Tuesday, September 19, 2017

tähti ostan taeva helenduse käest

R1-08480-0012
nupp


Kui imelikud on natuke piinlikud olukorrad. 
Ma olen tegelikult pigem ilge möliseja. Seisan teinekord oma nende piiridegi eest, mille ületamise peale pole keegi veel mõelnudki. Reageerin vahetevahel ette ülegi kohatustele ja sobimatutele sobimatustele. Püsin tähelepanelik inimeste sõnade, žestide ja väljenduslaadide osas. Ja tähelepanelikud inimesed panevad seda minu juures tähele ja ongi hoolsamad neid valides. 
Olen nõudnud hirmuäratava õpetajaproua stiilis näpuvibutuste saatel ka kõige lollakamas kõrtsis end täiesti lühisesse joonud joodikult pärast minu naljatlevat(?) tuharast näpistamist, et ta selgitaks mulle:
  1. Täpselt kelleks ta end peab;
  2. Mida see nüüd tähendama pidi;
  3. Mida ta omaarust siin mõtleb (kui üldsegi). 
Ettekanne palun, võib kirjalikke vahendeid kasutada, seisa püsti, kui sa vanema inimesega räägid.
Mis ma öelda tahtsin, mul on küllaltki, kohati naljakaltki palju selge, mis mu õigused mu ihu osas on ja väga lühike kannatus inimeste osas, kes neid õigusi ignoreerivad.
Ja siis veedan terve õhtu ebamugavalt niheledes ja kohta vahetades ja silmsidet vältides ja kähku end teises ruumi otsas millegi muuga tehislikult hõivates, sest üks mees arvab, et mu muuseas silitamine on okei. Ja ma ei ütle talle midagi. Ja mul on endal kuidagi nii piinlik ja häbi. Piinlik ja häbi ette selle stseeni pärast, mille ma justkui korraldaks, kui kõigil on jumalast khuul ja siis mina, pirtsperse, hakkan siin mingeid teemasid ajama. Kukun ütlema järsku. Häbi, et ma midagi ei ütlegi, kuigi mul on ilmselgelt ebamugav. Piinlik selle mehe pärast, et ta üldse aru ei saa. Juba umbes kaheksanda ehmudes eemale kepslemise põhjal võiks juba ju saada. Ebamugav kõikide teiste naiste eest, keda ta ka puudutab. Kui nad temast mööda kõnnivad. Kui ta kusagil seltskonnas seisatab. Sest see on mingi tore mees ju. Mulle tutvustati teda just ja ta on kellegi klassivend või mingi tark või oluline kusagil. Klassivend. Saadsaaru, meie vanuses klassivendade tutvustamine tähistab ligi 15 aastast tutvust või sõprust inimesega. Kuidas ma hakkan mingi... teised teavad, et ta on okei mees juba kümnendeid. Pikaajalised kontaktid on märk püsivusest ja lojaalsusest ja stabiilsusest ja üldisest kenadusest. Ja siis mina kohe esimesel kohtumisel, et korista oma räpased käed mu kintsult, me ei tunne sinuga niimoodi. Ja et äkki üldsegi ta on tarkjatore milleski muus, aga mitte inimestevahelises ja teised ju puudutavad ju ümberringi nii muretult. Äkki talle pole keegi veel selgitanud, et need inimesed on varasemalt nõusolekuid küsinud ja saanud. Äkki ta, abitu, nagu ei tea ja ei oska. Või. Miks ma istun ja otsin sellele vabandusi. Miks see nii piinlik ja imelik peab olema. Ja kuidas kuradi moodi on selle olukorra ebamugavus järsku otsa pidi minu süü.

P9120017
köidetud küll, aga varbad jões

Või näiteks üks teine asi, mis ma inimeste hulgas mõelnud olen. Me teame ju teiste elusid küll. Isegi, kui need meie asi ei ole. Oma lähedasemate inimeste eludesse nina toppimine on küllaldaselt teema - häda korral sekkuda või teinekord öelda kellelegi, et ta on sitasti käitunud või. Ja võõraste inimeste isiklik elu pole sinna ninade või üldse millegi toppimiseks. Aga kusagil seal vahepeal, pärast sõpru ja enne võõraid, on just niisugune tuttavate inimeste ring, kus ma mitut tean, aga midagi ei ütle. Ja mingi naljakas ja jälle teist moodi imelik kena olemise vajadus trügib peale. Et on ju inimene. Ma näen ju, et on kena inimene, abivalmis ja sõbralik ja lahke. Paistab küllaltki inimlik. Aga ma tean, et ta ei maksa oma laste elatisrahasid või on need mingil muul moel hüljanud. Või ma tean, kui koledasti ta oma elukaaslasega ümber käib või mismoodi ta valetab. Või see üks kord, kui ma tegelt ei pidanudki kuulma, kuulsin ma teda midagi väga räiget ütlemas mustanahaliste või seksuaalvähemuste kohta. Midagi sellist. Selliseid asju vahel tead inimeste kohta. Aga näed siin ta jälle on ja ta on minu ja siinolijatega kena. Kuidas ma. Mis ma nüüd siis. Et nagu. Ma tean, et ta on kellegi vastu potentsiaalselt halb. Aga mitte minu ju. Mitte kordagi minu ju.
Jaa ma tean, tulevad need inimesed, kes on üleni väga täpne ja kõrge õiglustaju ja range järeleandmatus sitapeade osas. Ja ma läheks ka üleni vahele ja sekkuks, kui ma ise oma silmaga pealt näeks. Aga pole näinud. 
Võibolla on selles sees kusagil peidus mingi ürgne karjalooma värk. Et ma vaatan kaugelt, et sealt tulebki see, kelle kohta ma tean, et ta on hästi halb inimene ja võtan juba kulmu kortsu ja hoiaku ette. Ja ta on oma inimese näo ja häälega järsku mu ees päris: 'Sa oled Murca, onju. Kas sa saad mind korraks aidata?' Ja ma olen üleni leebumus. Aidata. Ikka ju. Mis sul vaja on.

Ja mu sisemine rumalanna on nagu: selle pärast keegi sind päriselt ei armastagi, et sa taoline selgrootu lipitseja oled.


Sisemine rumalanna on oma mõtetest lahtipõimumise tehnika. Oma mõtetest lahtipõimumine on üks minuarust huvitav tehnika, mida ma praegu ühest raamatust loen. Seal on palju kujunditele toetuvaid nõkse. Üks nõks on nendest lausungitest ja piltidest ja lugudest, mis peas käivad, mõelda kui teisest. Mina olen see, kes seda teist märkab. Ja neile ütlejatele või lugudele endile võib ise oma äratundmise järgi nimesid anda. Rumalanna ütleb halvustavaid õelaid vastikusi. Ta istub teistega koos sõbralikult lõkke ääres ja pritsib sappi. Aga ma olen talle ruumi teinud ja kuulan ta ära ja siis teen ikka mis ise tahan. Siis on olemas ketraja, mis käib tavaliselt ärevustega kaasa, sel on tsükkel-loetelud, mida ta kukub tuututama aeg-ajalt. Ja rehkendaja on ka. Tema püüab kõiki olemasolevaid andmeid (üldiselt ketraja etteantuid) mingitesse valemitesse paigutada ja väljarehkendada parima lahenduse maailmas ja nõuab, et kõik kõik pooleli jätaks ja hullult kaasa mõtleksid ta imetabaselt keeruka rehkenduskäiguga.


P9120012
kivid ja kask


Mulle meeldis see luuletus sellest, kuidas tüdruksõbrad ja naised on erinevad nähtused. Ja ma mõtlesin sellest, kas me saame aru, millist kaaslast meile parajasti tutvustatakse. Või kuidas meid endid tutvustatakse. Lisaks nendele sõnadele, mis me kuuleme. Kuidas me teiste juures paneme tähele, kas nad on kuidagi niisama muuseas: see siin on minu uus see-ja-see. Või on nende olekus ja toonis midagi tõstetud pidulikku, kui nad toovad teatavaks: see siin ongi see.
Või maitea. Võib-olla ma olen ikka printsessimuinasjuttudest ja teistest importromanssidest üleni ajupest ja tegelt on see õlakehitusega muuseas uut kaaslast kaasa toovad inimesed reaalsusega paremas kontaktis ja teavad rohkem tegelikest tõdedest ja need teised on lihtsalt illusioonide kütkes visklevad heausklikud lollpead. 
Aga et jah. Minuarust on ka igasugu häid toredaid inimesi ja siis vahel on midagi täiesti enneolematult kaalukat. Aga kuidas selle kohta sõnu teha nii, et see igasugu häid ja toredaid tervenisti ära ei tuhmistaks. Sest ei ole tervenisti tuhm. Lihtsalt mitte nii ere. Kaugeltki mitte nii ere.



P9070004
tartumaitseline pärastlõunane idüll


Normaalsete inimeste koolis olemise õudusuned sisaldavad kontrolltööd, milleks nad õppinud ei ole. Dün dün dünn! Või tahvli ees vastamist kurjale kihvulisele õpetajale ja kosmiliselt vaenulikule klassile. Levinud on ka koolis ilma pükasata olemise uned, ma olen aru saanud. Kuigi ma tegelt ei mõista. Ilma püksata on üldiselt maru mõnus olla ju. Või ma alati imestan, kui palju inimesed siis oma akadeemilisest edust hoolisid või mis nendega koolides tehti, et täiskasvanunagi see hirm alles on.
Saad kahe sis saad, jumalküll.
Minu koolis olemise õudusuned on õudsed õpetamised. Täna öösel ma nägin unes, et pean õpetama vene keelt kuuendale klassile. Ja nad ei kuulanud. Ja miski ei teinud seda korda. Ja muidugi mu unenäomina marssis uksi paukudes koridori nutma. Mis on osa õudusest. Sa ei jookse kuuendike nähes nutma. Niipalju kui kuuendikesse puutub, sa ei nuta. Eriti kui nad on seni keeldunud sind üleüldse inimesena nägemast.

