hoiatus: eriti põhjalik postitus

Lubasin siin ühele inimesele ühte sorti muusikat soovitada. Ma teen selle kohta eraldi blogipostituse. Sest ma teen seda üleni põhjalikult. Mulle meeldib oma üleni põhjalikkusega interneti peal vehkida.

Ehk siis: see muusika, mida mina kuulan õhtuti ja öösiti arvuti taga vahtimise, magusa kohvi joomise ja viiruki kärsatamise juurde. Selline mõnusa õhtu muusika. Naislauljad eranditult.

Kõik see saab alguse Carla Brunist. Itaalia päritolu prantsuse laulja, kes laulab nii, nagu peab prantsuskeeles laulma.
Minu lemmik prantsuskeelne näide:


Ja ta tegelt oskab ingliskeelt ka ja teda oluliselt ei paista kõigutavat, et ta ka ingliskeeles laulab, nagu see oleks prantsuskeel - järelikult üleni nummikas...
(normaalset videot pold. pane silmad kinni, see roheline on suht nilbe)

Edasi minnes, tuleb mulle kohe meelde Yael Naim. Tema ma avastasin suhteliselt hiljuti, aga ta on veits sarnane mingis mõttes. Iisraeli päritolu laulja, kes oskab laulu teha lisaks mingile tema enda keelele nii inglise kui prantsuse keeles. Tema üleni kõige liiga kuulsam lugu "New Soul" on küll eriti mõnus, aga ei ole tema kõige tüüpilisem näide. See peaks veits paremini ära iseloomustama:

Mis mulle juba selle laine peal olles meelde tuleb, on Katie Melua. Briti/Gruusia päritolu täiesti ingelliku välimusega tüdrukunups, kes laulab nagu ta oleks eluaeg ainult mett ja sulavõid söönud, st nii ilus puhas mahe hääl on tal. Jah, mõned inimesed ütlevad, et veits liiga läägelt romantiline. Mina tulen toime, kui üledoosi ei võta.


Tegelt ta kogu aeg ei ole nii ülemagustatud. Mõned laulud on mõnest teisest asjast ja natuke kiirema tempoga ka:

Ja edasi läheme valgete naiste juurest jälle ära.
Tracy Chapmani leidsin ma umbes nii, et Kärt kirjutas, kuidas ta seda kuulab ja küünlad ja üleni mõnus. Siis ma kohe sain aru, et see on midagi minu jaoks.
Täitsa ameeriklane ja aktiivne olnud juba terved igavikud. Wikipedia andmetel 1988-st peale.


Üks aeglane ka.

Oh, nii hea.

Suht raske on paari näitega aimu anda, sest ta on juba nii palju teinud ja kõik lood on omamoodi tegelikult.

Ja viimasena tuleb meelde Asa. Hästi noor veits prantsuse tibi, kellel on mitu asja hinge peal juba.
Minu kõige lemmikum temalt:


Vahepeal tuleb helikvaliteedi nimel ohverdada video.

Praegu ei tule rohkem meelde.

saiavares

Tee on nüüd viidatud. Ilge väss on peal. Tegelt tulin juba eile tagasi. Avastasin täna bussiga taadu juurde minnes, et mul on sõitmise üleküllastumus. Kuigi ainult tallinnaskäik ja selle vahemaa sõitmine pold isegi samal päeval. Mis inimesed need on, kes iga päev seal käivad. See on ju niii kaugel.

Mul laps hakkas lugema. Ma olen üleni õnnelik ja uhke selle pärast. Mhmh, see on mingi veider viis, kuidas emade pead töötavad. Emana saad sa uhke olla igasuguste asjade üle, ka nende, millega sul endal pole peaaegu üldse pistmist. Igatahes. Lugemine. Raamatuid veel ei loe. Loeb reklaame ja silte. Ja esimest korda ma avastan, kui paljud sildid on võõrkeelsed või väljaloetamatud või täiesti absurdsed või valesti kirjutatud. Ja siis seleta talle, et seda ei loeta niimoodi või et see on ingliskeeles või et see ei tähenda midagi. Terve linn on tihedalt täis kirjutatud asju, mis ei tähenda midagi. R-E-N-A-U-L-T. Ei, kullake, see loetakse renoo. Sest lihtsalt loetakse. See ei ole eesti keeles. Eeden on valesti kirjutatud, d ja e on kokku kasvand õunaks ja ei ole lugemaõppijale äratuntavad tähed. Seleta viieaastasele, misasi on hinnaöö... või tudiš piip... konsum... SEB. Ja üldiselt ma ei ole üks nendest inimestest, kes ennast igal õhtul magama nutab, kui uus ÕS välja tuleb ja ma tavaliselt ei märatse, kui firmade või poodide nimed võõrkeelsed on. Praegu lissalt ilgelt häirib, et ma pean mitu korda päevas lapsele ütlema: ära loe seda, see pole eesti keeles või see ei tähenda midagi. Sest ta, eksole, näeb kogu selle vaeva ära, tuletab tähed meelde ja venitab sõnaks kokku ja siis see polegi sõna, vaid on mingi lollus. Kahju hakkab ju. On siis vaja kõigil nii palju lollust kirjutada?

