Friday, July 13, 2018

create meaning elsewhere

P6280090
nii nagu ta on

Kui sul on mõni asi, mis vajab veidi parandamist või ümber tegemist, anna see julgesti minu kätte. See võib olla katkise haagiga rinnahoidja või mantel, mis on sulle veidi liiga pikk. Rebenenud hõlmaga lemmikjakk või natuke veidrast kohast katki kulunud villane sokk. Siukesed just pisikesed parandused, mida veits kogenum või õmblusmasinat omav inimene võiks kergesti ära õiendada. Anna kõik sellised asjad mulle kaasa. Ma võtan need veidi ebalevalt tõrkudes vastu ja mahutan murelikult kulmu kortsutades oma kotti. Saab-saab.
Aga ära tule mingi kohe pool aastat hiljem mulle pinda käima, et kus su asjad on. Mina ei tea. Ma pole neid veel jõudnud parandama hakatagi. Need on kusagil. Ma ei saa aru, miks sa need mulle andsid, kui sul neid nii kiiresti kohe tagasi vaja on. Ega sa ometi arvanud, et ma neid päriselt parandama hakkan lihtsalt selle pärast, et ma tookord sulle lubasin või midagi sellist. Ei, su asi pole kadunud, isver. See on kindlasti kusagil mu majas olemas. Ma isegi oskan enamvähem nimetada üldise suuna või pigem piiritleda piirkonna, kust oleks mõtet otsida. Arvatavasti on see jätkuvalt selle koti sees, milles ma selle enda kätte tookord sain. Niiet. Mina ei tea. Paanikaks igal juhul pole põhjust. Teinekord lihtsalt, et kui sul on mingit asja nagu mingi pidevalt vahetpidamata kogu aeg hädasti tarvis, võib-olla ära jäta seda kõikideks nendeks aastateks minu kätte 'parandusse'.

Vahel ma teen üht tublit asja küll selle riiuliga, kus on need asjad, mis parandamist ootavad. Ma tõstan sealt välja neid lapse pükse, mis talle enam jalga ei mahu. Aganoh, ta kasvab kiiresti, niiet see ei käi üldse mu töötempo kohta. Lapsed kasvavadki. 

Või nagu need inimesed, kes arvanad, et ämblikuvõrgud tulevad pika peale hästi laiskade inimeste elamistesse, mida kunagi ei koristata. Täiesti alatu laim. Need elukad on jumala kiired tegelt. Neil on 8 jalga. Kaheksa, saadsaaru. Nad saavad vabalt üleöö nurka mingi suurejoonelise asja meisterdada.
Mitte, et ma ülepäeviti siin nurki võrguvabastaks. Aga nii et nagu teoreetiliselt. See looride süsteem seal mu kapi otsas võib olla vabalt värske eileöine uusloome.

