mu tubade funktsioonid, kevade imestus, igavus ja internetipaast

P3240051
mis tulnud on, mis tuleb

Mind haaras möödunud suve lõpus korraks selline ettevõtlikuse hoog seoses oma aiaga. Seni olin mitmetel praktilistelgi asjaoludel ses osas kuidagi äraootav või veits ebalev, aga siis võtsin end kokku. Asjaolud laskusid ka toredasti, et aedu planeerima hakkav sõbranna võttis mu üheks oma esimeseks kliendiks ja viis minuga läbi Tähtsa Intervjuu. Kaardistamise intervjuu, vajadused-võimalused. Maitea, mis selle intervjuu nimi on. Küsis mult häid küsimusi ja pani vastuseid kirja ka. Mulle jubedalt meeldis selle sisu ja ülesehitus, sest see aitas mul hulga asju enda jaoks ka selgeks mõelda. Lisaks sellele selgusele, et mul on haigelt ägedad sõbrannad ikka. Aga aiaga seoses ka. 
Nüüd viimastel kuudel, kuna aed ja muudki on olnud pausil, olen tegelenud oma magamistoaga. (Konkreetselt selle ruumiga mu majast, kus ma magan, see polnud praegu mingi nüri metafoor.) Ma ei olnud veel jõudnud endaga läbi viia sarnast struktureeritud kirjalikku intervjuud, aga oli juba otsast plaanis. Sest ega vastused küsimata tule. Kes selles magamistoas käivad? Nimekiri inimestest. Mida need inimesed selles magamistoas teevad? Mida selles toas veel tehakse. Mis selles magamistoas praegu hästi on. Milliseid asju seal veel teha ei saa, aga tahaks. Kus selles toas neid asju tehakse. Millistest suundadest on olulised vaated? Uksest. Akna juurest. Voodist. 
Raskelt kujutasin endale ette, et sellest toast saab niisugune printsessikamber. Seal on suur voodi ja seinal jõulutuled ja import-mandala seina peal. Suvisel ajal ehk baldahiin. Tugitool akna all, et raamatut lugeda, sirmike kusagil, võibolla vanaegne sekretär, et hardalt õhates oma päevikut kirjutada ja äkki lauake ilusate asjadega. Karvane vaibake. Nurgas garderoob mu ürpide, kleidikeste ja muude ihukatetega...

Elutuppa tuli klaver, sest kurat ja põrgu, inimese elus peab üks klahvpill ikka olema. Klahvpillid on tegelikult ainsad pillid, mis päriselt loogilised on, kõik teavad. Klaverile tuli ruumi teha ja õmblemisasjad läksid ühes oma kapi ja tuhande karbikese ja kangahunnikuga minu magamistuppa. Niipalju siis mu öök-romantilisest neitsikambri visioonist. Ja tegelikult tõepoolest. See on ausam. Õmblemine on üksildane töö, selle kõrvale ei saa kellegagi veinida või pläkutada, nagu elutuba ette näeb. Samuti - kui mul on õmblushoog käsil, näeb vastav tuba välja, nagu seal oleks toimunud väiksemat mõõtu plahvatus. Tagantjärgi jääbki natuke arusaamatuks, miks ma seni arvasin, et mu õmblustöö tuba on samuti mu vastuvõtutuba.
Nüüd on jäänud ainult arutelu, mis elu ma neid tõdesid paika pannes endale ette kirjutan, kui ma ei saa oma magamistoas inimesi vastu võtta. Kuigi võib-olla magamistoas (vastu) võtmist soovimine on piisavalt pimestav, et mitte lasta end häirida poolikute projektide kõikjallaotuvast kaosest.

Õmblemisharrastus on nagu ihukarvad. Natuke imelik ehk on, aga saamist ei kõiguta.

P3220038
viisakas distants


Sisekujundlikel teemadel - kuhu inimeste tolmuimejad käivad? 
Vahel mul on vaja toas pilti teha või pilti näidata ja iga nurga alt paistab mitmesugune avatud sobimatu kola, mis on hunnikutes. Tundub, et normaalsetel inimestel, kes on korralikud ja ilusate heade kodudega, on kõikidel asjadel oma koht ja need asjad alati neis kohtades. Ja püüan, mis ma püüan seda normaalse korraliku inimese kodu siin väändes nõiamajas nende piiratud ressursside raames etendada, ei ole mul see sugugi lihtne. Ma ei tea, kas süüdistada halbu eeskujusid, iseloomulikku Vaese Inimese Mõtteviisi või vähest teisteinimeste kodude süstemaatilist vaatlemist. Aga no tõepoolest. Kuhu see neetud tolmuimeja siis käib. Kapis on ju asjad. Trepi all on teised asjad. Kas tolmuimejale peab tema enda kapi ehitama? Miks kellelgi teisel ei ole elutoa diivani kõrval tolmuimeja torud püsti ja mingi megakole white trash labasus.