Selles mõttes, et bussid on ikka suht väikesed sõidukid meil. Tavaliselt ikka jääb mõni inimene pühapäeva pärastlõunases inimeste tormis õnnetult bussi järel jooksma, sest lihtsalt ei mahu. Räme olelusvõitlus toimub bussiukse juures, ainult tugevad pääsevad Bussile Number Üheksa. Ja need, kes esimesena pääsevad, saavad loomulikult tasuks hinnalisi kingitusi ja kõikide teiste imetleva austuse. Seega ära kõhkle oma kaaslinlasi küünarnukkide ja turukottidega nügimast. Tahad ju bussi saada? Tahad ju esimeste seas olla. See, et ainult mõned üksikud saavad esimesed olla, on levinud valearusaam. Kõva tahtmise juures saab samaaegselt bussiuksest sisse astuda kuni kümme inimest. Järjekorrad on nõrkadele. Ära anna alla. Ära lase neil näha, et sa kardad.

Ma üldse ei viitsi rääkida täpsemalt sellest, mis me teeviidal tegime. Või siis
(guugeldab ja sikutab ja installib ja nuputab ja ekspordib...) Tadaa!



Ahjess. See on nii šef programm. Peaks seda veel harrastama. Millegi jaoks. Teeks õppematerjale sellega näiteks. Õpiks seda päriselt kasutama näiteks.
Peaks tegelt praegu pedagoogika kodutööd tegema.

Täna me veits arutasime Rolandiga köögis süüa tehes, et mis värk nende jäneste ja küülikutega siis lõppude lõpuks on. Ja et mismõttes on metsikud küülikud ka olemas ja et kas jänesed on küülikutest rangelt suuremad või väiksemad. Siis ma leidsin, et hullult lahe oleks, kui Aleksei Turovski oleks mu isiklik sõber ja iga kord, kui ma mõnel sellisel teemal nuputama hakkan, ma saan talle helistada ja ta veits räägib mulle. Oma sellisel eriti muhedal moel.
Just mingisugune eelmine nädal me Aiviga jalutasime talveõhtu pimedas ja märjas linnas ja nuputasime, milliseid sõpru meil vaja oleks. Sest hullult oleks tahtnud kellelegi lambist külla minna korraks. Näiteks oleks vaja selliseid lahedaid hipisid, kelle poole saab sisse astuda ja veits põrandal vaipade peal istudes teed juua ja maailma asjadest rääkida. Või üks selline kunstnik, kes elab-sööb-magab oma suures ateljees ja maalib või voolib üleni öösel ja pakub punast veini ja jutustab meile kõikidest oma hulludest ideedest. Või mõnda sellist khuuli arvutinohikut, kes on nii kui nii liiga öösel üleni üleval veel ja kogu aeg üleni pöörane vaimustunud mingite oma projektide ja ideedega ja tal on palju kohvi ja arvutimänge. Ja siis me lissalt laekuks selliste sõprade poole ja üleni vahva. Aga näedsa. Ei ole siuksi sõpru. Inimestele peab pikalt ette helistama, nende poole ei ’laeku’ lissalt lambist kolmapäeva öösel vastu neljapäeva. Inimesed elavad ühikates, koodustega paneelmajades, vanematega, armukestega, masendusega. Ei ole nii, et korraks astud sisse, jood aknalaual jalgu kõlgutades veits veini/kohvi/teed/viina ja hingel hakkab hea.

On hoopis nii, et kõnnid mööda tänavaid ja laternad peegelduvad märjal asfaldil ja Kastani tänava lõpus on Taara puiestee. Ja udu. Ja Toomemägi võib halva orienteerumisvõime juures päris ulmeline kogemus olla.

Ühes multikas on üks 500-aastane jänes, kes elab maa all koopas ja kelle lemmiktegevus on möödujate ehmatamine. Viisaka jänesena küsis ta alati endalt: kas ma pole seda möödujat juba ehmatanud. Viisaka teeviitajana küsisin ka mina alati endalt: kas ma olen neid inimesi juba meelitanud. Sest meelitatavate inimeste valimine toimus põhiliselt ikkagi välimuse järgi. Ei hakka tülitama neid, kes ei paista ei huvitatud olevat ega pisutki selle suuna inimesed. Igatahes. Pöördun järjekordse noormehe poole oma tüüpküsimusega, ta tundub kuidagi veits varemnähtud ja ma pean üle küsima: kas me oleme teid juba meelitanud? Ta silmitseb mind uurivalt kavala muige saatel ja vastab: 'nooh... natuke ikka.'

Mul on selline tunne, et ma vist ei ole ikka väga hea inimene.

Uue Twilighti vaatasime ka ära. See oli nii neetult naljakas. Einoh, loomulikult veits kummaline ja lihaseliste märgade teismeliste vaatamisest ei ütleks ka tavaliselt ära ja muidu visuaalselt pandav film. Aga põhiliselt ikka naljakas.

I see you shiver in anticip

pation



Kuidas mul tee viitamine läheb? Tahaks öelda, et hästi. Põhinedes kõigel eilejuhtunul. Mess on väsitav ja lärmakas, aga kõik on tegelikult palju toredam. Meil on pisike nurgake ülikooli õnneratta ja hullumeelsete teadusbussi inimeste vahel. Viimased kipuvad meid õhukahuritega pommitama. Nii palju tüdrukuid tuleb ja tahab matemaatikat õppida. Nii palju poisse tuleb ja tahab 'mingit arvuti asja' õppida. Ja üleni nunnu. Igatahes olen ma nüüdseks viitand ja veennud ja siseinfoga varustanud mitut noort lootustandvat inimest ja üleni nummikas.
Mis üleni mitte-nummikas ja peaaegu isegi imev on – mul läks hääl ära. Nagu.. ma pean häälega töötama ja mul pole häält. Poole eilse päeva pealt läks ja pole tänaseks tagasi tulnud. Seega ma täna puhkan oma hääletegemis-aparaati, hängin uhkes üksilduses oma öömaja-pleissis, kus on palju teed, vahukoort ja sõnajalad. Mis värk on sõnajalgadega? Mulle ei mahu pähe. Mida siin ei ole on: wifi, kiire arvuti, see mess kuhu ma tulnud olen. Piuks piuks. Kuigi ma saan aru, et minu kurvastus ei tule nii palju sellest, et ma hullupööra tahaksin teed viidata vaid pigem sellest, et ma olin vaimselt valmistunud seda tegema ja ootamatused ajavad segadusse, tekitavad vastuolulisi tundeid, viivad rivist välja. Rivist väljas on kurb ja mahajäetud. Panustan sellele, et hääl imekombel terveneb homseks.

