Saturday, September 01, 2018

vööta

P8250007
kastetud

Kalambuuridega on see häda, et nad ei ole naljakad. Võinoh, nad on naljakad, aga mingil veidral moel. Osa on hästi piiritletult naljakad - saab teha hõh! ja siis on juba aeg rõõmu keelama asuda. Rohkemat ei oleks mõtet. Väike nali. Ja osa on üldse mitte naljakad. Siis on naljakas ainult nende püüdlus olla midagi enesest enamat. Kuna nad on pisikesed ka, siis on ekstra lõbus. Pisikesed nähtused püüdlemas enesest enamaks on universaalselt meelelahutuslik nähtus. (Sarnasel moel on naljakad õpetajate ükskõik mis tüüpi naljad, naerad end kõveraks selle peale, et kas tõesti too seal üritas ju praegu omaarust nalja teha. Ma näiteks olen alati südamepõhjani tänulik, kui keegi klassis hakkab mu nalja peale naerma. Muarust nii kena neist tunnistada, et nad said aru, et ma just nagu üritasin või nii.) Lisaks on kalambuurid ettearvamatud. Nad võivad su peas kõlada poole naljakamad kui väljaöeldult. Ja siis on tarvis teha eraldi etteaste püüdluses seda kuulajatele selgitada. Kusjuures see eraldi etteaste tuleb teha hästi saamatult sahmides, et kuulajad ikka teaksid kasvõi selle peale naerma hakata.
Oh. Nii raske.
Rääkimata nendest puhkudest, kus mõnikord on inimesi, keda sõnad kõditavadki keskmisest enam. Ja kuidas need inimesed siis hädas on oma enda naljade peale liialt hõh!-ides ja teisi segadusse jättes.


Ah, Murca, sina sorava jutuga naine, kuidas sul ikka nende meestega üldse ei vea.
Võib-olla on asi selles ongi - ma räägin nad alati pehmeks.

P8020047
hoia nurkadest

Augustilõpu vältimatu lähenemise puhul olen võtnud ette oma traditsioonilise sügisspordi - meeleheide. Teiste suvepuhkusel olnud asjadega on ikka nii, et midagi on rooste läinud võib peab natukese kaupa uuesti meenutama. Aga meeleheide on nagu rattasõit. Ükskõik kui pika pausi pead, uuesti ette võtad, õnnestub kohe nigu ludinal.
Mu lemmik arutluskäik tol puhul on ikka see sama vana. Esiteks olen mina kõiges süüdi. Kõiges. Isegi selles, kuidas teised käituvad (sest mina oleks pidanud paremini suhtlema) ja et ilm (sest ma oleks pidanud arvestama) ja et asjaolud (oleksin pidanud teadma). Kõik minu süü. Tervenisti minu tegu ja minu vastutus ja ilmne tõend mu suutmatusest olla oma ülesannete kõrgusel. Ja teiseks ma ei saa midagi teha. Olen täiesti võimetu ja relvitu ja saamatu ja lõksus. End kinni mänginud. Pole ühtegi asja, millega ma saaksin asju parandada või leevendada. Kõik on minu süü ja mina ei saa midagi parata. Tõhus arutlusvõime, mu sõbrad, on meele ära heitmise juures tähtis tööriist. Meel, see heitub kohe märksa hõlpsamalt.



Meeleheite kõrvale on hea võtta kõrvalprojekte. Ma tõesti ei tea, miks see mind lohutab, aga nii on. Kui ma äpardun ühes suures hästi tähtsas kaalukas asjas, on see hästi õudne. Aga kui ma sinnajuurde saan äparduda teises, kolmandas, neljandas pisikeses asjas, aga ma vähemalt proovisin ja veits oli rõõmu ka, siis on poole kergem.
Niisiis on mu sõrmed valusad, sest ma õpin laenatud ukuleelel esimest paarikolme duuri mängima. Ja mulle üleni meeldib, kui tervitav ja armas on ukuleele kogukond. Vähemalt Interneti vahendusel. Kõik materjalid ja näited ja soovitused ja õpetused igal pool. Iga seletus ja nõuanne on nii kannatlikult antud, justkui oleks juba selle pilli kohmakalt käes hoidmine ammendav põhjus olla armastatud ja hoitud.

O. Seoses armastusega. Ma tundsin ükspäev äratundmist, kuidas ma Genklubi armastan. Ja seda just niisuguse turvalise usaldava jaatusega. Neid on mul harva, eksole. Aga Genklubi tõepoolest. Mis iial ette võtab ta, ma olen üleni pardal. Ma küll ei suitseta, aga neil oli hiiiiiiigelsuur kahetoaline suitsuruum ja mulle meeldis. Siis see läks väiksemaks ja mulle ikka meeldis. Möku tuli ja ma sain üleni aru. Tavaline köök muutus veganköögiks ja mina, kõigesööja, söön nüüd küllalt sageli lõunaks või ööseks külluslikku vegantoitu. Ja üldse kõik järjest. Mis õues tehakse ja mis ümber korraldatakse ja mis mööblit või lampe või inimesi sinna tuleb. Kõik hea. Vahel olen arengutest üllatunud ja vaatan huviga, et kuhukuhu. Aga ma usaldan teda. Ma tean, et ta soovib mulle head ja mina talle ja meil on veel palju ilusaid aegu ees.

P8140025
sosistab



Seoses niisama muusika harrastusega. Muarust peaks rohkem laulma. Eks ma ise laulan ka rohkem, kui taoline tunne jälle tuleb. Aga ma mõtlen, et teised inimesed ka võiks. Et see võiks rohkem norm olla. Võiks koos laulda ja ette laulda ja kaasa laulda ja üldse. 
Ma mõtlen, et äkki need inimesed, kes mõnitavad toda kaabu ja kitarrega peole saabuvat tüüpi, on lihtsalt segaduses. Sest neile ei mahu pähe, kuidas saab olla, et keegi, kes on kena ja osav ja seltskondlik, võiks saada rohkem tšikke, kui üks võõraid naeruvääristav kergestisolvuv pidur. Jumala ebaloogiline ju. 
(wonderwall on, muide, ukulele peal arutult keeruline)
Ma mõtlen, et meile kõigile ütlesid õpetajad koolis halvasti ja siis me võtsime õppust, et oleme saamatud andetud tolgused, kes ei hakka iialgi midagi ilusat looma. Mulle küll meenub kunstist ja muusikast ja kehalisest ja võõrkeeltest ja kirjandusest taolisi järeldusi. See pole midagi erilist. Aga ma mõtlen seda ka, et me ei pea elu aeg oma südamed otsapidi põhikoolis käima. Need õpetajad olid ületöötanud ja hõredakskulunud (või olematute) filtritega. Nad eksisid. Ja see oli ammu. Sa oled vähemalt kaks korda tollest ajast peale ümbervahetatud ja uueks saanud.
Ja ma ei mõtle, et see on nüüd mingi kohustus või et need, kes praegu ei saanud nõusse räägitud argiselt lõõritama, on kuidagi valesti. Muarust on küsimus normides. Ei kui ei ole ole tavaline ja kombeks seltskonnas laulda, siis on neil ka imelik, kes võib-olla teinekord tahaks. Ja ma arvan, et peaks hakkama tasakesi seda normi lammutama.



Ma mõtlen, et mu sõrmeotsad valutavad.
Ma mõtlen, et see on siiski suht tore, et see väikese järveringi jagu jaksu nädalaga kätte tuli. Kindlasti on selles loetelu praktilisi rakendusi, et ma suudan leebes tempos heade sussidega 20 minutit järjest sörkida.


P8060104
seeneke rabajärvest



Tänasega on veel vaja lahendada hulk küsimusi. Kas teha õunakooki. Kui teha õunakooki, millist raadiosaadet sinna kõrvale kuulata. Kas eestikeelset või ingliskeelset. Kas teha koogi tegemise kõrvale kohvi. Kui teha kohvi, mida rõõmustavat kasulikku veel täna öösel teha saaks. Kui mitte teha kooki, kuidas õigustada siiski kohvi tegemine. Kui mitte teha kooki, kuidas õigustada laua peale sooja asetatud või ja toorjuust. Hmm... Kui ma täna oma koogitegemise isule järele ei anna, kas ma siis homme pean isutult tegema. 


Kas sul on küllalt sõpruskondi, kes kokku saades laulusid laulavad?
Kuidas sa oma meeleheiteid viimasel ajal leevendad?
Lisaks. Mis su lemmik kalambuur on?


Temaatiline laul ka lõppu. Et ikka oleks.

Sunday, August 26, 2018

õrn on ö

P8250024
musi-musi?


Preili teiste asjadesse ninatoppija ja võõraste vahtija raporteerib. Nahk. Seoses selle suve ja tolle soojusega on see küllaltki ilmsiks saanud. Paljastatud nahk ja mis sellega. 
Muuhulgas olen ma huviga vaadanud inimeste tätoveeringuid. Kuidas nende olemasolu ja rohkus mind hämmastavad, aga mitte nende täpsem ise- või muu loomus. See on üha üksluine ja korduv ja lame. Sama sama uuesti uuesti. Üldse ei üllata. Harvade nii harvade eranditega. Sest miks. Ma ei mõista. Näiteks istusin trammis ja vaatasin pikalt üht tätoveeritud meest, kelle säärel oli tiiger. Mitte terve tiiger. Tiigri pea ja tiigril oli keel suust väljas. Nii oligi. Rohkem midagi sel säärel polnudki. Kujutasin ette, kuidas ta ühel päeval läks salongi, kavand näpus või idee peas vasardamas ja nõudis: "minu säärele peab olema joonistatud keelt näitav tiiger, ma ei suuda enam taluda seda paljaste joonistamata säärtega elu, mind ei huvita, et see valus on, ma olen valmis teile maksma, ainult päästke mind ära neist igavaist tiigriteta säärtest, maivõi, aaaaah!!! AAaAh!" Ma olen suhteliselt kindel, et just niiimoodi see käis. 
Ja ma tean ma tean küll, selles on täpselt null originaalsust ja mitmeti ignorantset labasust, ilkuda nende inimeste naha kallal, kes ei ole mina. Samas jällegi on mu enda naha kallal vingumine mu argipäev, niiet vahel mõne sooja suve puhul teised vahtida ja endamisi silmad pööritada tundub juba otsapidi tervislik. 
Ja muidugi ma tunnen üleni ära, kuidas see on hästi suhteline. Mulle armsate inimeste tätoveeringuid ma armastan samasuguse üksikasjalikult sihitud soojusega nagu igat muud asja neis. Nagu elus ikka. Nagu ma hakkan ülenäitleva demonstratiivsusega läkastama, kui võõras süütab bussipeatuses sigareti, aga armsa inimesega ronin ööklubi suitsuruumi ka kaasa vahtima. 


