Friday, December 08, 2017

want it darker

PC050099
villased kindad elavad kauem kui vanaemad

Vestlusoskusi õpetavad tarkpead soovitavad sellisel puhul, kui sul on vaja ainult oma point kuuldavale tuua, hoopis blogi pidada. Mitte neid asju jutuajamiste sisse panna. Kui sul on mingi teema, mis muudkui tahab sinust välja tulla ja täiesti ühtlane pulbitsev poogen, kas keegi seda kuuleb või mõistab, siis ei ole sul vestlustesse asja. Vestlused olevat ühe teise asja jaoks.
Kirjutamiskoolitajad soovitavad mitte kirjutada taotlusega kedagi muuta või midagi korda saata või midagi lõplikult paika ära panna. Või vähemasti mitte taolisi asju avaldama kippuda. Ma isegi ei mäleta, mispuhul oli veel okei kirjutada-avaldada. Üldiselt päris paljudel juhtudel, kui arutult tahaks sulge haarata, soovitati mingite tarkpeade poolt pigem mitte.

Enese kõrvalt vaatlemise sisse ja välja lülitamine on oluline komponent nii võluv paistmisel kui enesega rahul olemisel. Näiteks on hästi mingisse tegevusse või loomesse süvenenud inimesed küllalt kaunid vaadata. Kui ilusad ja loomulikud ja otsekui oma liigutusteks ise sisse sulandunud. Näiteks on seltskonnas end tervenisti ära unustanud üleni liiga valjuks muutunud ja žestikuleerides klaase ümberlükkav kulmukortsutustele immuunne külaline hästi kole vaadata. Või kui naljakad on need, kes hullult püüavad tantsida lihtsalt tantsimise asemel. Või kui ilusad on need, kes ka kogu tähelepanu keskpuntis olles oma sõnu suudavad valida. Kui tore oleks osata end ära unustada muretus turvalises kohas ja end silmas pidada kaalukas otsustavas situatsioonis. Ja tarkust neil vahet teha.

PC010093
tiigi tänava džungli tänavakaru



Kui tund hakkab lõppema, hakkavad kõik asju pakkima. Ennast riidesse panema. Oma kodinaid ja kotte endale sülle sättima. Oma puusi ja põlvi lähima reavahe suunas stardivalmis pöörama. Samal ajal käed laual sellist pokkerinägu tehes ja pilku tahvlil hoides, justkui nad ei oleks üldse oma mõtetes juba tuhat kilomeetrit kusagil mujal. Kehad on kohal, aga ainult vaevu. Stardipagu pinge õhus. Tallad surutud vastu maad.
Seda siis, kui tund hakkab lõppema. Mitte siis, kui tund on lõppenud. Vaid siis kui kusagilt misiganes hetkel tunni jooksul ilmub mingigi märk, et võib-olla üsna pea. See märk võib olla mingi kokkuvõttev sõna. Niisis. Aga olgu. Et siis lõpetuseks. Kakssada noort andekat inimest saab istuda pööramata piiskagi tähelepanu enamikule klassi ees lausutavast, aga see üks kõrv on kogu aeg püsti. See, mis võiks üles korjata vähimagi vihje, et on aeg. Aeg on tulnud. Vaja väga huvitatud ilmet teeseldes oma kaustik kotti libistada. Vaja usutavalt kaasanoogutades jakk endale selga tõmmata. Nüüd? Aga nüüd? Kas nüüd? Jaajah midaiganes muidugimuidugi, kas nüüd?
Peab vaatama, et ruttu pääsed. Igal nädalal ohverdatakse viis viimast auditooriumisse jäänut Tartu vaimule. Selle pärast ongi semestri lõpu poole read nõnda hõredad.


Retseptinurk. 
Võtad mingi hapupiima või keefiri või jogurti ja võtad paar pehmet täpilist banaani. Heidad need kannmiksrisse. Siis võtad piparmündilikööri ja kallad seda - kulk kulk kulk kulk - juurde. Blendid kokku. Jood. Tervislik roheline smuuti. Taoliseks õhtuks, kui sul on kõht tühi ja kõrini. 


PB250078
jõe sees paistab teine linn


Kunagi, kui mu laps veel pisike oli, käis mu ema meiega ühel lasteaia jõulupeol kaasas. Lasteaia jõulupeod nagu ikka - lapsed esinevad, kasvatajad närveldavad, vanemad kuulavad ja vaatavad ja pildistavad. Minu ema on olnud lasteaias muusikaõpetaja. Niiet kui kontsert lõppes, oli ta üleni isevärki vaimustus. Et nii tublid õpetajad on teinud nii head tööd. Lapsed esitasid üht laulu, kus refrääni ajal pidi pillidega kolistama. Lastel olid pillid kogu laulu jooksul käes. Osutub, et on väga kohutavalt raske õpetada kakskümmend eelkooliealist rütmipilli mängima. Sellest kordades märkimisväärselt raskem aga ... on neid õpetada pilli mitte mängima, kui pole selle pilli mängimise aeg. Ja need nublud olid seisnud ja ilusasti laulnud ja valel hetkel üldse mitte kolistanud ja seega üleni vau.
Kõhutantsu naised esitavad sel kevadkontserdil muuhulgas üht Hispaania tantsu tamburiinidega. Eks me seda esialgu natuke veel õpime ka. Et kuidas pilli hoida ja kuidas sammud ja muusika. Aga ma olen korrapärane omgproovigeolla!!!11! hüsteeria äär neist trennides. Sest kõik fking kolistavad oma pille. Sel ajal, kui samme õpitakse. Sel ajal, kui poosi võetakse või muusikast õiget kohta oodatakse või treener midagi seletab või keegi midagi küsib või. Hingan väljapeetult ja kujutlen endasse lasteaia muusikaõpetaja õrnust ja kannatlikkust.


Mis trenni veel puutub, oli üks tore huvitav maailmade põrkumine just hiljuti. Keegi ütles, et ta loobus mingist oma trennist, sest seal nõuti palju. Ja ei kiidetud piisavalt. "Mina maksan neile, seega nemad peaksid..." arutelu. Et oleks hea käia trennis, kus on hea. Mille eest sa siis maksad, kuratvõtaks. Mitte sellises, kus nõutakse, et sa järsku kuidagi justkui midagi pead. Õppima või sooritama või püüdma. Pfft. Elu on niigi raske.
Minu jaoks on hea selline trenn, kus midagi nõutakse ka. Kui ma tahaksin niisama ilma mingi tagasiside ja taganttorkimiseta tühja vehkida, sis ma käiksin ju zumbas või, maitea, Maasikas tantsimas. Trennist tahaks ikka midagi saada. Ühestki väikesest otsastki paremaks äkki. Kui ma olen kohe niisamagi hästi, siis mis mõtet sel on.
Et minu jaoks üllatav ja mõtlema ajav arutluskäik. Kui sa kellelegi millegi eest maksad, kas ta siis tohib sulle ettekirjutusi teha. 



R1-08750-0006
üks ilmutatud maaliline kaader oktoobrist

Aga et kui kohe niisamagi oled juba hästi, siis pole mõtet. Ma ei teagi, mis sügelemine see mul on.
Näiteks mulle meeldis, kui kusagil keegi ütles, et probleem, mida on lihtne lahendada, ei ole oma olemuselt probleem. Ülesanne koos kogu vajaliku info ja etteantud lahendusega pole ülesanne. On hoopis näiteks algoritm. Või et teatud puhkudel ei loeta katseks sellist asja, mille tulemus on teada. Katsetad ikka nende asjadega, millede puhul on lootust, et tuleb midagi uut. Saad teada. Kas töötab või ei tööta. Läheb läbi või mitte eriti. Kehtib või kehtetu. Kui on ette teada, mis saab, siis pole katse, on hoopis näiteks... rituaal?

Vahepeal olen ma peatunud ka arutelul, kas oleks mõtet õpetada ainekursust, millest keegi kunagi läbi ei kuku. Mitte ühelgi osalejal ei ebaõnnestu. Kõik, kes vähegi end osalejaks registreerivad, loetakse otse nimekirja järgi kursuse lõpuks selle lõpetanuks. Ma mõtlen, et mis mõtet sel siis üldse on. Saada tunnustus linnukese panemise eest. Või et tegelikult täpselt sama tunnustuse saab see, kes paneb lihtsalt selle linnukese ja see, kes pingutab ninaverest välja. Kas see on siis kuidagi kursuse pidaja poolt õiglane. Ja sealt edasi - mis töö on sel, kes jagab välja tunnustusi. Tunnistusi. Mida iganes. Küllaldase soorituse sümboleid. Kas ta on siis kohe õigem ja heam ja heldem, kui ta valimatult kõik nendega üle valab. Kas tema rollil või tal endal seal üldse mõtet on. Kas tal on üldse mingi roll. Paneks lõputunnistused kuhugi tänavale ja las võtab, kellel isu on.

PB050215
jooni


Nagu ma kaua nuputasin, miks inimesed küsivad juuksepikkuse põhjal šampooni koguse kohta ja täitsa segadus olin. 

Nüüd hakkasin järsku mõistma, miks inimesed räägivad raamatute paksusest. Et on paks raamat. Või sarjas mitu raamatut. Või mis raamat on millisest mahukam. Mõtsin, et mis mõttes. Need on ju enamasti e-raamatud ja keegi ei kanna raamatuid eriti kusagil kaasas ja kui raske üks raamat üldse on ja ega siis vabatahtlikul lugemisel tähtaegu pole, et ruttu peaks ja üldse misasja. Kuni mul järsku ilmutas: inimesed loevad üks raamat korraga! On inimesi, kellel on raamat pooleli ja nad ei saa selle pärast uut raamatut alustada. Peavad ühe enne lõpuni lugema, kui teise saavad võtta. Osa inimesi ei saa raamatut päris lõpetamata ka ära panna, isegi kui neile ei meeldi. Milline iselaadi eksklusiivne pühendumine. Kui kaalukas otsus on neil mõnd raamatute sarja alustada või kui ohtlik on sellisele inimesele raamatusoovitusi teha. Või millisesse kimbatusse ta on otsekohe seatud, kui talle korraga mitu erinevat raamatut kingitakse. Uh. Äge.



Paluks lugejail osaleda arutelus. Vaielda vastu ja kiita takka ja vehkida virtuaalsete rusikate ja kohvi-paidega. Läks.