Ma võtsin liiga palju riideid kaasa.

Imekaunist Eerikat nägin eile. Kui me väiksed olime, me käisime ühes gümnaasiumis. Eerika on ikka samasugune armas olevus, nagu ta siis oli ja see on tegelt hea. Aga kuidas inimesed ei muutu? Kas nad ei muutugi? Võibolla inimesed muutuvad küll, aga nad muutuvad tagasi endisteks, kui nad kohtavad kedagi endistest aegadest. Kas mina olen ka samasugune, nagu ma kooliajal olin? Ma ise arvan küll, et ma olen hiiglama palju kasvanud. Kas see ei paista?
Muidugi näiteks üks tüdruk, keda ma Poola Woodstockil nägin ja kes oli ka ammusest ajast, oli küll muutunud. Armsast lihtsast sõbralikust neiust oli saanud tõsine sünge naine. Mis oli veits kriipi. Aga veits lahe ka. Kuidas üks inimene saab oma olekuga, oma hääle ja rääkimisviisiga, oma pilguga igal sekundil sulle justkui öelda: mees, sa ei tea, mis elu ma elan. Aga niimoodi süngelt.
Aga muidu on küll vanade aegade inimesi kohates tunne, et inimene on umbes 10-ks eluaastaks valmis ja midagi pole parata. On selline nagu ta on. Kuni vanadushullus tuleb. Või hullus niisama. See on ka alati võimalus.

Murca, ära kukuta ennast selles aines läbi. On küll raske, aga ära tee seda endale. Võta nüüd ennast kokku. Loe läbi need materjalid, kõigest 16+14+33+24+12+7+96 = 199 lehekülge tihedat tõsiseltvõetavat teksti + miljon õigusakti. Ära tee välja, et see moodustab umbes kuuendiku ühest ainest, mitte terve kakskorda suurema aine. Vahel lissalt juhtub, et üks kuuendik on veits suurem kui kõik teised kuuendikud kokku.

Inimesed, kes arvavad, et matemaatika on keeruline, ei saa aru, kui keeruline on tegelikult elu.

Diil oli, et kui ma internetti tahan, pean konfigurdamisega hullult palju vaeva nägema ja seda ulmelist asja tegema nagu interneti teel nõu küsimine internetti pääsemiseks. Umbes nagu sul on telefoniühenduse probleemide lahendamiseks number, kuhu saad helistada. Hull konfimine oli küll. Juhe – tagant ära – teisele taha – internet. Voila.

Ma õpin prantsuse keelt. Ma arvan, et vestmik ei ole kõige loomulikum viis keelt õppida. Mismõttes ma õpin kõigepealt ütlema lauset: 'kas te võiksite mulle juhatada teed lähimasse politseijaoskonda?' ja alles pärast seda õpin numbreid lugema. See on veits ebanormaalne. Ma õpiks umbkeelset prantslast pannes ka kiiremini selle keele ära.
Hmm... huvitav, kuidas umbkeelsete venelaste panemisega oleks. Oh, wait, umbkeelsete poolakate puhul just väga edukas polnud. Võibolla on seal funktsioonis mingi aja-muutuja ka. Jep. Tõenäoliselt.

Võõras lõhn.

Kui ma köhin, siis see haarab küüntega mu kopsust ja rebib sealt köha rütmis tükke välja. Nämm.


The red dots are called "pimples" and they're put there by God to remind you how much you hated being a teenager. (marriedtothesea.com)

su tiibade mustad väravad,

Kasi välja mu hingest. Mul pole sind sinna vaja. Ma pole sind sinna kutsunud, vähemalt viimasel ajal mitte. Ära topi ennast ja oma piina minu väiksesse haavatavasse hinge. Ma tahan oma hingega üksi olla. Mul on endalgi seal asju. Sa võtad nii palju ruumi. Sa varjad nii palju ära. Sa torgid seal ja mul on valus. Ja ilma asjata. Pole sind sinna vaja. Saaks ilma sinuta ka.

Ja mis meie siis täna muudkui aga oma ilusa noore elukesega peale hakkasime, mh? Noh, hommikul oli veits poodlemist, mul oli natuke rahamure ja Selver oma lõputus ahnuses lahendas selle kiirelt. Väike makaronisalat hommikusöögiks, laps Madlikese juurde mängimaie ja mina hakkasin asjalikuks. Asjalikkuse käigus kirjutasin valmis ja viimistlesin mingi algtaseme täiuseni ühe motivatsioonikirja (ajee), feilisin ühe riistvara testi (kuradikurat), valmistasin plakatit, lugesin artiklit, kirjutasin konspekti jne. Ja siis. Sain lapse tagasi. Ah, vahepeal käis siin üks mees ka. Ma andsin talle. Khm.. kohvi andsin. Siis ta läks ära. Siis sain lapse tagasi ja siis läksin jalutama. Aiviga jalutamine on üleni teema. Ma saan seda teha, sest mul on Roland. Ma veits kasutan teda ära, nii tore. Laps mängis arvutis seda mängu, mille nimi on vist Incredible Machine. Masinate ehitamine on praegu üleni aktuaalne teema. Lego technicut peaks vasti ostma hakkama. Aiviga jalutamise käigus sai ka mitut asja sooritatud ja mitu teemat läbi võetud. Muuhulgas jalutasime kogemata Laia tänavani välja ja seal olid mõned neiud ja neil olid mõned pudelid ja mõned lonksud ja nõndaviisi. Pärast tagasiteel me arutasime pikalt igast nõmedaid ja lahedaid asju ja mingit psühholoogilist kavalat nüanssi, mis mul on, aga mille kohta ma pole midagi lugenud ja ma ei tea, mis selle nimi on. Ma tahaks, et sellel oleks nimi.

