ma joon aias veini ja seletan niisama

Rapuntsel, Rapuntsel!

Ma vaatsin veidi ringi ja tundub, et mul ei õnnestu täna õhtul meelitada kedagi enda juurde veinima. Niisiis mõtsin, et äkki veinime hoopis blogi seltsis. 

Nii hea algus jälle. Väga tervise edendus.

Rüüpab. Aajess. Sünnipäevaveinid. 

Istutasin end oma õuediivanile ja otsustasin, et ma võin isegi muusika valjusti panna. Sest esiteks mul on uued naabrid, kelle lapsed lapsevad igati mööda õue ja sulnist vaikusekuulatamisest ei ole juttugi. Teiseks niidukite katkematu sümfoonia. Kolmandaks rahvaharidus - ma kuulan head mahedat eesti folki.

Kuskil mingi koomik just ütles, et blogimine, see on lihtsalt vestlused, mida keegi ei viitsi sinuga pidada. Ma võtsin seda väga isiklikult ja veits solvusingi. Aga pärast sain aru, et tõepoolest. Kas pole tore. Saabki pidada neid vestlusi kusagil ju.

Käisin modellimas ja kartsin pärast, et olen koroona saand, aga test ütles, et eip. Testi tegemine, et sa teaksid, oli kohutavalt rõve. Täiesti uskumatult ebameeldiv. Ja ma olen muidu igasugu vajalike meditsiiniliste protseduuride suhtes suhteliselt okeilt taluv. Olen doonor ja lasen oma günekoloogil lahkesti end korra aastas üle (ja alt) tšekata. Ei muret. Aga no tõepoolest. See koroonatest tähendas, et mulle torgati vatitikk ninna ja siis ninast edasi sinna sügavamale ja siis selle sügavama taha. Kohta, kuhu mulle ei torgata. Sinna ei käida. See polnud enne seda torkamist üldse kohtki. Ja nüüd on seal käinud täiesti võõras vatitikk ja hooletult ringi puskinud. Minu sees kusagil mingis valusas ootamatult sisemises salakohas. Mind sealt puudutanud, kuhu mulle ei puututa. Istusin pärast autos ja proovisin kogu selle väärkoheldud traumeeritud kogemuse juures tänu või rõõmu tunda. Kergendustki, et see möödas on. Aga tahtsin ainult südantlõhestavalt nutta röökida. Miks nad mulle nii tegid? Muidugi, ma olin mitu päeva haige olnud ja väsinud ja sõidutasin end ise testile ja nii edasi. Ja eks ma olengi veits Piripiiga, mis puutub igasugustesse ootamatustesse. Mitte et see tegelt ootamatu oleks olnud. Öeldi ju, et on ebamugav. Aga nii ebamugav. Väkk. Väkväk.

Jah?

Seoses modellimisega tõstatus uuesti see juba pikalt ligihiilind kahtlus - kas ma olen tegelt tumeda nahaga? Mitte kõikide nahkade skaalal, ma ei mõtle. Aga blondiks sündinute heledaudemeliste skaalal. Miks ma kogu aeg arvasin, et ma olen hele-heleda nahaga kahvatu. Kust ma selle üldse võtsin. Eelmine nahaüllatuse kord oli siis, kui sõbranna tegi mulle jõulupeoks meiki ja ütles, et tal pole mulle sobivat jumestuskreemi. Tahtsin öelda, et jah, sorry, ma nii-hele-õrn. Aga sealsamas peegli ees koos seistes oli ilmselge, et ta on isegi südatalvel minust palju heledam. Ja modellimas ka. Lähen meiki ja meigikunstik näitab minu peale, kui oma õpilasele õpetlikult lausub: vaata, tema on tume, näed. 

Märtsi alguses lõigati mu õunapuu puukujuliseks. See oli enne pusakujuline. Mahavõetud oksad said kuhja ja ma tegin mitu sorteemishoogu nende korrastamiseks. Pisike sodi lõkkealgeks ja pikad pulgad tulevastele hernelaadsetele. Jämedad kõverikud jäid aias vajalike asjade ehitus-inspoks. Näiteks kõverate jalakestega aiatool ja tugi elulõngadele. Ühe mõnusa harkja oksa suskasime lõkke kõrvale maasse mai lõpus. Et saaks lõkkepannkoogi pannisaba sellele toetada. Tänaseks on sellele kasvanud uued lehed ja oksad. Huvitav, kas see kasvabki nüüd nagu puuks? Või ta kohtleb seda maassesuset nagu vaasipanekut? Kas ma saan ta välja tõmmata ja teises kohas karistamatult uuesti maha panna ja ongi uus õunapuu? Ja üldsegi. Õunapuud ei ole pajud. Kaks kuud maas hunnikus vedelenud otsteta jäme tüvejupp ei tohiks uut puud anda.