P8190285
puuehe



Nahaga teine asi on armid. See on huvitav. Inimesel võib olla maailma ajalugu mitmemõõtmeliste värviliste nägudega ja keerukas mandalate süsteem suure raha eest peentehnika saatel ihule joonestatud ja ma olen nagu kogu küsimata meh misiganes. Aga kui tal on armid, tundub ta kohe lõpmata huvitav. Ma vaatasin rannas naist, kelle reit mööda jooksis pikk hiiglaslike metallklambrite jälg ja vaatasin promenaadil prouat, kelle alakõhul jooksis pihupikkune konks õmblusi ja tahtsin peaaegu näpuga katsuma minna noort, kelle kaelusel ja säärtel laiutasid heledad pigmenteerimatud laigud. Ma tahtsin neile juurde minna ja neilt nõuda: jutusta mulle, kuidas kuidas, Kuidas Ometi sa oled nii ilus. Ja samal ajal ma tean, et kui mingi võõras tuleks minu juba kaks aastakümmet pöördumatult aknearmistuvat kärssa liiga ligidalt vahtima ja nõudma midagi mu ilu pihta, saadaksin ta rahumeeli sinnakanti, kust tuleb sitta vastu.
(Tegelt mitte. Ma arvatavasti punastaksin kõrvatagusteni ja siis puhkeksin nutma ja siis nähvaksin kriiskaval häälel midagi ta arvatava väikese peenise kohta ja läheksin koju häbenema. Ma olen sesmõttes suht veetlev. Ja täpne.)

See teine (kolmas? mitmes?) asi seoses nahaga on mu rõõm näha, kui mitmeti tumedaks pruuniks me siinkandis läheme, kui meile vähegi selgemat suve pakkuda. Et kui muutlik kokkuleppeline asi on nahavärv.

P8140038
õllepurgist silmaga


Samal ajal olen ma märganud enese uut kehadesse puutuvat eelarvamust. Kui ma tutvun seltskonnas naisega, kelle jalad on karvased (mitte raseerimata või veidi tüükasse läinud, päriselt niimoodi karvased, nagu jalad käivad), olen ma kuidagi tema suhtes suuremas poolehoius. Arvatavasti on tegemist toreda inimesega. Meil võiks olla palju ühist ja mitmeist asjust rääkida. Ma olen ta seeläbi ära tundnud.
Mitte et karvad iseenesest midagi tähtsat oleks või et siledad sääred sõprusi välistaks. Aga just selline iseäralik eeshäälestus, arvestades kogu seda pilti laiemalt ja olemasolevaid norme-kombeid ja lähtudes kogemustest normeeiravate naistega ja kõik kõik.


See tegelt oli eelmisel suvel, aga see tuli mulle see suvi samas kohas meelde. Logelesin hommikupäikeses majutuskoha lagedaksniidetud õuel ja rüüpisin oma kohv. Kuuldekauguse piirides lustib kaks umbes 7-10 aastast poissi niisama juttu ajada ja põõsast leitud palli toksida. Mingi hetk jõuab minuni jutukatke.
See on naeris. - Ei, see ei ole naeris, see on üks teine asi. Ma tean seda. Siin on vesi sees. 
Mäletasin ise üsna kindla peale, et selles hoovis polnud peenramaad ega üldse midagi söödavat. Niiet mind väga huvitab, mida need lapsed seal naeriks peavad. Tõstan pilgu ja selgub, et tüübid on roninud umbes põlvekõrguse rakke puust kaanele ja siis tuleb ühele neist meelde, et jaa selle asja nimi on hoopis kaev, mitte naeris.
Arvestades mõlema mõiste küllalt võrreldavat abstraktsust väikesele linnalapsele, pole tegelt üldse ime, et need kogemata vahetusse läksid.


P8060107
habras



Tõstsin oma kaksjapoolt lusikat suhkrut hommikukohvisse ja hakkasin mõtlema. Nii läheb. 
Tead seda, kuidas väitest 'palju suhkrut igapäevases menüüs võib olla tervisele kahjulik' on saanud 'aga tegelikult on see suhkur ju täielik mürk!' Mis kaunis rabelevate hüpetega tormakas eskalatsioon. Annad talle õige natuke ja ta saab sellest hästi palju ja veits veel.
Või kuidas keegi mulle just rääkis, et ta ükskord hakkas kasutama kookosõli igal pool kõikides toitudes ja nahal ka, aga siis ta jällegi kuulis, et ega see tegelt nii kasulik ei olegi ja nüüd ta enam kookosõli eriti ei kasuta, ainult pannkooke vahel teeb.
Ma üritan jälile saada, miks need arutluskäigud mulle nii palju nalja teevad. Ei ole ju selles asi, et mind väga erutaksid inimeste isiklikud menüüd. Siin on mingi kombo loogika ja emotsioonide põimumisest, mis muarust nõnda lõbus on. Oota, ma kohe genereerin mõne näite, kus ma kõkutan arutluskäigu peale, mis ei ole söögiga seotud.
Ahjaa, osa inimesi ei kanna telefoni taskus ja lähevad endast välja, kui nad ei saa telefoni kusagile panna ja keegi soovitab, et pista lihtsalt taskusse. Sest oletatavasti teatavasti kiirgus ja mürgine ja hästi ohtlik. Aga nad ei tea, mis kiirgus ja millele ohtlik, neil ei ole sümptomeid, mida saaks telefoni taskus kandmisega seostada ega märgatavat paranemist, mis tulnuks taskukombest loobumisest.
Ja et kivi peal ei tohi istuda. Mõnes käsitluses mitte kunagi, mõnes käsitluses on oluline kivi temperatuur või pepu ja kivi vahele jäävate vahekihtide loetelu või äike. Pärast äikest võib. Kuigi tehniliselt, kuna äike on üks asi, mis on iial olnud, on kõik edasine igavesti pärast äikest. (seda ei tohi neile öelda) Mõnes käsitluses ei tohi ise kivi peale istuda, kui neid kividest ja istumistest asju usud, aga mõnes teises käsitluses ei tohi keegi kivi peale istuda ja kui keegi istub, siis peab teda manitsema ja võimalusel takistama.
Oeh. Nii katkendlikkus. Ma ei tea, kuhu ma jõuda tahtsin. Vist on nii, et söö ja katsu, mis su süda lustib, aga ole minu ümber pigem siiski enamvähem loogiliselt argumenteeritud. 


P7260067
rukki- ja saia-


Ma üritan praegu selgusele jõuda, kas oma toataimedest piltide näitamine on umbes nagu oma lastest ja koertest piltide näitamine. Et ainult näitajal endal on mõnus ja teised saavad vaikides vaid kannatada. Samas taimedega on natuke see, et ma saan sulle tüki murda, kui sulle meeldib ja siis on sinul ka samasugune. Pole eriti kuulnud, et keegi titade ja kutsikatega sama välja pakuks.
Kuigi. Kunagi Poolas üks rekkajuht näitas mulle oma tita pilti ja kui ma ütlesin, et ilus laps on, oli ta kohe: tahad ka?

Ükskord ma hakkasin igapäevaselt jooksmas käima ja avastasin rõõmuga, kuidas juba poole nädalaga tuli jaks nõndapalju üles, et muretult läbitav vahemaa ja joostes veedetav nauditav aeg ainult kasvas. Kuigi esimene päev oli juba mõne meetrijärel hing rabeda niidiga kaelas. Mõtsin, et proovin uuesti. Siis tuli meelde, et see oli täpselt 10 aastat tagasi. Nüüd on see eksperiment enam mitte sama asja uuesti katsetamine, vaid oma vanuse ja ühaiganeva ihu proovilepanek. Kui kaua saab inimene end tunda praktiliselt 22-aastasena.


Mida sa praegu loed ja mõtled muidu?
Ja kuidas sinusse teiste inimeste arutlusvõime, nahk ja toitumiseeskiri puutuvad?