Lisaks, kui ma pärast koju kõndisin, arutasin ma oma peas ühte teist psühholoogilist krõnksu, mille kohta mul ka nime pole. Aga see käib umbes niimoodi: mingi olukord tekitab minus ebamugavust. Ebamugavus on tegelikult juba teine reaktsioon, tegeliult see varjab minu eest mingit esimest sügavamat asja. Ma ei tea, mis see on, sest kuramuse hästi varjab. Igatahes, mingi ulmeline asi, mis tekitab mulle mingi veidra talumatu tunde, varjab ennast ebamugavuse taha. Mul on ebamugav ja selleks, et keegi teine sellest aru ei saaks ja selleks, et ise selle ebamugavusega toime tulla, pean ma seda maskeerima. Varjama. Peitma. Pakkima mingi intensiivse tegevuse sisse, et mu ebamugavus välja ei paistaks. Ja siis ma olen paha. Sest ma hakkan pahu nalju tegema ja naerma ja lollitama. Või lähen lukku.
Tegelikult see on ju kaitse. See on mingi automaaatne mehhanism, mis käivitub selleks, et mind kaitsta. Ma olen hästi ehitatud. Kui miski mind ähvardab, kakkavad mingid minu poolt kontrollimatud sisseehitatud mehhanismid mind katsma. Nagu ma olen ehitatud käed ette panema, kui ma kukun, et mu nägu katki ei läheks. Sama moodi olen ma ehitatud lolle nalju tegema või ära lukustuma, kui miski mind torgib, et mu 'mingi sügav haavatav asi' katki ei läheks. Nii lissalt on ja see on kindlasti väga hea.
Lukku minemine on eriti tore, sest sellel ei ole käegakatsutavaid tagajärgi. Tead küll, see on see, kuidas osa inimesi mingites ebamugavates olukordades hakkavad lissalt enda ette vaatama ja ei vasta küsimustele ja on suht kurja/tõsise näoga ja üldse ei kipu toru võtma, küsimustele vastama, provokatsioonile alluma. Ja ma mõtlen seda päriselt-asja, mitte seda šõu pärast tehtud mossitamist. Ma võiks olla osavam lukku minemises. Mu õde käib lukku. Mu laps käib lukku. Mul on sõpru, kes käivad lukku. Aga mina ei tee seda väga tihti. Kui mind rünnatakse või kui ma ennast rünnata lasen või kui miski veits ohtlik tundub, ma torgin vastu. Mitte teadliku pahatahtlikusega (see on mingites teistes olukordades) vaid enesekaitseks. Siis ma teen haiget või on pärast mark või rikun midagi ära. Ja nõme. Lukku käimine oleks veits toredam. Võibolla saab seda harjutada. Võibolla on see mingi ekstro-introvert värgeldus. Ma ei tea sellest midagi. Peaks mingeid raamatuid lugema selle kohta.

Peaks mingeid raamatuid lugema.

Peaks magama minema, sest kell on üleni öö ja mul oli juba eile nii tudi peal, et suremaha.

Esmakursuslased on minust viis aastat nooremad.

Kas seitsmeaastane laps on võimeline hoomama piirväärtuse mõistet? Kas talle peaks ütlema, et ringil ei ole ühtegi nurka või et ringil on lõpmata palju nurki? Mis vanuses hakkab inimene mõistma ajas rändamise ideed? Mille järgi sa saad aru, et tal on enamvähem sama arusaam ajast. Kuidas seletada ajas rändamist kultuurides, kus inimestel ei paista isegi aja ideed olevat?

Me õppevara loengus õppisime, et piltide lisamine ei suurenda küll arusaamist, aga teeb kindlasti materjali meeldivamaks. Selle pärast ma lähen praegu vaatan oma readerisse, kas seal on viimasel ajal mingeid häid pilte olnud. Sest mingit kaua interneti peal vedelenud pilti ju ei paneks.

Tadaa:

there aint nothing wrong with this blog

To Do List on paigutatud kohele märkmepaberile. Tegemist on nende eriti kiirete asjadega, mis tuleb enne novembri lõppu ära teha. Täna on 26. juba.
Puhtalt ainult kooliteemaline list koosneb üheksast punktist. Kolm neist sisaldavad refereerivat tööd teadusartiklitega (võõrkeelsed). Kolm on loomeülesanded, peab midagi ise valmis tegema omaenda väikeste tippivate näppudega. Ühe asja tähtaeg oli juba eelmisel nädalal. Selle nädala lõpus lisandub ülesandeid.
Mai saa midagi edasi lükata või kuidagi nihverdada, sest tähtajad on seotud igasuguste reaalsete käegakatsutavate värkide toimumisega ja on seatud sõltuvusse mitmest teisest asjast peale minu ja mu hinded.
Teise märkmepaberi peal on mitte-kooli asjad. Neid on kuus. Nelja tähtaeg oli juba igi-igi ammu enne meie ajaarvamist ja nendega on juba ammu nii roppu moodi kiire ja hukatuslikke tagajärgedeni viiv, et ma parem isegi ei mõtle selle peale.