Klassiruumi distsipliinist ma mõtlesin ka mitut asja. Näiteks on kurja hääle tegemine meeletu risk. Sest kui kuri hääl ei tööta, on enamvähem ainus variant veel kurjemat häält teha. Reeglina on inimestel umbes 3 see limiit, kui palju kurjemaks nad saavad oma häälega minna ilma päriselt naeruväärsusse laskumata. Mõni laskub kohe esimesel katsel. Et kui sa hullult usud, et see töötab, siis tore. Aga kui sa pole päris kindel, on seda tarvitusele võttes päris palju käest lastud.
Teine on telefonide käest võtmine. Kui tegemist on lapsega, siis pole mul mingit probleemi. Koolipraktikal olles ähvardlubasin täie rahu ja meelekindlusega, et ma päriselt võtan seadme ära, kui ma näen, et see tunnis kaasategemist segab. Aga niisugusi asju lausuda täiskasvanud õppijale tundub väga imelik. Esiteks ma ei taha tema telefoni, isver. Ma ei tea, kus see olnud on. Teiseks üleüldse misasja. Kui immuunsed on inimesed teiste halvakspanule. Sa ei võta ühist ülesannet täites või grupi arutelu tehes seda intiimset ennastunustavat telefoninäppimist ette, kui sa just nõme ei taha paista.
Kas ma võin täiskasvanud inimestele ette kirjutada, kui nõme võib minu klassiruumis paista.


R1-08401-0019
olympus mju: tegemas ühtlaselt jumalike fotosid kes juulit ja ö


Käisime Viljandis teatris. Emadepäeva vaatamas ja ma üleni soovitan. Kavalehe järgi korraks kartsin, et tuleb mingi tobe jant, aga tegelt oli küllalt raskelt tõeline ja liigutav. Ja naljakas ka.
Jõudsime ikka ühele Pärdile ka, mis on pea piinlik, sest me Pärti armastame ja kontserdid olid üle kogu platsi juba kuid ja kuid. Kuid. Üks on ka ju väga hästi. Ja oligi. Appikene kui hea. Mõtlesin tuubil täis kirikus köhatusi ja nihelusi ka kuulates, kui ilus see tegelt on. Et on sadu ja sadu inimesi koos ja nad kõik üritavad ühiselt olla nii tasa, kui neil vähegi võimalik on. Et need vähesedki kohalolu helid, mis ma kuulen, ongi see, kuidas kõlab mitusada inimest püüdmas kuss olla.

London Grammaril on uus album ja mulle ta meeldib. Nagu üldse kõik, mis nad puutuvad.
Lisaks sellele albumile ja mitmele muule asjale on mu viimaste nädalate korduv- ja uuestikuulamisel olnud Somnambuul. Aga palun:

Sunday, September 10, 2017

kuhu sa tuled

P8290065
peatuse pihlad

Ma olen seda lugu juba rääkinud. Kui minu sünnipäev oli lähenemas, olin ma ühtlaselt täidetud optimismi ja usaldusega inimeste heade kavatsuste osas. Sest ma mõtlesin, et äkki nad planeerivad mulle üllatust. Keegi kusagil sosistas või hoidis enda ette või ei jaganud minuga mõnd asja. Kui mingil hetkel paistis, et on teemasid, millesse mind sugugi ei ole pühendatud või oli kohti, kus mu inimesed on ilma minuta juhtumisi käinud... las nad olla, pole tarvis neile peale käia. See võib tähendada, et nad planeerivad mulle üllatust. Sõbrad, kellel ei olnud minu jaoks aega või kes ei vastanud mu küsimustele ammendavalt, nii hea meelega jätsin nad üleni lahkesti rahule. Tegema, misiganes nad peavad tegema. Sest äkki nad plaanivad mulle üllatust. Ja see oli nii tore ja kerge teha. Sest ei tahaks ju oma üllatust ära rikkuda. Ja ei tahaks ju oma inimestele eriti vaevaliseks teha minu õnnelikuks tegemist ja mulle just mulle ootamatute rõõmude toomist. Nii leebe ja järeleandlik ja rõõmsat ootusärevust täis. Sest ega õnn ei hüüa tulles. Igal suvalisel hetkel võib juhtuda midagi täiesti hingematvalt toredat ja fantastilist. Kohe-kohe võib tulla mitmete veel lausumatagi soovide täitumine.
Lõpuks oligi nii, et ma saingi päris mitu üllatust ja kingitust. Selliseid, mis nõudsid inimeste omavahelist salajast ja vähem salajast plaanpidamist. Kavandamist ja ettemõtlemist ja kõik ette enne ootuses mulle minu sünnipäeval rõõmu teha. Et see pole siin praegu see traagiline lugu, kus mina põnevil ootan ja tegelt ei midagist. Ja ilmselgelt on mu ümber nõnda tõhusad arukad inimesed, et kogu see aeg, kui nad mind nondel nädalatel vähegi hetkekski ignosid, ei kulunud ainult nendele salaplaanidele. Neil oli arvatavasti ikka omi asju ka, mis nigunii pole minu nina tarvis. Aga mitte see polnud oluline.
Mu point oli - see rõõm ja ilus ootusärevus. Usaldada inimesi ja uskuda neist head ja parimat. Tahaks sagedamini osata niimoodi maailma vaadata. 


Muidugi on olemas selle ekstreemsus, kus inimene arvab, et kõik eranditult igavesti keerleb ainult tema ümber. Kõik alati sosistavad temast ja kõik naised kadestavad teda, sest ta on kõikidele nende meestele silma jäänud ja kõik võõrad itsitavad bussis just tema pärast ja ainult talle puhub tuul krae vahele ja vaatavad vanainimesed kurja näuga ja koputavad jehoovakad uksele. Need inimesed on natuke ühes teises kohas, mis ma praegu mõtlen. Mitte kõik ei keerle minu ümber. Vaid kui mõne juba minu elus oleva inimese käitumine või sõnad ei ole mulle päris lõpuni arusaadav, võiksin seda osata tõlgendada viisil, mis jätab täiesti mõeldavaks võimalikuks, et ta mõtleb selle all midagi üleni head.
Sest mõtle kui tobe oleks, kui hakkad liiga palju küsima kellegi käikude või hilinemise kohta ja tegelt ta käis just sulle kingitust otsimas. Mõtle kui naeruväärne oleks, kui hakkad solvunult mossitama kellegi salajutu peale ja siis tuleb välja, et nad arutlesid, kuidas su rinnad on täiesti ingellikud. Mõtle, kui piinlik, kui korraldad stseeni, sest su peiks su parimale sõbrannale on sõnumeid saatnud, aga tegelikult ta tahtis üle täpsustada su lemmikraamatut. Astud ruumi ja kuumad kaunitarid jäävad poole sõna pealt piinlikult vait ja sa tunned end nii ebameeldiva üleliigsena, aga äkki nad just püüdsid selgeks vaielda, kes neist täna õhtul sinuga koju saab minna. Ei pruugi. Aga võib olla.


P8290060
enne päris pimedat peab raja üles leidma


See nõustajatele kirjutatud raamat, mida ma loen, ajas mu ükspäev üleni naerma. Vaata. Kusagil üsna teraapia alguses on tarvis, et klient sõnastaks eesmärgid. Et mis tahab. Mis ta eesmärk kogu selles värgis on. Kuhu välja võiks jõuda. Siis on nõustajal tore temaga koostööd teha, kui need asjad on paigas. Loogiline, onju. Ja on palju olukordi, kuidas inimesed, kes on omadega veits kimpus (stuck, not broken), oma eesmärkide sõnastamisel kogenuma inimese suunamisest tulu saaksid. Üks nendest kordadest on see, kui klient hakkab sõnastama nö surnud inimese eesmärke. Mhmh. Juba siis olin ma midahek. Selgub, et need on sellised asjad, milledes surnud inimene on alati kindla peale parem kui elus inimene. Näiteks ei karju surnud inimesed kunagi oma laste peale. Ei raiska kunagi raha mõttetute asjade peale. Ei tülitse kunagi oma partneriga. Ei ole kunagi ärevad ega lange depressiooni ega maga tervet päeva maha. Surnud inimesed ei kõrveta õhtusööki põhja ja ei ketra end tähtsa kohtumise eel hüperventilatsiooni ja ei nuta end magama. Seega kui sul on taolised eesmärgid, siis on hea need sõnastada ümber tegudeks, vaadeldavateks käitumisteks, milles elus inimesed on paremad kui surnud inimesed. Nagu lastega kenasti rääkimine. Hoolega oma töö tegemine. Normaalse paksu põhjaga poti ostmine oma kööki. Sa oled võimeline olema parem kui surnud inimene.
Aga päriselt vä. Päriselt selline analoogia. Nõustamises. Ma saan aru, et ilmselt ei hakka siukest juttu otseselt igale oma kliendile rääkima. Aga nii kuramuse naljakas oli. Ma kohe kujutasin ette, kuidas karjade kaupa mingeid vastikuid zombisid üleni üleolevalt poseerides mööda tänavat kekutavad ja ei ole seejuures üldse depressioonis ja kehitavad ainult oma kondiseid haisvaid õlgu ärevusest kuuldes ja ei karju ühegi inimese peale ja peavad end kõigist nii palju paremateks ja soovitavad eeskuju võtta ja näiteks, maitea, positiivselt mõelda.


P8220003
karusnahkne

Minaei saa aru.
Mina ei saa aru, miks need inimesed, kellede lapsed peavad kõigi nuttude saatel lasteaeda minema, sest muidu need inimesed ei saa oma vabakutselist tööd üldse teha, oma elukaaslast või lapse teist vanemat või kedagi appi ei palu. Kui sa oled ise liiga pisar ja ärev teda viies, palu kellelgi teisel viia ju. Või see on jälle üks nendest, kus sa pead ise oma hinges hästi kõvasti kannatama, muidu sa ei tee seda lapsevanemluse asja õigesti?
Mina ei saa aru, miks inimesed pakivad ise oma laste õpikuid paberisse ja siis sinna juurde kurdavad. See origami tase, milleks eelkooliealine laps tegelt võimeline on, jääb kordades alla raamatute pakkimise triviaalsusele. Ja töövihikud võivad ja peavadki koledaks minema. Mille eest me siis täpselt maksime. 
Ma ei saa aru, miks inimesed ostavad oma lapstele nutitelefoni, kui nuppudega telefonid on olemas ja nad ise ei taha üldse, et lapsel see paganama nutitelefon üldsegi on. Mis imelikud algoritmid need on - anda lapse lapsikustele jonnidele järele ja siis ennast sinna otsa pärast nahutada. Muarust osta talle misiganes telefon, mis sa ise õigeks pead ja siis är vingu enam sinna otsa. Keegi võiks selles valemis ju täiskasvanu ka olla ometigi. Ei?

