jah, mul on mingeid probleeme playlisti uuendamisega.
mul on mingi probleem kopsudega. valu järgi oletades, olen ma nad suht ribadeks köhinud. persse, kui vastik. ma lähen oma puruksköhitud kopsudega pjatnitsa konsale kah mudugi. see käib nii, et tuleb võtta valuvaigisteid ja köhasiirupit ja korralikult ennast riidesse panna. siis funkab. otseloomulikult on mul tohutu vajadus laulma kippuda just nendel aegadel, kui mul minimaalselt selleks võimeid on. rokenroll, noh. parmu tunne on peal. keegi teeb nalja, ma ei naera, ma kähisen ja köhin rämedalt. uu, jee, täpitähed. igatahes, see on võibolla natuke lõbus või vaheldusrikas aga sugugi mitte mõnus või oh-let's-do-that-again! tunne. ma mäletan küll, ennegi on juhtunud, varsti läheb tasakesi ära.
tead, kuidas väiksel lapsel juhet kokku jooksutada? nad on nii ehitatud, et algul õpivad joonistama ainult ristuvaid jooni. võinoh, enamvähem. diagonaaljooned on liiga keeruline. aint karbid ja ringid. joonista talle maja viilkatusega. ulme, nah. see on liiga keeruline. siis ta teeb siksakke ja on häiritud.
kui on üks kindel olukord, millesse sa ei taha sattuda, siis see on olukord, kus sa pead tualettruumi jagama endale täiesti võõraste inimestega. arvutuskäik. pikema tiiva ühe koridori peal on umbes 20 tuba. iga toas umbes 2 inimest. need 40 inimest kasutavad ühte peldikut, kus on täpselt 4 potti. loogiline jätk sellele on asjaolu, et 2 potti ei funka mõningate oskamatute jobude tõttu. seega. 40 inimest ja kaks potti. lisaboonus. hoolimata sellest, et tegemist on ülikooli ühikaga, on siis piisavalt palju poolearulisi, kes ei saa hakkama keerulise Poti Sisse Kusemisega. ikka mööda, ikka põrandale, äärte peale. kui faking keeruline see saab olla? mis arutluskäiguga jõuab inimene järeldusele, et just peldik on õige koht puusanõksude tegemiseks? või misasja. vähe sellest, potiääred on ka täis situtud. ma ei taha. vastik on ju. seda tähendabki linna kõige madalama üüriga elamine.
ma rebisin praegu kommipakki nii lahti, et üks kommipaber tuli kaasa ja jättis paki sisse palja kommi maha.
mul on uus särk. selle peal on kolm rastameest, kes sõidavad erinevat värvi jalgratastega. ma sattusin peale ühele kapitühjendamisele. väga soodus asjade käik. sellisel juhul saab endale posu riideid, mille keegi kunagi mingi tobeda emotsiooni ajendil ostnud on ja hiljem kasutuks tunnistanud. erinevatel inimestel on erinevad arusaamad tobedatest emotsioonidest. särgi peal on vereplekid. rääkides ninaverejooksudest, on kõike ebaõiglasemad need, mis esinevad väiksel lapsel.
eesti televisiooni lastesaate poiss on nii nunnu. istub seal tugitoolis, teeb eriti vahvat nägu ja püüab lastele meeldida. väike külastuskäik internetti, ilmutas tema 30-le läheneva vanuse. ja ikka on nunnu.
mul on mingi probleem kopsudega. valu järgi oletades, olen ma nad suht ribadeks köhinud. persse, kui vastik. ma lähen oma puruksköhitud kopsudega pjatnitsa konsale kah mudugi. see käib nii, et tuleb võtta valuvaigisteid ja köhasiirupit ja korralikult ennast riidesse panna. siis funkab. otseloomulikult on mul tohutu vajadus laulma kippuda just nendel aegadel, kui mul minimaalselt selleks võimeid on. rokenroll, noh. parmu tunne on peal. keegi teeb nalja, ma ei naera, ma kähisen ja köhin rämedalt. uu, jee, täpitähed. igatahes, see on võibolla natuke lõbus või vaheldusrikas aga sugugi mitte mõnus või oh-let's-do-that-again! tunne. ma mäletan küll, ennegi on juhtunud, varsti läheb tasakesi ära.
tead, kuidas väiksel lapsel juhet kokku jooksutada? nad on nii ehitatud, et algul õpivad joonistama ainult ristuvaid jooni. võinoh, enamvähem. diagonaaljooned on liiga keeruline. aint karbid ja ringid. joonista talle maja viilkatusega. ulme, nah. see on liiga keeruline. siis ta teeb siksakke ja on häiritud.
kui on üks kindel olukord, millesse sa ei taha sattuda, siis see on olukord, kus sa pead tualettruumi jagama endale täiesti võõraste inimestega. arvutuskäik. pikema tiiva ühe koridori peal on umbes 20 tuba. iga toas umbes 2 inimest. need 40 inimest kasutavad ühte peldikut, kus on täpselt 4 potti. loogiline jätk sellele on asjaolu, et 2 potti ei funka mõningate oskamatute jobude tõttu. seega. 40 inimest ja kaks potti. lisaboonus. hoolimata sellest, et tegemist on ülikooli ühikaga, on siis piisavalt palju poolearulisi, kes ei saa hakkama keerulise Poti Sisse Kusemisega. ikka mööda, ikka põrandale, äärte peale. kui faking keeruline see saab olla? mis arutluskäiguga jõuab inimene järeldusele, et just peldik on õige koht puusanõksude tegemiseks? või misasja. vähe sellest, potiääred on ka täis situtud. ma ei taha. vastik on ju. seda tähendabki linna kõige madalama üüriga elamine.
ma rebisin praegu kommipakki nii lahti, et üks kommipaber tuli kaasa ja jättis paki sisse palja kommi maha.
mul on uus särk. selle peal on kolm rastameest, kes sõidavad erinevat värvi jalgratastega. ma sattusin peale ühele kapitühjendamisele. väga soodus asjade käik. sellisel juhul saab endale posu riideid, mille keegi kunagi mingi tobeda emotsiooni ajendil ostnud on ja hiljem kasutuks tunnistanud. erinevatel inimestel on erinevad arusaamad tobedatest emotsioonidest. särgi peal on vereplekid. rääkides ninaverejooksudest, on kõike ebaõiglasemad need, mis esinevad väiksel lapsel.
eesti televisiooni lastesaate poiss on nii nunnu. istub seal tugitoolis, teeb eriti vahvat nägu ja püüab lastele meeldida. väike külastuskäik internetti, ilmutas tema 30-le läheneva vanuse. ja ikka on nunnu.
Comments
Post a Comment