Wednesday, January 22, 2020

moe-eksitused, enesedeitimine, larp ja tapeedid need

P1120044
paar ülbet tšikki


Ma arvan, et kõige rohkem on mind mu moevalikute osas ehmatanud see osa internetist, kus keegi publiku meelt lahutava nalja ja autentse taaskehastamise nimel riietab end 90ndate või 2000ndendate alguse rõivastusse. Ja siis, teatava muige saatel, selgitab sinna juurde, kui väga ikoonilised ajastutruud esemed ja nii täpne taasesitus. 'Ha-ha olid ajad, eksole.' Samal ajal kandes asju, mis mul kapis on täiesti mitte-irooniliste harilike ilusate kantavate argiriietena. Tunnen end kohe isiklikult rünnatuna. Kuidas te julgete öelda, et mina, kes ma käin ringi, silmad lahti, ja ikka kenasti riides, riietun rohkem kui 20 aastat tagasi moest lastud asjadesse. 
Paar korda olen proovinud selliseid puhevil kõrge pihaga pükse, mille laadseid ühel hästi riietuval teismelisel näinud olin. Tundus nii veider. Kuidagi... nagu see poleks päriselt riietusese. Nagu ma prooviks endale valet suurust.
Vahel panen kaltsukas mõne vana-vana kleidi selga ja kipun kohe pihast seda endale ihu ümber kiskuma või varrukaid üles. Nõuan, et midagi on justkui valesti selle tegelikult jumala tervikliku teosega. Otsin võõra asja seest endale tuttavamat siluetti.
Räägitakse, et vanasti (päriselt vanasti, nagu enne 20ndat sajandit) olla rõivaste isetegemine ja uuesti ja taas ümbertegemine igati levinud praktika. Sest kangas on kallis ja mood muutub. Tundub nii tore ja õige. Ma olen umbes oma mäletamisest saati neid vanu muidu heast materjalist rõivaid kohendanud, et need tunduks rohkem nagu miski, mida üldse kanda saab. Aga nüüd, teades, et ma olen aegunud moemaitsega, jookseb mitu kihti eneses kahtlemist peale. Kui ma võtan 80ndate jaki ja kohendan seda natuke endale mugavamaks, kas ma teen alateadlikult sellest siis hiliste 90ndate stiilis jaki? Kui sageli ma käin väljas ise ümbertehtud riietes, mis minu arust on hästi ilusad normaalsed, aga teistele paistavad nagu täiega mässumeelne üleolev iroonia endistele aegadele? Kuidas üldse eristada siirast moetust sihilikust muigest mineviku üle?
Vahel ma kannan mõnd ilmselgelt 80ndate asja meelega niisugusena, nagu ta mõeldud on ja mu ema ütleb pärast äranostalgitsemist selle kohta 'mood tuleb tagasi'. Ei tulnud. Mul, moetul, on lihtsalt see lilleline pluus praegu. Ma ei tea, mis mood teeb.

- Oo sul on selline asi, mul oli samasugune 90ndatel, kui ma põhikoolis käisin.
- Jaa, aga see on tegelikult päris 80ndate asi, ma ei tea, kuidas sul see 90ndatel sai olla.
- Jaa, aga me olime päriselt vaesed 90ndatel. Niiet. Seega.

Võib-olla nihe ongi mu kaasaantud saatus.

Seoses vabatahtliku modellimisega olen tutvunud mitmete noorte moeloojatega ja vahel ikka imestan, et nad tahavad teha minimalistlikku. Lihtsat ja harilikku. Sirgeid lõikeid ja harilikku halli värvi ja... noh... pärist tihti... veits igavat. Kas see on selle pärast, et tekstiiliõpingud peksavad pillava külluse lembuse neist kuidagi välja. Või sest nad kõik mõtlevad hästi keskkonnateadlikult materjalisäästlikult. Või sest neil pole raha, et palgata õmblejaid ja lihtsa lõikega asja iseõmblemine on ainumõeldav.
Rääkimata kõigist nendest kordadest, kus ma vaatan nais-disaineri tehtud naisterõivast ja sel ei ole taskuid. Sina. Sina, kes sa tead. Sina, kes sa oled tulnud tegema heaks. Sina, meie tulevike lootuse kiir. Kuidas sa võisid. Aaah! *langeb hingetuna minestusse*


P1020013
tuul puhub ära



Ma ei tea, kas see on normaalsetel inimestel ka, aga ma olen lugenud, et ameeriklastel on täiega probleem üksi kinos või restoranis käimisega. Kuidas selle oskuse omandamine või ärataipamine, et nii ka saab, on nende maailma tohutult avardanud. Missugust inspiratsiooni ja tugevuse eneseusku nad inimestesse sisestavad selle isikliku õppetunni pealt. Vau, sa võid üksi kohtades käia.
Ma olen nüüd viimasel ajal rohkelt üksikäimist teinud ja selles ei ole midagi rabavat või ebamugavustületavat. Ei pea mööda seinaääri käima või teesklema, et mu kaaslane jättis tulemata või ühtegi sellest häbist. Ongi lihtsalt meeldiv. Vahel teen seda endast mitmusest mõtlemist ka sinna juurde. Viin ennast õhtul välja. Kutsun end kallimasse restorani lõunale ja teen endale terves ulatuses välja. Sean end enese jaoks kenasti riidesse ja lähen kontserdile, pärast endamisi mõtisklen, kui tore mul enda seltsis oli. Ma ei hakka ka kohe kontserdi vaheajal seda kriitiliselt arvustama ja ei kipu näitustel enda kõrva ääres liiga kõvasti teoste tähenduse üle sõna võtma. Nii hea ja õige olengi endale.


Käisin oma elu esimesel larbil. Ja see on imelik, et ma polnud varem ühelgi larbil käinud. Arvestades mu tutvuskonda ja tegevusalasid, väga imelik, tõepoolest. Aga nii oli. Ja nüüd on nõnda, et käisin. 
Olin (kõigest) NPC ja see on esilarbiks suurepärane valik. Sain just nii palju ja intensiivselt osaleda, kui endal tunne oli. Sest tunded, apikene. Tunded ju. Mängida kõrge energiaga tegelast, kui endal on viimased tunnid tahtmine pikali heita näiteks. Väga veider. Kohati saab tegelaselt energiat endasse ka. Kohati on tagaruumi jõudes tahtmine millegipärast natuke nutta. Või need veidrad hetked, kus minul isiklikult on veits igav, aga mu tegelasel on tarretav hirm ja segadus ja võimetus midagi ette võtta. Aga minul on nii igav juba. 
Ja kui erinevalt isegi kogenud mängijad mängivad. Skriptimata dialoogis kellegi usutava pahameelega kokku puutudes tahaks kohe paari minuti pikkust pausi võtta, et oma tegelasega nõu pidada. Või mõne teise väga kohmaka etendamis-stiili juures kramplikult oma rollist kinni hoida, sest muidu läheb mul ka üle ja siis ei tule sest asjast midagi välja. 
Sain mitut erinevat rolli teha ja see kostüümide ja rolliloome impro ja kogu tagaruumi hullus oli nõnda vahva. Ma millegipärast arvasin, et on raske hoida lahus enda teadmisi tegelase teadmisest ja oma tahtmine tegelase tahtmisest, aga, ihulised vajadused välja arvata, ei olnud üldse hullu.
Niisiis jaa just väga hea. Kuna korraldajad olid ka head ja kogemus mahukas, olen ma esialgu veel kõhkvel, kas ma niipea kellegi teise tehtud mängule läheksin. Niisugune natuke eksklusiivsust hoidev õrnus ja tänulik rõõm oma sellest süütusest just niimoodi vabanemise üle.

Aga et linna me mängime Tartus küll. Nagu vanasti hoovi peal lapsed mängisid linna. Vähe mängijaid, palju rolle. Siin on ta kellegi peika, teises kohas ta toob mulle mu supi lauda, pärast on ta võõras tantsupeol, hiljem näen teda laval ja plaksutan ka. Täna selles ruumis ütlen mina sulle, kuhu sa istuma pead ja homme ühes teises ruumis ütled sina mulle. Inimeste nimesid teadmata ja väga kontekstipõhise isikutaju juures ongi ainult roll see, millest saab kinni hakata. 
Ja siis, kui teistel nende rollid segunema või lekkima hakkavad minu nähes, sest aeg või vein, pole mul enda käitumiseks juhtnööre kusagilt võtta. Lihtsalt ole sina ise. Milline neist? 

