Saturday, October 14, 2017

Ja tee ja tee ja tee

PA070022
o. hei. nii hea, et sa tulid... ma just mõtlesin su peale


Kassiga elamine tekitab igasugu kummalisi äratundmisi. Näiteks kas see pole mitte lõpmata veider, et me saame teist liiki olendiga suhelda. Et ta saab natukenegi aru, mis me öelda tahame. Ja et me saame aru, mis tal mõttes on. See tundub nii erilise asjana, kui selle peal vähegi pikemalt peatuda. 
Näiteks see, kuidas mu kass teeb minu suunas üht häälitsust ja siis astub pikkamisi ukse poole ja siis peatub, et mind järele oodata, vaatab tähelepanelikult, kas ma sain aru. Millise lõputut graatsilise kannatlikkusega ta minuga vestlemist õpib. Millisest rahulikust veendunud usust mu võimetesse kõneleb see, kui ta otse kindlat sõnumit edastades minu poole pöördub. 

Muidugi võib mu uus imestus olla natuke toetatud sellest, et ma loen Surnute eest kõnelejat praegu. Teeb igasuguse teisega suhtlemise ja suhestumine osas tähelepanelikuks.

Siruta oma parema jala varvas ja hakka sellega õhku joonistama päripäeva ringe. Tee-tee kaasa. Ma ootan. Nii. Parema jalaga päripäeva ringid käivad. Samal ajal, kui need ringid käivad, tõsta oma kirjutamise käsi ja joonista õhku number 6.
Nüüd vaata, mispidi ringe su varvas teeb. Kui varvas hakkas teistpidi ringe tegema, siis katse õnnestus. Kui sa proovid nüüd oma keha veenda, et on täiesti okei teha ühe jäsemega ühte pidi ringe ja teisega teistpidi ja need võivad vabalt ringid olla (mitte koperdavad kuusnurgad) ja ühtlasel kiirusel tiirelda (mitte seiskuda mõttepausideks), siis sa oled saanud väikese sissevaate sellesse, mis vaeva ma trennis praegu näen.


PA040001
aken on filter


Dropbox oli üleni: ahh, Murca, ma armastan sind nii palju, ma tahan sulle anda nii palju tasuta ruumi. Ja ma olin üleni: ahh, Dropbox, mina ka armastan ju tasuta ruumi, aitäh. Edaspidi ma olin üleni boss-äss naine. Käisin ja vehkisin üleolevalt kõigi ümber, kes kasutasid failide jagamiseks mingisuguseid piinarikkaid läbi ussisunni minevaid koopainimeste meetodeid. 'Jumalküll, mis teie probleem on.' Süütab ülbelt kujuteldava sigareti. 'Miks te lihtsalt lihtsaid vahendeid ei kasuta.' Puhub suitsupilve üle parema õla ja võtab, väike sõrm püsti, jäätükkide kõlisedes viskiklaasi. 'Püüdke nüüd vähem traagilised olla, heldeke, see kõik on palju lihtsam.' 
Ja siis paar nädalat tagasi oli Dropbox üleni: 'vaata, see peaaegu kolmkümmend giga, mis ma sulle andnud olen... noh, mul on seda tagasi vaja. Kohe.' Ja kuigi kingituste tagasiküsimine on muarust kõige koledam asi, mida teha, ongi nüüd meie vahel asjad kahjuks nii kaugel. Nuuks.
Õnneks on Flickr veel minu poolel ja mu tööandja võimaldab ka asjade hoidmiseks pilvekese või paar. Kuid siiski. Mu süda on puru. Ta oli see eriline, see ainus päriselt lahke, see üks kindel. See ei olnud ainult tasuta ruum, mille ta mulle andis. See oli rahu. Ja nüüd. Niimoodi. Saadsaaaru. Kui ma oleksin teadnud, et tema lahkusel on piirid, ma oleksin ju hoopis teisiti toiminud. Algusest peale. Oh. Vaene mina. 


Annad lapsele mingi raha. Minaeitea. Tasku raha. Kommi raha. Sünnipäevaks kingitud raha. Lased lapsel omada mingit naeruväärset summat ja jutustad endale püüdlikke arukaid noogutusi. Las laps õpib varakult rahaga ümber käima. Las laps saab ise oma väikeseid oste kontrollida. Las laps näeb omast käest raiskamise tagajärgi. Harjutabki. Õpib äkki midagigi asjade väärtuse kohta... jne. Iseseisvus tahabki ise omal käel harjutamist. Sest muidu ei loe. 
Kasutad seda asjaolu, et lapsel on tema enda raha, igasugusteks ettekäänetest targutustesse laskuda. 'Mina ei osta sulle kommi/mängupüstolit/arvutimängu, sul on sinu oma raha. Ah, et sul on oma raha juba otsas? Novot, paha lugu. Ise tead, mis oma rahaga teed ju. Näe, niimoodi ongi. Kui raha ära kulutad, siis see on otsas.' (muide, täpselt selle lausega mu majanduslikud tarkused piirduvadki.) 
Aga siis kogu selle jaheduse ja iseseisvuse julgustamise ja rohke jahumise saatel usaldatud usalduse juures. Ühel päeval tuleb ta koju, kaasas 20 hüpersuurt pakki krõpsu. Või ostab kahtlaselt vilavate silmadega naabriplikale mõttetult kalli kingituse. Või kulutab kogu oma sünnipäevakingituse papi kusagil freemiumi tüüpi tobedasse mängu üleni ära. See on jätkuvalt tema raha ja tema otsus. Aga see on loll ju. Need on ju halvad valikud. Ja ta on jätkuvalt sinu laps. Sinu vastutusel ja otsimas sinu heakskiitu. Ikka ütled midagi. Annad mõista. Pead tõsise vestluse maha. Misiganes. Annad nõu.
Ja nüüd ongi pekkis. Suur piiritult katsetamisega iseseisvuse harjutus käib edaspidi arvustamise ohu paistel. Kas see on siis tema enda raha talle endale otsustada. Või see on ikkagi sinu raha tema käes ja ta peab ütlemata ära arvama, mis õige on. Lihtne on lapsele öelda, et mingi tükk tema elust on puhtalt tema väikestes pehmetes käekestes. Oluliselt raskem on mitte midagi öelda, kui ta selle tükiga omale kurba koostama kukub.


PA060007
koolimaja


Asjadest, mille feminism mulle lõpuni ära on rikkunud.
Kunagi aaaaaastaid tagasi keegi rääkis ühest naisest, kellel on kolm poega ja mees kahvel. On selliseid naisi. Tubli naine. Sel naisel oli majas parasjagu remont käimas ja talle tuli hea mõte. Ta lasi vannitoa projekti niimoodi ümber teha, et vannituppa paigaldatakse pissuaar. Enne ei olnud, aga nüüd pidi saama. Põhjus - ta oli väsinud poti kõrvalt seina pealt pritsmete küürimisest. Ja tookord aaaaastaid tagasi mõtlesin ma: ahh, kui tubli naine, õige ka, muidugi lase pissuaar paigaldada, kaua võib.
Nüüd ükspäev tuli see millegagi seoses meelde ja ma olin üleni imestus oma pikast taibust. Kui üldse ükski asi majapidamises on meeste töö, siis on see ju poti kõrvalt seinalt pissipühkimine.

Lisaks on feminism mulle ära rikkunud rinnahoidjad ja raseerimise. No ei ole neist asjust enam samasugust rõõmu. Ega vaevasid, tegelikult.


Mul on teooria. Miks mõnikord inimesed hilisemaski eas oma abielusid ja suhteid keerulisemaks ajavad. Mitte lihtsamaks. Keerulisemaks.
Mida vanemaks sa saad, seda suuremaks sa end pead. Sest sa oled endaga kaua elanud ja näinud enda paljusid külgi ja aegu ja võimeid. Samuti mõtled sa mingi hetk, et sa tead, kes või milline sa oled. Küllalt keeruline, kuid siiski hoomatav. Ja oledki, sul on elu ja aeg olnud. Väga oodatav asi, mida enesest arvata.
Armumised ikka tulevad. Armumised on alati tulnud. Algusest peale on olnud armumised. Vähemalt mõnel inimesel. Aga inimesel, kes on juba otsustanud, et tema on midagi suurt keerulist tõsiseltvõetavat, on väga raske toime tulla ootamatustega enda osas. Eriti ootamatute armumistega. Ta ei oska oma pähe mahutada, et tema, kes on juba valmis, juba teada, juba pettunudki, võiks tunda midagi sellist. Ta mõtleb, et see on midagi täiesti uut. Enneolematut. Taevaste saadetud. See haruldane jumalik võimalus, mis tuleb kohe ära kasutada. Sest armumised nii ju tunduvadki... Aga ta ei saa aru, et see on selle uue särtsu sissekirjutatud salakaval sõnum. Ta arvab, et päriseltpäriselt enneolematu. Mõtleb, et tegelikult ka harukordne võimalus. Et see ongi ime. Sest see on ainus seletus, kuidas nii arukas inimene nõnda arutuks saab minna. Siis seega. Sellest suurest tänust ja rõõmust taoliste ootamatuste pärast hakkabki veidraid asju tegema. Ootamatus olukorras tulebki ootamatult toimida. Tituleerib end polüks kõigi oma partnerite kiuste või lahutab oma kuuenda abielu või kolib maailma nurga taha elama. Sest omg ma pole mitte kunagi elus nii tundnud appi te ei usuks.


