eile oli joalate juures läbu. tiit kipub 22 saama, sirla lõpetas kooli ära. läbu oli lahe. trummimängu kõla ja naabrinaise sõim suveöös. oh... mõnna. aga vot poes juhtus naljakas asi. seisan järjekorras, vahin niisama ja järsku hakkab ühe mehe ostukorvis kilekott tõmblema. niimoodi agressiivselt paar korda edasitagasi. jäin seda kahtlustavalt jõllitama. esimene loogiline seletus oli, et mõni möödaläinud laps või keegi sasis seda. aga ei olnud seal kedagi. põrnitsesin seda veel mõnda aega. ei, murca, see kilekott ei liigutanud praegu, sa kujutasid seda endale ette. kilekotid ei liiguta. ja siis tegi see seda uuesti. vaatasin lähemalt ja selgus, et selles kotis oli elus kala, kes surmapiinades tõmbles. uh, nii ei ole üldse aus inimesi ehmatada.

minumeelest on see hästi tore, kui öösel jood ennast üldse tagasi hoidmata veini ja hommikul on hea olla. ja ossakurat, kui palju ma eile sõin. kõik kohad olid head toitu täis. kartulisalat, puuviljasalat, kohupiimakoogid, hapukoorekoogid. ka sellest pole praeguseks enam mingit märki. lahe. ilmselt siis täna jälle.

ükskord, kui meie telekas ilusti kõiki kanaleid näitas, vaatasin ma päev otsa etv'd. ja siis ma mõtsin, et võiks olla, et teisi kanaleid ei saagi vaadata. ja nüüd ongi nii. mingi veidra loogika alusel ei saa siin majas antennid midagi peale etv kätte. praegu näitab sealt pasunaid ja trumme. paraad, noh.