Friday, August 18, 2017

tegelikult tuleb püha vaimu paluda korduvalt

P8100105
kaisukivi pai


Mingi sõnaosav usalane oli jälle kirjutanud hea artikli, mille üle ma mitu päeva mõtisklesin. See sama jutt jälle ju. On ainult kahte sorti vastuseid ettepanekutele. Kas 'üleni jaa!' või 'ei'. Ja siis kõik need asjad, mis ei ole 'üleni jaa!', on ei-d ja nii lihtne kogu see ilm ongi. Eks meil on siin see range eristus varemgi teemaks olnud. Niimoodi rehkendamine aitab hoiduda segaste sõnumite valestitõlgendamisest ja teisele isuäratavale olendile kogemata ihulise kurja tegemisest. Ja võimaldab aru saada, kui sa oled liiga pealetükkiva kergestivaimustuva takjana viisakasti just ära tõugatud. (eks vaatab, ma praegu ei oska öelda, mhmjah võibolla kunagi tõesti... = ei.) 
Ja ikka on hea lugeda, et mingi võõras poiss väljamaalt on umbes sama asja mõelnd. 

Viimase aja mõtted ongi mingite teiste inimeste või olendite pealt. Omaette ei nuputa enam ühti. A samas vb nii ongi alati.

Näiteks ostsin selle asja, mis paned köögilauale ja siis hõõrud selle vastu oma aedvilju ja need kukuvad kohe viiludeks laiali nagu nalja. Ostsin Tupperware oma ja see maksis umbes miljon ja veel veits. Aga kuradi tore ikka. Näiteks sibula lõikumine käib nüüd nagu suusasõit - suhkat vuhkat. Ei mingit kohmakat libisemist ja arutut nuttu ja naeruväärseid stseene kesk kööki. Rääkimata suvikõrvitsast. Sakilisi kartuleid tegin ka, peaks täna veel tegema, üleni toredus.

P8100096
eraldi sissepääsuga soome laht

Rents väitis siin ükspäev, et ta ei söö mitte kunagi valget saia ja ma jäin nii mõtlema. Kui paljud asjad on põmst valge sai. Makaronid. Spagetid ja lasanje ja. Pitsa. Pannkoogid. Öine impulsiivne hot dog. Ja kas siis selle põhimõtte järgi riis on ka alati ainult täistera ja kooki ega pirukat ega torti ei ole-gi mitte iialgi. Mida enesedistsipliini sel naisel ikka. Mitte et ma ise väga tihti valget saia mugiks, aga ma pole sellise põhimõttena seda kunagi sõnastada taibanud. Niiet kui ma ükspäev nägin väga ilusat pilti tuunikalast, otsustasin kohe kaks tabu ühe hoobiga teoks teha. Tuunikala meie juures ei sööda, sest mu mees ütleb, et see pidavat paha olema. Mitte tuunikala ise pole oma enese pahatahtlikul taotlusel halb, ta lihtsalt on nõnda kasvatatud. Pahu asju täis. Pealegi peaks tuunikala olema roosa, aga konservis on hall ja too ei saa ikka õige asi olla, missesis olgu noh. 
Niiet tuli pättuste tegemise isu, ostsin pätsi valget saia ja karbi tuunikala ja pärast umbes neljandat viilu oli kopp ees. Nii nüri toit ju. Ah siis selle pärast ma neid asju tavaliselt ei söö. 
Aga hullu vaeva nägin, loetlemaks asju, mida ma kunagi ei osta ega söö. Sest mitte kunagi on päris kõvasti öeldud muarust. Esiteks ehk limonaad. Pidudeks ei osta ja ise ajaviiteks ja janu peale ei joo. Läägemagus ja liiga palju mulle mu maitse jaoks. Aga samas näiteks mõnikord kui ketirestoran eine kõrvale sama hinna eest kohvi ei paku, võtan koka. Ja äkki lähevad lihatoidud ka sellesse loetellu, mis ma kunagi poest ei too. Sesmõttes, et ma toon liha - hakkliha või fileed. Aga ma ei too viinereid ega kotlette ega vorsti. Või kui siis viinereid haruharva, kui on selline imelik peotoidu tegemise tuju. Keerab taignasse ja nii. Valgesse patusesse peenjahuga tehtud taignasse. Hmm. Neid soojaleti valmistoite ei osta, sest need on reeglina ülesoolatud ja -keedetud ja ei toida seega. Snäkin parema meelega banaani või karbi tomateid. Aga samas ükspäev nägin taignas küpsetet lillkapsa-lillekesi, sis neid ikka võtsin näksimiseks. 
No on häda, kui üldse mingeid põhimõtteid ei ole. Pole millestki kõneleda.


P7240015
taevas mu üle


Sa oled väga, ülearugi ilus täpselt sellisena, nagu sa oled. Sinu sees on peidus unikaalne ainulaadne sinu enese olemus ja sinu ainus ülesanne on lasta sel välja paista. Iga päevaga ainult rohkem vabaks saada teiste inimeste ja ütluste kütkest. Olla sina ise. Mitte lihtsalt sina ise. Sest sinus ei ole midagi lihtsat. Sa oled tervenisti kogu keerukus ja nüansirohkus. Sa oled eriline. Ja lasta sel erilisel kordumatul säral raisku minna kellegi teise meeleheaks või mõne muu ootuse pärast, on suurim patt, mida sa teha võiksid. Sinu keha ja sinu meel, sinu mõtted ja sinu looming, need kõik on viimase peal juba praegu. Mitte midagi pole vaja muuta või juurde tuua või ära võtta. Sest sa oled olemas ja juba see on tõend sinu tõkestamatust väest ja vääramatust imest. 
Seega ole edasi täpselt niisuguses ihulises vormis, kui sa kõige loomulikumalt oled, sest see on sulle omane ja sa oled taolisena kellegi arvates kaunis. Need, kelle arvates sa pole sellisena kaunis - keda nende arvamus üldse kotib. Sinu imelisse ellu ei ole tarvis taolist negatiivsust. See on sinu keha, see on siin ja see on päriselt ja seega on see keha jumalikult kaunis.
Seega ole edasi täpselt nii tark ja selliste oskustega, nagu sul praegu on. Pole põhjust midagi juurde õppida. Lõpeta see muretsemine, et sa pole piisavalt... piisavalt misiganes. Need on lihtsalt su ebakindluse deemonid sulle valesid kõrva sosistamas. Sina tee oma asja nii, nagu sa seda teed. Ja see on küllaldane. See on rohkem kui küll.
Seega ole edasi täpselt selle iseloomu ja nende harjumustega, mis sinus juba olemas on. Need teevadki ju sinust sinu. Kes ei tule toime niisuguse sinuga, pole lihtsalt sinu inimene. Sa ei pea end kohandama teiste järgi, sobituma nende vormidesse, painduma kellegi muu meele heaks. See oleks ju valetamine, nii teistele kui iseendalegi. Sa ei ole siia maailma tulnud, et ennast hävitada ju.
Seega viska nurka see sisseastumise avaldus, need täienduskoolituste voldikud, eneseabiõpikute kollektsioon ja oma terapeudi telefoninumber. Milleks sulle kõik see, kui sa juba oled lihast ja luust perfektsus täidetud taevaliku kustumatu loomevaimustatavusega. Kõik see, millega sa enese juures rahul ei ole, iga üksik asi, mida sa enda juures muuta tahaksid - need on kõik ühiskonna ajupesu. Tegelik vaieldamatu tõde on see, et sa ennast armastad. Tingimusteta, nõueteta ja ootusteta. Tervenisti kogu oma kõiges ja kõigega. Kui sa seda mõistma saad, ongi kõik juba lihtsam kui lihtne. Valu ja pained kaovad. Õiged inimesed hakkavad valguma su jalge ette ja su rikkus kasvab pidurdamatult. 


P7220099
pilved. segatehnika



Me olime mingisugune 14 või 15. Enamvähem ühes vanuses tüdrukud. Meil oli õhtuks Plaan. Plaan suure põhhiga. Üks nendest kenadest kuttidest, kes meile hullult meeldis, sest ta oli nii täiskasvanud ja nii kavalate silmadega, oli meid õhtuks enda poole kutsunud. Sest tal olid ka sõbrad külas. Totaalne elevus. Tal olid kenad sõbrad ka. Üleni üksteise üle tibinõustumine, jaa täiega nii kena onju totaalselt. Appppppi kui põnev. Me olime sellest peaaegu terve päeva rääkinud ja omavahel kokku leppinud, kes kellele kõige rohkem meeldib ja õhtupoole, kui aeg hakkas kätte tulema, hakkasime ennast valmis sättima. Vahetasime ja laenasime omavahel riideid. Kombineerisime oma meigikottidest suure hunniku peeglilauale ja ukerdasime halvasti valgustatud peegli ees end puuderdades ja juukseid kohendades. Mingi hetk tabasin ära, kui tore see kõik on ja ütlesin teistele: onju ju hea ennast kellegi kindla jaoks ilusaks teha. Ja üks tüdrukutest, meigipinstlit käest panemata peeglilt pilku pööramata nii tõsiselt: maitea, mina teen seda küll praegu ainult iseenda jaoks.

