Monday, February 19, 2018

öörabaja

2018_01_15_DELTA_400_021
aeg seisab


Mulle jääb ikkagi natuke arusaamatuks, miks kõigile too reklaamtahvlite film nii kohutavalt palju hea ja kvaliteetne ja väärt tundus. Ma olin esialgu üleni ootused ja pärast küllaltki pettunud ja mõtlesin, et ei ütle lihtsalt midagi. Aga no ikka ei saa jätta.
Sest esiteks miks seal nii palju mõttetuid tegelasi on. Pealiskaudseid ilma sügavuseta viimistlemata karakterikujulisi puudujääke. Võtame mingi suvalise loetelu. Kõigepealt on nad üht tegelast teinud kaks tükki - eksmees käib mingi bimboga ja seesama bimbo töötab reklaamifirmas ka. Kaks eri näitlejat, üks tegelane, 3 pealiskaudse stseeni peale plaksuvaid ripsmeid rohkem kui ajusid. Miks. Et naljakas oleks noore inimese üle naerda? Võiks siis äkki puuetega inimeste üle ka naerda... aa, oih, see juba oli. Ja kui me juba bimbode kallal oleme. Miks on sel sureval mendil mingi lapsnaine? Miks see on mittemidagi ja koguaeg plakatimeigiga ja tühja ilmega nukk. Mistarvis. Sinna oleks võinud ju mingi ägedama naise kirjutada. Samaealisegi. Miks on peategelasel sõbranna, kellega ta vahetab terve selle kahetunnise tekstitiheda filmi vältel kokku umbes 4 lauset. Mingi joonistatud kitsega räägitakse ka pikemalt kui oma ainsa sõbrantsiga. Kelle ilmselgelt ebaõiglase vanglassesattumise peale tuleb mitte rohkem kui pool minutit jälle sama äraleierdunud kombel uuesti mentide pihta räusata ja siis asi sinnapaika jätta. Mis selle sõbranna nimi oligi? Token? Ja siis mingid mustmiljon hingestatud ülesõnastatud katkematut monoloogi, mida keegi poleks sellele filmile mitte iialgi andeks andnud. Aga õnneks kõik andsivad, sest surnd mees kirjutas need monoloogid. Kirjadena. Kirjutas, aga ise oli juba surnd. Ah vau. Nii diip. Väga elumuutev. Miks piirduvad kõigi tegelaste emotsionaalsed skaalad umbes vaevu paari-kolme eristuva seisundiga.  Kas see pidi olema selline kaastundlik lugu vaimse alaarengu epideemiast, kus terves linnas pole ühegi olendi emotsioonid päriselt difenentseerunud. Ja nii edasi.
Mul ei ole midagi lihtsate kohmakalt meisterdatud tegelaskujude ja vähese emotsionaalse sügavuse vastu. Kui need on romantilises komöödias. Aga see film tahtis midagi muud olla ja oli nii välja reklaamitud ja liigutas inimesi just selle pärast. Selle pärast, mida seal ei ole. Niiet minaeitea.


P1160020
jää all on teine jää

Kuidas hakata keskkonnateadlikumaks ja hoolida rohkem loodusest.
  • Viska ära vähemalt pooled oma riided ja jalatsid, kõik oma plastpuruga kehakoorijad, loomavaenulik dekoratiivkosmeetika, plastikust hambaharjad, kulukad elektripirnid. Vett raiskav dušiotsik, ühekordselt kasutatavad piknikutarvikud, hirmsat keemiat sisaldav kodukeemia, kapselkohvimasin. Põmst viska ära kõik, mis otseselt ei kõnele karju sinu loodussõbralikkusest.
  • Osta endale kööki klaasist kuivainete purgid. Osta neutraalset värvi rõivad, mis omavahel kokku sobivad. Osta bambushambaharjad ja teraskõrred. Osta päris ehtsatest kaltsudest kaltsuvaibad, puuvillased salfakad ja korduvkasutatavad näopuhastuspadjad. Osta kanister rohelisest seebist, sidrunhappest ja hellusest koosnev wcpoti puhastusvahendit, millega sobib ka nõusid pesta. Osta endale ja oma lapsele ja oma armsatele korralik kaasaskantav veepudel ja normaalne termos (või paar) ja ilus reisikaanega kohvikruus. Osta päikesepatareidel töötavad kõlarid. Silikoonist küpsetuspaber ja elektriauto.
  • Valmista igasugused asjad kodus ise. Selleks osta endale müriaad tööriistu ja -vahendeid. Osta liimipüstol ja käsitöötraat. Osta kohupiimavärv, käsitöösavi, jõulpärja toorikud ja keskkonnasõbraliku kodukujunduse käsiraamat. Osta mahlapress ja juurviljamahlapress, jäätisemasin ja leivaküpseti ja tee kõik võimalik tehtav kodus igavesti ise.
  • Ehita euroalustest voodi ja raamaturiiul, diivanilaud ja diivan ka. Kasuta euroaluseid ja ehita endale aiamaja ja sinna aiamajja sobilik voodi, diivan ja öökapp. Tee euroalustest oma kodule uus trepp ja trepikäsipuu, lillepostament ja põrandavalgusti. Nagi, puuriit ja lillepeenar. Kui sa näed kedagi, kes on ehitanud midagi millestki, mis ei ole euroalused, selgita talle kohe, et sa oled parem inimene ja loodus on sinu pärast puhtam.
  • Telli välismaalt asju. Kui sinu kohalik pood ei varusta sind kogu loodussõbralikuks eluks vajaliku haruldase kraamiga (see harimata ignorantne pööbel), kasuta Interneti väge. Telli kõik oma koduse maitsetaimeaia ja joogaharrastuse ja plastikuvabade bambuskiust biolagunevate aksessuaaride varu Hiinast. See on nii palju odavam. Eriti sest sa saad Hiinast tellida korraga eriti suure koguse hästi keskkonnasõbralikku loodustsäästvat ökokaupa. Ja kõik teavad, et mida rohkem ökokaupa, seda ökom.

P1160017
tekstuurid

Kui sul on kiire, siis sa oled rumal. Eriti rumal siis, kui sa oled selle koha pealt vali, et sul on kiire. Misiganes viisil. Trügid või rikud liikluseeskirja või seletad sellest oma kiirest kõigile kõva häälega. See ainult rõhutab sinu rumalust. Sest see näitab, et sa ei oska mõelda. Ei oska arvestada ja planeerida. Ei oma küllaldaselt kogemust või ei taipa oma kogemusest midagi õppida. Et sa ei tea, kuidas maailm käib ja sul puudub paindlikkus ootamatutes olukordades toime tulla. Puhtalt rumaluse ilmingud ju.
Kas sa ei teadnud, et hommikuti on linnas liiklus? Kas sa kuuled esimest korda, ühest kohast teise minek võtab aega? Kas sa ei tea, kui kaua sul kulub mingi ülesande täitmiseks? Kas sul puudub enesedistsipliin ja impulsikontroll? 
See kõik on üleni okei. Pole midagi, tibu. Me oleme kõik natuke pehmed ja rumalad. Lihtsalt. Sellega pole tarvis uhkeldada. Sa pole teistest tähtsam ja sulle ei kehti eritingimused ja iseäralikud privileegid ei teki sinu isikule puhtalt selle pärast, et sa oled nõnda rumal, et sul saab olla kiire.



Selle lõigu võivad nüüd jälle vahele jätta need, kellele ropud sõnad ei meeldi. 
Paarissuhte kirjeldamiseks sobib hästi nussiskaala. Nussiskaala abil saab täpsustada ära, milline osa suhtes asetleidvast nussist on ajunuss ja milline tegelik nuss. See traditsiooniline nuss. Võiks öelda ka kepp, aga see on minuarust veits instrumentaalne. Niisiis. Suhte alguses on hästi palju seda tegelikku nussi. Mida sügavamaks ja keerulisemaks ja rohkemaid nüansse sisaldavaks suhe läheb ja mida rohkem inimesed oma igasuguseid teisi külgi paljastavad, seda rohkem lisandub suhtesse ajunussi. Mõnikord saavad inimesed liikuda mööda seda skaalat ühtlases tempos, vähendades nusse ja suurendades ajunusse, kuni alles on ainult viimane. Osa inimesi õõtsuvad edasitagasi skaala keskel, andes ruumi kord ühele, kord teisele nussi liikidest. Mõni eelistab, et suhtes on ainult üht liiki nuss ja teise tekkel lahkub ta kiirustades. Maitse asi.
Kohates oma tuttavat ja soovides kuulda tema abielu või käsiloleva suhte kohta, võid vormistada küsimusi stiilis: Viimasest viiest nussist, mitu olid aju? Kas oled rahul nusside jaotusega oma elus? Kumb teist nusse enamasti initsieerib ja kuidas see mõjutab iga sellise rahuldustpakkuvust?
Kui suhtes mittemingisugust nussi üldse ei ole, siis ei ole ilmselt tegemist enam sedalaadi analüüsitava suhtega. Siis on vaja teised skaalad kasutusele tuua.

