film

ma teen vahepeal nii, et kui mitmel lahedatvõitu inimesel on orkuti profiilis sama film ära mainitud, siis vaatan ise kah üle. paar korda on õnneks läinud. see kord läks võssa. filmi nimi on "requiem for a dream". mulle ei meeldinud. noh, neid narkomaanid-ajavad-oma-elu-persse filme olen ma ennegi näinud. näiteks "spun", "trainspotting", "pulp fiction"... aga see oli juba liig. muud tegevust ei olndki kui aint allakäigu kirjeldamine, ullult palju näidati samu kaadreid uuesti. tüdruk akkas prostituudiks, tüübil amputeeriti käsi ära... mingit lisapointi peale narko-pahapaha polndki. head näitlejad olid. tubli kaameraonu. aga tühjavõitu dialoogid ja sihilik ebamugavustunde tekitamine. jennifer connely on selle tütarlapse nimi, kes prostituudiks hakanut mängis. see oli lahe, sest ma olin seda sama tüdrukut enne ühes lastefilmis näinud. hea üleminek. võibolla oli muusika hea. sest nagu pisut sümfooniaorkestrit oleks kostnud. minesatea. süžee kippus pidevalt meenutama seda urus vedelenud narkoennetusvoldikut, kus oli kurb jutuke tütarlaps moonikast, kes esmaspäeval proovis kanepit korra ja ülejärgmisel esmaspäeval müüs ennas heroiini eest. selline must-valge.

nii nüüd tulevad lõpumainimised:
* tegelt ma tean, et pulp fiction ei ole lissalt narkomaanifilm. see on üks kuramuse kunstiteos ja asjad ja puha.
* kõik filmi "requiem for a dream" fännid on oodatud oma vastupidiseid arvamusi avaldama.
* ei, ma ei kavatse eriala vahetada ja filmikriitikuks oopis hakata. ok, see on tegelt ilmne.

kõik need tõestused, mida ma nüüd juturaamatute asemel loen on tekitanud vastupandamatu soovi lisada kuskile järeldusekanti väljendi "tõepoolest". see on mingi matemaatikute sõnavara, ma arvan.