Kui me läheme sinuga kahekesi teatrisse või kohvikusse ja mul on juuksed ilusasti üles pandud ja need kõrvarõngad kõrvas, siis see on sinu jaoks. Ma tahan sinu jaoks ilus olla. Ja see ei ole ainult see tunnike, mis me seal koos oleme. Ma olin selles juba ette. Istusin kodus enne sinuga kokku saamist, mõtlesin sinule ja sättisin ja valmistusin ja ootasin, millal ma sind näen, et sinuga koos olla ja ma võtsin selle tarvis eraldi aega, et olla oma parim. 
Kui sa kutsud mu külla ja ma tulen ka, siis see outfit on valitud sinu jaoks. Ma olen oma sada kakskümmend kaheksa kleiti läbi lapanud ja valinud ühe just meelega selleks puhuks välja.
Kui me lähme sinuga niisama kohvile või õhtul linnapeale vaatama, kas midagi on või sa kutsud mind oma sõpradega kohtuma, ma olen end sättinud sinu jaoks. Isegi sital päeval. Kasvõi natuke. Meeleolugi. Paremad papudki. 
Ja muidugi, jah, muidugi on see minu enda jaoks ka. Kõik selle ja tuhat asja veel saab pöörata isekuseks ja enesekesksuseks. Ma olen sulle ilus, et sa oleks mulle hea. Ja mu ehted ja riided meeldivad mulle ka ja mulle meeldib ennast vaadata sinu silmade läbi. Meeldib sellest uhkust või ülbust ahnitseda, et ma vaeva näen. Ja nii edasi. Aga ma tõesti ei mõista seda meeletut püüdlust kogu aeg kõigile selgitada, et teiste arvamus ja pilgud ja heakskiit ei loe. Või et sellele ollakse tervenisti immuunne. 


P7180001
tartu mu tartu


On üks kurja õelust täis trend, mida ma olen näinud rüvetamas meie muidu puutumata hellasid väikelinnu. Need on uute riiete poed, mis on maskeeritud kaltsukateks. Käsitsi kujundatud sildid, suured tekstid kauba odavusest ja uuest kaubast iga päev. Soodustuse päevad ja lubadused igasugu pudipadi kaupadest kogu perele. Pehmed reklaamlaused kõnelemas sisse astumisest ja tere tulemast ja uudistamine. Ja ma lähen kogu elevusvaimustuse judinate saatel nende krigisevast puituksest sisse (tasumine ainult sularahas), astun hellalt üle nende narmendava vakstuga eeskoja ja mida ma näen. Täiesti uued kandmata tutikad neoontoonides vabrikuriided. Koledad maitsetud kehvasti vastupidavad sünteetilised tobedate trükitud piltidega. Ja nii haigelt kallid. Kas inimesed päriselt maksavad raha selliste asjade eest ja tahavad neid kanda. Kui kohutavalt valutavalt kurb see on.

Rehkendus ajast. Inimkroket maksab mingis kasutatud raamatute veebipoes 11 eurot. Mul on praegu nii palju küll. Ja kuna mul ei ole pärast arvete tasumist ette eelarvet eriti, siis see võib olla toiduraha, see võib olla raamaturaha, misiganes. 
Kui ma sorteeriksin ja sobraksin ja otsiksin maja pealt välja hunniku raamatuid, mida ma enam ei vaja ja sisestaksin nende pildid ja andmed raamatuvahetusse ja teeksin oma profiili korda ja postitaksin need raamatud soovijatele, kui neid soovijaid üldse oleks... Mitu tundi selleks kuluks. Kui paljut sellest ma naudiksin. Kui kaua läheks pärast seda aega, et ma selle raamatu tasuta saaksin. Kas see oleks siis mulle tasuta. 

P7080035
kaunistatud


Monday, August 07, 2017

And if you're right, you'll agree

P7240017
nii võib lootusest ju päris mööda põrutada

Ma vaatan, et nende odava alksi ostjate peale ikka näidatakse näpuga ja noomitakse julgesti juurde. Tahaks ka siis ühtlasi. Tagasihoidmatult kedagi häbistada ja noomida.
Mis haiged inimesed need on, kes ostavad HM  ja Seppäla ja sellistest poodidest endale riideid. Kas te üldse mõtlete ka. Ma saan aru küll, et seal on odav, aga kas on siis nii tihti vaja riideid vä? Ei saanud pükstele lappi peale õmmelda vä? Oli siis tarvis nii hooletult ümber käia oma vanade riietega. On kogu aeg vaja mingi väljamõeldud moega kaasa joosta? See on lihtsalt märk karakteri nõrkusest, seltskonna survele alistumisest. Tõeliselt ise oma aruga mõtlev inimene saaks aru, et ta ei vaja neid asju. Ega te siis ei osta ju oma vajaduse järgi. Nii odav, ikka ostate rohkem. Üle arugi ostate. Pärast on kõik prügiväljad täis teie väljaveninud hilpe ja väikesed orjalapsed arengumaades muudkui surevad. Täiesti arusaamatu rumalus inimestel ikka. Ja oleks siis veel, et ainult täiskasvanud. Korduvalt olen näinud lapsi ka nendes poodides perekondadega kaasas. Lapsi, saad sa aru. Eks igaüks ise teab, missugusi tarbimisharjumusi oma järglastes areneda laseb. Aga ma mõtlen, et õudne ikkagi. Laske olla riided kallid. Riided peavadki kallid olema. Võiksid veel kallimad olla. Ongi õige. Aga no ei saa mõned inimesed aru, kuhu hinnapoliitika neid suunab ja mida öelda tahab. Ikka on sihuke ahnus ja okupatsiooniaegne orjamentaliteet. Odavalt ja palju. Odavalt ja palju. Mis teha, kui rahvas nii loll on ja ise tahab oma planeeti ja kultuuri nõnda rüvetada.


P7240007
käimlakõrvane lehis on jälle lehtes
(ja õites)

Kuidas see üksinda olemine käib. Mida inimesed teevad, kui nad üksinda on. Sellest saan ma aru, et võib ennast köita igasuguse arutu meelelahutusega. Raamatud ja filmid ja porno ja sarjad ja arvutimängud. Ja saab end hõivata majapidamisetööde ja taolise kila-kolaga. Aga need on ajatäited ju. Neid asju teed selle pärast, et peab. Või selleks, et ennast tegutsemas hoida. Et ei peaks tühja passima. Saab midagi teha või vaadata või näppida või sirvida või lehitseda. Et päris niisama poleks. Aga kuidas see päris niisama omaette olemine käima peaks. Mida siis tehakse.
Muidugi, see pole kaugeltki veetlev joon, mida enesest esitleda. Ikka mingi kõrgem seisund ja rahu ja taolised asjad tuleb välja paista lasta. 'Ah mis tühised probleemid plikatirtsul, tal on nii palju veel õppida.' Võiks ju, et lihtsalt oled. Kui eriti kõrgele tasemele oled end nikerdanud, siis lihtsalt oled rõõmus. Ei tee midagi ja siis vahepeal ei tee kohe üldse midagi ja siis ehk, kui eriti isukas olemine peale tuleb, siis äkki isegi mõtiskled veidi. Naudid üksinda iseenda seltsis lihtsalt olemist. Las need pisikesed mutukad rabelevad ja rahmeldavad. Suuremad hinged ei pea ju. Nemad on vabad sellisest tühisest tähjast. Polegi vaja kogu aeg midagi teha. Saab mõtiskleda ja vaadelda ja kuulatada. Looduses kõndida ja. 
Esiteks vihma sajab. 
Teiseks mis mõtet sul on ja kas sa üldsegi päriselt olemas oled, kui sa ei ole teistega seotud. Või kuidas me eristame viljakat omaette mõtisklemist rumineerimisest ja sundmõtete ketramisest. Või kui sa kusagile üles ei märgi ja kellelegi ei sellest kõnele, kas need kohad, kuhu sa oma mõtisklustes välja jõudsid, üldse arvesse lähevad.


