ja igatiootustele vastavale vastutuse koormusele (mis on üleni kena) on mul õudsed kohanemisraskused (mis on üleni kaugel kenast). Mitte töökohaga vaid töötamisega üldse. Tegin endale kohe esimesel päeval reegli, et tööd koju ei too. Sest ma saan töö juures olla nii palju kui ma tahan ja kui mul on rohkem tööd, võin lihtsalt rohkem kohapeal olla. Kuidagi tekkis tunne, et tööKoht võiks kaasa tuua kodu kasutamise puhkamiseks. Esimesed kaks päeva veel sain nii, et tulin töölt ja elasin oma elu. Nii kauaks seda nalja siis jätkuski. Tulen koju ja olen üleni töömõtteid täis ja sugugi rahu ei saa.
Alguses ma mõtsin, et kõige väsitavam on vahemälu kurnamine. Hankisin endale välise mäluseadme. Ehk tilluke tagataskumärkmik, mille ma võtan välja ja panen asjad kirja. Kes mida ütles, mida kavatseb, kus miski asub ja mida mis ajaks minult oodatakse. Kui see on kirjas, ei pea see olema meeles. Töölt ära tulen, jätan märkmiku sinna laua peale, koju ei too.
Ei aita. Ma ikka tulen koju ja koostan loetelusid tegemata asjadest ja koostan plaane ja.
Teine mõte on teha pikem kojutuleku rituaal. Mitte kihutada jalgrattaga mäest alla ja järsku koju jõudes kohe oodata, et rahu haaraks. Vaid näiteks kõndida. Pirol väike õllekene võtta ja hingamisharjutused ja armastatud inimesed ja naer. Peab proovima ükspäev.
Või siis trenn. Mingi tunniajane rõvedalt kurnav asi, mille järel on enda iseseisev riietamine ka silmapaistvalt kõrgel tasemel mõttetegevus.
Homme proovin mõlemat. Mingis järjestuses.

Jajah. Tean tean. Mina ka tahtsin ükspäev facebookis mingi ärahellitatud hellikuga möliseda, et see koguaeg vingub. Alguses vingub, et tööd ei ole. Pärast vingub, et tööd on.

Ja vingub edasi... sellega on ju veel see ka, et kui vähemalt pool minu tööst on inimestega suhtlemine ja siis pole ühtegi inimest majas ja siis ma muudkui otsin ja helistan ja emailin. Ja siis, kui need inimesed otsast välja hakkavad ilmuma, on igaühel neist mulle lademetes ülesandeid. Mida rohkem ma teen, seda rohkem on mul teha.

Lapse sünnipäev läks umbes niimoodi, et ma võtsin suuuurelt plaani teha kõik toidu võimalikult algusest peale ise. Mis viis minu ajaplaneerimise juures muidugi selleni, et ma veel külaliste saabumise ajal tormasin köögi ja õue vahel ja käsutasin kõiki inimesi enda ümber mind aitama. Õnneks on mul palju inimesi ümber. Igatahes siis oligi kartulisalat, hapukooresse kastetavad pulkadeks võetud kurkjaporgand, kolmekihiline mustsõstra-banaanitort ja viineripirukad. Ja trühvlikommid. Viimaste jaoks tegin ainult niipalju, et ostsin koostisosad, printisin retsepti ja käsutasin teisi.
Meelelahutusprogrammi kuulusid bassein (Aotähelt laenatud), mullimasin (Kajalt laenatud), interaktiivne leiutajaga limonaadimasin (Aivilt laenatud) ja muru peal võib paljajalu ka joosta (Joalatelt laenatud).
Niiet lõppudelõpuks läks üleni korda. Külalised tulid. Kingitused tulid. Laps oli rõõmus ja mina olin täiesti üleni väsinud pärast. Seega jei.

Nägin oma perearsti korraks ükspäev. Mingi veinitamine ja nii. Kuulas tähelepanelikult mu käekäigu ja perekonnaseisu üle ja siis hakkas mulle rääkima, kuidas ma pean veel lapsi saama. Kaebasin oma emmele pärast kõik ära. See arvas, et ma peaks veel lapsi saama. Ja see on, vaata, juba uus juhtum. Eelmine kord, kui ma sel teemal jahusin, olid need lasteaiakasvatajad, kes arvasid, et ma peaks veel lapsi saama.
Maisaaaru. Nagu mul muud teha poleks.

Üks siiamaaani peaaegu igapäevast kasutust leidvatest minusünnipäeva kingitustest (lisaks kohvile ja moosile ja ehetele muidugi) oli Mari Pokineni plaat. Ma kindlasti olen juba varem ka šeerinud. Täiesti suremahakuimõnus.Üleni kultuuriakadeemia kohe esimesest taktist ka, onju. Just see sundimatu häälekasutus.
//Video on mingi suvaline slaidiesitlus jälle, ma vabandan.

And just in case you're wondering, I'm not a monster.

2011-07-29T11:36:00.001+03:00

Ma nägin Tanel Padarit unes. Tal oli üleni liiga palju edvistavaid üle-kostümeerivaid ülemeelikuid tüdrukuid ümber ja siis ta lõi hoopis mulle külge. Niimoodi cheesy'lt. Ja lapsikute naljadega. Kusjuures mina olin sel ajal umbes nagu ma selle une jaoks magama läksin. Laiguti päiksest põlenud, värvimata silmadega ja väljakasvanud soenguga, kuhu ma polnud viitsinud pärast eelmist pesu vaha panna, mis on selle lõikuse juures ilmselgelt kuritegelik. Ja mulle tundus kõik pidevalt üleni naljakas ja naeruväärne. Sellest hoolimata. Seal ta oli. Täiesti varjamatult minuga flirtimas.
Aga siis vahepeal oli ta kujumuutja ja loomulikult sellega seoses aegajalt alasti. Millele nüüd mõeldes meenus mulle, et ma olin ju esmaspäeval linnast ära ja True Blood ju ometigi!

Mis Rock Rampi puutub, siis seal oli tore. Kuigi eks ma alguses ikka vingusin. Näiteks kusagil poole reede pealt, pärast juba umbes kolmandalt võõralt sõbraliku pöördumise peale segaduses tõrjuva pilgu saamist, leidsin ma, et konverentsidel on ka inimesed avatumad kui sellel neetud festivalil. Õhtu poole olid kõik avatud. Sest alkohol. Aga osaliselt selle pärast ka, et inimesed soojenevad üles erineva kiirusega ja lõpuks ikkagi.
Esinejatest mai viitsi eriti kirjutada. Ega siis rokkfestidel esinejate pärast ei käida. Päevased esinejad on selle poolest toredamad, et nad peavad päriselt ka vaeva nägema laval, et keegi neid üldse kuulaks. Võiks ju heki varjus magada oopis. Birgiti pool rummi juua. Järves olla.
Vinni Puhh ajab mul jätkuvalt südame pahaks. Mitte nad ise, sest nad ise peavad (minu maailmapildi säilitamiseks vähemalt) olema üleni satiir. Aga nende publik. Mõju massidele. Sest pool kirsimäe platsi on üleni massid. Aga Kosmikud seevastu on jätkuvalt maaaagiline.
Alkoennetuse putkast sai kleepse. Ühed olid niisugused tiibadega, keskel tekst "Sõidan kaine peaga." Tiibadega, saad sa aru. Nagu ülaselja tätokad või tikandid motikameeste tagidel. Mulle tuli kohe meelde, et 'why drink and drive when you can smoke and fly' ja et need reklaami-inimesed on ikka humoorikad tõprad küll (vaata ka: Lõunakeskuse buss nr 69 ja kaubamaja reklaamplakat valget vahtu pritsivast pifist tekstiga 'Lõpeta stiilselt').
Panin ühe suurema tiibadega kleepsu endale selja peale ja üsna varsti tuli minu juurde võõras õlletopsiga mees ja ütles kuldsed sõnad: kas sa minul ka sõidad?
Üldiselt olen ma selles vanuses (välimuses?), et omaalgatuslikult pöörduvad minu poole mehed nende kolmekümnendates. Lahutus ja kaks väikest last. Taanduv juuksepiir ja võimetus rätsepistes istuda.
Ahjaa. Tanel Padar on nii ilus mees. Tegelt ka. Tavaliselt nad lähevad kiiresti hukka. Paksuks või karvaseks või väljapoole paistvalt narkomaaniks. Need laval kitarriga kõva kisa tegevad mehed, kellest Kroonikas ka teinekord. Aga mitte Tanel, tema on ikka veel üleni nummikas, kuigi juba päris kaua olemas ja omg-nii-kuulus. Hääl on tal ka üleni seks. Tema muusika peale mul ei tõuse ja isegi kui Aapo talle teinekord sõnu kirjutab, on need kuidagi simmani-maigulised enamasti. Võib-olla peavadki, maitea. Aga nii ilus mees, saad sa aru.

Haapsalu. Tegelt pidin ma sinna oma lapsega ära minema juba kohe pärast lõpetamist. Aga siis läks kõik paigast ära järsku. Niiet käisime siis nüüd. Ja tead kui ilus ja hea. Tõeline lasteraamatu linn. Pisikesed kitsad tänavad ja meri on konkreetselt igal pool. Mis teeb muidugi orienteerumise ropp-keeruliseks. Nii palju erinevat sorti liblikaid ja värvilisi putu-mutukaid ja lilli.
Saime kahepeale ühe igatpidi koliseva nagiseva jalgratta ja tegime sellega linna peal tiire. Külastasime kõiki tee peale jäävaid mänguväljakuid. Natuke ujusime. Vaatasime merd ja purskkaeve ja inimesi. Mina lugesin kohutavalt palju. Esialgne idee oli, et kui meil ole arvutit ega telekat, kukub laps ka lõpuks lugema, aga kussa sellega. Ju siis ei ole veel aeg. Mul oli kaasas poolikud Palahniuk ja Gaiman ja üks alustamata Palahniuk. Nüüd on need kõik läbi loetud ja nii hea. Mul on juba rehkendus sassis, mitu semestrit ma olen mõelnud, et tahaks hoopis kusagile ära ja lissalt hommikust õhtuni ohjeldamatult lugeda ja lugeda. Tead, see ongi umbes nii hea, kui ma ette kujutasin.

Turistilõksudest ka. Sest kindlasti on seal terve ports inimesi, kes kunagi puhkusele ei lähe või käivad ainult aeg-ajalt oma sugulaste suvilas kusagil pärapees või lissalt keset mingit riigimetsa puid jõllitamas, sest turistilõksud on ju väkkväkk. Haapsalu on üks sellistest turistikohtadest ja luba ma räägin, miks see on hoopis hea.
Igal pool on kohvikud. Suured ja väikesed. Avarad ja hubased. Need on lissalt igal pool. Ma ei pea kõndima pool kilomeetrit lähima kaubamajani, et jäätist või juua või pissile saada. Ma olen siinsamas tänavanurgal oodatud. Tegelikult olen ma igal pool oodatud. Pisikestes poekestes ja käsitööhoovides ja. Ma ei sega oma tulekuga kellegi elu või toimetusi, sest minu suvituse mõnusaks ja mugavaks tegemine ongi nende töö. Ja ma ei pea kartma, et ma valesti lähen, sest kuhu mul pole mõeldud sattuda, ma ei saagi minna. Kui kõik kohad on ekslevaid hajameelseid turiste täis, on neile sobimatud kohad lukus või peidus. Kui kõik kohad on ekslevaid hajameelseid turiste täis, on kõik harjunud teed juhatama või nõu andma või abi pakkuma. Igal pool on sildid ja juhendid ja infotahvlid neljas keeles. Lisaks on inimesed üleni tšill. Pooled selle pärast, et nad on teenindav personal ja see on nende töö. Pooled selle pärast, et nad on puhkusel ja neil on kõik hästi ja lõputult aega ja huvi. Kui see väike linnake ei oleks tehtud usskumatult paljusid suvitajaid vastu võtma, poleks seal seda tõenäoliselt kõige lahedamat mänguväljakut, mida ma Eestis näinud olen. Või kõiki neid lilli ja purskkaeve ja teeradasid ja veepealseid katusealuseid. Ja need teevad kõik selle linna nii üleni mõõõõnusaks. Lissalt vänta oma nagisevat jalgratast, naerata inimestele ja majadele ja lase vilet.
Nii. Ja nüüd lõplik loetelu vingatustest:

kõik maksab. Juba tasulised wd-d oleksid meid pankrotti ajanud ja Ilona imedemaad vaatasime üle aia, sest kui nelja päeva toitlustamise eelarve on 20 eurot, ei ole viimasel päeval kümnekat enam välja käia.
millegipärast tundub, et turistide lapsed on sagedamini lärmakad ebaviisakad jonnis. Siis tahaks nende vanemaid lüüa.

Mh. midagi oli veel, aga ei tule enam meelde.

Lähipäevade kaks suuremat plaani.
Esimene on organiseerida oma lapsele sünnipäevapidu. See tähendab muuhulgas, et ma pean kokku vedama piisavalt ägedaid atraktsioone, et pidu oleks vähemalt sama äge kui mõnes ülehinnatud sünnipäevamajas. Veel tähendab see, et ma pean ostma tooraineid ja kokku keerama suuuure koguse kartulisalatit, banaanitordi ja mingeid tipitavaid asju. Vanaema lubas asju anda, peab sealt läbi käima. Bassein on esialgu kusagil Ihastes. Batuudi osas peaks helistama. Limonaadimasina kohta peab ka üle uurima, pidin ma sellele midagi ostma või misse. Mullimasinat peab küsima ja sellele sisu ostma. Mingitele külalistele peab võibolla üle helistama. Mingi eelarve peab kokku panema. Kusagilt peab kaasfinantseeringut sebima. Kusagilt peab aega näppama. Last peab tänulikuks koolitama. Lapsed ei ole vaikimisi tänulikud. Õnneks on see treenitav.
Teine suurplaan on homse täika jaoks värke meisterdada ja kuivatada värvida küpsetada. Sest laps tahtis täikale minna. Muuhulgas võiksin ma ise ka midagi teha. Mõned kõrvarõngad ära parandada ja oma suvekleitide kollektsioonis inventuuri teha. Kusagilt peab vist värve ka ostma ja võibolla tuleb savist puudus. Ja mis värk seal regamisega on ja üldsegi.

Nii. Ja nüüd kuula raadiot, sest mina soovitasin.

Hmm. Peaks siis vist raamatud kokku tagasi viima ja uued võtma.

the summer is crazy

2011-07-25T06:19:00.000+03:00

Käisin Viljandis. Viljandi tore. Muidu on kõik hästi.

Oota, ma käin korra veel merd vaatamas ka ära ja siis.

Moon of my life

2011-07-15T02:06:00.001+03:00

Minu muusikakaust. Saad sa aru, see oli mul aastate pikkuse kogumise tulemus. Mul oli seesama muusikakaust juba eelmise välise ketta peal ja sellest ajast peale muudkui täienenud. Mul oli seal kõiksuguseid asju. Isegi neid asju, mida enam kellelgi või kusagil pole. Ma üleni arrrmastasin oma muusikakausta. Sest seal oli noh... muusika. Minu muusika. Ma tundsin seda kausta üleni, see lähenes kogu aeg täiusele. Ma sain sealt vasaku käega une pealt ka kokku panna playlisti igaks sündmuseks ja tegevuseks. Seal olid asjad, mida mina tahan kuulata ja mis mulle meeldivad ja meeleolu teevad. Aastate jooksul kogutud sisu, mõistad sa. Kõik läinud. Lissalt. Puff.

Eile avastasin 10 minutit enne kaheksat, et ma tegelt parema tahtmise juures jõuaksin küll kesklinna sellesse poodi, kus võibolla on roosat juuksevärvi. Jõudsin. 2 minutit enne sulgemist. Väga terve ja tasakaaluka inimese kombel hingeldava ja õhetavana kaasas kummalised erisoovid. Neil ei olnud. Ma küsisin.
Täna avastasin 20 minutit enne toidupoe sulgemist, et elamise ainus raseerimisvaht läks Tallinna elama ja peaks uue ostma. Aga kohe. Enne kui hilja.
Maitea, miks sul oli vaja seda teada.

Ma ei ole mitu päeva kohvi joonud. Ükspäev jõin mingi kummalise meeleolu ajendil musta kohvi. Võib-olla on asi selles, et mul on head kohvi, aga poldki kõige kohutavam. Tavaliselt ma ei julge isegi küljega läheneda kohvile, mille maitse pole üleni ära maskeeritud erinevate värkide poolt. Aga maailm vajab avardamist. Avardumist? Avarakstegemist ja -saamist.

See on, vaata, nagu selle reisimisega. Et kui vahepeal kodumaalt välja saad, näed, et igal pool on huvitavaid ja lahedaid asju ja inimesi. Aga kui kaua ühes riigis elada, tuleb siuke rassismilaadne sallimatus peale. Need inimesed seal teiselpool piiri on ikka päris kentsakad. Siis elad kaua ühes linnas ja vaikselt hakkab tunduma, et see Tallinna rahvas on ikka vähe teistsugused. Kuni selleni, et ausõna, Supilinna inimesed on puhta imelikud ja need meie maja kõrvaltrepikoja inimesed on teada kahtlased.
Nagu ringide kaupa järjest väiksemaks. Mida kauem ühe koha peal oled. Selle pärast tuleb ringi käia. Oma ringidest väljas käia. Või vähemalt endale aru anda, et koha peal passimine tekitab kallutatud taju kaugemast ümbusest. Võinoh, eks see on kallutatud niikuinii, selles nagu taju mõte ongi, aga siis nagu ühes kindlas suunas. Konkreetses sallimatuse kaares.

Tead, miks hiidlased kunagi üle 5 kana korraga ei pea? - Siblivad, raisad, saare laiali.

Oot ma teen kohvi.

Üks niisugune kruus oli, mille voolija oli huumori ja/või müügiedu mõttes mitmest kohast lömmi vajutanud. Kruus oli ilusti ära glasuuritud ja pidas vedelikke sees, sangaga ja puha. Ühe sellise peale oli mingi eriti tabav Niagra joa kohta asi kirjutatud. Teise peale oli kirjutatud 'I love you with all your faults.'
Tookord, kui mul selline juba vaibuv migreen oli ja ma juba ettevaatlikult enamvähem püstasendis olin ja teed jõin, oli see tass. Tee oli taimetee ja ilma suhkruta. Tundus kuidagi kohane. Sest ma olen nii haige nii haige ja õnnetu ja joon kogu selles traagikas ja enesehaletsuses ilma suhkruta (mmõru) teed. Sest elu polegi magus. Või minaeitea. Võibolla hoopis selle pärast, et mingid teepeded alati räägivad ilma suhkruta teest.
Vaatasin tassile peale ja otsustasin tema väidet tee kohta rakendada. Kallis ilma suhkruta kahtlane taimetee, ma armastan sind koos kõigi su vigadega. Päris hea tee oli. Ja sis. Siis käis klõps ära.
See on mingi sallivusee või avatuse või oma maailma avardamise teema. Niimoodi teha. Lubada endale ja millelegi, et võtad ta koos kõigi tema vigadega. Nagu mingi uus lahtiütlemise tase. Niisugune vabadus tuleb kohe peale. Muidu on alati, et peab olema Täpselt See Õige ja veatu ja suurepärane, sest muidu ei tööta. Aga ei pea. Võib koos vigadega ka. Üheskoos vigadeega. Mitte vigadest eraldi, mitte vigu ignoreerides või eitades, mitte neid ette heites või muuta püüdes. Vaid lihtsalt nendega koos. Nii ilus.

Umbes siis ma hakkasin (neetud migreeni ja tee teraapia, eksole) tähele panema inimeste jutus neid kohti, kus nad räägivad oma armastatutest ja nende vigadest. Näiteks kuidas naine võib öelda naerdes, hellusega silmis, et tema mehega on täiesti võimatu koos elada.

Vahel on mul tunne, et kasvamine pole asjade oskuste ideede arusaamade juurdesaamine vaid nendest lahti saamine. Kusagilt korjavad kõik inimesed uskumatult palju komplekse üles (puberteet?) ja edasine arenemine on lissaalt nendest ühekaupa vabanemine.
Näiteks juuksed. Nii paljudele naistele teeks head üks juustest lahti ütlemise episood. Sest nad on muidu üleliigselt klammerdunud neisse. Sinu juuksed ei ole sina. Sinu välimus ei ole sina. Su juuksed ei tee sinust naist, armukest, ema. Sul ei ole juukseid vaja. Tegelikult.
Või mis iganes teine tarbetu kinnismõte.

Vahel on mul tunne, et ma olen taandarenguga. Okei-okei, taand- vist viitab taganevale arengule. Aeglase arenguga. Viivitatud küpsemisega. Sest hullult tihti juhtub, et ma jagan mingi matsu jälle välja maailma kohta ja siis saan järsku aru, et seda sama asja on juba aastaid mulle üritanud öelda mitmed mu Õpetajad, raamatud, filmid, olukorrad. Siis imestan, kuidas ometi mul nii kaua läks.
Või siis näiteks need eksistensiaalsed eneseotsimise küsimused, mis takistavad inimestel kõrgharidust saamast. Ja mõnel keskharidust. Vaata, on selliseid. Peatuvad keset kooliskäimist ja hakkavad ringi vaatama ja igasuguseid rumalusi küsima.
"Kuhu see mind viib? Milleks mulle kõik see? Mida see tähendab? Kes ma olen? Kuhu ma jõuda tahan? Mida kogu sellest jamast mulle päriselt vaja on? Aga kõik need teised miljonid alternatiivsed teekonnad? Ja üldsegi, kas sellist haridussüsteemi me tahtsimegi? Mida ma selle paberiga teen? Milleks üldsegi just niisugune õppekava?"
Niimoodi keset kahtlusi ja lõputuid sisemonolooge ei lähegi järgmine hommik kooli. Küsimusi poleks hakanud esitama, oleks võibolla lõpuni käinud.
Ma ei tulnud selle pealegi, et niisugusi rumalusi küsida. Ilusti sõnakuulelikult ja alandlikult. Pole ma veel selles eas, et nii suurtest asjadest mõelda.