Samal ajal ei mõista ma, kui palju rämpstoitu saab ühe teismelise sisse mahtuda ja kuidas käib viiiiiitsimine niipidi, et poest kiirnuudleid tuua ja neid valmistada viitsib, aga õuest õuna tuua on järsku maru suur töö. Või mis organism see on, mis pistab kõigest kahe vooru saatel pintslisse terve potitäie makaronisööki, aga on teinekord vabalt 3 päeva järjest isealgatuslikul näljastreigil, sest ei taha suppi süüa. Või kuidas aru, mis mõistab pealevaadates ära tunda ligi 20 erinevat kuubi pinnalaotust ja tsiteerida pärast korra kuulmist tuhandeid võõrkeelseid tekstilõike, ei ühenda ära, et ööseni üleval vahtimine tähendab vaevalisemat hommikust ärkamist.

R1-08401-0017
emajõgi

Mul on üks õunapuu ja selle otsas kasvab nii palju õunu. Need õunad kasvavad suureks kohevaks punaseks ja pudenevad õunapuu alla murusse. Pudenevad kumedate potsatuste saatel murusse ja linnud nokivad nende käärivatesse külgedesse sälkusid ja endid rumalaks. Ja ma tunnen end nii süüdi ja süüdi. Lopsakad teod ronivad hukule määrat õunu mööda ja muruniiduk hekseldab neid koos õunte kastemärgade mädaplekiste põskedega mahlaseks puruks. Ja ma olen nii süüdi ja süüdi. Ma peaksin nendest õuntest rõõmu tundma. Ma peaksin neid võtma ja neid tegema ja sööma ja rõõm. Väikese õunapuu õunakujuline võra vajub viljade raskusel sügiseks nii longu. Nii jõuetuks, et ma ei mahu okste all kõndima ja ma tean, kui raske tal on. Ma peaksin tema eest hoolt kandma, et tal nii raske poleks, sest ta annab mulle õunu. Ma peaksin tema antud õunu sööma. 
Ja söön ka ju. Jooksen hommikul kiirustades mööda niisket õue ja pistan paar õuna mantlitaskusse, et ennelõunal töö juures näksida. Või haaran koju tulles mõned seelikusaba sisse ja kannan tuppa laua peale. Tükeldan koogisse või lapsele suupisteks. Aga kärude ja kärude kaupa läheb õunu kompostihunnikusse. Sest nende avastamisel on nende tarvis alati liiga hilja. Ja seal nad siis veinivad. Ja kompostihunnik võrkkiige kõrval lõhnab käestlastud liiga suurte ja magusate võimaluste järele. Ja see kõik jääb minu väikese valutava südame peale.

Sel aastal teen ma õunamoosi. Ma pole kunagi õunamoosi teinud, aga internet ütles, et ega moos mingi apteek pole. Pane aga õunad keema ja vaata ise. Istusin neid õunu puhastades õunapuuga õue peal kõrvuti ja lasin viimasel soojal päeval viilude vahele potti pugeda. Ritsikate ja klähviva naabrikoera polüfoonia taustal lakkamata. Purgid ostsin ka ja uued ilusad kaaned. Ja tuletasin meelde oma kõikvõimalike esiemade kõikides auravates moosikeeduköökides kõlgutatud jalad ja kõik selle kõrvalt kõrvataha pandu. Saan hakkama küll. Võib-olla saan niimoodi isegi andeks.

P9010083
pilved ei mõtlegi

Monday, September 04, 2017

20 otsikut õnnelikuks eluks (kümnes jahmatab sind)

P9040095
ks-kss

Näiteid ilma ebaõiglusest. On suvakas õhtupäev. Ma tahan nägu pesta. Haaran peeglilaualt esimese patsikummi. Mõne nendest mustadest, mis alati igal pool maas vedelevad ja omasoodu taskupõhjades paljunevad. Loobin hajameelselt juuksed kuklasse ja kummiga kinni. Vaatan peeglisse ja suremaha kui seks. Nii šefilt on juuksed saanud. Nagu ma oleksin mõni neist tambler-intsta modellidest, kel on ühe hooletu pusakrunni tarvis 10-liikmeline soengumeeskond. Lihtsalt ni äge olengi. Teine päev on vaja korraks mitte olla salkus saara ja veits kohasemalt end esitleda. Võtan ühe neist varasematest kummidest, mis on end juba korduvalt juhtumisi tõestanud. Viskan juukseid kinni ja suren. Nii neetult valus. Ja kisub igalt poolt (nagu lapsepõlv). Leevendan ettevaatlikult siit-sealt natuke ja kogu see neetud patsindus kukub peast ära.
Teine kõneleb mitte nii palju ebaõiglusest. Rohkem nagu jaburusest. Sest sul peavad kulmud olema. Ilmselt sul enese seest ei kasva kulmud välja. Midagi võib olla, aga mitte need poistekulmud, mis peavad praegu olema. Need tuleb joonistada. Need tuleb joonistada nagu kõige loomulikum osa sinust. Nagu sa oleksid nende andega õnnistatud. Ja kuigi kõik inimesed on erinevate nägude ja juuste ja ihude ja karvadega, on kõikide inimeste loomuliku välimusega naturaalsete tagasihoidlike pealemaalitud kulmude tarvis olemas täpselt kolm värvi. Ma käisin poes ja vaatsin. Kulmuvärvi kulmud. Mitte et neil värvil midagi häda oleks. Ilusad kolm värvi. Ma tahaks endale üht kulmuvärvi kampsunit ka. 

P8290057
kui siin juurte vahel oleks vesi, siis seal edasi oleksid seened
(fotokas tegi töötluse ka ise)

Facebook on küll täpselt nende agaminul inimeste lainel. Sest iga kord, kui on seinal kellegi mälestus, siis on seal suur nupp, et vaata oma mälestusi. Hoopis mina. Nojah, sina küll, olgupeale, misiganes, aga nüüd mina ju. Mina. Seesama mõtlemise algoritm, mis muidu laiv vestluse ajal lappab 'kuulamise' ajal kõiki isiklikke olnud olnusid, et midagi(gi) seonduvat järgmisena öelda saada, on fb masina poolt ära tehtud. Mugav.
Kuigi üks värske kord oli küll küllaltki maailmade põrkumine. Keegi oli fotokaga ja käesolev päriselt hetk oli sellest, et pildistatava selja taga on mingi kräpp ja jääb vist pildile. Kõik on kohal. On jah kräpp. Naljakas. Ja teemavahetus-üleminek oli üks naine, kes tuututas agaminul ja hakkas rääkima oma pulmadel oma mehega nende suhte olulises kohas enda tellitud fotograaf... see tahtis nad pildistamiseks üldse teise kohta viia. Um. Jaah? Aga. Segaduses. Mis meil nüüd sest. Või...

Nüüd ongi see häda mul kallal. Et kui keegi võõras uus olend hakkab väga oma lugusid rääkima, sis ma panen enda lugude lehitseja ilusti hääletuks ja vaatan, mis tal siis ütelda on. Küsin juurde ja üle ja lisaks. Maru põnev. Aga seda juhul, kui see on põnev imelik naljakas ootamatu inimene. Aga nüüd ma olen kogemata autopiloodil teinud seda igavate lugudega inimestele ka. Ja siis nad ei jäta järele. Räägivadki. Hetkel, kui ma aru saan, et see viimane täpsustav küsimus oli küll liiast, on juba üleni hilja, sest ta arvatavasti räägib seda nüri lugu kogu detailsusega kuni lehmad koju tulevad. Ja siis ma olen üleni kohmakas ebamugavus. Ei saa rollist välja astuda ka. 

Rollist välja astumine. See on täiega teema. Rolli sisse elamisega on ka raskusi ja vahel rollis püsimisega. Olgu, mitte vahel. Enamasti. Enamasti on rollis püsimisega raskusi. Eriti, kui see on vähegi sirutus. Aga juba rollis sees olles sealt välja tulla. Avastada, et vot see lähenemine enam ei tööta, on loetelu olemisi, mis parendaksid seda situatsiooni märkimisväärselt, vaja ainult lülitus teha. Ja ikka lausuda selle sama mittetöötava rolli repliike. Võtan pausi ja keskendun ja püüan teisele lainele saada ja see käesolev roll võtab vaikuse ka omaks ja ütleb selle peale midagi endalikku. Jumal kui õudne. 

P8290050
edev poos

Tänaval pidas mind kinni võõras mees, et mulle öelda, et mu juuksed on ilusad. See on märkimist väärt, sest taolisi asju juhtub mulle väga väga harva. Tänavakomplimentimist siis. Tol päeval tegelt juhtus kaks korda. Pärast tuli keegi ja ütles, et mul on lahedad saapad. See on tõsi. Mul on lahedad saapad. Aga see juuste värk seal. See oli veits naljakas. Sest ma talle muudku säravalt naeratasin ja aitäh ütlesin. Mitte mingi rämeda meelitatuse pärast, vaid sest mulle hakkas tulvama pähe loetelusid põhjustest, miks mu juuksed ei ole parajasti üldse ilusad. Ja siis ma naeratasin ja jälgisin seda tulva vastuargumente oma peas ja ei lausunud midagi rohkemat peale aitähi. Mu vähenegi karismakoolitus ja rohke kogemus inimestega ütleb, et on keelatud öelda komplimentivale inimesele, et ta eksib. Veel vähem hakata teda loetelu argumentidega veenma, mis põhjustel ta on eksinud. Tal on silmad peas. Kui ta tahab kesk tänavat võõra naise ees tervenisti tõeväliseid asju lausuda, see on tema õigus.