P7240004
viljakas känd

Meetodeid põiklemaks küsimustest ja neile vastuste andmisest.
  1. Küsi midagi vastu. Miks sa seda küsid. Miks see sind huvitab. Kas sa alati küsid selliseid asju. Mis sa ise sellest arvad. Miks see oluline on. Kuidas sul enesel selle sama asjaga on. Ja nii edasi. Kiiresti ja tempokalt toimides võib vastuse andmisest hoiduda ka kõige teemavälisemategi vastu-küsimustega, lihtsalt fookust küsija enese isikule lülitades. Inimestele kohutavalt meeldib ise enesest. Näiteks mul hiljuti oli jälle. 'Mis nimi see Murca on kas see on päris nimi sul või hüüdnimi või miks selline nimi...' Ja enne, kui ma jõudsin selle vestluse tüütuksmineku peale ohatagi, olin ma üleni vastu: Kuidas sul nii pikad juuksed on? Hoobilt oli esialgne küsimus meelest. 
  2. Vasta mingile teisele küsimusele. Sinult küsitakse sinu eelistuste kohta jookides, hakkad üksikasjalikult rääkima erinevatest kokteilide valmistamise viisidest. Keegi tahab teada sinu arvamust mõne ühise tuttava kohta, tee läbimõeldud aruka vastuse nägu pähe ja selgita neile, kuidas sa oled alati arvanud, et võib-olla see aastaaegade vaheldumine avaldab inimeste meeleolule tugevamat mõju pigem just nendel pimedamatel kuudel.
  3. Vasta laiendatud liialdatud jaatusega. Näiteks. 'Kas sa oled praegu armunud?' Oo, jaa, ma olen alati armunud, mõnesse raamatusse või pilku või unustatud mälestusse, sinusse või su venda või nendesse lilledesse siin, polegi vist hetke, kui ma poleks olnud armunud, ega ei tule praegu meelde küll, et oleks olnud.... 'Mis su lemmikraamat on?' Mm, kõik raamatud, mis ma olen lugenud, on mu lemmikud, mõnes mõttes, mul on läbi aastate olnud palju lemmikuid, eks need lemmikud ikka on vaheldunud ka, meeleolu ja ajaga ja võib-olla on mu lemmik raamat hoopis mingi selline, mida ma veel lugenud pole või äkki pole mu lemmikraamatut veel kirjutatudki, arvatavasti minu lemmikraamatute arv on lõpmatusest suuremgi... 'Kas sul on praegu raha, et endale süüa osta?' Ah, mis, mul on alati raha, et endale või kellele iganes süüa osta, mis see aeg siin loebki, praegu või varem või, alati leiab midagi või kusagilt ja palju see söök ikka maksab ja pealegi  raha on ju igal pool ja ega sellest niipea kuidagi saa puudust tulla, söögi ostmiseks veel ammugi mitte...



P7220089
merevaatega


Süüa vaarikaid, tähendab süüa teolima. Vähemalt meie hoovis. Sellist võimalust, sööd siin vaarikaid ja jätad teolima millegipärast üleni söömata, polegi antud. Meil on siin ikka selline jäigem kombo-pakett. Nagu vahel tuleb internetiga kaasa tuhat telekanalit isegi siis, kui sul telekat pole. Nagu vahel on hästi tore inimene, aga tema jalad haisvad.
Aiast veel juttu tehes. Ohakad. See on muarust küllalt kentsakas, et saavad olla teod ja ohakad. Aga võta näpust. Ohakaid on, minu arvutuste kohaselt, kolme erinevat liiki. Kõige levinumad on need veits torkivad, pika porgandja juurega. Ja need on peaaegu igal pool. Niitmisest ja rohimisest hoolimata. Väga kiindunud mu aeda millegipärast. Umbes 10 kasvukohta on täiesti segaselt hulle sinakat tooni terve müriaadi erinevate okaatüüpidega peletisi. Need hullud on harulise valge tuts-juurega. Ja aeg-ajalt on selliseid pehmemaid piimjamaid tüüpe, keda ohakaks nimetada, on umbes nagu nimetada terava keelega inimest ohtlikuks.

Mul on vahelduseks ühe asemel kolm poega. Põhiliselt hooldan ma neid nii, et käsutan aeg-ajalt õue ja varustan maja toiduga. Kuigi mulle näib, et kui lapsed on koos rüseledes arutledes vaieldes naerdes arvuti taga, on see ka arukas ja arendav. Muarust jumala normaalne viis laps olemiseks. Nagu ka mõttetult õues jõlkumine ja vingumine, et ni igav on ja tea, kas juba võib tagasi tuppa tagasi hiilida.

Mees teeb köögis sibulasuppi ja kutsus mind appi. Et ma maitseksin seda valget veini. Muidugi läksin appi. Ma olen tähelepanelik abivalmis partner ja alati valmis olulistel momentidel teisele toeks olema.

P7200049
aga mis seen see on

Mul juhtub kogu aeg nii, et ma vaatan juutuubist mingit meigivideot ja arvan täiega, et järgmine kord kaupsi sattudes ostan endale kontuurimis-paleti. Samal ajal kogun oma õmblemisasjade kappi ja seda ümbritsevasse piirkonda kangaid ja mõtteid ja lõikeid ja materjale, sest ma üleni õmblen endale kohe kohe hästi laiad taskute ja kõrge pihaga püksid ja liibuvate pikkade varrukatega nabapluusi ja kõikmisveel. Rääkimata sellest laenutatud ja kokku ostetud raamatute hulgast, mis mind ümbritseb, kui ma umbes kuuendat korda Inimkroketit endale õhtujutuks uuesti loen ja kaasnevat sa-peaksid-paremini süüd peletan nagu kärbse suminat.
Või kasvõi see tõhusus, millega elavad ja majandavad need inimesed, kes välismaale minnes endale lõdva randmega muuseas hotelli broneerivad (mitte ei kerja tasuta öömaju), millele ma omaette veidi kurvalt mõtlen, kui ohakate vahel tippides teolimased vaarikaid mugin.

Thursday, August 03, 2017

jälgi oma unistusi

Tead neid vastikuid väikeseid imelikke naudinguid, onju. Nagu osa inimesi armastavad vistrike pigistamist, ka teiste inimeste küljes olevate. Või mõnele meeldivad haavad, mida verisemad ja mädasemad, seda huvitavam. Või teinekord ei saa üldse rahulikult mööda kõndida ja kohe peab uuesti vaatama, kui sõiduteel on mõnest tartulinnust saanud hakk-liha. Ja noh, rõõm halbadest naljadest ja nõudepesuvahendimaitselisest siidrist ja koledatest kleitidest ja halvale maitsele uut tähendust andvatest plakatikujundustest. Samasse kategooriasse lähevad halvad väga halvad tõlked. Ni vastikhea. Eriti tore, kui neid siiralt heas usus tehakse. Ühe noore inimese looduskauni puhkusepildi alla oli kirjutatud hulk inspireerivadi positiivseid sõnumeid, muuhulgas 'jälgi oma unistusi' ja ma ei saanud seda enam oma peast välja. Kurat, kui rõvedalt kaunis.


P7300057
pildid on viljandi, sest folk oli väga hästi


Kui sa oled vähegi esoteerikakauplustes käinud, siis sa arvatavasti tead, kuidas õiget kivi ära tunda. Ei, mitte nagu eristada kive mittekividest. Vaid kuidas tunda ära õiget kivi, mis on just sinu jaoks just õige. Selleks tuleb kivi kätte võtta ja natuke aega peos hoida. Kui tundub, et kivi läheb soojaks, siis ongi see sinu jaoks ja sa pead selle ära ostma. Pärast saad kivile rääkida ka, mida sa temalt tahad. Mingi ülesande või soovi talle anda. Ülesande saanud kivisid saab kaasas kanda või näiteks mingi teise kasutu märgilise asja peale tolmu koguma toimima asetada. 
Kivid muidugi lähevad peos soojaks samal põhjusel, miks üldse asjad peos soojaks lähevad. Pihud on oma olemuselt soojad. Jäätis läheb ka peos soojaks. Ukselink läheb. Sõbra käsi läheb. Külmutatud kanasüda läheb lõpuks peos soojaks. 
Seepärast olengi ma mõelnud, et võiks ju kive müüa ka mingite teiste kergesti tekkivate või lihtsasti esilekutsutavate reaktsioonide abil. 

  1. Hoiad käsi kivide vitriini kohal, peopesad allapoole ja pilk suunatud otse üles. Vabastad end kõikidest mõtetest (võid õõmmmmm... ka teha). Ja liigutad aegamisi käsi. Päripäeva, sest muidu kutsud kurja kaela. Ja kui äkitselt tuleb mingi uus teist moodi mõte või kujutluspilt või aisting või mälestus meelde, siis peatud ja vaatad, milline peo alla jääv kivi sind niimoodi kutsus. Selle ostadki. Protseduuri võib korrata ja osta samal külastusel ka mitu kivi. Vahel on mitu kivi ka sinu kivid.
  2. Asetad kivi käeseljale või randmele, lased sõrmed vabaks ja keskendud oma sõrmeotstele. Kui tundub, et need nagu hakkaksid surisema, siis see on Sinu Kivi. Ja see surin, mis sa tundsid, on tegelikult kivi edastamas sulle suurt Küllust ja kosmilisi energia voogusid.
  3. Seisad tugevalt kahel jalal (võid kingad jalast võtta ja paljajalu proovida, on parem kontakt), sabakont maa poole pööratud. Tõstad kivi silmade kõrgusele, aga fokusseerid oma pilgu kaugusesse, kivist mööda. Püsid nii sügavalt hingates ja oodates. Kui ühel hetkel tundub, et nagu hakkaks veidikene süda kloppima, siis see on sellest kivist hoovav universumi õrnus ja arm, mis tahab sinu juurde tulla.
  4. Võtad kivi sõrmede vahele ja tõstad õrnalt üles. Teise käe hoiad u 4-5 cm kaugusel kivi all. Kui tundub, et kivi justkui tõmbab sõrmede vahelt ära sinu peopesa poole, siis see on Sinu Kivi. Teinekord võib niimoodi õige mitu kivi ära tunda.