P1020001
elva värav


Mu muusika on liftimuusika. On olnud aegu, kus ma olin huvitav inimene, kellel oli tähelepanuväärne muusikamaitse. Aga enam ei. Liftimuusika, see labane pop, mis viimase 10 aasta vältel raadiost tulnd on ja õrn uimane soigumine - need on asjad, mis mu argipäeva saadavad. Sest ma olen see tapeedisõltlane. Taustal peab midagi mängima. Siis on mugav ja turvaline ja saab keskenduda ja asjad tehtuks. Muusika taustaks on erinev muusika kuulamisest ja see omakorda erinev päriselt kuulamisest. Kui vahel on erilise asja tuju, kuulan veidrat kõhutantsumuusikat või tümpsukaid rokkhitte või kaasaegset (eesti) pärimusmuusikat. Need on kõrvaline. Põhiliselt mängib mu ümber siiski võimalikult isikupäratu tapeet.
Samal ajal. Ma olen see inimene, kes on häiritud teiste inimeste eelistatud taustamürast. Viibides vanemate inimeste kodudes, kus telekas mängib, olen ma alati natuke liimist lahti. See virvendab ja nõuab tähelepanu ja selle toon ja valjusus muutuvad igal minutil. Noomin oma sünniperekonda, kui need puldi kätte võtavad: 'mida sa kavatsed vaatama hakata? miks peab teleka praegu käima panema? mis sealt tuleb?' Sest telekas mängimas niisama tundub nii kohutavalt invasiivne. Sama nendega, kellel sarjad või uudised või suvaline juutuub taustaks mängivad samal ajal, kui nad tegelevad muuga ja üldse ei kuula seda. Või podcastid. Appikene kui õudne elutoa dekoor. Kuidas nad niimoodi elavad. Kuidas neid ei häiri. Need on ju inimesed ja inimeste mõtted ja sõnad ja need on üha ja vaheldumisi ja sa lased sel niisama olla ja ei ole sest häiritud ja brrr. Kui mu laps titem oli ja multikad töötasid aeg-ajalt lapsehoidjana, oli meil hoolikas kollektsioon multikaid, mille dialoog ei oleks närvidelekäiv. Näiteks kõik need Tom ja Fluffy ja Lepatriinude jõulud, nii sulnis. Must ja valge koer. Väga mahe. Ainult instrumentaalmuusika ja vahepeal mõned malbed sõnad. Kõik need multad, kus mitu häälnäitlejat teevad mitmete tegelaste väga eluohtliku aktsiooni taustaks intensiivset emotsioonidest kantud dialoogi, said kohe bänni. Ja kui laps oli nii suur, et ise väljendada oma multika-eelistusi ja juutuubis ringi klikkida, võtsime kohe kõrvaklapid kasutusse. Inimesed väsitavad. Sõnad väsitavad. Emotsioonid väsitavad kõige rohkem. Või pigem kõige selle ignoreerimine väsitab.
(Surmakarjetes hakid ka väsitavad, aga see on teine teema.)
Miks telekas käima panna, kui sa ei hakka seda vaatama. Olen vahel harva end tabanud küsimuselt, miks arvuti käima panna. Mida ma sellega tegema hakkan. Miks mul on praegu arvutit vaja. Sest nii sisse on harjunud. Tulen koju, arvuti käima, siis vaatame edasi. Nagu need, kes koju tulles haaravad telekapuldi, viskavad sinna mingi pildi ja siis asuvad askelustesse. 
Ükskord ma olin vanaema juures ja jäin poole kohvirüüpamise pealt oma telefoni vaatama. Internet oli sees ja keegi oli midagi kirjutanud-postitanud-öelnud. Hoidsin telefoni käes ja püüdsin, kulm kortsus, aru saada, et mis värk on. "Kas sul on vaja helistada? Ma lähen teise tuppa, kui sul on vaja helistada,"  oli vanaema kohe tähelepanelik. Sest no tõefakingpoolest. Mille kuradi pärast ma seda telefoni käes hoian. Kas mul on praegu vaja kusagile helistada?


PC240010
piirded ja okkalisus

Kuidas sul õnnestub moega kaasas käia?
Kuhu sa end viimati välja viisid ja kas sul oli endaga tore?
Mis su eelistatud heli-tapeet on?

Thursday, January 02, 2020

elu haaravus, lehelugemine, koledasti ja ilusti ütlemine, vaheldus ja sõbrasoov

PC300029
mina tahan pilti teha
nemad tahavad tuule käes tantsu vihtuda


Facebook on nagu peod ja üritused. Ei, selles mõttes, et Facebook on jätkuvalt ka nagu külmkapp. Ma vaatan sinna, sest ükskord ma vaatasin sinna ja maru hea hakkas kohe. Ja selle pärast ma käin sinna kogu aeg vaatamas, kuigi tegelikult ei hakka kohe maru hea tavaliselt. Aga nagu peod ja üritused on ta ka. Facebook siis, mitte külmkapp. Selles mõttes, et kui ise midagi ei tee ja ainult teisi vahid, hakkab hästi ruttu hästi nõme. Sest nii mõttetu. Kasutu ja igav ja tüütu. Aja raiskamine. Tähenduse ja haaratuse igasugune ikaldus. Võeh. Aga vot mängid kaasa, postitad laigitava pildi või tõstatad kommitava küssi, kasvõi vastad kellegi teise omale - kohe läheb lahti. Märguanded ja teated ja igasugune isiklik haaratus. Nagu pidudelgi. Kaua sa ikka nurgas vahid ja neid õnnelikke inimesi kadestad imetled. Keeruta midagi üles ja tee mõni teine kaasa. Ja küll siis näed. 
Nagu elus ikka.

Ja kas seega Facebook polegi mitte elu? Ei, mitte selles mõttes, et peale selle polegi midagi muud. Aga et elus sama moodi. Kuni sa sirvid kadedalt neid mööduvaid inimesi, ise kaasa tegemata, ühegagi kaasa minemata, on ultra nõme. Oma üleolevuseks maskeerunud hülgamishirmu maha raputad, hakkab kohe poole ägedam.

Räägib pidulikult Murca, kes pidulikult ise end selleks aastavahetuseks koju jättis. Sest nii palju on oldud ja tahaks toa viirukit täis sussutada ja kohustustevabalt pimedusse jõllitada. See pidavat ka ju lõpuks vastu jõllitama ja sis nagu jälle on seltskond juba.
Huvitav, mis see tegelik tsitaat oli ja mis kontekstis... Ahah, okei Nietzsche. Aga sesmõttes, et mitte väga teemast mööda.

PC240020
kuklalokke krussitav niiske mahedus

Ma ei loe lehti. Ma arvan, et 'ma ei loe lehti' võiks olla uus 'mul ei ole telekat.' Mul vist oli palju aastaid tagasi veel harjumus aeg-ajalt mõnd lehte sirvida. Eriti, kui neid paberi peal igal pool laokil oli. Ja eks ma internetiski ehk käisin mõne ajalehe saidil. Ei mäleta. Igatahes otsustasin ükspäev mittemäletatavalt ammu, et ei enam. Ja siin on mu loetelu põhjuseid.
Uudised on halvad. Need räägivad õnnetustest ja katastroofidest ja langustest. Rünnakutest ja ebaõnnestunud ettevõtmistest. Ma ei taha neid teada. Mul ei ole mu argipäevaseks askeluseks vaja seda infot oma otsuste tegemisel ja pealegi see teeb mind lihtsalt õnnetuks. Mille poolest olen ma parem või targem oma päeva teoks tegema, kui ma tean täpselt, mitu inimest mingis kauge maa rongiõnnetuses hukkus või kui palju asju kusagil põleb või kuivab, upub või hävib hetkel. Ma aiman, et palju. Aga mulle ei ole vaja seda igal kuramuse hommikul meelde tuletada.
Uudised on tähelepanuahned. Kuna need peavad olema, siis neid tehakse. Ja tehakse niisugustena, et inimesi huvitaks. Kallutatakse või otsitakse parem nurk või serveeritakse uudise puudumist justkui uut infot. Ja ma ei viitsi. See tundub seda laadi kütmine, millega 7. klassi tüdrukud tegelevad ja ma selle põhikooli lõpetasin juba ükskord. Ja isegi kui me ei räägi klikimagnetitest ja lõputust seotud uudiste puudest, mida mööda lõpuks ikka ära eksida tühjusse elukakskendnelja. Ka tavaline rahvusringhäälingu uudistesaade. Raadiost tuleb, ma vahetan jaama. Sest ma ei viitsi. See saade on iga kord enamvähem sama pikk. Ja paberist ajaleht on iga kord enamvähem sama paks. Aga iga päev ei ole sama palju uudist. See ei ole võimalik. Seega osa on genereeritud. Ma ei viitsi.
Ma ei saa aru. Uudised on liiga palju majandusest, poliitikast ja spordist. Täpselt need teemad, mis mind apselluutselt ei huvita ja millest ma väga vähe tean. Oleksid uudised peamiselt kultuurist või loodusest, teadusest või inimestest, ma äkki huvituksin rohkem. Ja eks ma neid uudiseid käin lugemas ka, nende uudiste kohtades. Aga ministrid ja eelnõud ja istungid ja eelarved ja ... emm-emmid ja rajad ja etapid ja mis need kõik on ja kellele. Miks see tähtis on.
Lisaks ma ei saa aru nendest mahhinatsioonidest, mis panevad inimesi neid päevauudiseid kirjutama või nende avaldajaid uudisväärtuslikuks pidama. Ma saan aru, et mingi hapukurgihooaeg eksisteerib (sest kõigil poliitikutel ja sportlastel on laste koolivaheajaga sünkroonis puhkused?) ja sel ajal on tühja juttu palju. Aga kogu aeg on muarust uudiseid, mis on olemas mingil muul põhjusel kui rahva neile olulise teabega kursis hoidmine. Ma olen täiesti kindel. Kuigi ma täpselt ei tea, mis muud põhjused need siis ometi on, ma olen suht kindel, et ma ei saaks nendest ka aru.
Kõik vähegi haaravad sügavamalt arutlevad uudised on maksumüüri taga. Ma kogu aeg ei saa nendes võrkudes istuda, mis ajalehti lugeda lubavad. Nii palju kordi olen huvitatud õhina saatel klikanud mõne pealkirja või kokkuvõtte peale ja no kurat. Ei saa edasi lugeda. Ja selliseid asju on täpselt nii tüütult harva, et ei hakka selle pärast artiklit ostma või tellimust tegema. Aga lihtsalt mingi... ebameeldiv segaja jälle. Näen, aadressist ära, et asi on mingis ajalehes avaldatud ja ei viitsi sinna vajutadagi. Sest need kirjutavad kellelegi teisele.
Uudised on kellelegi teisele. Sellele inimesele, kes elab Põhja-Eestis ja keda huvitab poliitika ja kellele meeldib vihane/kurb olla ja seda tõhusaks informeerituseks pidada. Need uudised, mis on maainimestele, mida kogu mitte-põhja-eesti ilmselt on, pole samuti mulle. Mul pole talu ja ma ei tee metsa ja kuigi sageli mõõdukalt labane, pole ma endaarust päis nii labane, nagu väkelinnarahvast, paistab, arvatakse.


