Tuesday, June 12, 2018

tipa-tapa tantsin heliredelil

P6100037
ootab tänavanurgal kase all


Olime koos, kuid kadusid äkki.
Sume on öö. Me joome ühise õhtusöögi järgne vein. Film on just lõppenud. Sääsepinin akende taga ja meeleolumuusika tasane. Need head viirukid. Vahetame mõned laisad sõnad, kuidas vein nii magus ja vaarikad. Hästi. Ja siis sa kaod. Ma olen selles toas üksi. Muusika käib edasi ja kõik on muidu sama, ainult sind ei. Ma ei tea, kuhu sa läksid ja pole võimalik öelda, kui kauaks. Ma tean ainult seda, et sa tuled arvatavasti varsti tagasi. Võib-olla poole tunni pärast, võib-olla hiljem. Varem või hiljem. Nii on. See on varemgi olnud. Pole põhjust endast välja minna. Üsna tavaline asjade käik.
Me lepime päevi ja päevi oma kohtumist kokku. Viimaks see päev tulebki. Saimegi lõpuks kokku. Võtame räpased kõndimiskohvid ja põimume teineteise eludest ja lastest ja mõtetest ja plaanidest kõneledes üheks. Nii. Hea. Kuidas ma sind igatsesin. Me naerame ja vaidleme ja nõustume vaimustunult üksteise üle muudkui. Ma astun kaks sammu rajalt kõrvale, et oma topsi prügikasti tõsta ja kui ma ümber pööran, oled sa läinud. Eks ma aiman ka, sellest on juttu olnud, keegi teine vajas sind just nüüd. Kuid siiski. Ma olen kohmetu. See on hea rada ja päike ja nii. Niiet ma astun edasi. Samas tempos ja justkui äraootavalt. Küll sa varsti tagasi tuled. Mis seal ikka. 
Ma tulen sulle külla. Sa oled mitu korda öelnud, et ma võiksin ja nii lähebki. Ma lõpuks tulengi. Me teeme koos süüa ja ajame jutud. Istume ühiselt laua taga ja igas liigutuses ja asises toimetuses on rõõm jälle koos olemisest. Nii hea, et ma tulin. Õnneks ei ole ma enam nii kergesti ehmatatav. Ma tean neid signaale. Laual, muude asjade hulgas, seal on üks ristkülik. Sellest kostub tasane helin ja see neelab su. Nüüd ma olen üksi. See ei ole minu elutuba. See pole minu kodu. Ma olen veel jätkuvalt ülevoolavalt täidetud kellegagi koosolemis rõõmust ja energiast, mis on nüüd üleni üleliigne. Ma olen omapead. Millegipärast on selles kohmakas hetkes teatav viisakuse nõue. Ei tohi trampima ja karjuma hakata ja kõiki kõiki kõiki kohe siia platsi kutsuda, sest mina ja mina. Keegi ei ole mulle midagi võlgu. Kõik on vabad. Minagi. Segan suhkrut malbelt tassis ja jälgin huvitatult toataimi ja tapeedimustrit. Oh jah. Nii habras on hetk.

Üks kaks korda viisaastaku jooksul tuleb lühikeseks ajaks keegi, kes vaatab mind nii nii... ohh... niiimoodi. Tema telefon teeb piuks ja ta lämmatab selle naeratades minult pilku pööramata kinni. Ta on üheselt otsustanud, et see siin just see siin on see. See, kus ja keda ta tahab. Mitte ükski teine asi pole sel sekundil võimeline sekkuma. Ei puutu asjasse. Ei ole väärt.
Eks selles on teatav pakilisus. Paanikagi. Sest igaüks saab vabalt paar minutit oodata ja su tegelt jumala toredat tapeedimustrit vahtida, kuni sa paar tööasja, mõned essemmessid, pisikese kommentaari või vastuse saadad. Mis see siis ära ei ole. Ainult nende harvade üksikute hoidmiseks, kes on nii kaduvad haruldased enneolematud ja harvad, et kui neilt pilk pöörata, on nad läinud. Ainult nende kütkes hoidmiseks tasub edasi lükata see asine meil ja nood korralduslikud skaibid. Aganoh. Kui tihti neid ikka tuleb. Ja palju sa ikka jaksad niisuguses kaotamishirmust laetud kohalolus viibida. Ikka hajevil ja igalpool ja üleni ühtlaselt ühenduses on mugav ja mõnus.


P6090019
vaatega järvele



Minu majas on mitu tuba ja nurgatagust. Ma tutvustan sulle neid põgusalt või häguselt osutades, kui sa tuled. Aga ega sa tegelt ei teagi. Ei peagi. Ma tõusen diivanilt ja lausun: oih, suhkur ununes, kohe toon. Ja sa tead, et ma muutun korraks nähtamatuks ja võibolla ei kuulegi sind, aga ma olen kohe tagasi ja üldse ma olen läinud sinu pärast. Või sa vaatad otsivalt ringi ja ma ütlen, et wc on see väike uks trepi kõrval ja kuni sind siin ei ole, pole mul ka midagi vaja seletada või teadagi, sest teadagi. 
Ma käin ringi ja minuga on kaasas mitmed mitmed mu toad. Kui sa mind tead, siis ma olen sulle mõningaid neist tutvustanud. 'Ma korra vaatan, kas ma saan kohe sulle selle lingi saata; ma vastan oma lapsele ära ja siis võime tantsima minna; sry ma pean kohe oma vanaemale tagasi helistama.' Ja siis sa tead, kus toas ma parajasti olen ja kauaks ma läksin ja ligikaudu umbes mis asjus. Noh ja vahel on sellised salatoad. Nagu sa külalisele kohvi serveerides ei lausu, et sa lähed nüüd vaatama, kas su trussikud on juba verised või veel mitte. Et ei pea ju detailidesse ometi.
Noh ja siis me olemegi, hängime niisama ja tühja sest pakilisusest ja nad vaatavad oma telefonid ja ju neil oli siis teise tuppa asja ja tulevad tagasi ja tapeet ja suhkrusegamine ja siis keegi neist tulebki oma toast tagasi ja ta isegi avab ukse sellesse tuppa ja näitab mullegi, et see salajane eelnevat mainimist mitteväärt, mis teda viimased 15 minutit ärahõivatuna hoidis ja hoidis, on pildid kilpkonnapepudest.



Aah ja siis takkaotsa, et asi oleks tervislikult ülevõlli enesehaletsus.
Vaene mina. Vaene vaene ainult mina ja mina. Küll mul on raske, mitmed mitmed inimesed, kes on minu isiklikus elus olemas, vaatavad mõnikord mõne teise asja kui minu peale. Milline kohutav õõvasidtekitav kahetsusväärne saatus ühele ilmsüüta inimlapsele on osaks saanud. Oo, julm ebaõiglane armutu maailm. Ja ei ole sel ka leevendust ega lõppu. See needus ja nende julmade isiklike reetmiste jada jätkub arvatavasti mu surmani. Isegi sellest edasi ja edasi. Ma olen täiesti kindel, et te, hoolimatud tõprad, vaatate oma telefonidesse ka minu matuste ajal. Aga sel ajal ma ei pööra oma hauas te sündsusetu kohalolematuse peale, nagu teotatud kadunukestel kombeks olevat. Sest selleks ajaks olen ma kõikidest nendest üksildustest ja hüljatustest niipalju pöördumatult ärapöörand, et selleks on juba liiga hilja. Liiga. Hilja. Ja siis te kahetsete. Nutate kibedaid kahetsuspisaraid, tihute oma pihuseadmed niiskuskahjustustesse. Ma teeks kahjurõõmsalt muhahaa, aga ma olen vahepeal ära surnd. Et millal, jah? Arvatavasti sel hetkel, kui te olite liiga hõivatud oma nutiseadet näppides. Ja nutke siis. Ja paras teile ka.


P6090011
vana postkaart



Aga rääkides ilus ja trendikas olemisest. Millest siin inimesed mitte just värskelt rääkisid, aga nagu ma rääkisin, ma olen blogide lugemisega totaalselt graafikust maas. Ma vist olen varemgi ära tundnud, et nooruslikult riietumine kipub küllalt läbikukkuma mul. Tähendab - ma panen end omaarust nooruslikult riidesse, aga iga tähelepanelikum trenditundlik olend mõistab, et ma olen üleni juba vanamoor, sest mu nooruslik riietus matkib mu 90ndate-ja-nii iidoleid ja see pole praegu sugugi lahe.
Näiteks ma lasin oma juukseid lühemaks lõigata ja palusin neid natuke järku ka ja mu juuksur täiega jagas biiti ja mul on heas valguses hästi sätituna nii Rachel-Buffy-spaissgööl soeng, et annaminna.
Või see, kuidas ma oma kõrges vanuses ilmselgelt ei küündi mõistma, miks on vaja panna kõrge värvliga teksade juures lotendav t-särk püksi ainult kõhu pealt. Otsusta ära, kas sul on särk korralikult püksis või misse. Oleks siis et puusa pealt, hea taskule ligi pääseda. Või selja tagant, et neerud külma ei saaks. Aga ainult sutsuke särki sättida püksivärvlisse just kõhu pealt. Mis värk sellega on?