P7280027
sobiliku lõustaga kass. tal oli kihv ka, mis vahel välja paistis. ja kui ta silmad päris kinni pani, oli tema nina veel rohkem krimpsus. mulle meeldis, sest see paistis nagu jälestuse piiril seisatav üleolev põlgus. ja mis muud suhtumist väljendada mingitesse tolgustesse, kes ilmuvad kuratteab kust ühel päeval su majja ja hakkavad su ümber vaimustunult ohkima

Kui sa kellegi ära taltsutad, pead sa selle eest hoolt kandma. Sest mis see siis olgu. Ei saa ikka päris nii, et sa käid ringi ja taltsutad muudku ja siis jätadki üleni unarusse. Nood taltsutatud on ju pärast teadagi miukesed - nõnda taltsad. Ega need oma aruga enam ei tatsu midagist.
Kui sa midagi katki teed, siis sa pead selle kinni maksma. Isegi, kui sa tegid kogemata. Vastutus on ikka sinu peal. Lohakad kohmakad inimesed peavad aga lisaks olema terava silmaga märkamaks, äkki oli see keegi teine, kes seda asja viimasena katsus. Siis saab tema peale ajada ju. Siis on tema süü. Teinekord ole ettevaatlikum ja vaata ka, kuhu sa astud ja mõtle ikka, onjo.
Lihtne. Kui taltsutad, siis hoolitsed. Katki teed, siis maksad.
Aga kui sa midagi terveks teed? Kas sa saad selle eest midagi peale terveks tegemise rõõmu. Kas see on pärast terveks saamist natuke nagu sinu. Rohkem justkui veidi sinu käsutada. Sest seda poleks, kui sa poleks ja see on just tänu sinule. Osaliseltki. Ja seega sul oleks ka nagu veidikene sõnaõigust? See on sutikene otsapidi seega siis su enese looming.
Ma muidu ei ole tema asjade osas eneseleahnitsev ja me üldse hoiame siin eneste omandite vahel üldse küllalt selgeid piire. Aga kui ta läheb oma õlakotiga, mille mina ära lappisin, majast välja, vaatan ma küll neid õmblusi ja seda lõpmata praktilist ilu ja lausun armulikult endamisi: ma luban seda.

Ja loomulikult, kui sa midagi laokilt ja ülepeakaela hooletuse seest leiad, siis sa võid selle omale jätta. 


Ma mõtlesin sellest, et kui keegi ütleb, et ma pean midagi või olen kohustatud millekski, sest Jeesus suri minu eest, siis peaks Jeesuse hästi ruttu maha jätma. Sest kas see pole mitte kõige tüüpilisem peaaegu õpikunäide lähisuhtes tehtavast emotsionaalsest vägivallast. Mismõttes sa ise teed midagi ja siis tuled heidad seda mulle ette. Mis nõrgad manipulatsiooninõksud need siis olgu. Ma ikka ootaks inimeselt/jumalalt/olendilt, kes minuga manipuleerima tuleb, natukenegi kõrgemat taset. Veidigi originaalsust. Võiks ikka veits tunda oma vastast.
Vaata nüüd, mida kõike ma olen sinu nimel ohvriks toonud. Pfft. Vaata ise.

P7280028
rituaal võib alata

Poeg sai 13 ja jumalast khuul. Nagu see, et ta sai ja ta ise ka. Katsetasin siin ükspäev digilauaga tema pliiatsijoonistuste värvimist. See värvimine äpardus tervenisti, ma ei tea, mida ma ootasin, ma ikka ei oska seda värki üldse. Aga siis jäin seda joonistust pikemalt vaatama ja üleni imestan ikka, kui äge. 


Vahepeal on nii palju muutunud. Ma mõtlen praegu seda vahet, mille jooksul 10 aastat mööda läks. Kui minul tita oli, ei olnud need asjad veel üldse nii keerulised. Natuke ikka oli, et peavad olema õiged närimis- ja vanniraamatud, et su laps üldse iialgi kõrghariduseni jõuaks. Ja peab olema laul ja pillimäng ja võimlemine, sest muidu on jumala kindel, et ega mingit väärilist inimest sellest asjast küll välja ei tule. Aga see tublidus praegu, mida on päriselt tublid vanemad ja see hurjutamine, mida saavad mitte nii tublid vanemad, on viimasel ajal mulle kõhe küll. See oleks nagu midagi muud.
Tahtsin tegelt jutustada sellest, kuidas ma olin noore emana kogu aeg vihane. Mulle tundus, et kõik võõrad lastekasvatuse osas targutama kippuvad täiskasvanud olid minu vastu. Pidasid mind juhmiks. Arvasid, et ma ei saa elusees hakkama. Vaatasid mind ja otsustasid, et ma olen üks neist kasvatamatutest liigapalju ringihooranud arututest maatüdrukutest, kes on kogemata kuuri taga paksuks pistetud. Mida tegelt ei saagi tervenisti ümber lükata. Aga ma omaarust olin natuke rohkemat ka ja see hurjutamine ei ole tegelikult kunagi päästnud ühtegi ihulist maaplikat kõikidest tema tulevikest.
Näiteks valisin linnas alguses endale perearsti, kes oleks ühtlasi ka lastearst, sest ma soovin oma lapsele parimat ja käisin selle juures täpselt ühe korra. Sest ta oli sellise suhtumisega, nagu ta peaks minu, lapsukese järele ka vaatama. Astusin ühe sammu eemale sellest kõrgete servadega mähkimislauast, kus mu alla-1-kuune veel üldse mitte keerav tuts peal oli ja ma pidin selle karjatuse peale peaaegu südari saama. Selle karjatuse peale, mille tegi arst, sest ta arvas, et ma jätan lihtsalt lapse kõrge mööblieseme peale maha ja see kukub sealt kohe selle sama .0009 sekundi jooksul otse oma pehme peakese peale puru. Kuidas ta selle külastuse lõpus mul lapsega üldse koju tagasi minna lubas, ongi müstika. Rohkem ma arstide juures ei käinud kuni, maitea, kuuenda elukuuni. Sõpradel külas olev perearst vaatas mu beebit paar korda veini joomise vahele ja ütles, et jumala okei on. Niiet ma ei muretsenud. See korra kuus ettenäitamine tundus täpselt liiga tüütu ja mul oli niigi palju teha ja ma sain niigi küllaldaselt võõrastelt sõimu. Ei andnud D-vitamiini ja sõin ise nagu juhtus. Ei pidanud tol ajal D-vitamiini andma, ma sain aru, et see oli pigem soovituslik. Või maitea, võib-olla korra andsin ka, kellelgi oli üle jäänud. Ma ise ei võta ka mingeid vitamiine. (Ei, tegelt magneesiumit aeg-ajalt võtan, sest sinna on peale kirjutatud, et see olevat stressi ja trennikoormuse ja alkoholi juurde maru hää.)
Või mingi see kord, kui mu laps magas õues vankris ja mulle oli kutsutud kiirabi JA politsei. Sest möödakäija arvas, et laps on sinna unustet ja külm ja öö ja maailma lõpp. Lapsel ei olnud külm. Oli küll öö, aga ma olin ärkvel. Me vaatasime filmi. Kohe selle neetud akna taga, kus see vanker seisis. Noh ja siis kui ma oma täiesti ebaviisakalt ülesäratatud joriseva titaga kiirabiautost välja hakkasin astuma, hoiatati mind, et ma oma pead ära ei lööks. Tra pangepõlema ennast, te ei tea mu elu, te ei tea, milleks ma võimeline olen, te vastikud eelarvamuslikud tõprad.

Arva, mitu korda mu sel ajal minuga koos elav lapseisa kõige selle eest nahutada sai? Umbes miinus viis. Hoopis mina sain tema tegude eest ka. Sest ilmselgelt olin ma liiga vähe nahutada juba saanud elus. Ega küll küllale ja muu taoline
oeh
P7250023
aiavalgusti kohaneb



Hakkasin otsast jälle kuulama Eat, Pray, Love audioraamatut. Elizabeth on just selle hea häälega ja tema keelekasutus on üleni sulnis. Teeb olemise heaks. Kuulan ja nagu soojad paid käivad kuklast mööda selga alla.
Ostsin mitu kuud tagasi ühest kaltsukast lillelambi ja nüüd alles jõudsin ülesriputamiseni. Tal oli pistik puudu ja juhtmetööde edasilükkamine on mu lemmar. Ainult õige valgusega taimepirn ja korralik taimer tuleb veel juurde hankida.
Kui Mailaul oli, sain tuttava muusikuga kaasa kakerdades mitmele tasuta kontserdile. Nüüd Folgil kuulsin üht akordionisti juba teist korda tasuta ja hing ei andnud rahu. Viisin Aita kümneka ja tulin koju tema plaadiga. Plaadi ost on tähtsündmus, mul ei ole isegi selle tuttava muusiku cd ostetud. Aganokuula ometi, kas see pole mitte just täpselt see, mille tarvis akordionid on siia ilma tulnud.
Võeh. Auto läks katki ja rong läheb juba kohe ja ma tahtsin veel muru niita ja vinguda. Õnneks on päike ja linnas on inimesed. Ma tean. Järgmine kord, kui keegi jälle küsib, mida ma söön, et ma nii [misiganes] olen, vastan ma: inimesi. Tõdesid neid ei tasu eitada.


