moest ja askelusist, peost ja polaroidist. ja peeglitest

P4130116
esimene õitsemine esiplaanil


Instagram arvas, et võiks mulle näidata komöödiavideot, kus üks noor naine proovib oma ema riideid selga. Ma sain üleni kultuurišoki. Need on jumala normaalsed riided. Mida te naerate. Mina käin niimoodi riides. Mu sõbrannad käivad niimoodi riides. Kus siin see nali peaks olema. Mida sa irvitad. Vaata, mihuke sa ise oled.
Aga noh. Selles nali ju ongi. Vastav humorist seal internetis on ainult veidi vanem kui mu laps. Minu riided ongi emariided. 

Silmitsen vahepeal mõtlikult noori inimesi ja püüan aru saada, mis värk nende riietega siis ikkagi on. Tundub, nagu mulle oleks kasvamas (või juba ammu märkamatult kasvanud) pimetäpp kaasaegse tänavamoe osas. Asjad, mis on minuarust normaalsed, on täpselt need asjad, mida noor inimene selga endale ei aja. Ja asjad, mida need noored kannavad, ei jõua kuidagi minuni. Näiteks kust saavad kõik selliseid retuuse, milledes nende pepud on igas asendis nagu punnis pallikesed. Minu retuusid küll seda ei tee. Või miks on tähtis, et püksid oleksid kukekad. Ja mis asjaga ma oleksin kandnud seda ruudulist kuldsete nööpidega õhukest jakikest, mille täikapoe noor müüja mulle proovida tõi. Mul pole ühtegi sellist eset. Kuhu see käib üldse.

Ja üldsegi. Enne, kui sa siin ütlema tuled. Küsimus ei ole selles, et ma ei tahaks olla nii vana, kui vana ma tegelikult olen. Ega isegi selles, et tahaks rämedalt paista, nagu mul poleks haridust ega kogemusi ja mu lakkamatu naiivsus oleks asjakohane. Ei ole mul isu iseenesest tiinekas paista. 
Küsimus on selles, et ma tahan aru saada. Ma tahan osata seda, mida oskavad iseenesest need inimesed, kes mu ümber on. Ma tahan osata kõiki neid patse-krunne teha ja ülikondi välja kanda ja vääriskividega ehteid valida ja Linnateatri pileteid osta ja p-väärtust arvutada. Ma tahan olla, nagu mu teised on. Või vähemalt suuta olla. Et see oleks valik. Mitte niimoodi, et ma üleni arvan, et ma olen üldselt suht moekas ja normaalse varieeruva garderoobiga ja siis selgub ootamatult, et mul on ainult eriti koomilised naeruväärsed mammiriided.

P4230138
ületalve pitsilisus

Ma olen siin vahepeal mitmesuguseid asju ette võtnud. See lisatöö lõppemine tekitas niisuguse teistsuguse vabanemise tunde. Nagu oleks majja elama võetud kitse tagasi lauta kupatand. Mitte et see töö oleks päriselt sittund ja röökind mu vaipadele päevadläbi. Üldse ei tohi õpetamistöö kohta nii pahasti öelda, sest hea õpetaja on õrn. Aga stressi poolest küll võrreldav. Ja nüüd on sellega ühel pool. Järsku on aega ja mu tavaline töö tundub maru mõnus ja nii edasi. Olen tagasi oma selles rütmis, kus ma vähemalt korra nädalas leian pool ööpäeva järjest maha magamaks. 

