mingid arutlused

puiestee tänav tartus. mul on puudulik suunataju. tartu linnas hindan ma tänavat selle järgi, kas seda mööda liigutakse jõe poole või jõest eemale. kesklinna poole või kesklinnast eemale. puiestee tänav on minu jaoks tänav, mis ei vii kuhugi. ta lihtsalt on. ja seal kasvavad puud. ma ei tea isegi, millised majad seal on, kuigi ma seal korduvalt kõndinud olen. see on lihtsalt nii mõnus mittekuhugitee. siis on mudugi see laulujupike et "kaks tüdrukut lähevad puiestee tänaval. aega on palju, nad jõuavad küll." päike paistab suurte puude okste vahelt tee peale ja ma lihtsalt kõnnin. tulen mitte kusagilt ja kunagi kuhugi ei jõua. kusagil puiestee tänaval on üks pood kah, seda ma tean. pood näeb välja nagu ajaloovihikust rebitud pilt. täiesti iidne ja muutumatu. mitte selle pärast, et retro on in vaid ta lissalt on alati siukene olnud.

mul olid tegelt veel mingid mõtted. aga maisaa praegu. aega ju on.