Nimeta mõni oma lemmikutest tõlkevärdidest.
Kui hästi sa tuled toime, kui inimesed su lapsevanemluse otsas hurjutavad?
Kas sulle ka vahel juhtub, et sa hakkad kellegi teise asja kogemata natuke nagu enda omaks pidama?

Sunday, July 23, 2017

liiga kaua pole soovind

Kohv on minule tulnud ja kirjutamise aeg seega tervenisti käes.

P7220096
suvel telekas ei vaata

Miks meil on kombeks öelda, et aeg on käes. Eksole, käesolevad asjad on need asjad, mis on siin. Ja aeg on ju ideeliselt kogu aeg siin. Meil on siis nagu erinevaid aegu ja neil on võimalik vahet teha. Ei olegi kõik ühte nägu ajad. Ja on aegade ringinihkuv maastik, kus sa paikned, osa aegu on eemal ja osa on siin. Ja siis vahel mõned ajad on kohe eriti siin. Tulnud. Kohal. Kus nad siis enne ometi vahtisid? Või näiteks see tardumus, milles ollakse, oodates, et mingi aeg tuleks või jõuaks või saabuks kätte. Oota. Praegu pole veel see aeg. Nagu niisugune jões kükitamine ja voolude endast üle laskmine ja jõe sees juhtumisi triiviva värgiga nätaki! pihta saamine. Aeg tuleb.
Ühe kiirmoe vaateaknal oli särk umbes tekstiga "ära vaata tagasi, sa ei lähe sinnapoole." Mõtlesin, et peaks selle teksti kleepsuks tegema ja oma auto tahavaatepeegli kõrvale kleepima. Oleks mul sagedasti hääletajaid autos, oleks see komplektis mu sõidustiiliga juba otsapidi naljakas. Võõrad inimesed saamas miniatuurseid südareid minuga kohtumise esimestel minutitel - mis võiks olla lõbusam.

Ühe käsitluse kohaselt me oleme jõe peal ja triivime ise. Aga seljaga sõidu suunas. See, mis on ja mis oli, paistavad ilusti ära. Aga see, mis tuleb, mis saama hakkab, mis veel kordagi olnud pole, on tervenisti nähtamatu. Ilus kujund küll. Ja võiks rahulikuks teha. Sest pole justkui parata. Mis seal ikka väherda. 
Aga mind teeb ta rahutuks. Mulle meeldib kujutleda, et ma saan tulevikke kujutleda ja neid teatud versioonides ette näha ja sinnapoole rühkima asuda. Ma olen lausunud võlusõnu ja teinud enneolematuid ilmasid tõelisuseks. Ma olen teinekord asunud otsima ja siis leidnud ka. Ma ei tohi, ei saa, ei suuda lasta lihtsalt asjadel olla ja tulla ja minna. Ma tahan roolida ja rabeleda.


P7220090
miks ta pole helistanud

Üks eneseabiraamat, mida loevad lohutuseks inimesed, kes on sundmõtete ja ärevushäirete hoogude all lookas, soovitas mõelda oma sisemisest häälest kui kellestki teisest. Keegi teine, mingi sinu imelik sõber või kahtlane tuttav on sinuga kaasas. Ta kõneleb. Jutustab igasuguseid asju. See ei ole sina, kes sinu pea sees hakkab jaurama ja seletama ja arutlema ja ütlema ja mõtisklema ja laulusid ümisema ja rumalusi meelde tuletama ja olnud vestlusi läbi vestlema. See on keegi teine. See ei saa olla sina, sest sina oled see, kes seda märkab. 
Vähe sellest, et see on keegi teine. See keegi teine on ka maru tüütu. Kui tal oleks keha ja lõust peas, siis sa seisaksid temaga vastamisi ja käsiksid tal kohemaid vait jääda ja koju ära minna. Mismõttes me jalutame rahulikult rannas ja sa hakkad täiesti viisist mööda laulma mingi raadiohiti refrääni kahte fraasi. Ja ainult seda kahte fraasi. Okei, korra, kaks. Aga tundide kaupa järjest. Kes sellise värdja kaasa kutsus, jumalküll. Ma hakkan magama jääma ja tema on järsku: kuule, kuule, ära maga, mäletad seda korda kui ja ei tea mis see küll tähendas ja kes teab, mis edasi saab ja mõtleme ikka selle olematu võimatu situatsiooni tarvis ülereageerimise monoloogi praegu täies ulatuses välja!


Kuigi on kirjutatud, et ilukirjanduse lugemine leevendab neid levinud häireid paremini kui eneseabiraamatud, olen ma tuvastanud parema meetodi. Teised inimesed. Võib-olla see on mingi ekstravertsuse puhang jälle. See 'raamatud või inimesed' kipub selles kontekstis end kogu aeg näole andma ju. 
Mina ei saa raamatusse süveneda, kui mu tüütu sõber ei taha vait jääda ja kogu aeg seletab. Aga teine inimene. Mitu teist inimest. Võõras uus inimene. Appi kui tore. Kogu mu keha on sellesse haaratud ja mul ei jää ühtegi mõtet ega momenti üle, et oma isiklikkusega tegeleda. See on vaimustav. Muidugi uudsuse ja vahelduse janu jäävad ikka. Muidugi oleneb inimesest või tema kohalolu intensiivsusest. On inimesi ja seltskondi, mis üsna kiiresti tekitavad rahutu janu veel millegi rohkema põnevama haaravama järele. Ja siis hakkab muidugi see seletaja jälle seletama ja siis on jälle puuks.


P7210060
keda su loojangu leegid limpsivadki


Oli küll üks Ameerika kirjanik, kes sai hästi tabavalt sõnastada selle, millised inimesed on tema inimesed. Ma seda raamatut pole tervenisti lugenud ja võib-olla kontekst annab midagi juurde. Aga mulle tundub, et selles lauses on mingi tüdimus. Mingi paljunäinud olek, kus suur osa nähtust on liigitatud kusagile ära ja sellega juba ette enam ei vaevu. Üleolevus võib-olla isegi. Ei viitsigi enam igasugustega.
Mulle on mingi alandlikkus selles osas kusagilt sisse pekstud. Kui ma ka karjuksin välja, mis laadi inimestega ma iial kavatsen vaevudagi, tunneksin end mingil ohtlikul pinnasel. Mitte tervenisti oma sõnade taga. Ma ei tea ju. Ma olen varemgi eksinud. Teised inimesed on lõputu võimaluste ookean ja ootamatus. Mis ülbus peaks olema ühes noores inimeses, et ta võtab ja teeb teatavaks, et üleüldse on inimeste osas teatud sordid ja tema tarvis on küllaldane ainult üks neist sortidest. 

Aga samal ajal. Siiski. Ühes filmis, Anomalisa, oli küll üks teemasse mahtuv kujund. Kui sa pole filmi näinud, aga tahtsid, siis ma soovitan see enne ära vaadata, muidu ma spoilin.
Igastahes. See tüdimus ja väsimus inimestest, sest nad on kõik enamvähem üks inimene. Sest on ju. Ütlevad neid samu asju neis samades kohtades, kunagi ei üllata ja kuhugi ei küündi. Olles üht neist kohanud, oled samahästi kohanud neid kõiki. Kogu aeg uuesti. Samahästi võiks olla see inimene siin, aga vahet pole, võiks olla ka mõni teine, misiganes. Sellist tüdimust ma tean. Ja ma tunnen selle tüdimuse ära sellena alles siis, kui ma kohtan kedagi, kes on keegi muu. Midagi teist. Midagi uut. Selline kellegi muu ära tundmine. Inglise keeles oli see võluvalt eristuv ka. Et on just them ja siis on someone else. Ja noh rääkimata sellest terve ilma kaotamise kurbusest, kui see eriline silmapaistev Keegi Muu hakkab oma selgelt väljapaistva jumalikkuse alt ilmutama mingit tühist inimlikkust. Kui õudne. Kui üksildane.
Kui isekas.
Asetada end kõige keskele ja siis nõuda, et ülejäänu püsiks su meelelahutusena. Ja olla isiklikult haavunud, kui see igal sekundil sel ilmvõimatul tasemel su tarvis ei seisa.

Kõik, mis ma tahan, võiks mu tarvis seista ju ometi.

