Thursday, July 11, 2019

asjade edasi õppimisest, lohutusist ja suur olemise saamatusest

P6300118
hurmav moonimaastik

Mitte päris tuhm, aga siiski algaja olemine on vahel ikka natuke nõme ka. Näiteks ukulele. Mitmele kenale laulule on olemas õpetused ja juhendid ja asjad ja need on, kuigi kasulikud, kohati nii vaevalised. Sest need on inimesele, kes üldse muusikat ei loe. Ja siis on näiteks rütmi kirjeldamiseks mingisugused seletused, mis on hästi kohmakad. Ütle mulle taktimõõt ja anna mulle rütmid kätte, ma saan sealt ise lugeda. Aga ei aga ei. Hoopis teatab mulle, et peab tegema down up hold down up up down up tap up down. Wut. Mida see isegi tähendab. Kas keegi suudab neid seletusi kuulata ja kuulda võtta kohe. Ilmselt suudab, sest see on üleni ukututorialide standard. Lihtsalt mul kukub aju küljest ära ja ma tean, et on üheseltmõistetavamaid viise rütmi kommunikeerimiseks.

Teine on kõik need e-kursused, mis ma olen alustanud ja pooleli jätnud. Sest alguses on jutt asjust, mis ma juba tean. Lasen ühest kõrvast sisse ja teisest välja või kustiganes kaudu taoline värk liikleb. Teen kergest rõõmust naerda kõkutades esimesed testid maksimumi peale ära ja trallallaa. Ja kui siis ühel hetkel aru saan, et ma aru ei saa, on juba hilja. Millal nad üle mu pea hakkasid rääkima, mis hetkel ma oleksin pidanud kuulama hakkama, kuidas ma lülitun 'lol misiganes lebo' hoiakust tõsiselt süvenevasse keskendumise hoiakusse. 

P6250013
riisutud on teed hämaral alleel
võõrasemad kasvagu sul sõõrmeist

Olen nüüd mitmel pool rännus olnud ja see toob teatavat rahu. Või väljendab paremini mu rahutust. Mõlemad on tõsi. Idalääne suunal on see kodumaa väga vaevaliselt läbitav, vahepeatustest tihe ja seda põnevam. Kui bussiga, siis samuti iiveldus. Ja keskelt kagu poole lahkuma hakates tuleb kohev kurviline kuppelmaastik vastu ja neelab su nii, et tundub päriselt, nagu oleksid teel sügavikku. Alla ja alla ja ära. Olen vaheldanud oma kombe tankida eeloleva sõidu jaoks täpselt mitteliiga palju, kombe vastu panna paak ühe ettevõtmisega täis ja alles siis edasi hakata vaatama. Kuigi esimesed korrad oli rooli istudes küll hetkeks 'api mingi mõõdik on põhjas mismateen'. Mhmh proovi rahuneda, kütust peabki olema, muidu sul autu ei sõida, vaata.

Lisaks liikvele pääsemisele on tulnud teemaks teisedki lohutid. Rahustid. Rituaalid. Näiteks kaltsukad. Kuressaare omad rahustasid ja rahuldasid hinge tol hetkel põhjani ära. Muu hulgas olen avastanud, et kui kaltsukas on mõne asja hinnale kohe mitu eurot juurde keevitatud ja hinnasildile on pastakaga kirjutatud SIID!, tähendab see, et müüja teab asju. Ja see on hoopis hea. Teda saab kohelda täiesti  tõhusa šoppamisabilisena ja paluda tal kõik siidist asjad välja otsida. Ühe sellise tiiru käigus saavutasin täpselt minu ihu tarvis loodud Ivo Nikkolo siidkleidi. Mingi ahhetasin ja ohkisin ja maksin rõõmuga see 15 eurot neile. Et ikkagi Ivo Nikkolo ja vau nii istub ja siid ja. Pärast kodus hakkasin vaatama, palju tema kleidid uutena maksavad. Pfft. Mõnekümne euroga saab juba kätte. Ma ei tea, mis ma mõtsin, et see on mingi fääntsi disain nimi.  Äkki see kunagi oli. Ei võta kleidilt midagi ära, aga endal on natuke imelik. Võiks rohkem moeilmast teada.

P6250056
sügav

Leidsin ükspäev maast paar tundi ja otsisin mõtteist, kellele külla minna või kellega see leitud hetk olla. Keda pole ammu näinud, kellele ma olen juba pikalt külaskäigu võlgu. Ja sõitsin surnuaiale. Ma polnud seal käinud. Pärast matuseid mitte kordagi. Sest alguses ei olnud mõtet, sest oli talv ja maa külmand ja nii ja pärast oli mul kaks töökohta ja hästi kiire alati ja igasugused asjad tähendab.... vaata. Ma ei tahtnud. Ma ei olnud tahtnud minna. Lihtsalt ei tahtnud, nagu inimesed ikka ei taha asju teha, mis pole meeldivad.
Leidsin platsi üles, leidsin, et keegi on sinna juba mõned kurvad lilled istutanud. Seisin ja mõtlesin, kuidas ma vanaemaga kaasas käisin tema õe platsi hooldamas. Ja sain aru, et ma ei oska. Mul ei ole tööriistu kaasas. Mis nüüd teha tuleb. Ma olen siia tulnud ja ma olen nende platside ees ja ma peaksin tegema midagi ja ma ei oska. Keegi pole mulle õpetanud. Ma ei mäleta, kuidas see käis. Mõtlesin, et peaks emale helistama ja küsima, aga kõigepealt tundus hea mõte mõelda, kuidas oleks siis, kui ma ei saaks emale ka helistada. Kükitasin lähima pingi otsa peale ja tönnisin nagu laps. Ja siis ema võttis vastu ja ma tönnisin veel natuke. 
Siis panin toru ära, võtsin ratta, sõitsin lillepoodi. Sain aru, et see on loll lillepood ja sõitsin järgmisesse. Võrdlesin rohelisi püsikuid ja pidasin müüjatega nõu. Kolasin, taimed rattakorvis, mööda surnuaeda ringi, et leida kastmiseks mingit nõud ja aru saaad, kuidas neil süsteem käib. Istutasin taimed maha ja pesin oma joogivee lõpuga hauakivi ka puhtamaks. 
Nagu see käib. Võtad midagi ette. See käib üle jõu. Nutad. Helistad kellelegi. Nutad veel. Ja siis teed seda asja ikkagi.


P6250067
taas(kasutus)

Mõte on suviselt pinnapealne ja lahtine. Ei püsi ei püsi. 
Otsin sooja kohta ja labast lohutust, ise rüüpan jooke, kus on jää sees.
Astun vihma kätte ja mõtlen märjaks saades, et jah, see on õiglane.


Muus osas on muidu kõik ok. Puhkus on puhkenud ja selle käigus on saadud teha puhkusesse käivaid asju. Põhiliselt käivad puhkusse magamine - kus iganes ja kuitahes pikkade lõikudena, hilja õhtul ikkagi endale kohvi tegemine, sest isu on, ja igasugune pidurdamatus suviste sarjade, jubaloetud raamatute ja imelike rõivaste osas. Ma olen mitut mõtet mõelnud ja eks ma püüan neist teinepäev jälle sõnu teha. Päiksepõletusi on olnud ainult üks, raha ei ole ja päris paljajalu tantsida saab folgil kui mitte varem.

Thursday, June 06, 2019

laste hobide sunnist, valetamisest ja veits veetlusest

Mine tee endale heaga üks jook, meil läheb siin aega. 

P1230068
töö ja vabatahtlik töö panevad mõlemad suvealguse hullu, pole aega olnud pildistada
seega talvise puhkuse pildid praegusele kohaselt lokkavad ja ilma sorry-ta


Ma olen sel teemal natuke juba sõna võtnud, aga muarust võib vabalt veel mõne sõna võtta. Mitte liiga palju sõnu. Ei tasu ahneks minna. Teistele ka.
Et kuidas mu südant soojendavad laste harrastustegevused, mis ei sisalda laste peale karjumist. Sest me teame väga hästi, kui lihtne on laste peale karjuda ja kuidas see on küllalt traditsiooniline pedagoogika. Eriti hästi konkurentsitihedatel aladel või tulemustele orienteeritud tegevustel. Näiteks on rahvatantsuõpetajad kuidagi endale sellise kuulsuse saanud, et nad karjuvad laste peale. Ja igasuguse ilu treenerid. Sportlaste hulgas vist üldse leidub neid hääletõstjaid. Ükspäev räägiti kellegi põhikooli kehalise õpetajast, keda lapsed väga kiitsid, sest see oli neile öelnud 'tublid olite' ja üldse mitte karjunud nende peale, kui nad võistlustel teiseks jäid. Said. Teiseks said. Erinevalt nende eelmisest õpetajast siis, eksole.
Niiet ühelt poolt on jumala normaalne mitte röökida inimeste peale, kellega sa koos töötad. Ja tundub veits imelik teha suurt numbrit inimestest, kes ei röögigi. Teiselt poolt on kõva hääl ja range sund küllalt levinud laste dresseerimise taktikad. Eriti, kuna see vist on samuti tulemuslik ja töö tahab tegemist ja tulemusedki võiksid ometi tulla.
Seoses sellega. Tähtvere tantsukeskus. Appikene, kui tore. Need lapsed tantsivad ni ägedasti. Ja samas võistlusvõimeliselt ilusti ja hästi. Ja kõik treenerid on meganunnud. Ma kasutan seda sõna harva. Püüan kasutada seda sõna harva, aga no ausõna. Nii need treenerid, kes õpetavad vaevu pöidlapikkusi juntsusid, kui need treenerid, kes õpetavad plikasid, kes arvavad, et nad oskavad endale juba ise kulme joonistada, kui need treenerid, kes õpetavad tänavalt sisseastunud provvasid. Meganunnud. Kõikide vanuserühmadega ollakse seal nõnda kannatlikud. Ja ikkagi tulemused ka. Niisiis kui sa otsid kohta, kuhu rahuliku südamega oma raha tassida, siis see on see.
Teine asi oli lastekunstikool. Minu laps, kes võttis kaheaastaselt pliiatsi kätte ja pole seda käest pannud. Minu, lubage mu edevust, küllaltki andekas laps. Ei saanud lastekunstikooli sisse. Sest sinna pääsemise üks osa on vestlus ja vestluse üks osa on küsimus stiilis: kas see on sinu vaba tahe? Ja mu armas lapsuke vastas, et ta tegelt tuli, sest ema tahtis. Ja ongi. Ei võeta sellist last vastu. Ühelt pool kuratjapõrgu, ma ei saanud oma tahtmist. Aga teiselt poolt nii kohutavalt tore. Et see küsimus on, et selle vastust arvestatakse, et seda niimoodi küsitakse, et laps julgeb vastata. Kõik see. Imetore.


