Don't you use your fancy mathematics to muddy the issue!

Oh, blogimine on ni tore. Saab pika pika kõne maha pidada ilma, et keegi vahele räägiks ja seda sellise tundega, et kõik kuulavadki. Võiks õpetada ka kirjutamise kaudu. Kirjutaks kõik tarkused õiges järjekorras kirja ja sis... või oot...

Eelmise postituse kommentaariruumis läks natuke aruteluks (õnneks mitte kartulikoorimisest), et äkki seal siiski on mingeid olukordi või emasid, kus ema vihkamine on põhjendatud või õigustatud või koguni möödapääsmatu. Mitte et ma siin tahaksin kuidagi kedagi nende emaga hirmsasti ära lepitada. Tee, mis tahad, ma mõtlen. Aga lissalt väikses narmendavas lootuses mõttekaaslasi leida või veits nagu kaasa vaielda, siin on mõned tähelepanekud emaduse kohta, mida inimesed sageli ei tea. Või eelistavad ära unustada. Või pole lissalt mõelnud sellest nii.

• Emana on liiga lihtne vigu teha. Umbes nagu on liiga lihtne vigu teha iga kohutavalt mahuka ja õudselt vastutusrikka tundliku projektiga, mille sa esimest korda elus ette võtad. Vead võimenduvad, sest neid tegi Ema - lapse silmis eluliselt kõige olulisem tähtsam asendamatum olevus maailmas. Seal pole midagi imestada, et inimesed emadust valesti teevad. Seda on neetult lihtne valesti teha. Igat su sammu ja käiku ja sõna saaks tõlgendada kui viga. Seal ei ole universaalset lapsemanuaali (B. Spock ei loe) ja ema on ka inimene. Võimendatud ületähtsustatud üledramatiseeritud vigadega inimene.
• Vanema põlvkonna emad ei tea paremini. Neile pole lastepsühholoogiat õpetatud, neil ei pruugi olla õrna aimugi, et nad oma lapsele liiga teevad. Näiteks teda mõnitades. Mingis mõttes saaks ju mõnitamist vaadata kasvatustööriistana - pealegi veel ilgelt eeskujulik, kedagi ei lööda ja kellegi peale otseselt ei karjuta... veits vaimukas ka ja huumoritki peab laps kusagilt õppima, eksole. Ja teiselt poolt, kuidas peaks keegi oskama olla hea ja eeskujulik ema (kui sellist asja üldse olemas on), kui teda ennast ka halvasti kasvatati. Kui ta ei teagi väikeste olevuste veenmiseks teisi meetodeid peale nende tutistamise. Kui senine kogemus esialgu justkui näitab, et igapäevane doos alandust hoiab lapse kenasti ohjes. Lissalt see, et kellelgi on töökorras emakas, ei tähenda, et ta äkitselt oskab üleni pedagoogiliselt korrektne olla või omandab äkitselt lambist niisugusi teadmisi, mida talle kunagi kusagil mingil kujul antud pole. Sa ju ei oota, et inimesed ilma õppimata kohe kraanat oskaksid juhtida. Ma kujutan täitsa ette, et keegi võiks uskuda, et 'miks ma sind üldse sünnitasin' jutud kasvatavad lapses tänulikkust, sest lapsed on teatavasti tänamatud loomakesed ja vahel ikka tekib kiusatus üritada talle mõista anda, milline ohver tema nimel on toodud ja kuidas tal on vedanud. Ja ma olen tõesti näinud inimesi, kes on tänulikud, et neid lapsepõlves sunniti pilli õppima ja ma olen näinud inimesi, kes ei suuda kuidagi andeks anda, et neid lapsepõlves sunniti pilli õppima. Proovi siis kõik õigesti teha, kui kõigel on alati suurepärased väljavaated valesti minna.
• Ema olla on vaimselt raske. Kurnav. Intensiivne. Ilge nuss, noh. See sööb sind seest tühjaks. Sa annad kellelegi elu. See pisike peaaegu justkui su oma looming ja sinu edasiarendus vaatab sulle vastu sinu enda (või su armastatud mehe) silmadega. Sobitub su suguvõsa albumisse. Väljendab su vastu niisugust lõputut kiindumust ja on üleni justkui sinu oma ja sinust lahutamatu ja siis -plaksti!- selgub, et ta ei olegi täpselt selline, nagu peaks. Tahab rahuliku paigalistumise asemel hoopis ringi sahkerdada. Või osutub niisuguseks hädapätakaks, kes ei oska puu otsagi ronida. Või laulab viisist mööda. Või ei õpi nii kiiresti kõndima kui naabri laps. Või ei oska lissalt üldse füüsikat. Või tahab kunstikooli minna. On jah natuke naljakas sellest traagikat leida. Aga samas õudne ka. Sest jumalast kerge on samastada ennast oma lapsega, planeerida teda oma täitmata unistusi täide viima ja siis tema 'ebaõnnestumist' enda omaks pidada. Ja proovi siis kogu sellega kaasnev ahastus ja meeleheide mitte välja valada selle lapse peale. Kasvõi impulsina, niiet pärast palud andeks või häbened. Kasvõi vihjamisi. Endalegi aru andmata. "Ma ju tegin kõik, ma ju andsin kõik, kuidas sa ikkagi... selline oled, mis sul viga on?" Ta saab aru, et sa pole rahul. Ja siis ta võimendab, sest sinu heakskiit on talle eluliselt oluline. Ja siis, kui talle andestamist ka pole õpetatud, ongi peppus. Oledki halb ema ja kuuludki maha kandmisele ja mitteandeksandmisele. Sest kuidas sa võisid?