Ja noh, muidugi, nagu tavaliselt sellistel puhkudel, olen endale rebinud uusi kohustusi ja väljakutseid. Need mõjuvad parajalt annustades unele ka hästi - sooritusärevus tekitab ka tahtmise hoopis teadvuseta olla. Ja selle rumala rumala kombe veel väljateenimata raha lugeda. Vaatan kasutatud autode kuulutusi ja kujutlen, kuidas ma päris ise terve maja vihmaveetorud korda vahetan ja lõunapoolse külje üle värvin.
Veel olen end ajanud päris spordikluppi trenni ja jälle meeldib. Vahepeal ma neid jälestasin rohkem, sest iu, sport. Aga näiteks sihuke trenn, mis on hommikul vara, parajalt rahulik ja kella üheksaks juba kõik kohad läbi võimeldud ja hea asjadega pihta hakata. Või kui tore see on, kui päris tantsukooli õpetaja on mu dresseerinud ühe ettenäitamise peale samme kohe õigesti tegema ja iga suvaline tantsulisema trenni koreo on sellega võrreldes poole lebom.
Ja noh muidugi kipun ma suve alguse puhul jälle modelliks ja igale poole lavale tantsima ja festivalidele vabatahtlikuks. Mõnuga. Et ikka oleks.
Ratta viisin ka remonti ja lasin dünamoga laterna talle paigaldada, sest need on muarust meganumps. Kui enam lund ei tule, võib varsti auto nurka visata ja hakata ratta-rongiga linna käima.

Vahepeal oli mul siin see sünnipäev ka. Ja see oli, kujutad sa ette, jumala tore. Mõni aasta on mind tabanud selline öine hetkeline üksildus-kurbus, kus ma järsku ei tea, mis pidu see selline ja kuidas mina siia sain. Aga sellest olen ma end välja sirutanud. Mõni teine aasta on tundunud, et ma pean seda pidu teistele ja mul on hea meel seda hulka keni inimesi teenida. Aga sel aastal oli lisaks heal peol olemise tundele ja teiste rõõmu nägemisele mul endal ka päriselt kogu aeg lihtsalt hästi tore. Mõelda vaid. Mul endal mu oma sünnipäevapeol tore. Eks võikski kümme aastat järjest sama formaati pidu pidades lõpuks sellele nõndapalju pihta saada, et hakkab välja tulema. 
Ma arvan, et kõige maailma kõige toredam mõte, mis mul on oma sünnipäevadega seoses tulnud, on kutsuda inimesi. Inimesi, keda ma tahan näha. Inimesi, kes mulle meeldivad ja kes on muarust ägedad või huvitavad või ilusad või imetlusväärsed. Lihtsalt täiesti muretult igati ignodes igasugust valehäbi või võltstagasihoidlikkust, et ah mis nüüd mina. Või rehkendades lõputuid 'kes kellega omavahel läbi saaks' kombinatsioone. Ühe inimese kaupa, tahan just teda kutsuda, siis nii teengi. Ja nii kuramuse tore. Ja saad sa aru. Osa inimesi, kui neid kutsuda, päriselt tulevadki. 


P4230148
lopsakas loomake

Väikeseid rõõmsaid avastusi.

Ostsin juba mitu aastat tagasi endale selle vana päris suure kobaka Polaroid fotoka. Tegin põhjalikku guugeldamistööd ja sain teada, et ega selle töökorra kohta ei teagi muud viisi, kui aga film sisse ja küll siis näed. Noh. See neetud film maksab kakskend eurot. Mul on küll teinekord mõne 20-eurose asja jaoks raha. Aga mul ei ole raha kõikide 20-euroste asjade jaoks. Niisiis on see lükkunud. Aga nüüd. Töökaaslane tahtis aparaati laenata ja otsustasime ühe filmi kahepeale osta, saame mõlemad targemaks. Ja töötab! See aparaat töötab-ki. Pildistada sellega on ikka suhteliselt hirmus, sest see kaks kümpi annab sulle ainult 8 pilti ja kohe saad teada, kui pekki läks. Sest näiteks fookust seab masin täpselt oma suva järgi ja pimedat kardab ka. Nagu Smenaga pildistaks, aga maru lõbus ikka, kui värske pilt masinast kohe välja vuriseb.

Sirvisin muretult internetti ja avastasin mulle soovitatud sisu hulgas mitu arutlust ja teemapüstitust tubaste džunglite kohta. Nimelt tuleb välja, et minu viimaste aastate harrastus toataimede osas ühtegi mõõdutunnet mitte omada, on ühtlasi milleenialide harrastus. Näedsa siis. Ma olen sama trendikas, nagu hästi noored üleni ämerika suurlinnades elavad inimesed. Võiksin vabalt endale potilille-insta teha ja argiselt rohkem internetifeimi skoorida.

