Friday, March 17, 2017

9 põhjust, miks minu blogi on parem kui sinu oma. Üheteistkümnes on päris hull.

Ei midagi.
P2250164
sala-kevad

Ööjänesed. Või jänes? Kahel järjestikusel ööl umbes samal kellaajal enamvähem samas kandis. Kalpsab üle tee ikka paremale pimedusse. Hästi toidetud ja lopsakas nagu kaisukõrvik. Neil on vist seal läheduses pesa. Või on mõnel läheduses asuval jänesefarmil pisike leke. Tilgub. Ühe jänese kaupa.

Mind võtab alati silmi pööritama, kui inimesed suhtuvad liigse aukartuse ja imetlusega lastesse. Eriti viimasel ajal, kui kõigil paistavad pead otsast plahvatavat, sest lapsed omandavad tehnoloogia kasutamist mängleva kergusega. Esiteks - sa omandaks ka, kui sa oleksid raha ja hinnaliste asjade väärtust mitte mõistev tattnokk, kes häbitu uudishimuga kartmatult kõike toksib ja näpib. Jumala kiiresti omandaks. Teiseks muidugi - ei ole nad nii tehnika-spetsid ühti. Sellist juttu saavad ajada kas inimesed, kes ise ei oska oma nutika seadmega ümber käia või inimesed, kes ei vaata, mida nende põngerjas selle riistapuuga täpselt teeb või mis samme ta vajab teatud eesmärkideni jõudmiseks. Just ükspäev pidin istuma ja lapse arvutile mingeid asju seadistama. Ja näitama, kuidas joonistusprogrammis kihid tulevad ja mis kiirklahviga tööriista vahetada. No tule taevas appi. Õpeta nagu oma last.

P3120036
ahvatlev lubav rabarber


Ühel päeval ei mahtunud balletitunnis kintsud hästi enam viiendasse ära. Minu kintsud, saadsaaru. Balletitunnis on mul üleüldse kõige rohkem kehaosi. Põmst kõik kohad loetletakse ära, kui mulle üle saali asendit korrigeerivat nõu hõigatakse. Meil teises trennis ikka öeldakse, et kui üks asi päris tervenisti ei tule, ära seda valesti siis tee, anna kusagilt järele ja tee vähemalt ülejäänu õigesti. Näiteks kui pead tippima ja puusa keerama ja väristama samal ajal, aga üldse ei taha välja tulla, siis jäta värin ära. Aga keera puus õigesti ja ära lase küüru selga. Balletiõpetaja ütles, et kui viies ei taha hästi välja tulla, siis tuleb paremini püüda ja järele anda küll ei tohi kusagilt.
See on üks tõhusa õpetamise põhimõtteid, mille ma olen küllalt ammu kurat-teab-kust isegi üles korjanud. Kommunikeeri kõrgeid ootusi. Väljenda täie järeleandmatu tõsidusega, et sa oledki arvestanud õppijapoolse suurepärase silmapaistva sooritusega. Kuigi kohati kurnav, on hea ära tunda, et mind õpetatakse hästi.


Üks asi, mis juhtub internetiühendusega inimestele, on öised liiga haaravad sukeldumised hämmastavatesse tundmata kohtadesse. Avastused, et on seltskondi, kes suhtuvad kire ja andumusega teemadesse, mille olemasolustki sa ei teadnud. Öösiti pole teisi inimesi ka ümber, kelle kohalolu sind normaalsuse külge kinni seoks. Nii saab kogemata olla läinud nii sügavale ära, et pärast ei oska kuidagi seletada neid asju, mida sa oled näinud ja tead. Teine asi, mis nendega juhtub, on poolunes šoppamine. Mõlemad on toredad asjad ja tõendid interneti imest.
Ma ekslesin ükspäev jälle thinspo blogisid mööda ringi. Ma võiksin väita, et see oli uurimus luuletuse jaoks vaimuhaigus(t)est. Natuke oli ka. Aga tegelt need lihtsalt on nii köitvad. Põhjustavad minus hulka haaravaid küsimusi ilust ja naiseks olemisest, ärevushäiretest ja enesesisendustest. Ja veetlevalt veenvast demagoogiast. Näiteks see tore võte, kus veenev tekst sisaldab palju kasulikku tõele vastavat täpset infot ja siis seal hulgas on midagi, mis on pahatahtlik või surub peale lugejat kahjustavaid väärtusi. Nii lahe. Kui osavad nad on.
Veenvate tekstide näitlikustava õppematerjalina loen ma vahel telegrami ja väega kivide poodide veebilehti ja erinevate tervendajate tekste. Tahaks ka osata inimesi andunult ahhetama ajavat iba ajada.

(oeh, mulle ei tulnud korraks tolle iba-ajami lehe nimi meelde ja ma lihtsalt tippisin guuglisse suvalise oletava mis sinu kehas tegelikult toimub ja kohe leidsingi.)


CNV000020
viljandib


Seoses natuke thinspo-ga ja natuke ühe teise vestlusega kusagil mujal - mis värk on tüdrukute tõstmisega? See maailma mittemõistev hämming on mind saatnud juba teismeeast saati. Näiteks ma mäletan seda šokeerituse serva peale ulatuvat uudishimu, kui koolis poisid neid lahedaid tüdrukuid sülle rebisid ja tüdrukud sel juhtuda lasid. Või äärmisel juhul üleni edvistama kukkusid. Kas kusagil on naised, kellele meeldib, kui neid sülle võetakse ja viiakse kusagile? Sest mind haarab alati see kontrolli kaotamise paanika, kui keegi püüab mind tassida. Ma näen end ses mõttes suure ja kaalukana ja usaldan enda ringivedamise tarbeks eelkõige oma enda jalgu.
Ühe mehe käest, kes kiitles, et ta jaksab oma naist iga kell üles tõsta, küsisin, kas talle meeldiks, kui keegi teda ootamatult sülle haaraks. Mis õudusjudinaga ta mind vaataks. Muidugi mitte.
 Kuigi noh jah, miks (kooli)tüdrukud nähtavalt ei vihasta ja õigustatult protesteerima ei kuku, kui poisid midagi arutult ebamugavalt lolli nende ihu suhtes korda saadavad, on eraldi arutelu.


Kunagi meil oli selline vene keele õpetaja, kellega sai hästi korraldada tunni ära jätmise, küsides midagi tema mälestuste kohta. Tal oli mitu lugu oma noorusest ja lapsepõlvest, mis olid tema arust hästi liigutavad ja toredad. Võtsid vahel pisaragi silma. Õpetajal siis, eksole. Nii võis ta kogemata terve tunni maha raisata, neist asjust heietades ja ära unustades, et me pidime ju kodus õpitud teksti hindele ümber jutustama. Ja siis me korjasime selle nõksu kippelt üles ja vahel, kui ei olnud vene keele tunni isu (umbes mitte kunagi), küsis keegi klassis, et mis lugu see oligi tollest veoautojuhist ja siis õpetaja heldinult meile jälle pajatas.
Minu laps teeb mulle umbes sarnast asja. Tuleb mingi ägeda retseptiga, tahab koos süüa teha, on ilge asjapulk ja osaline ja nii tore. Ja kui ma olen nõusse saadud ja juba toimetan, hajub poole protseduuri pealt oma tuppa ära. Mul on askeldamise hoog sees ja hajameelselt vist hea meel ka, sest ongi poole vähem tokerdajaid toimetamistel jalus ja. Ühel hetkel leian ennast üksinda keset palavat kööki, kõrvuni jahune ja erinevatesse jumala imelike asjade sahtlist välja otsitud räpastesse söögiriistadesse uppumas ja mõistatan, et mille kuradi tarvis ma seda kõike siin praegu teengi.