- Ma vihkan teid. Soovin, et poleks kunagi sündinud.
- Mu venitusarmid on kadunud ja su juuksed on tagasi!
- Ja vaata! Mu rahakott on raha täis!

Üldse, kuna esialgne loetelu oli uute tuttavate kahtlaseks liigitamise tööriist, on see teema küsimus mainekujundusest rohkem kui suhetest kellegi emadega. Ma ei tahaks eriti tegemist teha ka nende inimestega, kes hästi varakult tutvuse alguses teevad teatavaks, kui palju nad oma isa vihkavad. Või oma eksi. Või oma õde. Või oma naabertänava vanaeide lehma lellepoega. 

Miks sa mulle seda räägid? Miks sa arvad, et see sinust hea mulje jätab? Kes tahaks suhelda inimesega, kes käib ringi ja kannab endaga kaasas nii suurt vihkamist ja andestamatust, et ta peab sellest igale uuele tuttavale pajatama? Kas sa oled rumal vä?

Aga samas ikkagi emadega nagu eriti veel. 

Täna sööme komme ja homme sööme...

Täna parandame eksameid ja homme parandame eksameid ja eelmine nädal parandasime kodutöid ja parandasime kontrolltöid ja sel nädalal parandame ka igasuguseid töid ja hommikust õhtuni ja nii iga päev ja vahet pidamata ja uuesti ja veel ja ikka ja jälle.

- She'll become a crazy cat lady
- She only has one cat
- Give her time...

püüdke mis meele loob

Carefully writter list of short term goals:

1. Kohv

Pikk säri pimedal raekojaplatsil

Elukogemus mühinal koguneb. Näiteks ükspäev avastasin ma, et mulle on teada terve kollektsioon ohumärke, mida uutes inimestes avastades ma kohe kahtlustama hakkan. Selles mõttes kahtlustama, et ma arvan, et nendega pole kõik korras, et neil on üüratu karmavõlg või kurjad kavatsused või kalduvus halbu asju tekitada või neid kaasa tuua.

1. Need inimesed, kes vahetavad väga hihti oma telefoninumbrit. Vahel ikka juhtub, et midagi halba juhtub su telefoninumbriga. Või teinekord on mingite naljakate asjaolude tagajärjel ülipraktiline võtta uus number kasutusele. Aga keegi, kes vahetab oma telefoninumbrit, noh, korra iga paari kuu tagant. Ja nii, et tema vana number enam üldse ei kehti ja tal ei ole kunagi ühtegi päriselt normaalset põhjust - see on neetult kahtlane.
2. Analoogiliselt need inimesed, kes vahetavad väga tihti mobiiltelefoni või autot. Ja mitte edasi-tagasi, vaid ikka uue vastu. Jep, seal on mingeid kaupmehi, kelle töö ja hobi ongi pidevalt tööriistu järele testida. Aga miks peaks normaalsete elukommetega inimene kogu aeg oma autost või telefonist ilma jääma. Mis temaga valesti on? Kas see ongi üldse tema auto/telefon? Kuhu eelmine jäi? Mida ta sellega tegi? Mis hämarad sündmused tema elus toimuvad, et tal lissalt muuseas korrapäraselt lokaalsed katastroofid aset leiavad.
3. Inimesed, kellel ei ole vanu sõpru. Ma mõtlen vanu nagu pikaajalisi. Piisavalt kaugest varasemast ajast pärit tähendusrikkaid kontakte inimestega. Sest normaalsetel inimestel tekivad elu jooksul sõbrad. Kogu aeg tekib. Ja inimene, kellel ei ole kauaaegseid sõpru-tuttavaid, on kas vältinud mingi aeg nende loomist (väga kahtlane) või harrastab sildade põletamist (veel kahtlasem). Sildade põletamine on muidu üleni tore asi. Välja arvatud siis, kui sa seda ainult teedki. Siis on kahtlane.
4. Inimesed, kes vihkavad oma ema. Või ei räägi temaga. Iseäranis siis, kui see ema on veel elus. Ühelt poolt on emade vihkamine kuidagi natuke nagu halva kasvatuse märk. Ja ma luban sulle - sa üldiselt ei taha eriti halva kasvatuse osaks saanud inimestega hängida. Teiselt poolt on see just niisugune asi, mida teevad mingid üleliia noored inimesed, kes on veel rumalad ja ei saa millestki aru. Ja kui selline lapsik oma vanematega eriti intensiivselt tülis olemine käib mõne täiskasvanu igapäevaellu, jätab see temast just niisuguse mulje, et ma parem ei tee temaga tegemist.
5. Inimesed, kes on pidevalt niisuguses abitus õnnetus seisus, et neil ei ole kõneaega, autol bensiini või suitsu. See käib sis ilmselt nende inimeste kohta, kellel on vastavalt mobiil, auto või suitsetamine. Ühelt poolt enda sage niisugusse hädisesse seisu viimine on nagu planeerimisvõimetus või ettenägematus. Aga need omadused sageli kanduvad üle ka teistele eluvaldkondadele. Ja seega muutuvad tõenäolisemaks ka mingid sellised planeerimatusest ja ettenägematusest ajendatud teod, mis viivad hiljem sõpradest lahti saamisele või selleni, et peab jälle telefoninumbrit vahetama.
6. Inimesed, kellel on tuttavaid, keda nad iga hinna eest püüavad tänaval/peol/tööl vältida. Eks vahel ikka asjad lähevad veits vussi ja tuleb mõnda aega tervislikku distantsi hoida, aga sellise harjumuse sage või intensiivne harrastamine ei tõota tavaliselt head.
7. Ma võiksin jätkata, eksole...