Ja ma olen mitu korda kiindumusest mõelnud. Või sellest neetud 'lapsepõlv teeb su ära' needusest. Või sellest, kuidas vältiv-ärevad karakterid on trükis ja kinolinal nõnda veetlevad, sest me neid nii mõistame. Ja miks. Aga ma loen veits ja mõtlen veel ja siis.
Ja ma olen mitu korda endast targemaks saanud ja mitmest asjast viimaks aru. Ja mõni kord on selle peale juhtunud, et ma ei hakkagi arvama, et ma pean ikka väga loll olema, et mul on nii tihti võimalik nii palju targemaks saada. Siiski mitte alati.
Ja ma lahendasin ära pulgaga ratta selga ronimise kohmakuse. Alguses ma tõstsin põlve kõrgele ette ja suskasin-sudisin jalga üle pulga nagu ilmapulgata rattal teeks ja eeeeh ukerdus. Aga see käib tegelt teisiti. Tuleb teha ülakeha kallutus ette lenksu poole ja vibutada varbaotsteni sirutatud jalg tagant üle sadula. Siis on kaunis. Pisike plié tugijala päkal juurde, kui taolist huvi on.


P6090005
võililled ootavad, et neid tuppa lastaks, (sest) kedagi pole enam kodus


Ma hullult ikka üritan mõelda, et see on mu enda eelarvamus ja selge naiselik usjas kadedus, miks ma ebavõistlusse sellise distantsi hoidva ettevaatlikusega suhtun. Ja siis nad ise saadavad meeldetuletuse, et tulge ju ikka peole, nii tore saab olema, tasuta söök ja labane klatš ja soss-soss-sosistamine. 
Oeh.



Kuidas sa millestki jälle lõpuks aru saades hoidud mõtlemast, et sa ainult lollimaks lähed aastatega?
Millal sa viimati oma telefoni täitsa ära panid, et kellegagi päriselt segamatult olla?

Boonusküsimus: Kas sa tead kedagi, kellel on Suure-Jaanis vaba tuba?

Thursday, June 07, 2018

kuhu-kuhu

P6030117
niitmata hoovi muru on õisi täis


Kui žongleerimisel on rohkem asju kui trikimeistril käpakesi või arugi, on tulemus teinekord üllatav. Ja mitmesuguseid enesekohaseid küsse loov. Näiteks ei ole ma üldsegi enam kindel kuhu-kuhu mu aeg. Mul on blogid lugemata ja raamatud ammugi. Ma ei vaata ühtegi sarja ja ei suuda praegu meenutada, millal ma viimati mõnele filmile tema otsast otsani pilgu peale heitsin. Hoovist saab ühe eemaloleva pärastlõuna vältel õpikunäidis Eesti niitude liigirikkusest. Lapsel on kaasaegse teismelise unelmate suvi kogu hooletussejäetuses ja arvutivabaks sundimatuses. Ma pole päikest saanud, olen ainult ühes järves käind ja merd nägin viimati Inglismaal.
Otsapidi on muidugi olnud sess ja tantsuhooaja lõpp ja üldine ninatoppiv agarus-ogarus. Aga samas võiks öelda, et need on alati. Alati on midagi teha ja tegemata. Aeg on lihtsalt selline igas suunas veniv õhuke lükra-laadne materjal, mida annab küll lõigata ja õmmelda, siduda ja harutada, aga silmad ikka jooksevad, servad hargnevad ja nurgad rullivad üles, jooned on parima püüdlusegagi kuidas iganes ja üleüldse peaks oma lõiked ja kavandid hülgama. End esimesse kätteulatuvasse ribasse sisse mähkima ja lugema selle oma rüüks.


Näiteks ütleme, et sa kukkusid. Kunagi varem. Kas sind lükati või olid sa ise hooletu, kas seda oleks saanud ära hoida või oli see paratamatu. Igatahes see oli. Haavad muidugi ka. Ja pärast haavasid paranemine ja armid ikka. See on üks hea lugu. Kukkusin, haavad, armid. Selles on järgnevus ja mõningane loogika, see on mõnevõrra haarav, nagu lugudele omane. Ja see lugu on sinu. Mitte kellelgi teisel, mitte ühelgi mitte kusagil pole just niisugust lugu. Sa seda jutustad. Laulad nagu oma refrääni. Kukkusin, haavad, armid. Siia ja sinnapoole. Neile, kes kuulavad. Neile, kes küsisid. Neile, kes ehk oleksid huvitatud või elaksid kaasa. Kukkusin, haavad, armid. See lugu kaunistab ja täpsustab sind. Teeb asjasid selgemaks ja toob mõtet juurde. Niisiis sa laulad oma refrääni ka kaua ja pikalt pärast kukkumist üha uuesti ja otsid hoolikalt valgust sättides ikka armid jälle üles. Ei lähe meelest, ei lakka laulmast, ei ole ilma.
Noh ja siis pärast imestad, miks nii nõme kogu aeg on.


P5300014
üles ja üles kasvamine




Ma olen mõni päev öelnud, et ma tegin mingit asja selle asemel, et teha mingit teist asja. Selline argine muuseas niisama enesenoomimine. Näiteks vahtisin internetti selle asemel, et kööki koristada. Või mugisin kontoris kükitades pirukaid selle asemel, et korralikule lõunale minna. Ja neid etteheiteid loopides on endal ikka loogiline põhjendatud olla. Ilmselgelt jäi üks asi tegemata, sest ma tegin selle asemel teist. Kuigi see 'selle asemel et' jutustab asjust, mis ei sündinud ja sinna sobib tegelikult üks kõik mis. Sest paljugi mis ei sündinud tol hetkel ju. Oleneb lihtsalt sellest, kui suurt etteheidet tahta teha.
Ostsin 10 euroga endale ülikonna selle asemel, et see raha vaestele annetada.
Kuulasin söögitegemise kõrvale vanu White Stripesi albumeid selle asemel, et end kurssi viia uuema ja parema rokkmuusikaga.
Heitsin õhtul varem magama selle asemel, et maailma näljahäda kustutada ja uus Harry Potter kirjutada.
Vaatasin järjekorras seistes telefoni selle asemel, et ümbritsevate võõraste päev oma tõelise kohaloluga helgemaks muuta.

P5300008
ilusad kaarjad volangid


Aga vist mingeid teoseid on ikka läbi võetud.
Lugesin läbi raamatu Väike tüdruk, kes armastas liialt tuletikke ja kiidan heaks. Keel on lihtne ja ilus, sündmustik sünge ja õnneks autor olevat kusagil öelnd ka, et peabki natuke naljakas olema. Ma olin alguses veits enesest ehmunud, et ma niisuguste asjade peale muigan.
Tutvusin toredate juutuuberitega nagu ContraPoints ja Lindsay Ellis ja tean nüüd nii mõndagi asjade kohta, millest ma varem vaid aimasin.
Aitasin kaasa Eesti Moe Festivalile ja tegin lõpuks oma kauaigatsetud makaronisalatit ja kolisin tomatid õue elama ja nõnda edasi.


Ma kuulsin, et ilm ka läheb paremaks.

Tuesday, May 29, 2018

ja mitte niisama, vaid vägagi.