Igal aastal on igal inimesel see sama imestus - millal puud lehte läksid? Kuidas ma küll ei näinud? Oh, nii oleksin tahtnud tähele panna, kui see juhtus. Puudel juba suured lehed küljes ja mind polnud kohal, et seda tähele panna. Sel aastal me märkame kõik. Meil on sel aastal nii palju aega ja nii igav, et me vaatame täpselt järele, kuidas puud lehte lähevad. 
Iga kord, kui õunapuud õitsevad, on mul selline imelik sobimatu imestus vanade õunapuude üle. Õied tunduvad nii edevad õrnad iluasjad ja tundub natuke ootamatu, et need saavad olla iidsel krobelise koorega suurel võimsal puul. Koos samblaga tema jämedate veidrakujuliste okste küljes. Õunapuu õitseb ja on taasloomisest lootusrikas ja helge, kuigi ta on nii vana kõver ja iseäralik. Aga selles mõttes ma isegi ju. Oma õhuksuse, hapruse ja painduvuse võin minetada ja minna ära iidseks ja juurduda ära imelikuks, aga kevaded, nemad tulevad mulle ikka. Ja ikka sean end ehte ja ootan ikka säärasel õhinal.



P3150138
aga just ei tohi näsida



Mulle tundub, et viimasel ajal ei ole olnud piisavalt igav. Võiks rohkem igav olla. 
Igavus on tervislik. 
Näiteks igavuse üle kaeblev laps on väga hea asi. Tähendab, mõte jookseb, radarid on püsti, pole lihtsalt veel millestki kinni haaranud. Eemalolevate laste puhul on see ka meelerahu toov kontroll - tähendab, lapsel on kõht täis, magada on saanud, hirmu ei ole, kusagilt ei valuta ja midagi pole viga. On lihtsalt igav. Kõige parem seisund. Vabadus piiritu. Võiks ükskõik mida teha.
Üks internetivideo targutas, et meie ajud on interneti mõjul saavutanud teatava põnevustolerantsi. Ja see, mis alguses oli põnev, enam ei rahulda. Tahaks rohkem. Midagi veel. Ja isegi see, mis ei ole üldse enam nii põnev, ikka veel tõmbab. Sest kunagi ju oli põnev ja kusagil mingi ühendus on harjumustes sees sinna ikka tagasi minna ja seda uuesti otsida. (vaatab kümnendat korda, kas on mõni laik juurde tulnud) Taolise rahutu kustumatu janu vastu pidi aitama selline detox. Väike värskendav paast. Dieet ja mürkide väljutamine. Jõledad sõnad. Kuidas seda öelda. Keelata endale teatud perioodil seda ühavohavat moodsat põnevust ja lubada Igavusel Suurel peale tulla. Lubada Igavusel Suurel peale tulla ja lasta sel end haarata. Vaadata igavusega tõtt, kuni aju laseb oma standardeid niipalju alla ja saab põnevuslaksu kätte ka vähem vilkuvast plinkivast sisendist. Näiteks võib seeläbi avastada, et kurat ja põrgu, nii kole igav on, isegi see raske pikkade lausetega raamat on praegu huvitav.


Et sellest erakordsest situatsioonist siin neil päevil mingeid häid traditsioone algaks, seadsin sisse ekraanivaba pühapäeva. Meil ei ole kodus väga palju tehnoloogiaga seotud piiranguid ja keelde. Kui laps väiksem oli, siis oli rohkem, aga ma ei ole neid üldiselt väga vajalikuks pidanud. Inimene peab saama arvutit kasutada ja internet on hea asi. Aga ekraanivaba pühapäev, jaa. Et teeks midagi imelikku. Arvutis vahtimise asemel. Tegin peenraid, sain kabes pähe, heegeldasin, logelesin põrandal (seda ma teen muidugi tööpäeviti ka), kuulasin vinüülplaate, laps kirjutas laule ja joonistas ja igavles igal pool ringi. Mul silm kohe puhkas ja süda hõiskas seda vaadates. 


