Wednesday, July 18, 2018

võta ära.

P7170039
krõbe


Andmine ja saamine ja mis nendega.
Oh, oleks siis nii, et kui üks ütleb: 'näe, võta see' ja teine ütleb: 'ma ei taha seda', olekski asi klaar. Aga ei. Kussa sellega. Ma siin mõtsin.
Loetelu võimalikke põhjuseid, miks keegi keeldub talle pakutud asjast.
  1. Ta päriselt ei taha seda asja. Tal pole seda vaja või selle asja tema asjade hulgas olemine põhjustaks talle koguni ebamugavusi. Näiteks see võtaks palju ruumi või selle viisaka äraviskamise jäätmejaam on kaugel ja lahti täpselt kaks korda kuus. Või see haiseb või ei sobi eriti hästi tema elamisse või garderoobi või ongi lihtsalt hingematvalt inetu. Asi on otseselt ainult asjas eneses.
  2. Ta ei taha asja andmist. Asi iseenesest on tore või isegi võib-olla vajalik, aga selle vastuvõtmine põhjustaks edaspidi ebamugavusi. Siin saab vaadelda mitmesuguseid ebamugavusi. 
    1. Antud asja võtmine võib näiteks tähendada, et võtja jääb andjale võlgu. Tänu või viisakust või aega. Või järgmine kord asja. Nii on peopesale mahtuv asjake tagantjärele oluliselt kaalukam, kui esialgu paistab.
    2. Lähedus ei ole vajalikul tasemel. Nii nagu mõned ei taha, et keegi võõras neile suud annab, ei taheta vahel, et teataval distantsil olevad inimesed neile asju annavad. Asja vastuvõtmine viiks suhte teisele tasemele ja sinna pole parajasti isu minna.
    3. Asja vastuvõtmine riivab tema kujuteldavat eneseväärikust ja ettekujutust endast kui sellisest teistelt asju mitte võtvast olendist. Iseseisvus või piiritu sõltumatus või midagi sellist. Ja ta ei taha elada edaspidi koos selle asjaga, mis talle taolist häbi loob.
  3. Ta näeb, et selle asja andmine vigastab selle andjat. Mis iganes põhjusel keegi on otsustanud end vigastada või tundnud, et tal pole pääsu selle vigastuse eest. Liiga kalli asja ostnud või otsustanud endale oluliselt asjast teise pärast lahti öelda või teinud selle asja saamiseks midagi enneolematult rasket. Üleni inimlik on takistada teist inimest end kahjustamast. Kui vähegi võimalik, pöörata tagasi see andmise püüd ja leevendada sellise ohvri toomise põhjuseid. Ära tee. Pole vaja.
  4. Ta on veendunud, et ta pole väärt. Ta ei taha, et teised inimesed oleksid ekslikul arvamusel, et tema vastu võiks või peaks kena olema ja mingeid vajalikke toredaid asju niisama heast peast ulatama. See ei lähe kokku ta ettekujutusega enesest. Igaüht, kes eksib taoliste tõsiasjade vastu, tuleb veendunult tagasi suunata õigele teele ja takistada edaspidi niisugusi väärsamme tegemast. 
  5. Ta tahab, et talle rohkem peale käidaks. Suhtluse mõnu venitada pikema aja peale ja kauem selle lahke olendiga koos vastastikku olla. Osaliselt aitab selline esialgne keeldumine viisakat nägu ka hoida. Vabalt võib olla, et ta on lapsest peale näinud ainult selliseid ulatusi, millele järgneb mitmekesine suhtlusmäng. Möödapääsmatu Asjade Edastamise Rituaal. Ah mis sa nüüd ära hakka minu pärast poleks olnud vaja ega ma ei ole ju keegi varsti suren ära ilma asjata kulutasid vii tagasi ära hakka nüüd. Pealegi on tal hea pärast esmast keeldumist uuesti otsast peale kuulda kellegi lahket juttu sellest, kuidas ta on nii tähtis ja talle toodi see asi just selle pärast ja talle tahetakse anda. Kohe rutuga asi vastu võtta, jääb pool sellisest silitusest saamata.
  6. See asi käib ühe teise loo sisse. Niimoodi asja edastamine, kuigi seda on hea asi ja suhtedki on okei, ei sobi. Lugu võib käia sellest, et keegi teine annab talle selle asja. Või et ta ise hangib selle asja läbi teiste oluliste toimingute. Saab ise valida seda asja või selle aega või teha selle valimist kindlas seltskonnas või viisil. Asjaga on juba Plaan ja Kava. Keegi lihtsalt tulemas ja seda asja ulatamas rikub kõik üleni ära untsu ja on absoluutselt ebavajalik.
  7. Asi ja andja ja kõik on hea, aga aeg on vale. Keegi näeb andmist või keegi näeks rituaali tegematajätmist või loeks suhte iseloomust välja asju, mis pole lugemiseks. Kusagil on ajutised pinged või situatsioon on parajasti okkaline ja asjad sellesse ei mahu. Seisund ei võimalda adekvaatset tänu ilmutada. Külmkapp on täis või pagasiruumis on ühed teised asjad. 
P7170031
seletamata nõjatus


Ja siit saab kergesti tuletada loetelu põhjuseid, miks inimesed pärast esimest 'ma ei taha seda asja' kuulmist oma asjaga ära ei kao. Sest nad arvavad, et need sõnad ei tähenda, mida sõnad tähendavad. Äkki on vaja täpsemini selgitada, kui hea õige asi see on. Lisada kinnitusi, et see ei pea tähendama midagi, isegi mitte vaeva või tänuvõlga. Võib-olla on aeg alustada Lahkesti Pealekäimise Mängu. Tühiseks naeruvääristada inimese enda loodud lood selle asja ümber või pakkuda paremaid lugusid asemele. Teine päev uuesti pakkuda.
Rääkimata muidugi nendest inimestest, kes pärispäriselt ei kuula. Ei sõnu ega ühtegi. Neil on lihtsalt vaja oma joru ajada. Või asjast lahti saada.

Ja siit saab kergesti tuletada loetelu põhjuseid, miks inimesed ei hakkagi teisele midagi andma. Sest äkki selle saaja ei taha seda asja või sellist asja andmise suhet. Kui esialgu pole välja selgitatud, kas suhe on sealmaal, võib andapüüd selle välja selgitada. (Väljavaade suhete selgitamisele on vahel nagu kuristikku enese kukutamine.) Või on oht, et see ulatus paistab nagu ohver, mida see ei ole. Või ei ole jaksu teha asjade andmise ja viisakalt keeldumise pikaldast rituaali läbi. Või pole ühtegi isu saada selle asja saaja oma tänuvõlglaste hulka, sest on küll inimesi, kellede tänu on kohutavalt koormav.

Mul käivad lisaks veel need segadused, kus ma keeldun asjast ühel põhjusel, mis ei ole läbiv ega laiene üldistusse ja iseloomustab ainult konkreetset olukorda. Muul ajal teisest asjast ei keelduks. Ja tee siis inimesele selgeks, et habras on hetk.
Ja need segadused, kus ma pakun kellelegi midagi ja ta hakkab pööraselt vingerdama ja ägama ja ma ei saa üldse aru, kas ta tahab parajasti oma sõltumatuse kaotamise häbist maa alla vajuda või ta totaalselt ei taha mind või seda rõvedat asja niimoodi enda lähedale või me lihtsalt mängime.

Muidugi, jah. Osa asju selgitab antud asja suurus. Kohvi välja tegemine või terve instrumendi või sõiduki kinkimine on üldiselt erinevad žestid. 

P7160026
tasa



A huvitav, kas komplimentide saamise ja andmise ja vastuvõtuga on sarnased lood. Sest käib ju küll üks rabelemine, kus komplimente keeldutakse vastu võtmast või hoidutakse tegemast. Ja ilmselgelt, nagu on olemas iseäranis koledaid töökorras tasuta asju, on arvatavasti olemas muidu funktsionaalseid väga kehvasti väljakukkund komplimente?

Või kas siis saaks sarnaselt struktureeritud arutelu läbi viia järele ja alla andmisega. Andeks saamise ja vabanduste vastuvõtmisega. Vastutuse või kohustuste või enese kokku võtmisega. Sõna andmise või süütuse võtmisega.



Ja siis mulle meeldis kellegi targutus sellest, kuidas sünnipäevakingitusega kaasneva kõne pikkus on pöördvõrdelises seoses kingituse kallidusega. Lähed sõbra sünnipäevale ja viid talle ühe väikese nätsus kasutatud raamatu või ilma kõrvata kruusi. Ja jutustad pool maailma kokku sellest, kuidas see on kingitus ja see on kingitus talle ja tema selle kingituse saab, sest see on tema kingitus sinult temale just sel päeval ja just nõndaviisi ja kingitud. Lähed sõbra sünnipäevale ja viid talle tema uue auto võtme ja annad selle üle niimoodi niisama kulmukergituse saatel tasakesi muiates: säh, sa võta nüüd see.
Suurejooneline muuseas antud kingitus muidugi tõstab pika kõne kohustuse kingituse saaja õlule ja see on ka vahva.

Väiksed lapsed vahel teevad seda, et nad 'kingivad' oma meisterdusi ja joonistusi. Mulle tundub, et nad peamiselt lihtsalt ei oska midagi targemat oma tehtuga peale hakata. Sai tehtud, täiskasvanud ohhootasid, tahaks midagi teist juba teha, aga käed pole vabad, sest see neetud asi on näpus. Siis läheb lähima täiskasvanu juurde ja annab asja talle ära. Mõni laps oskab hästi varakult teha seda pidulikku ahhh ma kingin selle ainult sinule nägu ka sinna juurde.
Ükskord mu alles väga väike laps ulatas kellelegi nähtamatu eseme ja jooksis ise ruumist välja. Siis selle asja saaja seisis tükk aega seda kohmetult hoides: mis ma nüüd teen sellega? Asetas ettevaatlikult aknalauale.