PA060015
valgus silitab tüvede külgi


Kuidas surematus.
Ma rehkendan nõnda. Kui sul on järglane, kes on sinu otsene bioloogiline järglane ja see on kindel, et ta on. Ja kui sa seda järglast kasvatad ja õpetad ja hooldad. Siis tänu temale oled sa pikenenud. Sinu ajale on antud juurde. Kui sa ära sured, oled sa mõnes mõttes veel alles. Sest sa oled alles selles järglases. Ja selles järglases on sinu silmad ja põsesarnad ja potentsiaal Altzheimeriks ja sinu muinasjutud ja halb huumor ja lood sinu vana-vanaemast. Mõlemad on sama tähtsad - geenid JA kultuur. Mõlemad tuleb anda, et olla endast natuke edasi.
Kui sul on järglane, kes on sinu otsene bioloogiline järglane, aga sa ei ole temaga kokku puutunud. Ta ei tunne sind ja ta ei tea sinust. Sa pole talle kunagi midagi tahtlikult omal teadlikul soovil andnud, ühtegi asja talle õpetanud ega isegi eeskuju mitte. Siis see päriselt ei loe. Su kujuteldavale surematusele annab see vaevu hapralt poole. Sest kuigi tema lapsed võivad kunagi välja kukkuda selliste silmade või päkaluu või lokkidega, nagu sina olid, ei ole see sina. Nende jaoks mitte. See on neile müstika. Juhuslikkus. Nagu sinus avaldunud omadused, mida sinule teadaolevatel esivanematel polnud, su imelik hambumus või väikese varba kuju, on sinu jaoks. Tähenduseta juhuslikkus. Misiganes.

Aga ma mõtlen seda ka, et kui vähemalt poole saab oma elu ajal oma valikute ja õpetuste ja lugude ja eeskujuga anda, siis vähemalt poole ulatuses saab surematuks ka iialgi poegimata. Saab surematuks, kui sa lood. Või õpetad. Juhendad, kasvatad, kirjutad, aitad, oled olemas. Sest siis on tõenäoline, et leidub inimesi, kes sinust teavad ja kes on selle pärast sellised, sest sina olid selline. Ja kuni sa oled meeles, oled sa alles.
Niiet kui ma vaatan neid, kes tahavad ise oma lapsi valmis teha oma enda ihuga ja teevad ka, pean ma ikka natuke nuputama. Kas nemad mõtlevad, et nende kultuur ei ole piisav? Nii nagu mina mõtlen, et ainult geenid pole piisav. Kas nemad mõtlevad, et see 3+ aastat, mis nad võiksid õpetada, kirjutada, uurida, luua sadade inimeste tarvis, on parem õigem väärtuslikum panustada ühele täiesti uuele enneolematule vääksule. Oma tervise hinnaga. Ja miks. 
Maailmas on juba nii palju lapsi.


P9300009
'ja taevas on lehti täis'

Ma ei ole ju ometi ainus inimene, kes vahel lihtsalt istub ja püüab ette kujutada, kui palju lapsi maailmas on.

Kas sa korraldaksid oma elu uuesti otsast peale, kui mingi ime sünniks? Milline see ime olema peaks?

Thursday, October 05, 2017

soojenda end tarkade tule juures

R1-08561-0015
aega on


Kui keegi ajab mind seltskonnas täiest irratsionaalselt närvi, on tema käitumises tavaliselt midagi sellist, mida mina ka teen. Aga see tuleb mulle nagu tigupostiga. Kõigepealt ma märkan, kui nõme see inimene on. Ja siis ma lähen ta nõmeduse peale kettasse. Ja siis ma märkan, et ma olen kettasse läinud mingi täiesti tühise asja pärast. Siis märkan, et täiega palju olen kettasse läinud. Leian, et on imelik sellise asja peale taolisel määral end kettasse lasta. Ja alles selle märkamise peale jõuab mulle kohale, et ma olen ise mõõdukalt tihti umbes sama nõme, kui mitte nõmedam. Mõni ime siis, et närvi ajab. See on õudselt traagiline lugu, ära naera. Esiteks ei saa ma pärast oma äratundmist selle nõmedaga enam möliseda. Mingid pajad ja katlad, eksole. Ja noh teiseks, ilmselgelt, mul on endast ju ka kahju. Et ma nii nõme olen. Muidu saaks ringi käia ja mõelda, et äkki ikka nii nõme vast ei ole. Aga siis vaatan teist ja olen üleni: jep, see ongi nõme, mhmh.

Minu ümber tubades ja tööruumides on kõik segadus ja sassis, sest minu toimetamise meetod on selline. Need, kes toimetavad läbimõeldult ja süstemaatiliselt, ei peagi koristama enda järelt, sest neil on iga töökoht igal ajahetkel maksimaalselt korras. Mitte minul. Kui ma näiteks köögis askeldan, on enda järelt koristamine vaevaline pidevalt meelde tuletamist vajav tegevus. Selle pärast jääb köök minust, kui ma koristamist ekstra eraldi ette ei võta, maha nagu sea songermaa. Nagu pudru ja kapsad. Kujundlikud siis. Otsese pudru ja kapsad olen ma enne köögist lahkumist nahka pannud. Näiteks kui ma teen kohvi ja endal silma peal ei hoia, saab kuni neli väikest lusikat mustade nõude hulka arvatud.  
Ma olen teinekord vaadanud teisi inimesi toimetamas ja korralageduse hulk ei sõltu sugugi alati sellest, kui palju nad koristamist ette võtavad. Hoopis sellest, kui puhtalt ja hoolikalt nad kõiki asju juba algusest peale teevad. Neil on mingi fundamentaalselt teine meetod. Minu laud on korras ainult sel hetkel, kui ma olen just parajasti lõpetanud selle korda tegemise. Kui ma laua taga midagi teen, siis see on hästi hästi läbu. Aga ma olen näinud inimesi kuidagi nagu puhtalt viisakalt süstematiseeritult tegemas oma asju. Sellised variandid on ka olemas.
Või näiteks kasvõi meikimine. Kõik pliiatsid ja pintslid ja värgid põrandale või peeglilauale laiali ja sobramine ja möll lahti. Võiks ühe kaupa ka ilusasti läbimõeldult võtta ja panna, aga mina ei tea, kuhu ma selle neetud lauvärvi panin (siia kotti või sinna kotti või hoopis karpi või teise tuppa) ja ma pean ju kõik kõik pliiatsid lagedale korjama ja nad ühe kaupa hukka mõistma enne vedela laineri kasuks otsustamist. 



R1-08561-0024
kärbseseened sulandusid tausta
(uus objektiiv/fotokas moonutab häguseid asju tahuliseks, mulle hullult meeldib)

Sellest kui palju ma söön, saan ma aru, kui liigun mitu päeva järjest samas rütmis umbes sama kasvu inimesega. Mul on umbes kaks korda rohkem toidukordi ja kõik need on tema omadest suuremad. Metabolism on ime. Vahel, kui mul tekib kahtlus, et kuna ma söön rohkem, äkki ma söön liiga palju. Taolisele tühjale stressi tootjale on mul kohe vastulause ka, mis selle esimese ära kohe kustutab. Ma mõtlen ka väga palju. Ajud on energiakulukad seadeldised. Kui ma olen konstantses analüüsparalüüsis kõike mõtestamas ja mitme nurga alt mõistmas, siis ma sööngi prae otsa magustoidu ka ja võtan suuuuuuure kohvi kaasa. Ma olen tööd teinud, mul on kütust vaja.



Kui tähtis ja tore asi on taga rääkimine, jumal küll. Kuidas inimesed sellest üldse aru ei saa. Kuidas ma pean siin juba teist korda samast asjast kirjutama. 
Kui keegi, kes mulle meeldib või huvigi pakub, hakkab taga rääkima kedagi, keda mina väga hästi ei tunne, olen ma kõik kõrvad. Igasugune elevus. Ma tahan teada igat väikest üksikasja, mida ta sellest teisest inimesest arvab. Ma tahan kuulda nalju ja liialdusi ja seljatagust sõimu. Meelevaldseid tõlgendusi ja koha peal improviseeritud vähetõenäolisi stseene. Ma tahan näha emotsionaalset väljaelamist. Täpselt teada, kui segadusse või närvi või tüdinuks selle teise inimese teod või sõnad on teda ajanud.
Esiteks... sest midagi kõvasti väljaütlemistega seoses. Ma täpselt ei teagi. Sest häbitud inimesed on kuidagi natuke veetlevad muarust? Või mingitki positsiooni võtvad ja seda kaitsvad inimesed. Kogu selline leebe järeleandlikkus ja vagur koogutamine stiilis 'eks teine inimene ise teab paremini' ja 'pole minu asi öelda' ja 'ju kõigil on mõnes mõttes natuke õigus' ja 'ma saan temast ka aru'. See kõik on nii kohutavalt surmani igav kuulata. Tuld ja alataltsutatud kirge, paluks. Alandlikku võltsviisakust suudab igaüks genereerida.
Teiseks väärtused. Väärtused selles suures tähenduses. Mida keegi peab õigeks ja valeks. Millesse ta usub ja millised on tema prioriteedid. Nendest asjadest ei räägita otse. Parim viis nendest teada saada ja anda, on kedagi taga rääkida. Ma tean, mida mu sõbrannad tähtsaks peavad, mitte selle pärast, et meil on olnud suur südamest südamesse vestlus tõest ja õigusest, kus me kõik oma olulised vaated tähtsuse järjestuses üles loetlesime. Pole kellelgi sellist aega. Vaid sest meil on olnud arutult plikalikke totaalselt üle igasuguse hea maitse piiride minevaid räntimisi sellest, millisel moraalilagedal ohtlikul mõtlematul moel mõni meie ühine tuttav on end ülal pidanud.