Tuesday, November 28, 2017

tugijala puusast kasva üles

PB270090
päike


Tissipildid on nagu külaskäigud.
Vaata. Külastused on veider komme. Minna ise kellelegi külla on minna tema personaalsetesse ruumidesse. Isegi, kui sa küsid, kas sa tohid, see on natuke kummaline soov. Õu, ma tahaks su tubadesse sisse astuda ja siis seal natuke aega sees olla ükspäev. Sa näita mulle külalislahkust ja ma pisut passin su sohval. Veits sissetungiv, kas sa ei arva. Täpselt kuhu sa omaarust tükid. Samal ajal on teiste inimeste endale külla kutsumine samuti pigem kõhe. Tal on ju oma kodu olemas, miks ma peaksin teda enda omasse tirima. Ja üldsegi. Enda territooriumile kedagi söögi või brändiga meelitada - see ei saa ju päris tervenisti süütute taotluste saatel sündida. Kesteab mis lõksud mu koobastikus varitsevad. Ja samas siiski. Teinekord, kui see enese pealetükkimine teiste kodudessse ja teiste enda koju vedamise veidrus on ületatud, on hästi toredaid külaskäike olnud. Ja kõik on elusalt välja tulnud ja isegi nagu vahva. Niiet ei ole tegevus ise nõnda kole ühti. Ainult selle initsieerimine sisaldab suurejoonelisi riske väheke kriip paista.
Tissipiltidega on suhteliselt sama. Ei tundu, nagu neid võiks lihtsalt kellelegi saata, ise teab, kas viskab pilgu peale või misse. Enamike asjadega on nii, et sa näed neid korra ja tagasipöördumist mittekunagi näinudolemisse ei ole. Suhteliselt sobimatu on kedagi oma pöördumatute tissidega loopida. Ja samal ajal tissipiltide küsimine ka... nagu ei peeta heaks tooniks. Vaata oma tisse, isver. Siiski siiski on teinekord ette tulnud, et tissipildid on saadetud ja saadud ja üllataval kombel on kõik senisest hoopis parem. Lihtsalt. No kuda sa taolist asja väärikalt algatad.


Iga kord, kui keegi teatab resoluutselt: see on tund aega mu elust, mida ma ei saa mitte kunagi tagasi! tahan ma temalt ettevaatlikult uurida, kas seni on ta kõik oma elu tunnid kuidagi endale tagasi saanud. Ja kuidas täpsemalt tal see on õnnestunud.

PB240074
mitmesugused jooned



Ostsin raamatupoest lauamängu. Tillukese kaardipaki. Ühes poes sirvisin neid kaarte ja jäi meelde, et olid toredad kaardid, niiet ostsin teinepäev ära. Teinepäev ma muidugi enam ei sirvinud, olin omaarust juba teadja. Ja teadagi. Ostsin vale paki. 
Mängu nimi on Äsk ja ega seal muud polegi, kui pakitäis vestluskaarte. Iga kaardi peal küsimus. Võtad kaardi, küsid, räägid, kuulad, vestled, tore. Aga ma olin ulli pääga ostnud selle versiooni, mille karbi peal on 18+ kirjutatud. Ei kõla esialgu nagu väga hull asi, eksole. Ongi ju pigem täiskasvanud mu vestluskaaslased enamasti, ma mõtsi. Abstraktsemad mõtted ja pikem elukogemus. Eriti ei hakka ju huvitavatel haaravatel teemadel rääkima mingite alakatega. Mida nemad kah.
Aga siis kodus, kui ma hakkasin neid kaarte sirvima, selgus, et selle paki peal oleks pidanud olema märgitud "15- ehk Kuulake kõik: mu kube!" Mitte päris see, mis mul mõttes oli olnud. 
Esialgsest mängust, mida ma poes sirvisin, jäid mulle meelde sellised küsimused nagu. 
"Mida teeksid oma laste kasvatamises teisiti kui sinu vanemad?"
"Kas eelistaksid pigem teada, kuidas sa sured või millal?"
"Mis on sinu unistuste reisisihtkoht ja miks just see?"
Selles eriti 'täiskasvanutele' mõeldud versioonis olid kõik küsimused teemal seks. Nagu näiteks et kellega siit seltskonnast tahaksid kolmekat teha ja kirjelda oma parimat suuseksi ja kes su sõpradest on voodis arvatavasti kõige pöörasem ja  mis on kõige ekstreemsem koht kus sa kunagi.... Põhimõtteliselt kõik olid sellised Beavis n Butthead hõh õhõ hõh prompti küsimused. Hakka tooli peal nihelema ja püüa kõiki üle trumbata oma kolmemõtteliste kulmukergitustega. Peaks ikka suhteliselt rahutu pealetükkiv kiim olema, et seltskonnas siuke mäng välja võtta ja oma sõpru sundida kaasa mängima. Aga jah. Nüüd siis kõik, kel taoline kihelus kallal on, teavad mida oma sõpruskonna mängukogusse osta. Aastalõpu heategu kah tehtud.


PB210037
leegitsev



Brené Brown, kui sa veel temaga kursis ei ole, kirjutab ja räägib palju haavatavusest. See olevat maru kaunis ja inimesi ilusaks tegev nähtus. Viib inimesi kokku ja teeb imesid. Ühes tema audio-ettekandes, mis ma kuulasin, oli juttu ka selle ülekasutusest. Keegi hakkab valel hetkel liiga isiklikku intiimset häda lahkama ja kõigil on ultra ebamugav. Inimesed ja lähedus ja khonnökšonid küll, aga normidest ikka peab kinni pidama.
Ma tean mitut sellist inimest (võib-olla sest ma ise olen üks nendest), kes vahel kukub ülejagamise mülkasse. Lihtsalt kogemata, keegi küsib viisakalt möödaminnes käekäigu kohta ja need on üleni: 'siin on kogu mu lehkav sisikond, näe, näe, näe, nii kole ju, näe!' Siis küsija jookseb, kätega vehkides, kusagile kaugemale oma normaalsete sõpradega sosistama. 'Oli alles jõle veidrik.' Ja ülejagaja ei saa üldse aru, kuidas see inimestega kontakti saamine siis ometi käima peaks.
Niisis üldiselt ei ole kombeks mitte väga lähedastele inimestele, veelvähem võõrastele, oma väga isiklikest asjadest rääkida. Rõõmsatest ega kurbadest. Nad ei taha teada. Tuleks jääda rohkem pealmistesse sfääridesse. Ilm ja käesolev vahetult meeltega tajutav. Küll oli täna tuuline ja suhkrutoos on seal, näe.
Aga ega kõige lähedasematele inimestele ju ka ei räägi oma kurbusest suurest. Ideeliselt läheb su kõige lähedasematele inimestele korda su heaolu ja rõõmud. Nad võivad kurvastada, kuuldes, et see sul ei olegi nii hearõõm. Näiteks ma mäletan, kui ma kunagi teismelisena lõpuks oma emale rääkisin, et mind on koolis juba aastaid süstemaatiliselt kiusatud. Ta oli sellest nii löödud, veel mitu päeva rääkis sellest kui oma murest ja õnnetusest. Mõtlesingi, kui imelik see on, et kellelegi rääkimisest peaks kergem saama, aga sai natuke nagu raskem ka.

Siis me tasakesi jõuamegi sinnamaale, et rääkimine on tussu. Nagu mõttetu. Ületähtsustatud. Misiganes. Võid rahule jätta täiesti. Mis vahet seal on, kas sa räägid kellelegi, et sa oled surmani kurb ja tahad end ära tappa. Vaatavad nad huvitatult sinu suunas niikuinii alles siis, kui sa rongi ette astud. Mis vahet seal on, kui sa räägid kellelegi oma isikliku elu enda murest. Ega ta aidata ju ei saa. Kurvastab veel ilmaasjata sinu pärast. Või hakkab ühel päeval tasapisi servast nagu: miks sa sellest kogu aeg räägid. Um.. sest mul on see hinge peal? Aga tõepoolest. Miks teha sõnu muredest. Mured ongi mingid nõmedad. Peletavad inimesi ja rikuvad tujusid ja.


R1-08750-0000_0001
üks pilt filmi pealt ka
nende inimene tuleb just poest tagasi

Ma ostsin umbes pool aastat tagasi viis uut taldrikut. Kasutatud uut taldrikut. Ühest Sõbralt sõbrale poest, seal on neid rootslaste hüljatud asjakesi heldesti. Pealegi mulle jubedalt meeldivad tumedamad pigem mati glasuuriga suured praetaldrikud ja neid saabki vist ainult sellistest kohtadest. 
Üks viiest taldrikust oli tegelt katki. Keskelt jooksis mõra. Taldrik püsis ilusti koos ja kogu komplekt ei maksnud palju, niiet las olla. Esialgu ju kasutada saab.
Nüüdseks on viiest taldrikust järel kolm. Kaks tükki läks eri aegadel eri põhjustel katki. Aga see üks, mis algusest peale mõraga oli, on ikka veel kasutusel. See võibolla lihtne kokkusattumus, et just see mõrane pole päris puru veel. Aga kuna november teeb minuga asju ja kõik kõik on viimseni küllaldaselt metafoor, hakkasin mõtlema. Kas teiste asjadega ja inimestegagi on ka nii. Et need, kes juba natuke katki õrnad mõralised on, saavad erikohtlemise, sest neid, haprakesi, peab hoidma. Aga nendega, kes paistavad täiesti terved, võib jumala hooletult ringi käia. Kui killud on taga, on muidugi hilja. Kuigi kust sa teadma pidid, see oli see terve ju.