2018_01_15_DELTA_400_004
varjutus


Huvitav, kas kõigil on nii, et odava veini ostmisel jääb veinile kulutatav summa enamvähem samaks, suureneb ainult ärajoodud veini kogus. Või näiteks juba mõte süüa mõnda aega veits vähem süsivesikuid toob kaasa jumalikes mõõtmetes ürgnälja soojade sarvesaiade järele.
Huvitav, mitu korda saab end avastada mõttelt: "hmm... ta on mind iga aasta kutsunud, aga sel aastal mitte" enne, kui on aeg hakata enda küljest vigu otsima. Ja mitu viga tuleks enda küljest leida enne mõõdetavate muudatuste sisseviimist.


Aga see sai täna igatahes selgeks. Kui tihane tuleb akna taha sellise näoga et noh kus on ja sa tood kohe samal päeval talle rasvapalli, läheb veel nädal enne, kui ta tuleb seda nokkima. Tihastel on ka tegemist.

Tuesday, February 13, 2018

ilm et oli hooletu

P1250431
noh? kus mu paid?


Ajastukohased täpse terminita tuttavad nähtused.
See kohmakas vahetussamm keerdukse või selle rohelise noolega poevärava ees, kus sa ei saa kohe aru, kas see liigutab ise võib peab seda enda ees lükkama.
See judin, mis tuleb peale, kui mingit madalat asja pildistama hakates näitab telefoni kaamera paariks sekundiks su lõualotte.
See õrnus, mis sind haarab, kui sa pead oma telefoni tema ümbrisest välja võtma ja ta on järsku nii pisike ja paljas su peo peal.


Eks juttu vist tulebki teha nendest asjadest, mille tarvis kohe väga täpset sõna ei ole. Tuleb teha mitu. Ühest sõnast ei saa juttu kokku. Näiteks ma mõtlesin ühest mingisugusest teatavast hoolest või nii. 
(Võib-olla üks esimesi sõnu, mida võõrad täiskasvanud minu kohta tarvitasid, oli 'hooletu'. Hooletu oma asjadega, oma juustega, oma kehaga. Ja see oli paha sõna. Ei tohi nõnda hooletu olla. Kuigi nii väiksena ei tee sa kellelegi liiga oma hooletusega. Oma asi ju. Kuigi minuarust ei ole olemas hoolikuse taset, mille tarvis ei leiduks täiskasvanut, kes leiab, et seal ikka on veel midagi soovida. Teadgi. Perfektseid väikeseid tüdrukuid pole olemas.)
Mis ma viimasel ajal hoolest mõtlen, on rohkem täiskasvanutesse puutuv. Inimese igapäevase muuseas tuleva tähelepanelikkusega ümbritseva suhtes ja suutlikusega selle suhtes midagi ette võtta. Kus viga näed laita, seal tule ja aita - tüüpi hool. Vastupidiselt sellele 'pole minu töö' või 'a kes maksab' suhtumisele. Ma päriselt ei teagi, mida ma sellest mõtlen. Ma mõtlen, et sellest on mõelda.
Näiteks keegi kirjutas, et naised on koduse koristamise osas rohkem muuseas toimetajad. Kui midagi on maas või vales kohas või kleepune, võtavad kohe möödaminnes ette ja ajavad asjast numbrit tegemata joonde. Panevad  oma ümbrust paremini, mõõdetavalt tähele. Samal ajal, kui mehed saavad sada aastat mingist pläkast suurt väljategemata lihtsalt üle astuda. Et naised oleks kodus natuke nagu mingi konstantne multitask ja kõik toimetused põimlausetena. Mul näiteks ei tule see muuseas koristamine sugugi hästi välja. Ma olen põhiline lagast mööda- ja üleastuja. Samas on üks mu lemmiktegevusi raadiot kuulates õhtusööki valmistades lapse koduseid ülesandeid lahendada aidates natukene tantsimine. Niiet ei ole küsimus multitaskijates, on midagi muud.
Teine on see, mis mingid inimesed laste kasvatamise kohta rääkisid. Pidavat olema maru hea fengshui kasvatada (oma) lapsi nii, et need vahepeal majapidamistöid tegema peavad. Ja seega neid töid ka (vihata) oskavad. Aga halb on siis, kui sa oled ise alati laste töödejuhataja. Annad nimekirja ette. Mikromanageerid. Sest see ei kasvata lapses sellist aktiivset osaluspanust, kus ta ise oma väikese peaga mõtleb välja, mis vajaks tegemist. Sellist hoolt. Need targutajad loomulikult ei öelnud, kuidas seda saavutada. Seda hoolt lapsesse kasvatada, et ta ilma nimekirja ja tähtajata ühendaks ära, mille eest hoolt kanda. Nimekirjaga ei tohi, aga kuidas siis. Nagu lapsemanuaalid ikka. Ainult näpugavibutamine ja mitte ühtegi selget juhist.
Hästi meelevaldselt lahmima kukkudes võib muidugi hakata arutlema, et need, kellesse on kasvatatud seda tähelepanelikku hoolt ümbritseva osas, saavad täiskasvanuna tegema suuri tegusid. Olema edukamad oma haridusteel ja osutuvad paremateks töölisteks ja muudavad ühiskonda heaks. Sest kui kõik inimesed oleksid ainult ja ainult täpselt sõnakuulelikud ja kellelgi poleks mingit iseendast tulevat liikumapanevat muret, siis olekski ju sama sitt konsta.


P1240414
surnud sisalikud ei sibli kaadrist välja

Ma mõtlesin sellest karjäärinõust ka. Sellest nõust, et tee seda tööd, mida tegemata sa ei saa olla. Mis sind kriibib ja rahutuks teeb. Hinge läheb. Et sealt tuleb karjäärikirg. Mitte mõnusatest lihtsatest sulle harjumuspärastest asjust. 
Aga tead seda, kuidas me suudame end veenda tegema asju, mida me ei taha teha. Igasuguseid asju. Ei taha - teen vastu tahtmist, misseal ikka. Nii argine asi vastutahtmist toimetada. Alustadagi. Aga kas see tähendab, et me saame end veenda mitte tegema asju, mida tahaks. Võib-olla isegi kergemini. Ütleme, et igaühes on seda kummalist tähelepanelikku hoolt, aga nii paljud on lihtsalt väga osavad end ümber veenma. Ja kui palju neid asju ümberringi on, mille osas korraks hetkeks tekkis impulss, et 'jaa, ma ajan selle joonde' ja siis läks see 5 sekundi habras hetk mööda ja tühjakah. Niigi palju teha. Mis ma saan sellest. Pole minu asi. Las keegi teine teeb.



Ükspäev keegi väitis, et õnn ongi see, kui sa istud hea raamatu ja tassi teega toas ja väljas sajab vihma. Ma olin kohe (kui ma silmad olin ära pööritanud) veits segaduses. Sest ma ei saa täpselt aru, kuidas see käima peaks. Kui igavaid raamatuid inimesed loevad. Või kui köitvad on need teed, mida nad rüüpavad. Kas see polegi tegelt tee. Mis asja on inimestel asja veel ilma ja selle vihmu tähele panna, kui nad samal ajal ju ometi raamatut loevad. Mis suurejooneline rööprähklemine neil õnnelikel koomiksi-introvertidel on. Kui mina raamatut loen, ei panusta õues ringisebivad sademed minu õnnesse piiskagi. 

P2040001
keelatud asjad


Ma lugesin hiljuti suure ropsuga paar raamatut otsast otsani läbi ja julgen neid soovitada. White is for Witching ja A Tiny Bit Marvellous
Esimene on Oyeyemi ja teda ma armastan niisuguse imeliku kiskuva palavusega. Ta on hirmus hea. Kõik, mida ma temalt lugenud olen, on mind üllatanud ja liigutanud ja igasugustele uutele ilmadele kutsunud. Ma nägin teda üks aasta Tallinnas kirjandusfestivalil ka ja ma tõesti ei tea, kuidas nii lahe ja tark saab korraga olla. Võibolla mu väike ettekujutus sellest, milliste jumala õudsete asjade peale tema naerab, annab natuke juurde tema raamatute lugemisele.
Teine on Dawn French ja ma ei mäletagi, mis uitmõte mul oli tema raamatuid otsida. Igatahes on ta arvestatavalt vaimukas ja kirjutab korralikult eristuvaid usutavaid tegelasi väga hästi. Ma  lugesin seda raamatut aegajalt kujutledes neid tegelasi mingisse tema käekirjaga tehtud sketši. Siis oli eriti lõbus. 


Kui keegi tahab hullult mulle nõu anda, siis siin on üks imelik mure. Ma magan palju. Kui äratust ei pane, siis ilusti 12 tundi ööpäevas. Mitte jutti, ikka ärkan üles ka vahepeal, aga siis tuleb uni tagasi kohe. Hästi tüütu, sest tundub, nagu võiks rohkem korda saata, kui rohkem ärkvel olla. Ja see padja nägu ja ebaviisakad haigutused kohatutes kohtades. Pealegi seostub palju magamine mulle mingi apaatse kurbusega ja seda ma ei tunne ja ei taha ka endale praegu. 
Trenni teen kaks korda nädalas ja natuke liigun iga päev õues ka ja joon tublisti kohvisid. Magneesiumit mugin ja kala söön umbes ülepäeviti.
Et esiteks mis see põhjus võib olla. Ebakvaliteetne uni? Mingi aine puudus? Kas ma peaksin rohkem punast veini jooma? Normaalne talvine puhkeperiood? Paku midagi. Üle interneti diagnoosid on muarust jumala tore mõtlemisharjutus.