PC200003
lillepuu

Mul võiks olla töökoht ärapanemises. Mitte asjade õigesse kohta ära panemises, huh kelleks samind pead. Vaid nähvamises ja veits õelutsemises. Tehtu ja oleva sõnaohtras kritiseerimises. Mitte selle pärast, et mul oleks hädasti vaja ventileerida - jätkuvalt, ma pole aurumootor. Ega ka mitte selle pärast, et ma tingimata usuksin kurjuse maailmaparandavasse väesse. Muarust see on lihtsalt lõbus. Mulle tundub, et see on asi, mis mul tuleb teinekord päris hästi välja. Ja mul on endal kohutavalt tore seda teha. Oma tavalises elus ja töös ei sobi mul õelutseda ja samuti pole see kena oma sõprade ja laste pihta. Aga vahel mulle tulevad nii tabavad asjad pähe, et kohe tahaks. Kohe tahaks. Tahaks ära panna. 

Samas jällegi.

Ma tunnen puudust headest eeskujudest ilusti rääkimises. Teiste inimestega ilusti rääkimises. Kuidas see käib. Milliseid asju inimesed ütlevad, kui nad omavahel ilusti räägivad. Kuidas sõnade sisse panna soojus ja hool. Kuidas reageerimise asemel vastata. Mis on kuulamine. Kuidas ma tean, et ma kuulan ja kuidas sina tead.
Mu lokkavas eeskujupõuas ei aita mind üldse viimaste aastatel peale tükkinud trend neis ekraanidele mõeldud lugudes. Liiga palju vaatamisväärseks peetud teemade tegelasi on omavahel konstantselt vastikud. Ainult hauguvad ja õelutsevad. Ma juba arvatavasti 10 aastat tagasi jaurasin sellest, et dr House'il, kui ta oleks päriselt, ei oleks ühtegi sõpra. On ainult natuke naljakas aeg-ajalt Cartmani oma sõpradele teha, aga naljaks teeb asja just see, kui sa põhikohaga tegelikult ei ole munn.
Samal ajal ma üldse ei jaksa ainult lillelisi laps-teemasid ja tervenisti kodusjavõõrsilit. Ja samuti on palju puhast draamat natuke liiga vaevaline žanr mu jaoks. See pole kõik nali, mida ma kirjutatud lugudes vältida tahaks. See on see üks nali.




Mul oli siin vahepeal hästi halb, vaata. Seesama, miks mu suvi kirjutamatult möödus ja nii. Lisaks mitmetele muudele raamidele olen ma seda ka ajaraamidesse püüdnud panna. Hoomamaks oma häda. Et kui kaua siis. Olen ikka teinekord aimanud, et noh, vast mingi veits üle aasta, eksole. Või paar aastat äkki? Pisteliselt. Elas ära. Nende mõõtmatute mõõnade vahele tegelt oli ju suht lühikest aega nii-nii hullusti. Ja siis ma leian igalt poolt oma päevikuid ja märkmeid ja ülestäheldusi, mis on jube ammusest ajast. Nii südantlõhestavalt valusad ja nii ammu juba. Vaene väike mina. Tahaks endale kõik paid teha.
Aganoh, nüüd, savahi, kohe mitu kuud pole olnud tahtmist igapäevaselt nutta. Hämmastav tervenemine. Ise ka imestan. Seda oligi tarvis. Seda, mis inimesed mulle ikka ütlesid, aga mai uskund. Imestusväärt tõepoolest.


PC200001
botaanikaaia tapeet



Üks teinepäev tuli keegi internetis ja teavitas meid hulgast minimaalselt vaeva võtvast tegevusest, mis on vähendanud tema tahtmist surra. Enamik neist olid vaheldus. Teist kaudu kooli/tööle. Arvutis teist värvi highlight. Istub kodus telefoni näppides teise tooli peal või joob hommikmahla hoopis veiniklaasist. 
Vahelduse tekitamine on nii huvitav. Ma ei saa kunagi aru, kas ma tegin midagi teisiti uut moodi värskendavalt ja tänu sellele hakkas märkimisväärselt parem. Või tänu sellele, et mul juba oli märkimisväärselt parem, sain ma teha midagi teisiti uut moodi värskendavalt. Mulle meeldib mõelda, et mõlemat. Aga sellest on vähe kasu, kui oleks tegelt hädasti vaja käituda nagu keegi, kes teeb teisiti, aga üldse ei käitu. Kas sundida end, sundida, sunnndida või oodata, et iseenesest parem hakkaks. Aga neid vaheldusest tulnud rõõmuõppetunde koguneb jah. Iseasi, kas nendega midagi peale hakata, kui nad võivad vabalt olla puhas tagantjäreletarkus.
Teine asi on muidugi surra tahtmisega. Mis pole mulle tegelt väga tuttav tunne. Kõige lähem tahtmine sellele on tahtmine mitte olla. See teinekord tuleb. Tahta surra tundub ka nagu megapalju vaeva. Maru ettevõtlik töömahukas tahtmine. Ambitsioonikas. No kesse viitsib. Aga vahel tahaks lihtsalt vabastust olemisest. Pausi peale. Korraks ära. Kõigest ära. Endast ära.
Mõtisklesin neid kõiki asju, kui täna end ikka natuke enne pimedat kodust välja peksin, et vaadata seda imelikku kolmnurgakujulist metsatukka, mille ma kaardi pealt linna keskelt leidsin. Oligi jumalast okk metsatukk. Teda tšekkab teinekordki. Ainultet. Ma kõnnin kiiresti. 15 minuti pärast pidi jälle otsuseid vastu võtma, sest ettenähtud tukk oli tehtud. Marssisin otseteed järgmise metsani (ignodes igasuguseid teepeal kutsuvaid tukakesi) ja ikkka olin ma ainult 30 minutit õues olnud. Siis proovisin raja pealt kõrvale astumist ja suvalist otsakest pidi läbi hämara metsa ei-tea-kuhu jõuda. Leidsin enda jaoks uue raudtee-ülekäigu täiesti tuttava tänava äärest. Ka hea.
Ee kuhu ma jõuda tahtsin. Et vaheldus. Ja metsad käepärast. Jaa. Mõlemad on head.


Tutvumiskuulutus. Otsin kohalikku sõpra. Kedagi, kelle peamine elukoht on minu peamise elukohaga lähestikku. Samas linnas või midagi sellist. Kohaliku sõbraga koos saab teha väljasõite, sest stardi logistika on lihtsam. Saab teha õhtusi või pärastlõunasi või öiseid jalutuskäike. Ükskõik kas selleks, et laps magama jääks või et sammud täis tuleks või pea selgeks. Kui on suvi, saab kohaliku sõbraga kohalikku randa minna. Kindlasti on võimalikke ühistegevusi veel. Kohalikult sõbralt saab igasuguseid koduvalvamise teeneid, nagu kassisöötmine või naabrivalve, paluda. Olen enda arvates üsna hea kohalik sõber. Mul on juhiload. Olen nõus käima kassi söötmas ja kannatan täiesti ammendava viisakuse saatel välja väikeseid lapsi ja normaalseid koeri. Olen oma rahaga hooletu, aga teen hea meelega süüa ja pakun juba olemasolevatele sõpradele oma klassikalist 'sina maksad, mina kokkan' teenust.
Kohalike sõpradega on mul hetkel kitsas, sest need kipuvad ära kolima. Ja, noh, selle väikse asja pärast ka, et ma ei käi siin linnas väljas ega saa pidudele kutsutud ja olen suhteliselt minetanud uute inimeste leidmise skillid.
Natuke olen halb sõber ka. Mul on vahepeal küllalt pikad päevad ja ma iga päev ei saa jalutada ega väga tihedalt neid kohalikke asju teha. Niiet iga uus sõprussuhe soojeneks maru väikeste sammude kaupa. Samuti olen ma veits joodik ja võin hakata lambist ilma küsimatagi veini lahti kakkuma, kui keegi külla tuleb. Ee.. kindlasti midagi veel. Terav ja õel olen ka, aga mitte otseselt alati meelega. Üldiselt mul on mitu sõpra, kes elavad veits kaugemal ja ma usun, et see on suht hea garantii, et ma päris peletis ei ole.
Kui sa veits mõtled, et tahad äkki mu sõber olla ja su kodu on Elvas, siis kirjuta oma motivatsioonikiri mulle meilile või kus sul endal mugavam kirjutada on ja vaatame sealt edasi. Kehtib ka kõigile neile, kellega me oleme juba sõbrad (olnud) aga kelle elukohavahetus on mul märkamata jäänud. 

PC080001
keerukas



Mis lihtsa vaevaga tehtavad vaheldused sinu päevadesse (või öödesse) rõõmu toovad?
Kust sa saad ilusti rääkimise eeskujusid ja kuhu paned oma tahtmise ärapanna?
Mis praktilist tulu sinu ellu tõuseb igahommikusest lehelugemisest?

Sunday, December 22, 2019

maailmalõput ja pärimus, kass, toimetajad, netflix ja mis tunne muidu on

PC080008
võõras punane kass poseerib

On üks vana lääge armastuslaul sellest maailma lõpu üle imestamisest. Et kuidas võivad linnud edasi laulda ja päike paista, kui maailm tegelt just ära lõppes. Kuidas nad ei tea. Ja eks minagi ole noid asju imestanud. Aga ma imestan ka päris palju, olgem ausad.
Näiteks ma imestan selle üle, kuidas maailm seisma ei jää. Kuigi lõpud selle peal kõikjal laokil on. Kuidas pärast matuseid tuleb järgmine päev ikka tööle minna ja meilidele vastata. Haiglas ära käies tuleb ikka oma telefoni vastu võtta ja vastutulevatele inimestele tere öelda. Jõulude ajal on nii soe ja mahedalt seenevihmane nagu teinekord jaanipäeval ja kõik jätkavad ikka täpselt samasugust sagimist. Ikka tuled üles ja kingid kotti ja tähtajad tähtajad ruttu ruttu. Isegi, kui täiesti valesti on kõik ja peaks ehk korra seisma jääma ja tšekkama, et midahelli, kuidas me siia saime, isegi siis ikkagi  painab pakiliselt: homme peaks juukseid pesema, kas see inimene vastas mu kirjale, mis tolle projekti esitamise kuupäev nüüd oligi, millal ma jõuan nood lubadused täita, ei tahaks koosolekule hilineda, vaja tankimas käia, mitu sammu ja kalorit ma täna... See kõik on esialgu veel naljakas. Võiks olla ka traagiline. Oleneb, vaata. Ma olen täiesti kindel, et meil võib siin kui tahes hulluks see asi ära minna, kohustus tubli olla ei lähe sellest mitte kusagile. 