R1-08750-0031


Sunday, November 12, 2017

metsadel ei ole vaja tänu

PB060240
öö kollane

Kuidas vestlused. Keegi ütleb või teeb muul moel ilmseks, et ta ei söö hommikusööki. Ja saab vastuseks, et ta peab. Hommikusööki peab sööma. Hommikusöök on tähtis. Kõik su hädad tulevad hommikusöögi mitte söömisest. See on tervisele kahjulik, kui sa hommikusööki ei söö. Ainult paksud inimesed jätavad hommikusöögi vahele. 
Edasi saab minna mitut moodi. Parem oleks teema kohe droppida, sest mida teemat üldsegi maisaaaru. Aganoh. Saab ka jätkata. Näiteks:
 Kui vastu öelda, et hommikul ei ole ju isu... Ei peagi isu olema, sööd ilma isuta. Vahet ei ole, et isu ei ole, sööma ikka peab. See on harjumuse asi, kui sa piisavalt kaua harjutad, siis hakkab sul hommikuti isu ka olema. (vaata ka: kui sulle õlu ei maitse, siis sa pead lihtsalt rohkem õlut jooma)
 Kui öelda, et see võib geneetiline olla... Ei ole geneetiline. Kehva kasvatuse viga. Oma lapse oled ka niisuguseks kasvatanud. Rikud oma lapse tervise ka ära. Ega selle pärast tal ei olegi hommikuti isu, et sa talle hommikul süüa pole kunagi andnud. Sellist asja nagu hommikuse isutuse geen pole olemas.
 Kui öelda, et isu tuleb, hommikul ei ole ju aega... Pead leidma aega. Tee õhtul midagi valmis. Ärka hommikul varem üles. Osta endale maisihelbeid. Hommikusöök peabki kerge olema. Kui kaua sul ikka võileibade tegemiseks kulub.
 Kui öelda, et hommikul söömine ajab koguni iiveldama... Novot, selle pärast ajabki, et sa söönud ei ole. Vali midagi õigemat söömiseks. Ärka varem üles. Mõni ime, et sul iiveldama ajab, kui sa hommikusööki pole söönud. Näed, juba ongi tervisehädad kaasas. Harjuta end hommikul sööma, siis ei aja iiveldama.
Oeh.
Ma olen neid vestlusi pidanud ja olen neid pealt kuulnud ja neist lugenud. Ja see on nii kummaline, et see nii levinud on. Ma ei usu, et taolist survestamist järgneks, kui keegi ütleb, et ta trussikuid ei kanna või palsamit ei kasuta või paljajalu jooksmas käib. Mis on samuti asjad, mida inimesed teevad mingitest oma eelistustest lähtuvalt ja mis võivad ei-tea-mida kaasa tuua. Aga millegipärast on just hommikusöök see erutav asi.
Kas selle pärast, et teiste inimeste ihulistesse asjusse enda kaasamine on mingi üldtunnustatud tõend hoolivusest. Nagu kohatud märkused kehakaalu kohta on mure tervise pärast. Või vahel ma olen näinud inimesi, kes ei jäta su kallal andunud näägutamist enne, kui sa mütsi pähe paned. 
Kas see on selle pärast, et mõned kehad ongi hommikusöögi kehad ja tundub võimatu, et kõik ei ole. Võibolla peaks, kuuldes, et mõni inimene ei menstrueerigi, kohe kisa tõstma ja talle pealetükkima kuni ta laseb arstil end üle vaadata.

PB050230
november november mida sa teed

On üks tore tambleri-koomiks, mis jutustab inimesest, kes uude kohta sattudes rehkendab, kui kaua aega läheks sealt tema surnukeha leidmiseks. Ma olen isegi seda teinud teinekord. Ja eks selle pärast ongi see koomiks nõnda tore. Hästi imelikud hämarad äratundmised puudutavad teisiti kui need teised pealiskaudsed ja kõva häälega lehvitatavad.
Mingi sarnane mõte on mul viimastel nädalatel olnud. Mitte suremisest. Vaid asjade tegemata jätmisest. Ma teen mingeid rutiinseid sisseharjund asju ja mõtlen, et kui ma enam kunagi seda asja ei teeks, kui kaua läheks aega, et keegi märkaks. Märkaks, et ma ei tee. Või märkaks, et on tegemata. Või paneks tähele seda tagajärge, mis siis tuleb, kui ei tehta. Näiteks kui ma tööle ei tuleks enam, oleks see kohe paugupealt samal päeval või nädalal teada. Näiteks kui ma enam ei blogiks, läheks paar nädalat vast. Näiteks kui ma trenni ei läheks, hakkaks võib-olla kuu või pooleteise pärast korraks küsimus õhku, et kus ma kadusin. Ja siis on mingid sellised asjad, mille puhul olen ma küllalt kindel, et täpselt mitte kui midagi ei muutuks märkimisväärselt ühegi inimese jaoks terves ilmas, kui mina seda asja enam kunagi ei teeks. Ja mõned neist asjadest on kurvad äratundmised, et tegelt ju kellelegi eriti vahet ei olegi minu higijavaev. Ja teised on rahulikud omaette muhelemised, et on asju, mille tegemine või mitte on ainult minu asi ja mis tõepoolest kellessegi ei puutu.


Üks järeleproovitult tõhus kaalulangetuse nõks ka siia vahele.
Veetsin paar nädalat miinimumtoidu programmil - kohv peletab ka nälga ja veejoomine ja taliõunad ja nii. Küll õhtul kodus kokkan. Kui jõuan. Restorani või kohvikusse või sööklasse end ei lubanud, sest mis ma sis olen taoline impulsiivne laristaja ja kulutan kogu oma palga pudinate ja vidinate peale. Nälgimine on minusugusele paras, kuidas ma muidu õppust võtan. Samal ajal suurendasin oma tantsutrenni tundide arvu kuue tunni pealt nädalas kaheksa ja poole peale. See kõik kombineerida emotsionaalse ülemõtlemise ja -reageerimisega ja paari öö alamagamisega järele andmata enesehoolduse ja vaieldamatu stiili pealt. Ja viola! kolm-neli kilo läind nigu niuhhti.
Hetkel on kadunud kilode koguarvu raske hinnata, sest ma olen lisaks kõigele veel haigeks kah jäänud ja koosnen põhiliselt teest ja tatist.
Tegelt ma vist ei tohiks sellistest asjadest nalja teha, sest ma ei tea dieetimisest midagi. Just ükspäev keegi rääkis mulle, et on juba rohkem kui nädala ranget dieeti pidanud. Mul oli parajasti kõht hästi tühi ja mõtlesin, et küsin ta petupäeva menüü kohta (sest ma lootsin, et äkki ta räägib mulle juustus küpsetatud juustust või midagi sellist) ja ta jutustas mulle innukalt, et sõi tol päeval kohe mitu (!) viinamarja ja isegi paar lonksu õlut. Minaeitea.


Tantsutrennide juurde käib hästi palju vingu ja hala, sest nende toredus tundub iseenesestmõistetav, pole mõtet juttu teha. Nende toredust iseloomustab küllalt kõnekalt juba see, et ma neis käin ja nende eest maksan ja nii. Ja noh kes ei tahaks kesknädala õhtul pool üheksa kuulda, et kogu tema pigem püüdlik loetelu attitude pöödeid läks sinna, kuhu lähvad esimesed vasikad.
(Kuigi ma pole päris kindel, kas esimesed vasikad lähevad aia taha, sest nad on natukene ullid peast ja lähvad ise oma sõrgadel, kus tahvad. Või sest see kõnekujund on sünge nagu eestlased muiste ja räägib noore emaslooma suutmatusest elusaid järglasi ilmale tuua.)


PB050226
taeva maalis ära, kiriku tarvis ei jagunud



Ma ei ole täpselt aru saanud, mis värk selle nõukogude nostalgiaga on. Otsapidi muidugi midagi saan. See võib olla nagu nooruspõlve nostalgia. Et oh jah olime kunagi noored ja meil olid koledad soengud ja naljakad toidunõud ja ahh mälestuste õõtsutav tulv. Aga vahel ma olen lugenud ja kuulnud inimestest, kelle okupatsiooniaja õrnmäletsemised on kuidagi väga... kõikehõlmavad? Enam mitte oma isiklikust mättast piiluvad läbielamised, vaid laiemad. Näiteks see inimeste seltsimeesteks nimetamise komme või nende 'nagu vanasti' asjadega viimse detailini täpsustesse pürgimine või päriselt selle ajastu kirjanduse või kunsti või eluolu ülekiitmine. Nagu nüüd oleks kõik halvasti ja tookord aeti ikka õigemat asja. Ma ei saa täpselt aru. Kas neil inimestel on lünklik mälu? Kas inimeste küüditamine ja loomeinimeste töökeelud ja igasugune arutu ülevaltpoolt pealesurutud pidurdus on kuidagi nagu tühiasjad ja tegelt oli inimese elu lust? 

Teine on seesama romantiline zombiapokalüpsise vaimustus. Äkki teeks, et ei igatseks pöördumatut katastroofi ja sadu mõttetuid surmasid? Mis rahul viga on, ah? Turvalisus ja tasakaal ei võimalda piisavalt vabadust sulle vä?



PB050200
jonnakad mammud

Niisiis arutlevad arukad täiskasvanud naised isekeskis selle nähtuse üle, et teised inimesed tulevad neile ette kirjutama, kuidas nad välja peaksid nägema. Vahel tulevad need ütlejad inimesed ütlema tänaval, vahel abielus, vahel perekonnas, kuidas kellelgi. Põhiline asi, mida selles arutelus tuleks öelda on: ei ole teiste inimeste asi. Keegi ütles, polnud tema õigus öelda. Mulle ütles ka. Tal ka polnud õigus öelda. Yas. You go gurl.
Aga siis osa harusid arutelu lähevad sinna. 'Meelega just kiuste ei kasvata pikki juukseid. Ja paras neile nõmedikele, panen omale veel ühe needi. Nähtavasse kohta kahvel. Üldse ei tekita sellised minus tahtmist kleiti kanda, vot ei panegi kleiti selga, kunagi ei pane. Öelge veel mulle midagi, ma värvin oma kulmud ka roheliseks...' 
Ja ma mõtlen, et see on siis ju ikkagi nende nõmedate pärast või jaoks. Nende nõmedate, kelle asi ei pidand olema su asjad. Mitte neist sõltumata, neile vaatamata, neist lähtumata. Kui sa ei taha nende pilli järgi tantsida, siis miks sa siis niisuguse hoolega siin vihud. 
Või jälle seesama, et mida halba on siis tahtmises kellegi tarvis ilus olla. Mitte ilus selle töllaka tarvis, kes tuleb sulle ööl vastu pühapäeva Laial tänaval teatama, mitmendast rõngast alates on rõve. Ma mõtlen mingite omade tarvis. Kui keegi lähedane ütleb, et sa oled niimoodi kaunis või mõni tuttav kiidab mõnd su valikut või sõbranna soovitab riietust või juuksevärvi. Mis suur häbi ja alanduse kombo sel meeldida tahtmisel küljes on.
Pidasin ükspäev pigem omaette arutelu, et kui mul oleks kuus nibu, mitut neist ma tahaksin needistada. Pärast mitmete kombinatsioonide läbikaalumist jõudsin järeldusele, et ma ei tea. Sest see on meem, suht väheoriginaalne, ideede üleskorjamine ja teisendus. Kui olukorras, kus inimestel oleks kuus nibu, oleks minu kultuuriruumis kuidagi välja kujunenud nende needistamiseks arvukalt kombeid ja norme, küll ma nende hulgast siis õpiksin, mis muarust ilus on. Nagu me õpime, mis kleit või juuks või king või lips ilus on. Ega me üksi maailmas ei ole ju, isver. 
Ikka oled inimestele ilus ju. Kuidas see ainult-ainult endale ilus täpselt peaks käima.


