Monday, November 11, 2019

liikumisiiveldusest, sõnavõttude vaigistamisest, kodust ja masinaist, mis paid

PA200022
heleroheline udu


Mul on, onju, see reisi-iiveldus. Ma olen kindlasti sel teemal kaevelnud. Oot, las ma kaeblen korra veel. 
Ma ei saa bussis lugeda. Ega autos. Rongis on okei. Ja lugemise all ei mõtle ma nagu raamatuga enda kerra keeramist ja maalima ära unustamist. Ma ei saa mõni päev isegi telefonist instat sirvida! Ma ei saa kunagi sõidu ajal filme vaadata. Ma ei saa üldse pikalt oma pilku fokuseerida bussi sisemuses olevatele asjadele. Keegi mu ees ajalehte loeb, olen kohe veits vihane, sest ma kipun automaatselt sealt sõnu kokku lugema ja siis on teadagi. Süda läheb pahaks. Mõni päev läheb lihtsalt süda pahaks, vaatan aknast välja, läheb üle. Mõni teine päev piisab mul ainult kellelegi messengeris 'praegu ei tea' vastata ja ma olen täpselt kuni sõidu lõpuni (mis võib olla pool kuni kakspool tundi) üle kere suremas. Tervenisti pask olla. Sisemus keerab ja silmade tagune pigistab ja palav on ja kitsas ja kõik ebamugav ja kogu ihuline õud. Kui ma veel laps olin, oksendasin ka aeg-ajalt bussireiside puhul. Nüüd täiskasvanuna ma tean, et ma päriselt ei hakka oksele. Lihtsalt üleni paha on.
Kõige loogilisem seletus, mille ma olen saanud, on teooria mürgitatud olemisest. Kui ma vaatan bussi sisse, aga silmanurgast paistab keerlev mööduv maailm, siis jääb ajule mulje, et kõik on totaalselt pekkis, me (me = mina ja mu aju) oleme paha seent muginud ja kõige targem oleks see rutttttu välja oksendada, kui me üldse tahame veel mõnd hingetõmmet teha. Kui ma vaatan aknast välja ja loen tänavareklaame või teeviitasid, ei hakka halb. Sest mu fookus on liikumisel. Või kui on hea päev ja ma veits saan sõidu ajal telefoni näppida ja tšättida, saab seda ligihiilivat iiveldust ära ajada, vahepeal jälle natuke aega silmapiiri silmates. Veenda oma aju, et see on okei. Maailm peabki keerlema, sest me sõidame praegu.

Vahepeal olen ma kogenud liikumise kogemisest tulenevat selginemist. Näiteks kõndimine või rattasõit võivad olla taolised teraapilised tegevused. Ma võin olla maru tark või vaba või osav mediteerija või oma tähelepanu suunaja kusiganes kui kaua tahes. Teha tulutult tublisti kõiki neid asju, mis ma tean, et mu heaolu toetavad ja hoiavad. Aga ma ei saa ühe koha peal istudes niisugust selgust endale teha, nagu teeb jalg jala ette läbi maastiku ise kõndimine.
Ja siis vahel olen ma tundnud üle mitme päeva kestvat veidrat ebakõla oma kehas. Nagu oleks midagi valesti. Justkui tõuseks teatav protest, millele ma ei oska nime ega kuju anda. Niisiis otsustasin üks päev, et see on seesama motion-sickness. Liikumisest on paha. Ma olen liikunud, aga ma pole lubanud endal lõpuni mõista, et ma liigun. Seega tuleb oma liikumist märgata ja teha  selle juurde primitiivseid koha ja olukorraga kooskõlas olevaid meelelisi tegevusi harjutusi elamusi. Üleni olla endaga ühes koos.


PA120045
ja nii ta läks


Avatud õppimisvõimelise inimesena on mul kombeks ikka lahkesti fb kommentaare vaadata. Nii enda kui teiste inimeste kirjutiste all. Kommentaarid on põnev. Eriti, kui tekib võimalus lugeda mõne sellise inimese arvamust, mida ma muidu ei kuuleks. Olen nende asjade peale palju mõelnud ja mitmeid täheldusi teinud. Niisiis siin on sullegi väärt õpetussõnu. Sõna võtmisest. Aga palun:
Mis teemal võib sõna võtta. Üldiselt, kui sa tahad hakata millegi kohta seisukohta väljendama, tuleb sul vaadata, kas praegu on selle asja kord. Teatavasti tuleb asju ette võtta tõsiduse või raskuse järjekorras. Alates kaalukaimast. Ja mitte ainult 15-minutisel koosolekul, vaid üldse iialgi. Ühiskonnas. Seltskonnas. Oma peas. Kuni on olemas tähtsamaid küsimusi, ära isegi vaevu. Kuni leidub ükski probleem, mis on keerulisem, kui see, millest sina tahtsid juttu teha, pööra oma tähelepanu kohe sinna või ära üldse mölise. Kuni on iialgi keegi kunagi olnud, kellel on raskem või valusam, pole see, mis sina öelda tahtsid kõneväärt. Ehk - mõtle ka, mida sa ütled. Pole vaja tühistel vähetähtsatel küsimustel siin peatuda ja kõigi aega raisata.
Kes võib sõna võtta. Muidugi võib sõna võtta ainult see, kes pole kunagi eksinud. Mitte ainult selle asja vastu, mille kohta ta sõna võtab. Vaid üldse ühegi asja vastu. Iialgi. Samuti on oluline, et inimene, kes teisele ütleb, elaks samal ajal ise oma tervet elu täpselt õigesti ja oleks sellega rahul. Mis tähendab, et kui sulle ei meeldi külastatud teatrietendus, aga samal ajal sa ise kannad auguga sukkpükse, ei tohi sa etenduse kohta midagi öelda. Vaata, misuke sa ise oled. Või kui sa pole rahul loetud raamatuga, tuleb sul enne arvustuse kirjutamist järele vaadata, kas sa ise kirjutaks paremini. Kirjutaks vä? Noh, siis ära mölise ka.
Millal võib sõna võtta. Sõna võtmiseks tuleb valida õige aeg. On loomulik, et sa ei võta sõna liiga hilja. Sest see on maru kahtlane. Mismõttes sa seda praegu jutuks tood. Miks sa enne midagi ei öelnud. Võibolla sa valetad, skeemitad siin mingit plaani, kaevad üles vanu asju ei-tea-milleks. Eks sulle siis ikka meeldis, kui sa, tookord midagi ei öelnd ja nii. Sest muud seletust olla võib. Mitte midagi ütlemine on ju nii selgelt kõnekas ühene märk entusiastlikust nõustumisest. Nüüd järsku ajad hoopis teist rida meile. Mida me üldse uskuda saame niimoodi. Niisiis - ära ütle liiga hilja. Samal ajal on teatavasti hästi oluline, et sa ei võtaks sõna liiga vara. Sa pole saanud mõelda ja mõista veel. Niimoodi vahetult ruttu, piuhh pauhh siuhh välks, hakata kohe lambist asju ütlema. Vaata ja oota veidi. Läheb paar aastat mööda, saad asjast aru, võib-olla arvad hoopis teisiti.
Kuidas võib sõna võtta. Ilma emotsioonita, eksole. See on täiesti ilmne. Ma ei tea, kellele see lõik üldse on. Sõna tuleb võtta rahulikult, häält tõstmata. Endast välja minemata. Närvidest rääkimata. Tuleb olla kõigutamatu ja argumenteeritud. Teravustest ja vaimukustest hoiduda. Esitada oma väljaütlemised lugupidavalt ja väljapeetult. See, et sina tunned end solvatuna, näitab lihtsalt su lapsikut rumalust. Et sul on paha või sa oled vihane või su väärikust on riivatud, näitab lihtsalt su vähest enesekindlust. Üldse, kui sa midagi tunned, siis oma viga ju. Ütle hästi ja ütle viisakalt. Ja kui ilma emotsiooooonideta neid asju öelda ei saa, jäta lihtsalt ütlemata. Rahune kenasti maha ära ja proovi siis.

Ma proovin nüüd välja mõelda, kas kõik need reeglid on olemas reguleerimaks ja kammitsemaks kõikide inimeste eneseväljendust. Või ainult nende, kes veits naiselikud on.
Ma ei ole kuulnud küll, et keegi paluks mehel rahulikult emotsionaalseks mitte minemata end väljendada või soovitaks mitte oma aega raisata ebaoluliste küsimustega. A samas minesatea. Ma ei jaksa ka kõikide inimeste asju kuulata ju.