P3240053
üks mu lemmikpuu ja osa tema paljudest harudest


Üleni kujutasin ette, et hakkan nüüd nii sageli blogima. Oo, nii sageli. Ikka muudkui blogimine ja nii. Minaeitea. Äkki see hoog alles tuleb.

Heade ostude hulgas tuleb ära mainida päiksekuivatatud tomatid. Osutub, et need ei peagi olema väikeses kallis purgis õli sees ja menetlemise äng ja vaev. Neid saab osta taolise kuiva hunnikuna nagu rosinaid või datleid. Igale poole sisse tükeldada ja kohe on kõigel oluliselt rohkem jumet.
Indigoaalane kirjutas, et tuleb hommikul kohe väljas ära käia ja tuleb välja, et ongi hea nõu. Ma olen hommikul ärgates enamasti üleni juhm ja saamatult sihitu. Kui mul lubada taolisena tuppa jääda, jään õhtuni pidžaamasse klaasistunud pilgul ekraani vahtima. Aga sama juhmus võimaldab ka mõtlemata voodist välja ronida ja riidesse ja tiiru ümber järve astuda. Selleks ajaks, kui niipalju üles ärkan, et vastu puiklema hakata, olen juba pool tundi kõndinud. See, mis nad ikka räägivad. Tee endale alustamine lihtsaks, siis ei pea end sundima.




Mis tubades su harrastuste koht on? Mille koht seal toas veel on?
Mida sa teed selleks, et sul igav oleks ja mis siis saab?


Comments

  1. Ma tulin just natukese aja eest jalutamast, mille käigus õnnestus näha, et üks inimene hoiab oma tolmuimejat aknalaual näiteks. Tekkis isegi väike arutelu sel teemal, kuna tolmuimeja kõrval oli aknalaual meepurk, et äkki on tegemist andeka leiutajaga, kes püüab kodutolmust mett valmistada. Mul endal on õnneks harukordne võime asjadehunnikutest mööda vaadata ja tolmuimeja lihtsalt seisabki siin nö hobitoas nurgas. Siin on veel arvutid (mille tõttu tuba ka kabineti või töötoa nime kannab), raamaturiiul, pesukuivatamise koht.. no ja need hunnikud asjadest, mis mujale ei mahu, mingid kastid, spordikotid jne. Teoreetiliselt võiks need asjad ära keldrisse viia, aga keegi ei viitsi ja kui viidud, siis raudselt läheb kohe vaja jne.
    Kust saab meil kuivatet tomateid kuivalt osta? Ma viimati nägin sellist asja Poolas ja kahetsesin, et miks meil ometi pole.

    ReplyDelete
    Replies
    1. https://pahklimaailm.ee/product/paikesekuivatatud-tomat-1-kg/ toovad koju ära, isegi väikelinnades. Nende kilone maapähklivõi on ka päris meeldiv leiutis.

      Tundub, et hunnikutest möödakaemise anne on minulgi. See on ka see, miks ma siin pilti tehes alati üllatuse osaliseks saan. Ja sama - kui tolmuimeja Ära panna, siis ma pean talle ju pärast sinna Järele minema.

      Delete
    2. Ma olen näinud ka Biomarketis (lahtiselt). Ja lisaks täiesti tavalises toidupoes seal kuivatatud puuviljade letis, aga firmat ei mäleta. Üks neid tavalisi, kelle kaupa seal letis on. Mälu järgi pakuks, et mingis Coopi poes, aga võin eksida, igatahes ühe tavalise ketipoe tavalises rosinaletis.

      Delete
  2. Mu harrastuste koht on sauna eesruumis ja väikses garaažis ja elutoas ka. Oleneb hobist. Kas ajab peitlilaastu ja puidutolmu või mitte.

    Mida ma teen, et mul igav oleks? Mitte midagi. Kuigi võiks, see võiks huvitavaid tulemusi anda. Mul ei ole üldiselt igav, liiga palju tegemisi on kogu aeg pooleli ja enne, kui kõik tehtud saavad ja igavus võiks tulla, on mul juba tuhat uud ideed ja järgmised tööd pooleli.
    Tegelikult ma tean, millal on igav. Siis, kui ma haige olen ja ei jaksa teha endale meelepäraseid tegevusi. Eriti igav on haiglas (olin seal viimati 20 aastat tagasi tütart sünnitamas). Nii et - ma parem ei igatse väga seda igavust, see võib tulla soovimatul viisil.