Ja majapidamist ka. Mul on alati aknad ja peeglid pesemata, sest ma üldse ei viitsi. See vahend on kogu aeg kadunud või otsas ja kõik ajalehed ei ole need head imavad ja köögipaber, kui seda teinekord ongi, tundub meeletu raiskamisena. Hakka siis veel peldikupaberiga peeglite ees jantima ja eeh. Pealegi ei lähe siin väikelinna tupiktänavas need aknad ühti nii mustaks ja natuke tolmune peegel ongi veits romantiline. 
Aga siis ükspäev tuli meelde, et midagi-midagi mikrofiiber blaba. Ja proovisin järele. Et pidavat saama klaaspindu pesta sooja vee ja lapiga nii, et vahendit ei ole vaja ja paberiga kuivaks nühkima ka ei pea. Ja suur oli mu šokk, kui selgus, et nii ongi. Päriselt ka, ainult seda fääntsit lappi ja vett on vaja ja saavadki puhtaks. Väga imelik lugu.
Ma ei ütle, et mu elu alates tollest päevast lihtsam oleks. Sestnoh, enne ma ei pesnud oma peegleid eriti nigunii. Aga ütleme siis, et veits sagedamini selgem ja puhtam on mu elu nüüd küll. Ja hea seegi.

P4230174
piiritus



Mis sa tavaliselt teed, kui sulle jälle su mammiriideid ette heidetakse?
Kuhu sa kulutad oma aja, kui seda ootamatult tekib?
Millisest majapidamishäkist sa said alles hiljuti teada?

Comments

  1. Väga äge oli sünnipäevakutset saada, kui ei ole ju kunagi näinud, ja siis julgedagi kohale tulla ilma kedagi tundmata (kuigi selgus, et Tõllu ma kunagi keska-ajal isegi tundsin). Ise olin ma teorbio kevadkooli ettekandejärgses koomas ja mitte väga suhtlemisvormis, aga lapsuke jämmis kohe südamega ja meenutab siiani pidu hea sõnaga. Kahju ainult, et ma Väga Väga Naist ei näinud, oleks olnud kaks lemmikblogijat ühe käiguga nähtud.
    Kui mul vaba aega tekib, siis ma hakkan midagi kirjutama. Raamatut või zooloogiablogisse artiklit. Aga seda sageli ei juhtu kahjuks.
    Majapidamishäkk on oma maakoju minnes ema kaasa võtta. Kohe hakkab askeldama ja riisuma ja peenraid tegema. Kasulik loomake!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Oleks lahe olnud küll, aga ma laekusin alles pärast kaheksat, sest prioriteedid: ei! kiirusta! on neist esimene.

      Delete
  2. Mulle ei heida keegi midagi riietumiseteemalist ette (vbla nad ei julge.)
    Mul ei teki kunagi ootamatult aega, mul on teda alati liiga vähe ja siis ma vahel võtan teda (mitte ta ei teki) kombel "a mul pohhui, ma tahan praegu civi mängida või niisama istuda või voodis lamada!"
    Ja majapidamishäkkidest pole ma ka teada saanud. Nagu mitte ÜHESTKI mitte KUNAGI. Praegu ka loen seda sinu oma ja olen "nojah, mu ainus mikrokiust lapp on viimased aasta aega - või kaks - teinud kõiki töid, vahepeal pesumasinas käinud (peaks jälle panema, ta on helerohelise asemel ikka täitsa hall) ja kui nüüd mõtlema hakata, siis on vist parem natu jah, kui suvaline vana särgivarrukas ... mis ta imeväed töötavad veel või see on lihtsalt see natuke frotee moodi tekstuur või ...? aga tegelt ikkagi suurt vahet pole, tööd tuleb ikka endal teha. Ja see natuke rohkem või vähem pole midagi, mida märkaksin.

    ReplyDelete
  3. Ma ei ole kunagi osanud riides käia nagu normaalne teismeline, ka teismeliselt mitte (osalt ehk seepärast, et väheke vale kehakuju on mul kaheksakümnendate moe jaoks. enam-vähem diametraalselt vale). Niisiis andsin varakult loobumisvõidu, viinamarjad on hapud jne ja selle tulemusel on mu riided imelikud mis tahes eagrupi kohta. Üks mu lemmikkomplekt on nt kolmekümneaastase sõja lõpuaastate vana väsinud sõjamehe riiete ja aurupungi ristsugutis.