Einoh, muidugi kõlab see veits paranoiliselt. See ei olegi näpuga järje ajamiseks ja inimeste konstantseks kahtlustamiseks. Ongi selline pinnapealne kõhutunde ja terve mõistusega kokku kuuluma mõeldud märgisüsteem.

Vaatan Taskust oma Tartu peale

Aga mõtle, kui sa saad üle sellest, et su väljavalitu ei meeldi su sõpradele ega vanematele. Kuidagi tuled sellega toime nagu. Händlid ära. Ennegi ette tulnud, eksole. Ja siis saad aru, et -hoidku taevas- ta ei meeldi ka su juhendajale. Mis nüüd?

Mul on külmkapis rosoljet ja rosinatega kohupiimakooki, sest ma käisin ristiema sünnipäeval.

 Vahel ma saavutan tohutuid koguseid enesega rahulolu sellest, kui ma olen kena ja vastutulelik inimestega, kes mulle täiega vastumeelsed on.

 Vahel ma leian mõõdukates kogustes meelelahutust, lastes kellelgi mind veenda, et mingi minu arvates lapsik ja tobe asi on tegelikult hästi küps ja tõsiseltvõetav.

See now? This is why we can't have gothic friends.

sinu jutud, sinu huuled, sinu mängud isemoodi

Järesekapsad hämarduvas metsas

Aga tead, mis on vahva tegevus (ja 'vahva' all mõtlen niimoodi vahva nagu on vahva hullunud hüääni kombel naerda röökides oma pead vastu kiviseina taguda) - vaielda üle-emotsionaalse inimesega.

Sest emotsioonid ja loogiline mõtlemine on vastastikku välistavad. Kui mitte inimeseti, siis ajahetketi. Seega, kui sul on parajasti üleliia palju emotsioone igal pool, oled sa võimetu loogiliselt arutlema. Samal ajal kipub olema, et kui keegi minu läheduses väga ühte äärmusse hullub, kipun ma automaatselt võtma teise äärmuse. (Näiteks väga ärevate inimestega suheldes olen ma äkitselt täis mingit ürgset endalegi ootamatut rahu ja kindlust. Ja mida rohkem närvi nad lähevad, seda rahulikum ma olen - hingamine muutub sügavaks ja peaaegu olematuseni aeglaseks ja kõik väljaöeldud sõnad on täis lõputut tarkust ja järelemõeldust ja ma olen üleni tähelepanelik ja kõikehaarav.)

Seega pole midagi imestada, kui tülitsedes või vaieldes väga emotsionaalse inimesega olen ma äkitselt üleni täiega analüütiline ja loogiline. Point on lissalt selles, et niisuguse paarina vaieldes muutub olukord täiega kiiresti üleni koomiliseks. Ja kui mul peaks seejuures veel olema peas mingi naiivne kavatsus inimesega ära leppida või mingit kompromissi leida, võin ma samahästi ka pead vastu kiviseina taguda ja ni vahva.

Sest vaata. Mida nad teevad. Nad on üleni endast väljas ja siis nad esitlevad oma pointi nii: Kõigepealt esitatakse üks väide, mis ei vasta tõele. Siis järeldatakse sellest valesti üks teine väide, mis samuti ei vasta tõele. Seejärel tehakse valesti üldistades üks üldistus, mis on nii kaugel tõest, et tekib küsimus, kas ma mitte ei ürita just ära leppida mingi täiesti arulageda mõtlemisvõimetu lollpeaga.

Näiteks. "Sa vaatasid mind seal niisuguse pilguga (ei vaatand), see tähendab (isegi kui oleks vaadanud, ei tähenda), et sa oled mu peale vihane (ei ole). Järelikult sa pole mind kunagi armastanud (dafuq)."