P2250173
uhkelda asjadega, mille üle sa imestad


Ahjaa. Õige küll. Pool märtsi on tehtud ja ma olen 15 luuletust kirjutanud. Mõned on paar tundi kalendri mõttes kuupäevast mööda läinud ja ühe kirjutasingi järgmisel päeval, sest õigel päeval hakkas kõik mu oma loodu mind põlgliku jälestusega vastu jõllitama. Osa luuletusi on koguni nii saanud, et mul endal on ka nende üle veits hea meel. Enamikule on siiski tarvis maailma ümber, et ma neid kuidagigi hinnata oskaks. Tagasisidet ja kommentaare ja teiste inimeste arvamust või reaktsiooni. Muidu ma ei tea. Suur osa minust on olemas ainult läbi selle, kuidas ümbritsev sellega suhestub. Seega. Kui sa ei ole lugenud ja sul on praegu nii palju olulisemaid targemaid mõistlikumaid asju teha, mida sa parema meelega hetkel edasi lükkaks - siin on link mu luuletamblerile. Kommentaarid ja vastused ja kasvõi sõnastusele allumatud reaktsioon(gif)id edastada mulle sinu enda eelistatud kanalit pidi.


Kui tihti sind tõstetakse ja kuidas sulle see meeldib?
Missugusi oste või teadmisi su viimatine liiga öine internetis käimine kaasa tõi? (ma ei mõista hukka)
Kus sinu märtsiluuletused on?

Friday, March 10, 2017

tubli - tulbim

Mida ma päev läbi tegin sorti postitus. Neid on neljapäevadest hea teha, sest neljapäevadel on tuhat asja. Jääb mulje, nagu ma oleksin iseendast paarteist korda tulbim. 

CNV000033
tartumine

Esimese ärkvel asjana pidasin endaga rahulikku dialoogi, et mis kell peaks sõitma hakkama, et oleks maru mõnus rahulik paras saabuda ja seega mis kell peaks sellisel puhul ju teki alt end välja ajama. Dialoog lõppes kella vaatamisega ja tegelt ka!? karjumisega. Kohe. Ma pidin kohe teki alt välja end ajama.
Ajasin lapse üles, tegin omale magneesiumivett, ajasin oma asju igalt poolt maja pealt kokku, laps söötis kassi. 
See on täiesti imeliselt uskumatult fantastiline oma kõige otsesemas tähenduses, et Elvas saavad liiklusummikud olla. Et inimesed tulevad selles väikeses metsases linnas oma nii paljude autodega hommikul lapsi kooli tooma. Ja soorita siis ohutut vasakpööret, kui kogu tee on sebra ja parkla. Ja kaaslinlaste hool ja õrnus ja soov oma järglasi kurja eest kaitsta on sama geograafilise punkti peal, kus on mitmed autod ja kärsitus ja kiirustamine. Hommikune kooliesine ristmik ja maanteel ukerdavad tasased põkaga vanaonud on peamised põhjused, miks ma arvestan +15 minutit igale sõidule.

Jõudsin oma lapse tema kooli juurde ära panna enne seda sekundit, kui seal algas vastav koolihommikute igavene paradoks ja jõudsin tööle enne kõiki oma asju. Vaatasin tunni materjale läbi ja püüdsin ette ennustada, missuguse kavala küsimusega saavad nad mul seekord juhet kokku jooksutada. Kohvik lahti tehti, läksin sööma. Originaalplaan oli võtta pirukad ja kaduda tagasi tööd tegema, aga õigeid pirukaid ei olnud. Seega praad kalaga. Nad juba nõnda hästi tunnevad mind, et nad isegi ei küsi midagi, lihtsalt serveerivad mulle praade ilma lisandita. Kui sul on hunnik salatit ja suur kopsakas kalatükk ja hunnik aedvilju, miks miks ometi peaksid sa sinna juurde veel mugima kartuleid ja jahukastet.
Andsin tundi ja tund sai antud ja tundus, et läks heasti. Teema on kohati nii raske ja sügavat arusaama nõudev, et ma peaaegu näen oma silmaga, kuidas ajudesse uued kurrud sisse vajutuvad ja kui valus see on. Lisaks natuke jääb mulje, et see eelmisel nädalal tehtud lähenemisnurga muutus omas mingit efekti ja need, keda ma kartsin, et enam ei tule, olid ikkagi tulnud. Ja isegi mõni inimene naeris mõne mu halva nalja peale. Mis on neist kena. 
Hullult kõva muti plaan oli pärast tundi kohe üks video kokku monteerida, aga muidugi ei saa inimene kujutada endale ette, et ta üksinda siin ilmas toimetab. Ei olnud mul seadmeid ega faile ega mälukaarte. Liigutasin need tühised liigutused ära, mida liigutada andis ja pöördusin tagasi oma koopasse. Mõtsin, et panen silmad korraks kinni. Lahti tegin, oli keegi ajateljelt pool tundi ära ampsanud. Kaota veel valvsust, eksole.
Üks äge väljamaa professor, kes on täpselt nii palju ameeriklane, et päriselt veel ei käi närvidele, tegi täienduskoolitust. Ma tegelt olen teda varem ka näinud. Ma oma tööaastate alguses tegin läbi kõik võimalikud minu ülesandeid puudutavad täienduskoolitused, mis vähegi tunniplaani mahtusid. Aga ta on tore ja mul oli paar tunnikest võtta. Seega mõtsin, et viskan ikka pilgu peale. Ja ta mäletas mind. Mis on kummaline. Miks inimesed mäletavad mind, kui me oleme kohtunud viimati paariks tunniks 5 aastat tagasi? Ma saan aru, et mina mäletan, sest mul on tema nimega koolituse tunnistus ja tema koostatud slaidid ja mina vahtisin kõik need tunnid too 5 aastat tagasi talle suu sisse. Aga tema on teinud seda koolitust sada korda tuhandetele inimestele. Mida mälu, ma mõtlen. Samas, ega kurta ei saa. Ma hea meelega jään meelde. Tundub, nagu see võiks olla mingis mõttes suurte inimeste omadus.
Nad tegid pausi 30, et 45 uuesti alata, aga ma tahtsin 45 just ära minna. Läksin siis kohe pausi pealt ära ja tegin hoopis teise söögivahetunni omale. Õhtused kohvikunaised on hoopis teises meeleolus. Selline nii kopp, aga varsti saab koju lust oli sees. Raadiost tuli hea vana laul ja see keerati valjemaks ja jalad tatsu.
Õhtune tund on hõredam. Hõredam rühm tähendab, et iga tühi laud võib olla potentsiaalne hilisem järeleaitamine ja ebaõnnestumise kurb. Aga seda ka, et iga kohaletulnu jaoks jagub aega. Ja üks-ühele aeg on see põhiline asi, millest minu töös mulle rõõm voolab.