P7210054
merepoolne värav



Suvised asjad on saanud sündida. 
Olen metsas käinud ja seened sealt kaasa toonud. Suure jahtuva kivi peal loojangut vaadates soodushinnaga saadud vahuveini pudelist rüübanud. Meres paljalt ujunud ja näost ära põlenud. Rääkimata sääsepunnidest otsmikul ja kibuvitsakriimudest kintsul.
Olen folgi tarvis öömaja ja kohtumisi leppinud. Pika disainerseeliku pessupanemist edasi lükanud ja siidi kokku ostnud. Kulmud tumedamaks tooninud ja juuksed pusasse lasknud. Tantsulaagri asemel on see aasta trennihommikud ja maru mõnus ikka.
Isegi linna peal käisin litutamas ja üks kena võõras mees küsis mitmel kavalal veetleval ümbernurga moel mu numbrit ja ma ei saanud nii kaua aru, millest ta räägib. Nii ammu pole ette tulnud. Üleüldse - mida hakata peale võõra naise numbriga? Õhtuti purjus peaga helistada ja rumalusi rääkida? Samas mida mina ka tean noist asjust. Osa inimesi pidid tooli pealt alla kukkuma, kuuldes, et minul, tõepoolest minul ka, on elukaaslane. Huvitav, mis laadi inimeste puhul see siis oodatav oleks.

Ilm ongi imelik.

Monday, July 17, 2017

millest on tehtud väikesed blogijad

P7140091
no täpselt

Hommikuks oli tuba kuidagi imelikult krimpsu tõmbunud ja hapu näoga. Kiskusin lahti kõik aknad ja uksed, mis alumisel korrusel võimalikud. Ja kardinad eest. Siis selgus, et muidugi - peaaegu keset maja keskpunkti on talvemantlid nagisse kuhjunud ja kurjendavad sealt. Tõstsin kõik riidepuude peale esikunurka silma alt ära ja pesin nagidealuse seina puhtaks. 

(Laps tuli eile umbes südaöö paiku: kas me saame riisi teha? Kohe praegu tahad riisi? Ei, ma mõtlesin, et me täna sõime kartuleid. Ja makaronid ka just olid. Ja pelmeene. Niiet homme peaks riisi sööma. Okei, me võime homme riisi teha. Kas saab teha lehma lihaga?)

Niisiis pliidi alla tuli ka, saab kõik maja põhjalikult lõpuni välja hingata. Huhh. Ja lehmaga riis. 
See riisi juurde käiv hakklihakaste on mu baasretseptide juurestik. See on üks asjadest, mis ma teen oma signatuurtoiduna uutele sõpradele ja külalistele. Ja üks selline aastaid juba menüüsse kuulunud traditsiooniline tuttav kodutoit. Tema parimad omadused on:
- teda oleks küllalt keeruline tervenisti untsu ajada
- suhteliselt odav
- maitseb järgmisel ja ülejärgmisel päeval veel hea.
Riivisin kaks ja pool igerikku porgandit. Tükeldasin viis lopsakat üleküpsend tomatit. Hakkisin peenikeseks ühe sibula. Võtsin sõrmelülipikkusteks pulkadeks lahti kaks pisemat punast paprikat. Suure poti põhja natuke head õli, sinna sisse kohe sibul, hakkliha ja porgand. Soola ja heldelt musta pipart. Kaks julget näpuotsatäit seda üle aja läinud tšillipipart, mis mulle Taist kunagi ammu toodi ja mis nüüd nii hästi enam ei mõika. Võinoh, mõikab, aga kuidaskunagi. Leidsin külmkapist kolm väikest alamõõdulist küüslauguküünt ja pressisin need sisse. Minaeitea. Millalgi lasi hakkliha enesest vedelikku välja ja hakkas juba lihaselt lõhnama. Siis lendas tomat ja paprika sisse ja see värk podises seal. Millalgi mõne aja pärast, kui tundus, et tomatid on plödiks läinud, kallasin asja üle suure paki lahja vedela tomatipastaga. Ja kusagilt oli meile tekkinud päikesekuivatatud tomatite purk. Sealt hakkisin ka mingi 5-6 latakat ära ja valasin potti. Edasi tuli selline juhusmaitsestamine. Tüümiani lahkesti ja oreganot natuke leebemalt. Musta pipart veits juurde. Siis mingi hetk tundus, et asi on liiga vesine ja hapu, panin lusikatäie kakaopulbrit ja pooltesist lusikatäit helepruuni suhkrut. Siis vahepeal veel küüslauku. Siis pärast veel natuke suhkrut ja kakaod. Lõpu poole läks sisse suuuur purk kikerherneid. Ja päris lõpus, kui pott pliidi servale sikutet, kolm pisikest küünt küüslauku.
Riisi ma keedan umbes nii nagu makarone. Palju vett natukese soolaga potti. Vesi keema. Pestud-loputatud riis sisse. Siis segan ja maitsen ja kui tundub hambaga katsudes pehme, valan suure makaronisõela peale nõrguma. Kui vesi oli maru hägune, loputan kiiresti kraani all ka natuke.

Tegelikult on kikerherned siin mingi uus mõte. Vahel ma teen seda sama asja punaste ubadega. Või teinekord jälle valgetega. Või üldse ilma. Oleneb, kui palju ma viitsin lapsega vaielda kaunviljade kasust ja hästimaitsemisest.
Mõni kord on sarnast sööki tehtud ka ilma lihata. Kui kõik maailm on äkitsi tasuta suvikõrvitsaid täis, lähevad need sinna hästi. 
Vahel on inimesed öelnud, et noh, nüüd pane (hapu)koort ka ja ma olen risti ette lüües šokeeritult neist eemale taganenud. Brr...

Esinduslik telefoniga filtreeritud toidufoto ka.

P7140086
just niimoodi tahamegi vibuna üle vee ringutuda


Ilusate inimeste tolles romantilises tähenduses ärasebimiseks on nõuandeid rohkem kui murtud südameid. Ja nende mõttetult murdjaid kokku. Minuarust on kõige huvitavamad õpetused need, kus soovitatakse uue isendi poolehoiu saavutamiseks varjata, valetada, vassida ja tegelikkusest eksitada. Paista, et sa oled rohkem hõivatud, kui sa oled. Ära vasta küsimustele otse - hoia põnevus üleval. Naerata salapäraselt ja vihja ja hoia end üleüldse liigsustest tagasi. Las ta mõistatab, kas sa teda tahad või misse. Et teine inimene jumala eest ei teaks, et sa tema järele hull oled. Ja ärgem mõistkem nüüd mind tervenisti valesti. Ma üleni mõistan omakasupüüdlike inimmanipulatsioonide rõõmusid. Lihtsalt huvitav on vaadata, kuhu taoliste nõuannetega jõuda üritatakse ja kust inimesed võtavad, et taolised nõksud kestvale edule viivad.
Üks idee mul on. Et miks petlik peibutus ja kavalad krutskid on veetlevamad tõest. Sest otsekohene paljas alasti himude ja huvi väljendamine on teinekord olnud nii kohutavalt haigutama ajavalt vähe erutav. Nagu mingi klammerduja oleks. Nagu mingi labane ja ilmselge ja lihtne oleks.
Kuigi, eksole, on neid ka, kes soovitavad kohe otse välja näidata ja igal pool lehvitada infoga sellest, mille järel sa täpselt parasjagu oled. See tõmbavat ligi neid inimesi, kes tahavad sulle pakkuda seda, mida sa parasjagu otsid. Ja seejuures, pane tähele, ei tõmba see ligi mitte ühtegi teistsugust inimest. Aganoh. See alati ei töötavat ja inimsuhted ja nende komplitseeritus ikka tekitab vahel isu kavalamalt skeemitada ja oma tahtmine maailma käest arukuse abil välja pigistada. Sest mida ta on siis selline pipardav mõrd ja üldse sulle kätte ei anna, mis sa ilusti küsind oled. Maailm, ma mõtlen.

Niisiis. Teooria. Ma mõtlen, et kui tuleb otsustamise koht, kas julgelt välja karjuda oma soov kõigile (kaasaarvatud soovitule) või varjata ja mitmemõtteliselt vingerdada, siis tasub katsuda korraks ennast. Ei, mitte sealt. Vaid katsuda oma meeleheite ja optimismi tasakaal üle. Kontrollida, kuidas selle asjaga parasjagu on. Selle põhjal saab hulga otsuseid teha. Kui sa saad oma tahan-jah-tahan välja öelda optimistlikult elujaatavalt entusiastlikult ja rõõmu tõotavalt, siis ütle. Las terve ilm teab. Selles ei ole midagi piinlikku ega häbiväärset ja sa ei kaota oma näost ja mainest ega millestki niimoodi toimides. Aga. Kui sinu taotluses ja kihus on piisakenegi hirmu äraütlemise ees, meeleheidet ja enese äraandmist ja see tundub sulle nagu kalju servalt enese hirmutavasse tundmatusse heitmine, siis pigem hoia see enda teada. Keegi ei taha seda vaatepilti.
Miks mitte iga kord terve elu sama meetodiga minna ja ikka korrapäraselt enne oma järgmist käiku end katsuda (ei, jätkuvalt mitte sealt), on selle pärast, et inimese optimismi ja meeleheite staatused on erinevates suhetes ja eri päevadel erinevad. On inimesi ja hetki ja olukordi, kus ma saan käedlaiali rõõmuhõisetes tema poole joosta ja häbenemata röökida oma ilmatusuurest armastusest. Ja on neid momente, kus isegi käeselja riivamine õrnuse märgiks tundub nagu arutu enese surmaohtu asetamine.