    ReplyDelete
  3. Igav? IGAV?
    Mäletan, et kunagi oli jah.
    Sellest on rahulikult 7-8-9-10 aastat möödas =)

    Kogu aeg on tegevusi rohkem, kui jaksan teha.
    Raamatuid loen ka kui "tegevus, mis nõuab jaksu". Aga kuna filmid nõuavad palju enam jaksu, mul ei ole neid kergem vaadata kui raamatut lugeda, vaid palju raskem. Nad tulevad tegemisele PALJU harvemini. (Nii palju eri sisendeid mu ajju, pilt, heli, mitu heli korraga - näoilmed, liigutused, taust, kõik liigub - ja siis on veel LUGU ka, mida tuleb jälgida! Lugedes on ainult lugu ja tekstinüansid, kõik muu teeb mu kujutlusvõime ise ja pole koormat info väljast sissevõtmisest.)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Eks minagi selle pärast igavust otsisin, et maailm läks pööraselt intensiivseks vahepeal. Aga kui uudiseid ei loe ja fb ei sirvi, on kohe mõnusamalt igavam. Ei ole nii koormav.

      Delete
  4. Hobinurka otseselt ei ole aga hetkeolukorras tekkinud kodukontori seadsin sisse elutuppa diivanilauale. Pesurest asub konstantselt magamistoas kuna seal kõige vähem liikumist. Trenazöör ka magamistoas. Tolmuimeja asub magamistoa ukse taga, sama ukse taga ka nagid käekottidele nt. Meil võõrustamise kohaks pigem köök, elutuba rohkem kontor/mängutuba.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jaa, võõrustusvõimeline köök. See on ka minu üks järgmistest kodueesmärkidest. Need on head köögid.

      Delete

  5. Hommikusest õueskäimisest. Sellega pole üldse mingit probleemi, kui inimesel on koer. Ei pea end sundima ega midagi, sundimise töö teeb loom ära.

    Tolmuimejast. Mäletan, et see oli küll probleem, kui ma teispool vett elasin, väikeses majas. No tõesti, polnud teist kusagile panna. Lahendasin asja nii, et ostsin mingi uhkema disainiga masina, polnud kallis ega midagi. Sihukese, kus tolm kogunes masina kõhtu, tolmukotti, mitte mingisse läbipaistvasse moodulisse, iga karv kõigile külalistele näha. Praegu? Praegu olen privilegeeritud, kodus on panipaiku rohkem kui küllalt, kuhu tolmuimeja silma alt ära sokutada.

    Ja kui juba privilegeeritusest rääkida, siis, oh, mul on täitsa eraldi tuba oma isiklikeks harrastusteks. Mitte küll väga suur, aga piisav, ja see on üksnes ja ainult minu harrastuste koht. Õmblusmasin on kah seal. Aga jällegi, teispool vett oli õmblusmasin köök-elutoas. Kusjuures mind õmblussegadus ei häirinud. Külaliste kohta ei oska öelda.

    Igavusese teemal ma ei saa/ei oska vastata, sest ei tea, mida sina igavuse all silmas pead. EKSS ütleb: /tegevusetusest, millegi üksluisusest, vaheldusetusest v. huvitusetusest tingitud tüdimustunne/ --- Kahtlustan, et ma ei tea, misasi on igavus. Tegevusetus – jaa, tean. Tüdimus – ka tean. Aga igavus? Paluks täpsemalt selgitada asjatundmatule.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Hmm. Äkki igavus on teatud sorti rahutus? Üks isu. Tahtmine millegi rohkema järele, mida käesolev hetk ei paku. Näiteks film on igav - tahaks sündmusi või arengut või emotsiooni. Või kodus on igav, kui ei saa klikkida ja klõpsida ja surfata. Või internetis igav, kui ootused on tegelikkusest kõrgemad. Tahaks. Täpselt ei tea mida. Aga rohkem, kui ma saan. Midagigi.

      Delete
    2. Igavusenäide: vaatasin Robocopi filmi, kus olid pikad tulistamisstseenid. Tekkis tahtmine edasi kerida, sest mitte midagi ei juhtunud, ja mina olin hakanud märulifilmi vaatama eeldusega, et seal äkki ikka juhtub midagi.