P7160016
sirutus


Ilmaolemisest ka. Oli üks vana laul, kus öeldi 'kes on millestki ilma, on sellest ka vaba' ja ma olen selle pihta mitu mõtet mõelnud. Kuidas saaks igat ilmajäämist vaadata vabanemisena. Või igast ilmaolemise selginemisest seda oma vabadust taastunda. 
Et miks arusaam, et sind pole kellelegi vaja ja mitte miski sinust ei sõltu ja sa oled ülimalt tühine, ei võiks panna sind siirast rõõmust koha peal kekslema. Kui kohutavalt tore kergendus ju.
Ja seesama vastupidisus ka. Kes on millestki vaba, on sellest ka ilma. Ja õigused, mis kohustuste täitmatajätmisel kaovad. Mis ma olen isegi korduvalt pärast vabanemisi avastanud. Sest nii väga oli vaja saada lahti ja vabaks ja minema ja siis järsku magusvalusalt tagasi vaadata kõigele, millest ma nüüd ilma olen.

Kõike korraga ei saa. Vähemalt nii nad on meid on näpuvibutuste saatel kasvatanud. Kodust kaasa saadud tarkus. Aga tegelikult ei saa ka iialgi midagi üksikult eraldi ilma millegi muuta, mis selle saamisega kaasneb. Niiet mõnes mõttes on iga üksik saamine rohkem või vähem arvukas palju saamine.
Terve ilm on nagu pealetükkiv loetelu arutult kokkuvisatud pakettpakkumisi.


P7160006
mereäärse majutuskoha trepitigu on nagu: õõh turistid


Ma ei ole päriselt aru saanud, kas meeletuks saavad ainult need, kes on kõigepealt olnud meeleheitel. Sest viimasele vaadatakse oluliselt rohkema põlgusega kui meeletusele endale. Ja kui, ütleme, et veidi meeleheidet enne meeletusi on lubatud, on ju lõppfaasi jõudmise aeg küsimus stardipunktis. Sest ega ei saa ju inimese enese süü olla, kui ta on kohe algusest peale väga meeleline (meelas) ja peab küllalt kaua meelt heitma enne, kui meeletus talle kätte end annab.

Teine on see samunegi kihutamine. Kas kõigepealt peab kihk olema. Laskma end kihul kanda. Kihkudel end viia. Ja kui see on küllalt sujuvaks muutunud ja diskreetne kihkude struktuur on viidud eemaltvaates juba pidevana paistvaks kihuväljaks, saab juttu olla kihutamisest.
Ja mida siis tähendab kaeblik karje: ära kihuta mind tagant.

Kolmas asi on banaanid. Helekollane banaan ei ole väga magus. Täpiline banaan on palju magusam. Küpsetatud või iseeneses üleküpsenud banaan on nii lääge, et tahaks punasõstart ja ossi krõpsu peale hammustada. Ilmselgelt võib igast mitte väga magusast helekollasest banaanist saada üleni liiga magus pehme banaanikoores peituv banaanilöga. Seega see suhkur(?) oli seal kohe olemas.  Ei sõltu konkreetsest banaanist, vaid ajast. Ei tule kusagilt mujalt. Banaanid ei ima läbi koore enesesse küpsbanaani magusust. Nad on kohe kompaktselt ise enesest magusad. Ainult et magus on peidus. Tuleb ilmsiks ajaga või soojaga. 
Ütleme, ma söön üheks hommikusöögiks kollase banaani ja teiseks täpilise. Kas need toidukorrad on minu kere süsteemi tarvis erineva või sama toitanete sisaldusega? Kui ma saan suhkrud ka kollasest kätte, aga mitte magusaisu täis, oleks otstarbekas süüa ainult täpilisi? Kas minu kõht oskab banaane valmis küpsetada? Aga banaanimaal elava inimese kõht?

P7120202
pärast



Friday, July 13, 2018

create meaning elsewhere

P6280090
nii nagu ta on

Kui sul on mõni asi, mis vajab veidi parandamist või ümber tegemist, anna see julgesti minu kätte. See võib olla katkise haagiga rinnahoidja või mantel, mis on sulle veidi liiga pikk. Rebenenud hõlmaga lemmikjakk või natuke veidrast kohast katki kulunud villane sokk. Siukesed just pisikesed parandused, mida veits kogenum või õmblusmasinat omav inimene võiks kergesti ära õiendada. Anna kõik sellised asjad mulle kaasa. Ma võtan need veidi ebalevalt tõrkudes vastu ja mahutan murelikult kulmu kortsutades oma kotti. Saab-saab.
Aga ära tule mingi kohe pool aastat hiljem mulle pinda käima, et kus su asjad on. Mina ei tea. Ma pole neid veel jõudnud parandama hakatagi. Need on kusagil. Ma ei saa aru, miks sa need mulle andsid, kui sul neid nii kiiresti kohe tagasi vaja on. Ega sa ometi arvanud, et ma neid päriselt parandama hakkan lihtsalt selle pärast, et ma tookord sulle lubasin või midagi sellist. Ei, su asi pole kadunud, isver. See on kindlasti kusagil mu majas olemas. Ma isegi oskan enamvähem nimetada üldise suuna või pigem piiritleda piirkonna, kust oleks mõtet otsida. Arvatavasti on see jätkuvalt selle koti sees, milles ma selle enda kätte tookord sain. Niiet. Mina ei tea. Paanikaks igal juhul pole põhjust. Teinekord lihtsalt, et kui sul on mingit asja nagu mingi pidevalt vahetpidamata kogu aeg hädasti tarvis, võib-olla ära jäta seda kõikideks nendeks aastateks minu kätte 'parandusse'.

Vahel ma teen üht tublit asja küll selle riiuliga, kus on need asjad, mis parandamist ootavad. Ma tõstan sealt välja neid lapse pükse, mis talle enam jalga ei mahu. Aganoh, ta kasvab kiiresti, niiet see ei käi üldse mu töötempo kohta. Lapsed kasvavadki. 

Või nagu need inimesed, kes arvanad, et ämblikuvõrgud tulevad pika peale hästi laiskade inimeste elamistesse, mida kunagi ei koristata. Täiesti alatu laim. Need elukad on jumala kiired tegelt. Neil on 8 jalga. Kaheksa, saadsaaru. Nad saavad vabalt üleöö nurka mingi suurejoonelise asja meisterdada.
Mitte, et ma ülepäeviti siin nurki võrguvabastaks. Aga nii et nagu teoreetiliselt. See looride süsteem seal mu kapi otsas võib olla vabalt värske eileöine uusloome.

P6280084
siin ei sunnita enam kedagi


Mõni päev on küll olnud selline tunne, et ma olen arvatavasti kõige ülereageerivam ähkiv-puhkiv edasi-tagasi loomake maailmas. No nii palju ei saa lasta maailmal endasse puutuda. Ei ole tervislik nii rohkelt liigutatud olla enesevälisest. Ja mõnel teisel päeval vaatan ma inimesi või internetti enda ümber ja mõistan, kui rahulik ja häirimatu ma ikkagi olen. Seega lühike loetelu tühistest asjust, mis ma olen kuulnud, inimesi painavad, aga mind mitte. Veits selline edvistav savahi-mind loetelu.
Lõpetamata asjad. Ükskõik kas töö või teos. Raamat või sari või raamatute sari. Alustatud koristamine või ette võetud meisterdus. Ma olen kuulnud, et inimesed sunnivad enesevägisi end läbi igasugusest kräpist lihtsalt selle tühise asjaolu pärast, et nad on alustanud. Või loobuvad unest või toidust, et alustatud töö lõpuni viia, sest kohe ei saa teisiti. Mul on ühtlaselt kama. Ma mõistan asjade algusest päris lõpuni välja viimisest tulevat rahu ja naudingut ja mõnda asja selle naudingu saamiseks punnitan lõpuni ka, aga see ei ole kunagi kuigi painav. Kui enam ei paelu, panen käest ära nagu ei midagist.
Hästi jaguvad arvud. Näiteks mingite seadmete helitugevuse tase olemas paaris- või kümnekordne. Näiteks harjutuse tegemine teatav õige arv kordi ja kui kogemata ühe teed veel, pead kindlasti järgmise sobiva arvuni välja tegema, muidu on untsus. Näiteks mingi tööga alustamine täpselt null-null. Olen kuulnud, et selliseid on. Kohe üldse ei suhestu. Mitte et mulle arvud ei meeldiks või mind jaguvus ei erutaks. Jumala toredad asjad mõlemad, üleni mu lemmikud. Ma lihtsalt ei ole niisugune sallimatu arvunats nagu mõned. Mina kogen keerukat mitmekülgset armastust kogu arvtelje ulatuses. Misiganes arv juhtub juhtuma, kui nii sai keerat, ju nii on hea. Ei ole 22 kuidagi parem 23-st või 4 minutit enne täistundi ärkamine ühestki teisest kehvem. Kõik arvud on ilusad.
Kollektsioneerimine. Kuigi ma viimasel ajal kohtan rohkem inimesi, kes suurelt karjuvad, et nad ei taha asju, on mulle ette jäänud ka paar kompulsiivset kollektsioneerijat. Et kui tal on üks asi sellest komplektist kunagi ostetud või kingitud, siis ta on sunnit kogu komplekti kokku saama ja selle riiuli peal eksponeerima ja kannatama raskelt, kui see ei õnnestu. Isegi, kui ta tunnistab, et see on mõttetu või see talle pärastpoole enam ei meeldinud. Väga veider enesepiin mumeelest. Kui mul on mõnd ühekaupa hangitavat asja kollektsioneeritav täiskomplekt (ei meenu küll), on see mul puhtalt ainult selle pärast, et ma olen kõik need kunagi korraga saanud. 
Asjade otse ja täisnurga all olek. Jälle - ma natuke mõistan, et nii on mõnikord veits ilus ja praktiline on ka vahel. Aga ei ähmi üldse. Mul on pealegi nii kõver maja, et kui ma siin isevärki nurki hakkaks pelgama, peaksin otsejoones hulluks ära minema.
Tehtuga avalikuks minek, kui see pole minuarust veel perfektne. Ma teen harva asju, mis on perfektsed. Mõni kord hästi harva on juhtunud ja ma olen sellest  alati natuke ise ära hirmutatud, sest minust selline asi küll pärineda ei saa. Lähevad veits kipakad blogipostitused ja natuke imelike riimidega luuletused ja kobamisi kohtadega kõned ja soditud ridadega postkaardid nii, mis ludiseb. Pealegi ma ei tea, et ja kas ma olen teinud midagi hästi enne, kui see teistelt tagasi peegeldub, niiet mingine üksinda higistamine veatute ideaalide poole ei oma isegi mõtet. Noh ja siis ma olen osa oma enda probleemist, kui ma ärritunult kogu maailmalt kõrgtasemel sooritust ja vähem amatöörliku susserdamist ootan. 