Normaalsuspunktid.
Vaata, me anname meestele punkte. Mitme telje peal. Mõned on niisugused puhtad näitajad. Näiteks pikkus või vanus. Segamata ja selged. Otse mõõdetavad. Teised on niisugused kombineeritud. Näiteks huumorimeele sees võib olla suur lugemus ja head lingvistilised võimed ja võibolla mingi imetabane sotsiaalse olukorra tunnetus. Normaalsus on kombineeritud mingist sageli esinevast kogemuste komplektist ja vaimsest tasakaalust. Kindlasti veel millestki. Keskoolis käinud olemine on oluliselt normaalsem kui koduõpe näiteks. Normaalne on hea (ei hakka praegu mingit hipikunstniku juttu ajama).
Just ükspäev mõtsin, kui palju normaalsuspunkte annab juurde näitaja 'on käinud sõjaväes.' Mõtle natuke. Onju.

Tahaks teha ühte õpetamisega seotud pointi ja selle käigus luua paralleel seksiga, aga õpetajad (nagu ka vanemad, vanavanemad ja inimesed üle 30. eluaasta) ei seksi.
Point ise on üleni põimitud lausega ühe õppematerjali sissejuhatusest. "You are here to learn, not to be taught." (Sa oled siin, et õppida, mitte õpetatud saada.)
Onju.

Ahjaa. Ma ei oska ju hispaania keelt ka. Ehk siis see igipõline teema, et mulle meeldib laulu kuulata, aga ma ei taha selle võõra inimese muresid minu mõttelõnga segama. Seega on vaja muusikat, mille sõnadest ma aru ei saa. Enne oli prantsuse ja vene. Aga kuna ma olen kõik kaotanud ja pean otsast algama (traagiline ohe), võib juba samahästi midagi uut ka avastada.

Mõned siin muidugi käivad ja usuvad siiralt, et ma õpin varsti vene keele ära. Venekeelseid unenägusid ma juba näen.

Game of Trones. Hea sari. Kõrgelt sõltuvusttekitav ja väikelapsevaenulikult graafiline. Üks hooaeg aint ongi. Tervet suve ei võta ära.

God wouldn't have given you maracas if He didn't want you to shake 'em

2011-07-09T20:28:00.001+03:00

[Kumm oli müstiliselt tühjaks läinud ja ma pidin Annelinnast koju kõndima.

Rüüpasin kohvikest koogikesega, mõtlesin omi mõtteid

ja tegin üliliigahipstereid pilte sellest kõigest.]

Nii. Blogib.

Istuvad koos mitu täiskasvanud meest, libistavad õlut, kiitlevad oma elumees olemisega ja räägivad uhkelt, kuidas nemad küll kunagi suureks ei saa ja alati poisikesteks jäävad. Mulle tuleb kohe meelde see rahvapärimus, et kui noorel koeral varakult munad maha võtta, arvab see ka kõrge vanaduseni, et ta on alles kutsikas. Niimoodi võttes tundub ju natuke imelik oma vehkida oma võimetusega (või soovimatusega) küpseda.

Lugesin Internetist (see võis mingi kyydiga.ee näiteks olla) hääletaja meelespead. Mõtlesin, et tore ju, kui inimesele jagatakse näpunäiteid, kuidas hääletamisel käituda ja olla. Aga siis, minu üllatuseks, olid seal niisugused nõuanded, mida mina küll inimestele ei annaks. Või õigemini, kui ma nende nõuannete peale tuleks, siis ma ainult nendega küll ei piirduks. Põhimõtteliselt eeldavad need, et iga autojuht on potensiaalne sarimõrvar-vägistaja-peletis.
Teata oma lähedastele, kui auto peale saad. Saada neile auto numbrimärk ja mark ja värvus ja kirjeldus. Tee seda autojuhi nähes. Teata oma lähedastele, kui oled tervelt kohale jõudnud. Ole üleni maksimaalselt ettevaatlik ja täiega pipar ja üleni kahtlustav.
Mitte sõnagi sellest, et küsi suitsetamiseks luba. Või ära ava pakiruumi ilma autojuhi nõusolekuta. Pea meeles, et tema teeb sulle teenet. Et tal on tõenäoliselt kiire, seega pole mõtet peatunud auto juurde loivata, ikka hops-hops. Tagaistmel vedelev poolik viin ei ole sinu jaoks. Autojuht võib su suvalisel kohal maha panna ja sa pead selleks valmis olema. Tee ääres läheb tõenäoliselt terve igavik, võta veepudel kaasa. Kui seal on palju hääletajaid, asu seisma nende rivi lõppu, mitte esimese hääletaja nina alla. Lase muusikal olla ja ära näpi ilma loata võõra inimese raadiot. Ära ürita sõitvast autost välja hüpata (keegi rääkis mingit lugu mingitest lastest, kes seda tegid ja pärast olid pead ja luud kõik puru).
Einoh, muidugi võib su autojuht olla rõve peletis. Tõenäolisem on siiski, et ta on lissalt üks tavaline inimene ja sa oled talle üleni tänulik, et ta sind sõidutab.

Keegi võiks teha hoopis nõuanded hääletaja üleskorjajale. Sest tema võtab ka ju riske. Tal on, eksole, asju ajada. Ega ta niisama mööda maanteed ei vura. Kohti, kus olla, inimesi, kes teda ootavad. Tõenäoliselt on see tema perekonna auto, millega sõidutatakse lapsi kooli. Või tööauto, mida peab hoidma ja mis pole naljategemiseks. Auto ise on tihedalt täis isiklikke väärtuslikke asju – dokumendid, raha, mobiiltelefonid. Samal ajal, kui tee ääres seisev töllakas pole millegagi seotud, kusagil kinni, mingite kohustusega, aega vabalt käes. Anonüümne ja puutumatu potensiaalne kaabakas. Või sarimõrvar-vägistaja-peletis. Mõtle, kui hirmus. Ja niisuguse pead sa laskma oma isiklikku ruumi, oma isiklike asjade keskele. Võiks ju olla mingeid julgustavaid nõuandeid ja ettevaatusabinõusid. Et vähem hirmus oleks.

Oot, kes siin vahepeal nagu poolest saadik vingus, et mittttte kui midagi pole toimunud. Careful what you wish for. Toimumised.

Niisiis. Migreen. For no apparent reason. Kusjuures täiskomplekt, sisaldades konkreetset virvendamist ja poole nägemisvälja hämardumist, tapvat peavalu silmade taga ja meelekohtades ja umbes viie meetri raadiuses ümber pea, tahtmine kassile kallale minna ja igale küsimusele maksimaalse mürgisusega vastata. Ja sesmõttes, et kui ma räägin peavalu, siis see ei ole see, mida võib samahästi tõlgendada tüdimuse või naiseliku ettekäändena seksimise asemel raamatut lugeda. Miski, millest saab mõtteid eemale juhtida. Ma mõtlen niisugust peavalu, mis on nii valus, et pisarad tulevad silma ja ühtegi mõistliku mõtet või kujutluspilti või undki selle kõrvale ei mahu. Kirsiks tordi peal veel iiveldus ja üks oksendamise episood.
Vaibumine võtab ka umbes pool ööpäeva aega. Pool ööpäeva, mille jooksul ei ole hea teha äkilisi liigutusi, kummarduda ega valjusid asju kuulda. Sest siis äsab jälle. Vanade aegade mälestuseks. Silmade taha.

Niisiis. Päiksepõletus. Ja ma hommikul arvasin, et võibolla otsast natunatukene ähvardav põiepõletikulaadne toode on mu maailma lõpp. Natukeseks randa. Natukeseks merd vaatama ja naisi ja nii. Ilusti vaheldumisi kõhuli ja selili ja koguaeg silmas pidades, et küll keha märku annab, kui liiga kuum on ja aeg varju minna. Üldsegi mitte kaua, sest rannas hakkab kiiresti igav ja kõht läheb tühjaks ja targematki teha. Ja siis. Koju tagasi jõudes. Mul on päiksepõletus. Täpselt selle kujuga, mis viitab, et ma sain selle viimase 15 minuti jooksul, kui ma vasakul küljel olin. Alaselg, parem külg, parem kannikas ja üldse kõik kannikad ja reied ja sääred. Umbes ilusate trussikute värvi punased ja tulikuumad ja valus.
Neiu apteegileti taga tegi minestamise häält, kui talle oma seisundit esitlesin. Selline õrn õhku ahmiv hele 'aaah!'
Nojah misseal ikka. Pantenol ja niisked rätikud ja kõhuli magamine.

Füüsiliste piinade juures on tore see, et ma tean faktina, et need lõppevad. Päevade või äärmisel juhul nädalate küsimus ja mul pole sellest midagi järel. Haavad paranevad ära, nahk paraneb ära, valud lähevad üle. Kõik saab korda ja märkigi ei pruugi jääda.
Aga kui hing on haige, ei veena mingi jõuga, et see läheb üle. Et sellest midagi järele ei jää. Siis on täpselt selline tunne, et nüüd saabki alati nii sitt olema. Üldse ei usu, et ära paraneb. Sest iga hingevalu on uus ja seal ei ole kogemust, et eelmistel kordadel on üle läinud, läheb seekord ka. Ja nii edasi. Tead küll.
Ei, ega mai mõelnudki sellega kusagile jõuda.

Tead, mis peol ma käisin? Alguses oli see niisugune tavaline mingite abiturientide võrgutamine, et nad astuksid mingisse ülikooli. Tasuta alkoholivaba tervitusjook ja üliaktiivne barbiroosa õhtujuht ja snäkilaud ja piiiiinlikud tutvumismängud. Vahepeal oli väidetavalt mingi ip-op esineja ja diskor, aga selle me asendasime sujuvalt jalutuskäiguga vanalinnas.
Aga pärast. Kui see lapsukeste meelitamise värk läbi sai. Kujutad sa ette. Kuuba. Nad panid käima just niisugused puusadele hakkavad Ladina-Ameerika rütmid, tegid üliseltskondliku kiirtantsutunni paaride vahetamise ja erinevate trikkide õppimisega üleni võluva tantsuõpetajaga seejuures ja siis me tantsisime. Kuigi osa aega olin ma lissalt platsi kõrval, tegin suuuuuri silmi ja üleni Baby filmist Dirty Dancing. "Where they learn to do that?"
Videoillustratsioon. Umbes midagi sellist.
Sesmõttes, et flirt on üle toa kellelegi paljutähenduslikult naeratamine. Või joogi väljategemine. Naerdes tema käsivarre või põlve kerge puudutamine. Aga. Oma puusade surumine partneri omade vastu ja siis nende ühiselt keerutamine või põlvest kõverdatud jalad vaheliti ja kerged vaevuaimatavad nõksatused koos kätega mööda keha ringi libistamisega – mina ütleks küll selle kohta eelmäng.
Ma arvan, et ma oleks suht ükskõikseks jäänud, kui seal oleks (teeme nüüd tantsupõrandale natuke ruumi) professionaalsed kinnimakstud piitspeenikesed päris võistlustantsijad oma ülelakutud soengute ja viisteist aastat vanade sätendavate esinemiskostüümiga. Polnud. Olid tavalised inimesed küll lühikeste seelikute ja kontsadega, aga igasuguste pikkuste ja kehaehitusega tegemas nauditavat vaatepilti, sest nad saavad. tahavad. Neile meeldib. Nad on sellised.
Ok, teeb siis reklaami ka. Tallinlased on kindlasti kõik üleni 'ah, seda kohta teavad kõik.'

Ma pildistan päris palju. Ma natuke mõtsin, et võiks rohkem vehkida nende piltidega, mis ma ise iga päev teen. Sest kõik ei mahu sinna pildiblogisse ära. Kuigi, võimalik, et ma kasvan sellest välja ja jätkan nummide kiisude ja muu netist saadava pahnaga.

Iga kord, kui ma Tallinnast tagasi tulen, on mul oma kodu vaadates kerge kultuurišokk. Tõmban ninaga ja mõtlen mõningase õõvastusega 'kes elab niimoodi?' Siis tuleb paar päeva niisugust koristamist, mis läheb sinna peseks-või-sokke prokrastineerimise põhjalikkusega samasse kategooriasse. Vann ja kraaninupud ja veekeetja jäid täna näiteks ette. Lapse voodist panin ka kõik asjad pessu.
Aga siis ma paari päevaga harjun ära ja siin on ikka ülimalt muhe ja kodune ja akent võib ju lahti teha.

Söögiisu ei olnud, jätsin toidu ostmata lissalt. Isegi kohviisu polnud. Nüüd lugesin natuke kõhupeki kohta mitmest kohast (ei viitsi linke, guugelda ise) ja tuli ilge juurviljade ja seemnesepiku isu. Lisaks mulle meeldis, et wikipedia ütles, et kõhulihaste harjutused ei võta tegelt kõhupekki ära. Kõhulihaste harjutused ongi lollid. Kõik teavad. Ja see siin ei ole üldse minu anoreksia esimesed ilmingud, kus ma hakkan oma S riidesuuruse ja alakaalulisuse piiril kõikuva kehamassiindeksi juurde kompleksidega naise juttu ajama. See on siin üldhariv jutt. Kõigil on kõhupekk.

Üle kolme lehekülje ikka ei kirjutaks ju.

Armastus Liidab Meid Oma Piiritusse

2011-07-02T21:37:00.000+03:00

Kuum on.

Misasja? Et ma peaks oma suvest jooksvalt blogima vä? Aga mul ei ole midagi blogitavat juhtunudki. Ma lissalt päevadläbi sõidan rattaga ja käin öödläbi alasti ujumas ja joon Toomemäel ilusate inimestega veine ja teen armastust ja muutun päikese käes natukesekaupa heleroosast ja sinkjasvalgest peaaegu et juba nahavärvi. Kuulan Asteroid Galaxy Touri ja mõtlen, et peaks Justamendi plaate kusagilt ilma rahata leidma. Pildistan igasuguseid asju. Loen ulmet. Magan palju ja reisin häälega ühest kohast teise. Kannan kogu aeg maikasid, sest päikesest suudeldud õlanukid on niiiilus.

Muud midagi

the thinker of tender thoughts

2011-06-28T13:31:00.001+03:00

Kirjutasin öösel joobelaadses seisundis umbes ajal, kui 'ikka veel valge' oli asendunud 'juba valge'-ga, mingeid asju.

Lubadustest ja naiivsusest.
Mul on näiteks nii. Keegi räägib minu kuuldes mingist oma plaanist. Mingist tulevikku kavatsetud tegevusest, mis võiks mullegi rõõmu teha või huvi pakkuda. Tal on mingi hea mõte, mida ta tahaks teoks teha ja ta on täiesti teadlik, et see läheb mulle ka korda. Siis minuga juhtub see, et ma arvan, et ta mõtleb seda tõsiselt. Et ta nagu lubab mulle. Sest ta ju teab, et ma seda tahan ja ta teab, et ma seda planeeritsemist kuulen. Ja sest ta ei ole sinnajuurde igaks kolmandaks sõnaks öelnud võibolla, kunagi, eksvaatab, vist, äkki, juhulkui, minesatea... Tavaliselt ju kindlas kõneviisis tuleviku kohta käivad asjad, mis puudutavad rohkem kui ühte isikut, töötavad nagu lubadused või kokkulepped.
Ja siis vahel selgub, et see inimene ei mõelnudki seda nii. Ta niisama heietas. Pani sõnu ritta. Rääkis mingist hüpoteetilisest maailmast, kus tema on lahkem ja mina parem ja rohi rohelisem. Ei pidanud vajalikuks täpsustada, et ta sugugi päris-päriselt kogu seda jama ei võtnud. Selle peale mina muidugi teen niuts, sest mul tekib kohe tunne, et ta on oma lubadust murdnud. Kuigi ma saan aru, et tema maailmas seal polnudki kunagi mingit lubadust ja siis pole ka midagi murda. Aga ikkagi.
Ennetustegevusena ma mõnikord hoiatan inimesi, et nad peavad hüpoteetilisele huinamuina ajamisele alati selle hüpoteetilisust indikeerivaid märksõnu lisama, et ma üleni äksi täis ei läheks nende heietamistest. Leevendustegevusena ma püüan mitte nii naiivne olla. Ega see lihtne ei ole. Poole kergem on uskuda kõike, mis on öeldud ja mõelda veel pool juurde.
Näide. "Õu, kuule, mis sa laupäeval teed? Me võiks sinna minna ja seda teha ja siis saab üleni äge olema. Ma võtan need ka kaasa ja. On sul aega, onju? Võime niimoodi minna ja pärast tuleme nii tagasi ja teeme kõiki neid asju, eksole."
Mina noogutan nagu nukuke. Silmad säravad. Reedel helistan või piuksatan msnis, et miskell siis laupa või kuidas ja tema teeb suured silmad, sest ta üldsegi läheb mingisse kolmandasse kohta ja see jutt minuga oli pigem nagu niisama ja võibolla kunagi. Sest ega ta päriselt ei mõelnud.
Nüüd. Suure tõenäosusega on see asi mul kalendris kirjas olnud kogu selle aja. Ma olen planeerinud lapsehoiu. Ma olen planeerinud kõik oma kokkusaamised ümber selle 'kokkulepitud' tegevuse. Rakendanud vähemalt poole oma toetusvõrgustikust ja organiseerimisvõimest, et mul oleks raha ja transa ja meeleolu ja kostüüm ja kuratteabmisveel. Ära öelnud kuuele teisele ettepanekule, sest mul on ju see asi laupa. Ja nii edasi. Iksaitment all over the place.
Mis Mõttes Sa Ei Mõelnud Seda. Mismõttes sul praegu kahtlused ja takistused on. Kas sa tead kui palju vaeva kui palju kokkuleppeid kui palju inimesi... täiesti üleliigne. Mina ise oleks pidanud teadma vahet hüpoteetisilel heietamisel ja päris-päriselt plaanil. Peaksin olema juba mitte nii naiivne.

Tänaõhtune seis. Olin irritatsiooni kese. Sest inimesed on sitapead. Noh, tegelikult mitte kõik ja kui ma ära magan, siis tõenäoliselt ainult paar ja pooled tegelt polnud päriselt sitapead ja teisele poolele suudan ma suurest armastusest mõõduka sitapäisuse andeks anda ja kõik see. Tead küll.
Käisin linnas. Suvel on linn hea. Soe ja tigedalt täis noori ilusaid inimesi, kellel on imelikud kottis püksid ja rastapatsid, laia raamiga null-prillid ja kulunud firmakossid. Kurvad naeratused ja hämarad suhted.
Punane vein ja hotšotid.

Asjadest, mis juhtuvad. Arvutid lähevad vasta taevast. Koos kõigega, mis neil C:/ peal on. See iseenesest imeb ju. Sest sinna on tavaliselt kogunenud chatlogid ja igasuguste kummaliste programmide eksportimata poolikud projektid ja otseteed ja järjehoidjad ja muu.... Lisaks lähevad vasta taevast mälupulgad. Teinekord koos kõigega, mis neil peal on. Tegemata välja, et võib-olla mõni inimene on nii rumal, et hoiab kogu oma magistriõppe konspekte ja slaide ja referaate ja esseid ja kodutöid ja artikleid ja illustreerivaid materjale ühe näruse mahakantud pulganatukese peal. Või transpordib sellesama näruse pulgaga fotosid. Mis pulgal sellest. Pulk elab oma pulgaelu. Tahab, annab otsad, tahab, ei anna kätte. Neid pulki ei või iial teada.

Või mesilinnukesi kasvõi.

Armastusest. Armastus on kummaline asi. Leiutatud küll selleks, et rahu ja õnne teha, aga ikka teeb kurvaks vahel hoopis. Eriti kui vahel hoopis kaasas tassida eelmiste armastuste või armutuste kurbust. Hirme. Või muud prahti. Võiks ju maha jätta. Ripakile kusagile. Nurga peale näiteks. Aga ei. Tassib kaasas nagu mõni maiteamis.

Stress on kena ettekääne. Kõigil on stress. Sest misiganes põhjus. Kellelgi pole viimase poole aasta jooksul läinud kõik kõik viimse pisiasjani täpselt nii, nagu nad esialgu plaani võtsid. Suht närvi ajab ju. Ja kindlasti on kõigil olnud viimastel kuudel mõni sündmus, mis on justkui mõnes mõttes nagu raske või keeruline. Mingi mitte-triviaalne värk, eksole. Arusaadav. Ja seega stress.
Stress tähendab adekvaatset nutupõhjust. On igati mõistetav põhjus uppuda odavasse ilukirjandusse või käratada teinekord mõnele. Kurja näuga sealjuures. Stress teeb suurepärase ettekäände ostmiseks ja ülemagamiseks ja muudeks mõtlematusteks.
Saad aru, noh. Ma lõpetasin kooli. Ei ole lihtne. Proovi nüüd mõista, inimesed ei tantsi täpselt minu pilli järgi (kogu aeg). Ajab närvi küll. Niimoodi saab terve skaala tõbrasolemist välja vabandada. Või ettevabandada. Või kuhugi.
Ja kujuta pilti – mitte ainult tõbrasolemist. Emase loomakesena tekib mul sellega seoses igasugune õigus lisaks tõprusele laskuda ka emotsioonidesse või koguni impulsiivsusse. Lust ja lillepidu. Nii võib enesekontrolli üldsegi maha jätta. Ripakile kusagile. Nurga peale näiteks.

Sarkasmist. Vahel mul õnnestub nii, et ma jagan ära sarkastilise jura ajamise algoritmi. Tuleb võtta mingi kitsas teema ja hakata sellest ühes äärmuses rohke kirjandusliku effortiga paljusõnaliselt ja agressiivselt jahuma. Maurama peaaegu. Ajada kõik määrad ja suunad täiesti absurdini. Siis kõlabki sarkastiline. Kuigi ideeliselt võiks mul selle taga olla mingi tõsine argument, mida ma tahan teha. Emotsionaalne ja. Vastupidine sõnaliselt väljendatule. Vähemalt mulje jääb. Aga fakt on, et sarkastilise absurdi mauramiseks ei ole sul vaja suurt pointi, ega tohutut sotsiaalset sõnumit. Ega mingit sisemist motivatsiooni inimesi mõjutada. Piisab oskusest endalegi ootamatult maurama kukkuda.