Olen jätnud sel aastal mitmed platsid oma aiast üleni niitmata. Või õigemini. Täpsem oleks öelda, et olen sel aastal niitnud ainult sealt, kust vaja. Nagu lund roogitakse. Teerajad siia ja sinna, platsikesed aias tehtavate asjade tarvis ja kõik. Ülejäänu vohab, kuidas iganes nende lopsakad südamed lustivad. Praeguste vaatlusandmete põhjal paistab, et peab paika iidne ennustus: "Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi; rinnust saadik kõrgub kastehein." Õitsvate liikide osas pole midagi eriti hõisata. Kõrrelised, tulikad, nõges, mõned ohakad. Liigirikkust pean ikka ise potikestega siia õuele tarima. Lupiine tõin eiteakust ja kunas, need on päris tore. Tumelilla ja kummikommiroosa. Kunagi oma aia päris alguses küsisin ühest aiandusgrupist, kas keegi tahaks mulle natuke oma flokse anda. Üks tädi oligi kohe nõus, isegi kaht eri värvi oli tal anda. Tõin need koju ja mõtlesin, et oli ikka hea tädi. See oli temast küll hiigla lahke, et ta osa oma flokse mulle, puhta võõrale, ära andis. Milline suur süda. Nüüd, aastaid hiljem mõistan, et süda südameks, floksid on mega elujõulised. Isegi veits invasiivsed. Need kasvavad sellise mühinaga et vähepole. Aga floks on tore, sel on lapsepõlvesuvede lõhn. Olen siiamaani vist kõik mulle pakutud floksid vastu võtnud ja ootan huviga, mis värvid mul siin sel aastal on.

Üldiselt olen veits pettunud, et mul siile pole siin. Ega rästikuid. Üldse ma olen elus ainult umbes 1/3 rästikut näinud. Konnad on. Ja igasugused mitmesugused putukad-mutukad. Täna nägin ohakalinde ka. Nii ilusad olid. 

ainult veidi lavastatud olme

Ütlesin hiljuti lahti kõigist oma säästudest ja muustki, et vahetada see selgusetu piiritlemata südamevalu oluliselt täpsemini defineeritud elukorralduse ja üldiselt arusaadavama ilma vastu. (Haah. Ilma. Nii täpne tõepoolest.) Siis, nagu rahutu loomake muiste, vaatsin, mis tehakse tutvumisportaalides. Ohsa issarist. Mida sagimist. Nagu lihaletile oleks end asetanud. Ma kogu aeg mõtlesin, et mul on midagi viga, et keegi pole mulle veel oma baklažaani näidanud, aga tuleb välja, et ma polnud õigetel saitidel veel. Nende tarvis on eraldi portaalid kohe.

Muidu OkCupid on tore leht. Hästi ilusti seab kokku inimesi, kes võiksid ideeliselt veits omavahel klappida, mätšimisküsimustik sisaldab päriselt 4000 küsimust ja profiili ülesehitus julgustab inimesi olema sõnaosavad ja kirjaoskajad. Päris hea kriteerium, mida uutelt inimestelt nõuda, onju.

Ma tahtsin ükspäev tulla vinguma nende Camino palverändurite üle. Iga kord, kui ma tutvun uue inimesega, kes arvab, et mitu nädalat mööda Hispaaniat kõndimine teeb neid kuidagi eriliseks või iseäranis vaimseks või hämmastavalt avatuks huvitavaks karakteriks, tahavad mu silmad pealuu sisse pöörduda sellest tüdimusest. Kuradi priviligeeritud tõprad. Kas te arvate, et te olete teistest paremad lihtsalt selle pärast, et teil on võimalik kuu aega mitte tööd teha, kõik oma kohustused karistamatult nurka visata ja Lõuna-Euroopasse jalutama minna. Kuidas see teeb teid eriliseks. See teeb teid lihtsalt mugava elu peal olevateks rikkuriteks. Paljuõnne.

Aga siis ma ei hakanud räuskama niimoodi ja paari päeva pärast tuli mulle meelde, kuidas ma ise olen ka selline mölakas. Näiteks arvan, et folgil käimine teeb mind kuidagi eriti kultuurseks ja hoolivaks ja targaks. Tegelt mul lihtsalt on nii hea töö ja nõnda palju raha, et ma saan selle ühakallineva passi osta ja neli päeva järjest puhtalt end teenindada ja meelelahutada lastes tühja passida. Et ma sinna juurde keerulisi mõtteid mõtlen või Tundeid Tunnen, võib ilus olla, aga ei tee mind paremaks neist, kes endale ühel või teisel põhjusel folki lubada ei saa. Kindlasti leiab teisi põhjuseid, miks ma mõnest neist inimestestest parem olen, aga folk pole see.

ebareaalne botaanikaaed

Ja olemegi jõudnud teise klaasi lõppu. Õues on juba mõnusalt jahe ja selline niiske soohingus õhkab muru seest üles. Veiniklaasis on 3 äädikakärbest, huvitav, kuidas nad teadsid tulla. Lapsed ja niidukid said vist oma asjad ära karjutud. Vähemalt tänaseks. Tänavalaterna valgus on taeva hõreda helenduse kõrval kummaliselt raske ja tumekollane. Nagu merevaik. Kas sa oled ka tähele pannud, kui vähe lennukeid on olnud. Et taevas ei ole neid tavalisi triipe enam. Praegu üks läheb, aga triip jäi ainult korraks. 

Kummaline, et väljas ei lähe pimedaks, aga toas küll. Kui nüüd viitsiks homse plaani ja vastavad asjad kokku panna, võiks raamatu seltsis tekkide peale pugeda küll. Kell on küllaltki selline juba.