CNV000015
puhu

Trenni autoga nagu mingi vana paks. Osutus, et mu pigem uued puuvillased trennipüksid ei paistagi läbi. Kuigi nad paistavad, nagu neil võiks olla taoline komme. Meil istub stuudio nurgas mingi müstiline igasuguste temaatiliste asjade korv ja seal on teinekord rahadega vöösid vedelenud. Rebisin omale ühe ümber, sest maika oli saanud pükstega ühte värvi, aga oleks vaja hästi näha, kas puus kukub või ei kuku ta ühti. Poolteist tundi trenni ja siis paar minutit pausi, et kingad jalga ajada ja veevarusid täiendada ja siis veel trenni. Algajate trenn on mulle parajalt aeglane, mul jääb aega märgata, et mu ülakeha on paiguti nagu mingi thinspo ületöödeldud foto, nagu mu skelett oleks mulle liiga suur. Edasijõudnute trenn on mulle nii kiire, et ma ei jõua isegi vaadata, kuhu ma astun.
Ma vist olen liiga kaua tööl käinud või liiga kodust elu elanud. Mingi tundmata tantsu ajal saalinurgas logelemine ja teise trennikaaslasega pläkutamine tundus nagu hästi tähtis tõsine eluliselt tervislik tegevus, mida peab teha saama. Nagu värskete viljade söömine või mändide all matkamine.


Kaks sõnumit oli mu laps mulle saatnud selleks ajaks, kui ma teele asusin. Mõlema sisu oli "Kummikommid". Läksin lähimasse poodi ja mõtlesin, kas želatiinis on mingeid aineid või müstilist asendamatut mikromaailma, et inimesel saab tulla mitu päeva vältav pealetükkiv kummikommide isu. Teine poeskäigu mõistatus oli: mida ma peaksin ostma, mille leidumine mu köögis tagab mulle järgmise päeva hommikuks tahtmise üleüldse ärgata. Maitsestamata jogurt ja banaanid. Ja apelsinimahl viljalihaga. Ma olen küllalt kindel, et mu nõudlik soov eelistada otse apelsinidest ja mitte kontsentraadist valmistatud apelsinimahla, teeb mu ökoloogilisele jalajäljele karuteene.
Haah. Karu teene. Sest karudel on suured jäljed ja

CNV000034
türkiis



Kodus jõudsin veel patsid lahti võtta, pesemas ära käia ja arvutist nii kaua midagi suvalist veerida enne, kui tudi tuli. Õnneks oli mees enne kodus ja tuba juba soe ja hea. Kiiresti voodisse saamine oli oluline osa plaanist. Vara magama, ilma kohvi ja alkoholi mõjuta ja ei mingit äratust. Viimaks ometi. Saab puhata. Ja nagu saatuse iroonia parima tekstiraamatu näitena eeskujulik on - ma ärkasin peavaluga.

Mhmh. Tee veel neljapäevast päevapostitust. Terve reede kirjutasin seda.

Tuesday, March 07, 2017

anonüümne ükssarvik

CNV000001
võtke istet. ma kuulan teid


Ma olen mõni kord lugenud inimeste kirjeldusi sellest, kuidas neid baaris veidralt võrgutada püütakse või kõrtsis kentsakal kombel külge lüüakse ja põnev ju. Ja ikka imestanud, et mulle sugugi ei. Ju ma olen nõnda hirmus. Või nagu mu ema mulle alati kinnitas - poisid kardavad julgeid sõnaosavaid tüdrukuid. Kuigi kuidas peaks keegi eemalt vaadates teadma midagi teise inimese julgusest ja sõnaosavusest. Kuigi eks millegagi peab ta ju oma välise haleduse kompenseerima, võiks eemalt vaadates mõelda.
Aga nüüd just hiljuti, nõnda tore, oli jälle vaheldust pakkuv seik. Tuli noor ja tugev mees ja käis peale, et võiks mulle jooki välja teha. Tegi ka. Rahakotis suured tähed kõik reas ja jutt selline rahutu sügelev, aga muidu nagu päris inimene päris sisuga silmade taga. Ja siis järsku, nagu robot, reastab ta sõnad I. have. big. cock.
Khm.
Ma saan aru, et flirtimise kunst ongi peen habras impro, milles naer on oluline komponent ja iga uue seninägematu partneriga head etteastet ei kooskirjutagi. Aga ikkagi. Mis see oli. Ma naersin oluliselt kauem, kui viisakas oleks ja kadusin oma tasuta brändiga kiiremini, kui muidu heaks kombeks peetakse. 


Muidugi see on see koht, kus hakata kaaluma, et äkki ma lasin just oma saatuse mööda. Alles hiljuti lugesin kanade pidamise kohta. Mõtlesin, et mul suur aed ja nii saab kanamune omast käest, sest poemunad maitsevad viimasel ajal jumala imelikult. Ja kusagil öeldi, et kanu pidades on oluline hea kukk neid karjatama saada. Siis tšikid munevad hästi ja on ise poole tšillimad ka. Nood vabrikukuked olevat äpud, peab ikka korralik talukukk olema, kes kanakarjaga toime tuleb. Aga korralikud talukuked on ju tutvuse kaudu ainult. Ja mõtle. Võib-olla see oli hoopis mu soovetäitev konkreetseid tulevikudilemmasid lahendav mees ja mina, räpane loomake, mõtlesin juba ei-tea-mida.

P3040006
kui sünge


Kõige parem aeg hakata ühegi asja koha pealt sõna võtma, on siis, kui sa oled lugenud läbi vähem kui kolmandiku mingist veits teemasse puutuvast raamatust ja näinud poolt kuni kolme TED ettekannet. Siis on teadmised täpselt selle uue asjaga värskelt tutvumise erutava kiire tõusu peal ja enesekindlus kipub pead vastu lagesid ja taevatähti ära lööma.
Kui sul on miski äri, siis sel äril on veebileht. Kui su äri tõttu on sul miski sissetulek, siis osa sellest tuleb nõnda, et inimesed tillitavad öösel muuhulgas netis ja toksivad, keeled ripakil ja näpud urvis, mingeid värke niisama arvutisse sisse. Toksivad sisse, komistavad sinu lehele, teevad o! ja hakkavad äkitsi hullult tahtma sulle raha anda. Nii käib. Miks inimesed värke tavaliselt just Google'isse sisse toksivad, mitte kusagile mujale - noh, sest see annab reeglina väga häid täpseid õigeid vajalikke tulemusi. Tead miks? Sest ta on tark. Ta saab maailmast ja internetist ja asjadest suurel keerukal läbimõeldud mitmetahulisel moel aru. Ja ta kasutab seda arusaamist ka targasti. Teised püüavad ka nõnda targaks saada ja eks mõni varsti ole ka.
Kui sul on miski äri ja keegi ei tule sugugi su veebilehele, siis see on arvatavasti osaliselt selle pärast, et otsingumootor ei leia seda üles. Müüd küll seda hullu ägedat asja, aga oma lehel kunagi ei ütle otseselt täpselt selgelt 'see hullu äge asi'. Ütled midagi muud või ringiga või räägid aia august hoopis. Või arvad, et pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna. Ise mõtled sinna juurde, et oled väga vaimukas. (höh. höh.) Aga ega masina töö pole sinu mõistukõnet tõlgendada. Võinoh. Mõne masina töö on ka. Aga mitte tingimata ja mitte alati otsingumasina töö.
Üks äge viis, kuidas masin saab aru, et sinu toode on hullult khuul ja võimaldab just seda asja, mille inimene just sisse toksis, on see, et masin proovib vaadata kogu kättesaadavale netile peale ja uurida, kuidas su veebilehte suhtuvad teised veebilehed. Et kas keegi kusagil ütleb: õu, siin on link, vajuta sellele ja siis hakkabki maru ea ja ägedad asjad. See on umbes nagu ühised sõbrad on hea kindlustandev rahustav eelinfo, kui kellegagi esimesele kohtingule lähed. Või kõik räägivad, kuidas nad käisid seal kohvikus või tollel peol, ju siis oli ka äge. Hakkad ka uskuma. Ja ega tavaliselt nii ongi.
Vahel on jällegi nõnda, et keegi ei taha kusagil üldse kirjutada ega linkida, et su veebileht rokib ja seega keegi ei satu su veebilehele ega osta ühtegi sinu seda ägedat asja. Aga sina jällegi tahad raha saada. Siis sa võid teha trikke, et otsingumootor muudkui üha saadaks inimesi sinu manu. Võid kavaldada teisi veebilehti sinust rohkem rääkima, võid teha oma teksti rohkem selgemaks, võid lisada piltidele kirjeldusi. Kindlasti veel terve pesakond asju. Ja varsti hakkavadki kliendid sisse voorima, sest otsingumootorile paistab, nagu sa oleksid maru oluline. Seda otsingutes enese leitavamaks tegemise tegevust nimetatakse SEOks. Mis on tore sõna.
 