Et ilm ära lõppeb, on muidugi lohutav ka. Näiteks ma olen vahepeal lasknud end painata küsimustel nagu pärandamine ja enesest järeltulevatele põlvedele ja ehktatsuvatele jalakestele jätmine. Mis on esiteks väga võõras, sest mulle pole kunagi midagi pärandatud. Selline pigem soovmõtlemine. Et mõtle, kui ma oleks nõnda suursugu soost ja mitte selles otseselt tegelikult suhteliselt lirtsuvas soos. Kas peaksin rajama oma kodusse põlvkondi vastupidava küttesüsteemi või tegema lähimaks 50ks aastaks tõhusa elamu ja krundi ülestöötamisplaani, et see vara ikkagi kannaks ja annaks veel kaua. Mõelda vaid. Just - mõelda. Sest kõik, mis mulle kuulub, on saja aasta pärast tagasi selle samusegi järve põhjas, kust ta kunagi välja tõsteti ja misiganes. Tundub tulusam siin keskenduda praegu enamvähem mitte väga palju kurja juurde tegemisele ja mitte liiga palju tühja kannatamisele. Pärast mind tuleb nigunii veeuputus.
Pealegi, mitte et ma neist asjust midagi teaksin, tundub siiski, et ei ole see kinnisvara pärandamine ühti nii universaalselt hea tegu. 
Pealegi, mida arutelu üldse. Endal pole poole ajast raha, et süüagi osta.

Tervenisti kolmas asi seoses ilmade hukka minekuga on süda. Ma olen ikka muianud oma igakordsele selgelt äratuntavale vandele mitte kunagi enam. Mitte kunagi enam. Vannun ja muigan ja vannun ikkagi. Aga seekord, kuna see talv on nii pekkis ja üldse igasugune hirmus ettetuulutatus, on mul päriselt tunne, et äkki päriselt. Äkki ma ei armasta enam kunagi mitte selle pärast, et mu süda on lõpuni katki ja ma olen liiga nii kohutavalt üleajaläinud vanur, kes kuhugi ei kõlba, haha. Äkki ma ei armasta enam kunagi, sest aega ei ole. Maailm lõppeb enne ära.
Ja mõtle, kui maailm lõppeb ära ja armastada pole enam aega, aga selle neetud aruande pead ikka esitama. Tähtajaks ja allkirjastatult.

Ma leppisin endaga kokku, et ma seekord ei joo kirjutamise kõrvale veini ja nüüd on tulemus käes.

PC080004
tasakesi tuleb mets mõisalegi peale

Me oleme kõik tublide emade rida pidi tulnud. Mulle vähemalt niimoodi tundub. Sest kõik need emad enne mind ja minu ees tegemas kõiki neid emade asju. Tublisti. Kohati minust tublimini. See painab mind küll kõigest periooditi. 
Üks periood on hilissuvi, kui kõik asjad saavad varre otsas küpseks ja mahlaseks ja ma peaks. Peaks-peaks. Metsa minema peaks või põõsa all küürutama ja siis palavas köögis tormlema peaks ka. Ma ei ole nii tubli. Moodsamad emad lubavad ka sügavkülmutada või viljad viinaga sisse teha. Ma pole iga aasta isegi nii tubli. Sõstrad pudenevad lokkava naadi sekka murusse ja seened kasvavad metsas ussidele. Käin paaril hommikul turult läbi ja võtan oma Tupperware karbi sisse 300 grammi maasikaid. Pistan need kohe samal ennelõunal kohvi kõrvale pintslisse ja tunnen end nagu võõras peen linnavurle. Sööb maasikaid. Niisama sööb. Ilma, et oleks teinud tööd ja näinud vaeva ja üldse mõtleks ka eelolevale talvele ja tallele panemisele. 
Teine periood, kui see esiemade tublidus mind painab, on talv. Ma lähen toidupoodi, sest külmkapp haigutab, ainult aegunud majonees ja kahtlane karripasta põses. Peab midagi tooma. Poes hakkab sisemine tubli tüdruku sund nõudma, et vaja osta häid asju. Tervislikke asju. Banaanid, eksole. Mandariinid, kui on selline aeg. Aga edasi? Mangod on kõik kaalikad. Avokaadod krõmpsuvad ja on üldse arvatavasti Planeedi Hukk. Õuna tundub imelik osta, sest õunad kasvavad ju puu otsas. Üldse on kõik asjad siin kahtlased segadusseajavad ei-tea-kust, ma ei oskaks pooli neist päritolumaadest kontuurkaardilegi kanda. Tahaks teha informeeritud valikuid ja teadlikke otsuseid, aga ni lõpmata loll on järsku olla.
Olgu heaküll, lähen vaatan külmutatud kodumaiseid saaduseid. Saan kaks rabandust järjest, sest neid on vähe ja nad kõik on nii kallid. Kuidas saab külmutatud mustikas nii kallis olla, alles need olid igal pool niisama. Miks need marjasegud nii tillukestes pakkides on, nii palju plastikut, maivõi. AAAAahgh! Tagasi värsketesse puuviljadesse. Ja me hakkame otsast peale. Mis õnnetud toored klotsid need kõik on ja kes nende nimel surema pidi ja kui palju ma võin neid süüa enne kui minagi.
Novot ja oleks siis ise sisse teinud, onju. Oleks siis ise metsas või turulgi käinud ja kappi pannud, onju. Oleks siis vähe tublim. Veits rohkem nagu esiemad. Nagu on õpetatud ja kirjutatud, ette näidatud ja taha targutatud. Aga ei. Ja see on mulle paras. Maksan peaaegu neli eurot neljateistkümne maasika eest ja oma viga.
 Jaa kuni viimaks. e-sahver. Päriselt ka. Mingid ägedad kutid on orgunninud oma külmikutesse hunnikutes head ja paremat siitsamast lähedalt. Normaalses suuruses pakenditesse ja okei hinnaga. Need asjad saab ära osta ja ei pea üldse kodus hoidma. Võid tellida endale koju oma ostetust just nii palju, nagu parajasti vaja on. Ülejäänud mammud istuvad kenasti sinu poolt kinnimakstult nende heades kappides ja on hoitud. Sahvris. e-sahvris. Täiesti geniaalne.
Ainus rumalus neilt on see, et nad toovad kohale ainult neisse suurtesse linnadesse. Ja veits kallis on see toomine. Aga muidu, jaa. Apikene kui tore. Kusjuures jumala tasuta kiidan neid praegu. Ma ka ei tea, mis mul viga on. 
Uhan omale vaarikaid smuuti sisse, teen seenepastat kukeseentega ja nii ongi õige ja hea. 

PB170049
mahe on öö

Kass tuleb köögist nutuga. Tõusen arvuti tagant püsti ja lähen temaga tema kausside juurde. Kausid on okei. Vett on, krõbinaid on. Sobran sõmedega krõbinates - vahel ta on hädas, kui kausi põhi paistab. Kass läheb nutuga köögidiivani otsa juurde ja vääksub sealt. Istun tema juurde ja sügan ta natuke lontis kõrva. Rutturuttu sätib ta end mulle sülle, keerab end sihikindlalt kerra ja alustab kohe kõva nurru. Seda tahtsidki? Tahtsid, et ma tulen soojemasse tuppa ja hoian sind süles, kui sa oled ümmargune nurrupall.


Toimetajad on toredad. Ma ei tea, kas see ongi selline asi, mis inimesed tunnevad või see on üleni originaalne tunne, mis minul tulnud on. Või mul on lihtsalt vedanud, et Feministeeriumis ja Värskes Rõhus on toredad toimetajad. Aga nad on nii toredad. Sest see käib nõnda. Saadan mina mingi kirjatüki kusagile ja tuleb vastus. Keegi on selle üle lugenud. Tublisti ja hoolega. Tal on ettepanekuid ja kommentaare. Stiili osas ja keele osas. Ta küsib minu käest, kas ma olen nõus. Me saame selle üle arutleda. Keegi sisuliselt võõras inimene võtab aega, istub maha ja arutleb minuga minu kirjutatud teksti paremaks tegemise üle, põhjalikult ja täpselt. Saadsaaru, kui eriline tunne see on. Nagu ma oleks mingi tähtis. Nagu kedagi kotiks. Niisugune hoitud tunne. Õudselt tore. Arvatavasti mu lemmik asi avaldamise juures praegu. Teine lemmik on honorarid ja edasi sealt tulevad teised asjad, mis tulla saavad.


PB140008
sama valge


Netflix on andnud uue tähenduse terminile friends with benefits. Arvukatest vastavate benefitidega ringi kekutand sõpsidest üks viimaks sooritas ka ja ma olen üleni õnnistatud. Õnnistatud ja lisaks taaskord lõpmata tüdinud ameeriklastest. Miks nad nii harva head sisu toodavad. Ja miks nii palju kräppi. Kaks hästitoredat mitte-ameerika sarja, mis ma praegu tahaks esile tuua - Please Like Me ja Chewing Gum. Mõõdukalt veidrad ja seega küllaldaselt värskendavad.