Üleüldse olen ma viimasel ajal teinud tublimat enesevaatlust. Mõelnud üht asja ja vaadanud, kuidas see mõte tõesti on ja seda saaks iseenesest samuti mõelda. Ja siis käitunud teist moodi. Mõnikord nagu tahan. Mõni teine kord nagu enamvähem lihtsalt pigem natuke teisiti, kui ma tavaliselt selle mõtte peale käitun. Mis on ka samm. Kuhugi. Arvatavasti.

P8290075
põltsamaine



Käisime perega Helsingis ja muuhulgas moodsat kunsti ka muuseumis vaatamas. Laps oskab väga hästi moodsa kunsti muuseumis end ülal pidada. Vaatab mingit värki. Ilusasti tähelepanelikult vaatab ja tasa. Siis tuleb nihkub minu juurde: emme aga miks.
Tahtsin mingi psühholoogia asja kohta raamatuid lugeda ja hankisin omaarust eneseabiõpikute komplekti. Esimene, mis ma lugema hakkasin, osutus käsiraamatuks terapeutidele. Ja see on hullult äge ja sellest ma tahan ükspäev veel juttu teha.
Algava õppeaasta õud on õhk-õhukese kihina hõõrutud laiali mitmele nädalale. Osa on möödas ja osa alles tuleb. Vahele saab tudida ja midagi närvide rahustamiseks rüübata ja enese üle muiata. Sisse võtta vastavalt vajadusele.

Wednesday, August 23, 2017

olemise palumatu selgus

P8170008
roheline majake

Leidub elukutseid, millega kaasnevad kingituseks või tänutäheks toodud kallihinnalised kange alkoholi pudelid. Näiteks arstid ja ämmaemandad, massöörid ja arvutitehnikud saavad neid. Igasugust suurt muret mõõdetaval ulatusel äravõtvad spetsialistid. Olen isegi kuulnud, et pangatöötajad teinekord saavad kingituseks pudeleid. Ega seda kunagi ei otseselt küsita ja rahaline tasu on niikuinii. Aga vot kui on ikka maru hea ja üleni rõõm tehtust ja saadust, tahaks hullult veel midagi ulatada.
Leidub inimesi, kes ei joo kanget alkoholi. Võib-olla neile ei maitse alkohol üldse. Võib-olla on neile jäänud mulje, et kangest alkoholist juuakse end ainult purju ja purju ja häbisse. Teinekord ongi päriselt inimesi, kes jooks parima meelega õhtu otsa lahjat õlut. Mõnedel on taoline tundlik maitsemeel, et hakkab nagu vastu, kui keeleotsast niimoodi piirituse piirile kippuda. Teistel on hoolasmuretsev partner, kes lihtsalt ei kannata selliseid asju silmaotsaski. Ja mis sa teed.
Minu tööga ei tule kaasa pudeleid. Hariduse ja teaduse valdkond on üldse taoline koht, kus pudelid on harvad. Isegi suurte pidulike lõpetamiste puhul, kus võiks ju ometigi uhkusest lõhki minna ja arust äragi, on inimesed ikkagi kikivarvul ja hoiavad end. Tagasi ja vagusi. Punane vein. Täiskasvanute haritud inimeste jook. Jäägem viisakaiks ja soliidseiks. Ja siis muidugi see kõige odavam lauavein soodsaima keiteringiga, ega raha puu otsas, teadküll. Ja noh eks ta oleks vist natuke imelik tänutäheks pudeliga õppeasutusse sisse marssida. Polikliinikusse või panka - see on veel arusaadav. Aga alkohol ja haridus, see on röögatu pühaduseteotus, fuihh. 
Eks vist on teisigi töid, mille eest pudelit ei tooda. Lapsehoidjale ei vii pudelit. Laste klassijuhatajale teed näo, et sa ei ole kuulnud ka taolistest asjadest. (alkoholi pood või? ei oskagi öelda, ei tea selliseid... fööniks? äkki selle nimi oli fööniks?) Kunsti ja kultuuri tegevatele inimestele vist ka ei viida alkoholi. Pole nagu näinud. Ikka lilled ja raamatud ja kaardid ja taoline. Ja jälle on seesama punase veini teema, mis näituste avamise ja raamatu esitluse juurde käib. Selles mõttes ja kombekäsitluses paistab nagu me oleks tööjuures kõik samahästi kunstnikud. Sama vaoshoitud rituaalid ja täpipealt sama lage naeruväärselt kallitest jookidest.

Igastahes. Mis ma öelda tahtsin. Iga inimene, kes on elukutse peal, mis toob talle kaasa paratamatud priiskavad kingitus-pudelid ja kes ise neid juua ei kavatsegi, peaks leidma endale inimese, kellele sellised asjad päriselt maitsevad. Siis nad saaksid vahepeal kokku saada, edasi kinkida ja hea asi saaks heasse seltskonda. Siis ei peaks järjekordse siiralt ülevoolavalt tänuliku kliendi ees piinlikkusest maa alla vajuma, et teine hankis midagi niiiii kallist ja unikaalset ja sul pole seda mitte kuhugi panna. Helistad mulle, ma tulen päästan su (joogid) üleni ära.

P8170013
väike saba

Mina, põngerjate põline vaenaja ja tittedest tüdinu, tahaksin hetkel astuda välja laste kaitseks. Mis on seega märkimisväärne ja vajab ülestäheldamist. Jätke lapsed rahule. 
Esiteks lõpetage lastele karjäärinõu andmine. Lõpetage pressimine, et 10-aastane ütleks, kelleks ta saada tahab. Või üldse keegi. Ja kui te olete selle talt juba välja pressinud, palun, taevas hoidku, palun hoidke oma kasutud nõuanded ja hinnangud enda teada. Kedagi ei koti, mida te arvate tööturu tulevikust ja elukutsetest, mis tasuvad või õnnelikuks teevad või aega või oskusi nõuavad. See on nii faking idiootselt tühi loll vestlus, mida iialgi pidada.
-Noh, väikemees, kelleks sina siis saada tahad?
-Maitia.
-Kuidas ei tea, ütle ütle, ütle ikka, mis sulle meeldib, kes sa tahaksid suurena olla?
-Maitea. Võib-olla kunstnik...
-AAh oooh oi oi kunstnik!!!11! Aga sellega ei saa ju RAHA teenida, sul on ikka päris tööd ka vaja, kas sa tead, kui palju andekaid inimesi on nälga(!) surnud kunstnikena, kunstnik ei ole ikka mingi päris töö, kas sul mingit päris tööd ei olegi mõttes.
No tra. Kas sa oled siia kutsutud kellegi isiklike rahaasjade konsultatsiooniks? Las laps tahab, kelleks ta tahab. See ei ole nagu ta hakkaks homnepäev tänaval raha kerjama, kui tal praegu selline mõte on. See ei ole nagu sa oskaksid tulevikke ennustada või teaksid, mis aeg toob. Proovi nüüd natuke olla, onju. Ja üldsegi. Mida vestluse juhtimist. Kas sa selle jaoks survestasid lapselt vastuseid, et sa saaksid tänitada ta kallal. Mine tänita oma karjäärivalikute kallal ja vaata ise, kelleks sa saada tahad, kui sa kunagi suureks saad. Kui.
Teiseks see neetud lahterdamine. Põhikoolilapsed on armsad lillekesed, kes on küll ropu suu ja halva huumorimeelega, aga nad ei tea pooli asju veel. Näiteks on võimalik, et keegi pole talle kunagi öelnud, et poisid osade arust ei oskagi tantsida. Või talle veel ei ole pähe torgatud, et raamatuid armastavale inimesele võib teinekord loodusõpetus mitte meeldida. Äkki siis hoiduks nende täiesti destruktiivsete stereotüüpide õpetamisest. Aga ei. Ikka tahavad inimesed olla ilmanäinud sorteerimis-geenjused ja pakkuda ühe huvi pealt teiste välistamisi ja teha kõigist väikestest potentsiaalidest tulvil kõikvõimalikkuse olevustest kaheplaanilisi karikatuure. Ah sulle meeldib sport, eks sa vist eriti palju kodus õppimisele aega ei kuluta, lugeda ikka oskad vä. Sina oled meil selline loominguline laps, küllap on matemaatika sulle päris raske. 
Lihtsalt. Ei.


Samal ajal on see lõik ühtlane meeldetuletus mulle. Laiendatud kujul. Ma peaksin ka noorte inimeste kallal vähem mölisema ja paremini kuulama ja limiteerima oma nii üleni üleolevaid küsimata kaagutusi. 
September tuleb ka kogu oma arvuka kiusatusega ja. Ongi paras aeg.

P8170003
ehmunud poos

Kuidas ma olen naeruväärselt sagedased päästikud. 
Olin sõbrannaga kohvipoes. Väga agar meesmüüja tahtis üleni usinasti kõikidest kohvidest häid asju kõneleda. Paistis olevat arvamusel, et just mahedat maitset peaks kiitma. Iga sort ja pakend ja toode oli eelkõige 'hästi mahe' ja 'see just on mahe ja see nüüd nii mahe ei ole, aga näiteks neeeed siiiin on jälle mahedamad...' Kordagi ei küsinud me, millised kohvid on mahedamad ja ei turtsunud intensiivse maitsega proovikohvide peale. Ma ei tea, mis kinnisidee tal oli. 
Üks mu seljakottidest on kujult karvane loom, pea ja vurrudega. Uus tuttav küsis, kas minu toas on sellele seljakotile spetsiaalne koht. Kõik mu selja-, käe- ja õlakotid on ühes kohas, kuhu kotid käivad, miks sellel peaks eriline olema, maimõista. 'Aga, see on selline armas ja karvane, ma mõtlesin, et tal on sinu magamistoas nagu oma positsioon.' Um. Väikene mees. Vaata. Ma olen vana naine. Mu magamistoas on positsioonid hoopis teiste asjade tarvis. Igal juhul ei ole seal pehmete mänguasjade displeid.
Lapsel on nii pikad juuksed ja need vajavad harutamisel abi. Lähen poodi ja uurin teenindajalt just lastele mõeldud mugavate pritsitavate pusapalsamite kohta. Pärast umbes kahetuhandendat toodet, mis on üleni printsess barbie ruuooooosa poni haldjas merineitsi sädelus, ei olegi ma enam kindel, kelle peale pahane olla, kui ma välja purtsatan: kas teil poistele ei ole midagi.