Niiet igatahes ma arvan, et see tüüp, kes kõik inimesed tasuta puhaste domeenidega üle valab ja siis üht süütut rootsikeelset lingikest abistab blogi jalusesse kenasti ka sisse seada, on tolle SEOmise tegevuse peal. Et too veebileht oleks see asi, mille inimesed (nagu saatuse tahtel) leiavad, kui nad otsivad rootsi keeles mingit vanni või miskit. Miks see leht kõigi nende rohkete linkide juures ikkagi esimeste tulemuste hulgas ei ole, ma ei tea. Kas Google teab, et nood eestikeelsed blogid tegelt ei räägi rootslastele vannidest? Aga kuidas? Kas neid linke on tõesti nii palju rohkem vaja, et edetabelis tõusta? Ja kui väheolulised need vannid ise ometi olema peavad.

P2250182
nöbikärsaga elajas

Näet kui tore, et ma luuleväljakutset teen. Süütunne, et peaks kirjutama, painab, aga luuletus ei tule. Siis jaurangi siin.

Luuletused on nagu puuksud ja armastus. Öeldakse, et neid ei tohi punnitada. Võinoh. Luuletusi tegelt tohib. Need tohivad sitad ka olla. Samas - kas kõigel ei ole õigust olla teinekord veits pask? Mis kuradi kvaliteedipolitseimine see olgu, maivõi.
Inspireerivad laused, eriti, kui nende peal veits pikemalt peatuda, on põhivärk, mis mind suvalisel hetkel võib kettasse ajada. Eriti, kui neid liigse vaimustuse ja veendumuse ja tõsidusega lausutakse. Teine on nõrgad võrdlused ja meelevaldsed metafoorid. Kusagil näiteks keegi kirjutas, et nagu maja ehitatakse üles vundamendist, kujuneb inimese isiksus välja lapsepõlves. Khm. Nii nagu küpsed maasikad on punased, on kõhualuse kratsimine hädavajalik stressi leevendamiseks. Täpselt sama moodi nagu taevas on maa kohal, on normaalne, et blogimise eest saab tasuta asju. Iga lapski teab, et tuli on tuline, seega pole põhjust imestada, et villased sokid on alati diivani all.


CNV000032
filmi peale pildistamise maagia

 Ma lugesin raamatut Gone Girl, sest ma olin filmi näinud, sest keegi oli midagi öelnud, aga see oli ammu. Raamat oli hea. Kaasaelatav ja vaimukas nii esituslaadilt, karakterite keerukuselt kui sündmuste ja asjaolude kujunemise poolest. 
 Lugesin raamatut 'Kui jumal oli jänes' eesti keeles, sest lihtsalt juhtus nõnda. Üleni nutisin ka, mitu kurba kohta oli. Ma peaks ükspäev sealt ühest asjast kirjutama ka, mis minuga kõneles. Vaatab, kas on meeles.
 Vaatasin ära filmi Shining (mitte tervenisti kõiki kohti, sest see on ikka suht õudne) ja mõtlesin, et Carrie mulle meeldis. Et raamatuna Carrie mulle väga meeldis. Seega pidin ju ometi Shiningu ka raamatuna ette võtma. On käsil.
 Olin just päeval lugenud artiklit, mis muuhulgas ütles, et meestel on oma iha pärast häbi ja inimestel selle ees hirm/vastikus, sest kultuur on selline. Pärast õhtul vaatasin Taani filmi the Hunt ja läks ka teemasse. Film oli hea.
 Käisin üldsegi minaeiteamis muul üritusel ja pärast oli juttu ühtede hoopis kolmandate naistega ja need ütsid, et Fluxx. Laenutasin seletamata keerulist kaudu ühe ja proovisin. Ongi tore. Lapsele ka meeldib. See AdventureTime teemaline, mille eest ma topelthinda maksin, peaks varsti väljamaalt siia lendama. Siis hakkab eriti hea. Ja saab laenutatu tagasi anda.


Pidin tänase luuletuse jaoks mingi vaimse häire kohta teaduskirjandust lugema. Lugesin Oliver Sacksi natuke ja nüüd ma ei saa üldsegi kirjutada, sest milleks üldse kellelgi iialgi midagi kirjutada, kui nii ilusasti on juba kirjutet.

Sunday, March 05, 2017

ah, teaksid vaid, kui palju liblikaid

P2230142
roheline

Kui ma inimeste keskel, kes mind väga hästi ei tunne, muu hulgas välja lobisen, et mul on õde, saan ma sageli niisuguse huvitatud oo! osaliseks. Nagu ma oleksin just nende silmis mõned pügalad teeninud. Nagu see oleks kusagilt otsast minu teene. Nagu need inimesed vaataksid nüüd mind ja püüaksid edaspidi kujutleda maailma, kus minutaolisi on veel. Igaks juhuks teatan sellistel puhkudel kohe kiiresti, et ei-ei, me oleme hästi erinevad. Selle peale teevad inimesed, kes meid väga hästi ei tunne, tavaliselt sellise vaikse taanduva aa... Aga teinekord läheb nii, et nad teevad mu me-oleme-hästi-erinevad kinnituse peale veel suurema OO ja siis taandun mina, külg ees, nurga poole ja teen aa...

Kui ma mõtlesin, mis mu esimene mälestus seoses minu õega on, tuli mulle meelde üks minu enda lapsemeelne äratundmine. Enamvähem samaealise õega on võrdlemine, segaminiajamine ja võistlemine minuarust üks nendest asjadest, mis on olemasolevate asjade hulgas ja lihtsalt on. Ja seega ma ikka võrdlesin ja vaatasin, kuidas maailm meile erinevalt reageerib ja mis siis sellest. Ja ma mäletan, et ühel päeval ma tundsin ära, et need inimesed, kellele minu õde meeldib rohkem kui mina, on ühtlasi need inimesed, kes hindavad (inimestes, lastes, tüdrukutes) eelkõige siirust ja heasüdamlikkust. Inimesed on erinevad, nende eelistused ja ootused samuti. On selge, et mina selles kategoorias võistlema ei hakkagi. Niiet ma sain juba külalt varajases lapsepõlves mõistma, et mina ei ole see, kes on siiras ja hea.