Sellest blogist. Inimesed tulevad ja ajavad näpuga järge ja julgevad ettevaatlikult kuid ratsionaalselt vaielda mingite üksikväidetega. Siis ma mõnikord ohkan jõuetult. Imelik kah kohe üles tunnistada, et ma suuremalt jaolt nisama lahmin. Ma siin teen jutuotsa lahti. Ei esita alati oma isiklikke sügavaid kirglikke vaateid, vaid pigem lissalt mingeid vaateid. Või vahel lissalt mingid laused, mis minu peas kõlasid kuidagi löövad.

Litaki.

Ma mõtsin rahast ka rääkida, aga mul oli juba eile uneaeg.

--------------------------------------------------------

Pealkiri tuli ühest pildikesest, mille otsa ma komistasin. Ma mõtlen, et äkki kuuekümnendatel oli originaalne selliseid asju öelda ja siiis inimesed ütlesid so true so true.

I don't always blog, but when I do

2011-06-23T15:10:00.005+03:00

Vaata, onju sellega on nii. Et kui on mingisugune ingliskeelne kultuur. Näiteks ameeriklased. Siis seal mõiste 'open relationship' või 'open marriage' tähendab seda, et kaks inimest on teineteisele ennast muidu nagu lubanud ja pühendunud, aga nad ei pea seejuures vajalikuks füüsilist truudust. Et noh magavad ringi, kuigi abielu ja armastus. Ja niisugune aktsepteerimine ja teadlik olemine sellest, et mõlemad osapooled omavad lisaks põhi-partnerile veel mingeid alternatiivseid voodipartnereid. On selliseid inimesi.
Eestis millegipärast on nii, et inimesed tõlgivad 'open marriage' esimesse pähetulevasse sarnasesse mõistesse 'vabaabielu', mida enamasti kasutatakse registreerimata kooselu kohta. Traditsiooniline suhe mis on üleni täis truudust ja monogaamiat, lissalt abielulepingut ei ole, suuline kokkulepe aint.
Siis on nii, et kui mingis online sotsiaalvõrgustikus mõni mu tuttavatest, kes mulle teadaolevalt on ilge monogaamia-nats ja armukadeduse tipp (nagu tavaline), kuulutab, et tal on open relationship, ma tahaks teda õnnitlema minna. Jei, nii tore, et sul on julgust ja avatust, sest selline mittetraditsiooniline suhe ju. Aga siis tuleb mulle meelde, et see pole see, mis nad mõtlesid. Sis ma teen endamisi vaikselt heh lissalt.

Mulle üldse ei meeldi inimesed, kes tulevad eriti intensiivselt, peaaegu agressiivselt, haaravad sul pluusist kinni ja nõuavad sulle way liiga lähedal seistes "Tahad, ma ütlen sulle, mida see sõna TEGELIKULT tähendab."

Võib-olla kunagi ennemuiste pidid inimesed oskama ära tunda mürgiseid taimi ja ohtlikke putukaid ja söödavaid marju. Või mingil teisel ajal kindlasti-kindlasti ära õppima õnge meisterdamise ja ettevaatlikuse kaevude suhtes. Praegu on nii, et sina pead kindlaks tegema, et su laps oskaks kasutada pangakaaarti, ülekäigurada ja telekapulti. Kui sa talle head tahad. Et ta elus hakkama saaks. Ja võib-olla veel midagi. Arvutid ja nii. Telefonid. Ja kui nii mõelda, siis tundub kuidagi rumalapoolne, kui on mingeid vanemaid, kes arvavad, et näiteks telekas või arvuti on üdini kurjast ja parem on, kui lapsed nendega üldse tegemist ei tee. Ma mõtlen, et sealt tulevad ju düsfunktsionaalsed inimesed nii. Elu on ju selline. Et seal on igast aparaadid, millega peab oskama ümber käia. On ju vaja teada, kuidas asjad käivad.
Kas ennemuiste tuli keegi selle peale, et loodus ongi nõme ja parem, kui lapsed ei õpi vahet tegema ohtlikul ja ohutul taimel? Issver kui halb argument. Unusta ära.
Igatahes jah. Osa uudsus-foobidest on veits kummalised minumeelest. (Võibolla käib siia see kummaline ma-ei-tea-kust võetud argument waldorfkoolide vastu. Oletatavasti eeldab waldorfkoolis käimine, et sellele järgneb waldorfgümnaasium ja siis sellele waldorfühiskond. Ma selle kohta ei tea. Võibolla ühiskond ongi waldorf-, sest tavakool see igatahes ei ole.)
Aga tagasi selle uudsusfoobsuse juurde. Onju. Et mingi osa 'see ongi ju nõmeda' maailma varjamine laste eest eeldab, et see 'päris maailm', mis 'pärast' tuleb, on ka ilma nende nõmedaks kuulutatud komponentideta.

Meil ei ole telekat. Sest telekad ongi nõmedad.

Tead mis tead mis teadmis. True Blood tuleb kohe ju varsti jälle. Omg. Ma olen nii üleni iksaited sellest. Täiesti lapsikult ülevoolavalt kirjeldamatult. Üldse ei kõigutu mingite tegelikult toredate inimeste väitest, nagu oleks kõik vampiiridega seotud ulme universaalselt leim. Täiesti külmaks jätab. Sest True Blood on Üleni Äge.

Võiks olla selline telefon, millele käib tavaline kõrvaklapi juhe külge ja mis mängib mp3-sid, nagu normaalne inimene ja mis käib usb-i või vähemalt omab seda tavalist miniusbi auku, mis normaalsetel divaissidel on. Nagu fotokatel ja kõvaketastel. Ja mis nagu päriselt normaalse inimese kombel lubab kaustadesse asju lisada ja neid sealt ära võtta ilma igasuguste huinamuinade installita. Nii et paned taha ja kohe töötabki.
Lisaks võiks ta veel osata päriselt tiriseda ja tegelikult ka selles maailma parimas levialas püsida ja olla päriselt aru saanud värisemisest ja äratuse olulisusest.
Kuigi ma tean, ma tean, vingumine oma telefoni pärast on täiesti ärahellitatud tänamatu vingats olemine. Sest ma ju tegelikult ei tahaks tagasi seda õnnetut klotsi, mille sõnumimälu sai alati täis ja mis ei olnud internetti isegi kaugelt näinud ja kõik see.
Aga ikkagi ju.

Noh. Ja tulebki vingumise postitus.

Teeme nüüd nii. Vaatame mingi konkreetse asja õppimist. Näiteks pildistamise. Ütleme, et me oleme enne seda saanud enamvähem ühele nõule, mis on hea foto. Et seal ei vaidle enam. Ja siis vaatame inimesi, kellel on olemas need vältimatud eeldused pildistama õppimiseks. Nägemine ja ligipääs fotokatele ja mingigi õppimisvõime. Ega eriti rohkem ei olegi vaja.
Inimesed saab jagada kolme gruppi.
Ühed on need, kes kohe kuidagi iseenesest ilma eriliselt vaeva nägemata või sellesse süvenematagi teevad kohe häid pilte. Lissalt võtab fotoka kätte, vehib sellega ringi, vahel kogemata vajutab päästikule ja tule taevas appi kui ilusad pildid kõik. Noh, on selliseid. Kohe iseenesest selles kitsas oskuste piirkonnas andekad inimesed. Võib-olla nad salaja öösiti harjutavad. Võib-olla on olemas fotograafi geen. Võib-olla kuulas nende ema kogu raseduse aja Mozarti või viis titest peale kord nädalas fotonäitustele. Me ei tea. Millegipärast osa inimesi kohe oskavadki. Seletamatu ulme.
Teine grupp inimesi on need, kes peavad harjutama, et saada oskama. Neid on kõige rohkem, neid on kõik kohad täis. Neile tuleb õpetada paari põhiasja, nad peavad vaatama rohkelt näiteid, neile peab andma senise töö kohta tagasisidet. Ja nad peavad harjutama. Igapäevaselt või pikema perioodi jooksul või formaalselt mingeid väljaspool püstitatud ülesandeid täites. Mida rohkem harjutamist, seda paremad pildid. Ja 'rohkem' ei pruugi siin olla ajaline mõõde harjutamise kohta. Pildistama õppimiseks võib kasutada erineva efektiivsusega meetodeid. Mõni õpib eeskujuga, mõni oma vigadest. Aga seal on ikkagi see protsessi käigus paremaks muutumine. See kõige levinum vaade õppimisele ja teadmiste omandamisele. Harjutamine teeb meistriks. Kes püüab kõigest väest... jne.
Nii ja siis on kolmas grupp. Need, kes ei hakkagi kunagi hästi pildistama. Andetud tegelased nagu. Õpeta või ära õpeta, treeni või ära treeni, pildid on ikka sama sitad. Üldse mingi tarkus külge ei hakka. Kas nad ei oska vaadata või nad ei oska kuulata, igatahes pildistama nad ei õpi. Võibolla seal on halva fotograafi geen. Igatahes, selliseid inimesi on hästi vähe. Mõned üksikud. Ja võib-olla on see grupp üldsegi müüt, sest kunagi ei või teada, mida veel rohkem treenimist või veel parem õpetamine võiks teha. Või äkki nad ei tahagi pildistama õppida, eksole. Või äkki neil on mingi tähtis väike eelteadmine puudu. Äkki nad arvavad, et fotoka sees elab väike deemon.
Siuksed kolm gruppi siis.
Minumeelest on enamusel inimestest niisugune ettekujutus võimete järgi jagunemisest. Või kui mitte see kolme grupiga ettekujutus, siis andekad versus andetud vaade on ikka paljudel. Ja siis mis juhtub. Võtame ühe inimese, kes ei ole kunagi pildistanud. Hakkame talle pildistamist õpetama. Tõenäoliselt ei tule tal see kohe väga hästi välja. Seega ta ilmselgelt ei ole üks nendest iseenesest jumalast antud sündinud fotograafidest. Noh, mis seal ikka, ju siis tuleb hakata õppima, pole hullu. Aga on küll hullu, sest on mingid inimesed, kes, olles avastanud, et nad ei olegi sündinud geeniused selles kitsas valdkonnas, otsustavad, et nad järelikult peavad olema ühed nendest täiesti lootusetult andetutest. Ja õpeta siis sellist. Rist ja viletsus.

Inspireeritud sellest kogu aeg käivast dialoogist.
- ma ei oska pildistada
- kui tihti sa pildistad?
- noh, ega mul endal ei olegi fotokat ja ma ni. vahelharva, kui mingi pidu on, siis paar klõpsu teen
- äkki, kui sa sagedamini pildistaksid, läheksid pildid ka paremaks?
- aga osa inimesi oskavad ju kohe, ma olen näinud küll

Sama arutelu matemaatika, programmeerimise, laste kasvatamise, söögitegemise, koristamise, juuste värvimise, enda meikimise, auto juhtimise, joonistamise, kirjutamise... mille iganes kohta. "Ma korra proovisin ja mul ei tulnud välja, tähendab, ma olen lootusetu."
Mis loogika see on, et kui ma pole üks äärmus, siis ma järelikult pean olema teine? Ei, ära vasta sellele mingi erialase võõrsõnalise terminiga, see oli praegu retooriline. (Või siis vasta, et ma saaksin seda inimeste pihta järgmine kord loopida. Dualism? Fatalism?)

Oeh. Peaks vist ennast kokku võtma ja inimeste hulgas liha ja alksi võtma. Enne kui hilja. Ma natuke mõtlen, et võiks proovida kala ja aedvilju ja juurikaid grillida. Avardaks natuke oma maailma. Äkki on põnev.

Vau. Vaatasin just Weird Al-i paroodiat Lady Gagale. Päris lõbus oli, ma mitu korda naersin. Vaata ka.

mini-mini mublakad

2011-06-22T16:00:00.003+03:00

Üks konkreetne postitus

Vahtisin linnas mingeid imiseid ja kõrtse ja nii, kui mulle helistati, et tulgu ma ja korjaku oma titt küla pealt ära. Võtsin tite, tulin koju. Ise mõtsin, et nüüd saab kirjutada. See käib lapsega kodus olemise juurde. Et blogid. Nii see kõik alguse saanud ongi.
Kuidas lastetud inimesed blogimise peale saavad, ära minu käest küsi.

Huvitav, millisest valesti-spellimise kõnekeelestamise reegleideiravuse astmest alates muutub tekst loetamatuks? Seal peaks olema mingi teoreetiline ekstreemum. Korrektsus-loetavus tasandil. Korrektsus langeb, loetavus kasvab ja siis mingi hetk enam ei kasva ja lõpuks on lissalt nii halb tekst, et sugugi enam ei saa lugeda. Kuhugi enam ei kõlba.
Niiet jah. Näiteks selliste asjade pärast ma vahel justkui muretsen.

Ma pole ammu kirjutanud. See pole midagi isiklikku. See pole nagu ma sind ei armastaks või midagi. Ma pole viitsinud ja vahel pole aega olnud ja siis teinekord pole arvuti või tool või tuju õige olnud.
Või muusika.
Või kohv.

Sündmused. Laps lõpetas lasteaia ära. Oli pidu. Pärast sõitsime paadiga. Lapsel olid mingid sõbrad seal aastate jooksul siginenud ja noh, lastel on vanemad ja teinekord on mõnedel vanematel paadid. Mida nad küll jonnakalt laevaks nimetasid. Mööda seda jõge sõitsime. Üleni tore oli. Üks nõrkemiseni ägedatest piltidest, mis ma seal tegin, sai pildiblogisse üles ka.
- Ma võtan sulle ujumispüksid kaasa.
- Ei, ära võta.
- Aga seal saab ujuda.
- Ma ei taha ujuma minna.
- Ok, aga ma igaks juhuks võtan, äkki mõtled ümber.
- Ei. Ma ei taha. Ja ma ei mõtle ümber.
- Ma võtan ikka.
- Ära võta.
- Ma võtan igaks juhuks. Äkki mingil teisel poisil läheb vaja.
- Olgu.
Ja siis peol
- Emme! Ma tahan ujuma minna!

Siis meil oli vahepeal siin mingi aktus ja nii. Tegin endale kleidi. Kleidi kohta oli tegelt alguses pikk pikk siseheitlus. Sest ühelt poolt võiks olla niisugune kleit, mis on lissalt hästi ilus ja kõik teevad vau. Aga teiselt poolt jällegi võiks olla pigem niisugune kleit, millist mul veel ei ole. Sest iga kleit, mille ma teen, saab pärast Suurt Ettekandmise Sündmust lisatud mu kleitide kollektsiooni, mille mitmekülgsuse ja tasakaalustatuse eest peab ka keegi hoolitsema. Siis jällegi, kuna taaskasutus ja fashion on kaks põhiasja, mis mind kütavad, võiks midagi taaskasutada. Näiteks kleit piltpostkaartidest. Või kohvipakkidest. Lisaks veel see mõte, et läheks sellele neetud aktusele üldsegi pikkade viigipükste ja kitsa musta lipsuga valge särgi peal, sest soostereotüübid – pffft. Ilusate kleitide ja mitte-veel-olemasolevate kleitide hulgas oli üheks motivaatoriks see, et mul ei ole veel ühtegi täiesti printsussikleiti, mis on kohev ja puhvis ja meenutab kreemikooke, vahukoort, suhkruvatti ja täiesti minestamise äär kui nunnu.
Lõpuks, pärast terveid igavikke mööda kangapoodi ringi näputamist (sest see on ainus viis, kuidas kangapoes olla - näputada), panin piirid paika. Kleit ei tohi olla üleni uus ja ei tohi olla üleni kellegi teise poolt juba valmis tehtud. Mingi fiksatsioon rohelisele on mul juba pikalt. Tegemise käigus otsustasin õlad ka üleni liiga julgelt paljaks jätta, sest ükskord hästi ammu üks võõras tüdruk ütles, et mul on ilusad rangluud ja ma kohe jäin uskuma.
Kleidi tegemise õpetuse panen ka kuskile varsti. Üks tagasihoidlik pilt kleidist siin.
Aktus ise oli nagu aktused ikka. Sain palju lilli ja tervelt kaks diplomit anti mulle. Pärast jõime mingi veini kah ära ja nägin korraks kogu oma hiiglaslikku perekonda ühes kaadris.

Veits värskemad sündmused. Käisime loomaaias. Tegelt oli hiigelsuur terved igavikud soojendatud masterplaan minna pärast loomaaeda tsivilisatsiooni äärealadele ja vaadata paar nädalat, kuidas meri teeb vastu kallast seda asja, mida ta teeb, kui ta meri on. Ja selle käigus saada tehtud hästi palju tühja vahtimist ja raamatulugemist ja sissemagamist. Aga see plaan vajus ära ja niuks.
Loomaaed oli äge. Sest seal olid loomad ja nii. Natuke oli kurb ka, sest mingid loomad olid veits segi kamminud seal puuris vahtides. Üldse ei elanud mingit normaalset usutavat looma-elu, vaid tammusid klaasistunud pilgul edasitagasi või ringiratast ja veits kahju. Pildistasin elevante nii, et taustal paistavad mingid Tallinna korterelamud. Ja sünkroonis om-nom-nommivaid suslikuid. Ja kurvalt valgustatud tühje luitunud puure. Ja mõned portreed. Nagu tavaliselt.

Nõude pesemine. Fuhh. Minu köögil on tasakaaluasend, niisugune seisund, milles see püsib kõige kauem muutumatuna - see valitses seal juba viimased nädalad. Tasakaaluasend näeb välja nii: kõik nõud on mustad, kõik tasapinnad kaetud, prügikast ja kraanikauss ääreni täis ja kõk, mis vähegi saab hallitama või kasvama või haisema või kobrutama minna, on seda teinud. See asend paistab mu köögile meeldivat. Igal ajahetkel liigub köök selle suunas. Võibolla ta on niisugune eraklik tegelane. Tahab, et teda rahule jäetaks ja see on parim viis, kuidas inimesi eemale peletada.
Poolteist tundi koristasin eile. Poolteist tundi. Selle ajaga jõuab ühe terve filmi algusest lõpuni ära vaadata. Kui lõputiitreid ei vaata, jõuab selle vaatamise jooksul isegi pissipausil käia või võleiva (lasta naisel) teha. Pooleteist tunniga jõuab minu juurest jalutada bussijaama, sõita sealt bussiga Räpinasse ja istuda laua taha kohvi rüüpama. Pooleteist tunniga jõuab ära kirjutada ühe suurema eksami. Või ära kuulata terve loengu. Kõndida 9 kilomeetri kaugusele sellest köögist. Ma pesin poolteist tundi järjest nõusid. Niisugune ajakasutus. Pooleteist tunniga jõuab peaaegu et terve blogipostituse mustandi valmis kirjutada.
Ma tean küll, et on mingi komplekt inimesi, kes armastavad nõude pesemist. Kelle stress kohe maandub, kui nad sooja veega solgutavad (räpased nõud sealhulgas või mitte). Või kes tunnevad ebanormaalse ulatusega naudingut vaadeldes liikumist mustalt puhtale. Ma ei ole üks neist. Ma arvan, et nõude pesemine on nõme. Ja tüütu. Jäkk. Ja parem oleks, kui seda peaks tegema ainult äärmisel vajadusel või üldse mitte kunagi. Mitte iga päev mitu korda. Õõh.
Uue kodu saan, ostan nõudepesumasina. Esimese asjana. Enne voodit.

Alguses, kui see minu jaoks aktuaalseks sai, oli kombeks oma vastassoost romantiliselt involvitud kaaslase kohta öelda 'minu poiss.' Või 'minu tüdruk' vastavalt eelistustele. Mina pidin selle kombe kiiresti maha jätma, sest mu laps on poisslaps ja siis jääb mõnes ringkonnas natuke häguseks, kui ma 'oma poisist' räägin. Mingi aeg oli asi väga lihtne. Ütled oma selle inimese kohta 'minu mees.' Sest me oleme kõik siin täiskasvanud inimesed ja hästi selge kohe, missugusest inimesest jutt on.
Sest termin 'boyfriend' on lissalt liiga nilbe. Ja need, kes päriselt oma igapäevases kõnes kasutavad sõna 'poiss-sõber'... noh... otsige abi.
Üks aktsepteeritav erinevate ajastute slängide miksimine on see, mis Kärt teeb. Ütleb 'peiks' ja isegi väga ei kraabi kõrva. Aga ma ise ei ütleks nii. Ja kuna viimasel ajal minuvanused inimesed on vahel abielus ja 'minu mees' öeldakse ikka pigem registreeritud või eriti kauaaegse elupartneri kohta, on see ka veits ebatäpne. Seega. Pane tähele. Üleskutse. Hakakem uuesti kasutama terminit 'armuke.' Nii. Hea. Sõna. Ei täpsusta sugu. Ei ole odavalt ülepüüdlikult tiinekas. Näitab selgelt ära olukorra iseloomu ja tõsiduse.
Armuke. Uus trend. Tell your friends.

Eelmine aasta ma ei viitsinud jaanipäeva, sest ma olin enne seda just liiga paljudel grillpidudel käinud ja kõht oli lihast punnis ja kõik riided juba suitsused. See aasta on esialgu ainult paaril üksikul grillpeol oldud ja ikkagi on mingi tüdumus ja kõikehaarav viitsimatus seoses jaanipäevaga. Tahaks midagi muud. Kusagile mujale. Kellekski teiseks.
Kuigi tõenäoliselt läheb ikka nii, et ma vean ennast ühele nendest asjadest kohale ja täiesti arvestatavalt tore lõppude lõpuks.

Vaata, ma rääkisin, et lapsed on by default manipuleerivad isekad ahned ja sageli kergelt agressiivsed. Ma unustasin mainida, et ka tänamatud. Sest vanemate või üldse kellegi armastus ja hool on nende jaoks iseenesestmõistetav. See on kõik, mida nad maailmast teavad. Ja see peakski olema iseenesestmõistetav, onju. Laulukese sõnadega 'millal maksan memme vaeva' ei ole välja mõelnud 10-aastane. Tänulikkus tuleb mingite viimaste asjade hulgas. Kui omal lapsed on, hakkad paremal juhul vaikselt aru saama, mis tähendab.
Kõnnin lapsega poest välja. Kotis on lapsele paar uusi jalanõusid, kolm paari üliägedaid ämblikmehega sokke ja krokodillidega püksid. Ja väike pakk viilutatud juustu. Arve oli umbes miljon.
"Aga emme... miks sa mulle kunagi midagi ei osta?"