Tulen hommikul vara öömajast läbi linna ja otsin süüa. Olla on veidi äraspidine, ma ei tea võõras kohas kunagi, mispidi ma olen maganud ja tulen ka justkui teist kaudu. Istun akna alla ja ootan salatit oodates aegamisi ennast järele. Akna alt lähevad mööda helkurvestides lasteaiarühmad. Ikka paarikaupa käest kinni, pisikesed käpikud ja vapralt sagivad sammud. Ja siis. Ühe rühma helkurvestide seljale on kirjutatud 'Lähen Vanemuise teatrisse'. Ja ma olen millegipärast pisarateni liigutatud. Minge muidugi, tibud.
Sõidame tegelikult väikelinnast veel rohkem metsa poole. Minu tänavaotsa tänavaotsas on nurgapealne pood. Ikka veel on. On laupäev. Poe ees annan teed valgel naisterattal vanemale mehele, kelle rattakorvis on piim, kuuspakk õlut ja pudel viina. Ja ma tunnen ta ära. Ei, mitte selle mehe. Aga kuidagi midagi selles minekus. Sest ma tean - see mees läheb kuhugi, kus teda oodatakse. See on ainus seletus. Kuidas muidu oleks tal pakk piima, kuus õlut ja viin. Kusagil on köetud köök ja sõbrad, kes juba ootavad teda poest tagasi. Võib-olla kassid või õhtusöökki. Ja kui tore see on. Hea, et ta läheb ja on oodatud.
Ostsin interneti kaasabil köögikapid. Olin kaua otsinud oma isevärki kööki sobivaid ja juhtumisi oli kellelgi just niisugustes mõõtudes asju üle. Saame kokkuleppele ja hakkan helistama kättesaamise osas. Selgub, et need kapid on siinsamas naabrite juures. Kõik juba otsustet ja on lepit, aga vaatame asja ikka üle. Ja jutustame üle. Need kapid oli kunagi ammu teinud üks kohalik puusepp, naabrimehe enda mõõtude järgi. Naabrimehe enda mõõtude järgi natuke valesti, ta oli unustanud kardinapuud arvesse võtta. Nii oligi saanud need tellitud natuke valed kapid naabrite kööki üles pandud, ajutiselt. Ja siis viimaks, 20 aastat hiljem, remondi puhul alla võetud. Nüüd on need kohaliku puusepa käest tellitud täpselt minu kööki sobivad kapid õiges kohas. Jõudsingi ära oodata.

PB160022
pesapunutis



No mis sa ütled?

Saturday, December 14, 2019

moemeem

PB160039
kurkum

Kelle rõõmuks sa riietud? Enda, oma partneri, kolmandate isikute?
Mulle täiega meeldib kellegi teise rõõmuks riietumine. Nii ise oma oletuste põhjal tema rõõmuks asjade väljavalimine, kui ette antud tellimuse täitmine. Selle pärast meeldivad mulle täpsustatud dresscode'iga sündmused. Ja veits kohtingu hõnguga kahekesi väljas käimised. Kellele ei meeldiks meeldida?
Muidugi, siin saab kohe välja mõelda suuremaid küsimusi - kas see on kellegi teise rõõmuks riietumine, kui mõte tema rõõmustamisest rõõmustab mind? 
Vahel on inimesed öelnud, et mul on hea töö, sest selle töö tegemiseks peab end ilusti riidesse panema ja see argine sund hoiab inimese ja tema garderoobi heas vormis. Seda tööriiete kandmise rõõmu võimalust kasutan ma  tublisti. Ja hindan kolleege, kes on asjast sama moodi aru saanud.
Enda rõõmuks riietumine tuleb siis teemaks, kui riietus peab olema maksimum praktiline. Kui ma pean kandma samu riideid mitu päeva või valitud rõivastuses rohkelt sooritama, valin ma nii, et riided just mind rõõmustaks. Ükskõik kas see on siis taskud või kergesti kohviplekituks loputatav viisakas särk või mitmekihiline kehakatvus.


Kas riietumine on sinu jaoks väljakutse?
Et selles mõttes, et kas see on natuke vahel nagu raske? Veits. Mul on endale, oma välimusele ja muljele küllalt vastukäivad nõudmised. Tahaks ilus olla ja tahaks, et mul mugav oleks, tahaks sobida, aga samas üllatada, tahaks normaalne paista, aga siiski eriline olla.
Veel on see kurtmine, kuidas ma olen nii kõhn ja pikk ja vaadake mind vaest kannatajat mu normaalse keha üle vingumas. Et paljud ägedad asjad ei istu mu seljas hästi, ei püsi üleval ja on igati haledalt lontis. Või ei ulatu vertikaali pidi ümber. Kaenla alt kiskuvad pluusid või hargivahest pihani mitte ulatuvad püksivärvlid on mingi põhiteema. Tisside puudumise halast olen pigem välja kasvanud, vajadusel rihmutan lihtsalt veits porolooni endale külge. Hästi naisteriiete kandmisel üleni teema.
Ma olen tähele pannud, et hommikul riietumine on meeldivam ja toimub rohkema rõõmuga, kui riiete välja valimise tegevus teha õhtul ära. Mul on nii palju asju, et ma ei tea alati, mis millega kokku sobib. Hommikul avastada, et tegelt see pintsak ei lähe ühegi kleidi peale ja seda just õiget maikat pole üheski oodatavas sahtlis/hunnikus, on väga tüütu.



Sinu stiili-iidol(id)?
Kes iganes Seks ja linna naisi riietas, oli päris äge. Ei nimetaks otseselt ühegi konkreetse tegelase stiili enda ideaaliks, aga seal oli inspot küll.
Clementine filmist Eternal Sunshine... oli küllalt niisugune, nagu ma isegi omaarust olen. Ägedad mitmekülgsed asjad ja mitte liiga selgelt defineeritud stiil.
Need noored vene naised, kes näevad välja, nagu nad oleksid veits aristokraatliku päritolu. Kuidas saab olla nii naiselik ja nii aukartust äratavalt konkreetne üheaegselt. Ja kui palju kõik need asjad maksavad.


PA290012
pihl lamp taevas


Sulle pakutakse võimalust tasuta omandada üks riietusese vabalt valitud kuulsa moemaja/moekunstniku loomingust. Niisiis…?
Tead, ma olen ses osas suht juhm ja harimata. Üleni tahaks rohkem teada neid loojaid ja maju. 
Okei, guugeldasin veits. Moodsate moeloojate asjad on kõik ühesugused. Hea meelega võtaks ükskõik kellelt neilt mõne tonnase eseme ja see oleks kindlasti mega peen kaunidusvärk. Kvaliteetsed asjad on kvaliteetsed. Aga päriselt äge tundus neist esimesest kümnest moeloojast Iris van Herpen. Tal on veits ülbemad asjad. Paistab, et on midagi loonud ka. Mitte lihtsalt oma nime mõne vagura pintsaku külge tikkind.
Ma olen natuke kursis üksikute eesti disaineritega, sest ma olen neil etendustel käind. Kuul on toredalt linnalik ja näeb nii mugav välja. Xaos, täiega ootan uut kollektsiooni, praegu on ilus iga asi, mis ma tahaksin, kas veits liiga hard-core või liiga vanilla, kardan teda kanda, saadsaaru. Ja Relax Baby Be Cool, appi kui haigelt ägedad kangad, mõnda asja vaatan, tahaks lihtsalt koha peal äraminestada. Siiri Nool ja päriselt üldse kanga ise tegemine ja lamba peale mõtlemine, maru lahe. Kõik need asjad on veits kallimad, kui ma tavaliselt endale lubada saan ja meeldivad mulle väga. Lisaks Läti õed, kes teevad sooje kergeid suuuuurte taskutega vihmamantleid - Rain Sisters
Vajuta nüüd kõikidele neile linkidele ja saa teada.


Mitu paari jalanõusid sul on, kaasa arvatud toasussid ja flipflopid?
Ma olin täiega kaua üleni see pif, kellel oli 3 paari jalanõusid - tanksaapad, converse tennised ja nahast sandaalid. Ja kõik, kõik maailma kõik inimesed pidid teadma. Ma ei jätnud kasutamata võimalust, et inimeste kirjeldada, kui vähe mul on jalanõusid ja neid on vähe ja te peate teadma ja mul on neid vähe. Jalanõusid. Mul. Kuulakekõik. Vähe jalanõusid. Vähem kui 4 paari. Vähem kui sellel teisel pifil, kellel on viis paari. Omg, arusaamatu, tal on viis paari jalanõusid, minul hoopis teate mitu paari minul on teate v. Oeh.
Tänapäeval olen ma sellest stseenist küllalt tüdind. Mul on palju jalanõusid. Madalaid pigem nahkseid vabaajajalatseid on vist kõige rohkem. Neid on erinevat värvi ja tegumoodi. Siis on hulk erinevaid kingi, tenniseid ja saapakesi, hoovi lippamiseks kahed plätad (teine paar teisele inimesele, kes minuga koos hoovi lippab), kõrge säärega tanksaapad ja lahtised kingad ikka. Susse on ainult ühed kassisussid. Mulle üldiselt ei meeldi siseruumides asju jalas kanda. Ma arvan, et 20 paari jalanõusid on kindlasti. Tegelt oleks veel vaja sädelevaid tantsukingi ja midagi nende lõhkikantud punaste ketside asemele ja kindlasti veel mitmeid asju, mille igatsemisest ma ei saa teada enne nende kohtamisest midagi. Nagu see, kui ma ostsin 6 euro eest mustad lakk-kingad ja appikene kuidas ma neid armastan ja kuhu nad mind juba viinud on. Nii head ja õiged on nad.
Peaaegu kõik mu jalanõud tulevad kaltsukast ja kui ma leian kena kasutatud kvaliteetse jalanõu, mis mulle jalga läheb, siis ma absoluutselt pean selle ära ostma. 41 on täpselt nii traagiline jalanumber, et veel ei ole põhjendatud ainult eritellimuspapud, aga ega lihtne see elu ei ole.

Aga mitu paari kontsaga kingi?
Ka päris mitu. Kahed tantsukingad. Ühed täiesti jaburalt ägedad veits hoorad kingad puhuks, kui ma tahan jälle postitantsu või kontsakoreoga tundi minna. Või kükkes selfisid teha kodus (mhmh ma tean, need sinised tegelt ei sobi tantsuks). Mõned kontsaga saapad. Mõned põhjendamatud pigem ebamugavad paarid musti kontorikingi, minesatea, äkki läheb vaja. 


