Tuesday, June 20, 2017

Köida mu vaevad kõik kõrkjaina vihku,

P6180171
kaks meid on üks meist saab

Mulle hakkas tunduma, et paljud inimesed ärkavad hommikul üles ja on kohe pidamistest painatud. Et on vaja. Vaja pissida, vaja süüa, vaja kohvi. Peab riidesse panema, peab midagi tegema, kuhugi minema, midagi ütlema. Midagi ütlema - võeh! Vaja ruttu ja peab kohe.
Ma pole nüüd vist viis päeva kohvi joonud. Kohvikoor sai otsa ja ma olin mõelnudki, et millal ja mis puhul oma seekordset suvealguse kohvipausi alustada. Käes ta ongi. Isegi mitu olukorda, kus oleks olnud sotsiaalne vajutus hellalt peal, et peaks justkui kohvima, said sujuvalt manööverdatud. Ma hommikuti üldiselt ei söö. See ei tule mulle lihtsalt pähe. Kõht ei ole tühi ja isu ei ole. Kui ma parajasti kohvijooja pole ja hommikusel potil juba ära käinud, polegi rohkem nagu midagi vaja. Ärkan üles ja vaatan, et mis. Võiks põmst ükskõik mida teha ju. 

Ma mõtlesin sellest, et liikumise või millegi tegema hakkamise või ette võtmise põhjused saab jagada kahte lahtri. Ühed on need, millesse sa oled tõmmatud. Õhinapõhised. Tahan. Meeldib. Sobib. Tõmbab ligi ja meelitab. Teised on need, millesse sa oled tõugatud. Peab. Tuleb. On aeg. Muidu saab eiteamis.
See sama vana teema sellest, kas seda jätkuvat sisemist pinget on inimesele kogu aeg vaja. Et ta ühelt poolt ju hoiab maru hästi käimas. Kui kogu aeg perse torgib. Ei saa mitte vaiki olla. Rahu ei anna end kätte, va lipakas. Peab sügelema. Teiselt poolt on taoliste enesest tulevate tõukijate olemasolu küllalt valikuid piirav. Ajab liikuma küll, aga ei lase ise otsustada, kuhu. Vahel inimesed ütlevad, et kui neil nõme ei oleks olnud, siis nad ei olekski teinud ühtegi ühtegi nendest suurtest tegudest, mis nad teinud. Et nad oleksid ainult jalad kõlgutanud ja heinakõrt imedes pilvi imestand ja suurus oleks jäänud suuresti olemata. Vahel inimesed ütlevad niimoodi näägutaval näppe viibutaval viltuse suuga toonil, et vaata, inimene on nisugune laisk loom, ega tema ei viitsi, mudu ku piitsat ja vitsat. Või midagi sellist. Tead küll. Sul peab-ki seest halb olema, et sa midagi väljapaistvat üldse iialgi teeks. 

Minaeitea. Ma üritan vist end mingist ideest välja rääkida või mõnesse teise sisse, aga ma pole enam kindel, kumba pidi see stardipunkt mul seisis.

P6180168
keegi oli mingi tutsu suitsema unustanud, selle parast on taust ilusasti kurekelladega sobivat tooni udusines
ristid ei ole haudadel, need on kalmistu serval üleliigse aeglaseltlaguneva sodi ja kivide hunnikus


Kellel veel on aktusele minek ja tekib võimalus kõnet pidada, aga mitte kui midagi tarka ega uut, rääkimata originaalsest, lausuda pole, neile pakun välja ühe võimalikest mõeldavatest lõpukõnedest. Võiks sobida küll. Lugeda natuke kõri pealt liiga pidulikul erutunud toonil.
Kallid lõpetajad! Tulevik on ees. Ja minevik. Minevik on selja taga. Täna saate te oma lõputunnistused. See on pidulik päev! Kõik teed on teie ees lahti. Palju õnne. Nagu ikka öeldakse, kui uks sulgub, avaneb aken. Seepärast pidage meeles, see pole kiirus, mis tapab, vaid äkitselt seisma jäämine, mis sind lõpuks võtab. Olgu teie lend lennukas ja lennake kõrgele. Sest teid ootab ees homne päev! Ja olnud ajad on möödas. Ees ootab veel palju päevi. Ning ärge kunagi oma südames unustage, on nii häid kui ka halbu aegu. Et tuult teie tiibadesse ikka jaguks ja eesootav saabuv tulevike tulevate aegade aeg teile ikka tuleks. Armsad lõpetajad! Palju õnne. Ja edu. Edu tulevikuks!
Aitäh. Aitäh.


Tegelikult näiteks Kultuuriakadeemia aktusel oli ühe kõne asemel laul ja see oli küll äge. Ja üldsegi. See, kuidas nad seal koolis laulda oskavad, maivõi. Kes neid seal niimoodi õpetab. Niisuguse kerguse ja loomulikkusega, nagu lihtsalt hingaks üheskoos maagiaga muusikat endast välja.


P6180165
liiva sisse peab mustrid vedama. ja võõrasemad


Ma olen viimastel aastatel endale küllalt kena kollektsiooni siidist esemeid kogunud. Põhiliselt kaltsukatest, osa lihtsalt kellegi teise garderoobi pudemeid korjates või ema pööningult. Siidi peab kuidagi eriliselt pesema ja talle on mingeid teisi meetodeid ja vahendeid ja kuratteab mida vaja. Niiet ma olen neid asju vähe kandnud ja teatava aukartusega nende ümber tippind. 
Nüüd sain ühe sellise pluusi, mida tahaks iga päev kanda. Seega ma kaks päeva kandsin ja kõht oli kiiresti igast larakaid täis. Nagu ikka. Seega võtsin end kokku ja avasin end variandile, et ma võiksin oma siidist asju ise käsitsi pesta. Ma tean. See on tohutu samm edasi. Ma ei pese isegi oma sokke käsitsi. Aga tuleb välja, et siid läheb nii hea meelega natuke vees solgutamise peale puhtaks ja kuivab tuule käes kiiresti ära ja täiesti hull. 
Ma vahepeal mõtisklesin, et kui ma üldse peaksin oma hiid-garderoobi asemel kapslit kaalumagi, oleks seal kindlasti pikk seelik. Nüüd jõuame sujuvalt selleni, et seal peab olema siidist pluuse. Kohe kindlasti. See hoolduse ja mugavuse ja hingavuse ja ilu suhe on arutult hästi. Rääkimata kaalust. Miks inimesed üldse iialgi teistest materjalidest hõljuvad lehvivaid kergeid riideesemeid teinud on, jääb mulle igaveseks müsteeriumiks.


Mõni kord on ikka juhtunud nõnda, et mõni naine on hullult äge naine. Teeb midagi väga hästi või kirjutab või loob. Ütleb õigesti. On just selline, et just selliseid on siia ilma vaja. Sihukene naine, et maivõi. Ja siis mõni kord juhtub ka nii, et ma kohtan selle naise meest. Naistel ikka vahel on muu hulgas ülejäänu seas ka mees. Mehed on tõsised ja kinnised. Ma ei näe nende sisse ja ei vaevu mõtlema nende sõnade taha. Mees on küllaltki kaua võõras, kui naine on teinekord juba esimesest pilgust oma. 
Ja siis mõni kord juhtubki nii, et ma tahaksin, kui ma oskaksin, minna selle mehe juurde, võtta tema närusest kratist kinni ja talle midagi ähvardavat hoiatavat lausuda. Talle öelda, et kui ta ei saa aru selle naise suurusest ja tema tõelisusest, siis ta parem hoidku oma saba jalge vahel ja mokk maas. Kuidagi talle teatada, et tal, ullikesel, on tegelikult käes midagi hiigla hinnalist ja ta parem olgu oma parim, kui ta tahab seda privileegi säilitada. Aganoh. Pole mina siin mingi kellegi ähvardaja. Ja sõnu ka ei oska õige koha peal eriti teha. Lihtsalt vaatan eemalt neid mehi taolise umbusaldava ei-tea-küll-kas-sa-teda-väärid kissitusega ja sinna see jääb.

P6180161
puseriti


Me tahtsime kraavi äärest kurekellasid kaevata ja aeda tuua, aga võtsime ainult väikesed naljakad istutuskühvlid kaasa. Kurekellal on jäme sügavale minev peajuur ja palju harusid ümberringi. Üks kühvel läks kõveraks isegi. Ja siis tuli vihm. Aga kui osutub, et need katkise juurega jäävad elama, siis tasub vist teinekordki selline retk ette võtta.


Ükspäev tuli Vikerraadiost kummaline intervjuu mingi kalarestorani prouaga, kes lihtsalt muuseas loopis jutu sees välja selliseid uskumatuid retsepte, mida kusagile kirjutatud polnud. Üht räimesööki tegime järele ka ja nüüd ei saagi teisiti, kui pean alati punast pestot kodus hoidma. See teeb asju nii heaks. Kalapoe tädi muidugi väitis, et räim on ära läinud ja tuleb alles jaanuaris tagasi.

Kass on nii dresseeritud, et kui ta tahab mulle sülle tulla, siis ta ootab, kuni ma õigele kohale patsutan. Näiteks ta on nii suur ja laiutav elajas, et kõhu peale arvuti ette ei mahu. Aga arvuti taha põlvede peale küll.

