mingid vanad asjad

vahepeal oli tahtmine kirjutada, aga mingi netti-mitte-pääsemise mure oli. nüüdma siis tõstan mõned jutukesed arvutist siia.

20. oktoober 2005. a.

Tüütu variant. Seltskondliku vestluse käigus noritakse üksteise kallal, tuuakse naljaga liialdades välja kaaslaste iseloomulikke jooni, pullitakse niisama. Ja siis ühel hetkel keegi solvub. Pärisel solvub, nähvab midagi kurja või marsib vihaselt pomisedes minema. Maisaaaru. Väikse nokkimise peale päriselt solvuda. Ja kui ongi mingi eriti õrn teema, mida selles seltskonnas ei taha tõstatada, saab ju sellekohase lause moodustada.

Sellega on mingi imelik värk. Ma mäletan vanaisa vana korterit. Ma näen seda unes. Mul on meeles väiksemadki pisiasjad, kuigi ma pole seal juba 5 aastat kordagi käinud. Isegi fotosid ei ole sellest kohast. Ma mäletan diivanil olevaid tikitud patju, auke vannitoa ukse sees, kilekotte köögiukse taga. Ma mäletan täpselt kogu korteri mööblipaigutust, iga kapi sisu, nõusid, kraanikausse, vaipu, vaibamustreid, riiuleid, raamatuid, voodikatteid, ukselukku, võtit. Kõike. Ma mäletan, kuidas ma öösiti lahtikäivas tugitoolis ärkvel lamades laes peegelduvaid autotulesid jälgisin. Kõiki neid asju näen ma päris tihti unes. Need unenäod on samal ajal selged ja segased. See on üks kuradima imelik värk.

Sellel, mida inimestel meeldib telekast vaadata on seos sellega, millest nad unistavad. Selle pärast lähevadki hästi peale filmid, kus muu tegevuse kõrvalt keegi armub üliromantiliselt ja siis nad jäävadki kokku. Kui ma vallaline olin, ootasin peaaegu alati filmis seda kohta, kus tuleb keegi helge ja hea ja siis nad peategelasega saavad õnnelikuks koos. Praegu on mul sellest suht kama. Veel meeldib inimestele vaadata tegelastega toimuvaid muutusi. Näiteks see extreme makeover. Või siis filmid, kus nohik teeb trenni ja paneb ägedad riided selga ja siis ta on lahe. Selliste vaatepiltide ees mõnulemine annab märku inimese alateadlikust soovist olla keegi ilusam ja parem. Kiiresti rikkaks saamine on vist kindla peale minek. Eriti nende rikastunud isikute võimaluste laienemist ja rohket vabadust kirjeldavad lõigud. Või ma kah ei tea. Tegelikult ma ei ole mingi kuramuse psühhoanalüütik. Lissalt vahepeal tulevad igast ideed, miks asjad nii on.

Ma olen väike, olen alles väike.
Ja päris viina veel ei joo.
Kui aga taevas paistab päike,
ma kasti õlut koju toon.
Mu ema ütleb mulle
sa vana vastik nolk
ja mina vastan talle,
et õlu- see pole solk.

Elas metsas muti-onu
Ronis mööda solgitoru
Suitsetas ja viina jõi
Paljaid naisi koju tõi
Suitsetas ja viina jõi
Paljaid naisi koju tõi

Tegelikult on see ju rahvaluule.

Räpina selvehallis on väga homolik ajakirjade valik, terve posu sisustusajakirju ja palju kokandusteemat. Ja mitte ühtegi pornoajakirja. Isegi mitte FHM-i. Ma arvan, et imelik. Eriti see, et ma sellist asja märkan.


15. märts 2006. a.

Mul oli täna msn’s vestlus ameeriklasega. Ta pöördus minu poole ettepanekuga küberseksiks. Minu meelest on naljakas. Selles mõttes, et üldiselt alustatakse vestlust tervitusega või küsimustega vestluspartneri käekäigu kohta. Igatahes. Tema kurvastuseks oli mul liiga kiire, et seda ettepanekut isegi kaaluda.

Mul on teooria, et tegelikult on uue aasta algus kevadel. Siis algab kõik jälle uuesti. Kõik vana sulab ära, saab otsa või jääb vaheajale. Asjad algavad otsast peale jälle, pirogov elustub, teeservadesse kerkivad hääletajad, kõik hakkab õitsema ja lõhnama ja ärkab ellu. Algab jälle öösiti väljas olemine, peod, grilliõhtud, sõprade külastamine. See toredamat sorti elu. Ma arvan, et kevadel on just paras aeg anda uusaastalubadusi, alustada mingit uut eluperioodi, teha suurpuhastust, mille käigus kõigest vanast lahti lasta...Hoolimata minu võimetusest häid pidusid korraldada, tahaks siiski varsti teha aastavahetuspeo. Sellise toreda. Paljude inimestega ja puha. Samas võin ma mudugi üksinda kah uuest aastast rõõmu tunda. Täna on igatahes seda sorti ilm, et nüüd see just tulebki. Kõik uus ja parem ja kõvasti ilusam.


votnii. selgelt on näha MSWordi suurepärased võimed korrigeerida suurtähti lause alguses.

kas peaaegu võõraste inimeste google'damine on ebasünnis nuhkimine või mitte?

Comments

  1. Mul oli teooria jälle, et uus aasta algab sygisel. Kuskil septembris-oktoobris. Siis, kui see suvine leitsak läbi saab ja hakkab jälle midagi paistma. Koolid algavad, raffas tuleb kokku, kõik on värsked ja puhanud ja rõõmsad, ideed hakkavad syndima, mõtted liikuma. Kõige viljakam aeg vaimupõllul, millegi algatamiseks, istutamiseks, liikuma panekuks. Kevad on rohkem nagu aasta lõpp, asjade kokkupaneku aeg, kokkuvõtete tegemine, saagikoristamine. Ja suvi on yldse siuke surnud aeg. Kedagi ei ole, kõik on kuskil ära, mõte ei liigu, aint see mõttetu rohelus igal pool. Muideks, võibolla seepärast, et minu synnipäev on sygisel, aga Sinul on see kevadel.

    ReplyDelete
  2. kle, mida sa sööd, et sa nii tark oled;)

    ReplyDelete

Post a Comment