see oli nii, et alguses me läksime aiviga atlantisesse (see on ööklubi, tartus). sõna alguses on mainitud, sest me ei jäänud sinna. atlantis osutus väga ebameeldivaks. seda järgnevatel põhjustel 1. tantsimisruumi ei olnud. uus sisekujundus oli ette näinud rohkelt amelemisdiivaneid aga tantsuruumi minimaalselt. paha minumeelest. 2. kõik kohad olid täis tüdrukuid, kes püüdsid paaniliselt kõigile näidata, kui lesbilised nad ikkagi olla suudavad. minu lesbierootika limiit on selleks aastaks ületatud. ei, tegelt ka. see ei olnud sugugi ilus. 3. kogu aeg tuli samasid lugusid. me polnud seal ühte tundigi olnud, kui kolme lugu oli kaks korda tulnud. nii see ei käi. erinevaid lugusid tuleb mängida. kõik. rohkem ma ei virise. hea oli see, et koti sai riidehoidu jätta ja et peldikud olid puhtad.
mingi aja pärast tulime klubist ära. igal inimesel on ebameeldivuse taluvuspiir. kui üks kutt meie suunas oma rasvaseid kannikaid hakkas võdistama, oli meie piir saabunud. sammusime siis sihiga zavood-liigatäis ja krooks. ja seal me siis passisime. lasime endale süüa ja juua osta. ja vestlesime erinevatel päevakajalistel teemadel. pärast seda kodudesse.
ma mõtlesin järele ja ma arvan, et see ei ole ebaaus ega inetu käitumine, kui tütarlaps istub kutse peale kellegi lauda, nõustub talle välja tehtavate jookidega ja alles täitsa õhtu lõpus ütleb, et tal tegelt on täitsa korralik suhe olemas ja ta ei tahagi kellegagi sellest seltskonnast vahekordi harrastada. see on lissalt see risk, mille tütarlapsi lauda kutsuvad noormehed on võtnud. vahel joppab, vahel ei joppa. vot.
tulin koju. arvutist üürgab jaagup kreem. nii on see alati, kui raigo pojaga kahekesi kodus on. tal on mingi värk vist jaagupiga. kogu aeg kuulab teda. jaagup kreem laulab nii: "sa ühtes tahad olla kogu universumiga". nu maitea, mis naised selle mehe tutvusringkonnas küll on. igatahes. ma nüüd lähen vahelduseks magama kah. ööpäevarežiim on sassis, lalalaa. kunagi pean ma ju tavalise hommiku ajal ärkvel olema, et mingite eksamite puhul koolis viibida. a nuh, aega on. üheksandal on esimene. ja siis viieteistkümnendal. ja kuueteistkümnendal. jah, ma tean, et see on väga rumal nii neid asju sättida. aga tegelt oli see ainus võimalus.
oot.. ma pidin ju magama minema. uuele katsele. ma lähen nüüd magama ära. headhommikut.
mingi aja pärast tulime klubist ära. igal inimesel on ebameeldivuse taluvuspiir. kui üks kutt meie suunas oma rasvaseid kannikaid hakkas võdistama, oli meie piir saabunud. sammusime siis sihiga zavood-liigatäis ja krooks. ja seal me siis passisime. lasime endale süüa ja juua osta. ja vestlesime erinevatel päevakajalistel teemadel. pärast seda kodudesse.
ma mõtlesin järele ja ma arvan, et see ei ole ebaaus ega inetu käitumine, kui tütarlaps istub kutse peale kellegi lauda, nõustub talle välja tehtavate jookidega ja alles täitsa õhtu lõpus ütleb, et tal tegelt on täitsa korralik suhe olemas ja ta ei tahagi kellegagi sellest seltskonnast vahekordi harrastada. see on lissalt see risk, mille tütarlapsi lauda kutsuvad noormehed on võtnud. vahel joppab, vahel ei joppa. vot.
tulin koju. arvutist üürgab jaagup kreem. nii on see alati, kui raigo pojaga kahekesi kodus on. tal on mingi värk vist jaagupiga. kogu aeg kuulab teda. jaagup kreem laulab nii: "sa ühtes tahad olla kogu universumiga". nu maitea, mis naised selle mehe tutvusringkonnas küll on. igatahes. ma nüüd lähen vahelduseks magama kah. ööpäevarežiim on sassis, lalalaa. kunagi pean ma ju tavalise hommiku ajal ärkvel olema, et mingite eksamite puhul koolis viibida. a nuh, aega on. üheksandal on esimene. ja siis viieteistkümnendal. ja kuueteistkümnendal. jah, ma tean, et see on väga rumal nii neid asju sättida. aga tegelt oli see ainus võimalus.
oot.. ma pidin ju magama minema. uuele katsele. ma lähen nüüd magama ära. headhommikut.
Comments
Post a Comment