      Delete

    3. “Tahtmine millegi rohkema järele, mida käesolev hetk ei paku.” Konkurentsitult parim igavuse definitsioon, mida ma kohanud olen. Aga kui selle valguses vastata küsimusele, mida ma teen selleks, et mul igav oleks, siis vastus kõlab, et ma pole selle pealegi tulnud, et tahtlikult igavust tekitada.

      Samas, ma saan väga hästi aru, et su küsimus oli natuke teises võtmes püstitatud. Ütlen siis niimoodi, et ma ei oska endale sihukest… mmm… tühja hetke tekitada, kus isud või rahutused peale tuleks. Mul tuleb tühjadel hetkedel hoopis rahu peale, ja isud kaovad.

      Ja veel - kui mõiste “igavus” sedasi lihtsakoeliselt ja mustvalgelt ära seletada, et näiteks märulifilm osutub kohati igavaks, või kellegi pikk jutt vms, siis… einoh, siis on mu vastus ikkagi sama – ma ei tee tahtlikult midagi, et sel moel igav hakkaks. Kas ma peaks? Miks ma peaks? See lihtsalt juhtub.

      Näh, ma olen kuidagi hädas selle igavuse teemaga. Oleks pidanud hoopiski vastamata jätma =)

      Delete
    4. Aga kui tühi hetk veniks tühjaks päevaks või tühjaks nädalaks?

      Delete
    5. Novot ongi. Ma arvan, et see läheb jälle sinna üldise vahelduse isu teemasse.
      Poliitilised ja ülemaailmsed sündmused on nõnda tihedad ja ärevad ja seda on liiga palju. Ei ole igav. Üldse ei ole igav. On hirmus ja rahutu ja etteaimamatu ja võõras. Sellelt oma tähelepanu kõrvale juhtimaks võtab meelelahutusprogrammid ja seal on koroonašlaagrid ja naljakad meemid keskaegsetest katkumaskidest ja vihased inimesed taotlemas vaimukust ja kõike seda on ka liiga palju.
      Tahaks, et oleks igav. Tahaks, et ma tahaksin rohkemat. Sest kui kõike on palju, ma tahan ainult vähemat.
      Niisiis loon endale tingimused, kus on vähe sisendit. Et hakkabki igav. Hakkabki varsti isu ja tahtmine midagi saada. Ja ei lähe sellest isust aetuna rohkema sisendi keskkonda tagasi. Vaatan, kuidas rohulible tuules kõigub ja mis puidu muster joonistab ja harjutan tantsu või pilli. Ja neid asju tehes on mul teist moodi 'põnev' kui siis, kui kõik mu ümber oli tihe ja palju. Ja see on teist uut moodi 'põnevus' saab võimalikuks, sest vahepeal oli igav.

      Delete
    6. nüüd ma saan aru =)
      Aga mul ei ole halb liiga paljudest uudistest. Esiteks väga suurt enamikku ma üldse ei loegi (tuleb fb-s ette? suva, kerin edasi) ja teiseks ei loe, sest mind ei huvita. Mul ei ole "lämbun nende all", on "mingid olulised katku- vm uudised? maitea, ma küll tähele ei pannud".
      Sest ma ei näe ka, kui ma ei hooli.
      minu maailm on koos minuga ja kui ma ei taha oma maailma infot, ma ei võta.
      AINUS erand:, kui mul on vahetu suuline näost näkku isiklik kontakt inimesega, kes räägib juttu, mis mind tegelt ei huvita.
      Siis natuke aega võin ära kannatada, enne kui ütlen, et pole minu teema, võtame teise. Sest noh. Vbla ta sõnum on väga lühike ja siis on sotsiaalse rõõmu pakkumine mulle tähtsam kui enda info eest kaitsmine.

      Delete
  6. Su pildid. Viisakas distants - imeline! Ma ei võta sellises kohas fotokat kotist väljagi, et niikuinii ei saa seda tunnet edasi anda, aga sina suudad kõige tavalisemast kohast Pildi teha.

    ReplyDelete
  7. Anonymous04:03

    Suuri kappe ei tohi ühe küljega päris vastu seina lükata, sinna vahesse siis saabki koledad asjad paigutada, mis eriti silma ei riiva.

    ReplyDelete

Post a Comment