Todolistide koostamine on minu kõige lemmikum prokrastineerimise meetod. Peale blogimise, ma mõtlen.

Joe Cockeril on nii seks hääl. Selle häälega saab laulda ainult südamevalust ja võrgutamisest ja ainult kirglikult. Selle häälega ei saa laulda sõpradega hängimisest ega igapäevasest pahnast ega niisama-asjadest. Unchain my heart cause you don’t love me no more.

Olgu, vidjo kah

Ma siin nuputasin, et miks inimesed lähevad aastapäeva ballile.
Esimene mõte: sest nad on üleni ülikoolitruud väiksed nugised, kes kannavad teklit ja kuuluvad korporatsiooni ja on tuutorid ja mängivad rebastega ja korraldavad jõulupidusid. Sellised. Ja ballile mitte minna on suht tundmatu konstruktsioon nende jaoks. Nii lissalt käib. Ikka ju ballile ka.
Teine mõte: sest mingid piffid hullult tahavad ennast ilusaks teha. Laenatud kleidi koos kitsaste kingadega endale külge panna ja juuksed hästi keerulisse krunni nõeluda. Sest nii ilus, oh... Suht usutav teooria, minuteada on isegi mingeid noori enamvähem terve mõistusega naisi, kes tahavad abielluda, sest siis saab valget kohevat kleiti kanda. Abielluda. Et saaks valget kohevat kleiti kanda.
Kolmas mõte: nii neetult romantiline, et sure maha. Seondub selle teise mõttega. Mingid leiavad juba 17-aastaselt oma elu armastuse ja sis nad tahvadki koguaeg printsi ja printsessi mängida ja mis on veel nummim kui ball. Või siis mingitele deitijatele siuke mõnus vaheldus pitsa-piljard deitidele ja kasuaalsetele filmikatele kellegi pool. (kasuaalne on ju sõna? tuleb ingliskeelsest sõnast casual. oh, jess. ÕS arvab ka nii.)

Neljas mõte: ballil toimub mingi hullult lahe asi ja täiesti sõnuseletamatu müstika. Mina sellest ei tea, sest ma pole ballil käinud. Aga kõik, kes käivad, need teavad ja selle pärast nad muudkui lähevad tagasi.
Siis lõpuks ma kellelegi kaebasin oma hämmingut sellega seoses ja mis tuleb välja? Ballil käiakse tantsimas. Kusagil mujal ei saa niimoodi tantsida. Suht arukas põhjus tegelikult ju. Mul on mingi keeruliste asjade pea otsas. Ma mõtlen aint keeruliselt. Ilmseid tõestusi ei ole olemas.

Kuigi... kes keelab ööklubis või genklubis või püssikas peotantsu tantsida? Kes keelab üldse suvalises kohas vabalt valitud stiilis tantsida?
Jajah, ega ma ise ka zavos otseselt disko-tantsi ei tee, niiet mingid piirangud ikkagi on.

Ma mõtlesin pikalt ja pärast uuesti selle peale ja siis Mialee kirjutas just sellest ja sis ma mõtlesin veel ja nüüd ma kopin kõigepealt selle, mis Mialee kirjutas:

Mõtlesin eile bussiga linna sõites, et neid inimesi, kes seksi tahavad on nii ääretult palju. Neid on palju ka minu tutvusringkonnas ja kas nüüd just üllatuslikult, on neist pea pooled, kui mitte rohkem, naised.
[…]
Igaljuhul istusin bussis ja mõtlesin, et pole sugugi nii lihtne leida kahte inimest, kes oleksid nõus teineteisega seksima. Eks ikka ole esmamäärav visuaalne effekt – nii meestele kui ka naistele. Ei tahaks ju ometi kellegi ebaesteetilisega magada, sest kuigi me teadlikult sellele ei mõtle, mõtleme siiski alateadlikult järglastele ja me ju ei taha, et meie järglased oleksid nõrgad. Seejärel mängib loomulikult suurt rolli keemia kui selline, mida tegelikkuses annab teeselda.

Nüüd ma unustan ära, mida ma selle kohta öelda tahtsin. Nojah. "pole sugugi nii lihtne leida kahte inimest, kes oleksid nõus teineteisega seksima"

so true so true


Nägin täna Margust esmakursuslastega rääkimas, mõtsin veits möliseda ja läksin juurde ja küsisin: noh, kasvatad lapsi, jah? Selgus, et kasvatab jah. Neil pidavat mingid humoorikad probleemid distsipliiniga olema. Sis ma mölisesin nendega. Sis nad mölisesid suht nõrgalt vähehumoorikalt vastu ja mul oli jälle tunne, nagu ma oleks laagris ja minu rühmas on kümme kümneaastast tatti lapsukest. Sis ma andsin alla.
Jeah. Minust saab suurepärane õpetaja, ma tean.

