Wednesday, April 25, 2018

esialgu igavesti

P4230134
mu pargis kuuskedel on kullat' iga käbi


Ma mõtlesin käopoegade identiteedist. Kas nad arvavad alguses, et nad on väikesed pesalinnud. Sest nad ei ole ju oma 'päris' ema kunagi näinud ja pesalinnud on ainus, mida nad teavad. See ongi nende elu. Ja nende õdede-vendade hukk - see on lihtsalt seletamatu asjade käik, mis millegipärast kuidagi justkui juhtus. Ei saanud parata.
Kas väikesed pesalinnud õpetavad lapsendatud käopoega lendama? Kas nad õpetavad teda toitu otsima või laulma? Kas käopoeg vähemasti püüab oma ainsa teadaoleva perekonna kultuuri omaks võtta? Või mis imelik tunne võib tal olla, kui ta esimest korda teist kägu kohtab. Esimest korda paarituda tahab. Kas osa käopoegi saavad väga autoriteetse pesalinnukasvatuse poolt eluks ajaks depressiooni nüpeldatud, sest nad saavad viimaks ise ka mõistma, et ei ole ikka õige nii koledasti laulda röökida või igatseda nende võõraste lindudega sugu teha. Kelleks käopojad end peavad. Või kas üldse.

Näe ja nüüd tuleb mulle meelde, et üks teine asi, mis ma lugesin, on ka veits selline. Et linnud ja kentsakas eneseleid.

P4210050
linn paistab



Ma mõtlesin sellest imelikust raevust argiste asjade pihta, mis mul tuleb, kui tal natuke lasta. Selle päästikuks on tavaliselt mingi kohutavalt tavaline asi, mis on kaua nii olnud ja ei ole otseselt ideaalne. Mingi tubane detail - mööbli- või sahtlinurk või kriim uksepiidal. Kuidas lävepakult on värv kulunud või millise kujuga on vana põrandahari. Või näiteks see, kuidas ühest kohast on tapeet natuke lahti. Lihtsalt jään seda vaatama ja raev asub tasapisi end üles kütma. See sama tapeet sellest samast kohast täpselt sama moodi sama kujuga kogu aeg alati algusest peale ühte moodi niimoodi lahti. Ja pärast mõnda aega vihast põrnitsust on järsku kogu maailma halvad asjad ja terve ebaõigluse süü kogu oma ulatuses just sellel lollakal lahtisel tapeedinurgal. See tapeedinurga lahtisus kõneleb igast asjast, mis iial pahasti on olnud ja ennustab asjade alatist allakäiku nüüd ja igavesti. See on märk ja tõend ja kinnitus ja tõotus, et kõik ongi jäädavalt möödapääsmatult sitt ja rõvedusel pole otsa.
Üldiselt saavad sellise rünnaku osaliseks väikesed tavalised asjad. Sellised, mis pole siiamaani kedagi häirinud ja pole iseenesest milleski süüdi. Oleks siis, et vahib vereplekki vaibal või kaotatud kõrvaga kruusi. Midagi, millega seostub päris sisuline halva asja sündmus. Ei. Tavalised argised staatilised asjad, mida on juba sadamiljon korda nähtud, oma tavalises hallis igavas ebapiisavas küündimatus manduvas argisuses. Olemas raevuajavalt rõvedad.
Huvitav, kas kellelgi on veel niimoodi.
Huvitav, kas selle pärast minu lapsepõlvekodus tõstetigi mööblit kogu aeg ümber. Värskendatud toas on see spetsiifiline raev hoopis harvem tulema.

Aga näiteks õues on asjad, mis kogu aeg nii on olnud, hästi armsad. Võtavad lausa heldima. Sest muru ja sammal ja pleekimine ja lontivajumine ja kokkukasvamine. Ma ei tea. Kas sest looduse kohalolul ei ole asjad kunagi päris staatilised. Või sest väljas olev on rohkem vaba ja seda ei saa nii isiklikult võtta. 
Kuigi eks  sammal on ka mõnes mõttes nagu kogunev tolm. Siledatel pindadel madal tasane ja varjatud peidukohtades kohev vahutav.

P4210098
suht lambikas ikka



Ja ma mõtlesin ajutistest lahendustest. Näiteks see, millise kiindumatu muretusega ma autosid kasutan. Mul päris oma autot ei ole. Vahepeal sõitsin ühega ja seadsin end sinna sissegi. Väike armatuurlaua võnkeloomake, päikseprillid, torn CD-sid ja autolaadija. Aga kui see auto tagasi läks, tõstsin oma kola teise. Suvel käisin väikesel omaette rännul üldse ämma autoga. See lõhnab roosalt. Mis seal ikka. Nüüd sõidan selles autos, kus on ämblikud. Praegu on nii.
Või kusagile restorani pikemaks ajaks maha istumine. Mantel siia, kott siia, kampsun tooliseljale. Telefon käeulatusse. Veeklaas harjunud kohta. Sean end sisse. Vaade on ka päris okei. Mõnus. Tuleb aeg lahkuda, võtan kaasa, mis on minu ja lähen. Nii hea ja kerge.
Ostsin endale uue ratta (vana läks kaduma) ja tundsin sellist veidrat kiindumisettevaatust. Et kas me peaksime oma suhet kergena hoidma. Hindama seda vähest, juba ette teadaolevalt piiratud aega. Mitte ootama või kartma selle lõppu, aga just meie lõpust teadlik olles seda käesolevat siin võimalikult palju nautima.
Kodudega küll ei ole nii. Ei saa niisama oma elutoas õlgu kehitada ja endale rahumeeli öelda - praegu on nii. Sest tahaks, et see, mis on, see ongi ja nii ongi ja jääb. Kusagilt tahaks kinni ka hakata. Midagi tahaks paika ka panna. Ahelaisse. Vaiadega soise maapinna all olevasse põhja ankrusse. Stopp. Siit ei või, siit ei lähe. 
Või armastusega. Või sõprusega. Või heade luuletuste ideedega. Või päikseloojangutega. Või fotodega väänkasvudest kaetud kändudest kuldse tunni ajal. Kuidas asju hellalt hoida. Kuidas üldse midagi hoida, päriselt hoida-hoidagi ja samal ajal teha seda hellalt. Lasta neil hästi minna. Kohe samal hetkel, kui neil on aeg. Või kellel iganes see iialgi on.

Tundub, nagu ühel sõnaosavamal oleks kunagi olnud taoline metafoor küll. Et mõni asi on nagu noatera sul peos. Saab peo peal või näpu vahel päris hõlpsasti hoida, aga kui tahetakse ära või tagasi võtta, pead laskma. Ei tohi kätt ümber tera rusikasse suruda. Sest võetakse niikuinii. See pole sinu otsus. Miski pole sinu. Aga oma haarde tugevuse ja haavade ulatuse valid ise.

ahh such deep

P4180016
supilinn. tartu



Ühistranspordis istub minu kuuldekauguses kolm last. Nii umbes 13-14-aastased. Kaks tüdrukut ja poiss. Jutustavad elavalt omavahel ja oma telefonides, näitavad teineteisele ekraanidelt asju. Raamatusse süveneda ei saa, vaatan aknast välja. Siis kuulen sealtpoolt ilget laksu ja üks tüdrukutest hakkab poisi suunas tegema seda protesteeriva teismelise häält. Tead küll, see, kus on hästi pikad täishäälikud. Äraaa teee, missul vigaaa on! See, millest on võimatu aru saada, kas ta sai just päriselt haiget või see on lihtsalt teismeliseks olemine teda vaevamas. Tõstan pilgu ja lapsed jätkavad niisama vatramist. Taban end vaatamas tüdruku liibuvates teksades reit ja püüan ette kujutada, kas kuuldud heli tuli sealt. Taban end vaatamas võõra poisikese käsi ja püüan ära arvata, kui valus võiks olla selle kämblaga laksu saada. Tunduvad nagu normaalsed mõtted, mida mõelda. Normaalsed arutelud, mida ilmarahvaga jagada. Lapsed lapsuvad isekeskis edasi ja ma süvenen oma mõtetesse. Kuni seesama laks kõlab uuesti ja järgneb veel valjem protesteerimine tüdruku poolt. Heidan poisile oma kõige korralekutsuvama 'nõmetsemine jätta!' tüüpi pedagoogipilgu ja nihelevast häbenemisest jääb mulje, et mõjub. Igatahes laksud ei kordu.
Väljudes kuulen teda veel tõstatamas teemat 'krohvist' näos, kui 'punnid ikka paistavad' ja tüdrukud vahetavad omavahel tüdinud pilke. Mitu last peaks olema minu asi.