Tuesday, July 31, 2018

tahan õige tasa laulda

P7260065
hõredad männikõrred vasta taevast


Aga hakkame siis peale. Kell on ka juba sealmaal ja. Teretulemast kursusele Tuumafüüsika eksperimentaalmeetodid. Te olete kõik väga teretulnud. Nagu kursuse infos ka kirjas oli, ei ole sellel kursusel osalemiseks oluline varasem kogemus tuumafüüsikaga, samuti väga teretulnud ka need kursusel osalejad, kellel on juba pikaajaline kogemus teemaga. Me kõik õpime ja eks teineteiselt õppimine on osa elu rõõmudest. 
Alustuseks tahaksin meelde tuletada, nagu minu kursustel, hihi, ikka alati alguses on meelde tuletatud. Osalemine siin kursusel või nendes järgnevates harjutustes on täiesti vabatahtlik. Eksole? Igaüks teeb nii palju kaasa, nagu ta enda sees tunneb, et õigeks peab. Nõus? Usaldage oma keha ja sisetunnet ning pange tähele, mida see teile õpetab. Õpime koos ühiselt, isegi mina, ja vaatame, kuhu see meid viib. Näiteks mulle endale on küll väga huvitav, mis me siin täna koos õpime. [...] Niisiis. Mina olen juba nii palju rääkinud. Nüüd on teie kord sõna võtta. Teeme siit minust alates päripäeva sellise ringi. Ma panen käima selle roosa karvase palli. Igaüks ütleb oma nime ja nimetab paar mõtet, mis teda täna siia kursusele saatis ja annab siis palli järgmisele edasi. Et siis milliste ootuste ja võib-olla isegi hirmudega, millises seisundis te täna siia tulnud olete. [...]
Järgmiseks ma tahan, et te leiate endale paarilise. Ah, meid on paaritu arv, siis teie seal taga, jah, teie. Teie võite kolmekesi teha. Ma annan teile umbes pool tundi aega. Rääkige oma kaaslasele, mis on teie esimene mälestus tuumafüüsikast või eksperimentaalmeetoditest või kasvõi minupoolest tegelikult mõlemast. Ja jagage milliseid tundeid ja mõtteid see esimene kord teis tekitas. Pidage meeles, et iga kogemus on märkimist väärt ja me kõik oleme väga erinevate taustadega. Pange tähele, mida te saate oma kaaslaselt õppida, sest selleks me siin ju olemegi. [..] Nii. Kas kõik on juba oma esimese kogemuse jagamisega ühel pool? Väga hea. Ma kogun nüüd mõned vastused siia tahvli peale ka, siis saame pärastlõunases osas nende kohta ühiselt ühe toreda mängu teha. Alustame teist, seal akna juures, jah. Millistest asjadest te rääkisite? Mis tunnetega te tuumafüüsika eksperimentaalmeetoditega esimest korda kokku puutusite? [..] Nüüd, kui me oleme juba kenasti omavahel tuttavad, palun moodustame siia ruumi keskele sellise ringi. Lihtsalt vahelduseks üks lihtne lõdvestusharjutus. Paneme silmad kinni ja hingame sügavalt sisse, tehke minuga koos, süüüüügavast siiiiissse jaa! piiiikalt pikalt mõnuga välja. Üks kord veel. [..] 
[...]
Ma olen siiralt tänulik kõigile täna siia tulemast. Lausa uskumatu, kui toredaid mõtteid ma teilt kõigilt täna sain. Tuleb välja, et tuumafüüsika eksperimentaalmeetodid ongi väga lai valdkond ja tõesti, juttu jätkub kauemaks. Loodan kõigi teie nägusid siinsamas ruumis näha homme hommikul. Homme me alustame kell 10, et oleks hea värske päevale vastu minna. Kellel on veel kursusel osalemise tasu tänase eest maksmata, see oli 250 eurot, tulge enne kojuminekut siit minu laua juurest läbi, arveldame teiega ära. Ja teistele, ilusat tuumaenergilist õhtut.


Khm.

Mhmh ja teine on see, kui tuleb teha end narriks ja teha võõraste inimeste ees kohapeal improviseeritud piiratud vahenditega kentsakat komejanti ja teatrit. Ja kiita saavad need, kes sellega ilma igasuguse ebamugavuseta kohe toime tulevad. Ülejäänutele vihjatakse peenelt, et need oma näkase kinnijäänud energia vabastaksid ja lõpetaksid niimoodi enda aheldamise mingitesse väljamõeldud piinlikkuse raamidesse. Õhkkond on ju nii turvaline, kui sa veel pinges oled, siis sa ilmselt eksid.
Kolmas on see, kui juhtnöörid ja tööjuhised antakse mustvalgel sõnaohtralt paberil, aga kui nende kohta täpsustusi küsida, saad mingi: 'vaata ise, mis õigem tundub' mulliga pihta. (Lehe peal oli liikumise trajektooriks punktiirjoon ja ma pidin ise tunnetama, kas seda võiks tõlgendada liikumisena hüpetega või pikkade sammudega või kuidagi punkt-punkt nõksutades, kuidas endale tundub. Ma otsustasin kohe, et mu sisetunne ütleb, et seda punktiiri tuleb ignoda ja pahuralt vantsida enamvähem näidatud suunas. Pärast veel noomisin ennast, et ma mängida ei oska ja lustile üldse pihta ei saa ja ainult konkreetsuse piitsadest unistan.)
Rääkimata nendest tantsutundidest, kus ei tohi muusikast end häirida lasta, see on vaid meeleoluks ja tuleb lihtsalt tajuda ja kulgeda mingis hoomamatus oletuses oma tempos. Um, ma õpin lakku täis peaga genni peldikute ees taieldes ka rohkem tantsu ja oma keha ja selle tunnetamise kohta, kui taolises tunnis.


P7260061
sry ma lähen siit korra mööda tnx



Erinevad ettevalmistavad möödapanekud ja mis neist.
Näiteks esinesime kõhutantsijatega restoranis. Restoran, va kaabak, asus linna teises otsas, niiet tegime proovi oletustele tuginedes. Vast on lava, loodetavasti kuuleb oma enda muusikat, ehk ei pea päris laudade vahel hööritama, arvestame, et pigem mahub see seade sinna ära. Ja valmistusime kõige õudsemaks publikuks. Ikkagi restoran ja ikkagi suvituslinn. Niikuinii purjus või lärmakad, ükskõiksed või vaenulikud. Ei tee harjutanud tantsijal ja õrritaval erutajal vahet. Minesatea. Tegelikult oli lava täiesti olematu ja tantsisimegi otse laudade ees enamvähem vannituppa sobilikul põrandapinnal, mingi jõletu plaaditud sammas kõige keskel. Ja publik hoopis maailma kõige sõbralikum armsam seltskond pensionäre. Ma ei tea, kas on toredamat asja maailmas, kui äratundmine, et publik on soe.
Kutsusin korstnapühkija ja ootasin järjekordset õudust. Alguses oli isegi plaan, et lähen kodust ära ja palun oma mehel suhelda selle võõraga. Mehed tavaliselt saavad meestega räägitud ilma, et üks teist alandaks. Aga siis läks logistika suviselt kiireks sebimiseks ja võtsin ta üksi vastu. Eelmine korstnapühkija oli nii vastik ja üleolev ja alandav, et ajas mu esimese kahe minutiga korraga maruvihaseks ja nutma. Ei ole lihtne omada korraga kinnisvara, emakat ja eneseväärikust. Seekord ärkasin tund aega varem ja hakkasin rahustavate hingamisharjutuste saatel halvimaks valmistuma. Ja siis ta tuligi. Jumalküll kui tore. Tasane onu, ilusti seletas, mida teeb ja küsis asjadeks eraldi luba, kannatlikult kuulas mu küsimused ära ja. Oh. 

Oli mingi motivatsioonikõneleja ka, kes soovitas igasuguste asjade puhul loetleda alguses kohe päriselt paberile ära kõik hirmsad asjad, mis saavad halvimal juhul juhtuda. Ja siis iga asja kohta märkida mitu tehtavat ennetust, leevendust ja lohutust juurde. Ja neid päriselt teha ka. Selline läbimõeldud arvestav kaalutlev stoilisus. 


P7200035
ühe uhke hüljatud matmispaiga uks
'miks nii on sind ei vaja keegi enam nüüd'



Muidugi hakkab suve juba kestnudolemisest vaikselt ligi tikkuma õppimishimu ja igasugused naiivsed ettekujutused, kuidas ma ukuleele ja andmeanalüüsi ja lameda kõhu omandamise kursustele end kirja panen. Ja kuidas siis kohe õigepea kannab mu tublidus ka vilja. Vilju. Viljasid. Neid mõtteid on magus heietada, arvestades, kuidas ma iga aasta olen sügissemestrisse üleni ülepeakaela ära sukeldund ja hakkan kohe oktoobri pealetulemisel töötegemise asemel veebruarist unistama. Niiet igasugune kõrvalprojekt niigi üle pea käivate põhiprojektide juurde on arutu ahvatluse tipp.
Teiselt poolt jällegi. Kui need mõtted mul juba nii varakult on. Vabalt võiks siseneda septembrisse, peast arvutades p-väärtusi, oma lamedaima tedretähnilise kõhu peal ukuleelet tinistades. Sest kõik see, millest mul puudus on, on kiiresti õpitav. Teoreetiliselt.


Vaatasin folgil teiste inimeste perekondi. Muidugi ma vaatasin bände ja eksootilisi instrumente ja melu ja ilusaid omi inimesi ka. Aga teiste inimeste perekonnad on nii huvitav ju. Peaaegu isegi naljakas, et inimesed võtavad kõik oma tited ja asjad avalikku kohta kaasa ja siis hakkavad seal nii alasti olema. (Üks lisapunkt jälle üksi väljas käimise poolt, teised saavad oluliselt väiksema millimeetri oma ninu mu asjusse pista.)
Igatahes teiste pered. Näiteks oli üks kahelapseline pere. Kõndival jõnglasel oli plastikpalmiga jook näpus, naisel trullakas titt ja vanker. Mees hakkas kahe murule asetet pooliku joogitopsi kõrvale piknikulina laiali laotama. Kõndiv jõnglane tuterdas joogitopsidele otsa ja need läksid muru peale ümber. Jõnglane hakkas nutma. Selliseid vaikseid suud kõveraks venitavaid haledaid suuri pisaraid. Mees heitis talle ühe vihase pilgu. Laps läks veel õnnetumaks, kui see üldse võimalik on. Mees haaras maast vihaga ümberläinud topsid ja loopis need raevuka liigutuse saatel lähimasse prügikasti. Siis istus üksinda, selg perekonna poole, piknikulinale. Tuterdav jõnglane oli täiesti meeleheitel. Naine pani tite  sülest vankrisse ja läks lastega eemale, arvatavasti uusi jooke tooma. Mees istus natuke aega üksinda. Siis ajas end püsti, pakkis tükk aega abitult sahmides seda neetud piknikulina tagasi kokku ja järgnes neile.
Näiteks ühel kaugelt tuttaval mehel oli kaks last - üks isetehtud ja teine võetud. Ja surnud naine. Ja ma kuulen, et ta on värskelt just hiljuti uue lapse teinud. Ja  vaatan teda uhkusega teatamas, et see on esimese, isetehtud lapsega, samade juustega. Ja mul on kohe järsku nii lõpmata kahju sellest teisest, võetud lapsest. Tema ei ole ju süüdi, et tema pea seest ei hakka kunagi kasvama tema ainsa ellujäänud vanema juukseid. 
Kellelegi võõrale oma südames valusalt kaasa tunda ja siis selle suhtes mitte midagi teha, on mu lemmik enesepatsutus. Olen mina alles hell ja hea.