Vaata seda laulu ka

lõpp

2011-06-15T09:34:00.000+03:00

Ahjaa. Kõigil ei ole ju facebooki. Mul kool tehtud. Magistriõppe lõpueksam ja lõputöö said mõlemad selle kõikse kõvema hinde, kõrvaleriala ained tegin ka kõik aja sees ära. Aktus on 16. juuni, kahest neljani, peahoones.

Juuksurisse lähen ka poole tunni pärast. Kleidi õmblesin eile valmis (jube nunnu sai, vb kirjutan sellest pikemalt ka kunagi). Jalanõud vist laenan.

Kui tõesti noh sügeleb ja peab minu pärast lilli üles kaksama, siis pigem siuksed põllulilled. Või virtuaalsed.

tittedest jällegi

2011-06-04T15:51:00.000+03:00

Um... nagu järjekordne lapsemanuaal või nii. Teemane pilt ka.

Tuleb loetelu: Kõige levinumad valearusaamad laste kohta. Minu arvates. Minu pealiskaudsete vaatluste põhjal, mis on tehtud minu võrdlemisi lühikese teadliku elu jooksul. Et keegi ei hakkaks arvama, et ma siin midagi lõpliku või universaalse tõena esitan.

Alguses ma mõtsin, et on ainult kaks hullult levinud möödapanekut, aga lõpuks sai neli.

Lapsi tuleb hoida, sest nad jäävad kergesti haigeks. Neil ei tohi lasta külma saada, alati peab hästi soojalt riidesse panema. Mütsid ja sallid ja kindad ja karupüksid. Väiksed lapsed ei tohi sattuda vihma kätte ega tuule kätte ja märja peaga ei tohi nad isegi olla kolmandas ruumis sellest toast, kus aken korraks natuke paokil oli eile hommikul. Lisaks ei tohi lapsed väga joosta, sest nad võivad kukkuda. Ronimisest rääkimata. Ja siis ei tohi lapsed veel selle pärast palju ringi tormata, et nad lähevad higiseks ja tuul tõmbab läbi ja pärast on haige. Kui lapsel on nohu (või on olnud nohu viimase kuu jooksul), ei tohi ta õue mängima ega toas paljajalu olla ega külma piima juua. Lapsed ei tohi sattuda ruumi, kus on kunagi võibolla olnud võibolla haigeid inimesi. Veel ei tohi lapsed olla päikese käes, isegi kaugelt vaadata võõrast looma, isegi otsapidi ühtegi asja suhu pista, midagi rasket tõsta, ilma tekita magada, nende kindad ei tohi saada lumiseks ega jalad mäjaks. Ja nii edasi.
Ma arvan, et niisugune ettekujutus lastest on pärit mingitest vanadest aegadest, kui meil ei olnud ravimeid, vaktsiine, kiiret arstiabi või arstiabi üldse ja inimesed paaritusid sageli oma suguvõsaga. Vanasti oli laste suremus oluliselt suurem ja haigestunud laps oli tõesti traagika tipp. Ja lapsed olid üldse nisukesed haprad loomakesed ja iga nurga taga varitsesid surmavad haigused. Praegu enam ei ole nii. Lapsed saavad terveks. Enamasti nad ei jäägi haigeks. Hirmus vastupidavad elukad nagu. Ma olen näinud päris mitut last joostes kukkumas ja tead mis – nad ei lähegi kohe kildudeks. Täitsa tõusevad püsti ja jooksevad edasi. Ma ei ole ammu näinud last kohe voodihaigeks jäämas, kui ta higisena tuult saab või nohusena ujumas käib. Ja nii edasi. Üldse ei pea nii kohutavalt palju paanitsema.
Lisaks veel mingi oletatav seos immuunsusega, mis kipub ära kaduma, kui üldse üldse kunagi ühtegi riski ei võta. Ja see tähelepanek seoses laste võimega kogemusest õppida ja laia värvika mitmekülgse maailmaga kokkupuutest... hmm võibolla näteks areneda.
Lapsed on heasüdamlikud puhtad siirad olevused, kes ei tee kellelegi liiga ja on üleni isetud ja lahked ja jäägitult hellad.
Seda arvavad minumeelest kõige sagedamini inimesed, kes pole ammu lapsed olnud ja eriti lapsi lähedalt ei näe. Noh ja pole seal midagi imestada, lapsed suht näevad välja nagu väga armsad asjad ja seega ka head ja kõik muu.
Tegelikult, nagu paljud lapsi lähemalt näinud inimesed teavad, lapsed on lissalt lapsed. Ilma kalduvuseta mingi kultuuri poolt defineeritud 'hea' või 'halva' poole. Tõenäoliselt hakkab laps enne lööma, kiskuma, sikutama, hammustama, kui ta õpib läbi rääkima ja järele andma. Loomulik ka, sest tahtmised tekivad enne kõnet. Tõenäoliselt õpib laps ka suht varakult manipuleerima ja kavaldama ja trikitama. Ja alles hiljem, koolitamise ja treenimise tulemusena leppima, oma korda ootama või ratsionaalselt argumenteerima. See on pikaajaline kannatlik koolitamine ja loomulik kasvamine-arenemine, mis teeb kergelt metslasele kalduvast inimesest armsa lapse, kes näeb kena välja ja tekitab inimestes heldimust.
Lapsed on avatud, väljaspool kasti mõtlevad ja alati valmis midagi uut proovima.
No tõesti, maitea, kust tekivad sellised ettekujutused. Lapsed, eriti eelkooliealised lapsed on konservatiivsed traditsioone kõrgelt hindavad reegleid armastavad... noh tüütused vahel lausa. Neil peab alati olema see õige kauss, õige lusikas ja õige tekk ja vanemad peavad alati istuma seal, kus nad on alati istunud. On asju, mida lihtsalt joonistatakse nii ja muinasjutte, mida lihtsalt räägitakse nii ja kõik. Uued või võõra välimusega toidud on nende silmis pigem vastikud ja tõenäoliselt mürgised. Võõrad kohad ohtlikud. Ilusad riided on eranditult roosad. Printsessid on ilusad. Superkangelased on head. Ja nii edasi. Ilma ruumita loomingulistele alternatiividele või teistsugustele vaatenurkadele. Egotsentriline ja mustvalge.
Osa uue kartmisest võib olla seotud hoolitsevate täiskasvanute hirmutamisega ja ülehoolitsemisega, mis esimeses punktis juba oli. Noh ja traditsioonid ja alatikehtivad reeglid annavad tegelikult turvatunnet ja teadküll kõiksee.
Jah, muidugi on nad leidlikud ja täiesti hingematvalt andekad mingites asjades. Aga nii naljakas on vaadata inimesi, kes arvavad, et lapsed on üleni avatud ja kergesti uutesse asjadesse kaasatavad. Enamasti ei ole.
Leidub üks lollikindel alatitoimiv pedagoogika, mis annab alati iga lapse puhul suurepärase tulemuse. Seda arvavad põhiliselt need inimesed, kes on kunagi noorusaegadel üles kasvatanud üks kuni kaks last, kellest (juhuslikult) tulid kenad inimesed. Võttes arvesse veel vanemate kallakut oma laste kenaduse hindamisel. Siis need inimesed käivad näppu vibutamas, noori vanemaid õpetamas ja/või hukka mõistmas. "No kuidas sa siis nii teed, mina tegin küll alati teisiti ja vaata, kui kenad lapsed minul on."
Tegelikult. Lapsed on erinevad. Vanemad on erinevad. Olukorrad ja ajastud on erinevad. Mõnele lapsele on vaja rohkem vabadust, teisele rohkem piire. Mõni laps õpib lugema, kirjutama, viiulit mängima ja seda kõike südamest armastama hoolika korrapänase ~~nüpeldamise~~ tagant torkimise tulemusena. Pärast on veel tänulik ka. Mõni saab sellisest kohtlemisest eluaegsed haavad ja andestamatuse. Mõnele on vaja koduaresti ja muid värvikaid karistusi, et ta ei varastaks. Teisele piisab kulmukortsutusest. Kõik lapsed ei jää muinasjutu peale õigel ajal magama, iga last ei saa varakult treenida noa ja kahvliga sööma, on olemas lapsi, kes on lihtsalt loomu poolest lärmakad, suurt kasvu, pisikesed, vaiksed, jutukad, aeglased või kuratteabmis ja osa lapsi karjuvadki terve esimese eluaasta enne uinumist, esivanemate iidsed hällilaulud või mitte. Mingi seletamatu ulme on nende tüüpidega nagu.
Pealegi – kasvatus ei ole veel kõik. Mõned lapsed tulevad välja täiesti muinasjutuliselt uhkekstegevad ka kõigi 'valede' meetoditega või metoodilisusetagi. Teised lähevad hukka ka kõigi kõige parema tahtmise juures. Rääkimata erinevatest tõlgendustest 'hukas' olemisele.

Ütle midagi.

Do you feel like a champion already?

2011-06-01T23:30:00.002+03:00

"Läbinisti haige ühiskonnaga hästi kohastunud olemine ei ole märk heast tervisest."
Vaatasin Zeitgeisti. See masendas mind. Panin kinni, kohe sai kergem.

Niisiis. Igatahes. Siin ma olen. Raamatukogus ja nii. Lõputöö on teht ja esitet. Ühe viimase aine viimaste ülesannete viimaste punktide saamiseks pean ära ootama ühe viimase lisaülesande. Siis ongi. Lõpueksam tuleb ja kaitsmine. Lõpueksam on kõva teema. Selleks peab üleni valmis olema. Osa kutte muidugi juba muretsevad oma slaidide pärast, ma pole veel õpikutki lahti võtnud. Ma olen hõivatud olnud. Videosid vaatasin oma teema kohta ja niisugune rahulik on olla. Esialgu.

Ma vahepeal mõtsin mitut asja siin möliseda ja paika panna ja südamelt ära kirjutada. Aga muidugi ei tule need mulle kohe meelde. Igatahes midagi oli. Seoses inimestega ja nii.

Ahjaa. Tuleproovid.
Tead seda ettekujutust, et mingid rasked ajad panevad suhte proovile ja siis pärast nende ületamist on juba parem ettekujutus selle... minaeitea... tugevusest või vastupidavusest või kasvõi osapooltest? Näiteks vahel arvatakse, et kodu renoveerimine on hea tuleproov abielule. Või naistevahetus või paljude seksikate vallaliste paljastus paarikestele on suurepärane viis kinnitada nende teineteiselemõeldust. Või ümber lükata. Kuidas kellelegi. Või kuidas teismeiga paneb proovile ema-lapse suhted ja sellest tervena välja tulemine ennustab igasugust kontaktiedu tulevikus.
Noh. Ma siin mõtsin. Kooli lõpetamine on ka päris hull aeg. Lõpetaja hakkab järsku kogu oma toetusvõrgustikult sisse kasseerima tugiteenuseid ja teeneid ja abi ja raha ja kohvi ja. Pakkumata seejuures umbes mitte kui midagi vastu. Ei mingit interaktsiooni, ei mingit vastuabi, isegi aega või tähelepanu ei pühenda. Hea on, kui aitäh ütleb. Sest ta on ju hõivatud, nii hõivatud. Sugugi ei saa siin sõbrutseda või kena olla kellegi vastu. Ja siis lõpuks, kui kogu see jama on läbi, saab aktusel vaadata, kes on alles ja kes on kogu selle lõpetamis-hullusega eemale peletatud.
Aga ei hakka siin väitma midagi nende inimeste sõpruse 'tõelisuse' kohta, sest see on lissalt leim. Agajamh. Siuke filter siis. Ma siin mõtsin.

Teine asi, mis on eriti seoses ülikoolilõpu omadusega inimesi suitsiidselt närviliseks ajada. Vaata, kui inimene lõpetab mingit üldhariduskooli, siis tema ise on suhteliselt vähe närvis. Närvis on aineõpetajad, direktor, klassijuhataja, vanemad, vanavanemad, vanemad õed-vennad. Muretsevad, kas ikka teeb ära. Kas ikka saab hakkama. Kas ikka tuleb välja. Ega ometi jooma ei kuku. Ega ometi sisse ei maga. Torgivad tagant ja küsivad korrapäraselt asjade seisu. Nüpeldavad ja meelitavad. Peakangelasel on sealjuures põhiliselt veits tüütu. Eks ta ise ka natuke muretseb, aga päris palju vastutust on tõstet ümbritsevale paanikakomiteele.
Huvitav, mitu õppejõudu närib eksamitöid läbi vaadates või arvestusi kirjutades küüsi ja mõtleb, pisarad kurgus, mis küll (ometi) sellest plikast niimoodi tulevikus saab?
Mingi suureks saamise asi vist. Ise tead, mis teed ja kas saad. Noh ja see väike asi, et näiteks põhikooli mittelõpetamine ennustab oluliselt suuremat 'elus ebaõnnestumist' kui poolelijäänud kõrgharidus.

Mis värk on kontsadega? Miks me oleme treenitud arvama, et sirutatud labajalg koos klotsile toetatud kannaga on seksikas? See ei muuda sääre kuju nii palju. Ja pikad naised ei ole mingi üldtunnustatud turn-on. Miks pole paljajalu ja varvastel kõndiv pif isegi võrreldavalt seksikas kontsadel pifiga? Müstika.
Mul on täna kontsad. Ma kardan nendega trepist alla kõndida ja häbenen nende klõpsumist. Õnneks olen ma jalgrattaga. Parklani tipin ära. Peaaegu usutavalt isegi.

Ei tea jah, kes just tegi aega parajaks ja saab kohe tasuta kohvi ja küpsiseid.

Esiteks. Ma alati lähen hullult ähmi täis, kui mingid suured töömahukad katsumusi esitavad ülesanded tulevad.
Teiseks. Ma alati tulen ilusti puhtalt välja, hirmust ja õudusest hoolimata, kõik saab korda. Sageli kogun feimi ja saan paremaks ja targemaks kah veel.
Seega. Tuginedes kogemusele, võin ma suht kindel olla, et misiganes suured töömahukad katsumusi esitavad ülesanded ka tulevad, ma tulen neist ilusti puhtalt välja ja tõenäoliselt erinevad lisakasudki. Võin rahulik olla. Kõik saab korda.
Aga. Võimalik, et ma olen seni nii hästi hakkama saanud just tänu sellele hullult ähmi täis minekule ja ülesande suurust ja katsumuslikkust ja töömahukust tunnistades. Ja kui ma nüüd siin rahulik ja varasemale kogemusele tuginedes enesekindel olen, võib äkki minna, et ikka ei saa kõik korda.
Niisiis. Paa-aanika astmes n+1. Ja tervislik korrapärane umbes äraflippimise äär. Nii igaks juhuks. Et äkki see on üks võtmetegureid. Edu valem.
(rääkimata paanikast, mis tuleb murest 'ma ei tea, kas ma tohin praegu nii rahulik olla, äkki peaks natuke rohkem paanikas olema?')

Ma loen seda raamatut, mis ütleb, et kellegi võimed pole fikseeritud ja kõik omadused on muudetavad ja arendatavad ja inimesed, kes usuvad, et nad ei saa kuigipalju kasvada ja areneda, saavad olema vähesaavutavad ja sügavalt õnnetud. Sest tegelt nad saavad kasvada ja areneda. Kui nad arvavad, et nad ei saa, siis nad ka tõenäoliselt ei püüa asju, mida nad vb ei suuda. Ja nii edasi.
Väidetavalt kaasneb uskumusega, et varasemad kogemused ja saavutused võivad sind lõplikult 'ära mõõta' ja 'paika panna' ka kalduvus minevikust mitte lahti lasta ja vanu haavu muudkui kiskuda ja igasuguseid ebaterveid asju mõelda. Näiteks kättemaks.
Intervueerisin siin ühte kättemaksuhimulist. Nii kummaline mõtteviis nagu. Ma mäletan, et mina mõtlesin ja vajasin ja plaanisin niisugusel moel viimati umbes 15-aastaselt. Ja et huvitav, kui kaua sellest välja kasvab.

Üks asi, mis ma tähele panin ükspäev, Pirogovil imekauni Liisa ja ühe tüdrukuga, kes võis vabalt näiteks Kati olla, istudes. Siider ja sigaretid ja võõraste sulgedega ehitud noorpunkarid ja kõik see, eksole.
Ma ei saa õpilasi lolliks nimetada. Ma olen täiesti rahulikult sügavalt veendunud, et lolle õpilasi ei ole olemas. On õpiraskustega lapsed, on mahajäänud lapsed. Leiduvad lüngad teadmistes ja vahel on puudulikud õpioskused või -harjumused. Hästi toredalt tihti on probleem lihtsalt selles, et inimene pole saanud niisugust materjali esitust, mis tema jaoks töötab. Toredalt tihti, sest siis ma saan leiutada. Mulle üleni meeldib selliseid asju leiutada. Tavaliselt see muidugi tähendab lihtsalt konkreetsemate vahendite kasutamist või päriselulisemaid näiteid.
Aga jamh. Vähemalt ühe koha pealt on mind koolitatud sallimatust inimesi klassifitseerivast IQ natsist snoobist kurbade silmadega kõikearmastavaks hoolivaks pedagoogiks. Kõik on võimalik. Alati saab midagi ära teha.
Olen transformeerunud. Digimuutunud.

Kuigi jätkuvalt tunduvad kibestunud ja elus pettunud inimesed targemad ja kogenumad kui õnnelikud lootusi täis naiivsed heausklikud... tüütused.

Ma näen raamatukogus kogu aeg ühte tüdrukut, kellel on Christina Ricci miimika.

noh ja siis niisama suve ja palavuse ja öö mõttes selline natuke reggae-ne lauluke. mõnus muidugi.

I'm far too extremely busy

2011-05-26T15:46:00.000+03:00

Tegelikult me tohime oma lõputööd käest ära anda alles teisipäeval. Aga mina tean, et kui ma luban endal käest ära andmisega viivitada teisipäevani, siis läheb nädalavahetus käest ära. Ja ma üleni armastan nädalavahetusi. Ma ei taha neid käest lasta. Selle pärast ütlesin oma juhendajale ja retsensendile, et reedel läheb käest ära. Töö siis. Ja võib-olla pingelangusest mina ka. Eile mai saanud magama jääd, sest ma mõtlesin. Kujutad sa ette - mõtlesin.
Igatahes, ma olen üleni hõivatud ja sugugi ei saa siin pläkutada.

Kopin ühe teksti, mis ma ükspäev valmis viskasin, kui hoog oli, aga mõtet pold
Praktilised nõuanded kaitsmiseks:

Sina tead kõige rohkem. Need inimesed siin ruumis kuulavad ja jälgivad sind väga tähelepanelikult mitte selle pärast, et nad tahaksid sind vahele võtta, sulle piinlikkust valmistada või sulle kõrgharidust keelata. Nad kuulavad sind tähelepanelikult, sest nad tahavad teada. Neil on harukordne võimalus saada pikki põhjalikke vastuseid inimeselt, kes teab selle asja kohta palju. Ja tõenäoliselt ei tea keegi selle asja kohta nii palju kui sina, sest sina oled sellest asjast just lõputöö kirjutanud.
Aeg on piiratud. Kaitsmine on mõnes mõttes niisugune mäng, oma reeglitega ja nii. Kui sulle öeldakse, et sul on kaheksa minutit, siis see ei ole nali. Sul ongi kaheksa minutit. Harjuta oma slaidid kodus läbi. Räägi oma kassile või monitorile kõike seda, mida sa kavatsed rääkida. Niimoodi kuuldavalt. Võta stopperiga aega. Harjuta osutitega kella vaatama. Palka endale salamärkide andja, kes saali tagumises nurgas värvilisi kaarte fläššib. Ära mine üle aja.Eelkaitsmine juhendaja juuresolekul on aja hoomamise õppimiseks hea mõte.
Tead, miks seda nimetatakse kaitsmiseks? Seal keegi kaitseb midagi. Mitte sina oma au või väärikust. Mitte ka komisjon oma võimupositsiooni. Sina kaitsed oma tööd. Keegi ütleb selle kohta halvasti ja sa ei nõustu – ütle nii. Noh, ole muidugi viisakas ja põhjendatud ja avatud konstruktiivsele kriitikale ja kogu see värk. Aga, jumal hoidku, ära lömita.
Tee viisakad slaidid. Sa oled nüüd kõrgharidusega täiskasvanu. Mingi väärikus võiks ikka olla. Comic sans ja emoticonid ja täiesti hullunud oma originaalsuse ja individuaalsuse rõhutamine fondi suuruse, värvide ja kirjavahemärkide ja efektide abil ei ole cool nagu. Onjo.
Pane slaidid pulga peale esitluse failina ja pdf-na. Siis lae slaidid internetti ja saada oma juhendajale ja oma e-mailile ka. Prindi ka. Ja kopeeri oma läpaka kõvakettale ja oma asendusläpaka kõvakettale. Õpi oma esitluse telg või olulisemad tugislaidid pähe. Väiksed märkmepaberid ka igaksjuhuks koti põhjas valmis. Sest minesatea, mis juhtub.
Wear comfy shoes. See on nüüd see kõige iseenesestmõistetavam soovitus, mis kehtib iga valdkonna kohta. Kui sa pole kontsade inimene, siis ei ilmselt parim mõte hakata end selleks treenima kaitsmise päeval. Kui su tissid varjutavad su intellekti, pane rohkem nööpe kinni. Kui su teksad tegelikult pigistavad su mune ja/või kõhupekki, võib-olla on aeg midagi muud jalga otsida. Ja nii edasi. Ja käi enne pissil ära. Kehal peab hea olema.

Mulle jubedalt meelib nõuandeloetelusid koostada. Ja üldse tarka panna. Oma kogemust ja lugemust ja suurepärast bluffimisvõimet ärastruktureerida ja siis sellega kõigi nina all vehkida.

Peaks ükskord välja andma käsiraamatu 'Kuidas olla lahe.' Siis ma paneks sinna sisse kõik oma targutused teemal titad ja lapsed ja majapidamine ja juuksed ja kool ja õpetamine ja mood ja arvutinohiklus ja kirjutamine ja tants ja pillimäng ja söök ja sport ja ilu ja mehed ja naised ja
Kõik paneks paika.
Aga praegu on mul kibekiire. Vutt-vutt kokkuvõtet kirjutama ja sissejuhatust ja ingliskeelset kokku-sisse-juhatus-võtet. Pluss muud värgid ja filoloogi aja panin õhtuks kinni ja oeh.

