päevakene

Ma arvan, et ma nägin mingit kogust erinevaid Kärte unes. Ronisin voodist välja, pissisin, pesin hambaid. Lülitasin arvuti sisse. Panin mustad velvetid jalga ja roosa-roosa pluusi selga. Tegin näo pähe, kuulasin Cat Stevensit. Tegin liiga magusat teed. Playlist lõppes lambamultikaga. Koit ei ärka enam lambamultika muusika peale. Vanasti ärkas, päris mugav oli. Tõstsin ta voodist teki sees arvuti ette. Ta magas kogu multika maha mul süles istudes. 7 minutit. Hoolimata minu iseäranis põnevil häälega tehtud kommentaaridest. 'Mis see lammas teeb? Kas ta mängib kapsaga jalgpalli? Vaata, mis nüüd juhtub.' Noh, mingi hetk võttis ikka pildi ette ja vaatas multikat otsast peale. Mina seisin peegli ette ja otsustasin, et must+roosa pole alati kõige parem lahendus ja vahetasin velvetid teksade vastu. Panin Koidu riidesse. Läksime liiga hilja uksest välja ja pidime jooksma. Aga jõudsime ilusti. Ei jäänud maha ega midagi. Koit ütles bussis istudes, et kui see väike roheline mänguauto suureks kasvab, siis temast saab päris ralliauto. Hästi tõsise näoga. Lasteaias pold kedagi. Kasvataja oli. Andsin talle mingi koguse vanu fotosid mingi emadepäevahuinjaa jaoks. Koit ei tahtnud üksi kasvatajaga jääda. Siis tuli Karmen. Karmen on üks nendest, kelle kohta Koit kasutab tiitlit Sõber. See tähendab midagi. Igaüks seda väärt ei ole. Karmeni ema on Täiskasvanud Naine. Kõndisin bussipeatusse tagasi ja nuputasin, kui vana oleks mu teine vanaema praegu ja mõtisklesin selle üle, mida ta arvaks minust nii vara last saamas ja üldse. Midagi ei mõelnud välja. 74. Kõik. Kõrvaklapid kõva muusikaga ja see raamat, mille viivis tiksub ja mida ma tagasi ei vii, sest see pole mul veel läbi. Kohe saab. Läksin Urgu. Õues oli sitaks palav. Ajasin kellegi urusmagaja üles. Tegin kindlaks Vahuri makaronikeetmisaktsiooni tulemuse. Helistasin vanaemale. Ta ei tahtnud mind vaba tunni ajal lõunale. Ta tahtis oopis maale minna ja enne seda mulle raha+kohvi pakkuda. Hea-hea. Läksin. Oligi hea. Lugesin SLÕhtulehest erinevaid rumalusi ja rääkisin vanaemaga juttu. Ta andis mulle igast asju. Nagu valmistoitu kaasa ja puha. Viskasin kogu kraami koju ja jooksin kooli. Kõigepealt oli see, kus on igav ja siis oli see, kus ei tohiks igav olla, aga ikka natuke on. Vahetunnis olid kõik targad poisid liiga tõsised ja omavahel, niiet ma hoopis läksin seda õppejõudu otsima, kes tõenäoliselt väikeseid tüdrukuid sööb. Ei söönud. Lubas mul arvestust uuesti teha. Hõissasaa. Mulle meeldib koridoris sokkidega joosta. Eriti rõõmu pärast. Ütlesin Margusele mõõdukal määral vastikusi ja läksin. Siis kui see teine asi läbi sai, vudisin turule. Prodigy Voodoo People on hea läbi kesklinna tormamise lugu. Läksin turule 45 krooniga, tulin 3 kg kartulite, 1 piima, 2 sibula ja 1 saiakesega. Küüslauk ka. Bussipeatuses oli täitsa parmuse olemisega habetunud mees, kellel olid ilusad selged sinised silmad ja kes ajas nii hullumeelset seosusetut juttu, et kohe hea oli kuulata. Ta ei vaatand inimesele otsa. Oma ilusate silmadega. Ta vaatas inimeste pea kohale õhku. Kodus tegin riisi soojaks, värke panin ka sekka. Sõin. Siis võtsin oma kodinad ja tormasin bussi peale. Maha jäin. Napilt. Selles bussipeatuses istusid üks piprase näoga mammi, üks mõttelage parm ja parmu välimusega sobiv hais. Ma ei oleks sellele pingile mahtunud. Istusin asfaldi peale, tegin arvuti lahti ja asusin aega kasulikult kasutama. Sest see ettekanne ja see keeruline ingliskeelne artikkel. Bussis ei ole ilus läpakaga olla. Inimesed hakkavad pahasti vaatama. Seminar oli vales ruumis. Seal oli palav. Ja igav. Ja see poiss, kes alati õppejõuga vestlusse laskub, laskus taas. Kohe isuga. Iga kord, kui keegi ettekande lõpetas. Päris tüütu. Sest see venitas asjade kulgu. Ja palav oli. Ma ajasin ettekande ajal mitu korda sassi. Aga natuke. See on rühmatöö. Minu rühmas on 2 üleni nunnut ja südamlikku tüdrukut. 'Sul läks täitsa hästi. Tubli oled' Sellised. Kuigi mul ei läinud hästi. Siis on meil mudugi veel 2 suurt kasvu noormeest ja see tüdruk, kellesse ma ettevaatusega suhtun. Sest ta on nii ilus, enesekindel ja tõsine. See tekitab mõningasi kahtlusi. Minesatea, mida ta seal selle tõsiduse taga haub... Ja ma olin jälle bussipeatuses. Arutlesin juba vastust ette teades, kas oleks mõttekam 20 minutit liiga raske kotiga koju kõndida või hoopis 20 minutit värskes õhus raamatut lugeda ja bussi oodata. Peaaegu sain läbi loetud.

Comments

  1. vanaema saaks 74 esimesel oktoobril
    siis paneme küünla lauale põlema ja sööme kooki

    ReplyDelete

Post a Comment