P7200020
vihmaga kuklale pai

Ei ole see suvine arvutielu üldse lihtne teha. Just tahtsin pikalt kaevelda, kuidas blogide lugemisega järje peale ei saa ja mis ma üldsegi veel siin mõtsin veel mitmest asjast. No ei anna. Juba ajab rahutus järvesse ja inimeste hulka ära.
Küll ma siis varsti jälle tulen, kui hetke leian.

---

Kuidas sinu kogemus loominguliste kursustega on? Ei aja närvi?
Missugusi ettevalmistusi halvimaks sa viimasel ajal teinud oled? Läks vaja?
Mille õppimahakkamisest sa unistad, aga siiamaani ette võtnud pole?

Wednesday, July 18, 2018

võta ära.

P7170039
krõbe


Andmine ja saamine ja mis nendega.
Oh, oleks siis nii, et kui üks ütleb: 'näe, võta see' ja teine ütleb: 'ma ei taha seda', olekski asi klaar. Aga ei. Kussa sellega. Ma siin mõtsin.
Loetelu võimalikke põhjuseid, miks keegi keeldub talle pakutud asjast.
  1. Ta päriselt ei taha seda asja. Tal pole seda vaja või selle asja tema asjade hulgas olemine põhjustaks talle koguni ebamugavusi. Näiteks see võtaks palju ruumi või selle viisaka äraviskamise jäätmejaam on kaugel ja lahti täpselt kaks korda kuus. Või see haiseb või ei sobi eriti hästi tema elamisse või garderoobi või ongi lihtsalt hingematvalt inetu. Asi on otseselt ainult asjas eneses.
  2. Ta ei taha asja andmist. Asi iseenesest on tore või isegi võib-olla vajalik, aga selle vastuvõtmine põhjustaks edaspidi ebamugavusi. Siin saab vaadelda mitmesuguseid ebamugavusi. 
    1. Antud asja võtmine võib näiteks tähendada, et võtja jääb andjale võlgu. Tänu või viisakust või aega. Või järgmine kord asja. Nii on peopesale mahtuv asjake tagantjärele oluliselt kaalukam, kui esialgu paistab.
    2. Lähedus ei ole vajalikul tasemel. Nii nagu mõned ei taha, et keegi võõras neile suud annab, ei taheta vahel, et teataval distantsil olevad inimesed neile asju annavad. Asja vastuvõtmine viiks suhte teisele tasemele ja sinna pole parajasti isu minna.
    3. Asja vastuvõtmine riivab tema kujuteldavat eneseväärikust ja ettekujutust endast kui sellisest teistelt asju mitte võtvast olendist. Iseseisvus või piiritu sõltumatus või midagi sellist. Ja ta ei taha elada edaspidi koos selle asjaga, mis talle taolist häbi loob.
  3. Ta näeb, et selle asja andmine vigastab selle andjat. Mis iganes põhjusel keegi on otsustanud end vigastada või tundnud, et tal pole pääsu selle vigastuse eest. Liiga kalli asja ostnud või otsustanud endale oluliselt asjast teise pärast lahti öelda või teinud selle asja saamiseks midagi enneolematult rasket. Üleni inimlik on takistada teist inimest end kahjustamast. Kui vähegi võimalik, pöörata tagasi see andmise püüd ja leevendada sellise ohvri toomise põhjuseid. Ära tee. Pole vaja.
  4. Ta on veendunud, et ta pole väärt. Ta ei taha, et teised inimesed oleksid ekslikul arvamusel, et tema vastu võiks või peaks kena olema ja mingeid vajalikke toredaid asju niisama heast peast ulatama. See ei lähe kokku ta ettekujutusega enesest. Igaüht, kes eksib taoliste tõsiasjade vastu, tuleb veendunult tagasi suunata õigele teele ja takistada edaspidi niisugusi väärsamme tegemast. 
  5. Ta tahab, et talle rohkem peale käidaks. Suhtluse mõnu venitada pikema aja peale ja kauem selle lahke olendiga koos vastastikku olla. Osaliselt aitab selline esialgne keeldumine viisakat nägu ka hoida. Vabalt võib olla, et ta on lapsest peale näinud ainult selliseid ulatusi, millele järgneb mitmekesine suhtlusmäng. Möödapääsmatu Asjade Edastamise Rituaal. Ah mis sa nüüd ära hakka minu pärast poleks olnud vaja ega ma ei ole ju keegi varsti suren ära ilma asjata kulutasid vii tagasi ära hakka nüüd. Pealegi on tal hea pärast esmast keeldumist uuesti otsast peale kuulda kellegi lahket juttu sellest, kuidas ta on nii tähtis ja talle toodi see asi just selle pärast ja talle tahetakse anda. Kohe rutuga asi vastu võtta, jääb pool sellisest silitusest saamata.
  6. See asi käib ühe teise loo sisse. Niimoodi asja edastamine, kuigi seda on hea asi ja suhtedki on okei, ei sobi. Lugu võib käia sellest, et keegi teine annab talle selle asja. Või et ta ise hangib selle asja läbi teiste oluliste toimingute. Saab ise valida seda asja või selle aega või teha selle valimist kindlas seltskonnas või viisil. Asjaga on juba Plaan ja Kava. Keegi lihtsalt tulemas ja seda asja ulatamas rikub kõik üleni ära untsu ja on absoluutselt ebavajalik.
  7. Asi ja andja ja kõik on hea, aga aeg on vale. Keegi näeb andmist või keegi näeks rituaali tegematajätmist või loeks suhte iseloomust välja asju, mis pole lugemiseks. Kusagil on ajutised pinged või situatsioon on parajasti okkaline ja asjad sellesse ei mahu. Seisund ei võimalda adekvaatset tänu ilmutada. Külmkapp on täis või pagasiruumis on ühed teised asjad. 
P7170031
seletamata nõjatus


Ja siit saab kergesti tuletada loetelu põhjuseid, miks inimesed pärast esimest 'ma ei taha seda asja' kuulmist oma asjaga ära ei kao. Sest nad arvavad, et need sõnad ei tähenda, mida sõnad tähendavad. Äkki on vaja täpsemini selgitada, kui hea õige asi see on. Lisada kinnitusi, et see ei pea tähendama midagi, isegi mitte vaeva või tänuvõlga. Võib-olla on aeg alustada Lahkesti Pealekäimise Mängu. Tühiseks naeruvääristada inimese enda loodud lood selle asja ümber või pakkuda paremaid lugusid asemele. Teine päev uuesti pakkuda.
Rääkimata muidugi nendest inimestest, kes pärispäriselt ei kuula. Ei sõnu ega ühtegi. Neil on lihtsalt vaja oma joru ajada. Või asjast lahti saada.

Ja siit saab kergesti tuletada loetelu põhjuseid, miks inimesed ei hakkagi teisele midagi andma. Sest äkki selle saaja ei taha seda asja või sellist asja andmise suhet. Kui esialgu pole välja selgitatud, kas suhe on sealmaal, võib andapüüd selle välja selgitada. (Väljavaade suhete selgitamisele on vahel nagu kuristikku enese kukutamine.) Või on oht, et see ulatus paistab nagu ohver, mida see ei ole. Või ei ole jaksu teha asjade andmise ja viisakalt keeldumise pikaldast rituaali läbi. Või pole ühtegi isu saada selle asja saaja oma tänuvõlglaste hulka, sest on küll inimesi, kellede tänu on kohutavalt koormav.

Mul käivad lisaks veel need segadused, kus ma keeldun asjast ühel põhjusel, mis ei ole läbiv ega laiene üldistusse ja iseloomustab ainult konkreetset olukorda. Muul ajal teisest asjast ei keelduks. Ja tee siis inimesele selgeks, et habras on hetk.
Ja need segadused, kus ma pakun kellelegi midagi ja ta hakkab pööraselt vingerdama ja ägama ja ma ei saa üldse aru, kas ta tahab parajasti oma sõltumatuse kaotamise häbist maa alla vajuda või ta totaalselt ei taha mind või seda rõvedat asja niimoodi enda lähedale või me lihtsalt mängime.

Muidugi, jah. Osa asju selgitab antud asja suurus. Kohvi välja tegemine või terve instrumendi või sõiduki kinkimine on üldiselt erinevad žestid. 

P7160026
tasa



A huvitav, kas komplimentide saamise ja andmise ja vastuvõtuga on sarnased lood. Sest käib ju küll üks rabelemine, kus komplimente keeldutakse vastu võtmast või hoidutakse tegemast. Ja ilmselgelt, nagu on olemas iseäranis koledaid töökorras tasuta asju, on arvatavasti olemas muidu funktsionaalseid väga kehvasti väljakukkund komplimente?

Või kas siis saaks sarnaselt struktureeritud arutelu läbi viia järele ja alla andmisega. Andeks saamise ja vabanduste vastuvõtmisega. Vastutuse või kohustuste või enese kokku võtmisega. Sõna andmise või süütuse võtmisega.



Ja siis mulle meeldis kellegi targutus sellest, kuidas sünnipäevakingitusega kaasneva kõne pikkus on pöördvõrdelises seoses kingituse kallidusega. Lähed sõbra sünnipäevale ja viid talle ühe väikese nätsus kasutatud raamatu või ilma kõrvata kruusi. Ja jutustad pool maailma kokku sellest, kuidas see on kingitus ja see on kingitus talle ja tema selle kingituse saab, sest see on tema kingitus sinult temale just sel päeval ja just nõndaviisi ja kingitud. Lähed sõbra sünnipäevale ja viid talle tema uue auto võtme ja annad selle üle niimoodi niisama kulmukergituse saatel tasakesi muiates: säh, sa võta nüüd see.
Suurejooneline muuseas antud kingitus muidugi tõstab pika kõne kohustuse kingituse saaja õlule ja see on ka vahva.

Väiksed lapsed vahel teevad seda, et nad 'kingivad' oma meisterdusi ja joonistusi. Mulle tundub, et nad peamiselt lihtsalt ei oska midagi targemat oma tehtuga peale hakata. Sai tehtud, täiskasvanud ohhootasid, tahaks midagi teist juba teha, aga käed pole vabad, sest see neetud asi on näpus. Siis läheb lähima täiskasvanu juurde ja annab asja talle ära. Mõni laps oskab hästi varakult teha seda pidulikku ahhh ma kingin selle ainult sinule nägu ka sinna juurde.
Ükskord mu alles väga väike laps ulatas kellelegi nähtamatu eseme ja jooksis ise ruumist välja. Siis selle asja saaja seisis tükk aega seda kohmetult hoides: mis ma nüüd teen sellega? Asetas ettevaatlikult aknalauale.


