ma mõtsin natuke ja avastasin, et need vähesed korrad, kui mu kursuse rahvas mind väljaspool kooli on näinud, olen ma olnud kas sigalakku täis või pisut pilves. kui nüüd võtta taaskasutusse minu tohutu kujutlusvõime ja kokku panna mingi ettekujutus, mis võis jääda... olen mina alles elunautija:D. alati on mudugi ka variant, et keegi pole midagi märganudki ja kõigil on sügavalt pohhui.
kell on pool kaheksa. ma laenasin aivi käest sooja madrusekleidi, lähen sellega täna kooli. puud on härmas ja teed on libedad. ma kogu aeg mõtsin, et kui talv tuleb, siis ongi vastik. sest külm ja paha. aga mingisugune tingitud refleks või midagi toob lumiseid puid vaadates suhu piparkoogimaitse ja mingi õnnis rahu ja värgid kipuvad peale. ma tean, et see kestab minu puhul umbes kuu, heal juhul poolteist ja pärast seda on mul sellest lumest ja tuisust ja külmast nii kopp ees, et ma ei tule toast väljagi.
vastuseks ma ei mäletagi kelle blogis toodud mõtteterale, et igast ellujäänud väikesest prussakast saab kunagi suur prussakas, oleks mul pakkuda pisut kaugemale planeeriv idee: igast ellujäänud suurest prussakast võib kunagi tulla palju-palju-liiga-palju väikeseid prussakaid. ma oleks tahtnud siia juurde tuua illustreerivat pildimaterjali meie koridori pesuruumist, aga keegi oli selle juba ära pühkinud.
kas siis, kui sina üksinda koridoris kõnnid, sa kõnnid tavaliselt samm, samm, samm, samm? mina küll ei kõnni. kui koridoris kedagi muud ei ole, siis ma kepsutan. nii, et vasak, parem, vasak-hopsassaa, parem, vasak, parem-hopsassaa, vasak parem jne. või siis laulan, või kõnnin silmad kinni või midagi muud. vaata, mul on peldiku ja köögini tegelt suht palju maad ja ma kõnnin seda päris tihti.
ükskord, kui me endale kodu otsisime, ütles üks äärmiselt vastik maakler ühe korteri kohta, et see on üks väheseid kodusid tartus, mille ühe toa akendest näeb kolme kirikutorni. nuh, ühikatoast näeb kahte, kui õlletehase torni arvestada, siis tuleb vist kolm ära küll.
einoh, aitab küll. ma hakkan oopis mingit tobedat animatsiooni vaatama, et tagada pisutki rohkem magamist kõrvaltubade elanikele.
kell on pool kaheksa. ma laenasin aivi käest sooja madrusekleidi, lähen sellega täna kooli. puud on härmas ja teed on libedad. ma kogu aeg mõtsin, et kui talv tuleb, siis ongi vastik. sest külm ja paha. aga mingisugune tingitud refleks või midagi toob lumiseid puid vaadates suhu piparkoogimaitse ja mingi õnnis rahu ja värgid kipuvad peale. ma tean, et see kestab minu puhul umbes kuu, heal juhul poolteist ja pärast seda on mul sellest lumest ja tuisust ja külmast nii kopp ees, et ma ei tule toast väljagi.
vastuseks ma ei mäletagi kelle blogis toodud mõtteterale, et igast ellujäänud väikesest prussakast saab kunagi suur prussakas, oleks mul pakkuda pisut kaugemale planeeriv idee: igast ellujäänud suurest prussakast võib kunagi tulla palju-palju-liiga-palju väikeseid prussakaid. ma oleks tahtnud siia juurde tuua illustreerivat pildimaterjali meie koridori pesuruumist, aga keegi oli selle juba ära pühkinud.
kas siis, kui sina üksinda koridoris kõnnid, sa kõnnid tavaliselt samm, samm, samm, samm? mina küll ei kõnni. kui koridoris kedagi muud ei ole, siis ma kepsutan. nii, et vasak, parem, vasak-hopsassaa, parem, vasak, parem-hopsassaa, vasak parem jne. või siis laulan, või kõnnin silmad kinni või midagi muud. vaata, mul on peldiku ja köögini tegelt suht palju maad ja ma kõnnin seda päris tihti.
ükskord, kui me endale kodu otsisime, ütles üks äärmiselt vastik maakler ühe korteri kohta, et see on üks väheseid kodusid tartus, mille ühe toa akendest näeb kolme kirikutorni. nuh, ühikatoast näeb kahte, kui õlletehase torni arvestada, siis tuleb vist kolm ära küll.
einoh, aitab küll. ma hakkan oopis mingit tobedat animatsiooni vaatama, et tagada pisutki rohkem magamist kõrvaltubade elanikele.
Comments
Post a Comment