P6280084
siin ei sunnita enam kedagi


Mõni päev on küll olnud selline tunne, et ma olen arvatavasti kõige ülereageerivam ähkiv-puhkiv edasi-tagasi loomake maailmas. No nii palju ei saa lasta maailmal endasse puutuda. Ei ole tervislik nii rohkelt liigutatud olla enesevälisest. Ja mõnel teisel päeval vaatan ma inimesi või internetti enda ümber ja mõistan, kui rahulik ja häirimatu ma ikkagi olen. Seega lühike loetelu tühistest asjust, mis ma olen kuulnud, inimesi painavad, aga mind mitte. Veits selline edvistav savahi-mind loetelu.
Lõpetamata asjad. Ükskõik kas töö või teos. Raamat või sari või raamatute sari. Alustatud koristamine või ette võetud meisterdus. Ma olen kuulnud, et inimesed sunnivad enesevägisi end läbi igasugusest kräpist lihtsalt selle tühise asjaolu pärast, et nad on alustanud. Või loobuvad unest või toidust, et alustatud töö lõpuni viia, sest kohe ei saa teisiti. Mul on ühtlaselt kama. Ma mõistan asjade algusest päris lõpuni välja viimisest tulevat rahu ja naudingut ja mõnda asja selle naudingu saamiseks punnitan lõpuni ka, aga see ei ole kunagi kuigi painav. Kui enam ei paelu, panen käest ära nagu ei midagist.
Hästi jaguvad arvud. Näiteks mingite seadmete helitugevuse tase olemas paaris- või kümnekordne. Näiteks harjutuse tegemine teatav õige arv kordi ja kui kogemata ühe teed veel, pead kindlasti järgmise sobiva arvuni välja tegema, muidu on untsus. Näiteks mingi tööga alustamine täpselt null-null. Olen kuulnud, et selliseid on. Kohe üldse ei suhestu. Mitte et mulle arvud ei meeldiks või mind jaguvus ei erutaks. Jumala toredad asjad mõlemad, üleni mu lemmikud. Ma lihtsalt ei ole niisugune sallimatu arvunats nagu mõned. Mina kogen keerukat mitmekülgset armastust kogu arvtelje ulatuses. Misiganes arv juhtub juhtuma, kui nii sai keerat, ju nii on hea. Ei ole 22 kuidagi parem 23-st või 4 minutit enne täistundi ärkamine ühestki teisest kehvem. Kõik arvud on ilusad.
Kollektsioneerimine. Kuigi ma viimasel ajal kohtan rohkem inimesi, kes suurelt karjuvad, et nad ei taha asju, on mulle ette jäänud ka paar kompulsiivset kollektsioneerijat. Et kui tal on üks asi sellest komplektist kunagi ostetud või kingitud, siis ta on sunnit kogu komplekti kokku saama ja selle riiuli peal eksponeerima ja kannatama raskelt, kui see ei õnnestu. Isegi, kui ta tunnistab, et see on mõttetu või see talle pärastpoole enam ei meeldinud. Väga veider enesepiin mumeelest. Kui mul on mõnd ühekaupa hangitavat asja kollektsioneeritav täiskomplekt (ei meenu küll), on see mul puhtalt ainult selle pärast, et ma olen kõik need kunagi korraga saanud. 
Asjade otse ja täisnurga all olek. Jälle - ma natuke mõistan, et nii on mõnikord veits ilus ja praktiline on ka vahel. Aga ei ähmi üldse. Mul on pealegi nii kõver maja, et kui ma siin isevärki nurki hakkaks pelgama, peaksin otsejoones hulluks ära minema.
Tehtuga avalikuks minek, kui see pole minuarust veel perfektne. Ma teen harva asju, mis on perfektsed. Mõni kord hästi harva on juhtunud ja ma olen sellest  alati natuke ise ära hirmutatud, sest minust selline asi küll pärineda ei saa. Lähevad veits kipakad blogipostitused ja natuke imelike riimidega luuletused ja kobamisi kohtadega kõned ja soditud ridadega postkaardid nii, mis ludiseb. Pealegi ma ei tea, et ja kas ma olen teinud midagi hästi enne, kui see teistelt tagasi peegeldub, niiet mingine üksinda higistamine veatute ideaalide poole ei oma isegi mõtet. Noh ja siis ma olen osa oma enda probleemist, kui ma ärritunult kogu maailmalt kõrgtasemel sooritust ja vähem amatöörliku susserdamist ootan. 


P6280074
oota korraks


Kui sajaprotsendiline mahl on tehtud kontsentreeritud mahlast ja pakk ütleb, et pole lisatud suhkrut, kas selles kontsentraadis ikkagi võis olla lisasuhkur lisaks puuvilja enda omale?

Kui sul on neid vanaema juuksenõelu, millega krunne teha ja osa neist oled  nad saanud kelleltki, kes on tegelikult ka vanaema, kas need saadud nõelad on siis su vanaema vanaema juuksenõelad. Aga kui see vanaema polnud sinu oma, kuigi tema juuksenõelad nüüd on. Siis need on su mitte sinu vanaema vanaema juuksenõelad.

Ma hakkasin mõtlema kodu mängimisest. Ma ei tea, kas sa oled ka teinekord kuulnud, et inimesed ütlevad mingi oma möödunud päriselt olnud eluperioodi ja tolleaegsete viiside kohta, et see oli kodu mängimine. Või tahtmine kodu mängida. Või kuidas vahel on inimestevahelise arusaamatuste põhjus selles, et ühe soov 'kodu mängida' on hästi suur ja teise (mängukaaslase või kõrvaltvaataja) maailmas ei ole taolist soovi kunagi eriti olnudki. Et miks see peab just mängimine olema ja miks järsku keset oma noort täiskasvanuiga väikesaarele talu ja lammaste ja pesakonna tittede hankimine ei ole see päris-, vaid on kodumäng.
Või kas see on nii, et kui äpardub, siis pärast jutustad, et oligi algusest peale mäng. Kuigi tegelt ei olnud ju.
Mulle tuli meelde, kuidas me lasteaias ja võib-olla algklassides ka veel, kodu mängisime. Nukud olid lapsed ja me olime emad ja meil olid toad ja köögid ja toimetused ja käedjalad askelust täis. Kuidas me üksteise peale karjuma pidime ja tülli läksime, sest mõni arvas, et kodu mängides võib nii teha, aga kõik teavad ju, et niimoodi on täiesti valesti ja kodu käib hoopis teist moodi. Rääkimata sellest, kui neetult raske oli mõnda poissi kodumängu saada. Nad kunagi ei tahtnud. Tahtsid oma autode ja pistolitega lollitada ja üldse ei viitsinud portfelliga mängutööl käia või seina sisse aukusid puurida ja isad olla meie nukkudele. Või kui teinekord oligi mingi poiss, kes oli nõus kodu mängima, siis ta pidi mängima mitmele eri nukuperele isa, sest üleüldine poiste puudus oli. Ja ilma isata ei ole ju päris. Või see, kuidas teinekord, kui ühtegi poissi polnud võtta, paluti mõnd tüdrukut isa mängima, aga kõik teadsid, et see pole see. Pealegi, ma ei taha su nukkude isa olla, ma tahan ise oma nukkudega oma kodu mängida.
Lasteaias oli nukunurk. Mõnes lasteaias on siiamaani selle nimi tüdrukute nurk.