P7060008
roosat tutsut

Nii nagu maailm vajab rohkem metafoore, kus on munad, on vaja rohkem õpetussõnu, mis tungivalt soovitavad end katsuda. Nõndaviisi on need asjad lihtsalt seatud.

Arvatavasti saaks optimism-meeleheite skaala järgi teha otsuseid ka muude tahetavate asjade saamise strateegiaks. Näiteks töökoht. Või sõbrad. Või tasuta jook. Või seltskond. Ja arvatavasti saaks end treenida oma tahtmisi väljendama rõõmu ja entusiasmiga ja üleüldse pensionile saata see keeldumisvalu ette ära reetev heidik. Samas - mitte kunagi välja näidata, mida sa tahad ja ikkagi oma tahtmist saada. Tundub ka nagu väärt oskus.


seoses sellega

P7140084
karamell

Seltskonnas vestlemine käib nii. Keegi jutustab midagi. Näiteks räägib, kuidas temal ükskord oli. Kõik kuulavad ja elavad kaasa. Naeravad õige koha peal ja teevad ahh või oh vahepeal. Vahele ei sega, vahelesegamine on ebaviisakas. Samal ajal, kui nad niiviisi kuulavad, ketravad nad oma peas omi seotud sarnaseid sobilikke temaatilisi kogemusi, et siis, kui tekib võimalus, ka jutustada, kuidas neil ükskord oli. Kui esialgse lugu saab jutustatud ja kokku võetud, püüavad kõik, kes vahepeal suutsid välja mõelda, mida järgmisena öelda, sõna võtta. Kes kõige täpsemini tabab ära eelmise ümberjutustuse lõpu ja kõige valjemini oma 'agaminul...!' ajastab, saab sõna. Siis kõik kuulavad teda ja tema jutustab ja kõik mõtlevad pingsalt oma lugudele. Võib nii teha, et kui üks on jälle ära rääkinud, saab keegi rääkida loo, mis talle tuli pähe seoses mingi varasemaga. Või rääkida loo, mis talle tuli pähe seoses viimatisega. Selle abil saab teema areneda ka, sest iga asjaga võib seostuda järgmine asi.
Vahel tehakse seda nii, et alustatakse hoopis sõnadega 'ah seepole veel midagi' ja jutustatakse siis parem ägedam ohtlikum naljakam võimsam lugu. Kui endal kogemust pole, on täiesti okeid ka teiste lood, mis on kuuldud või kõrvalt nähtud. Niisugune kõnekorra vahetamine on eriti erutav, sest selles on aktuaalsem võistlusmoment sees.
Näiteks võib nii, et sa jutustad, kuidas sinu kass mõnikord teeb. Siis mina jutustan, kuidas minu kass hoopis teeb. Siis sa jutustad uuesti oma kassist või näiteks tuttava koerast. Siis ma jutustan oma koerast. Siis sa jutustad koerast, kes sul kunagi oli. Siis ma jutustan lapsest, kes ka nii tegi. Siis sa jutustad mingist teisest lapsest. Siis ma jutustan ühest oma sõbrast, kes mulle seoses sellega meenus ja nii edasi ja muudkui. Vahel tekib vaikus küll. Kui kellelgi ei tule enam meelde ühtegi kõneväärset juhtumit. Siis on hea, kui kambas on mõni, kes oskab suvalisest asjast juttu teha. Nii saavad kõik hakata sel teemal lugusid meenutama ja rääkima.

Mõni kord, kui ma enam ei jaksa seonduvaid kogemuslugusid enam meenutada ja jutustada ja kuulata, hakkan ma ainult kuulama. Tähelepanelikult. Ja küsimusi esitama. Ja inimesest enesest huvituma. Eriti kahekesi vesteldes. See võib lõppeda mitmel moel. Teinekord tõlgendatakse seda rünnakuna. Tema elavalt vadistades: "noh ja siis ta teeb niimoodi, nagu tüdrukud ikka ja siis..." Mina huvitatult: "mida sa mõtled selle all - nagu tüdrukud ikka." Ja siis tema jookseb feministihäiret karjudes õuduses minema. 
Ma olen vahel proovinud ka empaatilist peegeldamist või täpsustavaid loosse puutuvaid küsimusi. See läheb noh kuidaskunagi. Selle piiri äratabamine on natuke kohmakas veel. Ei tohi liiga ligi tikkuda. Osa lähevad liiga nilbeks, osa ehmatab end lukku. Oma üleolevat muiet tuleb ka vaos hoida, vestluse juhtimine on hästi tehtud siis, kui keegi ei pane tähele, et sa seda teed.

P7100074
udu tuleb peale

Rohkem haritud seltskonnas ei ole päris sama moodi. Siis pole vestlemine kogemuspõhine lugude võimalikult kaasahaarav esitamine, vaid tsiteerimine. Inimesed on lugenud ja videost näinud ja kõnedest kuulnud. Õppinud. Saanud kusagilt kelleltki targemalt teada, kuidas tegelikult on. Ja siis nad räägivad. Õpetlikult ja targalt. Kuidas miski töötab, kuidas asju tehakse, millest miski tuleneb ja kuidas on tõhusam või targem või parem. Tegelikult. Päriselt. Tõestatult. Statistiliselt olulise erinevusega või kõrgema ennustusväärtusega. Teised kuulavad ja seavad kahtluse alla või lisavad juurde vastavalt oma lugemusele ja haritusele ja varempealtkuuldud tsiteeringutele. 
Sellistes vestlustes on isiklikud küsimused või teemaarendused räige reeglite rikkumine. 'Aga mida sa sellest asjast arvad' vastus võib olla 'ma pole selle kohta lugenud veel' ja noh kes tahab sellist ebamugavust, kui just oli hästi intellektuaalsusest tihe jutt.


Püüdsin ühe kohvimeistri käest uurida, mida tema mõtleb koorega kohvist. Esiteks teatas ta mulle, et üldsegi ei saa igasuguseid asju siin nõuda ja kui ma lähen pitsarestorani, siis ma sealt ka praadi ju ei saa. Täpsustasin uuesti, et ma lihtsalt tahtsin vestelda ja ma tervenisti mõistan, mida siit tellida saab. Siis teatas ta mulle, et tema üldsegi arvab, et ei peaks üldse nii palju kohvi jooma. Tuli kohe meelde, kuidas jutud tühjasttähjast on tegelt lubamatu piiride ületamine. Peaksin paremini teadma.

P7100068
head ööd

Ükspäev ma käisin kultuurilisel viisakate puhaste inimeste üritusel, kus alles pärast hakati veinima. Itsitasin ühe naisega just tema ägedate retuuside üle, kui meiga liitus tundmatu härra, kelle avasõnad olid: "mis teie siis arvasite sellest asjast sest mina arvasin et..." Ma päriselt esimesed minutid sellest monoloogist naiivselt ootasin, et ta pöördub oma esialgse küsimuse juurde ikka tagasi, aga kussa sellega.

Mul oli kunagi üks sõber, kes oskas minu emotsionaalsele äratundmisrõõmule kirjandusest või kunstist vastata alati hinnanguga. "Eks see ole, jah, sedasorti asi, mida mõni sinusugune võiks taolisest teosest arvata." Alguses, kui ma temast veel võlutud olin, tundus see mulle tark ja üldistusvõimekas arukus mõista asjadest suuremat pilti, kui minu, mutuka, väikene kohalik kogemus. Pärast, kui see loits lahtuma hakkas, läksin ma küünilisemaks juba ära ja jagasin oma vahetuid tundmusi õrnemate olenditega.

Ahjaa. Ja siis on see varem äratuntud tibide seltskonna norm. Nõustumine. Keegi ütleb midagi, siis sa oled sellega nõus. Yaass! See käib nii arvamuste kui hinnangute kui kogemuste kui maitse-eelistuste kohta. Nii õige. Väga jaa. Täiega nõus. Totaalselt. Kahtlused või küsimused või, jumalhoia, keeldumised on täiesti välistatud. Sa ei taha tülli ju minna. Tahad kõigiga läbi ju saada. Tahad ju kampa kuuluda. Siis kohane.
(Ainus koht, kus tohib pealetükkivalt eiii karjuda, on siis, kui keegi hakkab tagurpidi komplimente õngitsema. Ei ole paks ja ei ole halvad juuksed ja ei ole liiga palju meiki, ei ole liiga lühike seelik.)
Ja siis, kui vahel ongi tibiseltskonnnas keegi, kes imelikul seletamatul kombel hakkab kuidagi nagu mitte nõustuma või üle küsima või mõne kamba liikme valikuid kahtluse alla seadma, jookseb juhe ikka jumala kokku. Mida see tähendab. Mida ta praegu teeb. Nii ei tehta ju. Kuidas.. kas.. misasi... Oo matean! Ta on kade. Jaa. Kade. Täiega heidib. Heidib ju. Jaa, heidibki. Huh. Napilt oleks midagi imelikku seletamatut just juhtunud. Hea, et see sai kiiresti lahendatud.