    ReplyDelete
  4. ametlikke majapidamishäkke ma eriti ei tea, minul on eelkõige elu kergemaks teinud avastus, et iks ja igrek asja võib tegelikult ka tegemata jätta.

    ReplyDelete
  5. Vahtralehepilt on vaimustav. Ja postitust andis oodata, aga nagu ikka, ootamine oli vaeva väärt.

    Vaatasin videot. Kui nüüd täitsa aus olla, siis enamikku sellest valikust mina ei kannaks. Esimene kleit oli OK, see kõrge kraega, varrukateta, kui külgedelt väheke sisse võtta, ja siis too põlvini värviline ruuduline seelik. Ülejäänu… mul hakkas juba materjale vaadates nahk sügelema.

    Mammiriided? Ma ei tea, mu arust mul pole mammiriideid, aga noh, ma pole ema, eks ole =) Samas, mul pole ka nn. “noorte inimeste riideid”. Keeruline olukord.

    Mul ei ole ka nisukest asja nagu “ootamatult tekkiv aeg”. Aega on koguaeg.

    Tuule majapidamishäkk on nii hea =)

    ReplyDelete
  6. Ma olen ise vahel see ema Tuule häkist =) Kui ma ei oska midagi teha, aga tahaks, kipun nõusid pesema, põrandat pühkima, süüa tegema vms.

    ReplyDelete
  7. Ma nüüd kõlan nagu mingi hirmus kröösus, aga - professionaalse koristaja kutsumine. Mul ükskord käis ja tuleval nädalal ootan jälle elevusega. Kõik on nii ilus ja läikiv pärast ja hea on olla. Ja see annab lisamotti ja vaba aega selleks, et klaarida ära vanu sodinurgakesi ja leida rõõmsa üllatusega üles ammu kadunud asju. Abikaasa trenniriided, millest ammu puudust tunti, ja lapse puust krõpsudega kokku käiva roosa tordi kaks kaotsis olnud viilu olid viimased avastused.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Hüppan ka kröösuste rongile. Profil on isegi oma vahendid kaasas (ka see imelapp).

      Kusjuures täpselt sama efekt oli ka minul. Koristamise asemel sain hoopis mitu vana sahtlit ära kraamitud. Poleks elus selleni jõudnud, kui peaks tavakoristamisega tegelema.

      Delete
  8. Mulle just tundub, et noored käivad riides nagu mammid. Näiteks h&mi sisse astudes oleks suurem osa värve ja mustreid nagu minu vanaema riidekapist välja karanud.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Hmm, huvitav. Viimati kui ma õhh ja õmmi valikule silma peale heitsin, siis tundus õudselt palju asju olevat sellised nagu minu keskkooliaja moes (riided, mida trendikad tüdrukud siis kandsid), aga isegi kui mul saaks vanuse poolest lapselapsi olla, oleks nad üsna väikesed veel.

      Delete
  9. Ükskord igiammu oli mikrofiibrist klaaspesulapp soodukas, kuna oli väga soodne siis ostsin ära aga olin skeptiline. Ja kae nalja, selgus, et kõik aknad ja klaaspinnad saidki vaid lapi ja puhta veega puhtaks ja triibuvabaks. Nagu ime ma ütleks. Ja mulle meeldib see ime juba palju aastaid.
    Aga mis noorte riietusse puutub siis paraku linnas ringi liikudes vahel ikka ajab imestama küll kui paljudes kodudes pole peegleid (mis muul põhjusel teatud pentsikus kostüümis inimene peaks tänaval liikuma)... Aga kui mõelda sellele, et meie kontori noorima ja vanima vanusevahe on 20 aastat siis õnneks väga drastilist erinevust riietumisstiilides ei leia (või on meie noorim keskmisest konservatiivsem).