Kuigi eks seda ongi küllalt võimatu öelda. Ära arvata. Võib-olla see mu pilk, mille peale avalikus kohas enamik tatikaid vakatavad, ei ole hoopiski see, mida mina mõtlen. Võib-olla näevad noored silmad seal ainult pahurat vanainimest lausumas: radikuliit on raske haigus!

P4170004
vihmapesitsus



Ühte lillepeenrasse on muuseas tulnud kolm kahvaturohelist asja. Need asjad ei olnud seal eelmine aasta. Keegi on need toonud, mulda susanud ja nüüd, meie kõikide südamete hardaks rõõmuks, on need tõusnud. Ma ei mäleta, mis need on. Millal või kes need tõi või miks need sinna said. Aga neil endil on igatahes hästi. Ja aeg parandab kõik arutuse.
Panin tomatit maha. Tomatit tuli üles. Nagu nende asjadega on, mis pannakse ja tulevad siis. Nüüd jändan nendega mööda elamist ringi nagu kass oma poegadega. Kord on neile rohkem mulda vaja ja siis ei mahu nad ühele või teisele aknalauale ära ja siis tahavad nad veel suuremaid potte, mida mul pole ja ühekaupa elada ja alustasse endale alla ja. Taimedega rääkimine pidi neile hea olema, sest rääkides sa hingad nende peale ja see neile meeldib. Hingeõhk. Mitte su sõnad. Sõnad on tussu. Hingama peab, sis lill kosub. Niiet arvatavasti hädaldav ohkimine sobib ka.



Tuesday, April 17, 2018

tõmmatud. joon

P4130059
viimane kurk sai salatiks


Teinekord on Internetis ette sattunud loetelusid märkidest, mille põhjal ära tunda, et sa oled pahas paarissuhtes. Et su vabalt valitud kaaslane on su vastu äkki põhjendamatult halb. Eks neid asju võib olla keeruline ise ära tunda, liiga lähedalt vaadates või mingi konnakeedu metafoor. Siis teise koostatud checklist aitab. 
Sellistest abjuusiva partneri tundemärkidest inspireeriuna ketrasin paar päeva oma peas imelikku huumori-artiklit, tuvastamaks, kas sa oled iseenda paha poissõber. Sest näiteks see, kui tihti sa end paksuks ja rumalaks nimetad. Või kuidas sa end oma sõprade ees piinlikku olukorda paned. Või et sa sunnid end tegema asju, mis on sulle ebameeldivad, valulikud või lihtsalt arusaamatud. Jumala õudne ju. Sellisega küll ei tasu koos olla.
Aganoh, kaugele selle nimekirjaga ikka minna saab. Ja mis koha peal on normaalse enesejuhtimise ja enda väärkohtlemise piir. Või kellele üldse on (isegi hüpoteetiline) naisepeks hea nali.


Aga siis hoopiski. Tead seda, kuidas inimesed värskelt armunutena on nii veendunud, et see ongi see üks ja õige ja ainus. Ja missugusi asju nad siis lausuvad selle teise inimese kohta, milliste kokkusobivate juhuslikegi pisiasjade üle nad rõõmustavad, justkui need oleksid ilmsed taevased märgid selle õige äratundmise tõelisusest. 
Ja siis sealt refleksiivselt. Kas pole mitte nii, et sa oled iseenda one true love. Mõtle korra. Näiteks kui hästi sa end naerma oskad ajada. Teinekord istud koosolekul või astud hajameelselt mööda tänavat ja tuleb meelde mingi naljakas asi, mis sa ütlesid ja muheled niimoodi endamisi, nagu sulle ainsana oleks maailma magusaim saladus teada. Või kuidas sa endast poole sõna pealt, mõnikord isegi sõnadetagi, aru saad. Kui tihti sa nagu iseenesest tead, mille järele sul isu on või millist kingitust sulle teha. Arvestades kõiki kohve, mis sulle iialgi on valmistatud, kas pole nii, et need kohvid, mis sa endale oled teinud, on olnud need kõige õigemad. Mõtle, kui hea sa ikka enda vastu oled. Kuidas sul on endaga vedanud. Oled enda jaoks olemas, kui sul raske on ja rõõmustad, päriselt rõõmustadki, kui sul hästi läheb. Ei jäta end ka kõige õudsemas madalseisus ja oskad end kõige paremini lohutada, motiveerida ja julgustada. Lisaks, kas pole mitte uskumatult äge, et sa tead täpselt, kuidas ja millisel moel end puudutada. Ja muidugi see, et sa suudad siiski, pärast kõiki neid aastaid, end ikka veel üllatada.
Ajastuteülene armastuslugu, ma ütleks.



Vahele väljamaakeelne luuletus sarnasel teemal.





Rääkisin ühe tuttava toredusest ja mulle teatati, et ma eksin. Sest ma ei ole teda näinud ühes teises kontekstis, kus ta ei ole niimoodi tore. Ja seega: 'Sa ei tea, milline ta tegelikult on.' 
Ma siin mõtsin. Kas see, et keegi on ühes kohas ühte moodi ja teises kohas hoopis teist moodi, tähendab, et üks neist moodidest on päriselt tegelikult tõeline ja teine pole seda üldse. Kui suure osa ajast peaks inimene veetma ühe käitumismustri küljes, et see võiks olla tema tegelikult.  Või mitmesse sfääri peaks üks nägu üle kanduma, et see oleks see päris. Ja üldsegi - miks tegelikkusi mitu ei tohi olla. Oletame, et ma olen kodus täielik tujutseja mõrd ja töö juures hästi soe ja armas (mida ma pole, aganoh, oletame), kas seda peaks tõlgendama, et ma ilmselt ülereageerin kodus või arvatavasti üleni teesklen tööl. Äkki ma lihtsalt olengi mitmus. Või mis imelik komme on teiste inimeste käitumise külge omast arust tagamaid genereerida. Teised las olla. Sina vahi omi nägusid.

Kuigi kindlasti on võimalik välja mõelda mingeid liigitusi ja taksonoomiaid ja teatava juhuslikust parema ennustusväärtusega tähelepanekuid inimeste kohta, kes sinu silme all vahetavad nägu. Näiteks need, kes kesk raevukat vaidlust või jõhkrat omakiusuajamist kõige veetlevama naeratuse ja kauneima tühja-tähja jutu teenindaja saabudes ette võtavad. Või need, kes sinuga on nii kenad ja siis sekund hiljem viskavad midagi salvavat telefonis oma emale. või numbriga eksijale. või jälle teenindajale.


Kas see endaette muie, mida sa teed lapse arenguvestlusel, kuulates uue õpetaja täiesti möödapandud iseloomustust sinu lapsele, on su oma küündimatu kujuteldamatus või tegelikkuse teadmine. 
Hakkad tuttavaga ühisele sõbrale koos kingitust tegema ja teil on täiesti vastupidised ettekujutused kingisaaja maitsest ja kindlatest mittesoovidest. Ja kas see siis on ilma üle imestama ajav või hoopis eneses ja oma inimtundmisvõimes pettunult nutma.
Noh ja seesama, kus keegi tuleb vaimustunult jälle: vaata, see näitleja on hästi sinu nägu. 


P4080032
aga lähme siis



Tõin apteegist lapsele neid maagilisi marlitutse, mis paned ninna ja siis jääb verejooks kiiremini kinni. Laps vaatab mind imestunult: kuidas sa tead minu ninaverejooksudest. Ja mu maailm keerab end tasakesi maigutades aja teki all teisele küljele. Uus asend. Muidugi ta ei tea, et ma tean. Sest ta ei mäleta tervet oma elu. Nagu lapsed ikka unustavad ära selle aja, kui nad väikesed olid. Ma olen algusest peale siin olnud. Mina mäletan tervet seda aega, kui tema on olnud minu laps. Tema ei mäleta tervet seda aega, kui mina olen olnud tema ema.

Arvasin, et tean üht inimest juba aastaid. Sest Tartu on selline ja Internet ka ja nii. Et me eriti ei räägi või mulle ühtegi konkreetset kohtumist ei meenunud, tundus ebaoluline, sest paljugi mis. Tuttavad inimesed ju, küllap kunagi. Aga selgus, et tema ei teadnud mind üldse. Polnud mind näinudki.

Võiks ju edasi lugeda küll kõiki neid raamatuid, mis mul pooleli juba on. Või võtta kuulda murdosagi neist headest raamatusoovitustest ja uudislugemishimudest, mis viimasel ajal jälle vaimustavad. Või kasvõi tutvuda mõnega selles koduses raamatukogus, millesse me varsti (elusalt) sisse müürit saame. Nii palju raamatuid on ees. Loeb Õnnepalu Paradiisi uuesti. Sest on kevad ja sest seal raamatu sees on hea olla.
Pärast kuulab juutuubist Aliinat otsa ja ongi.

