viiest suurest-suurest mandariinist saab ühe klaasitäie mandariinimahla. mina tean. ma olen näinud.
tänase päeva jooksul olen ma maganud, arvuti taga passind, maganud, arvuti taga passind. koit on natu haige. seoses sellega olen ma pelmeeninälga suremas. ei tahaks nagu köhiva titega poodi kippuda. aga pelmeeniisu ei ole siuke asi, et tuleb ja läheb ise ära. teda tuleb peletada. pelmeenidega.
eile olin ma märksa tegusam. tegin passipildid, tegin passi, ostsin värke, käisin kohtades, ajasin asju. kaks hiiglaslikku pitsat sai kah valmistatud. isegi sirlat nägin korra. vahel on nii, et ta iga päev ette jääb, viimasel ajal on nigu mõni nähtus astronoomias. kuuvarjutus näiteks.
ma lähen tallinna ja ma ei tea, kus ma ööbin. nii ilgelt täiega lahe. ma olen nagu maksimaalselt cool praegu. lihtsalt ehku peale võõrasse linna minna, kus ma loodetavasti korduvalt ära eksin ja ma ei tea, kusma magan. peaaegu põhimõtteliselt ei sebi endale kindlat tudimiskohta. seikluste puudumine ei mõju mulle hästi. kui ma kuulen lugusid kellegi salasuhtest, ei ole ma hukkamõistev vaid kade. nagu see oleks ilgelt põnev ja lahe.
samas. mul läheb kah umbes kuu aja pärast põnevaks ja lahedaks. tõka-tõka-tõka, siuke elevus on sees. kas ma levitan seda või äkki peaks saladuse pidamist harjutama? heaküll, ma siis harjutan natuke. oh, siis oleks nagu lisapõnevus, et ma ei räägi, kui põnev mul saab olema. muhahahaaa.
nagu juuresoleval pildil näha, on keegi oma juhtme kokku maganud. või lugenud.
ma saan kohevarsti Fight Clubi raamatu läbi. siis ma võtan uue raamatu. selle veronika värgi. ja pärast seda selle, mis aivi soovitas. samas. ma võiks nad korraga võtta, ennegi tehtud. mõni inimene võiks selle koha peal arvama juba hakata. ei, mu eesmärk ei ole võimalikult suureks kruttida loetud raamatute arvu. eesmärki ei ole. lihtsalt raamatunälg on pidev.
filmi vaatasin kah. tohutu draamafilm oli. Pursuit of Happyness. see on meelega y-ga. sellega on mingi värk, et paned midagi meelega valesti ja siis oledki nagu rohkem kunstnik või sügavam või midagi. igatahes, film oli suht näru. häid kohti ja näitlejaid ja puha, aga mudu võib vabalt ka vaatamata jätta.
tead, miks ma valima ei lähe. sest valimisreklaamid on nii maksimaalselt nõmedad, et ma ei taha omada vähimatki tegemist selle valimisvärgiga. tohutu vastumeelsus tuleb peale. nad on nii vastikult nõmedad oma pugemisega.
persse. maisaa kirjutada. mul ei ole midagi öelda. pea on tühi. kõht on tühi. pelmeene!
tänase päeva jooksul olen ma maganud, arvuti taga passind, maganud, arvuti taga passind. koit on natu haige. seoses sellega olen ma pelmeeninälga suremas. ei tahaks nagu köhiva titega poodi kippuda. aga pelmeeniisu ei ole siuke asi, et tuleb ja läheb ise ära. teda tuleb peletada. pelmeenidega.
eile olin ma märksa tegusam. tegin passipildid, tegin passi, ostsin värke, käisin kohtades, ajasin asju. kaks hiiglaslikku pitsat sai kah valmistatud. isegi sirlat nägin korra. vahel on nii, et ta iga päev ette jääb, viimasel ajal on nigu mõni nähtus astronoomias. kuuvarjutus näiteks.
ma lähen tallinna ja ma ei tea, kus ma ööbin. nii ilgelt täiega lahe. ma olen nagu maksimaalselt cool praegu. lihtsalt ehku peale võõrasse linna minna, kus ma loodetavasti korduvalt ära eksin ja ma ei tea, kusma magan. peaaegu põhimõtteliselt ei sebi endale kindlat tudimiskohta. seikluste puudumine ei mõju mulle hästi. kui ma kuulen lugusid kellegi salasuhtest, ei ole ma hukkamõistev vaid kade. nagu see oleks ilgelt põnev ja lahe.
samas. mul läheb kah umbes kuu aja pärast põnevaks ja lahedaks. tõka-tõka-tõka, siuke elevus on sees. kas ma levitan seda või äkki peaks saladuse pidamist harjutama? heaküll, ma siis harjutan natuke. oh, siis oleks nagu lisapõnevus, et ma ei räägi, kui põnev mul saab olema. muhahahaaa.
nagu juuresoleval pildil näha, on keegi oma juhtme kokku maganud. või lugenud.
ma saan kohevarsti Fight Clubi raamatu läbi. siis ma võtan uue raamatu. selle veronika värgi. ja pärast seda selle, mis aivi soovitas. samas. ma võiks nad korraga võtta, ennegi tehtud. mõni inimene võiks selle koha peal arvama juba hakata. ei, mu eesmärk ei ole võimalikult suureks kruttida loetud raamatute arvu. eesmärki ei ole. lihtsalt raamatunälg on pidev.
filmi vaatasin kah. tohutu draamafilm oli. Pursuit of Happyness. see on meelega y-ga. sellega on mingi värk, et paned midagi meelega valesti ja siis oledki nagu rohkem kunstnik või sügavam või midagi. igatahes, film oli suht näru. häid kohti ja näitlejaid ja puha, aga mudu võib vabalt ka vaatamata jätta.
tead, miks ma valima ei lähe. sest valimisreklaamid on nii maksimaalselt nõmedad, et ma ei taha omada vähimatki tegemist selle valimisvärgiga. tohutu vastumeelsus tuleb peale. nad on nii vastikult nõmedad oma pugemisega.
persse. maisaa kirjutada. mul ei ole midagi öelda. pea on tühi. kõht on tühi. pelmeene!
Comments
Post a Comment