P6270025
otsetee


Segasin end asjusse ja tegin ükspäev eriti hullult tublisti tantsutrenni. Et painduvus on taandunud või võhm haledake, oskasin ma oodata. Aga mingi rõõmsa uute asjade järeleproovimise õhinas sai üks mu põlvedest haiget. Ja see oli ootamatu. Kusjuures see ei juhtunud kuidagi plõksti, vaid niimoodi tasapisi. Et oli ebamugav ja siis oli valus ja siis polnud jälle midagi ja siis jälle oli. Võtsin kenasti tempot alla ja vaatasin kõrvalt ja tegin ettevaatlikumalt. 
Õhtuks, kui me olime jõudnud pikaldaste rahulike venivate harjutuste juurde, olin ma jumala kapsas. Väsinud ja higine, tüdinud oma saamatusest ja ära kurnatud sellest kohatisest valust. Alistusin magusale nii keelatud enesehaletsuse tulvale. Otsustasin end saalipeeglist vahtides kaht asja. Esiteks. Et ma olen väärtusetu inimnarts, keda pole ilmselgelt kellelegi vaja ja kes ei vääri armastust, isegi mitte enese. Ja teiseks. Et praegu ei hakka nutma. Võib pärast, kui pärast ka veel isu on, aga praegu mitte.
Aga siis ühe harjutuse juures, kuna ma ei olnud oma põlve uute seisudega sugugi tuttav, tegin kogemata endale päris kõvasti korraks haiget ja selle juurde ka kuuldavalt niuksatasin. Treener jättis kohe oma tegemised katki ja tuli juurde uurima, kas mul on kõik korras. Kohe päris murega ja tõsiselt. Kaeblesin ettevaatlikult oma põlve ja teised ka olid kohe kaastundlikud. Sain sõnad peale, et tuleb ettevaatlik olla ja ei tohi endale liiga teha ja valu peale tuleb kohe harjutus tegemata jätta. Ja päris trenni lõpus, kui ma järeljahtumise ja venituse juurde seda mudisin, tuli mitu inimest juurde ja uuris, mis juhtus. Soovitasid leevendusi ja küsisid täpsustusi. Jutustasid oma põlvedest ja andsid lootust paranemiseks. Üks varasemalt tuttav naine tuli isegi ja pani oma käe minu põlve peale. Ja lihtsalt hoidis seda seal natuke aega.

Nagu. Ma tahaksin teada, mis kuradi moodi ma peaksin toime tulema enda üleni põlgamisega, kui inimesed ümberringi on niimoodi kenad ja hellad mu pihta.


P6260001
heida pikali ja lihtsalt räägi mulle kõik ära


Wintersoni Kirg sai kahe päevaga läbi võetud ja vajab uuesti ette võtmist ja paiguti ülesüvenemist.
Väikeste asjade jumal on umbestäpselt ülepoole peal ja ongi nii hea ja kole kurb, nagu lubatud sai.
Olen vaadanud Jessica Jonesi teist hooaega. Algus võttis aeglaselt tuure üles, umbes poole pealt asus kaasa haarama ka.
Mingid herned, mis ma totaalselt hilja külvasin, said kepi saamiseks küllalt kõrgeks, aga ma andsin neile hoopis tuginöörid. Mõtsin, et nõnda on trendikam. Hernestel on nöörist suva. Sirutavad end nagu päikesejanused magusad ringutused igale poole pööraselt harali. Nöörid ees või taga.

No comments:

Post a Comment