R1-08561-0012
päike läbi purje


ACteraapias ja mediteerimise ja kindlasti mitme muu asja juures veel räägitakse, et mõtted on lihtsalt mõtted. Need tulevad ja lähevad. Nende osas ei pea midagi ette võtma. Neid ei pea lahti mõtestama või neile väge andma või neid isegi minema peksma. Mõtted on nagu sääsepunnid. Sa võid nad hästi rahulikult lihtsalt rahule jätta. Mõtted on nagu kõrtsi laes jalgpalli näitav telekas. Sa võid seda vahtima jääda, kui sealt midagi ägedat parasjagu tuleb. Aga ei pea. Võid hoopis vaadata, kui hea söök ja ilusad inimesed ja parasjagu aastaaegne ilm.
Sel ajal, kui mõtetelt on nende mõte röövitud, peab millelgi ju mõte olema. Mis loeb ja mis sinust sinu teeb ja mis midagi muudab. See on käitumine. Sinu sõnad. Sinu otsused ja nende täideviimine. Pole oluline, kas sa käid päevläbi ringi, peas laulmas 'sa oled kasutu tolgus, sa oled kasutu tolgus'. Oluline on, kas sa selle päeva jooksul kallistad oma kalleid ja vastad oma meilid ja sööd oma juurviljad.

Õpetatakse, et õppimisel on hea vahelduda keskendunult mõtlemise ja hajusa mõtlemise režiimi vahel. Et rehkendad nuputad murrad oma pead selle asja kallal. Ja siis jalutad, mõtted üleni igalpool laiali, korraks läbi pargi. Siis rehkendad nuputad murrad oma pead edasi. Teed ja siis natuke aega ei tee ja siis teed jälle. Pidavat maru hästi mõjuma, hakkavat paremini suured keerulised asjad külge. Eriti, kui öösiti tudid ka ja muud taolised toetavad tugitegevused. Tuditegevused. 
Eriti äge sel keskendunud tundide vahele hajusate vahetundide tegemise juures on loomingulisus. Mitte nagu püüd rämedalt Kuntsti(!) teha. Vaid see väiksem loomingulisus. Seosed, mida sulle pole õppematerjalis võib-olla ette antud, mis sa ise lood, sest sa said antud tükkidest aru.
See on see sama, miks inimesed duši all või voodisse heites järsku taipavad asju. Miks kood ei tööta või miks vastus ei tulnud õpiku taga olevaga sama. Ei oleks taiband, kui poleks päeva jooksul nuputand. Ei saa niisama duši alla karata keset snäkikuhjas sofal odava sitcomi vahtimist ja järsku tõestamist osata, eksole.

Alateadvus. Selles uusvaimsuse tähenduses. Mul oli tunne, et selle juurde on mingi jumalik muinasjutt jutustatud, aga ükski mu tuttavatest ei teadnud seda. Hakkasid mu küsimuse peale kõik ettevaatlikult sõnu valima ja midagi muud defineerima. Niiet ma olin sunnitud kuugeldama. Esimesest paarist tekstist tulid juba sellised pärlid, et tule taevas appi. Näiteks kasutatakse uusvaimsetes tekstides alateadvuse kohta taolisi väljendeid:
tohutu jõud... harmoonias kõrgeima alateadliku väega... meie isiklik alateadlik vägi... Meie sisemine jõud ... kõrgeima väega - oma alateadvusega ... oma tegeliku sisemise väega ... Alateadvus on väga tark ... ammendamatut varaaita ... alateadvus teab lahendusi ... Teie alateadvus võtab kinni teie sõnadest 
Hullult äge, onju. Mingi ürgne loom on sinu sees ja tema teab sinust alati paremini ja suuremalt ja rohkem. Aga ta, sitakas, otse ei ütle. Ja ta saab asju teoks ka teha, aga kuidagi nagu... salaja. Pealegi, tundub, on kõigi inimeste alateadvused eraldi olendid, aga nad on kõik enamvähem sama targad. Maksimaalselt targad. Ja mingist asjassepuutumatust suvaliste lahtiste mõtete foonist pole sellises käsitluses juttugi. Kõik, mis seletamatult märkamatult teadvustamatult sulle pähe kargab, tahab sulle midagi öelda.


R1-08561-0010
mu lemmik lehtla


Igatahes. Mis ma mõtlesin. Mõtete tulevast ja minevast foonist. Ja hajusast mittekeskendunud mõtlemise režiimist. Ja alateadvusest. 
Et kui sulle tuleb köögis nõusid pestes eiteakust järsku mõte, et ahhaa see mõiste tähendab üht teist asja ja seega see ülesanne lahendub ju hoopis nii, ma olen leidnud, hõissa. Siis sa viskad nõud käest ja istud oma töölaua taha tagasi. Keskendud. Proovid oma idee läbi. Ja kui see töötab, siis ongi äge ja oledki teinud. Ja sa võid öelda, et seda tegi sinu sisemine jumalik alateadvuse ammendamatu vägi, kinkides sulle selle taevaliku õiglusega väljateenitud lahenduse. Või sa võid öelda, et eelnev keskendunud töö tasus end ära. Või misiganes.
Aga kui sulle tuleb köögis nõusid pestes eitea kust mõte, et tegelikult ei ole sinu kollektiivis ühtegi inimest, kes sinu tööd päriselt hindab ja arvatavasti su vanemad soovisid, et sa poleks sündinud. Mis siis teed? Nimetad ka selle alateadvuse ilmutatud tarkuseteraks? Istud kiiresti oma töölaua taha ja hakkad passiivagressiivset krüptilist FB postitust valmis treima?


Ärkasin täna hommikul ja leidsin oma isiklikest arhiividest iidse pikaltpesitsenud veendumuse, et kui ma oma lähedastesse lihtsalt usun, on see minu poolt küllaldane toetus neile nende unistuste täideviimisel. Ja ma ei tohi, jumalaeest, mitte midagi öelda. Pean lihtsalt naeratama ja vagur püsima ja jäägitult neisse uskuma. Sest pärast, kui kõik saab teoks, on nad mulle tänulikud, et ma neisse algusest peale uskunud olen.
Ja siis ma olin üleni nagu: wut.


Ma olin selle loo Ane Bruni versiooni kuulnud, aga tegelt see vist ongi PJ Harvey lugu. Mõlemad versioonid on head. Iseloomulikud.

Sunday, October 01, 2017

loominguline lootusetus

P9300019
ainult natuke metsik

Kunagi minu nooruses olid moes sellised õelate vastulausete või solvangute kogumikud. Noh et vaimukas olla. Loed sealt ja naerad, kui tabavalt sai ikka keegi paika pandud. Äkki proovid isegi. Kahjuks olid need suhteliselt nürid ja sageli kohmakalt inglise keelest tõlgitud. Ja lohisevad nagu elajad. Ja kehvade või olematute puäntidega. Näiteks. "Sinuga kohtingule? Parema meelega teeksin ise endale ilma tuimestuseta pimesooleoperatsiooni."

Facebookis ükspäev keegi küsis, mida vastu lausuda sellele, kes loob meelevaldseid seoseid, kustkui saaks naise partnerite arvu põhjal otsustada, kas seda naist võiks nüüd hooraks nimetada. Või misiganes muu solvav sõna tolle sõnavaras olevat olnud. Ragistasin mis ma ragistasin, aga ei tulnud ühtki head vastust. Ainus, mis ma lõpuks liiga hilja pärast lõime lõplikku vaibumist veel suutsin enesest välja pigistada, oli liigteatraalne mini-etendus. 
Niisis. Mida teha, kui keegi esitleb sulle mõttekäiku: alates partnerite loetelu jõudmist arvuni n võib naist koledate sõnadega nimetada.
Teed suured vaimustuses silmad ja võtad sel hoorade välimäärajal õrnalt käsivarrest kinni ja hakkad teda kiitvalt ülevoolavalt tupsutama. "Oo, kui fantastiliselt originaalne mõte, kullake. Kas sa päris ise mõtlesid selle välja? Täitsa ise? Nii vahva, tubli poiss. Sinu emme on sinu üle kindlasti hästi uhke. Kas sa oled talle ka rääkinud sellest toredast mõttest? Ma arvan, et sa peaksid, tibu." Ja siis igavlevatele möödujatele. "Tulge, tulge, siiapoole, jaa, neiu, teie ka. Vaadake seda, mina arvasin, et see on üks täitsa tavaline poiss. Aga mis tuleb välja. Hoopis hästi huvitavad mõtted on temal. Ma ei ole kunagi kedagi nii huvitavate mõtetega kohanud. Noh, räägi nüüd neile kenadele inimestele ka, mis sa mulle just rääkisid. Julgesti-julgesti. Ära häbene, ma olen siinsamas, aitan välja, kui mõni tähtis keeruline  sõna meelest läheb."