P7070034
ainult kaks asja


Kõikides kukeseenekohtades on kukeseenekorjajad juba kohal. Kui metsade all niisama kondamine poleks nii hingekosutav, tuleks, kogu seda kütusekulu arvestades, odavam turult osta. Või siis ma olen lihtsalt nendes metsades nii kogenematu ja ei tea kohti. Koguni kohatu ehk.
Kõikidest nendest söögiasjadest, mis ma olen oma maalapile külvanud või istutanud, annavad praegu ainult see püsikuks teisenenud toidupoest ostetud rukola ja seemnest tulnud murulauk. Teised asjad kiduvad ja kitsitavad ja peaks tänulik olema, et nad vähemalt enamvähem rohelised on suutnud püsida.

See on hästi imelik, kuidas rahu saab ära minna, aga rahutuse saabumiseni on veel jupp aega. Mida mina nüüd siis teen? (Ole ilus.)

Sunday, July 16, 2017

muu point

P7150095
seenest edasi metsasse
(tegelt see on linn)

Mõnes mõttes olen ma inimestevahelises enesest lähtuv küll. Ja seega panen olukordades mõningatest ootustest vihinal mööda, sest mul enesel on taolistest asjadest tervenisti kama. Näiteks ma ilmselt peaksin parklates oluliselt ettevaatlikumalt toimetama, sest ma teoreetiliselt kujutan ette, et osa inimesi hoolivad sellest, et nende autol poleks värvi sees kriime ega täkse. Maitea. Mulle on oluline, et töötaks ja teeniks. Või vahel olen ma segaduses, kui ma saan etteheiteid tegemata jäetud žestide eest, millede mulle tegemine või mittetegemine mind ennast suht külmaks jätaks. Ja seega need ei kipu mulle pähe tulema üldse. Sünnipäeva õigel päeval õnnitlemine või vahel niisama käekäigu kohta uurimiseks helistamine. Külla minnes külakosti toomine. Aitäh ja palun suvalises praktilises olmesuhtluses. Vabandamine vandumise pärast. Inimeste omavahel tutvustamine... Noh ja siis veel terve rodu asju, mis mulle ei tule ka pingutamisel pähe.
Sesmõttes tore viis mind üllatada. Jutusta mulle millestki, mida sa minult oled alati oodanud, aga väga harva saanud ja ma vaatan sind nagu vasikas uut aiaväravat. Täiesti ebamaiselt ulmeline uskumatu uudis. Ma kuulengi taolisest asjast esimest korda.

P7130077
vihma eest peitumise koht

Mõnes teises mõttes on minuarust ikkagi suhtlemine kogu aeg teisest lähtuv tagasisidest tulenev kohanemine. Teed midagi. Vaatad, mis tema teeb. Siis vastavalt sellele teed midagi teist või sama uuesti. Oleneb, mis sa tahad, onju. Katsetad ja testid. Avastad, mis toimib ja mis mitte. Mitte lähtudes moraalist või reeglitest või kujuteldavast õigest. Mõni tegevus viib paremini eesmärgini ja teine mitte nii hästi. Kuni tasapisi selleni välja, et kas mu peamine põhjus, miks ma ei varasta või ei peta, on selle pärast, et siis ei oleks inimesed minuga enam sõpsid ja ei tahaks siis enam minuga hängida? Jep. Suht nii ongi.

Siis on hästi naljakas kuulata mingeid popstaare või muidu targuteid andmas noortele nõu, et ära kuula kellegi nõu ja ära keskendu teiste arvamusele ja hinnangule. Ole lihtsalt sina ise. Esiteks hea öelda. Teiseks veits irooniline - kuula mind: ära kedagi kunagi kuula. 
Kolmandaks tervenisti mõttetu. Mis kasu sul on lihtsalt sa ise olemisest, kui sa selle juures kellelegi ei meeldi. Mis mõte sul oleks teha oma kunsti või karjääri või nägemust elust, kui sa selle käigus ei sõlmi ja ei hoia sõprusi. Kui sul ei ole inimesi ümber ja kui sul ei ole seda väikse a-ga sotsiaalsete loomakeste elementaarset armastust. Mis vahet seal on, kas sul on õigus või mitte, kus on tõde või kuidas tegelikult oli, kui sa üksinda heidetult hangede vahel surnuks külmud. Ole lihtsalt sa ise, pfft. 
Või parem küsimus - milline mu isedest täpselt.


Siis on hästi naljakas kuulata inimesi hädaldamas, et perekond või ühiskond neid survestas millekski. Jumala tore ju. Selleks me olemas olemegi. Kena näha, et mõjub.

P7080040
hästi ilusa maja hoovis

Üldsegi hakkasin ma neid asju mõtlema, kui ma mõtlesin, kas kirjutada oma ehetest ja kuhu ma oma raha panen ja palju ma säästan ja mis ma iga päev endale süüa teen või ei tee. Et ühelt poolt on mul kirjutama hakates täpselt see jumalküll kedakotib. Teiselt poolt ma teiste kirjutisi loen huviga.
Üldiselt on kõikide nende küsimuste vastused ilmsed. Sestnoh. Tead küll ju. Ma olen ahne ja kärsitu ja impulsiivne ja organiseerimatu. Mul on palju asju, raha kogu aeg otsas ja ma söön, kuidas juhtub. Asjad on luust, hõbedast ja kividest ja siidist ja puuvillast. Värvilised ja mõnusad ja kohati iseärasustega. Ehted enamasti antikvariaatidest. Raha kulub ilusasti kõik ära maja ülalpidamisele ja söögile, riietele, alkole, piletitele, kütusele... Vähemalt 25 iga kuu kõrvale, 25 heategevusse. Söön võimalikult toorainetest peale kodusvalmistatut rammusat vürtsikat vastavalt isule millal iganes. Joon palju. Kohvi ka. Tuba on pime ja viirukisuitsu ja raamatuid täis ja enamasti käib mingi taustamuusika.


Mu lemmik ajaviitemäng viimasel ajal on hakata mõtisklema mingi asja üle ja mitte guugeldada vastust. Vaadata, kas ja kui kaugele ma suudan selle ise oma aruga välja mõelda. Nagu mälumäng või kontrolltöö või mingi selline kujuteldav arutrennilaadne. Ja alles pärast seda, kui ma olen nii palju pingutanud (hea, kui saab kellegagi arutledes pingutada), vaatan järele, mis värk sellega siis ikkagi täpselt on. 
Mõnes mõttes võiks seda isegi nimetada mingiks trendikaks didaktiliseks võtteks. Teatud aktiivõppe vormiks võibolla. Ära kunagi anna vastuseid küsimustele, mida veel esitanud ei ole. Kui ma olen natuke ilma internetita mõtisklenud ja pead murdnud, loen ma teemaga seotud asju poole intensiivsema huviga. Näiteks saab küsimusest, mida see sõna tähendab, ilma internetita terve parv küsimusi. Kust see sõna tuleb, kes selle kasutusele võttis, kas see teine sõna on sama tähendusega, kus seda sõna vaja läheb, kas selle sõna tähendus või kasutus on ajas muutunud, miks selle tarvis eraldi sõna on vaja...

P7030187
taevas järves ja sagivad liblikalaadsed on linnud


Ma püüan küll seda elu elada, et mõtlemine enne tundeid. Näiteks ma püüan otsuseid langetada, kui vähegi mingi langetamise moment tekib, ikkagi teadmiste ja info põhjal. Kui infot ei ole piisavalt, hangin juurde. Kui ma ei suuda hallata kõiki mõtteid, panen neid kirja või räägin läbi. Et selgust saada. Natukenegi kindlust või täpsust oma sammudesse. Sammud ja läbimõeldud järjestus ja alamotsuste hierarhiad.
Näiteks kui midagi on kadunud ja vaja kiiresti üles leida, saab loogiliselt läheneda. Keegi pani selle kuhugi. Kus seda viimati kasutati. Mis on mõeldavad kohad, kas kõikidesse neisse on vaadatud. 
Ja siis ükspäev oli mul tunne, et see kadunud asi on just seal lukuga taskus. Tunne. Niisugune kõhust ja sisemusest lähtuv aimdus. Nagu ilmutus. Mul puudus tervenisti mälestus ja kogemus ja teadmine ja info selle asja asukoha kohta. Ainult tunne oli. Ja kui ma oma tunnet kuulasin ja järele vaatasin sellesse ebatõenäolisse kohta, seal see oligi. Koos asja leidmisega laekusid ka mälestused. Muidugi. Ma ise panin selle siia. Ma mäletan kohta ja aega ja mõtet ja sündmusi. Aga ma enne ei mäletanud. Enne oli mul ainult tunne.
Mõtle, kui palju kordi on tunne olnud infost üles ehitatud. Oleks vabalt olnud nabast (või misiganes muust pehmest) juhitud otsused need kõikse targemad.


Käisin lapsega kinos uut Ämblikmeest vaatamas ja jumala tore ju.
Käisin Lätist alksi toomas ja inimesed on jätkuvalt liiga enesestteadlikud seda tehes ja ahhetavad ohhetavad selle ümber, et nad on ju ka siinsamas tegemas seda sama.
Käisin Viljandis ja lambad niitsid muru.
There was an error in this gadget