Tuesday, June 13, 2017

igapuu kord suureks saab

P6100088
õu

Iga kord, kui mul on tantsuga seotud tõsisem sündmus, saan ma nii palju uut ja huvitavat teada ilutoodete maailmast. Terve tohutu ilm igasugu potskusid ja möginaid ja nõkse on olemas. Asju, mille rakendust on mulle raske pähe mahutada ja lahendusi probleemidele, mida ma polnud veel jõudnud omale väljagi mõelda. Näiteks ma olin kuulnud küll kuivšampoonidest, aga et neid on erinevaid toone ja nad niiiiii hästi lõhnavad, sain teada alles eelmine suvi. Või praimerid ja seting spreid. Või kui ma lavale minekuks oma 3-sentimeetrise kulmupliiatsiga olin endale midagi pähe kritseldand ja vana ripsmeharjaga natuke üle tõmmand, ulatati mulle mitmelt poolt kokku 5 erinevat toodet, millest kõiki ma väidetavalt vajan, et saavutada täismeigi juurde kuuluvad iseenesestmõistetavad kulmud. Seda väikeste üksikute karvakeste juurde joonistamise imepeent pintslit ei olnud vaja. Ma suutsin tol kulmukitkumise moe perioodil piisavalt kiiresti alla anda ja mul on veel mu oma karvu õige mitu alles.

Inimestega nende koolipõlvest pärinevatest elamustest rääkides saan ma teada hulgast üleni normaalsetest levinud asjadest, mida mul üldse ei ole. Näiteks ei ole mul neid tulin-püksata-kooli unenägusid ja või neid, kus ma näeks unes, et tulen kooli ja ootamatult on kontrolltöö. (dün dün dünnn!) Või et pean tahvli ette minema, aga mul on õppimata. Mitte et mul oleks koolis käies kõik õpitud alati olnud või mul poleks olnud nõmedaid mõnitavaid õpetajaid. Aga see akadeemiline pool millegipärast kunagi ei kõigutanud piisavalt.
Ainsad kooliga seotud õudusuned on mul sellest, et kõik mind vihkavad ja ma haistan kuidagi õhust ära, et mul oleks targem sellest olukorrast kiiresti pääseda. Või vahepeal mingid paanilised põgenemisunenäod. Aga need viimased käivad suvalistes hoonetes, lihtsalt mõnikord harva on see mingi pigem vist õppehoone. Kopsuhaige alakaaluline kohmakas laps nagu ma kooliajal olin, ei põgenenud ma tegelikult ühti.


P6100082
täidisõieline õuepuu


Ja siis see üle interneti leviv arbuuse ostva mehe küsimus. Et lahendad matemaatikaülesannet, millesse on mingi kehva uumoriga didaktik pookinud nõrga pseudokonteksti. Ja siis selle asemel, et eristada vajalikud andmed ebavajalikest, otsustada lahendusmeetod ja hakata rehkendama, peatuvad osa inimesi ja esitavad lolle omaarust neid huvitavamaid küsimusi. Aga milleks sellele mehele 20 arbuusi? Mistarvis need inimsööjad misjonäridega koos rändavad? Miks mul hunt on? No jumal küll. Nii lihtsalt on antud. Mis see asjasse puutub. (Pseudo)kontekst on lihtsalt lilleke lehekülje nurgas. Sa vaatad seda, teed leebelt lõbustatult korra heh, siis lahendad oma ülesannet edasi. Kuidas saavad inimesed sellistesse asjadesse üldse takerduda, ei mahu mulle pähe.

Võib-olla pseudokonteksti takerdumise teemaga seonduvalt. Ma tean üht sellist meest, kes läks autokoolis õpetajatega testiküsimuse üle vaidlema. Tead küll, on üks küsimus, mis on metsloomade tee peal viibimise kellaaegadest. See on veel hästi häguselt sõnastatud. Stiilis 'millal võib kohata...'. Õige on märkida see hommikune kellaaeg ja see õhtune kellaaeg ja jätta märkimata kesköised ja kespäevased kellaajad. Siis saad täispunktid. Kuigi tegelikult võivad loomad olla ükskõik millal tee peal, loomad teevad, mis tahvad. Minuarust normaalne harilik (minu moodi) inimene jätab meelde, mis on see kokkuleppeline õige vastus sellele küsimusele ja nii vastabki. Sest selle eest saab punkte ja siis saab eksamist läbi ja load. Aga tema vaidles. Ütles, et ta pole nõus niimoodi vastama, sest nii pole õige. Ja kaua vaidles. Kuni sai (suulise) kokkuleppe, et kui talle eksamil see küsimus tuleb ja ta omal viisil õigesti vastab, siis selle pärast ei tohi teda läbi kukutada. Ja minu soovitus sellistel puhkudel lihtsalt kaasa mängida ei tule kõne allagi. Sest on olemas õiged asjad ja siis on asjad, mis ei ole õiged ja nii on ja valede vastamine, kui sa tead, mis on õige, pole õige.
Või kas sul ei ole kunagi nii olnud, et esitad mingi loomingulise isiklikumat laadi koolitöö ja õpetaja ütleb, et pole õige. Kuigi sulle tundub, et just nii ongi õige. Selleks, et punkte või hinnet saada, peaksid uuesti esitama. Teist moodi. Sellisel moel, nagu sinu arvates on vale. Mis sa siis teed? Mängid kaasa ja põlgad seda õpetajat igavesti sinu õigluse mahasurumise ja sinu valedesse sundimise eest? Ja skoorid need räpased valede puntrast rebitud teeskluse järele lehkavad punktid. Või saad oma isikliku olulise õiglustunde saatel rahus kehva hinde?


P6070077
lambad


Kui turvamehed minuga ilkuma tulevad, olen ma küll küllalt kiiresti nutu äärel ja pööran selja ja marsin, nina püsti, minema. Sest neil ei ole kunagi õigus ja mul on alati õigus ja nad lihtsalt kiusavad ja ma isegi ei taha sellisel peol olla, kus sellised värdjad reeglid on ja pangu põlema ennast, mina tean, mis on tõde.
Näiteks ei lastud mind mingisse klubisse (mis oligi nõme klubi täis nõmedaid), sest mul oli veepudel. Korduvkasutatav tühi kraanivee joomise pudel. Ütles, et pudelitega igatahes sisse ei saa. Aga turvamehed ja õpetajad on natuke erinev asi. Vähemasti ei ole ma kunagi kohanud nii võimust purjus oma järeleandmatut rumalust raiuvat õpetajat.
Kuigi samas... keemia suvetööl olin ma küll (ja tegin selle viitele), sest õppeaasta jooksul tarvitatavad klassiruumi pedagoogikad minuga ei nõustunud ja seega mul oli päevikus ainult jonni-kahtede puru kevadeks.


Kujuta ette, et lähed tööintervjuule. Päris hästi, onju. Siis veel seal ka - kõik sujub, vestlus läheb üha familiaarsemaks, maad võtab usaldus ja visatakse naljagi. Siis tuleb jutu sees välja, et sulle meeldivad kassid ja et sul omalgi on kodus üks. Tööandja muutub hetkega tõsiseks ja sünge vari tormab üle ta näo. "Aga mida te siis teete, kui kass haigeks jääb," nõuab ta ootamatult ründava pakilisusega. Ei. Mu kass ei jää haigeks. Miks te midagi taolist üldse välja pakute. Isver. Ma alles sain ta. Ta on mulle kohutavalt kallis, kuidas te võite midagi nii jubedat isegi öelda. Appi. Noh... Mis ma teen. Eks ma viin siis ta ju arsti juurde. Kui kole mõeldagi. Vaene miisu... "Noh ja tööle siis ei kavatsegi ilmuda, muudkui kallist tööajast kassiga jändama, jah?" Mis haige inimene te olete, mu loom vajab abi ja te painate mind mingite tühiste probleemidega. Muidugi ma ei tule tööle, ma olen lubanud selle looma eest hoolt kanda, tema elu on minu vastutusel. Täpselt missuguseks koletiseks te mind peate. Mõelda - tööle vahtima minna, endal on kass haige. Ennekuulmatu.

P6070058
lossi juurde kuuluv vandalism



Leidsin Lõunaka raamatukastist aja parajaks tegemiseks ühe raamatu ja see on isevärki raamat tõepoolest. Loen seda vaheldumisi Grammatika ülistuse ja selle asjaga, mis ma sõbrapäeval Lutsu raamatukogust 'Armastus esimesest lausest' riiuli pealt haarasin. Kaks Leida Kibuvitsa novellikogu on ka siin-seal nendes kohvrites, milledest ma viimasel ajal elan. Ja eilne päev oli nii rahutu ja igav, et lisasin oma Feedly-sse vähegi tuttavaid jutuks olnud blogisid siit ja sealt õige mitu tükki. Et ikka oleks.