P6280074
oota korraks


Kui sajaprotsendiline mahl on tehtud kontsentreeritud mahlast ja pakk ütleb, et pole lisatud suhkrut, kas selles kontsentraadis ikkagi võis olla lisasuhkur lisaks puuvilja enda omale?

Kui sul on neid vanaema juuksenõelu, millega krunne teha ja osa neist oled  nad saanud kelleltki, kes on tegelikult ka vanaema, kas need saadud nõelad on siis su vanaema vanaema juuksenõelad. Aga kui see vanaema polnud sinu oma, kuigi tema juuksenõelad nüüd on. Siis need on su mitte sinu vanaema vanaema juuksenõelad.

Ma hakkasin mõtlema kodu mängimisest. Ma ei tea, kas sa oled ka teinekord kuulnud, et inimesed ütlevad mingi oma möödunud päriselt olnud eluperioodi ja tolleaegsete viiside kohta, et see oli kodu mängimine. Või tahtmine kodu mängida. Või kuidas vahel on inimestevahelise arusaamatuste põhjus selles, et ühe soov 'kodu mängida' on hästi suur ja teise (mängukaaslase või kõrvaltvaataja) maailmas ei ole taolist soovi kunagi eriti olnudki. Et miks see peab just mängimine olema ja miks järsku keset oma noort täiskasvanuiga väikesaarele talu ja lammaste ja pesakonna tittede hankimine ei ole see päris-, vaid on kodumäng.
Või kas see on nii, et kui äpardub, siis pärast jutustad, et oligi algusest peale mäng. Kuigi tegelt ei olnud ju.
Mulle tuli meelde, kuidas me lasteaias ja võib-olla algklassides ka veel, kodu mängisime. Nukud olid lapsed ja me olime emad ja meil olid toad ja köögid ja toimetused ja käedjalad askelust täis. Kuidas me üksteise peale karjuma pidime ja tülli läksime, sest mõni arvas, et kodu mängides võib nii teha, aga kõik teavad ju, et niimoodi on täiesti valesti ja kodu käib hoopis teist moodi. Rääkimata sellest, kui neetult raske oli mõnda poissi kodumängu saada. Nad kunagi ei tahtnud. Tahtsid oma autode ja pistolitega lollitada ja üldse ei viitsinud portfelliga mängutööl käia või seina sisse aukusid puurida ja isad olla meie nukkudele. Või kui teinekord oligi mingi poiss, kes oli nõus kodu mängima, siis ta pidi mängima mitmele eri nukuperele isa, sest üleüldine poiste puudus oli. Ja ilma isata ei ole ju päris. Või see, kuidas teinekord, kui ühtegi poissi polnud võtta, paluti mõnd tüdrukut isa mängima, aga kõik teadsid, et see pole see. Pealegi, ma ei taha su nukkude isa olla, ma tahan ise oma nukkudega oma kodu mängida.
Lasteaias oli nukunurk. Mõnes lasteaias on siiamaani selle nimi tüdrukute nurk.


P6270025
otsetee


Segasin end asjusse ja tegin ükspäev eriti hullult tublisti tantsutrenni. Et painduvus on taandunud või võhm haledake, oskasin ma oodata. Aga mingi rõõmsa uute asjade järeleproovimise õhinas sai üks mu põlvedest haiget. Ja see oli ootamatu. Kusjuures see ei juhtunud kuidagi plõksti, vaid niimoodi tasapisi. Et oli ebamugav ja siis oli valus ja siis polnud jälle midagi ja siis jälle oli. Võtsin kenasti tempot alla ja vaatasin kõrvalt ja tegin ettevaatlikumalt. 
Õhtuks, kui me olime jõudnud pikaldaste rahulike venivate harjutuste juurde, olin ma jumala kapsas. Väsinud ja higine, tüdinud oma saamatusest ja ära kurnatud sellest kohatisest valust. Alistusin magusale nii keelatud enesehaletsuse tulvale. Otsustasin end saalipeeglist vahtides kaht asja. Esiteks. Et ma olen väärtusetu inimnarts, keda pole ilmselgelt kellelegi vaja ja kes ei vääri armastust, isegi mitte enese. Ja teiseks. Et praegu ei hakka nutma. Võib pärast, kui pärast ka veel isu on, aga praegu mitte.
Aga siis ühe harjutuse juures, kuna ma ei olnud oma põlve uute seisudega sugugi tuttav, tegin kogemata endale päris kõvasti korraks haiget ja selle juurde ka kuuldavalt niuksatasin. Treener jättis kohe oma tegemised katki ja tuli juurde uurima, kas mul on kõik korras. Kohe päris murega ja tõsiselt. Kaeblesin ettevaatlikult oma põlve ja teised ka olid kohe kaastundlikud. Sain sõnad peale, et tuleb ettevaatlik olla ja ei tohi endale liiga teha ja valu peale tuleb kohe harjutus tegemata jätta. Ja päris trenni lõpus, kui ma järeljahtumise ja venituse juurde seda mudisin, tuli mitu inimest juurde ja uuris, mis juhtus. Soovitasid leevendusi ja küsisid täpsustusi. Jutustasid oma põlvedest ja andsid lootust paranemiseks. Üks varasemalt tuttav naine tuli isegi ja pani oma käe minu põlve peale. Ja lihtsalt hoidis seda seal natuke aega.

Nagu. Ma tahaksin teada, mis kuradi moodi ma peaksin toime tulema enda üleni põlgamisega, kui inimesed ümberringi on niimoodi kenad ja hellad mu pihta.


P6260001
heida pikali ja lihtsalt räägi mulle kõik ära


Wintersoni Kirg sai kahe päevaga läbi võetud ja vajab uuesti ette võtmist ja paiguti ülesüvenemist.
Väikeste asjade jumal on umbestäpselt ülepoole peal ja ongi nii hea ja kole kurb, nagu lubatud sai.
Olen vaadanud Jessica Jonesi teist hooaega. Algus võttis aeglaselt tuure üles, umbes poole pealt asus kaasa haarama ka.
Mingid herned, mis ma totaalselt hilja külvasin, said kepi saamiseks küllalt kõrgeks, aga ma andsin neile hoopis tuginöörid. Mõtsin, et nõnda on trendikam. Hernestel on nöörist suva. Sirutavad end nagu päikesejanused magusad ringutused igale poole pööraselt harali. Nöörid ees või taga.

Sunday, July 01, 2018

, kes vaatab ainult teele.

P6280079
klaasjad lombikesed

Internetis pidas keegi maha kõne, et see samunegi rüütellik džentelmenlikus on nõme ja tuleks kombena üleni hüljata. Kahjuks oskas ta tuua ainult kolme sorti härrasmehelikke vanamoodsa viisakuse žeste, mida taolised inimesed teevad: uste avamine, sisenemisel eesõiguse andmine, istet pakkumine. Ja ei olnud minu maitse jaoks piisavalt teemat kattev. Niisiis. Katmaks teemat.
Esiteks. Mis imelik argument uste avamise vastu on: 'ma saan ise!' Kuidas millal mis kujul on iial keegi öelnud, et teene osutamine väljendab, et inimene ise poleks hakkama saanud. See on kõrvaline. Ebaoluline. Seda ei pea eraldi üldse käsitlema. Ei puutu (naistele) uste avamise teemassegi. Rõhk on hoopis mujal. Mina näiteks eelistan, et inimesed ei sahmiks ilmaasjata minu ümber igasugu uksi avama, sest see on enamasti lihtsalt jõle tüütu. Sellega kaasnevad mulle sajad kohustused. Nagu mingi näiteks sellest uksest siis minek. Kust sa tead, äkki ma niisama jõlgun siin koridori otsas, sa kakud ukse pärani, mis nüüd mul on vaja su pärast kusagile hakata tükkima. Sa tee oma uksed endale lahti ja mine siis ise neist, kui sul väga sügeleb, isver. Noh ja kui siis viisakalt lähengi tollest uksest, mis minu jaoks eraldi avati, tuleb teha mingid tänukniksud ja need naeratused teeselda ja muu taoline. Ma olen tegus loomake, mul on päevläbi muudki teha, kui iga ukse juurde, mille lähedusse ma kellegi seltsis satun, omale kohustusi kaela tõmmata ja veel väikest tantsurituaali toimetada. Pärast imestan, kui põlved on noores eas pekki keerat kogu selle tarbetu kenasti kükkimisega.
Sisenemisel eesõiguse andmine pidavat tegelt teenima seda eesmärki, et siis on sel kenal ettelubajal hea eessiseneja peppi vahtida. Mina isiklikult väga hästi neis teemades ei orienteeru, sest ma pole lühinägelik. Mul on reeglina tolleks ajaks, kui me üheaegselt mõnesse ruumi astumiseni oleme jõudnud, su pepp juba üleni üle tsekat. Mingeid lisakavalusi pole vaja rakendusse tuua. Tavaliselt. (ole hea, vaata ka, kas siia auto alla jooksis üks hästi pisike kiisu :( vaata siitpoolt ka) Aga eks ta lepitud järjekorras mugavam on, pole seda asjatut jagelemist kitsastes kohtades. Mängime, et mina olen aadlidaam ja teeskleme, et sina oled hästi kasvatataud Mees ja ma lähen ees ja sa vaata ise ja kombes selle asjaga.
Nii ja mis see kolmas oli. Istet pakkumine. Reeglina siiski kriipi. Pean nõustuma eelkõnelejaga. Istudes on teatavasti keerulisem ebameeldivaks läinud olukorrast minema vingerduda. Ja kui seal on kitsas, siis pärast ongi, et istud ja vaatad püstiseisjate üleni ootamatult lähedal õõtsuvate puusadega tõtt nagu mingi puusadega tõtt vaatav asi kunagi. Puuslik.