P4010153
uks on paokil



Thursday, April 05, 2018

makaron ja nuudlid - mõlemad on pasta


P3310101
kelluksed

Ma olen jälle rämedalt Hakkaja Kaisa olnud ja hakanud end igale poole kirja. Muuhulgas tollele ebavõistlusele. Muuhulgas tuli tollega seoses igasugu lisaülesandeid. Näiteks kaks korda registreerumine ja siis miskid  intervjuuküsimused. Ajakirjanikult, kujutad sa pilti. Nagu päris.

Alguses ma vaatasin neid küsimusi ja pöeritasin üleni silmi nagu, äh, kelleks te mind peate, ää. Aga siis tuli mulle meelde. Nad peavad mind blogijaks. Seega.
Need tegelt oleks pidanud vist talle meilile tagasi saatma, aga mis ma ilmaasjata klahvivajutusi raisku lasen, internet saab täis. Tuleb postitus.

Nimi, vanus, amet (kas töötad või õpid või on blogi täiskohaga töö): 
murca, 31, õpetaja
Bloginimi ja –aadress: 
jah
Lugejate arv päevas: 
See oleneb suuresti päevast. Kui mul on värskelt tulnud postitus, siis on vastava (või kui postitan õhtul, siis järgmise) päeva külastatavus kõrgem. Heal päeval küündib kahesajani ära. Kui midagi ei ole postitatud, külastab umbes paarkümmend kasutajat päevas. Ma mõistan, et tegemist ei ole lugejate arvuga. Need inimesed, kui need on üldse inimesed, ei pruugi üldse lugeda. Ma ei tea, mis nad siin teevad. Vaatavad. Heidavad pilku peale. Otsivad midagi ja ei leia sugugi. Ja samas jällegi - 84 jälgijat Feedlys võiksid pigem siiski olla need, kes loevad ka. Või mõnes teises riideris. Aga mitu neist lehele külastajaks ka tuleb. Või miks eri statistikatööriistad eri numbreid mulle näitavad. Elu on täis müsteeruime.
Kui kaua oled bloginud:
Jumala kaua. Nagu mingi... algusest peale. Praeguseks juba peaaegu, lasmavaatan, 10 minutit.

See oli sissejuhatav voor. Kohe tulevad sisulise(ma)d küsimused.

P3310089
punase paju pusa

 1) Kui blogiga alustada plaanisid, siis millised bloginimed laual olid? Kuidas sai valituks just praegune nimi?
Ma ei plaaninud alustada blogiga. Ma alustasin. Plaanimata. Tol ajal ma olin nii vaene, et mõnipäev pold leibagi lauale panna, niiet nimede lauale toppimine tundunuks küll üleliigne vahesamm.

 2) Kas sul on teemasid, millel tahaksid avalikult sõna võtta, aga julgusest jääb puudu? 
Jaa, mõnikord ma tahaks kirjutada, et kõik on nõmedad ja mina ainsana olen lahe. Aga siis ma ei julge. Sest äkki keegi saab kadedaks.

 3) Kas kirjutad postitusi pigem öösel või päeval? Miks?
Viimasel ajal pigem öösel. Sest siis ma olen juba veits joonud* ja ei jää julgusest nii palju puudu.
*siin ja edaspidi vihjed joomisele tervitustega Mattiasele

 4) Kas oled mõelnud blogi asemel vlogida, sest blogimine on täna juba justkui eilne päev? 
Tütarlaps, kas te just tulite mulle ütlema, kuidas ma peaksin oma vaba aja harrastusi harrastama. Täpselt mida te endale lubate. Kas see on intervjuu või etteheitev süütrippamine. Ema sul on juba justkui eilne päev. Issver.

 5) Kas Eesti pisikese turu jaoks pole blogijaid juba liiga palju? 
Um. Mis turu?

 6) Milliseid postitusi meeldib sulle kõige rohkem teha, kas jutu-, pildi- või videopostitusi? Miks?
Mulle meeldib kõige rohkem teha selliseid postitusi, kus on palju juttu ja natuke pilte ka. Nii umbes n-3 pilti n lõigu kohta. Neid meeldib kõige rohkem teha, sest need kukuvad mul kõige paremini välja.

 7) Üks suur bränd pakub sulle väga head koostööd ja tahab kiitva postituse eest maksta väga palju raha. Tegelikkuses ei meeldi see toode sulle aga üldse. Kuidas käitud - kas pigem teed hea raha eest siiski positiivse arvustuse ära või kirjutad hoopis ausa arvustuse ning kaotad raha ja koostööpartneri? 
Väga keeruline küsimus. Sesmõttes, et pikk ja nii. Mitu sõna. Palju intriig.
Vastus on lihtne. Vaatan koostöö lepingust, mis meil kokku lepitud sai. Raha vahetab omanikku ja ülesanded on välja jagatud. Kui sai lubatud, et ma toodet kiidan, siis ma seda toodet kiidan, jumalhoia. Kasvõi taevani. Või usutavalt. Või lõbus-armunult. Kuidas brändi toon ja kokkulepete täpsus ja misiganes seal veel paigas on, ette näevad. Keegi neid neetud reklaampostitusi niikuinii ei loe ja nendes kirjutatut ei usu. Raha saab vahetada kaupade ja teenuste vastu.

 8) Mis on olnud kõige negatiivsem ja kõige positiivsem kommentaar läbi aegade sinu blogis? Kui palju läheb sulle korda (negatiivne) vastukaja, mida blogile saad? Kas võtad seda arvesse või ajad pigem ikka oma asja?
Ma panin blogis kommenteerimise range moderatsiooni alla, kui kunagi aastaid tagasi üks inimene end siia häbistama tuli. Ütles kõva häälega hirmsaid asju minu kohta ja jättis endast jube halva mulje. Selliseid asju ei tohi lubada. Ma ei taha anda kõlapinda taolisele fopaale.
Kõige positiivsemad kommentaarid tulevad botidelt. Need on ikka taolised, kus ma olevat oma tabavate sõnadega nende elu muutnud ja arvatavasti olen ma üldse kõige ilusama peenisega supermodell sellel poolkeral.
Muus osas - kommentaarid on arutelu. Teema arendus. Nagu vestlused või jutusaua ümber lõkke käest kätte ulatamine. Kas sa pärast mõnusat sõpradega veedetud õhtut ka küsid inimeste käest, mis on kõige positiivsem või negatiivsem asi, mida keegi laua ääres just nimelt sulle lausus. Võinoh. Sa arvatavasti küsid.
Arvesse võtan ikka asju, kui inimesed midagi arvestatavat arvavad. Vahel teen soovilugusid ja. Oma asja ajamine on selline natuke suurustavalt väljendamine. Ma tegelt ei aja siis üldse kellegi asja. Või asjagi.

 9) Kui isiklik on liiga isiklik? Kas on mõni teema, millest oled juba hakanud kirjutama, kuid siis otsustanud, et see on liiga isiklik ning oled jätnud postituse avaldamata? Kui jah, siis mis teema? Kui ei, siis kas sinu arvates on mõni asi kirjutamiseks liialt isiklik?
Ma ei saa vist küsimusest aru. Et kas sa mõtled, kas ma arvan, et inimesed ei peaks oma kakast kirjutama. Miks nad ei peaks. Mupoolest nad võivad. Kui nad hästi kirjutavad, seda enam. Või et inimesed ei peaks oma sügavaimatest kahtlustest ja päriselt piinlikest hirmudest ja äärepealt ohtlikest salafantaasiatest pajatama. Muarust nad võiksid. Ma loeks.
Osa asju on liiga isiklikud kirjutamiseks ja jäävad minu poolt ka kirjutamata peamiselt järgneval põhjusel: omigod, kedakotib. Kedagi ei koti. Kõik ei pea teadma. Kõigist asjust ei pea sõnad saama. Osa asju on lihtsalt suva. Misiganes müra. Saviks tagasi. Las need jäävad.

 10) Kas sinu päris esimene blogipostitus on kättesaadav? Millise tundega sellele tagasi vaatad? Ehk jagad ka meiega. 
Ma ei tea. Ma ei viitsi vaadata. Võib-olla midagi sealt algusest on ka kättesaadav. Tundub ebaoluline. Ma vaatan sellele tagasi ükskõikse veits võõrastava pilguga. See oli ammu. See oli üks teine blogi.