Natuke sirvisin tolle auhinnagaaala meediakajastust ka ja üleni turtsatasin ühe koha peal. Keegi ütleb, et ta ei soovi osaleda konkursil, mille korraldaja samuti ise sellel konkursil osaleb ja iga aasta auhinnalise koha võidab. Ja ajakirjanik küsib: äkki sa oled lihtsalt kade?
Muus osas - mulle väga meeldisid kõik need 71 häält, mis te, kenad inimesed, mu sellele jätkuteosele siin olete andnud.


Sunday, June 11, 2017

tahtmine on taevariik

Tähelepanu. Tegemist on Murca blogi postitusega. Postituse lugemine võib kulutada teie aega. Vajadusel konsulteerida kohvitassi või veiniga. Kaebuste või kõrvalmõtete tekkimisel jätta kommentaar vajalikesse lahtritesse.


P6070054
kasvan kus tahan

Ma olen oma eneseabiraamatute hobiga saabunud abielunõu valda. Tegelikult loen praegu nõu- ja käsiraamatutest paralleelselt kaht sama autori asja. Üks räägib, kuidas paremini oma abikaasat armastada ja teine, kuidas paremini oma teismelist armastada. (Võib-olla see siis ei ole ka nii väga eneseabi ja on rohkem käsiraamat. Eneseabi oleks enese armastamisest. Hmm. Jah, sinna piiri panemegi. Üht sellist loen ma ka. Aga sellest mittepraegu.)
Igatahes. Nende raamatutega oli üks väike point ja üks natuke suurem. Esiteks. Ma ei tea, kas sest sihtgrupp ameeriklased või autori enda päritolu, aga mul soovitatakse neist käsiraamatutest nõu ammutades sageli mõelda selle üle, mida Jeesus teeks ja kuidas mõni apostel on kunagi lausunud ja mida piibel õpetab. Peatükkide lõpus on kenasti viited ka, et millisest Uue Testamendi missugusest osadest vastav väljavõte on võetud ja puha. Alguses ma mõtlesin, et need ju kõigest illustratsioonid ja küll tuleb ka teiste religioonide pühakirjadest või lugudest mingeid tsitaate ja küllap peab neist asjust mõeldes aeg-ajalt kaaluma ka, mis üks või teine prösident on öelnd või kirjanik arvand või laulja kirjutand. Aga kussa sellega. Muudkui piibel ees ja taga. Noh ja siis ma peangi kogu aeg seda osa endast, mis seda raamatut siiralt avatult tõsiselt võtab, maha rahustama ja laskma teda ka nende osadega minust, mis metaga tegelevad, samasse tuppa. Sest ta üldse ei taha neid piiblinäiteid sinna ja mina ei taha, et ta päriselt lugemise ära lõpetab.

Teiseks öeldi seal üht toredat asja, millelaadseid arutelusid ma mitmel pool mujal olen nüüd hakanud tähele panema. Et tõeline armastus on teadlik valik. See on otsus. Igasugused teised asjad, mis sa teed, sest sa ei saa sinna parata või sest sa oled mingist hoost või tõukest painatud või viidud, pole tõeline armastus. Sealhulgas pole armumine tõeline armastus. Ainult tahtlik teadlik otsustest ja mõttest juhitud tegevus saab olla tõeline armastus. 
Tõeliste ja päris ja tegelike misiganeste defineerimine ja nendele veendunult osutamine on muidu ka vahva tegevus. Näiteks just keegi fb-s juhtis tähelepanu, et kui sa vaatad tänaval kedagi võõrast ja mõtled: jumalküll mida perset, aga siis mõtled, et pole minu asi ja käi kuidas tahad, see on sinu ihu. Siis see osa, kus sa teadlikult otsustad pärast esimest purtsatust ise teist moodi mõelda, on päris ja tegelik. Ja see esimene refleks on lihtsalt pfftt suvakas. Mööduv virvendus. See pole see, kes sa oled. Sinu määrab see, mis ja kes sa valid olla. Ja need mõtted, mis sa kogemata mõtled, ei ole üldsegi nii palju sinu, kui need, mis sa meelega tahtlikult otsustanult mõtled.

Eraldi küsimus sellest, et kas see sina, kes otsustab teisiti mõelda, on see sama, kes mõtleb teisiti või ta on see kolmas. Rääkimata veel sellest, kes paneb tähele, et keegi mõtles ühtmoodi, otsustas teisiti mõelda ja siis mõtles teisiti. Ja äkki on hoopis tema see ainus, kes on päris.

P6070044
soovide täitmine  fookuses

Ma kunagi igiammu lugesin mingit perekondadele (või emadele) suunatud artiklit teise lapse saamisest ja sellest, kuidas esimene taolise maailmamuutusega toime tuleb. Näiteks võib juba rääkiv ja rumalaid küsimusi esitav esiklaps tõstatada teema, kas teda armastatakse ikkagi tegelt ju rohkem kui seda teist vääkspampu onju. Ja too kena artikkel soovitas lapsele vastata "jah." Öelda, et sind ma armastan rohkem, sest sind ma tunnen juba kauem. Mingid agad ja lisad ja lubadused tulid sinna otsa ka veel, aga põmst soovitatav vestluse käik oli taoline. 
Mida peale hakata, kui sa tegelt oled kahe lapse saamisest nii kurnatud, et sa ei armasta mitte midagi muud rohkem kui seda punast veini, mida sa alles poole aasta pärast natuke mekkida saad, tolles väljaandes ei puudutatud.

Seoses selle teadliku valiku omadusega asjadele suuremat kaalu anda ja nonde armukadedate tittedega, tuli mulle ükspäev meelde mu ema komme meile (eriti mulle ja mu õele) kinnitada, kui ilusad me oleme. Aga piisas vaid ühest selgitusest, et see tema veendumus meie vaieldamatus ilus tugineb tõsiasjale, et me oleme ju tema lapsed ja mu usk nendesse kinnitustesse tõmbas minekut. Ta peabki nii uskuma ja seda moodi nägema, mõtlesin ma. Sel pole tegelikkusega mingit pistmist.

P6070032
koopas on külm

Ja siis siit saab tasapisi edasi astuda ja mõelda, kas need inimesed, kes millegipärast ei saa üldse valida ja paratamatult peaaegu obsessiivselt on sind valimatult armastama kukkunud ja isegi parimal püüdlusel järele ei jätaks, sind tegelikult armastavad. Kuigi praktilistes rakendustes ei ole äkki väga vahet? Sest kui keegi sind kuidasiganeski armastab, tuleb eelkõige kaaluda selle praktilisi rakendusi?
Ja et kui sa saaksid kellegi ära nõiduda ja talle oma karvadest küpset kaku sisse söötmise või tema torkamisel kärnkonna luuga endasse armuma paneksid, kas sellest oleks sulle tegelt rõõmu. Eriti, kui su rõõm tuleb eelkõige sellest, et keegi just sind näeb ja seetõttu vägagi armastama otsustab hakata. Kui su rõõmud pärinevad su needmisoskuse tasemetöödest, siis on muidugi teine lugu.

Aga millegipärast on ikka tore teinekord kuulda, et mu taktitu flirt või häbitu seelikuserv kelleltki 'aru viib' ja ta just seetõttu veidike rumalaid otsuseid langetab. Ma ei teagi miks. Võib-olla see ei ole nii palju armastus ja on rohkem nagu võim või kontroll, mille ma sealt välja loen. Võim mulle veits meeldib.
Samas on veel iseäranis tore kuulda, et kellegi aru on väidetavalt viidud olnud, aga ta otsustas austusest ja hellusest minu vastu mitte selle arutuse pealt samme teha. Niiet jah - teadlikud valikud on ikka natuke paremini armastusavaldus.

Millegipärast on ikka laulusõnades ja luuletustes niisugusi tõotusi ja suurte sõnadega tehtud avaldusi, kus väidetakse, et selle armastuse tohutust ja tõelisust mõõdab selle kohutav peaaegu needuslik paratamatus. Kohe mitte ei saa teisiti. Võibolla siia puutub ka see sama varasemgi küsimus, et kas sa peaksid tegelikult uhkeldama asjadega, millesse sa ise parata ei saa. Äkki lihtsalt lased neil olla ja imestad niisama. See pole su saavutus ja sina ei saa selle eest punkte endale, seega ära edvista siin midagi.

Sesmõttes saab kellegi tingimusteta armastamise eest oluliselt rohkem punktisid. Kui me neid juba lugema asusime. Sest tingimused ikka on ja muutuvad ja teisenevad. Ja seega nendest hoolimata ikkagi suuta kedagi pidevalt heas kirjas pidada, on töö ja vaev. Ja seega punktid ja uhkeldus?


P6070023
üks ämblik oli võilille sees ja ma üldse ei saanud aru miks


Lisaks armastuste ja valikute ja mõtete tõelisusele olen viimasel ajal rõõmuga tähele pannud oma tõhusalt kasvumeelset mindseti. Eelkõige selles võtmes, et harjutatud käsilolevad oskused on paremal tasemel kui need, mida ei ole viimasel ajal harjutatud. Ja et kui ma midagi eriti ei oska ja ei suuda, siis see on tunnistus minu viimaste aegade tegevustest ja harjutustest. Mitte mu tegelikust seni varjul hoitud salajasest arupeetusest. Kahtlus sellest, et äkki ma tegelt olen lihtsalt lootusetult loll ja mu võimete piirid on küllalt siinsamas nuka taga mind ähvardamas, hiilib ka jätkuvalt ligi. Ma olen lugenud, et see käib olemas olemise juurde. Aga nende kordade sagedus, kus ma oma suutmatusse suhtun kannatlikkuse ja mõistmisega hukkamõistu ja eneseviha ja häbi asemel, on kasvamas. Ja seega rõõm.