P8100094
siis puu alt ei niida



Üks kummaline värk on nende sõnaliste teadaannete tõlgendamisel küll. 
Kui üritad aru saada, kuidas või mida keegi sinnust tahab või kas üldse. Sest see on nii keeruline. Näiteks ükspäev keegi ütles mulle tagantjärele, et ta märkas mind kohe, kui ma ruumi astusin. See käis mingi rahvarohke ruumi kohta, kus ma ei teinud midagi silmapaistvat. Ja ma olin kohe: omg uskumatu, loodetavasti ei armu ta minusse päris ära, aga ma pean midagi erilist tähendama see on midagi enneolematut, et ma talle kohe silma jäin. Tegelt ei olnud. Sugugi mitte, suksud. Järgnevad kokkupuuted ja vestlused ilmutasid sealtpoolt nii palju jahedust, et hakka või jaanituld tegema. 
Mingi teine päev keegi muu ütles, et on mitmel õhtul mu peale mõelnud. Ja ma haigutasin eemalolevalt, et arvatavasti ütleb ta seda kõigile. Kuigi järelemõeldes ei ole tegemist üldse inimesega, kes lihtsalt lambist valesid välja loobib kellelegi muljete jätmiseks. Maitea, miks ma selle tegelikult ilusa ülestunnistuse kohe tühiseks tahtsin visata. Oleks võinud ju ka kõrvust tõusta.
Üks kord, kui ma teismelisena arutult armunud olin ühte poissi, olid täiesti vaieldamatud tõendid, et ta tahab minuga abiElluda ja ei saa minust iialgi küllalt järgnevad: ta ütles, et mul on lahe särk; kui ma küsisin, kas ma võin filmi ajal tema kõvale istuda, oli ta okei; ükskord ta vaatas mulle niimoodi imelikult teist moodi otsa. Kõik. Näpuotsaga tõendeid ja mulle piisas. Miks me veel ei olnud ühte heitnud ja suurt armastuse suurust koos teinud... see oligi müstika, igavene küsimus õhkavatesse õhtutesse. Äkki ta kardab haiget saada. Võib-olla ta pole veel mõistnud oma tunnete suurust. Äkki ta ei huvitu minust niiväga - pole võimalik! Muidugi huvitub. Ta ju üles, et mul on lahe särk ja miks ta siis tookord mind niimoodi vaatas.

Et selles mõttes ongi need võibolla-d mõni kord nii väga jah-ide moodi. Kui ise väga väga tahad.

Kui mitu korda ma olen oma graafiku tühjaks teinud ja õhtu vabaks võtnud, sest keegi lubas külla tulla või tahtis koos kuhugi minna või pidi mind kohe kohe pärast oma teist kohustust kusagile kutsuma. Ja siis pärast reaalsusega põrkudes vaatan kirjavahetust või meenutan sõnasõnalt vestluse üle ja saan aru, et ma olen vaimuhaige. Muidugi ei öelnud ta mulle jahjah! ta ütles võib-olla. Lihtsalt ma ise olin üleni liiga jaa ja ei osanud kuulata.
Ja huvitav, kui mitu korda olen ma kedagi kusagile kutsunud või tervenisti tahtnud ja ta on mõelnud, et ma nigunii ütlen nii igaühele ja misiganes, vahetpole.

P8210037
kuperjanovi tänav, tartu


Kas sinu tööga kaasnevad küsimata kingitused ja kas sa oskad nendest rõõmu tunda?
Millal sa viimati kellelegi enesest nooremale nõu andsid ja miks?
Kuidas sa eristad entusiastlikke nõusolekuid põiklevast viisakatest äraütlemistest?

Friday, August 18, 2017

tegelikult tuleb püha vaimu paluda korduvalt

P8100105
kaisukivi pai


Mingi sõnaosav usalane oli jälle kirjutanud hea artikli, mille üle ma mitu päeva mõtisklesin. See sama jutt jälle ju. On ainult kahte sorti vastuseid ettepanekutele. Kas 'üleni jaa!' või 'ei'. Ja siis kõik need asjad, mis ei ole 'üleni jaa!', on ei-d ja nii lihtne kogu see ilm ongi. Eks meil on siin see range eristus varemgi teemaks olnud. Niimoodi rehkendamine aitab hoiduda segaste sõnumite valestitõlgendamisest ja teisele isuäratavale olendile kogemata ihulise kurja tegemisest. Ja võimaldab aru saada, kui sa oled liiga pealetükkiva kergestivaimustuva takjana viisakasti just ära tõugatud. (eks vaatab, ma praegu ei oska öelda, mhmjah võibolla kunagi tõesti... = ei.) 
Ja ikka on hea lugeda, et mingi võõras poiss väljamaalt on umbes sama asja mõelnd. 

Viimase aja mõtted ongi mingite teiste inimeste või olendite pealt. Omaette ei nuputa enam ühti. A samas vb nii ongi alati.

Näiteks ostsin selle asja, mis paned köögilauale ja siis hõõrud selle vastu oma aedvilju ja need kukuvad kohe viiludeks laiali nagu nalja. Ostsin Tupperware oma ja see maksis umbes miljon ja veel veits. Aga kuradi tore ikka. Näiteks sibula lõikumine käib nüüd nagu suusasõit - suhkat vuhkat. Ei mingit kohmakat libisemist ja arutut nuttu ja naeruväärseid stseene kesk kööki. Rääkimata suvikõrvitsast. Sakilisi kartuleid tegin ka, peaks täna veel tegema, üleni toredus.

P8100096
eraldi sissepääsuga soome laht

Rents väitis siin ükspäev, et ta ei söö mitte kunagi valget saia ja ma jäin nii mõtlema. Kui paljud asjad on põmst valge sai. Makaronid. Spagetid ja lasanje ja. Pitsa. Pannkoogid. Öine impulsiivne hot dog. Ja kas siis selle põhimõtte järgi riis on ka alati ainult täistera ja kooki ega pirukat ega torti ei ole-gi mitte iialgi. Mida enesedistsipliini sel naisel ikka. Mitte et ma ise väga tihti valget saia mugiks, aga ma pole sellise põhimõttena seda kunagi sõnastada taibanud. Niiet kui ma ükspäev nägin väga ilusat pilti tuunikalast, otsustasin kohe kaks tabu ühe hoobiga teoks teha. Tuunikala meie juures ei sööda, sest mu mees ütleb, et see pidavat paha olema. Mitte tuunikala ise pole oma enese pahatahtlikul taotlusel halb, ta lihtsalt on nõnda kasvatatud. Pahu asju täis. Pealegi peaks tuunikala olema roosa, aga konservis on hall ja too ei saa ikka õige asi olla, missesis olgu noh. 
Niiet tuli pättuste tegemise isu, ostsin pätsi valget saia ja karbi tuunikala ja pärast umbes neljandat viilu oli kopp ees. Nii nüri toit ju. Ah siis selle pärast ma neid asju tavaliselt ei söö. 
Aga hullu vaeva nägin, loetlemaks asju, mida ma kunagi ei osta ega söö. Sest mitte kunagi on päris kõvasti öeldud muarust. Esiteks ehk limonaad. Pidudeks ei osta ja ise ajaviiteks ja janu peale ei joo. Läägemagus ja liiga palju mulle mu maitse jaoks. Aga samas näiteks mõnikord kui ketirestoran eine kõrvale sama hinna eest kohvi ei paku, võtan koka. Ja äkki lähevad lihatoidud ka sellesse loetellu, mis ma kunagi poest ei too. Sesmõttes, et ma toon liha - hakkliha või fileed. Aga ma ei too viinereid ega kotlette ega vorsti. Või kui siis viinereid haruharva, kui on selline imelik peotoidu tegemise tuju. Keerab taignasse ja nii. Valgesse patusesse peenjahuga tehtud taignasse. Hmm. Neid soojaleti valmistoite ei osta, sest need on reeglina ülesoolatud ja -keedetud ja ei toida seega. Snäkin parema meelega banaani või karbi tomateid. Aga samas ükspäev nägin taignas küpsetet lillkapsa-lillekesi, sis neid ikka võtsin näksimiseks. 
No on häda, kui üldse mingeid põhimõtteid ei ole. Pole millestki kõneleda.


P7240015
taevas mu üle


Sa oled väga, ülearugi ilus täpselt sellisena, nagu sa oled. Sinu sees on peidus unikaalne ainulaadne sinu enese olemus ja sinu ainus ülesanne on lasta sel välja paista. Iga päevaga ainult rohkem vabaks saada teiste inimeste ja ütluste kütkest. Olla sina ise. Mitte lihtsalt sina ise. Sest sinus ei ole midagi lihtsat. Sa oled tervenisti kogu keerukus ja nüansirohkus. Sa oled eriline. Ja lasta sel erilisel kordumatul säral raisku minna kellegi teise meeleheaks või mõne muu ootuse pärast, on suurim patt, mida sa teha võiksid. Sinu keha ja sinu meel, sinu mõtted ja sinu looming, need kõik on viimase peal juba praegu. Mitte midagi pole vaja muuta või juurde tuua või ära võtta. Sest sa oled olemas ja juba see on tõend sinu tõkestamatust väest ja vääramatust imest. 
Seega ole edasi täpselt niisuguses ihulises vormis, kui sa kõige loomulikumalt oled, sest see on sulle omane ja sa oled taolisena kellegi arvates kaunis. Need, kelle arvates sa pole sellisena kaunis - keda nende arvamus üldse kotib. Sinu imelisse ellu ei ole tarvis taolist negatiivsust. See on sinu keha, see on siin ja see on päriselt ja seega on see keha jumalikult kaunis.
Seega ole edasi täpselt nii tark ja selliste oskustega, nagu sul praegu on. Pole põhjust midagi juurde õppida. Lõpeta see muretsemine, et sa pole piisavalt... piisavalt misiganes. Need on lihtsalt su ebakindluse deemonid sulle valesid kõrva sosistamas. Sina tee oma asja nii, nagu sa seda teed. Ja see on küllaldane. See on rohkem kui küll.
Seega ole edasi täpselt selle iseloomu ja nende harjumustega, mis sinus juba olemas on. Need teevadki ju sinust sinu. Kes ei tule toime niisuguse sinuga, pole lihtsalt sinu inimene. Sa ei pea end kohandama teiste järgi, sobituma nende vormidesse, painduma kellegi muu meele heaks. See oleks ju valetamine, nii teistele kui iseendalegi. Sa ei ole siia maailma tulnud, et ennast hävitada ju.
Seega viska nurka see sisseastumise avaldus, need täienduskoolituste voldikud, eneseabiõpikute kollektsioon ja oma terapeudi telefoninumber. Milleks sulle kõik see, kui sa juba oled lihast ja luust perfektsus täidetud taevaliku kustumatu loomevaimustatavusega. Kõik see, millega sa enese juures rahul ei ole, iga üksik asi, mida sa enda juures muuta tahaksid - need on kõik ühiskonna ajupesu. Tegelik vaieldamatu tõde on see, et sa ennast armastad. Tingimusteta, nõueteta ja ootusteta. Tervenisti kogu oma kõiges ja kõigega. Kui sa seda mõistma saad, ongi kõik juba lihtsam kui lihtne. Valu ja pained kaovad. Õiged inimesed hakkavad valguma su jalge ette ja su rikkus kasvab pidurdamatult. 