20190825_191000
õhulilleseade: mida muud teha ilusate asjakestega, mis leitud ja samuti kaalukate liudadega, mis päranduvad



Nagu paljudelgi meie seast, on minulgi olnud päevi, kus ma mõtlen, kas see kinnisvaraost oli nii hea mõte. Ma arvan, et neid asju võib vahel mõelda. 
Aga siis ma pean oma ägedate siblingute seltsis maha nädalavahetuse, kus me plõnnime heldesti võimendatud kitarredega kaasa lugusid, mida me mängida ei oska. Õpime trompetit puhuma sel igavesti ägedal meetodil, et lugu mängib kõlaritest (pamparampampaa paa) sina hoiad pilli stardivalmis (pampampaa) ja kui õige hetk on, kuulad ära (pararampamp...), teed muusikasse õige mõnusasti bändiga kaasa: tuuuuu-uuut! Võib prää-ääks ka teha, kui pill parajasti kellegi teise käes on, aga tundsid ära, kuhu prääks käib. Ja õpime veel lihtsaid rahvatantse hästi kõvasti mütates ja hüpates ja trampides, et maru selge ikka oleks. Hommikul mängime takkaotsa veel telefonis seda mängu, mille peale tuleb karjuda, et kana hästi lippaks. Igatahes kogu metsalisus. Täiesti mõeldamatu naabritega linnakodusse. Absoluutselt hädavajalik hingele ja inimestevahelistele ühendustele.



Masinad on paid. Ja algoritmid hästi tublid. Näiteks põrutan maru suure mõnuga kurvi sisse ja tahan teise käigu peale vahetada - ei luba. Teab, et praegu on teise käigu jaoks umbe kippe. Pole vaja. Või hakkan kummalisest kalendrist sündmust otsima ja see ei näita mulle. Sest ta päriselt püüab, saad aru. Ta päriselt täiega püüab mulle nii õige ja hea olla, näitab mulle ainult tänast nädalat, sest täna on see nädal, mis on tänane. Ta on nõnda tark, ta teab, mis nädal on. Ja sündmused, mis olid 5 nädalat tagasi - ei hakka näitama. Näiteks sirvin PÖFFi kava ja lähen pärast filmi tutvustuse lugemist eelmisele lehele tagasi. Nii tublisti kerib mind kohe lehe lõppu, sest ma olin ju seal. Ju ma tahan tagasi lehe lõpus olla. Aga hästi tublisti jätab laadimata pool lehte, sest keegi pole vajutanud 'näita veel'. 
Vahel ma lähen muruniidurobotitest mööda ja tahaks neile pai teha. Nii tublid on nad. Ja natuke kurvad. Üksinda rabavad, pererahvas on kodust ära. Muru niitmine ongi loll töö. Kohe on maailm ka nigunii läbi. Aga tema vurab. Tublisti. Ihuüksinda. Kõht üle nuditud kõrte. Ikka üle nõlva ja tagasi ja ringiratast.
Kohvimasin on rumal ja ei oska katsuda, kui palju kohvipaksu tema põhjas on. Siis ta loeb kohusetundlikult tehtud kohve kokku, et kohvipaksu kogust ennustada. Oma kujuteldavate näppude peal. Ära tundmaks, millal mulle öelda 'tee sahtel tühjaks'. Ja hakkab otsast peale lugema iga kord, kui keegi kohvipaksu sahtlit liigutab. Sest tema, lilleke, mõtles, et tehtigi sahtel tühjaks. Usaldus on see, millele ta oma nii armsas piiratuses toetuma peab. 

PB100025
trammitee sametine eikellegimaa

Kultuuriusinusest. 
Sticky Nipples. Apikene kui tore. Ma tahaks, et kõik peod oleksid niisugused. Nii palju glamuuri ja ilusaid inimesi, põnevust ja naeru. Järgmine aasta igatahes jälle uuesti ikka. Hingel hakkas kohe hea.
PÖFF. See tuleb ja isegi taolisse maakohta nagu Tartu lubati seda heldesti. Neil on olemas passid ja need passid on mitmesugused. Saab näiteks 16 filmi või 32 filmi passi osta ja eeldatavasti maru mõnus. Eks näis. Ma esialgu ostsin mahedama passi, sest sööma peab ka. Aga selles viimases ma päris kindel tegelt ei ole. Kava läheb üha tihedamaks ja põnevamaks.
Luuletamise november vältab ja ma olen öökimiseni sonette kirjutanud, kuigi me novembriga isegi mitte poole peal pole veel. Osutub, et tegelt on suht fain. Saab sisemise tiksumise õigesse rütmi ja hakkavad sõnad ka tulema. Seda siis heal päeval. Halval päeval tahaks luuletamise asemel ahastada ja veini juua. Aganoh. Siis ma olen seda teinud enne või pärast või ajal. Multitalent, vaata. Saan kirjutada amatöör-luulet JA samal ajal ahastusveinida.
Hakkasin Keisri hullu lugema ja esialgu veel ei kujuta ette, kuhu see mind viib.



Kus sa vahepeal käinud oled või kuhu plaanid minna?
Mida sa teed, kui sa oled öelnud ja siis sulle öeldakse, et poleks pidanud?

Tuesday, October 22, 2019

kust riided ja milleks muru, kuidas tallinn ja mis minagi

PA200020
läheb läheb

Räägime sellest riiete küsimusest ikkagi. Kust inimesed saavad oma staatusele ja rollile vastavad vormiriietuse. Näiteks juuratudengid. Muarust on need kohe esimesest nädalast alates ülikonnas. Ja mitte niisama ülikonnas. Sest niisama ülikond on tussu. Sellega saan isegi mina hakkama, kasvõi ülepäeviti. (Exclusive Second Hand Puiestee tänaval neli eurot, tänanküsimast.) Aga need juristide ülikonnad on ju päris päris. Need on parajad ja need on heas korras ja puha. Need tudengid ei ole ometi kohe esimesest nädalast rikkad. Uus hästi istuv ülikond maksab. Mis maagiline moone see on. Kuidas ma pole kunagi näinud neid kusagil hängimas, niiet väikestel on alles udusuled - mõnel papsi pintsak või esialgu alles suure venna särk. Alati kohe pisikesest peale valmis ilusad linnuksed.
Teine on klassikalise muusika artistid. Ma saan aru, et orkestris võib-olla need frakid tellitakse kusagilt. Aga kleidid? Kust saavad kõik need naised oma kleidid. Alati erinevad ja alati nii ilusad ja hästi maitsekad. Kes neile neid valib? Kui sa võtad oma koosseisu uue instrumentalisti ja tal on jabur rõivamaitse, kas keegi koolitab ta ümber? Või pole klassikalises muusikas treenitud inimestel kunagi jaburat maitset? Ma ei usu, et Eestis on muusikud nii rikkad, et neil on agent, kes neile hangib stilisti, kes neile hangib lavaleminekuks sobiliku paraja uue maitseka rõivastuse. Kas te tahate öelda, et mõni inimene oskab laulda JA end ise ilusti riietada? 
Viimane asi (täna) teemal riided on trenn. Teoreetiliselt. Teoreetiliselt on olemas trenniliibukaid, mis ei vaju alla. Kusagil need on. Ma olen üsna kindel. Mina ei tea, kus need on. Terve mu maja on riideid täis ja mul on tuhat paari erinevat hämaramat ja vähem hämarat päritolu retuusi. Ükski neist ei püsi ise üleval ja kõik on rohkem või vähem kentsakad. Vahin suurtes noorte naiste trennides tervenisti hämmeldunult teisi inimesi. Kust nad võtavad kõik need ägedad trenniriided. Poolte esemete kohta ei tea ma isegi sõna. Nabakampsun? Võrksäärega retuus? Kes üldse tuleb selle peale, et midagi sellist endale varuda. Sikutan oma realisatsioonikeskusest hangitud topilisi liibukaid ülespoole ja rullin rahutult oma köögikääridega näsitud säärelõhikute servi.



PA190005
üksi seisan ma
teised tantsivad


Üks asi on küll, mille me peame selgeks rääkima. Murul käimine on okei. Selle jaoks ta seal ongi. Et sellel käia. Kõikidest linnahaljastuse liikidest just muru on see, mis on käimiseks. Sest mõtle nüüd korraks kaasa, kui sa võid. Hekid. Hekid ei ole käimiseks. Need on just selleks, et ei käidaks. Vahel on heki sees väike võreaed, vahel kaka. Põõsad samuti, mittekäimiseks. Hekkidega sarnane. Peenrad - noh ma olen mõnd peenart vaadanud, taimed on neis väikesed ja tavaliselt taolised õrnad. Parem mitte seal tatsuda. Sama lilleniitude ja kastidesse seatud kõrretuttidega. Aga muru. Muru on käimiseks. See on madalal, kohe kõnniteega samas tasapinnas. See on vastupidav, just taolise asja jaoks mõeldud, et selle peal tallataks. Sel eesmärgil välja aretatud ja tasaseks nakitsetud koguni. Muru peal käiakse. Käiakse üle muru ja muru peale. Murule ja murult maha. Vahel murul peatutakse ja ollakse murul. Muru on lausa taoline, et sinna võib saapaga või saapata astuda, aga samuti heita. Saabastes või mitte siis. Täiesti toredus. On isegi olemas väljend muruvaip. Viitab otseselt sellele funktsioonile. Sellele jalgealusele. Sõtkutavale. Tallatavale. Kes muru peal ei käi, on eeslid. Eeslid käivad heinamaal ja võib-olla mõnes laudas. Eeslid on teine lugu. Muru on meil selleks, et sel käia.


Tallinn tegelikult ka. On selleks, et seal käia. Käisin Tallinnas ja sain loetelu sealseid linnukesi kirja. Kõik hea. Tulin Tallinnast tagasi ja läksin kohe samal õhtul metsa. Isegi mitte metsa ära. Vaid samasse ümbernurga metsa, mis meil siin mühab. Mõne inimesega on nii, et teda peab metsa saatma. Mind peab metsa viima. Metsa. Mitte metsa vahele, nagu vahel tahetakse. Vaid metsa sisse. Kutsuma või meelitama. Metsapoole.
Kui nüüd võrdlema kukkuda, oli muidugi Tallinn ka mõnevõrra mühisev, äratundmisi täis ja kutsujatega kaunistet. Ehk siis mõlemad on head. Ja on hea, et mõlemad on.


P9290018
ogalised munaksed
Ma tunnen sageli, et vajan spidomeetrit. Roolis olles konsulteerin sellega kogu aeg. Ma ei taju oma kiirust. Üldse kusagil. Kas ma lähen liiga kiiresti, millal on õige hetk mitte liiga vara ega hilja. Kes peaks teed andma ja mida minult siin oodatakse ja kelle kord on. Kui saaks alati kusagilt kontrollida, et jaa mina olen õigel kiirusel, tema lihtsalt keeras hooletult ette. Või et jaa mina olen õigel kiirusel, tema teeb mingit keerulist manöövrit seal. Sest nii segane värk. Kõik ümberringi on oma igasugustel kiirustel vahel õigesti ja vahel võssa. Võrrelda ei anna. Kust inimesed võtavad oma objektiivsuse?
Ma tunnen sageli, et vajan metronoomi. Ma ei mõtle alustades lõpetamise peale. Kas ma valisin hea tempo, millega päriselt jätkata või see on ainult alguseks sobilik. Kas mu kaaslased tulevad toime selle tempoga, kui nende partii algab. Kas nad on valmis mu tempomuutusteks, kui ma ümber mõtlema peaksin. Ja nõnda edasi ja üha. 
Panen päriselt metronoomi telefonis tiksuma ja tunnen end lauldes kohe rumalasti. Sõnad ja meloodia ja kõik, mis mul nendega on laulda, ei allu ju. Need tahavad voolata ja lohiseda, tulles mõelda ka ja siis pärast ikkagi turtsatada. Jätavad minust mulje, nagu mingi küündimatu oleks.


Viimase aja parim leid internetist on My Dad Wrote a Porno. See on podcasjärelkuulatav raadiosaade ja see on haigelt naljakas. Ma olen täiesti häbematult kõva häälega ühistranspordis ja tänaval rõkanud sest appi kui tore lihtsalt. 
Veel olen ma ette võtnud Gaimani Anansi Boys ja tunnen konstantselt, et õudselt tuttav, aga ma ei tea, mis edasi saab.
Kujutan endale ette, et kirjutan ükspäev pihutäie sonette ja siis ei saa keegi heita, et see polnud luule. Kuigi, eksole, õpetatakse, et kirjutamiseks peab midagi öelda ka olema. 


P9260004
Po läheb edasi

Muide, mulle jätkuvalt võib neid kohvisid osta. Lihtsalt, kui sul on selline tunne. Üks teine päev keegi jälle ostis ja ma käisin umbes kaheksa korda seda teadet uuesti vaatamas, sest nii tore ikka.


Mis sa murul käimisest ja retuusidest ja metsadest mõtled?
Soovita mulle head podcasti.

Tuesday, October 15, 2019

mis kirikust leida, kuidas argine valu ja et tühi põdemine ka

PA120054
mitmesugused pilveksed


Keegi ütles mulle, et tema lapsed käivad kristlikus koolis, sest see olevat 'vaktsiin hilisemas elus usuhulluks hakkamise vastu.' Võimalik, et ta tegi tegelt nalja. Aga ma hakkasin mõtlema küll. Ja mu teooria on järgnev. 
Need inimesed, kes lapsepõlves täiesti ilma kirikuta kasvasid, kahtlustavad täiskasvanuna, et neid on millestki oluliselt ilma jäetud. Täiesti ilma kirikuta ehk üleni rangelt ateistlikus peres, kus igasugust jessukese värki välditakse nagu tuld (või halvemal puhul naeruvääristatakse), jõulud on perega kingituste aeg ja kui kirikus käiakse, siis ainult peened kontserte raha eest kuulamas või arhitektuuri pildistamas. Ja lapselikud imestused ilma imede pihta vajutatakse armastavalt eakohase loodusentsüklopeediaga maha. Niimoodi kasvamine võib kasvatada inimeses kahtluse, et kusagil peab olema midagi veel. Midagi suuremat ja tähtsamat temast ja äkki see on sellesse keelatud kirikuse peidetud. Ja see üksildus ja tühjus, mis täiskasvanuid ikka saatma kipub, seletatakse oma religioonitusega.
Samal ajal need lapsed, keda saadetakse kristlikku kooli või pühapäevakooli ja lastakse piiblit uurida või väljamaa misjonäridega suvelaagrisse, võtavad sellest, mis nad tahvad. Ja suhtuvad sellesse, kuidas tahvad. Sest see ei ole tabu. Ei ole midagi keelatut ja kättesaamatut ja mingil seletamatul põhjusel 'teine'. See lihtsalt on. Võib-olla annab midagi, võib-olla jätab külmaks. Ja see tühjus ja üksildus, mis täiskasvanueas ikka peale tuleb, võib saada leevendust kirikust. Aga ei ole müstilise enneolematu kõikelahendava lahenduse staatuses, sestoh, ennegi elus kirikus käidud ja noid asju nähtud. 
'No ma ei tea, kus see on, mis ma otsin. Ei, kirikusse ma juba vaatasin. Seal ka ei olnud.'


P8100058
kohamälu


Sest võtke näiteks mina. Käisin pühapäevakoolis ja olen ristitud. Palvetamise jätsin maha umbes 11-aastaselt, kui mul oli üht hästi tähtsat asja täiega täiega vaja ja Jumal lihtsalt ei olnud oma ülesannete kõrgusel. Kui tühjus ja üksildus peale tulevad, vahel mõtlen, et võiksin vabalt mõne koguduse liige olla, kui nad mulle tähendusrikast tööd ja ülesandeid annaksid. Aganoh, mitmed kristlased ka hirmutavad mind veits (mitte sina, Ritsik. sind ma armastan) ja kuuluvust koos vabatahtlikku tööga üldsuse hüvanguks on ilmas teisigi.
Aga ma tean mitmeid, kelle lapsepõlvekodus need teemad keelatud olid ja näen, kuidas nad täiskasvanuna sellele tähendusi omistavad. Ja ma ei ütle, et suurest peast endale religiooni leidmine on tingimata 'usuhulluks hakkamine', aga ma vahel siiski muretsen nende pärast. Sest äkki nad loodavad sellest rohkemat, kui see neile anda saab. Või sest ma usun, et mingi tühjus lihtsalt ongi ja isegi jumalail pole sinna asja?


Julgete paarishüpetega naiseks riietumisesse. Kas poisid, kellel on igatahes üleni täiesti keelatud ilusaid sädelevaid asju kanda ja nukkudega mängida ja ennast ehtida-värvida, kahtlustavad täiskasvanuna sagedamini, et neid on ilma jäetud tervest maagilisest paljulubavast maalimast. Sest, kuigi vahel kulmukortsutuse saatel, on tüdrukutele üldiselt lubatud samad asjad, mis poistele. Aga see, kuidas poistele keelatakse kokkuleppelisi 'tüdrukute asju', on olenevalt perekonnast, kaugel kulmukortsutuse leebusest. Ja sellest isegi ei räägita. Lihtsalt ei.
Niiet kas see end veidi eksinuna tundnud noor mees, kes kleidi selga paneb ja end siis kohe paljulubavalt teisena tunneb, ootab sealt midagi veel. Midagi enamat, vastust oma miskile seletamatule. Ja kui paljude jaoks see on tegelt tühi ootus, sest naise etendamises ei ole midagi maagilist.
Jaa, ma saan aru, ma tungin endale täiesti tundmatusse teemasse ja mölisen võõrastel mõistetel. Aga tundus huvitav vahemõte, mida mõelda.

PA120041
vaibad on maas



Breketid, nagu välja tuleb, on valusad. Ma teadsin, et nad seda võivad olla, arvestades, et mul lapsena oli üks tollele ajastule vastav hambumuse korrigeerimise tööriist. Olin mõnes mõttes valmis. Aga nii valusad. Kõik mu erinevad asjad alates õlgadest pealaeni on viimastel päevadel kogenud mitmesuguseid valusid. Kael ja peanahk ja põsesarnad ja põsed ise. Nosin vaigisteid ja imetlen oma bling-naeratust, aga nii kuramuse valus nii kaua ja palju.
Mõnes mõttes nagu ikka - argine valu, mis üha on. Aga selles mõttes parem, et mingi mõttega. Tavaliselt ma olen harrastanud seda argist valu, mis üha on, suht mõttetult. Või kui just mitte mõttetult, siis ilma konkreetse sihita. Et aga hakkame otsast valutama ja siis, kui me oleme mõnda aega siin tublisti valutand... noh... siis on minaeitea, veel valutamist? Midagi ära valutatud? - Arvatavasti mitte. Mõttetult valutamine on nagu majapidamistööd ja Tallinn. Mitte kunagi ei saa valmis. Aga breketid ja kehaaugustamine, intensiivne rahakogumine suurema ostu jaoks ja trenn, kirjutamisväljakutsed ja akneravi. Need on kõik mõttekad valud. Justkui meigib veits rohkem senssi, miks asjus ma parasjagu kannatan. Sesmõttes, et kui liiga palju ei mõtle, onju.

F-id on läinud pehmeteks susisevateks ja vajavad ümberõppimist. Peab rohkem vanduma. Fur fox sake! Ingliskeelne w on ka selline natuke keskendumist vajav, kui see tuleb järsku teiste häälikute järel. Kuna ma mõtlen rääkides ja rääkimine on praegu võõras ja natuke katkendlik, on mul juhe vahepeal nii koos olnud. Muus osas on ok. Lubati, et kahe aastaga saab valms. Mingipäev, kui mul vähem valus ja rohkem viitsimist on, postitan värskeid selfffisid ka kuhugi, sest tegelt suht edev värk ikka.


PA060032
karvane kutsu



Tegin selle aasta 10Q asja ja avastasin uuesti ühe oma igikestvatest pidurdavatest hirmudest. Ma põen liiga palju. Oma mulje pärast, oma maine ja kõige selle pärast, mida inimesed minust arvata võivad. Kindlasti märkimisväärselt vähem, kui mingi kujuteldav keskmine inimene. Ja ma üleni saan aru, et tõenäolisemalt ei mõtle paljud inimesed must üldse, rääkimata siis halvasti mõtlemisest. Aga põdemine siiski. Võiks rohkem tšill olla ikka. Sest pidurdab. Hoiab mind tagasi. Paneb mind ennast liigselt jälgima ja ette korrigeerima. Mõtlen, et ma teeks poole rohkem ägedaid asju, kui ma nii palju ei põeks.
Tuleb mulle näiteks meelde, kui ma vahel näen erialaselt tõsiseltvõetavaid ägedaid võimsaid naisi olemas üleni häbenemata ehitud või edevalt lõbusasti riides või kasvõi lihtsalt hästi naiselikud. Sesmõttes et. Ma tahaks ka. Tahaks sagedamini. Tahaks rohkematest kontekstides julgeda lillepärga pähe panna ja hästi ilusaid põlvikuid kanda. Aga näet. Põen. Mõtlen, et ma pean rohkem olema, et endale taolisi asju võiksin lubada. Mõtlen, et seegi, mis ma olen, seatakse äkki kellegi millegi silmis kuidagi kahtluse alla, kui ma end töises kontekstis liialt naiselikuna presenteerin.
Käivitub põletava põdemislainena uuesti iga kord, kui jälle mõni minust vanem naisterahvas peab vajalikuks mainida, et mu tööriietus on mu ameti kohta liiga seksikas. Sest saadsaaru - ma pole isegi veel alustanud!!!

Ja noh loomulikult riietus on totaalne tühiasi. Selles mõttes, et mul jagub igasse eluvaldkonda täpselt nii palju põdemist, et see mind pidurdab, aga ei kannusta. Või kui kannustab, siis mitte piisavalt. Mitte kunagi mitte piisavalt.
Kuiginoh, see on mu alatine ving. Mittepiisavalt ving. Jaa nagu see laul, kui selle läägelt romantiline esimene salm välja arvata. Kogu aeg on ikka veel vaja, terve ilm ka pole veel küllalt.

P9290026
sest tegelikult samal ajal on ju see ka


Vahel kui vihma sajab, mõtlen ma sellest, kuidas vihm sajab igal pool. Metsas ka sajab. Puude peale, korjamata seentele ja samblale. Selle teeraja peale ka sajab, kus ma eile käisin. Seal on arvatavasti lombid. Sajab metskitsede turjadele. Sajab maja taga. Sajab üleküpsenud arooniatele. Tee ääres kükitava kassi peale ja linnaservas olevas romulas.  Sajab õue unustatud pesu märjaks ja leotab kellegi suvilas aiamööblit läbi. Sajab mahajäetud majade katustest pimedatesse tubadesse sisse ja värava alla loigud. Sajab selles bussipeatuses, kus ma kunagi maha ei tule ja sajab mu sõprade õunapuudele. Tänavalaternate peale ja järvede sisse.
Vihm on selles mõttes hästi rahustav. Ta on nii ükskõikne ja külm. Eriti see sügisene. See sügisene vihm, mis tuleb ja siis kuidagi nagu hajameelselt jääbki. Unustab edasi liikuda. Vahepeal ohkab, laseb kuul läbi pilvede piiluda, ja siis sajab veel. Igale poole ilma igasuguse põhjuse või eelistusteta. Niisama. Lihtsalt.

---

Mida sina kirikust otsimas oled käinud või leidmata jätnud?
Mis hirm (või hirmulaadne toode) sind tagasi hoiab?
Kuhu veel vihm sajab?

Sunday, September 29, 2019

uskumatust kuust, tüütust bussitamisest ja muu asine pudipadi

P9170157
kaks tartut

Maisaaru, kuidas inimesed saavad kuu osas nii osavõtmatud olla. Või nõnda rahulikud. Taevas on mingi helendav asi. Sel on päiksega ühiseid jooni. Sesmõttes, et see on aeg-ajalt ümmargune ja sel on mõningane tõusmine ja loojumine. Aga mitte mingit loogikat. Millal kuu tõuseb? Nagu, mis kell? Ja kust kohast. Kui kõrgele ta tõuseb? Miks ta iga õhtu ei tõuse? Millal kuu loojub? Kuhu? Kas kuu tõuseb ja siis teeb päripäeva kaare üle taeva? Või vastupäeva? Või mida ta teeb seal üldse, kas see liikumine on isegi pidevat joont pidi. Minuarust ta on kord metsa kohal ja siis majade vahel ja siis kadunud. Vahel on kuu koos päiksega taevas rippu. Vahel on täiesti selge öö ja kuust pole haisugi. Miks ainult täiskuu öid valgustab ja totaalselt läbi kardinate silma saab paista, aga näiteks poolkuu poolenisti veits ei valgusta. Poolkuu vahib niisama. Suvalisest kohast. Ei-tea-millal. Niipalju kui ise parajasti viitsib. Millal iganes. Nagu kuudel kombeks.
Ja siis inimesed ei ole selle osas üldse endast väljas. Lihtsalt lasevad sel olla.  Isegi ei tee sellest mingit numbrit. Jaa, vahel on taevas mingi latakas, kuidagi tuleb ja läheb ja teeb, keegi täpselt ei tea, aga misiganes nagu. Muarust võiks poole rohkem häiritud sellest olla. See on kõik jumala imelik.

Võinoh sesmõttes ma võiks mõnd uut raamatut lugeda, mitte Inimkroketit tükati uuesti, aga mis ütleja mina ka olen.

P9050086
valgustus

Vähendan oma ökoloogilist jalajälge. Tulen oma väikelinnast veits suuremasse linna tööle bussiga. Maakonnaliinid on tasuta, aint sõida muretult ja lase vilet, kui vähegi viitsid. Õhtul hakkan bussiga koju minema ja olen ootamatult pool tundi liiga vara bussijaama lähedal. Mõtlen, et mõtle, kui vahva. Saangi selle artikli lõpuni lugeda, mis mul kontoris pooleli jäi või hoopis toda podcasti edasi kuulata. Ma ei saa bussijaama sisse. See on lukku pandud, sest kell on palju. Bussijaama ees on külm ja istuda seal ei saa, sest pinkidel on juba pidu. Inimesed suitsetavad ja joovad, on isekeskis valjud ja joviaalsed. Kedagi pole, kes neile paremat kohta seltsimiseks soovitaks. Mul pole kuhugi minna. Mõtlen, et mõtle, kui vahva, ma lähen siia lähedale kaubanduskeskusse. Võtan toidupoest midagi rüüpida ja istun seal aatriumis aega parajaks. Kaubanduskeskuse väikesed poed on juba suletud ja ma ei pääse sellesse puhkealasse, kus alati pinke on. Koridorides on seinte äärest pingid samuti ära koristatud. Ma olen väsinud. Õues on külm. Ma tahan koju. 
Kujutlen, kuidas ma elaksin suures, päriselt suures ilusas heas linnas Lääne-Euroopas. Bussiterminal oleks ööpäevaringselt avatud. Seal töötaks sooja joogi automaat ja ruumi ühes otsas ajaks kaks muhedat turvatöötajat omavahel juttu. Kõlaritest mängiks mahe liftimuusika. Ma läheksin bussi oodates terminali sisse, paneksin oma telefoni laadima ja teeksin kojusõitu oodates kõrvuti teiste endasugustega midagi asjalikku. 
Aga hoopis ei. Hoopis kükitan poe ukse juures ja sirvin vihaselt instagrammi. Peput põrandale ei pane, sest mind on mu elus korduvalt ja korduvalt poodidest välja visatud põrandal istumise eest. Ma olen parajasti täpselt sama ahvatlev ja soovitud, nagu need lärmakad suitsuvennad seal bussijaama ees. Noh ja siis see buss on umbne, räpane ja üleköetud - täiesti täpne pikendus sellele ootamise olule.
Ja tegelikult mina olen harjunud sellise värgiga, sest ma olen vaene olnud. Ma pole üllatunud, kui mingi argine asi sisaldab mitmesugust ebamugavust ja alandust. Aga kõik need kenad viisakad rikkad inimesed, kes iga päev oma valgete lippaedadega eeskujulikust suburbiast autoga ummikuid ehitama tulevad. Kuidas sa neid veenad, et käige hoopis ühistranspordiga. Maru mugav. Õudselt sulnis. Suht sama aga hoopis säästlik. Sest ei ole ju. 


P8270067
õrn lootus

Vihtusime trennis üht tantsukava ja laul oli vana. Selles mõttes, et sajandi algusest, mitte mõnest möödunust. Loetleb särtsakas lüürika üha asju, mida see iseseisev naine ise ostis. Need kingad, mis ta kannab ja riided ja kivid kõik. Ja siis ma muudkui kuulen, et ses loetelus on: the rapture we're in, I've bought it. Ja mõtlen, et kurat. Siuke naine. Võimas värk. Veits kahtlane tundub, ülejäänud shoplist on pigem asine, aga minesatea.
Pärast muidugi selgus, et see oli the watch I'm wearing ja noh meigib rohkem senssi tõepoolest. 

Lugesin kusagilt toredat nalja ja olen täiesti ennastunustavalt seda enda oma pähe rääkinud. Mäletad, vanasti olid tamagochid - selline väike seadeldis taskus, piuksub ja vajab ebasobivail hetkedel su tähelepanu. Nüüd on inimestel spordinutikellad ja see nõudlik väike loomake, keda sa püüad elus hoida, oled sa ise. 
Seoses sellega leidsin hiljuti, kui tore on väljend 'mul ei tule sammud täis'. Ilma midagi lisamata, kõik saavad aru, miks sa tahad järsku kuhugi kaugele kõndida, ei vaja küüti, tahad ringiga minna või ruumist rutakalt lahkud. Saatearu, mul ei tule muidu sammud täis. Hakkan parem kohe astuma. 
Seejuures mul näiteks ei ole nutikella ja kedagi väga ei huvita. Nagu see, kuidas ma käin inimestega suitsupausidel kaasas ja keegi ei küsi, miks ma suitsu ei tee. 

P8270043
igatsus tume
Aga olgu siis pealegi. Pisikene postitus. 

Mis raamatuid sa jupiti uuesti loed?

Monday, September 23, 2019

potililledest, omaluulest, mälestusist ja toppimata ninadest

P9190167
kaar sild

Tähendab. Taimeharrastus on totaalselt kontrolli all. Sellega ei ole probleemi ega stressi ega midagi sellist. Keegi pakub mulle mõnd taime - ma tõenäoliselt võtan vastu. Monstera, mille ma suvel ühe talveaia lammutamisest päästsin, vist sureb ära. Aga mul on juba talle asendusvariante välja vaadatud. Vesipalm, mis sama päritolu, see-eest lokkab nagu miska. Miška? Lokkab nagu ta polekski saanud jõhkralt suurest juurepallist nüri labidaga lahti lõhutud, villtäide käes kannatades pool suve majaseina najal tuulte ja tigude sasida olnud ja siis kohmakalt plastpotti tõstetult tervenisti närtsinult maha lõigatud ja tuulekotta hüljatud. Tuli uuesti üles. On roheline ja kikkis. Kogu selle kohtlemise peale. Hakka või arvama.
Tõin õues olnud potid kõik ühel päeval tuppa ära. Ei, mitte sel päeval, mille ööks öökülma lubati. Naljatilk. Loomulikult sel päeval, kui kolm järjestikkust hommikut olid autoaknad jääs juba olnud ja neid pidi kõhvitsaga kõhvitsema haledalt halisedes ja ümber auto hädaldades, et ni krdi külm on ju niu niu. Tõin niisis potid tuppa ja paigutasin paikadesse. Võib olla, et see on see aasta, kui ma teen oma esiku lillelambi tõhusamaks kui lihtsalt konksu otsast alla rippuv keraamiline kellukas mehaaniliselt kõriseva taimeriga. Sest olgem ausad, see näeb loll välja ja see ei tööta. Seega.
Teeb niisiis lühikese potiloenduse ka... Nelikend üheksa sain praegu. Paar tükki tegelt vist vinduvad oma viimseid päevi, need peaks maha lõikama või välja viskama. Pihutäis erinevaid oksi ootab titeaias endale juuri alla. Või mõnel puhul juba mulda saamist, sest tegelt need on jumala okeid juured juba, aga ma täna ei viitsi.

Mõnusalt õdus ja kodune sisekujundus, kui minu arvamust teada tahate, käibki toataimedega. Veel on vaja sisekujunduseks raamatuid, pille ja tekstiili. Näiteks vaipu, kardinaid, patju, pleede, pehmemööblit. Ja kohtvalgustid muidugi. Ja kunsti? Arvatavasti kunst ka aitab.
Minu kodus täidavad sisekujunduses tekstiili ülesannet ka mitmesugused riiete hunnikud mitmelpool ootamas, et need ette võetaks. Näiteks selle saba-korsett-vöö, mille ma just omale kõigi imede kokkulangevusel sain, vajab ühe koha pealt kaht pistet. Ta vajab neid pisteid seal toolil lebades juba küllaltki mitu päeva. Pisteliselt tuleb meelde. 

P9170153
mõnipäev jõuab meelestki minna, kui hea see on, et jumalad meile Karlova on andnud


Kohtasin suve lõpus noort luuletajat, kes oli värskelt mõned oma tekstid trükki saanud. Päriselt toimetatud väljaande poolt, mitte niimoodi kontori printerist, nagu mõned, eksole. Uurisin kohe selle protsessi kohta ja sain nõndapalju julgustust, et saatsin isegi mõned teele. Nüüd ongi nii, et juba vastati ja vastavalt lubati. Aga konkreetsest tuututan sest siis, kui päriselt ilmunud toodet omal näpuvahel hoian. Igatahes tore. Ma täpselt ei teagi, miks. Kirjutamine ei too mulle au ja kuulsust, raha ammugi mitte. Siin ei ole mulle karjääriväljavaated ega pikemat perspektiivi. Aga ikkagi maru tore. 

Tegelikult sellega on jah üldse ka keeruline. Aru saada, miks miski rõõmu teeb. Hea, kui tead, mis see on, mis rõõmu teeb. Eriti hea on siis, kui tead, kus seda miskit jagatakse. Aga miksid on teinekord ka. Mitte, et nendega midagi peale hakata oleks. Aga niisamagi. Jutu jätkuks.


Samal ajal olen ma ikka ülekere triggered, kui keegi hakkab targasti õpetama ja väitma, et kõikide inimeste esimese kihi all oleva teise kihi all on põhjused lapsepõlvest. Lapse kuramuse põlvest omg. See, mis sul lapsena oli, kui sa laps olid, kui sa väike olid, need kõik asjad, need on igal pool kõige taga muudkui varitsemas ja tähendavad ja teevad tänahomme su elusse asju pidevalt. Ma ei saa aru, mis teil viga on. Jätke oma lapsepõlved rahule, ärge näppige neid kogu aeg. Saage üle ometi. Ja ärge tulge mulle ütlema, et mina oma lapsepõlve iga pisemagi psüühikanähtuse puhul näppimas pean käima. Las jääb.



P9170137
kas oskad?



Ma olen mõelnud sellest, kuidas häid mälestusi enda omaks teha. Kuidas teha nii, et olnud aeg või käidud koht oleks edasi minuga ja kuidas teada, et seda ei saa minult võtta ja see ei saa kuhugi kaduda. Sest võetakse. Ja kaob. 
On kohti, kus ma olen kooskäinud ja kuhu ma kunagi enam niimoodi ei lähe. Ja mul on nii kahju nende kaotamise pärast. Sest need olid head kohad. Vahel istun ja leinan ja igatsen. Et on möödas need ajad, kui minuga oli nii ja see või teine. Aga ei pea ju. Sest see elamus ja kogemus on minu. See ei ole kadunud, kuigi on kadunud suhted ja olemise viisid, mis mind sinna viisid. Aga mälestus on minu. Mina käisin, mina nägin ja mulle meeldis. Nii oli.
On kohti, kus ma olen olnud ja mis on tervenisti läinud. Ümber ehitatud, maha võetud või põlenud, uute omanike käes või lõputa kaugel. Ja mulle tundub, et need on seega minust ka kadunud ja vaja istuda leinata igatseda. Aga et oli ju. Päriselt oli. Ma ise oma silmaga nägin ja tundsin ära. Et praegu enam ei ole ja uuesti enam ei saa, ei tohi minu mälestuse kallale kippuda. 
Aga sama isegi selliste asjadega, mis pole kadunud või hävinud. Lihtsalt kontekstivahetusega. Näiteks muusika. Korduvalt olen klubis või poes kuulnud mõnd laulu, mille kohta tahaks korra käratada: ei te ei tohi see laul on püha seda ei tohi niimoodi rüvetada see on minu minu minu salalaul ainult teatud puhkudeks. Aga ei. Mida teised teevad sellega, mis on minu, ei võta minult seda. Võiks koguni öelda, et nad ei kuule tegelikult seda sama laulu. 


Su sõber astub ruumist välja ja tema abikaasa haarab tema rahakoti, sirvib sealt välja mõned rahatähed oma taskusse ja asetab rahakoti enne su sõbra naasmist tagasi endisele kohale.
Näed oma sõbra elukaaslast peol suudlemas ja käsikäes emblemas kellegi teisega.
Satud seltskonda, kus sinu sõpra pole, aga tema partner räägib kõva häälega su sõbrast halvasti ja teeb tema üle nalja.
Lähed mööda tänavat ja märkad oma sõbra abikaasat sõbra koeraga selle peale karjumas ja seda alandamas.
Ja mõtled endamisi: eh, minaeitea, ju see on nende omavaheline kokkulepe, lol.


P9170135
salarada


Lähen häälekoolitusele ja koolitaja hääldub nagu Tädi Ruth. Peaaegu kuulen vana salvestusseadme raginat ta pauside ajal.
Lähen suhtlemiskoolitusele ja koolitaja ütleb 'naiselik energia'. Teen püüdlikke hingetõmbeharjutusi enese rahustamiseks.
Lähen banaanidega kassasse ja kassiir hakkab ahhetama ja sahmima, et ta läheb ülekere kärna(!), kui palja käega banaani puutub. Mõtlen, et kas ma olen esimene klient kõikide klientide ajaloos, kes banaane eraldi kotti ei pane.
Lähen nõustaja juurde ja nõustaja ütleb: 'kaasõltuvus'. Niisiis lähen raamatukokku asja uurima ja raamat ütleb: 'naiselik energia.'

Sain peaaegu kutsutud noore inimese 18ndale sünnipäevale, tohin isegi sõbra kaasa võtta. Nimetan oma esimese eelistatud sõbra ja kutse võetakse tagasi.



Aga muidu on hästi. Uus leid on raadiosaade 'Open Ears Project' klassikalisest muusikast ja inimestest, kes seda kuulavad ja mis nad mõtsid. Nädalavahetused on üha tihedad ja täis ja mina neis seda ainult kohati. Kodus hommikukohvi ei joo, teen joogat. Kasutan Rentsi produktiivsusnippi kohe tööle mahapotsatades esmajoones midagi tööasjus ära teha ja maru hea on. Saan oma hingega ühele lainele, saame üheskoos ehk teadlasekski.

P9140125
leegitsev jõgi



Mis su põhilised sisekujunduse põhitõed on?
Kui palju sind su rõõmude (ja murede) taga kükitavad miksid huvitavad?
Kuidas sa oma teisenenud asjadega seotud mälestusi tervena hoiad?

Wednesday, September 04, 2019

elu imestus, kuidas imelikkus ja mis sellega

P8100085
otsad antud ja laev jätab sadama


Ja nii saigi. See suvi läheb ajalukku, kui see suvi, millal Murca blogis täpselt kolm korda. 
Ma olen lihtsalt nii faking kurb olnud. Mitte niisama kurb või harilikult kurb ega midagi sellist. Nii. faking. kurb. Aganoh. Mis seal ikka. Läheb üle. Nagu elus ikka.
Aga et sina siin käid, on kuramuse tore. Hea, et sa jälle tulid. Ma ikka mõtlen su peale ja nii.

Raamatut lugedes see teema niimoodi mind ei kõnetanud, aga sarjast 'Head ended' tuli mulle see mõte. Kuidas ma seda maailma igatseksin, kui see ära peaks lõppema. Muidugi magusaid kirsstomateid ja raamatuid ja tätoveeritud poisse ja pärastlõunaseid uinakuid. Muidugi neid häid asju. Aga igasuguseid mõttetuid tüütuid asju ka. Vahel tuleb jälle meelde. Et sokid saavad läbi vihmase rohu joostes märjaks ja ma mõtlen, kui hingematvalt võimas ja imeline ilu see ikka on, et on maailm ja selles on rohi ja sokid ja märg olemise tunne ja ruttamine ja pahameel. Et sellel kõigel on praegu luba olla ja minul on võimalus sellest osa saada. Ja ma oleks jumala pahane, kui nad peaksid otsustama selle ära lõpetada. Ma pole veel isu täis saanud.


P8100075
sosistavad künka taga



Ma olen viimasel ajal jälle tajunud seda igavest pendeldamist normaalsuse ja imelikkuse vahel. Mis on küllalt halb sõnastus sellele tundele, niiet ma püüan täpsustada. Siis saan äkki ise ka aru.

On normaalseid elusid ja inimesi. Näiteks normaalne elu võib olla selline, kus inimesel on töökoht, see on lepinguline ja tal on sellega seoses selged rollid, kohustused, sissetulek, rutiin. Või normaalne elu võib olla selline, kus inimesel on üks partner, kellega neil on selgelt defineeritud kestev suhe ja see on hea. Või normaalne kodu ja sellega kaasnevad lepingud, aadressid, sissekirjutus, postkast, kodutee. Normaalsed lapsed ja nendega kaasnev argipäev, diagnoosid, rituaalid, kohustused ja hool. Et on selge, on teada ja on arusaadav, on pigem jõukohane. Kahe sõnaga kokkuvõetav. 
Ja siis on imelikke elusid ja inimesi. Kus täpselt ei oska öelda, milles töö seisneb ja ega seda tegelt kogu aeg ei olegi ja ülesanded ka varieeruvad, kuidaskunagi. Või näiteks partneri(te)ga on keeruline veel selginemisel segane värk, mis võib tähendada, aga ei pruugi kaasa tuua mitmesuguseid situatsioone ja kohustusi, või siis ka mitte. Ja lapsed, need on, aga samas nendega ja nende olemisega on teatavad agad. Ja nii edasi. Et on segane, paljus teadmata, on arusaamatu ja käib kohati üle jõu. Mitte kahe sõnaga kokkuvõetav. Kokkuvõetav elulooraamatutesarjaga. Või traagilise ohkega.
Ma tajun, et normaalse elu juurde käivad teatavad väikesed asjad. Mitte et külmkapis leiduv värske piim või ülevaatusega auto oleksid normaalsuse definitsioonis, aga need kuuluvad sagedamini normaalsuse juurde. Mitte et sorteerimata hunnik eiteamida elamise ühes hämaras nurgas välistaks kohe normaalsuse. Mitte et üle viie aasta ootel olnud käsitööprojektide kast tähendaks kohe imelikku elu. Aga neis on teatav düsfunktsionaalsuse komponent. Mitte päris tervenisti selge ja kerge. 

Normaalne on heledat värvi läbipaistev ja puhas. Imelik on ebakorrapärane pruunika alatooniga kirju ja natuke raske.

On imelikke normaalseid. Kõik tassid on erinevat värvi ja kujuga, aga nad on ühes kapis ja terved. Maitseaineriiul on tehtud prügikastist leitud sahtlist, aga sinna mahub kõik vajalik ära ja see on sahtlinuppudega ühte tooni. Lapsed elavad poole ajast teises kohas, aga see on kokkulepitud graafiku alusel ja kõik on juba harjunud. 10 aastat kestnud remondiprojekti lõpuleviimiseks on kogumishoiuselt ainult 2 kannet puudu ja hinnapakkumine on võetud.

Vahel ma teen ühe nurga oma kodust korda ja siis vaatan seda ja kujutlen, kuidas oleks normaalne olla. Vahel ma tutvustan end võõras seltskonnas kuidagi just õigesti ja näen läbi teiste inimeste silmade, kuidas ma paistaksin normaalsena. Kuigi ma küllaltki olen ka. Üpriski normaalne. Paljudes asjades selge. Heledat värvi läbipaistev ja puhas. Kuigi ma tegelikult olen okei  ka imelikkusega. Ma põlgan oma enda imelikkust rohkem kui ma teiste oma tajungi. Võimalik, et ma koguni armastan veits imelikke inimesi rohkem või ühe teistsuguse õrnusega. Aga ma imetlen normaalsust. 
Vahel ma vaatan üle aia kellegi teise õue kirjeldamatut kaost ja kestvalt ajutist hullumeelsust ja nii igatsen selle keskel nende inimestega üks sõõm kohvi juua. Ilma sangata kruusist ja natuke kokkuläinud koorega.

Võimalik, et see vastandumine on siin lihtsalt vaimse tervise arutelu. Emotsionaalse tasakaalu teema. Kui keegi küsib su elu kohta, kas sa tahaksid suurelt žestikuleerides seostamata soga ajada ja siis raske ohke saatel värisedes kokku variseda. Või sa saad soojalt naeratades silma vaadata ja öelda 'praegu on mu elu nii.'

P8100051
kohatine mõranemine

Gilberti uusim raamat sai loetud. Natuke liigagi kiiresti. Oleks tahtnud seda mõnu veel veidi venitada. Ju ta peab mulle lihtsalt veel mõnipäev kirjutama.
Hoidsin suve lõpus kõhtu sees ja nüüd sain end premeerida hunniku kontserdipiletitega. Meisterliku esituse kogemine on see, mis hingele head teeb. Kuigi ümberringi valetatakse, et see on šokolaad. Šokolaad võib hingele hulka asju teha, aga ta ei tee kunstiga samu asju. Ei ulatu sinnamaale.
Õpin ukulelel ühte neist Vikerraadio kummituslikest unelauludest mängima-laulma. Mina ei taha veel magama jääda. See on minu jaoks alati hästi eksootiline linnalapse laul olnud. Autod, mida akna taga kuulata oma rahutu uinumise juurde. 


Mis sinu suhe selle normaalsuse ja imelikkusega on?
Mida sa loed?

Wednesday, August 14, 2019

lahendusist, süngeist lauludest, isiksusest ja pudipadi

P8090035
marmelaad


Ütleme, et sulle helistatakse hommikul ja aetakse sind sellega arutult vara üles. Ütleme, et seda on sulle mitu korda juhtunud. Pärast niisugusi äratusi ei saa und ja tuju on teinekord terveks hommikuks rikutud. Sageli pole need kõned üldse pakilistel asjaoludel või olulistelt lähedasteltki. Väga tüütu. Vahel juhtub isegi, et sinu ärritus sellisest segamisest kajastub kohe vastavas kõneski ja ütled tahtmatult muidu kenadele inimestele pahasti. Mida siis teha?
Kui inimesed, kes sulle varastel hommikutundidel helistavad, kipuvad olema ühed ja needsamad, võid kasutada normaalset õpikust õpitavat enesekehtestamist. Enesekehtestamise teated on täiesti algoritmiliselt koostatavad ja kui nende sõnastamine on sulle harjumatu, võid abi paluda oma nõustajalt või oma kehtestuse enne selle lausumist kirja panna ja selgeks harjutada. "Kui sa helistad mulle tööpäeviti enne üheksat või nädalavahetustel enne lõunat, siis sa äratad mind oma kõnega ja see ärritab mind." Armastav lähedane või normaalne tutvusringkonda kuuluv täiskasvanu mõistab sellist asja ja arvestab sinu piiridega. Räägi inimestega. Nii lihtne ongi.
Teine on muidugi see, et sa saaksid ise olla selle olukorra osas mõistlikum. Keegi ei helista ju tegelikult sulle kell 4 hommikul. Need on suht normaalsed kellaajad, kui sind on äratatud, olgem ausad. Niisiis on küsimus selles, kas sa võiksid ehk vähem ärrituda? Äkki see polegi nii suur asi? Hinga. Taju oma tühise eksistentsi kaduvust ja ilmaruumi mõõtmatust. Ärkasid, siis ärkasid, mis seal ikka. Eriti osav ümbermõtleja oled - võid selles isegi positiivset näha. Nii palju saab varaärkajal tehtud ja maailm on just päeva esimesel poolel eriti kauni-ilmeline. Või ehk on su ärritumus mingitest kolmandatest asjadest - vale dieet või sobimatult hiline uinumisaeg, tsükli seis või valed rohud. Ei ole teised süüdi su seisundites.
Niisiis saab seda olukorda püüda leevendada, parandades suhteid ja olles tõhusam kommunikeerija, väljendades selgemalt oma vajadusi ja selgitades teistele oma piire, lootuses, et need neid arvestavad. Või asetades iseend selle nähtuse suhtes teisiti ja otsides tulemuse soovimatuid juurikaid ise enesest. Iga reaktsioon ja tunne on ju puhtalt valikute küsimus.
Või.
Või
Sa paned oma telefoni hääletuks, kui magama lähed.

Mis ma mõtlen, on lahendused. Kuidas mõni olukord saab põhjustada probleeme ja need omakorda soovimatuid olukordi ja neist tekkivaid lisaprobleeme. Ja kui palju erinevaid keerulisi huvitavaid loogiliselt põhjendatavaid lahendusi on sellistele olemas. Ühed raskemini teostatavad kui teised. Ja siis on olemas Lahendus. Üks asi, mis tuleb lihtsalt ära teha või kombeks võtta ja nähtus on elust kõrvaldatud. Seda oligi tarvis.
Ma mõtlen sellest, kuidas lahendust otsima hakatakse, läheb see samunegi joodikupalvus kohe käiku. Jaksu muuta asju või rahu nendega leppida. Ja muudkui mõtiskleda ja muudkui murda pead, kumma olukorraga parasjagu tegu on. Ja muudkui järjest lahinguid ette võtta asjade (ja inimeste) muutmiseks ja muudkui end nüpeldada mitte piisavalt suur ja rahu olemise eest. Samal ajal, kui lahendus on kusagil mujal hoopis. Hoopis muus.

P8100115
dün dünn



Banaanidega on pahasti. Ma olen sel suvel nüüdseks saanud kõikidest suurematest poekettidest krõmpsuvat banaani. Et ei ole maitsetu seepjas kõvapoolne banaan. Vaid on suud hirmutavalt paksuks ajav kurgi moodi krõmpsuv banaan.  Täiesti söögikõlbmatu ja ühtede eriti jõhkratega sai isegi küpsetamist proovitud, ei aidanud. Viimane kord oli tegemist täiesti kindlasti kollase banaaniga. Et see pole nagu ma varsi järaks ja süüdistaks neid mitte piisavalt viljad olemises.

Pärast seda, kui me kevadel Triinuga Amanda Palmerit kuulamas käisime, olen ma püüdnud enam ära kuulata, kui sünge on laul. Amanda ikka hoiatas, et tema kontsert läheb süngeks ja teemad raskeks. Tegelikult väga ei läinud. Tegelikult võib-olla oleks tundunud raskemana, kui ta poleks üha meid sellest hoidnud. Aga nii oli. Ja nüüd folk. See on koht, kus on laulud ja nende sünguse hindamine tegelikult juba algusest. Süngust silmas pidades tulevad teatavasti kohe ju eesti rahvaviisid, hoia ja samuti keela ka. Sest väga sünge tõepoolest. Laula laula laula lapsekene, hõiska hõiska südamekene, kui surnud oled, saad vait olla, kui hauas oled, võid vakka püsida, hauas ja kirstus ja mulla all, siis pole enam vaja. Trallallaa.
Eks osa laule on surmast ja sellest rohkem nagu pulli pärast. Ei ole sünget midagi, niisama lollitab. Ja nii palju regilaulu on lihtsalt see vanainimese lugu, mida keegi ei viitsi kunagi ära kuulata - läksin sinna, siis seal oli see, sellega läksin tänna, ja too tuli ka ja läks nii ja siis läksin veel sinna ja siis veel tollega ja sain selle ja oeh. Aga jaa. Palju surma ja ärasuremist ja sellele viitamist ja haudade niitmist ja läinute igatsemist ikka ka. Ja selle kõrvale, kuigi mul on tema loomingu ja suuruse osas igasugune imetlus, on Amanda ikka nii nunnu ja kergetel teemadel püsiv. Äkki see on ameeriklane olemine. Või ta tegelt on rämedalt teemas sees ja ma ei habla ära, sest see keelebarjäär.
Ja keele ja mõistmise teemadel. Vahel mulle tundub, et ma saan murdesõnades väljendatud asjadest kuidagi nagu paremini aru. Või et veidikene Lõuna-Eesti keele taju annab kirjakeelsetelegi sõnadele väge juurde.

Folgil oli üks mees, kes ei lubanud kasutada sõna muster. Muster on kole laen maiteamis keelegrupist. Igatahes võõõhõõras. Eesti keeles öeldakse kiri. Vöökiri ja kindakiri. Kivi peale kraabitud lillekiri. Koti peale tikitud litrikiri. Asjad on kirjud ja kirjatud. Mis kuradi muster. Mustreid ei ole. On kirjad.


P8100084
turismiobjekt teemal turismiobjekt


Mu aeg-ajalt pealetulev pealehakkamine ja pakkumistele jahhimine viis mind muu seas kevadel ühte psühholoogide uuringusse. Selle algus oli mõnevõrra meelelahutuslik, sest tundus, et nad on sinna lükanud kõik olemasolevad isiksust puudutavad instrumendid üldse. Umbes kaheksanda juures läks lugemise järg käest. Igatahes sain jälle ennast suurde viisikusse paigutatud ja endale uuesti otsa vaadatud. Ma ei tea, kas ma olen teisenenud või mul oli valesti meeles. Igatahes olen ma hoopis keskpäraselt neurootiline (ma ise arvasin, et väheneurootiline, eiteamiks) ja üsna vähe sotsiaalne. Sotsiaalsem kui 30% vastajatest. 'Sotsiaalne' tähendamas siin kaastundlikkust, abivalmidust ja üksmeele hindamist. Ja noh. Eks ta tõsi on. Kogu aeg räägin ju, et peaksin kenam inimene olema. See südame headus ja nii. Saaksin kenam inimene olla, kui uskuda, et muutumine on võimalik. Arenguruumi on.
Aga mis mind veits painama jäi, on mu meelekindlus. Võinoh. Selle peaaegu täielik puudumine. Meelekindlam kui 5% vastanutest. On minust veel hipimaid inimesi. Mõni on. Kuid siiski. Ja mis värk selle neetud meelekindlusega on. Et ma enda ümber läbu jätan ja perfektsionist ei ole ja mind lõpetamata tööd öösiti üleval ei hoia - jumala veetlevad jooned. Ju? Mulle tundub, et minus on terve müriaad korralike töökate sihikindlate inimeste jooni. Kusagil. Ideetasandil. Aeg-ajalt pursatamas. Mitte mu ellu suurt raha ja tähtsaid töökohti tooval moel, vaid niisama, jutujätku mõttes. Ma olen tegelikult meelekindel inimene, kes on väga tuulepäise laiskvorsti kehas lõksus. Ja nii edasi, eksole. 
Niisiis on küsimus, kas ma olen kultiveerinud oma meelekindlusetust veel hullemaks kui see varem oli? Ja et kas ma saan selle tagasi tuua kuidagi. Natukenegi end kõpitseda. Või hoopis parem küsimus - kas ma vastasin tol päeval tollele isiksuse testile kuidagi eriti meeletult ja ma tegelt ei ole ebausaldusväärne alojaalne kriminaalne sõltuvushaige sooritusvõimetu lollpea. Hmm.
Samas madala meelekindlusega inimesed on need, kes võtavad hääletajaid peale ja räägivad meestega seksist. Niiet. Mitte päriselt järgmist teaduslikku läbimurret ilmale toov tublidus, aga siiski oluline panus ühiskonda. Keegi peab seda ka tegema.


P8100092
kibuvitsa küljes kasvab punane sammal ja ma üldse ei tea miks

Suvelõpule omane aeglaselt pealetulev rutiinijanu on viinud mind taaskord toitumiskava peale. Ma vist võiksin veidikene ringi otsida ja leida ka endale sobiva äpi. Aga ma hoopis ei tee seda ja vingun rakenduse kallal, mis ei peagi seda tegema, mis ma tast tahan. Sest minu toitumisprobleem on hoopis erinev sellest, mida kohalikud spetsialistid lahendada püüavad. Saada tasakaalustatud menüüle lisaks kogu aeg allteksti, nagu ma vajaksin tuge hoidumast lakkamatust räpasest magusaõgimisest või et mulle peab söömiseks keegi loa andma ja jutud muutumisest ja eesmärkidest... Kui ma tegelikult vajan sellelt rakendusest rahulikku kaalutletud toetavat stabiilsust ja meeldetuletusi, et päevas on neli toidukorda ja need kõik on oma ihu (ja hinge) toitmiseks. 
Aganoh. Eks ma saan ise ka toime tegelt.
Laulan ise mõmm mõmm.



Loen Gilberti uusimat raamatut ja see on nii tore. Mu armastus tema ja inimeste ja maailma osas kosub iga leheküljega. Kui hea ja nii täpselt õige, et kirjutatakse niisugusi raamatuid.
Mu kohvitops, mis näeb välja nagu objektiiv ja maksis ühes Jõhvi kaltsukas vaid mõned naeruväärsed sendid, on mulle sel suvel nii palju komplimente toonud. Nagu ma ise oleksin sellest parem ja targem ja ilusam, et mu kohvitops seda on. Ma olen mu asjad. Mida rohkem seda suurem ja ilusam.

Asjadega on üldse nii, et need maksavad 20 eurot. Peaaegu kõik asjad, mis on sellised asjad, mis täiega rõõmu teeks, aga mida pole tegelt vaja-vaja, maksavad 20 eurot. Mul päris tihti on nii palju raha. 20 eurot ikka leiaks. Aga mul ei ole raha kõikide selliste 20-euroste asjade jaoks. Üldiselt peaks omale parema impulssostude süsteemi sisse seadma. See praegune suht imeb. Kannatus ees JA taga.

P8100077
oota ära



Mis sinu impulssostude reeglistik või süsteem on? Kuidas sa hoidud tegemast kõiki neid 20-euroseid mittevajalikke väljaminekuid?
Milline su isiksuse tunnustest on kõige lähemal skaala otspunktile? Mis sa arvad sellest?
Ja miks need rahvaviisid ometi nii morbiidsed on?