PB030183
tups tups tups

Tuesday, October 31, 2017

Kuulamine ja tagasihoidlik aplaus on siin kohustuslik

Ega seda vist ei saagi teada, kas ma ärritusin silmapaistva regulaarsusega üleni üle ääre enne tujupäeviku täitma hakkamist ka ja märkan seda alles nüüd. Või on see mingi metakognitsiooni kõrvalprodukt. Hakkad ennast silmas pidama ja saad isetekkelise ärrituse tasuta kaasa. Ja lõpude lõpuks ju - mis vahet seal on.

PA220007
midagi liigutavat metsistuvates puuriitades

Mõtlesin seda üksi olemise vaeva ka veel edasi. 
Vaata. Mulle üldiselt paistab, et asjadel on mõtet ainult siis, kui need asjad on kellegagi koos. Igasugused elamused ja argipäev ja kogemused on paremad jagatuna. Hea toit ja sitt ilm ja vikerkaared ja juust ja muusika ja ööd. Isegi, kui tol läbielamise hetkel ollakse vait ja teineteist tegelikult eriti tähele ei panda, on nii hea lihtsalt taustal teada, et siin samas selles samas minuga koos on keegi teine. Ja pärast on temaga hea sellest rääkida. Meenutada. Või lihtsalt teada, et ta teab ka. Koguni teinekord mulle tundub, et elamused läheksid meelest ära ja seega kaduma ja seega oleksid misiganes, kui ma neid ainult ihuüksinda kogeksin. Nagu need ei tähendaks midagi, kui need ainult mul endal on. 
Teine on ju see sama eneseks olemine. Enda taju. Võib-olla mingitel imetlusväärselt introvertsete supervõimetega inimestel on võimalik olla ise endana sõltumata sellest, et ja kas ja kuidas teised on. Ma hästi ei kujuta ette, kuidas see käima peaks. Ei meigi minu jaoks ühtegi senssi. Ole lihtsalt sina ise ja ära hooli, mis keegi teine sellest arvab, on mulle umbes nagu soovitus gravitatsiooni eirata või veenda end, et lusikat ei olegi päriselt olemas. Esiteks võimatu ja teiseks... misasja üldsegi.
Pealegi lisaks, kui sa veel ei teadnud. Ma olen õudne ekstravert. Ma täiesti armastan inimesi. Need annavad mulle särtsu ja ajavad elu sisse ja teevad olemise heaks. Ma tulen õppetöölt ja koosolekult ja peolt reeglina hästi hops-hops-hops olekuga, sest ma olen just nii palju saanud ja olen üleni laetud ja erk. 

Nii ongi, et kui Üksildus Suur tuleb peale, on jube jama ikka. Kui inimeste hulgas olles saabub selline ühenduste tõrge, kus ma kellegagi küllaldast kontakti ei saa, saab selle vähemalt mingite sisedeemonite kaela ajada. Kraesse kirjutada. Ajavad siin mulle kärbseid pähe. Mismõttes ei saa kedagi kätte, näed, onju inimesed, saad kätte küll, kui tahad. Loll jutt suhu tagasi. Aga kui asjaolud või mingi muu taoline tagab päris füüsiliselt üksinda omaette olemise ja eriti, kui see juhtub ootamatult või harjumatult pikaks ajaks, haarab kohe igasugune rahutus.
Osa üksi olemisega tuleva rahutuse süüd saab kohe kindlasti panna ootustele. Ma kujutan ette, et need vägevad kadestusväärsed inimesed, kes alati kõigile tuututavad üksi olemise võrratutest võludest, tunnevad end üksi olles teatud kindlal moel. Ja kuna mina ei koge kohe üksi jäädes mingit jumalikku rahu ja enese meele kindluste joovastavat pealevoolu läbisegi inspiratsiooni pursetega, siis ma teen seda ilmselt valesti. Teen üksi olemist valesti. Parem kohe järele jätta, enne kui enesele viga teen või midagi.


PA240033
kurbade silmadega kiis


Siis ma olengi viimasel ajal kaevunud oma harjumustesse ja otsinud endast seda üksiolijat ka. Ja käputäie üksiolijaid olen isegi leidnud. 
Näiteks saaks mõelda, et see pole nii palju üksi kui see on ise. Isepäisusest ma saan aru. Selles on jonn ja oma tahtmised ja iseseisvus. Need on mul igatahes olemas. Muidugi põhiline rõõm 'ise'-st tuleb siis, kui keegi on seda vahepeal alla suruda üritanud. Siis saab omaette saades nagu vabanemist kogeda. Aganoh, kui keegi pole surund, sis on üksi jonnida ka natuke imelik. Ei hakka ju meelega inimeste seltsis end surutuna tundma, et päras omapead maru mõnus oleks.
Peale oma isekusse häälestumise võime on mul ka küllaltki suur isiklik ruum. See on ka mulle omane ja, tundub, alati olnud. Mõnes mõttes ju tahakski kogu aeg üksi olla. Näiteks ei meeldi mulle asjatud puudutused ja ma eelistaksin, kui inimesed hoiaksid end eemal mu peast ja hoiduksid kommenteerimast mu näoilmeid. Needsamad internetis jutlustatud imelised peiksid, kes mitu korda päevas küsivad, kuidas sa end tunned, millest sa mõtled, miks nugrutsed, oleks muarust igasugune košmaar lihtsalt.
Oo ja siis on ju olemas hommikud. Millegipärast olen ma hommikuti habras. Ei ole veini süü kõik, vahel niisamagi. Kuidagi ärkan tasapisi ettevaatlikult nikerdades. Tahaks esialgu oma tagasipöördumist teadvusse nagu pigem sammsammult tähistada. Ei kipu kohe seltsima ja sahmima. Kui ma magan kusagil, kus on võõramaid inimesi, siis ma tavaliselt püüan hästi kaua pärast ärkamist magamist teeselda, et keegi mind sobimatult varakult mingitesse, võeh, vestlustesse kaasata ei üritaks. Või magan oma ühe-inimese-telgis ja vahin seal läbi telgilae oma mõttetust, kuni ma olen valmis inimestele peale vaatama ja mitte neid pilguga mõrvama. Ja see selgineb ilusti ja pärast paari mürgist põiklemist leebun ma rahva hulgas ikka ära ka. Niiet ei midagi raevutsevalt hullu, ära karda. Kui ma ärkan ja keegi nutab või maja põleb, siis ei ole ma solvunud stseenid: 'õhh, paremat aega ei osand valida vä, peaksid teadma ju, ma pole hommikuinimene'. Hoopis leebem. Ja kohv ja komplimendid reeglina leevendavad edasi. Aga see on. Mina, inimeste ja sõnade ja ühenduste järele januneja, tahangi mõnikord harva üksi olla ka.
Niisiis. Selle teadmisega on midagi peale hakata. Seda saab nüüd kusagil tarvitusele võtta. Kogu mu kaevumistööl oli mingi mõte. Hmm. Arvatavasti jääb järgmisesse episoodi.


PA220012
tahaks flikcri pildituvastajaga mõnipäev vestelda. ta nägi siin pildil lindu. 

Üks asi, mis mind viimasel ajal on natuke painanud. Kurja teinud inimeste karistamine.
Kui inimesed näiteks laste karistamisest räägivad, tuuakse igasugu pedagoogilisi ja loogilisi arutlusi vimmast ja võimusuhetest ja karistuste määramise madalast õpetusväärtusest. Aga üks argument, mis mulle hästi loogiline tundus, on see veidral moel süüst puhastamine. Kui laps teeb mingit paha asja ja saab karistuse ja kannab karistuse ära, siis ta justkui ei ole enam selle teoga seotud. Nagu polekski teinud. See targutus, et igale teole järgneb tagajärg, on nii kuidagi nõrga järgnevusega. Tegudele järgnevad tagajärjed küll, aga need on mitmesugust laadi ja olenevad teost ja tulenevad teost ja nii edasi. Ei ole päris nii, et lustid lollusi teha, siis paned pea alla ja kannad karistust ja siis lustid edasi, eksole. Teed venna kastiauto katki, parandad ära või annad enda oma talle. Mis see nurgasistumine siin päästab.
Ühiskonnad vist pole päris sama lugu mis perekonnad. Peavad teist laadi reeglid olema. Miks inimesi peab vangistusega karistama, on minu jaoks siiamaani omanud kolme seletust. Esiteks - vangistuse hirm hoiab võib-olla mingeid inimesi pahu asju tegemast. Teiseks - pärast karistuse ärakandmist saab inimene parandatult ühiskonda naasta ja teab edaspidi paremini. Sellepärast me nimetamegi neid ka parandusasutusteks mõnes veidras kõnepruugis. Ja kolmandaks - et vältida omakohust. Keegi teeb midagi jõletut ja rahvamass tahaks ta ära lintšida ja riik ütleb: teie tehke oma elu edasi ja ärge muretsege, küll mina tegelen karistamisega. Eks neil asjadel on loogikaaugud ikka. Et ei paranda need asutused ühti või ei hirmuta vangistus kedagi või misiganes.
Aga mis mind päriselt painab on see, kuidas karistuse ärakandmine küllaldaselt puhtaks ei pese. Nii kaotab ta ära vähemalt kolmandiku selle mõttest. Et ongi kokku lepitud, et teatud karistust kandnud lõpuni ära kandnud ja karistuse alt juba vabanenud inimene ei saa kunagi enam teatud sorti töid teha. Või kui sa oled korra teinud teatud sorti üleastumise, siis sa oled edaspidi selle sildist määritud ja pole teretulnud teatud aruteludesse või seltskondadesse. Et käib mingit laadi lintšimine edasi. Kui sa korra oled Nende Suurte Reeglite vastu eksinud, oled sa samas karbis ja võrdseks loetud kõikide nendega, kelle pea on nii vussis, et nad muud ei tee kui eksivad ühiskonna vastu. Sihuke sa meil oledki. Elu lõpuni.