PA280001
hajus ja joonduv


Sinu garderoobi kõige kallim ese?
Kallidus on suhteline. Eesti disain on kallis. Mul on peaaegu 200 eurot maksnud särk-kleit Arro Designilt. Umbes sama kallid Aipi saapad. Oleks ma rikkam, oleks mul veel sihuksi asju. 
Teiselt poolt jällegi - kuidas me seda kallidust mõõdamegi? Mul on Arro seelik, mille eest ma ei pidanud maksma ja see on mulle väga väga kallis. Ja mul on tasuta saadud arvatavasti minuga ühevanune rebasenahast krae, mille küljes on päriselt päriselt 10 rebase sabade otsad. Ja ma isegi ei taha teada, mis taoliste asjade tegelik(!!!) hind(!!!) on. Igasugu ägedaid potentsiaalselt hinnalisi asju olen leidnud kaltsukatest. Kõik siuksed, et mina maksin selle eest 15, aga ma arvan, et seda võiks vabalt kallimaks hinnata.


Sinu garderoobi kõige odavam ese?
Nii palju tasuta asju. Väga raske öelda. Võib-olla miski, mille omamise või kandmise eest mulle peale on makstud... Siis on nagu negatiivne hind? Ee, okei ei tule praegu pähe. Ma kasutan oma (riietatud) keha üllatavalt vähe raha teenimiseks. Põhiliselt mu keha ikka kulutab ja ei teeni ühti.

Mida kannad öösiti?
Mingit pikemat särki. Vahel tudukleiti. Mulle meeldib voodist välja pugedes olla kohe enamvähem majas ringikõndimiskõlbulik. Kui ma tean, et olen üksinda üksinda kodus, siis ma ei kanna mõnikord ka päeviti mitte midagi.
Külas magades on kaks varianti. Olenevalt sellest, kas ma magamisruumi jagan kellegagi või mitte. Jagatud magamisruumis tuleb kanda pidžaamat, et teised ruumis viibijad tahtmatult mu teki alt väljasusat kanni ei peaks vaatama. Neid on mul mõned komplektid. Pidžaamasid siis, mitte kanne. Ja pidžaamad on pehmed mugavad nunnud. Privaatne magamisruum tähendab kindlasti tudukleiti, et vahepeal oma sfääridest pissile joostes siiski sünnis paista. Hotellis üksi olles kipun jälle mitte midagi kandma.


Millele sa ei suuda “ei” öelda, kuigi tead, et sul neid kodus kapis rohkem, kui eluajal ära kanda jõuad?
Esiteks ma pole väga kindel, kui suurt osa oma kapist ma üldse iialgi ära kanda jõuan. Kui asju on palju ja nad on tõhusas rotatsioonis, kestab iga ese väga kaua. Iialgi kanda jõuan ma arvatavasti kõiki oma asju. Mul on range reegel, et iga uut asja tuleb pärast selle saamist kohe lähipäevil inimeste sekka minnes kanda. Siis see saab nagu omaks.
Aga muidu vist neid siidist pluusesid-särke on maru palju ja muudkui koguneb. Need on mõnusad. Just ükspäev valasin kohe kohustusi täis päeva hommikul endale särgi peale poole oma kohvist. Läksin tualetti, pesin särgi ära, seisin vaevu minuti kätekuivatuspuhuri all ja kõik oli jälle kena.
Igasugu asju ostan pidurdamatult. Võrksukki, kudumkleite, neerumustriga salle, vanamoodsaid kontorikostüüme, ülikondi...

PA030031
üks ununenud oktoobrialguse värvikombo

Kõige maitsetum riidetükk, mida sa kunagi kandnud oled?
Mul oli kooli ajal terve periood, kus ma arvasin, et fliis on normaalne riietusese. Fliis nagu üle pea käiv veits suur fliisist kampsuni moodi ese. Ma ei tea. Neid oli mul veel mitu ka. Üks isegi mustvalge lehmamustriline.
Teine periood oli mul vaimukate tekstidega t-särkide kandmist. Tundusid kunagi hästi hea mõte.

Millist riietuseset sa (enam) iialgi selga-jalga ei paneks, löödagu või maha?
Tahaks öelda, et needsamad fliisid, aga siis ükspäev ma olin keset rohkeid nostalgiliselt koledaid iseloomulikke asju ja mul oli mega külm. Panin selga küll, pold äda midagist. Sama tekstiga särkidega, mõistsin, loobusin ja siis jälle ostsin ühe. Õnneks ainult ühe. 
Võib-olla vatijope. Või üldse jope. Mulle ei meeldi ega sobi. Mahalöödagu lubadusi siin ei anna, aga kui saan vältida, siis seda teen. Stringid mulle ei meeldi. Või pole mulle tutvustatud lõiget, mis päriselt mugav oleks. Varbavahe sokke.
Vahepeal ma arvasin, et ei kanna enam kunagi silikoonist servaga ise üleval püsivaid sukki. Aga siis ükspäev tuli just selline tuju. 
Päris sageli tuleb see enam-iialgi-otsus konkreetsest negatiivsest kogemusest. Läksin peole, pidi olema tore, hoopis jändasin kogu aja nende neetud sukkadega, mis alla vajusid ja automaatselt mega labaseks mind tegid. Ma eelistaksin eelkõige ise reguleerida, millal ma mega labane olen ja mitte lasta mõnel odaval pesuesemel siin juhtimist üle võtta.
Püüan väga topilisi ja katkiseid luitunud väljaveninud asju vähem kanda. See on keeruline, sest ma ei näe. Nagu. Ma näen väga hästi, silmad on korras. Aga ma ei oska kaua olnud armsa eseme juures näha, et see on juba otsast põrandalapp.

Milliseid värve sa hea meelega kannad?
Kõiki? Pigem vist neid tumedaid värve. Sinist, rohelist, punast, musta, halli, pruuni, oranži. Ja kui heledat värvi, siis päriselt valget. 
Punaste juuste ja tedretäpilise jumega sobivad sinine ja roheline hästi. Seda ma kasutan argumendina, kui püüan aru saada, kas tegemist on hea ostuga või mitte. Kuigi värv on ainult üks näitaja. Materjal on sageli tähtsam. Eeldades, et lõige ja suurus sobib.

Ja milliseid värve sa kohe kindlasti ei kanna?
Kollast, helesinist ja roosat. Neid heledaid kahvatuid värve. Mul mõned esemed tegelikult on ja õigesti kombineerituna on nad omal kohal. Aga ma selliseid asju ei jahi ja mõtlen mitu korda enne, kui midagi sellist selga proovin. Tunduvad kuidagi.... tobedad? Ebapraktilised. Eriti suurte esemetena. Särgike võib olla. Aga roosad retuusid? Juba see mõte tundub võõras. 

Millisest olemasolevast riietusesemest sa mingi hinna eest ei loobuks?
Eitea, kas ongi sellist mingi hinna eest asja. Sesmõttes, et enamik asju on ikka asendatavad. Osa on lihtsalt tülikamad asendada. Sissekantud nahksaapad oleks suht piin uuesti otsast alata. Mitmed päris unikaalsed ja kvaliteetsed kleidid on mul ka, millest ilma jäämine oleks väga väga kurb. Osa on geniaalsed kaltsukaleiud, osa rikkamate sõbrannade kaudu minuni jõudnud disainer bränd fääntsi asjad. Taolised tooted, et ma ei suuda ühe mõtte sisse mahutada rõõmu ja tänu, mis mul on nende esemete omamisest ja kandmisest. Üks on tervenisti üleni heegeldatud roosa pikk kleit, mille mu eksämm mulle tegi. Ja kuigi see on roosa ja kuigi ma pean sinnajuurde kasutama eesliidet 'eks' on see ikka nii tore kleit ja asendamatult mulle armas.

P9290016
mets mõtleb järele

Oled sa endale ise rõivaid õmmelnud?
Jep. Juba väiksest peale. See on üleni tore. Endale ja oma nukkudele riiete õmblemine on arvatavasti mu elu esimene hobiks peetav asi üldse. Riiete ise väljamõtlemine ja valmis tegemine on tore. Mu ema ka õmbleb ja üldse see on alati minuarust nii normaalne olnud. Endale õmblemine on kõige toredam, sest endale saab kohe selga proovida ja aru saada, kuidas parem saaks. Lõikelehtede järgi õmblemist ma polegi selgeks saanud. Kui mõni selline soov tekib, lähen päriselt õmmelda oskava sõbranna juurde. Aga kostüüme ja eriotstarbelisi esemeid ja leitud asju ümber õmblen ikka. Praegugi küpseb ühe seeliku plaan, peaks jõulude puhul ette võtma.


Räägid ehetest ka?
Mul on 7 kõrvaauku ja ma kannan ninas rõngast. Statsionaarsed ehted, mida ma isegi röntgenisse minnes alati ära ei viitsi võtta, on hõbedased. Neile lisaks kannan kõrvarõngaid, vahel kaelaehteid ja sõrmuseid. Randmele käivaid asju on mul ka, aga neid kannan harvem.
Mulle meeldivad kvaliteetsed ja kallid ehted. Sageli vanad ehted. Kui midagi materjali poolest odavamat või päris kaasaegset meeldima hakkab, peab see olema väga eriline. Luust ehteid (Galder) on mul palju, sest need on erilised ja tunduvad oma olemuselt nagu vanad asjad. Ehteid valides vaatangi materjali, toote kvaliteeti ja eelistan selliseid asju, mis paistavad, nagu kellelgi teisel täpselt samasugust ei saa olema.
Vahepeal ma kandsin kõrvas igasuguseid esemeid, sest ma sain ja olin nõnda julge ja pohhui. Aga ma viimasel ajal ei viitsi. Üldse peaks kõrvaauke juurde tegema, saaks rohkem püsiehteid kanda ja vähem argiselt jännata sellega.
Väga eriliste ehete loetelu. Mul on žiletitera kujuline kõrvarõngas, mille mu keskkooliaegne pinginaaber mulle tegi. Minu tellimusel. Sest mulle meeldis tol ajal üks vokaal-instrumentaalansambel nimega Him ja neil oli ühe kasseti kaane sees see disain. Ta tegi tegelt kaks kõrvarõngast, aga ma kaotasin ühe ära ja teist hoian hoopis teise hoolega. Ja ümber biitsepsi käiv hõbedane madu/draakon, mida ma hakkasin täiesti valutavalt vajama pärast filmi 'Ehast koiduni' nägemist ja siis mulle Taist(?) toodi. Minu oma on veidi teistsugune, aga idee pärineb sealt
Ahjaa, ja siis mul on terve hunnik kõhutantsuga lavale minemise ehteid. Hullumeelselt säravad ja suured ja sädelevad. Kividega ja lopsakalt kõlisevad ja glamuursed.