Niisiis. Pärast niisuguse asja ilusti hästi kasvatatud tüdruku kombel vahele segamata lõpuni kuulamist, tekib mul mõte esitleda nende väidete tegelikku tõeväärtust. Alustades algusest, lükkan ümber esimese väite. Jätan hoolikalt esialgu vahele valesti järeldamise ja püüan ümber lükata teist väidet, aga kuna meil on tegemist hullumeelsega natuke haavatud inimesega, ei saa ma oma juttu lõpuni rääkida, sest sellele järgneb järgmine sarnaselt konstrueeritud pullikaka. Jälle vale väide. Jälle valesti järeldamine järgmise vale väite peale ja veel jaburam üldistus minu, meie, kogu maailma ja asjasse puutumatute kolmandate osapoolte kohta.

Eem... Mulle just tuli meelde, et mul on vaja ühes teises kohas olla. Pärast räägime.

Oot. Ma võtan endale kohvi.

Rents, pai tüdruk, tuletas mulle meelde mu püha kohustuse praegu sessivatele inimestele rõõmu teha piisavalt sagedaste postitustega. Ise olin juba ära unustanud, sest  (nän-nän-nää) mul ei ole sessi. Kuigi natuke tahaks sessi, sest sess oli ka mingis mõttes tore. Poole toredam, kui vastutuse võtmine mingi saja noore inimese soorituse eest ja kodutööde kontrollimine ja eksamitööde kontrollimine ja kontrolltööde kontrollimine ja täiega konstruktiivse tagasiside genereerimine ja...

Ei midagi.

Mu kass on täiega imelik viimasel ajal. Sesmõttes, et imelik isegi kassi kohta ja imelikum, kui ta tavaliselt on.

Esiteks on ta hakanud eriti sageli naabrite juurde kippuma. Millest polekski midagi, kui ma poleks ainult õigepisut armukade ja kui naabritele kassid meeldiksid. Aga neile ei meeldi. Ma tean, mulle ka ei mahu see kuidagi pähe. Ja ma tegelt ka tahaks, et mu kass hoopis mind armastaks ja üldsegi teiste juurde ei kipuks. Nii palju, kui kassid üldse mingit armastuselaadset asja kogevad.

Teiseks on ta hakanud kaalus alla võtma, sest ma ostsin talle ühte teistsorti sööki, mis talle vist eriti ei maitse ja mida ta nüüd vastavastatud hobi korras vahetult pärast söömist igale poole oksendab. Aganoh, ta oksendas seda eelmist sööki ka juba.

Mõnes mõttes peaks teda ju siis kassiarsti juurde viima, aga eelmine kord oli see nii traumeeriv kogemus meile mõlemale, sest esiteks pidin ma kuulma, kuidas see armas südamlik loomaarst oma assistendi peale karjus ja teiseks oli kass täiega šokeeritud sellest kõigest ja pärast kakas mulle kappi. Niiet ma nüüd ei tea. Ütlen loomaarstile, et ta minu kuuldes oma assistenti ei ründaks?

Kui mingil teadlasel on mingi täiega imelik omadus, mida ta eksponeerib igapäevase suhtluse/töötamise käigus ja mida mõned inimesed võiksid koguni häirivaks pidada, hakkan ma kohe arvama, et see peab olema täiega edukas ja hea ja võimekas teadlane. Sest lissalt keskpäraseid inimesi, kes on imelikud, ei kannatata keegi välja. Millegagi pead sa oma veidrused heastama.

there is no wisdom to your freedom

Mingid asjad kasvavad selle sambla sees, mis kasvab puu peal.

oot oot mul oli tegelt ka üks mõte just.

See on see, kui lähed mööda tänavat ja hakkad äkitselt tundma, et sind vaadatakse kuidagi mingi kindla hoiaku või eelarvamusega. Ühelt poolt võib see olla puhtalt sinu paranoilise kujutlusvõime või kaugele arenenud sotsiaalse ärevuse vili (nt need inimesed, kes alati enda selja taga naermist kuuldes arvavad, et naerdakse nende üle). Teiselt poolt jällegi, sa ju oled ka ühiskonna liige ja suudad ennast mingi keskmise tavalise inimese positsioonile seada ja ennast kõrvalt vaadata. Niiet teinekord võib sul õigus olla, et inimesed vaatavad sind näiteks hukkamõistuga, kui sul on väike laps ja sa ropendad kuuldavalt. Või hoiavad teatavat distantsi kui sul on lihavad reied ja sa sellest hoolimata kannad võrksukki kell 11 kolmapäeva hommikul. Sest sa ju tead, mis norm on. Ükskõik, kas sa sellest end kõigutada lased või mitte.

Aga mis ma praegu mõtlema hakkasin, on kontsad ja maikad.

Sest vaata. Tookord, kui ma lõppude lõpuks tööd sain ja ära tabasin, et see on ju kontoritöö mõnes mõttes, ostsin ma endale kontoritibi kingad. Mustad matid kontsadega õuuuudselt kõvasti klõpsuvad. Seega ma teinekord jumala usutavaks tibiks maskeerun.

Ja too teine kord, kui inimestele omadusi kätte jagati ja mina unustasin tisside järjekorda minna, sest tol hetkel jagati ju hoopis teises kohas tedretäppe. Noh, ma otseselt poiste riideid ei kanna, aga lesbide hulka liigitatakse mind küll, sest maikad ja ketsid ja poisipea (ma tõesti ei oska seletada, miks need kaks asja praegu ühte lõiku said).