Ja samas muidugi ei taha ma, et õppeasutustes khm, kõlagem dramaatilisemalt... meie laste koolides töötaksid pedofiilid ja mõrtsukad. Või et päriselt paadunud huligaane muudkui liiklusesse tagasi lastakse. Ja mina ei tea, mitmendast veast alates lugeda inimene lõpuni nii untsuks, et teda tasub kantud karistustest ja kõigest hoolimata jalgadega peksta, kui ta midagi teha või öelda üritab.

PA150046
lõpuni välja


Teine, mis mind mõnda aega nägu krimpsutama paneb on see, kui inimesed räägivad valimistest ja ütlevad 'võitmine'. Sa ei võida valimisi. See ei ole võistlus. Sa võid võita hääli ja valijate poolehoidu ja inimeste südameid. Aga sa ei võida valimisi. Sa osutud valituks, saad palju või rohkem või arvukalt valijate hääli, edastad häälte arvus kedagi või kusagil midagi.
Kui ma annan sulle oma hääle, siis ma tahan, et sa minu eest ka kõneled seal, kus sa oma vastutusrikast tööd teed. Ma ei anna sulle oma häält, sest sa nii meeldid mulle ja ma soovin sulle edu ja võitusid igal pool. Sa ei ole mu lemmik sportlane või kuulsus, kelle edule ma tulihingeliselt kaasa elan. Võinoh, võid olla, aga see ei ole asja mõte. Kui sa saad palju hääli, siis see ei ole: woo! me võitsime, teeme nüüd, mis tahame. See on ju pigem: inimesed on meid valinud, me peame nüüd tegema, mis kokku lepitud sai. Kui sa 'võidad' valimised, peaks see muutma tõsiseks ja tegema eriti hoolsaks ja tähelepanelikuks. 
Ma ei ole küll näinud, et keegi, keda valitakse komisjoni esimeheks või (üli)õpilasesindusse või meeskonna juhiks, hakkaks kohe huilgama rõõmust, et ta just võitis. Su töö alles algab.

Piltidega on kitsas, sest ilmutamisega on kitsas ja ilm isegi läks nüüd hukka ära. Mis on muidugi nõrgad vabandused, sest lõppudelõpuks seisab kogu loome viljakus ikkagi looja külvi taga. Aga et kui mina olen looja ja mu looming on osa minust, kas ma siis olen loonuna rohkem või vähem. Kas ma teen ennast tehtu arvelt suuremaks. Või teisendan end sellevõrra ümber. Nagu jumal, kes peab end koomale tõmbama, et ilm luua, sest ta ise on juba kõik. 
Võib-olla ikka peaks novembris luuleväljakutset tegema. Siis saab äkki selle tegematajätmise paine pealt rohkem pildistada ja blogidagi.


Leidsin ühest hüljatud raamatute kastist terve õpikutäie kombekusele üleskutsuvaid näägutusi. Tekstinäidis:
"Tänaval viibijate üle ei heideta nalja ega arvustata teiste välimust ja riietust valjult, žestide ja miimikaga. Head kasvatust ei näita see, kes pöörab ringi või jääb seisma, et silmitseda uurivalt või uudishimulikult kaaskodanikku Uudistavalt ja uurivalt võib rõivastust vaadata vaid moedemonstratsioonil. Tänaval, üldse avalikkuses, vaadeldakse või imetletakse inimesi ja nende välimust ning kõike muud silmatorkamatult. Ka ei silmitseta härda kaastundega mõnda õnnetut, invaliidi. Pealetükkiv kaastunne ei tee olukorda paremaks, pigem ebamugavaks. Näpuga ei osutata kellelegi ega millelegi. Uudishimutsemine pole kunagi ilus. Kui mõne vaateakna ette on kogunenud summ inimesi, siis pole kuigi viisakas pugeda nende sekka. Muide, vaateakna peegleid ei sobi kasutada enda korrastamiseks. Korteriaknasse, samuti möödasõitvasse autosse sissevaatamine ei ole sünnis. Tänavalt ei sobi alustada pikka vestlust aknal oleva tuttavaga, on küllaldane teda lahkelt tervitada. Samuti ei laulda, vilistata, naerda rõkkavalt, ei räägita valjusti ega tülitseta seal. Isegi koera ei sobi hüüda või vilistada liiga valjusti. Koeraomanik hoolitseb ka selle eest, et tema koer ei hauguks tänaval ega tülitaks kodanikke.
Tänaval käies ei sobi süüa. Ollakse näljane, astutakse sööklasse või kohvikusse, äärmisel juhul kõrvalisele puiesteele või parki. Jäätist, puuvilja ja maiustusi süüakse kusagil pargipingil või aias. Tänaval käies ei suitsetata. Sedagi tehakse kõrvalises kohas seistes või pingil istudes."

Käitumisest Iina Aasamaa Kirjastus Eesti Raamat Tallinn 1965


Tuesday, October 17, 2017

Võib-olla sul jäävana tundun,

PA150066
pisike puukene

Järgmise kava punktina astub haigutava publiku ette žonglöör. Mitte midagi erilist, nad on seda ennegi näinud. Artist haarab ja lennutab hulka esemeid, hoiab neid ühtlasel kiirusel õhus keerlemas. Igaüks neist on just parajalt väike, et püüda ja heita. Asju on küllaltki palju, kõrvalt vaadates jõuab ainult vaevu kogu showd pilguga haarata. Kõik on täpse väljamõõdetud kontrolli all, hops-hops-hops liigutused hoolikalt arvestatud ja habras tasakaal. Pärast mõnda aega žongleerimist (publik sirvib oma telefone ja niheleb) astub žonglöör hetkeks ettevaatlikult paar sammu valgusvihust välja ja hopst! lisab osavusnumbrisse veel paar eset - mõned eelmiste esitajate lavale laialipillutatud asjakesed, paar tükki, mis tal algusest peale taskus peidus olid, isegi publikust lisandub käputäis. Lennus olev hulk hakkab juba veidi jaburaks minema. Kõik on keerlemas, käsi on sel trikimeistril jätkuvalt kaks, aga midagi pole veel maha pudenenud. Etteaste jätkub. Rütmi hoidmiseks on heidete kõrgus suurenenud, nii jaksab vist rohkemaid asju mängus hoida. Raske öelda.
Grimm on hakanud sulama. 
Žonglööri keskendunud ilme ei reeda märkigi jõupingutusest.
Osa asjadest on lennutamisel mitmeks hargnenud, aga nende püüdmine-heitmine toimub pea silmagi pilgutamata sama tõhusalt.
"Näita tisse!" karjub keegi publikust.

PA150031
luuderohi

Tallinnas oli vahepeal üks kohutavalt ilus ja hingeminev fotonäitus. Nii mitmete tahkudega, et ma praegu isegi ei hakka. Aga üks asi tuli täna meelde küll. See fotograaf pildistas filmi peale ja mustvalgelt. Need pildid olid nii võimsad ja pisike osa nende mõjust tuli kindlasti tehnikast. Hilisemad fotod olid juba tervenisti digi ja osa olid värvilised ka. Ta oli oma elu lõpus küllaltki vaene ja ei saanud enam analoogi luksust lubada, kirjutas üks galerii seina peale prinditud leheke. Kui kurb, et inimesel peab raha olema, et oma elu tööd teha. Kui imelik, et uuemad moodsamad lahendused on odavamad ja kehvemad.
Mustvalge foto üle imestamisest veel. Me käisime Leedus ja ühes muuseumis, mis muidu rääkis kodu- ja ajaloost, oli üks terve tuba ühele fotograafile jäetud. Ja ma olin üleni: no kurat! on ikka inimestel silma. raisk, sellised pildid. 
(Vahel paneb kunstielamus ohkima, vahel vanduma.)

Ma pildistan enamasti digi, sest esiteks siis saab karistamatult lahmida võtete arvuga ja teiseks sest ma ei raatsi nii palju filme osta. Vaatan konto peal istuvat 7.39t ja katsun oma prioriteedid uuesti järele - jep, lapse söötmine on järjestustes vist ikka natuke enne oma hobi toitmist. Reastan riiulis ümber oma kümmet fotokat ja püüan meeles pidada, millises on film ja millises mitte. Miks ma arvasin, et on hea mõte endale päris Polaroid osta, kui selle film maksab 20 eurot. Miks ma ei ostnud sellele eht-retro Olympusele nööppatareisid Oomipoest, kui ma tean, et seal on odavam. Miskuradi pärast peab igal erineval fotokal olema eri toide. Ja mustvalge film maksab rohkem kui värviline ja piltide paberile tegemine on mul tervenisti tegemata juba aaaaaastaid ja oh.
Seejuures on tore endale meelde tuletada, et mu traagika on küllalt konkreetselt piiritletud. See pole mu (elu)töö. See on mu hobi. Niisama. Muu seas. Teiste kõrvalt. Võib ka olemata olla. Harrastus. Amatööria. Misiganes. Isegi ei pea ju.

Üldiselt, kui sa ei tea, mida peale hakata sellega, kui ma hakkan igasuguse mõõdutundeta jahuma oma fotohuvist, siis ma võin sulle oma kogemusest öelda, mis teha. Mis inimesed reeglina teevad. Tuleb mulle vahele segada, oma taskust välja koukida oma nutitelefon, see mulle nina alla torgata ja mulle selgeks teha, et sa pildistad kõik iialgi ainult ja ainult sellega. Selle telefoniga pildistadki. Pilte. Siis ma tean.


PA150021
parkett



Rääkides harrastus-amatööria-misiganesest. Ma ei oska seisukohta võtta luulekogude osas. Ma saan aru, et vist oleks võimalik oma elu ära elada ka ilma selle osas seisukohta võtmata. Paljud elavad. Aga võta näpust. Jääb jalgu.
Esiteks. Inimesed avaldavad luulekogusid. Paljud inimesed avaldavad ja osa neist avaldab palju. Teiseks. Kõik need luulekogud ega luuletused ei ole head. Mitte maitse mõttes head (sest maitseid on mitmeid) või et arusaamatud mu lollile kunstikaugele ajule. Vaid päriselt ongi suht nõrgad. Küündimatud. Pole palju aega vaeva tööd mõtet oskusi neisse surutud. Natuke on, pisut on püütud küll, aga on mitte palju. Või on püütud väga, aga pole nagu rohkem võimeid. Kogemust. Oskusi. Tahtmist. Ambitsiooni. Ja see on okei. See on isegi natuke oodatav. See ei ole mingi saladus, kõik teavad. Autor teab, et see on lihtsalt üks asi, mis ta justkui nagu kirjutanud on. Kirjastus teab. Arvustaja teab. Misseal ikka.
Aga miks puud peavad surema.
Aga miks vaeva näha ja raha taotleda ja inimesi otsida ja tööd teha... miks suruda läbi oma tahtmine, et keegi su luuletusi loeks. Ja veel paberi peal.
Aga kes neid luuletusi loeb.
Ja siis noh see, et võib-olla ma tervenisti eksin. Võib-olla need ongi kirjandusmaastiku triumfid. Võib-olla on midagi imetlusväärset võimes enda asemel hoopis oma enesekriitika mutta tallata, teha midagi ja see välja panna ja siis sinna juurde, käed puusas, hõiselda: vaadake nüüd kõik, mina tegin! Ja võib-olla selle julguse imetlusväärsus on sõltumata tehtu kvaliteedist.