P3310098
pajuroos

Ma olen natuke kimbatus selle blogimaastikuga. Et on olemas teistsuguseid blogisid ja minust erinevaid inimesi, on täiesti oodatav. Ja ühegi nende olemasolu ei takista ju mind nautimast seda minu poolt eelistatud maastikuala. Aga lihtsalt aegajalt. Mingi selline nagu veits koha peal nihelema ajav ebamugavus on sellest ühekülgsest käsitlusest või teatud nišši esindajate valjuhäälsusest
Kõik harrastusajakirjandus ja igasuguste kohalike kultuurisündmuste kohalikud arvustused ja need kaugete lähedastega kontakti hoidmised ja mitmesugused erinevad kunstikogukonnad ja meemiloome ja kõik kõik võimalikud eri põhjustel loodud ja ilmutatud meisterlikud ja kohmakadki veebitekstid, mis vähegi blogidega võimalikud on... Need kõik on kusagil kellegite silmis võrdseks või võrreldavaks loetud selle väikese kimbu amatöör-sisuturundusteenuse pakkujaga. Ma tean, et ma ei muutu sellest  valediagnoosist veebikaamera ees jogurtit söövaks tallinlaseks. Ma mõistan, et see ei peaks mind üldsegi puutuma. Aga kuidagi... Mh. Ma ei oska seda seletada.

Võibolla on asi selles, et selles käsitluses olen ma äpardus. Ei tule kunagi miskiseid firmasid suure raha eest oma halbu tooteid mulle kiitmiseks pakkuma. Seega ma olen nendel kriteeriumitel justkui halvasti teinud oma seda harrastust. Nõrk blogi. Peaks võib-olla oma njuudid liikima või kellegagi tüli üles võtma.
Aga point ongi selles, et ma ei tahagi neil kriteeriumitel rokkida. Ma tahan teisi mõõduriistu ja muud laadi tunnustust. Või kogu taolise plogivärgi  solidaarset mahavaikimist. Las me oleme salaja internetis oma vaikses isevärki kirjavahetuses ilma kogu selle trallita. Või täpsemat nime oma sellele. Midagi igatahes..
Aga et miks ma end siis kirja panin sinna jälle. Just selle pärast. Sest kius. Sest mõelge natuke oma ninaesisest kaugemale. Sest olgevait. Sest te ei tea pooltki. Sest te ei kujuta ettegi. Vaadake ometi.

P3310047
need tavalised asjad koos


Ma mõtlesin sellest, et mida see mõtles, kes ütles, et esimeses vaatuses tutvustatud pistol peab viimases vaatuses pauku tegema. Kas ta tõesti mõtles, et iga asi, mis alguses tuleb, peab enne lõppu rakendust leidma. Miks ta sellist asja nõudis. See teeb ju asjade käigu etteaimatavaks ja lood natuke triviaalsemaks. Olemas on ainult need asjad, millest midagi saab ja mitte ühtegi teist asja. Või kas ta tahtiski, et oleksid ainult sellised lood, mille esimese vaatuse rekvisiidid kõik lõpud kohe ära reedavad. Sest inimestele tegelikult meeldib nii. Ette näha ja siis näha ka.
Praeguste lugude juures on vist see tingimus teistpidises suunas. Kõik need asjad, mis lõpuks rakendust leiavad, peavad olema laval (universumis, sarjas, inimestes) algusest peale kohal. Niiet kui esimeses vaatuses tutvustatakse sulle kaunist aadlidaami, läikivat pistolit, tolmust sangpommi ja aknalaual kasvavat tomatit, saad sa viimases vaatuses üleni ülevasse meeleollu, kui pauk tuleb tomatitaimest ja sa mõtled endamisi: tegelikult oli see ju algusest peale seal.


Käisin lapsega India restoranis ja laps sõi vist tegelt kahele inimesele ette nähtud portsu ära. Ma isegi ei imesta enam. See, et ta oli eelnevalt restorani rändamise ajal tasakesi ära krõbistanud pool karpi küpsiseid (tead neid suuri karpe, mis vanaemad Maximast ostavad), tuli mulle hiljem meelde. Igatahes pistis nuudlid pintslisse ja ägises rahulolevalt. Siis hakkas huvitatult minu salatit piidlema. Lubasin tal seda süüa. Pistis selle ka peaaegu tervenisti nahka. Pool tundi hiljem, läkitan last rongi peale ja tema viimane küsimus: mis meil kodus süüa on.


Mees päästis minu rõõmuks ühe erootilise raamatu hävingust. Ta viimasel ajal teebki nii. Päästab raamatuid. Lugesin seda õhtul enne uinumist ja mitte nüüd väga erootne. Suht kuivaks jättis. Aga öösel nägin küll rahutuid unesid. Mitte enam erootilisi vaid mingeid lennuki peale kiirustamise unesid, sest seal raamatus inimesed muudkui suvalt lendasid erisuguse tulusa nussi tarvis ühest osariigist teise ja tagasi enamvähem kahetunnise etteteatamisega. Tundus suhteliselt pingeline. Ma küll nõnda ei jaksaks. Aga eks selles mõttes nagu erootikaga ikka - loed ja imestad, et kuidas kuidas ometi küll nad jaksavad.



Ämma kassi viisin ka arstile (oli teine veits pureda saand) ja sain teada, et kui viia kuu pärast poegimist veel imetav emakass lõikusele ja ta on selleks ajaks juba uuesti end paksuks lasknud pista, siis nad saavad selle tiinuse katkestada. Mul langes nagu musttuhat kivi mu muidu nii raskelt südamelt. Vahepeal mõtsin, et me peame sellesse lakkamatusse kassipoegade tulva ära uppuma. Või too vastupidine lahendus. Mõlemad halb. Aga näet. Saab korda.

---

Mis meist saab?

Monday, April 02, 2018

kuidas kunagi

P3310144
joodud

Kuidas võita sõpru.
Alati tasub uues seltskonnas või värskete tutvuste võimaluse ees hästi kõva häälega midagi sobimatut öelda. Midagi sallimatut või eelarvamuslikku. Midagi, mis jätaks sinust mulje, nagu sulle oleks võimatu olla meele järele ja üleüldse oled sa üks vastik õel tegelane. Seejuures on mõttekas mitte lihtsalt öelda midagi taolist, vaid pidada maha üks sedasorti kõne. Valju häälega ja laialt liialdades. Et kõrvalised inimesed ka teaksid.
Rahvusvahelises seltskonnas, kus kõigi osalejate päritolumaad pole veel sugugi selgunud, tasub pidada pikk endaarust maru naljakas monoloog sellest, kuidas see on ikka imekspandav, et paljudes briti sarjades on nii kenad näitlejad, sest kõik ju teavad, kui koledad inimesed sealkandis tegelikult elavad. 
Süvenemata sellesse, missuguste kutsumuste esindajaid lauas viibib, jaurata pikalt sellest, kuidas Tartus ikka kogu aeg juhtub, et mingid kiilakad vanamehed hakkavad suvalisel hetkel sulle keset kõrtsi luuletust karjuma, sest nad on omaarust maru kuulsad kirjamehed ja selle pärast kujutavad ette, et nad tohivad. 
Tulemused võivad varieeruda.


Võtad ette klassikaliste läbi kõigi aegade parimate filmide või romaanide edetabeli ja hakkad end sellest läbi närima. Need on kõige paremad, see ongi see, mis on väärt, seega peab. Algusest peale. Kogu loetelu. Ühegi erandita. Ühe kaupa. Need raisad on rasked ka, niiet selle ettevõtmisega lõpule jõudmine võib võtta päris kaua aega. Siis jätad vahepeal pausile selle, sest no ei jaksa ju. Siis tunned end süüdi, sest oli ju plaan. Arukas ambitsioonikas plaan. Viimaks ometi end kurssi viia klassikutega. Peaks end jälle kokku võtma ja jätkama sealt, kus pooleli jäi. Oeh.
Aga tead, kuidas sellega tegelikult on? Sa ei pea. Sa ei pea vaatama imdb top 250 või iga aasta kõiki oskarifilme. Sa ei pea olema lugenud kõiki neid raamatuid, mida öeldakse, et iga vähegi intelligentne enesest lugupidav üldse midagi väärt olev inimnarts enne kümneaastaseks saamist juba ammugi lugenud on.
Kui sulle meeldib või sa tahadki, ma ei tule keelama. Ma olen kõigest tulnud ütlema, et ära muretse. Sa ei pea. Loe, mis sulle huvi pakub ja vaata, mis sulle meeldib ja mõtle kõigist neist asjust mida sulle pähe kargab. Või jäta hoopistükkis mõtlemata. Kui sulle tundub, et sul on vaja rohkem kursis olla, loe arvustusi ja kokkuvõtteid ja kuula, mis teised räägivad. Ega sa ilmaasjata ei õppinud põhikoolis lugemistestides sohki tegema.
Kui keegi kipub sind halvustama või sinu nähes ennastupitavale kehvalt teatraalsele meeleheitele, et kas sina polegi siis viimse detailini kursis mõne temaarust klassikalise teosega, saada ta perse.