P9300002
kõrvuti väravad

Ma ei ole sellest juttu teinud ja tegelt keegi pole küsinud ka, aga ma kirjutan need asjad ikkagi üles. Pärast on hea vaatlusandmeid äkki võrrelda.
Miks ma postitantsu tundides enam ei käi.
See on hästi kallis. See ei ole tants, on rohkem nagu tsirkus või trikitamine. Tantsuõpetajad/treenerid pole väga meisterlikud õpetajad. Seal ei saa pesemas käia, kuigi üleni higi. Ma olin selles hästi aeglane õppija ja neist takistustest täpselt piisab, et mitte edasi püüelda. Nii. Valmis.
Aga mis mul natuke hinge peal oli, ongi see tsirkuse osa. Niipalju, kui ma olen Tartus tuletantsijaid näinud ja kõik need tunnid, mis ma postitantsus käisingi, iseloomustavad mõlemad seda nähtust väga hästi. See ei ole tantsimine. Omas suvalises rütmis ümber posti tippida ja siis selle otsa kaksiratsi karata ja poos sisse võtta ja siis poosist välja tulla ja siis tippida järgmisesse poosi - see on tsirkus. Trikkide esitlemine. Hea on, kui trikid on kokkulepit järjekorras meeles. Muusika võib mängida, võib mitte mängida, võib misiganes mängida. Sama tõhusalt saaks seda sama kava teha Mozarti või Chet Fakeri taustal. Tuletantsu vaadates on mul sarnane dissonants tekkinud. Et noh see asi põleb ja keerleb. Ilmselt see peab keerlema enne lavale tulekut, sest need vist töötavad nii. Seega keerleva asjaga tullakse lavale ja muusika läheb käima ja ma mõtlen, et nüüd kohe ahsamait kus tuleb alles koreograafia. Ja siis see asi keerleb teises kohas natuke. Ja see põleb, eksole. Ja siis keerleb ja põleb mõnda aega kolmandas kohas natuke. Ja enne kui ma jõuan lõpuni lausuda, millal nad ometi tantsima hakkavad, on etendus läbi. Ma saan aru, et sul on trikid selged, aga miks sa nendega siis ei tee midagi.
Üks kord olen näinud tantsivat tuletantsijat. Mingil peol. Küll elektriliste tuledega, aga ikkagi. Vot see oli päriselt äge. Vahtisin teda nagu ilmutust, kuidas ta valgusspiraalide sees muusikaga koos hingas ja vaimustus.
Meil vahel tantsutrennis tehakse nalja, et mõni tantsija ei lase end muusikast üldse häirida. Noh et pole natuke veits rütmist väljas vaid täiesti immuunne rütmile. Eks selliseid kõhutantsijaid on muidugi juutuub ka täis, kes tulevad kaadrisse ja teevad puus puus puus puus puus puuus ja siis teevad omg rind rind rind rind rind rind. Seostamata suvaline trikk suvalise triki otsa. Ja muusika misiganes. Aga nagu... kes seda kostümeeritud soojendusrutiini iialgi vaadata viitsib. Harjutad ikka omaette.

Kui ma laps olin ja me vahel mingitel sündmustel klaverit pidime külalistele mängima, siis mu ema ei lubanud etüüde kavasse võtta. Sest etüüd on harjutuspala. Publikule esitame esitamiseks kirjutatud palasid. Ma olin küll veendunud, et suvaline kuulaja ei tee vahet etüüdil ja menuetil ja klaverile seatud hällilaulul, aganoh.

P9240054
vikerkaar

Ühel hetkel tegi maailm plõks ja ma sain aru, et masstoodang plasthelmestest valmistatud lihtsad ehtekesed on võib-olla veits nunnud küll, aga need pole võrreldavadki väärismetallist (pool)vääriskividega kaunistatud ehtekunstnike töödega. Põhimõtteliselt saaks ju suurest toidupoest või turupealt ka endale kõrvarõngaid ja ripatseid osta. Aga mingitki maitset või kvaliteeti sealt ju ei otsi päriselt.
Seoses sellega tabas mind ükspäev äratundmine, et juustes kantavate ehetega on ju sama lugu. Et võib küll klõpsuga klambreid või kotitäie kummikesi kusagilt pudipadi letist endale leida ja ajabki asja ära. Aga teatrisse minekuks ei sobita ju oma peene kleidi ja kallite sukkade ja lihvitud kivide juures pähe mingit odava glitteriga kaetud küündimatut plastkäkerdist. 
Nüüd on edasi ainult küsimus, kust saada selliseid juukse-tarvikuid, mis ei ole oma olemuselt raiskavad ja odavad. Luust krunnipulgad on mul juba loetelus. Ja puust või nahast valmistatud juukselõkse on mul ka antiigipoodides silma jäänud. Aga näiteks klaaspärlitega patsimummud võiksid olemas olla. Ja kuhu on jäänud need tutipaelad, mis olid täiega teema, kui ma laps olin. Ja kus on need ehtemeistrid, kes keerutavad kokku pitsilisi peavõrusid ja uuristavad luudest neid soengusse lükatavaid ilu-kamme.

P9230032
päike paistab tuppa

Jutustan siia ümber ühe veetleva metafoori sellest nõustajatele suunatud raamatust, mis ma praegu loen.
Sa oled parajalt  pirakas paadis ja paat triivib avamerele. Sul on selle paadi rool käeulatuses ja sul on plaanid ja kaardid ja sihid olemas. Aga kohe, kui sa võtad rooli kätte, et kusagile kaldale minna ja neid ägedaid kohti vaadata, mis sa oled tahtnud, tulevad kollid. Kollid elavad paadi põranda all. Seal kere sees. Tulevad välja hakkavad sinu suunas hirmsad olema. Hambad ja näljased silmad ja nii. Hirmus. Hakkad kartma ja lased roolist lahti ja ei juhi seda sõidukit enam. See triivib. Kollid lähevad tagasi peitu. Triivid, mis sa triivid, vahepeal tuleb ikka meelde, et tegelt sul olid need kaardid ja plaanid ja kohad, kus sa tahtsid käia ja rannad, mis sa tahtsid näha ja. Aga kohe, kui sa rooli haarad, on kollid platsis sinu ümber hirmsad olemas. Ainult et. Need kollid ei saa sulle midagi teha. Nad saavad sind ainult hirmutada. Sina saad valida, kas sa manööverdad oma sihtkohta kollide koledusest hoolimata või triivid sihitult tühja. Kollidega võib muidugi proovida võidelda. Aga neid on tuhatmiljon tükki. Ja sa ei saa võidelda ja paati juhtida samal ajal. Ja üldsegi. See võitlemine on väga väga väsitav. Niiet ütleme, sa oled vapper kollide hirmsusest hoolimata ja otsustad paati mõnesse neist ahvatlevatest sadamatest viia. Kollid kollivad hullu su ümber nagu maiteamis. Aga mida lähemale sa maale jõuad, seda selgemalt hakkab paistma päike. Sa märkad linde ja tunned lillelõhna ja kuuled metsasid. Ja kollid - need paistavad päevavalges hoopis haledad, ainult eriefektid ja ülepaisutatud kostüümid. 



Ühes varasemas teemas oli siin juba jutuks see, kuidas pärast seda, kui sa oled mingit asja teinud, õnnestub see edaspidi lihtsamini. Nagu depressioon või orgasm või impulsikontroll. 
Selles ägedas Coursera kursuses oli juttu sellest, et pärast esimese harjutuse ärategemist õnnestub teine harjutus lihtsamini. Alguses tundub küll, et õud ja õõv, kümme(!) harjutust tuleb  teha. Aga tegelikult on nii, et kui sa oled ühe ära teinud, ei ole enam üheksa korda samapalju teha. Sest pärast esimest on juba natunatukene lihtsam. Hullult loogiline tegelikult ju. Eriti mingite tobedate drill-ülesannete puhul, mida rasketes õppeainetes alati koju jäetakse.
Selle juures on vahel juttu tollest õnneliku juhuse seadusest. Tükk aega mõtsin, kuidas seda tõlkida. "Vedama hakkab neil, kes proovivad."? See tundub nii armsalt vaimukas siin niimoodi öelda. Sest tegelt sul ei hakka ülemaagiliselt vedama pärast alguse tegemist, sa lihtsalt võtad õppust.
Ja siis ma olengi mõni päev hästi üllatunud, millise mängleva kergusega ma olen korda saatnud mõnd asja (töölt pausi võtnud, et lapsega lõunale minna või toa ära koristanud enne kodust lahkumist või oma sõnu valinud), mis varem on raske olnud ja stressi ja enesesundi nõudnud. Harjutamine. Teeb asju inimestega.


P9300013
ma ei tea, kas tasub lasta neil tulla



Mis sinul nende kollide nimed on, kes tulevad hirmsad olema, kui sa kuhugi minna tahad?
Mida sa tavaliselt slutshameritele vastulausud?

Tuesday, September 26, 2017

päev päeva järel tuleb taevane hääl

P9230034
tüdind muuseumikoer


Korjasime need viinamarjad ära, mis küpsed olid ja tegime mahlaks ja muidugi veini käima. Nüüd on elutoas harjumatu kohalolu kogu aeg. Aju teeb korrapäraselt ja tüdimata lustiga muudkui seda sama dialoogi läbi. Kuuled! Kesse on? Aa... see on vein. Muidugi. Vein on. Natuke läheb aega mööda, mõtted käivad igal pool ära ja läheb meelestki. Kui siis varsti jälle, tuleb näiteks muusikas paus või lülitub keskedumine hajusaks. Kuuled! Kesse on?
Võib-olla on minus kusagil peidus selline pisike nõrganärviline koerapussak, kes peab end kogu klanni ainsaks kaitsjaks ettenägematute uudsuste eest ja püsib pidevalt võimalikult valvsana.

Hakkasin huvi pärast üht humanitaarteaduste loengukursust kuulama ja olen üleni segadus konstantselt. Püüan konspekteerida ja kuulata ja mõista ja mõtestada ja slaidi lugeda ja tähele panna ja ei jaksa ei jaksa. Ilmselt tuleks kasuks mingigi erialane eelteadmine, et saaks info kohe kuuldes ära sorteerida. Midagi niisama kuulata ja teised kõrva taha panna ja muist kirja. Sest näiteks ükspäev oli üks hingematvalt tihe teema ja järsku ta lausub: ei, seda te ei pea teadma. Ja ma olen kergenduse asemel veel rohkem endast väljas. Kas kõike eelnevat oleks pidanud teadma?