P2140051
laterna valgus

Oma piiratusega vehkimist jätka, kolm-neli.
Tegin huvi pärast katsetamise mõttes proovimise pullist internetis akadeemilist testi. Alustasin selle muretu kasvumeelse mõttelaadiga, et vaatame, mis seis praegu on. Täiesti treenimata seis, eksole. Keskkoolist on ajad möödas ja ühtegi testitavat asja otseselt pole harjutanud viimasel ajal ja. Lihtsalt huvi pärast, mis vormis on mu lodevus. Ja et kui hull see saab ikka olla, aru on ju kogu aeg mingis kasutuses ikka. Töö ja elu on sellised ja.
Lõpetasin testi nii, et mul olid mitu alatesti veel täiesti lahendamata, ma olin kolm tundi kogu hingest pead murdnud ja arvatavasti oli hulk asju valesti. Nii saamatu ja jõuetu tunne. Appi kui loll ma olen täiesti ussssskumatu.
Siis lakkas testisüsteem ootuspäraselt töötamast ja ma isegi ei tea oma poole peale lahendatud testi tulemust. 3 tundi vaeva puhtalt maha visatud ja loll tunne kauba peale.
Siis selgus, et ma poleks tohtinud kalkulaatorit kasutada.

Mis värk on vaimse võimekuse testides peast arvutamisega? Kas meil on tõesti seda laadi maailm, kus üldiselt peetakse inimest, kes peast arvutada ei oska, lolliks ja oma ametisse mitte sobivaks. Kas arvudega hästi kiiresti pigem täpsete operatsioonide tegemine on nii tugevas korrelatsioonis probleemilahendusoskuse ja õppimisvõimega? Ja miks nimetatakse seda osa nendest testidest matemaatika osaks.
Ma ei ole üldse nõus sellega. Sest ma pole kunagi osanud peast arvutada (õpetajaks õppides kusjuures sunnitakse, aga ma suutsin mööda vingerdada) ja ma ei taha end üldvõimekuse skaalal allakeskmiseks pidada. Niiet ma pean hullult rabelema ja kõigile selgitama, et see oskus tegelt polegi oluline. Ei pea oskama peast arvutada. Kui sa selle sassis toa ust kunagi ei paota, on poole lihtsam uskuda, et terve maja on ideaalses korras.


P2140041
nüüd jätkub valgust kõigi jaoks


Ma olen unustanud siin sellest juttu teha, et ma teen jälle luulekuud. Märtsi jooksul iga päev üks uus enneolematu luuletus kohe samal päeval avaldamiseks. Võtsin seekord 31. luuletõuget ette valmis ka, siis on natuke lihtsam - ei pea vähemalt mõtlema, millest kirjutada. Ja siis on natuke raskem - peab püsima teema piires kasvõi pisutki. Seega ma tänast ei ole veel kirjutanud, sest teema sees ei ole midagi tulla tahtnud.
Aga igastahes. Sesmõttes et. Nagu kui sa viitsid. Mõni päev veits aega on. Võid noid väikeseid ahjusooje värskeid tooreid luuletusi vaatama minna. 
Pealegi, uus reegel on, et sa pead olema mõni kord luulet lugenud, et midagi millegi luuleks nimetada.


Mõni päev ma tunnen puudust kohvi välja tegemise nupust teiste inimeste blogidel. Aeg-ajalt on mõni selline, keda ma tegelt päriselt ei tunnegi, kirjutanud midagi, mille peale mu sisemus ettevaatlikult kahinal kurvastusest kokku tõmbub ja tahaks teha midagi. Kui ma teaks, et talle meeldib, kui talle pai tehakse, siis ma teeks. Või puhuks peale ta valutavale kohale. Või ütleks mingi toetava sõna, kui ma mõnd niisugust oskaksin. Tahaks teha seda mingit liigutust, mis tehakse, et öelda, et ma olen olemas ja tunnen, et ma tunnen tema kurba temaga koos, kui see talle midagi loeb. Mitu korda olen läinud Feedly'st mõne liigutava postituse juurde, pannud kursori otsustavalt kommentaari aknasse ja siis jäänud, suu ammuli, oma sõrmi vaatama. Mida ma ütlen? Mida mul öelda on? Mis see õige asi siin nüüd on? Kuidas tehakse, kui tahaks midagi teha?
Ja isegi mitte ainult kurbusega ju. Üldse igasuguste asjadega, mis kõnetavad või mõjuvad või kaasa elama panevad. Kus midagi pole öelda, aga tahaks öelda, et ma tahtsin midagi öelda. Ja kui tore oleks sellisel puhul inimesele kohv läkitada. See ei pruugi just seda parajasti südamel olevat asja heaks teha, aga see on iseenesest hea. Nagu ma oma loomulikus kui-me-päriselt-tunneksime lohutamises teeksin. Kaine peaga inimeste katsumist kartev ja oma enese olematu siirusega pahuksis, nagu ma olen. Aga ma võin kohal olla, lõpuni tasa püsides sind ära kuulata ja siis sulle lihtsalt kohvi teha, kui sa tahad.

Samas jällegi. Kui ängistav on see, kui toetust saab avaldada ainult rahas ja raha parasjagu üldsegi pole. Mõni kord on mingid kooskingituste algatused või kambaga ühise ettevõtmise rahastamised või hooandja projektid mind iseendaga nii vihaseks teinud. Ma soovin head, aga mul ei ole selle väljanäitamiseks põrmugi vahendeid ja mida see siis mu soovide kohta näitab, kui kõigest suuga suure linna tegemine on nõnda hale.

P2250184
paistab

Hmm. Peaks omale ühe kohvi veel tegema.
Peaks selle ära avaldama, sest see mõte, mis tuli korraks, läks ikkagi minema tagasi.


Mis sa tavaliselt teed, kui keegi kirjutab nii, et tahaks kohe selle peale midagi teha?
Kas sa oskad peast arvutada?
Mille poolest sa pole üldse nagu su õde/vend? 

Friday, February 24, 2017

lase imel sundida

P2210135
punased tellised ja punane päike


Kui keegi uhkeldab palju asjadega, mille saavutamisega ei ole tal enesel olnud suurt pistmist, siis see on imestus. Inimesed ikka imestavad. Enese üle. Oma elu üle. Maailma üle üldse. Eriti, kui need osutuvad millegipärast eriti imeliselt hästi olema. Imestus. Tõeline siiras puhas loll lapsik imestus. Oo nii hästi uskumatu kas tõesti jaa! Ja seda pole kusagile panna. Selle pealetükkiva ime tunnistamise tohutusega pole midagi peale hakata. Peale uhkeldamise. Räägi kellelegi. Jutusta mõnele. Tee igal peol ja võimalikult paljudel uutel kohtumistel ja vähemalt igas teises pöördumises sellest juttu. Kui targad on su lapsed ja kui uhketest vanematest sa pärined ja kuidas sa ei saa paksuks minna, ükskõik kui palju sa sööd. Ela oma imestust enesest välja. Sest see pakitseb ja rõhub, ma tean. See väljateenimata õnnistus ja ammendamatu tänu tahavad kuhugi saada. Ja sa ei taha ju tänamatu olla.

Kui keegi kipub väga pealetükkivalt väga spetsiifilist täpset nõu andma, siis see on nostalgia. Ta jutustab endast. Ta elab uuesti läbi üht olnud aega. Niisuguse magusa igatseva igaveseks kadunud asjadele vaatamise valuga. See lugu, mis kõlab sulle nagu nõuanne ja targutus, on tema enda personaalne mäletsemisrituaal. Ta saab aru küll, tervenisti näeb küll, talle on jõudnud kohale küll, et nüüd ja praegu on ta siin. Ja enam üldse mitte (võib-olla mitte kunagi enam) seal. Aga kisub. Tõmbab ühe vana läbielamise poole. Aga kisub küll ühe olnud olemise poole. Midagi, mis on jäänud lõpuni lahti seletamata ja ei saanud tolles hetkes täpselt piisavalt lõpuni ära kogetud. Ta jutustab sellest. See ehk paistab, et ta jutustab sulle. Aga seda on talle endale vaja. See ebaviisakas üleolev rumalavõitu möla on tegelikult ta oma arutu magus äraspidine igatsus. Lase, ma annan sulle nõu. Sa kindlasti mõtled nii, mina tean, mida teha. Arvatavasti sa tunned seda, mina tean, mis järgmisena tuleb. Sel ei ole sinuga mingit pistmist. Ja ta ei tea seda. Tal on omad rahutused rahuldada vaja.