P1240132
ee tegelt selle pildi vist tegi mu mees
aga kaamera ja selle seadistus on minu



Ma olen asetanud end kusagile sinnamaale, et kui keegi mulle valetab, siis ma tal luban. Sest mis variante mul on. Et võiks ta vale kohe paljastada, inimese üle nalja teha või teda veits häbistada? Või hakata uurivaid-puurivaid küsimusi esitama, kuni ta end sisse räägib, parastalle? Või puhkeda kohapeal (salamisi) nutma, et mind ei austata või misiganes. Ei. Las valetab. Eriti kuna valetamise välja hõikamine tuleb omade riskidega. Ega ma alati nii kindla peale ei tea ju. Ennast peab ka kaitsma ju.
Kuna ma olen ema, teen õpetamistööd, elan koos küllalt privaatse mehega ja kipun ise olema mõõdutundetu pealetükkivus, on valede ja valelaadsete kuulmine mu argipäev. Ma siin muidugi üldistan laia lehega. Loen valetamiseks ka teatava tahtliku ütlemata jätmise ja hoolega seatud ebamäärased sõnastused, mis väldivad otsest vastust. Valetamine ja varjamine nagu suht üks asi, siin praegu korraks. Mõlemad annavad märku mingist personaalsest piirist, mis on maha pandud. Siiamaale ja mitte enam. Ot ot, kussa tükid?
Minuarust valetavad inimesed peamiselt selleks, et midagi hoida. Ennast või muljet endast näiteks. Või suhet selle koha peal, kus neile endale parem on. Et ei tule õppijad mulle tundi jutuga 'mul on see ülesanne tegemata, sest mu depressioon/vaimuhaige sugulane/joomaepisood ei lasknud mul keskenduda' vaid tuleb ütleb midagi 'mul on see ülesanne tegemata, sest eelmine nädal oli palju kontrolltöid'. Ja see on kena. Me ei pea nii lähedal olema. Mul tegelikult ei olegi vaja teada. Või need samusedki hullult kenaviisakad 'jaa kunagi peaks täiega kokku saama' või 'tead, mul on praegu kiired ajad, tänan kutsumast'. Või saabun kohtumisele hilinemisega, sest 'üks tänav oli remondiks kinni pandud' ja jätan mainimata, et ma oleksin jumala õigel ajal jõudnud, kui ma poleks enne 20 minutit parklas nutnud. Et tõsi küll, tänav oli kinni, aga mitte mu hilinemise taga seisev terve tõsi.
Muidugi on veel need automaatvaled. Rohkem nagu iseendale. Need, kus 'ei saa' tähendab 'ei taha' või 'ei oska' tähendab 'ei huvita'. Mhmh. Kuulsin küll. Sain aru.


P1250194
verevad sooned



Aga ma mõtlesin sellest ka, kuidas vähem valetamine on seotud rohkema turvatundega nende inimeste vahelises suhtes. Et hästi lähedased inimesed saavad rahumeeli mulle öelda, et mu ettepanek on nõme ja ei paku neile midagi. Ja mitte nii lähedased ilustavad oma keeldumise iluskurvaks paratamatuks võimatuseks. Aah ma nii tahaks, aga vaaata :( mu käed, ohh, need on seotud! Pole parata... Sest nad ei tea, kuidas ma võin  otsesele ei-le reageerida, kui tšill ma olen. Ja mina ei teaks, kuidas nende järsku selget keeldumist tõlgendada, et täpselt kui tšill see on.
Ja ma mõtlesin sellest ka, kuidas saaks olla oma hästi lähedastele inimestele see, kellele võib öelda, kuidas sellega on. Et nad ei peaks oma vastuseid ilustama või mind hoidma tõdede eest. Et kuidas hästi selgelt kommunikeerida, et ma olen suur tüdruk, keda ei pea tegelikkuse eest kaitsma. Või kasvõi see, millisesse eneses nokitsemisse mind kihutab, kui ma näen, et keegi mulle arvatavasti valetas. Kelleks ta end peab? Kelleks ta mind peab? Mida ma olen teinud öelnud vaadanud olnud, et ta seda praegu vajalikuks (ja usutavaks) pidas.




Muidugi jookseb taustal see totaalselt ebakütkestav tõmbleja, kes tahaks iga teise inimese kavalus-manöövri peale kõik kardinad raevukalt eest kista ja olla üleni: aha! 

Aha.
!
Vahele jäid!

Aganoh. Kuna ma täpselt ei tea, mis pärast seda aha! kohta tuleb ja kas üldse ja suht labane ikka, sis ma siiski hoidun. Ja tupsutan end oma küpsuse eest, kui ma valesid kuuldes endamisi muigan ja sammukese veel eemale astun.
Kas see on küpsus? Äkki see on argus.
Igatahes tundub see veetlevam. Olla vait, omi mõtteid mõelda ja mitte midagi öelda, on igatahes veetlevam.


(Tuletab mulle meelde, kuidas ma vahel nii eksind olen sobiva käitumise valimisel. Sest arutelu 'huvitav, kas peaks midagi ütlema' on oluliselt sagedamini esile toodud. Inimesed ikka räägivad oma olukordadest niimoodi. Kuidas nad endamisi mõtlevad, kas peaks midagi ütlema. Minu märkimisväärne läbimurre oli siis, kui ma avastasin, et ma võiksin sagedamini pidada endaga arutelu 'huvitav, kas peaks midagi ütlemata jätma'. Päris hea mõte muarust. Mitte et ma selle põhjal alati paremini käituks. Aga värskendav vaheldus.)


P1240104
(lume)pallid

Hmm. Jaa, valetamine ja mis sellega, eksole. Hea arutelu sai. Ma olen rohkem segaduses, kui ma alguses olin. Näiteks et tasakesi on need piirid ära hägustunud. Kuidas me käitumised nimetame, tõlgendame ja sorteerime. Valetamine - paha. Varjamine, umbes sama, mis valetamine. Varjamine on samahästi salatsemine? Salatsemine, fuhh. Kui need üheks asjaks lugeda ja kõigi peale natuke ikkagi kulmu kortsutada või nende ilmnemist veidikene märgiliseks pidada... Mida see kaasa tooks? Kas see tähendab, et me tahame selliseid lapselikke teineteisesse sukelduvaid piirideta suhteid, kus kõik minu on ka sinu ja kõik sinu on ka minu ja me üks. Kui sul on minu ees saladusi, kas see on tõend, et me pole lähedased. Kui sinu on elus perioode ja hoogusid ja suhteid, mis sinuarust minusse ei puutu, kas see on märk sellest, et me pole piisavalt?


Brene Brown kirjutab ja jutlustab lähedusest igal pool ja kogu aeg. Üks viimatine, mis mulle tema asjadest silma jäi, oli valu nägemisest. Kui sa näed kedagi kannatamas, ära vaata kõrvale. Ära teeskle, et sa ei näe. Vaata. Päriselt vaata ja näe teda. Või see, kuidas Oprah oma intervjuudes inimesi nutma ajab ja siis mõnikord nendega koos nutab ja valideerib nende nutmahakkamist sõnadega ja kui ilus see on. Ja kuidas me kõik äkki peaksime. Kuigi nii kuradima palju lihtsam oleks neid olukordi hoopistükkis ennetada, vältida ja pidevalt püsida naljatlevas kerges pealiskaudsuses.
Kas äkki peaks lähedase valet kuuldes ka kohe fookust vahetama, nutitelefoni käest panema, taldriku kõrvale lükkama ja sügavalt silma vaadates olema üleni kohalolu: mida sa kardad? ma ei lähe kuhugi. Huvitav, kas ma saan kunagi nii tugevaks siiraks?


P1250199
 <3



Vahel mulle tundub, et veetlev või karismaatiline olemine on selle kohaloleva siiruse õigesti doseerimine. Vahel on veetlev inimestele nende ruum jätta ja lasta neil olla, ilma neid torkimata. Näiteks kui keegi sulle vahele räägib, siis lasta tal rääkida ja kui keegi sind väldib, siis teda tema soovis austada. Aga teinekord on jälle jõle kütkestav see inimene, kes päriselt kohal olla oskab ja ei tee nägu, et ta ei näe. Või on karisma kusagil kolmandas kohas. Ja seda matkides õppida ei saagi.