P7220099
pilved. segatehnika



Me olime mingisugune 14 või 15. Enamvähem ühes vanuses tüdrukud. Meil oli õhtuks Plaan. Plaan suure põhhiga. Üks nendest kenadest kuttidest, kes meile hullult meeldis, sest ta oli nii täiskasvanud ja nii kavalate silmadega, oli meid õhtuks enda poole kutsunud. Sest tal olid ka sõbrad külas. Totaalne elevus. Tal olid kenad sõbrad ka. Üleni üksteise üle tibinõustumine, jaa täiega nii kena onju totaalselt. Appppppi kui põnev. Me olime sellest peaaegu terve päeva rääkinud ja omavahel kokku leppinud, kes kellele kõige rohkem meeldib ja õhtupoole, kui aeg hakkas kätte tulema, hakkasime ennast valmis sättima. Vahetasime ja laenasime omavahel riideid. Kombineerisime oma meigikottidest suure hunniku peeglilauale ja ukerdasime halvasti valgustatud peegli ees end puuderdades ja juukseid kohendades. Mingi hetk tabasin ära, kui tore see kõik on ja ütlesin teistele: onju ju hea ennast kellegi kindla jaoks ilusaks teha. Ja üks tüdrukutest, meigipinstlit käest panemata peeglilt pilku pööramata nii tõsiselt: maitea, mina teen seda küll praegu ainult iseenda jaoks.

Kui me läheme sinuga kahekesi teatrisse või kohvikusse ja mul on juuksed ilusasti üles pandud ja need kõrvarõngad kõrvas, siis see on sinu jaoks. Ma tahan sinu jaoks ilus olla. Ja see ei ole ainult see tunnike, mis me seal koos oleme. Ma olin selles juba ette. Istusin kodus enne sinuga kokku saamist, mõtlesin sinule ja sättisin ja valmistusin ja ootasin, millal ma sind näen, et sinuga koos olla ja ma võtsin selle tarvis eraldi aega, et olla oma parim. 
Kui sa kutsud mu külla ja ma tulen ka, siis see outfit on valitud sinu jaoks. Ma olen oma sada kakskümmend kaheksa kleiti läbi lapanud ja valinud ühe just meelega selleks puhuks välja.
Kui me lähme sinuga niisama kohvile või õhtul linnapeale vaatama, kas midagi on või sa kutsud mind oma sõpradega kohtuma, ma olen end sättinud sinu jaoks. Isegi sital päeval. Kasvõi natuke. Meeleolugi. Paremad papudki. 
Ja muidugi, jah, muidugi on see minu enda jaoks ka. Kõik selle ja tuhat asja veel saab pöörata isekuseks ja enesekesksuseks. Ma olen sulle ilus, et sa oleks mulle hea. Ja mu ehted ja riided meeldivad mulle ka ja mulle meeldib ennast vaadata sinu silmade läbi. Meeldib sellest uhkust või ülbust ahnitseda, et ma vaeva näen. Ja nii edasi. Aga ma tõesti ei mõista seda meeletut püüdlust kogu aeg kõigile selgitada, et teiste arvamus ja pilgud ja heakskiit ei loe. Või et sellele ollakse tervenisti immuunne. 


P7180001
tartu mu tartu


On üks kurja õelust täis trend, mida ma olen näinud rüvetamas meie muidu puutumata hellasid väikelinnu. Need on uute riiete poed, mis on maskeeritud kaltsukateks. Käsitsi kujundatud sildid, suured tekstid kauba odavusest ja uuest kaubast iga päev. Soodustuse päevad ja lubadused igasugu pudipadi kaupadest kogu perele. Pehmed reklaamlaused kõnelemas sisse astumisest ja tere tulemast ja uudistamine. Ja ma lähen kogu elevusvaimustuse judinate saatel nende krigisevast puituksest sisse (tasumine ainult sularahas), astun hellalt üle nende narmendava vakstuga eeskoja ja mida ma näen. Täiesti uued kandmata tutikad neoontoonides vabrikuriided. Koledad maitsetud kehvasti vastupidavad sünteetilised tobedate trükitud piltidega. Ja nii haigelt kallid. Kas inimesed päriselt maksavad raha selliste asjade eest ja tahavad neid kanda. Kui kohutavalt valutavalt kurb see on.

Rehkendus ajast. Inimkroket maksab mingis kasutatud raamatute veebipoes 11 eurot. Mul on praegu nii palju küll. Ja kuna mul ei ole pärast arvete tasumist ette eelarvet eriti, siis see võib olla toiduraha, see võib olla raamaturaha, misiganes. 
Kui ma sorteeriksin ja sobraksin ja otsiksin maja pealt välja hunniku raamatuid, mida ma enam ei vaja ja sisestaksin nende pildid ja andmed raamatuvahetusse ja teeksin oma profiili korda ja postitaksin need raamatud soovijatele, kui neid soovijaid üldse oleks... Mitu tundi selleks kuluks. Kui paljut sellest ma naudiksin. Kui kaua läheks pärast seda aega, et ma selle raamatu tasuta saaksin. Kas see oleks siis mulle tasuta. 

P7080035
kaunistatud


Monday, August 07, 2017

And if you're right, you'll agree

P7240017
nii võib lootusest ju päris mööda põrutada

Ma vaatan, et nende odava alksi ostjate peale ikka näidatakse näpuga ja noomitakse julgesti juurde. Tahaks ka siis ühtlasi. Tagasihoidmatult kedagi häbistada ja noomida.
Mis haiged inimesed need on, kes ostavad HM  ja Seppäla ja sellistest poodidest endale riideid. Kas te üldse mõtlete ka. Ma saan aru küll, et seal on odav, aga kas on siis nii tihti vaja riideid vä? Ei saanud pükstele lappi peale õmmelda vä? Oli siis tarvis nii hooletult ümber käia oma vanade riietega. On kogu aeg vaja mingi väljamõeldud moega kaasa joosta? See on lihtsalt märk karakteri nõrkusest, seltskonna survele alistumisest. Tõeliselt ise oma aruga mõtlev inimene saaks aru, et ta ei vaja neid asju. Ega te siis ei osta ju oma vajaduse järgi. Nii odav, ikka ostate rohkem. Üle arugi ostate. Pärast on kõik prügiväljad täis teie väljaveninud hilpe ja väikesed orjalapsed arengumaades muudkui surevad. Täiesti arusaamatu rumalus inimestel ikka. Ja oleks siis veel, et ainult täiskasvanud. Korduvalt olen näinud lapsi ka nendes poodides perekondadega kaasas. Lapsi, saad sa aru. Eks igaüks ise teab, missugusi tarbimisharjumusi oma järglastes areneda laseb. Aga ma mõtlen, et õudne ikkagi. Laske olla riided kallid. Riided peavadki kallid olema. Võiksid veel kallimad olla. Ongi õige. Aga no ei saa mõned inimesed aru, kuhu hinnapoliitika neid suunab ja mida öelda tahab. Ikka on sihuke ahnus ja okupatsiooniaegne orjamentaliteet. Odavalt ja palju. Odavalt ja palju. Mis teha, kui rahvas nii loll on ja ise tahab oma planeeti ja kultuuri nõnda rüvetada.


P7240007
käimlakõrvane lehis on jälle lehtes
(ja õites)

Kuidas see üksinda olemine käib. Mida inimesed teevad, kui nad üksinda on. Sellest saan ma aru, et võib ennast köita igasuguse arutu meelelahutusega. Raamatud ja filmid ja porno ja sarjad ja arvutimängud. Ja saab end hõivata majapidamisetööde ja taolise kila-kolaga. Aga need on ajatäited ju. Neid asju teed selle pärast, et peab. Või selleks, et ennast tegutsemas hoida. Et ei peaks tühja passima. Saab midagi teha või vaadata või näppida või sirvida või lehitseda. Et päris niisama poleks. Aga kuidas see päris niisama omaette olemine käima peaks. Mida siis tehakse.
Muidugi, see pole kaugeltki veetlev joon, mida enesest esitleda. Ikka mingi kõrgem seisund ja rahu ja taolised asjad tuleb välja paista lasta. 'Ah mis tühised probleemid plikatirtsul, tal on nii palju veel õppida.' Võiks ju, et lihtsalt oled. Kui eriti kõrgele tasemele oled end nikerdanud, siis lihtsalt oled rõõmus. Ei tee midagi ja siis vahepeal ei tee kohe üldse midagi ja siis ehk, kui eriti isukas olemine peale tuleb, siis äkki isegi mõtiskled veidi. Naudid üksinda iseenda seltsis lihtsalt olemist. Las need pisikesed mutukad rabelevad ja rahmeldavad. Suuremad hinged ei pea ju. Nemad on vabad sellisest tühisest tähjast. Polegi vaja kogu aeg midagi teha. Saab mõtiskleda ja vaadelda ja kuulatada. Looduses kõndida ja. 
Esiteks vihma sajab. 
Teiseks mis mõtet sul on ja kas sa üldsegi päriselt olemas oled, kui sa ei ole teistega seotud. Või kuidas me eristame viljakat omaette mõtisklemist rumineerimisest ja sundmõtete ketramisest. Või kui sa kusagile üles ei märgi ja kellelegi ei sellest kõnele, kas need kohad, kuhu sa oma mõtisklustes välja jõudsid, üldse arvesse lähevad.