Nobody puts Baby in the corner.

2011-05-17T16:31:00.002+03:00

Alustab mingi täiesti suvalise pildiga.

Probleem ebapraktiliste soengutega on, et nad on naeruväärsed. Muidugi võid sa selle paari seinasuuruse foto peal näha välja hiiglama seksikas. Soenguvahaga libestatud teravatipuline tukk üle näo rippumas ja kurjast vaimust vaevatud silmad objektiivisse jõllitamas. Niisugusena loengusse või prügi välja viima sa ju ei lähe. Võinoh, kui lähed, on veits tobe. Tegelikult vähemalt ligikaudu sama tobe, kui teha endale hiigelmoekas kõiki norme eirav deemonlikult hull soeng ja pärast paari fotokaklõpsu või peapesu ikkagi väljaveninud patsikumm ja salgud hajameelselt kõrvataha, sest mingisugused karvad igalpool tilpnemas ei saa ju elada.

See kõlab nagu hästi konservatiivne jutt, mille taga lõõmab kadedus ja imetlus teiste inimeste julguse ja vabaduse pärast.
Aga mulle meeldib mõelda, et mul ei ole kadedust julgete ja vabade inimestega seoses, sest ma ükskord ajasin end kiilaks. Ja veel mingid väiksed asjad, mis ma olen teinud. Seega. Vot. Ärge siin tulge ütlema.

Soeng võiks ikka niisugune olla, et on hiiglama seksikas ka pühapäeva pärastlõunal teki alt pead välja torgates või tänavanurgal suitsu kimudes.

Mm... rosinad valges šokolaadis.

Mul tekkis täna esimest korda elus see tunne, et mul on kõrini sellest teaduskonnast. Lihtsalt kuidagi fuajeesse astudes see lõhn ja need helid ja inimesed. Mis on tähelepanuväärne, sest mul pole kordgi selle peaaegu 7 aasta jooksul niisugust tunnet olnud. Tavaliselt on mul mu igapäevastest asjadest ja kohtadest ja tegevustest ja inimestest korrapäraste juhtumitena mõõdukal määral kopp ees. Normaalne ju.
Pluss mu lollakas elustiil ja people skills muutmas sotsiaalset maastikku veits nagu miiniväljaks.

Alguses oli lissalt vaja muusikat kuulata, et vaikus ei oleks ja kuidagi mõnusam meeleolu ka ju. Hiljem selgus, et kui teha tekstidega seotud tööd, näiteks lugemine või kirjutamine, oleks vaja, et muusika ei sisaldaks sõnu. Pigem instrumentaal. Või hästi võõras keeles. Siis oligi pikk triphopi ja lounge muusika periood, peaaegu terve vastav Musicovery piirkond läbi kuulat.
Aga hmm... seal on ju ka klassikaline muusika. Korraks käis klaveri mõte ja youtube'i vastavad playlistid ja juba järgmisel päeval olen ma asunud kuulama klassikaraadiot reaalajas internetist. Üleni mõnus.

Oot. Mis mõttes sa ostad poest mingi hilbu, paned selle endale selga, teed ise endast pilti ja siis postitad uhkelt? Kuidas see kõik sinuga seotud on? Sina ei leiutanud seda hilpu. Sina ei õmmelnud seda ka. Sa lihtsalt ostsid selle. Igaüks võib osta. Isegi asjaolu, et see sinu seljas numsik välja näeb, omab sinuga umbes null pistmist. Kallid hilbud näevadki seljas ilusad välja. Kui need on parajad ja nii. Ja õige suuruse leidmine (kuigi mõnele raskusi valmistav) ei ole väga imetlusväärne oskus.
Sama lugu inimestega, kes uhkeldavad oma mobiilidega. Miks nagu? Sa ei ole selle leiutaja. Sul ei ole erilisi tutvusi, tegemist ei ole rariteetse kaubaga, mille sinuni jõudmine on selge märk su silmapaistvast silmapaistvusest. Kõik saavad selliseid asju poest osta.
Küsimus ei ole heas maitses ka mitte. Peenes firmapoes müügil olevad asjad ongi enamasti stiilsed ja praktilised. Sa ei pea selleks üüratu ajugeenius olema, et kaubamajast mingit head asja leida. Ei hakka jahuma mingist liiga kiiresti muutuvast Tänapäeva Maailmast ja tohutust kaubavalikust ja väga-väga segadusseajavast Reklaamide Virrvarrist. Poest. Ostmine. On. Lihtne.
Või me peaksime imetlema inimesi nende asjade pärast, sest see on märk, et nendel inimestel on raha ja see on omakorda märk, et need inimesed teevad tööd (ni tubli), mis on omakorda märk, et need inimesed on mingis kasulikus tegevuses hästi osavad ja see ju ometigi on imetlusväärne. Õu, aga ma tean, mis on hea mõte. Tee mingit kasulikku asja, milles sa oled osav ja siis tee sellest mobiiliga pilti ja siis me imetleme. Või ära tee pilti. Tee oma värki lissalt. Jaa. Hea mõte. Let's have that.
Rääkimata inimestest, kellel on ilusaid asju, sest nende issil ja/või abikaasal on raha.

Aga näiteks kui mina (sest kõik on ainult ja ainult minuga seotud) panen selga sõbrannalt laenatud teksaseeliku ja pluusi, mille ma tegin oma venna t-särgist, mille ta sai mingilt kontserdilt, sobitan sinna juurde raamatukogu kõrvalt leitud soni ja vanaema käest saadud tumepruunid villased sukad, mille jaoks mul trippe pole ja mis näevad üllatavalt kenad välja sinise seeliku juurde. Siis ma olen üleni numsik. Suuremalt jaolt seoses sellega, et üleni mina.
Ja nende sandaalidega ma käisin eurotripil, selle pärast on vasak tald katki.

Ei, võibolla oli sul ka kaubsist seda kleiti ostes eepiline seiklus. Ma ei tea tegelt.

Mul on täna tohutu kirjutamishoog. Tipin nagu elajas. Aga mul on täna ka magistritöö käsil ja ma veits justkui olen praktikumis praegu ja peaks esitluse tegema kohe. Seega.

math - not even once

2011-05-14T11:02:00.003+03:00

Tead, millised inimesed mulle närvidele käivad? (Okei, tegelikult päris paljud. Ja seda niimoodi taustal natuke, ilma suurema kärata. Äärmisel juhul ainult silmade pööritamine. Või raske ohe. Mitte midagi päriselt närrrviminemise laadset. Et me siin ikka samal leheküljel oleks, onju.)
...need inimesed, kes igal pool vehivad oma õnneliku suhtega. Seal tekib kahtlus. Kui su paarissuhtes oleks kõik nii õnnelik ja hästi, miks sa peaksid seda üksikasjalikult kogu maailmale igapäevaselt kuulutama? Keda sa siin veenda üritad? Mis valesti on? Kaua sa sellist showd üleval jõuad hoida?
Sama lugu endaga rahul olemisega. Kui sa endaga nii rahul ja üleni nõustumises oled, mis kutsub sind seda teistele nina alla hõõruma? Milleks sulle see? Mis sul puudu on?
Ja see ei ole üldse mingi võõraste privaatses teadvustamatuses ringi nuhkiv hobi-psühholoog minus rääkimas. Täiesti loomulikud kahtlused. Kõigil tekivad.

Mäletad, mis ma olen kindlasti kunagi kusagil kirjutanud või puhkeruumis targutades öelnud, et kevadel on mõttetu armunud olla, sest kevad on niigi ilus? Unusta ära. Kevadel armunud olla on täpselt täiesti üleni wonderfulaarne.
Võibolla umbes nagu pilves olemisega päiksepaistelises pargis või räpases haisvas tagahoovis. Hoopis teine pilv kohe.

Oo. Ma leidsin just oma pooliku kohvi. Tegin selle lõputöö kirjutamise kõrvale. Ju ma siis sattusin mingi hetk nii hoogu, et kohv läks meelest ära.
Kujutad ikka ette, milline hoog see siis olema pidi?
Mmm... külm magus kohv.

Borjomi vesi on nii paksult mineraale täis, et maitseb peaaegu nagu inimene. Nagu suudlused. Või pisarad. Just viimasel ajal tundub. Alguses maitses see vesi nagu kaevupõhi. Niimoodi külmalt kajavalt ja natuke kiviselt.
Mõned kalad maitsevad nagu järv.
Jasmiinitee maitseb mürgiselt.

Ma mäletan selgelt, kuidas ma tahtsin selle piraadifilmi kohta fb-s ahastada midagi stiilis "18. mai?!? Ma ei jõua seda kunagi ära oodata!!" Aeg. See lendab. Lõpp on lähedal.

Ärevus on selles mõttes tore asi, et kui õppida seda suunama, pole see enam ärevus vaid suunatud energia ja teotahe. Iseäranis põhjalik ka veel. Näiteks koristasin ma ükspäev kööki ja mingi teine päev sorteerisin lapse riided ära. Hästi produktiivne. Eriti siis, kui lisaks sellele täitmata närivale tüütule kohustusele, mis ärevust põhjustab, leidub veel terve hulk teis kohustusi, millesse seda rabelemistahet suunata saab. Palju vajalikku saab tehtud.

Tegelikult ma peaks praegu kirjutama, sest homme tuleb jälle hullumeelne. Kui tööpäeva sisse on mahutatud juba rohkem kui kolm kõrvalist ülesannet lisaks 1. mine raamatukokku 2. kirjuta lõputööd, on juba hukas. Siis ei jõua. Siis läheb tavaliselt nii, et hommikul hakkad kõiki neid värke tegema, vahepeal tõmbad hinge ja ootamatult ongi juba südaöö ja süütunne. Kaks ühes. Kombo. Südaöö ja süütunde tango. Selline kirglik. Pilk pilgus kinni. Andunult.

Kass oli korraks kadunud ja ma mõtsin, et äkki sadas jälle aknast alla. Kutsusin kss-kss, ei tulnud. Kutsusin kiisu-kiisu, ka ei tulnud. Krõbistasin söögipakiga, ei tulnud. Vaatasin igale poole, ei olnud. Võtsin lasenpointeri riiulist ja klikkisin seda – kass pistab oma vurruse nina kapist välja. Ütleb 'purrrr.'

Millalgi sügisel lugesin kahte artiklit, tegin kaugusse vaadates vau (hammasrattad käisid peas rinig) ja kirjutasin töölaua kohale märkmepaberi peale GROWTH MINDSET. Lapse maailmapildi ja mõtteviisi suunamist alusta - kolm, neli. Regulaarselt igapäevaste tegevuste kõrvale oodatud hoiakuga teksti. Julgustasin teda uusi asju proovima, väitsin, et raskete asjade tegemine ongi kõige lahedam ja kõik ägedad värgid, mida teised oskavad – nad oskavad, sest nad on palju harjutanud.
Esimesed tulemused paar päeva tagasi.
K: ma saan niimoodi ka pidurdada, et üks jalg on üleval ja teine all
M: aga nii on ju raskem
K: ma tean. ma teengi raskeid asju.
Aa-jeee.

Mhmh, ma vedasin ennast TTÜ kevadballile ka tolles tumepunase korsetiga pikas mustas kleidis. Ja kõik muu, mis sellega kaasneb. Maitea, mis mu huumorimeelel viga on.

Lost My Marbles

2011-05-06T12:33:00.001+03:00

Mh. Niimoodi me jõuame ju selleni, et ma pean omale teise kohvi tegema.

Ma teen uue kohvi, oota.

Läks käima. Niisiis.

Ma loen hullult palju blogisid ja üldse mitte uudistesaite. Mul ei ole telekat ja kuulan raadiot ainult õhtuti ja siis niisugust raadiot, kus mängitakse -get this- muusikat. Täiesti hämmastav, ma tean. Ajalehti pole kunagi tellinud.

See uudiste vältimine algas lihtsalt laiskusest, mugavusest ja ignorantsusest. Pealegi on kõik uudised halvad uudised, nende sisu mind ei torgi ja nende vorm on mingile teistsorti (loe: minust lollimale) publikule suunatud.

Nüüd on see juba võtnud peaaegu eksperimendi mõõtmed. Kas on võimalik elada aastaid, saades teada kõigest vajalikust ja elumuutvast ilma ise uudiseid otseselt lugemata? Sest kõik vajalik ja huvitav ja minusse puutuv tuleb kusagil mujal ka jutuks. Mulle tuleb readerisse tonnide viisi huumorit ja arukate (ja imelike) inimeste blogisid. Ja sotsiaalpõrgustikud (very bad pun intended) jagavad kogu aeg igasugust ahjusooja teavet. Pluss see väike asi, et ma suhtlen inimestega ja need vahel räägivad mulle mingeid uudiseid. Seega töötab.

Aga tegelt... milleni ma tegelt jõuda tahtsin, tükk aega juba mõtlen. Vaata – mul on readeris mitu niisugust blogi, mille sisu (ma kirjutajate kohta enamasti ei tea) on pehmelt öeldes teravmeelne. Palju kvaliteetset ärapanu ja sõnaosavat mõnitamist. Ja kuigi ma pole üldiselt väga õel inimene ja olen sinnajuurde veel ema ja õpetaja (seega eeldatavasti veel eriti salliv ja andestav), meeldib mulle vahel lugeda tagasihoidmatut mõnitamist. Mis on teiste suunas. Ja kuigi ma ei pea õigeks narrimist ja kiusamist ja üleolevad vastikud inimesed on kindlasti sisemiselt ebakindlad ja tahavad oma mürgiste ütlustega ainult (kurvad kaastundlikud kulmud edasi lugedes) oma lähedaste aktsepteerimist ja armastust ... osa teemasid lissalt vajavad mõnitamist, kammoon.

Niisiis. Sihuke lugemisvara. Ei, ma ausõna loen ilukirjandust ka. Ja vaatan kunsti peale teinekord ja arutlen kõrg-filosoofilistel teemadel.

Aga. Millest ma tükk aega juba mõtlen. Naiivsed lihtsameelsed oma naba imetlemise blogid, mille taga on noored õrnad tütarlapsed, kes kirjutavad avameelselt oma igapäevast ja nunnud pildid. Neid on väga lihtne mõnitada. Ja iga kord, kui mõni nendest eelnimet' ärapanu blogidest alustab postitust rõõmsate hõisetega, et on leidnud jälle ühe hiiglama lolli blondiini, kes on nii enterteinivalt lollakas üle kõigi internetiavaruste, hoian ma hinge kinni. Äkki seekord olen see mina.

Sest mul on oma naba imetlemise blog mu igapäevast ja nunnud pildid. Ja blond. Ja tegelt suht naiivne, eksole.

Mina ei loe päris lolle blogisid. Mul läheb süda kohe pahaks. Nagu ma ei saanud rehepappi lugeda. Nii halb ja nii tõsi, et füüsiliselt hakkab halb. Ma ei loe elu24 ka ja tahan kägistada inimesi, kes mulle seda teinekord ette loevad või ümber jutustavad.

Meeldib eluvõõras olla.

Kuula Dessat ja ära mölise

Iluprotseduurid on omandanud teatava rütmi. Lähtuvad põhimõttest: pane ennast teise inimese olukorda. Nädala jooksul läheb minimaalne töö ja vaev välimusse ja siis ei tule keegi minuga rääkima, kui ma oma lõputöö pärast utlibi nurgas stressan. Osa inimesi vist ei tunne mind ilma meigita äragi. Või selle mulletiga, mis mulle kasvanud on. Nädala lõpu poole hiilib sisse arutelu: kui mul oleks gf, keda ma näen ainult korra nädalas, ma küll tahaks, et see ilmuks välja siledate säärtega. Ilusates trussikutes. Lõhnavate juustega. Jne.

Mis veel narrimise teemasse läheb, ma kohvi tehes mõtsin, on emotsioonid. Või pigem emotsioonide haldamine. Täiesti taltsutamatult lahedad ja meinstriimi poolt imetletud inimesed on tšill. Omavad väikest emotsioonide loetelu. Ei flipi ära nagu. Äärmustesse ei käi. Pokkeri nägu on kogu aeg peas.

Samas inimesed, kes saavad kirikus ka peksa, on oma emotsioonidega üle kogu pleissi. Ja seda nagu enne peksasaamist juba. Kõik teavad, millal neil on õnn ja rõõm, valu ja piin. Või millal nad on muserdatud, joovastunud, tüdinud, raevunud või kimbatuses. Mitut emotsiooni sa lahedatelt kuttidelt välja suudad lugeda?

Ma tegelikult ei usu, et küsimus oleks tundmises või mitte-tundmises. Küsimus on haldama õppimises. Või seda iseenesest suutmises. See on nagu peeniste ja religiooniga, tead küll. On tore, kui sul on see. On tore, kui sulle see meeldib. Aga ära tule sellega avalikus kohas vehkima või seda kellelegi kurgust alla toppima.

Emotsioone siis ka. Võinoh, topi, aga siis ainult omadele. Võõrad lissalt keeravad selle sinu vastu ja loovad selle pealt vapustavat impro-huumorit. Teadmisest sinu emotsioonide kohta siis. Mitte su peenisest. Jälgid ikka? See vahepealne oli ainult näide.

Tead, milline organiseerimatu hipi ma olen? Mul on töölaua kohal todo-list pealkirjaga 'kui mul aega on.' Ma tegin selle bakatööd kirjutades. Ma kirjutan praegu magistritööd.

Ahjaa. Veel üks mõte. Seoses kõrghariduse omandamise ja ikkagi sellest hoolimata loll olemisega. Meil on ju see mat-inf teaduskond. Minumeelest ühed võimekamad inimesed seal kõik koos. Nojah, tõenäoliselt on lotes ka päris palju kivikõva reaalharu inimesi. Karm värk, eksole. Inimesed, kes õpivad viis aastat nii jõhkrat matemaatikat, millest suurem osa inimesi õudusunesid ka ei oska näha ja saavad veel selle eest häid hindeid. Selline analüüsi ja abstraktsuse tase. Pluss mälu. Ja ikkagi ma vahel vaatan mõnda kõrgharitud matemaatikut ja mõtlen, kuidas ta saab nii loll olla? Kuidas ta üldse keskkooli ära lõpetas, kui tema arutlusvõime sellisel tasemel on? Mismõttes ta sai selles aines minust parema hinde, kui ta nii paljudest maailma asjadest veel aru pole saanud? Kuidas ta tänavale astudes kohe surma ei saa?

Maitea. See on ulme.

Ma ei saa ka paljudest maailma asjadest veel aru.

Ma kuulan Tori Amose vanu albumeid, sest ma lissalt olen niisugune pif.

Mul on uus nahktagi ja ma olen sellega täiesti hingematvalt seksikas.

Mõistmaks minu arusaamu moest, tuleb arvesse võtta, et ma olin teismeline üheksakümnendatel. Ma arvan, et must nahk on seksikas. Ja mehed, kellel on laiad õlad või tätoveeritud käsivarred - nämm. Musta-valge triibulised pluusid on ilusad. Valged maikad ja ümara ninaga kingad ja ruuduline-triibuline. Sinised nööbitavad teksad ja kõhu peal sõlme pandud triiksärgi hõlmad.

Nagu Britney esimene video, põmst. Nagu päästja koolikell.

Mul on hall velvetsoni ka, millega ma näen välja potensiaalselt lesbiline. Aga nagu heas mõttes.

Teemasse:

Nad soojustavad meie kortermaja keldrit. Kelder ei leki sooja. Selle vastas elas terve talve üks lumehang väga õnnelikku täisväärtuslikku elu. Maja taga ei saa pesu kuivatada, majaesine asfalt on kuumaastik ja meil pole rattaparklat. Minaeitea, mis neil arus on.

you give me many pleasures

2011-05-02T19:08:00.000+03:00

Raamatukogus käivad vahel ringi tüdrukud, kes paistavad, nagu nad oleksid just nurga taga paar kuldmuna munenud. Lihtsalt nii enesega rahul ja üleolevad. Uhkel kepsutaval sammul läbi lugemissaali. Suu kõrvuni.

Siis on veel niisugused tüdrukud (neid on kõige rohkem), kes meenutavad nunnasid. Mitte päris nunnasid. Päris nunnad, nii palju kui mina neid näinud olen, on hästi armsad südamlikud sõbralikud inglikesed. Need raamatukogu-nunnad kannavad enamasti kõvasti kinni pandud juukseid ja nurgelisi prille. Nad on korralikult riides, üldiselt kaetud. Nende olemusest õhkub mingit pigistavat enesedistsipliini ja enda (ja üldse kõige) liiga tõsiselt võtmist. Kulm kortsus ja huuled kokku surutud. Igaks juhuks ära sellisega rääkima mine, sest ta on sinust targem ja tublim ja töökam ja tõenäoliselt ütleb sulle seda. Vahetult pärast selgelt mõista andmist, et sa raiskad tema väärtuslikku aega oma tühise eksistentsiga.

Mida rohkem suve poole, seda rohkem liigub raamatukogus tüdrukuid, kes kannavad lehvivate sabadega maani kleite (roheline) ja kõnnivad paljajalu. Neil on kogu aeg midagi mõnusat käsil. Kellegagi riiulite vahel tasakesi kudrutamine või kohvipaus või suitsupaus või essee või uurimustöö või pisike luulekogu. Muie ja sassis juuksed. Nad on nii üleni nunnud, et armu või ära.

Ma ei saa välja helistada ja kõik sõbrad, keda ma internetist kätte ei saa, on järsku nii kaugel, nii kaugel.

Raamatukogu uudiskirjanduse näitus just eile päästis mind kulutamast järgmisi ööpäevi Fitzgeraldi neelates. Veel näitusel olevaid raamatuid ei saa laenutada. Isegi siis, kui need sind seal riiulil hääletult ahvatlevalt kutsuvad. Isegi siis, kui need on nii seest nii mõnusad, et sugugi ei saa käest panna.

Kui sa kohtad kedagi, kellega sul on sarnane muusikamaitse, huumorimeel, maailmavaatelised teooriad ja dilemmad ja ideoloogiad, samad lemmikkoomiksid ja -veebilehed ja -loomad, sama ettekujutus heast söögist ja aja veetmisest... Kas see tähendab, et sa oled kohanud kedagi just enda jaoks erilist või lihtsalt, et sa oled liiga meinstriim.