P2180124
sigaretiga voodisse


Mulle on vahel tundunud naljakaski mu fantaasiate kalduvus fantastilistesse liialdustesse. Ma mõtlen, et kui üks mingi asi oleks teisiti, siis oleksid kõik nii rohked tohutult paljud asjad üleni palju paremad. Et ühest pea tühisest kättesaamatust muudatusest sõltub hulganisti eelistatud asjaolusid. 
Näiteks ma tihti mõtlen, et kui raha oleks rohkem, oleks kõik paremini. Ja kui mõnikord ongi konto üle ääre täis, on hästi tobedalt naljakas. Aga rahaga ei saa ju aega. Ei saa tervist. Ei saa armastust. Vähemalt mitte seda mitte nii, mitte nendelt. Rahaga ei saa töötahet ja motivatsiooni ja väärt inimeste siirast tunnustust. Ja kui loll ma olin, unistades rahast, lootes, et see kõik korda teeb.

Analoogselt näen ma aeg-ajalt inimesi jutustamas oma unistus-tulevikust, kus nad on saledad. Või kujutlemas oma kujuteldavaid olevikke, kui neid poleks lapsena hüljatud. Või arvamas, et kõigi nende probleemide taga on üks täpselt üks see konkreetne nende omadus, mis ainult neil on ja mitte kellelgi teisel pole ja seega pole teistel ka iialgi seda probleemi.
Ma olen normaalkaalu alumise piiri lähedal ja ma ei tohi kõhutantsu tunnis koma kehast rääkides 'pekk' öelda (teised tohivad). Kui ma istun, mu kõht on üle püksiääre. Flop. Mul on riideid, mis ma olen ostnud endale, kuigi need ei mahu mulle, ja hoidnud neid oma magamistoas puu peal nähtava koha peal, et äkki, kui ma tubli olen, ma kunagi hakkan neisse mahtuma. Ma käin korrapäraselt riidepoodide (okei, kaltsukate) proovikabiinides nii, et kõik asajd, mis ma proovimiseks võtsin, on mulle liiga väikesed. Lisaks on mul pükse, mille nööp ei hakka-gi kunagi kinni mahtuma ja kleite, mida ma saan kanda korra kuus, sest nende pitsitavus on liiga väsitav, et neid sagedamini selga panna. Ja selle juures on mul hästi veider-naljakas kuulda inimestest, kes arvavad, et kaalukaotusega kaovad ka sedalaadi probleemid.


P2140053
kuhu päike takerdub


Ma mõistan küll, et ma ei saa arvatavasti iial tundma niisugust veendunud hüljatust või inimestest eraldi olemise äratundmist, mida tunneb keegi, kes on kasvanud lastekodus ja tõugatud ära mitmest kasuperest. Või kogeda taolist usaldamatust inimeste vastu, mida kogeb keegi, keda on kunagi suurelt ja vägagi tahtlikult reedetud. Aga ma tunnen neid siiski. Tunnen end hüljatuna ja tunnen teinekord, et ma ei saa inimestega kontakti või taban end veidratelt kaitserajatiste rajamistelt olukordades, kus mul tegelt võiks ju olla võimalik end vabaks anda. Mina teen ka neid asju, mida katkised inimesed teevad. Aga mul ei ole seda luksust. Ma ei saa millelegi olnule osutada, mingit suurt asja oma lapsepõlves süüdistada. Mul ei ole head loogilist kodukootud hobi-psühhoanalüütiku seletust oma siseilma veidrustele. Ma pean lihtsalt kogu süü oma ebapiisavusest  iseenda peale võtma. Ma ei saa teatada, et näe, maailm tegi mu katki ja siin ma olen, tuntagu mulle nüüd kaasa, kolm-neli! Maailm ei ole mulle midagi hullu teinud. See olen ma ise ja mu enda valikud ja otsused. Ja mu olemas olemise igikestev müstika. Ja selles, kusjuures, pole mitte midagi enneolematut.


Mõtted tulevad peale ja siis mõtted saavad sõnadeks. Sõnade vahele ilmuvad kavalad väljendid ja teravmeelsed kõrvalpõikelised naljad. Asi tahab kuju saada. Inspiratsioon oma kõige sädelevamal etteastel. Ma olen juba arvuti kinni pannud. Ma tahtsin juba magada. Aga need sõnad tulevad peale nagu tulv. Rõhuvad ja nõuavad. Ma tean, et nad ei lase mul magada. Ma saan endale valetada, et kirjutame üles märksõnad ja küll ma hommikul mäletan. Aga ma ei tee seda. Ma võtan oma arvuti ja mõtted käivad. Ma lähen trepist üles ja mõtted käivad. Ja see tobe paanika haarab. Et need mõtted lähevad kaduma, mul on praegu sõnad, need lähevad ära. See kõik on liiga habras ja ma pean ruttu ruttu veel kiiremini kirjutada saama, sest muidu ma jään ilma. Teen viimasel trepiastmel teadlikke sügavaid hingetõmbeid. Kui sa tahad minna, mine. Ma hakkan kohe kirjutama, aga kui sul on kiire, sa oled vaba. Ma võtan praegu sinu jaoks aega, sina vaata ise, mis sa teed. Mina teen oma osa. Sina teed oma. See ei puutu minusse, kui sa otsustad praegu lähiminutitel uuesti plehku panna. Minul on aega. Sinul on kiire. Vaata ise, kuidas sa siin toimetad, kui sa teoks tahad saada.


P2180107
maastik


Veits ilublogimist ka. 
Juuksed on pikad. Poolde selga juba. Nii pikad juuksed olid mul viimati põhikooli lõpus. Mul on alati olnud selline asi nagu patsipeavalud. Kuna mul on õde ka ja õel on ka pikad juuksed ja meil oli sellest lapsena juttu, arvasin ma kaua, et kõikidel juustega inimestel on patsipeavalud. Pärast muidugi selgus, et ei ole.
Patsipeavalusid on mitmeid. Kõige levinum on vist see veider 'juuksed valutavad' tunne, kui päev otsa on tugevalt kinnitatud pats peas ja õhtul lahti harutad. Siis on peanahal tunda see imelik valus ebamugav kibe tunne ja juuksed on äkki ükskõik mis suunas asetatuna liiga rasked. Peale selle on olemas too pingepeavalu, mille ma saan lahtiste juustega ringi tormamisest. Sest üksikud juuksekarvad saavad asjade (õlakoti rihm, turvavöö, seljakott, nööbid, seljatugede kruvid) taha kinni jääda ja see üksiku sikutamine on niisugune terav torge ja kui mitu tundi järjest aeg-ajalt teravalt torkida, hakkab väsitama küll. Noh ja siis on lihtsalt suvaline peavalu, mis tuleb lihtsalt sellest, kui teha kõrge hobusesaba ja püüda sellega reipalt mitu tundi ringi kapata.
Mis aitab.
Esiteks kõige parem asi on juuksepulgad. Mul on neid paras ports tänu Galderile, luust pulgad on head kerged ka. Vahel ma näen laatadel raskeid tiluliludega juuksepulki ja ma mõtlen, kas need inimesed on üldse kunagi juukseid näinud. 
Teine hea asi on pealagi ja gravitatsiooni suund. Juuksed kokku koguda ja pealaele kinnitada ja nad ei ole peanahale liiga rasked, sest osa kaalu saab pea ise. Juuste kuklasse kinnitamiseks peaks nad kusagilt lahku kammima ja siis ma näen välja nagu munapea. Kuklasse üle pea kammitud juukseid pikemakas ajaks kinnitada ei saa, sest siis nad hakkavad üle pea kiskuma. Pealegi kuklas ei ole midagi, mis krunni toetaks peale juuste endi. Mul seda krunnitoetamise küüru veel ei ole. Pealaele tehtud krunniga on ainult see häda, et siis hakkad kiiresti kentsakas välja nägema (Väike My on veel leebe võrdlus) ja mütsid ei mahu pähe.
Erilise tublidusena saan ma uhkeldada, et ma oskan nüüd seda sasipusa suvalist hooletut pats-krunni teha patsikummiga. Selleks on kõige paremad need vedrupatsikummid. Ja, noh, pehmed kahused eripikkused juuksed ka aitavad kaasa.