Et harjutamine teeb üha meistrimaks, leiab rakendust seal ka, kus ma valin oma peas toimuvat. Mõtlen, mis ma mõtlen. Sest kogu aeg samu mõtteradu pidi sõkkumine sõkub need rajad hästi sisse ja sinna siis läheb ka muudkui mugavamalt jälle. Isegi kui eriti ei taha või pärast paha on. Väsinuna ja kui vein on peal või kaitsed maas. Aga õpitud ja unustatud võõrkeeled, harjutatud ja oskama hakatud koreograafiad ja graafialgoritmid, painduvus, mis painutamistega tuleb ja lodevusega läheb, külge ja küljest ära harjutatud parasiitsõnad ja muusikamaitse. Kõik need asjad iga päev veenavad, et kui ma rumalusi mõtlema hakates otsustan selle asemel hoopis mitte mõelda rumalusi ja mõelda teisi arukamaid rõõmsamaid asju, siis läheb nende arukamate rõõmsamate asjade mõtlemine järjest lihtsamaks ja omasemaks. Ja rumaluste ketramised kasvavad orasheina ja võssa ja küllap varsti peab päris raiuma, et sinnakanti eksidagi.

P6070009
kuldne sootamm ja tema kontravalgus



Mis sinu arust rohkem inimese enese pärisosa on - kas see, mis tal tuleb loomulikult tahtmatult paratamata või see, mis ta teadlikult tahtlikult ise otsustab teha ja tunda?
Kui sa saaksid kedagi nõiduda ennast armastama, kas sa teeksid seda? Miks?
Kuidas sa takistad ennast mõtlemast asju, mida sa tegelt ei taha mõelda?

Wednesday, June 07, 2017

hoia korraks

P6060159
nõida pole kodus


Mulle meeldivad pojengid. Pojengid teevad mulle rõõmu. Need on ilusad ja lõhnavad hästi ja kasvavad mulle siia värava kõrvale ise ja on suursugused aga samas nostalgiast ja lapsepõlveaedadest kantud. Punastele sipelgatele meeldivad pojengid. Nad ronivad ahnelt mööda pojengide puhkemata nuppe ja askeldavad ringi nende õite sees, kui need on lahti läinud. Mulle ei meeldi punased sipelgad. Ma olen neile allergiline(?) või öeldakse ülitundlik? Punased sipelgad teevad mulle haiget. Mitte natuke aia korraks sutsas, vaid päriselt haiget ja paiste ja punaseks ja pikk vaevaline paranemine. Mulle ei meeldi punased sipelgad nii üldse, et ma ilma igasuguse süüta neid näpuvahel surnuks rullin, kui mõne enese pealt leian.
Kui mulle meeldivad pojengid ja punastele sipelgatele meeldivad pojengid, on meil nagu midagi ühist. Võiksime läbi saada. Teineteist teatud moel mõista. Vähemalt ühes asjas üksmeelel olla? Ei. Punased sipelgad on nõmedad. Mina ei tea, miks neile pojengid meeldivad. Igatahes mitte ühelgi nendest põhjustest, miks mulle pojengid meeldivad. Ma võin püüda punast sipelgat natuke mõista, aga igatahes ei mõista punane sipelgas mind.

Retro raadiost tuleb vahel see laul, kus üks mees laulab oma kellestki, et selle sõnul olevat nad lahku triivinud ja neil pole midagi ühist. Ja siis toob see mees niimoodi neljal akordil jorisedes selle vastu kaalukaima argumendi kõikides argumentatsioonides: Breakfast at Tiffany's. Sest kui sa natuke mäletad seda filmi ja sulle veits justkui meeldis, siis meil ikkagi on midagi ühist.
Olenevalt sellest, kui kärsitu ma seda laulu jälle kuuldes jälle olen, vahetan kohe jaama või teinekord teen ök ka. 
Sest laulusõnade kuulamine ja sõna-sõnalt võtmine ongi maru arukas.
Sest mine nurga taha ja arene natuke, onjo, kui sa arvad, et üks hägune leige ühine huvi on piisav pinnas iialgi millelegi.

Nagu ma teen ka pfft kõikide nende koomiksite peale, kus keegi maru rileitabl lihtne loomake on hästi leidnud oma hingesugulase, kellele samuti meeldib sarju vaadata ja pitsat süüa(!). No palju õnne. Jumal tänatud. Maailmas on nii palju erinevaid mitmekülgseid inimesi ja sa oled leidnud üles selle ainsa ühe, kellele samuti meeldib ajaviide ja söök. On sul alles ainukordselt peaaegu uskumatult ikka vedanud. Oleks meil kõigil nõnda palju õnne.


P6040153
lehmad olid teisel kaldal


Ükskord ma vaatasin uue tuttavaga filmi ja see ei olnud mingi keeruline film. Suhteliselt lihtne filmike oli. Ja ta küsis selliseid algklassi lapse stiilis asju filmi vaatamise ajal. Sel ajal, kui film käis ja me veel vaatasime seda. Kes see on? Kuhu ta nüüd läheb? Miks ta nii teeb? Aga kes need on?
Kuulasin kannatlikult ja tegin vajalike kohtade peal ššš...
Aga seksida sellisega ma ei lihtsalt ei saanud. Sest tulgu taevas appi, kusagile tuleb ikkagi piir tõmmata.

Siinkohal võib siis tuua mu teise ärahellitatud lemmik turn-offi - pikad küüned. Väkk. Kui kellelgi on pikad küüned ja kui need on sinna juurde ka koledad või mustad või otsast narmendavad, on kogu mu oletatavgi hüpoteetilinegi füüsiline huvi tema vastu täies ulatuses kustutatud. Ta võib mis iganes tarka juttu ajada ja ma võin puhtast viisakusest või intellektuaalsest huvist ta lõpuni kuulata. Aga kui ta just ei taha mu maomahladega kohtuda, on tema enda huvides üldiselt parem, kui ta ei hakka mulle ligi tikkuma.
Nii nagu vahel mingid joonistatud mustvalged meestegelased peavad keskenduma ja vaeva nägema, et vestluse ajal mitte vaadata vestluskaaslase pluusikaelusest sisse, keskendun mina ja ei vaata valel hetkel inimeste käsi. Lihtsalt ma isegi ei luba endale võimalust, et ma vaatan nende käsi ja siis kogemata mõtlen midagi ja reedan midagi ja siis kõik teavad, mis ma just vaatasin ja mõtsin. Enesedistsipliin on selle nimi, mu armsad.


P6030139
unenägudest tulnud rand

Nagu teatavasti viisakates ringides kombeks, kui seltskonnas on üks, kes ei oska eesti keelt, toimub kogu tegevus inglise keeles. Kui loengus on üks, kes ei oska eesti keelt, loetakse terve kursus inglise keeles. Kui koosolekule ilmub keegi, kes ei oska eesti keelt, viiakse terve koosolek läbi inglise keeles. Ja ettekanne ja seminar ja tantsutund ja kontserdi tutvustus ja pidulik kõne ja kuhu me sööma läheme ja mis hea lugu just meelde tuli. Midagi kogemata on jäänud eestikeelseks jagatud materjalides või viidatud lehekülgedes, siis vabandame ja heh-itame piinlikult ja tõlgime palehigis kohe kohapeal ära.
Tundub jumalast mugav igati loogiline hästi viisakas ja tehtav. Kõik oskavad inglise keelt, kõik ei pea oskama eesti keelt. Milles küsimus, eksole. Noh. Vaata. Lugu on selles, et me tegelikult ei oska nii hästi inglise keelt. Ei oska õppejõud, ei oska tantsuõpetajad, ei oska koosolekute juhid. Rääkimata suvalisest juhuslikust inimesest, kes juhtumisi midagi koordineerib või juhib või selgitab. Suhtlus võõras keeles on aeglasem ja kohmakam ja rohkemate takerdumistega. Infovahetus jääb pinnapealseks ja kogu asja saadab taustal ketrav kõrvulukustav hammasrataste krigin, sest hääldus on õudne ja tegelt grammatikareegel vist ütleb, et nii ei tohi lausuda, nagu just lausuti ja mis sõna mis kuradi sõna see oligi, mis ma öelda tahtsingi, neetud. Pärast on kael ja kukal pinges ja tahaks lihtsalt korraks välja hingata ja niisama juttu ajada. Niisama juttu ajada selle minuga sama emakeelt kõneleva asjatundjaga, kelle kuulamiseks ma end üleüldse kohale vedasin ja kellega ühise keele kõnelemise privileeg võiks minu kasuks ka ikka natuke end välja mängida.
Paar korda on juhtunud, et kohaleilmunute hulgas on ainult üks-kaks mitte-eestlast ja korraldaja teatab muretult: las keegi tõlgib teile. Ja teeb kogu asja üleni eesti keeles, nagu tal planeeritud oli. Nii värskendav. 