Liiga tavaline. Väheoriginaalne. Populatsioonis kõige sagedamini esinev väärtus. (seletab oma põlvkonna slängisõnad maakeeles lahti – laiendab sihtgruppi. üleni. totaalselt.)

Seega tõenäosus on.

Ratsionaalne arutlemine ja kohatu huumor võistlevad Suurima Romantikatapja positsiooni pärast.

Ma keeldun end tagasi hoidmast. Vahepeal, kui tuleb tahtmine end tagasi hoida, tuletan endale meelde, et ei ole vaja. Ma tahan näha, mis juhtub.

Seal on nagu mingi nähtamatu forcefield (sest tavaliselt on need ju nähtavad) minu ja mu lõputöö vahel. Isegi kui ma viin end dokumendi avamiseni, olen ma järsku endale aru andmatagi asunud midagi muud tegema. Akent vahetanud, mingeid asju läinud ajama arvutist kaugele. Ja isegi kui ma viin end arusaamisele, et ma peaksin praegu kirjutama, on füüsiliselt peaaegu võimatu teha neid liigutusi selle suunas. Miski tõmbab mind sellest eemale. Sees miski pigistab. Sellele miskile ei saa isegi teadlikult ligi. See on ainult hädavaevu aimatav. Ainult hetkeks nähtav ja enamasti tegevustest väljaloetav.

Tegelikult on mul viie peatüki ligikaudne sisu või vähemalt idee olemas ja neist kahes on päris palju teksti sees.

Tegelikult ma arrmastan kirjutamist. Lihtsalt vaata mind. Kirjutamas. Nagu noor jumal. Õu jeaa.

Ma tahan madala enesehinnanguga ennast avalikult maha tegevaid inimesi lüüa. Mida suurem õnnetusehunnik ta on, seda vähem on mul temast kahju. Esimeses lähendis. Loomulikult suudan ma ennast kokku võtta ja ilmselgelt ei ole ma ühtegi neist päriselt löönud ja isegi toetav ja mõistev ja kõikmisveel. Lihtsalt see impulss. Esimene mõte, mis mulle pähe kargab. Mõne inimese olek lihtsalt küsib nii pealetükkivalt keretäit.

Kevad on ajamasin. Ma saan kogu aeg kogemata tagasi viidud aasta tagusesse aega. Siis ma natuke ehmun. Kas teised aastaajad on ka ajamasinad?

Joob kohvi ära. Paneb punaste südametega tibirätiku kaela ja õige vaatab seda õhtupoolikut sääl. Ja seda Aivit mul.

Muide – tasuta retsept headeks ja väga headeks ja uskumatult hingematvalt küüntega arvutitoolist kinnihaaramapanevateks ahhetamavõtvateks fotodeks on kuldne tund. See on see aeg ööpäevast, kui päike paistab külje pealt ja valgus on natuke roosakas. Teeb kõik kõik asjad ilusaks. Hommikul on üks ja õhtul on teine.

Kuigi ma kahtlustan, et seda nimetatakse kuldseks tunniks normaalsetel elamiskõlblikel aladel. Eesti on poolusele nii lähedal, et meil on kohati poole päeva jagu (1/2 päeva > 1 tund) hingematvalt ilusat valgust. Aga põhiliselt suvel. Talvel ei ole midagi.

Sleep on tight, til the sunlight burns you happy

2011-04-27T13:02:00.001+03:00

um... kas soovilugu ka saab?

Ütleb paar sõna sünnipäeva kohta. Sünnipäev oli täiesti üleni uskumatult lahe. Kõik oli täpselt wonderfulaarne. Ilm ja inimesed ja muusika ja söök ja jook ja lõke. Kõik kuidagi sujus. Vihm läks enne pimeduse tulekut üle. Külalised leidsid koha üles. Päikseloojang oli punane. Nii paljudel oligi pill kaasas. Nii palju ilusaid inimesi tuligi kohale. Ja need laulud. Ja need joogid. Ja see jõgi. Lissalt nii kohutavalt ilus kõik. Oh.

Muinasjutuline.

Esmaspäev. Peaks lõputööd kirjutama. Käisin hommikuses loengus, siis istusin puhkeruumis ja püüdsin kirjutada. Siis istusin juhendaja juures ja igasugused toimetused ühe artikliga seoses. Noh ja muud jutud. Kohvi oli ka vaja, aga kui ma kohvikusse läksin, jooksid kohale kaks õppejõudu ja hakkasid mulle kohvi, veini, kooki, salatit pakkuma ja istutasid mind enda juurde lauda istuma. Siis käisin lapsega hambaarsti juures ja vahtisin mänguväljakul raamatut lugedes kuni laps ringiratast sõitis ja mingi teismelise tüdrukuga palli mängis. Korraks poes ja kodus õhtusöök ja tudu. Roland oli tuba koristanud.

Teisipäev. Peaks lõputööd kirjutama. Olin öösel saanud kirja, et peaks mingi nagu tööd saama või nii kunagi. Otsustasin hommikul rääkima minna, aga seda inimest ei olnud majas. Rääkisin siis teiste inimestega. Läksin koju, tegin endale putru, sõitsin lapsega teise linna otsa katsetele. Vahtisin pargis diskmati õpikut lugedes. Selleks, et katsetel käimist heastada, viisin lapse loomaaeda. Võinoh, tegelikult Lõunakeskuses on üks loomapood, kus on neetult palju igasuguseid elukaid puuri pistet. Pesukarudest oli küll kahju. Tiirutasid seal edasi-tagasi ja ei saanud üldse aru, miks nad puuris peavad olema. Siis pärast tervet igavikku mänguasjapoes 'vau' tegemist sõitsime koju ja siis poodi ja siis õhtusöök ja uimase näuga dokumendi vaatamine ja tudu.

Kolmapäev. Peaks lõputööd kirjutama. Jõuan hommikul last lasteaeda viimast tagasi ja vanaema helistab. Muidugi – ma lubasin ju tema kardinad üles riputada. Kes minu eest hommikusööki sööb, mai tea. Raamatukogu kohv on sõrmkübara suurune. Siin ma nüüd siis olen. Pool neli tuleb hakata last kunstikooli viima.

Neljapäev. Peaks lõputööd kirjutama. Kuigi ma teisipäeval ju jätsin sinna praksi minemata ja peaks selle järele tegema ja lasteaias on mingi üritus, mille toitlustusse peab panustama, pluss ühel lapsel on sünnipäev ja sinna peab kingituse hankima. Ja nüüd selgus, et See tuleb Sealt ju Tartusse ja peaks teda siis nägema, sest teadagi. Minu laps see nädal karate trenni ei jõua.

Reede. Peaks lõputööd kirjutama. Hakkasin endale esmaspäeval arstiaega panema, sealt internetist saab kuidagi. Sellel arstil on hiigel-hiigel pikad järjekorrad alati ja ma mõtsin, et ma varakult regan ära, pärast on hea. Sain aja sama nädala reede hommikuks. Mis seal siis ikka. Õhtul on koolis tutvumisuuringud ja pärast seda peab rongi peale jõudma, sest Tallinn ju ometigi. Enne seda peaks pesu pesema, muidu ei ole midagi selga panna. Ja huvitav, kes asjad pakib ja ega ma rattaga raudteejaama ju ei sõida.

Ma ei võta arvutit Tallinna kaasa, sest ma olen ju nädal aega raskelt tööd teinud ja nädalavahetus on aeg puhkamiseks.

Esmaspäeval peaks lõputööd kirjutama.

Ma nägin unes, et ma pidin praksi andma, aga see neetud õppehoone oli kusagil Toomemäel üleni ulmelises kohas, kus ma kunagi käinud ei ole. Tükk aega ekslesin uduseid radasid mööda ja otsisin seda. Klass oli selle eriti vanaaegse arhitektuuriga null-loogilise hoone keldris. Tükk aega ekslesin mööda koridore ja saale ja keerdtreppe. Üks meie doktorantidest tuli klassist just välja, andis mulle pisitillukese külma võtme ja ütles iseenesestmõistetaval toonil, et ma räägiksin peale aine üldise korralduse neile veel mingist asjast, millest ma midagi kuulnud ei olnud. Ja klassiruum oli külm ja internet ei töötand ja tudengid olid kõik lärmakad ja üleannetud ja ma kaotasin iga natukese aja tagant oma mõttejärje ja aeg venis ja venis.

see video on mingi lame slaidiesitlus, ma vabandan.
laul on põhiline

Ega midagi muud nagu ei olegi. Kevad tuleb. See teeb kõiki asju, mida see teeb, kui see kevad on. Pungitab pungasid ja räuskavad linnukesed igal pool. Arulage pisikeste asjade peale ülepeakaela rõõmustamine täiesti suvalistes kohtades ja tedretäpilised õlad.

Ebatõenäoliselt nägusad loomulike lokkidega pool-Ukraina poisid on lihtsalt igati kohane lisaboonus.

Mulle meeldib.

Tahaks pikka vingu ja nuttu ja hala kirjutada sellest ka, kuidas kõik riidepoed müüvad ainult odavat kesklassi ahnele mõtlematule väikese tähelepanuulatusega tarbijale mõeldud lühiajalist leevendust pakkuvat hooajalist sitanikerdist, mis ei ole isegi oma hinda väärt.

Või sellest, miks mul peab olema seksikas nahktagi, kuigi lehmad on ka nunnud ja ma ei viitsi veganitega vaielda.

Isegi sellest võiks kirjutada, kuidas lõputöö kipub käpa alt välja pugema suureks suureks laiaks töömahukaks elukaks, keda peab piitsaga tagasi raamidesse kogu aeg nüpeldama. Ja mis raamid üldse? Ja keda me täpselt siin nüpeldame üldse?

Ma sõidan roosa rattaga ja mu pasun teeb kurba tuutu.

Mu uued akneravimid raviksid ära ka siberi katku ja süüfilise.

Mul on maasikamoosi.

Magamine on nii eelmine öö.

Või siis Morgulit odavalt järele tehes: Pärast ühte kohvi tunnen end nagu teine inimene. Aga see teine inimene tahab ka kohvi.

adiktsioon

2011-04-21T09:53:00.002+03:00

Facebook ei lase mind mu kontole ligi. Pildid jõe ääres toimuvast siin.

Eile, kui gps toru ei võtnud, ütles Miki: "said vanad eestlased ilma gps-ita facebookis üritused kuulutatud, saame meie ka."

Aga kuidas vanad eestlased ilma facebookita seda kõike tegid? Ma ei kujuta ette.

It's so deadly my dear the power of wanting you near

2011-04-15T13:06:00.000+03:00

Sünnipäevaküünaldest ja matemaatik olemisest. (teemavälise pealkirja all)

Teatavasti peaks olema mingi vastavus sünnipäevaks saavutatud eluaastate ja tordiküünalde vahel. Alguses on jube lihtne – saad viieaastaseks, on viis küünalt. Kümneaastaseks, siis kümme küünalt. Edasi läheb natuke keeruliseks, sest küünlaid on seda põhimõtet järgides varsti rõvedalt palju vaja ja sis peab tort selle võrra suurem olema ja rohkem süütamist ja puhumist ja häda ja viletsus. Õnneks võib teinekord asju lihtsustada. Näiteks ainult üks küünal. Täidab ära küünalde linnukese. Küünlaid oli? Oli. Hästi. Tehtud.

Siis on teine võimalus sättida tordi peale mitte üks küünal ühe aasta eest (sest see on lissalt liiga primitiivne) vaid üks kümne aasta eest. Näiteks kahekümnendal sünnipäeval tordil kaks küünalt. Kolmekümnendal kolm. Lihtne. Ja miks me peaksime kümneid eelistama? Viieteistkümnendal sünnipäeval võib olla samuti kolm küünalt. Iga viie aasta eest üks. Ja kahekümne esimesel sünipäeval kolm küünalt. Iga seitsme aasta eest üks. Või hoopis seitse küünalt – iga kolme aasta eest üks. Selle süsteemi juures tekib muidugi see neetud algarvu probleem. Ja ära saa must valesti aru. Algarvud on väga seksikad. Mulle küll meeldivad. Aga nendega ei saa seda küünalde trikki teha. Seitseteist küünalt on ilmselgelt liiga palju küünlaid. Aga seitseteist on algarv ja ainsad võimalused seada igale n aastale vastavusse üks küünal on võtta n-ks üks või seitseteist. Seega justkui selle esimese variandi juures tagasi. Mingit optimeerimist ei ole.

Täiesti uus minumeelest hiiglama nunnu mõte tortide sünnipäevade ja küünaldega pärineb Mikilt. Küünaldel saab teatavasti olla kaks olekut – põleb või ei põle. Kui mingite asjadega saab esitada kahte asendit, saab nende asjadega esitada binaari. Binaaris saab algarve ka esitada. Seitseteistkümnenda sünnipäeva tort näeks välja nii: tordil on reas viis küünalt, põlevad esimene ja viies. Sest kuusteist pluss üks, vaata. Puhuma pole neid mõtet hakata, sest siis kohe arv muutuks. Küünlaid tuleb vaadata, juurde tuleb teha oksendamiseni palju nohikunalju ja poisid, kes tahavad skoorida võivad püüda kogu nalja seletada heledapäistele sotsiaalteaduste tibidele, kes aru ei saanud. Sis korjab keegi küünlad vaikselt ära.

Muide, 25 ümardatakse 30-ks.

Miki & Murca 25

2011-04-14T21:29:00.000+03:00

Tegelt fb-st käis ka läbi, aga panen siia ka. Neile, keda see võib puudutada.

---------------------------------------------------------------

Time
22 April at 17:00 - 23 April at 08:00
Location
Emajõe äär (jänese matkarada)

Suur topelt-sünnipäevapidu jõe ääres!!!1!1

Saame kokku seal rannas, mis on Supilinna pool jõge. Seal kusagil algab see matkarada ka. Siis kõnnime veits - seal kusagil edasipoole on piknikuplatsid.

Siis ongi.

Lõke ja grill+tšilll ja kevadöö. Ja jõgi ka ju.

Võta kaasa:

1. endale midagi juua

2. oma muusikariist (kitarr, trumm, flööt, trompet, saksofon...)

3. laulud, mis laulda

Koha peal:

1. ilusa inimesed

2. kartulisalat

3. jõgi

Kutse kehtib kahele.

53 707 960

---------------------------------------------------------------

Ahjaa, wishlist:
* raamatud (Gaiman, Palahniuk, Vonnegut või kedagi muud, mis mulle meeldida võiks)
* tibide vidinad (ehted, meigiasjad)
* filmid
* head mõtted ja lubadused
* maasikamoos
* vein
* kohv
* kunst

---------------------------------------------------------------

Miki ütles: Aga mulle kinkima midagi ei pea. Tahan ainult sõpradega õlut juua, vb isegi viina. Aga kingitused on overrated, kui päev käes ja taskud tühjad, siis ei ole vaja kodus ringi vaadata et mis ma siit kaasa nüüd võtan, veel hullem kui poes seda teed. Seda ma ei andesta. Iseasi kui midagi nunnut.

Piltsa varasematest aastatest:

Kõnnivad

Mingi sillake

Kõnnivad veel veits

Kulk kuseb loojangul

I can reveal my tortured internals

2011-04-10T23:34:00.000+03:00

Peaks blogima. Et pärast saaks lugeda ja nii.

Hmm. Huvitav, millal ma viimati... oh sa kurat. Terve üle nädala tagasi ju. Nii võib lõpuks lugejatest ilma jääda ja kus siis selle häda ots.

Elu on ilus. Minu isiklik vähetähtis elunatuke. Üldiselt. Parajalt kauguselt vaadates. Sest vaata – elu peale saab vaadata mitmest kaugusest.

Eriti lähedalt praegu vaadates on suht enamvähem. Tuba on soe ja kõht on peaaegu täis ja silmad küll ähvardavad valutama hakata, aga ei ole veel hakanud. Kuigi jah. Võiks olla rohkem sooritanud tunne. Aga see on juba seotud natuke kaugemalt vaatamisega.

Natuke kaugemalt vaadates on niipalju ilus, et olen olnud terve nädalavahe täpselt oma naudinguahnuse ja kärsitute impulsside ori. Hea söök ja hea seltskond ja keskpärased kerged filmid ja nõrkemiseni palju mõnusat muusikat. Korda saatnud pole midagi. Kui me nüüd vaatame asjadele niisuguse saavutusnäljase ambitsioonika noore pilgu läbi. Sest ma pole lillegi liigutanud. Pool tuba koristasin ära. Pool tundi tagasi panin kitarri häälde. Kõik.

Kauguselt umbes viimane nädal või nii elule vaadates, on elu täiesti lill. Ma olen end leidnud. Mingi uskumatult hämmastav tegutsemis-isu on peal. Ja mitte see hüsteeriline enda uputamine igapäevastesse askeldustess. Vaid mõnuga. Muie näus kinni ja puha. Kirjutan lõputööd ja õpiobjekti, õpin kitarri ja näpin klaverit, tantsin ja laulan, hängin sõpradega ja loen lapsele õhtuti muumitrolli, blogin ja pildistan, loen ilu- ja erialakirjandust, kannan ja õmblen ilusaid riideid. Üleni elus nagu. Täiesti uskumatu. Konverentsil käisin ja sain mitut asja. Nagu need konverentsid ikka lähevad. Et saad teadmisi ja kontakte ja kokkuleppeid ja kogemusi ja plaane ja ideid ja süütunnet mingi mai-kujuta-ette-mitmenda ettekande ajal mõtete mujalelaskmise pärast. Mida ma arvan eelmisest ettekandest? Hmm. Hea küsimus... las ma mõtlen... Suht äge protseduur on püüda tagasi tuua kuuldud infot, mida ma tegelt ei kuulanud ja sis veel jooksvalt selle kohta reaktsioone genereerida. Mingi teadvustamatuse prügikastis sobramine nagu.

Oluliselt kaugemalt elule vaadates, on ikka ilge nuss küll. Mul on korraga samal eluperioodil käsil töö otsimine, kooli lõpetamine, elukoha vahetus ja lapse kooli panek. Toimetulekutoetusest äraelamine on jätkuvalt kõikehaaravat meeleheidet toov ja inimesed üleni usutavalt ja usaldavalt mind laikimas ja armastamas tekitab paiguti paanikamaitselist hirmu variandi ees, et ma neile pettumuse valmistan. Kuigi ei pruugi ju üldse.

Saavutusnäljased ambitsioonikad noored. Viimase aja trend. Mitte et minu inimesed oleksid järsku oluliselt ambitsioonikamateks läinud. Vaid see, et ma viimasel ajal (hmm... mingi viimane pool aastat näiteks) kohtun ja tutvun oma vanuserühma inimestega, kes on täiesti uskumatult ambitsioonikad. Visiooniga. Teotahtelised. Julged unistajad ja võimelised teostajad. Vaadetega, mida nad on valmis kirglikult kaitsma ja suurte maailmavallutusplaanidega, mille ellu viimist nad on juba alustanud ja ma isegi ei kahtle, et nad neid lõpuni viivad. Ja see on nii ilus. Noh. Naiivne ja lapsik ja mõnikord ausõna veits tüütuks kiskuv. Aga ilus ka. Kena inspireeriv vaheldus maksimum-küünilistele passiivsetele ükskõiksetele osavõtmatutele hädaldajatele.

Kui osa inimesi on nagu katastroof ootamas juhtumist, sis mina olen crush ootamas juhtumist (ja sis muidugi sellest vahetult tulenevalt ka katastroof). Mul on peaaegu selline tunne, et suudan ära tabada selle momendi, kui too neetud paljas tillukese vibuga ingel mulle noole kannikasse laseb. Sest mingist hetkest on justkui ainult aja ja tõenäosuse ja üldise kaoosi küsimus, kes on esimene õigest soost, vanusest ja välimusest olevus, kes mulle ette jääb. Niisugune pinge ja ootusäravus ja paratamatuse tunnetamine on õhus. Ja siis ongi kohe jälle kõik see, mis sellega kaasneb. Õitsvad kirsid, lõputud ööd ja üleääre keev ajukeemia koos naeruväärse sõjaga Ratsionaalse Murca ja Emotsionaalse Murca vahel.

Või oota... see viimane on tegelt umbes kogu aeg.

Õu jeaah.

Laulu tahad ka? Kuula seda. Alguses on müra, seda tuleb ignoreerida.

Ahjaa. Ma olen täna ka produktiivne olnud. Pesin oma mantli ära ja leppisin Mikiga sünnipäeva kohta kokku. Et peaks hoopistükkis järgmine nädal seda jõe ääres (t)rummeldamist ja kartulisalatit tegema. Mitte see nädal, kui õigemad kuupäevad on. Sest külm ja pime.

Get on your dancing shoes You sexy little swine

2011-04-02T14:40:00.000+03:00

Tead seda, kui mõnes filmis mingi pif teatab tõsiselt: „Naine näeb ära mehe silmist...“ mida iganes ta seal siis näeb – kui seal on teine naine või et mees teda armastab või mees valetab või maailmalõpp on tulekul või jäätis on otsas... Siis ma teinekord mõtlen ettevaatlikult, et mina küll ei näeks (pöörab ebamugavusest niheledes pilgu ära), ma olen täiesti kluu-less.

Ja et huvitav, kas see on mingi naistevaheline siseinfo, mida ma peaks enda teada hoidma. Sest äkki meil on nii kokku lepitud, et me paistame müstilised olevused, kellel on röntgenpilk ja sensitiivsed võimed. Võibolla tuleks lihtsalt arukalt vait olla ja püüdlikult jätkata bluffimist. Sest kõik need benefitid, vaata.

Ma tean, millest sa just mõtlesid.

"Kerge kaastundega segunenud nummimummi reaktsioon valdab kui loed, mismoodi tugevalt täisealisele inimesele lihtsad elutõed kohale jõuavad ja sellest siis surmtõsiselt maailmale kuulutatakse." (siin)

Õujea. Mulle jõudis jälle mingeid elutõdesid kohale. Elutõde on järgnev. Palju lihtsam on elada, kui lõpetada muretsemine teiste arvamuse pärast. Just. Täiesti hämmastav, ma tean.