P7160016
sirutus


Ilmaolemisest ka. Oli üks vana laul, kus öeldi 'kes on millestki ilma, on sellest ka vaba' ja ma olen selle pihta mitu mõtet mõelnud. Kuidas saaks igat ilmajäämist vaadata vabanemisena. Või igast ilmaolemise selginemisest seda oma vabadust taastunda. 
Et miks arusaam, et sind pole kellelegi vaja ja mitte miski sinust ei sõltu ja sa oled ülimalt tühine, ei võiks panna sind siirast rõõmust koha peal kekslema. Kui kohutavalt tore kergendus ju.
Ja seesama vastupidisus ka. Kes on millestki vaba, on sellest ka ilma. Ja õigused, mis kohustuste täitmatajätmisel kaovad. Mis ma olen isegi korduvalt pärast vabanemisi avastanud. Sest nii väga oli vaja saada lahti ja vabaks ja minema ja siis järsku magusvalusalt tagasi vaadata kõigele, millest ma nüüd ilma olen.

Kõike korraga ei saa. Vähemalt nii nad on meid on näpuvibutuste saatel kasvatanud. Kodust kaasa saadud tarkus. Aga tegelikult ei saa ka iialgi midagi üksikult eraldi ilma millegi muuta, mis selle saamisega kaasneb. Niiet mõnes mõttes on iga üksik saamine rohkem või vähem arvukas palju saamine.
Terve ilm on nagu pealetükkiv loetelu arutult kokkuvisatud pakettpakkumisi.


P7160006
mereäärse majutuskoha trepitigu on nagu: õõh turistid


Ma ei ole päriselt aru saanud, kas meeletuks saavad ainult need, kes on kõigepealt olnud meeleheitel. Sest viimasele vaadatakse oluliselt rohkema põlgusega kui meeletusele endale. Ja kui, ütleme, et veidi meeleheidet enne meeletusi on lubatud, on ju lõppfaasi jõudmise aeg küsimus stardipunktis. Sest ega ei saa ju inimese enese süü olla, kui ta on kohe algusest peale väga meeleline (meelas) ja peab küllalt kaua meelt heitma enne, kui meeletus talle kätte end annab.

Teine on see samunegi kihutamine. Kas kõigepealt peab kihk olema. Laskma end kihul kanda. Kihkudel end viia. Ja kui see on küllalt sujuvaks muutunud ja diskreetne kihkude struktuur on viidud eemaltvaates juba pidevana paistvaks kihuväljaks, saab juttu olla kihutamisest.
Ja mida siis tähendab kaeblik karje: ära kihuta mind tagant.

Kolmas asi on banaanid. Helekollane banaan ei ole väga magus. Täpiline banaan on palju magusam. Küpsetatud või iseeneses üleküpsenud banaan on nii lääge, et tahaks punasõstart ja ossi krõpsu peale hammustada. Ilmselgelt võib igast mitte väga magusast helekollasest banaanist saada üleni liiga magus pehme banaanikoores peituv banaanilöga. Seega see suhkur(?) oli seal kohe olemas.  Ei sõltu konkreetsest banaanist, vaid ajast. Ei tule kusagilt mujalt. Banaanid ei ima läbi koore enesesse küpsbanaani magusust. Nad on kohe kompaktselt ise enesest magusad. Ainult et magus on peidus. Tuleb ilmsiks ajaga või soojaga. 
Ütleme, ma söön üheks hommikusöögiks kollase banaani ja teiseks täpilise. Kas need toidukorrad on minu kere süsteemi tarvis erineva või sama toitanete sisaldusega? Kui ma saan suhkrud ka kollasest kätte, aga mitte magusaisu täis, oleks otstarbekas süüa ainult täpilisi? Kas minu kõht oskab banaane valmis küpsetada? Aga banaanimaal elava inimese kõht?

P7120202
pärast



Friday, July 13, 2018

create meaning elsewhere

P6280090
nii nagu ta on

Kui sul on mõni asi, mis vajab veidi parandamist või ümber tegemist, anna see julgesti minu kätte. See võib olla katkise haagiga rinnahoidja või mantel, mis on sulle veidi liiga pikk. Rebenenud hõlmaga lemmikjakk või natuke veidrast kohast katki kulunud villane sokk. Siukesed just pisikesed parandused, mida veits kogenum või õmblusmasinat omav inimene võiks kergesti ära õiendada. Anna kõik sellised asjad mulle kaasa. Ma võtan need veidi ebalevalt tõrkudes vastu ja mahutan murelikult kulmu kortsutades oma kotti. Saab-saab.
Aga ära tule mingi kohe pool aastat hiljem mulle pinda käima, et kus su asjad on. Mina ei tea. Ma pole neid veel jõudnud parandama hakatagi. Need on kusagil. Ma ei saa aru, miks sa need mulle andsid, kui sul neid nii kiiresti kohe tagasi vaja on. Ega sa ometi arvanud, et ma neid päriselt parandama hakkan lihtsalt selle pärast, et ma tookord sulle lubasin või midagi sellist. Ei, su asi pole kadunud, isver. See on kindlasti kusagil mu majas olemas. Ma isegi oskan enamvähem nimetada üldise suuna või pigem piiritleda piirkonna, kust oleks mõtet otsida. Arvatavasti on see jätkuvalt selle koti sees, milles ma selle enda kätte tookord sain. Niiet. Mina ei tea. Paanikaks igal juhul pole põhjust. Teinekord lihtsalt, et kui sul on mingit asja nagu mingi pidevalt vahetpidamata kogu aeg hädasti tarvis, võib-olla ära jäta seda kõikideks nendeks aastateks minu kätte 'parandusse'.

Vahel ma teen üht tublit asja küll selle riiuliga, kus on need asjad, mis parandamist ootavad. Ma tõstan sealt välja neid lapse pükse, mis talle enam jalga ei mahu. Aganoh, ta kasvab kiiresti, niiet see ei käi üldse mu töötempo kohta. Lapsed kasvavadki. 

Või nagu need inimesed, kes arvanad, et ämblikuvõrgud tulevad pika peale hästi laiskade inimeste elamistesse, mida kunagi ei koristata. Täiesti alatu laim. Need elukad on jumala kiired tegelt. Neil on 8 jalga. Kaheksa, saadsaaru. Nad saavad vabalt üleöö nurka mingi suurejoonelise asja meisterdada.
Mitte, et ma ülepäeviti siin nurki võrguvabastaks. Aga nii et nagu teoreetiliselt. See looride süsteem seal mu kapi otsas võib olla vabalt värske eileöine uusloome.

P6280084
siin ei sunnita enam kedagi


Mõni päev on küll olnud selline tunne, et ma olen arvatavasti kõige ülereageerivam ähkiv-puhkiv edasi-tagasi loomake maailmas. No nii palju ei saa lasta maailmal endasse puutuda. Ei ole tervislik nii rohkelt liigutatud olla enesevälisest. Ja mõnel teisel päeval vaatan ma inimesi või internetti enda ümber ja mõistan, kui rahulik ja häirimatu ma ikkagi olen. Seega lühike loetelu tühistest asjust, mis ma olen kuulnud, inimesi painavad, aga mind mitte. Veits selline edvistav savahi-mind loetelu.
Lõpetamata asjad. Ükskõik kas töö või teos. Raamat või sari või raamatute sari. Alustatud koristamine või ette võetud meisterdus. Ma olen kuulnud, et inimesed sunnivad enesevägisi end läbi igasugusest kräpist lihtsalt selle tühise asjaolu pärast, et nad on alustanud. Või loobuvad unest või toidust, et alustatud töö lõpuni viia, sest kohe ei saa teisiti. Mul on ühtlaselt kama. Ma mõistan asjade algusest päris lõpuni välja viimisest tulevat rahu ja naudingut ja mõnda asja selle naudingu saamiseks punnitan lõpuni ka, aga see ei ole kunagi kuigi painav. Kui enam ei paelu, panen käest ära nagu ei midagist.
Hästi jaguvad arvud. Näiteks mingite seadmete helitugevuse tase olemas paaris- või kümnekordne. Näiteks harjutuse tegemine teatav õige arv kordi ja kui kogemata ühe teed veel, pead kindlasti järgmise sobiva arvuni välja tegema, muidu on untsus. Näiteks mingi tööga alustamine täpselt null-null. Olen kuulnud, et selliseid on. Kohe üldse ei suhestu. Mitte et mulle arvud ei meeldiks või mind jaguvus ei erutaks. Jumala toredad asjad mõlemad, üleni mu lemmikud. Ma lihtsalt ei ole niisugune sallimatu arvunats nagu mõned. Mina kogen keerukat mitmekülgset armastust kogu arvtelje ulatuses. Misiganes arv juhtub juhtuma, kui nii sai keerat, ju nii on hea. Ei ole 22 kuidagi parem 23-st või 4 minutit enne täistundi ärkamine ühestki teisest kehvem. Kõik arvud on ilusad.
Kollektsioneerimine. Kuigi ma viimasel ajal kohtan rohkem inimesi, kes suurelt karjuvad, et nad ei taha asju, on mulle ette jäänud ka paar kompulsiivset kollektsioneerijat. Et kui tal on üks asi sellest komplektist kunagi ostetud või kingitud, siis ta on sunnit kogu komplekti kokku saama ja selle riiuli peal eksponeerima ja kannatama raskelt, kui see ei õnnestu. Isegi, kui ta tunnistab, et see on mõttetu või see talle pärastpoole enam ei meeldinud. Väga veider enesepiin mumeelest. Kui mul on mõnd ühekaupa hangitavat asja kollektsioneeritav täiskomplekt (ei meenu küll), on see mul puhtalt ainult selle pärast, et ma olen kõik need kunagi korraga saanud. 
Asjade otse ja täisnurga all olek. Jälle - ma natuke mõistan, et nii on mõnikord veits ilus ja praktiline on ka vahel. Aga ei ähmi üldse. Mul on pealegi nii kõver maja, et kui ma siin isevärki nurki hakkaks pelgama, peaksin otsejoones hulluks ära minema.
Tehtuga avalikuks minek, kui see pole minuarust veel perfektne. Ma teen harva asju, mis on perfektsed. Mõni kord hästi harva on juhtunud ja ma olen sellest  alati natuke ise ära hirmutatud, sest minust selline asi küll pärineda ei saa. Lähevad veits kipakad blogipostitused ja natuke imelike riimidega luuletused ja kobamisi kohtadega kõned ja soditud ridadega postkaardid nii, mis ludiseb. Pealegi ma ei tea, et ja kas ma olen teinud midagi hästi enne, kui see teistelt tagasi peegeldub, niiet mingine üksinda higistamine veatute ideaalide poole ei oma isegi mõtet. Noh ja siis ma olen osa oma enda probleemist, kui ma ärritunult kogu maailmalt kõrgtasemel sooritust ja vähem amatöörliku susserdamist ootan. 