P6270062
ilusad ohvrid

Eraldi lõiku vajab väljavaade päriselt tervenisti rollis püsivast demonstreerivast džentelmeni mängimisest. Sest tühja see autouks ja liftis mu mööda lubamine. 
Teeme nii, et auto tuleb mulle järele täpselt minuti pealt kokkulepitud ajaks. Mitte hiljem või minaeitea, var... ök... va.. varem. Brr.... Piletid on kohe leitavad õigest taskust ja kui sa küsid, siis ma isegi ei oskaks öelda, mis mudel telefon tal on, sest ma pole kunagi näinud teda seda kasutamas. Et mina ei pea teatrisaalis kaardilugeja olema ja teadma, kummalt poolt ridu loetakse või kust poolt vahekäiku saab. Et ma viin pärast garderoobis oodates end põgusalt seltsieluga kurssi, kuni tema seisab numbriga järjekorras. Muigan niisama ripsmeid plaksatades, kui ta mulle mantlit selga aitab. Et ma ei pea veini valima, veini tellima, veini eest maksma ja ammugi veel seda enesele (korduvalt) pokaali valama. Sinimerekarpidest rääkimata. Tõstan pilgu oma sigaretitoosilt ja leek on juba süüdatud. Ja daamile ulatatud taskurätikut ei küsita tagasi. Ja teatavasti ei ole sobilik võtta oma pintsak kellelegi külla minnes seljast enne, kui selleks on luba antud. Ja kuni istet pole pakutud, džentelmen seisab.
Ma mõtlen, et kui ta juba mu teenistuses on, siis tasuks ka teatavat taset näidata. Rollis püsida. Ma olen täiesti võimeline lubama inimesi end ümmardama ja siis neile korraldusi jagama. Oleneb, mis mängu me parajasti mängime.



P6270054
las valgus me udemete vahel veel

Ma olen viimasel ajal täiesti ebaproportsionaalselt ärritunud olnud avalikult esinevate inimeste küündimatuse pihta. Ma tahan soorituste taset. Ma tahan professionaalsust ja ametisse sobivust ja silmapaistvat ettemõeldud läbimõeldust. Mitte kõigilt, mitte igal pool. Aga kui ma selle eest oma reklaamevaatava kohaloluga maksnud olen, siis peab selle tegija ikka teadma ka, mida ta teeb. 
Näiteks olen ma kõik tüdinud rasked väljapeetud ohked, kui ma vahetan autos raadiojaama ja satun saatejuhi peale, kes just tol hetkel on otsustanud oma energia-kulukat hiiglaslikku peaaju ja kõnevõimet tarvitada selleks, et eetrisse lasta kõik häälduvad ja mittehäälduvad täpitähed korraga. Kui sa ei tea, mida öelda, siis ära ütle midagi. See on okei. Me jaksame oodata küll su järgmise mõtte ära. Ei pea vahepeal mikrofoni pihta möögima. 
Või need samusedki omaarust humoorikat arvamust avaldavad inimesed internetivideotes. Lihtsalt. Valmista oma neetud kõne ette. Kui sul oli aega valmistada ette oma silmad ja juuksed ja valgustus ja mõnel puhul isegi oma neetud stuudio, valmista ette oma kõne ka. Pane kirja ja harjuta paar korda, lase sõbral üle vaadata ja õpi end haldama, eksole. Kohmakas saamatus ja suutmatusega edvistamine on õrnust äratav ainult hästi haruldaste olendite puhul. Nagu näiteks pandad. Kõik me ülejäänud peame natukene vaeva nägema ja veits harjutama kõigepealt.
Noh ja kui juhtub olema iseäranis ärrituspäev, tahan ma suurt ametialast asjatundlikkust igalt olendilt, kes mulle vähegi ette jääb. Kassiirid peavad olema võimelised oma kassasüsteeme laitmatult igas erandis käsitlema ja õpetajad ükskõik mis materjali absoluutselt meisterlikult esitlema ja juhid orienteeruma oskuslikult grupidünaamilistes protsessides ja ajakirjanikud omama silmapaistvat uurijavõimekust koos allikakriitilisusega ja nõnda edasi ja edasi.  Tehke oma neetud tööd ometi. Mis ebapiisavuste torulorutsemist ma pean taluma.

Oeh. Vahel ma saan aru, et ma olen teiste pihta armutult mölisedes eelkõige endale ette heitnud, alles pärast avaldamist. Seekord sain juba poole lõigu ajal aru. Mhmh. Hea töö.

P6270048
osi vahutab

Ma jätan siia ühe ilusa juuniluule, et oleks nende asjadega ühel pool.
Ma jätan siia ühe ilusa 80ndate kaverlaulu, mis mulle tuli ühe pildiga, mis ma tegin, aga lõpuks ei pannudki.


Ma panen siia vabalt valitud tsitaadi Õnnepalu Paradiisist, sest ma lähen raamatukokku kõiki neid teie ennelugematuid soovitusi võtma alles esmaspäeval.


   Aga kas me oleme kunagi päriselt üksi? Jah, kui enesehaletsus peale tuleb, ja jaanuari pikkadel õhtutel, kui raadiost polnud midagi kuulata ja raamatutel polnud midagi öelda (sest kui me ise jääme sisemiselt tummaks, nagu me vahel jääme, siis on tummad ka kõik raamatud), keerasin ma näo seina poole oma asemel, Helmi toa seina poole, kus tema juba magusasti magas oma voodis, ja andusin süngele enesehaletsusele. Enamasti hakkas ikka lõpuks kergem. Aga ma teadsin ka, et see on teater ja mul oli ka natuke piinlik, et ma Jumala ees sellist teatrit teen.
   Jah, nagu oleks meil kunagi keelatud armastada.

Monday, June 25, 2018

lase ma seisan su tule ligi

P6210056
õhtu pärlitega


Sellest, kuidas inimest või tema aegu võiks iseloomustada hästi see, millega ta asub koju jõudes kohe tegelema. Näiteks pikemalt sõidult või ööks äraolemiselt või reisilt. Esimene asi, mis kohe koju tulles isegi mitte kohustuse vaid isuna käsile tuleb. Nagu iseenesest. Iseenesest-sorti asjade märkamine on enese äratundmise tuumake.
Praegu on mul üleni lillepotitamise aeg. Tulen koju ja rõõmustan ja annan käppa kõigile oma potililledele siin ja seal. See uue armastuse erutatus veel sees. Käin, kannuke näpus, ja näputan rahulolevalt. Vist natuke ikka on seda arutut imestust ka. Et tõepoolest mingit teist liiki olendid on kenasti nõus minuga koos elama ja ei suregi kohe mu kohalolust maha. Ei hüljatus-kurvastusse ega nunnutus-lämbumisse. Sest eks selle doseerimisega on teadagi ju. 

Solvumine on peen oskustöö. Selle peale peab ikka nutti olema. Peab ära taipama, millal on aeg solvuda. Näiteks otsustasin mingite oma viimase aja lugemuste põhjal edaspidi solvuda kohe kõigi peale, kes minuga esimesel kohtumisel kindlasti magada tahavad. Sest esimesel kohtumisel magad ikka ju ainult sellega, kes väga huvitav ei ole ja keda rohkem näha ei taha. Kellest, tundub,  rohkemat eriti midagi ei olegi oodata kui see siin, mis paari tunniga selgeks sai ja mis seal ikka enam venitada. Suts ja valmis ära.

P6210053
suvine raam


Ma hakkasin mõtlema, et kuhu mehed tänapäeval lähevad. Vanasti, kui nad läksid, läksid nad nurga peale helistama või alt poest suitsu tooma. Noh ja siis ei tulnud tagasi mitu nädalat või aastat. Või eluaega. Tead ju küll. Aga kuhu nad nüüd lähevad? Telefonid kõigil näpus ja suitsetamine nii moest läind. Keldripoode kah enam pole.
Hmm. Võib-olla mehed lähevad korraks kusagile tööle.