Ja sis ma just täna mõtsin, et kui ma lähen mingit tehnikat kuskile auditooriumisse üles panema ja peaks täiega asjalik olema, et kas inimestes tekib rohkem usaldust minu tehnilise taibu suhtes, kui ma kannan kontsade ja kleidikese asemel tenniseid ja maikat ja pikki lotendavaid pükse. Ja et kas ma pean kleiti kandes rohkem vaeva nägema, et mind tõsiselt võetaks.

Ma siin mõtsin... võib-olla peaksin koostama kogumiku tobedatest asjadest, mida vanemad oma lastele ütlevad. See oleks sis nagu selline pisike ühekülgne lapsemanuaal negatiivsete näidete pealt.

Näide 1. Seisab pisi-pisike u 3-4 aastane (see on nagu umbes meetri pikkune) poiss poe kassa juures kommiriiuli ees ja näitab õnnetul ilmel näpuga mingi värvilise pakendi peale. Lapse isa seisab tema kõrvale ja ütleb (nii meetri kõrguselt ülalt alla kõneledes) lapsele õpetlikud sõnad: "ära siis teinekord vali niisugust asja, mida sa pärast ei taha." Mhmh, täiega eakohane õppetund. Seda järgmine kord teemegi.

Näide 2. Seltskonnaga kaasa tulnud 3 last on lõpuks sõbrunema hakanud ja mängivad mingit omaleiutatud mängu, milles on ühest toast teise jooksmist ja külmkapi nurga tagant ootamatult välja hüppamist ja draakoni hääle tegemist. Vana(vana)ema jälgib seda tegevust mõnda aega rahutult niheledes ja hõikab siis üle köögi ühele 2-aastasele: "ära müra nii kõvasti." Ja ma olen nagu... Naine, kas sa ise ka kuuled, mis täielikku mõttetust sa suust välja ajad? Täpselt kuidas sa kujutad ette, et see 2-aastane sinu tööjuhiseid praegu järgima peaks?

Või siis need korrad, kui keegi nähvab lapsele: käitu ilusti. Kuidas on ilusti käitumine? Milline käitumine praegu ei olnud ilus? Kuni ilusti käitumist ei ole üheseltmõistetavalt ja saavutatavalt lapse tasemel ja kuuldes defineeritud, ei tähenda  ega muuda niisugune korralekutsumine mitte kui midagi. Ahjaa, see annab selle, et laps õpib mitte välja tegema igasugusest sisutust mölast, mis sa tema suunas näägutad, sest see ei ole tähenduslik ega saavutatav ega loogilisi tagajärgi omav ja see on nigunii kogu aeg taustal ketramas.

Huvitav, kas ma peaksin muretsema hakkama, kui juba mitu inimest on omavahel konsulteerimata jõudnud selleni, et nad mu kaaslast kirjeldavad sõnadega 'tore väike loomake.'

Sest muretsemine täiega aitaks siin ju.

Ma olen, muide, täiega totaalselt üleni nälga suremas praegu, sest kell on juba peaaegu üks ja ma sõin kell pool kaheksa ühe praemuna ja teise viilu sepikut tomatiga.

Mis omakorda tuletab mulle meelde nende inimeste jutu, kes alati räägivad sellest, kuidas nad on Sõltumatud, sest neil on õnnestunud vältida mingeid asju, millest pärast täiega Sõltud ja mis võtavad ära su Vabaduse.

Näiteks pangalaen. Või töökoht. Või päris oma enda kinnisvara. Või lapsed varajases eas. Või vastassoost partner.

Sest mismõttes sa oled ilma pangalaenu võtmata rohkem vaba? Sa pead nigunii tööd tegema, sest su elustiil juba dikteerib sulle selle, et sul on kogu aeg raha vaja. Pangalaen selleks ongi, et sulle vabadust anda. Et sa saaksid neid asju, mis sul vaja on siis, kui sul neid vaja on mitte alles pärast aaaaaastate pikkust kogumist. Üüri pead sa ju ikka maksma. Või arveid. Või süüa ostma. Niikuinii on sul iga kuu mingid vältimatud väljaminekud ja lokaalne maailmalõpp, kui ühel päeval enam sisse ei tule. Ma ei näe, kuidas pangalaenu paaniline vältimine sind palju vabamaks teeb.

Sest mismõttes sa oled vabam, kui sul ei ole kellaajast kellaajani töökohta või ametit üldse? See ju enamasti tähendab, et sa oled üleni kellestki teisest sõltuv abitu nutsakas, kes ei saa ise oma lauda kaetud või on üleni lihtsalt juhuslikkusest sõltuv oma elu üle mitte mingit kontrolli omav.

Kinnisvara (erinevalt rahast) päris puu otsas ei kasva. Seega peaks selle saavutamiseks kas sitta kanti vedama või pangalaenu võtma. Ja tead, mis värk on kinnisvaraga? See on kinni. Ühes kindlas linnas, ühe kindla tänava peal kinni. Sa ei saa (reeglina) võtta oma kinnisvara kaenlasse ja kõiki põrgusse saates minema jalutada. Ja kuna see on sinu, siis oled sina selle küljes kinni. Minumeelest ei ole küll enda elukohta isikliku varana omavad inimesed oluliselt vabamad üüritud pesaga inimestest.