P3310132
pühi jalad ka puhtaks, kui sa õuest tuled



Ma sain vanaisa käest (kui mul veel vanaisa oli) ühe aaloe beebi. Tal oli see taim nii suureks ja kohevaks kasvanud, et kippus potti ümber tõmbama. Minu juures läks taim väga aegamisi kasvama. Ilusti asus kosuma alles siis, kui ma ta suveks õue tõstsin ja mu naabrinaine (kui mul veel naabrinaisi oli) seda õigesti kastma hakkas. Kui minu aaloe hakkas beebisid saama, jagasin sealt ühe või kaks ära. Mõtlesin, et nii hakkabki olema. Tulevad beebid, jagan ära. Aga ei hakanud. Väikesed lisataimed muudkui tulevad ja potis on üha pöörasem pusa, aga keegi neid ära ei jaga. Kõige suurema haru on vahepeal nii suureks ja kohevaks kasvanud, et kipub potti ümber tõmbama. Lõikasin otsa maha ja tõstsin vette uusi juuri ajama. Üks lakkamatu järgnevus ja katkemine on kõikides asjades pidevalt sees.

Ajutisus on kõige püsivam asi üldse.

Laps õppis koolis kumeratest hulknurkadest ja mulle meenus, et ma olen kuulnud üht eriti toredat kehalis-kinesteetilist tõestust selle põhilisele arvutusvalemile. Paar päeva nuputasin ja mõtlesingi uuesti välja. Eile siis vedasin lapse ka oma tõestuse juurde ja rääkisin kirjutasin tantsisin talle, kui tore see on ja kuidas niimoodi mööda hulknurga külgi ringi astudes ja oma suundi silmas pidades tulebki ilusti nurkade summa välja. Laps küsis, miks ma kohe ei võiks lihtsalt valemit kasutada, kui mul see juba teada oli.
Kust matemaatikud tulevad.


P3310120
miskised läti kured
(ja arvatav vares)

Muidugi, kliima sai pekki keerat ja kevadet ei tulegi. Aga kas sa nägid seda kleiti, mille ma tolleks üheks õhtuks endale Hiinast tellisin. Oh. Absoluutselt hurmav.

Kui iseendast parem olemine ei taha väga hästi õnnestuda, võib proovida iseendast varem olemist. Enese-ennetust, kui soovite. Paned tähele asju, mis tahavad sinu läbi justkui juhtuda ja siis hoidud. Väärt oskus. 
Hakkab tulema sapp, neelad sapi alla. Tahaks nagu pursata põrgut, näed ette, muigad ja hoiad ära. Kas sa tead, kui palju elusid ma päeva jooksul päästan, sest ma jätan inimesed pussitamata. Kui mitu komistusteta sujunud üritust on tegelikult minu teene, sest ma ei korraldanud stseeni. Kui paljud asjad on hästi, sest ma pole neid ära rikkunud. Nii hea olengi.
Pärast tuleb Freud ja ütleb, et sa oled enamvähem aurumootor ja kõik hoitu sinus on rõhu all ja tuleb varem või hiljem ühest või teisest väljundist välja. Või plahvatab sisemuse sodiks. Selliseid asju ta ütleb küll. Aga äkki ma olen hoopis algoritm. Äkki ma olen hoopis vokk. Äkki ma olen hoopis kivikirves. Võõrad metafoorilembesed vanamehed ei tea mu keerukust.


Kuidas sina end uutes seltskondades väga hästi ülal pead?
Millistest väljamõeldud kohustustest võin ma sind veel vabastada?
Kas enese-ennetus tekitab sinus plahvatusohtu?

Monday, March 26, 2018

ootad mind ja sa ise ei tea

P3120062
säbruline joon

Preili vanamutt, potilillede ja tänavakassidega kõneleja, raporteerib. Käisime oma sügisesel Leedu-tripil ühes kenas metsistunud mõisapargis, kus puutüved olid luuderohust kinni kasvanud. Vahtisin ja ahhetasin, mis ma suutsin, aga siis lõi ikka häbemata moori kombestik sisse ja murdsin endale ühe oksa. Lihtsalt puutüve küljest seal ülespürgiva luuderohu küljest. Sest ma ainult natukene ju. Seal on seda veel. Kusse kirjas on, et ei tohi. Panin oksakese autosse ja umbes kuue tunni pärast kodus otsapidi veepurki. Vahepeal ei olnud ära närbunud, niiet ma mõtsin, ju ta väga ei pahandand. Purgis hakkasid justkui juured tulema alla, aga mitte nüüd niiväga. Purgid ongi koledad, mõtsin ja tõstsin oksa otsapidi mulda. Suskasin poolemeetrise bambuspulga ka sinna kõrvale püsti, et äkki on tüübil hea sealt haarata. Ja saadsaaru. Kasvab. Nii mis mühiseb. Ajab muudku järjest neid ilusaid helerohelisi lehti ja küünitab igatsevalt lõunakaarde. Ja mina muudkui imestan.



P2240065
lihtsalt üks Rakvere

Kadedus mul käib vist nõnda, et ma vaatan kedagi minuga võrreldavat, kellel on midagi hoopis teisiti või kehvemalt kui mul ja siis ikkagi midagi muud palju paremini või hõlpsamalt kui minul. Vaatan teda ja mõtlen: pähh ebaaus. Näiteks kui keegi on ilmselgelt mitte nii taiplik ja ütleb hoopis sagedamini kohatuid asju kui mina, aga saab minuga samas aines minust kõvasti parema hinde. Vasstik. Näiteks kui keegi saab rumaluse ja kurjuselaadse hooletusega neid asju, mida mina ka tahaks, aga isegi parima püüdluse puhul ei saa. Eriti, kui ma olen just ise teadlikult hoidunud rumalusest ja kurjuselaadsest hooletusest, sest mingid, maitea, moraalid või midagi.
Ma olen kade inimeste peale, kes kogu tähelepanu enesele ahnitsevad ja seejuures teevad seda labaste võtetega. Kui nad teevad seda imetlusväärsete võtetega, siis ma vaatan neid ja imestan. Aga kui nad tulevad võigaste naljade või lolli edvistamisega ja kõik seda etteastet ikkagi vahtima jäävad, olen ma kohe kade. Nii ei ole aus. Wake up, sheeple.
Ma olen kade inimeste peale, kellest kõik head räägivad. Tead küll, on selliseid, kes kohe kõigile meeldivad. Et kui tema nimi öelda, siis kogu seltskonda läbib niisugune soe armastav õrnusepuhang. Jaa... see inimene... küll on elu ikka väärt koht, et me sellise inimesega sama maad mööda käime, ohh... Kõigile meeldimine ei oleks tohtinud võimalik olla, ma juba lapsest saati tuubin seda mantrat ja siis ilmuvad mingisugused kõikvõimsad pühak-olendid, kellel pole sest sooja ega külma.
Noh ja siis loomulikult kunstnikud ja ajaloolased ja igasugused humanitaarid, kes saavad ajada minu jaoks seosusetut pikkade sõnadega keerulist juttu ja ma ei saa millestki aru ja on teada, et tegelikult see nende jutt on tark jutt. Ma omaarust ikkagi tahaksin end ka targana tunda ja õppimisvõimeliseks end mõelda. Miks nemad tohivad targad olla mulle arusaamatutel kättesaamatutel viisidel.
Inimesed, kes teenivad sitta kunsti tehes suurt raha ja inimesed, kes avaldavad ilma igasuguse tõrketa kehvasid luuletusi või küündimatuid enesekeskseid nabaimetlemise memuaare ja inimesed, kelle surmigavat blogi loevad tuhanded ja tuhanded ja üldse. Veatut näonahka ja rikkaid vanemaid ja muusikalist kuulmist. 

Eraldi tabelisse need kena ja võimeka inimese boonuspunktid saan ma selle eest, et ma olen piisavalt tihti võimeline oma kadeduse rehkendama ümber imetluseks. Kaasaelavaks rõõmuks ja tunnustuseks. Näed kui tore, inimestel läheb hästi, kõigest hoolimata. Ja kohe sinnajuurde päriselt siiras olla. Oskan küll.
Teine on muidugi see, et kui ma olen kade, siis ma olen kibe ja ma olen kibedana hästi inetu. Kuidas ma sellest inetusest tean - inimesed vaatavad mind mu kibeduse ilmnemisel järsku sellise näoga, nagu vaadatakse hästi inetuid asju. Sellise jälkusest moondunud grimassiga, mis teeb võpatavat jõnksu eemale. Niiet ei tasu kade olla. Kui sa oled mitte-kade, siis kõik vaatavad su peale ilusa näuga ja mõtlevad, et sa oled mingi kena hoopis. Häštääg laiff-häks.