(Kuigi. Siinkohal on oluline märkida, et teiste arvamusest mittehoolimine tuleb hoolikalt kooskõlastada elementaarsete käitumisnormide ja viisakusega. Sest muidu oled sa vastik jobu või kohastumisvõimetu asotsiaal. Näiteks need inimesed, kes haisevad ja räuskavad puhastes vaiksetes kohtades. Või need inimesed, kes söövad ära su viimase saiakese ja naeravad siis su pahameele üle. Nemad ka ei hooli sellest, mida inimesed neist arvata võivad, aga nad on sellega natuke liiga kaugele läinud.)

Mul on lihtsalt see. Taban end mõttekäigult: oot-oot, võibolla oleks pidanud neile selgitama, et kuidas mul sellega on, sest praegu võisid nad täiesti valesti aru saada... aa õige jah, mul on ükskõik, mida nad arvavad asjadest, mis kuidagi neisse ei puutu.

Suurtest meeste särkidest tehtud maikad. Mul on neid juba kolm. Üks on valge ja kannab mingi eesti folkpunk bändi teksti tissi peal. Teine on punane ja kannab pilti seksuaalse viitega Maci paroodiast ja im lovin it teksti. Kolmas on rõvedalt kollane ja alustas oma elu xxl suuruses Merikotka särgina. Mitte et ma suur purjelaagri fänn oleksin. Aga mulle meeldib teinekord kollaseid asju kanda ja minuvanuste inimeste hulgas on suht raske leida kedagi, kes ei teaks kedagi, kes poleks kunagi kunagi purjelaagrist kuulnud. Seega nagu icebreacker. Sotsiaalse funktsiooniga maika.

Sest teinekord suurest dekolteest ei piisa. Aga tähelepanu - see ei hoora end ise.

Ma olen haige, muide. Köha ja kurk. Võitlen sooviga teki alla end kerra keerata ja õnnetult niiskeid niutsatusi teha iga köhahoo peale. Võitlen, sest nii hull tegelikult praegu ei ole.

Pealegi – enesehaletsus on magus koht, kuhu langeda ja sealt on ilge nuss pärast välja tulla.

"You should never give yourself a chance to fall apart because, when you do, it becomes a tendency and it happens over and over again." - E. Gilbert

Mul on täna ni räpane kõnepruuk.

Ooda, ma teen ühe kohvi omale.

Kuula seda laulu vahepeal.

Mmm kohv.

Näiteks vaata, mis wikipedias selle kollektiivi kohta kirjutatakse:

Their name is a play on words, meaning "new wave" in French, and "bossa nova" (new trend) in Portuguese. This refers simultaneously to their "Frenchness" and "artiness" (the '60s new wave of cult French cinema), the source of their songs (all covers of punk rock, post-punk, and New Wave songs), and their use of '60s bossa nova-style arrangements.

Ja nii ongi. Lissalt täiesti imeline. Kas võiks üldse veel midagi kohvitassi najal tiksumise muusikalt tahta?

Heh. Natuke guugeldamist. Selle originaal on ka päris lahe muidugi. Aga mitte päris rahulikult tšillimise muusika.

Oeh. Nüüd läks jälle enesekeskne heietamine mingiks muusikaajaloo postituseks. Ei või sis ühe teema peal püsida, minaeisaaaru.

Peaks vist nüüd selle kummalise väidetavalt hõbedaseks tooniva palsami maha pesema. Muidu on osa juukseid pärast jälle helelillad. Ja mida inimesed siis mõtlevad.

Khm.

Pealkiri on bändi Arctic Monkeys laulust. Kas ma olen ainus, kelle meelest Black Keys kõlab natke nagu Arctic Monkeys? Nagu helipildilt(?) või milleltki. Justkui. Või misse? Mitte need konkreetsed laulud aga üldiselt.

ja pärleid mis pihlakapuust neil

2011-03-27T02:06:00.002+02:00

Õujea. Mul on siin ju see dokument lahti ja ma pidin siia värke kirjutama.

Seoses Maa tunniga avastan praegu, et leidub teeküünlaid, mis põlevad neli tundi jutti. Ilmselt kauemgi, sest need ikka veel põlevad.

Idee on siis selles, et võtad korra aastas ette ja tõmbad tunniks ajaks juhtme seinast välja. Mitte selle pärast, et see sinu tund aega sulanud külmkapp ja jahtuv ruuter otseselt kohe maailma ära päästaks. Vaid üldise ja isikliku teadlikkuse huvides. Ei pea kulutama. Saab vähemaga. Ja siis lisaks boonusena pere kokku toomise huvides. Ikka ei istu seljaga toa poole oma rida nokitsedes, kui on pime ja küünlad ja vaikus. Ma muidugi tegin natuke sohki. Avastasin kaks minutit enne poolt üheksat, et mul pole küünlaid. Lülisin kõik välja ja läksin poodi. Pool tundi kulus selle peale. Ei istunudki päriselt päriselt tund aega küünlavalgel.

Aga nüüd on mul küünlaid.

Ma lülitan nii tihti oma telefoni hääletuks. Vaata, mul on see aiföön ju. Sellel on külje peal niisugune kahe asendiga lüliti, millega saab kõik piuksud ja väuksud maha võtta korraga. Ei pea isegi klahve avama ega midagi. Siis ma nii hea meelega panen ta vakka ja viskan koti põhja või diivani alla.

Vahel on niisugusi inimesi, kes saavad vihaseks, kui neile valel ajal helistatakse. Liiga vara või liiga hilja või just sel hetkel, kui neil on tegemist või magamist.

Umbes nagu neil ei käiks telefonid välja. Või nagu nad peaksid kõnedele vastama, kui nad parajasti kuke eest põgenedes küüsi lakivad ja viimase bussi peale jooksevad, paelad lahti ja laps karjumas.

Las ta heliseb. Mul on tegemist. Telefonile vastamine ei ole kohustuslik.

Ma olin kell neli tantsuõhtu pealt koju jõudnud, kavatsesin imetabaselt varajane vapper ennastohverdav olla ja üheteistkümneks vanaisa juurde minna. Kell seitse tuleb telefonikõne, et laps pannakse minu jaoks bussi peale ja ma pean vastu minema. Vot kus lops. Kogu päevaplaan ümber teha.

Millest ma räägin?

Suvikõrvits võta poest. Võta ilus pisike roheline värske. Vaata, et koor terve oleks igalt poolt. Viiluta kodus ära. Nii poole sentimeetri paksusteks. Vaata kui ilusat pastelset värvi sisu on. Heleroheline ja kollane. Kui ligiduses on inimesi, kellepoolne õrn kaastunne ja hellus sulle mingeid benefite võib tuua, nimeta seda ilusat pastelset värvi nunnude rumalate sõnadega.

Klopi paar muna, soola ja võibolla näiteks sidrunipipart sekka. Kuuma õlise panni peale munast läbi käinud suvikõrvitsa viilud, mõlemalt poolt pruuniks. Taldrikule pane vaheldumisi köögipaberi lehega. Imavat rasva vähemaks. Söömiseks kasta otsapidi sojakastme sisse. Või siis ära. Ise tead.

Zukkini ütlevad nad Prismas selle kohta.

Minumeelest on nii gei nimetada köögivilju rahvusvaheliste nimedega. Või toiduaineid üldse.

a confusing and destructive pattern of seduction and rejection

Mul on suitsetavaid sõpru. Selliseid, kes on pakk päevas režiimi peal ja igapäevaselt. Siis mul on mittesuitsetavaid sõpru. Kes on maha jätnud või polegi alustanud või on mingit pidi põhimõttelised. Seal on suur vahe – polegi alustanud ja põhimõtteline olemine. Põhimõtteline on kuidagi kirglikum ja rohkete steitmentidega. Polegi alustanud on nagu õlakehituse-ükskõikne.

Aga siis on mul veel sõpru, kes mõnikord suitsetavad. Näiteks sessi ajal või siis kui neil parajasti head suitsu on või pidudel või seltskonnas või purjus peaga. Ma olen mõelnud... mulle meeldivad mu vahelsuitsetavad sõbrad rohkem sel ajal, kui nad suitsetavad. Võinoh, asi polegi meeldimises, aga mul on kuidagi hea meel, et nad suitsetavad, kui nad suitsetavad. Ja see pole kuskilt otsast pahatahtlik või mingi mürgine tunne. Niisugune siiras.

See on see meeleolu või seisund, mis kaasneb selle suitsetamisperioodiga. Niisugune rahu. Enesega nõustumises olemine. "Ma teen praegu suitsu, sest ma tahan. Mul on isu. Mulle meeldib."

Mhmh. See kõlab üleni intuitsiooniga vastuolus praegu. Sest võiks arvata, et suitsetamine on kuidagi seotud enesehävitusega või antud lubadustele sülitamisega. Aga ma ei näe seal seda.

Võibolla ma lissalt püüan mitte näha, sest mulle meeldib suitsupausi idee.

Võtad suure suure meeste t-särgi ja laotad laiali. Viskad selle peale ühe oma paraja maika. Joonistad värvipliiatsiga piirjooned. Lõikad välja. Teed küljeõmblused. Nüüd on sul uus maika. Jee.

Just reedel tegin. Üleni äge sai. Väga seks.

Nüüd ma hakkangi kaltsukatest suuri meeste särke kokku ostma. Sest valgeid maikasid pole kunagi liiga palju. Või musti.

Mul on üks kollane hiigelsuur ruuduline pluus. Nööbitav ja pikkade varrukatega. Laenasin selle Tiidu käest mingiks kostüümikaks ja pole ikka veel tagasi viinud. Ma kannan seda, kui mul suva on. Üksi kodus teetassi najal tiksudes. Teinekord magades ka. See on ni mõnus. Avar ja vaba. Soe, aga kerge. Ei ahista sugugi.

Peaks homme küsima, äkki ta ei tahagi seda kunagi tagasi.

Ma korraks ükspäev mõtlesin, millised oleksid üleolevad sallimatud ennasttäis inimesed, kui nad ei oleks sinnajuurde silmapaistvalt ilusad ja andekad. Kas nad oleksid siis leebemad? Kas nad siis möliseksid vähem?

Kas iseenesest juhuslikult mingis mõttes teistest üle olemine teeb üleolevaks?

Täiesti hull. Küünaldel läheb viies tund.

Kusjuures, toa valgustamiseks sobivad kõige paremini need kalmuküünlad. Kaanega plastmasstopsis. Ma ostsin kaanega küünlaid, sest mu kass on natuke lollakas ja kipub oma vurre ära kärsatama.

Ma oskan juba umbes kahte KT Tunstalli laulu kitarri peal saata. Hästi aeglaselt ja kobamisi, aga ikkagi. Ja vähemalt 6 sagelikasutatavat akordi tean kohe ilma piilumata peast. Ni osav.

Kõik, mis barrega on, jäävad esialgu välja, sest isegi selle proovimine paneb mind kohapeal rõvedal kombel vanduma.

Kõik kohad on kitarriõpetajaid täis.

5'nizza ongi öömuusika.

Oliver muudkui jahus sellest piripiri piprast. Ostsingi. Ongi päris tõsiseltvõetav. Panin täna paki sarvekeste ja purgi purustet tomatite kohta poolteist kauna seda. Hea sai.
Vahepeal oli mul tüümiani hullus. Roland ükspäev pakkus, et varsti panen ma tüümiani kohvi sisse ka.
Umbes natuke aega enne seda tegin peaaegu kõiki lihasööke meega. Ainult hakkliha mitte. Aga kana ja siga küll. Ja kala muidugi. Mesi saab varsti otsa.
Jätkuvalt kehtib toiduvalmistamise põhimõte 'you can never have too much butter.' Sest ega see figuur iseenesest ei tule.

Peaks verd andma. Kõrvaauke juurde tegema. Juuksed maha lõikama ja ülejäägi roosaks värvima. Ma juba nii ammu mõtlen, et roosa ju. Ja püüdlikult ignon neid tüüpe, kes must ette jõudsid. Sest minul oli see mõte enne. Nendest sõltumata.

metametakognitsioon

2011-03-24T17:48:00.001+02:00

Rahu
olen sul peos
mahun
olen sul peos
puru
olen sul peos
pihuks ja põrmuks
kuid olgu

Kui ma
poleks su peos
siis ma
oleks
kellegi teise

peos

Kuid näe
olen su peos
saimegi lõpuks kokku

Genialistid - Olen sul peos

Kummitab.

Genialistid on täiesti geniaalne. See on aktuaalne teema seoses sellega, et Rolandil on mingi Liiga Palju Genialiste Kuulamise periood. Kogu aeg mängib. Tegelikult mulle meeldib, et see on lõpetatud projekt. Paigas alguse ja lõpuga, lõpliku hulga mõõdetava ja mõõtmatu tulemusega. Üleni olemas lihtsalt. Mitte tulemas või läinud.

Veel käivad bängiprojektid on muusika, mis on tulemas. Alguse ots on juba käes, aga lõppu ei paista. Pooleli veel. Keegi ei tea, mis saab.

Ikka veel käivad bändiprojektid, mis on juba maha käinud ja odavate võtetega tagasi püüdnud tulla ja selles feilinud, on läinud. Keegi ei taha neist enam midagi teada. Keegi ei taha enam kümnekat välja käia, et neid mõnes hämaras jahedas kultuurimasjas õlle kõrvale imestada. Läinud bändid kuulutan ma mingil hetkel lõpetatuteks ja ei loe pärast seda hetke tehtut ja loodut enam samaks bändiks. Siis ei ole varasemad geniaalsused pealt ära mürgitatud ja määritud hilisemate rumalustega. Siis ei pea ka arust ära minema, kui väidetavalt nende kontsert kusagil on, sest tegelikult neid pole enam olemas ja tehniliselt sama nime all esineb juba midagi muud, mis mind ei kõiguta. Ega selle pärast, kui keegi bändist midagi korda saadab või maha sureb või halva laulu välja laseb.

Kuigi imelik, et me ütleme 'terve hulga', kui jutt on millestki paljust. Tühjad ja üheelemendilised hulgad on ka ju olemas.

- Kui palju maikasid sul on?

- Oi. Hästi palju. Terve hulk.

Täiesti variant, et mitte ühtegi ju.

Maika on aktuaalne, sest üks nunnu vlogija näitas oma lahedat suurte taskutega tank topi, mille ta ise hiigelsuurest t-särgist meisterdas ja ma olen hommikust peale mõelnud, et peaks oma vennalt mõne särgi endale küsima.

Tegelt peaks lõputööd edasi tegema.

Raamatukogu on ülerahvastatud.

Mul on viis blogi: see blog, pildiblog, lugemispäevik, õpetajablog ja haridustehnoloogia blog. Viimased kaks on peidus. Ja lugemispäevik on unaruses. Umbes viis blogi ongi normaalne pidada. Eriti, kui mitme teema mees olla ja nigunii kogu aeg arvutis. Nagu mina.

kelle ümber

su maailm tiirleb

kuidas olla lapsevanem

2011-03-22T19:34:00.001+02:00

Ma tean küll, et see siin on laialivalguvate teemadega madalaim veebiblogimise vorm – iseenda naba imetlemise blog. Aga ikkagi. Ma mõtlesin, et ma teen täna ühe teemapostituse. Ainult ühest asjast ja suunatud natuke laiemale üldsusele, kui mu andunud fännid ja perekonnad.

pilt siit

Pane tähele. Ma hakkan nüüd tarka panema. Jutt tugineb asjadele, mida mulle on õpetatud psühholoogias ja mida ma olen ise vaatlusega täheldanud inimeste kohta. Arvesse võttes vestlusi igasuguste inimestega, kogemusi põhikooli õpilase ja õpetajana. Lisaks kogemused lapsevanema ja vanema õena. Ja loogiline mõtlemine ja julge oletamine muidugi. Võib-olla mingitele raamatutele või artiklitele ka, millede pealkirju ja autoreid ma enam ei mäleta.

Näpunäited ja sihtotstarbeline mölisemine kooliealiste laste vanematele ja hakkajamatele koolilastele. Kiusamise ja ebapopulaarsuse leevendamiseks ja ennetamiseks :

Laps peab olema heas füüsilises vormis. Esiteks juba selle pärast, et ta on kasvav organism ja lodev vedelvorst olemine ei ole kellelegi hea. Teiseks selle pärast, et tal oleksid vähemalt füüsiliselt eeldused endaga toime tulemiseks. Kas siis ära jooksmiseks või kiireks reageerimiseks või oma neetud pinali tagasi sikutamiseks. Las ta käib trennis. Kui talle ei meeldi jalgpall, sõidab rattaga või hüppab või võimleb.
Laps peab kuuluma erinevatesse kollektiividesse. Kui inimeste hulk, kellega laps igapäevaselt kokku puutub, piirdubki 15-30 kambavaimust kantud klassikaaslasega, on nende tõrjuv olek ligikaudu maailma lõpp. Sest see klass ongi tema maailm. Ei tohi ära võtta võimalust enda mõnes teises seltskonnas sisseseadmiseks. Trennid, huviringid, suguvõsa kokkutulekud, laagrid, noortekeskused, huvikoolid jne. Võibolla ta magas maha suhete sõlmimise aja oma klassis, võibolla ta klass ongi kari nõmedikke. Pealegi on paljud lapsed vaimselt mingis teises vanuserühmas kui nende klass. Kui koolid ei soodusta eri vanuses laste koosmängu, siis trennid-ringid on tavaliselt natuke leebemad selle neetud tootmiskuupäeva järgi karpidesse sorteerimise osas.
Vaheldusrikas tutvusringkond. Alguses ma mõtlesin, et see on see isafiguuri punkt, aga tegelikult mitte. See on laiem. See on paljude erinevast soost, vanusest ja liigist olevustega aktiivselt suhtlemise punkt. Suhtlemisoskusele aitab kaasa erinevate näitajatega olevuste kohtumine ja suhestumine. Teeb olekult nagu. Avab silmaringi. Võta koju paar hamstrit ja vii laps puutööringi ja siis vanaema poole ja pärast sõimerühma mängima ka.
Meelepärased tegevused, mis leiavad omaealiste tunnustust. Et oleks eduelamust. Noh, olgu, võib-olla ta ei oska sama hästi kakelda või rulluisutada kui ülejäänud lapsed. Aga äkki ta oskab klaverit mängida või hundirattaid teha neist kõigist paremini. Ja see ka loeb ja annab enesekindlust. Või kui see klassis ei loe, loeb see trenni- või muusikakoolikaaslaste seas. Eriti, kui tal lasta trennides-ringides käia, erinevates kollektiivides olla ja oma oskusi arendada.
Põhikooli mentaliteedile järele andmine. Mõni kord võib järele anda (endale paar huulepulka vähem osta) ja varustada last mingite neetud Paku-kaanide või Tamagotchidega. Või mis iganes on parajasti suuremas hulluslaines. Sest kõigil teistel ju on. Muidugi on see pinnapealne. Muidugi tundub see nagu lollakas vooluga kaasa minek. Aga vahel on seda vaja. Pealegi, ei saa oodata, et lapsel on teiste omaealistega millestki rääkida, kui neil mitte kui midagi ühist ei ole.
Kontakt vanemaga. Ja ma ei mõtle seda, et laps peab tingimata saama oma vanematele kõigest rääkida ja siis seal on korrapärased hilisõhtused ühepoolsed südamepuistamis-üritused. Mitu niisugust sõpra sul on, kellele sa saad absoluutselt kõigest-kõigest rääkida ja nad üleni mõistavad ja aktsepteerivad? Nii see päris ei käi. Vanem ei ole lapse murede prügikast. Lapse mõtted ja tunded on tema enda omad, ta jagab neid, kui tahab ja milliseid tahab. Lapse-vanema suhe ei peaks sellele tuginema.
Vaid hoopiski. Ma mõtlen kontakti all sarnast kontakti, mis on (täiskasvanud) inimeste sõprus. Seal on ühised kogemused ja läbielamised, mälestused, vastastikune abistamine, mingid omavahelised naljad ja rituaalid, ühised saladused, tulevikuplaanid. Need peaksid lapse ja vanema vahel olema. Võinoh, need ongi, kui seal on kontakt. Ühendus. Suhe. Klapp.
See ei tähenda, et lapsega peab tingimata suhtlema kui võrdsega. Vanem on targem ja kogenum ja vastutav, kindlasti on olukordi, kus vanema sõna maksab. Samas jääb laps ikkagi silmateraks ja pesamunaks ja osa järeleandmisi ja erandeid võrreldes teiste pereliikmetega tuleb talle teha, sest ta on ju laps.
Igaüks lahendab ise oma probleeme. Vanema ülesanne ei ole lapse probleeme ära lahendada. Muidugi on vahel olukordi, kus vanem peaks ja saaks abiks olla. Paljud asjad ongi ainult lapsevanema võimuses. Aga päris palju igapäevaseid probleeme on lapse võimuses lahendada. Eriti, kui ta algusest peale on 'treenitud' ise oma jamadega toime tulema. See kusjuures tähendab ka ise lahenduste välja töötamist. Mitte see, et laps esitab probleemi, vanem konstrueerib lahenduse ja laps peab just selle just niisugusel kujul ellu viima. Abi on ikka vaja, suunamist ja juhendamist ja toetamist ja eeskuju. Aga ette ei tohi öelda. Las ta ise.
Sest siis ta usub, et ta saab ise. Ja siis ta teebki ise. Hakkab vastu või läheb eest ära või plottib kättemaksu näiteks. Mitte ei tihu nurgas, kuni keegi teine teda päästma tuleb.

Niisiis. Sihuke titemanuaal. Täiesti teoreetiline praegu. Eks ma kunagi hiljem (5-6 aasta pärast) tulen siia tagasi ja ütlen, mis toimib.
Teismeliste grupidünaamika on nii rõvedalt põnev – mitte keegi ei saa sellest loogiliselt aru, seal ei kehti peaaegu ükski reegel ja midagi ei ole võimalik ennustada. Ja kui nad täiskasvanuks saavad, loeb see nii vähe. Kuigi jäljed on. Need neetud jäljed.

Ütle midagi.

everything's made to be broken

2011-03-20T19:16:00.001+02:00

Muud ei tee kui viriseb

Aga ta irlis ei virise ju üldse. Ainult onlainis

See on hullem

Ai raisk, kui palju mul öelda on. Mitu päeva juba mõtlen. Muidugi on mul kõik meeles. Sest see oli kõik hullu tähtis ja nii.

Ma mitu päeva juba kõigun igasuguste seisundite vahel. Oluliselt rohkem tuulelipp, kui tavaliselt.

