Don't you use your fancy mathematics to muddy the issue!
- Emana on liiga lihtne vigu teha. Umbes nagu on liiga lihtne vigu teha iga kohutavalt mahuka ja õudselt vastutusrikka tundliku projektiga, mille sa esimest korda elus ette võtad. Vead võimenduvad, sest neid tegi Ema - lapse silmis eluliselt kõige olulisem tähtsam asendamatum olevus maailmas. Seal pole midagi imestada, et inimesed emadust valesti teevad. Seda on neetult lihtne valesti teha. Igat su sammu ja käiku ja sõna saaks tõlgendada kui viga. Seal ei ole universaalset lapsemanuaali (B. Spock ei loe) ja ema on ka inimene. Võimendatud ületähtsustatud üledramatiseeritud vigadega inimene.
- Vanema põlvkonna emad ei tea paremini. Neile pole lastepsühholoogiat õpetatud, neil ei pruugi olla õrna aimugi, et nad oma lapsele liiga teevad. Näiteks teda mõnitades. Mingis mõttes saaks ju mõnitamist vaadata kasvatustööriistana - pealegi veel ilgelt eeskujulik, kedagi ei lööda ja kellegi peale otseselt ei karjuta... veits vaimukas ka ja huumoritki peab laps kusagilt õppima, eksole. Ja teiselt poolt, kuidas peaks keegi oskama olla hea ja eeskujulik ema (kui sellist asja üldse olemas on), kui teda ennast ka halvasti kasvatati. Kui ta ei teagi väikeste olevuste veenmiseks teisi meetodeid peale nende tutistamise. Kui senine kogemus esialgu justkui näitab, et igapäevane doos alandust hoiab lapse kenasti ohjes. Lissalt see, et kellelgi on töökorras emakas, ei tähenda, et ta äkitselt oskab üleni pedagoogiliselt korrektne olla või omandab äkitselt lambist niisugusi teadmisi, mida talle kunagi kusagil mingil kujul antud pole. Sa ju ei oota, et inimesed ilma õppimata kohe kraanat oskaksid juhtida. Ma kujutan täitsa ette, et keegi võiks uskuda, et 'miks ma sind üldse sünnitasin' jutud kasvatavad lapses tänulikkust, sest lapsed on teatavasti tänamatud loomakesed ja vahel ikka tekib kiusatus üritada talle mõista anda, milline ohver tema nimel on toodud ja kuidas tal on vedanud. Ja ma olen tõesti näinud inimesi, kes on tänulikud, et neid lapsepõlves sunniti pilli õppima ja ma olen näinud inimesi, kes ei suuda kuidagi andeks anda, et neid lapsepõlves sunniti pilli õppima. Proovi siis kõik õigesti teha, kui kõigel on alati suurepärased väljavaated valesti minna.
- Ema olla on vaimselt raske. Kurnav. Intensiivne. Ilge nuss, noh. See sööb sind seest tühjaks. Sa annad kellelegi elu. See pisike peaaegu justkui su oma looming ja sinu edasiarendus vaatab sulle vastu sinu enda (või su armastatud mehe) silmadega. Sobitub su suguvõsa albumisse. Väljendab su vastu niisugust lõputut kiindumust ja on üleni justkui sinu oma ja sinust lahutamatu ja siis -plaksti!- selgub, et ta ei olegi täpselt selline, nagu peaks. Tahab rahuliku paigalistumise asemel hoopis ringi sahkerdada. Või osutub niisuguseks hädapätakaks, kes ei oska puu otsagi ronida. Või laulab viisist mööda. Või ei õpi nii kiiresti kõndima kui naabri laps. Või ei oska lissalt üldse füüsikat. Või tahab kunstikooli minna. On jah natuke naljakas sellest traagikat leida. Aga samas õudne ka. Sest jumalast kerge on samastada ennast oma lapsega, planeerida teda oma täitmata unistusi täide viima ja siis tema 'ebaõnnestumist' enda omaks pidada. Ja proovi siis kogu sellega kaasnev ahastus ja meeleheide mitte välja valada selle lapse peale. Kasvõi impulsina, niiet pärast palud andeks või häbened. Kasvõi vihjamisi. Endalegi aru andmata. "Ma ju tegin kõik, ma ju andsin kõik, kuidas sa ikkagi... selline oled, mis sul viga on?" Ta saab aru, et sa pole rahul. Ja siis ta võimendab, sest sinu heakskiit on talle eluliselt oluline. Ja siis, kui talle andestamist ka pole õpetatud, ongi peppus. Oledki halb ema ja kuuludki maha kandmisele ja mitteandeksandmisele. Sest kuidas sa võisid?
![]() |
| - Ma vihkan teid. Soovin, et poleks kunagi sündinud. - Mu venitusarmid on kadunud ja su juuksed on tagasi! - Ja vaata! Mu rahakott on raha täis! |
- She only has one cat
- Give her time...
Labels: blogivärgid, hangi endale elu, Karju Kõva Häälega, kodu, laps kool, pesa, pilt, saiko