Sunday, February 04, 2018

'Cause I does what I does

P1280544
mängib valgusega


Kui see, mida sa tahad ja see, mille sa saad, ei lange kokku, siis on sul nõme. Tahtmise ja saamise erinevus ehk nõmedus tuleb kahe näitaja erinevusest, nendevahelisest kaugusest, nagu targad inimesed ütlevad. Võib olla, et tahtmine oli olemas, aga saamine null. Tahad ilusat ilma, ilusat ilma ei tule. Või et tahtmine oli null, aga saamine oli hoopis suur. Tahad, et poleks üldse nohu, aga hoopis on nohu. Või koguni tahtmine suur ja saamine ristivastupidine, mis on teinekord eriti nõme. Tahad kingituseks heleda korpusega kallist elektroonikat, saad pruunid villased sokid.
Sa sihid selle poole, et sul oleks võimalikult vähe nõme. Kas võimalikult harva nõme või võimalikult vähesel määral korraga. Nõmedus on nõme, kõik teavad.
Tavaline lähenemine nõmeduse vähendamiseks on püüda seda saan-tahan kaugust viia miinimumini. Et nõmedus oleks vähem. harvem. pisem. 
Mida selleks saab ette võtta, et pigem saada seda, mida sa tahad. 
  • Tee nii, et sa saad oma tahtmist. Saa rohkem, rabele või püüa või tee paremini. Siis sa õnnestub sul oma saamisi paremini ise kontrollida ja seega rohkem saada, mida sa tahad ja siis ei ole nii nõme. Kusagil ju on inimesed, kellel kunagi pole nõme. Kes alati igas asjas, mis nad iial ette võtavad, üleni sooritavad ja kõik nende soovid ühes ihadega piiritult muudkui täituvad ja täituvad ja. Äkki näiteks mingid eriti töökad inimesed? Inimesed, kes vara ärkavad? Või need hirmus ilusad inimesed. Tõenäoliselt on kusagil nii rikkaid inimesi, kellel kunagi nõme ei ole. Ei tea ju. Peab proovima sinnakanti, äkki saab endale mittenõmeda elu viimaks. Kuna nõme on siis, kui ei saa, tuleb hakata lihtsalt saama ju. Loogiline.
  • Tee nii, et sa ei taha kunagi midagi. Tahtmised on üldse mingi nõrkade inimeste omadus. Sellised inimesed rabelevad nagu lollid muudkui saama poole. Ole sellest tugevam. Valgustunud ja ärganud. Selline, kes iial ei tahagi. Midagi. Kunagi. Kelleltki. Ühtlaselt muretu. Tööta oma lolli aru kallal, kes kogu aeg ennustab ja oletab ja tahab ja plaanib. Nii kasutu ju. Kogemata midagi tahad või ootad, kutsu end kohe korrale. Teinekord nõme on, tuleta endale meelde, et see on su oma süü. Poleks tahtnud, poleks praegu nõme ka. Tahtmine ongi mingi lapsik komme, millest tuleb välja kasvada. Jääb ainult saamine. Ja seega, kui sa piisavalt arenenud oled, ei saa nõmedust enam olla. Lihtne.
  • Tee nii, et sa tahad õigemini. Täpsemalt. Tehniliselt on tahtmised rohkem nagu ennustused. Ootused. Kui sa oled parajalt arukas, siis sa oskad ennustada, mida on mõistlik hetkel tahta. Ei hakka tahtma utoopilisi ulmeasju. Selleks võib kasutada teiste abi - ilmaennustusmudeleid ja statistiliselt olulisi näitajaid sinuga sarnaste inimgrupis ja sõprade soovitused. Samuti saab seda teha võimaldades endale piisavalt mõtisklemise aega. Lükka otsustusi ja plaane pikalt edasi ja vaata hästi ettevaatlikult, mida sa ette võtad ja oma isudesse lubad. Et läheks täppi. Et ei läheks nii, et sa rumalast peast uisapäisa hakkasid tahtma midagi, mida äkki võibolla polegi võimalik saada ja seega nii nõme.
  • Muuda pidevalt seda, mida sa tahad. Hoia oma tahtmisi hellalt. Tuleb välja, et saabunu ei ole see, mis soovitud oli, võta kohe uus poos sisse ja vaata seda vastumeelset asja, nagu see oleks täpselt su tellimus. Või vähemalt enamvähemgi. Mõtle positiivselt, ette ja tagantjärgi. Silmitse asju nende helgemalt küljelt. Rõõmusta pisiasjade üle. Ära vaata nõmeduse peale üldse. Kohe, kui tundub, et saamine ja tahtmine on teineteisest üüratukaugel, lase tahtmisest lahti ja keskendu hoopis sellele, et sa hingad ja et, näiteks, maitea, vähemalt igav ei ole. Ja mõtle, et kas see mitte polnudki ju tegelt su tahtmine. Selle meetodi juures võib kasutada ka taolist kassilikku veetlevat paindlikkust. Mida? Mu täpne plaan oligi diivanilt perseli vaibale kukkuda ja siis ülbelt teise tuppa ära minna. Mis te sis mõtsite.
  • Taha ainult hästi vähe. Mõtle negatiivselt. Valmistu halvimaks. Oleta keskpärasust või veel vähemat igas olukorras. Sea end valmis pettumusteks, reetmisteks, libedateks kõnniteedeks, kokkuminevaks kohvikooreks ja veinideks, mis maksavad kõik üle viieka. Nii oled sa seadnud oma tahtmise nivoo rohkelt madalale ja kui palju need saamised sellest ikka erineda saavad. See meetod on küll keerukas ja enesele vasturääkiv, kuid mitmeti tulutoov. Nimelt võimaldab see arvukaid olukordi ütlemaks: 'mul oli õigus' ja 'saite nüüd' ja 'majuütsin'. Seda muidugi siis, kui üks su tahtmistest on olla see, kellel on õigus ja parastamine on su eksistentsi üks vaheeesmärk.
Noh ja siis on olemas nõustajad, kes ütlevad, et nõme jääb alati. Nõu või tuge vajab inimene, kes mõnikord, kui parasjagu ongi nõme, teeb/ütleb/mõtleb asju, mis toovad veel nõmedat kaasa. Teeb oskamatusest ise oma nõmedat suuremaks. Nõmedus nõmeduse otsa. Ja ainus viis, kuidas elus olemise ilmvältimatu nõmeda juures mitte veel rohkem nõmedust tuua, on õppida metatasemele astumist. Mingit distantsi või eemalolekut või vähemat seotust nõmedaga. Mitte ise olla nõme, kui olukord juhtumisi on. Mitte tervenisti omaks võtta ebakõla kohalolu, vaid kuidagi teda ka kui nähtust vaadata.
Ma kah ei tea. Võibolla ikka natuke rohkem raha ja vähem kõhupekki on see, mis terve elu igavesti perfektseks teeb. 


P1280521
ookean linnamaketi rannal ei kohise



Ma üleni armastan maikasid. Need on täpselt see, mida ühelt ülakeha riietusesemelt tahta. Parajalt vähe ja kusagilt ei kisu ega lotenda. Saab mugavalt asju teha ja ühtlasi kena paista. Suvalisel hetkel üleni stressihigi olla ja järgmine hetk ilma hiiglaslike kaenlaplekkideta edasi elada. 
Seoses mu maikaeelistuse ja veel paari asjaga tuli ilmsiks, et sportrinnahoidja on jumala tore asi. Nagu maika, aga veel parem. Näiteks kui maikaga diivanile tukkuma jääd, on ärgates alati üks tiss väljas. See on ürgne maikade ja diivanite reegel. Vältimatu tulem. Peaaegu nagu rituaalne järgnevus - maika, diivan, tudi, tiss. Sportrinnahoidja seevastu peab oma nimele kohaselt kinni sellest hoidmise lubadusest. Seega kohe punkt talle. Eriti, kui tisside keskpäevane väljakukkuvus pole päris sinu tassike teed. Ma ei tea ju. 
Asi mis mulle müsteeriumiks jääb, on nende esemete välimus. Kas keegi on aru saanud, miks on sportrinnahoidjad nii haiget värvi. Tavaline aluspesu on pigem normaalset tagasihoidlikku tooni, mõne lustlikuma erandiga. Ja siis on sportrinnahoidjad nagu mingi neoontuledega pillipeo kummikarudest kootud ülearutud tibividinad. Sellised asjad, mida vaadates peab üles alla kekslema ja erutunult omigad! karjuma. Võibolla sest sportrinnahoidja on spordiriietus, mitte aluspesu. Spordiretuusid ja -jalatsid näevad ka sageli suht röögatused välja. Läheb hästi kokku mu rämedalt eelarvamusliku spordipõlgliku ettekujutusega, et (harrastus)spordis on mingi hüsteerilisuse komponent sees.
Ja ma ei ole ju üldiselt kuidagi rõõmsate ilusate värvide vastu. Mul on mitmeid rõõmsatoonilisi asjakesi, ma ostan palju asju puhtalt nende värvi pärast. Lihtsalt mitte neoonroosat läbitriibutatuna erk-ere-rohelisest. Brr. Võeh.
Enne, kui kõik tormavad kohale abivalmite linkidega hallidest ja mustadest toodetest, siis ma kinnitan, et ma tean küll, et need ka olemas on. See ei ole lõik nõuküsimisest. See on nõu raevukast kaeblemisest tühjade asjade pihta.