P7240004
viljakas känd

Meetodeid põiklemaks küsimustest ja neile vastuste andmisest.
  1. Küsi midagi vastu. Miks sa seda küsid. Miks see sind huvitab. Kas sa alati küsid selliseid asju. Mis sa ise sellest arvad. Miks see oluline on. Kuidas sul enesel selle sama asjaga on. Ja nii edasi. Kiiresti ja tempokalt toimides võib vastuse andmisest hoiduda ka kõige teemavälisemategi vastu-küsimustega, lihtsalt fookust küsija enese isikule lülitades. Inimestele kohutavalt meeldib ise enesest. Näiteks mul hiljuti oli jälle. 'Mis nimi see Murca on kas see on päris nimi sul või hüüdnimi või miks selline nimi...' Ja enne, kui ma jõudsin selle vestluse tüütuksmineku peale ohatagi, olin ma üleni vastu: Kuidas sul nii pikad juuksed on? Hoobilt oli esialgne küsimus meelest. 
  2. Vasta mingile teisele küsimusele. Sinult küsitakse sinu eelistuste kohta jookides, hakkad üksikasjalikult rääkima erinevatest kokteilide valmistamise viisidest. Keegi tahab teada sinu arvamust mõne ühise tuttava kohta, tee läbimõeldud aruka vastuse nägu pähe ja selgita neile, kuidas sa oled alati arvanud, et võib-olla see aastaaegade vaheldumine avaldab inimeste meeleolule tugevamat mõju pigem just nendel pimedamatel kuudel.
  3. Vasta laiendatud liialdatud jaatusega. Näiteks. 'Kas sa oled praegu armunud?' Oo, jaa, ma olen alati armunud, mõnesse raamatusse või pilku või unustatud mälestusse, sinusse või su venda või nendesse lilledesse siin, polegi vist hetke, kui ma poleks olnud armunud, ega ei tule praegu meelde küll, et oleks olnud.... 'Mis su lemmikraamat on?' Mm, kõik raamatud, mis ma olen lugenud, on mu lemmikud, mõnes mõttes, mul on läbi aastate olnud palju lemmikuid, eks need lemmikud ikka on vaheldunud ka, meeleolu ja ajaga ja võib-olla on mu lemmik raamat hoopis mingi selline, mida ma veel lugenud pole või äkki pole mu lemmikraamatut veel kirjutatudki, arvatavasti minu lemmikraamatute arv on lõpmatusest suuremgi... 'Kas sul on praegu raha, et endale süüa osta?' Ah, mis, mul on alati raha, et endale või kellele iganes süüa osta, mis see aeg siin loebki, praegu või varem või, alati leiab midagi või kusagilt ja palju see söök ikka maksab ja pealegi  raha on ju igal pool ja ega sellest niipea kuidagi saa puudust tulla, söögi ostmiseks veel ammugi mitte...



P7220089
merevaatega


Süüa vaarikaid, tähendab süüa teolima. Vähemalt meie hoovis. Sellist võimalust, sööd siin vaarikaid ja jätad teolima millegipärast üleni söömata, polegi antud. Meil on siin ikka selline jäigem kombo-pakett. Nagu vahel tuleb internetiga kaasa tuhat telekanalit isegi siis, kui sul telekat pole. Nagu vahel on hästi tore inimene, aga tema jalad haisvad.
Aiast veel juttu tehes. Ohakad. See on muarust küllalt kentsakas, et saavad olla teod ja ohakad. Aga võta näpust. Ohakaid on, minu arvutuste kohaselt, kolme erinevat liiki. Kõige levinumad on need veits torkivad, pika porgandja juurega. Ja need on peaaegu igal pool. Niitmisest ja rohimisest hoolimata. Väga kiindunud mu aeda millegipärast. Umbes 10 kasvukohta on täiesti segaselt hulle sinakat tooni terve müriaadi erinevate okaatüüpidega peletisi. Need hullud on harulise valge tuts-juurega. Ja aeg-ajalt on selliseid pehmemaid piimjamaid tüüpe, keda ohakaks nimetada, on umbes nagu nimetada terava keelega inimest ohtlikuks.

Mul on vahelduseks ühe asemel kolm poega. Põhiliselt hooldan ma neid nii, et käsutan aeg-ajalt õue ja varustan maja toiduga. Kuigi mulle näib, et kui lapsed on koos rüseledes arutledes vaieldes naerdes arvuti taga, on see ka arukas ja arendav. Muarust jumala normaalne viis laps olemiseks. Nagu ka mõttetult õues jõlkumine ja vingumine, et ni igav on ja tea, kas juba võib tagasi tuppa tagasi hiilida.

Mees teeb köögis sibulasuppi ja kutsus mind appi. Et ma maitseksin seda valget veini. Muidugi läksin appi. Ma olen tähelepanelik abivalmis partner ja alati valmis olulistel momentidel teisele toeks olema.

P7200049
aga mis seen see on

Mul juhtub kogu aeg nii, et ma vaatan juutuubist mingit meigivideot ja arvan täiega, et järgmine kord kaupsi sattudes ostan endale kontuurimis-paleti. Samal ajal kogun oma õmblemisasjade kappi ja seda ümbritsevasse piirkonda kangaid ja mõtteid ja lõikeid ja materjale, sest ma üleni õmblen endale kohe kohe hästi laiad taskute ja kõrge pihaga püksid ja liibuvate pikkade varrukatega nabapluusi ja kõikmisveel. Rääkimata sellest laenutatud ja kokku ostetud raamatute hulgast, mis mind ümbritseb, kui ma umbes kuuendat korda Inimkroketit endale õhtujutuks uuesti loen ja kaasnevat sa-peaksid-paremini süüd peletan nagu kärbse suminat.
Või kasvõi see tõhusus, millega elavad ja majandavad need inimesed, kes välismaale minnes endale lõdva randmega muuseas hotelli broneerivad (mitte ei kerja tasuta öömaju), millele ma omaette veidi kurvalt mõtlen, kui ohakate vahel tippides teolimased vaarikaid mugin.

Thursday, August 03, 2017

jälgi oma unistusi

Tead neid vastikuid väikeseid imelikke naudinguid, onju. Nagu osa inimesi armastavad vistrike pigistamist, ka teiste inimeste küljes olevate. Või mõnele meeldivad haavad, mida verisemad ja mädasemad, seda huvitavam. Või teinekord ei saa üldse rahulikult mööda kõndida ja kohe peab uuesti vaatama, kui sõiduteel on mõnest tartulinnust saanud hakk-liha. Ja noh, rõõm halbadest naljadest ja nõudepesuvahendimaitselisest siidrist ja koledatest kleitidest ja halvale maitsele uut tähendust andvatest plakatikujundustest. Samasse kategooriasse lähevad halvad väga halvad tõlked. Ni vastikhea. Eriti tore, kui neid siiralt heas usus tehakse. Ühe noore inimese looduskauni puhkusepildi alla oli kirjutatud hulk inspireerivadi positiivseid sõnumeid, muuhulgas 'jälgi oma unistusi' ja ma ei saanud seda enam oma peast välja. Kurat, kui rõvedalt kaunis.


P7300057
pildid on viljandi, sest folk oli väga hästi


Kui sa oled vähegi esoteerikakauplustes käinud, siis sa arvatavasti tead, kuidas õiget kivi ära tunda. Ei, mitte nagu eristada kive mittekividest. Vaid kuidas tunda ära õiget kivi, mis on just sinu jaoks just õige. Selleks tuleb kivi kätte võtta ja natuke aega peos hoida. Kui tundub, et kivi läheb soojaks, siis ongi see sinu jaoks ja sa pead selle ära ostma. Pärast saad kivile rääkida ka, mida sa temalt tahad. Mingi ülesande või soovi talle anda. Ülesande saanud kivisid saab kaasas kanda või näiteks mingi teise kasutu märgilise asja peale tolmu koguma toimima asetada. 
Kivid muidugi lähevad peos soojaks samal põhjusel, miks üldse asjad peos soojaks lähevad. Pihud on oma olemuselt soojad. Jäätis läheb ka peos soojaks. Ukselink läheb. Sõbra käsi läheb. Külmutatud kanasüda läheb lõpuks peos soojaks. 
Seepärast olengi ma mõelnud, et võiks ju kive müüa ka mingite teiste kergesti tekkivate või lihtsasti esilekutsutavate reaktsioonide abil. 

  1. Hoiad käsi kivide vitriini kohal, peopesad allapoole ja pilk suunatud otse üles. Vabastad end kõikidest mõtetest (võid õõmmmmm... ka teha). Ja liigutad aegamisi käsi. Päripäeva, sest muidu kutsud kurja kaela. Ja kui äkitselt tuleb mingi uus teist moodi mõte või kujutluspilt või aisting või mälestus meelde, siis peatud ja vaatad, milline peo alla jääv kivi sind niimoodi kutsus. Selle ostadki. Protseduuri võib korrata ja osta samal külastusel ka mitu kivi. Vahel on mitu kivi ka sinu kivid.
  2. Asetad kivi käeseljale või randmele, lased sõrmed vabaks ja keskendud oma sõrmeotstele. Kui tundub, et need nagu hakkaksid surisema, siis see on Sinu Kivi. Ja see surin, mis sa tundsid, on tegelikult kivi edastamas sulle suurt Küllust ja kosmilisi energia voogusid.
  3. Seisad tugevalt kahel jalal (võid kingad jalast võtta ja paljajalu proovida, on parem kontakt), sabakont maa poole pööratud. Tõstad kivi silmade kõrgusele, aga fokusseerid oma pilgu kaugusesse, kivist mööda. Püsid nii sügavalt hingates ja oodates. Kui ühel hetkel tundub, et nagu hakkaks veidikene süda kloppima, siis see on sellest kivist hoovav universumi õrnus ja arm, mis tahab sinu juurde tulla.
  4. Võtad kivi sõrmede vahele ja tõstad õrnalt üles. Teise käe hoiad u 4-5 cm kaugusel kivi all. Kui tundub, et kivi justkui tõmbab sõrmede vahelt ära sinu peopesa poole, siis see on Sinu Kivi. Teinekord võib niimoodi õige mitu kivi ära tunda.