Noh ja tegelt ei olegi küsimus selles, kes on rohkem vaba. Vaid lissalt see imelik trend millegipärast uskuda mingitesse asjadesse kuidagi üleromantiliselt ja läbimõtlemata.

Ega ma tegelt suurt midagi tahtnudki öelda, lissalt.

Nojah, aga kuna blogger on täna iseäranis tujukas ja mind ootab ees äkiline lõunapaus päikese ja muru käes, siis nii esialgu jääbki.

Et kui sa teinekord mõtled, et mis oleks hea koht kassi magamisaseme jaoks.

lineaarne mittehomogeenne rekurrentne võrrand

Seoses sellega, et raamatukogu on lämmatavalt tihedalt vahetult ja vahetpidamata täis õppimishulle noori inimesi, kellel pole ilmselt targemat teha niisugustel ilusatel kevadpäevadel, tuli mulle meelde ka minu tudengipõlv. Võinoh, rohkem tuli meelde see aeg, kui ma täiega kujutasin ette, et ma täiega õpin, aga tegelt tegin mingit teist asja. Ja siis ma mõtlesingi, et panen Üldsuse Hüvangu mõttes kirja kõik need vahvad asjad, mida mul oli kombeks mõelda õppimise ajal ja asemel.

1. Ma ei pea seda üles kirjutama, mul jääb see meelde. Vaata, praegugi on veel meeles. Kuidas ma saaksingi seda ära unustada, mul täiega tugevad seosed sellega praegu. Üleni mõtlen kaasa. See ei lähe mul kunagi meelest ära.
2. Mu alateadvus on põhjatu salvesti, kuhu jääb kõik kinni. Ma ei pea praegu õppima, sest ma olen terve semester loengutes kohal käinud ja mu meeled on olnud selle materjaliga kontaktis. Seda ju räägiti minu kuuldes. Kusagil mu alateadvuses on kõik see info mingil kujul olemas ja ma saan selle sealt kätte, kui ma lihtsalt eksami ajal piisavalt pingutan.
3. Oot, kohv sai juba otsa vä?
4. Ma olen sunnitud ainult öösiti õppima ja päeval palju jooma ja magama, sest mul on eksamisessioon ja ma olen täiega stressis ja endast väljas ja iial ei või teada, mida ma järgmisena teen. Võib-olla jätan eksamile minematagi või helistan nuttes kell neli hommikul mõnele oma eksile või söön ära terve šokolaadikoogi. Sest mu elu on ni raske ja keeruline praegu ja te keegi ei mõista mind.
5. Teised kõik on ni targad ja neile tuleb see lihtsalt iseenesest ilma vaeva nägemata. Aga mina pean vaeva nägema nagu mingi loll.
6. Fuck this I’m gonna be a stripper.
7. Aga... aga... teised lapsed saavad praegu õues mängida ja õlut juua.
8. See on kõik selle õppejõu süü. Mis ta siis on nii nõme. Ma näeks täiega rohkem vaeva, kui ta vähegi parem oleks. Paras nüüd talle, kui ma halva hinde saan.
9. Kohvi... andke mulle kohviiiii.
10. Oh, vau - võibolla ma oleksin pidanud mingit kirjanduse eriala õppima, kõik need raamatud tunduvad praegu nii huvitavad. Täiega loeks lissalt hommikust õhtuni igasugust pehmekaanelist ulmet, kui need neetud eksamid siin jalus ei tolgendaks. Mõtle, kui tore elu neil kirjanduse-inimestel praegu on.
11. Kahju, et ma suitsu ei tee. Ma olen seda õpikut nii kaua jõllitanud, et mulle kuluks praegu täiega üks suits ära.
12. Paha lugu küll, raamatukogu on juba kinni. Nüüd jääbki õppimata. Pole midagi teha. Üleni oleks veel õppind, kui raamatukogu lahti oleks.

Lisaks kõigele jooksevad täna igal pool ringi inimesed köidetud bakatöödega ja mul on peaaegu et kontrollimatu tahtmine neid kallistada ja neile õnne soovida ja öelda et nad on nii tublid ja mul on üleni hea meel, et nad sellega hakkama said.

Aga nii ei ole viisakas teha (võõrastele) inimestele.

Seega.