Haah, ma nimetasin rinnahoidjat tühjaks asjaks. Täpseim naine terves metsikus Elvas.


P1260484
rutiinne



Seoses muretute muredega. Parkimistrahv.
Parkimistrahvi saamine on nii röögatu privileeg, et ma isegi ei.
Okei, ma isegi siiski. 
Esiteks tähendab parkimistrahv, et sul on auto ja juhtimisõigus ja küllaldane tervis ja majanduslik seis nende endale võimaldamiseks. Mis on juba suht hästi, kui mingit kujuteldavat maailma skaalat vaadata. Veab sul ikka. Teiseks on parkimistrahvitavad kohad need kohad, mis on mitmete inimeste meelest peetud tähtsaks või märkimistväärt. Ja sul, heldesti õnnistatud tarkpersel, on asja neisse kohtadesse. Sa tunned end kutsutuna või vajalikuna neis paigus, mis on hinnalised. Vähe sellest. Need kohad on sulle nõnda argised, et sa isegi ei vaevu. Ei ole tähelepanelik, need olukorrad ja kohad ei tee sind ettevaatlikuks, ärevaks või hoolsaks. Sa saad unustada parkimise alguse märkida, muuseas, niisama. Sul saab olla samal ajal, kui sa oma uhket rasket kallist masinat kusagile valesti hülgad, muid asju mõttes, nii hästi läheb sul. Lisaks oled sa endast heal arvamusel. Sa arvad, et sul saab olla kiire, et sul on võimalik hilineda või et sinust midagi oleneb. Kui neetult mitmekülgselt edev äratupsutatud ägeduselu peab olema inimesel, kes saab parkimistrahvi. Selge kadestusväärsuse kese.
Nüüdseks juba kaks korda trahvi saanud. Mõlemal korral olen seda paberikest vaadates terve ülejäänd ööpäeva jooksul enda üle nutt-naernud. Kui idiootselt tobe halenaljakas probleem mul on õnnestunud endale kaela tõmmata. 


Oeh, ma olen siin viimasel ajal nõnda palju omaarust maru ägedat tarka pannud, et otsustasin see aasta end tollel ebavõistlusel haridusblogina üles anda. Kohe põnevusega ootan, kes sinna veel kirja läheb.


P1210201
see hekk, millele tahaks käppa anda


Kuidas sa oma igapäevast tahan-saan kaugust vähendad?
Missugusi naeruväärselt eduka inimese probleeme sul on olnud?

** Lisapunkti ülesanne. Mis selle viimasel pildil oleva taime nimi on? Kasvab kuni puusakõrguse hekina, aga kõverharuliste pisikeste puudena ka. Nahkjad näpuotsa suurused lehed. Alati sama heledad. Mingi pisileheline ahvileivapuu?

Friday, February 02, 2018

pinni ja panni

P1260488
unenäovabrikust hullud uned tulevad


Mind pole ammu olnd, sest ma olin ära rännus. Kes instas mind falob, muidugi teadis sellest. 
Niiet. 
Igatahes. 
Ahjaa. Ma siin mõtsin. 
Ööbisime mitmes kodumajutuses, üks toredam kui teine. Ühes neist oli ühikalaadne kord. Mitmel pool manitsevad sildid sellest, kuidas olla. Näiteks soovitati köök endast jätta niisugusena, nagu sa tahaksid selle eest leida. Mis on vägagi eksitav. Isegi, kui meelevaldselt oletada, et jutt on just selle puhtusest ja korrast, mitte martsipanikringlite ja auravate kohvide arvust. 
Mulle näiteks korrashoiu mõttes meeldiks eest leida köök, kus on paar pesemata nõud ja mõned asjad veits laokil. Mõni kapp lahti. Midagi kellelgi veel käsil või lõpule viimata. Ma tunnen end taolises (eriti võõras) köögis kohe eriti hästi. Liiga puhtad lagedad köögid on kõhedad. Tekitavad kuidagi räpase tunde.

Teatavasti saab inimesed laias laastus jaotada kaheks: need, kes suudavad hoiduda oma nõude kohe pesemisest. Ja arutud tõmblejad. Kui kuulud viimaste hulka, on järgnev kirjatükk just sulle. Tähendab. Ma ei taha öelda, et ma tahaksin sulle ette öelda, kuidas sa peaksid oma elu elama. Eks me kõik oleme vabad tegema omi valikuid. Isegi, kui teinekord on need pigem närvihaigetele friikidele omaseid valikuid. Ma pole siin kellelegi ettekirjutusi tegemas. Ma lihtsalt tahaksin tutvustada asjade tegelikku külge. Et kui keegi on huvitatud, kuidas päriselt on.
Miks tuleks hoiduda nõude pesemisest vahetult pärast sööki.
  • Leiba tuleb luusse lasta. Juba vanad eestlased teadsid, et toidukorrale järgneb sama loomulikuna õige magus puhkehetk. Kindlasti oled isegi tähele pannud, et vahel hakkab pärast söömist nagu veidikene jahe ja haigutus kipub peale. See tuleb sellest, et keha ressursid on paigutatud toidu seedimisse. Selleks perioodiks tuleb aeg maha võtta, külg maha toetada ja tegeleda nende vähem ressurssi kulutavate tegevustega. Sobilikeks on näiteks uinak, raamatu lugemine või hajameelne mõtisklus tolmust ja ilmaruumi lõputusest. Tormata otse lauast tõustes vahetult järgmiste askeluste ja toimetuste kallale väsitab niigi kurnatud keha üle ja võib kaasa tuua mitmesuguseid sisemisi pingeid. 
  • Eluruumid peavad alati sisaldama pesemist vajavaid nõusid. Taoline nõue kehtib peamiselt kahel põhjusel. 
    • Esiteks on küllaldane hulk pesemata nõusid vajalik selleks, et oleks võimalik vaheldada keskendunud töötegemist nüride majapidamistöödega. Neile arukamatele meist, kes töötavad oma peaga ja sooritavad iga päev vähemalt mõned tunnid keskendunud tööd, on hästi väljapeetud pausid ülimalt olulised. Silm tahab arvutist puhata ja jalad sirutust. Pausid on loomulikud ja samas vältimatud. Nende täitmine järgmise snäki või veel rohkema ekraanile vaatamisega (9gag, fb, sarjad) on aga teatavasti väga kahjulik ja töötab risti vastupidiselt pausi mõttele. Kuni elamises leidub loputamist vajavaid kohvitasse ja leos ligunevaid riisipotte, on tõhusate töötundide vahepalad sisustatud millegi hoopis vahelduvamaga. Pealegi - ei tahaks olla ju mõni taolistest, kes hakkab töötegemisest närvide puhkamiseks üleni küürima midagi, mis juba on puhas.
    • Teiseks on pesemist vajavate nõude ja muude ootelolevate lihtsamate tööde konstantne kohalolu vajalik tõhusaks lapsevanemluseks. Teatavasti vajavad lapsed (ja muud lihtsad olendid) lisaks toidule ja nutitelefonidele ka küllaldaselt armastust ja mõistliku hulga hooletusse jätmist. Just selle mõistliku hulga hooletussejätu tarvis peab sul alati olema midagi muud, millega end hõivata. Hingata oma lapsele kuklasse, kui ta kodutöid lahendab, võpatades iga kord, kui ta valet tähte hakkab peaaegu kirjutama, või sundida oma ürgvõimsat pilku tema silmisse, kui ta oma niigi keerulisest päevast sulle jutustab, on liiga palju. Sina oled liiga palju. Kes suudaks taolise ülehoole all üldse normaalselt mõtelda. Leia ettekäändeid tekitamaks lapse toimingute saatmisest tervislikku distantsi. Anna talle ülesanne kätte ja lase tal seda omapead teha, kuni sa paar kahvlit puhtaks pesed. Esita talle küsimus ja lase tal rahus rääkida, kuni sa resti pealt kausse kappi laod. Proovi olla, eksole.
  • Pikalt sundasendis töötamine on väga kahjulik. Arvatavasti tegid sa endale ise süüa. Isegi, kui see oli kilepakendist eilase võiku välja urgitsemine või nuudlitele vee peale valamine. Söögivalmistamine on kehale ränk ebaloomulikes poosides vaevaline töö. Kokkamise ajal peab enamasti seisma ja kuhugi vaatama ja hoiduma igasugustest muudest asenditest. Jalad väsivad, puusad muutuvad ebamugavaks ja pinged alaseljas kuhjuvad. Õla-kaelavööndist rääkimata. Lisaks on nahale kahjulike veeprotseduuride konsentratsioon toiduvalmistamise perioodil selgelt üle soovitatud piiride. Eriti meie talvesid arvesse võttes. Hakata pärast sööki kohe edasi end sundima neisse samadesse köögi-asenditesse ja seisunditesse on otsetee rühi- ja nahaprobleemide kiiresse süvenemisse. Õige on teha söök ära, seda süüa ja siis kohe kraanikausside juurest taganeda. Oma ihu eest tuleb hoolt kanda.
  • Tervisliku ja tasakaalustatud toitumise alustala on selgelt eristuvad toidukorrad. Toidukord algab, siis see leiab aset ja seejärel on see lõppenud. Ilmne tõend toidukorra hiljuti lõppenud olemisest on tarvitatud toidunõu. Kui taolise päevakavas nii tähtsa sündmuse asitõendid kaotada, võib kergesti tekkida segadus - millal ma viimati sõin? mida ma sõin? kas ma üldse kunagi midagi söönud olen? äkki peaks midagi suhu pistma? Vägagi hukatuslikud küsimused. Eriti stressisööjatele ja rööprähklejatele. Järg kaob käest, kui iga puudutatud pind selle juurest ärapöördumisel tagasi tema algasendisse viia. Visuaalsed järjehoidjad ümbritsevas ruumis säästavad palju metakognitsioonile kuluvat energiat, väldivad asjatut segadust ja see vabastab mõtetes ruumi kõigele tähtsamale.
  • Iga asi omal ajal. Tulevike pärast põdemine ja veel mitte juhtunud olukordade pärast mure tundmine on katk, mis varjutab oma koormaga moodsa inimese igat käesolevat hetke. Asjad, milledeks puudub veel ainumaski tarvidus, tuleb jätta kiskumata. Tegeleda tuleks nendega siis, kui nendeks on kätte jõudnud paras aeg. Kui on öö, ei lahenda päevaseid küsimusi. Kui on kõht täis, ei tekita puhtaid nõusid juurde. Milleks sulle nüüd puhas taldrik? Sul ei ole seda praegu vaja. Sinu vajadused on juba ära rahuldatud ja on täiuslik aeg olla rahul. 
Nõude kohe ära pesemisest hoidumine ei pruugi olla lihtne. Aga olles piisavalt palju harjutanud ja andes endale ruumi ka eksimusteks, on igaüks võimeline sellega toime tulema. Alguses võib proovida ainult üht liiki nõudega või esialgu kõigest hommikusöögi asjad laokile jätta. Ole enesega kannatlik ja lase kogenumatel end suunata. Intervjueeri mõnd oma kolleegidest, kelle töölaual on pesemata kohvikruuse. Pane tähele kuivava pudrukausi kõrval raamatut lugevat noorukit. Tee endale märkmeid sõbra kraanikausi sisu kohta. See, et on nii palju inimesi, kes taoliste asjadega toime tulevad, on tugev tõend, et ka sina saaksid sellega hakkama. Julget katsetamist.