P6280074
oota korraks


Kui sajaprotsendiline mahl on tehtud kontsentreeritud mahlast ja pakk ütleb, et pole lisatud suhkrut, kas selles kontsentraadis ikkagi võis olla lisasuhkur lisaks puuvilja enda omale?

Kui sul on neid vanaema juuksenõelu, millega krunne teha ja osa neist oled  nad saanud kelleltki, kes on tegelikult ka vanaema, kas need saadud nõelad on siis su vanaema vanaema juuksenõelad. Aga kui see vanaema polnud sinu oma, kuigi tema juuksenõelad nüüd on. Siis need on su mitte sinu vanaema vanaema juuksenõelad.

Ma hakkasin mõtlema kodu mängimisest. Ma ei tea, kas sa oled ka teinekord kuulnud, et inimesed ütlevad mingi oma möödunud päriselt olnud eluperioodi ja tolleaegsete viiside kohta, et see oli kodu mängimine. Või tahtmine kodu mängida. Või kuidas vahel on inimestevahelise arusaamatuste põhjus selles, et ühe soov 'kodu mängida' on hästi suur ja teise (mängukaaslase või kõrvaltvaataja) maailmas ei ole taolist soovi kunagi eriti olnudki. Et miks see peab just mängimine olema ja miks järsku keset oma noort täiskasvanuiga väikesaarele talu ja lammaste ja pesakonna tittede hankimine ei ole see päris-, vaid on kodumäng.
Või kas see on nii, et kui äpardub, siis pärast jutustad, et oligi algusest peale mäng. Kuigi tegelt ei olnud ju.
Mulle tuli meelde, kuidas me lasteaias ja võib-olla algklassides ka veel, kodu mängisime. Nukud olid lapsed ja me olime emad ja meil olid toad ja köögid ja toimetused ja käedjalad askelust täis. Kuidas me üksteise peale karjuma pidime ja tülli läksime, sest mõni arvas, et kodu mängides võib nii teha, aga kõik teavad ju, et niimoodi on täiesti valesti ja kodu käib hoopis teist moodi. Rääkimata sellest, kui neetult raske oli mõnda poissi kodumängu saada. Nad kunagi ei tahtnud. Tahtsid oma autode ja pistolitega lollitada ja üldse ei viitsinud portfelliga mängutööl käia või seina sisse aukusid puurida ja isad olla meie nukkudele. Või kui teinekord oligi mingi poiss, kes oli nõus kodu mängima, siis ta pidi mängima mitmele eri nukuperele isa, sest üleüldine poiste puudus oli. Ja ilma isata ei ole ju päris. Või see, kuidas teinekord, kui ühtegi poissi polnud võtta, paluti mõnd tüdrukut isa mängima, aga kõik teadsid, et see pole see. Pealegi, ma ei taha su nukkude isa olla, ma tahan ise oma nukkudega oma kodu mängida.
Lasteaias oli nukunurk. Mõnes lasteaias on siiamaani selle nimi tüdrukute nurk.


P6270025
otsetee


Segasin end asjusse ja tegin ükspäev eriti hullult tublisti tantsutrenni. Et painduvus on taandunud või võhm haledake, oskasin ma oodata. Aga mingi rõõmsa uute asjade järeleproovimise õhinas sai üks mu põlvedest haiget. Ja see oli ootamatu. Kusjuures see ei juhtunud kuidagi plõksti, vaid niimoodi tasapisi. Et oli ebamugav ja siis oli valus ja siis polnud jälle midagi ja siis jälle oli. Võtsin kenasti tempot alla ja vaatasin kõrvalt ja tegin ettevaatlikumalt. 
Õhtuks, kui me olime jõudnud pikaldaste rahulike venivate harjutuste juurde, olin ma jumala kapsas. Väsinud ja higine, tüdinud oma saamatusest ja ära kurnatud sellest kohatisest valust. Alistusin magusale nii keelatud enesehaletsuse tulvale. Otsustasin end saalipeeglist vahtides kaht asja. Esiteks. Et ma olen väärtusetu inimnarts, keda pole ilmselgelt kellelegi vaja ja kes ei vääri armastust, isegi mitte enese. Ja teiseks. Et praegu ei hakka nutma. Võib pärast, kui pärast ka veel isu on, aga praegu mitte.
Aga siis ühe harjutuse juures, kuna ma ei olnud oma põlve uute seisudega sugugi tuttav, tegin kogemata endale päris kõvasti korraks haiget ja selle juurde ka kuuldavalt niuksatasin. Treener jättis kohe oma tegemised katki ja tuli juurde uurima, kas mul on kõik korras. Kohe päris murega ja tõsiselt. Kaeblesin ettevaatlikult oma põlve ja teised ka olid kohe kaastundlikud. Sain sõnad peale, et tuleb ettevaatlik olla ja ei tohi endale liiga teha ja valu peale tuleb kohe harjutus tegemata jätta. Ja päris trenni lõpus, kui ma järeljahtumise ja venituse juurde seda mudisin, tuli mitu inimest juurde ja uuris, mis juhtus. Soovitasid leevendusi ja küsisid täpsustusi. Jutustasid oma põlvedest ja andsid lootust paranemiseks. Üks varasemalt tuttav naine tuli isegi ja pani oma käe minu põlve peale. Ja lihtsalt hoidis seda seal natuke aega.

Nagu. Ma tahaksin teada, mis kuradi moodi ma peaksin toime tulema enda üleni põlgamisega, kui inimesed ümberringi on niimoodi kenad ja hellad mu pihta.


P6260001
heida pikali ja lihtsalt räägi mulle kõik ära


Wintersoni Kirg sai kahe päevaga läbi võetud ja vajab uuesti ette võtmist ja paiguti ülesüvenemist.
Väikeste asjade jumal on umbestäpselt ülepoole peal ja ongi nii hea ja kole kurb, nagu lubatud sai.
Olen vaadanud Jessica Jonesi teist hooaega. Algus võttis aeglaselt tuure üles, umbes poole pealt asus kaasa haarama ka.
Mingid herned, mis ma totaalselt hilja külvasin, said kepi saamiseks küllalt kõrgeks, aga ma andsin neile hoopis tuginöörid. Mõtsin, et nõnda on trendikam. Hernestel on nöörist suva. Sirutavad end nagu päikesejanused magusad ringutused igale poole pööraselt harali. Nöörid ees või taga.

Sunday, July 01, 2018

, kes vaatab ainult teele.

P6280079
klaasjad lombikesed

Internetis pidas keegi maha kõne, et see samunegi rüütellik džentelmenlikus on nõme ja tuleks kombena üleni hüljata. Kahjuks oskas ta tuua ainult kolme sorti härrasmehelikke vanamoodsa viisakuse žeste, mida taolised inimesed teevad: uste avamine, sisenemisel eesõiguse andmine, istet pakkumine. Ja ei olnud minu maitse jaoks piisavalt teemat kattev. Niisiis. Katmaks teemat.
Esiteks. Mis imelik argument uste avamise vastu on: 'ma saan ise!' Kuidas millal mis kujul on iial keegi öelnud, et teene osutamine väljendab, et inimene ise poleks hakkama saanud. See on kõrvaline. Ebaoluline. Seda ei pea eraldi üldse käsitlema. Ei puutu (naistele) uste avamise teemassegi. Rõhk on hoopis mujal. Mina näiteks eelistan, et inimesed ei sahmiks ilmaasjata minu ümber igasugu uksi avama, sest see on enamasti lihtsalt jõle tüütu. Sellega kaasnevad mulle sajad kohustused. Nagu mingi näiteks sellest uksest siis minek. Kust sa tead, äkki ma niisama jõlgun siin koridori otsas, sa kakud ukse pärani, mis nüüd mul on vaja su pärast kusagile hakata tükkima. Sa tee oma uksed endale lahti ja mine siis ise neist, kui sul väga sügeleb, isver. Noh ja kui siis viisakalt lähengi tollest uksest, mis minu jaoks eraldi avati, tuleb teha mingid tänukniksud ja need naeratused teeselda ja muu taoline. Ma olen tegus loomake, mul on päevläbi muudki teha, kui iga ukse juurde, mille lähedusse ma kellegi seltsis satun, omale kohustusi kaela tõmmata ja veel väikest tantsurituaali toimetada. Pärast imestan, kui põlved on noores eas pekki keerat kogu selle tarbetu kenasti kükkimisega.
Sisenemisel eesõiguse andmine pidavat tegelt teenima seda eesmärki, et siis on sel kenal ettelubajal hea eessiseneja peppi vahtida. Mina isiklikult väga hästi neis teemades ei orienteeru, sest ma pole lühinägelik. Mul on reeglina tolleks ajaks, kui me üheaegselt mõnesse ruumi astumiseni oleme jõudnud, su pepp juba üleni üle tsekat. Mingeid lisakavalusi pole vaja rakendusse tuua. Tavaliselt. (ole hea, vaata ka, kas siia auto alla jooksis üks hästi pisike kiisu :( vaata siitpoolt ka) Aga eks ta lepitud järjekorras mugavam on, pole seda asjatut jagelemist kitsastes kohtades. Mängime, et mina olen aadlidaam ja teeskleme, et sina oled hästi kasvatataud Mees ja ma lähen ees ja sa vaata ise ja kombes selle asjaga.
Nii ja mis see kolmas oli. Istet pakkumine. Reeglina siiski kriipi. Pean nõustuma eelkõnelejaga. Istudes on teatavasti keerulisem ebameeldivaks läinud olukorrast minema vingerduda. Ja kui seal on kitsas, siis pärast ongi, et istud ja vaatad püstiseisjate üleni ootamatult lähedal õõtsuvate puusadega tõtt nagu mingi puusadega tõtt vaatav asi kunagi. Puuslik.