P5140192
puhka jalga

Põhjuste leidmisest.
Ühiskonnas või organisatsioonis või riigis on mingi kalle. Tundub, et teatud asjad kipuvad märkimisväärselt sagedamini minema ühel moel ja isegi hea pingutuse korras mitte teisel moel. Alustame arutelu ja mõtiskleme keerukate mitmetahuliste põhjuste üle, otsime seletusi ja pakume välja eri mõõtkavadel tegevusi selle muutmiseks. Hooga kõiki eemale nügides ja kõva trampimise saatel ronib lavale 'kuidas tema siia sattus'-pominatest häirimatu keegi, haarab mikrofoni ja karjub sinna sisse: BIOLOOOOGIA!!!1! Einoh. Minuarust ka. Bioloogia ju.
Lasteaiaõpetajad ja lapsehoidjad on enamasti mehed, sest mehed on taoliseks tööks bioloogiliselt paremini kohandunud. 
Mehed on keskmisest tugevamad ja jaksavad rohkem tõsta. Seetõttu on nad just suurepärane tööjõud asutusse, kus on palju väikeseid lapsi. Laste süllevõtmine, tõstmine ja ringitassimine on nendega tegelemisel igapäevane. Lapsed ei jaksa oma jalgadel pikki vahemaid kõndida ja ei ulatu oma kõrguselt asju vaatama. Samuti on lastel palju energiat ja huvi erinevateks ronimist, kiikumist, rippumist ja muud osavustegevust arendavateks mängudeks. Ja neid mänge saab kõige paremini toetada ja turvata ainult see, kes jaksab 8-10 tundi järjest parajalt põntsakaid põngerjaid õhku tõsta ilma suuremate tervisekahjustusteta.
Meestel on keskmisest madalam ja võimsam hääl. Laste hääled on küllaltki kõrged. On kerge näha, et vähemalt üks meesõpetaja väikelaste rühmas on täiesti vältimatu. Kogu rühmale mõeldud korraldused ja õpetussõnad eristuvad meeshääle puhul paremini muu lärmi foonist. See tagab nii laste ohutuse kui ka õppe- ja kasvatustöö jõudmise iga üksiku haridussüsteemi lülitatud väikese ilmakodanikuni.
Ja rääkides ohutusest. Kas ma just ei lugenud kusagilt, et meestel on märkimisväärselt parem reageerimiskiirus. Kes iial ühtegi last on kasvõi kaugelt näinud, on kursis, kui näiliselt ootamatuid ideid neile pähe võib tulla. Ühel hetkel on laps rahulikult liivakastis, teisel hetkel on ta näppupidi väravavahel või pistab murust leitud kassikakat suhu. Reageerimiskiirus ja -täpsus, mis on meestel just selleks otstarbeks väljaarenenud hoiab ära nii mõnegi pahanduse.
Ei ole mingi kokkusattumus, et Jõuluvana on mees. Mõnede allikate andmetel oli ka Karupoeg Puhh ja isegi Jeesus meessoost. See on meie kultuuriloosse sügavalt sisse põimitud. Mehed on laste saatjad ja sõbrad, nende eest kostjad ja nende hoidjad.
Loomulikult ei taha ma öelda, et naine ei sobi lastega tegelema. Tubli töö ja hea tahtmise juures on võimalik igaühel korvata see, mis tal on looduse poolt saamata jäänud. Kindlasti on olemas pikemaid või tugevamaid naisi, kes sellise raske tööga toime tulevad. Ma ei mõtle, et naine ei sobi niisugust meestetööd tegema. Aga tuleb siiski otsa vaadata faktidele ja ajaloole, arvestada tõsiasju ja lähtuda lihtsast loogikast. Kui sa tegelikult hoolid oma laste haridusteest ja turvalisusest, siis sa viid nad sellisesse lasteaeda, kus töötavad mehed. See ei ole isegi diskrimineerimine, see on lihtsalt normaalne. Igaüks tahab oma lapsele ainult parimat. 

P5240031
naistepäeva tulbid ja südamekujuline ava

Mul käib üks korduv pealetükkiv mõte. Kuna selle mõtte sisu on peaaegu võimatu järele kontrollida, võiks selle kohta koguni öelda kahtlus. See pealetükkiv taastulev kahtlus ei teeni minu huve. Mulle ei tõuse selle kahtlustamisest tulu. Nii olen ma püüdnud teda ära ajada meetoditega, mis võib-olla ajavad seda süütut kahtlust otsapidi paranoiaga ühte kategooriasse. Näiteks püüan ma seda mõtlema hakates vaadata, kuidas ma sellest mõtlen. Nagu eemalt. Et sellega mitte liiga palju põimuda. Või kui ma olen sellest küllalt pikalt mõelnud, püüan oma tähelepanu mujale suunata, millelegi edasiviivamale. Mõni kord, kui ma olen endamisi hakanud sel teemal jaurama, on olnud vaja end küllalt tõsiselt korrale kutsuda. Sest kaua võib. Mis see siis olgu. Võta end kokku, naine.
Kahtlusmõte ise on järgnev: teistel inimestel on hästi palju raha. Neil arvatavasti on. Nad elavad hõlpsamat elu. Neil on raha tuulde loopida ja ära kinkida ja anda. Nende väljaminekud, makstavad arved, tehtavad annetused ja argine taskuraha on võrreldamatutes mõõtmetes minu omaga ja ei põhjusta neile kunagi vähimatki meelehärmi. Neil on raharahu, kui nii võib öelda. Ja kui veidi pikemalt sel teemal peatuda, süveneb minus kahtlus, et nad tahaksid oma raha mulle anda. Ma tõesti ei tea, kust selline ebaratsionaalne mure teiste inimeste isiklike finantside pihta pärineb. Aga see mure on. Et äkki on neil inimestel, kel on raha jalaga (või millega iganes, eksole) segada, on tahtmine seda raha mulle anda. Ja mõtle, kui ma pole piisavalt selgelt väljendanud, et võib küll. Andke. Ma võtan vastu. Ma ei pea seda imelikuks. Et mõtle, kui nad ei tea. Kui kurb see oleks. Raha lihtsalt seisab ja mina pean näppu (või mida iganes, eksole) imema.

P5230012
palavavõitu


Loetelu põhjuseid, miks tasub Duende hooajalõpu kontserdile tulla.
  • Kostüümid. Kõhutantsijad teevad oma kostüümid ise või lasevad eritellimusel just neile valmistada. Kostüümid korduvad vähe ja need on hullu kaunid. Edevad ja uhked. Nii lihtsalt iluks, kui lava peal teatraalsuse rõhutamiseks, kui erinevate tantsutehniliste elementide paremini väljatoomiseks. Igal tantsul on oma kostüüm vastavalt tantsu muusikale ja stiilile. Samal kontserdil esinevad veel flamenkotantsijad ja kui üldse kellelgi on vägevad kleidid, siis need on nemad. Kleidid on neil vägevatest täiesti arutult vägevateni, pööraselt suurtest nii suurteni, et sa ei usuks. Ja satsid ja kohevus ja tegelikult ka sabad. Niimoodi, et kleidid ka tantsivad koos sellega, kes kleidi sees on tantsimas. 
  • Tantsud. Me õppisime see hooaeg ära 10 erinevat tantsu. Nendest 6 õppisin mina ka selgeks. Sellist päris traditsioonilist araabia-idamaadepärast muusikat me ei kasuta. Pigem veidi eksootiliste elementidega moodne popmuusika. Iga tants on isevärki, oma iseloomu ja meeleoluga. On selliseid keerulisema seadega tantse ja selliseid keerulisema tehnikaga tantse. On värinad ja nõksutamised, nabad ja narmad, aga ka klassikalise tantsu elemendid ja see oodatav treenitud tantsija pingutusvabana näiv suure vaevaga äraõpitud kontrollitud graatsia.
  • Seltskond. Muusika on küllalt vali ja kontsert parajalt pikk koos vaheajaga. Oma naabritega jutuajamine on täiesti mugavalt tehtav. Kui sul on mõni sõbranna või tuttav, keda ammu pole näinud ja kuidagi ei teagi, mida koos teha võiks, siis see on just paras asi. Väike Vanemuine on mõnusalt kesklinna lähedal ka, pärast hea jõe äärde jalutada ja.
  • Tõendid inimeste õppimisvõimest ei pruugi tavalisel päeval väga hästi välja tulla. Kui sa veedad aega seltskonnas, kus mitte keegi pole kunagi elus läbi teinud karjääripööret ja vaatad ainult kunsti, mida esitavad oma ala professionaalid, kes on saavutamaks oma oskusi, toonud suuri ja mõõtmatuid ohvreid. Siis sa võib-olla ei teagi, milleks on võimeline täiskasvanud täiskohaga töötav pere ja lastega naine, kes tahab tantsida.
P5190003
mis värvi on lilla sirel

Sõitsin üksinda autoga ja pidin maanteeäärses tanklas peatuse tegema. Keerasin tanklasse sisse ja avastasin, et ma naeratan. Põhjus - muidu tühjas tanklas seisis just tankuri kõrval traktor. Päris terve üleni traktor. Selline lehma tüüpi. Tuleb välja, et minu mõtlemiseelse (t)aju tarvis on traktorid naeratamavõtvalt nunnu.

Õpetamine on ikka jumala imelik töö. Kuidas saavutada mõõdetav vaadeldav tulemus, mille teostab keegi teine. Keegi väljaspool mind. Kui eesmärk ei ole saada paberi peale või ekraanile õiged sümbolid (sest siis ma võiksin ise selle neetud värgi ära teha), vaid saada teine inimene neid tekitama. Ilma teda katsumata ja löömata, ilma talle midagi otseselt vastu pakkumata ja teda üldse võimalikult vähe kahjustades tegema seda asja, mis ma tahan, et ta teeks. Just siis, kui ma tahan, et ta seda teeks. Just sellisel moel, nagu ma tahan, et ta teeks. Sellest imelikum on ainult see, kui ta päriselt teebki seda. Ma lihtsalt ütlesin ja ta sai aru ja siis tegi ka. Fantastika. Ja siis tulevad teised inimesed ja ütlevad: ongi ju, sa ei kujuta seda ette, ta teebki seda asja, me näeme ka. Väga veider, ma ütlen. Ma ei tea täpselt, kuidas see kõik juhtub ja käib.