P9230023
need seened, mis reedavad, et maailm on juba korra ära lõppenud ja otsast peale alanud

Ma eksin metsa minnes kohe ära. Mul on üksi käies vaja päris selgeid pidepunkte, mille kohalolu ma pidevalt kontrollin, et mitte kadunud olla. Eriti midagi metsast otsides või end igasugu huvitavatel asjadel kutsuda lastes. Sest suunad. Suunad teevad isegi sekundimurdosa jooksul misiganes. Tahaks metsa all niimoodi käia, et vaatad pea laiali otsas enese ümber ringi, leiad, mis meeldib ja jooksed, uisapäisa, muudkui sinnapoole. Sellisteks käikudeks on mees metsas kaasas. Mees teab, kuspool kodu on.
Oma kerge eksimuskalduvuse tõttu leian ma, et eriti toredad seened on kukeseened. Sest nemad kasvavad raja peal. Saab seegi lapsuke seent, kes metsas käia ei oska. Kukeseened kasvavad igasuguste radade peal. Päris autoga sõidetava liivase tee peal ja selle servades. Ja puude alla sambla sisse tallatud radadel. Isegi loomaradadel. Loomarajad on mu viimaste aastate rõõmsaim metsaleid. Jooksevad sellised vaevumärgatavad kitsad sissetallat teed läbi puudealuse. Peaaegu nagu päris rajad, mis inimesedki teinekord juhtumisi aja käigus rajavad. Aga hoopiski loomade tehtud ja tallatud. Tähelepanelik loodusesõber muidugi oskab vahet teha - hoolikal vaatlusel paistavad inimeste raja kõrval erinevad iseloomulikud märgid. Näiteks suitsukonid ja kohvitopsid on ühed levinuimad tunnused.

Mis seente leidmisse veel puutub, siis ma olen tähele pannud, et seeni saab kuulatada. Kui oma enese karjuvate mõtete saatel läbi metsa kõvasti trambid, ei märka ühtegi seent. Aga kui korra kännu peale või tee serva kükki jääd, kõrva ka pehme metsamulla suunas kallutad ja tasa kuulama jääd, hakkavad kohe seeneksed silma. Arvestades seda, kui ilusad nad on, olen ma jumala kindel, et nad ongi arenenud taolisteks, et me neid korjaks. Seeni ei küti. Seenekorjamises pole midagi seenevaenulikku. Seened on isetahtsi oma läikivad isuäratavad ihud surunud sambla peale püsti just meie isusid äratamaks. Peibutised. Samal ajal on neis siiski küllalt tajutav vaimukus. Koguni teravmeelsus. Kuidas puravik võib su kõrval kükitades naeru pugistada, sest sa muudkui temast mööda vaatad. Või kui kaua sa istud selle sirmikuga kõrvuti enne, kui taipad, et ta kogu selle aja sealsamas oli.
Lisaks seente vaatamisele meeldib mulle seenelisi silmas pidada. Näiteks kas sa tead seda kehast läbi käivat pisikest täiesti hääletut hõiset, mis inimene teeb veel üht trobikonda seeni enda korjekoha kõrvalt leides. Ütleb: Oh! Näe! Siin ka ju! Aga nagu... ütleb õlgadega.


P9230012
vasakult: kellegi astumise jäljed liivas, pindmiste putukajalgade varjud liiva peal, sõnajalg

Seda laadi dialoogid, kus alguses inimene tuleb ütlema mingit asja, seda ära ütlema. Ma vastan talle, et ma tegelt tean seda asja, juba enne teadsin. Siis ta ütleb seda asja uuesti ja natuke emotsionaalsemalt. Ma osutan, selgitan, viitan ja toon näiteid sellest, et mul on see info täiesti olemas ja koguni kasutuselgi. Selleks ajaks on ta end juba ühtlaselt üles kerinud ja peaaegu röögib oma esialgset ütlust ülevoolavate paisutatud katastroofiliste näidete ja liialdavate ähvarduste saatel. Ja ma täpselt ei teagi. 
Tavaliselt lasen sellisel puhul lihtsalt olla ja tühjaks karjuda, sest dialoogi seal ilmselt pole. Aga ma ikka mõtlen, et äkki mul oleks olnud võimalik neid viimsetpäeva ette kirjeldavaid õudröögatusi kuidagi ennetada. Kas ma oleksin pidanud tema esimese ütluse peale kuidagi selgemini selgitama, et ma kuulsin ja nägin ja mõistsin. Sest äkki ta karjub, sest ta arvas, et mina või üldse keegi ei kuule ega hooli ega näe tegelikult teda ja temast. Või kas peaks tähtsa olulise juba teadaoleva info eest teist tänama, see vahel leevendab inimesi. Või kas peaks hoopistükkis enese peale hoolsalt vaatama, sest mingi põhjus peab olema, miks keegi tuleb mulle ilmseid asju nõnda raevukalt õpetama.

Leidsin jälle üles selle torrenti, kus on maailma parimad ulmeraamatud heliribadeks tehtult. Lasen endale Speaker for the Dead ette lugeda ja nii hea.
Leidsin antikvariaadist Inimkroketi nii naeruväärse hinnaga, et päriselt naersingi. Nüüd loen seda enne magamajäämist pisikeste ampsude kaupa selle maia päris enda enda raamatu lugemise aeglusega ja luban sõnadel end kõditada.


P9240075
lõug lävele ja kulmud kurvaks


Mul on korraga ainult väga lühike lõik aega käes. Ja see lühike lõik on igaviku pikkune. Selle pärast saan ma parajasti end õnnetuna tundes täiesti valetamata ja liialdamata väita, et mitte miski ei saa kunagi korda ja kõik ongi alatiseks pahasti. Päriselt. Selle pärast saan ma rahus olles imestunult inimesi või asju vaadata ja mõelda täiesti siiralt, et ma küll ei tea, et ma iial ärritunud oleksin. Kui ma ei oleks eraldi kusagile kirja pannud, kuidas ma just umbes paar tundi tagasi nii närvi läksin, et hakka või nutma ja asju loopima, võiksin rahus oma käesoleva hetke veendumusi tõsiselt võtta. Ja ega mingis mõttes võtan ka. Eneseiroonia on üks asi küll, aga see on pigem nagu tagantjäreletarkus. 
Käes olevas aja lõigus on ainult ja ainult see, mis siin on. 
See siin on nüüd ehk igavesti. Ja sellest kaugemale ei ulatugi. Pole võimalik.


Vahel on mind tabanud mõte, et ma ei tea, mida ma teen ja kuhu ma lähen ja et kõik mu ümber on ühtlane saamatu äpardumus. Teinekord õnnestub mul taoliste hetkede juurde kujutleda neid kujuteldavaid inimesi, kes mind (piisavalt distantsilt) vaatavad ja mõtlevad, et ma arvatavasti tean täpselt, mida ma teen ja kuhu ma lähen ja olen kogu oma elus üleni tõhus eesmärke täitev sooritusnaine. Kuna ma olen suutnud end veenda, et taolised inimesed eksisteerivad ja niisugustes pettekujutelmades elavad, on mul neile mõeldes kohe kergem. Vabalt võiks keegi seda sihitut segadust kõrvalt vahtida ja kade olla, pfft. 

Tuesday, September 19, 2017

tähti ostan taeva helenduse käest

R1-08480-0012
nupp


Kui imelikud on natuke piinlikud olukorrad. 
Ma olen tegelikult pigem ilge möliseja. Seisan teinekord oma nende piiridegi eest, mille ületamise peale pole keegi veel mõelnudki. Reageerin vahetevahel ette ülegi kohatustele ja sobimatutele sobimatustele. Püsin tähelepanelik inimeste sõnade, žestide ja väljenduslaadide osas. Ja tähelepanelikud inimesed panevad seda minu juures tähele ja ongi hoolsamad neid valides. 
Olen nõudnud hirmuäratava õpetajaproua stiilis näpuvibutuste saatel ka kõige lollakamas kõrtsis end täiesti lühisesse joonud joodikult pärast minu naljatlevat(?) tuharast näpistamist, et ta selgitaks mulle:
  1. Täpselt kelleks ta end peab;
  2. Mida see nüüd tähendama pidi;
  3. Mida ta omaarust siin mõtleb (kui üldsegi). 
Ettekanne palun, võib kirjalikke vahendeid kasutada, seisa püsti, kui sa vanema inimesega räägid.
Mis ma öelda tahtsin, mul on küllaltki, kohati naljakaltki palju selge, mis mu õigused mu ihu osas on ja väga lühike kannatus inimeste osas, kes neid õigusi ignoreerivad.
Ja siis veedan terve õhtu ebamugavalt niheledes ja kohta vahetades ja silmsidet vältides ja kähku end teises ruumi otsas millegi muuga tehislikult hõivates, sest üks mees arvab, et mu muuseas silitamine on okei. Ja ma ei ütle talle midagi. Ja mul on endal kuidagi nii piinlik ja häbi. Piinlik ja häbi ette selle stseeni pärast, mille ma justkui korraldaks, kui kõigil on jumalast khuul ja siis mina, pirtsperse, hakkan siin mingeid teemasid ajama. Kukun ütlema järsku. Häbi, et ma midagi ei ütlegi, kuigi mul on ilmselgelt ebamugav. Piinlik selle mehe pärast, et ta üldse aru ei saa. Juba umbes kaheksanda ehmudes eemale kepslemise põhjal võiks juba ju saada. Ebamugav kõikide teiste naiste eest, keda ta ka puudutab. Kui nad temast mööda kõnnivad. Kui ta kusagil seltskonnas seisatab. Sest see on mingi tore mees ju. Mulle tutvustati teda just ja ta on kellegi klassivend või mingi tark või oluline kusagil. Klassivend. Saadsaaru, meie vanuses klassivendade tutvustamine tähistab ligi 15 aastast tutvust või sõprust inimesega. Kuidas ma hakkan mingi... teised teavad, et ta on okei mees juba kümnendeid. Pikaajalised kontaktid on märk püsivusest ja lojaalsusest ja stabiilsusest ja üldisest kenadusest. Ja siis mina kohe esimesel kohtumisel, et korista oma räpased käed mu kintsult, me ei tunne sinuga niimoodi. Ja et äkki üldsegi ta on tarkjatore milleski muus, aga mitte inimestevahelises ja teised ju puudutavad ju ümberringi nii muretult. Äkki talle pole keegi veel selgitanud, et need inimesed on varasemalt nõusolekuid küsinud ja saanud. Äkki ta, abitu, nagu ei tea ja ei oska. Või. Miks ma istun ja otsin sellele vabandusi. Miks see nii piinlik ja imelik peab olema. Ja kuidas kuradi moodi on selle olukorra ebamugavus järsku otsa pidi minu süü.

