noh...

Vaata, see laul, mille ma mingi aeg tagasi siia riputasin. See peeniselaul. Igatahes, ma ükspäev mõtsin, et samamoodi nagu selle laulu minategelasel on kurvastushetkedel lohutuseks teadmine oma suurest peenisest, on äkki kõikidel inimestel üks eriline ja rõõmu valmistav omadus, millele nad mõtlevad, kui olemine kurvaks läheb. Ilmselt on see kõigil mingi veider tegelikult mitte nii elutähtis omadus, mille teeb rõõmustavaks peamiselt see, et teistel seda pole, kuigi nad tahaksid. Meil kõigil on oma tohutu peenis, millele me mõtleme, et oma tuju tõsta. (Nii. See on nüüd see koht, kus jobumad inimesed segavad mu tohutule sissejuhatusele vahele ja küsivad naeru pugistades, kas ma tahan soovahetusopile minna. ) Ja vahepeal, kui mulle tuleb meelde, et ma ei ole oluliselt kõrgete akadeemiliste võimetega ja ei oma just kõige paremat lauluhäält ja nii edasi.... siis ma mõtlen kahjurõõmsalt, et vähemalt on mul mu saledus ja graatsilised liigutused. Räägin seda lugu niimoodi südamlikult Aivile ja tema ütleb midagi õel-naljakat teemal minu graatsilised liigutused ja üks tekiila. Nii tüüpiline nagu. Aga selle pärast ma teda armastangi.

Lulli see luloo kohe lulli. Ja luttu!

Ma hakkasin piiblit lugema. Puhtast uudishimust. Mulle üldse ei meeldi, kui inimesed kasutavad argumendina, et üks või teine asi on piiblis kirjas ja mina ei tea, kas on või mitte. Piibel ei ole just kasutajasõbralik teos. Selline kohati veniv, sündmusi vahele jättev ja liiga tihti liiga paljudesse detailidesse süvenev. See, mis mulle kätte sattus on veel mingite vanade tähtedega. s-ide asemel mingid f-taolised ja puha.

Comments