PA150015
puu on kosmos



Inimestel on hirm olla ära unustatud. Kadunud või tühised või tähtsusetud olla. 'Mis pilgu alt ära, see meelest' sorti ebaolulisuste hulgas. Endast märgi maha jätmine või elu jooksul millegi ära muutmine või vähemasti vaenlaste omamine on kõik tõendid, et päris tühine ei ole. Äkki kohe ei lähe meelest. Ja neid tõendeid peab siis tähele panema ja esile tõstma, kui unustusse vajumise hirm jälle tulla tahab. 

Suurem kui hirm olla ära unustatud, on mu hirm olla see ebameeldiv. Üks nendest inimestest, kelle nime näed osalejate või korraldajate või esinejate nimistus ja mõtled kohe kaks korda, kas sa tegelt tahad sellele asjale minna. Üks sellistest, keda seltskonnas mainitakse ja kõik teevad instinktiivselt taolise jälestuse grimassi ja siis rõõmustavad oma kogemata leitud üksmeele üle - onju ju vastik ju, sulle ju ka ei meeldi. Niisugune, kellega korra kokkupuutumisest piisab, et teada, et enam kunagi ei taha.
Ilmselt ei ole mu hirm olla see ebameeldiv väga kõikehaarav. Sest kui see oleks, siis ma ei teeks mitte midagi. Oleksin oluliselt väiksem ja vaiksem, et jumalaeest vähemalt mitte ebameeldiv olla. Ei ütleks ja ei arvaks ja ei käiks ja ei võtaks ette. Ühtegi asja. Hoiaksin end rohkem tagasi. Aga ilmselgelt ei ole ma väga tagasihoidlik. Suht häbematu ikka.

Peale vahepeal päheturgatava hirmu on veel huvi. Huvi on huvitavam teema kui hirm.
Kui ma kusagil kuulen inimesest, kes on teiste arvates see sedasorti ebameeldiv, siis ma tahan kohe kõike kuulda. Siin tuleb see tagarääkimise teema ka jälle tagasi. Ma tahan teada, mis teeb inimese teiste silmis just niimoodi ebameeldivaks. Kas need on sõnad või teod või nende viis või tema hais või asjad või... Kui tagarääkija ise mu küsimustele ei vasta või ei tohi mu huvist teada, siis teen mõttes märkmeid ja kategoriseerin infot. Otsin vasturääkivusi ja väärtusi ja hinnanguid ja eelarvamusi ja hoiakuid ridade vahelt. Hästi põnev. 
Kui ma kusagil näen inimest, kes on teiste (või minu) arvates see ebameeldiv, pean ma teda silmas. Mida ta teeb ja kuidas ta on. Mille poolest see, kuidas ta on, erineb meeldivate inimeste olemisest ja tegemisest. Millal mina nii teen. Kuidas toimiks samas olukorras meeldiv või mitte ebameeldiv inimene.
Ja minuarust kõige huvitavam osa - ebameeldiv inimene ei tea, et ta seda on. See on täiesti vapustavalt vaimukas. Ta ei saa kunagi teada. Keegi ei tule sulle ütlema, et sa alati haised nagu hapu kala ja räägid alati kõva häälega naeruväärsusi. Sa võid vabalt terve elu ära elada, mitte kunagi teada saades, et terved koolitäied, kursusetäied, kollektiivitäied rahvahulgad sinu olemasolu meenutades valulikku grimassi teevad.  Mingeid selgeid tõendeid oma ebameeldivuse kohta ju ei tule. Ikka lood elu jooksul mingid kontaktid, mis jäävadki ja ilmselt sul on perekond, kes ei saanud sind valida ja nii. Kui sa oled alati ebameeldiv olnud, siis sa ei saagi teada, kui lähedased ja soojad saavad inimsuhted tegelikult olla. Ja ega kõigile ei peagi meeldima. Võib-olla nad on lihtsalt kadedad. Ja nii edasi. Niiet vabalt võib olla, et sa oled täiesti hingematvalt õõvastavalt nõme inimene tervenisti enese teadmata. Ja kui äge see on. Kurb ja naljakas samal ajal. Ja õudne. Nii õudne.


PA150071
kaks paari

Tahaks hullult sohki teha ja novembri vahele jätta, aga pole veel otsustada suutnud, mis nõksu selleks kasutada.
Kõhutants on mu tantsuaju üleni ära pesnud ja Tartus ei õpetata vist enam ühelegi täiskasvanud harrastajale jazztantsu, millest pidi ometi saama mu see teine see. Nüüd mai teagi.
Üleüldse seisavad kõik asjad pealehakkamise taga ja pealehakkamine seisab tegemata otsuste taga. Kõik, mis on piisavalt suur, et seda oleks mõtet teha, on liiga raske, et seda alustadagi. Kõik muu on liiga tühine, et vaevudagi. Samal ajal rutiin ja pealetükkiv pimedus mekutavad juba ahnelt mu hinge narmendavate servade kallal ja parata pole ühtegi. Sinna igatahes mitte. Võimalik, et kusagile mujale on midagi parata, aga seegi on kaheldav viimasel ajal.


Kas sa tead, onju, mis ma mõtlen, kui ma räägin neist ebameeldivatest inimestest?
Mis su viimatine ohkima/vanduma ajav kunstielamus oli?
Kuidas sul žongleerimine praegu õnnestub?

Saturday, October 14, 2017

Ja tee ja tee ja tee

PA070022
o. hei. nii hea, et sa tulid... ma just mõtlesin su peale


Kassiga elamine tekitab igasugu kummalisi äratundmisi. Näiteks kas see pole mitte lõpmata veider, et me saame teist liiki olendiga suhelda. Et ta saab natukenegi aru, mis me öelda tahame. Ja et me saame aru, mis tal mõttes on. See tundub nii erilise asjana, kui selle peal vähegi pikemalt peatuda. 
Näiteks see, kuidas mu kass teeb minu suunas üht häälitsust ja siis astub pikkamisi ukse poole ja siis peatub, et mind järele oodata, vaatab tähelepanelikult, kas ma sain aru. Millise lõputut graatsilise kannatlikkusega ta minuga vestlemist õpib. Millisest rahulikust veendunud usust mu võimetesse kõneleb see, kui ta otse kindlat sõnumit edastades minu poole pöördub. 

Muidugi võib mu uus imestus olla natuke toetatud sellest, et ma loen Surnute eest kõnelejat praegu. Teeb igasuguse teisega suhtlemise ja suhestumine osas tähelepanelikuks.

Siruta oma parema jala varvas ja hakka sellega õhku joonistama päripäeva ringe. Tee-tee kaasa. Ma ootan. Nii. Parema jalaga päripäeva ringid käivad. Samal ajal, kui need ringid käivad, tõsta oma kirjutamise käsi ja joonista õhku number 6.
Nüüd vaata, mispidi ringe su varvas teeb. Kui varvas hakkas teistpidi ringe tegema, siis katse õnnestus. Kui sa proovid nüüd oma keha veenda, et on täiesti okei teha ühe jäsemega ühte pidi ringe ja teisega teistpidi ja need võivad vabalt ringid olla (mitte koperdavad kuusnurgad) ja ühtlasel kiirusel tiirelda (mitte seiskuda mõttepausideks), siis sa oled saanud väikese sissevaate sellesse, mis vaeva ma trennis praegu näen.


PA040001
aken on filter


Dropbox oli üleni: ahh, Murca, ma armastan sind nii palju, ma tahan sulle anda nii palju tasuta ruumi. Ja ma olin üleni: ahh, Dropbox, mina ka armastan ju tasuta ruumi, aitäh. Edaspidi ma olin üleni boss-äss naine. Käisin ja vehkisin üleolevalt kõigi ümber, kes kasutasid failide jagamiseks mingisuguseid piinarikkaid läbi ussisunni minevaid koopainimeste meetodeid. 'Jumalküll, mis teie probleem on.' Süütab ülbelt kujuteldava sigareti. 'Miks te lihtsalt lihtsaid vahendeid ei kasuta.' Puhub suitsupilve üle parema õla ja võtab, väike sõrm püsti, jäätükkide kõlisedes viskiklaasi. 'Püüdke nüüd vähem traagilised olla, heldeke, see kõik on palju lihtsam.' 
Ja siis paar nädalat tagasi oli Dropbox üleni: 'vaata, see peaaegu kolmkümmend giga, mis ma sulle andnud olen... noh, mul on seda tagasi vaja. Kohe.' Ja kuigi kingituste tagasiküsimine on muarust kõige koledam asi, mida teha, ongi nüüd meie vahel asjad kahjuks nii kaugel. Nuuks.
Õnneks on Flickr veel minu poolel ja mu tööandja võimaldab ka asjade hoidmiseks pilvekese või paar. Kuid siiski. Mu süda on puru. Ta oli see eriline, see ainus päriselt lahke, see üks kindel. See ei olnud ainult tasuta ruum, mille ta mulle andis. See oli rahu. Ja nüüd. Niimoodi. Saadsaaaru. Kui ma oleksin teadnud, et tema lahkusel on piirid, ma oleksin ju hoopis teisiti toiminud. Algusest peale. Oh. Vaene mina. 