---

Kus sa oled näinud mõõdetavalt tulemusrikkaid lastedresseerijaid, kes teevad seda ilma karjumata?
Mis sa tavaliselt teed, kui keegi sulle nähtavasti valetanud on?
Kas sind köidavad rohkem distantsi hoidvad jahedad inimesed või need siirate vahetute emotsioonidega tõe-inimesed?

Thursday, May 30, 2019

käidud kohtadest ja nähtust. kõhutantsust ja päikesest. pluss enesehala ja kampa võtmine

P5180039
seespoolsus

Niisiis mu naabrid võtsid koera. Nad võtsid selle juba varakevadel, aga see nähtus on viimasel ajal aktuaalsem. Sest need aiakõlbulikud ilmad ja nii. Kuuldekaugusel olevast kuuest naabrist on niisis viiel eri valjususega koer. Eriti lõbustab mind selle uue koera saabumisega minuni saabunud uus teave kutsikaharidusest. Alati, kui see koer teeb mingit asja, mida ta ei peaks tegema, veedavad tema ümber olevad täiskasvanud seda vaadeldes kogu selle keelatud tegevuse aja tema peale kordamööda läbisegi lausudes: ei täpi ei ei täpi täpi ei. Kuni koer selle tegevuse lõpetab või kuni nad ise väsivad ja koera süles teise kohta kannavad.

Peale aias naabrite pihta omaette muigamise olen olnud ka küllalt tubli kohtades käija. Näiteks käisin kirjandusfestivalil ja jumalküll kui meeldiv. Iga aasta tunnen end natuke tobedalt, et ma ei oska kavas valikuid teha, sest ma ei tea ühtegi kirjanikku, sest ma ei loe piisavalt. Ja iga aasta rõõmustan üleni, sest polegi tarvis. Polegi tarvis teada. Lähed kohale ja siis näedjakuuled. Lugemiskontrolli ei tehta ja ega see kava nüüd nii paljude alternatiividega ka pole, et peaks kellelegi aru andma, miks just see ettekanne ja mitte see teine.
Peab vaatama, et järgmine kevad tunniplaan nädala algusesse kuhjuks, saaks kohe rohkem rõõmu.


P5180053
noh, tule siis, torn

Trendika teismelise kombel tantsu vingerdamise trenniga käisin esinemas ka. See oli ka hullult tore. Võinoh. See 3 minutit, mis ma lava peal enamikust löökidest mööda panin ja vaevu suunad õigesti tegin, nii tore ei olnud. Aga kõik muu selle ümber. Inimesed ja lapsed ja korraldus ja muusika ja meeleolu ja melu. Ohh. Ja mis värk on väikeste lastega olemas võõraste inimeste (nt minu) pihta usaldavad ja seltsivad ja miks see nii liigutav on. 

Kuna mu nahaarst määras mulle mitme kuu pikkuse ravikuuri selliseid jõhkraid tõrjevahendeid, et kõik kaasnejad mu organismis on ühes suurema osa aknega üleni surnuks surnd, on mul mitmesugused piirangud elustiilile. Näiteks olen ma olnud sunnitud hommikust sööma JA seejuures piimavabasid hommikusööke. Kakerdan argiselt tervisetoidu lettide ees Otsuseid langetades ja tunnen siirast rõõmu liitrisest sojapiima pakist oma köögis. Lisaks on mul keelatud päikest saada ja ma ignoreerin seda reeglit täpselt natuke. See tähendab, et ma keeldun apselluutselt keeeeldun päiksekreemi kasutamast. Isegi, kui mu keskpäevane commute sisaldab rattaga sillerdavas kevadlõõsas ringiväntamist. Ja samas oman suurepärast ettekäänet mitte päevitada. Ja mitte tunda end kuidagi süüdi või valesti, kui õues on suur haruldane suveilm, naat tahab pojengi nahka panna ja muru on niitmata, aga mul on isu oma hämaras toas mõtetu sohvakartul olla. Ei saa minna õue, mul on rohud peal.
(pfft pidin just õsist järele vaatama, kas sohva mitte f-ga ei peaks käima. eip.)

P5160012
hea nali

Kõhutants on (aja)kulukas hobi. Selle trennid ei maksa sugugi palju ja on normaalsel ajal. Aga selle esinemised ja neiks valmistumine on eraldi teema. Sest esiteks kostüümid ja teiseks nende tegemine. Kogu mu suur tuba on seespoolt vooderdatud erinevate litrikangaste ja sädelevate kividega ja kõik kohad on erinevaid pastelseid ja mitte nii pastelseid, nilbeid ja vähemnilbeid kangatükke täis. Mu õmblusmasin on juba korra remondis käinud ja osa kostüüme üldse lasin sõbrannal matatundide eest mulle teha. Ja neid kangaid, millede sees ma elan, pidin ma eraldi jahtima ja kokku ostma ja langetama rumalaid kulukaid valikuid. Ja siis leevendama oma rumalate kulukate valikute tagajärgi järgmiste valikutega. Näiteks oli suur masterplaan, et mu narmastega kaetud (jah) salsakleit saab olema türkiis, nagu paljud mu teised kostüümitükid. Ja kui ma tellisin kõige rohelisema sinise narma, saabus see muidugi rohelisena. Niiet terve uus kostüüm.  Ei mingit kombot olemasolevatega. Roheline. Nii läheb.
Iga aasta ma vannun, et võtan järgmine aasta vähem tantse ja iga aasta olen võtnud rohkem. Seekord seitse tantsu, seitsmekordselt kogu koreo ja seade ja kostüüm takkaotsa suure koormava kohustusena mu õlul.
Iga aasta ma vaatan oma valmis kostüüme ja tõotan, et ma olen nõnda julge ja äge, et lähen mõnega neist teinepäev lihtsalt niisama linnapeale litutama. Ja kordagi pole läinud.
Igatahes, tulla siis vaatama ometigi. Et oleks asja eest kõiksee jant. Kui paljude blogijate naba on linnarahvale niisama (12.50 eest) näha? (Tegelt vist väga paljude, onju?)
Saada nüüd see link oma sõbrannale ja võtke kohv/brändi kaasa, saab olema pikk ja (vähemalt kõhutantsu poolest) mitmekülgne kava.

P5180089
ootusärev sirutus mere poole


Viimasel ajal painab mind jälle see samunegi mu enese keskpärasus ja küündimatus, milles ma lõksus olen. Ma saan aru küll, et on oodatav, et kõik inimesed ei ole olnud lapsgeeniused või geeniused iialgi ja enamik ei tunneta oma kutsumust pealetükkiva tõena Kutsumas ja suurem osa inimesi ulbibki niisama siitsealt sedajateist hajameelselt noppides läbi elu. Ja mitteekstreemsus ongi täpselt kõige oodatavam asi üldse. Aga miks mina!?!?!! Miks just mina nii mõttetult harilik olen nagu. Et mul ei ole erilisi andeid ja et ma nii laisk olen ja püsimatu. Nii püsimatu, maivõi. Midagi suurt ei tee ja midagi eriti kaua ei tee ja midagi see vähenegi, mis ma teen, eriti ei tähenda ka. 
Ja, noh, eks saab end lohutada ikka. Sesmõttes, et võibolla ma ei tee maailma uueks, aga äkki ma vaatan lahke näuga kellegi peale, kes teeb maailma uueks ja siis see on nagu omakorda suur. Ja eksole, kui argiselt hästi paljude inimeste peale vaadata ja mõnigi lahke näu hulka satub, siis tõenäosus on.
Kooskõlaline, nagu ma olen, pole mu äng oma tühisusest ka piisavalt suurvägev, et ma selle suhtes midagi ette võtaksin. Või kui võtangi, siis jätangi, nagu muugi. Nagu tavaliselt. 
Ni traagiline. Vau. Väga kurbus.

Aga ma mõtlesin küll sellest asjast, kuidas inimesi kampa võetakse. Sellisesse 'teeks koos midagi ägedat' kampa. Ja kuidas need kampavõtmised ja võtmiseks vajalikud tingimused valdkonniti erinevad. Näiteks äri või teadus või kunst või muusika. Kuidas selleks, et keegi tuleks sinu juurde: omg, sa olen nii äge, tule meie kampa, me hakkame siin üht ägedat asja koos tegema. Kui heal tasemel peavad su oskused olema, et sind teadusprojekti kaasataks. Ja kui heal tasemel peavad su oskused olema, et sind muusika/kunsti projekti kaasataks. Mulle tundub, et erinev. Kui ikka väga tark ja organiseeritud erialane usinus ei ole, siis sa äris ega teaduses kuhugi kutsutud pole. Aga mussi ja kunsti tehakse koos igasuguste ägedate organiseerimatute põmmpeadega, kui nad vähegi vastavat instrumenti käes hoida oskavad ja pisut indu üles näitavad.
Eks siin on muidugi küsimus selles ka, mis kaalul on. Ja projektide kestvuses või suurusjärkudes. Aga ikkagi. Sedagi kõrvale jättes. Kas tahetud loovisik olla on lihtsam kui tahetud tegev?isik? tegija? Mis sõna see üldse on. Et kas hingele või hingega loomise töö on ligipääsetavam kui mõistusele või mõistusega loomise töö? Võinagu. Oota misasja. Mis vastandamine see on. Ee millest me üldse räägime. 
Kui sa said nüüd aru, mis ma siin mõtsin, võid mulle ka seletada.