    ReplyDelete
    Replies
    1. hehee, huvitav, kui paljud endale sama küsimust minu kohta esitavad (et kas pole kodus peeglit)?

      Delete
  10. pmst andis ka see video osalt tunnistust enamiku noorte konservatiivsusest: nad kardavad riideid, mis on imelikud, teistsugused. nt reaktsioon lappidest õmmeldud seelikule - see ei ole ju mõeldudki olema konservatiivne ja maitsekas, sellele pole mõtet ette heita, et näeb välja nagu lapse käsitööprojekt - sellise asja mõte ongi ekstsentriline välja näha.

    et siis riiete erinevused avaldubki meinstriimnoorel sellistes peentes nüanssides, et need teksased on kaks millimeetrit teise koha pealt lõhkised kui need eelmised, aga suuremad erinevused on juba riskantsed. liiga imelikud.

    Isegi noorte nn alternatiivmoed kipuvad ju väga ühte auku olema. st ühe subkultuuri mood on teise omast küll erinev, aga subkultuuri piires on hämmastavalt ühtlane.

    a noh, mida suuremaks saavad, seda rohkem oma nägu pähe tuleb, kellel varem, kellel hiljem.

    ReplyDelete
  11. Mammiriided? Mu jaoks on riiete kõlblikusekriteeriumiks see, et nad mahuvad selga moel, mis ei tee minust nööritud Lemmikvorstikujulist junni. Moe ja muu sellise tingeltangeli üle hakkan muretsema siis, kui jälle fit ja peenike olen ehk siis täpselt mitte kunagi.

    ReplyDelete
  12. Ma pole päris kindel, kas ma tahaks käia riietes, milles mu kehaosad paistavad nagu "punnis pallikesed". Kas teie tahate? Miks?

    Majapidamishäkk - kass. Kõik vaatavad kassi ja keegi ei märka tolmu ega muud.

    ReplyDelete
    Replies
    1. ma pole samuti kindel, aga ma ei saanud ka hästi aru, mis see "punnis pallikesed" tähendab. Äkki tähendaski midagi, mida ise tingimata ei taha, aga ikkagi oleks huvitav teada saada, kuidas seda tehakse?

      Delete
    2. Mmm, ma lugesin sellest lihtsalt välja ohke, et sissekande autor pole enam nii noor ja prink, et kannataks lõdvalt retuuse kanda. Vbl lugesin valesti - need kirjaneitsid väljenduvad nii poeetiliselt, et mu emotsionaalne meesterahva peakene ei hammusta alati läbi.

      Delete
    3. maitea, kui hakata prinkuse teemal kriitikat rakendama, siis saaks seda teha ka paljute noorte retuuslaste peal. Mul läheb see otsapidi sinna teemasse, mis ma Ritsiku andestamispostituse all mainisin - et kui enda vastu vähem kriitiline olla, siis ei tee ma ka teiste peale nii palju nägusid. Kuigi kui see, mis sina välja lugesid, on tõsi, siis on tegemist huvitava nähtusega, kus hindaja vaatab ennast kriitilisemalt kui teisi.

      Delete
    4. a nüüd tuli mul meelde, kus ühes moesaates kirjeldas üks saatejuhtidest seda, kuidas ta Ameerikas esimest korda tagumikuimplantaate nägi - et välja pidi nägema, nagu just tikkjalgade otsas oleks pallikesed. et pilku maast ülespoole liigutades pidi olema "jalad-jalad-jalad-jalad-jalad - TAGUMIK!"

      Delete
  13. Ootamatult tekkinud aeg: täna otsustasin viimasel hetkel või natuke hiljem, et piirdun üheainsa trenniga, sest olin veel eilsest öötööst väsinud. Tähendab, kodust väljaminek lükkus veidi hilisemaks.

    Tegin sellest ootamatust puhkeolekust innustust leidnuna ühe telefonikõne ja saatsin kaks meili, mida oleks juba ammu olnud vaja saata.

    ReplyDelete
  14. 1. urisen
    2. vahin niisama või mängin Pokemon Go-d
    3. seesama lapp ja lisaks veel - tahmased klaasid saab tuha ja vee seguga puhtaks

    ReplyDelete

Post a Comment