Las tõuseb ja raugeb meis torm

Tead, mis on vahva mäng. Tervet gruppi või klassi õpetades kujutada ette, et õpetad ühte inimest. Kujutled individuaaltundi, kus Õpetaja ja Õppija istuvad kahekesi nt ühe laua taga ja toimub vahetus suhtluses õpetamine. Lihtsalt, kui kujutleda terve klassitäis noori täiskasvanuid selle ühe õpilase koha peale, on see niisugune koomiline vaatepilt. Sest kujutle, et sa räägid kellelegi midagi ja see ei vasta su küsimustele. Ei anna mingit tagasisidet, kas ta saab aru ja millest ja kui palju. Sa ei tea ühelgi ajahetkel, kas asju peaks selgitama kiiremini või aeglasemalt või üldse. Või kas ja mis küsimusi tal on või mis talle huvi pakub. Maitea, lissalt lased mingis suvalises tempos või kujutad aegajalt ette, et sul on telepaatilised võimed. Ta ei naera su naljade peale, ei reageeri pöördumisele. Oluliselt isegi ei liiguta. Vahel justkui noogutab, aga sul ei ole mingit viisi saamaks teada, miks ja mille peale ta just noogutas. Teinekord pomiseb endamisi või vaatab midagi arvutist ja noh kuidagi veider on ka inimest tülitama minna, kui tal tegemist on. Samas justkui, siia on ta tulnud, niiet ilmselt ta midagi tahab teada saada ja siin me nüüd siis oleme... Niiet samahästi võiks ju õpetada. Küsida talt, et kas ja mida ja kuidas või üldse mingit koostööd planeerida pole mõtet, sest ta ei vastaks niikuinii.

Selline üleni intensiivselt häirivalt veider olukord. Nii üleni, et juba jumalast naljakas on. Kui mul oleks näiteks järeleaitamistundides mõni kooliõpilane, kes käitub nii, nagu üks klass, oleksin ma umbes pärast esimest niisugust veidrat kohtumist üleni ära hullumas ja laudu flippimas ja nii. Kirjutaks ta emmele kohe kurja e-maili, et ma ei saa niisuguse inimesega töötada.

Aga näe. Ei tõmba laudu ümber ja ei kaeba emmedele. Rüüpan kahvet, vaatan aknast puhkevat Toomemäge ja mõtlen endal parajasti käsil olevatele dilemmadele või värskelt avastatud analoogiatele ja sekka sellest, et mul on ikka suht äge töö.

Noh ja sis blogin ka, sest teadagi.

"Võeh, ma näen välja nagu rase sellega." Miks sa ei peaks tahtma välja näha nagu rase? Lapseootel naine on ilus, kõik teavad. Kiirgab niisugust ürgset sära ja tuleviku energiaid. Janoh, kiirgab just tänu sellele kontekstile, kuhu tema punu on asetatud, mitte nagu päris-päriselt. Seega miks sa ei peaks tahtma niisugust jumalikku muljet endast jätta?

Sa tahad välja näha nagu sa oleksid 10 aastat noorem. Tahad välja näha, nagu sa oleksid täiega hea tervise juures (põsepuna?) ja suurepärases füüsilises vormis. Tahad jätta endast muljet, nagu sul oleksid, maitea, sügavalt kastanipruunid luksuslikult voolavad juuksed ja loomulikud lokid ja täiega hirmuäratavalt pikad varsaripsmed ja reipalt kikitavad tissid. Sa tahad, et su välimusest võiks välja lugeda, et sa oled oma elus edukas ja õnnelik. Kõik selleks, et lihtsate võtetega skoorida teiste inimeste austust, imetlust, huvi, heakskiitu.

Miks sa siis ei peaks tahtma inimestele muljet jätta, nagu sul oleks tita kõhus.

Ja see ei ole kuidagi mark või räpane. See oli mark ja räpane ja häbiväärne vanasti. Kui noor veel tanu alla saamata tüdruk käis kõigi nina all häbematult ja oma patu vilja varjamata ja väkk. Aga enam ju ei ole nii. Praegu me võtame rõõmuga omaks peaaegu et iga uue elu.

Niiet äriidee - kõhusuurendajad, mida märkamatult oma riiete all kanda ja dieedinõuanded usutavalt ümara punu saavutamiseks. Fitnessprogrammid vajaliku rühi ja kõnnaku saavutamiseks. Ja kõigile vähegi punnitava punuga pliksidele liibuvad lillelised kleidid selga ja niisugune õnnis uimane tobe naeratus näkku. Ja, usu mind, võõraste asjasse mittepuutuvate inimeste armastus ja hool tuleb mühinal.

Mühinal on hea sõna. Tundub niisugune iidne. Kõlab enda moodi. Nagu ka sõnad krõps, plaks, hoog, vihin, põnts, tuul, laul, ...

Kui ma kunagi laulma õpin ja oma bändi (pande) teen, sis mul tuleb üks laul, milles öeldakse hästi mitu korda: 'tuulehoog.' See on niisugune loitsiv laul, kus on looduslikust materjalist rütmipillid ja rastasoengutega tedretäpilised naeruväärselt ilusad noored, kes on paljajalu ja kannavad linaseid haaremipükse.

Ohtaevas, võibolla ma ei peaks sellest kirjutama, sest Internet on igavene ja lapsed kasvavad kõik suureks ja minesatea. Aga. Siiski. Mu laps (poeg, 7) on hakanud vaatama siukest multikat nagu My Little Pony - Friendship is Magic. Neile, kes pole nii kursis popkultuuriga kui mina: My Little Pony on joonistatud multikas ponidest, kes on niisugused suurte nunnude silmadega ja ebapraktiliselt ilusate pikkade lakkade ja sabadega. Mõned nendest ponidest on ühtlasi ka ükssarvikud ja mõnel on lisaks veel seljal tiivad. Ja nad on nagu roosad ja tähnilised ja üleni vastikult nunnud.