Nädalavahetuse Tallinn oli ootamatult tore. Et ma läksin sinna oodates toredust ja siis oli toredam veel. Hakka siin või endamisi mõtlema eiteamida.


P5190005
sa kükid siin, sest sa tahad mulle pai teha. juba tulen

Missugusi sinusse mittepuutuvaid asju sina teistest inimestest kahtlustad?
Kuidas sinu töö tegelikult küllalt imelik töö on, kui nüüd mõtlema hakata?

Olematute asjade põhjalik põhjendamine on muarust nii vahva. Tahad, ma põhjendan sulle midagi ära? Sõnaohtralt ja loetelu argumentidega. Ettepanekud-soovilood kommentaaridesse. Või meilile. Või fb.

Thursday, May 24, 2018

mina olen sinu võõras

P5140183
harilikud tänavatennised

Ega seda enam uuesti meelde ei tuleta, kust ma seda lugesin. Igatahes lugesin kellegi blogist taolist veits amüseeritud kaeblust autodest, mis linnavahel konarliku tee korral hästi tasa sõitma hakkavad. Iga augukese ees peaaegu seisma jäävad. Kirjutajale endale olevat veel eriti naljakas, et niimoodi teevad just vanemate kulunumate mitte nii värskete autode juhid. Ja mitte mingisugused tutika riistaga ringi edvistajad, kes tahaks oma säravat autot maru hellalt hoida.
Pööritasin silmad ära ja rasked ohked ja jätsin selle sinnapaika.
Paar korda tuli meelde ja see meeldetuli saabus taolise 'vaata, sa põmmpäine privileegipime gröösus!!1!' tüüpi röögatusega. Mis tegelikult ei ole sugugi sobilikus mõõtkavas väljaöelduga. Niiet sai pikalt lasjääb lausutud.
Kuid siiski. Lubage ma selgitan. Kui sul on vana kole otsast roostes autoloks, siis sa sõidad sellega läbi aukude nagu seksiv siilike - väga. ette. vaatlikult. Sest esiteks ei ole taolisel autol fääntsi 13-pere-elamu-suuruse sädeleva autosalongi tasuta kaasa kingitud kindlustust igasuguste omarumaluste vastu. Sul ei ole lepingut asendusauto kahe sekundiga. Kui sa oma ainumasse autosse augu kolistad või tüki küljest är, sis see autu on sul puru. Teiseks ei pruugi sul olla teist autot või remondimeest või raha remondiks kohe võtta. Niiet oma väikese ainsa niigi väsind rauasuksu hellalt hoidmine on suht mõistlik asi, mida teha. Arvestades, et sul on taolisel puhul arvatavasti auto ainult selle pärast, et sul on seda päriselt vaja. Kolmandaks, kui kasvõi minu tuttavate autoromude põhjal vaadata - see auto on juba niikuinii veits katki. Mingi asi on niikuinii juba ääre peal, vaevu peab, näis kaua veel veab. Iga sooritatud saabumine koos väikese  sisseharjunud kergendustänuga. Ei saa hooletult lahmida siin, palju on kaalul.
Ahh, tal on nii kole auto, ta võiks sellega samahästi läbi löökaukude mürts mürts sõita, siin pole midagi hoidagi ju. Oeh.
Oeh.


Olime mõni aasta tagasi sõbrannaga kusagil Lääne-Euroopas ringikolamas. Kohalikud, kes meile öömaja pakkusid, jagasid ka kohalikke soovitusi. Näiteks et me võiksime mingisse punkti ses linnas ju minna ühistranspordiga. Vaatame neid kahtlevalt ja uurime piletihindade kohta. Hooletud hõisked, ühistransport on odav, see ei maksa peaaegu midagi, ärge muretsege, pole probleem. Uurime uuesti. Üks ots maksab 2.50. Me käime kahekesi ühistranspordiga mingis kohas ja me oleme kulutanud oma terve ühe päeva toiduraha. Oeh. Kallikesed. Hakkame otsast peale. Vaadake. Me ei ole nagu te olete.

P5130161
kõik sai valesti ja ikka nii õige


Magus enesehaletsus. Mul on paar korda ette tulnud, et mingisse üldhalasse imbub sisse ja hakkab siis ahnelt haarama niisugune ulatuslik tõeliselt traagiline enesehaletsus. Selline surub küüned maamulda ja röögib taevalaotuse poole: 'vaene mina mina mina vaene ainult mina.' Üks neist haletsustest. Ja siis on mind tavaliselt rangelt takistatud. Ei hakka. Sinna küll ei lähe praegu.
Ühed interneti naised ka just rääkisid, kui tervislik on rasketel aegadel huumorile toetuda ja vahel enese üle ka kildu visata. Aga et nad püüavad siiski piiri pidada ja mitte minna oma kildudega kergest eneseirooniast ära süngesse haleduse mülkasse. Või et kui teinekord on lipsanud sisse natuke liiga palju sellist enesekohast tumedamat sappi, on kommentaarides inimesed tulnud, et 'hei, kas kõik on korras' ja siis nad on end ikka kokku võtnud. Sinna ei lähe.
Et miks see enesehaletsuse keeris niimoodi ligi tõmbab ja miks ta teistele halb vaadata on ja kas see on kõigil või ainult mõnedel.
Sest see on nagu uhkeldamine? Ainult ainult enda ja oma tegude üle emotsioonimine ja sellega teiste nina all olemine. Samas ainult enda üle rõõmustamine näiteks ei ole nii sobimatu. Kõigest veidi.
Sest see on alati ka veidi veenev ja kuulaja hakkab siis kõnelejat ka pidama selleks ilmatuks võrreldamatult rõvedaks pasaks, kellena ta end esitleb ja taolistest tahaks ju kaugele?
Sest nii karjuvaid arutlusvigu ei tohi kaine peaga teha? Kuidas sa saad ainuisikuliselt kõiges-kõiges süüdi olla ja samal ajal tervenisti abitu, suutmatu midagi muutma ja üleni oma olude kannatav ohver. 


Ja ma mõtlesin jonnist ka. Kas pole mitte nii, et jonn on tahtmine olla enesega kooskõlas. Kui ma just ajasin jõuliselt üht juttu, siis ei saa ma väga kergesti ilma suurema vahepala või selge üleminekuta hakata ajama hoopis teist juttu. Kui ma just olin turts pähh lollid, ei saa ma järgmisel hetkel lõbusaks ja lahkeks olla. Ma kaotaks näo. Oma tõsiseltvõetavuse. Järgnevus kaoks ära. Rollis tuleb sees püsida. 
Ja onju ju. Sest jonn algab lastel just sel ajal, kui neil tekib arusaam endast. Isegi olen lugenud selliseid väikelapse jonnihoogude lahendamise õpetusi, kus lapse tähelepanu juhitakse hästi konkreetselt ühele teisele asjale (kuuled? kes koputas?). Ja see stseenivahetus võimaldab lapsel ilma enese silmis naeruväärseks minemata lahkesti lasta oma jonnist lahti. Väärikalt ja värskele isiksusele häbi tegemata.
Nii ma olen mõnikord end jonnimas avastades uudistanud neid rolle, milledesse ma parasjagu nõnda jonnakalt kinni olen hakanud ja üldsegi kelleks ma end parajasti pean ja kas tingimata peab. Sest keegi ei taha jonnida. Natuke võib-olla küll. Aga kaua jonnida on jõle väsitav. Võiks juba ometi oma tahtmist saada või teisiti sellest tüütust rollist välja. Puhata ja mängida.


P5130124
lopsakas linnaorav minust sama palju huvitatud

Üks poplaul käib mulle jälle närvidele. Ma olen vahepeal paari televiisoriga samasse ruumi sattunud ja natuke oma viga ka, et ma neid kanaleid vahin siis alati. Ma ei viitsi linki ka otsida. Igatahes kui sa tead seda laulu, kus videos on tüdrukul sõbrannad ümber ja nad on kõik pseudo-90ndate lapseriietes ja laulavad ühest poisist, kes võiks ära minna, sest kuidas ta aru ei saa, kas talle peab ühe tähe kaupa ütlema, et ta ei ole kutsutud, ta võiks juba alla anda, mitte sellise näoga seal olla, sest ta on 'kõigest sõber'. 
Ja siis ma mõtlen selle produtsentide tiimi peale, kes selle laulu kokku inseneerisid, et oleks tsiteeritavaid ja jagatavaid ja kaasalauldavaid kohti, sest kindlasti noortele täiega rileitable ja misiganes. Vastik.