P9120017
köidetud küll, aga varbad jões

Või näiteks üks teine asi, mis ma inimeste hulgas mõelnud olen. Me teame ju teiste elusid küll. Isegi, kui need meie asi ei ole. Oma lähedasemate inimeste eludesse nina toppimine on küllaldaselt teema - häda korral sekkuda või teinekord öelda kellelegi, et ta on sitasti käitunud või. Ja võõraste inimeste isiklik elu pole sinna ninade või üldse millegi toppimiseks. Aga kusagil seal vahepeal, pärast sõpru ja enne võõraid, on just niisugune tuttavate inimeste ring, kus ma mitut tean, aga midagi ei ütle. Ja mingi naljakas ja jälle teist moodi imelik kena olemise vajadus trügib peale. Et on ju inimene. Ma näen ju, et on kena inimene, abivalmis ja sõbralik ja lahke. Paistab küllaltki inimlik. Aga ma tean, et ta ei maksa oma laste elatisrahasid või on need mingil muul moel hüljanud. Või ma tean, kui koledasti ta oma elukaaslasega ümber käib või mismoodi ta valetab. Või see üks kord, kui ma tegelt ei pidanudki kuulma, kuulsin ma teda midagi väga räiget ütlemas mustanahaliste või seksuaalvähemuste kohta. Midagi sellist. Selliseid asju vahel tead inimeste kohta. Aga näed siin ta jälle on ja ta on minu ja siinolijatega kena. Kuidas ma. Mis ma nüüd siis. Et nagu. Ma tean, et ta on kellegi vastu potentsiaalselt halb. Aga mitte minu ju. Mitte kordagi minu ju.
Jaa ma tean, tulevad need inimesed, kes on üleni väga täpne ja kõrge õiglustaju ja range järeleandmatus sitapeade osas. Ja ma läheks ka üleni vahele ja sekkuks, kui ma ise oma silmaga pealt näeks. Aga pole näinud. 
Võibolla on selles sees kusagil peidus mingi ürgne karjalooma värk. Et ma vaatan kaugelt, et sealt tulebki see, kelle kohta ma tean, et ta on hästi halb inimene ja võtan juba kulmu kortsu ja hoiaku ette. Ja ta on oma inimese näo ja häälega järsku mu ees päris: 'Sa oled Murca, onju. Kas sa saad mind korraks aidata?' Ja ma olen üleni leebumus. Aidata. Ikka ju. Mis sul vaja on.

Ja mu sisemine rumalanna on nagu: selle pärast keegi sind päriselt ei armastagi, et sa taoline selgrootu lipitseja oled.


Sisemine rumalanna on oma mõtetest lahtipõimumise tehnika. Oma mõtetest lahtipõimumine on üks minuarust huvitav tehnika, mida ma praegu ühest raamatust loen. Seal on palju kujunditele toetuvaid nõkse. Üks nõks on nendest lausungitest ja piltidest ja lugudest, mis peas käivad, mõelda kui teisest. Mina olen see, kes seda teist märkab. Ja neile ütlejatele või lugudele endile võib ise oma äratundmise järgi nimesid anda. Rumalanna ütleb halvustavaid õelaid vastikusi. Ta istub teistega koos sõbralikult lõkke ääres ja pritsib sappi. Aga ma olen talle ruumi teinud ja kuulan ta ära ja siis teen ikka mis ise tahan. Siis on olemas ketraja, mis käib tavaliselt ärevustega kaasa, sel on tsükkel-loetelud, mida ta kukub tuututama aeg-ajalt. Ja rehkendaja on ka. Tema püüab kõiki olemasolevaid andmeid (üldiselt ketraja etteantuid) mingitesse valemitesse paigutada ja väljarehkendada parima lahenduse maailmas ja nõuab, et kõik kõik pooleli jätaks ja hullult kaasa mõtleksid ta imetabaselt keeruka rehkenduskäiguga.


P9120012
kivid ja kask


Mulle meeldis see luuletus sellest, kuidas tüdruksõbrad ja naised on erinevad nähtused. Ja ma mõtlesin sellest, kas me saame aru, millist kaaslast meile parajasti tutvustatakse. Või kuidas meid endid tutvustatakse. Lisaks nendele sõnadele, mis me kuuleme. Kuidas me teiste juures paneme tähele, kas nad on kuidagi niisama muuseas: see siin on minu uus see-ja-see. Või on nende olekus ja toonis midagi tõstetud pidulikku, kui nad toovad teatavaks: see siin ongi see.
Või maitea. Võib-olla ma olen ikka printsessimuinasjuttudest ja teistest importromanssidest üleni ajupest ja tegelt on see õlakehitusega muuseas uut kaaslast kaasa toovad inimesed reaalsusega paremas kontaktis ja teavad rohkem tegelikest tõdedest ja need teised on lihtsalt illusioonide kütkes visklevad heausklikud lollpead. 
Aga et jah. Minuarust on ka igasugu häid toredaid inimesi ja siis vahel on midagi täiesti enneolematult kaalukat. Aga kuidas selle kohta sõnu teha nii, et see igasugu häid ja toredaid tervenisti ära ei tuhmistaks. Sest ei ole tervenisti tuhm. Lihtsalt mitte nii ere. Kaugeltki mitte nii ere.



P9070004
tartumaitseline pärastlõunane idüll


Normaalsete inimeste koolis olemise õudusuned sisaldavad kontrolltööd, milleks nad õppinud ei ole. Dün dün dünn! Või tahvli ees vastamist kurjale kihvulisele õpetajale ja kosmiliselt vaenulikule klassile. Levinud on ka koolis ilma pükasata olemise uned, ma olen aru saanud. Kuigi ma tegelt ei mõista. Ilma püksata on üldiselt maru mõnus olla ju. Või ma alati imestan, kui palju inimesed siis oma akadeemilisest edust hoolisid või mis nendega koolides tehti, et täiskasvanunagi see hirm alles on.
Saad kahe sis saad, jumalküll.
Minu koolis olemise õudusuned on õudsed õpetamised. Täna öösel ma nägin unes, et pean õpetama vene keelt kuuendale klassile. Ja nad ei kuulanud. Ja miski ei teinud seda korda. Ja muidugi mu unenäomina marssis uksi paukudes koridori nutma. Mis on osa õudusest. Sa ei jookse kuuendike nähes nutma. Niipalju kui kuuendikesse puutub, sa ei nuta. Eriti kui nad on seni keeldunud sind üleüldse inimesena nägemast.

Klassiruumi distsipliinist ma mõtlesin ka mitut asja. Näiteks on kurja hääle tegemine meeletu risk. Sest kui kuri hääl ei tööta, on enamvähem ainus variant veel kurjemat häält teha. Reeglina on inimestel umbes 3 see limiit, kui palju kurjemaks nad saavad oma häälega minna ilma päriselt naeruväärsusse laskumata. Mõni laskub kohe esimesel katsel. Et kui sa hullult usud, et see töötab, siis tore. Aga kui sa pole päris kindel, on seda tarvitusele võttes päris palju käest lastud.
Teine on telefonide käest võtmine. Kui tegemist on lapsega, siis pole mul mingit probleemi. Koolipraktikal olles ähvardlubasin täie rahu ja meelekindlusega, et ma päriselt võtan seadme ära, kui ma näen, et see tunnis kaasategemist segab. Aga niisugusi asju lausuda täiskasvanud õppijale tundub väga imelik. Esiteks ma ei taha tema telefoni, isver. Ma ei tea, kus see olnud on. Teiseks üleüldse misasja. Kui immuunsed on inimesed teiste halvakspanule. Sa ei võta ühist ülesannet täites või grupi arutelu tehes seda intiimset ennastunustavat telefoninäppimist ette, kui sa just nõme ei taha paista.
Kas ma võin täiskasvanud inimestele ette kirjutada, kui nõme võib minu klassiruumis paista.


R1-08401-0019
olympus mju: tegemas ühtlaselt jumalike fotosid kes juulit ja ö


Käisime Viljandis teatris. Emadepäeva vaatamas ja ma üleni soovitan. Kavalehe järgi korraks kartsin, et tuleb mingi tobe jant, aga tegelt oli küllalt raskelt tõeline ja liigutav. Ja naljakas ka.
Jõudsime ikka ühele Pärdile ka, mis on pea piinlik, sest me Pärti armastame ja kontserdid olid üle kogu platsi juba kuid ja kuid. Kuid. Üks on ka ju väga hästi. Ja oligi. Appikene kui hea. Mõtlesin tuubil täis kirikus köhatusi ja nihelusi ka kuulates, kui ilus see tegelt on. Et on sadu ja sadu inimesi koos ja nad kõik üritavad ühiselt olla nii tasa, kui neil vähegi võimalik on. Et need vähesedki kohalolu helid, mis ma kuulen, ongi see, kuidas kõlab mitusada inimest püüdmas kuss olla.