P1260487
hea jutu tool


Feedlys on üle saja asja lugemata ja üle jupi aja trennis olla oli üldisele jaksule natuke üllatav. Kuigi kogu soe maa sai veedetud ülesmäge matkates. Ma kah ei tea. Mul oli umbes kaks mõtet veel, aga las jääb.

Wednesday, January 10, 2018

kollased juuksed. rohekas kleidike

P1090143
paras paar

Küsimus ja arutlus teemal: kes sa oled.
Järgnev on niisugune enamvähem mälu järgi kirja pandud ideede käik raamatust The Untethered Soul. Ma ei hakka ümber kopeerima, sest ingliskeelne ja ses pole midagi originaalset. Sarnast mõttekäiku olen ma lugenud ka ACT terapeutidele kirjutatud raamatust ja ühest teisest eneseabi asjast... äkki Radical Honesty või The Charisma Myth või mingist mediteerimisõpikust...? Polegi oluline.
Niisiis. Kes sa oled. Kui täiesti ootamatult inimest rabada selle küsimusega, siis ta vastab alguses midagi näiteks oma rollide kohta. Et ta on kellegi ema või kellegi teise alluv või kellelegi keegi. Ja vastab tõele, et ta oleks tema ise ja see, kes ta on ka siis, kui need rollid või ühendused peaksid katkema. Ta ise ei lakkaks tema olemast, kui ta poleks enam nende kolleeg või tolle abikaasa. 
Seega rollid ei ole see, kes sa oled. 
Siis saab inimene ennast tutvustades jutustada oma eluloo - alguses oli nii ja pärast nõnda ja siin ma siis olengi. Või kirjeldada end praegu - niinii vana, selline kogemus, taoline pikkus, kaal, maitsed, veendumused. Ja vastab tõele, et ta oli tema ise ka sel ajal, kui tal oli teistsugune keha ja pikkus ja veendumused. Ta on algusest peale tema ise olnud. Väikese lapse kehas ja suure inimese kehas; haigena ja tervena; siin elades ja seal elades; neid asju osates ja noid asju õppides. Ikka ise ju. Kogu aeg on miski, mis jääb samaks, miski määrab ta ära temana. Ja ta jätkaks endaks olemist ka siis, kui ta muudaks oma veendumusi, vahetaks töökohta või kannaks midagi muud. 
Seega. Kuidas sa vastad sellele tüütule küsimusele enda kohta. Kes sa oled. (ilma küüniliseks minemata, ma mõtlen) Ja seal tuleb mängu see natuke uusvaimse haisuline veits servast viirukisuitsune spirituaalne lillelapse jutt. Sa oled see, kes vaatleb. Seal kusagil selle ajutise soengu ja alatimuutuva naha ja kasvava kolju ja pealetükkiva sisekõne ja hetkel käsiloleva kogemustepagasi all ja sees on keegi muutumatu tuumikolend, kes seda kõike kogeb. See oledki sina. Ta oli seal, kui sa olid väikene ja oli seal, kui sa olid kurb ja on seal, kui sa langetad ära selle otsuse või täituvad su need soovid. Kõik kõik saab ümberringi ümber vahetuda ja vahelduda ja see sisemine keegi on alati sama, algusest peale lõpuni välja sama, sest tema ongi see, kes on. Mõned nimetavad seda hingeks või vaimuks või vaatlevaks minaks või idamaises religioonis ägedate susisevate silpidega. Igatahes see.


P1070118
aeg hakata kevadelt petta saama


Ma olin seda endaks olemise kohta just värskelt jälle lugenud ja maru tuttav ja teada värk. Ja siis sattusin kõndima üht teelõiku, mida ma käisin mitu korda nädalas umbes 20 aastat tagasi. Ma tean teoreetiliselt, et mina seda teelõiku käisin, sest mul on sellised mälestused. Ja mul on ka mälestused, et ma olin tol ajal teistsuguse kehaga ja teiste mõtete ja soovide ja arusaamadega. Ja vaatasin asjadele teist moodi (natuke madalamalt kasvõi, sest ma olin nõnda pisi) ja rääkisin endaga teistest asjadest. Ma tean, et sel ajal olin see mina. Nagu ma olen mina praegugi. Aga ma ei tunne seda. See teandmine tundub nagu õpetatud teoreetiline tekstilõik. Kui korraks seisatada ja püüda seda mõtestada või selle mõttega päriselt üheks saada, seda uskuda, tundub tervenisti võõras äkitselt. Kuidas ma tean, et see mälestus on minu. Või et mind pole vahepeal välja vahetatud. Või seda mälestust mulle tagantjärgi antud. Või misasja üldsegi. Kuidas ma nii palju erinevaid inimesi olen saanud olla. Mulle endale tundub, et ma olen üsna hiljuti saabunud.

Aga muus osas küll. Ma arvan, et üldiselt vähemalt selle osa tunnevad kõik täiskasvanud ära, et nad ei ole iseendana pealiskaudne asjade ja mööduva lainevaht. Nõustuvad, et nende esimene vastus 'kes sa oled' küsimusele ei ammenda. Et nad on hoopis midagi sügavamat, jäävamat. Või nad on kõikide asjade igimuutuv kombo. Või et nad on kogu aeg üheaegselt täpsustamata mitu mitu: nii vaatleja kui sisekõne kui hilbud ja rollid.



Mulle meeldib uute inimestega tutvudes tähele panna, kuidas nad endast kõnelevad. Näidislaused:
'Mulle meeldivad sinised asjad.'
'Mina olen selline inimene, kellele meeldivad sinised asjad.'
'Ma kuulun nende inimeste hulka, kellele meeldivad sinised asjad.'
Kui tore. Sama infokild, sama praktiline rakendus (kingi talle midagi sinist, komplimendi teda tema siniste esemete eest, nooguta kaasa, kui ta midagi punast krimpsutuste saatel kõrvale tõstab). Aga hoopis erinevad käsitlused endast. Või enda tutvustamisest. Enda ja teiste erinevusest või enda kuuluvusest.
Samuti need tüübid, kes täiesti ootamatult misiganes väite peale kesk vestlust end üles kütavad: 'Kas sina oled kaa üks nendest inimestest, kes ...?' Proovi nüüd rahuneda.




