Monday, June 26, 2006

katki

nüüd tuleb siuke emotsionaalne jutukene.

on üks kodu, kus mulle meeldib käia ja olla. juba esimesest päevast peale. seal elav perekond on teistmoodi, kui ma seni näinud olin. nad oleks nagu paremad. mõistvamad. rahulikumad. rõõmsamad. seal on turvaline olla. nagu kodus, aga mitte päris. nagu külas, aga ilma kogu selle poolvõõraste formaalsuseta. hea. need vanemad pole minu ema ja isa. lapsed pole mulle õed-vennad. nad on lihtsalt omad. lähedased. aga mõnikord juhtub nii, et seal ei ole kõik nii ilus. mõnikord harva juhtuvad seal sellised asjad nagu tavalistes peredes. tülitsemine, karjumine, kaklemine, vihastamine. iga kord, kui nii on, läheb see veatu pildike, mille ma aastate jooksul olen malinud, katki. aga see pildike on saanud nii minu osaks, et ma oleks nagu isegi katki. mõistusega olen ma võimeline moodustama lauseid, nagu "nad on lihtsalt inimesed. inimesed pole veatud." või midagi muud lohutavalt mõttetut. aga ma olen katki. ja see teeb haiget.

tegelikult kõik, mida inimene tunneb, tuleb temast endast. ta võib valida mitte tunda neid tundeid, mis valusad on. keegi teine ei pane minu sisse tundeid. keegi teine pole "süüdi" kui minul järsku kurb hakkab. ma mõtlen, et kui ma oleksin tugev, saaksin sellest lihtsalt üle olla. lihtsalt ennast mitte halvasti tunda. minu oma tunne, ise tean, mis teen. see tugev olemine ei käi mul lihtsalt nii kiiresti. natuke läheb aega. kogun ennast. ja läheb ära.

No comments:

Post a Comment