Tegelt ma olen teinekord mõelnud, et kuhu ma isegi. Näiteks tulen koju ja postkast teatab, et nad on tuvastanud mu sisselogimise mingis muidu veidras tundmatus asukohas enneolematul seadmel. Mis ikka juhtub, kui kusagil käid. Vaja pilvest midagi kätte saada, tuletad vägisi mõne parooli meelde ja internet on ju ime. Niisiis istun mina kodus, lilled kõik näputet ja vahin oma postkasti. Et muudkui tunnistagu ma üles, kas need jäljed on minu. Eks ma mingil tasandil ju tean, et see geograafiline punkt, too äratuntava nimega seadeldis ja see veebilehitseja. Vist oli küll. Midagi jääb ikka meelde ka, nii nüri veel ei ole. Kuid siiski. Küsimus jääb. Kas see olin mina. Sest mina olen ju praegu siin ja miski ei kinnita küllalt veenvalt, et ma seal ikkagi käisin. Või ütleme, et käisingi. Kas ma  siis seepeale tulin tagasi ka?
Kuigi eks selles on küll mitmesugust ilu, kuidas tehnoloogia tuimalt meid eksistentsiaalsete küsimuste otsa kogu aeg lükkab.


P6180012
sõbrapilt enne mind olnud võõra loodust


Mulle meeldis üks kirjutis sellest, kuidas veganism on nende hea elu peal õnnistatud inimeste harrastus. Nüüd ma ei leia seda artiklit üles. Aga jaa, muarust ka. Nagu ka see suhkruvaba elu, millest Inglismaal mitmed inimesed rohketes vaimustustes olid. Nii hea elu. Vähe sellest, et sa saad ainult teatava elumugavuse juures endale taolist toitumiseeskirjade luksuslikku privileegipiina lubada, pead sa sellest kõva häälega rääkima. Sest siis kõik teavad, kuhu sa kuulud ja mis kvaliteediga sa oled. Nagu ka tegelikult tervisesport ja poosetav teadlik enesearendus. Kas sa pead puhtalt elus püsimiseks päevläbi tööd tegema või sa tunned päevläbi närivat kahtlust, et sa peaksid enesega rohkem tööd tegema.
Ja ma olen natuke mõelnud, milliseid arutelusid me saame ehitada eri ilmajagude meie-nemad võrdluste juurde. Sest kui äme(r)iklased kirjutavad ilusa eduka saatuse soosingus oleva inimese väheintuitiivsetest harjumustest ja mõtlematutest veendumustest, siis nad võrdlevad teda teist rassi või teist laadi riigi kodanikuga. Mitte ainult esimese maailma mured, vaid valge mehe mured. Aga kui eestlased kukuvad rääkima moodsa hõlpelu veidrustest, võrreldakse seda argipäeva mingi kujuteldava vana eestlasega. Vanad eestlased teatavasti ei keelanud endale liha, kui liha ometi antasse ja noil pold miskeid masendusi või bikiinivormi olemaski. Et see on vist lihtsalt seesama 'mõnel inimesel on päris probleemid' tüüpi stamplohutus. Ühel puhul on need suuremate pakilistemate haaravamate probleemidega inimesed samal ajal su kõrval elavad päris inimesed. Ja teisel puhul on see võrdlusinimene põmst sa ise mingis varasemas iteratsioonis. See kõik kindlasti ütleb ja tähendab midagi kellegite kohta, ma kah ei tea.


P6170010
ega pärast seda, kui karikakrad tulid, ei läinudki siitkaudu keegi teine



Aga mulle meeldib, kuidas see 'mõtle, vanad eestlased' või 'mõnel on päris probleemid' distantseerumine on käepärane otsetee küünilisusesse. Võtad misiganes tõsiselt võetud asja, vaatad sellele teisest vaatepunktist hästi poolikult ja ühekülgselt ja siis irvitad selle (ja enese) üle.
Nagu näiteks et on olemas elukutsumus ja karjäär spetsialiseerumaks nendele kindlatele karvadele, mis kasvavad näopiirkonnas taolise ühe või kahe viiruna. Kusjuures tähelepanu ei vääri kõigi inimeste need karvad, eelkõige on olulised  need, mis on külge kasvanud umbes igal teisel inimesel. Ja mismoodi saab nende ligi sajakonna reastunud karvakese mitte täpselt ühel kindlal sel nädalal kombeks saanud moel olemise pärast rikkuda oma päeva, elu või kohtingu. Või näiteks oma jumala normaalse plaani astuda pärastlõunal mõnest salongist läbi ja proovida, kas üks kulmude hooldus teeks mu tuju heaks. No missuguse äraeksinud luulude all kannatava hullu tarvis on veits teisiti paistvad udemed, mida ise ei näegi, päeva paranduseks. 
Või see soojemapoolne vedelik, mille manustamise järel on teinekord veits kõrgem pulss ja mille tarvis on mu köögis terve sektsioon erilisi tööriistu ja vahendeid, rituaalidest rääkimata. Ja mille ülistuseks ma isegi üht pisikest puud oma kitsastes oludes elus püüan hoida.

O. Ma sulle näitan. Näet.


P6140003
lavastatud juunifoto kurbuse eest ostet veiniga


Tegelt eks vist peaks andestust ka paluma ja mingeid katteta lubadusi enda parandamiseks välja käima. Sest ikka maru haledaks läheb see kanal siin. 
See on samas maru habras tasakaal. Liiga haledaks ei tohi oma kirjutistega minna, sest ära ju tüütab. Kes viitsib kogu aeg vingu kuulata. Aga mina näiteks panen jumala tihti õõvjudinate saatel kinni blogisid, mis hommikust õhtuni jahuvad oma tänust ja rõõmust ja heameelest tühisuste pihta. Ja hoidku selle eest, kui nende heameel ja tänurõõm on hoopis tõeliselt heade suurte õnnistuste pihta. Seda vastikum. Mis kasu on mul su palgatõusust ja ammendamatutest armusuudlustest teada, kui mul läks just kohvikoor kokku ja kanna peal sääsehammustus sügeleb.
Et siis. Jah. Mis ma öelda tahtsingi. Tooni hoidmise raskused. Või see samunegi, täpne doseerimine. Kuidas ja mis moodi küll.

Mis ma veel mõtsin, oli too iseavaldamine. Teatavasti liigun ma mitmesuguses loomeringis ja olen kursis paljugi andekuse telgitagustega. Sesmõttes, et mingi kaks inimest juba mulle rääkisid, et nad ise avaldavad, trükis või plaadil, mis nad ise tahvad. Ja kuigi ma ikka taolisi inimesi kohates neid lõpmata küsitlen, ei ole ma lõpuni aru saanud.
Sest mina mõtlesin sellest nõndaviisi. Inimene kirjutab (või loob muul moel) mingi asja valmis. Siis ta pakub seda neile asutustele, kelle töö on taolisi asju rahvale levitada. Neis asutustes on palgal rohkelt eri pädevustega olendeid, kellest hulk oskab otsustada, kas üldse tasuks ära. Kogemuse ja lugemuse ja teadmiste ja igasuguse tööalase maagia põhjal, kuidas iganes see otsus sünnib. Pärast seda otsust lepitakse asjad kokku ja käsitöölised-meistrid asuvad tööle. Loodud asi toimetatakse, kujundatakse, küljendatakse. Sellega tehakse sada imet ja lipsud ka peale. Et saaks hea ja ilus ja meeldiks ja puha. Asutus võtab pealegi enda kanda riskid, sest lõpuni pole ju ette teada, et see sada imet ja vaev end ka ära tasub. Selle tarvis on neil ka arvatavasti terved müriaadid erioskustega olendeid, kes teavad teavitusest ja oskavad õigesti osutada loodule. Selleks me ühiskonnas elamegi, et igaüks treib oma tükikest üha paremini ja paremini ja tervikud tulevad seda täpsemad. Lisaks kvaliteedikontroll. Teatav tase, mis hoitakse. Arukus ja ametisse sobimine, mis läbi kumama saab.
Aga et ütleme, et sa pakud seda, mille sa valmis tegid, ühele ja teisele asutusele ja nemad ütlevad, et see ei tasu vaeva. Misiganes. Tegid sitaste või polevat paras aeg või saaks paremini. Ja seega siis sa avaldad ise. Sest sai ju tehtud ja sahtlisse kirjutavad ainult geeniused ja eneseusuta nõrgad. Mõlemad väljavaated kohutavad võrdselt. Niisiis palud sõbral toimetada ja tuttaval kujundada ja kraabid trükiks kuluva papi kokku ja teed ise teavitust ja turundust ja ärindust ja misiganes rabelemist selle ümber peab tegema... Millisel hetkel kogu selle protsessi juures tuleb sul maha matta eneses kahtlemine? Sest see vaev on vastu tuult ujumine. Pole mingi lust ja lillepidu, pead suruma ja lükkama ja tagant tõukama ja kaasa aitama. Ei juhtu ükski sellest ise. Ja seda kõike peaks tegema toetamaks oma loodut. Usust, et see on väärt kogu vaeva, kõiki tasumata teeneid ja rabedaid tõotusi. Kust võetakse see usk? Kuidas sa tead, et see, mille sa tegid, on hea? Heaküll, sõber luges läbi ja ütles, et on ok ja see tuttav, kes toimetas, ka väga ei karjunud. Aga kas sellest piisabki? Äkki sa oled hakkama saanud ilmatu keskpärasusega ja teed praegu selle ilmutamiseks ülekeskmise palju vaeva ja mõnevõrra kahju takkaotsa. Kuidas sa saad teada. 

P6100034
see on siis, kui su peiks eelistab siledat, aga abikaasale meeldib veidi küpset kohevust
ja sa ise oled hästi koostöövalmis kompromissivõimeline naisterahvas


Ma olen otsustanud, et see pööripäevane tuletraditsioon meil saab igaaastaselt vihmade poolt mitte rikutud vaid hoopis meie saame sel päeval ära päästetud. See on Taevase Isa eelhool ja karistus meie rumaluse eest. Tol suvel, kui jaanipäeval ei saja, oleme me küllalt targad olnud, et meid ei pea kaitsma kogu oma ilma kogemata mahapõletamise eest. Kuni sellisest tarkusest märke pole, on menüüs hästiajastatud sajud ja jahedus. Nii igaks juhuks. Mine sa ullikesi tea.
Kass magab ka vannitoa põrandakütte sellel soojal kohal nagu mingi talv oleks.