P5300095
häštääg tartu

Monday, May 13, 2019

ilust, sõnadega mängimisest ja raamaturõõmudest

P5070046
pusa pusa

Ma mõtlesin, et äkki on hästi ilusad inimesed muudkui üha ilusad selle pärast, et kõik vaatavad nende peale lahke näoga. Sest meil on ju see samunegi miimika peegeldamise kalduvus. Ja kui kõik su ümber sinu peale vaatavad õrnuse ja lahkusega, siis teed seda neile pidevalt vastu ja nägu vormub vastavalt. Ma arvan, et see seletab ka, miks vanapaarid viimaks ühte nägu lähevad. Sest nad teevad vastastikku omavahel samu ilmeid teineteisele ja nii need kortsud neile ühesugustena vajutuvadki. Ja loomulikult, samal põhimõttel, koledad inimesed jätkavad kolenemist üha ja üha, sest kõik vahivad neid teatava tülgastus-grimassiga. Üldsegi on hea, et on olemas pildistamine ja muu selline otsevaadete salvestamise tehno. Muidu arvaks kogu aeg, et inimesed käivadki sellise ök näoga ringi, nagu nad su peale vaatavad. Aga tuleb välja, et neil on teisigi ilmeid. Need, mida nad teiste jaoks hoiavad.
Jookseb paralleelselt selle teise kahtlusega, et kui sa oled universaalselt vaieldamatult üleni nõme ja keegi ei taha sinuga tegelt eriti head sõbrad olla, siis sa ei saagi kunagi teada tõelisest lähedusest. Taolised asjad pole sulle. Kõik, mida sa inimsuhetest iial teadma saad, on seesama pinnapealne kübekeste kogum, mida sa oma nõmeduses saad. Ja sa ei tea, et see on pinnapealne, sest see ongi kogu intiimsus, mida sa iial kohanud oled.



Käisin peol ja unustasin korraks tantsujalgu puhates end inimesi vaatama. Inimest. Üht kindlat. Õhkasin sõbrannale midagi selle inimese õhkamapanevast ilust. 'Ta on aseksuaalne, niiet sul pole mõtet midagi üritada, see ajaks teda ainult segadusse,' teatab sõbranna mulle resoluutselt. Ma polnud isegi veel alustanudki üritamisest mõtlemistki. Ja siis oligi. Terveks õhtuks taustal ketramas mingisugune lapsik turts, nagu mult oleks midagi ära võetud. Kuidas sa tohid mulle öelda, et ma ei tohi tahta midagi, mida ma ei tahtnudki, mõtle, äkki ma oleksin tahtnud, nüüd ma isegi ei tea, kas ma tahtsin või ei tahtnud, sest ma järsku ei tohi, mh. 
Muarust väga naljakas.
Ära mõtle mummulisest elevandist.

P4300030
roheline sadam

Mul on uus komme inimesi vihastada. Ei, see pole päris tõsi. Ma olen arvatavasti alati inimesi välja vihastanud. Aga nüüd just viimasel ajal on mitu järjestikkust  sarnast juhtu olnud. Harilik muster on see, et ma hakkan uue tuttavaga millestki rääkima ja mõne aja pärast, kui vestlus on piisavalt huvitav, saab sellest rohkem nagu vaidlus. Võinoh, mitte vaidlus. Väitlus. Eri seisukohtade kaitsmine ja argumenteerimine. Ja minu üllatuseks kõik inimesed ei naudigi sellist vestluse vormi. Ja minu üllatuseks ei ole mina sellesse 'mängu' haaratuna võimeline ära tundma, et ma põhjustan sellele kenale võõrale juba pikka aega kannatusi. Sest see hetk, kui nad mu peale karju ma hakkavad ja trampides minema kõnnivad, on juba liiga hilja.


Tead, onju seda plaani, et kui psühholoogi juurde minna, tuleb teda enne oma hinge avamist veits proovile panna. Hakata talle kohe natukene valetama ja mänge ja topeltmänge mängima. Vaadata, mis ta teeb. Kuidas ta kaasa tuleb või vastu punnib. Sest tema töö peab olema sinust ja su mängudest targem ja läbinägelikum olla. Ja kui ta väikse vale ja manipulatsiooniga toime ei tule, ju ta pole oma ametisse kõlbulik ja pole su hingehädadele vääriline tohter. Eksole, selle asemel, et inimesele , kes siiralt tahab aidata, päriselt rääkida asjust ja lasta tal oma tööd teha. Ei-ei. Kõigepealt ikka kaikad ja takistusrada.
Niiet ju ma (alateadlikult, hehe) testin neid uusi tuttavaid ka ja need, kes solvunult minema trambivad, pole lihtsalt testi läbinud, lohutan ma end. Pärast olen kõik oma olemasolevad sõbrad ka minema 'testinud' ja siis istun üksildase vanamutina kusagil tühermaal ja teen endamisi rahulolevalt höh höh höhh saite, ma olen teist kõigist kavalam.
Peaks kokku võtma end ikka.


Üldse hakkab see tasapisi kiskuma jälle sinnapoole, et rääkimine on tussu. Nii ületähtsustatud nagu. Üldse pole vaja inimestega rääkida. Rääkides saab valetada ja end reeta ja segadusse ajada.  Võib-olla peaks inimestega tutvudes kohe hästi ruttu asuma mõne tegevuse kallale. Enne, kui keegi jõuab solvuda või teist eksitada või asjast midagi arvama hakata.
Uh, arvamine. Arvamine on see kõige hullem.

P4300013
viiralti tamme juures elav kass teab, kui paid on tulnud

Mul on sel nädalal olnud raamatuõnne. 
Esiteks, Triinu saatis mulle oma uue raamatu ja nii tore. Läksin pakiautomaati oma asjadele järele ja arvasin üleni, et mõlemas kapis on mulle mõni mu Hiinast tulnud kulin. Aga siis sain aru, et üks pakk on hoopis raamatukujuline ja see on üldsegi saadetud teisest väikelinnast. Läksin nagu ärapaitatud lapsuke, pakk vastu rindu surutud ja totakas õnnelik naeratus näos, õitsvate toomingate alt koju. Armastus käib posti teel.
Teiseks, ma leidsin ühe kadunud raamatu üles. Ta oli mul nii kadunud nii kadunud kui kadunud saab olla ainult raamatukogu raamat, mis on pooleli ja mida ei saa enam pikendada. Ja viivis muudkui jooksis ja ma muudkui otsisin. Kõikidest oma lugemispesadest ja võimalikest kodudest. Igatahes sai langetatud raske otsus, et see on Ära Kadunud. Arvatavasti Haapsallu, sest rohkem kontrollimata kohti tollesse kaotamiskuusse ei jäänud. Vantsisin, pea norus, raamatukokku ja küsisin leebemat karistust. Viisin neile koolikirjandust ja täitsin vormid ära ja me oleme sõbrad ikka edasi. Aga raamat lugemata ja kahju ikka. Ja nüüd. Hakkasin tantsukostüüme organiseerima ja seal ta oli. Kostüümide kotis.
Juhtub ikka toredaid asju elus, ma ütlen.


Kui ma nüüd järgmise kolme nädala jooksul 7 tantsukostüümi omale õmblen, sada kodutööd ära hindan ja rohkem ühtegi vabatahtlikku tööd juurde ei võta, võib varsti suvigi tulema hakata.

P5010041
ilmapuu



Kuidas sa hoiad vestlusi käimas uute inimestega, kes ei armasta vaielda?
Milliseid oma kaotatud asjadest sa viimasel ajal üles oled leidnud?
Mis vahepeatused sind suve tulemisest veel lahutavad?

Saturday, May 04, 2019

moest ja askelusist, peost ja polaroidist. ja peeglitest

P4130116
esimene õitsemine esiplaanil


Instagram arvas, et võiks mulle näidata komöödiavideot, kus üks noor naine proovib oma ema riideid selga. Ma sain üleni kultuurišoki. Need on jumala normaalsed riided. Mida te naerate. Mina käin niimoodi riides. Mu sõbrannad käivad niimoodi riides. Kus siin see nali peaks olema. Mida sa irvitad. Vaata, mihuke sa ise oled.
Aga noh. Selles nali ju ongi. Vastav humorist seal internetis on ainult veidi vanem kui mu laps. Minu riided ongi emariided. 

Silmitsen vahepeal mõtlikult noori inimesi ja püüan aru saada, mis värk nende riietega siis ikkagi on. Tundub, nagu mulle oleks kasvamas (või juba ammu märkamatult kasvanud) pimetäpp kaasaegse tänavamoe osas. Asjad, mis on minuarust normaalsed, on täpselt need asjad, mida noor inimene selga endale ei aja. Ja asjad, mida need noored kannavad, ei jõua kuidagi minuni. Näiteks kust saavad kõik selliseid retuuse, milledes nende pepud on igas asendis nagu punnis pallikesed. Minu retuusid küll seda ei tee. Või miks on tähtis, et püksid oleksid kukekad. Ja mis asjaga ma oleksin kandnud seda ruudulist kuldsete nööpidega õhukest jakikest, mille täikapoe noor müüja mulle proovida tõi. Mul pole ühtegi sellist eset. Kuhu see käib üldse.