Käisin väljamaal ja sain muu hulgas juhtumisi deidile kutsutud. Deit sai minu poolt pärast selle leppimist ka tühistatud, sest põhjused. Iga naine, kellele ma sellest kontaktist jutustanud olen, on just õigete kohtade peal silmi pööritanud ja mõistvalt kaasa elanud. Ja nii tore. Kas osa mehi eksisteerivad selleks, et naisi ühendada.


Lähen vaatan seda pealinna kirjandusfestivali ka nüüd kohe varsti. Kui sa mind seal ära tunned, sis võid lehvitada.

P5130103
metsa taga ei ole mets



Mis sinu arvates jonn on, kust see tuleb ja millest see toitub?
Kuidas sa enesehaletsemise peale vaatad? Aga eneseiroonia?
Kes su auto korda teeb, kui sa selle katki loksutanud oled?

Saturday, May 19, 2018

nüüd mõni aeg

Jumal küll. Enesel on haridusblogi ja jätab oma lugejad harimata rohkem kui nädalaks. Kas siis see saab mingi õige asi olla. 

P5150199
need väikesed asjad

Mis harimisse puutub, tuli mulle meelde üks hästi tüütu töö-asi. Kui ma oma sisimas millegipärast usun, et ma õpetan hästi kohutavalt võimekat tohutu potentsiaaliga tarka inimest, siis ma õpetan paremini. Kannatlikumalt (veel kannatlikumalt), täpsemate terminitega ja efektiivsemate meetoditega, valin oma sõnu paremini ja orienteerun materjali esitamise järjestuses kiiremini ja üleüldse igati tõhus. Nii vastik. Miks ma kogu aeg nii ei võiks. Miks see ainult teatud puhkudel välja lööb. Miks ma selline eelarvamuslik tolgus olen ja sel oma töökvaliteeti lasen solkida. 
Algas kogu see jama sellest, et ma lugesin sellisest õpetajatega tehtud eksperimendist, kus neile valetati, et neile on antud see andekate laste klass ja need, ulliksed, kohe uskusid ka seda ja vastav mõõdetavalt erinev toimimine. Noh ja siis hakkasin seda kallet enda juures ka tähele panema. Ja see häirib mind rohkem kui üldse normaalne oleks endast häiritud olla. 
Jaa. Enne, kui keegi küsib. Eksisteerib normaalne enesest häiritud olemise määr.




Kas seda just õpetusena vormistada, aga meeldiv argine häkk on ta küll. Kassi veekauss on teatavasti selline madal plekist nikerdis. Iga kord, kui ma seda täidan ja kraanikausi juurest kassinurka mõõdetud sammudel tasakaalun, tuleb see elajas mind nühkima. Eriti agressiivselt siis, kui kauss on just mõnikümmend sentimeetrit põrandast. Et ikka kindla peale läheks vett maha. Ma igaks juhuks alati röögin ta peale ka sel ajal, aga see kindlustab ainult röökimise enese, nühkimist või veeloike ei paista senine lahendus mõjutavat.
Pärast seda, kui mu tubaste lillepottide arv umbes kümneni ulatus, ostsin endale päris lillekastmise kannu. Sest kaua sa ikka kruuside ja veepudelitega siin jändad, tilgad nirisemas ees ja taga. Igaks asjaks oma asi. Nüüd kastan sellest kastekannust kassi ka. Võinoh, kassi veekaussi. Väga käepärane mugav lihtsasti teostatav odav nipp, ma ütlen. Täägi keegi, kes seda vajab. 

P5130152
võililledega on kõik


Ood kupsikule.
Alati, kui inimesed hakkavad rääkima, kui hea on mensrtuaaltops võrreldes tampooni või sidemega, järgneb piiiikkkkkk ja loooohisev jutt keskkonnast ja prügist ja pakenditest. Ja kilest ja puuvillast ja puha. Ma ei taha ühtegi sellest tühistada, sest tõsi ta on, eksole. Aga see on lisaks. See on muu hulgas tore boonus, mis tuleb. Peamine point on siiski selles, et ma olen udupea. Ma olen organiseerimatu hajameelne süstematiseerimata ette-ja-taha-hooletu sisuliselt lapsolend. Enne kupsiku ostmist olin ma täiesti häbiväärse korrapäraga hädas enesega. Sest ma unustasin endale tampoone osta. Sest ma unustasin neid kaasa võtta. Sest ma jätsin nad teise kotti või arvasin ekslikult, et küll mul kontoris on mõni. Sest ma olin kõik oma raha ära kulutanud ja mitte arvesse võtnud, et täiskasvanud naise organism on taoline, et suvalisel hetkel keset suvalist säästukuud on vaja järsku mingeid väljaminekuid veel teha. Ja ma tean, ma tean. Osa inimesi peavad taolist saamatust ilmseks tõendiks peaaju puudumisest. Sest mismõttes üks täiskasvanud naine ei ole ära õppinud, kuidas tema asjad käivad ometigi, ifffand. Ja eks ma olen ka mööda seinaääri hiilinud ja vabandanud ja end ilmutatud kujul haletsenud puhkudel, kui ma olen olnud sunnitud kellegi teise abile taolistel puhkudel lootma. 
Aga kupsik. Ahh, sa ei usuks. Nii hirmus tore. Ühe ostad, pärast ei pea enam ostma. Uuesti kunagi ühtegi. Pistad ta kotti, kui aeg hakkab tulema ja kui tuleb, võtad kasutusse. Ja tegelikult pole seda asja vaja ju päeva jooksul vahetada. Teist kaasa võtta või vahetusest ette mõelda ja siis jännata ja piinlik prügi ja blah. Vaid see sama asi ise on pärast tühjendust uuesti kasutatav. Ma ei pea reisile minnes ette mõtlema, mitut vaja läheb, ma ei saa kogemata valesti rehkendada ja kaasnevad vaevad. Pealegi see võtab pagasis umbes 3 tampooni ruumi ainult. 

Keegi rääkis mulle, et ostis küll kupsiku ja proovis, aga see oli hästi ebamugav ja ta loobus ikkagi sellest. Ma mõtsi, et mul oli ka alguses ebamugav ja veits läks aega, et paigaldamisega harjuda ja üldse. Aga ma aimasin, et tahab harjumist alguses ja harjusin hea meelega.
Keegi teine kunagi teine kord rääkis, et loobus oma lapse imetamisest, sest hullult valus oli ja rinnad läksid katki ja. Ma mõtsi, et oli jah hullult valus ja läksid, jah, katki. Aga ma aimasin, et nii läheb. Mulle oli räägitud sellest valust ja piinast, ma pidasin seda lahutamatuks normaalseks osaks. Aga see läks paari kuuga üle ja ma ei lasknud sellest end heidutada.
Ja ma tean, ma tean küll. Et inimeste valutaluvus või ebamugavuse piirid on erinevates kohtades ja minu arutu vaprus ei nulli teise inimese piinu või tee tühjaks tema täiesti kehtivat otsust tema enda keha osas. Ma lihtsalt mõtlesin sellest, kuidas ette teada ebamugavus ja ihuline valu on natuke nagu lihtsamad võtta. Öeldi, et saab olema valus, saigi olema valus, valutasin kannatlikult ära.


Samal ajal ei ole ette teadaolev emotsionaalne valu üldse mingi ette ega teadminegi. Sest ma olen korduvalt ette mõelnud ja hinges end kaotusteks valmis pannud. Ja siis need kaotusvalud niidavad mind taolise ehmatava armutusega jalust maha ja hingetuks, et ma oleks samahästi võind üldse mitte ette mõelda. On asju, milleks ei saa end valmis panna.
Ma siiamaani vihastan pisarateni raevudesse selle maailma peale, et see saab nii vastik värdjas sitt koht olla, kus vanaisad surevad. No neetud küll. Ja see pole nagu ma oleksin kuidagi teadmatuses olnud või informeerimatult üllatunud, et siis paha on. Tühja neist ette teadmistest siin, eksole.


P5080063
õhtu tuleb, tulbid tulbivad, kass kükib



Lugesin üht ammu poolelijäänud nõuraamatut ja seal targutati nõnda. Sina oled üks. Sa ei jagune mitmeks vastanduvaks erinevaks. Käsitlus sinust kui kellestki, kes ühelt poolt nagu tahab üht, aga samas ikkagi käitub teisiti ja jube segane värk ikka, ei ole täpne.
Raamatu enese näide: see, kes ütleb, et tahab kaalus alla võtta, aga snäkib öösiti ja tal on sellest hästi vaev ja kaal ei lange üldse ja nii... See inimene ei taha kaalus alla võtta. Mida ta tahab, on esiteks öösiti snäkkida ja teiseks vaevelda/kaevelda kaalus allavõtmise teemadel.
Mina ei tea, mis see autor oma jutuga mõtles, aga mulle meeldis see tahtmiste väljalugemine tegudest mitte sõnadest päris hästi. Ja paar korda on olnud isegi kasu sest. Näiteks hakkasin hommikul enne tööleminekut mõtlema oma rahaasjust ja hakkas ni (nuuks) hale enesest. Siis tatsasin mööda kontori koridore ja mõtlesin, et vaene mina, nii tahaks nutta, aga ma pean kohe klassi ette minema ja julgustav toetav motiveeriv tähelepanelik kohal olema, aga nii tahaks hoopis kerra keerata ja nutta natuke. Siis vaatasin end, kuidas ma asju välja prindin ja korralduslikke küsimusi lahendan ja kolleegidega nõu pean ja kiiruga viimastele kirjadele vastan ja panin tähele, et ilusti on ju näha, mis ma tahan. Ma tahan oma tööd (hästi) teha. Ja võib-olla sinna juurde endamisi natuke hädaldada. Aga selle hädaldamise võib kõrvale jätta, sest mida ma tahan, ma praegu saan. Kui ma päriselt tahaks nutta, ma nutaks.

