pealkirjata

oled ju kuulnud, kuidas keegi kurdab muret ja talle öeldakse, et see pole midagi, aafrikas lapsed nälgivad. see on üks kuramuse hea soovitus. ma olin täna murelik. igast asjade pärast. ja tundsin ennast halvasti ja topelthalvasti, et ma millegi sellise pärast ennast halvasti tunnen jne. proovisin natuke lahti harutada seda jama ja natuke kinni mätsida. ignoreerida ja lahendusi otsida. siis ma vaatasin filmi invisible children. see oli hästi kurb ja ilus ja puha. ja nüüd on siuke tunne, et ma aint kujutasin ette mingeid muresid. tegelikult olen mina üks õnnelikumaid inimesi maailmas.

ma otsin kuskilt tooriku ja näitan vist seda kolmapäeval filmiringirahvale kah.

tegelikult on natuke haige kah, et selleks et mulle jõuaks kohale, kui mõttetu on muretsemine, peab mulle näitama kedagi, kellel on sitemini. miksmai võiks kohe iseenesest selle peale tulla, et ära muretse?