Ja üldsegi. Enne, kui sa siin ütlema tuled. Küsimus ei ole selles, et ma ei tahaks olla nii vana, kui vana ma tegelikult olen. Ega isegi selles, et tahaks rämedalt paista, nagu mul poleks haridust ega kogemusi ja mu lakkamatu naiivsus oleks asjakohane. Ei ole mul isu iseenesest tiinekas paista. 
Küsimus on selles, et ma tahan aru saada. Ma tahan osata seda, mida oskavad iseenesest need inimesed, kes mu ümber on. Ma tahan osata kõiki neid patse-krunne teha ja ülikondi välja kanda ja vääriskividega ehteid valida ja Linnateatri pileteid osta ja p-väärtust arvutada. Ma tahan olla, nagu mu teised on. Või vähemalt suuta olla. Et see oleks valik. Mitte niimoodi, et ma üleni arvan, et ma olen üldselt suht moekas ja normaalse varieeruva garderoobiga ja siis selgub ootamatult, et mul on ainult eriti koomilised naeruväärsed mammiriided.

P4230138
ületalve pitsilisus

Ma olen siin vahepeal mitmesuguseid asju ette võtnud. See lisatöö lõppemine tekitas niisuguse teistsuguse vabanemise tunde. Nagu oleks majja elama võetud kitse tagasi lauta kupatand. Mitte et see töö oleks päriselt sittund ja röökind mu vaipadele päevadläbi. Üldse ei tohi õpetamistöö kohta nii pahasti öelda, sest hea õpetaja on õrn. Aga stressi poolest küll võrreldav. Ja nüüd on sellega ühel pool. Järsku on aega ja mu tavaline töö tundub maru mõnus ja nii edasi. Olen tagasi oma selles rütmis, kus ma vähemalt korra nädalas leian pool ööpäeva järjest maha magamaks. 

Ja noh, muidugi, nagu tavaliselt sellistel puhkudel, olen endale rebinud uusi kohustusi ja väljakutseid. Need mõjuvad parajalt annustades unele ka hästi - sooritusärevus tekitab ka tahtmise hoopis teadvuseta olla. Ja selle rumala rumala kombe veel väljateenimata raha lugeda. Vaatan kasutatud autode kuulutusi ja kujutlen, kuidas ma päris ise terve maja vihmaveetorud korda vahetan ja lõunapoolse külje üle värvin.
Veel olen end ajanud päris spordikluppi trenni ja jälle meeldib. Vahepeal ma neid jälestasin rohkem, sest iu, sport. Aga näiteks sihuke trenn, mis on hommikul vara, parajalt rahulik ja kella üheksaks juba kõik kohad läbi võimeldud ja hea asjadega pihta hakata. Või kui tore see on, kui päris tantsukooli õpetaja on mu dresseerinud ühe ettenäitamise peale samme kohe õigesti tegema ja iga suvaline tantsulisema trenni koreo on sellega võrreldes poole lebom.
Ja noh muidugi kipun ma suve alguse puhul jälle modelliks ja igale poole lavale tantsima ja festivalidele vabatahtlikuks. Mõnuga. Et ikka oleks.
Ratta viisin ka remonti ja lasin dünamoga laterna talle paigaldada, sest need on muarust meganumps. Kui enam lund ei tule, võib varsti auto nurka visata ja hakata ratta-rongiga linna käima.

Vahepeal oli mul siin see sünnipäev ka. Ja see oli, kujutad sa ette, jumala tore. Mõni aasta on mind tabanud selline öine hetkeline üksildus-kurbus, kus ma järsku ei tea, mis pidu see selline ja kuidas mina siia sain. Aga sellest olen ma end välja sirutanud. Mõni teine aasta on tundunud, et ma pean seda pidu teistele ja mul on hea meel seda hulka keni inimesi teenida. Aga sel aastal oli lisaks heal peol olemise tundele ja teiste rõõmu nägemisele mul endal ka päriselt kogu aeg lihtsalt hästi tore. Mõelda vaid. Mul endal mu oma sünnipäevapeol tore. Eks võikski kümme aastat järjest sama formaati pidu pidades lõpuks sellele nõndapalju pihta saada, et hakkab välja tulema. 
Ma arvan, et kõige maailma kõige toredam mõte, mis mul on oma sünnipäevadega seoses tulnud, on kutsuda inimesi. Inimesi, keda ma tahan näha. Inimesi, kes mulle meeldivad ja kes on muarust ägedad või huvitavad või ilusad või imetlusväärsed. Lihtsalt täiesti muretult igati ignodes igasugust valehäbi või võltstagasihoidlikkust, et ah mis nüüd mina. Või rehkendades lõputuid 'kes kellega omavahel läbi saaks' kombinatsioone. Ühe inimese kaupa, tahan just teda kutsuda, siis nii teengi. Ja nii kuramuse tore. Ja saad sa aru. Osa inimesi, kui neid kutsuda, päriselt tulevadki. 


P4230148
lopsakas loomake

Väikeseid rõõmsaid avastusi.

Ostsin juba mitu aastat tagasi endale selle vana päris suure kobaka Polaroid fotoka. Tegin põhjalikku guugeldamistööd ja sain teada, et ega selle töökorra kohta ei teagi muud viisi, kui aga film sisse ja küll siis näed. Noh. See neetud film maksab kakskend eurot. Mul on küll teinekord mõne 20-eurose asja jaoks raha. Aga mul ei ole raha kõikide 20-euroste asjade jaoks. Niisiis on see lükkunud. Aga nüüd. Töökaaslane tahtis aparaati laenata ja otsustasime ühe filmi kahepeale osta, saame mõlemad targemaks. Ja töötab! See aparaat töötab-ki. Pildistada sellega on ikka suhteliselt hirmus, sest see kaks kümpi annab sulle ainult 8 pilti ja kohe saad teada, kui pekki läks. Sest näiteks fookust seab masin täpselt oma suva järgi ja pimedat kardab ka. Nagu Smenaga pildistaks, aga maru lõbus ikka, kui värske pilt masinast kohe välja vuriseb.

Sirvisin muretult internetti ja avastasin mulle soovitatud sisu hulgas mitu arutlust ja teemapüstitust tubaste džunglite kohta. Nimelt tuleb välja, et minu viimaste aastate harrastus toataimede osas ühtegi mõõdutunnet mitte omada, on ühtlasi milleenialide harrastus. Näedsa siis. Ma olen sama trendikas, nagu hästi noored üleni ämerika suurlinnades elavad inimesed. Võiksin vabalt endale potilille-insta teha ja argiselt rohkem internetifeimi skoorida.

Ja majapidamist ka. Mul on alati aknad ja peeglid pesemata, sest ma üldse ei viitsi. See vahend on kogu aeg kadunud või otsas ja kõik ajalehed ei ole need head imavad ja köögipaber, kui seda teinekord ongi, tundub meeletu raiskamisena. Hakka siis veel peldikupaberiga peeglite ees jantima ja eeh. Pealegi ei lähe siin väikelinna tupiktänavas need aknad ühti nii mustaks ja natuke tolmune peegel ongi veits romantiline. 
Aga siis ükspäev tuli meelde, et midagi-midagi mikrofiiber blaba. Ja proovisin järele. Et pidavat saama klaaspindu pesta sooja vee ja lapiga nii, et vahendit ei ole vaja ja paberiga kuivaks nühkima ka ei pea. Ja suur oli mu šokk, kui selgus, et nii ongi. Päriselt ka, ainult seda fääntsit lappi ja vett on vaja ja saavadki puhtaks. Väga imelik lugu.
Ma ei ütle, et mu elu alates tollest päevast lihtsam oleks. Sestnoh, enne ma ei pesnud oma peegleid eriti nigunii. Aga ütleme siis, et veits sagedamini selgem ja puhtam on mu elu nüüd küll. Ja hea seegi.

P4230174
piiritus



Mis sa tavaliselt teed, kui sulle jälle su mammiriideid ette heidetakse?
Kuhu sa kulutad oma aja, kui seda ootamatult tekib?
Millisest majapidamishäkist sa said alles hiljuti teada?

Friday, March 22, 2019

kodustest tegemistest ja õpetamise tööst. kleitidest ja sinililledest ka

Näedsa kui tore. Sina ka siin. Saimegi lõpuks kokku.

P3100016
kaunist naistepäeva

Mul on olnud ootamatu märts. See koolitöö, mille ma vastu võtsin, on ajanud ööpäevad iselaadi ööpäevadeks. Päevad pikkadeks pikkadeks ja ööd pikukesteks. Ma jutustan endale nende päevade kaupa, kuidas ma vajan rohkem und ja vaene mina ju. Ja siis ärkan ka ilma hommikuste kohustusteta kell kuus üles. Et teha natuke arvutis tööd või minna trenni. Eks selles on teatav kaunis kooskõlagi. Eks õigem ongi. Vingub küll, aga teeb ikkagi. Aga vingub siiski. Võib-olla saaks sealt ühe ära jätta?

Vaata, ma olen mitu korda rääkinud sellest, kuidas koju tulles esimese tegevusena valitud asi on hea aegade iseloomustaja. Mul on mu taimed ja kass, kes mõlemad eri valjususega mind enda poole kutsuvad. Ja kui ma vahepeal suurema raadiusega olin, olid mul mu pildid. Viimasel ajal on mul laps. Mis on päris veider praegu lausuda, sest, kui sa  mäletad, ta on mul varsti juba pool mu elu olnud. Aga just viimasel ajal on nii, et ma tulen koju ja lähen esimese asjana lapse tuppa. Et temaga natuke niisama juttu ajada. Vaadata, mis ta joonistab ja rääkida igasugu ilma asjadest. Sest ma näen teda nii harva ja ta on ni tore. Jaa jah ma tean, see on pigem oodatav. Saad lapse ja kasvatad teda oma katuse all ja kukub välja noor inimene, kellesse sa oled pigem nagu kiindunud ja kelle maailm ja vaated sinu omadega paljus ühtivad. Aga ma mõtlesin siiski selle äratundmise ära mainida.