P6020082
kalavalvajad

Üks teine päev ma istusin välikohviku lauas kuuldekaugusel kolmest kenast noorest. Kui nad saabusid, vestlesid nad omavahel inglise keeles püüdlikult ja aeglaselt ja väljapeetult täiesti triviaalsetel teemadel. Mõtlesin, et üks neist on välistudeng või -külaline ja teised on temaga nii kenad ja tutvustavad talle värke. Pärast laua taga koha sisse võtmist hakkasid nad ühekaupa ära käima - vett võtmas või tellimas või minaeitea. Ja iga kord, kui üks oli lauast ära, rääksid teised kaks omavahel soravas eesti keeles. Niiet ma lahendasin nagu mingit loogikaülesannet, üritades aru saada, kes neist siis ei räägi eesti keelt. Lõpuks muidugi selgus, et kõik räägivad. Emakeelena. Aga nad vahepeal vestlesid kõik koos inglise keeles. Täiesti mulle arusaamatuks jäänud põhjusel. Ja nii lõbus oli jälgida, kuidas kõnetempo ja maneer ja kõnekordade vaheldumine vastavalt keelele muutus. Eesti keeles oli see kiire ja lõbus ja loomulik, inimesed rääkisid hoogsalt ja üksteisest üle ja vahele, loomuliku rutu ja entusiasmiga. Inglise keeles vesteldes üks rääkis aeglaselt kobamisi sõnu valides ja lausestust parandades ja teised hinge kinni pidades kannatlikult kuulasid igat. sõna. Kõik hästi tõsised ja keskendunud.

Ma kujutan ette, et millalgi eelmise sajandi alguse peent päritolu kõrgklassi seltskond rääkis ka olenevalt kontekstist, meeleolust, vajadusest, seltskonnast kas ühes, teises või kolmandas keeles. Aga mulle on siiski jäänud mulje, et need inimesed kõnelesid rohkem kui kaht keelt ja neid ka sel juhul suurepärasel tasemel.

P6010070
kordamööda



Miks sa vahel inglise keeles räägid inimestega, kellega sul on ühine emakeel?
Mis tühised lihtsad asjakesed on sinu silmis küllaldased põhjused uue inimesega mitte minna romantilisematele radadele?
Mis keeltes need mitmekeelsed haritud peent sugu kõrgklassi uhked härrasrahvad siis rääkisid ja kas nad neid keeli päriselt oskasid ka?

Sunday, June 04, 2017

kui tiivul üle hingeldava raja, täheäigaja

Teinekord, kui inimesed jälle püüavad mu enda punutud puntrast mind välja aidata (on neilt seda palutud või mitte), peame ühiselt maha selle sama arutelu. Sellest samast veetlevast visklemisest ja romantilisest rahutusest ja põnevast painest. Kas seda on vaja. Mulle või üldse kellelegi. Kas see on õige ja tarvilik ja oluline osa elust, see olemas olemisega kaasnev vältimatu häda. Või peaks püüdma sellest vabaneda, sest ilma on igatahes kergem. Kas see, kelle tuumikosas on alati kaasas mingi valu ja nihkesolek, on huvitav värvikas liikuv arenev. Või on ta sellisena iseenda vigade ja puudujääkide lõksus. Ja oleks hoopis veetlevam ja põnevam, kui ta oleks vaba. Vaba millest? Sellest hädast siis? Aga sel juhul ju ka vaba millekski. Millegi tarvis, millegi tegemiseks. Aga mille? Ja kas see, kes võiks teha mida iganes, on kütkestavam kui see, kes saab teha ainult piiratud hulka asju. 

P5190158
üks ukseesine on alati nii

Näiteks vaatame seda lugu sellest vanamehest, kes istub oma hüti ees ja tema koer lõugab. Möödakäija küsib, miks koer lõugab. Vanamees teab, et koer on istunud naela otsa ja selle pärast lõugab (koerad on vahel sedalaadi imelikud, eriti lugudes). Möödakäija muidugi murest murtud, et miks koer siis naela pealt püsti ei tule. Vanamehe sõnul polevat koeral veel piisavalt halb. Muhelemine. Üleolev muhelemine. Igaüks liigutab end alles siis, kui ta enam muud moodi kuidagi ei saa. Kuni ta veel saab olla liigutamata, kuni tal veel täiesti üle ääre õudne ei ole, püsib ta seal, kus ta on. Ja lõugab?
Ja et kui keegi on hädas, siis me laseme tal seal lõuata kuni ta ise aru saab, et aitab küll. Kuni tal on nii halb, et ta ise midagi ette võtab?

Teine on näiteks see karjäärinõu. Või üldse igasuguse elutee nõu. Tee neid asju, mida tegemata sa sugugi olla ei saa. Mitte neid asju, mis on lihtsalt mõnusad või kergesti tulusad - see kiire rõõm on tühine ja kaduv. Tee hoopis neid asju, mille tegemata jätmine su hinge painab nii, et sa öösi ei saa und. Mille kordasaamine sulle kõvasti korda läheb. 
Sest see on karjäär ja kutsumus, millest sa ei tüdi (justkui tüdimus oleks vaikimisi kaasa antud ja temast põiklemine kuidagipidi saavutus). 
Sest see on elutee, mis sulle midagi tähendab (justkui tähendus saaks iialgi tulla ainult valust). 

P5190156
jah palun siitkaudu astuge edasi

Aeg on muidugi kaval elajas. Ta teeb kõik asjad. Kui ma jupp aega millegi kallal nikerdan, saab see asi justkui nagu minu omaks. Mulle omaseks. Isegi, kui see alguses ei tähendanud või isegi mu tahtlik valik polnud. Lihtsalt ajaga. Ja aeg kulgeb täpselt oma suvalisel kiirusel. Näiteks kui mõne asja juures on parajalt halb või veidi ebameeldiv muuhulgas, siis tundub, nagu oleks sellega eriti palju aega veedetud ja seda omasem. Kui armsad on raskesti saadud lapsed ja kui raske on loobuda suure vaevaga väljavõideldud õigustest. Sest aeg ja selle taju tegi midagi nendega. Sidus sinu külge kinni.



Ma ütlen, et ma olen oma tõrgete ja pahede, oma okaste ja impulssidega ilus huvitav värvikas nüansirohke.
Ta ütleb, et ma olen nende asjadega koos limiteeritud ja väljamõeldud raamides kinni ja et selles polevat midagi huvitavat.
Ma ütlen, et ma liigutan just tollel hetkel, kui mul muud üle ei jää. Milleks varem üldse rabeleda?
Ta ütleb, et sund ja vajadus on kurnavad motivaatorid ja niisugusena puudub mul vabadus valida.


Ma kuulan vanahärrade nõuandeid mulle suure huvi ja tähelepanelikkusega täpselt selle hetkeni, kui nad end reedavad. Kui nad lasevad mul aimata, et nad on lihtsalt inimesed, inimlikud ja lihtsad. See võib olla tühine vasturääkivus nende endi sõnastatud faktides, ebakindlus esituslaadis, halvastipügatud habe või suutmatus sarkasmi tuvastada, must küünealune või halvastivarjatud edevus. Ka midagi väikest, eksole. Siis ma tõstan nad lohutavate muidugi-muidugite saatel jumala positsioonilt alla ja sean kahtluse alla nende kõik.
Sõnad ainult jätan omale. Äkki kunagi kohtan mõnd päriselt tõeliselt teadjat inimest ja siis on mul vaja neid sõnu uuesti ära tunda.


P5190127
otse läbi

Ma tahtsin täna kirjutada lühijuttu ühest naisest, kelle mehel on surnud tüdruksõber. Ja selle surnud tüdruksõbra pilt on mehe lapsepõlvesuvilas kogu aeg seina peal ja see tüdruksõber on kogu aeg veatu oma veatute mustade juuste ja püsiva plikalikkusega ja vaatab sellelt pildilt seda naist ja sellega ei saa võistelda. Kuigi ta on, eksole, surnud. Aga seega alati tüdruk ja alati ühesugune ja veatu. Kõigest idee. Keegi, kellest mees saab igatsevalt mõelda, kui kõik päris elu üle jõu käib. Ja siis on see naine ja temal on kõik päris, mis päris naistel on, mis on küllalt palju, eksole. Aga et mis siis edasi saab. Mingi ulme - see surnud tüdruk helistab talle? Või mingi kujundlikkus - mees põgenebki lõpuks oma surnud tüdrukuga maailma otsa? Mingi värdjas moraalitsemine - naine ajab end armukadedusest hulluks ja ta pannakse kusagile kinni?
Nojah. Ta tuli ja tuli mulle, see lugu, ma mõtlen. Aga siis ma lugesin Helen Oyeyemit ja lugesin blogisid ja lugesin teisi raamatuid ja vaatasin, kuidas inimesed Reaktoris muudkui asju avaldavad ja. Mis seal ikka. Las ta jääb.
Pealegi, kui sa tahad lugeda imelikke lugusid imelikest naistest ja mõnest mehest natuke kõrvale, siis härra Fox on just see.