P2180007
paari kuu tagune seis

Lisaks inimestele, kes meeldivad kõigile, kuigi kõigile meeldimine, nagu lapsele korduvalt lubati, polevat tegelikult võimalik, on olemas inimesed, kes on ilusad nagu foto. Kui mingi kehakuvandi teema algab ja digitaalse retušeerimise ülemäärane rohkus sisse tuuakse, on paarishüpetega platsis inimesed, kes kinnitavad veendunult: mitte keegi ei näe päriselus selline välja. Ärge laske end ajakirjakaantel ja reklaamplakatitel lollitada, selliseid inimesi, nagu seal näeb, päriselt olemas ei olegi. Päriselu inimestel kõigil on kortsud ja poorid ja voldid ja karvakesed, katkised juukseotsad ja halvad nurgad... Noh. Need kinnitajad ilmselgelt pole väga paljusid inimesi oma elus näinud. Sest on olemas nii ilusaid inimesi, kes ongi siledad ja pringid ja kurvid ja nõtkus ja lihtsalt üleüldine jõhkralt ilus olemine. Kõik ei ole sellised. Ainult mõned üksikud. Ja muidu olekski igav. Kuid siiski. Ei tasu siin tõdesid päris kõrvale loopida. Toores töötlemata ilu ise on ka olemas. Lisaks kõigele.

Kui kadedus ilusate inimeste osas kipub peale, tasub endale meelde tuletada, et ilu on vaataja silmades. Mis tähendab, et kui sa oled kellegi silmis niikuinii mingi mitte-kõneväärt-tolgus, pole vahet, kui kenad on su lokid või on point su sokid.


Ma olen vahepeal hakanud kahtlustama, et põhjus, miks mina kannatan välja kurjadnõudlikud järeleandmatud tantsuõpetajad, on mingis mu enese perverssuses. Ja seda kohatum mu üllatus, kui kõik taolist kohtlemist enesele ei soovigi.
Sest vaata. Kui tihti sulle juhtub, et keegi, kes on sinust nii palju ilusam, osavam, parema kehakontrolliga ja üldse kogu käesolevas kontekstis juhtival võimupositsioonil, tuleb sinu juurde, pöörab kogu oma tähelepanu sinu kogu kehale ja ootab sinult teatavat taset. Uuesti. Ja veel. Ja ta ei lähe möödaminnes hajameelselt minema oma ilusate inimeste eksklusiivseid salaasju tegema, vaid ta jääb paigale ja vaatab, et sa päriselt püüaksid. Ja kas see pole mitte tore.


Ühel teisel teise inimese fookuses olemise toreduse teemal, mis hoopis ei ole higised tantsukingad ja tiliseva butafooria saatel puujalgne harrastaja olemine, vaid on hoopis need teised erutused, kirjutas Jill siin.



P3120029
uks
värav

Leidsin internetist just sellise mustriga põrandamaterjali, millega saaks jumala ilusa esiku teha. Just sellise, millisest ma unistanud olen. Siis hakkasid ehitusfoorumid jahuma, et ei tohigi puitpõrandale seda panna. 
Köögi uksepiidal on kasvamise ülestäheldamise kriipsud. Kui see tüüp siin sirutuma hakkas, märkisime minu pikkuse ka sinna. Ette ära, hea võrrelda. Nüüd on tal sinnamaani ainult paar sentimeetrit jäänud. 
Kui hämaras toas korjata diivani pealt tudimast must kass, ei pruugi kohe aru saada, kumb ots on kumb. Siis tasub seda lodevat looma veidike aega kuulatades peo peal vaagida, kuni sellest mitte-saba-otsast haledat kiunu kostma hakkab. 
Pakkisin viimati maal käies kaasa pool purki mingeid tillukesi rullikeerat kalu. Ämm oli teinud oma ema ja nende emade vanade retseptide järgi. Taoline isevärki kodutoit, mis ei maksa mitte midagi, aga maru hea on. Lootus, et neist terveks nädalaks jagub, oli küll naiivne veits.


Ärkan hommikul ja see kummitab. Ju siis oli vaja.

Wednesday, March 21, 2018

hingerahu rebis endast hinge välja

P1250458
kompositsioon ju

'Kõik läheb mööda' on tagantjäreletarkus. See ei tööta elufilosoofiana, lohutajana ega igapäevase saatjana. Mis tulu tõuseb teadmisest, et see, mis on, on mööduv. Halvad ebameeldivad asjad saavad sellest üleni pakitud rumala kärsituse krabisevasse paberisse ja nad on seejuures ikka täpselt sama rasked. Mitte midagi nende olemuses ja kohalolus ei muutu. Lihtsalt nüüd veel krabisevad ka rahutult. Noh? Kaua veel? Ma ju ootan. Noh. Ja headele asjadele tuleb nende ajutisust tunnistades, lisaks võibolla tänule, kõrvale istuma ka peatse kaotuse kurb või hirm.

Tagantjäreletarkused on üldse imelik asi. Et inimesed neid nii kõvasti tahavad kuulutada ja ise ka aru ei saa. Ma tean, et nõu andmine on lihtsalt nostalgia, ja nõuandjaga tuleb olla kannatlik, sest ta on end avali relvituks kiskund. Aga jumalküll. Kui palju kordi ma olen kuulanud inimesi jutustamas oma kordadest, kus mingi sitt olukord lahenes lõpuks hästi ja tulemused olid mittesitad ja nad omistavad kõik selle neile tulnud hea tagantjärgi tehtud põhjaliku analüüsi põhjal oma tarkusele. Või headele valikutele. Ja siis jätkub mõnel veel julgust see nõuandeks või soovitusteks või tööjuhisteks ka vormistada. Oeh.
Nojah, see teema juba oli üht teist pidi ka.

Aga nõuandmine, jaa. Näiteks ma vaatasin ükspäev pikalt varjamatu uudishimuga üht muidu hästi arukana paistvat meest, ajamas lolli juttu. Mismõttes arukas mees - noh, ta teab ja oskab asju, mõtleb küllalt keerulistel teemadel tõhusalt ja on võimeline ennast jälgima. Et reeglina ei ole mingi suvakas tuulepäine töllak. Seda suurem oli minu imestus, kui ta sukeldus ülepeakaela ümbrust ignovasse monoloogi, mis käis umbes nii: 'ma väga soovitan sul seda sarja vaadata, kindlasti vaata seda sarja, see on väga hea sari, seda tasub tingimata vaadata, jäta see endale meelde ja vaata seda sarja kindlasti, ma väga soovitan...' Nii naljakas muarust.
Esiteks ma isegi ei tea, millal on mõistlik midagi väga tungivalt kellelegi soovitada. Sa ei tea ju teist. Las ta otsustab ise.
Teiseks ega keegi ei küsinud pisarsilmil anudes, et ta lõppudelõpuks mõne konkreetse sarjasoovitusega ometigi lahedale tuleks. Ta lihtsalt lambist läks jaurama.
Kolmandaks, see on lihtsalt mingi seebikas ju, tulgu taevad appi. Kui hea see ikka olla saab.

P1160012
vitaalne nooruslik elujõuline 


Läbi mitme meelevaldse ühenduse tuli mulle meelde üks film ja selle taga olnud raamat. Keegi Goodreadsis ütles, et see raamat on väärt lugemist kasvõi selle keele pärast, see olevat nii ilusasti kirja pandud nagu luule. No mida rohkemat on mulle vaja. Hankisin raamatu ja olen selles ülepeakaela sees olnud juba mitu päeva. Nii hästi. Täna jäin isegi bussist maha, sest 10 minutit peatuses ootamist-lugemist kadus ootamatult kiiresti nagu vits vette. Nagu tina tuhka. Nagu mingi maiteamis. Jooksin küll viimasel hetkel silmist kaduvale bussile kaks hädist sammu järele, aga see oli juba liiga hilja ja tolleks hetkeks üleni liiga naljakas. Nii ammu ei ole nii ennastunustavalt raamatusse sisse ära kadunud. Hea.