P2240002
valguse tagasi tulemisel võtab talv jonni kuju

Õpetamisele tagasiside andmisel hindavad õppijad tervet rodu etteantud omadusi. Ma maha vaatama ei hakka, aga kui ma peast loetlen, on seal meisterlik õpetamine, õppematerjalide soovitamine, toetav hoiak. Hmm. Äkki kolm tükki ongi. 
Mõni päev ma mõtlen, et ma olen mega halb õpetaja. Sest ma ei tea seda meisterliku õpetamise asja. Ma olen näinud inimesid seda tegemas ja pidanud oma imetlust alla suruma, et ma ei läheks neid üleni ära limpsima selle peale. Sest appimaivõi kui ilusti sa just ütlesid selle funktsiooni kohta, aah! Ja ma saan aru, kuidas see käib. Peab teadma, mis järjekorras materjali esitada. Alustada tuleks algusest. Sõnad tuleks valida hoolikalt. Täpsed sõnad. Arusaadavad sõnad. Ja need tuleks kohe öelda õiged, ei mingit puterdamist või sõnade valimist kesk lauset. Ja siis tuleb hoida tempo. Tempo hoidmine on hea, eriti hea, kui teda hoida madalal ka. Ma olen rohkelt järjekorra sassiajaja ja sõnadega puterdaja ja kiirustaja. Oo milline kiirustaja. Selle pärast olen ma kahtlustanud, et ma olen halb õpetaja. Kuigi ma püüan. Ja aitab see, kui ma olen sama materjali umbes samal tasemel grupile korduvalt seletanud. Siis hakkavad sõnad paremini käituma. Nagu öeldakse: 'Esimene kord seletan, keegi ei saa midagi aru. Seletan teist korda, ikka ei saa keegi midagi aru. Seletan kolmandat korda, ise hakkan juba natuke aru saama, nemad ikka aru ei saa.' Samas olen ma mõni kord jälle kogenud seda, et materjal on mulle nii selge ja selles selguses on järsku taoline taevalik ilu, et ma suudan end vaevu vaos hoida. See võib olla vaatemäng, kuidas keegi matemaatika seaduspärasuste peale klassi ees silda viskab. Aga see ei ole meisterlik õpetamine.
Aga toetav hoiak on niisugune asi, mis mind teist pidi kummastusse ajab. Sest kuidas saavad seda tööd teha inimesed, kellel ei ole toetav hoiak? See on ju ainus viis. Isegi, kui sa ei suuda sisu väga veetlevalt süsteemi seada kohe või pole kursis kõige paremate lugemismaterjalidega. Isegi, kui teema on sinu jaoks okseleajavalt igav ja lihtne ja igasugust optimismi ja entusiasmi pole kusagilt võtta. Toetavat hoiakut saab väljendada ükskõik kus ja kellele. Minuarust on nii hea õpetada, kui olla õppijatega mega kannatlik. Kui palju närve see säästab. Kui palju lihtsam mul endal on, painutades ja kohandades oma õpetamist õppija järje peale. Selle asemel, et ühel või teisel moel rusuvalt nõuda nõrgemas olukorras olijalt käitumist ja sooritust, mida tal pole parasjagu käepärast.
Ja noh. Eks ma siis sellega end lohutan, kui mu segased selgitused neid, nagu noored ütlevad, 'mähisesse' ajavad. Ja olen siis endaga ka mega kannatlik ja toetav. Ütleme, et ma ise ka õpin kogu aeg.


P3100018
kõrvits ja uba


Juba poole veebruari pealt hakkas Facebookis jutt pihta, et märtsis kanname kleiti. Kas selle üleskutse pilt oli labane või kirjeldus tibine või midagi selles meie-käändes. Või ma lugesin sealt välja survet naistel olla teatud kitsa definitsiooni järgi naiselik, et siis neid pisendavalt kiita nende just niimoodi naiselikkuse eest ök. Igatahes haaras mind mõnevõrra võõristus. Ei misasja kelleks te mind peate. Aga siis esiteks liitus selle üleskutsega mitu kena inimest. Ja teiseks ma täiega tahaks kleidiväljakutset teha. Mulle hullult meeldivad riided ja mood ja stiil ja enda sättimine. Igaks päevaks erineva kleidi selga ajada, vaadata, kas mul neid sobivaid kleite jagub ja inimestele rääkida neist. Ja ma tahaks teiste inimeste kleite näha ja teada, mis lugu nendega oli. Aga ikkagi. Tõrge oli ikkagi. 
Fääntsi sõna selle kohta on äkki internaliseeritud misogüünia? Ja see rikub minu jaoks mitmesuguseid rõõme. Sest ma nii tihti tahan olla nagu teised tüdrukud ja siis tahan olla nagu üldse mitte teised tüdrukud. 
Otsustasin siiski mitte olla pidur ja minna kaasa. Võibolla see on märk mu nõrgast iseloomust ja üleüldisest kalduvusest ikka valida põhimõtete asemel rõõm. Või see on üks mu põhimõtetest, et rõõm on ka asi. Ja noh, ongi tore olnud ju. Inimesed, keda ma nii harva näen, annavad iga päev ennast näole oma erisugustes kleitides ja mitu mu enda kleiti, mis muidu kurvalt ootsid, et mul tuju tuleks, on saanud tuulduda.


P3200026
aknast pääseb tuppa loomulik raamatuvalgus

Siia lõppu võiks tulla lugu sellest, mis raamatuid ma loen või kuidas ma olen tublisti käinud teatrites ja näitustel. Aga pole. Sest aeg ja raha. Vähemasti on plaane.

Täna lähen näiteks botaanikaaeda sinililli vaatama. Sinililled on minu lilled. Kui ma väike olin, tõi vanaema mulle alati sünnipäevaks sinililli. Need olid tillukeses kilekotis märja samblatuti sees terve tee värsked püsinud ja kinnitasid minu kaasasündinud veendumust, et ma olen maailma kõige tähtsam asi terves maailmas ja sinililled on olemas, sest mina olen olemas. Ja ega ta vist päris vale polegi.


Kuidas sa seda kleidikandmisüleskutset võtsid?
Kui sa oleksid õpetaja, milline õpetaja sa oleksid?
Mis su tavaline esimene tegevus koju saabudes on?

Sunday, February 24, 2019

Is it cool that I said all that?

P2210476
hoiab nüüd kinni, varsti hakkab saama


Tahtsin just hakata jaurama sellest, kuidas Swedbank boonuspunktid on totaalselt mõttetu oma äärmuslikult ebavajalike 'kingitustega' ja kuidas nende endi sahmimine selle ümber nagu 'oo oo teie punktid aeguvad rutu-rutu', on nii tobe. Sestnagu kes vajab sajaeurost kinkekaarti ülikallisse stiilinõustamisse, mille olemasolust ta ei teadnudki või 5%-st sooduskupongi tingimustel, et ostad kogu oma maise vara eest, maitea, sokke. 
Niisiis selleks, et ma saaksin informeeritult jaurama kukkuda, läksin vaatama, kas see ikka on jätkuvalt sama arulage tühisuste pakkumine. Jaa umbes pärast 10 minutit sirvimist jõudis kohale. See on reklaam. See on reklaam. Ma sirvisin frustreeritult süvenenult just 10 minutit järjest puhast reklaami ja vaatasin tooteid ja poode ja mõtisklesin, mida neist ma vajan. Mitte midagi küll. Kuid siiski. Väidetavalt toob ärkvel kasutajale logode kuvamine ka juba üüratut tulu. Niiet jah. Isegi kriitikat ei saa teha, jumala hea kampaania. Väga hästi kasutatud reklaampind. Osavalt haaratud tähelepanu. Tubli töö. Kui mind homnepäev tabab kontrollimatu hoog minna Sokisahtlisse priiskavat pidu panema või tellida omale pooleks aastaks kõik naisteterviseajakirjad, siis teate.



