murca: täna on emadepäev, sa pead mulle nüüd laulma ja lilli tooma
koit: ma ei taha. ma ei oska ju poodi minna.
Mingi emade teema oli tegelt mul juba ammu. Käis mööda pead ringi, moodustas lauseid, meenutas pilte ja korjas mälestusi kokku. Ma arvan, et sellel võib mingit pistmist olla minu mõningal määral kristliku lapsepõlvega. Aga selline pilt võib mudugi paljudel inimestel peas olla. Lapsepõlvest hoolimata. Nagu paljud võibolla teavad, olen ma sageli ümbritsetud emadest. Mul on päris mitu sõbrannat emad ju. Mis eriti lahe on, on see, kuidas nad tüdrukust emaks moonduvad. Mitte ema kui perenaine-lapsehoidja kaksühes, vaid see püha ema. See tuleb hästi korraks. Selline pilk või olek. See, kuidas ta oma haiget saanud lapse sülle võtab või talle kasvõi lutipudelist süüa annab. Mingi jumalikkus või ingellikkus tuleb peale. Nagu... needsamad tüdrukud, kellega me oleme koos ennast liiga purju joonud või kutte sebinud, suudavad järsku mulle püha pilti meenutada. Ma arvan, et lahe. Ilus ja puha.
Sest vaata, muidu on umbes see, et 'sa kõlad juba nagu mu ema' või midagisiukest. Mingi hoopis teine maik on sellel sõnal juures.
Ma tegin rabarberikooki. Hea sai. Aga vahukoore panin kogemata kohvi peale. Nüüd pean ilma olema.
Comments
Post a Comment