Ma kirjutan oma kikerherne salati ka siia üles, et pärast oleks hea võtta.
Porgandid üks kuni kaks võetakse laastudeks lahti, pannakse rohke küüslaugu ja oliiviõli seltsis poti põhja sooja. Sool ja garam masala ja kuidas iganes veel tuju on, lähevad tunde järgi maitseks. Avokaado tükeldatakse ja õuest tuuakse hulka pihuga rukolat. Kui porgand on mõnda aega soojenenud ja lõhnab juba magusalt, lisatakse loputatud purgi-kikerherned. Las need seal siis kaane all ühiselt segunevad. Kirsstomateid võetakse umbes pool karpi ja poolitatakse sinna, kus avokaado ja rukola juba ootavad. Mõtlikult võib veel kööki seirata, et äkki porru või, minesatea, õunake. Aga üldiselt siis ongi. Soe hernes-porgand kummutatakse tomatite, avokaado ja rukola otsa, valatakse magusa tšillikastmega üle, segatakse ja ohatakse. Kedagi pole ju kodus. Kahju küll. Ma pean kõik üksinda ära sööma. Peab hakkama saama. Pole parata.
Mõni kord on olnud head majoneesi, siis võib sellega ka lustida sealjuures.


Noh ja nii ongi. Kui sa mulle nüüd head raamatut ka soovitad, siis rohkem polegi vaja.

Tuesday, June 12, 2018

tipa-tapa tantsin heliredelil

P6100037
ootab tänavanurgal kase all


Olime koos, kuid kadusid äkki.
Sume on öö. Me joome ühise õhtusöögi järgne vein. Film on just lõppenud. Sääsepinin akende taga ja meeleolumuusika tasane. Need head viirukid. Vahetame mõned laisad sõnad, kuidas vein nii magus ja vaarikad. Hästi. Ja siis sa kaod. Ma olen selles toas üksi. Muusika käib edasi ja kõik on muidu sama, ainult sind ei. Ma ei tea, kuhu sa läksid ja pole võimalik öelda, kui kauaks. Ma tean ainult seda, et sa tuled arvatavasti varsti tagasi. Võib-olla poole tunni pärast, võib-olla hiljem. Varem või hiljem. Nii on. See on varemgi olnud. Pole põhjust endast välja minna. Üsna tavaline asjade käik.
Me lepime päevi ja päevi oma kohtumist kokku. Viimaks see päev tulebki. Saimegi lõpuks kokku. Võtame räpased kõndimiskohvid ja põimume teineteise eludest ja lastest ja mõtetest ja plaanidest kõneledes üheks. Nii. Hea. Kuidas ma sind igatsesin. Me naerame ja vaidleme ja nõustume vaimustunult üksteise üle muudkui. Ma astun kaks sammu rajalt kõrvale, et oma topsi prügikasti tõsta ja kui ma ümber pööran, oled sa läinud. Eks ma aiman ka, sellest on juttu olnud, keegi teine vajas sind just nüüd. Kuid siiski. Ma olen kohmetu. See on hea rada ja päike ja nii. Niiet ma astun edasi. Samas tempos ja justkui äraootavalt. Küll sa varsti tagasi tuled. Mis seal ikka. 
Ma tulen sulle külla. Sa oled mitu korda öelnud, et ma võiksin ja nii lähebki. Ma lõpuks tulengi. Me teeme koos süüa ja ajame jutud. Istume ühiselt laua taga ja igas liigutuses ja asises toimetuses on rõõm jälle koos olemisest. Nii hea, et ma tulin. Õnneks ei ole ma enam nii kergesti ehmatatav. Ma tean neid signaale. Laual, muude asjade hulgas, seal on üks ristkülik. Sellest kostub tasane helin ja see neelab su. Nüüd ma olen üksi. See ei ole minu elutuba. See pole minu kodu. Ma olen veel jätkuvalt ülevoolavalt täidetud kellegagi koosolemis rõõmust ja energiast, mis on nüüd üleni üleliigne. Ma olen omapead. Millegipärast on selles kohmakas hetkes teatav viisakuse nõue. Ei tohi trampima ja karjuma hakata ja kõiki kõiki kõiki kohe siia platsi kutsuda, sest mina ja mina. Keegi ei ole mulle midagi võlgu. Kõik on vabad. Minagi. Segan suhkrut malbelt tassis ja jälgin huvitatult toataimi ja tapeedimustrit. Oh jah. Nii habras on hetk.

Üks kaks korda viisaastaku jooksul tuleb lühikeseks ajaks keegi, kes vaatab mind nii nii... ohh... niiimoodi. Tema telefon teeb piuks ja ta lämmatab selle naeratades minult pilku pööramata kinni. Ta on üheselt otsustanud, et see siin just see siin on see. See, kus ja keda ta tahab. Mitte ükski teine asi pole sel sekundil võimeline sekkuma. Ei puutu asjasse. Ei ole väärt.
Eks selles on teatav pakilisus. Paanikagi. Sest igaüks saab vabalt paar minutit oodata ja su tegelt jumala toredat tapeedimustrit vahtida, kuni sa paar tööasja, mõned essemmessid, pisikese kommentaari või vastuse saadad. Mis see siis ära ei ole. Ainult nende harvade üksikute hoidmiseks, kes on nii kaduvad haruldased enneolematud ja harvad, et kui neilt pilk pöörata, on nad läinud. Ainult nende kütkes hoidmiseks tasub edasi lükata see asine meil ja nood korralduslikud skaibid. Aganoh. Kui tihti neid ikka tuleb. Ja palju sa ikka jaksad niisuguses kaotamishirmust laetud kohalolus viibida. Ikka hajevil ja igalpool ja üleni ühtlaselt ühenduses on mugav ja mõnus.


P6090019
vaatega järvele



Minu majas on mitu tuba ja nurgatagust. Ma tutvustan sulle neid põgusalt või häguselt osutades, kui sa tuled. Aga ega sa tegelt ei teagi. Ei peagi. Ma tõusen diivanilt ja lausun: oih, suhkur ununes, kohe toon. Ja sa tead, et ma muutun korraks nähtamatuks ja võibolla ei kuulegi sind, aga ma olen kohe tagasi ja üldse ma olen läinud sinu pärast. Või sa vaatad otsivalt ringi ja ma ütlen, et wc on see väike uks trepi kõrval ja kuni sind siin ei ole, pole mul ka midagi vaja seletada või teadagi, sest teadagi. 
Ma käin ringi ja minuga on kaasas mitmed mitmed mu toad. Kui sa mind tead, siis ma olen sulle mõningaid neist tutvustanud. 'Ma korra vaatan, kas ma saan kohe sulle selle lingi saata; ma vastan oma lapsele ära ja siis võime tantsima minna; sry ma pean kohe oma vanaemale tagasi helistama.' Ja siis sa tead, kus toas ma parajasti olen ja kauaks ma läksin ja ligikaudu umbes mis asjus. Noh ja vahel on sellised salatoad. Nagu sa külalisele kohvi serveerides ei lausu, et sa lähed nüüd vaatama, kas su trussikud on juba verised või veel mitte. Et ei pea ju detailidesse ometi.
Noh ja siis me olemegi, hängime niisama ja tühja sest pakilisusest ja nad vaatavad oma telefonid ja ju neil oli siis teise tuppa asja ja tulevad tagasi ja tapeet ja suhkrusegamine ja siis keegi neist tulebki oma toast tagasi ja ta isegi avab ukse sellesse tuppa ja näitab mullegi, et see salajane eelnevat mainimist mitteväärt, mis teda viimased 15 minutit ärahõivatuna hoidis ja hoidis, on pildid kilpkonnapepudest.



Aah ja siis takkaotsa, et asi oleks tervislikult ülevõlli enesehaletsus.
Vaene mina. Vaene vaene ainult mina ja mina. Küll mul on raske, mitmed mitmed inimesed, kes on minu isiklikus elus olemas, vaatavad mõnikord mõne teise asja kui minu peale. Milline kohutav õõvasidtekitav kahetsusväärne saatus ühele ilmsüüta inimlapsele on osaks saanud. Oo, julm ebaõiglane armutu maailm. Ja ei ole sel ka leevendust ega lõppu. See needus ja nende julmade isiklike reetmiste jada jätkub arvatavasti mu surmani. Isegi sellest edasi ja edasi. Ma olen täiesti kindel, et te, hoolimatud tõprad, vaatate oma telefonidesse ka minu matuste ajal. Aga sel ajal ma ei pööra oma hauas te sündsusetu kohalolematuse peale, nagu teotatud kadunukestel kombeks olevat. Sest selleks ajaks olen ma kõikidest nendest üksildustest ja hüljatustest niipalju pöördumatult ärapöörand, et selleks on juba liiga hilja. Liiga. Hilja. Ja siis te kahetsete. Nutate kibedaid kahetsuspisaraid, tihute oma pihuseadmed niiskuskahjustustesse. Ma teeks kahjurõõmsalt muhahaa, aga ma olen vahepeal ära surnd. Et millal, jah? Arvatavasti sel hetkel, kui te olite liiga hõivatud oma nutiseadet näppides. Ja nutke siis. Ja paras teile ka.