Mulle hullult meeldib, kuidas Vonnegut kirjutab lugude sisse lugusid, öeldes, et oli üks lugu, mis oli sellest ja mis läks nii ja lõpuks oli nõnda. Ja kõik. Et ta saab ainult metaga piirduda ja jumala äge.

Ingliskeelsetes kirjutamiskogukondades on selline sõna nagu plot bunny. Mis peaks olema vist sihuke loo idee, mis kargab pähe nagu jänku ja kui sa tal lased, siis ta paljuneb. Kuigi taolised asjad vist juhtuvad neis, kes päriselt kirjutada oskavad.


Friday, May 26, 2017

pühitsetud olgu sinu kivi

P5130083
tasane


Aga mõtle, kui teeks seda põlve otsas nikerdatud lapsepõlvest põhjusi urgitsevat argi-psühholoogiat hoopis optimistlikult. Seletaks inimeste positiivseid jooni ja võimeid või andeid erandlike üksikute rõõmsate sündmustega nende tundlikust east. Lõpetaks nõudmise, et kogu terve lapsepõlv ja nooruki-iga peab olema otsast otsani hea, et tuleks hea inimene. Ja lakkaks targutamast, et piisab ühest pasast, et seletada igaveseks kogu ülejäänud elu saatvat paska. Sest kui üks väike juhuslik halb asi saab inimest nii drastiliselt untsu keerata, peab üks väike tühine hea asi ka inimest lõpuni õnnistada saama. Muidu pole loogiline. Ei meigi senssi. Ja kui seletused üldse midagi teevad, siis võiksid nad loogikat teha.
Kuidas ta küll nii hea suhtleja on? Ah, tead, ta ükskord algklassides kohtas tänaval üht hästi toredat inimest ja see jättis temasse jälje. terveks. eluks. 
Kuidas on võimalik, et see inimene on nii hea ärivaistuga? Sa polegi kuulnud, ta leidsis teismelisena kunagi 25 senti kõnniteelt, niisugune asi muudab inimest. 
Ma ei lakka imestamast, kui palju ja kaunilt see inimene suudab armastada. Ega imestada polegi, tema naabrid lasid tal ükskord nende koera silitada, kui ta oli kõigest kolme(!) aastane (!).


Asjaolu, et on olemas inimesi, kes on mind inspireerinud ja mulle eeskujuks olnud ja kes ise mind isegi ei mäleta või ära ei tunne, on nii ilus muarust. Et ka lühike ja ühepoolne kokkupuude võib mõjus olla. Ei pea üldse palju tegema ja panema ja andma, et oluline olla. Sellest ei pea isegi teadma. Ja et isegi kui keegi ei tule kunagi mulle ütlema, et ma olen kunagi tema elu tarvis midagi suurt kaalukat mõjusat teinud, jääb ikka õhkõrn võimalus, et ma äkki siiski olen.
Samuti võimaldab selline tähelepanek olla oma harilik pigem eemalolev ja mitte väga palju põdeda oma hajususe või püsituse pärast. Ei peagi tingimata üleni täiega ja ihu ja hingega kusagil kohas olemas olema, võib kogemata muu seas oma rutiinsete radade kõrvalt ka kellegi silmis kaalukalt kirja minna. Sesmõttes, et ei pruugi, eksole. Aga päris võimatu see pole. Niiet pöidlad pihku.


P5130078
põhi paistab ära

Inimesed istusid õllede taga ja rääkisid kedagi taga. Et maru ebameeldiv olevat olnud ja kuidagi võlts ja nagu ei jätnud head muljet ja veits halva maigu ikkagi sai sealt. Siis keegi lisab, et sel ebameeldival tagaräägitaval on raskekujuline aktiivsus- ja tähelepanuhäire. Dün dün dünn. Kõik jäävad vaikseks. Võtavad paar tooni tagasi. Me ei teadnud. Oh kui kahju. Tõepoolest, vaeseke. Siis ütleb diagnoosi sõnastaja, et tegelt ta ei tea, kas on, ta lihtsalt pakkus. Kergendunud ohked ja nii häbi ka enam ei ole. Ikkagi ei mõnitanud haiget inimest praegu, jumaltänatud. Saaksime veel rahus siunata, kui tahaks, pole hullu.


Huvitav, kas ma vestleksin taimedega, kui neid mu aias nii mitmesuguseid ei oleks. Kuidagi eriti toredas värvikas kambas olemise tunne tuleb seal askeldades peale ja mul sellises seltsis alati jutt jookseb hästi. Kui mul oleksid ainult kultuursed kultuurtaimed ja rangelt kitsaleheline muru ja kohatine naat, kas siis oleksid need jutud rohkem nürid ja üheülbalised. Igatahes pole lähiajal võimalust seda teada saada, sest see mitmekesisus ei tunne piire. Metsalilled ja murulilled ja veeäärsed lilled ja mitu erinevat sorti nõgest (jõhkraid ja väga mesiseid leebeid) ja igasugused arutud kannikesed. Lilled sibulatest, mida mina pole küll kunagi maha pannud ja igasugu tappusid nii et tapab. Üllatusi ja mõistatusi ja segadust nõnda palju, et käingi erutunult ringi ja muudkui vatran. Mis teie siin teete. Kes sina pisike oled. Kuule, siia ma sind küll ei taha. Kas sa oled alati siin olnud. Mismõttes te juba tagasi olete. Hmm, tehniliselt võib karukell siin olla küll ja seda kahtlast tulpi ma tahan enne väljaviskamist veel veidi vaadata.


P5190170
kui sa ise oled kõigest kurblik kuurike, aga su jalad on jumalikud



Kõrvaldad süüdistustesse ja etteheidetesse ja ohvriks kalduvalt inimeselt selle abituse ja saamatuse, mis teda paistab elus tagasi hoidvat. Õpetad talle, kuidas ta ise on oma õnne sepp ja iseenda parim sõber ja ainus, kes on ainsana võimeline teda ennast iialgi tõeliselt õnnelikuks tegema. Ulatad talle julgustava noogutuse saatel ohjad.
Saad enesenüpelduse meisterklassi. Kalduvus süüdlasi taga otsida ja neid siis needa - see ei kao nii kergesti kusagile. Aga nüüd, tänu kontrollkeskme sissepoole nihutamisele, pole süüdlast enam kaugelt otsida. Täpselt on teada see üks suutmatu sitapea, kelle tehtud on kõik halb, mis tema elus iial olnud on. Ta ise. Enda süüdistamist ja enesele ette heiteid alga - kolm, neli. Elus edasi minek, saatuse rooliratta taha istumine, härgadel sarvedest rebimine ja muu taoline võib oodata, enne kõike tuleb siiski süüdlased vastutusele võtta ja nad ära karistada.


Kuulasin vestlust pealt. Sõbrannad ilmselt, rääkisid tööpostil niisama juttu. Üks tuli lagedale ühe toreda asjaga, mis tal juhtumisi on ja see vajas kaasaelamist, sest nii tore asi ju. Teine siis vastaski seda toredat kuuldes rõõmsa hüüatusega: oh! meganorm ju!
Mega norm. Ülimalt harilik. Uskumatult usutav. Äärmuslikult keskpärane.

Lugesin mingite restoranide arvustusi ja keegi oli ühe kohta kirjutanud, et see olevat 'super romantiline'. Pidin jälestusjudinate pärast peaaegu telefoni maha pillama.



P5190152
käid metsas ringi vaatamas ja mets vaatab vastu
noh? oli asja ka või ema saatis?

Autot juhtides ja liikluses osaledes saab vihalahustumist harjutada mitu korda päevas. Keegi on sinu läheduses hästi jobu ja täiega loll ja sinna otsa veel ebaviisakas ja rämedalt hoolimatu. Vihastad. Aga sekund hiljem laekub pakiline reaalsus, et sa ei kohta seda inimest enam ja misiganes sinust tol hetkel paiskus, on õhku loobitud. Ja siis see läheb üle. Käed-jalad on juhtimist täis ka, pole aega siin mingite möödunud töllakate peale end raisata. See oli. Keskendugem sellele, mis on.

Aga kas sa tead seda momenti, kus maantee peal jääd kuidagi tobedalt mingisse sappa kinni. No ei saa mööda. Oli tempo, enam ei ole. On saba. Tee on täis ja kurvid ja asjad ja. Natuke aega kibeled seal, siis tekib hetkeks habras võimalus. Ja sa haarad selle. Lükkad suuna sisse ja gaasi põhja (võib-olla neljanda käigugi, saab äkilisemalt) ja keskendunud otsustava pilgu silmisse. Vrõnn vrõnn-vrõõõnnnnn. Napilt. Nii faking napilt. Said ette ja said mööda ja ei põrgand kokku. Haah! Veered, kodumaa avarused silme ees laiamas, ja muheled enda ette. Mina ja mu auto. Ma olen nii osav. Nagu arvata oligi. Ja mu auto. Mu auto on nii kuramuse hea. 
Aga sellest, kuidas kuni kaheksa inimest praegu su hellalt kinni püüdsid, kui sa, lapsuke, kalju serval ukerdades ennast peaaegu tappa püüdsid, sa ei näe. Kui paljud vastutulevatest autodest tee jäärde võtsid ja hoogu maha, et sa saaksid oma asja teha. Ja sina ei näe ju nende piduritulesid, kelle ette sa ennast sättisid. Üheks hästi lühikeseks hetkeks reageeris hulk võõraid inimesi sinu arutu märguande peale hästikoordineeritud elupäästjate koostööks. Maanteel surma saada vä? Mitte täna.