London Grammaril on uus album ja mulle ta meeldib. Nagu üldse kõik, mis nad puutuvad.
Lisaks sellele albumile ja mitmele muule asjale on mu viimaste nädalate korduv- ja uuestikuulamisel olnud Somnambuul. Aga palun:

Sunday, September 10, 2017

kuhu sa tuled

P8290065
peatuse pihlad

Ma olen seda lugu juba rääkinud. Kui minu sünnipäev oli lähenemas, olin ma ühtlaselt täidetud optimismi ja usaldusega inimeste heade kavatsuste osas. Sest ma mõtlesin, et äkki nad planeerivad mulle üllatust. Keegi kusagil sosistas või hoidis enda ette või ei jaganud minuga mõnd asja. Kui mingil hetkel paistis, et on teemasid, millesse mind sugugi ei ole pühendatud või oli kohti, kus mu inimesed on ilma minuta juhtumisi käinud... las nad olla, pole tarvis neile peale käia. See võib tähendada, et nad planeerivad mulle üllatust. Sõbrad, kellel ei olnud minu jaoks aega või kes ei vastanud mu küsimustele ammendavalt, nii hea meelega jätsin nad üleni lahkesti rahule. Tegema, misiganes nad peavad tegema. Sest äkki nad plaanivad mulle üllatust. Ja see oli nii tore ja kerge teha. Sest ei tahaks ju oma üllatust ära rikkuda. Ja ei tahaks ju oma inimestele eriti vaevaliseks teha minu õnnelikuks tegemist ja mulle just mulle ootamatute rõõmude toomist. Nii leebe ja järeleandlik ja rõõmsat ootusärevust täis. Sest ega õnn ei hüüa tulles. Igal suvalisel hetkel võib juhtuda midagi täiesti hingematvalt toredat ja fantastilist. Kohe-kohe võib tulla mitmete veel lausumatagi soovide täitumine.
Lõpuks oligi nii, et ma saingi päris mitu üllatust ja kingitust. Selliseid, mis nõudsid inimeste omavahelist salajast ja vähem salajast plaanpidamist. Kavandamist ja ettemõtlemist ja kõik ette enne ootuses mulle minu sünnipäeval rõõmu teha. Et see pole siin praegu see traagiline lugu, kus mina põnevil ootan ja tegelt ei midagist. Ja ilmselgelt on mu ümber nõnda tõhusad arukad inimesed, et kogu see aeg, kui nad mind nondel nädalatel vähegi hetkekski ignosid, ei kulunud ainult nendele salaplaanidele. Neil oli arvatavasti ikka omi asju ka, mis nigunii pole minu nina tarvis. Aga mitte see polnud oluline.
Mu point oli - see rõõm ja ilus ootusärevus. Usaldada inimesi ja uskuda neist head ja parimat. Tahaks sagedamini osata niimoodi maailma vaadata. 


Muidugi on olemas selle ekstreemsus, kus inimene arvab, et kõik eranditult igavesti keerleb ainult tema ümber. Kõik alati sosistavad temast ja kõik naised kadestavad teda, sest ta on kõikidele nende meestele silma jäänud ja kõik võõrad itsitavad bussis just tema pärast ja ainult talle puhub tuul krae vahele ja vaatavad vanainimesed kurja näuga ja koputavad jehoovakad uksele. Need inimesed on natuke ühes teises kohas, mis ma praegu mõtlen. Mitte kõik ei keerle minu ümber. Vaid kui mõne juba minu elus oleva inimese käitumine või sõnad ei ole mulle päris lõpuni arusaadav, võiksin seda osata tõlgendada viisil, mis jätab täiesti mõeldavaks võimalikuks, et ta mõtleb selle all midagi üleni head.
Sest mõtle kui tobe oleks, kui hakkad liiga palju küsima kellegi käikude või hilinemise kohta ja tegelt ta käis just sulle kingitust otsimas. Mõtle kui naeruväärne oleks, kui hakkad solvunult mossitama kellegi salajutu peale ja siis tuleb välja, et nad arutlesid, kuidas su rinnad on täiesti ingellikud. Mõtle, kui piinlik, kui korraldad stseeni, sest su peiks su parimale sõbrannale on sõnumeid saatnud, aga tegelikult ta tahtis üle täpsustada su lemmikraamatut. Astud ruumi ja kuumad kaunitarid jäävad poole sõna pealt piinlikult vait ja sa tunned end nii ebameeldiva üleliigsena, aga äkki nad just püüdsid selgeks vaielda, kes neist täna õhtul sinuga koju saab minna. Ei pruugi. Aga võib olla.


P8290060
enne päris pimedat peab raja üles leidma


See nõustajatele kirjutatud raamat, mida ma loen, ajas mu ükspäev üleni naerma. Vaata. Kusagil üsna teraapia alguses on tarvis, et klient sõnastaks eesmärgid. Et mis tahab. Mis ta eesmärk kogu selles värgis on. Kuhu välja võiks jõuda. Siis on nõustajal tore temaga koostööd teha, kui need asjad on paigas. Loogiline, onju. Ja on palju olukordi, kuidas inimesed, kes on omadega veits kimpus (stuck, not broken), oma eesmärkide sõnastamisel kogenuma inimese suunamisest tulu saaksid. Üks nendest kordadest on see, kui klient hakkab sõnastama nö surnud inimese eesmärke. Mhmh. Juba siis olin ma midahek. Selgub, et need on sellised asjad, milledes surnud inimene on alati kindla peale parem kui elus inimene. Näiteks ei karju surnud inimesed kunagi oma laste peale. Ei raiska kunagi raha mõttetute asjade peale. Ei tülitse kunagi oma partneriga. Ei ole kunagi ärevad ega lange depressiooni ega maga tervet päeva maha. Surnud inimesed ei kõrveta õhtusööki põhja ja ei ketra end tähtsa kohtumise eel hüperventilatsiooni ja ei nuta end magama. Seega kui sul on taolised eesmärgid, siis on hea need sõnastada ümber tegudeks, vaadeldavateks käitumisteks, milles elus inimesed on paremad kui surnud inimesed. Nagu lastega kenasti rääkimine. Hoolega oma töö tegemine. Normaalse paksu põhjaga poti ostmine oma kööki. Sa oled võimeline olema parem kui surnud inimene.
Aga päriselt vä. Päriselt selline analoogia. Nõustamises. Ma saan aru, et ilmselt ei hakka siukest juttu otseselt igale oma kliendile rääkima. Aga nii kuramuse naljakas oli. Ma kohe kujutasin ette, kuidas karjade kaupa mingeid vastikuid zombisid üleni üleolevalt poseerides mööda tänavat kekutavad ja ei ole seejuures üldse depressioonis ja kehitavad ainult oma kondiseid haisvaid õlgu ärevusest kuuldes ja ei karju ühegi inimese peale ja peavad end kõigist nii palju paremateks ja soovitavad eeskuju võtta ja näiteks, maitea, positiivselt mõelda.


P8220003
karusnahkne

Minaei saa aru.
Mina ei saa aru, miks need inimesed, kellede lapsed peavad kõigi nuttude saatel lasteaeda minema, sest muidu need inimesed ei saa oma vabakutselist tööd üldse teha, oma elukaaslast või lapse teist vanemat või kedagi appi ei palu. Kui sa oled ise liiga pisar ja ärev teda viies, palu kellelgi teisel viia ju. Või see on jälle üks nendest, kus sa pead ise oma hinges hästi kõvasti kannatama, muidu sa ei tee seda lapsevanemluse asja õigesti?
Mina ei saa aru, miks inimesed pakivad ise oma laste õpikuid paberisse ja siis sinna juurde kurdavad. See origami tase, milleks eelkooliealine laps tegelt võimeline on, jääb kordades alla raamatute pakkimise triviaalsusele. Ja töövihikud võivad ja peavadki koledaks minema. Mille eest me siis täpselt maksime. 
Ma ei saa aru, miks inimesed ostavad oma lapstele nutitelefoni, kui nuppudega telefonid on olemas ja nad ise ei taha üldse, et lapsel see paganama nutitelefon üldsegi on. Mis imelikud algoritmid need on - anda lapse lapsikustele jonnidele järele ja siis ennast sinna otsa pärast nahutada. Muarust osta talle misiganes telefon, mis sa ise õigeks pead ja siis är vingu enam sinna otsa. Keegi võiks selles valemis ju täiskasvanu ka olla ometigi. Ei?

Samal ajal ei mõista ma, kui palju rämpstoitu saab ühe teismelise sisse mahtuda ja kuidas käib viiiiiitsimine niipidi, et poest kiirnuudleid tuua ja neid valmistada viitsib, aga õuest õuna tuua on järsku maru suur töö. Või mis organism see on, mis pistab kõigest kahe vooru saatel pintslisse terve potitäie makaronisööki, aga on teinekord vabalt 3 päeva järjest isealgatuslikul näljastreigil, sest ei taha suppi süüa. Või kuidas aru, mis mõistab pealevaadates ära tunda ligi 20 erinevat kuubi pinnalaotust ja tsiteerida pärast korra kuulmist tuhandeid võõrkeelseid tekstilõike, ei ühenda ära, et ööseni üleval vahtimine tähendab vaevalisemat hommikust ärkamist.