P2180471
botaanikaaias olid sulalume sees taolised nupsud


Oled näinud neid tõsielu saateid, kus inimesed on end täiesti ära kaotanud iluoppide maailma. Et nad teevad enesel ühe geneetilise või õnnetu iluvea natuke rohkem korda ja siis noh, natuke teist asja ka ja teine asi viib kolmandani ja varsti neil on vaja endale uut naba ja õiget värvi häbememokki ja õige pisut teise nurga all pungitavaid põsesarnu. Ja me kõik, kes me oleme normaalsed ja tasakaalukad, vaatame seda ja mõtleme, et ni lollid. Ja arvatavasti mõtleme, et kui üldse kunagi iluopp, siis midagi pisikest veits. Äkki vanas eas veits laugusid kohendada või ehk hiljem tissid ülespoole tõsta. Aga mitte midagi muud. Sest milleks. Kuigi ma olen suht kindel, et me ei saa siin nende ülirikaste inimeste peale nõnda targutavalt alla vaadata, sest me tegelt ei tea. Me tegelt ei tea, mis teeb inimese psüühikale eneseehituse võimaluse niisugune avanemine.
Majaga, ma mõtlen, on suht sarnane lugu. Eksole. Tellisin endale uue köögi. Isegi mitte uue köögi, uh, ega ma mingi gröösus pole. Tellisin endale uue kraanikausi kapi. Kuhu mahub nõudepesumasin ja kust ei pudene igasugune mitmesugune kraam kappide ja kappide ja kappide vahele. Et oleks normaalne elu, eksole. Isegi mitte mingi edevusotsus. Pigem praktiline siiski. Et teeme selle ära, saame rahast lahti, elukvaliteet tõuseb, jee. Noh ja see köök pole veel mu köögiski, kui ma juba vaatan siin ringi, et tegelt on õnnest puudu ka selline liugustega esikukapp ja taoline ümarate nurkadega laeni ulatuv nurgaliiul ja külalistetoa uus aken, mis võiks olla ühtlasi minirõdu ja kui laseks mõnel eriti osaval need vihmaveetorud paremini projekteerida ja... Me võime siin mind tupsutada, et minu vildakas onnike vääribki aastatepikkust pühendumist ja raha sissevalamist, sest vaadake, misuke ta mul on. Aga ma arvan, et need sajandat korda oma kulmuvahekortsu täitma minevad inimesed on ka jõudnud järeldusele, et taolise ihuga inimene ongi sunnitud seda vägisi kohendama. Ise ei tule siin ilmas midagi.

Asjust, mis ise on tulnud. Magusaisutus. Ma ei olnud ennegi eriline suhkrumugija. Aga nüüd on selle toitumiskavaga päris käest ära läinud. Kõik asjad on liiga magusad. Ma ikka paar kolm limonaadi aastas ostsin ja mõnikord mõne allahinnatud kohupiimakreemi sõin ära. Nüüd tuleb vist nendestki lahti öelda. Panin hommikupudru sisse lisaks banaanile ja maasikale veel pool lusikatäit mett ja pidin pärast esimest suutäit end pikalt koguma - nii magus vä?
Ja tark, nagu sa oled, oled sa juba aru saanud - see on uhkeldamine imestamise kaudu. Ja ma siin mõtsin. Kui minul, kes ma olen pidurdamatu ja ablas, on võimalik end nii magusakaugeks harjutada, kuidas siis paljudel teistel inimestel see nii raske on. Mitte et ma tahaksin kellegi dieedivaevasid tühiseks lugeda oma väga kitsa kogemuse pealt. Rohkem, et huvitav. Kuidas nad teisiti elavad või kas osa inimesi ongi iseenesest maiad või kui palju sellest ihulisest vaevast on tegelikult õpitud lugu. Sest kommid on headele lastele ja tort on tähistus ja suhkrusaiad tähendavad pühapäeva, mis on tore päev.

P2160454
kohev ja keeruline

Õpitud lood on üldse väga huvitav asi. Isegi, kui nad suhkrusse ei puutu. 
Näiteks ma arvan, et palju pere ja koduga seotud rõõmusid ja muresid on toodud nende lugude poolt. Need ütlevad, kuidas peab ja kuidas õige on ja jutustavad, kuidas sa ühel või teisel puhul end tundma pead. Inimeste enesesisestusvõime on nõnda suur, et nad saavad vabalt end veenda. Näiteks, et see ärev südamepõksumine ja tahtmine hirmunult metsa ära joosta, on tegelikult armastus oma vastsündinu vastu. Suur suur segasekstegev armastus. Sest mis muu see olla saab. Imelik võõras tunne tuleb, inimene vaatab lugudekogumist järele, mis tunded taolisel puhul oodatavad on, ja tunnebki need niimoodi ära. Ja lõpuks harjub äragi. 
Või see samunegi unelm tuumikperekonnast. Kui väga väga paljudele inimestele ei tule ikkagi seda idülli, et on abielus monogaamsed vastassoost vanemad ja nende ja ainult nende bioloogilised soovitud ja tahetud lapsed ja käsikäes kõikidesse päikseloojandutesse harmoonias. Kas siis eksivad kõik kõik need inimesed või võib-olla hoopis see lugu ise. 
Ja eks neid on tarvis ka. Neid lugusid. Saavad hirmust hoolimata beebid kõik nunnutet ja elus olemise ilmeksimatust nõmedusest hoolimata mõned pered kooshoitud. Aga ma mõtlen, et nende pealetükkivate lugudega on umbes nagu põrandal vedeleva knopkaga. Kui sul on teda parajasti plaan kuhugi panna, on maru hea, et sa ta leidsid. Aga kui sa oled kusagile mujale hoopis teel, on päris nõme sinna saabuda veristatud taldadega.

Raisk. Nägid vä? Siuke metafoor sai praegu. 

P2160461
kuused kuulavad automüra kõik ära,
et majad saaksid tudida


Mõtsin, et teen muusikapostituse, aga see vist tuleks eraldi teha. Mitte niimoodi muu jutu juurde. Üldse maisaaaru, miks mul on vaja nisugesi mammutpostitusi teha. Iga kord, kui ma tahan midagi kuhugi linkida, on ahastus ja õud, et iga postitus on tuhandest asjast muu pointi hulgas. 
Mõtsin, et teen pika loetelu närivatest kahtlustest, mida ma kahtlustan, et inimesed minu pihta mõtlevad. Aga juba oma peas loetledes hakkas endal ka imelik. Ma olen üha iseeenda pidur ja küte ühtaegu.

Lugesin endale unejutuks seitsmendat rahukevadet ja seal nad sõid rosinatega jäätist. Rosinatega jäätist, mõtelge. Ma pole sada aastat endale jäätist ostnud, kas tänapäeval on üldse jäätised enam rosinatega. Ma kujutan ette, et hea rosinajäätise sees on rosinad sellised brändi sees ujutatud lopsakad patumaitselised sõlmed. Oot, ma vaatan... Jep. Keegi on kõik mu brändi ära joonud. Muidu oleks kohemaid endalegi ühe taolise teinud.

---

Kuidas sul õnnestub oma asjade ja enese parendusprojektidega piiri pidada?
Millised jutustatud lood sulle vaevasid toovad ja mida sa nendega siis teed?
Millal sa viimati ootamatu reklaami poolt kaasa tõmmatud said?

Wednesday, February 13, 2019

Keerleb ja kumab aeglastel tuuridel

P2010415
kunst vasta taevast


Toataimed ei ole kassid. Neil on kassidega sarnaseid jooni, tõsi. Nad vahivad akna peal ja ei tee sinust välja. Tahavad sooja ja teinekord mõnd paid või kohta, kuhu ronida. Ja olenevalt sordist võib mõlemi käest teinekord torgata saada. Aga toataimed ei ole kassid. Esiteks toataim ei röögi inimese peale eriti kõvasti. Minu kass on põhiline inimese peale röökija. Kui ma lähen hommikul kuurist puid tooma enne tema tuppavõtmist ja söötmist, siis ta tuleb minuga koos kuuri kaasa, et kogu puudeladumise aja mu pihta kaeblike kaebeid karjuda. Teiseks - toataimede võtmine, saamine ja äraandmine. Jumalik piiritus. Ma võin võtta täiesti hetkeemotsiooni pealt toataime ja keegi ei vaata mind nagu südametut koletist, kui selgub, et see taim ei sobigi mu maja või mu hoolitsusega. Ma võin kasvatada oma pisikesi taimebeebisid suuremaks ja avastada, et ma rohkem ei viitsi või et ei mahu ära. Ja siis need lihtsalt kellelegi ära anda. Ja see on okei. Paljud tahavad juba suureks valmiskasvatatud monsterat või sõnajalga. Väga vähesed vaimustuvad juba suureks kasvatatud kassist. Kui mulle üks taim väga meeldib, võin ma teda ohjeldamatult paljundada ja saada palju samasuguseid taimi ilma, et see oleks väga imelik. Ja siis ikkagi suvalisel hetkel ilma suuremate tagajärgedeta neist tüdida. Toataimi tohib sõpradele kinkida ja kingituseks küsida. Lihtsalt parim harrastus pidurdamatutele.

Ma olen küllaldaselt sageli silmi pööritanud ja sobimatult lõbustatud olnud, kui inimesed kaeblevad oma eluhäda üle, mis neid tagasi hoiab, samal ajal, kui see häda oleks lahendatav ühe väikese oskuse omandamisega. Mismõttes ei saa, sest sa ei oska. Õpi. Keegi ei tule kõhust välja, kohe asju osates. Kõik õpivad. Suur inimene, jumalküll.
Läksin oma kompleks-kaebluste saatel perearsti juurde ja perearst uurib mu trennirutiini kohta. Et kas ma ujumas käin. Haa! Ma ei oska ujuda, teatasin talle võidurõõmsalt. Joke's on you! Ja siis see arst sama rahulikult ja veits halvasti varjatud muigega: aga saaksite ju õppida?
Veits tuttav koht vä?
Niisiis ujumiskursus. Väga tore. Võtan kopsu õhku täis, panen pea vee alla ja hingan basseinivett nina kaudu sisse ja siis tulen pinnale ja tahaksin koha peal kõva häälega nutma hakata. Ja kuulan õpetajat ja keskendun ja võtan end kokku ja vaatan imetledes kõrval mullisid puhuvat saksofonisti ja võtan kopsud õhku täis, pea vee alla ja mullid ja kloorivesi ninas ja tulen pinnale ja kõigepealt ootan, et surmahirmu hüsteeria natuke maha läheks ja siis hakkan hingama. Nutma ei hakka, kuigi tahaks. Nii väga. Teised teevad selle aja jooksul viis vettehingamist, kui mina teen poolteist. Saunas pärast ühe naisega rääkisin ja see oli üleni vahetu naerupursatus: pfft sa mõtlesid, et sa õpid kuu ajaga ujuma? 
Noh. 