P6270062
ilusad ohvrid

Eraldi lõiku vajab väljavaade päriselt tervenisti rollis püsivast demonstreerivast džentelmeni mängimisest. Sest tühja see autouks ja liftis mu mööda lubamine. 
Teeme nii, et auto tuleb mulle järele täpselt minuti pealt kokkulepitud ajaks. Mitte hiljem või minaeitea, var... ök... va.. varem. Brr.... Piletid on kohe leitavad õigest taskust ja kui sa küsid, siis ma isegi ei oskaks öelda, mis mudel telefon tal on, sest ma pole kunagi näinud teda seda kasutamas. Et mina ei pea teatrisaalis kaardilugeja olema ja teadma, kummalt poolt ridu loetakse või kust poolt vahekäiku saab. Et ma viin pärast garderoobis oodates end põgusalt seltsieluga kurssi, kuni tema seisab numbriga järjekorras. Muigan niisama ripsmeid plaksatades, kui ta mulle mantlit selga aitab. Et ma ei pea veini valima, veini tellima, veini eest maksma ja ammugi veel seda enesele (korduvalt) pokaali valama. Sinimerekarpidest rääkimata. Tõstan pilgu oma sigaretitoosilt ja leek on juba süüdatud. Ja daamile ulatatud taskurätikut ei küsita tagasi. Ja teatavasti ei ole sobilik võtta oma pintsak kellelegi külla minnes seljast enne, kui selleks on luba antud. Ja kuni istet pole pakutud, džentelmen seisab.
Ma mõtlen, et kui ta juba mu teenistuses on, siis tasuks ka teatavat taset näidata. Rollis püsida. Ma olen täiesti võimeline lubama inimesi end ümmardama ja siis neile korraldusi jagama. Oleneb, mis mängu me parajasti mängime.



P6270054
las valgus me udemete vahel veel

Ma olen viimasel ajal täiesti ebaproportsionaalselt ärritunud olnud avalikult esinevate inimeste küündimatuse pihta. Ma tahan soorituste taset. Ma tahan professionaalsust ja ametisse sobivust ja silmapaistvat ettemõeldud läbimõeldust. Mitte kõigilt, mitte igal pool. Aga kui ma selle eest oma reklaamevaatava kohaloluga maksnud olen, siis peab selle tegija ikka teadma ka, mida ta teeb. 
Näiteks olen ma kõik tüdinud rasked väljapeetud ohked, kui ma vahetan autos raadiojaama ja satun saatejuhi peale, kes just tol hetkel on otsustanud oma energia-kulukat hiiglaslikku peaaju ja kõnevõimet tarvitada selleks, et eetrisse lasta kõik häälduvad ja mittehäälduvad täpitähed korraga. Kui sa ei tea, mida öelda, siis ära ütle midagi. See on okei. Me jaksame oodata küll su järgmise mõtte ära. Ei pea vahepeal mikrofoni pihta möögima. 
Või need samusedki omaarust humoorikat arvamust avaldavad inimesed internetivideotes. Lihtsalt. Valmista oma neetud kõne ette. Kui sul oli aega valmistada ette oma silmad ja juuksed ja valgustus ja mõnel puhul isegi oma neetud stuudio, valmista ette oma kõne ka. Pane kirja ja harjuta paar korda, lase sõbral üle vaadata ja õpi end haldama, eksole. Kohmakas saamatus ja suutmatusega edvistamine on õrnust äratav ainult hästi haruldaste olendite puhul. Nagu näiteks pandad. Kõik me ülejäänud peame natukene vaeva nägema ja veits harjutama kõigepealt.
Noh ja kui juhtub olema iseäranis ärrituspäev, tahan ma suurt ametialast asjatundlikkust igalt olendilt, kes mulle vähegi ette jääb. Kassiirid peavad olema võimelised oma kassasüsteeme laitmatult igas erandis käsitlema ja õpetajad ükskõik mis materjali absoluutselt meisterlikult esitlema ja juhid orienteeruma oskuslikult grupidünaamilistes protsessides ja ajakirjanikud omama silmapaistvat uurijavõimekust koos allikakriitilisusega ja nõnda edasi ja edasi.  Tehke oma neetud tööd ometi. Mis ebapiisavuste torulorutsemist ma pean taluma.

Oeh. Vahel ma saan aru, et ma olen teiste pihta armutult mölisedes eelkõige endale ette heitnud, alles pärast avaldamist. Seekord sain juba poole lõigu ajal aru. Mhmh. Hea töö.

P6270048
osi vahutab

Ma jätan siia ühe ilusa juuniluule, et oleks nende asjadega ühel pool.
Ma jätan siia ühe ilusa 80ndate kaverlaulu, mis mulle tuli ühe pildiga, mis ma tegin, aga lõpuks ei pannudki.


Ma panen siia vabalt valitud tsitaadi Õnnepalu Paradiisist, sest ma lähen raamatukokku kõiki neid teie ennelugematuid soovitusi võtma alles esmaspäeval.


   Aga kas me oleme kunagi päriselt üksi? Jah, kui enesehaletsus peale tuleb, ja jaanuari pikkadel õhtutel, kui raadiost polnud midagi kuulata ja raamatutel polnud midagi öelda (sest kui me ise jääme sisemiselt tummaks, nagu me vahel jääme, siis on tummad ka kõik raamatud), keerasin ma näo seina poole oma asemel, Helmi toa seina poole, kus tema juba magusasti magas oma voodis, ja andusin süngele enesehaletsusele. Enamasti hakkas ikka lõpuks kergem. Aga ma teadsin ka, et see on teater ja mul oli ka natuke piinlik, et ma Jumala ees sellist teatrit teen.
   Jah, nagu oleks meil kunagi keelatud armastada.

Monday, June 25, 2018

lase ma seisan su tule ligi

P6210056
õhtu pärlitega


Sellest, kuidas inimest või tema aegu võiks iseloomustada hästi see, millega ta asub koju jõudes kohe tegelema. Näiteks pikemalt sõidult või ööks äraolemiselt või reisilt. Esimene asi, mis kohe koju tulles isegi mitte kohustuse vaid isuna käsile tuleb. Nagu iseenesest. Iseenesest-sorti asjade märkamine on enese äratundmise tuumake.
Praegu on mul üleni lillepotitamise aeg. Tulen koju ja rõõmustan ja annan käppa kõigile oma potililledele siin ja seal. See uue armastuse erutatus veel sees. Käin, kannuke näpus, ja näputan rahulolevalt. Vist natuke ikka on seda arutut imestust ka. Et tõepoolest mingit teist liiki olendid on kenasti nõus minuga koos elama ja ei suregi kohe mu kohalolust maha. Ei hüljatus-kurvastusse ega nunnutus-lämbumisse. Sest eks selle doseerimisega on teadagi ju. 

Solvumine on peen oskustöö. Selle peale peab ikka nutti olema. Peab ära taipama, millal on aeg solvuda. Näiteks otsustasin mingite oma viimase aja lugemuste põhjal edaspidi solvuda kohe kõigi peale, kes minuga esimesel kohtumisel kindlasti magada tahavad. Sest esimesel kohtumisel magad ikka ju ainult sellega, kes väga huvitav ei ole ja keda rohkem näha ei taha. Kellest, tundub,  rohkemat eriti midagi ei olegi oodata kui see siin, mis paari tunniga selgeks sai ja mis seal ikka enam venitada. Suts ja valmis ära.

P6210053
suvine raam


Ma hakkasin mõtlema, et kuhu mehed tänapäeval lähevad. Vanasti, kui nad läksid, läksid nad nurga peale helistama või alt poest suitsu tooma. Noh ja siis ei tulnud tagasi mitu nädalat või aastat. Või eluaega. Tead ju küll. Aga kuhu nad nüüd lähevad? Telefonid kõigil näpus ja suitsetamine nii moest läind. Keldripoode kah enam pole.
Hmm. Võib-olla mehed lähevad korraks kusagile tööle.

Tegelt ma olen teinekord mõelnud, et kuhu ma isegi. Näiteks tulen koju ja postkast teatab, et nad on tuvastanud mu sisselogimise mingis muidu veidras tundmatus asukohas enneolematul seadmel. Mis ikka juhtub, kui kusagil käid. Vaja pilvest midagi kätte saada, tuletad vägisi mõne parooli meelde ja internet on ju ime. Niisiis istun mina kodus, lilled kõik näputet ja vahin oma postkasti. Et muudkui tunnistagu ma üles, kas need jäljed on minu. Eks ma mingil tasandil ju tean, et see geograafiline punkt, too äratuntava nimega seadeldis ja see veebilehitseja. Vist oli küll. Midagi jääb ikka meelde ka, nii nüri veel ei ole. Kuid siiski. Küsimus jääb. Kas see olin mina. Sest mina olen ju praegu siin ja miski ei kinnita küllalt veenvalt, et ma seal ikkagi käisin. Või ütleme, et käisingi. Kas ma  siis seepeale tulin tagasi ka?
Kuigi eks selles on küll mitmesugust ilu, kuidas tehnoloogia tuimalt meid eksistentsiaalsete küsimuste otsa kogu aeg lükkab.