Annad lapsele mingi raha. Minaeitea. Tasku raha. Kommi raha. Sünnipäevaks kingitud raha. Lased lapsel omada mingit naeruväärset summat ja jutustad endale püüdlikke arukaid noogutusi. Las laps õpib varakult rahaga ümber käima. Las laps saab ise oma väikeseid oste kontrollida. Las laps näeb omast käest raiskamise tagajärgi. Harjutabki. Õpib äkki midagigi asjade väärtuse kohta... jne. Iseseisvus tahabki ise omal käel harjutamist. Sest muidu ei loe. 
Kasutad seda asjaolu, et lapsel on tema enda raha, igasugusteks ettekäänetest targutustesse laskuda. 'Mina ei osta sulle kommi/mängupüstolit/arvutimängu, sul on sinu oma raha. Ah, et sul on oma raha juba otsas? Novot, paha lugu. Ise tead, mis oma rahaga teed ju. Näe, niimoodi ongi. Kui raha ära kulutad, siis see on otsas.' (muide, täpselt selle lausega mu majanduslikud tarkused piirduvadki.) 
Aga siis kogu selle jaheduse ja iseseisvuse julgustamise ja rohke jahumise saatel usaldatud usalduse juures. Ühel päeval tuleb ta koju, kaasas 20 hüpersuurt pakki krõpsu. Või ostab kahtlaselt vilavate silmadega naabriplikale mõttetult kalli kingituse. Või kulutab kogu oma sünnipäevakingituse papi kusagil freemiumi tüüpi tobedasse mängu üleni ära. See on jätkuvalt tema raha ja tema otsus. Aga see on loll ju. Need on ju halvad valikud. Ja ta on jätkuvalt sinu laps. Sinu vastutusel ja otsimas sinu heakskiitu. Ikka ütled midagi. Annad mõista. Pead tõsise vestluse maha. Misiganes. Annad nõu.
Ja nüüd ongi pekkis. Suur piiritult katsetamisega iseseisvuse harjutus käib edaspidi arvustamise ohu paistel. Kas see on siis tema enda raha talle endale otsustada. Või see on ikkagi sinu raha tema käes ja ta peab ütlemata ära arvama, mis õige on. Lihtne on lapsele öelda, et mingi tükk tema elust on puhtalt tema väikestes pehmetes käekestes. Oluliselt raskem on mitte midagi öelda, kui ta selle tükiga omale kurba koostama kukub.


PA060007
koolimaja


Asjadest, mille feminism mulle lõpuni ära on rikkunud.
Kunagi aaaaaastaid tagasi keegi rääkis ühest naisest, kellel on kolm poega ja mees kahvel. On selliseid naisi. Tubli naine. Sel naisel oli majas parasjagu remont käimas ja talle tuli hea mõte. Ta lasi vannitoa projekti niimoodi ümber teha, et vannituppa paigaldatakse pissuaar. Enne ei olnud, aga nüüd pidi saama. Põhjus - ta oli väsinud poti kõrvalt seina pealt pritsmete küürimisest. Ja tookord aaaaastaid tagasi mõtlesin ma: ahh, kui tubli naine, õige ka, muidugi lase pissuaar paigaldada, kaua võib.
Nüüd ükspäev tuli see millegagi seoses meelde ja ma olin üleni imestus oma pikast taibust. Kui üldse ükski asi majapidamises on meeste töö, siis on see ju poti kõrvalt seinalt pissipühkimine.

Lisaks on feminism mulle ära rikkunud rinnahoidjad ja raseerimise. No ei ole neist asjust enam samasugust rõõmu. Ega vaevasid, tegelikult.


Mul on teooria. Miks mõnikord inimesed hilisemaski eas oma abielusid ja suhteid keerulisemaks ajavad. Mitte lihtsamaks. Keerulisemaks.
Mida vanemaks sa saad, seda suuremaks sa end pead. Sest sa oled endaga kaua elanud ja näinud enda paljusid külgi ja aegu ja võimeid. Samuti mõtled sa mingi hetk, et sa tead, kes või milline sa oled. Küllalt keeruline, kuid siiski hoomatav. Ja oledki, sul on elu ja aeg olnud. Väga oodatav asi, mida enesest arvata.
Armumised ikka tulevad. Armumised on alati tulnud. Algusest peale on olnud armumised. Vähemalt mõnel inimesel. Aga inimesel, kes on juba otsustanud, et tema on midagi suurt keerulist tõsiseltvõetavat, on väga raske toime tulla ootamatustega enda osas. Eriti ootamatute armumistega. Ta ei oska oma pähe mahutada, et tema, kes on juba valmis, juba teada, juba pettunudki, võiks tunda midagi sellist. Ta mõtleb, et see on midagi täiesti uut. Enneolematut. Taevaste saadetud. See haruldane jumalik võimalus, mis tuleb kohe ära kasutada. Sest armumised nii ju tunduvadki... Aga ta ei saa aru, et see on selle uue särtsu sissekirjutatud salakaval sõnum. Ta arvab, et päriseltpäriselt enneolematu. Mõtleb, et tegelikult ka harukordne võimalus. Et see ongi ime. Sest see on ainus seletus, kuidas nii arukas inimene nõnda arutuks saab minna. Siis seega. Sellest suurest tänust ja rõõmust taoliste ootamatuste pärast hakkabki veidraid asju tegema. Ootamatus olukorras tulebki ootamatult toimida. Tituleerib end polüks kõigi oma partnerite kiuste või lahutab oma kuuenda abielu või kolib maailma nurga taha elama. Sest omg ma pole mitte kunagi elus nii tundnud appi te ei usuks.


PA060015
valgus silitab tüvede külgi


Kuidas surematus.
Ma rehkendan nõnda. Kui sul on järglane, kes on sinu otsene bioloogiline järglane ja see on kindel, et ta on. Ja kui sa seda järglast kasvatad ja õpetad ja hooldad. Siis tänu temale oled sa pikenenud. Sinu ajale on antud juurde. Kui sa ära sured, oled sa mõnes mõttes veel alles. Sest sa oled alles selles järglases. Ja selles järglases on sinu silmad ja põsesarnad ja potentsiaal Altzheimeriks ja sinu muinasjutud ja halb huumor ja lood sinu vana-vanaemast. Mõlemad on sama tähtsad - geenid JA kultuur. Mõlemad tuleb anda, et olla endast natuke edasi.
Kui sul on järglane, kes on sinu otsene bioloogiline järglane, aga sa ei ole temaga kokku puutunud. Ta ei tunne sind ja ta ei tea sinust. Sa pole talle kunagi midagi tahtlikult omal teadlikul soovil andnud, ühtegi asja talle õpetanud ega isegi eeskuju mitte. Siis see päriselt ei loe. Su kujuteldavale surematusele annab see vaevu hapralt poole. Sest kuigi tema lapsed võivad kunagi välja kukkuda selliste silmade või päkaluu või lokkidega, nagu sina olid, ei ole see sina. Nende jaoks mitte. See on neile müstika. Juhuslikkus. Nagu sinus avaldunud omadused, mida sinule teadaolevatel esivanematel polnud, su imelik hambumus või väikese varba kuju, on sinu jaoks. Tähenduseta juhuslikkus. Misiganes.

Aga ma mõtlen seda ka, et kui vähemalt poole saab oma elu ajal oma valikute ja õpetuste ja lugude ja eeskujuga anda, siis vähemalt poole ulatuses saab surematuks ka iialgi poegimata. Saab surematuks, kui sa lood. Või õpetad. Juhendad, kasvatad, kirjutad, aitad, oled olemas. Sest siis on tõenäoline, et leidub inimesi, kes sinust teavad ja kes on selle pärast sellised, sest sina olid selline. Ja kuni sa oled meeles, oled sa alles.
Niiet kui ma vaatan neid, kes tahavad ise oma lapsi valmis teha oma enda ihuga ja teevad ka, pean ma ikka natuke nuputama. Kas nemad mõtlevad, et nende kultuur ei ole piisav? Nii nagu mina mõtlen, et ainult geenid pole piisav. Kas nemad mõtlevad, et see 3+ aastat, mis nad võiksid õpetada, kirjutada, uurida, luua sadade inimeste tarvis, on parem õigem väärtuslikum panustada ühele täiesti uuele enneolematule vääksule. Oma tervise hinnaga. Ja miks. 
Maailmas on juba nii palju lapsi.


P9300009
'ja taevas on lehti täis'

Ma ei ole ju ometi ainus inimene, kes vahel lihtsalt istub ja püüab ette kujutada, kui palju lapsi maailmas on.

Kas sa korraldaksid oma elu uuesti otsast peale, kui mingi ime sünniks? Milline see ime olema peaks?

Thursday, October 05, 2017

soojenda end tarkade tule juures

R1-08561-0015
aega on


Kui keegi ajab mind seltskonnas täiest irratsionaalselt närvi, on tema käitumises tavaliselt midagi sellist, mida mina ka teen. Aga see tuleb mulle nagu tigupostiga. Kõigepealt ma märkan, kui nõme see inimene on. Ja siis ma lähen ta nõmeduse peale kettasse. Ja siis ma märkan, et ma olen kettasse läinud mingi täiesti tühise asja pärast. Siis märkan, et täiega palju olen kettasse läinud. Leian, et on imelik sellise asja peale taolisel määral end kettasse lasta. Ja alles selle märkamise peale jõuab mulle kohale, et ma olen ise mõõdukalt tihti umbes sama nõme, kui mitte nõmedam. Mõni ime siis, et närvi ajab. See on õudselt traagiline lugu, ära naera. Esiteks ei saa ma pärast oma äratundmist selle nõmedaga enam möliseda. Mingid pajad ja katlad, eksole. Ja noh teiseks, ilmselgelt, mul on endast ju ka kahju. Et ma nii nõme olen. Muidu saaks ringi käia ja mõelda, et äkki ikka nii nõme vast ei ole. Aga siis vaatan teist ja olen üleni: jep, see ongi nõme, mhmh.

Minu ümber tubades ja tööruumides on kõik segadus ja sassis, sest minu toimetamise meetod on selline. Need, kes toimetavad läbimõeldult ja süstemaatiliselt, ei peagi koristama enda järelt, sest neil on iga töökoht igal ajahetkel maksimaalselt korras. Mitte minul. Kui ma näiteks köögis askeldan, on enda järelt koristamine vaevaline pidevalt meelde tuletamist vajav tegevus. Selle pärast jääb köök minust, kui ma koristamist ekstra eraldi ette ei võta, maha nagu sea songermaa. Nagu pudru ja kapsad. Kujundlikud siis. Otsese pudru ja kapsad olen ma enne köögist lahkumist nahka pannud. Näiteks kui ma teen kohvi ja endal silma peal ei hoia, saab kuni neli väikest lusikat mustade nõude hulka arvatud.  
Ma olen teinekord vaadanud teisi inimesi toimetamas ja korralageduse hulk ei sõltu sugugi alati sellest, kui palju nad koristamist ette võtavad. Hoopis sellest, kui puhtalt ja hoolikalt nad kõiki asju juba algusest peale teevad. Neil on mingi fundamentaalselt teine meetod. Minu laud on korras ainult sel hetkel, kui ma olen just parajasti lõpetanud selle korda tegemise. Kui ma laua taga midagi teen, siis see on hästi hästi läbu. Aga ma olen näinud inimesi kuidagi nagu puhtalt viisakalt süstematiseeritult tegemas oma asju. Sellised variandid on ka olemas.
Või näiteks kasvõi meikimine. Kõik pliiatsid ja pintslid ja värgid põrandale või peeglilauale laiali ja sobramine ja möll lahti. Võiks ühe kaupa ka ilusasti läbimõeldult võtta ja panna, aga mina ei tea, kuhu ma selle neetud lauvärvi panin (siia kotti või sinna kotti või hoopis karpi või teise tuppa) ja ma pean ju kõik kõik pliiatsid lagedale korjama ja nad ühe kaupa hukka mõistma enne vedela laineri kasuks otsustamist. 