Aga mis kiindumisse puutub (selles raamatus ka läbiv teema), mõtlesin ma muuhulgas prioriteetidest. Ma olen oma elus mitmelt inimeselt saanud etteheiteid, et nad pole minu jaoks esimene prioriteet. Et kuidas ma, hoolimatu siga, nii võin. Et ma peaksin oma prioriteedid ümber hindama ja selle inimese oma neis ettepoole liigutama. Kuni mu laps oli pisi, sain ma taoliste etteheidete peale hüääni kombel hirnuma kukkuda, sest kuhu sa omaarust trügida mõtled praegu. Laps tuleb enne. Sina oled täiskasvanu ja ma ei vali elusees sinu vajadusi enne oma lapse omi.
Kunagi keegi rääkis, kuidas ta teab, et tema parim sõber on tema parim sõber. Sest ta tunneb end temaga kodus kodus. Kaks korda kodus. 
Kui täiskasvanud poegade emad kurdavad oma konflikte miniatega, tuleb ikka tavaliselt see leplik lõpuohe: suureks saanud mees hoiab oma naise poole, oma uue perekonna poole, oma kodu poole. Ema oli juba ära. Mees peabki oma naise poole valima oma ema poole asemel nüüd, kus ta ei ole enam laps.
Alguses oled sa oma mamma silmatera ja siis, kui sa juba kaela kannad, langetad sa ise omad valikud ja sa teed endale oma uue pesa ja kodu ja sead ümber prioriteedid ja lood oma enda hooleala.

Aga kui sul ei ole kedagi, kelle jaoks sina oled esimene prioriteet. Kui sa pole mitte kellegi jaoks alati-alati see esimene, kelle peale ta kõigepealt mõtleb, kelle kasuks ta otsustab, kelle poolele ta astub. Kui sul pole seda üht ainsat kindlat inimest, kelle peale sa saad igas olukorras igal ajal loota. Ja ma ei mõtle isegi üldse ühendusi välistades. Võib olla, et sul on mitu inimest, kelledele sa saad eri aegadel loota ja see on sul dünaamiline ja vahelduv. Ja sa oled mitmete erinevate inimeste erinevate olukordade esimene mõte ja valik. Aga pole seda üht ainsat kõigeülest ühendust. 
Kas see siis tähendab, et sa oled kõigist neist oma kõikidest hoolimata lõpmata üksildane, ilma kodu koduta, ja kuidagi justkui nagu mitte väärt. Mitte piisav.
Ja see sinu soov olla kellegi öö ja päev, kellegi maailma keerlemise telg ja selle keskpunkt, olla iga kell kellegi ühe kindla jaoks tema kõige kõige.... Kas selline soov on sisuliselt igatsus olla jälle laps. 


2018_01_15_DELTA_400_015
metsa nurk



Ihulised hädad. Alaselg valutab. Mitte lihased vaid konkreetselt selgroog. Mitte niimoodi, et oleks vaja arsti juurde või valuvaigisteid. See harilik. Väsimusvalu. Kui liiga kaua seista või pisikeste sammudega kõval pinnal kõndida (nt kellegagi šoppamas kaasas jõlkudes) või kui raske seljakott on. Hakkab valutama. Kohe on näha ka, kust see valu tuleb, pole vaja oma tagakeha nõnda uppis hoida. Aga vaikimisi justkui nagu tahaks. Kõhulihas on täpselt nii nõrk, et igasugu tantsutrenniks vajalikke vigureid teeb ja joogapalli peal pool kontoritööpäeva istutab ka ilusti ära. Aga kui on vaja keset päeva käed üles sirutada või normaalset kehahoiakut hoida, siis on meh. Ei taipa oma kohta, ei tee oma tööd. Lõtv nigu tallesaba. Ikka kohe saba püsti ja pärast hädaldamine takkaotsa.
Mõnes mõttes võiks ju ometigi teha mingeid tõsteid või tõmbeid, et ta nõnda lõtv ei oleks ja saaks seega selg üleni säästet. Aga see on umbes nagu D-vitamiiniga. Pole mõtet end raisata asjade peale, mille tõhusus on kaheldav. Eriti kui nende niigi kaheldav efekt ilmneb võibolla alles tuhande aasta ja vaeva järel. Kellel jagub taolist viitsimist.


Sain oma käpa peale mingitele spirituaalsetele suitsuhaisu pulkadele. Nagu viirukid aga mitte päris. Jupp aega ei saanud aru, kuidas need käivad, panin otsast suitsema, need muudkui kustusivad ära. Siis internet õpetas, et ongi ainult natuke suitsutamist taolistega. Paned põlema, suitsutad ruumis ringi ja soovid oma soovid ja siis on õhk sinu positiivse rõõmsa soovienergiaga täidet ja vägev värk nagu. Ma siis käisin ka, suitsev pulk näpus ja soovisin, et köök ei haiseks nagu pahaksläind makaronid. Väga spirituaalne. Nii kosmos. Üleni hingestatus.


P3060014
õhtune aeg


Kui tähtis sulle on olla ühe kindla kellegi kõige kõigem?
Kuidas sa hoidud tagantjärele targutamast?
Millal sa viimati oma lugemishoo pärast millestki maha jäid?

Wednesday, March 14, 2018

suust ja sulaseks

P2240059
saimegi lõpuks kokku
(laul)


Ühe varasema postituse all algas huvitav teema meeldivatest fantaasiatest. Fantaasiate kollektsioon sai kaunis - üksikul saarel üksinda olemisest ja tühjusest ja merepõhjast. 
Otsisin neid endast ka taga, vahelduva eduga mitu nädalat, nagu paistab. Ega eriti ei leidnud. Ma olen mõelnud üksi olemisest metsa sees või kusagil inimtühjuses meelega valitud kindla lõpuga ajalõigul. Aga see tundub pigem selline väljakutse mu terve mõistuse stabiilsust proovile panna. Huvitav, kui kaduma ma läheksin ja kas ma end üles leida oskaksin. Päriselt kindel olemata, kelle leidmisest ma siin räägingi. Mitte otseselt meeldiv fantaasia. Tundub õudne. Võib-olla osutub kunagi millekski vajalikuks. Esialgu väga ei isuta.
Ainsad minuarust vähegi sarnased meeldiva kujutluse asjad, millega ma suudan kuidagi suhestuda, on fantaasiad keegi teine olemisest. Näiteks ma vahel vaatan õpetajate töökuulutusi ja mõtlen pikki värvikaid kujutluslugusid, kes või mis või kuidas ma oleksin, kui ma selle töö võtaksin/valiksin/saaksin. Mingi muu linn ja kant ja teised töökaaslased ja teine kodu ja teised rajad. Täiesti enneolematult uus ja nii põnev. 
Või teinekord on mul õnnestunud mõne tuttavaga luua selline suhe, et me jääme ainult üht külge pidi kokku. Järjest üha enam tutvumine, koos olemine ja lähedasemaks saamine ei käi kogu täiega mitmetest eri külgedest ja olekutest, vaid ainult paarist üksikust. Selline ühekülgne hästi rangelt piiritletud suhe, mis teeb minuarust nii meeldivalt vabaks. Ma olen selle kontakti kestmise ajal vabastatud suurest hulgast endast.
Millalgi 90ndatel oli vist telekast mitu sellist prostituutimist romantiseerivat filmi ja selles 'kõik see siin, jah, aga see on ka kõik' selguses on midagi ilusat. Ma võin su alasti võtta, aga ma ei küsi su nime.


Ma olen viimasel ajal hakanud enesel tähele panema üht imelikku süüd. Ma justkui tunnen, et ma pean häbenema või kahetsema seda, et minust ikkagi kunstnikku ei saanud. Et ma ei loo. Ei joonista ega maali, ei tee midagi enneolematut olulist ilusat tühja koha peale valmis ära ja üha. Nagu see oleks jube halb. Nagu ma oleksin pidanud või oleks minust oodatud või nagu ma oleksin lubanud. Ja jube kahju ikka. Keegi justkui oleks pettunud. Peaks justkui varjama inimeste eest, et ma tegelt ei ole üldse kunstnik. Mitte väga välja paista laskma, et ma käin lihtsalt tööl ja teenin raha ja siis laristan seda ilusatele asjadele ja veinile. Ja see ongi kõik. Kogu mu elu enesekeskne point. Samal ajal, kui teised tähtsad olulised vägevad päriselt kuhugi lugevad inimesed teevad ja loovad uusi ilmu ja võib-olla on nende kannatus või äng selle pärast suurema tähenduse ja mõttega. On kunstnikud ja siis on need teised. Ja need teised on mõttetud. Hoiavad ülejäänud maailma käimas, et kunst saaks olla. Ja võib-olla sellest koledam, et ma kunstnikuks ei saanud, on see, et ma ei tahtnud. Miks ma ei tahtnud kunstnikuks saada. Mis mul viga on. Võinuks püüdagi. Alustada ja ebaõnnestudagi. Kui isekas võib olla. Mingi tasuta sõidule tulid vä? Midagi vastu ei anna. Ainult võtab ja võtab. Jõle elajas ikka.