P1070127
vastu valgust võlud

Kas me jõuame täna rõivamoeni ka vä?
Jeesh. Identiteet. Kelleks sa end õige pead. Teemal riided. 
On olemas üks arengufaas, millele ma praegu ei oska nime anda, sest ma pole neid tekste viimasel ajal lugenud. Faas, kus inimene samastub hästi tugevalt ühe kindla välise esteetilise nüansiga ja hakkab kohe pisarateni röökima ja kõiki peksma, sattudes olukorda, kus teda püütakse sellest nüansist lahutada. Näiteks ma olen koledal kombel tülli läinud noorte punkarite ja gootidega (kootidega?), arutledes nendega riiete ja välimuste üle. Eks ma olen natuke provokatiivne tõbras ka. Eks ma olen ise ka taolist faasi läbi elanud. Eks nad saavad rõvedalt palju võtta ka oma moevalikute pärast igalt poolt mujaltki. Eks ma suudan pea iga noore inimese oma mölaga vihale ajada, kui ma tahan.
Aga see on huvitav. See jonn. Ja sellises jonnis, nendes vastuväidetes, kus isegi hüpoteetiline võimalus olla teistsugustes riietes, on hästi valjuhäälselt sees üks mina. Selline jäik määratlus identiteedist või kuuluvusest, mis on hästi hästi tähtis. Niisugune jonn erineb titade kisast, kes tahavad tuhat aastat oma sitast lemmiksärki kanda ja mitte lubada seda pesta. 
Sest tita ütleb: see on minu oma ja ma tahan tahan tahan. 
Suur tita ütleb: see on mina ja sellest järeldub, et ma pean pean pean.

Võimalik, et minu jaoks on nendes enestele kehtestatud jäikades moereeglites midagi naljakat alates reegli sõnastamise teatud volüümist. Et kui keegi ütleb muige ja õlakehituse saatel: mulle lihtsalt meeldib pükse kanda, ma tunnen end nii rohkem endana. Ja keegi teine ütleb: õu maigaad, ma ennem sureksin kui paneksin kleidi selga, mina(!) ei kanna kleite! 
Noh. Ja kleit või mitte-kleit on veel suhteliselt leebe, sest need ei too mingeid piiranguid või kannatusi kaela. Saab kõik ülesanded ja rollid ja tööd tehtud ühel või teisel moel. Aga kui su maailm on puru ja puru, kui sul ei ole Gucci või ainult tumemustad riided või värvid just täpselt need ja su sooritus või teiste kannatus selle all kannatama peab. Siis on asi natuke haiglane muarust. Äkki sa vajad abi? Või natuke sõbralikku mõnitamist?

Einoh, muidugi kuulumine ja eristumine ka. Ikka tahad ju kellegi hulgas olla ja et teisedki teaksid, kellede hulgas sa oled. Paned sildid ja märgid ja stiilid enese ümber kihiti ja ongi turvaline hea. Isegi, kui su hulka kusagil silmapiirilgi pole, hulgas ikka. Või teinekord tahad kellegite teiste hulgas sugugi mitte olla. Või halva olukorra juures head nägu teha. 'Vaesed me võime olla, aga see ei tähenda, et me nagu põrrsad elaksime,' stiilis lausungeid saab arvatavasti riiete kohta ka teatada.
'Tervis võib kehv olla, aga arsti juurde minnes panen ikka omavahel kokku sobiva pesu selga. Sest mina.'


P1010047
vannihoov


Minu rõivakollektsooni koguneb riideid kogu aeg juurde. Riiete valimine, proovimine ja üldse vahtimine teeb mu tuju heaks. Halvast heaks ja heast veel paremaks. Ma vahel näen inimesi, kes riiete juurdehankimisel end kuidagi kammitsevad ja tagasi hoiavad. Ma neid vist mõistan küll, aga olen endalt selle kombe küljest ära harjutanud. Enese sundimised tuleb viia igas teemas võimaliku absoluutse miinimumini. Siis on hea olla. Sunni pealt ei jaksa kaua. Või kui jaksabki, siis miski muu hakkab kannatama.

Mul on väga vähe selliseid riideid, mis on minuni jõudnud päris uutena. Sest ma ei osta päris poest riideid, ostan kaltsukast. Või saan kellegi käest. Kasutatud riietel on garantii - need ei lähe pestes värvist ja vormist ära, ei lagune ega kaota oma kvaliteedis eriti. Aganoh. Põhiliselt on mul kasutatud riided, sest ma tahan riideid palju ja neid palju valida ja kaltsukates on riideid palju. Need on mitmetest hooaegadest ja stiilidest (erinevalt päris poest). Ja need on odavad.

Oma garderoobiga olen ma kogu aeg otsingutes. Mõnikord avastan ootamatult, et mõni asi on hästi tore ja ostan selliseid kokku mitu mitu. Siis võin mõne aja pärast otsustada, et tegelt hullult kole ja nõme on ja üldse ei sobi ju. Ja loobun siis kohe hulgast sellistest asjadest, mis on aastaid minu olnud. Mõne asjaga saab proovida ja katsetada, kas meist võiks paar saada. Bodid? Aga äkki pintsakud? Mõne teise asjaga on kohe alguses selge, et meist asja ei saa. T-särgid.
Praegu on asjad näiteks sealmaal, et mul on kõrgema pihaga alt laiasid pigem soliidseid kontoripükse rohkem kui teksapükse. Teksad on üldse maru nõudlik ese, millega koostööks sobiliku isendi leidmiseks tuleb rohkem vaeva näha, kui asi tegelt väärt on.
Natuke imelikke vanamoodsaid kvaliteetseid kleite olen viimasel ajal ostnud mitmeid. Selliseid, mis sobivad tööle, aga sobivad kontserdile või teatrisse ka väga hästi. Mõne ilusa leiu puhul on olnud vaja õmbleja abi või ise kodus mõned kohendused teha. Näiteks ühel muidu toredal kleidil võtsin varrukad maha, tegin külgedelt kitsamaks ja lisasin taskud. Teinekord on kohe perfektselt istuv kleit kurvastanud väikelinna keldrikaltsuka 50-sendiste toru peal 30 aastat enne, kui mina temaga kohtusin. Saatus, ma ütleks.


PC270032
läheb läheb

Üks põhimõte vist ongi, et odavusel ja odavusel on vahe. Ma tahan endale ette kujutada, et ma ei raiska raha ja loodust. Samal ajal jääda kvaliteedi ja hea maitsega ka ühte kaadrisse. Oleks mul rohkem raha, oleksid rohkemad mu asjad eritellimusel rätsepa või disaineri käest just mulle valmistatud. See oleks jube peen, ma mõtlen. Esialgu nii külluslik muidugi pole. Aga et reeglina võiks siiski inimeste hulka sattudes toimiva täiskasvanuna end ülal pidada ja riided vastavalt. Ei ole mingisugune tolgus-kolumats, asjad kõnelegu enesest lugupidu.
Teiselt poolt muidugi - kui on suva päev ja õhtul on trenn ka, olen ma ikka teinekord linna peal olnud ainult suvaka pika pluusi ja retuuside väel.

Teine põhimõte on rõõm. Misiganes otsast see riietest tulla saab. Osa asju on ilusat värvi või ägeda mustriga. Mõnda on hästi hea katsuda. Teine on jube mugav. Mõnega on hea mälestus. Päris mitu on lihtsalt hirmus ilusad just minu seljas. Siis on neid kandes vahelduseks mõnus peeglitega silmitsi seista. Kui ma kohtan kapis asja, mis mind igal kohtumisel kurvaks või vihaseks teeb, siis ma tõstan ta äraandmise kasti ja kohe ongi parem. Asjad on mulle kasutamiseks. Mitte mina neile.

Natuke käib see jonn ka veel. Meelega kanda valesti või ootamatult või kohatult. Teisiti. Sest huvitav on. Sest ärgetulge mulle ütlema. Sest isetean. Sest vaadake kõik - mina! Peab üks imelik meeleolu olema, kui ma end meelega märkamatult riidesse panen. Vahel kogemata juhtub. Üldiselt ikka sügeleb tähelepanu ja pilke ahnitsema. 
Ma saan aru küll, et taoline riiete ja soengutega lakkamatu möll ei kõnele just kaunisti võõrastele inimestele mu intellektist või vaimsest tasakaalust või tõsiseltvõetavusest. Aga näedsa. Ei lähe nende kujuteldavate võõraste pilgud mulle nii palju hinge. Pealegi on elu ilma vahelduseta totaalselt ök ja normid, mis on jäetud tervenisti torkimata, kindlasti kurvastaksid.
Ma kah ei tea.

P1090134



Mis su garderoobi koostamise peamised põhimõtted on?
Mis pistmist on sellel, kelleks sa ennast pead sellega, mis sul seljas on?