Ja tegelt oli täna jälle sitaks lahe koolipäev. Kuigi esimeses loengus ma veits takerdusin tahvli peale tõestust tehes ja seminaris oli veits ulme tarka panna, kui kõik seadused on läbi lugemata. Koolist tulles oli ikkagi üleni inspireeritud tunne. Esiteks mudugi see mees, kes tegi täiesti hullu asja. Ta omas tervet auditooriumit. Rääkides täiesti igavat juttu täiesti ilma eriliste naljade või paistvate trikkideta. Aga kõik olid hiirvaikselt, keegi ei nihelenud või lobisenud. Pinge oli üleval, kõik olid üleni haardes. Ma pidin endale aeg-ajalt meelde tuletama, et ma hinge kinni ei hoiaks. Täiesti hull. Kuidas seda tehakse, ma tahan ka nii teha. Küsisin talt ka, ta ütles ka. Ma pean veits mõtlema selle üle, mida ta ütles.
Ja pärast oli meil teine loeng, kus mul õnnestus veits äksi täis minna. Õppejõud rääkis teadusartiklist, mis kirjeldas ühte uurimust, kus vaadeldi mingite riikide õppekirjandust ja nende riikide majanduse arengut ja avastati mõningane korrelatsioon. Ja tead, mis ta tegi? Ta järeldas sellest ühesuunalise põhjusliku seose. Ütles, et õppekirjandus mõjutab niimoodi riigi majandust. Ei arutlenud, ei kaalutlenud, ei teinud nalja. Järeldas. Ütles meile, mida see tähendama peab. Kes nii teeb? Kes niisugust asja vaikides kuulab? Sellest inspireerituna – loetelu.

Asjad, mis koolis saavad juhtuda ja mind üleni äksi täis ajavad.
1. Kui õppejõud teeb auditooriumi ees vea. Ma ei käi pööraselt vigu otsides ringi, kui ma viga näen laita ja ka laita kavatsen, pean ma ikka neetult kindel olema, et see on viga ja et see on oluline ära märkida.
2. Kui tudeng teeb ettekannet ja ta ei tea, millest ta räägib. Näiteks loeb paberi või slaidi pealt maha ja ei saa aru, mis nende sõnade taga on või mis sõnad need üldse on. Või mida ta öelda tahab. Või siis loeb peast maha mingit umbluud. Ma kohe arrmastan selliseid ettekandeid, siis ma alati esitan üleni kiuslikke küsimusi ja võtan neid täiega vahele.

Tegelt oli neid veel. Pärast tuleb meelde.

äks <20: äksi, .äksi> märul (action ingl). ▪ Telekanal näitab ainult äksi ja seksi. Äksi+film, +stseen

Päris hea. Äks ja seks.

Alasti pildid Jürgen Veberist

Kui te soovite näha alasti pilte Jürgen Veberist, siis siit te neid ei leia. Selles blogis pole üldse alasti pilte Eesti kuulsustest, isegi mitte paljast Jürgen Veberist. Ka alasti Ines Karu pole selle blogi teema. Kes soovib Jürgen Veberit alasti näha, peab kohe kindlasti mõne teise lehekülje peale minema.



Tegelt on mul roppu moodi kiire praegu, sest ööpäev on lühem kui otseselt mugav oleks ja tööd ja tegemist on päris mitu. Ja siin olen ma hetkel aint selleks, et mõndadele ennast meelde tuletada ja selleks, et oma loetavust labaste võtetega tõsta. Või tõestada, et inimesed ei oska guugeldada. Või et tõestada, et inimesed on ühed räpased kiimakotid ikka küll. Või siis lissalt katsetada, kas sellised asjad tegelt ka töötavad. Ma pärast koostan aruande statcounteri põhjal.
... mis tuletab mulle meelde, et mul on praktikaaruanne ikka veel tegemata.


Ma olen pervomagnet. Tõmban ligi inimesi, kes on veits perverssed. Või niisugused natuke omapärase arusaamaga heast maitsest ja sündsusest. Vähemalt sõnades. Vähemalt msnis.
Ma olen saikomagnet. Mul on ja muudkui tekib juurde sõpru-tuttavaid, kellel on midagi veits viga ja nad on keerulised ja huvitavad ja sügavad ja puntras. Nii ilus.
Tropimagnetid on kõik tüdrukud, kui nad oma nina öökluppi topivad. Selles pole midagi erilist.


sina kartsid suuri puid
ja ma sind puudutada


Peaks LaTeXi uuesti ära õppima.

I'm the twist and shout

Ahha. Esmaspäeval kirjutasin viimati. Mis vahepeal olnud on...
Noh, näiteks teisipäeviti on meil üks selline aine, kus me harjutame õpetamist ja infotehnoloogia kasutamist selleks. Ja siis me saame ise tundi anda oma kaastudengitele ja võime vabalt teema valida. Ja tavaliselt need tunnid täiega rokivad. Eelmine nädal me õppisime kuduma ja reklaamplakatit tegema. See nädal me õppisime vene keelt. Nimisõnu põhiliselt.
Kolmapa oli selles mõttes nõme päev, et kõikide kohustuste vahel oli üle poole tunni pikkune auk. Mis tähendab, et aega tuleb parajaks teha. Kuskile selle ajaga ei jõua ja midagi valmis ei saa. Lissalt passimine. Suht halb. Kolmapa oli kindlasti veel midagi. Ei mäleta. Ahjaa, õhtul olin täiesti kapsas. Üle ühe mõtte korraga peas kinni ei pidanud, komistasin kogu aeg mööblisse, korterikaaslastesse ja seintesse. Rohkem kui korra ilmusin asjalikult kööki ja küsisin Rolandi käest: mida ma siia tegema tulin? Sest pea üldse ei pidanud midagi kinni. Täiesti kapsas.
Neljapäeval oli eriti tore päev. Ma kogemata täiesti pahaaimamatult magasin 10 tundi täis öösel. Kuigi kavatsesin, nagu eelnevatelgi öödel, piirduda kuuega. Igatahes magasin maha umbes neli hommikupoolset teiste inimestega kokku lepitud asja, mis olid õnneks teisaldatavad. Teisaldasin neid siis hommikul telefoni ja emaili teel. Ja päev tuli tore. Mul oli üleni hea olla kogu aeg. Nagu oleks hästi magada saanud. Kontrolltöös hinnati analüüsi võimet ja seisukoha esitamist - alati tore, ühes loengus käis meil eriti äge pärishäkker rääkimas, üleni vahva. Ja teises loengus rääkis kortsus vana puhmaskulmudega õppejõud ainult kilede pealt. Ja mul oli lissalt hirmus naljakas sellest. Siuke muhe vanamees oli kah. Ja Margitiga loengus sosistamine itsitamine on ka üleni šef.