P8040047
türkiis


Millist dekoratiivkosmeetikat kasutad?
Igapäevaselt mitte ühtegi. Viimasel ajal isegi mitte kreemi. Kui natuke on veidike mukitud olemise isu, siis pruun ripsmetušš, pruun matt lauvärv ja kulmupliiats. Kui veidi pidum meeleolu, siis läheb peitekreemi ja puudrit ja võibolla isegi must vedel lainer. Mul on kapuutsiga silmad ja meikimine vajab põhjalikku läbimõtlemist. Igasugune hooletu katsetamine viib jälle selleni, et ma paistan nagu kurb väsinud kutsa. Lihtsam lihtsalt mitte. Argised ringid, kus ma liigun, on põhiliselt sellise normiga, et ei meigita. Kui rohkem naisi mu ümber on iga hommik ilusti üles tehtud, ju hakkan isegi jälle rohkem.
Kui lavaleminek või täiega pidu-pidu on, teen päriselt meigi. Primer, peitekreem, jumestuskreem, puuder, kontuurimis-misiganes-asi, lauvärvid, lainerid, silmapliiatsid, huulepulgad, värgid. Kulmugeeli ja kunstripsmeid pole veel kasutama hakanud, aga küll jõuab. Ripsmed on isegi ostetud, aga see vajab ju õppimist ja harjumist.
Kaks küünelakki on ka. Must ja punane. Must on matt, sest ni äge.

Ning last but not least – milline oli sinu viimatine raju imagomuutus?
Et mul on viimased aastad päriselt pikad enamvähem inimese värvi juuksed, on päris raju. 
Imagomuutus peab olema järsku tulnud ja suhteliselt püsiv, ma saan aru? Niiet ainult juuste lõikamine või terve garderoobi väljavahetamine kuuluvad sinna alla? Mul on nii suur garderoob, et selle tervenisti väljavahetamine ei tundu tervenisti mõistlik. Võib-olla on natuke muutus see rohkemate kleitide ja häbematult vanaaegsemate retroriiete kandmine? Breketid on suht uus imago, nüüd sügisel. Autoga liiklemine teeb ilmele imesid. Enam ei pea olema maksimum funktsionaalsed jalanõud ja mantel ja kott. Saab mingite naljakate kingakeste ja kerge mantliga käed-taskus asju ajamas käia.




Aitäh, Epp.

Tuesday, December 10, 2019

et vahel välja ei mõtle, elulised nõksud, kenist kohtadest ja kultuurinäljast

PC080065
kaks tumedat olendit

Mõtlemine, seejuures välja mõtlemine, on taoline isevärki oskus. Alati ei tööta ja mõni kord ikka imestad.
Näiteks mul oli sel suvel taoline imelik lugu. Muruniiduk ei läinud käima. Ma võtsin selle suhtes ette mitut asja. Näiteks palusin kellegi abi selle käivitamisel. Või prooooooovisin ise hästi suure hoolega. Mõtisklesin sellest, kuidas niitmine ongi loll. Et eelmine kord parandasid seda niidukit need inimesed, kelle käest ma selle sain ja kas mul on jaksu seekord seda organiseerida. Või äkki mul on uut niidukit vaja? Ja muru kasvas ja ma ei osanud kuidagi sellega midagi peale hakata. Et ikka otsast peale. Keegi aitab mul niiduki käima panna või muru polegi tähtis või niisama tühi murenemine selle kimbatuse otsas või püüdlik selle mõtte eiramine, sest väsitav on muretseda. Kuni ühel hommikul. Guugeldasin muruniiduki remont. Siinsamas nurga taga on muruniiduki remont. Helistasin, nad ütsid, et tulge kohale. Veeretasin end kolinal kohale, 20 minutit ja natuke eurosid hiljem oli masin korras. Ja ma olin nagu... mitmeks päevaks ühtlaselt segaduses. Kuidas saab olla et ma veetsin mitu kuud selle natuke häiriva probeemi otsas, kui lahendus on nii lihtne. Ja nii kerge. Ja nii kiire. Ja nii ilmne.
Sarnast lugu olen ma kuulnud kodudega, kus on mitu teovõimelist inimest ja mustad nõud kogunevad. Et kes peaks pesema, kelle kord on pesta, miks mustad nõud on ja kuidas saaks, et neid ei oleks. Tülid ja näägutused ja mitmesugune häda ja ei tööta üks ega teine käsutamine, korrapidamine, kalendrid ega tööjaotus. Ja tõstatub juba küsimus, kas asi polegi äkki nõudes. Võib-olla on majas inimestevahel midagi pahasti ja see kajastub tohutu tühjas tülis tasside teemal. Ja kui asi on inimestes, pole ju nõudest vaja kõneldagi. Aga kõneldakse siiski ja nii nõme ikka. Kuni ühel päeval paigaldatakse kööki nõudepesumasin. Ja kõik tülid nõude teemal on lakanud. Saabki paremini läbi ja ongi vähem kraaklemist. Seda oligi tarvis.
Samal ajal näiteks akne. Etnoh, äkki kasvan välja või võib-olla just see puhastusvaht või rohkem mediteerimist või vähem oma pooride suurenduspeeglist vaatamist. Mida teha mida küll ometi teha. Niisiis lahendus. Lähen nahaarsti juurde ja see kirjutab rohtu. Võiks olla selle lõigu lõpp ja säravailmeline kappamine leegitsevaisse loojangutesse, aga kussa sellega. Siis see rohi kestab mõnda aega, aga varsti tekib tolerants ja vaja toimeainet vahetada. Rohtu peab võtma söögiga, kus pole piima ja siis tuleb selle probleemiga tegeleda. Loomulikult on neil asjadel kõrvalmõjud ja nende leevendamiseks tuleb osta apteegikosmeetikat, mis maksab rohkem kui ükski meigiasi, mis mul on. Ja ma ei saa verd anda, sest ma olen rohtusid täis. Ja nõnda edasi.
Samas see neetud duširuum, onju. Üks torumees, kes seda algusaastatel korra kõpitsemas käis, valas välja terve oma kollektsiooni siuneid selle projekteerija ehitaja leiutaja pihta, kes selle käki kokku on keerand. Ja ega ta ilus pole. Aga veits pigem ju nagu töötab. Ainult ummistub maru tihti. Aga eks see olegi selle disaini viga. Ja jälle leian ma erinevaid viise seda mitte-lahendada ja kannatada. Tõstan näppudega neid karvapalle äravoolust välja ja hoian toda lollakat pumpa läheduses ja panen tähele, et kui juukseid šampoonitades vesi kinni on, siis jõuab niipalju ära voolata, et ukse vahelt välja ei tule ja huvitav, kui kaugele seda värki peab ümbertegemiseks lammutama ja kuipalju see maksma küll läheb ja paratamatute ängide otsatus. Üks õhtu meenus, et mu on ju seda ummistuste likvideerijat. Valasin seda pudelitäie torust alla, hommikul kannutäis keevat vett otsa ja korras. Täiesti arukas lahend. Niisis huvitav, kas ma olen loll vä.

Et mis ma mõtsin. Vahel on nii, et ikka mõtled end mõnest asjast välja ka. Kõik mure ei pea olema. Väga imelik.


PC080057
see on mu aeda tulnud (kuigi räägitakse, et temasuguseid pigem tuuakse)