Doc Lubeni tambler jookseb mulle ka kogu aeg feedi ja tema kõige tsiteeritum tsitaat on ka umbes millestki sellisest.

P3120065
üks ilus suur trepikojasõnajalg, keda ma hiljuti kohtasin


Vahepeal mängisid raadiod ja muud kohad kogu aeg seda lugu, kus üks mees on kurb, sest tema tuttav naine on teises linnas ja suhtleb nüüd mingite muude inimestega ja teeb teisi asju. Need asjad ei olevat üldse selle naise moodi ja olgu ta ikka rohkem iseenda moodi. Ja iga kord, kui ma seda laulu natukenegi rohkem kuulasin, tekkis mul tahtmine sellele rumalale mehele lõuksi anda. Käivad vahel sellised tahtmised. Võinoh. Vähemalt nipsakalt talle nähvata, et ta oma rumalad lõuad peaks. Sest mida tema ka teab.


Mingist sisemisest sunnist või kohustusest enda moodi olla, olen ma ka mitu päeva pead murdnud. Sellest, kuidas vahepeal tundus hullult oluline leida oma stiil. Oma joon. Oma nägu. Näiteks tuvastada, mis riietusstiil sulle kõige paremini passib ja siis selle juurde jääda ja selles väga võluvalt stiilipuhas olla.  Nagu mingi täiskasvanud naine. Näiteks leida loojana oma 'hääl' või peateema ja siis selles areneda. Näiteks lõppudelõpuks otsustada ära, kas su käekiri on paremale kaldu või vasakule kaldu ja kas eraldi või seos. Näiteks oma neetud blogisse kirjutada ainult asju, mida su lugejad sinna lugema tulevad. Näiteks viimaks maha rahuneda ja lõpetada oma juustega ja oma lainerijoonega ja oma poliitiliste vaadete ja oma naljakate ketsipaeltega tõmblemine. Viimaks osata ikkagi öelda, kas sulle meeldib meloodiline poprock või vanamuusika või vihmapiiskade krabin katkisest veetorust. Lõppudelõpuks nimetada oma lemmikuks üht kindlat kirjandusžanri ja ilmutada mõõdukalt arvestatavat lugemust selle žanri ulatuses. Teada, mida sa tahad ja tunda ennast ja oma piire. Mitte vahtida igalt peegelpinnalt seda imelikku segast võõrast, nagu 'keskurat sina veel oled'.
Ja siis on need selginemise hetked. Mingite asjade kohta ilmneb teadmine. Enda ära tundmine. Ei teagi enam, mida ma otsisin, ma olen ju leidnud. Aga sellest äratundmisest hoopis meeldivamad on need harvad hetked, kus see rahutuse enda rahutus (metarahutus?) läheb ära ja asemele tuleb teist moodi rahu. Selline rahu, mis eemalolevalt muigab kogu selle defineerimiskihu peale. Litritega pitskleit, rätsepaülikond ja nahktagi ripuvad rõõmsas üksmeeles puu peal ja ketside kõrval on kontsadele ruumi ja ma võin Pärdi kontserdile sõites Bieberit ümiseda, kui juhtub olema taoline tuju. Ja ükski sellest pole vale või ebatäpne.

P3120054
loojangupuna

Üks nendest fantaasiatest, kus ma olen keegi teine kusagil mujal, on pealkirjaga Tallinn. Ma ei ole kunagi seal elanud ja mul on sealse elu ja inimeste osas üks imelik uudishimu ja aukartus. Tahaks proovida, kuidas oleks seal elada ja vaadata, kaua mul läheks seal kohanemisega. Tallinn on siit vaadates isuäratav. Juba kasvõi see, millise muretusega lausuvad internetis inimesed mingite poodide või kettide või kaupade või ürituste kohta. Taolisi asju, millest Tartu võib ainult unistada. Siit paistab, et need inimesed seal päriselt linnamõõtu linnas saavad teha ja näha mida iganes nende meretuultest kistud südamed lustivad.
Lisaks - nagu vist paljud, ma natuke kardan Tallinna tibisid. Kui ma olen mingil suuremal linnadevahelisel üritusel kokku puutunud endavanuste tallinlastega, on need alati kuidagi rahutukstegevalt ootamatusi täis. Teeb mind valvsaks. Sellises vaevutabatava nüansi mõõtmes. Kas neil on paljudele sõnadele veidi teised tähendusvarjundid või nad saavad žestidest oma moodi aru või midagi nende kõnerütmis või intonatsioonis. Hiigla huvitav. Natuke hirmus.
Ja eino muidugi on toredaid Tartu inimesi sinna ära läinud ja jätkanud tore olemist ja Eestis on veel mõni linn peale nende kahe ja üldseüldse teadküll.
Kui keegi heas Tallinna piirkonnas kodu omaja tahab suvekuudel mulle oma sõnajalgu ja kasse valvata anda, sis ma hea meelega prooviks selle päälinna elu järele.

Järgneb meelevaldne hüpotees. 
Väljend 'kade oled vä?' koos selle kasutuskombestikuga on mingi Tallinna värk. Ma ei saa sellest üldse aru. See ei ole loogiline. Küsida kellegi käest, kes esitab vastuväiteid, tõstatab arutelu või ei nõustu, et kas ta on äkki hoopis kade. Miksmiks. Sest esiteks mis pistmist on kadedusel kõige sellega. Ja teiseks, mida halba on kade olemises. Ja kolmandaks miks peaks keegi, kes on kade, hakkama sisulist muuteemalist arutelu pidama, olles kade kellegi, maitea, tisside või palga pihta. Millest ma aru ei saa.

P3120034
piilub puu tagant

Mis käegkakatsutavatesse argipäevadesse puutub, siis mul on vist tekkimas üks uus hobi. See on esialgu selline pigem leebe niisama avastamine, mitte tohutu kirg. Ma olen hakanud kodus asju kasvatama. Taimi. Mitmeid ja erinevaid ja see on veits tore. Kunagi varem olin ma korjanud üles ühe nendest hoiakutest, millega inimesed alati röökides endale tähelepanu ja kaasakiitvaid noogutusi koguvad. See käib ühe sellise valju monoloogiga, kus sa pead väitma, et kõik, mis sinu hoole all, kärvab kohe ära ja sa oled liiga hooletu ja hajameelne, et ühtegi rohelist asja elus hoida ja kaktused on ainsad asjad, mis sinu julma ignorantsust kuidagipidi üle elavad ja sulle pole mõtet ühtegi potiasja kinkida, sest sa suudad kõik kuidagi muuhulgas maha tappa ja sulle pole vaja elementaarseid potilillede hooldamise võtteid rääkida-gi, sest sa unustad samal sekundil kohe kõik ära ja vahet pole, sest siin on loetelu sinu poolt mõrvatud süütutest õistaimedest ja nii edasi. Selline kõne. Tead küll. Ma arvasin pikka aega, et ma pean ka taolist kõnet pidama, sest kõik lahedad lapsed tegid seda. Aga tegelt, nagu välja tuleb, on toataimed jumala toredad. Nad on natuke nagu lapsed ja loomad - nunnud ja mõõduka lag-iga interaktiivsed, aga nad kräunuvad vähemalt poole vähem. Pealegi roheline on ilus ja kui juba elamises eelistada kohtvalgusteid ja üleüldist küllust, siis lampide alla mingi lopsakuse suskamine on nagu selle sajandi parim sisustushäkk üldse.

P3030001
vesi

Uued puud pidid tulema, sest see talv on aegade algusest peale juba kestnud ja kui ainult elektriga kütta, on ka nõme. Uued puud tulid niisked ja ma ei tea, kas on veel midagi haledamat kui niiskete puudega kütmine. Võib-olla ainult veidi lekkivad saapad. Või halvasti töötav juhipoolne kojamees. Et saab hakkama. Tegelt tuleb ju toime. Ei ole ületamatu. On võimalusi leevendamaks. Ja läheb varsti mööda ka ju. Aga ikka ilge nõmekas kuratjapõrgu maütlen. Argine talvine minipask on nagu katastroofi õhukeseks viilutamine ja selle õrnade vastikute sajatuste saatel mitme kuu peale laiali laotamine. Ära ei tapa, aga mis vahet seal on.

---

Kas sul on kindel maitse ja väljakujunenud stiil ja vaieldamatud eelistused? Kust said?
Kuidas sa andestad endale kõik need inimesed, kelleks sa ei saanud?
Mis su lemmik toataim on?
Kas sa oled kade vä?