P5190166
üks laps küsis vanaema käest, mis selle lille nimi on ja vanaema ütles, et selle lille nimi on ära-mind-unusta. pärast küsis laps uuesti. mis lill see oli, kas tule-siia
tegelikult küllalt sama asi ju



Kuna ma pean täna terve päeva kontrolltöid parandama ja oma kostüüme kõpitsema, olen püsinud tegusana. Tegin kohvi ja niitsin muru. Vaatasin neljanda osa jumalaid ära (hea) ja pool juutuubi (meh). Ütlesin alkoholile ei. (Veinipakk keset tuba on üleni nagu: merlooo? Ja ma olen nagu: mkmm!) Magasin mööda oma maja ringi. Alguses oma voodis, siis diivani peal ka. Värvisin juukseid ja rohisin peenraid ja blogisin. Kütsin pliiti. Kui mul nüüd õnnestub end veenda, et ma pean üleni pean oma elutoa ja köögi väga kaunisti korda tegema enne pühapäeva, sest see on hästi tähtis ja kaalukas ja kooskõlas kõikide mu väärtustega ja üldse kõigega, mida ma iial oluliseks pean ja et see kõik omakorda tähendab midagi. Siis võib isegi juhtuda, et ma selle kohustuse suurusega silmitsi seistes isegi teen, mis ma esialgu pidin. Kuigi raske uskuda. Ma arvan, et üks kohv veel ja siis vaatab.

Huvitav, kas ma olen juba maininud, et sünnipäevaks kohvi küsimine on geniaalne mõte. Iga kord kui kohvi teen, vaatan neid kohvisid, mis mulle toodi ja tuleb meelde, kui tore see on, et on inimesed ja et nad tulevad, kui ma kutsun.

Selle raha lõpus on jälle nii palju kuud järel, et kui keegi mulle virtuaalse kohvi saadab, ostan leiba.

P5200191
vahtravalgus




Milliseid amatöörpsühholoogiasse kalduvaid teooriaid sa kuulnud oled ja kas need on sinu arust loogilised?
Mis on kõige tõhusam viis vabaneda harjumusest süüdlasi otsida?
Kas sinu vanaema teab, mis igasuguste lillede nimed on?

Friday, May 12, 2017

nägi unes taevalikku

P5010122
sõidad ükspäev lihtsalt mere äärde ära ja teekonna viimasel sammul on taoline sild ja värav
et kohe oleks. mindud

Suurema osa oma ärkveloleku tundidest veedan multitaskides. Arvukalt asju on alati korraga käsil. Kõik muidugi teavad, et mitut liini korraga töös hoides paralleelselt rehkendades samal ajal enda jagamine rohkem kui ühe tegevuse vahel, ei ole tõhus. Pole efektiivne ja ükski ei saa seejuures talle väärilist osa minust. Aga mida paljud ei tea, on tõhusa rööprähklemise mõistlikud meetodid. Kuidas kogu selle protsessi osas arukas olla. Kuidas valida need asjad, mida korraga samal ajal üheaegselt korda saata. Ja ma olen siin, et anda teile kogemuspõhist nõu. Jäta asjad tegemata. Ära lihtsalt tee neid. Lepi kokku ja anna lubadusi ja tõota sooritust. Ja selle aja vältel, kui sa võiksid täie tähelepanuga kogu ressursside varuga teha ühte või teist asjadest, ära tee kumbagi. Sest fakt on, sa ei saa mitut asja korraga teha. Pole mõtet elada illusioonides, onju. Aga sa saad väga hästi mitut asja korraga vältida. Rohkem kui ühte kohustust edasi lükata. Tervet trobikonda ülesandeid isegi mitte alustada. Kuni asjade üldsemitte tegemine tuleb loomulikumalt välja, kui nendega tegelemine, ei saa keegi ka öelda, et mõni asi on poolikult või kuidagi hajusalt või eemalolevalt tegemata. Kõik saab täpselt sama suure hoole ja täpsusega unarusse. Nii tõhus. Vägagi efektiivne. Üleni laiahaardeline. Uskumatu. Selline võimekus.
Registreeri end õppeainetele, mille loengud toimuvad igal nädalal samal ajal. Veeda igal nädalal see poolteisttund puhkeruumis või kohvikus midagi muud ja tervenisti kõrvalist tehes. Kahes kohas korraga olla pole füüsiliselt võimalik, kõik teavad. Aga on sama vältimatu tõde, et on võimalik olla kahest kohast korraga täiesti puudu.
Hakka käima rohkem kui ühe partneriga. Tõota ja väljenda tulevike osas taolisi hellusi, millede edasiandmise jaoks kuluks sul vähemalt kaks kui mitte rohkem eluaegasid. Siis veeda oma päevi ja öid hoopis raamatuid lugedes või iseend otsides. Sa ei saa kaht partnerit korraga õnnelikuna kütkestatult hoida. Aga sa saad kaht partnerit korraga alt vedada. 
Sünnita või hangi muul moel mitu last. Siinkohal võid vabalt valida, kas saad nad ühe sündmuse saatel või teed need asjad kuidagi kunagi järjest. Seejärel pane tähele, et tähelepanu, mida juba üks laps sinult vajab, on jäägitu. Aseta lapsed rämpstoidu või ekraani ette (väikese e-ga. Ära jäta oma lapsi kino Ekraan ette). Või varusta lapsed värvilise koliseva plastikuga. Ignoreeri neid. Kõiki korraga. Samal ajal. Tõhus. Ühtlane saavutamatus. Vau.
Ära sünnita ega hangi muul moel mitut last. Siinkohal võid vabalt valida, kas jätad saamata mitu last korraga või langetad otsused mitte saada esimest, teist või viimast last kuidagi aja vältel järjest. Nüüd. Iga ajahetk, mis sa kulutad millele iganes, on samal ajal ühtlaselt ka ajahetk, kus sa ei täida vanema ülesandeid. Mitte. ühelegi. lapsele. Uskumatu. Kui palju mittetegemist sinust pärineb. Missugune suurejooneline tulemus. Ma olen sinu üle uhke.



Siin võib korraks peatuda ka nendel inimestel, kes palju päriselt teevad ja palju jaksavad. Nad on tublid. Me peame neid imetlema ja nende üle imestama. Kui palju nad on ette võtnud ja kui paljuga nad on seotud ja kui lõpmata töökad usinad ikka. Pärast seda, kui me oleme ära imestanud, me anname neile andeks. Ja järele. Ja eritingimused. Ja leebemad reeglid. Ja osavõtliku mõistmise. Ei pea tähtajaks tegema, sa teed niigi palju. Ei pea igal koosolekul osalema, sa osaled niigi palju. Võid küll sellest ainult pool teha, selle hiljem teha ja selle tegemata jätta, ma tean, kui palju kui palju sa mujal ja muidu.
Ma vahel ikka ütlen küll, et kui sa tahad ahnelt kõiki asju kõiki tulemusi kõiki rõõme, siis sul ongi raskem ja siis sa mõnes mõttes võib-olla nagu pead ka rohkem. Nii lihtsalt on. Sa ise valisid selle endale ja ju sa teadsid, mis sa teed. Ma elan sulle kaasa, ei tunne kaasa. 
Ma vahel ikka nurun enesele kaastunnet ja leebumist küll selle arvelt, et mul on muudki ja teisigi ja seega üldplaanis ma olen iseenesest lillegi liigutamata (parimal juhul ühte lille liigutanult) juba jumala kiiduväärselt hästi ju.

P5070005
uus algus

Slämm läks pekki ja ma ei tea miks. Natuke oletan, aga pigem on selguseta müstika. Ma olin närvis ja ma olin jälle esimene ja seega veel rohkem närvis. Sisuline ettevalmistus oli tegelt põhjalik, aga see ei teinud millegipärast heaks eelnevat kaht magamata ööd ja üldist enesest väljasolekut ja sooritus kannatas. Ja kui minu sooritus juba kannatab, siis ta kannatab kummuleeruvalt kuhjuvalt üha ja üleni. Ma ju ise kuulen, kui halb ja seega seda halvem. Lisaks - mis kuradi publik see oli? Kes istub täiesti tuima näoga ja ühtlases hauavaikuses, kui mingi võõras pif hakkab mikrofoni täielikku pula ajama. Mis teil viga on. Kes suri? (ahjaa. õigusküll. juudid).
Ma natuke kadestan neid inimesi, kes saavad täie siiruse ja veendumusega midagi lõplikku lausuda pärast ebaõnnestumist. Nagu: ma ei kirjuta enam kunagi mitte ühtegi luuletust! Sest ma tahaks küll vahel lõplikkusi lausuda, aga kohe, kui ma hakkan, hakkan ma enda üle naerma. Mitte lõbustatult lustlikkult lapse-naerma. (Oh sind tobukest küll.) Vaid kibedalt ja üleolevalt. (Haah! Hea nali. Saa üle nüüd.) Niiet sellega on korras.



