kool

ma mõtlesin natukene. midagi välja ei mõelnud. mul on jälle see tunne, et mina olen niisama ja tavaline ja igav. ja samal ajal on teised minu ümber nii huvitavad, aktiivsed ja puha. nagu midagi ei toimu. sellist arengut ei ole. kõik seisab. vastik.

ma istun koolis. selja taga räägivad garderoobi-tädid juttu. kohe siin kõrval on algebra loeng, kuhu ma ei läinud. koju ei taha kah minna. selline tunne on, et kui ma nüüd natuke saan omaette olla, siis saab kõik selgeks.

kool sunnib mind inimestega suhtlema. mul on sellega mingi tõrge. mitte, et ma kardaks, et ma neile ei meeldi. aga ma kudagi naudin isegi seda nurgas põrnitsemist. mingi kiiks on küljes jälle.

nälg. söömine on nii tüütu. kõht läheb tühjaks, sööd, natu aja pärast on jälle kõht tühi, sööd jälle. kui raha on vähe, sööd sama sööki kogu aeg. mõnikord peab seda enne valmistama.

ei, ma ei ole tegelikult täna agressiivselt pahas tujus. kui praegu tuleks minu juurde mõni inimene ja suhtleks minuga, ma oleks täitsa meeldiv. aga omaalgatuslikkuse ja ringisebimissoovi võtab seda sorti enesetunne küll ära. ma olen siiski arvamusel, et sellel on seos selle näljatundega. toitumine on eluks vajalik, kas tead.

mul on mingi hämming omaette muigavate inimestega.