Mõtlesin, et panen siia jälle kirja elus okeilt toime tulemise häkke.  Et mitte elumuutvaid tõhusushäkke, vaid neid okeisti toime tulemise omi. Sest esiteks ma arvan, et äkki kellelgi on neist kasu. Nagu ma oleksin heade nõuannete kuninganna. Siin just teile kõigile, kes te abitult saamatult visklete, appi tormamas oma asiste nõksudega. Veits ikka võib nii arvata. Ja noh teiseks sest ma olen vahel neid kirja pannud ja siis aaaaastaid hiljem tagasi tulnud ja imestanud. Kas selle üle, et neil harjumustel üldse algus on kunagi olnud. Või selle üle, et ma kunagi nii naiivselt arvasin, et see mind kuidagi aitab või toetab. Jee. Optimistlik algus. Just.
Hügieeniline huulepulk. On olnud aegu, kus ma olen neist hoidunud. Sest mingi ettekujutus, et need hävitavad mu naturaalse vastupanu elementidele ja ma olen sellest väikesest pulgakesest sõltudes end nõrgaks ehitanud. Ja noh tead küll kõik see taoline täiesti ebavajalik vabalt valitav isekannatamine. Nüüd on süsteem. Hügieeniline huulepulk või huulepalsam või misiganes hea lõhnaga rasvane mahe ollus on olemas selles kotis, millega ma iga päev käin. Kodus peeglilaua peal. Voodi kõrval öökapi sahtlis. Autos. Kontoris. Ja see on süsteem. Igal ühel on oma koht ja kogu aeg on ja ongi jumalast tore. Ei pea puruks suuga ringi käima ja ses hädas end (teistest?) paremaks pidama.
Ma rullisin oma sukkpükse pallideks, et nad ei oleks sukkpükste sahtlis omavahel sõlmes ja mul oleks sealt lihtne ühe kaupa neid võtta. Aga sukkpükste sahtel on sügav ja kui seal sobrada, veerevad pallid mööda põrandat laiali. Seda ei saa neile tegelt eriti pahaks panna, pallid ongi veeremaks. Kuid siis. Mu õde õpetas mulle, kuidas sukkpüksid voltida kompaktseks ristkülikuks ja ristkülikud ei veere. Sahtlis sobramine on tehtav ja samuti sukkpüksisõlmi ei teki. Mis oli, nagu sa ehk mäletad, esialgne funktsionaalsus, nüüd saavutatud ilma tüütute bugideta. Geniaalne. Räägi inimestega oma pesusahtlist ja kuula, mis nad sulle enda oma kohta pajatada oskavad.
Ma tõstsin köögist autosse lusika ja kahvli. Siis ma saan sõidus olles või kasvõi koduteel või võõras linnas osta poest rohkemaid kohesöödavaid asju. Näiteks jogurti või riisipaja. Muidu on menüü ikka ja üha piiratud sellest, mis on näpuvahelt haugatav või mu väike niigivalus süda koormatud järjekordsest ühekordsest lusikast. Lusikas ja kahvel on ka igapäevase koti sisetaskus püsivalt. Ja korgitseriga taskunuga. Umbes nii nagu ärevad inimesed kahtlustavad, et midagi kohutavat võib kohe-kohe juhtuda, kahtlustan ma pidevalt, et keegi võib tulla ja tahta ootamatult nüüd kohe ettehoiatamata minuga koos juua veini ja ma tahan taolisteks asjadeks olla valmistunud.
Ma paigaldasin oma aiamajja kitarrikonksud. Et saaks õues pillides korra pilli käest panna ja veits lõket sudida või niisama. Ja ühe pudeliavaja viisin ka õue elama. Praegu on just see aastaaeg, kus nende asjade peale mõelda.
Toalilled vaatavad aknast välja ja kui neil on toredad lehed, jääb nende omanikel see rõõm kõik saamata. Niisiis tuleb toataimed panna pimedasse nurka ja suunata nende pihta vaatajaga ühelt poolt tulev lambuke. Lambike. Siis nad, hellad rumalukesed, vahivad selle lambi poole ja nende vaataja saab ka nende parema poolega silmitsi seista.
Ja siis ma teen veel seda asja, et ma ostan raha päeval ette ära teatri- ja kontserdipileteid. Ja kinopileteid. Koostan omale kultuurikava. Et siis, kui raha lõpus on liiga palju kuud järel, saan konto väljavõtet vaadates mõelda, kuidas see on tegelikult hea. Ma tegin seda varem ka - vaatasin konto väljavõtet ja proovisin leida rõõmu ja tänu kõigest sellest kulutamisest, mis ma olen saanud teha nüüd, kus mu kõht on tühi. Aga teadmine, et ma sain lapsele jope osta või elektriarve tasutud lisaks pidevale söögikulule, tegi mind mitte tänulikuks vaid kibedaks. Nagu ma peaksin rohkemat väärt olema, kui tühine olmekulude katja ja tihedamaid tähendusrikkamaid rõõme oma elus kogema. Aga nüüd vaatan kontojääki ja mõtlen nende kenade kohtade peale, kuhu ma olen saanud end selle raha eest viia ja elamustele, mis need mu hingesse on istutand ja on küll veits kergem.
Ja läksin lihtsat ükspäev Mayeri esinduspoodi ja ostsin nõudeka tablette ja pesukapsleid ja siidi-villase pesugeeli suuuurte pakkidena ja ongi olnud sellest nii palju parem ja õigem pikaks ajaks.


PB160046
pitsiline ja pärlitega


Kenad kohad on iseenesest asi. Mitte tingimata kulukas asi, lihtsalt kohtades on kvaliteedivahe. Nagu osa kohti oleksid vaeste rumalate inimeste kohad ja osa õnnelike ilusate rikaste inimeste kohad. Peened kohad. See kvaliteedivahe kandub minusse üle. Ma olen rohkem väärt, kui ma olen ilusas kohas. Ma kuulun sinna, kus ma olen. 
Näiteks ühistransport on väga vaese inimese koht. Eriti need maakonnaliinid. Umbne ja haisev ja lagunev. Alati kas liiga pime või silmipimestavalt rohekalt ülevalgustatud. Nagu see maanteeäärne tanklapeldik, kuhu minnakse võõraste keskelt ära oksendama. Bussis ei ole eksklusiivset lugupeetud väärikat tunnet. Ma ei taha koledas bussis tädidele istekohta pakkuda ja hoian oma isiklikel asjadel silma peal. Paljud toidupoed on vaeste inimeste kohad, puuviljad mädanevad, miski veider lõhn on õhus ja põrandatel on loigud. Ma ei naerata mammidele, kes oma käruga mu teed blokeerivad. See on mulle paras, et ma selles rõvedas mülkas olen ja see on neile paras ka.
Kontserdisaalid ja teatrid on peened kohad. Lühtrid ja sametpolstrid ja peegelpinnad. Mõned poed ja osa spordiklubisi. Küllaltki peenvärk. Tekitavad eneseski tunde, et ma olen midagi tähtsat ja erilist. Puhas ja võib-olla isegi natuke hea. Tervitan sõbralikult teenindajaid, palun vabandust, kui kellelegi möödudes külge riivan. Jätan ruumis liikudes oma isiklikud asjad muretult lauale ja tõstan mahakukkunud asja hoolitsevalt üles.
Muidugi on olemas liiiga peened kohad. Need on sellised, kus kõik on oma pealetükkivas ilus ja külluses liiga võõras ja kauge. Nagu ma oleksin sinna taustale kohmakalt fotošopitud. Kohatu ja vale. Kõik minu ümber olevad inimesed on Need Teised ja ma saan iga pisiasja tõlgendada vaenuliku äratõukamisena. Sellised kohad ei tekita tunde, et mina olen ka hea. Tekitavad hoopis tunde, et ehk mu halb olemine on rohkem õigustatud. Võiks vabalt nende lollakate inimeste mõttetult ilusa kahvli  endale tasku pista või häbematult valetada, et ma ei saanud veel oma konjakit kätte. Ma pole muidugi ammu ühtegi sattunud või ma olen end õpetanud sellesse tundesse mitte häälestuma. Aga ma tean seda ilu ja külluse põlgust.

Samuti olen ma suht kindel, et see on üks teatud laadi müügi või mainekujunduse strateegia. Tekitada inimestes selline eksklusiivne tunne, et nad oleksid rahulikumad leebemad, tõmbleks ja lõhuks vähem.
Või linnaplaneerimise teooria. Kuidas on linnu, kus ei saa isegi olla trellitamata tänavalaternad, mis pole puruks pekstud. Ja samas on linnu, kus on ilma piireteta lillepeenrad avalikes parkides ja tasuta viisakad tualettruumid.
Kes teab, mis teooriad need on ja mida tarka nad veel ütlevad, võib mulle linkida.


PB160009
väike aga kuri


Ma ei saa selle küllaldase kultuurieluga tegelikult väga hästi kurssi praegu. See on mõnevõrra rahutukstegev. Tahaks kuidagi nii elada, et mulle vajalik huvitav info tuleb minuni ja ma saan selle hulgast valikuid ja otsuseid teha. Aga ikka on nii, et avastan põnevaid väärt asju liiga hilja. Kogu aeg käsitsi igasugu lehti kammida on ka arutult palju tööd. Näiteks et JõuluJazz toimub, märkasin tänavareklaamis täpselt nii hilja, et napilt ühele kontserdile jõudsin. Oleksin ma varem teadnud, oleksin ju plaane teinud. Kultuuriteadete list, kuhu saadetakse igasuguste väikeste esoteeriliste muuseumi- ja raamatukogukontserdite kohta, edastab selle reeglina täpselt. sellel. kuramuse. päeval, kui asi aset leiab. Millest ma aru ei saa? Kas see on mingi töötute toiduklubi-inimeste list või misasja? Või just nüüd hiljuti oli - laigin fbs ürituste sarja ja toimumiskohta ja artisti ja olen sihilikult sõber inimestega, kes neid kontserte korraldavad ja ikkkka ma kuulen vastavast sündmusest sõbranna käest. 
Sina, kes sa endale paberist kultuurilehti koju päriselt lugemiseks tellid - kui palju see sind neis asjus toetab? Ja kui seal on arvustus iga-aastase festari kohta, mis on ilmselgelt trükise ilmumise ajaks juba ära olnud, kas sa siis teed endale kalendrisse märke, et järgmiseks aastaks meeles püsiks?
Või saavad kõik teised inimesed ka väärt sündmustest teada juhuslikult kohatud kultuursemate tuttavate ees häbisse jäädes: 'noh, mis sulle siis sellest kavast silma on jäänud?'

 Lisaks oleks mul vaja teada, kellega peab magama, et Linnateatri piletit saada ja kas tal on tema kindlasti väga tihedas teatrilembeliste inimestega muudkui magamise graafikus veel mõni vaba aeg.

PC080059
graatsiline


Pöffiga jäin, tänan küsimast, rahule. Kõige rohkem liigutas mind film Pelikani veri, kuigi ma selle peale ka pahaseks sain ja natuke halvasti magasin, sest veits õudne siiski. Aga eks elamusi ma läksingi otsima. Mitu teist oli veel, mis jäid.
Värskeim Värske rõhk trükkis ära mõned mu luuletused ja neid saab, kes tahab, endale poest osta. Ma pole veel jõudnud, aga inimesed ütlevad, et olevat olnud küll.
Ajaga on täpselt nii praegu, et kui teda vähegi on, siis ma tema ära ka raiskan. Terves ulatuses ja natuke veel võla peale ka.


Mis süsteem su pesusahtlis on?
Kust sa kuuled nende sündmuste kohta, milledest sa kuulda tahad?
Milliseid enesekohaseid tundeid sinus eri sorti kohad tekitavad?