Aga jaa. Muidugi kõlab see julmalt ja null-empaatiliselt ja otsapidi nagu  teatud tüüpi gaslighting öelda kellelegi: mul on pohh, mis sa omaarust ütled, et sa tahad, kui sa vastavalt ei toimi, siis see ei loe.

P5140190
see on just niisugune maja, kus võiks aset leida taoline umbes raamatupikkune lugu ühest harilikust iseäralikust perekonnast, kellega juhtub midagi, aga lõpuks saab kõik tegelikult pigem korda



Mitut (vastandlikku) asja sa korraga tahad ja kas need su tegudest väljaloetavad on?
Kuidas sul aitab valusatest asjadest etteteadmine nende saabudes neid taluda?

Monday, May 07, 2018

1. Kuidas jääda iseendaks tänapäevases kiirelt muutuvas maailmas.

P4230163
soojus on seinas sees


Tänapäevases kiirelt klišeeseks muutuvas maailmas on raske leida kuldset keskteed. Ühest küljest on maailm, aga samas lõunaküljest on ühtlaselt kaetud samblikega. 
Kiiresti muutuv maailm puutub asjasse kõigest õige leebelt ja maailma muutumine inimestele tegelikult ei nakku. Inimesed on jäänud ja mitte jäänud iseendaks maailma algusest peale. Ning teatavasti ei muutunud maailm oma alguses kuigi kiirelt. Üsna aeglane oli tal see värk siis. Nii on küsimus iseendaks jäämisest maailmadeülene küsimus.
Iseendaks jäämine on tehtav ning järgnevalt pakungi välja mõned käepärased kodused meetodid selleks.
Väldi kellekski teiseks muutumist. Värskemad teaduslikud teadlased on rohkete teadustega näidanud, et 98,7% inimestest, kes muutuvad kellekski teiseks, ei ole jäänud iseendaks. Seda loomulikult teatavasti tänu lihtsale seaduspärale, mida mõnedes ringkondades nimetatakse jäämis-muutumise esimeseks seaduseks. 
Hoidu hämaratest vaimsetest praktikatest ja okultismist. Taolised kahtlased kogunemised muudavad inimest tundmatuseni. Põhjust on raske leida, sest muutus kellekski muuks kui iseendaks toimub neis inimestes nõnda salamisi ja suletud uste taga. Esialgu on teada, et sel võib olla mingit pistmist rastapatside, erakordse sisendusjõu, kikerhernekotletide ja muu taolise ebapühaga. Hämaratest vaimsetest praktikatest hoidumine ei ole nii lihtne, kui see esmapilgul võib-olla näib. Inimene on loomult uudishimulik ja ta on aetud tungist oma ümbrust avastada. Küsida ja kahelda, uurida ja järele mõelda, soovida üha rohkemat ja vajada mitmekülgset tähendusrikast stimulatsiooni. Järgmine kord, kui sa vaatad ringi oma tühises elus ja koledas köögis ja leiad end taas küsimas: kas see ongi kõik, mis üldse on!?!?, haara riiulist füüsikaõpik või alusta uue võõrkeele õppimist. Universumi sügavaimad saladused ja sinu vahetus läheduses aset leidvad müsteeriumid avavad end siis sulle nagu õrnad õied õrnuses avanemas. 
Õpi teesklema. Teesklemine on parim oskus kiusatusterohkel teel iseendaks jäämisel maailma tänapäevases muutuvas kiiruses. Head teesklusoskused ja võime oma teesklusi filigraanse täpsusega juhtida viib inimese parema enesetundmiseni ja seeläbi kasvatab tema teadlikust sellest, kes ta on. Teeskle tõeliselt, hingest ja meelega. Pane tähele, millal sinu teesklus algab, mil määral on teesklus parajasti teesklemisel ja märka, kui teeskluse oled lõpetanud. Kogenumad inimesed suudavad pärast mõningat harjutamist ühel ajahetkel teeselda mitut asja ja seejuures kõiki neid erinevatel määradel, alustades ja lõpetades igat oma teesklust vägagi täpselt, ilma ülekande või leketeta teistesse teesklustesse. 
Kui sulle kasvavad tiivad, jää rahulikuks. See ei pruugi sugugi tähendada, et sa muutud ja oled lakanud olemast sa ise. Võimalik, et sa olid algusest peale liblikas.


P4230137
siin need ongi - küsimused JA vastused



Ma tean sind küll. Sa mõni päev istud ja mõtled: küll see Murca on ikka tark, ikka maru taiplik, nõnda õnnistatud aruga. Ma mõistan sind. Ma isegi mõtlen vahel nõnda. Aga siis mulle tuleb meelde, et ma sain eesti keele riigieksamil, kui kogu see värk oli ainult kirjand, 65 punkti ja see seab mind jälle paika. Ja see on käepäraseks abivahendiks ka sulle, mu armas lugeja. Asjalood on nõnda. Kui mind visata nii haigete alainspireerivate nõrk-teemadega, nagu seda on kirjanditeemad, on tulemus hirmus. Ei ole mulle ka möödunud rohkete aastatega külge kasvanud seda arukate inimeste vaimse paindlikkuse võimet normaalselt arutlevat teksti kirjutada. Ja riigieksami tulemused näitavad inimese üldarukust ja seega ma olen kahjuks pigem keskpärane toruloru. Kuigi tahaks enesest rohkem mõelda.

Kirjanditeema võtsin praegu Eliisabeti juurest ja mõtlesin alguses, et punnitab ninaverest välja kõikidel neil midagi kirjutada. Nüüd ma isegi enam ei tea.




P5060096
tänavanurk

Ajasin end kohale castingule, sest üritus, mille tarvis nad modelle otsisid, oli muarust tore. Pidasin veel enesega arutelu sellest, kui tore on, et nad päris agentuuri inimesi ka kohale ajasid. Sest siis need, kes päriselt tahavad modellikarjääri, tulevad ehk parema meele ja lootustega. Mina õnneks olen juba vabastatud, sest ma olen modellimaks natuke liiga paks ja väga palju liiga vana. Ning seejärel: täpselt kui palju ma olen liiga vana. Peast arvutamine ei ole ka eriti mu see asi, natuke läks aega enne, kui kohale jõudis. Ma olen umbes 15 aastat liiga vana, et modelliks hakata. Tundub veider.

Vanus on üldse tore asi. Koos küsimusega sellest, kellega sa parajasti ühevanune oled. Ma näiteks tegin ühe oma kolleegi väga segadusse, kui ta kuulis, et ma pole üldse Harry Potteri raamatuid lugenud. Ta oli arvanud, et me oleme ju enamvähem ühevanused. Minuarust on need pigem lasteraamatud alati olnud. Või see, kuidas mul on sõbranna, kelle keskmised lapsed on minuvanused ja ma pean talle aeg-ajalt meelde tuletama, kuidas ma ei saa mäletada kohalikku ajalugu, mis juhtus enne minu sündi.
Või et mitu korda ma saan teha selle üle hiigla vaimukat huumorit, et ma nii vana olen. Ja mis ajast peale ei aja see enam kedagi muigama, sest onju ju. Nagu need ebaviisakad pealetükkivad inimesed, kes viskavad oma 'oletatava' sobimatu käitumise üle ülepakutud kildu ja kõik peavad pilgud maas ootama, kuni see lõpuks läbi saab.


Hedvig Hanson lausub oma laulude vahele paar sõna nende saamisloost või peamisest mõttest ja turtsatab ühe ümberjutustuse juures järsku iseenda üle naerma: 'selle ma kirjutasin sel ajal, kui ma veel uskusin, et üks inimene võib teise päästa.' Link laulule ka.
Üldiselt oli Mailaul jälle hästi tore. Kontserdid on oma õhkkonnalt hästi intiimsed(?). Mingi inimlik usaldus ja soojus neis. See tuleb osaliselt kontserdipaikadest endist - teistpidi seatud kirik ja erinevad toad. Aga päris palju seda erilist atmosfääri õhkub mingist haruldasest üks-olemisest. Et on autor ja on autori enda laul ja autor on oma lauluga ise lava peal seda ise ette kandmas. Midagi autentselt terviklikku selles.