Saturday, January 06, 2018

you know it baby

Ma korra mõtlesin, et siin on nii palju ilust ja välimusedevusest läbikasvanud tibijuttu olnud, et peaks äkki end kokku võtma ja järele jätma. Aga siis mõtlesin ohhoooopis! ei.

P1010043
lootusrikas

Pealaest jalatallani.
Ma värvin oma juukseid. Mul kasvab välja midagi tuhkhall kahvatut, mis on mõttetu ja isegi pestult ei sära. Tule mulle kartulikoorest rääkima ja ma olen järgmine kord oma perfektse greyscale kuklaväljakasvudega liiga lähedal sinu klišeeviljakale kärsale. Kartulikoor on väga kaunis juuksevärv. Mul ei ole juuksevärvi ja see ei ole kartulitega seotud. Seega henna. Pikkust ei värvi, sest see on juba otsast alaseljani ja hennaga värvides võib pikkuse puhta rahule jätta. Tõmban iga paari kuu tagant ainult juured üle. Üksikasjalikuma hennarutiini teadasaamiseks pöörduda.
Juuksuris käisin viimati vist kevadel. Lasin natuke otsi kohendada ja järku lõigata. Sõbranna juures ja Viljandis, et oleks mitmeti tore. Sest seda sõbrannad ja Viljandi on. Muidu ma sellise teenuse peale raha ei kulutaks. Pealegi, ma olen leiutanud lõikuse parim nipi: lasta kummargile, kammida juuksed üle pea ette ja siis selles asendis käsikaudu natuke otstest maha nakitseda. Väga kaunis jääb.
Lisaks teen ma vahepeal endale üleöö lokke. Riideribadega või patsidega. Rullidega, kui eriti igav on. Ja patse. Ma üleni armastan patsipunumist. Nii endale kui teistele. See on nõnda tore. Kui ma kunagi ennemuiste ühes laste suvelaagris muuseas kasvatasin, oli põhiline kvaliteetaeg mu lastega neile patse punuda ja nendega turakat mängida. Väga tööeetika. Ma vaatan vahepeal juutuubist patsitegemise õpetusi ja üleni põnevus ja kilkamine. Ja sosistan väikese tänupalve internetile. Nii ägedaid patsisoengute ideid on laias ilmas siinsamas klikikaugusel olemas.

Meikimisega ongi praegu imelik hetk. Ma olen vahel teinud hennakulmusid ja vahel pliiatsikulmusid. Ostnud lauvärve ja siis neid mitte kasutanud. Näppinud ilupoes pintsleid ja neid mitte raatsinud. Kuidagi... ei tea nagu. Tahaks ja samas piisavalt ei viitsi. 
Näohooldus piirdub jätkuvalt vedela seebi ja sooja veega nägu puhtaks ja siis kohe millegagi niiskeks. Kas paraja portsu ihupiimaga või veel soojale ja märjale näole sorts õli. Oliiv. Või kookos. Või kummel. Ülejäägid pärast imendumist pehme paberiga maha ja kogu armastus.
Punnidele käib retseptiravim või käsimüügi ravimi tester või suvakas rahulejätmine või arutu sinikale ja verevalumile kiskumine. Olenevalt sellest, kas on käed küllaldase kepiga hõivat kuidas parasjagu tuju on.

PB060238
harilik tartupeegel

Ma ei raseeri. See on nii tobedalt kallis, toodab jaburalt palju prügi ja lolle vigastusi ja seda peab ju eraldi tegema. Nagu ise. Ja kogu aeg. Kesse viitsib. Ja tegelt, tuleb välja, kedagi ei koti. Omad karvad, oma asi.
Ma saan aru, et raseerimatus on mingites ringkondades totaalne arutus. Ja osaliselt on selles midagi naljakat. Näiteks ma lugesin ühest kohas, kus oli palju dilemmaküsimusi, sellist püstitust: kui saaksid valida, kas sa ei pea enam mitte kunagi raseerima või sul ei ole enam päevasid, kumma sa valiksid. Dün dün dünnn! Nii tore mõelda, et osa inimeste jaoks on kultuuri ja bioloogia toodud ebamugavused võrreldavalt vältimatud. Nii tore, et see oleks päriselt mõtlemapanev küsimus kellelegi. Kui ülejäänud küsimused olid stiilis: 'käte asemel silmad või silmade asemel käed?' ja 'palju raha või palju sõpru?'.
Vahel on mul teise soengu isu või on vaja idamaiselt siledate kaenaldega lavale astuda, siis kasutan üht juukselõikuse masinat. Ja karvased jalad on üldse mingi pseudoprobleem, kui paljaste säärtega käimise aeg sisaldab nii paljusid hoopis erutavamaid rõõme.


Mu ainumõeldav maniküür on lihtsalt hästi lühikesed küüned. Pikemaks kasvavad, on kohe vastik. Kunagi keskkooli ajal, kui mul oli klassiõdesid, kelledel olid küüned, mis olid ilusad, sain isegi selle edevusega hakkama. Lasin pikemaks kasvada ja viilisin ja lakkisin ja tegin värke särke. Lapse saamisega kadusid taolised huvid kuidagi ära. Vahel tahaks küll küüned mustaks värvida. Lühikesed lihtsalt mustaks värvitud küüned on muarust küllalt ilus. See pungiperiood ei taha ikka päriselt üle minna. Aganoh, laiskus on suurem. Kui keegi teine on taoliste ilusate küüntega, siis ma vaatan rõõmuga teda ja rohkem polegi tarvis.

Vahepeal käisin mõned korrad sellises hästi lokivedelikulõhnalises prouade juuksuris ja lasin viieka eest endale kulmud ja ripsmed toonida. Nüüd on see komme ka üle läinud. Natuke kuidagi ebamugav oli see protseduur alati, raha pidi sulas võtma ja kunagi ei saanud aru, millal minu kord on või kas nüüd tohib selle tooli peal istet võtta või ega mind ära pole unustatud.
Pealegi on kulmu- ja ripsme karvu nii vähe, et nende enamasti iseendale nähtamatute udemete tooni pärast mingil moel rabelema kukkuda tundub pigem liiga suur vaev.


Üldse on imelik enesehoole ja ilu teemas hakata loetlema asju, mida ma ei tee. Sest võiks ju ülepeakaela hoogu sattuda ja nimetada kõik ilusate tüdrukute asjad maailmas lõpmatus loetelus lõpmatute nõup-idega nende järel. Osa nendest asjadest ei tuleks ilmselt pähegi. Nii eluvõõras ka ja. Näiteks ma mäletan, kui ma esimest korda kuulsin kulmutehnikutest. Küünetehnikutest saan aru, igasugu küüsi nagu nähtud ka ja tundub, et seal võiks midagi ehitada ja leiutada ja keemia ja kunst. Aga kulmu tehnik. Need on lihtsalt pehmed karvaksed näos. Kui tehniliseks sa seal minna saad. Või seesama mind igavesti imestusse ajav - püsiripsmetel on kaarduvuskategooriad. 


PA150014
hästi vana puust kirikuasi ühes Leedu muuseumis
nagu elus

Korralike kontoriinimeste keskel enamvähem usutav paistmiseks vajab inimene deodoranti, mis takistab higistamast, teisendab stressihigi horrori lilleliseks sulnisuseks ja lõhnab niisama ka hästi. Kui ma saaksin olla aastaringi niisama aasa peale lahti lastud lilleke, võiks vabalt mingeid öko loodus naturaale  kivideodorante või iseenda järele haisemist harrastada. 
Ihupiima asemel kasutan enamasti õlisid. Õli tuleb panna veel pesusoojale niiskele nahale. Siis on hea ja õige. Hea peale kanda ja imendub ka normaalselt. Suur pumbaga potsik ihupiima istub peeglilaual, et kui käed nõudepesust šoki saavad, annab nad kohe maha rahustada.
Vahel pesen hambaid. Mõnikord luban hambaarstil end piinata ja hambakivi ära võtta. Läheb hügieeniks ära juba. Mhmh.

Igastahes. Et ongi kõik. Nüüd on see kirjas. Fikseeritud ja hilisemaks võrdluseks saadaval.
Just miski targutaja teadlane väitis, et inimesed elavad pidevas enesetaju kaldes, arvates igal hetkel, et nad nüüd on valmis. Kogu elu iga hetk on inimeste jaoks justpraegu see moment, kui nad on lõpuks endaks saanud. Arvates, et nad on 10 aasta pärast sajaga täpselt sellised, nagu nad praegu on.  Ja et nad polnud 10 aastat tagasi üldse sugugi veel sellised nii valmis iseendad, nagu nad praegu on. 
(oeh, seda enda 2008. aasta blogilõiku ei oleks küll nüüd pidanud lugema. nii raske jaanuar oli too)
Vähemalt ilutsemise osas on küll viimane dekaad üsna stabiilne olnud. Kui henna ja raseerimise teema välja arvata. Ja rõivamoeni pole me veel jõudnudki. Huvitav, kas peaks siin rõivamoeni ka jõudma. Huvitav, kuidas inimesed saavad jagu sellest omg-keda-kotib tundest, kui nad oma suvalistest asjadest, ilma et keegi küsinud oleks, internetti kirjutavad.