R1-08401-0017
emajõgi

Mul on üks õunapuu ja selle otsas kasvab nii palju õunu. Need õunad kasvavad suureks kohevaks punaseks ja pudenevad õunapuu alla murusse. Pudenevad kumedate potsatuste saatel murusse ja linnud nokivad nende käärivatesse külgedesse sälkusid ja endid rumalaks. Ja ma tunnen end nii süüdi ja süüdi. Lopsakad teod ronivad hukule määrat õunu mööda ja muruniiduk hekseldab neid koos õunte kastemärgade mädaplekiste põskedega mahlaseks puruks. Ja ma olen nii süüdi ja süüdi. Ma peaksin nendest õuntest rõõmu tundma. Ma peaksin neid võtma ja neid tegema ja sööma ja rõõm. Väikese õunapuu õunakujuline võra vajub viljade raskusel sügiseks nii longu. Nii jõuetuks, et ma ei mahu okste all kõndima ja ma tean, kui raske tal on. Ma peaksin tema eest hoolt kandma, et tal nii raske poleks, sest ta annab mulle õunu. Ma peaksin tema antud õunu sööma. 
Ja söön ka ju. Jooksen hommikul kiirustades mööda niisket õue ja pistan paar õuna mantlitaskusse, et ennelõunal töö juures näksida. Või haaran koju tulles mõned seelikusaba sisse ja kannan tuppa laua peale. Tükeldan koogisse või lapsele suupisteks. Aga kärude ja kärude kaupa läheb õunu kompostihunnikusse. Sest nende avastamisel on nende tarvis alati liiga hilja. Ja seal nad siis veinivad. Ja kompostihunnik võrkkiige kõrval lõhnab käestlastud liiga suurte ja magusate võimaluste järele. Ja see kõik jääb minu väikese valutava südame peale.

Sel aastal teen ma õunamoosi. Ma pole kunagi õunamoosi teinud, aga internet ütles, et ega moos mingi apteek pole. Pane aga õunad keema ja vaata ise. Istusin neid õunu puhastades õunapuuga õue peal kõrvuti ja lasin viimasel soojal päeval viilude vahele potti pugeda. Ritsikate ja klähviva naabrikoera polüfoonia taustal lakkamata. Purgid ostsin ka ja uued ilusad kaaned. Ja tuletasin meelde oma kõikvõimalike esiemade kõikides auravates moosikeeduköökides kõlgutatud jalad ja kõik selle kõrvalt kõrvataha pandu. Saan hakkama küll. Võib-olla saan niimoodi isegi andeks.

P9010083
pilved ei mõtlegi

Monday, September 04, 2017

20 otsikut õnnelikuks eluks (kümnes jahmatab sind)

P9040095
ks-kss

Näiteid ilma ebaõiglusest. On suvakas õhtupäev. Ma tahan nägu pesta. Haaran peeglilaualt esimese patsikummi. Mõne nendest mustadest, mis alati igal pool maas vedelevad ja omasoodu taskupõhjades paljunevad. Loobin hajameelselt juuksed kuklasse ja kummiga kinni. Vaatan peeglisse ja suremaha kui seks. Nii šefilt on juuksed saanud. Nagu ma oleksin mõni neist tambler-intsta modellidest, kel on ühe hooletu pusakrunni tarvis 10-liikmeline soengumeeskond. Lihtsalt ni äge olengi. Teine päev on vaja korraks mitte olla salkus saara ja veits kohasemalt end esitleda. Võtan ühe neist varasematest kummidest, mis on end juba korduvalt juhtumisi tõestanud. Viskan juukseid kinni ja suren. Nii neetult valus. Ja kisub igalt poolt (nagu lapsepõlv). Leevendan ettevaatlikult siit-sealt natuke ja kogu see neetud patsindus kukub peast ära.
Teine kõneleb mitte nii palju ebaõiglusest. Rohkem nagu jaburusest. Sest sul peavad kulmud olema. Ilmselt sul enese seest ei kasva kulmud välja. Midagi võib olla, aga mitte need poistekulmud, mis peavad praegu olema. Need tuleb joonistada. Need tuleb joonistada nagu kõige loomulikum osa sinust. Nagu sa oleksid nende andega õnnistatud. Ja kuigi kõik inimesed on erinevate nägude ja juuste ja ihude ja karvadega, on kõikide inimeste loomuliku välimusega naturaalsete tagasihoidlike pealemaalitud kulmude tarvis olemas täpselt kolm värvi. Ma käisin poes ja vaatsin. Kulmuvärvi kulmud. Mitte et neil värvil midagi häda oleks. Ilusad kolm värvi. Ma tahaks endale üht kulmuvärvi kampsunit ka. 

P8290057
kui siin juurte vahel oleks vesi, siis seal edasi oleksid seened
(fotokas tegi töötluse ka ise)

Facebook on küll täpselt nende agaminul inimeste lainel. Sest iga kord, kui on seinal kellegi mälestus, siis on seal suur nupp, et vaata oma mälestusi. Hoopis mina. Nojah, sina küll, olgupeale, misiganes, aga nüüd mina ju. Mina. Seesama mõtlemise algoritm, mis muidu laiv vestluse ajal lappab 'kuulamise' ajal kõiki isiklikke olnud olnusid, et midagi(gi) seonduvat järgmisena öelda saada, on fb masina poolt ära tehtud. Mugav.
Kuigi üks värske kord oli küll küllaltki maailmade põrkumine. Keegi oli fotokaga ja käesolev päriselt hetk oli sellest, et pildistatava selja taga on mingi kräpp ja jääb vist pildile. Kõik on kohal. On jah kräpp. Naljakas. Ja teemavahetus-üleminek oli üks naine, kes tuututas agaminul ja hakkas rääkima oma pulmadel oma mehega nende suhte olulises kohas enda tellitud fotograaf... see tahtis nad pildistamiseks üldse teise kohta viia. Um. Jaah? Aga. Segaduses. Mis meil nüüd sest. Või...

Nüüd ongi see häda mul kallal. Et kui keegi võõras uus olend hakkab väga oma lugusid rääkima, sis ma panen enda lugude lehitseja ilusti hääletuks ja vaatan, mis tal siis ütelda on. Küsin juurde ja üle ja lisaks. Maru põnev. Aga seda juhul, kui see on põnev imelik naljakas ootamatu inimene. Aga nüüd ma olen kogemata autopiloodil teinud seda igavate lugudega inimestele ka. Ja siis nad ei jäta järele. Räägivadki. Hetkel, kui ma aru saan, et see viimane täpsustav küsimus oli küll liiast, on juba üleni hilja, sest ta arvatavasti räägib seda nüri lugu kogu detailsusega kuni lehmad koju tulevad. Ja siis ma olen üleni kohmakas ebamugavus. Ei saa rollist välja astuda ka. 

Rollist välja astumine. See on täiega teema. Rolli sisse elamisega on ka raskusi ja vahel rollis püsimisega. Olgu, mitte vahel. Enamasti. Enamasti on rollis püsimisega raskusi. Eriti, kui see on vähegi sirutus. Aga juba rollis sees olles sealt välja tulla. Avastada, et vot see lähenemine enam ei tööta, on loetelu olemisi, mis parendaksid seda situatsiooni märkimisväärselt, vaja ainult lülitus teha. Ja ikka lausuda selle sama mittetöötava rolli repliike. Võtan pausi ja keskendun ja püüan teisele lainele saada ja see käesolev roll võtab vaikuse ka omaks ja ütleb selle peale midagi endalikku. Jumal kui õudne. 

P8290050
edev poos

Tänaval pidas mind kinni võõras mees, et mulle öelda, et mu juuksed on ilusad. See on märkimist väärt, sest taolisi asju juhtub mulle väga väga harva. Tänavakomplimentimist siis. Tol päeval tegelt juhtus kaks korda. Pärast tuli keegi ja ütles, et mul on lahedad saapad. See on tõsi. Mul on lahedad saapad. Aga see juuste värk seal. See oli veits naljakas. Sest ma talle muudku säravalt naeratasin ja aitäh ütlesin. Mitte mingi rämeda meelitatuse pärast, vaid sest mulle hakkas tulvama pähe loetelusid põhjustest, miks mu juuksed ei ole parajasti üldse ilusad. Ja siis ma naeratasin ja jälgisin seda tulva vastuargumente oma peas ja ei lausunud midagi rohkemat peale aitähi. Mu vähenegi karismakoolitus ja rohke kogemus inimestega ütleb, et on keelatud öelda komplimentivale inimesele, et ta eksib. Veel vähem hakata teda loetelu argumentidega veenma, mis põhjustel ta on eksinud. Tal on silmad peas. Kui ta tahab kesk tänavat võõra naise ees tervenisti tõeväliseid asju lausuda, see on tema õigus.

Üleüldse olen ma viimasel ajal teinud tublimat enesevaatlust. Mõelnud üht asja ja vaadanud, kuidas see mõte tõesti on ja seda saaks iseenesest samuti mõelda. Ja siis käitunud teist moodi. Mõnikord nagu tahan. Mõni teine kord nagu enamvähem lihtsalt pigem natuke teisiti, kui ma tavaliselt selle mõtte peale käitun. Mis on ka samm. Kuhugi. Arvatavasti.

P8290075
põltsamaine



Käisime perega Helsingis ja muuhulgas moodsat kunsti ka muuseumis vaatamas. Laps oskab väga hästi moodsa kunsti muuseumis end ülal pidada. Vaatab mingit värki. Ilusasti tähelepanelikult vaatab ja tasa. Siis tuleb nihkub minu juurde: emme aga miks.
Tahtsin mingi psühholoogia asja kohta raamatuid lugeda ja hankisin omaarust eneseabiõpikute komplekti. Esimene, mis ma lugema hakkasin, osutus käsiraamatuks terapeutidele. Ja see on hullult äge ja sellest ma tahan ükspäev veel juttu teha.
Algava õppeaasta õud on õhk-õhukese kihina hõõrutud laiali mitmele nädalale. Osa on möödas ja osa alles tuleb. Vahele saab tudida ja midagi närvide rahustamiseks rüübata ja enese üle muiata. Sisse võtta vastavalt vajadusele.