P4290031
üks udune ö, kui ma ei suutnud kuidagi täpset valgebalanssi leida ja õigem vist ongi



Wednesday, April 25, 2018

esialgu igavesti

P4230134
mu pargis kuuskedel on kullat' iga käbi


Ma mõtlesin käopoegade identiteedist. Kas nad arvavad alguses, et nad on väikesed pesalinnud. Sest nad ei ole ju oma 'päris' ema kunagi näinud ja pesalinnud on ainus, mida nad teavad. See ongi nende elu. Ja nende õdede-vendade hukk - see on lihtsalt seletamatu asjade käik, mis millegipärast kuidagi justkui juhtus. Ei saanud parata.
Kas väikesed pesalinnud õpetavad lapsendatud käopoega lendama? Kas nad õpetavad teda toitu otsima või laulma? Kas käopoeg vähemasti püüab oma ainsa teadaoleva perekonna kultuuri omaks võtta? Või mis imelik tunne võib tal olla, kui ta esimest korda teist kägu kohtab. Esimest korda paarituda tahab. Kas osa käopoegi saavad väga autoriteetse pesalinnukasvatuse poolt eluks ajaks depressiooni nüpeldatud, sest nad saavad viimaks ise ka mõistma, et ei ole ikka õige nii koledasti laulda röökida või igatseda nende võõraste lindudega sugu teha. Kelleks käopojad end peavad. Või kas üldse.

Näe ja nüüd tuleb mulle meelde, et üks teine asi, mis ma lugesin, on ka veits selline. Et linnud ja kentsakas eneseleid.

P4210050
linn paistab



Ma mõtlesin sellest imelikust raevust argiste asjade pihta, mis mul tuleb, kui tal natuke lasta. Selle päästikuks on tavaliselt mingi kohutavalt tavaline asi, mis on kaua nii olnud ja ei ole otseselt ideaalne. Mingi tubane detail - mööbli- või sahtlinurk või kriim uksepiidal. Kuidas lävepakult on värv kulunud või millise kujuga on vana põrandahari. Või näiteks see, kuidas ühest kohast on tapeet natuke lahti. Lihtsalt jään seda vaatama ja raev asub tasapisi end üles kütma. See sama tapeet sellest samast kohast täpselt sama moodi sama kujuga kogu aeg alati algusest peale ühte moodi niimoodi lahti. Ja pärast mõnda aega vihast põrnitsust on järsku kogu maailma halvad asjad ja terve ebaõigluse süü kogu oma ulatuses just sellel lollakal lahtisel tapeedinurgal. See tapeedinurga lahtisus kõneleb igast asjast, mis iial pahasti on olnud ja ennustab asjade alatist allakäiku nüüd ja igavesti. See on märk ja tõend ja kinnitus ja tõotus, et kõik ongi jäädavalt möödapääsmatult sitt ja rõvedusel pole otsa.
Üldiselt saavad sellise rünnaku osaliseks väikesed tavalised asjad. Sellised, mis pole siiamaani kedagi häirinud ja pole iseenesest milleski süüdi. Oleks siis, et vahib vereplekki vaibal või kaotatud kõrvaga kruusi. Midagi, millega seostub päris sisuline halva asja sündmus. Ei. Tavalised argised staatilised asjad, mida on juba sadamiljon korda nähtud, oma tavalises hallis igavas ebapiisavas küündimatus manduvas argisuses. Olemas raevuajavalt rõvedad.
Huvitav, kas kellelgi on veel niimoodi.
Huvitav, kas selle pärast minu lapsepõlvekodus tõstetigi mööblit kogu aeg ümber. Värskendatud toas on see spetsiifiline raev hoopis harvem tulema.

Aga näiteks õues on asjad, mis kogu aeg nii on olnud, hästi armsad. Võtavad lausa heldima. Sest muru ja sammal ja pleekimine ja lontivajumine ja kokkukasvamine. Ma ei tea. Kas sest looduse kohalolul ei ole asjad kunagi päris staatilised. Või sest väljas olev on rohkem vaba ja seda ei saa nii isiklikult võtta. 
Kuigi eks  sammal on ka mõnes mõttes nagu kogunev tolm. Siledatel pindadel madal tasane ja varjatud peidukohtades kohev vahutav.

P4210098
suht lambikas ikka



Ja ma mõtlesin ajutistest lahendustest. Näiteks see, millise kiindumatu muretusega ma autosid kasutan. Mul päris oma autot ei ole. Vahepeal sõitsin ühega ja seadsin end sinna sissegi. Väike armatuurlaua võnkeloomake, päikseprillid, torn CD-sid ja autolaadija. Aga kui see auto tagasi läks, tõstsin oma kola teise. Suvel käisin väikesel omaette rännul üldse ämma autoga. See lõhnab roosalt. Mis seal ikka. Nüüd sõidan selles autos, kus on ämblikud. Praegu on nii.
Või kusagile restorani pikemaks ajaks maha istumine. Mantel siia, kott siia, kampsun tooliseljale. Telefon käeulatusse. Veeklaas harjunud kohta. Sean end sisse. Vaade on ka päris okei. Mõnus. Tuleb aeg lahkuda, võtan kaasa, mis on minu ja lähen. Nii hea ja kerge.
Ostsin endale uue ratta (vana läks kaduma) ja tundsin sellist veidrat kiindumisettevaatust. Et kas me peaksime oma suhet kergena hoidma. Hindama seda vähest, juba ette teadaolevalt piiratud aega. Mitte ootama või kartma selle lõppu, aga just meie lõpust teadlik olles seda käesolevat siin võimalikult palju nautima.
Kodudega küll ei ole nii. Ei saa niisama oma elutoas õlgu kehitada ja endale rahumeeli öelda - praegu on nii. Sest tahaks, et see, mis on, see ongi ja nii ongi ja jääb. Kusagilt tahaks kinni ka hakata. Midagi tahaks paika ka panna. Ahelaisse. Vaiadega soise maapinna all olevasse põhja ankrusse. Stopp. Siit ei või, siit ei lähe. 
Või armastusega. Või sõprusega. Või heade luuletuste ideedega. Või päikseloojangutega. Või fotodega väänkasvudest kaetud kändudest kuldse tunni ajal. Kuidas asju hellalt hoida. Kuidas üldse midagi hoida, päriselt hoida-hoidagi ja samal ajal teha seda hellalt. Lasta neil hästi minna. Kohe samal hetkel, kui neil on aeg. Või kellel iganes see iialgi on.

Tundub, nagu ühel sõnaosavamal oleks kunagi olnud taoline metafoor küll. Et mõni asi on nagu noatera sul peos. Saab peo peal või näpu vahel päris hõlpsasti hoida, aga kui tahetakse ära või tagasi võtta, pead laskma. Ei tohi kätt ümber tera rusikasse suruda. Sest võetakse niikuinii. See pole sinu otsus. Miski pole sinu. Aga oma haarde tugevuse ja haavade ulatuse valid ise.

ahh such deep

P4180016
supilinn. tartu



Ühistranspordis istub minu kuuldekauguses kolm last. Nii umbes 13-14-aastased. Kaks tüdrukut ja poiss. Jutustavad elavalt omavahel ja oma telefonides, näitavad teineteisele ekraanidelt asju. Raamatusse süveneda ei saa, vaatan aknast välja. Siis kuulen sealtpoolt ilget laksu ja üks tüdrukutest hakkab poisi suunas tegema seda protesteeriva teismelise häält. Tead küll, see, kus on hästi pikad täishäälikud. Äraaa teee, missul vigaaa on! See, millest on võimatu aru saada, kas ta sai just päriselt haiget või see on lihtsalt teismeliseks olemine teda vaevamas. Tõstan pilgu ja lapsed jätkavad niisama vatramist. Taban end vaatamas tüdruku liibuvates teksades reit ja püüan ette kujutada, kas kuuldud heli tuli sealt. Taban end vaatamas võõra poisikese käsi ja püüan ära arvata, kui valus võiks olla selle kämblaga laksu saada. Tunduvad nagu normaalsed mõtted, mida mõelda. Normaalsed arutelud, mida ilmarahvaga jagada. Lapsed lapsuvad isekeskis edasi ja ma süvenen oma mõtetesse. Kuni seesama laks kõlab uuesti ja järgneb veel valjem protesteerimine tüdruku poolt. Heidan poisile oma kõige korralekutsuvama 'nõmetsemine jätta!' tüüpi pedagoogipilgu ja nihelevast häbenemisest jääb mulje, et mõjub. Igatahes laksud ei kordu.
Väljudes kuulen teda veel tõstatamas teemat 'krohvist' näos, kui 'punnid ikka paistavad' ja tüdrukud vahetavad omavahel tüdinud pilke. Mitu last peaks olema minu asi.