'Tauno vaatab mind niimoodi'

'Äkki ta tahab sind'

'Ei taha, ta tahab kedagi muud'

'Äkki ta mõtles ümber'

mhmh. väga küps, ma tean.
Reedel õppisime poolikutest a4 paberitest korrapäraseid viisnurki voltima ja nendest korrapärast kaksteisttahukat kokku panema. See oli äge. Eelmine nädal õppisime samas aines täisnurksetest kolmnurkadest oktaeedri skeletti tegema.

Jah. Ei ole otseselt raketiteadus. Hirmus abstraktsete asjade mõistmise lihas ka puhkab. Ameti õppimine pole mingi kraadiomandamine-eneserahuldamine, see on tõsine eluline asi.

Reedel käisin trennis ka. See oli suht veider. Esiteks ma mudugi unustasin pooled asjad maha. Teiseks jäin ma hiljaks ja üleni kentsakas. Sest see oli mul esimene kord ja ma üldse ei teadnud, mis kord on ja see oli rühmatreening ja kõik lissalt vaatasid mind tuimade nägudega.
Teine naljakas oli see, et igaüks valib ju ise oma tõstmisasjade raskuse. Ja ma mudugi mõtsin, et ma olen jõumees junnu ja kütsin neli kilo sinna veel otsa ja kui ma ühel hetkel leidsin, et ma lissalt ei jõua seda kuramuse asja millimeetritki ülespoole sikutada, hakkas jumalast naljakas. Nagu... kelleks ma ennast pean, midakuradit ma siin teen. Maitea, mul oli naljakas.
Täna on lihased valusad. Mõõnus. Kolmapa lähen jälle. Varsti saan otsa peale, siis hakkab töötama.

Mul on ööpäev pahupidi jälle kogemata. Eile, st minu mõttes siis reedel, tegin ma sellist asja, mida pole ammu teinud ja mis on nii üleni tiinekas olemine minu meelest. Otseloomulikult, kui jutt juba sellega algab, olin ma Aiviga koos. Aint Aiviga koos teen ma nii vahvaid asju, nagu seda on täiesti lambist umbes pooletunnise ettevalmistusega meile järeletulnud auto peale istumine, Põlvasse kihutamine, ööklubis tansulka tegemine ja hommikul poolekuuese bussiga tagasi sõitmine. See klubi oli suht hull. Me olime hästi ilusad ja klubiomanik – vanem hästi üleslöödud veider naisterahvas - lubas meid kolmekesi ühe piletiga sisse. Ja seal klubis mängiti Mati Nuudet ja Homenjat ka. Ja inimesi oli suht vähe. Sisekujundus oli selline, et kui ma poleks näinud, poleks ma elusees uskunud. MisMõttes nagu selline koht. Mismõttes sellised seinad, selliste tahvlimarkeriga tehtud joonistustega, niisugune valgustus, siukene õhkkond. Ja kui muidu on ööklubi suitsuruum üks hästi ventileeritud ruum, seal on suitsuruum üks ruum, kus suitsetatakse.

Jajah, ma tean, ma olen ise ka väikesest kohast pärit ja ikka rohkem kui paaril küladiskol käinud. Ja ma tean, et igal piirkonnal on oma kaunid eripärad ja meie kõigi erinevused vastastikku täiustavad üksteist. Aga ikka neetult naljakas oli kogu see värk.
Oma lapsepõlvesõbranna emaga ööklubis hängimine on ka muidugi niisugune uus asi minu jaoks.
Hommikul paduvara bussi peale minnes kohtasime ka kolme esinemisjärgus purjus Vastse-Kuuste noorukit, kes meiega sama bussi peale tulid. ’Neiud, kuhu sõidate? Äh? Tartusse vä? Me võime teid Vastse-Kuustesse saataä.’ Mh. Ma võin sind ka paari kohta saata.
Igatahes lõpuks saime ilusti koju, ma sain paar tundi magada, paar tundi tundi õpetada ja siis veel magada. Suuremas plaanis on mu laupäevane päev kerge pareting fail, sest ma magasin. Laps õppis internetis ingliskeelt ja voltimist ja niisama. Söötis ennast ise.

Ma lähen muidu Tallinnasse ka varsti.
Ma peaks muidu referaati, kodutööd, motivatsioonikirja, soovituskirja, mudeliarvutusi, tunnikonspekte, tillukesi programme, praktikaaruannet ka tegema.

He may not be real experienced with girls
But I know he feels like a boy should feel
Isn’t that the point

Aivi kass oli meil külas, me mõtsime, et äkki saavad kiisud sõpradeks. Me oleme sellised veits naiivsed, vaata. Ja siis kiisud veetsid suurema osa ajast teineteise peale uridedes ja kahisedes.