P7280027
sobiliku lõustaga kass. tal oli kihv ka, mis vahel välja paistis. ja kui ta silmad päris kinni pani, oli tema nina veel rohkem krimpsus. mulle meeldis, sest see paistis nagu jälestuse piiril seisatav üleolev põlgus. ja mis muud suhtumist väljendada mingitesse tolgustesse, kes ilmuvad kuratteab kust ühel päeval su majja ja hakkavad su ümber vaimustunult ohkima

Kui sa kellegi ära taltsutad, pead sa selle eest hoolt kandma. Sest mis see siis olgu. Ei saa ikka päris nii, et sa käid ringi ja taltsutad muudku ja siis jätadki üleni unarusse. Nood taltsutatud on ju pärast teadagi miukesed - nõnda taltsad. Ega need oma aruga enam ei tatsu midagist.
Kui sa midagi katki teed, siis sa pead selle kinni maksma. Isegi, kui sa tegid kogemata. Vastutus on ikka sinu peal. Lohakad kohmakad inimesed peavad aga lisaks olema terava silmaga märkamaks, äkki oli see keegi teine, kes seda asja viimasena katsus. Siis saab tema peale ajada ju. Siis on tema süü. Teinekord ole ettevaatlikum ja vaata ka, kuhu sa astud ja mõtle ikka, onjo.
Lihtne. Kui taltsutad, siis hoolitsed. Katki teed, siis maksad.
Aga kui sa midagi terveks teed? Kas sa saad selle eest midagi peale terveks tegemise rõõmu. Kas see on pärast terveks saamist natuke nagu sinu. Rohkem justkui veidi sinu käsutada. Sest seda poleks, kui sa poleks ja see on just tänu sinule. Osaliseltki. Ja seega sul oleks ka nagu veidikene sõnaõigust? See on sutikene otsapidi seega siis su enese looming.
Ma muidu ei ole tema asjade osas eneseleahnitsev ja me üldse hoiame siin eneste omandite vahel üldse küllalt selgeid piire. Aga kui ta läheb oma õlakotiga, mille mina ära lappisin, majast välja, vaatan ma küll neid õmblusi ja seda lõpmata praktilist ilu ja lausun armulikult endamisi: ma luban seda.

Ja loomulikult, kui sa midagi laokilt ja ülepeakaela hooletuse seest leiad, siis sa võid selle omale jätta. 


Ma mõtlesin sellest, et kui keegi ütleb, et ma pean midagi või olen kohustatud millekski, sest Jeesus suri minu eest, siis peaks Jeesuse hästi ruttu maha jätma. Sest kas see pole mitte kõige tüüpilisem peaaegu õpikunäide lähisuhtes tehtavast emotsionaalsest vägivallast. Mismõttes sa ise teed midagi ja siis tuled heidad seda mulle ette. Mis nõrgad manipulatsiooninõksud need siis olgu. Ma ikka ootaks inimeselt/jumalalt/olendilt, kes minuga manipuleerima tuleb, natukenegi kõrgemat taset. Veidigi originaalsust. Võiks ikka veits tunda oma vastast.
Vaata nüüd, mida kõike ma olen sinu nimel ohvriks toonud. Pfft. Vaata ise.

P7280028
rituaal võib alata

Poeg sai 13 ja jumalast khuul. Nagu see, et ta sai ja ta ise ka. Katsetasin siin ükspäev digilauaga tema pliiatsijoonistuste värvimist. See värvimine äpardus tervenisti, ma ei tea, mida ma ootasin, ma ikka ei oska seda värki üldse. Aga siis jäin seda joonistust pikemalt vaatama ja üleni imestan ikka, kui äge. 


Vahepeal on nii palju muutunud. Ma mõtlen praegu seda vahet, mille jooksul 10 aastat mööda läks. Kui minul tita oli, ei olnud need asjad veel üldse nii keerulised. Natuke ikka oli, et peavad olema õiged närimis- ja vanniraamatud, et su laps üldse iialgi kõrghariduseni jõuaks. Ja peab olema laul ja pillimäng ja võimlemine, sest muidu on jumala kindel, et ega mingit väärilist inimest sellest asjast küll välja ei tule. Aga see tublidus praegu, mida on päriselt tublid vanemad ja see hurjutamine, mida saavad mitte nii tublid vanemad, on viimasel ajal mulle kõhe küll. See oleks nagu midagi muud.
Tahtsin tegelt jutustada sellest, kuidas ma olin noore emana kogu aeg vihane. Mulle tundus, et kõik võõrad lastekasvatuse osas targutama kippuvad täiskasvanud olid minu vastu. Pidasid mind juhmiks. Arvasid, et ma ei saa elusees hakkama. Vaatasid mind ja otsustasid, et ma olen üks neist kasvatamatutest liigapalju ringihooranud arututest maatüdrukutest, kes on kogemata kuuri taga paksuks pistetud. Mida tegelt ei saagi tervenisti ümber lükata. Aga ma omaarust olin natuke rohkemat ka ja see hurjutamine ei ole tegelikult kunagi päästnud ühtegi ihulist maaplikat kõikidest tema tulevikest.
Näiteks valisin linnas alguses endale perearsti, kes oleks ühtlasi ka lastearst, sest ma soovin oma lapsele parimat ja käisin selle juures täpselt ühe korra. Sest ta oli sellise suhtumisega, nagu ta peaks minu, lapsukese järele ka vaatama. Astusin ühe sammu eemale sellest kõrgete servadega mähkimislauast, kus mu alla-1-kuune veel üldse mitte keerav tuts peal oli ja ma pidin selle karjatuse peale peaaegu südari saama. Selle karjatuse peale, mille tegi arst, sest ta arvas, et ma jätan lihtsalt lapse kõrge mööblieseme peale maha ja see kukub sealt kohe selle sama .0009 sekundi jooksul otse oma pehme peakese peale puru. Kuidas ta selle külastuse lõpus mul lapsega üldse koju tagasi minna lubas, ongi müstika. Rohkem ma arstide juures ei käinud kuni, maitea, kuuenda elukuuni. Sõpradel külas olev perearst vaatas mu beebit paar korda veini joomise vahele ja ütles, et jumala okei on. Niiet ma ei muretsenud. See korra kuus ettenäitamine tundus täpselt liiga tüütu ja mul oli niigi palju teha ja ma sain niigi küllaldaselt võõrastelt sõimu. Ei andnud D-vitamiini ja sõin ise nagu juhtus. Ei pidanud tol ajal D-vitamiini andma, ma sain aru, et see oli pigem soovituslik. Või maitea, võib-olla korra andsin ka, kellelgi oli üle jäänud. Ma ise ei võta ka mingeid vitamiine. (Ei, tegelt magneesiumit aeg-ajalt võtan, sest sinna on peale kirjutatud, et see olevat stressi ja trennikoormuse ja alkoholi juurde maru hää.)
Või mingi see kord, kui mu laps magas õues vankris ja mulle oli kutsutud kiirabi JA politsei. Sest möödakäija arvas, et laps on sinna unustet ja külm ja öö ja maailma lõpp. Lapsel ei olnud külm. Oli küll öö, aga ma olin ärkvel. Me vaatasime filmi. Kohe selle neetud akna taga, kus see vanker seisis. Noh ja siis kui ma oma täiesti ebaviisakalt ülesäratatud joriseva titaga kiirabiautost välja hakkasin astuma, hoiatati mind, et ma oma pead ära ei lööks. Tra pangepõlema ennast, te ei tea mu elu, te ei tea, milleks ma võimeline olen, te vastikud eelarvamuslikud tõprad.

Arva, mitu korda mu sel ajal minuga koos elav lapseisa kõige selle eest nahutada sai? Umbes miinus viis. Hoopis mina sain tema tegude eest ka. Sest ilmselgelt olin ma liiga vähe nahutada juba saanud elus. Ega küll küllale ja muu taoline
oeh
P7250023
aiavalgusti kohaneb



Hakkasin otsast jälle kuulama Eat, Pray, Love audioraamatut. Elizabeth on just selle hea häälega ja tema keelekasutus on üleni sulnis. Teeb olemise heaks. Kuulan ja nagu soojad paid käivad kuklast mööda selga alla.
Ostsin mitu kuud tagasi ühest kaltsukast lillelambi ja nüüd alles jõudsin ülesriputamiseni. Tal oli pistik puudu ja juhtmetööde edasilükkamine on mu lemmar. Ainult õige valgusega taimepirn ja korralik taimer tuleb veel juurde hankida.
Kui Mailaul oli, sain tuttava muusikuga kaasa kakerdades mitmele tasuta kontserdile. Nüüd Folgil kuulsin üht akordionisti juba teist korda tasuta ja hing ei andnud rahu. Viisin Aita kümneka ja tulin koju tema plaadiga. Plaadi ost on tähtsündmus, mul ei ole isegi selle tuttava muusiku cd ostetud. Aganokuula ometi, kas see pole mitte just täpselt see, mille tarvis akordionid on siia ilma tulnud.
Võeh. Auto läks katki ja rong läheb juba kohe ja ma tahtsin veel muru niita ja vinguda. Õnneks on päike ja linnas on inimesed. Ma tean. Järgmine kord, kui keegi jälle küsib, mida ma söön, et ma nii [misiganes] olen, vastan ma: inimesi. Tõdesid neid ei tasu eitada.


Nimeta mõni oma lemmikutest tõlkevärdidest.
Kui hästi sa tuled toime, kui inimesed su lapsevanemluse otsas hurjutavad?
Kas sulle ka vahel juhtub, et sa hakkad kellegi teise asja kogemata natuke nagu enda omaks pidama?