Kui sul on garaaž ja peale mootorsõiduki omamisele veel mõni harrastus, pole sul varsti enam garaaži. Sest see teine asi sööb ta ära. Nii hea ruum, valge ja majast väljas. Saab ehitada või lammutada või leiutada. Jõudu teha või jalgrattaid putitada. Maalida. Asju hoida. Sestnoh, ega see auto ka seal kogu aeg ei istu. Vahel istub ta väravas ja teinekord on sõidus või paranduses. Ja milleks hoida tühja ruumi tühjana, kui igasugune õhinapõhine ruumikasutusvajadus peale tikub. Mõne aja pärast auto sinna enam ei mahu. Kohe kuidagi ei mahu. Siis on sul kaks varianti. Leida, et sul polegi garaaži tarvis. Oligi üks nõme kasutus ruumile, kus saab hoopis ägedust teha. Nimetad selle kuuriks või laoks ja asi antsuke. Teine variant on endale uus garaaž hankida. Kusagil peab auto, vaeseke, ka ulu alla saama.
Edasise asjade käigu osas ma pole enam kindel. Kas on võimalik, et asjad ja harrastused söövad ühe garaaži ja siis on nad rahuldatud? Või on nii, et kui sa oled korra juba garaaži minetanud, siis nii hakkabki olema ja uu(t)e hankimine viib ajapikku järjest ainult suuremate töötasapindade ja rohkemate mahukalt haaravate hobideni.


P5040002
jälgin su askeldamist läbi mulla
hoian oma kadunud pilku sinu peal

Naabrite koer haugub mu peale, kui ma enda hoovis käin. Varsti lähevad hekid lehte ja siis ta enam ei näe ja saab rahulik olla. Tundub ebaviisakas siiski. Muarust proovigu olla ometi. Saagu üle. Samas jällegi. Minu kass vaatab naabreid sellise tülgastusest šokeeritud pilguga. Appppi. Missugusi võikaid vaatepilte olen ma sunnitud tunnistama. Täpselt kelleks nad end omaarust peavad. Mis õigusega.




Tuesday, May 09, 2017

aasta pärast ehk tudun ma õrnalt

P5010139
sääretiputagune

Lugesin Feministeeriumist lastevaenamise kohta ja jumala õige. On küll ära ammendunud need mulle-ei-meeldi-lapsed naljad. Ja on ühtlaselt nõme niisugust üleolevat vaenulikku suhtumist tolereerida. Eriti, kuna see pole enam ammu vaimukas. Oleks siis veel vaimukas, eksole. Ja noorte emade isoleeritus ja tõrjutus on minu arust nõnda valusad käitumist ja iivet ennustavad nähtused, mida ma üleni isiklikult väga tõsiselt tervenisti südamesse võtta oskan. On päevi, kus ma julgen isegi väita, et need pahased kulmukortsutused, mis sa kohvikus saad, kui su kolmeaastane end soliidse viisakuse saatel väljendada ei suuda, on täpselt see põhjus, miks Eesti naine ei sünnita. Boom! Saite. Ma tean vastust. Ärge enam küsige.

Mulle ei meeldi lapsed. Mulle koerad ka ei meeldi. Vähemalt sellest, et mulle lapsed ei meeldi, saan ma (halbu) nalju teha. Koerad ei meeldi kellelegi, see pole isegi naljakas. Mulle meeldivad mõned lapsed. Ja koerad. Keda mulle on tutvustanud ja ma olen näinud, mihukesed nad on ja siis nad on mõnikord mulle meeldima hakanud. Nagu mu oma laps ja mu mehe koer ja mu sõbrannade lapsed ja mu venna koer. Sõbrannade lastega on veel see lõpmata tore asi, et kui neist naised kasvavad, siis neist võivad saada omakorda sõbrannad ja see lihtsalt on lõputu rõõmumine, nagu sa võid ette kujutada. Ja koerad näiteks üldsegi ei ela väga kaua. Ei, khm, sorry. Ja koerad, mis on hästi kasvatatud hästi tšillid kutsad, on peaaegu nagu kassid ja kassid mulle meeldivad. 
Kui keegi ütleb, et ta tuleb grillpeole või sünnipäevale või külla ja võtab oma lapse ka kaasa, olen ma kohe ette juba mh. Nagu ma olen kohe ette juba mh, kui keegi ütleb, et ta võtab koera kaasa. Kui see koer või laps viimaks laekub, võib vabalt juhtuda, et ma tema osas ümber mõtlen. Sest oleneb, kuidas ta on ja mis ta teeb ja mis sellega kaasneb ja üldsegi. Ja küllalt tihti nii lähebki, et mõtlen ümber oma mh-id ja tegelt on üleni tore või tervenisti kahjutu. Kui keegi ütleb, et ta võtab tulles kaasa oma sõbra või trennikaaslase või peika või õe, olen ma kohe jei. Ja kui see inimene on viimaks saabunud, võin mõnel puhul ümber mõelda. Kuigi tavaliselt ei mõtle. Kui keegi ütleb, et ta tuleb veiniga, siis ma olen kohe jei ja midagi ei mõtle. Mis siin mõelda.

Mulle joodikud ka ei meeldi. Või kontsaga kingad. Või ülekaalulised mehed. Või magusad hapupiimatooted. Või õlu. Aga vahel ma teen erandi, kui osutub just teist moodi isend ja hoopis hästi ju.

R1-07647-021A
ni sügav

Et mis ma mõtsin. Et see ongi pask. Lapsega kusagil käia, sest kõik on su peale pahased, et sa üldse olemas oled. Ja mina olen osa sellest pasast. Ja miks ma olen osa sellest pasast. Noh, esiteks ma olen isekas tähelepanuhoor, kes ei talu, et kõik vaatavad ja o teevad lihtsalt normaalset oodatavat arenguteed järgiva väikelapse motoorika ja diktsiooni otsas. Sel ajal, kui mina olen seal kõrval väga vaimukas ja on veini. Teiseks teeb teatud puhkudel lapse või koera seltskonnas viibimine selle omaniku rahutuks ja närviliseks ja hellaks. Mis on igati põhjendatud. Inimesed kogu aeg kortsutavad sulle kõik oma kulmud, mingi hetk enam ei jaksa neile kena olla ja siis veel oma metsalist ohjata.
Aga kui ma kedagi väga armastan ja ta ütleb, et ta ei saa tulla, sest tal on laps, olen ma üleni väga pealetükkivalt ülevoolav: 'Mul on täiesti tervenisti kama, olgu sul või 101 dalmaatsia koera. Ma tahan sind näha, tule millega iganes, mis sul praegu on.'

Aga mu märkimisväärne valgustusmoment oli sellest, miks just emad ütlevad, et neile lapsed ei meeldi. Või ei meeldi ükski laps, mida nad ise pole välja pigistand. Või muud sedalaadi asja. (Peerud on nagu lapsed, ainult enda oma üle on hea meel.) Ja ma teen oma esimese pakkumise. See on 'ma pole nagu teised tüdrukud' sorti eneseesitlus. Paistab, et inimestele keskeltläbi tüdrukud väga sisukat huvi ei paku, vaja end sellest grupist välja arvata. Emadusega samuti. Ma pole nagu teised emad. Ma olen hoopis äge ja äkiline. Mul on hoopis teravus ja head naljad. Ma olen hoopis nooruslik ja kannatamatu. Ma olen vaba. Ma olen lõbus. Midagi taolist. Midagi, mida üks joonistatud kujuteldav stereotüüpne ema ei oleks. Ja isegi, kui ütleja enda meelest on olemas mitmetahulisi põnevaid ettearvamatuid naisi, kellel on muuhulgas lapsed, siis ühiskonna meelest ei ole. Suvalise võõra sind mitte teadva inimese meelest ei ole. Tundub, et kui sinu kohta kasutada ainult seda ühte infokildu, ema, on sinust tervenisti lõpmata valesti aru saadud. Sa oled midagi muud, midagi rohkemat, midagi paremat, midagi teist. sugust. Ainult rollile ei tohi taandada.

Ma lasen hea meelega end taandada mingile lihtsustatud rollile. Tantsija või luuletaja või õpetaja või blogija või tütar või naine. Aga kui mind hakatakse käsitlema ainult emana, on mingi nihelemine kohe. Viimasel ajal vähem, viimasel ajal on see naljakaski. Aga ma mäletan seda oma noorusest. Kui pealetükkiv oli vajadus kõigile näidata, et see ei tähenda, et mul laps on. Ma ei teagi enam, mida ma kartsin, et see tähendada võiks. Aga igatahes see ei tähendanud, et te teaksite. 

P4020062
täiesti lambikas

Mil määral on sinuarust demonstratiivne laste mitte sallimine mainekujundus, kui üldse. 
Ja kuidas sa püsid kena toetava julgustavana, kui kellegagi üha kaasnevad klähvivad vääksuvad tüütused?
Mis on need sinu rollid, millele su taandamine sind nihelema ajab?
There was an error in this gadget