Ma kogu aeg mõtlen, et lugejate juurde tekkimine annab mulle igasuguse õiguse õigustuse ennast aeg-ajalt korrata




Ma ei saa rahuliku südamega magama minna, kui ma tean, et bloggeri postitaja on selles Compose režiimis liiga palju üleliigset html sodi igale poole vahele toppinud. Selle pärast olen kogu aeg selles Edit Html režiimis, et ma teaksin, mis täpselt toimub. Ja panen käsitsi asju juurde, kui vaja on. Et hästi puhas oleks.

can you handle the taste

Elust vend Rolandiga.
Roland (loeb mulle mingit artiklit ette, nina vastu ekraani)- ... mida põhjustab stress. Stressis on su laps.
Mina- Ema on sul stressis
Roland- Mis tal siis häda on?
Mina- Igal juhul pole see midagi, mida sa võid elu24 lugedes diagnoosida
Roland- Mis elu24? See on tarbija24!



Süüa tehakse niimoodi. Keedad spagette. Spagetid keedetud, kallad vee ära ja paned võid sekka. Spagettidele. Segad. Siis nad ei kleepu kokku ja saab pärast süüa kah. Tükeldad sibula, küüslaugu, ühe paprika (oranž) ja ühe ilusa jämeda pika sirge porgandi. Ribadeks. Paned koos hakklihaga panni peale. Veisehakkliha on tore, sest see pole nii pekine ega nii roosa. Siis need asjad seal panni peal kõik küpsevad, natuke vett kallad ka veekannust peale ja kaane all. Natukese aja pärast kallad sinna sekka tomatipastat, maitsestad innukalt mitme pipraga ja soolaga. Hästi natuke võib suhkrut ka panna. Või vett. Või midagi veel, maitse järgi. Sojakastet näiteks. Siis. Kallad selle punase lihakastme sügava ahjuvormi põhja ja sinna lähevad sulavõiga libestatud spagetid peale. Juust ja sinihallitusjuust on vahepeal ennast ära riivinud ja neid raputad peale. Või segad spagettide vahele, sobis ka väga hästi. Paned kogu poti ahju, juust sulab ära, võtad välja. Sööd. Parmesani juustu raputad peale. Piima kõrvale. Piima siis jood, raputada pole vaja. Hästi nämm on.

Olen mina esmakursuslastega ühes loengus. Auditooriumis on väga hea wifi. Vaatan minu ees istuva kuti arvutisse. Sealt vaadatakse playboy modelle, nibud kikkis. Modellidel siis. Sosistan enda kõrval istuvale tüübile: 'näe, need vaatavad porri seal.' Tüüp heidab pilgu eesistujate ekraanile, teeb 'hmm' ja jätkab oma programmi kirjutamist.

Cherry Coke

Muuhulgas on hetkel käsil uus ja võibolla samalajal taasleidud vana mõtte- ja suhtumisharjutus 'Iiahist mitte hoolimine'.
Iiah on üks puhhi-raamatu tegelane, kes on kurvem ja õnnetum ja lohutamatum, kui keegi iial olla saab. Õnneks on nad seal puhhi-raamatus kõik parajalt arulagedad ja ega neid enamuse ajast väga ei kotigi.
Aga nagu mõned pisutki minusugused teavad, on võimalik võtta mingi lihtne konstruktsioon ja siis seda kasutada mõne teise nähtuse mingi piirini seletamiseks või lihtsustamiseks. Seega. Meie käesolevas pärismaailmas leidib inimesi, kes on Iiahid. Nad suudavad olla kõikehaaravalt lõputult kurvad lohutamatud ja õnnetud. Ja nendest hoolimine on raske. Ja võib veits rivist välja viia. Üks tavaline elukas ei hooma ega mõitsa nii suurt kogust kurbust ja lohutamatust, kui palju Iiahid seda tunda suudavad. Igati tervislikum on harjutada ennast nendest mitte hoolima. Mis on ka igati kaabakam ja sügavalt egoistlik.
Keda ma siis veel kaitsen, kui mitte iseennast.

See viimane oli minapildi hoidmiseks koostatud õigustus.

Mis veits laiemal teemal on ja üldsegi hoopis kaugemast asjast triggerdatud on... the way you make me feel. See on muuhulgas Jacksoni laul ja mulle meeldib ja on päevakorras, sest käisin eile kinos seda filmi vaatamas ja see oli meeldiv. Laul kummitas täna.
Igatahes. Olukord, kus keegi paneb mind mingit moodi tundma. See on lihtsalt kõnekäänd. Sest tegelikult ei saa keegi panna mind kuidagi moodi tundma. Keegi teine ei saa minu sisse panna tundeid. Tunded on minu sees olemas, vähemalt on olemas mehhanismid või vahendid nende tunnete tundmiseks. Ja kujutlus, et keegi paneb mind niimoodi või teistmoodi tundma, on lihtsalt see, et Mina Ise hakkan niimoodi tundma. Kas selle pärast, et ma eelistan. Või selle pärast, et ma olen niimoodi programmeeritud. ehitatud. kasvatatud. kosmosest saadetud.
Järelikult kellegi süüdistamine, et ta teeb mind õnnetuks või õnnelikuks või milleksiganes, on alusetu.
Ja veel mõned sõnastusele mittealluvad järeldused.
Eraldi teema on teadlik manipuleerimine. Võrgutamine. Kavaldamine ja igasugune topeltmäng. Ja muud sedasorti vahvad asjad. Varjatud motiivid ja nii.


Ok. Ma pean nüüd lapse arvuti taha lubama, ta hakkab varsti kurvastusse surema, et teda origami lehele voltima ei lubata.

Video link kah.