Kuigi eks seda ongi küllalt võimatu öelda. Ära arvata. Võib-olla see mu pilk, mille peale avalikus kohas enamik tatikaid vakatavad, ei ole hoopiski see, mida mina mõtlen. Võib-olla näevad noored silmad seal ainult pahurat vanainimest lausumas: radikuliit on raske haigus!

P4170004
vihmapesitsus



Ühte lillepeenrasse on muuseas tulnud kolm kahvaturohelist asja. Need asjad ei olnud seal eelmine aasta. Keegi on need toonud, mulda susanud ja nüüd, meie kõikide südamete hardaks rõõmuks, on need tõusnud. Ma ei mäleta, mis need on. Millal või kes need tõi või miks need sinna said. Aga neil endil on igatahes hästi. Ja aeg parandab kõik arutuse.
Panin tomatit maha. Tomatit tuli üles. Nagu nende asjadega on, mis pannakse ja tulevad siis. Nüüd jändan nendega mööda elamist ringi nagu kass oma poegadega. Kord on neile rohkem mulda vaja ja siis ei mahu nad ühele või teisele aknalauale ära ja siis tahavad nad veel suuremaid potte, mida mul pole ja ühekaupa elada ja alustasse endale alla ja. Taimedega rääkimine pidi neile hea olema, sest rääkides sa hingad nende peale ja see neile meeldib. Hingeõhk. Mitte su sõnad. Sõnad on tussu. Hingama peab, sis lill kosub. Niiet arvatavasti hädaldav ohkimine sobib ka.



Tuesday, April 17, 2018

tõmmatud. joon

P4130059
viimane kurk sai salatiks


Teinekord on Internetis ette sattunud loetelusid märkidest, mille põhjal ära tunda, et sa oled pahas paarissuhtes. Et su vabalt valitud kaaslane on su vastu äkki põhjendamatult halb. Eks neid asju võib olla keeruline ise ära tunda, liiga lähedalt vaadates või mingi konnakeedu metafoor. Siis teise koostatud checklist aitab. 
Sellistest abjuusiva partneri tundemärkidest inspireeriuna ketrasin paar päeva oma peas imelikku huumori-artiklit, tuvastamaks, kas sa oled iseenda paha poissõber. Sest näiteks see, kui tihti sa end paksuks ja rumalaks nimetad. Või kuidas sa end oma sõprade ees piinlikku olukorda paned. Või et sa sunnid end tegema asju, mis on sulle ebameeldivad, valulikud või lihtsalt arusaamatud. Jumala õudne ju. Sellisega küll ei tasu koos olla.
Aganoh, kaugele selle nimekirjaga ikka minna saab. Ja mis koha peal on normaalse enesejuhtimise ja enda väärkohtlemise piir. Või kellele üldse on (isegi hüpoteetiline) naisepeks hea nali.


Aga siis hoopiski. Tead seda, kuidas inimesed värskelt armunutena on nii veendunud, et see ongi see üks ja õige ja ainus. Ja missugusi asju nad siis lausuvad selle teise inimese kohta, milliste kokkusobivate juhuslikegi pisiasjade üle nad rõõmustavad, justkui need oleksid ilmsed taevased märgid selle õige äratundmise tõelisusest. 
Ja siis sealt refleksiivselt. Kas pole mitte nii, et sa oled iseenda one true love. Mõtle korra. Näiteks kui hästi sa end naerma oskad ajada. Teinekord istud koosolekul või astud hajameelselt mööda tänavat ja tuleb meelde mingi naljakas asi, mis sa ütlesid ja muheled niimoodi endamisi, nagu sulle ainsana oleks maailma magusaim saladus teada. Või kuidas sa endast poole sõna pealt, mõnikord isegi sõnadetagi, aru saad. Kui tihti sa nagu iseenesest tead, mille järele sul isu on või millist kingitust sulle teha. Arvestades kõiki kohve, mis sulle iialgi on valmistatud, kas pole nii, et need kohvid, mis sa endale oled teinud, on olnud need kõige õigemad. Mõtle, kui hea sa ikka enda vastu oled. Kuidas sul on endaga vedanud. Oled enda jaoks olemas, kui sul raske on ja rõõmustad, päriselt rõõmustadki, kui sul hästi läheb. Ei jäta end ka kõige õudsemas madalseisus ja oskad end kõige paremini lohutada, motiveerida ja julgustada. Lisaks, kas pole mitte uskumatult äge, et sa tead täpselt, kuidas ja millisel moel end puudutada. Ja muidugi see, et sa suudad siiski, pärast kõiki neid aastaid, end ikka veel üllatada.
Ajastuteülene armastuslugu, ma ütleks.



Vahele väljamaakeelne luuletus sarnasel teemal.





Rääkisin ühe tuttava toredusest ja mulle teatati, et ma eksin. Sest ma ei ole teda näinud ühes teises kontekstis, kus ta ei ole niimoodi tore. Ja seega: 'Sa ei tea, milline ta tegelikult on.' 
Ma siin mõtsin. Kas see, et keegi on ühes kohas ühte moodi ja teises kohas hoopis teist moodi, tähendab, et üks neist moodidest on päriselt tegelikult tõeline ja teine pole seda üldse. Kui suure osa ajast peaks inimene veetma ühe käitumismustri küljes, et see võiks olla tema tegelikult.  Või mitmesse sfääri peaks üks nägu üle kanduma, et see oleks see päris. Ja üldsegi - miks tegelikkusi mitu ei tohi olla. Oletame, et ma olen kodus täielik tujutseja mõrd ja töö juures hästi soe ja armas (mida ma pole, aganoh, oletame), kas seda peaks tõlgendama, et ma ilmselt ülereageerin kodus või arvatavasti üleni teesklen tööl. Äkki ma lihtsalt olengi mitmus. Või mis imelik komme on teiste inimeste käitumise külge omast arust tagamaid genereerida. Teised las olla. Sina vahi omi nägusid.

Kuigi kindlasti on võimalik välja mõelda mingeid liigitusi ja taksonoomiaid ja teatava juhuslikust parema ennustusväärtusega tähelepanekuid inimeste kohta, kes sinu silme all vahetavad nägu. Näiteks need, kes kesk raevukat vaidlust või jõhkrat omakiusuajamist kõige veetlevama naeratuse ja kauneima tühja-tähja jutu teenindaja saabudes ette võtavad. Või need, kes sinuga on nii kenad ja siis sekund hiljem viskavad midagi salvavat telefonis oma emale. või numbriga eksijale. või jälle teenindajale.


Kas see endaette muie, mida sa teed lapse arenguvestlusel, kuulates uue õpetaja täiesti möödapandud iseloomustust sinu lapsele, on su oma küündimatu kujuteldamatus või tegelikkuse teadmine. 
Hakkad tuttavaga ühisele sõbrale koos kingitust tegema ja teil on täiesti vastupidised ettekujutused kingisaaja maitsest ja kindlatest mittesoovidest. Ja kas see siis on ilma üle imestama ajav või hoopis eneses ja oma inimtundmisvõimes pettunult nutma.
Noh ja seesama, kus keegi tuleb vaimustunult jälle: vaata, see näitleja on hästi sinu nägu. 


P4080032
aga lähme siis



Tõin apteegist lapsele neid maagilisi marlitutse, mis paned ninna ja siis jääb verejooks kiiremini kinni. Laps vaatab mind imestunult: kuidas sa tead minu ninaverejooksudest. Ja mu maailm keerab end tasakesi maigutades aja teki all teisele küljele. Uus asend. Muidugi ta ei tea, et ma tean. Sest ta ei mäleta tervet oma elu. Nagu lapsed ikka unustavad ära selle aja, kui nad väikesed olid. Ma olen algusest peale siin olnud. Mina mäletan tervet seda aega, kui tema on olnud minu laps. Tema ei mäleta tervet seda aega, kui mina olen olnud tema ema.

Arvasin, et tean üht inimest juba aastaid. Sest Tartu on selline ja Internet ka ja nii. Et me eriti ei räägi või mulle ühtegi konkreetset kohtumist ei meenunud, tundus ebaoluline, sest paljugi mis. Tuttavad inimesed ju, küllap kunagi. Aga selgus, et tema ei teadnud mind üldse. Polnud mind näinudki.

Võiks ju edasi lugeda küll kõiki neid raamatuid, mis mul pooleli juba on. Või võtta kuulda murdosagi neist headest raamatusoovitustest ja uudislugemishimudest, mis viimasel ajal jälle vaimustavad. Või kasvõi tutvuda mõnega selles koduses raamatukogus, millesse me varsti (elusalt) sisse müürit saame. Nii palju raamatuid on ees. Loeb Õnnepalu Paradiisi uuesti. Sest on kevad ja sest seal raamatu sees on hea olla.
Pärast kuulab juutuubist Aliinat otsa ja ongi.

P4010153
uks on paokil