P2010406
liibuv gradient



Vaata, see koomikskarikatuur, mis mul siin kõrval on. Sellest, kuidas ma tahan rutiini ja siis mul hakkab igav ja ma tahan põnevust ja siis ma olen sellest kurnatud ja tahan rutiini. Nii on. Ja praegu me oleme selle koha peal, kus on põnevust rohkem kui ära mahub.
Üks on kohe paari nädala pärast algav põnevus, mille osas mul on tervenisti kehaväline kogemus. Ma vaatan, kuidas ma triivin ühe ohtliku ebamugava asja poole ja näen, et see tulebki ja vaatan end sellele kaasa aitamas. Ja mõtlen, et miks küll miks ometi. Ja pidurit ka ei vajuta. 
Niisiis. Minust saab kooliõpetaja. Umbes pooleteiseks kuuks. Päris koolis, kus on õppekava ja riigieksamid ja tunnid algavad kell kaheksa nullnull ennekristust. Sellises suuuuuures koolis, mille ümber on palju väikeseid mitte väga jõukaid kodusid ja kuhu, juttude järgi, ei olevat kuigi raske sisse saada. Siiamaani on kõik mu niisama unistused tsirkusega ärapõgenemisest ja uue elu alustamisest olnud seoses väikesesse linna õpetajaks minemisega. Ja nüüd siis selline võimalus. Ma ei tea, mida ma teen. Appi kui põnev ja õudne ja põnev.


Toitumiskavaga läheb, tänan küsimast, hästi. Peamiselt peab sellest rääkides rääkima viisidest, kuidas ma ei pea toitumiskavast kinni ja siin on minu loetelu.

  1. Kohvikoor. Eksole, musta kohvi võib juua, palju hing ihaleb. Aga kohvikoor on toit ja see on kavapõhine väljamõõdetud. Kuna ma hommikuti putru ei söö, pole isegi variant, et ma hakkan väljamõõdetud pudrupiima kohvile valama. Mistemõtlete, et mul targemat teha pole. Ma joon lihtsalt koorega kohvi ja misiganes nagu. Suhkrut ei pane kohvi sisse. See tahtis natuke harjuda, aga pole üldse hullu. 4 korda päevas söömine ja mittemagusad kohvid on päevase kohvide arvu vähendanud 3-4 pealt 1-2 peale. Sest ma ei asenda toidukorda magusa kohviga enam. 
  2. Värkide mõõtmine. Õuuudne. Mul on grammitäpsune kaal köögis ja ma olen õppinud ühele süüa tehes vältima konserve ja muid valmismõõdetud sulgumatuid pakendeid. Kuid siiski. Helde mõlemasuunaline ümardamine üle kogu pleissi. Sa ütled 100 grammi avokaadot, ma ütlen üks avokaado. Punkt. Ei hakka 50 grammi pärast uut apelsini lahti tegema või banaani otsa ära viskama. Aru peab ka peas olema.
  3. Alkohol. Ma ei tea. Ma igaks juhuks ei uurinud välja, mis on ametlik seisukoht. Ma ise rehkendan, et kui ma päevase süsivesikute arvu iga toidukorra juures pigem alla ümardan ja päris iga päev end päris segi ei kammi ja verd ka just andsin, siis on jumala fain isu järgi siin-seal veinida.
  4. Hommikusöögid. Ma tõesti püüan. Aga see on ebanormaalne. Nii palju ei peaks ükski olend hommikul sööma. Need kogused on jaburad. Terve pakk kodujuustu JA puuviljad JA lusikatäis rasva? Üle kahe viilu leiba ma lihtsalt ei võta isegi variandiks. Või ... missugune õgardlik koletis joob hommikul kohe pärast ärkamist terve liitri keefirist tehtud smuutit? 
Kõik muu on olnud väga lihtne. Aedvilju tarvitan ma niikuinii palju ja olen valmis leppima, et tegelt võib-olla siiski kilo toorest puuvilja ei ole normaalne lõunasöök. Pärast umbes kolmandat päeva hakkas hommikuti isegi isu olema ja näksimisvajadus puudub. Mitte et mul üldse oleks väga näksimisvajadust iialgi. Mul ei ole kodus kunagi küpsiseid ja kommi on ka ainult siis, kui keegi kingib.  Kohukesed pidi olema põhiline patule ajendaja ja mulle need isegi ei maitse eriti. Kontor on muidugi teine lugu. Vanasti ma ikka tegin seda, et kui kusagil tasuta süüa vedeles, püüdsin selle toidukordade vahel nahka panna. Tudengimentaliteet vms. Aga tuleb välja, et ma saan rahulikult noist kommidest mööda kõndida ja konverentsi kohvipausil veega piirduda ja pähklikausi kõrval nihelemata istuda.

Krdi patutoidukord maivõi. Või üldse toiduga patustamine. Vastik vastik vastik. Mõni ime, et inimesed oma toitumisest niipalju kettasse on aetud, sellised väljendid. Fui. Patt on see, kui sa inimestele kurja teed oma isekusest. Ei ole patt oma enese distsiplineerimisel teinekord piire nihutada. 

P1280279
sõjakas sukulent




Miks minu riided kõik omavahel ei sobi ja miks ma pean tuuseldama ja sobrama, et endale sobiv kostüüm selga ajada. Mitte et ma kaebleks. Rohkem näitamaks, kui suur ja keerukas on mu garderoob.
Kui mul on trennipäev, pean ma päeval riideid vahetama. Ma hoian aega kokku, kui ma lähen kohe hommikul retuusidega ja panen alussärgiks trennikõlbuliku särgi. Vahel õnnestub, vahel mitte. Niisiis, milline kleit läheb nende retuusidega. See on suur küsimus. Peaaegu kõik retuusid on musta värvi, aga osa on lühemad, osa pikemad. Niisiis sokid/põlvikud/säärised ka. Ja no ei sobi iga kleit iga põlvikuga. Pikemad kleidid, millel pole alusseelikut või voodrit, takerduvad kõndides retuusidesse, sest need on pealt pehmed. Väga viisakad vanamoodsad kleidid ei käi sportlike või kentsakate põlvikutega. Hoolega ümber keha hoidva kleidi alla ei mahu mõni retuus üldse.
Kui päeva peale on kaalukaid kohtumisi, tuleks vaadata sellised riided, mis kommunikeerivad soliidset iga ja teadlikku tarbimist. Siis need väljaveninud kaltsukatuunikad, mis iga põlviku ja püksipaariga sobivad, ei lähe. Siis on vaja sukki või sukkpükse. Need, närakad, on jällegi erinevate tegumoodidega, eri värvi ja eri kohtadest puru. Pikema kleidiga oleks veel okei, lühemaga on juba labane. Või kleit on selgelt musta värvi, aga sukad on luitunud pruunikirjud - nii ei lähe. Kui kleit on veits libu, siis võrksukka ei pane. Hästi kinninööbitud koheva kleidi juurde võib võrksukk olla üleni fain.
Tööriietel võiksid olla taskud, saab võtmed ja telefoni ja slaidivaheti ja märkmepaberi ja kurat teab mida veel sinna sisse panna. Lisaks võib, kui on jaksu, jälgida, et tööriietest tiss välja ei paista või et neis veel viisakalt kükitada-kummardada annab. Rääkimata sellest, kas mul on parajasti tuju saada inimeste šokeeritud õhuahmimisi või ma pigem tahaksin oma raseerimata kaenlad kinni katta. Kui parajasti klassi ette minemise päev pole, siis on jälle ses osas suva.
On hulk riideid, millega saab vabalt paar tundi kusagil kaamerate või pilkude ohus silma paista. Aga nendega ei anna päev otsa olla. Ma saan aru, et teatud käsitlustes ei tohiks ükski inimene omada riideid, mis talle ebamugavad on. Ja nende käsitluste jutlustajad siis käitugu oma sõnade järgi. Mina tahan vahepeal silmipimestavalt hott või hullumeelne ka paista. Mulle on vaja seda seelikut, milles ma ei saa ratta peale istuda, kleiti, mille torkivad ribid kannatab paar tundi ilusti ära või kampsunit, mille kandadeni ulatuvad hõlmad igale poole kinni jäävad. Peale mugavuse on maailmas veel asju.
Ja siis pikkused ja ruumala ka ju. Puhvis varrukate peale ei lähe liibuvad varrukad. Madala värvliga pükste või seeliku juurde läheb pikem pluus, kõrge värvliga pükste või seeliku juurde lühem või liibuva puusaosaga pluus. Väga õhukeste pükste alla ei pane paksusid rohkete kroogetega päevadepükse. Ja nõnda edasi ja edasi.

P1270235
miup.


Tõenäoliselt oleks otstarbekas pidada taas selle hoo tarvis õpetajablogi, aga ma pole veel otsustanud, kas põhilehel või teha eraldi objekt just selle tarvis.
Mulle tundub, et oleks tore teinepäev kohalikku loodust ka sisse pildistada, aga kord ei ole aega ja siis on ilm selline, et mitmesugused sajatused otse kraevahel. Raske on see elu. Aga see-eest vaevaline.