P2180081
pehme kaisutamm




Rookisin oma arvuti seest tühjaks, hakkas teine väga rumalalt end ülal pidama. Nüüd on hea kiire küll, aga ma olen ilma oma offlain muusikast ja pean kas uuesti koguma hakkama või otse internet. Õnneks on olemas murcablogi playlist, kus on hoolimata selle kollektsiooni aegadeläbivusest peaaegu kõik veel küllaltki kuulatav.

Wednesday, February 22, 2017

sweetie, darling

Föönitasin ükspäev lapse juukseid. Neid on tal palju ja need kuivavad ise maru aeglaselt. Ühe käega liigutasin fööni edasi-tagasi, teisega sasisin juukseid. Föön edasi-tagasi, sasib sasib, föön edasi-tagasi, sasib. Kogemata läks fööni ots korraks koksti vastu pead. "Oih, anna andeks, las ma puhun peale," lausun ma ja föönitan omaette naeru pugistades edasi.

P2110003
ega muud midagi



Asjade enesel diagnoosimine tundub tore harrastus. Autism on küllaldaselt populaarne näiteks. Minul ei saa autismi kusagilt otsast kätte. Mul on emotsionaalne väljenduslaad ja meloodiline kõne ja mulle pakuvad inimesed huvi. Ja ma olen võimeline vaatlema, mis on sotsiaalsed normid, neist hoolima ja nende järgi toimima. Sagedamini isegi enesele teadvustamata. Mida nende haigutavate aukudega mu empaatiavõimes peale hakata - ma isegi ei tea. Sotsiopaat on vist üks mugav kodune põlve otsas nikerdatud diagnoos, mida ilma empaatiata inimestele antakse?
Esimene auk empaatias on enese teiste olukorda panemise oskus. See on minu jaoks meeletu töö ja vaev. Ma ei saa lihtsalt suvalisel hetkel kogu aeg taustal hoida teadmist oletust kujutlust, mis koha peal teine inimene on. Ma saan seda teadlikult ette võtta ja seda rehkendust teha. Aga see ei tule sageli isegi meelde. Ei tundu loomulik meetod inimestega suhete parandamisel või neilt soovitud vastuse kättesaamisel. Kui ikka päris kimbatus on ja üldse enam asjad ei suju, siis hakkan mõni kord mõtlema, et äkki üks viis tema sõnu ja käitumist seletada, on püüda end tema olukorda panna. Siis tavaliselt on üüratud maailmaavastuslikud heurekad üle kogu platsi. Ja kohe, kui ma selle mõtteharjutuse käest panen, saan selle vaate tervenisti jälle ära unustada ja mitte arvesse võtta (ja jälle uuesti kimbatus olla).

Kui me lapsed kõik olime ja keegi kusagil tänitas mingi putukapiinamise või põõsaste retsimise juurde, et 'kuidas sulle meeldiks, kui keegi sulle,' läks see jutt mul minul küll ühest kõrvast sisse teisest välja. Mina ei ole ju putukas.


P2180077
küllalt



Teine (hoopis teisesuunaline?) auk inimeste mõistmisel tuleb välja nendes korrapärastes ehmatustes, et inimesed ei olegi nagu mina. Nii palju lihtsam on arvestada, et kui mina tahan midagi, sis kõik tahavad ju. Kui midagi on hea (mu arust), siis kõik arvavad ju. 
 Näiteks. Kui mu ema ootas mu kõige väiksemat venda ja mulle rääkis, et ta soovib poega, olin ma mõnevõrra kimbatuses. Oota. Miks peaks keegi poega tahtma? Aga tütred on ju need, kes on toredad. Okei, kui palju maailmamõistmist sa ikka ühelt alamõõduliselt 7-aastaselt ootad. Kuid siiski.
 Näiteks ma küllalt kaua arvasin, et kui inimesed ütlevad, et neile peod ei meeldi, siis nad tegelt mõtlevad selle all midagi muud. Et neile näiteks see pidu ei meeldi või et neil on kõrgemad standardid üldse pidudele (mhmh, see siin on tõetsi veits leim, eksole) või et nad tahavad lihtsalt tähelepanu või nad teavad, et mingi äge inimene, keda nad tahtsid, seal peol ei ole ja selle pärast ei olegi seekord mõtet minna. Sest kuidas saab peod mitte meeldida? Peod ongi ju need asjad, mis meeldivad. Selleks nad ongi. Et oleks hea, mitmel inimesel hea, korraga hea, ühes kohas hea. See ei ole isegi lause: peod ei meeldi. Nii ei öelda.
 Näiteks ma avastasin mõni aasta tagasi, et kõigile inimestele ei maitsegi söök. Vähemalt mitte nii nagu mulle. Et söömine käib neile nagu mingi tüütu tankimine, peaasi et hamba all ei karju. Ja siis need inimesed ei õpi meisterlikult toitu valmistama ja neid ei saa ära meelitada ainult heast söögist rääkides ja nad ei heitu kehvast hallist plödist sööklatoidust ja neil ei kulu söögi peale palju raha ja neid ei häiri üksluine dieet ja üldseüldse. Arvatavasti ei ole neil kunagi juhtunud, et nad vajutavad hambad kohevasse pehmesse krõbedasse mahlasesse brita kooki ja toovad suletud silmil kuuldavale pisut liiga erootilise naudinguoige. Võinoh, õige küll. Ma tõesti väga tihti ei olnud näinud inimesi sööki üleni terve ihuga nautimas. Aganoh, palju mul siis aega on olnud teisi inimesi ja nende naudinguid tähele panna, kui mul omal on nii palju samal ajal iseendaga tegemist.
 Noh ja siis värskeim - osale inimestest ei maitse alkohol. Seal on muidugi sordid. On neid, kellele ei maitse õlu ja siis nad arvavad, et neile alkohol ei maitse. Nendest osa joovad vägisi ja osa ei joogi üldsegi. Ja siis on need, kellele üldse see alkoholi maitse ühegi asja juures ei meeldi. Ja seda teoreetilist teadmist on ka hea kõrva taga hoida. Saab oluliselt paremini inimeste käitumist ennustada. 

Näiteks tuleb välja, et kõik inimesed ei peagi kirjutama ja/või rääkima, et teada, mida nad mõtlevad. Ja nad saavad sügavad tähendusrikkad arutelud ja mõtisklused läbi viia tervenisti üksinda oma enda peas kordagi järge kaotamata ja jõuda tulemuste ja järelduste ja äratundmisteni sõnagi lausumata vahepeal. Ulme. Täiesti müstiline seletamatu ulme. 