P6090011
vana postkaart



Aga rääkides ilus ja trendikas olemisest. Millest siin inimesed mitte just värskelt rääkisid, aga nagu ma rääkisin, ma olen blogide lugemisega totaalselt graafikust maas. Ma vist olen varemgi ära tundnud, et nooruslikult riietumine kipub küllalt läbikukkuma mul. Tähendab - ma panen end omaarust nooruslikult riidesse, aga iga tähelepanelikum trenditundlik olend mõistab, et ma olen üleni juba vanamoor, sest mu nooruslik riietus matkib mu 90ndate-ja-nii iidoleid ja see pole praegu sugugi lahe.
Näiteks ma lasin oma juukseid lühemaks lõigata ja palusin neid natuke järku ka ja mu juuksur täiega jagas biiti ja mul on heas valguses hästi sätituna nii Rachel-Buffy-spaissgööl soeng, et annaminna.
Või see, kuidas ma oma kõrges vanuses ilmselgelt ei küündi mõistma, miks on vaja panna kõrge värvliga teksade juures lotendav t-särk püksi ainult kõhu pealt. Otsusta ära, kas sul on särk korralikult püksis või misse. Oleks siis et puusa pealt, hea taskule ligi pääseda. Või selja tagant, et neerud külma ei saaks. Aga ainult sutsuke särki sättida püksivärvlisse just kõhu pealt. Mis värk sellega on?


Ja ma olen mitu korda kiindumusest mõelnud. Või sellest neetud 'lapsepõlv teeb su ära' needusest. Või sellest, kuidas vältiv-ärevad karakterid on trükis ja kinolinal nõnda veetlevad, sest me neid nii mõistame. Ja miks. Aga ma loen veits ja mõtlen veel ja siis.
Ja ma olen mitu korda endast targemaks saanud ja mitmest asjast viimaks aru. Ja mõni kord on selle peale juhtunud, et ma ei hakkagi arvama, et ma pean ikka väga loll olema, et mul on nii tihti võimalik nii palju targemaks saada. Siiski mitte alati.
Ja ma lahendasin ära pulgaga ratta selga ronimise kohmakuse. Alguses ma tõstsin põlve kõrgele ette ja suskasin-sudisin jalga üle pulga nagu ilmapulgata rattal teeks ja eeeeh ukerdus. Aga see käib tegelt teisiti. Tuleb teha ülakeha kallutus ette lenksu poole ja vibutada varbaotsteni sirutatud jalg tagant üle sadula. Siis on kaunis. Pisike plié tugijala päkal juurde, kui taolist huvi on.


P6090005
võililled ootavad, et neid tuppa lastaks, (sest) kedagi pole enam kodus


Ma hullult ikka üritan mõelda, et see on mu enda eelarvamus ja selge naiselik usjas kadedus, miks ma ebavõistlusse sellise distantsi hoidva ettevaatlikusega suhtun. Ja siis nad ise saadavad meeldetuletuse, et tulge ju ikka peole, nii tore saab olema, tasuta söök ja labane klatš ja soss-soss-sosistamine. 
Oeh.



Kuidas sa millestki jälle lõpuks aru saades hoidud mõtlemast, et sa ainult lollimaks lähed aastatega?
Millal sa viimati oma telefoni täitsa ära panid, et kellegagi päriselt segamatult olla?

Boonusküsimus: Kas sa tead kedagi, kellel on Suure-Jaanis vaba tuba?

Thursday, June 07, 2018

kuhu-kuhu

P6030117
niitmata hoovi muru on õisi täis


Kui žongleerimisel on rohkem asju kui trikimeistril käpakesi või arugi, on tulemus teinekord üllatav. Ja mitmesuguseid enesekohaseid küsse loov. Näiteks ei ole ma üldsegi enam kindel kuhu-kuhu mu aeg. Mul on blogid lugemata ja raamatud ammugi. Ma ei vaata ühtegi sarja ja ei suuda praegu meenutada, millal ma viimati mõnele filmile tema otsast otsani pilgu peale heitsin. Hoovist saab ühe eemaloleva pärastlõuna vältel õpikunäidis Eesti niitude liigirikkusest. Lapsel on kaasaegse teismelise unelmate suvi kogu hooletussejäetuses ja arvutivabaks sundimatuses. Ma pole päikest saanud, olen ainult ühes järves käind ja merd nägin viimati Inglismaal.
Otsapidi on muidugi olnud sess ja tantsuhooaja lõpp ja üldine ninatoppiv agarus-ogarus. Aga samas võiks öelda, et need on alati. Alati on midagi teha ja tegemata. Aeg on lihtsalt selline igas suunas veniv õhuke lükra-laadne materjal, mida annab küll lõigata ja õmmelda, siduda ja harutada, aga silmad ikka jooksevad, servad hargnevad ja nurgad rullivad üles, jooned on parima püüdlusegagi kuidas iganes ja üleüldse peaks oma lõiked ja kavandid hülgama. End esimesse kätteulatuvasse ribasse sisse mähkima ja lugema selle oma rüüks.


Näiteks ütleme, et sa kukkusid. Kunagi varem. Kas sind lükati või olid sa ise hooletu, kas seda oleks saanud ära hoida või oli see paratamatu. Igatahes see oli. Haavad muidugi ka. Ja pärast haavasid paranemine ja armid ikka. See on üks hea lugu. Kukkusin, haavad, armid. Selles on järgnevus ja mõningane loogika, see on mõnevõrra haarav, nagu lugudele omane. Ja see lugu on sinu. Mitte kellelgi teisel, mitte ühelgi mitte kusagil pole just niisugust lugu. Sa seda jutustad. Laulad nagu oma refrääni. Kukkusin, haavad, armid. Siia ja sinnapoole. Neile, kes kuulavad. Neile, kes küsisid. Neile, kes ehk oleksid huvitatud või elaksid kaasa. Kukkusin, haavad, armid. See lugu kaunistab ja täpsustab sind. Teeb asjasid selgemaks ja toob mõtet juurde. Niisiis sa laulad oma refrääni ka kaua ja pikalt pärast kukkumist üha uuesti ja otsid hoolikalt valgust sättides ikka armid jälle üles. Ei lähe meelest, ei lakka laulmast, ei ole ilma.
Noh ja siis pärast imestad, miks nii nõme kogu aeg on.


P5300014
üles ja üles kasvamine




Ma olen mõni päev öelnud, et ma tegin mingit asja selle asemel, et teha mingit teist asja. Selline argine muuseas niisama enesenoomimine. Näiteks vahtisin internetti selle asemel, et kööki koristada. Või mugisin kontoris kükitades pirukaid selle asemel, et korralikule lõunale minna. Ja neid etteheiteid loopides on endal ikka loogiline põhjendatud olla. Ilmselgelt jäi üks asi tegemata, sest ma tegin selle asemel teist. Kuigi see 'selle asemel et' jutustab asjust, mis ei sündinud ja sinna sobib tegelikult üks kõik mis. Sest paljugi mis ei sündinud tol hetkel ju. Oleneb lihtsalt sellest, kui suurt etteheidet tahta teha.
Ostsin 10 euroga endale ülikonna selle asemel, et see raha vaestele annetada.
Kuulasin söögitegemise kõrvale vanu White Stripesi albumeid selle asemel, et end kurssi viia uuema ja parema rokkmuusikaga.
Heitsin õhtul varem magama selle asemel, et maailma näljahäda kustutada ja uus Harry Potter kirjutada.
Vaatasin järjekorras seistes telefoni selle asemel, et ümbritsevate võõraste päev oma tõelise kohaloluga helgemaks muuta.

P5300008
ilusad kaarjad volangid


Aga vist mingeid teoseid on ikka läbi võetud.
Lugesin läbi raamatu Väike tüdruk, kes armastas liialt tuletikke ja kiidan heaks. Keel on lihtne ja ilus, sündmustik sünge ja õnneks autor olevat kusagil öelnd ka, et peabki natuke naljakas olema. Ma olin alguses veits enesest ehmunud, et ma niisuguste asjade peale muigan.
Tutvusin toredate juutuuberitega nagu ContraPoints ja Lindsay Ellis ja tean nüüd nii mõndagi asjade kohta, millest ma varem vaid aimasin.
Aitasin kaasa Eesti Moe Festivalile ja tegin lõpuks oma kauaigatsetud makaronisalatit ja kolisin tomatid õue elama ja nõnda edasi.


Ma kuulsin, et ilm ka läheb paremaks.

Tuesday, May 29, 2018

ja mitte niisama, vaid vägagi.