P6180012
sõbrapilt enne mind olnud võõra loodust


Mulle meeldis üks kirjutis sellest, kuidas veganism on nende hea elu peal õnnistatud inimeste harrastus. Nüüd ma ei leia seda artiklit üles. Aga jaa, muarust ka. Nagu ka see suhkruvaba elu, millest Inglismaal mitmed inimesed rohketes vaimustustes olid. Nii hea elu. Vähe sellest, et sa saad ainult teatava elumugavuse juures endale taolist toitumiseeskirjade luksuslikku privileegipiina lubada, pead sa sellest kõva häälega rääkima. Sest siis kõik teavad, kuhu sa kuulud ja mis kvaliteediga sa oled. Nagu ka tegelikult tervisesport ja poosetav teadlik enesearendus. Kas sa pead puhtalt elus püsimiseks päevläbi tööd tegema või sa tunned päevläbi närivat kahtlust, et sa peaksid enesega rohkem tööd tegema.
Ja ma olen natuke mõelnud, milliseid arutelusid me saame ehitada eri ilmajagude meie-nemad võrdluste juurde. Sest kui äme(r)iklased kirjutavad ilusa eduka saatuse soosingus oleva inimese väheintuitiivsetest harjumustest ja mõtlematutest veendumustest, siis nad võrdlevad teda teist rassi või teist laadi riigi kodanikuga. Mitte ainult esimese maailma mured, vaid valge mehe mured. Aga kui eestlased kukuvad rääkima moodsa hõlpelu veidrustest, võrreldakse seda argipäeva mingi kujuteldava vana eestlasega. Vanad eestlased teatavasti ei keelanud endale liha, kui liha ometi antasse ja noil pold miskeid masendusi või bikiinivormi olemaski. Et see on vist lihtsalt seesama 'mõnel inimesel on päris probleemid' tüüpi stamplohutus. Ühel puhul on need suuremate pakilistemate haaravamate probleemidega inimesed samal ajal su kõrval elavad päris inimesed. Ja teisel puhul on see võrdlusinimene põmst sa ise mingis varasemas iteratsioonis. See kõik kindlasti ütleb ja tähendab midagi kellegite kohta, ma kah ei tea.


P6170010
ega pärast seda, kui karikakrad tulid, ei läinudki siitkaudu keegi teine



Aga mulle meeldib, kuidas see 'mõtle, vanad eestlased' või 'mõnel on päris probleemid' distantseerumine on käepärane otsetee küünilisusesse. Võtad misiganes tõsiselt võetud asja, vaatad sellele teisest vaatepunktist hästi poolikult ja ühekülgselt ja siis irvitad selle (ja enese) üle.
Nagu näiteks et on olemas elukutsumus ja karjäär spetsialiseerumaks nendele kindlatele karvadele, mis kasvavad näopiirkonnas taolise ühe või kahe viiruna. Kusjuures tähelepanu ei vääri kõigi inimeste need karvad, eelkõige on olulised  need, mis on külge kasvanud umbes igal teisel inimesel. Ja mismoodi saab nende ligi sajakonna reastunud karvakese mitte täpselt ühel kindlal sel nädalal kombeks saanud moel olemise pärast rikkuda oma päeva, elu või kohtingu. Või näiteks oma jumala normaalse plaani astuda pärastlõunal mõnest salongist läbi ja proovida, kas üks kulmude hooldus teeks mu tuju heaks. No missuguse äraeksinud luulude all kannatava hullu tarvis on veits teisiti paistvad udemed, mida ise ei näegi, päeva paranduseks. 
Või see soojemapoolne vedelik, mille manustamise järel on teinekord veits kõrgem pulss ja mille tarvis on mu köögis terve sektsioon erilisi tööriistu ja vahendeid, rituaalidest rääkimata. Ja mille ülistuseks ma isegi üht pisikest puud oma kitsastes oludes elus püüan hoida.

O. Ma sulle näitan. Näet.


P6140003
lavastatud juunifoto kurbuse eest ostet veiniga


Tegelt eks vist peaks andestust ka paluma ja mingeid katteta lubadusi enda parandamiseks välja käima. Sest ikka maru haledaks läheb see kanal siin. 
See on samas maru habras tasakaal. Liiga haledaks ei tohi oma kirjutistega minna, sest ära ju tüütab. Kes viitsib kogu aeg vingu kuulata. Aga mina näiteks panen jumala tihti õõvjudinate saatel kinni blogisid, mis hommikust õhtuni jahuvad oma tänust ja rõõmust ja heameelest tühisuste pihta. Ja hoidku selle eest, kui nende heameel ja tänurõõm on hoopis tõeliselt heade suurte õnnistuste pihta. Seda vastikum. Mis kasu on mul su palgatõusust ja ammendamatutest armusuudlustest teada, kui mul läks just kohvikoor kokku ja kanna peal sääsehammustus sügeleb.
Et siis. Jah. Mis ma öelda tahtsingi. Tooni hoidmise raskused. Või see samunegi, täpne doseerimine. Kuidas ja mis moodi küll.

Mis ma veel mõtsin, oli too iseavaldamine. Teatavasti liigun ma mitmesuguses loomeringis ja olen kursis paljugi andekuse telgitagustega. Sesmõttes, et mingi kaks inimest juba mulle rääkisid, et nad ise avaldavad, trükis või plaadil, mis nad ise tahvad. Ja kuigi ma ikka taolisi inimesi kohates neid lõpmata küsitlen, ei ole ma lõpuni aru saanud.
Sest mina mõtlesin sellest nõndaviisi. Inimene kirjutab (või loob muul moel) mingi asja valmis. Siis ta pakub seda neile asutustele, kelle töö on taolisi asju rahvale levitada. Neis asutustes on palgal rohkelt eri pädevustega olendeid, kellest hulk oskab otsustada, kas üldse tasuks ära. Kogemuse ja lugemuse ja teadmiste ja igasuguse tööalase maagia põhjal, kuidas iganes see otsus sünnib. Pärast seda otsust lepitakse asjad kokku ja käsitöölised-meistrid asuvad tööle. Loodud asi toimetatakse, kujundatakse, küljendatakse. Sellega tehakse sada imet ja lipsud ka peale. Et saaks hea ja ilus ja meeldiks ja puha. Asutus võtab pealegi enda kanda riskid, sest lõpuni pole ju ette teada, et see sada imet ja vaev end ka ära tasub. Selle tarvis on neil ka arvatavasti terved müriaadid erioskustega olendeid, kes teavad teavitusest ja oskavad õigesti osutada loodule. Selleks me ühiskonnas elamegi, et igaüks treib oma tükikest üha paremini ja paremini ja tervikud tulevad seda täpsemad. Lisaks kvaliteedikontroll. Teatav tase, mis hoitakse. Arukus ja ametisse sobimine, mis läbi kumama saab.
Aga et ütleme, et sa pakud seda, mille sa valmis tegid, ühele ja teisele asutusele ja nemad ütlevad, et see ei tasu vaeva. Misiganes. Tegid sitaste või polevat paras aeg või saaks paremini. Ja seega siis sa avaldad ise. Sest sai ju tehtud ja sahtlisse kirjutavad ainult geeniused ja eneseusuta nõrgad. Mõlemad väljavaated kohutavad võrdselt. Niisiis palud sõbral toimetada ja tuttaval kujundada ja kraabid trükiks kuluva papi kokku ja teed ise teavitust ja turundust ja ärindust ja misiganes rabelemist selle ümber peab tegema... Millisel hetkel kogu selle protsessi juures tuleb sul maha matta eneses kahtlemine? Sest see vaev on vastu tuult ujumine. Pole mingi lust ja lillepidu, pead suruma ja lükkama ja tagant tõukama ja kaasa aitama. Ei juhtu ükski sellest ise. Ja seda kõike peaks tegema toetamaks oma loodut. Usust, et see on väärt kogu vaeva, kõiki tasumata teeneid ja rabedaid tõotusi. Kust võetakse see usk? Kuidas sa tead, et see, mille sa tegid, on hea? Heaküll, sõber luges läbi ja ütles, et on ok ja see tuttav, kes toimetas, ka väga ei karjunud. Aga kas sellest piisabki? Äkki sa oled hakkama saanud ilmatu keskpärasusega ja teed praegu selle ilmutamiseks ülekeskmise palju vaeva ja mõnevõrra kahju takkaotsa. Kuidas sa saad teada. 

P6100034
see on siis, kui su peiks eelistab siledat, aga abikaasale meeldib veidi küpset kohevust
ja sa ise oled hästi koostöövalmis kompromissivõimeline naisterahvas


Ma olen otsustanud, et see pööripäevane tuletraditsioon meil saab igaaastaselt vihmade poolt mitte rikutud vaid hoopis meie saame sel päeval ära päästetud. See on Taevase Isa eelhool ja karistus meie rumaluse eest. Tol suvel, kui jaanipäeval ei saja, oleme me küllalt targad olnud, et meid ei pea kaitsma kogu oma ilma kogemata mahapõletamise eest. Kuni sellisest tarkusest märke pole, on menüüs hästiajastatud sajud ja jahedus. Nii igaks juhuks. Mine sa ullikesi tea.
Kass magab ka vannitoa põrandakütte sellel soojal kohal nagu mingi talv oleks.

Ma kirjutan oma kikerherne salati ka siia üles, et pärast oleks hea võtta.
Porgandid üks kuni kaks võetakse laastudeks lahti, pannakse rohke küüslaugu ja oliiviõli seltsis poti põhja sooja. Sool ja garam masala ja kuidas iganes veel tuju on, lähevad tunde järgi maitseks. Avokaado tükeldatakse ja õuest tuuakse hulka pihuga rukolat. Kui porgand on mõnda aega soojenenud ja lõhnab juba magusalt, lisatakse loputatud purgi-kikerherned. Las need seal siis kaane all ühiselt segunevad. Kirsstomateid võetakse umbes pool karpi ja poolitatakse sinna, kus avokaado ja rukola juba ootavad. Mõtlikult võib veel kööki seirata, et äkki porru või, minesatea, õunake. Aga üldiselt siis ongi. Soe hernes-porgand kummutatakse tomatite, avokaado ja rukola otsa, valatakse magusa tšillikastmega üle, segatakse ja ohatakse. Kedagi pole ju kodus. Kahju küll. Ma pean kõik üksinda ära sööma. Peab hakkama saama. Pole parata.
Mõni kord on olnud head majoneesi, siis võib sellega ka lustida sealjuures.


Noh ja nii ongi. Kui sa mulle nüüd head raamatut ka soovitad, siis rohkem polegi vaja.