P2180085
olustvere mõisa park tuletab meelde üht graafide ülesannet


Kuidas saada omale kontoris kurja feministi mainet. Näidisdialoog.
- (süütu small-talk) Meil teises köögis on kõik ühesugused kruusid. Ainult värv on erinev. Oranžid kruusid naistele ja rohelised meestele.
- (süütut üllatust teesklev trollimine) Kas teises köögis on kruusid siis genitaalide jaoks mõeldud?
- Ei. Mis mõttes. Kohvi jaoks ikka.
- Kas te joote genitaalidega seal kohvi?
- Mis? Ei joo. Suuga joome ju.
- Oota. Ma ei saa aru. Aga miks teil siis naiste ja meeste kruusid on?




Kuulasin juuste värvimise kõrvale ööülikooli. See on just paraja pikkusega, mul umbes natuke üle tunni läheb tavaliselt värvi pealekandmiseks. Kirjandusteadlane ja Tammsaare uurija räägib. Ja siis täiesti ilma hoiatuseta jutu sees niisama muu seas ilma mingi lisaselgituseta lausub kusagil: Indrek ja Kaarin. Kaarin. Pika a-ga. Kogu mu elu on vale. Kaarin on ju hoopis teine naine kui Karin. Nime kõla annab inimesele näo ja moe. Ma pean terve raamatu üle lugema.
Vot kus lops. No ütle nüüd. Sellist jama veel hilises eas mulle tarvis.


Peaks ka ütlema, et kõik mingit sorti inimesed on idioodid, siis kõik need inimesed arvavad sellest ja lingivad mulle ja hõissa. Samas, mis hõissa. Mis see linkimine mulle ikka annab. Ma ükspäev külastasin ilma adblockita toda lehte ja tule taevas appi ja leib lauale.

P2180131
sammal tudib 




Kas sa paned end kergesti mõttes teise inimese olukorda?
Millal sa viimati kohtasid kedagi, kes ei taju seda maailma üldsegi niimoodi nagu sina?

Sunday, February 19, 2017

super huvitav

P1270005
koos


Ühelt poolt võiks ennast üles anda tollele blogide auhindamisele, mis nad  teevad. Sest äkki saab mingid hääled ja hääled on peaaegu sama hea kui laigid. Mitte päris nii hea kui kohvid, aga sinnakanti. See on tagasiside. Seda ikka teinekord võtaks.
Aga teiselt poolt on sel ettevõtmisel minu jaoks jätkuvalt Tallina tibiblogide maik juures (ja seega võõristus-võdinad). Ja mu võiduvõimalus on nullilähedane. Eriti arvestades mu kategooriat. Ma vahel kuulen, mis lugejate numbreid teised niisama-mina-siin-blogid argiselt esitlevad ja need on minu kõige populaarsemategagi võrreldes kosmilised. Minuarust ei tohiks siin riigis nii palju inimesigi olla. Rääkimata inimestest, kellesse kuidagipidi peaks puutuma, mida üks keskpärane noor naine valmis tegi oma suvalise neljapäeva või vannitoa või emakaga. Niiet kust need numbrid neil tulevad, ma tõesti ei tea.
Samas mis vahet seal on, et ma ei kuulu ja et ma ei plaani võita. Ma teen hulka asju niisama muu seas ilma suurema kire või tungita lihtsalt, et pulli pärast vaadata, mis saab. Raske mul siis end järjekordsesse kinnisesse siseringi toppima on hakata.


Üks ärevushäiretega klientidega tegelev terapeut rääkis, et hea viis emotsionaalselt hulluvat inimest maha rahustada ja takistada teda enda hüperventileerimisest ja üha hullemaks mõtlemisest, on köita tema tähelepanu käesolevaga. Haarata laua pealt harilik ese ja nõuda kliendilt niisuguse sihiliku pakilisusega: Kas sa tead mis see on? Mis selle asja nimi on? Kas sa tunned selle ära?
Ma olen paar korda proovinud enda peal ka ja tajunud, kuidas sisemine ketramine on nagu ookean. Kuidas ta tuleb peale, heaküll tulebki. Haarab su korra üleni endasse, heaküll haarabki. Aga ta tirib ju kaasa ka. Tõmbab ja sikutab. Mingi ebamaise väega. Ainult ei uha sulle pihta ja sinust üle. Ma tahan küll hakata siin koha peal teraapia mõttes kokku lugema laua peal vedelevaid punaseid esemeid ja tagasi maa peale mõistlikuks rahuneda. Aga samal ajal sama või veel suurema seletamatu isuga - ma tahan arust ära ka minna.


P1260078
tigu tornib udus nagu ta üldse ei käiks siia

Kõik asjad on täna sünkroonselt pask. Ilm on tatine ja nüüdseks on juba liiga pime, et sellest mingit kevadet välja nuusutada. Arvatavasti külm ka. Ja tuuline. Pealegi on mu kärss praegu samuti tatine ja üldse pole hea olla. Flickr ei lae mu pilte üles ei ühe ega teise uploadriga ja ta ei saa ise ka aru, mis tal äda on. Ja ühtlasi ei paku ta ühtegi lahendust peale tervenisti pointist möödavihisevate veateadete, mis on nii loll. Mul on kõik raha otsas ja osa seda raha, mis minu omagi ei ole, on ka otsas. Ja ma pean veel hästi kaua (rohkem kui nädala) niimoodi olema enne, kui mingi raha tuleb. Facebookis on kõik inimesed pealiskaudsed ja tühised ja kui keegi olekski natukenegi sügavam, poleks ma võimeline sellesse süvenema. Kõik blogid on kas loetud või loetud loetamatuks lobaks. Proovisin raamatut lugeda ja raamat oli nõme ja jutustas täiesti asjassepuutumatut pseudoajaloolist pläma ja ma olin üleni: jumalküll, keda kotib. Proovisin uinakut teha, aga tuju on paha ja uni ei tulnud. Tükk aega lihtsalt teesklesin, et ma tegelt magan. Kedagi vaatamas siin ei ole, niisama enda või tolle kujuteldava näppuviibutava olerohkem nõudja tarvis teesklesin. Sest ma tegelt ei maganud. Tahaks kellelegi kaevata, aga pole mul kedagi sellist, kes siiralt viitsiks mu vingu kuulata. Ja tegelikult õigupoolest keegi ei peaks kellegi vingu kuulama. Raske öelda, mida sina siin keset seda lõiku täpselt teed. Köök on räpane ja seda peaks võib-olla koristama, aga mis vahet seal on. Võiks ette võtta hulka asju, aga karta on, et mu kärsitus on täna lärmakam kui mu kannatlikkus iialgi ja kõik pudeneb niikuinii käest. Läheks poodi ja tooks omale veini ja vaataks mõni tobe film, aga esiteks raha ei ole. Teiseks ma ükspäev hakkasin niisama ajaviiteks suvalist filmi vaatama ja see oli veel tüütavamalt sisutühjem ja mõttelagedam kui kogu mu eksistents tol õhtul. Nii uskumatu kui see ka ei kõla, eksole.
Vääks.

Vääks. Vääks. 

P1060001
see on siis, kui hakkad õunakooki tegema ja üks ubinatest osutub su hingesugulaseks



Mul päriselt olid kõik mõtted ja tempokas haarav sõnade lend kusagil just küllalt värskelt, aga liiga habras siiski. Sai ära peletatud selle neetud üleslaadimissaagaga ja üldsegi. Teine kord. Mis muud.
There was an error in this gadget