üksikasjalik ülevaade

hommikul kell kuus helises mu telefon. vajutasin seda nuppu, mis peaks selgitama telefonile, et proovi pärast uuesti. ilmselt vajutasin mööda, sest järgmine kord, kui ma ärkasin, oli kell 7.44. pool tundi loenguni. tormasin korterit mööda edasi-tagasi. tegin mehele kohvi, potitasin last, riietusin ise, ajasin raigot üles ja riietasin last. umbes 8.06 istusin autosse ja väikse vahepeatusega kiirtoidupunktis, jõudsin minut peale loengu ametlikku algust kooli. hiilisin särav naeratus näos ja magus-piimane kohv termostassiga käes oma kohale. loeng oli nagu algebra loengud ikka. definitsioon, lause, tõestus, definitsioon, lause, tõestus. koju jälle autoga. hoolimata imekaunist ilmast. selline värske ja natuke vihmane soe ilm. vahepeatus säästukas. toidukraam ja plastmasslabidad (19.90). siis tegin süüa. ma polnd juba kaks nädalat vist süüa teinud. pannkoogid hakklihaga. lõin väikest plastmasskulpi kasutades köögi uksepiida sisse kuus naela ja riputasin sinna igast labidad, visplid ja kulbid. niimudi ukse kohale, et peaaegu ei löö pead nende pihta ära. minu meelest sai ilgelt lahe nii. siis ma vist sõin või midagi.. ma kah ei tea. mingi surnud aeg päevast, kui justkui teed nagu midagi, aga tegelikult ei tee kah. kindlasti oli sellel mittemidagi-tegemisel seos arvuti taga istumisega, sest kui server konneksjoni droppis, läksin teise tuppa magama. 12.45 tegin uuesti kohvi, ajasin raigo uuesti üles ja saatsin üürilepingut lõpetama. me oleme kodutud nüüd. ma ei saa igast maakleritele ja korterit pakkuvatele tüüpidele kah helistada, sest telefoniarve on maksmata. päris lootusetu mudugi ei ole, sest raigo hakkas jälle korrapäraselt tööl käima. ma kujutan ette, et kui me päris ilma katuseta mõneks ajaks jääme, siis mõni inimene ikka halastab ja laseb mul enda pool ööbida. tartu on tegelikult piisavalt suur linn, et siin leiduks üks korter, kus keegi ei ela ja mille omanik ei taha ühe üürniku abil kiirelt miljonäriks saada. noh, tegelikult polegi täna midagi muud olnud. oli ju huvitav ja kaasakiskuv ümberjutustus?

ma ajan mingit kiusu millegipärast. kohe jonni pärast astun lompi, ütlen korralike trennikaaslaste kuuldes kaubamaja kohta pahasti, istun kõnnitee ääre peal, kannan ümara ninaga jalanõusid, tantsin üldse ilma jalanõudeta. meelega teen vastupidi. õpin eriala, mis kellelegi ei meeldi, kannan pidulikke riideid tavalistel päevadel ja tavalisi pidulikel päevadel, kasutan rohkelt musta lauvärvi. ja umbes siis, kui mulle hakkab tunduma, et inimesed usuvad end mind mõisvat, kannan kõrgeid kontsi, roosalillelist seelikut, kuulan armsat popmuusikat, seisan pikalt montoni (see on mingi kallite riiete pood) vaateakna taga imetledes hirmkallist mantlit. ma arvan, et nii on lahe. või nagu rohan candappa oma raamatus "väike tüng shui käsiraamat" kunagi on kirjutanud: soola hoidmine suhkrutoosis ja suhkru hoidmine soolatopsis vähendab inimeste üllatushimu nii mitmelgi eri moel.

ei, tegelikult ei tulnud väga hea point sealt. aga näiteks sellise asja jagasin ükspäev välja: alguses oli raamat pealkirjaga "Ohtlikud suhted". tõlgitud prantsuse keelest. väidetavalt oli enne seda raamatut veel kirjavahetus, mille alusel raamat koostati, aga seda väidet soovitab kirjastaja näiteks mitte uskuda. siis kuskil kaheksakümnendatel jõudis mingitele ameeriklastele kohale, et see on üks kuradima hea raamat. tehti film Dangerous Liaisons, kus mängib muuhulgas selline lahe mees, nagu John Malkovich. umbes kümme aastat pärast seda avastasid mingid teised ameeriklased, et teema on hea. lugu jäi samaks, muudeti ajastut, väikseid üksikasju jne. tuli film cruel intentions, kus on selline tore tütarlaps nagu Sarah Michelle Gellar. mingi 5 aastat pärast seda mõtsid ühed tüübid, et see film tõi ikka sitta kanti pappi sisse ja filmile cruel intentions tehti mõned järjed. niiongi.

Comments