R1-08561-0024
kärbseseened sulandusid tausta
(uus objektiiv/fotokas moonutab häguseid asju tahuliseks, mulle hullult meeldib)

Sellest kui palju ma söön, saan ma aru, kui liigun mitu päeva järjest samas rütmis umbes sama kasvu inimesega. Mul on umbes kaks korda rohkem toidukordi ja kõik need on tema omadest suuremad. Metabolism on ime. Vahel, kui mul tekib kahtlus, et kuna ma söön rohkem, äkki ma söön liiga palju. Taolisele tühjale stressi tootjale on mul kohe vastulause ka, mis selle esimese ära kohe kustutab. Ma mõtlen ka väga palju. Ajud on energiakulukad seadeldised. Kui ma olen konstantses analüüsparalüüsis kõike mõtestamas ja mitme nurga alt mõistmas, siis ma sööngi prae otsa magustoidu ka ja võtan suuuuuuure kohvi kaasa. Ma olen tööd teinud, mul on kütust vaja.



Kui tähtis ja tore asi on taga rääkimine, jumal küll. Kuidas inimesed sellest üldse aru ei saa. Kuidas ma pean siin juba teist korda samast asjast kirjutama. 
Kui keegi, kes mulle meeldib või huvigi pakub, hakkab taga rääkima kedagi, keda mina väga hästi ei tunne, olen ma kõik kõrvad. Igasugune elevus. Ma tahan teada igat väikest üksikasja, mida ta sellest teisest inimesest arvab. Ma tahan kuulda nalju ja liialdusi ja seljatagust sõimu. Meelevaldseid tõlgendusi ja koha peal improviseeritud vähetõenäolisi stseene. Ma tahan näha emotsionaalset väljaelamist. Täpselt teada, kui segadusse või närvi või tüdinuks selle teise inimese teod või sõnad on teda ajanud.
Esiteks... sest midagi kõvasti väljaütlemistega seoses. Ma täpselt ei teagi. Sest häbitud inimesed on kuidagi natuke veetlevad muarust? Või mingitki positsiooni võtvad ja seda kaitsvad inimesed. Kogu selline leebe järeleandlikkus ja vagur koogutamine stiilis 'eks teine inimene ise teab paremini' ja 'pole minu asi öelda' ja 'ju kõigil on mõnes mõttes natuke õigus' ja 'ma saan temast ka aru'. See kõik on nii kohutavalt surmani igav kuulata. Tuld ja alataltsutatud kirge, paluks. Alandlikku võltsviisakust suudab igaüks genereerida.
Teiseks väärtused. Väärtused selles suures tähenduses. Mida keegi peab õigeks ja valeks. Millesse ta usub ja millised on tema prioriteedid. Nendest asjadest ei räägita otse. Parim viis nendest teada saada ja anda, on kedagi taga rääkida. Ma tean, mida mu sõbrannad tähtsaks peavad, mitte selle pärast, et meil on olnud suur südamest südamesse vestlus tõest ja õigusest, kus me kõik oma olulised vaated tähtsuse järjestuses üles loetlesime. Pole kellelgi sellist aega. Vaid sest meil on olnud arutult plikalikke totaalselt üle igasuguse hea maitse piiride minevaid räntimisi sellest, millisel moraalilagedal ohtlikul mõtlematul moel mõni meie ühine tuttav on end ülal pidanud.

R1-08561-0012
päike läbi purje


ACteraapias ja mediteerimise ja kindlasti mitme muu asja juures veel räägitakse, et mõtted on lihtsalt mõtted. Need tulevad ja lähevad. Nende osas ei pea midagi ette võtma. Neid ei pea lahti mõtestama või neile väge andma või neid isegi minema peksma. Mõtted on nagu sääsepunnid. Sa võid nad hästi rahulikult lihtsalt rahule jätta. Mõtted on nagu kõrtsi laes jalgpalli näitav telekas. Sa võid seda vahtima jääda, kui sealt midagi ägedat parasjagu tuleb. Aga ei pea. Võid hoopis vaadata, kui hea söök ja ilusad inimesed ja parasjagu aastaaegne ilm.
Sel ajal, kui mõtetelt on nende mõte röövitud, peab millelgi ju mõte olema. Mis loeb ja mis sinust sinu teeb ja mis midagi muudab. See on käitumine. Sinu sõnad. Sinu otsused ja nende täideviimine. Pole oluline, kas sa käid päevläbi ringi, peas laulmas 'sa oled kasutu tolgus, sa oled kasutu tolgus'. Oluline on, kas sa selle päeva jooksul kallistad oma kalleid ja vastad oma meilid ja sööd oma juurviljad.

Õpetatakse, et õppimisel on hea vahelduda keskendunult mõtlemise ja hajusa mõtlemise režiimi vahel. Et rehkendad nuputad murrad oma pead selle asja kallal. Ja siis jalutad, mõtted üleni igalpool laiali, korraks läbi pargi. Siis rehkendad nuputad murrad oma pead edasi. Teed ja siis natuke aega ei tee ja siis teed jälle. Pidavat maru hästi mõjuma, hakkavat paremini suured keerulised asjad külge. Eriti, kui öösiti tudid ka ja muud taolised toetavad tugitegevused. Tuditegevused. 
Eriti äge sel keskendunud tundide vahele hajusate vahetundide tegemise juures on loomingulisus. Mitte nagu püüd rämedalt Kuntsti(!) teha. Vaid see väiksem loomingulisus. Seosed, mida sulle pole õppematerjalis võib-olla ette antud, mis sa ise lood, sest sa said antud tükkidest aru.
See on see sama, miks inimesed duši all või voodisse heites järsku taipavad asju. Miks kood ei tööta või miks vastus ei tulnud õpiku taga olevaga sama. Ei oleks taiband, kui poleks päeva jooksul nuputand. Ei saa niisama duši alla karata keset snäkikuhjas sofal odava sitcomi vahtimist ja järsku tõestamist osata, eksole.

Alateadvus. Selles uusvaimsuse tähenduses. Mul oli tunne, et selle juurde on mingi jumalik muinasjutt jutustatud, aga ükski mu tuttavatest ei teadnud seda. Hakkasid mu küsimuse peale kõik ettevaatlikult sõnu valima ja midagi muud defineerima. Niiet ma olin sunnitud kuugeldama. Esimesest paarist tekstist tulid juba sellised pärlid, et tule taevas appi. Näiteks kasutatakse uusvaimsetes tekstides alateadvuse kohta taolisi väljendeid:
tohutu jõud... harmoonias kõrgeima alateadliku väega... meie isiklik alateadlik vägi... Meie sisemine jõud ... kõrgeima väega - oma alateadvusega ... oma tegeliku sisemise väega ... Alateadvus on väga tark ... ammendamatut varaaita ... alateadvus teab lahendusi ... Teie alateadvus võtab kinni teie sõnadest 
Hullult äge, onju. Mingi ürgne loom on sinu sees ja tema teab sinust alati paremini ja suuremalt ja rohkem. Aga ta, sitakas, otse ei ütle. Ja ta saab asju teoks ka teha, aga kuidagi nagu... salaja. Pealegi, tundub, on kõigi inimeste alateadvused eraldi olendid, aga nad on kõik enamvähem sama targad. Maksimaalselt targad. Ja mingist asjassepuutumatust suvaliste lahtiste mõtete foonist pole sellises käsitluses juttugi. Kõik, mis seletamatult märkamatult teadvustamatult sulle pähe kargab, tahab sulle midagi öelda.


R1-08561-0010
mu lemmik lehtla


Igatahes. Mis ma mõtlesin. Mõtete tulevast ja minevast foonist. Ja hajusast mittekeskendunud mõtlemise režiimist. Ja alateadvusest. 
Et kui sulle tuleb köögis nõusid pestes eiteakust järsku mõte, et ahhaa see mõiste tähendab üht teist asja ja seega see ülesanne lahendub ju hoopis nii, ma olen leidnud, hõissa. Siis sa viskad nõud käest ja istud oma töölaua taha tagasi. Keskendud. Proovid oma idee läbi. Ja kui see töötab, siis ongi äge ja oledki teinud. Ja sa võid öelda, et seda tegi sinu sisemine jumalik alateadvuse ammendamatu vägi, kinkides sulle selle taevaliku õiglusega väljateenitud lahenduse. Või sa võid öelda, et eelnev keskendunud töö tasus end ära. Või misiganes.
Aga kui sulle tuleb köögis nõusid pestes eitea kust mõte, et tegelikult ei ole sinu kollektiivis ühtegi inimest, kes sinu tööd päriselt hindab ja arvatavasti su vanemad soovisid, et sa poleks sündinud. Mis siis teed? Nimetad ka selle alateadvuse ilmutatud tarkuseteraks? Istud kiiresti oma töölaua taha ja hakkad passiivagressiivset krüptilist FB postitust valmis treima?


Ärkasin täna hommikul ja leidsin oma isiklikest arhiividest iidse pikaltpesitsenud veendumuse, et kui ma oma lähedastesse lihtsalt usun, on see minu poolt küllaldane toetus neile nende unistuste täideviimisel. Ja ma ei tohi, jumalaeest, mitte midagi öelda. Pean lihtsalt naeratama ja vagur püsima ja jäägitult neisse uskuma. Sest pärast, kui kõik saab teoks, on nad mulle tänulikud, et ma neisse algusest peale uskunud olen.
Ja siis ma olin üleni nagu: wut.


Ma olin selle loo Ane Bruni versiooni kuulnud, aga tegelt see vist ongi PJ Harvey lugu. Mõlemad versioonid on head. Iseloomulikud.