--------------------

Vahele näidisdialoog Mattiasega.

Murca: uh, ma siin vahepeal muretsesin, et äkki ma olen oma last liiga soostereotüüpselt kasvatanud, aga pole vist hullu

Mattias: oledki, lihtsalt vale sugu.

--------------------

Täna hommikul siis oligi, et laps soovis mitte vaadata Scooby Doo järjekordset osa, vaid nõudis seda ponimultikat. Vaatasin siis ka. Ja tead, ma ei saanud hommikusööki teha, sest ma täiega tahtsin teada, mis edasi saab. Ja siis me pakkisime kooliasjad eriti kippelt, et saaks enne kooliminekut teise osa veel vaadata, sest põneva koha peal jäi pooleli.

Woah, kell on juba ni palju ja ma pean kinno vudima, sest me lähme vaatama seda superkangelaste vilmi ja pärast on ju veel see koomiksikirjanduse üritus ja keegi olevat mingit seina maalid, mida peab üle tsekkama ja pärast pidi ju seda Sõpruse Puiesteed ka antama ja.

Muusikat täna ei soovita. Hangi endale muusikamaitse ja otsi ise. Suur inimene juba. Kaua võib.

as slippery as your mind is

Viimasel ajal on järjest sagedasemad sellised päevad, kus halvad asjad ei ole nagu lissalt mingi mööda hõljuvad iseenesest hajuvad pilvekesed. Samas pole need ka ühed nendest päevadest, kus raskused on sellised ülbed müürid, millest lihtsalt kiusu pärast tahaks üle ronida ja sealjuures veel võidurõõmsat sõjakisa teha.

Käivad nende asemel hoopis sellised päevad, kus igasugused ebamugavused ja -meeldivused on vastikud niisked nartsud, mis jäävad talla alla. Natuke käid nendega, tald naksub igal sammul rõvedalt maa külge kinni. Teinekord tõstad jala üles ja, vastikustundega kõrvale vaadates, raputad seda äkiliste liigutustega, äkki kukub sitt küljest ära. Ei kuku. Võib-olla ripub pisut. Või pritsib ümbruse ka täis.

Võeh.

Mina olengi metafoorigeneraator.

Üldiselt - head ja halvad päevad erinevadki omavahel selle poolest, et headel päevadel asjad tulevad ja lähevad. Halbadel päevadel asjad tulevad ja mõõdavad sind lõplikult ära, panevad paika ja determineerivad igaveseks. Sellised 'ju ma siis ilmselt olengi lihtsalt lootusetu'- tüüpi päevad

Vaatasin ükspäev seda Tallinna ja mõtsin, et kuidas saab keegi seda armastada. Ma vahel püüan end seada kellegi teise kingadesse. Kellegi muu nahka. Püüan asju teiste inimeste silmade läbi vaadata. Ja ma püüdsin seda linna armastada. Minumeelest on Tallinn üleni kole. Jaa-jaaah, seal on vanalinn ja tegelt vist Kalamaja on ka põmst nummikas ja kindlasti veel kohti. Aga üldiselt. Nii enamasti tänaval ringi vaadates on minu arvates Tallinn täiega kole ja räpane ja kurb ja vastik.

Ja ma sain aru, kuidas inimesed saavad Tallinna armastada. Tallinna armastatakse nii, nagu koer armastab oma peremeest, kes teda peksab. Või sellisel kombel nagu madala enesehinnanguga inimene armastab alandust. Niisugune vastik valus ebaterve armastus. See on ainus seletus.

Tahtsin just ükspäev hakata loetlema põhjuseid, miks kass on ägedam kui koer. Seejuures mõtsin kõva häälega juurde mainida, et mul pole kunagi (teadliku elu jooksul) oma koera olnud ja samal ajal niimoodi ettevaatlikult juba varjuma valmistudes kõikide koerainimeste häälekate vastuargumentide eest.

Sest näiteks esiteks juba - minumeelest koerad haisevad.

Aganoh, seal see läks. Ärkan hommikul üles - kass on köögipõrandale oksendanud. Tulen õhtul töölt - kass on köögipõrandale ja aknalauale ja lapsetoa vaibale oksendanud. Just sain mõelda, et nitore, et meil eriti vaipu pole. Hakkan ennast tasapisi poodi sättima - kass tõmbab end mingisse värdjasse krõnksu ja oksendab esiku põrandale.

Eem... Siia. Ja... sinna. (Gandalfi noogutused)

Sis just siis tuleb naabrilaps ja, püüdes hoolikalt mitte okse sisse astuda, taganeb teise okseloigu sisse. Tennistega küll.

 Loomaarst ütles, et las nälgib ööpäeva ja pärast seda vaatame. Kass siis. Mitte naabrilaps. Seda peab ikka söötma aegajalt.

Ma täna rohkem ei kirjuta, sest see mustand on juba kolevana ja kortsus. Panen uuemad mõtted uuemasse postitusse, siis ongi hea.

Kuulap laulu oopis: