Thursday, April 20, 2017

kui me oleme joonud šampanjat

R1-07647-029A
päike ja punased tellised


Kui laps kaebleb, et tal on igav, siis on kõik korras. Kõht on täis ja tuba on soe ja kusagilt ei valuta. Igavust ongi lapsele vaja, et talle saaksid huvitavad mõtted tulla ja niisama tegevusetult vahtimine on vaimsele tervisele igati hea. Või soovitada tal tuba koristada või kohustuslikku kirjandust lugeda - kohe tekib poole huvitavamaid tegevusi, mida ta selle asemel tahaks hoopis teha.
Kui mina kaeblen, et ma ei jõua kõiki asju, mis ma tahaksin jõuda, siis kõik on korras. Mul on uudishimu ja huvi ja isu asjade järele. Hea seegi. Praegu igasuguste kevadiste sündmuste kavu vaadates ja kontserdid ja festivalid ja muu taoline... tekitab tunde, et ma peaksin töölt ära tulema ja lapse ära kinkima ja trenniskäimisest loobuma, et ma jõuaksin pooltelegi asjadest, kuhu ma minna tahan. Sest mis mõttes mis kuramuse ebaõiglase valukaeblustes visklemapaneva julma maailma mõttes on Supilinnas näituse avamine ja vestlusõhtu Doris Karevaga täpselt samal õhtul. Või näiteks kuidas ma ei saa enam kunagi iialgi elu sees Head Read festivalile, kui ma just trennist ära ei tule, sest mu tantsukontsert on alati samal nädalavahetusel. 
Selleks ajaks, kui mul viimaks puhkus, on kontserdihooaeg läbi ja kõik need näitlejad, kes kihlveo kaotasid, hakkavad rändtsirkust ja janti tegema kõigis neis mega romantilistes Eesti linnades ja super looduskaunites paikades ja ök. Kõrgkultuuritu summer ja solk. Ja häda ja vilets ja linnatänavatel uluv kurblik viisipidamatu tühjus.
Okei. Hea küll. Folk ja Suure-Jaani festival ja võib-olla isegi Augustibluus.
Kuid siiski. 

Võib-olla on (väikeste asjade pärast) kaeblemine üldse universaalne märk heast elust?

R1-07647-030A
kohevad taevad


Ma ikka ei usu seda seletust, et armumine on ainult sugutegemiseks olemas. Kui su äkiline pealetulev himu kellegi võõra veetleva ihu vastu oleks kõigest loomaliku kepi tarvis, sa ei laseks selle ihu külge kinnitet kärsal kordagi sõna võtta. Ei annaks talle võimalustki midagi (lolli) öelda. Ajaksid asja ära ja läheks tagasi omade hulka. Aga sa lased. Istud nagu lambuke, suu ja silmad pärani, ja kuulad igat tema sõna igat tema mõtet igat tema soovi ja unistust. Hõõrud ennast üle kere sisse tema olnud ilusate ja valusate aegade tuhka ja limpsid pärast aplalt näpudki puhtaks. Selline isu kellegi teise sisemise sisu järele. Ja alles siis, alles pärast kõike seda nööpidevahetamist ja salajaste ainult valitutele lubatud nurgataguste siledaksnäppimist kukud tittesid meisterdama. Ja ära tule ütlema, et see hinge sisse pugeda tahtmine aitab sul temaga oma kutsikaid pärast kasvatada. Sellest ei jagu. See läheb nii palju kiiremini ära kui ükski kutsikas, mis sa temaga valmis meisterdada jõuad. Sellel imelikul himul peab mingi teine põhjus olema. 
Või kas keegi tahab tulla ja väita, et armumine inimeste vahel, kes kuidagi ei saaks omavahel bioloogilist järglast toota, on mingi kogematajäänud veider rudiment? Üle aru? Niisama kogemata jäänud, ilma asjata. Ma ei usu. Seal peab olema mingi teine mõte sees, et me armuda saame. Tahtmine sinna juurde kutsikaid teha on ise võib-olla veider jäänuk-rudiment. Armumine ei ole laste saamiseks. Kusagil on meie asjade mõistmises haigutav tühimik, millest me aru ei saa. Kosmos või oma arust maru vaimukas Jumal või midagi sellist, mida ei või veel seletada... Või lihtsalt et igaühel oleks vahepeal teisest inimesest korraks ilgelt hea ja selle juhusliku seletamatu hea lootuses hoidud päriselt metsa ära minemast. Nagu korra kasiinos võitnud sõltlane muudkui käib seal. Või nagu vahel harva facebookist laigi või külmkapist kohukese leidmine tekitab tahtmise sinna aeg-ajalt ikka uuesti vaatama minna.
Kui palju meil on omadusi, mis takistavad meid lihtsalt üksinda metsa ära minemast. Ja kas see on feature või bug?


P4100023
alguses ma vaatasin seda ja mõtlesin, et mida. aga siis sain aru
mõni kord on küll nii, et peab küllalt sügavale kaevama, et jõuda just selle kohani, mida sügada



Üks inimene tõstatas küllalt ammu teema, et mitu protsenti oma sissetulekust peaks igaüks andma heategevuseks ja kas see protsent hakkab olema nullist suurem alates teatud jõukuse tasemest. Ja mis see jõukuse tase siis oleks. 
Vingerdasin mis ma vingerdasin teemast kõrvale. Püüdsin väita, et ma teen vahel inimestele lõunaid välja ja teinekord ostan sõpradele kohvikoort. Jõudsin ikka sinnamaale, et ma vist peaksin heategevuseks andma. Raha või midagi. Et minu arust on nii õige.
Ja eks ma siis olen hakanud andma ka. Laste ja peredega seotud asjadele. Loomad on nunnud küll, aga mulle tundub, et juba olemas olevate inimeste ja nende elude tulekahjude leevendamine on tähtsam.


Inimesed muudkui tahavad oma töö ja loomingu ja sotsiaalelu suure kaarega nurka puruks visata ja hoopis ise oma kõhu sees tittesid valmis teha. Kohe meelega. Ja ma vaatan neid imestusega. Kas meil on siis tittedest puudus? Kas on liiga vähe tittesid siin ilmas veel? Kas ei võinud võtta mõnda kasutatut, miks sa kohe uue pidid tegema? Vaatan noorte ilusate edukate rikaste inimeste seltskonda, kes kõik on oma värskeimad isetehtud tited kaasa toonud (ja need vääksuvad). Ja püüan ette kujutada kujuteldavat aega, kui vähemalt ükski lastest on võetud. Valitud, mitte tehtud. Antud juba valmis kujul, lisa ainult kodu ja vanemad. Kas need inimesed peaksid selleks olema veel rikkamad veel edukamad veel ilusamad, et seda teha? 

Ühes sarjas, mis me hakkasime vaatama (sest tuleb välja, kui sa oma elukaaslasega sarju vaatad, pead sa sellest inimestele kõnelema, et nad teaksid, täpselt kui täisväärtuslik), on üks eriti snoob kõrget klassi külma südamega mutt, kes lapsendab Koreast lapse. Mingil veidral oma perele näitamise põhjusel. Ta kannab selle igatahes väga veetlevalt välja. Nagu ta kannab väärikusega välja kõik muu, mis tal on. Näiteks ilmneb, et see laps sobib iga outfitiga ja kui sellel on taskutega jakk, pole sul käekotti kaasa tarviski.


P4050008
suvakas kuusehekk. see tamm


Võib-olla selle heategevusega või jõukusega seotult ka. Missugust graatsiat ja väärikat armulikkust tuleb üles näidata inimestel, kellel parajasti väga hästi läheb. Ühelt poolt selle pärast, et nii ongi ilus ja hea. Ja teiselt poolt selle pärast, et kinnitada ümbritsevatele kadetsejat vaatlejatele, et sul tõepoolest lähebki väga hästi. Keegi tuleb abi paluma, ei hakka ahnelt oma asjust kinni: kasige minega, mul omalgi vähe, ma pole mingi heategevus teile. Vaid lahkelt naeratad ja leebelt kogu iseenesestmõistetavusega lausud: aga muidugi. Või nagu üks noorena nohik olnud ameeriklane ütles, et põhiliselt sai ta ikka peksa mitte kõige lahedamate populaarsemate laste käest vaid sellelt rabelevalt keskklassilt.
Ma natuke vist ka mäletan, millise šokeerivalt loomuliku sundimatusega olid väga väga lahedad lapsed minu vastu pisteliselt kenad (ja muul ajal ignosid). Ja kui kenad nad siis olid. 

Või see teine arutluskäik. Kui keegi sinu lähedal on aeg-ajalt veits hädas ja sa teda aitad, siis ta jääbki sinu külge rippuma ja siis sa peadki teda kogu aeg aitama ja ta ei saagi omale jalgu alla. Ja pärast sa kannatad. Ja seega ei tasu inimesi aidata. Vaadaku ise. Peab ettevaatlik olema. Muidu käid nagu mingid puugid küljes ja hiljem on neist raskem lahti saada. Parem sihukestele kohe alguses öelda, et sinu juurest ei saa midagi.
Et kas keegi päriselt teab mõnd sellist juhtumit, kus päriselt jääbki külge rippuma? Kas tegelikult käivad asjad nii? Ja ma ei mõtle hüpoteetilist juhtumit või niisugust 'juba kaks nädalat' laadi olukorda. Kohe päriselt. Sest minuarust on see just niisugune hirmutusjutt, mida veits vaesed rabelevad inimesed räägivad ja sellega oma positsiooni kinnitavad.

Et kui korravalvurid ta koos kõigi su hõbenõudega sinu ette tassivad, kas sa siis rõõmustad teda nähes, sest küünlajalad ununesid ju kaminasimsile?


P4020122
lihtsalt


Meil on kevadises kavas üks veiniga tants, kus on vein. Eksole. Tantsijatel on kogu tantsu jooksul käes klaas punase joogiga ja sellest klaasist aeg-ajalt rüübatakse. Kuigi põhilise aja tehakse üleinimlikke kauneid vigureid torsoga ja klaasist, mis on käes, ei lähe seejuures tilkagi maha ja see. on. hämmastav. Tantsi teinekord täis tassiga ja küll siis näed. Ma ise tegelt kontserdil seda tantsu ei esita ja seega selle tehnikat keegi mul enam ei viimistle ja ma tegelt seda oskama ei peagi. Aga ma kodus ikka vahel harjutan seda ka. Mis viib muidugi selleni, et ma jõin õhtul veini, sest ma pidin ju tantse läbi tantsima. Tõsine asi. Vastutustundlik värk. Peab end vormis hoidma. Keegi ei oska kohe, kõik peavad mitu korda proovima.

Wednesday, April 12, 2017

ilma lisatud suhkruga

P4020051
valgus paistab higise kirikuakna taga sammaldunud kivimüüridele peale



On tervenisti naeruväärne ja totaalselt tobe, kui hõivatud ma olen olnud. Kui palju mul on teha ja samal ajal kui palju on tegemata ja ootab tegemist ja mis kõik peaks olema juba ammu ilma teht. Ja kui vähe kasu ja rõõmu sest kõigest on.

Täitsin emotsionaalse enesetunde küsimustikku ja leidsin, et selle peaks paaritama vastava teise küsimustikuga. Näiteks: "Palun hinnake, kuivõrd olete viimase kuu jooksul tundnud: lootusrikkust tuleviku suhtes; võimet rõõmu tunda; rahu või kannatlikkust; muretust paljude asjade pärast; rõõmuhood, mille ajal esinevad südamekloppimine, õhupuudus, minestamistunne või muud nauditavad kehalised nähud; puhkamine taastab jõu; rahulik, katkematu uni..."


Või näiteks üleüldse, kui ülesanne on hinnata, kui sageli mõni järgnevatest seisunditest on mind häirinud. Aga mis saab, kui kartus avalikus kohas minestada või korduvad surmamõtted mind sugugi ei häiri?


P4040167
miisul on kapis mõned miipsud



Vanad inimesed, eriti hariduses või noortega töötavad, ikka vahel ilguvad, kui vähesotsiaalsed on noored ja kogu aeg ninasidpidi oma nutiseadmes. Siis nad heidavad liigse hingeldamise ja ähkpuhkimise saatel omaarust maru head nalja, et mis sotsiaalmeedia, see on ju puhta antisotsiaalmeedia, heh heh. Sest kui sa istud kellegagi kõrvuti, aga tekstid kellelegi teisele, kelle kõrval sa ei istu, siis sa teed valesti. Kuidas sa julged. Siin sinu kõrval sinuga samas ruumis on inimesed ja sa lihtsalt ignoreerid neid ja suhtled kellegi teisega, keda siin ruumis isegi ei olegi. 
Tahaks järgmine kord mõnd taolist noored-on-nii hukas monoloogi torkida erinevate küsimustega tema sõpradest, kes praegu on onlain ja saavad tolle hädaldaja poolt samal ajal täiesti ignoreeritud. Mitu vastamata meili sul on? Kas sa tead, kui paljudel inimestel on hetkel sinuga FB vestlus lahti? Millal sa viimati oma skaipi kontrollisid? Kui antisotsiaalne ja otsast ebaviisakaski. Kuidas sa julged. Istud siin ja räägid minuga, kui virtuaalruumis on inimesed ja sa lihtsalt ignoreerid neid.


Ahvatlevaid mõttemustreid, kuhu kogemata laskuda, kui endal silma peal ei hoia. 
Te kõik peaksite mulle hoopis tänulikud olema. See käib nõnda. Kõigepealt tee midagi kellegi teise heaks. Pole oluline, kas ta on sinult seda palunud või kas sul on mahti vahtima jääda, kas see talle midagi head päriselt kaasa tõi. Lihtsalt tee. Midagi head. Kellegi teise heaks. Siis sul on nagu krediiti. Siis, kui ühel päeval osutub, et sa oled mõne muu asjaga äpardunud või natuke alasooritanud ja vastavad etteheited, saad selle trumbi välja tõmmata. Aha! Pärast kõike seda, mida ma teie jaoks teinud olen! Te peaksite mulle hoopis tänulikud olema. Te isekad jõhkardid, kui palju ohvreid ma olen teie nimel toonud. Kui palju pisaraid valanud ja valu kannatanud. Kui palju... Noh jah, siin saad ise lasta enese üleskruvimise erutusest kohalelendavatel sõnaosavuse muusadel üle võtta ja tulistada kõik, mis torust tuleb.
Teine ahvatluste auk, kuhu ma kogu aeg laskun, on mu probleemilahendaja bugi. Mõtlen-mõtlen, murran pead ja mudin sõrmi. Mis teha, et seda probleemi lahendada. Mida teha. Ja siis äkitsi! Hakkab terendama silmapiiril lahendus, mis on gi see. Nii saabki. Kui lihtne. See lahendabki ära. Seda ma tahangi. Noh jah aga kui ma seda lahendust lähemalt vaatan, siis see ütleb: "teised inimesed peavad muutuma." No kurat. ja põrgu. maivõi. Kuidas me jälle siia jõudsime.


P4020130
sellist värvi pehme




Uuesti läbivalt mitmel rindel elan ma jälle läbi, kui tihedalt täidetud mu elu on pidevalt. Ühe riiuli tühjaks ja puhtaks tegemine ei too kaasa üht tühja puhast riiulit. Üsna pea leidub sellele rakendus ja kuigi elamisest sai välja heidetud kümme kotti kasutut, on ruumi täpselt sama palju (või vähe) nagu ennegi. Ühest kohustusest loobumine ei vabasta päevakavas või nädala kalendris aega. Üsna pea on selle koha peal need teised kohustused, mis seni olidki, lihtsalt rohkem laiali laotatult. Või uued kohustused, mida saab nüüd ju kerge südamega võtta, sest ma just tegin ju ruumi omale. Isegi, kui ma annan järele tubade koristamise või pesu sorteerimise või konstruktiivse kasvumeelse tagasiside kirjutamise pealt - mul on ikka liiga kitsas ja liiga kiire. Kogu aeg. Kui ma teenin rohkem, siis ma kulutan rohkem ja söön alati päev enne palgapäeva kartulit ja sibulat ämmalt saadud tasuta munadega. 
Hmm.. võibolla on siit koorumas mingi uus mõte. Üks kord mingil täikal oma kleite müüa üritades püüdsin selgitada ühele neiule, et 'mul on juba palju kleite' pole mingi argument. Eesmärk ei ole saavutada optimaalne kleitide arv. Vaid optimaalne kleitide hulk. Hulk ja arv on siis omavahel erinevad selle poolest, et hulgas on iga element ka oluline, mitte ainult kogus. Igal sammul peaks püüdlema selle poole, et kleitide kollektsioon oleks võimalikult täpne ja teeniks üha paremini oma eesmärki. Sobimatuid kleite tõstetakse kaltsukotti ja sobilikke tõstetakse asemele. See on pidev kooskasvamise töö, mille reeglid ja vajadused teisenevad koos sinuga. Kui sa kasvad (vaimselt) välja neist üht sorti asjadest, annad need edasi ja hangid uusi, mis on sinu jaoks õigemad. 
Et võib-olla saab füüsilise ruumi ja ajagraafikuga ka sama teha. Mitte hoida kohustuste arvu püsivana või püüda kogu aeg lahti saada kohustustest, unistades mingist kujuteldavast vabast ajast. Vaid vahetada sisutuid või kasutuid või nõmedaid kohustusi järjest üha paremate vastu. Et kui sa ükspäev tunned, et nii fking kõrini on ühest ülesandest, oleks, et seda üldse poleks. Siis võib uurida, et mis see asi on, mis sa selle asemele võtad. Ja kui palju see sulle rohkem rõõmu ja tähendust ja mõtet toob.



P4020052
selline lustlikum kirjagarnituur suure-jaani kalmistul




Läksin pärast liiga lühikest ööd ja eriti pikka tööpäeva õhtul trenni. Parkisin auto ära ja pidasin oma peas dialoogi. Tead, millest mul kõrini on? Noh, millest siis? Kõigest. Mul on kõigest kõrini. Mürgiselt seda oma peas pomisedes ja oma kodinaid kaenlasse korjates astusin ukse poole. Tuleb trennikaaslane ja tervitab mind kohe mingi suvalise jutuga, millele ma vastan umbes sama suvalise jutuga ja siis me teeme korraks nagu mingit nalja või veits võtab muigama mingi asi ja kõik mu mured on nagu peoga pühitud. Täpselt nii kiiresti. Vähem kui viie sekundiga saab täielikust lootusetusest tagasi endaks. Ja kogu elevus ja ärksus, mida mulle tantsutrenni tarvis on, olid lihtsalt kohal.
Tulin koju oluliselt hiljem, kui olin plaaninud. Sõidu ajal hakkas kusagilt sealt teistpoolt kuud läbi eetri minusse peavalu. Täpselt nii tuligi. Külje pealt peast sisse ja vasardas seal. Hooti õnneks. Aga need hood olid küll sellised, et ma juba mõtlesin, kas ma olen nimeliseks avastajaks enneolematule migreenitüvele. Jõudsin koju ja ei jaksanud pesema minna. Keerasin end voodi ette vaibale kõveraks ja olin eeh. Tuleb laps ja ulatab mulle oma telefoni. Mu vend helistab. Tegelt mõlemad vennad korraga, tehnoloogia ime. Lihtsalt niisama helistavad. Ajavad juttu ja me teeme nalja ja igasugust niisama ja. Ma ei pidanud tol õhtul peavalurohtu võtma, sest elu läks kohe kõvasti kergemaks kohe.
Olin tund aega üksinda arvuti taga tööasju rabanud teha ja siis mööda maja tormanud, et kõik võtta ja viia ja tuua ja õigeks kellaajaks valmis. Koridori peal näen tuttavat ja mul on pea mõtteid täis ja tuhat asja vahemälus, niiet ma ütlen talle 'tsau' sel hetkel, kui tema ütleb 'tere'. Kiirustan mööda ja siis ühendab ära, et see kontakt, kuigi ta näeb välja oma ja põhjustab selliseid positiivseid assotsiatsioone, on tegelikult professionaalne kontakt ja temaga me ei ütle 'tsau'. Aga ma just tegin seda. Isver, kui lõbustav tobedus on mu aju. Lihtsalt hooti itsitasin enda üle järgmised pool tundi.

P4020046
sinine


Friday, March 24, 2017

ja kui siis tuul üle puude on

P3210024
igatsus tume


"Ah, ära tee temast välja, ta otsib lihtsalt tähelepanu." Esiteks mida halba on tähelepanu otsimises. Jumalast normaalne asju, mida inimestelt tahta. Lihtsalt tähelepanu, jumalküll. Mida muud siis inimestelt üleüldse tahta. Või saada, kasvõi. Teiseks - kes kurat tegi sinust minu otsuste kamandaja. Ma teen välja täpselt sellest ja millest, millest iganes mu vaba süda lustib. Tuled siia ette kirjutama, mida ma tohin või ei tohi teha minu enese isikliku tähelepanuga. Pfft. Äkki sa ise tahad lihtsalt tähelepanu ja siis käid ja kamandad teisi, nagu sa oleks mingi teadja sellest, mis tohib olla iialgi väljategemisvääriline. 

Raadio on imeline leiutis. Nii vana ja ikka veel. Ja paiguti uskumatult teist moodi sisukas. See mõni harv kord, kui ma olen juhtunud raadiost kuulama (või kuulma) jutusaadet, on veel iseäranis kummaline võimas elamus. Ma ei tea miks. Midagi selle tehnoloogia iidsuses ja raadiosaadete tegijate ja publikute subkultuuris ja veidrate mattunud lapsepõlvemälestuste kompotis on minu jaoks erilise tähendusega.
Servapidi seoses selle esimese lihtsalt-tähelepanu-tahtjate teemaga. Ühel õhtul kuulasin koduteel raadiost seda kummalist saadet, kus räägitakse ufodest ja paranähtustest ja igatsugu imelikest värkidest. (Vist raadiokahest. Kes teab mis saade see on?) Seal saatekülaline rääkis veendunult, kuidas ära tunda energiavampiire. Ma kuulasin ainult poole pealt ja umbes 15 minutit, seega ma olen ses asjas asjatundlikuim asjatundja nüüd. Põmst energiavampiiride ära tundmine käib nõnda. Kui sinu tutvusringkonnas on inimene, kes palju kaebleb, siis tema puhul võib olla tegemist energiavampiiriga. See tema kaeblemine ja sinu selle kuulamine ongi tema viis sind energiast tühjaks imeda. Kuidas kindlaks teha, et tal tegelt pole muret ja ta ainult kaebleb - lihtne. Paku talle nõuandeid või abi. Ja vaata, kas ta võtab neid vastu. Sest kui ta kaebleb, ta peaks tahtma nõu ja abi. Kui ta hakkab sinu pakutu peale edasi kaeblema, et see ei sobi või et ta on seda juba proovind, võid sajaga buffy-režiimi karata ja vampiiridiagnoosi välja kuulutada. Siis soovitas saatekülaline korraldada korrapäraseid stseene sellise vampiiri juuresolekul: kohe, kui ta jälle kaeblema kukub, lauast püsti karata, teatada, et sulle ei sobi, sind ei huvita ja sa ei kavatse seda juttu kuulata. Pidavat maru hästi aitama. Kas saad sõbrast lahti või lõpetab ta viimaks (sinu energia kallal) imemise ära.

P3190018
kas sa saad aru, kui läbi see talv on

Mõtisklesin selle üle, milliseid viise on sõnastamaks nende raskete päevade seisundit. Kui on lihtsalt päevade reas selline päev, et ei ole kerge ja ei lähe hõlpsasti. Et kuidas enda seest seda tunnet välja kirjeldada nii, et teine inimene selle ära tunneb. Ja üks lause, mis nende sõnade katsumisega pähe tuli: ei jaksa naeratada. See muidugi ajas mind mõnevõrra naeratama, sest ma püüdsin ette kujutada, et mõni mees tunneb end päev otsa sitasti ja siis räägib kellelegi, kuidas üks ja teine asi täna üle jõu käib ja lisab, et ta ei jaksa isegi naeratada. Kui veider mõte. Mehed ei pea ju naeratama. Mees ei ole oma kehva päevaga veel kehvemas, kui ta pole naeratanud. Samuti ei püüa ta arvatavasti viimases hädas, kui kõikidelt muudelt sooritustelt on järele andnud, vähemasti naeratada. Sinna ei lähe viimased varud.

Samas, minesatea. Ma ühtki mitte teeninduses töötavat meest sel teemal ei intervjueerinud. Võib-olla nad ikka tunnevad ka kohustust ilma ilustada ja vähemalt mitte teiste tuju rikkuda. 

P3190011
selline edvistav ootus


Hommikul liiga täpselt õigeks ajaks autoga linna tulemisel on nii palju rõõmusid ja vabadust ja külluslikku ärahellitavat luksust, et ei saa kohe teisiti, kui hädaldama pead. Istun kuustuhat aastat mingis sabas, et viimaks ühemehefoori alt vasakpöördele pääseda ja tiksun hellalt selles järgnevuses, mis järeldub teise käiguga hästi tasa ukerdavast õppesõitjast, kelle õpetaja ei luba tal jalgratturist mööda sõita. Ja loomulikult on maja juures võetud ära kõik parkimiskohad ja samuti kõik need kohad, mis isegi ei ole parkimiskohad, on pargit.
Ma tulen autoga, et ma saaksin kiiremini ja siis ma kaeblen igal sammul, et ma ei saa ikka piisavalt kiiresti. Et ei ole ikka küllaldaselt kähku. Veel. Tahaks ikka rohkem veel. 
Vastik tänamatu tolgus, maivõi.

Ma pean oma peas läbi dialooge, et saada teist arvamust. Ma vahel ise ei tea vastuseid või ei oska õigesti endalt küsida. Siis küsin kelleltki teiselt. Mõni kord on see keegi teine päris inimene, kellega ma sageli suhtlen ja seega tean, kuidas ta ühele või teisele asjale võib reageerida. Mõni sõbranna või vanem või õpetaja või. Teine kord olen ma pidanud peas dialooge ja vestlusi ja vaidlusi ja vastasseisegi konstrueeritud karakteritega. Sellistega, keda tegelikult päris elus olemas ei ole, aga neil on teatavad omadused või jooned, nagu mul parajasti vestluskaaslasele vaja oleks.
Üks selline tegelane on üles ehitatud ühe mu koolipsühholoogi ja ühe nõustamisoskuste õppeaine põhjal. Selline tähelepanelik arukas mõõdukalt terav ja tingimusteta sisemise soojusega Nõustaja. Talle ma kurtsin ükspäev, et mul on väikesed tõmblused silmanurgas ja see kohutavalt häirib mind. Ta küsis, kaua see juba kestnud on. Ja mida ma olen juba teinud, et seda leevendada. Kohe lennult hakkasin ma liialdama oma ettevõetud leevenduste loeteluga, et jätta muljet ja hoida nägu, et ma pole lihtsalt mingi kannataja+vingats. Ja agaralt veenma, et ma päriselt ei taha, et mul halb oleks. Noh ja siis ta naeratas oma tarka ülearu mõistvat naeratust ja ma sain aru, et ta saab aru, et ma just valetasin natuke (endale). Võtsin õppetunni omaks, lisasin oma argistesse käikudesse magneesiumi toidulisandi ja tõmblused kadusid ära.

P3190015
neiud kased


Üks teine päev mõtisklesin selle üle (ma olen maru mõtlik, vaata), kuidas identiteet on üks imelik loll tore asi. Et ma saaksin oma elukvaliteeti märkimisväärselt parandada paari lihtsa võttega, aga ma ei tee seda, sest see pole 'mina'. Sest ma olen harjunud sellise minaga ja sellel on omad boonused ja soodustused. Kui ma oma harjumusi või käitumist muudan, siis neid rõõme sealt enam pole. Kuigi enda muutmisest tulenevad tulud on peaaegu alati suuremad kui vana kurat-teab-kust omaks võetud identiteedi küljes rippumise tulud.
Näiteks rahaga ümber käimine. Ei oska. Olen alati virelev vaene olnud ja alati hooletu tuulepea ja oma impulsiivsuse ja etteplaneerimatuse ohver. Võiksin end kokku võtta ja teisiti hakata toimima, aga ma ei tee seda. Sest esiteks ma loen end veetlevamaks just arutu tuulepeana. Ma arvan, et ma olen niimoodi natuke nunnu ja kutsun inimestes esile hellust minu pihta. Teiseks ma ei saa siis hädaldada oma suutmatuse üle raha lugeda. Kolmandaks ma ei saa siis seda ühtekuuluvustunnet, mida ma saan nende teiste toredate lõbusate tuulepeadega, kui me teineteist ära tunneme ja hakkame naljatledes üksteist üle trumpama oma arutus suutmatuses funktsioneeriv täiskasvanu olla. Kõik rõõmud. Ja ratsionaalselt rehkendades on see ultra loll. Mul võiks elamises olla korralik helisüsteem või soojustatud katusealune. Või - ma võiksin olla kiindunud klammerdunud oma vaieldamatult veetleva rahatu tossaka identiteeti. Ei tohiks olla raske valida ju.


Ma ei suuda päriselt otsustada, kummad on hullemad halvad päevad. Kas need, kus kõik asjad on vastikud nõmedad rasked painavad koormad. Või need, kus miski ei paista õieti kõigutavat ja kõik on juba ammu olnud ja varem ammendunud ja tühine. Mõlema vastu õnneks aitab magama heitmine ja hommikul uue alustamine.
Mul on väga viisakas kass. Ta tuleb mu kojusaabumisel mind tervitama, saba püsti ja tähelepanelik äraootav pilk. Aga häälitsema kukub alles siis, kui mina teda esimesena olen tervitanud. Selline etiketi tundmine, saadsaaru. Või siis ta ei tunne mind pealt vaadates ära ja saab alles hääle järgi aru, et ma olen oma.
Kolm erinevat otsast roheliseks läinud sibulat tapsin ära. Panin küll klaasi vett ja saba vee kohale ja akna peale. Aga ikka läksid kollaseks ja kortsu. Nüüd neljas on võtnud juuretuti alla ja otsad on ka veel kikkis. Ja pajuokstele taipasin õigel hetkel vett juurde tuua, nüüd on neile ka õied külge tulnud. Kui elavad asjad kasvavad mu käe all, ei saa ma ju päriselt kurjus olla?

Friday, March 17, 2017

9 põhjust, miks minu blogi on parem kui sinu oma. Üheteistkümnes on päris hull.

Ei midagi.
P2250164
sala-kevad

Ööjänesed. Või jänes? Kahel järjestikusel ööl umbes samal kellaajal enamvähem samas kandis. Kalpsab üle tee ikka paremale pimedusse. Hästi toidetud ja lopsakas nagu kaisukõrvik. Neil on vist seal läheduses pesa. Või on mõnel läheduses asuval jänesefarmil pisike leke. Tilgub. Ühe jänese kaupa.

Mind võtab alati silmi pööritama, kui inimesed suhtuvad liigse aukartuse ja imetlusega lastesse. Eriti viimasel ajal, kui kõigil paistavad pead otsast plahvatavat, sest lapsed omandavad tehnoloogia kasutamist mängleva kergusega. Esiteks - sa omandaks ka, kui sa oleksid raha ja hinnaliste asjade väärtust mitte mõistev tattnokk, kes häbitu uudishimuga kartmatult kõike toksib ja näpib. Jumala kiiresti omandaks. Teiseks muidugi - ei ole nad nii tehnika-spetsid ühti. Sellist juttu saavad ajada kas inimesed, kes ise ei oska oma nutika seadmega ümber käia või inimesed, kes ei vaata, mida nende põngerjas selle riistapuuga täpselt teeb või mis samme ta vajab teatud eesmärkideni jõudmiseks. Just ükspäev pidin istuma ja lapse arvutile mingeid asju seadistama. Ja näitama, kuidas joonistusprogrammis kihid tulevad ja mis kiirklahviga tööriista vahetada. No tule taevas appi. Õpeta nagu oma last.

P3120036
ahvatlev lubav rabarber


Ühel päeval ei mahtunud balletitunnis kintsud hästi enam viiendasse ära. Minu kintsud, saadsaaru. Balletitunnis on mul üleüldse kõige rohkem kehaosi. Põmst kõik kohad loetletakse ära, kui mulle üle saali asendit korrigeerivat nõu hõigatakse. Meil teises trennis ikka öeldakse, et kui üks asi päris tervenisti ei tule, ära seda valesti siis tee, anna kusagilt järele ja tee vähemalt ülejäänu õigesti. Näiteks kui pead tippima ja puusa keerama ja väristama samal ajal, aga üldse ei taha välja tulla, siis jäta värin ära. Aga keera puus õigesti ja ära lase küüru selga. Balletiõpetaja ütles, et kui viies ei taha hästi välja tulla, siis tuleb paremini püüda ja järele anda küll ei tohi kusagilt.
See on üks tõhusa õpetamise põhimõtteid, mille ma olen küllalt ammu kurat-teab-kust isegi üles korjanud. Kommunikeeri kõrgeid ootusi. Väljenda täie järeleandmatu tõsidusega, et sa oledki arvestanud õppijapoolse suurepärase silmapaistva sooritusega. Kuigi kohati kurnav, on hea ära tunda, et mind õpetatakse hästi.


Üks asi, mis juhtub internetiühendusega inimestele, on öised liiga haaravad sukeldumised hämmastavatesse tundmata kohtadesse. Avastused, et on seltskondi, kes suhtuvad kire ja andumusega teemadesse, mille olemasolustki sa ei teadnud. Öösiti pole teisi inimesi ka ümber, kelle kohalolu sind normaalsuse külge kinni seoks. Nii saab kogemata olla läinud nii sügavale ära, et pärast ei oska kuidagi seletada neid asju, mida sa oled näinud ja tead. Teine asi, mis nendega juhtub, on poolunes šoppamine. Mõlemad on toredad asjad ja tõendid interneti imest.
Ma ekslesin ükspäev jälle thinspo blogisid mööda ringi. Ma võiksin väita, et see oli uurimus luuletuse jaoks vaimuhaigus(t)est. Natuke oli ka. Aga tegelt need lihtsalt on nii köitvad. Põhjustavad minus hulka haaravaid küsimusi ilust ja naiseks olemisest, ärevushäiretest ja enesesisendustest. Ja veetlevalt veenvast demagoogiast. Näiteks see tore võte, kus veenev tekst sisaldab palju kasulikku tõele vastavat täpset infot ja siis seal hulgas on midagi, mis on pahatahtlik või surub peale lugejat kahjustavaid väärtusi. Nii lahe. Kui osavad nad on.
Veenvate tekstide näitlikustava õppematerjalina loen ma vahel telegrami ja väega kivide poodide veebilehti ja erinevate tervendajate tekste. Tahaks ka osata inimesi andunult ahhetama ajavat iba ajada.

(oeh, mulle ei tulnud korraks tolle iba-ajami lehe nimi meelde ja ma lihtsalt tippisin guuglisse suvalise oletava mis sinu kehas tegelikult toimub ja kohe leidsingi.)


CNV000020
viljandib


Seoses natuke thinspo-ga ja natuke ühe teise vestlusega kusagil mujal - mis värk on tüdrukute tõstmisega? See maailma mittemõistev hämming on mind saatnud juba teismeeast saati. Näiteks ma mäletan seda šokeerituse serva peale ulatuvat uudishimu, kui koolis poisid neid lahedaid tüdrukuid sülle rebisid ja tüdrukud sel juhtuda lasid. Või äärmisel juhul üleni edvistama kukkusid. Kas kusagil on naised, kellele meeldib, kui neid sülle võetakse ja viiakse kusagile? Sest mind haarab alati see kontrolli kaotamise paanika, kui keegi püüab mind tassida. Ma näen end ses mõttes suure ja kaalukana ja usaldan enda ringivedamise tarbeks eelkõige oma enda jalgu.
Ühe mehe käest, kes kiitles, et ta jaksab oma naist iga kell üles tõsta, küsisin, kas talle meeldiks, kui keegi teda ootamatult sülle haaraks. Mis õudusjudinaga ta mind vaataks. Muidugi mitte.
 Kuigi noh jah, miks (kooli)tüdrukud nähtavalt ei vihasta ja õigustatult protesteerima ei kuku, kui poisid midagi arutult ebamugavalt lolli nende ihu suhtes korda saadavad, on eraldi arutelu.


Kunagi meil oli selline vene keele õpetaja, kellega sai hästi korraldada tunni ära jätmise, küsides midagi tema mälestuste kohta. Tal oli mitu lugu oma noorusest ja lapsepõlvest, mis olid tema arust hästi liigutavad ja toredad. Võtsid vahel pisaragi silma. Õpetajal siis, eksole. Nii võis ta kogemata terve tunni maha raisata, neist asjust heietades ja ära unustades, et me pidime ju kodus õpitud teksti hindele ümber jutustama. Ja siis me korjasime selle nõksu kippelt üles ja vahel, kui ei olnud vene keele tunni isu (umbes mitte kunagi), küsis keegi klassis, et mis lugu see oligi tollest veoautojuhist ja siis õpetaja heldinult meile jälle pajatas.
Minu laps teeb mulle umbes sarnast asja. Tuleb mingi ägeda retseptiga, tahab koos süüa teha, on ilge asjapulk ja osaline ja nii tore. Ja kui ma olen nõusse saadud ja juba toimetan, hajub poole protseduuri pealt oma tuppa ära. Mul on askeldamise hoog sees ja hajameelselt vist hea meel ka, sest ongi poole vähem tokerdajaid toimetamistel jalus ja. Ühel hetkel leian ennast üksinda keset palavat kööki, kõrvuni jahune ja erinevatesse jumala imelike asjade sahtlist välja otsitud räpastesse söögiriistadesse uppumas ja mõistatan, et mille kuradi tarvis ma seda kõike siin praegu teengi.

P2250173
uhkelda asjadega, mille üle sa imestad


Ahjaa. Õige küll. Pool märtsi on tehtud ja ma olen 15 luuletust kirjutanud. Mõned on paar tundi kalendri mõttes kuupäevast mööda läinud ja ühe kirjutasingi järgmisel päeval, sest õigel päeval hakkas kõik mu oma loodu mind põlgliku jälestusega vastu jõllitama. Osa luuletusi on koguni nii saanud, et mul endal on ka nende üle veits hea meel. Enamikule on siiski tarvis maailma ümber, et ma neid kuidagigi hinnata oskaks. Tagasisidet ja kommentaare ja teiste inimeste arvamust või reaktsiooni. Muidu ma ei tea. Suur osa minust on olemas ainult läbi selle, kuidas ümbritsev sellega suhestub. Seega. Kui sa ei ole lugenud ja sul on praegu nii palju olulisemaid targemaid mõistlikumaid asju teha, mida sa parema meelega hetkel edasi lükkaks - siin on link mu luuletamblerile. Kommentaarid ja vastused ja kasvõi sõnastusele allumatud reaktsioon(gif)id edastada mulle sinu enda eelistatud kanalit pidi.


Kui tihti sind tõstetakse ja kuidas sulle see meeldib?
Missugusi oste või teadmisi su viimatine liiga öine internetis käimine kaasa tõi? (ma ei mõista hukka)
Kus sinu märtsiluuletused on?

Friday, March 10, 2017

tubli - tulbim

Mida ma päev läbi tegin sorti postitus. Neid on neljapäevadest hea teha, sest neljapäevadel on tuhat asja. Jääb mulje, nagu ma oleksin iseendast paarteist korda tulbim. 

CNV000033
tartumine

Esimese ärkvel asjana pidasin endaga rahulikku dialoogi, et mis kell peaks sõitma hakkama, et oleks maru mõnus rahulik paras saabuda ja seega mis kell peaks sellisel puhul ju teki alt end välja ajama. Dialoog lõppes kella vaatamisega ja tegelt ka!? karjumisega. Kohe. Ma pidin kohe teki alt välja end ajama.
Ajasin lapse üles, tegin omale magneesiumivett, ajasin oma asju igalt poolt maja pealt kokku, laps söötis kassi. 
See on täiesti imeliselt uskumatult fantastiline oma kõige otsesemas tähenduses, et Elvas saavad liiklusummikud olla. Et inimesed tulevad selles väikeses metsases linnas oma nii paljude autodega hommikul lapsi kooli tooma. Ja soorita siis ohutut vasakpööret, kui kogu tee on sebra ja parkla. Ja kaaslinlaste hool ja õrnus ja soov oma järglasi kurja eest kaitsta on sama geograafilise punkti peal, kus on mitmed autod ja kärsitus ja kiirustamine. Hommikune kooliesine ristmik ja maanteel ukerdavad tasased põkaga vanaonud on peamised põhjused, miks ma arvestan +15 minutit igale sõidule.

Jõudsin oma lapse tema kooli juurde ära panna enne seda sekundit, kui seal algas vastav koolihommikute igavene paradoks ja jõudsin tööle enne kõiki oma asju. Vaatasin tunni materjale läbi ja püüdsin ette ennustada, missuguse kavala küsimusega saavad nad mul seekord juhet kokku jooksutada. Kohvik lahti tehti, läksin sööma. Originaalplaan oli võtta pirukad ja kaduda tagasi tööd tegema, aga õigeid pirukaid ei olnud. Seega praad kalaga. Nad juba nõnda hästi tunnevad mind, et nad isegi ei küsi midagi, lihtsalt serveerivad mulle praade ilma lisandita. Kui sul on hunnik salatit ja suur kopsakas kalatükk ja hunnik aedvilju, miks miks ometi peaksid sa sinna juurde veel mugima kartuleid ja jahukastet.
Andsin tundi ja tund sai antud ja tundus, et läks heasti. Teema on kohati nii raske ja sügavat arusaama nõudev, et ma peaaegu näen oma silmaga, kuidas ajudesse uued kurrud sisse vajutuvad ja kui valus see on. Lisaks natuke jääb mulje, et see eelmisel nädalal tehtud lähenemisnurga muutus omas mingit efekti ja need, keda ma kartsin, et enam ei tule, olid ikkagi tulnud. Ja isegi mõni inimene naeris mõne mu halva nalja peale. Mis on neist kena. 
Hullult kõva muti plaan oli pärast tundi kohe üks video kokku monteerida, aga muidugi ei saa inimene kujutada endale ette, et ta üksinda siin ilmas toimetab. Ei olnud mul seadmeid ega faile ega mälukaarte. Liigutasin need tühised liigutused ära, mida liigutada andis ja pöördusin tagasi oma koopasse. Mõtsin, et panen silmad korraks kinni. Lahti tegin, oli keegi ajateljelt pool tundi ära ampsanud. Kaota veel valvsust, eksole.
Üks äge väljamaa professor, kes on täpselt nii palju ameeriklane, et päriselt veel ei käi närvidele, tegi täienduskoolitust. Ma tegelt olen teda varem ka näinud. Ma oma tööaastate alguses tegin läbi kõik võimalikud minu ülesandeid puudutavad täienduskoolitused, mis vähegi tunniplaani mahtusid. Aga ta on tore ja mul oli paar tunnikest võtta. Seega mõtsin, et viskan ikka pilgu peale. Ja ta mäletas mind. Mis on kummaline. Miks inimesed mäletavad mind, kui me oleme kohtunud viimati paariks tunniks 5 aastat tagasi? Ma saan aru, et mina mäletan, sest mul on tema nimega koolituse tunnistus ja tema koostatud slaidid ja mina vahtisin kõik need tunnid too 5 aastat tagasi talle suu sisse. Aga tema on teinud seda koolitust sada korda tuhandetele inimestele. Mida mälu, ma mõtlen. Samas, ega kurta ei saa. Ma hea meelega jään meelde. Tundub, nagu see võiks olla mingis mõttes suurte inimeste omadus.
Nad tegid pausi 30, et 45 uuesti alata, aga ma tahtsin 45 just ära minna. Läksin siis kohe pausi pealt ära ja tegin hoopis teise söögivahetunni omale. Õhtused kohvikunaised on hoopis teises meeleolus. Selline nii kopp, aga varsti saab koju lust oli sees. Raadiost tuli hea vana laul ja see keerati valjemaks ja jalad tatsu.
Õhtune tund on hõredam. Hõredam rühm tähendab, et iga tühi laud võib olla potentsiaalne hilisem järeleaitamine ja ebaõnnestumise kurb. Aga seda ka, et iga kohaletulnu jaoks jagub aega. Ja üks-ühele aeg on see põhiline asi, millest minu töös mulle rõõm voolab.

CNV000015
puhu

Trenni autoga nagu mingi vana paks. Osutus, et mu pigem uued puuvillased trennipüksid ei paistagi läbi. Kuigi nad paistavad, nagu neil võiks olla taoline komme. Meil istub stuudio nurgas mingi müstiline igasuguste temaatiliste asjade korv ja seal on teinekord rahadega vöösid vedelenud. Rebisin omale ühe ümber, sest maika oli saanud pükstega ühte värvi, aga oleks vaja hästi näha, kas puus kukub või ei kuku ta ühti. Poolteist tundi trenni ja siis paar minutit pausi, et kingad jalga ajada ja veevarusid täiendada ja siis veel trenni. Algajate trenn on mulle parajalt aeglane, mul jääb aega märgata, et mu ülakeha on paiguti nagu mingi thinspo ületöödeldud foto, nagu mu skelett oleks mulle liiga suur. Edasijõudnute trenn on mulle nii kiire, et ma ei jõua isegi vaadata, kuhu ma astun.
Ma vist olen liiga kaua tööl käinud või liiga kodust elu elanud. Mingi tundmata tantsu ajal saalinurgas logelemine ja teise trennikaaslasega pläkutamine tundus nagu hästi tähtis tõsine eluliselt tervislik tegevus, mida peab teha saama. Nagu värskete viljade söömine või mändide all matkamine.


Kaks sõnumit oli mu laps mulle saatnud selleks ajaks, kui ma teele asusin. Mõlema sisu oli "Kummikommid". Läksin lähimasse poodi ja mõtlesin, kas želatiinis on mingeid aineid või müstilist asendamatut mikromaailma, et inimesel saab tulla mitu päeva vältav pealetükkiv kummikommide isu. Teine poeskäigu mõistatus oli: mida ma peaksin ostma, mille leidumine mu köögis tagab mulle järgmise päeva hommikuks tahtmise üleüldse ärgata. Maitsestamata jogurt ja banaanid. Ja apelsinimahl viljalihaga. Ma olen küllalt kindel, et mu nõudlik soov eelistada otse apelsinidest ja mitte kontsentraadist valmistatud apelsinimahla, teeb mu ökoloogilisele jalajäljele karuteene.
Haah. Karu teene. Sest karudel on suured jäljed ja

CNV000034
türkiis



Kodus jõudsin veel patsid lahti võtta, pesemas ära käia ja arvutist nii kaua midagi suvalist veerida enne, kui tudi tuli. Õnneks oli mees enne kodus ja tuba juba soe ja hea. Kiiresti voodisse saamine oli oluline osa plaanist. Vara magama, ilma kohvi ja alkoholi mõjuta ja ei mingit äratust. Viimaks ometi. Saab puhata. Ja nagu saatuse iroonia parima tekstiraamatu näitena eeskujulik on - ma ärkasin peavaluga.

Mhmh. Tee veel neljapäevast päevapostitust. Terve reede kirjutasin seda.

Tuesday, March 07, 2017

anonüümne ükssarvik

CNV000001
võtke istet. ma kuulan teid


Ma olen mõni kord lugenud inimeste kirjeldusi sellest, kuidas neid baaris veidralt võrgutada püütakse või kõrtsis kentsakal kombel külge lüüakse ja põnev ju. Ja ikka imestanud, et mulle sugugi ei. Ju ma olen nõnda hirmus. Või nagu mu ema mulle alati kinnitas - poisid kardavad julgeid sõnaosavaid tüdrukuid. Kuigi kuidas peaks keegi eemalt vaadates teadma midagi teise inimese julgusest ja sõnaosavusest. Kuigi eks millegagi peab ta ju oma välise haleduse kompenseerima, võiks eemalt vaadates mõelda.
Aga nüüd just hiljuti, nõnda tore, oli jälle vaheldust pakkuv seik. Tuli noor ja tugev mees ja käis peale, et võiks mulle jooki välja teha. Tegi ka. Rahakotis suured tähed kõik reas ja jutt selline rahutu sügelev, aga muidu nagu päris inimene päris sisuga silmade taga. Ja siis järsku, nagu robot, reastab ta sõnad I. have. big. cock.
Khm.
Ma saan aru, et flirtimise kunst ongi peen habras impro, milles naer on oluline komponent ja iga uue seninägematu partneriga head etteastet ei kooskirjutagi. Aga ikkagi. Mis see oli. Ma naersin oluliselt kauem, kui viisakas oleks ja kadusin oma tasuta brändiga kiiremini, kui muidu heaks kombeks peetakse. 


Muidugi see on see koht, kus hakata kaaluma, et äkki ma lasin just oma saatuse mööda. Alles hiljuti lugesin kanade pidamise kohta. Mõtlesin, et mul suur aed ja nii saab kanamune omast käest, sest poemunad maitsevad viimasel ajal jumala imelikult. Ja kusagil öeldi, et kanu pidades on oluline hea kukk neid karjatama saada. Siis tšikid munevad hästi ja on ise poole tšillimad ka. Nood vabrikukuked olevat äpud, peab ikka korralik talukukk olema, kes kanakarjaga toime tuleb. Aga korralikud talukuked on ju tutvuse kaudu ainult. Ja mõtle. Võib-olla see oli hoopis mu soovetäitev konkreetseid tulevikudilemmasid lahendav mees ja mina, räpane loomake, mõtlesin juba ei-tea-mida.

P3040006
kui sünge


Kõige parem aeg hakata ühegi asja koha pealt sõna võtma, on siis, kui sa oled lugenud läbi vähem kui kolmandiku mingist veits teemasse puutuvast raamatust ja näinud poolt kuni kolme TED ettekannet. Siis on teadmised täpselt selle uue asjaga värskelt tutvumise erutava kiire tõusu peal ja enesekindlus kipub pead vastu lagesid ja taevatähti ära lööma.
Kui sul on miski äri, siis sel äril on veebileht. Kui su äri tõttu on sul miski sissetulek, siis osa sellest tuleb nõnda, et inimesed tillitavad öösel muuhulgas netis ja toksivad, keeled ripakil ja näpud urvis, mingeid värke niisama arvutisse sisse. Toksivad sisse, komistavad sinu lehele, teevad o! ja hakkavad äkitsi hullult tahtma sulle raha anda. Nii käib. Miks inimesed värke tavaliselt just Google'isse sisse toksivad, mitte kusagile mujale - noh, sest see annab reeglina väga häid täpseid õigeid vajalikke tulemusi. Tead miks? Sest ta on tark. Ta saab maailmast ja internetist ja asjadest suurel keerukal läbimõeldud mitmetahulisel moel aru. Ja ta kasutab seda arusaamist ka targasti. Teised püüavad ka nõnda targaks saada ja eks mõni varsti ole ka.
Kui sul on miski äri ja keegi ei tule sugugi su veebilehele, siis see on arvatavasti osaliselt selle pärast, et otsingumootor ei leia seda üles. Müüd küll seda hullu ägedat asja, aga oma lehel kunagi ei ütle otseselt täpselt selgelt 'see hullu äge asi'. Ütled midagi muud või ringiga või räägid aia august hoopis. Või arvad, et pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna. Ise mõtled sinna juurde, et oled väga vaimukas. (höh. höh.) Aga ega masina töö pole sinu mõistukõnet tõlgendada. Võinoh. Mõne masina töö on ka. Aga mitte tingimata ja mitte alati otsingumasina töö.
Üks äge viis, kuidas masin saab aru, et sinu toode on hullult khuul ja võimaldab just seda asja, mille inimene just sisse toksis, on see, et masin proovib vaadata kogu kättesaadavale netile peale ja uurida, kuidas su veebilehte suhtuvad teised veebilehed. Et kas keegi kusagil ütleb: õu, siin on link, vajuta sellele ja siis hakkabki maru ea ja ägedad asjad. See on umbes nagu ühised sõbrad on hea kindlustandev rahustav eelinfo, kui kellegagi esimesele kohtingule lähed. Või kõik räägivad, kuidas nad käisid seal kohvikus või tollel peol, ju siis oli ka äge. Hakkad ka uskuma. Ja ega tavaliselt nii ongi.
Vahel on jällegi nõnda, et keegi ei taha kusagil üldse kirjutada ega linkida, et su veebileht rokib ja seega keegi ei satu su veebilehele ega osta ühtegi sinu seda ägedat asja. Aga sina jällegi tahad raha saada. Siis sa võid teha trikke, et otsingumootor muudkui üha saadaks inimesi sinu manu. Võid kavaldada teisi veebilehti sinust rohkem rääkima, võid teha oma teksti rohkem selgemaks, võid lisada piltidele kirjeldusi. Kindlasti veel terve pesakond asju. Ja varsti hakkavadki kliendid sisse voorima, sest otsingumootorile paistab, nagu sa oleksid maru oluline. Seda otsingutes enese leitavamaks tegemise tegevust nimetatakse SEOks. Mis on tore sõna.
 
Niiet igatahes ma arvan, et see tüüp, kes kõik inimesed tasuta puhaste domeenidega üle valab ja siis üht süütut rootsikeelset lingikest abistab blogi jalusesse kenasti ka sisse seada, on tolle SEOmise tegevuse peal. Et too veebileht oleks see asi, mille inimesed (nagu saatuse tahtel) leiavad, kui nad otsivad rootsi keeles mingit vanni või miskit. Miks see leht kõigi nende rohkete linkide juures ikkagi esimeste tulemuste hulgas ei ole, ma ei tea. Kas Google teab, et nood eestikeelsed blogid tegelt ei räägi rootslastele vannidest? Aga kuidas? Kas neid linke on tõesti nii palju rohkem vaja, et edetabelis tõusta? Ja kui väheolulised need vannid ise ometi olema peavad.

P2250182
nöbikärsaga elajas

Näet kui tore, et ma luuleväljakutset teen. Süütunne, et peaks kirjutama, painab, aga luuletus ei tule. Siis jaurangi siin.

Luuletused on nagu puuksud ja armastus. Öeldakse, et neid ei tohi punnitada. Võinoh. Luuletusi tegelt tohib. Need tohivad sitad ka olla. Samas - kas kõigel ei ole õigust olla teinekord veits pask? Mis kuradi kvaliteedipolitseimine see olgu, maivõi.
Inspireerivad laused, eriti, kui nende peal veits pikemalt peatuda, on põhivärk, mis mind suvalisel hetkel võib kettasse ajada. Eriti, kui neid liigse vaimustuse ja veendumuse ja tõsidusega lausutakse. Teine on nõrgad võrdlused ja meelevaldsed metafoorid. Kusagil näiteks keegi kirjutas, et nagu maja ehitatakse üles vundamendist, kujuneb inimese isiksus välja lapsepõlves. Khm. Nii nagu küpsed maasikad on punased, on kõhualuse kratsimine hädavajalik stressi leevendamiseks. Täpselt sama moodi nagu taevas on maa kohal, on normaalne, et blogimise eest saab tasuta asju. Iga lapski teab, et tuli on tuline, seega pole põhjust imestada, et villased sokid on alati diivani all.


CNV000032
filmi peale pildistamise maagia

 Ma lugesin raamatut Gone Girl, sest ma olin filmi näinud, sest keegi oli midagi öelnud, aga see oli ammu. Raamat oli hea. Kaasaelatav ja vaimukas nii esituslaadilt, karakterite keerukuselt kui sündmuste ja asjaolude kujunemise poolest. 
 Lugesin raamatut 'Kui jumal oli jänes' eesti keeles, sest lihtsalt juhtus nõnda. Üleni nutisin ka, mitu kurba kohta oli. Ma peaks ükspäev sealt ühest asjast kirjutama ka, mis minuga kõneles. Vaatab, kas on meeles.
 Vaatasin ära filmi Shining (mitte tervenisti kõiki kohti, sest see on ikka suht õudne) ja mõtlesin, et Carrie mulle meeldis. Et raamatuna Carrie mulle väga meeldis. Seega pidin ju ometi Shiningu ka raamatuna ette võtma. On käsil.
 Olin just päeval lugenud artiklit, mis muuhulgas ütles, et meestel on oma iha pärast häbi ja inimestel selle ees hirm/vastikus, sest kultuur on selline. Pärast õhtul vaatasin Taani filmi the Hunt ja läks ka teemasse. Film oli hea.
 Käisin üldsegi minaeiteamis muul üritusel ja pärast oli juttu ühtede hoopis kolmandate naistega ja need ütsid, et Fluxx. Laenutasin seletamata keerulist kaudu ühe ja proovisin. Ongi tore. Lapsele ka meeldib. See AdventureTime teemaline, mille eest ma topelthinda maksin, peaks varsti väljamaalt siia lendama. Siis hakkab eriti hea. Ja saab laenutatu tagasi anda.


Pidin tänase luuletuse jaoks mingi vaimse häire kohta teaduskirjandust lugema. Lugesin Oliver Sacksi natuke ja nüüd ma ei saa üldsegi kirjutada, sest milleks üldse kellelgi iialgi midagi kirjutada, kui nii ilusasti on juba kirjutet.

Sunday, March 05, 2017

ah, teaksid vaid, kui palju liblikaid

P2230142
roheline

Kui ma inimeste keskel, kes mind väga hästi ei tunne, muu hulgas välja lobisen, et mul on õde, saan ma sageli niisuguse huvitatud oo! osaliseks. Nagu ma oleksin just nende silmis mõned pügalad teeninud. Nagu see oleks kusagilt otsast minu teene. Nagu need inimesed vaataksid nüüd mind ja püüaksid edaspidi kujutleda maailma, kus minutaolisi on veel. Igaks juhuks teatan sellistel puhkudel kohe kiiresti, et ei-ei, me oleme hästi erinevad. Selle peale teevad inimesed, kes meid väga hästi ei tunne, tavaliselt sellise vaikse taanduva aa... Aga teinekord läheb nii, et nad teevad mu me-oleme-hästi-erinevad kinnituse peale veel suurema OO ja siis taandun mina, külg ees, nurga poole ja teen aa...

Kui ma mõtlesin, mis mu esimene mälestus seoses minu õega on, tuli mulle meelde üks minu enda lapsemeelne äratundmine. Enamvähem samaealise õega on võrdlemine, segaminiajamine ja võistlemine minuarust üks nendest asjadest, mis on olemasolevate asjade hulgas ja lihtsalt on. Ja seega ma ikka võrdlesin ja vaatasin, kuidas maailm meile erinevalt reageerib ja mis siis sellest. Ja ma mäletan, et ühel päeval ma tundsin ära, et need inimesed, kellele minu õde meeldib rohkem kui mina, on ühtlasi need inimesed, kes hindavad (inimestes, lastes, tüdrukutes) eelkõige siirust ja heasüdamlikkust. Inimesed on erinevad, nende eelistused ja ootused samuti. On selge, et mina selles kategoorias võistlema ei hakkagi. Niiet ma sain juba külalt varajases lapsepõlves mõistma, et mina ei ole see, kes on siiras ja hea.



P2140051
laterna valgus

Oma piiratusega vehkimist jätka, kolm-neli.
Tegin huvi pärast katsetamise mõttes proovimise pullist internetis akadeemilist testi. Alustasin selle muretu kasvumeelse mõttelaadiga, et vaatame, mis seis praegu on. Täiesti treenimata seis, eksole. Keskkoolist on ajad möödas ja ühtegi testitavat asja otseselt pole harjutanud viimasel ajal ja. Lihtsalt huvi pärast, mis vormis on mu lodevus. Ja et kui hull see saab ikka olla, aru on ju kogu aeg mingis kasutuses ikka. Töö ja elu on sellised ja.
Lõpetasin testi nii, et mul olid mitu alatesti veel täiesti lahendamata, ma olin kolm tundi kogu hingest pead murdnud ja arvatavasti oli hulk asju valesti. Nii saamatu ja jõuetu tunne. Appi kui loll ma olen täiesti ussssskumatu.
Siis lakkas testisüsteem ootuspäraselt töötamast ja ma isegi ei tea oma poole peale lahendatud testi tulemust. 3 tundi vaeva puhtalt maha visatud ja loll tunne kauba peale.
Siis selgus, et ma poleks tohtinud kalkulaatorit kasutada.

Mis värk on vaimse võimekuse testides peast arvutamisega? Kas meil on tõesti seda laadi maailm, kus üldiselt peetakse inimest, kes peast arvutada ei oska, lolliks ja oma ametisse mitte sobivaks. Kas arvudega hästi kiiresti pigem täpsete operatsioonide tegemine on nii tugevas korrelatsioonis probleemilahendusoskuse ja õppimisvõimega? Ja miks nimetatakse seda osa nendest testidest matemaatika osaks.
Ma ei ole üldse nõus sellega. Sest ma pole kunagi osanud peast arvutada (õpetajaks õppides kusjuures sunnitakse, aga ma suutsin mööda vingerdada) ja ma ei taha end üldvõimekuse skaalal allakeskmiseks pidada. Niiet ma pean hullult rabelema ja kõigile selgitama, et see oskus tegelt polegi oluline. Ei pea oskama peast arvutada. Kui sa selle sassis toa ust kunagi ei paota, on poole lihtsam uskuda, et terve maja on ideaalses korras.


P2140041
nüüd jätkub valgust kõigi jaoks


Ma olen unustanud siin sellest juttu teha, et ma teen jälle luulekuud. Märtsi jooksul iga päev üks uus enneolematu luuletus kohe samal päeval avaldamiseks. Võtsin seekord 31. luuletõuget ette valmis ka, siis on natuke lihtsam - ei pea vähemalt mõtlema, millest kirjutada. Ja siis on natuke raskem - peab püsima teema piires kasvõi pisutki. Seega ma tänast ei ole veel kirjutanud, sest teema sees ei ole midagi tulla tahtnud.
Aga igastahes. Sesmõttes et. Nagu kui sa viitsid. Mõni päev veits aega on. Võid noid väikeseid ahjusooje värskeid tooreid luuletusi vaatama minna. 
Pealegi, uus reegel on, et sa pead olema mõni kord luulet lugenud, et midagi millegi luuleks nimetada.


Mõni päev ma tunnen puudust kohvi välja tegemise nupust teiste inimeste blogidel. Aeg-ajalt on mõni selline, keda ma tegelt päriselt ei tunnegi, kirjutanud midagi, mille peale mu sisemus ettevaatlikult kahinal kurvastusest kokku tõmbub ja tahaks teha midagi. Kui ma teaks, et talle meeldib, kui talle pai tehakse, siis ma teeks. Või puhuks peale ta valutavale kohale. Või ütleks mingi toetava sõna, kui ma mõnd niisugust oskaksin. Tahaks teha seda mingit liigutust, mis tehakse, et öelda, et ma olen olemas ja tunnen, et ma tunnen tema kurba temaga koos, kui see talle midagi loeb. Mitu korda olen läinud Feedly'st mõne liigutava postituse juurde, pannud kursori otsustavalt kommentaari aknasse ja siis jäänud, suu ammuli, oma sõrmi vaatama. Mida ma ütlen? Mida mul öelda on? Mis see õige asi siin nüüd on? Kuidas tehakse, kui tahaks midagi teha?
Ja isegi mitte ainult kurbusega ju. Üldse igasuguste asjadega, mis kõnetavad või mõjuvad või kaasa elama panevad. Kus midagi pole öelda, aga tahaks öelda, et ma tahtsin midagi öelda. Ja kui tore oleks sellisel puhul inimesele kohv läkitada. See ei pruugi just seda parajasti südamel olevat asja heaks teha, aga see on iseenesest hea. Nagu ma oma loomulikus kui-me-päriselt-tunneksime lohutamises teeksin. Kaine peaga inimeste katsumist kartev ja oma enese olematu siirusega pahuksis, nagu ma olen. Aga ma võin kohal olla, lõpuni tasa püsides sind ära kuulata ja siis sulle lihtsalt kohvi teha, kui sa tahad.

Samas jällegi. Kui ängistav on see, kui toetust saab avaldada ainult rahas ja raha parasjagu üldsegi pole. Mõni kord on mingid kooskingituste algatused või kambaga ühise ettevõtmise rahastamised või hooandja projektid mind iseendaga nii vihaseks teinud. Ma soovin head, aga mul ei ole selle väljanäitamiseks põrmugi vahendeid ja mida see siis mu soovide kohta näitab, kui kõigest suuga suure linna tegemine on nõnda hale.

P2250184
paistab

Hmm. Peaks omale ühe kohvi veel tegema.
Peaks selle ära avaldama, sest see mõte, mis tuli korraks, läks ikkagi minema tagasi.


Mis sa tavaliselt teed, kui keegi kirjutab nii, et tahaks kohe selle peale midagi teha?
Kas sa oskad peast arvutada?
Mille poolest sa pole üldse nagu su õde/vend? 
There was an error in this gadget