PC270018
nende vahel on midagi



Mis see kõige eksootilisem iseäralikum iluasi on, mis sa endaga teinud oled?
Kuidas su praegused ihuhoolduse rutiinid erinevad su 10 aasta tagustest?

Thursday, January 04, 2018

tuhat nelisada kaksteist

P1030102
vaikelu häguse veiniga


Tegelikult olen ma ju veidi aega muusikakoolis käinud ja kuulunud korraks suhteliselt arvestatavasse koori ja suudan natuke isegi nooti lugeda. Ikka tunduvad muusikat tegevad inimesed nagu sädelevad hõõguvad superstaarid.  Hingematvalt müstilised. Tahaks neid lihtsalt vahtida ja kõrvale vahtida oma taltsutamatut soovi neid natuke servast limpsida.
Mis värk sellega on.


Käisin naiste maailmas (hea algus, onju) läbi kõikide lõhnade osakonna ja võtsin siis varrukast kinni ühel asjaliku näoga neiul ja palusin tal mulle meigialust kreemi soovitada. Sest minaeitea. Sest teinekord tahaks endale meiki teha. Ja kusagil on kindlasti mingid teoreetilised inimesed, kes mukitult näevad välja nagu nooremad ja tervemad versioonid iseendast. Et kõik teevad: o. Tundub, nagu võiks ju. Kui mina endale meiki teen, näen ma välja vanem, haigem ja hakkan kohe otsast lagunema. Niisiis ju ma teen vist midagi valesti. Näiteks äkki peaks mingit nähtamatut möksi panema enne kõiki teisi möksisid. 
Lausun asjatundlikule neiule oma situatsiooni tõsiduse ja mainin, et kuigi vinnid, on nahk pigem kuiv. "See on ainult pindmine kuivus, sest päriselt kuival nahal saa vistrikke olla," on ta mulle kohe tark, nagu teaks midagi.
Naine. Minu vistrikud ei tunne taolist sõnapaari. Ei saa, minu eesel. Mul oleksid reipalt läikivad punapõsksed tukslevad vistrikud ka siis, kui ma oleksin päikesekuivatatud kõrbemuumia, kes tuhastati kolm nädalat tagasi. Need vistrikud ei hooli. See õnnistus paikneb tervenisti väljaspool aega ja tingimusi.
Aga olgu. Sain paar testrit näpu ja olen neid testind. Kuigi ilmselt on kolme totsikut teist ja kolmandat asja veel vaja, et päris oleks. Et peidetud ja kaetud ja hoitud ja kinnitatud ja varjatud ja esile tõstetud. Ja siis see hakkab jälle otsast liikuma sinna poole, et ei viitsi üldse.
Võibolla peaks hea peitekreemi asemel endale lihtsalt parema iseloomu hankima.


Algab meigivideo. Tere tulemast minu meigivideosse. Täna ma näitan teile niisugust nagu ilust inspireeritud ilumeiki, ehksiis mis sobib hästi nunnuks kohtinguks ja teisipäeval nagu tööle minekuks. Hihi:) Ehket, niisiis. Loomulikult esimese sammuna, mida sa kindlasti pead tegema, enne siis selle meigi alustamist, on olla rikas ja ilus 20-aastane.


P1020061
lähme sõidame

Mu viimase aja harrastuste hulka kuulub igasuguste asiste võimaluste vaatamine ja nende mõttes läbi elamine ja siis nurka viskamine.
Vahel surfan ennastunustavalt tundide viisi ja võrdlen tootearvustusi ja erinevaid netipoode ja hindu ja kriteeriume mingit kindlat asja jahtides. Siis suumin välja ja ühendan ära, et mul pole taolist raha. Või isegi kui on, siis see ei ole hea koht selle kulutamiseks. Klõps klõps kümme tääbi korraga kinni ja eluga edasi.
Kuni mingi teine päev tuleb jälle mõte, et peaks totaalselt endale ostma tuhatkolm erinevat vidin jublak seadeldist, mis mu elu kardinaalselt uueks teeb. Või hullupööra hakkama homsest alates hoopis kandma mingeid steitment aksessuaare, milletaolisi mul ühtegi iialgi polnud ole.


Teine tore harrastus on mõelda asjadest, mille peale ma üldse raha ei kuluta. Ega aega. Kui nendest mõtlemine välja arvata. 
Näiteks spaad. Eksole, üks spaa on lihtsalt vannid ja saunad. Ma olen paar korda, kui mulle on küllaldaselt peale makstud, mõnesse sattunud. Lihtsalt eri temperatuuridel vesi ja õhk. Fääntside nimetustega. Ja poolpaljad märjad higised võõrad. Et ma natuke osaliselt mõistan seda pointi, võibolla mingi moment midagi lõõgastab või hakkab hästi poputatud olla korraks. Nagu mingi peen oleks. Aga mulle jääb siiski suuremalt jaolt arusaamatuks, miks selle eest maksta. Oma raha, mis sa oled teeninud ja millega saaks midagi päriselt haaravat sisukat uut erutavat toredat teha. Või miks inimesed ise päriselt tahavad uuesti spaasse minna, kui nad mõnes juba käinud on. Kuidas kloorivesi ja sinusse mittepuutuvate kehade hulgas libe olemine on midagi ihaldusväärset. Kas sellel on mingit pistmist ujuda oskamisega? Neis kohtades ei ole ju arvestatavad ujumisbasseinid. Või saab sealt mingeid priva teenuseid, mis on oma hinda väärt ja kõik need pehmed ihud, mis ligastena basseini ja sauna vahel pläterdavad, on tegelikult sisemiselt valgustatust ja joovastavat ihunaudingut täis. Millest ma aru ei saa. Kas ma keskendun valedele asjadele. 
Ja see kõik maksab ka. Kas kõigil inimestel ei olegi siis kulukaid hobisid või elamises alati midagi väljavahetamist vajavat või minu kontonumbrit?

PC280037
üks jalgpalli värav

Ma ei kirjuta, sest keegi ei loe ja keegi ei loe, sest ma ei kirjuta. Ja tegelikult isegi ei vasta tõele, et keegi ei loe, sest iga kord keegi loeb ja lausa loevad pigem need, kes mullegi loevad. Sest nad ütlevad ja arutlevad ja hästi ometi. Niiet sellega on tegelt korras ju. Aga siiski on vahel selline tunne, et vahet pole ja vaja ka ei ole, sest misiganes.


Üks tore psühholoog ütles/kirjutas, et ekstraverdid räägivad võrreldes introvertidega teist moodi. Nad ei vali oma sõnu hoole ja ettevaatusega ja on väljaütlemistes konkreetsemad. Ma ise ütleks, et see kõnelemise viis on liialdamine. Kõige loomulikumalt tulevad minust välja väited, mis on liialdamised. Üle ääre paljusus. Ma arvatavasti isegi liialdan praegu sellega, kui palju ma liialdan.
Näidisdialoog.
- Mulle küll meeldiks, kui oleks kodus hästi palju erinevaid taimi.
- Sina, jah, kaotad kohe igasuguse mõõdutunde.
- Mismõttes? Kuidas sa saad mulle nii öelda? Just sina peaksid teadma, mul pole mõõdutunnet kunagi olnudki.
---
Või kasvõi see, kui mu mees räägib mulle, et ta nägi õudusund, kus mina vaimustusin mingist väga halvast ideest ja iga asi, mis ta minu ümberveenmiseks ütleb, ajab mind veel rohkem elevusse. Ja hästi õudne uni ikka.
Seega, samuti. Kui endast natuke hale hakkab, on sõnad, mis välja kukuvad: mitte keegi pole kunagi minust hoolinud. See tuleb ära ja pärast võib tulla arutelu, et arvatavasti see lõpuni tõsi ei saa olla ja ehk on tegemist pigem hetkese uitmõttega ja vabalt võiks tõeseks pidada ka ühelt või teiselt poolt vastupidist väidet esitavaid lauseid. Aga need kaalutlevad eri kohti katsuvad arutelud on mu peas sosinal omaette nikerdavad. Kui neid eraldi esile kutsuda ja kuulama hakata. Kõvasti ja vilkuvate tuledega püsti kargav sisekõne on ikka liialdaja: alati! mitte kunagi! algusest peale! lõpuni välja! vahetpidamata! kogu aeg! kõik! mitte keegi! iga kord!!!

Samas jällegi. Võibolla ei ole see ekstravertsus. Äkki on kõigi sisekõnes olemas see bänneritega hüsteerik, kes hüppab esimesel võimalusel kahe jalaga drama nupule. Ja erinevus on pidurdusprotsesside toimimises. olemasolus. kiiruses.

PC280034
mine nüüd



Mis see meiginõks on, millega hoopis ilusaks ennast tehakse?
Kas sa tead kedagi, kes meelega spaades käib ja kas sa saad temast aru?
Kui tihti sinu sisekõne liialdab ja kuidas sa sellele jälile saad?