Igasugused käivad ja ütlevad asju. Ja siis need asjad hakkavad minu ümber tiirlema, sest kogu maailm ju. Ja hulluksminemise äär.

Aga siis jällegi jookseb üle mingi laine ja uhab kõik nukid ja sakid maha ja sügav kaugeleulatuv enesekohane rahu. Mõõdetavad näitajad kinnitamaks, et kõik on isegi oodatust paremas korras. Enesekindel muie ja asjalik askeldamine.

Ja niimoodi kordamööda vaheldumisi. Ohfak kui puntras ma ikka olen. Tegelikult ma ikka rokin sajaga. Waaaah - pundar! Ei-ei, kõik on korras.

Näiteks niisugune. See ei ole paranoia, kui inimesed päriselt ka sinust räägivad, eksole. Muidugi on natuke ebamugav teada, et minu eraelu on teemaks ka siis, kui mind ennast pole kohal sellest kõigile tähelepanuahnelt pajatamas. Aga mis ma teha saan. Rääkigu.

Sis ma pärast mõtsin. Võiks siis juba olla, et see kuidagi mugavamaks mu elu teeks. Et kui ma ennast uues seltskonnas tutvustan 'tere, ma olen murca' ja on kõik 'õujea, me oleme sust kuulnud' mitte 'misse? murva? uka? siuke nimi ongi vä? päriselt vä?'

"Sa pead oma päris nime ütlema. Mina küll ütlesin oma päris nime."

Üks. Kui ma kunagi noorema ja kirglikumana kuulsin, et isegi esimesse klassi vastuvõtmiseks on sisseastumiskatsed, ma mõtlesin, et nii õudne. Et mis peab nendel vanematel ja nendel õpetajatel küll arus olema. Testida ja katsetada ja valida ja tagasi lükata pisikesi lapsukesi, kes ei saa veel sellest maailmast tõeliselt arugi. On ikka auahned värdjad. Kasutada oma lapsi oma egopikenduseks.

Kaks. Pedagoogiline praktika. Korduv dialoog. "Mida sa siis teed, kui sul klassis mõni õpilane [sisesta siia suvaline üleannetus]?" - "Ma ei tea, mul on kõik hästi viisakad püüdlikud lapsed, ma olen ju khm, sorry, eliitkoolis." Ja nagu päriselt. Ma olen saavutanud võime näha erinevust. See on ehmatav. Ma ei taha see snoob olla, aga ma peaaegu natuke olen.

Kolm. Mul on kuueaastane laps, kes joonistab ruumilisi kujundeid, õpib ruubiku kuubikut lahendama, loeb, kirjutab, arvutab, arutleb, fantaseerib, orienteerub, on kohutavalt hea jäljendamisvõime ja piltmäluga, saab aru ingliskeelest ja nii edasi. Ma proovin tema peal viienda klassi arvutitundide materjale enne tundi minemist. Teised täiskasvanud ütlevad ka, et mul on tark laps.

Neli. Koolikatsed. Käisin. Tegin kõikvõimalikke leevendavaid ennetavaid parandavaid tegevusi selle ümber, et oma last kaitsta. Ja ikkagi kõike haarav süütunne üleni igal pool mu ümber. Milline koletis teeb midagi niisugust oma lapsele? Samal ajal teades, et sarnase ulatusega koletisetunne oleks mul ka lähimasse piirkonnakooli teda lükates. Maitea veel. Reedel on tulemused.

Tead seda, kuidas rasedad ütlevad alati samu asju. Näiteks, kui keegi küsib, kas ta tahaks pigem poissi või tüdrukut, teatab rase uimase naeratuse saatel "mul ükskõik, peaasi, et ta terve on." Ja siis on publikul kaks näoilmet järjest. Esimene on šokk, sest ta kuulis just rasedat kasutamas sõna 'ükskõik' oma tita kohta. Teine on tüdinud silmade pööritamine, sest ni oodatav mõttetu vastus. Ma üleni mäletan, mis tunne on olla see uimase naeratusega peaasi-et-terve-jutuga pif. Rase olemine toodab mingeid hormoone, mis inimesega seda teevad. Niiet ma päris hukka ei saa mõista.

Igatahes, see tuli mulle millegipärast meelde, kui ma olin mitme lasteaialapse vanema käest kooli valiku kohta kuulnud umbes siukest juttu: "Ma ei olegi sellele mõelnud, aga ma vaatasin, et meil siin kodu lähedal vist on mingi kool... Eks ma vast saadan ta sinna." Ja ma olen üleni: mismõttes te nii ükskõiksed olete, te peaksite ära hulluma ja muretsema ja paanitsema ja valima ja kaaluma.

Praegu ei ole ma enam päris kindel, kuidas see ükskõiksete rasedatega seotud oligi.

Kuidagi oli, ma mäletan.

Jahun mõnuga jälle mingitest minumeelest hullu toredatest asjadest, mis ma olen teinud ja käinud oma kambaga. Ja avastan järsku, et see pole seesama oma kamp, mis ma eelmises pajatuses mõtlesin. Ja avastan seejärel, et mul on neetult palju seltskondi, kes on mu oma kamp.

Seal on mu perekond, eksole. Siis on seal kommuun, koos kõigega, mis sellega kaasneb. Matemaatikute kamp on omad. Mataõpside kamp ka, ainult osaliselt eelmisega kattudes. Võrgustikud mul. Igal pool. Pluss need mitmed sooloartistid, kes on küll osa mingist suuremast võrgustikust, aga täidavad minu elus hoopis tähtsamat rolli. Mul on inimesi, nii hea.

Ma mõtsin, et see näitab, kui äge ma olen. Lähen inimestele peale nagu. Olen kaasa arvatud. Üks tüüp arvas, et see näitab, et ma olen sotsiaalne hoor. (Ei, mitte selles mõttes, et raha eest seksuaalteenuseid pakkuv isend, kes on sinnajuurde silmapaistvalt sõbralik ja seltsiv. Vaid selles mõttes, nagu saab olla tähelepanuhoor ja kokaiinihoor ja heakskiiduhoor. Hoor, kui inimene, kes läheb suurtesse kaugustesse ja väärikuse hülgamiseni, et igaljuhul kindlasti saada oma soovitud asja.)

Sotsiaalne hoor? Las ma mõtlen... Ei. See käib nende kohta, kes kõigile meelepärased tahavad olla ja igalt poolt kohe sõpru leiavad ja mitte eriti valivad on ja alati kõigi vastu huvitatud ja sõbralikud. Ma olen sallimatu tõbras sellistega võrreldes. Osa inimesi konkreetselt ei meeldi mulle. Minu sõbrad on kõik hoolikalt nopitud paremik. Seega. Jei. Jälle üks silt edukalt maha raputet. Huh. Vedas.

Niisiis. Asjadest, mis ma võiksin teha oma järelejäänud pühapäevaga.

Peaks otsima mingi värgelduse, et oleks mitu desktopi. Aga see peaks olema win7 jaoks. Väljakutse.
Peaks seda tuba koristama. Ja pesu ja muu kodumajaduse teema.
Järgmise nädala plaan tuleb luua. Et produktiivsust püsti hoida.
Mul on üks väike suvikõrvits ja kuklas kummitav tunne, et seda peaks taignasse panema ja siis praadima ja üleni hea. Peaks seega taigna leiutama ja nii.
Terve igaviku duši all vahtimist ja kõikide (noh peaaegu kõikide) seal olevate totsikute ja lõhnavate lögade kasutamine kõlab ka nagu just see. Pluss küüned.
Ideeliselt võiks leida/teha ühe niisuguse vidina ka, mis jookseb taustal, kui usbi pulk on sees ja hakkab kasutaja peale karjuma, kui see üritab ilma pulka välja võtmata välja logida. Sis ei juhtu enam see, mis mul kogu aeg juhtub.
Prantsuse leitnandi tüdruku võiks viiruki kärsatamise ja õhtu hämardumise kõrvale lõpuks lõpuni lugeda. Sest mõnus ju. Ja sest viivised ju.
Kill Billi mõtsime vaadata.
Ahjaa. Ma tahtsin väikest uinakut ka teha, et terve järgmise nädala jooksul öösel üleval olemist ja päeval tukastamist õigustada.

Märts on kõige nõmedam, sest siis on tunne, et peaks kevad tulema ja iga miinuskraad on nagu karjuv ebaõiglus.

Math puns are the first sine of madness

No kurat. Hakka või mingeid klaveriõpikuid lugema. Kõik poproki klaverinoodid, mis ma internetist leian, imevad. Ma tahan jõulisi hingematva harmooniaga kuuehäälseid akorde vokaali meloodiat saatma, mitte ühe-kahehäälseid tinistamisi vokaaliga kaasas tolknemas. Aga mai oska teha neid akorde. Ma oskan ainult nooti veerida.
Seal on mingid akordidega saatmise põhimõtted, ma olen suht kindel. Ma lastelaule oskan saata.

I don't want to be the sweeper of the egg shells that you walk upon

2011-03-10T23:14:00.001+02:00

Mitte et ma loomi ei armastaks või mingi üleüldine julmur oleksin. Peab ette ära mainima.

Vahepeal olid linnas need plakatid, kus suvalised ilma grimmita lihtsates riietes inimesed hoidsid käes halvasti kujundatud silte, mis soovisid häid asju. Mitte nii üldiselt, vaid häid asju kassidele. Et neil oleks süüa ja kodu ja värke nagu.

Ja just tol perioodil oli mul eriti halvasti rahaga. Või oot... mul on praegu ka halvasti rahaga. Igatahes siis tundus mulle viimaste sentide eest ostetud õlisküpsetatud lihapirukat taskusse surudes eriti vastik seda plakatit vaadata. Inimesed on ilma tööta, neid tõstetakse kodudest välja, hinnad tõusevad ja raha kaob ja lapsed nälgivad. Ja teie räägite mingitest neetud kassidest ja nende karva läikimisest?!? ja hüsteeriline jõllitus.

Teinekord, kui internetis keegi jälle nutuselt tuleb, et kusagil on üks (1) koer, kes on haige ja näljane, mõtlen ma, et tegelikult on mul ka kõht tühi.

Ja isegi kui mul ei ole kõht tühi. Igal pool on inimesi, kellel on kõhud tühjad ja kes on selles oluliselt vähem ise süüdi kui mina.

Koeri söövad inimesed mind ka ei eruta. Maitea miks.

Mhmh ja siis on veel eraldi religioon, mille järgi oleks mul rohkem raha ja kõht sagedamini täis, kui ma teinekord oma viimased sendid mõne väärkoheldud pudulojuse toetuseks annaksin. Nagu karma või nii. Aga seda mai usu.

Ma usun, et tõenäosus, et keegi kunagi minu vastu põhjendamatult hea on, suureneb sellega, et ma ise teinekord teiste inimeste vastu põhjendamatult hea olen. Hea läheb ringusse inimeste vahel. Loomadega see päris ei tööta.

Mu vanaema üldse ei suuda leppida, et pisikesed linnud üksteise vastu nii julmad on. Kaklevad söögi pärast ja nii.

Ebatervislikud kiindumused.
Kahelt poolt.

Üks pool sellest olemine tundub nagu väärkohtlevas suhtes 'nõrgem' pool olemine. See pool toob pidevalt ohvreid ja teeb järeleandmisi. Püüab end kohandada teise (oletatavatele) soovidele. Töötab enda ja oma mõttemaailma ja käitumisega, et heakskiitu ära teenida. Näeb vaeva. Saab haiget. Saab ära tõugatud. See pool ei ütle kunagi "ei", ta ei tühista kokkusaamisi ega murra lubadusi. Aga ta saab alati ribadeks, pihuks ja põrmuks, kui teine pool ütleb "ei", tühistab kokkusaamisi või murrab lubadusi. Kogu tema fookus on sellele ühele inimesele, see on tema päike ja kuu ja öö ja päev. Tema plaanid, tahtmised, isiksus – kõik on vähemalt teisejärguliseks tõstetud. Ja kuigi see on sulaselge magus piin, ei saa ta sellest välja. Kuigi ta saab ratsionaalselt aru, et see inimene ei tee teda õnnelikuks, ei suuda ta lõpetada enda lõhkumist selles rollis olles. Ta on konksu otsas. Kinni.

See teine pool sellest olemine on hoopis teine. Tegemist ei ole väärkohtleva ärakasutava suhtega, sest see teine 'tugevam' pool on pigem passiivne. Ta ei saa olla ärakasutaja ja kurja tegija, sest ta peaaegu samahästi ei tee midagi. Nii objektiivselt hinnates. Eks ta teinekord saadab mõnes mõttes kahetitõlgendatavaid signaale, aga eks ta on ise ka veits segaduses. Teinekord. Natuke. Ja tal on tegelikult alati õigus. Igasugune õigus öelda "ei" või tühistada kokkusaamisi. Ja lubadused ka – asjaolud muutuvad, siis ei saa ju lubadusi täita. See pole nagu ta halba tahaks. See pole nagu tal mingi üüratu hävitusprogramm ja masterplaan oleks. Lihtsalt läheb nii. Millegipärast. Võib-olla tunneb ta end kõige juhtunu pärast isegi halvasti. Samas parajalt hõivatud kogu oma enda sisemise tingeltangeliga, üks nuttev konksu otsas siputav tegelane saab lihtsalt osaks kogu mürast.

See konksu metafoor on hea. Lubab edasi arendada ja laiendada. Näiteks miks konksu kohe ära ei tunne ja miks see üldse välja lasti ja mis tunne oleks püüda selle otsast lahti rabeleda.

See on ka huvitav, et poole valik pole isiksuses kinni. Ükskord olen mina konksu otsas, teinekord paistab, et minul on konks.

Ma vahel tunnen teiste elu kõrvalt vaadates ära analoogseid juhtumeid, siis ma lihtsalt tunnen kaasa. Ma ei tea, mis aitab. Tugev olemine. Teise Euroopa otsa kolimine. Järjekindel igno. Abiellumine kellegi teisega. Ei ole veel näinud neid asju ilusaks ja lihtsaks lahenemas.

Ma ei läinud täna Keldrisse, sest mul pole kahte eurot ja üldse jõudu. Nüüd ma olen muidugi kell 11 õhtul arvutis ja blogin nagu viga oleks midagi.

Eile läksin küll. Läksin Illukasse, tuli sihuke tantsuisu. Ja oi kui hea. Kained õnnelikud rahulolevad tulime sealt klubist välja 10 minutit enne sulgemist. Sest me oleme lahedad. Sai tantsitud.

Huvitav. On kombeks teha nii. Tüdrukud, kaks kuni neli tükki, saavad kokku, panevad ennast hästi kenasti riidesse, teevad silmad ja soengud pähe ja lähevad kluppi. Seal nad tantsivad vabalt õnnelikult säravalt seksikalt nagu noored jumalad. Tundide kaupa. Ja nad ei taha mehi enda seltskonda. Tüdruk olles ma saan sellest aru. Nii ongi ju. Alati on nii tehtud. Või siis kui mehed tulevadki seltsima, neilt on oodatud, et nad jäävad härrasmeesteks. Mis rangelt võttes lissalt välistab nendepoolse käperdamise.

Aga ma saan aru, miks see meestele veits häguseks jääb. Sest ütleme, et ma olen mees. Panen triiksärgi selga, lasen lõhna peale, vb ajan seda natukest habetki ja lähen lantima. Klubisse, sest klubis käivad ilusad naised. Ja oh seda õnne, seal ongi terve kari tüdrukuid tantsimas vabalt õnnelikult säravalt seksikalt nagu noored jumalad. Paistab, et on minu õnnepäev (öö tegelt). Lähen juurde, teen tutvust. Ega rääkida ei saa (tümakas), aga tahaks nagu mõista anda, et ma neid pandavaks pean ja lissalt mingi sõbralik homo ei ole. Oh! Ma tean! Ma lähen neile hästi seksikalt lähedale ja püüan mõne tähelepanu näiteks teda ainult minuga tantsima sikutades või enda vastu surudes. Hea plaan!

Või oot-oot.

Ja mõtleme nüüd koos. Miks tüdrukud ei võiks hallides dressides ja ilma meigita klubisse fanni hävima minna, kui nad lantima ei läinud. Või miks tüdrukud ei võiks niisama karelda ja juukseid loopida selle kekutamise ja nõksutamise asemel.

Hea nipp, kuidas mehi nilbitsemast hoida, on pidada enda ligiduses ühte konkurentsivõimelist meest. Kole pisike introvert ei tööta. Ainult üks pandav mees seltskonnas ja juba on kordades rahulikum erinevatest nilbikutest.
Eeldusel, et keegi seda meest ära ei võta või et see ennast nilbikuks ei joo.

Ma olen nii. Unine.

Magasin eelmisel ööl ainult kolm tundi.

Õudne. Täiesti panni tunne on.
Panni? Panniga pähe saanud tunne?
Mingi tunne. Kumiseb ja on kõva ja kohatu.

Tahtsin midagi veel öelda.

Ah, ei. Suva see. Läks mööda.

And I don't want to be your other half, I believe that 1 and 1 make 2

Ahjaa. Ma pidin rääkima, kuidas ja mis asjaoludel ja miks ma jälle bussis trahvi sain. Terve teooria selle kohta. Aga võibolla homme.

under your curse now

2011-03-09T14:50:00.001+02:00

Tead, millest ma mõtlen.

Ma mõtlen sellest, et enne juuksuri juurde minekut ei pesta juukseid. Mina näiteks ei pese. Sest ma tean, et esimese asjana saadetakse mind niikuinii kraanikausi juurde. Pealegi, peseb juuksur palju põhjalikumalt, sest ta pääseb palju paremini ligi ja on koolitatud seda tegema. Seega täiesti normaalne minna juuksurisse musta peaga.

Aga ei ole normaalne minna hambaarsti juurde pesemata hammastega. Kuigi esimene asi, mida hambaarst teeb, on hammaste puhastamine. Ja hambaarst pääseb ka paremini ligi ja on koolitatud hammastega ümber käima. Aga ei minda mustade hammastega.

Asi pole selles, et hambaarst osutab mulle isiklikku või tasuta teenet. Mõlemale ma maksan.

Asi pole selles, et hammaste pesemine oleks rohkem hea kasvatuse märk kui juuste pesemine. Mõlemad on elementaarsed normaalsete inimeste tegevused.

Või selles, et hammaste pikemaajalisel pesemata jätmisel on koledamad tagajärjed.

Lissalt mingi siuke vahet tegemine.

Teine asi, millest ma mõtlen, on lause 'ma ei ole üksi.'

See on üks romantiline komöödia. Ühest noorest ilusast suurlinna tibist, kes on alati natuke tundnud, et tema elus on midagi puudu. Kedagi puudu. Ta on justkui alati selle otsingutel olnud. Kuigi tal on haridus ja sõbrad ja töökoht ja kodu, ikka ohkab ta teinekord kurvalt kuu poole. Kuni ühel kenal päiksepaistelisel päeval kohtab ta mingis raudteejaamas või pesumajas või pargis ühte noort ilusat suurlinna kutti, kes on alati natuke tundnud, et tema elus on midagi puudu. Leiavad teineteist. Armuvad ja armastavad, kuni surm. Nad ei ole üksi. Oh, rõõmu.

See on üks kinnituslausete tihe eneseabiõpik. Nendele inimestele, kes on väheseltsivad edule orienteeritud madala enesehinnanguga üksikud hundid. Sellistele, kes teevad oma elu ise raskeks ja ei võta vastu abi. Arvates, et nad pole seda väärt või et keegi ei taha neid aidata. See raamat õpetab neid inimesi enda jaoks üles ehitama ja töösse panema sõprade võrgustikku. Õpetab neile kuulumise ja toetamise kohta. Julgustab neid kätt välja sirutama ja abi vastu võtma, sest on okei olla nõrk. Sa ei ole üksi.

See on üks täiesti verd tarretama panev õudus-põnevik psühholoogiline triller umbes oma kolmekümnendates kirjanikust või kunstnikust, kes läheb rahulikult oma koera või sekspartneriga linnast välja metsavahele tšillima ja kohutavad asjad hakkavad juhtuma. Majaga ja koduloomadega ja loodusega ja öödega. Keegid hirmsad ähvardavad igal pool. Unedes ja metsavahel ja tormistel õhtutel. Terve loo jooksul jääb segaseks, mis või kes neid jahib ja kas üldse keegi sellest eluga pääseb. Saad sa aru, nad ei olegi seal üksi!!!

See on üks hämarat päritolu ulmelugu ühest kummalisest kutist, kes ühel päeval saab aru, et tema eluaegne parim sõber on lihtsalt tema teine isiksus. Ta pole üksi. Selles peas nagu. Seal on mingi teine kutt nagu. Brr...

Või siis niisugune võrdlus.

Pöörad öösel ennast voodis ja kuuled/tunned rahulolevalt, et sinu kõrval on keegi. Lähemale pugemine ja soe snuggle-snuggle.

Pöörad öösel ennast voodis ja kuuled/tunned õudusega, et sinu kõrval on keegi. Võpatades kaugemale taganemine ja kõrvulukustavad karjed.

Noorte õpetajate arutlus teemal, kas kaamerad klassiruumides on privaatsuse rikkumine või mitte. Argument, et põhjaliku ülevaate omamine annab lapsevanemale kinnitust, et klassiruum on tema lapse jaoks ohutu turvaline koht.

„Ma mõtlen, et kui ma väga tahaks kellelegi kuhugi oma kätt toppida, siis ma teeks seda ikka tagaruumis“ ütleb üks tulevastest meesõpetajatest mõtlikult oma hiigelsuuri kämblaid silmitsedes.

Julmad naljad teil, mr Batman.

Päev otsa on mind ähvardatud peavaluga. Tõenäoliselt ülepeapatsid ja kõrvarõngad jälle süüdi. Või need neli (4) paksu ülesannetekogu, mis mul koos läpakaga seljakotis oli.

Temaga rääkides on suht tore olla. Teinekord veits imelik.

Aga kui ma hiljem meie vestlustele tagasi vaatan, on mul umbes niisugune tunne, nagu ta oleks just mu seeliku alla vaadanud, vaatepildi heaks kiitnud ja mina olen selle peale edevalt itsitanud. Nagu mingi plikake.

Siuke mõju. Teeb mind ühtekokku veits paranoiliseks.