P5140192
puhka jalga

Põhjuste leidmisest.
Ühiskonnas või organisatsioonis või riigis on mingi kalle. Tundub, et teatud asjad kipuvad märkimisväärselt sagedamini minema ühel moel ja isegi hea pingutuse korras mitte teisel moel. Alustame arutelu ja mõtiskleme keerukate mitmetahuliste põhjuste üle, otsime seletusi ja pakume välja eri mõõtkavadel tegevusi selle muutmiseks. Hooga kõiki eemale nügides ja kõva trampimise saatel ronib lavale 'kuidas tema siia sattus'-pominatest häirimatu keegi, haarab mikrofoni ja karjub sinna sisse: BIOLOOOOGIA!!!1! Einoh. Minuarust ka. Bioloogia ju.
Lasteaiaõpetajad ja lapsehoidjad on enamasti mehed, sest mehed on taoliseks tööks bioloogiliselt paremini kohandunud. 
Mehed on keskmisest tugevamad ja jaksavad rohkem tõsta. Seetõttu on nad just suurepärane tööjõud asutusse, kus on palju väikeseid lapsi. Laste süllevõtmine, tõstmine ja ringitassimine on nendega tegelemisel igapäevane. Lapsed ei jaksa oma jalgadel pikki vahemaid kõndida ja ei ulatu oma kõrguselt asju vaatama. Samuti on lastel palju energiat ja huvi erinevateks ronimist, kiikumist, rippumist ja muud osavustegevust arendavateks mängudeks. Ja neid mänge saab kõige paremini toetada ja turvata ainult see, kes jaksab 8-10 tundi järjest parajalt põntsakaid põngerjaid õhku tõsta ilma suuremate tervisekahjustusteta.
Meestel on keskmisest madalam ja võimsam hääl. Laste hääled on küllaltki kõrged. On kerge näha, et vähemalt üks meesõpetaja väikelaste rühmas on täiesti vältimatu. Kogu rühmale mõeldud korraldused ja õpetussõnad eristuvad meeshääle puhul paremini muu lärmi foonist. See tagab nii laste ohutuse kui ka õppe- ja kasvatustöö jõudmise iga üksiku haridussüsteemi lülitatud väikese ilmakodanikuni.
Ja rääkides ohutusest. Kas ma just ei lugenud kusagilt, et meestel on märkimisväärselt parem reageerimiskiirus. Kes iial ühtegi last on kasvõi kaugelt näinud, on kursis, kui näiliselt ootamatuid ideid neile pähe võib tulla. Ühel hetkel on laps rahulikult liivakastis, teisel hetkel on ta näppupidi väravavahel või pistab murust leitud kassikakat suhu. Reageerimiskiirus ja -täpsus, mis on meestel just selleks otstarbeks väljaarenenud hoiab ära nii mõnegi pahanduse.
Ei ole mingi kokkusattumus, et Jõuluvana on mees. Mõnede allikate andmetel oli ka Karupoeg Puhh ja isegi Jeesus meessoost. See on meie kultuuriloosse sügavalt sisse põimitud. Mehed on laste saatjad ja sõbrad, nende eest kostjad ja nende hoidjad.
Loomulikult ei taha ma öelda, et naine ei sobi lastega tegelema. Tubli töö ja hea tahtmise juures on võimalik igaühel korvata see, mis tal on looduse poolt saamata jäänud. Kindlasti on olemas pikemaid või tugevamaid naisi, kes sellise raske tööga toime tulevad. Ma ei mõtle, et naine ei sobi niisugust meestetööd tegema. Aga tuleb siiski otsa vaadata faktidele ja ajaloole, arvestada tõsiasju ja lähtuda lihtsast loogikast. Kui sa tegelikult hoolid oma laste haridusteest ja turvalisusest, siis sa viid nad sellisesse lasteaeda, kus töötavad mehed. See ei ole isegi diskrimineerimine, see on lihtsalt normaalne. Igaüks tahab oma lapsele ainult parimat. 

P5240031
naistepäeva tulbid ja südamekujuline ava

Mul käib üks korduv pealetükkiv mõte. Kuna selle mõtte sisu on peaaegu võimatu järele kontrollida, võiks selle kohta koguni öelda kahtlus. See pealetükkiv taastulev kahtlus ei teeni minu huve. Mulle ei tõuse selle kahtlustamisest tulu. Nii olen ma püüdnud teda ära ajada meetoditega, mis võib-olla ajavad seda süütut kahtlust otsapidi paranoiaga ühte kategooriasse. Näiteks püüan ma seda mõtlema hakates vaadata, kuidas ma sellest mõtlen. Nagu eemalt. Et sellega mitte liiga palju põimuda. Või kui ma olen sellest küllalt pikalt mõelnud, püüan oma tähelepanu mujale suunata, millelegi edasiviivamale. Mõni kord, kui ma olen endamisi hakanud sel teemal jaurama, on olnud vaja end küllalt tõsiselt korrale kutsuda. Sest kaua võib. Mis see siis olgu. Võta end kokku, naine.
Kahtlusmõte ise on järgnev: teistel inimestel on hästi palju raha. Neil arvatavasti on. Nad elavad hõlpsamat elu. Neil on raha tuulde loopida ja ära kinkida ja anda. Nende väljaminekud, makstavad arved, tehtavad annetused ja argine taskuraha on võrreldamatutes mõõtmetes minu omaga ja ei põhjusta neile kunagi vähimatki meelehärmi. Neil on raharahu, kui nii võib öelda. Ja kui veidi pikemalt sel teemal peatuda, süveneb minus kahtlus, et nad tahaksid oma raha mulle anda. Ma tõesti ei tea, kust selline ebaratsionaalne mure teiste inimeste isiklike finantside pihta pärineb. Aga see mure on. Et äkki on neil inimestel, kel on raha jalaga (või millega iganes, eksole) segada, on tahtmine seda raha mulle anda. Ja mõtle, kui ma pole piisavalt selgelt väljendanud, et võib küll. Andke. Ma võtan vastu. Ma ei pea seda imelikuks. Et mõtle, kui nad ei tea. Kui kurb see oleks. Raha lihtsalt seisab ja mina pean näppu (või mida iganes, eksole) imema.

P5230012
palavavõitu


Loetelu põhjuseid, miks tasub Duende hooajalõpu kontserdile tulla.
  • Kostüümid. Kõhutantsijad teevad oma kostüümid ise või lasevad eritellimusel just neile valmistada. Kostüümid korduvad vähe ja need on hullu kaunid. Edevad ja uhked. Nii lihtsalt iluks, kui lava peal teatraalsuse rõhutamiseks, kui erinevate tantsutehniliste elementide paremini väljatoomiseks. Igal tantsul on oma kostüüm vastavalt tantsu muusikale ja stiilile. Samal kontserdil esinevad veel flamenkotantsijad ja kui üldse kellelgi on vägevad kleidid, siis need on nemad. Kleidid on neil vägevatest täiesti arutult vägevateni, pööraselt suurtest nii suurteni, et sa ei usuks. Ja satsid ja kohevus ja tegelikult ka sabad. Niimoodi, et kleidid ka tantsivad koos sellega, kes kleidi sees on tantsimas. 
  • Tantsud. Me õppisime see hooaeg ära 10 erinevat tantsu. Nendest 6 õppisin mina ka selgeks. Sellist päris traditsioonilist araabia-idamaadepärast muusikat me ei kasuta. Pigem veidi eksootiliste elementidega moodne popmuusika. Iga tants on isevärki, oma iseloomu ja meeleoluga. On selliseid keerulisema seadega tantse ja selliseid keerulisema tehnikaga tantse. On värinad ja nõksutamised, nabad ja narmad, aga ka klassikalise tantsu elemendid ja see oodatav treenitud tantsija pingutusvabana näiv suure vaevaga äraõpitud kontrollitud graatsia.
  • Seltskond. Muusika on küllalt vali ja kontsert parajalt pikk koos vaheajaga. Oma naabritega jutuajamine on täiesti mugavalt tehtav. Kui sul on mõni sõbranna või tuttav, keda ammu pole näinud ja kuidagi ei teagi, mida koos teha võiks, siis see on just paras asi. Väike Vanemuine on mõnusalt kesklinna lähedal ka, pärast hea jõe äärde jalutada ja.
  • Tõendid inimeste õppimisvõimest ei pruugi tavalisel päeval väga hästi välja tulla. Kui sa veedad aega seltskonnas, kus mitte keegi pole kunagi elus läbi teinud karjääripööret ja vaatad ainult kunsti, mida esitavad oma ala professionaalid, kes on saavutamaks oma oskusi, toonud suuri ja mõõtmatuid ohvreid. Siis sa võib-olla ei teagi, milleks on võimeline täiskasvanud täiskohaga töötav pere ja lastega naine, kes tahab tantsida.
P5190003
mis värvi on lilla sirel

Sõitsin üksinda autoga ja pidin maanteeäärses tanklas peatuse tegema. Keerasin tanklasse sisse ja avastasin, et ma naeratan. Põhjus - muidu tühjas tanklas seisis just tankuri kõrval traktor. Päris terve üleni traktor. Selline lehma tüüpi. Tuleb välja, et minu mõtlemiseelse (t)aju tarvis on traktorid naeratamavõtvalt nunnu.

Õpetamine on ikka jumala imelik töö. Kuidas saavutada mõõdetav vaadeldav tulemus, mille teostab keegi teine. Keegi väljaspool mind. Kui eesmärk ei ole saada paberi peale või ekraanile õiged sümbolid (sest siis ma võiksin ise selle neetud värgi ära teha), vaid saada teine inimene neid tekitama. Ilma teda katsumata ja löömata, ilma talle midagi otseselt vastu pakkumata ja teda üldse võimalikult vähe kahjustades tegema seda asja, mis ma tahan, et ta teeks. Just siis, kui ma tahan, et ta seda teeks. Just sellisel moel, nagu ma tahan, et ta teeks. Sellest imelikum on ainult see, kui ta päriselt teebki seda. Ma lihtsalt ütlesin ja ta sai aru ja siis tegi ka. Fantastika. Ja siis tulevad teised inimesed ja ütlevad: ongi ju, sa ei kujuta seda ette, ta teebki seda asja, me näeme ka. Väga veider, ma ütlen. Ma ei tea täpselt, kuidas see kõik juhtub ja käib.

Nädalavahetuse Tallinn oli ootamatult tore. Et ma läksin sinna oodates toredust ja siis oli toredam veel. Hakka siin või endamisi mõtlema eiteamida.


P5190005
sa kükid siin, sest sa tahad mulle pai teha. juba tulen

Missugusi sinusse mittepuutuvaid asju sina teistest inimestest kahtlustad?
Kuidas sinu töö tegelikult küllalt imelik töö on, kui nüüd mõtlema hakata?

Olematute asjade põhjalik põhjendamine on muarust nii vahva. Tahad, ma põhjendan sulle midagi ära? Sõnaohtralt ja loetelu argumentidega. Ettepanekud-soovilood kommentaaridesse. Või meilile. Või fb.