Peaaegu selline tunne on, et jääkski hästi kauaks lihtsalt üksina arvuti taha passima. Teeks natuke koolitööd, kirjutaks natuke. Siis vaataks mingeid teisi bloge, surfiks natuke orkutis. Pärast töötleks mõnda pilti ja nuputaks selle gifi tegemise mõtte kallal. Tasakaalustaks seda eriti ägedat eel-ja järelarveldust, mille ma excelisse oma rahavoo kohta meisterdasin. Siis teeks jälle koolitööd, võibolla prooviks uuesti toda skinni tegemise ideed.. Niimoodi, et akna taga on täitsa öö ja aknalaua peal põleb omaette mu prügikasti kõrvalt korjatud ja heleroheliseks võõbatud laualamp ja winampist keegi undab omaette vaikselt. Ja nii, et uni ei tulekski ja hommik tuleks alles hästi kaua aja pärast. Oo.. üks hea arvutitool kuluks kah ära. Kuigi ma vahetasin kipaka ja kerge plastiktabureti seljatoega tooli vastu juba.
Ma sain küll täna Aliast mängida Urus. Kuigi püsirahvast oli minimaalselt. Nende asemel oli päris mitu hästi noort inimest. 13-14-aastased. Ma küsisin. Nendega ei ole lihtne Aliast mängida. Nad ei tea kõiki reegleid, nad üritavad sohki teha, ütlevad ette, karjuvad vahele, teevad eakohased nalju. Aga natuke oli nunnu kah. Sest nad on nagu lapsed, kes on nagu teismelised ja tegelikult ju inimesed ikkagi. Ja inimesed mulle ju meeldivad. Meeldivad küll, ära vaidle. Pärast tegid kõik need laps-inim-teismelised -puff!- ja suured inimesed said suurte inimeste juttu rääkida. Arutasime, mis filmide vaatamine teeb noorest inimese. Ei jõudnud ühesele järeldusele. Mõned filmid ikka kattusid. Aga proovi nüüd ise. Nimeta filme, mille vaatamine tegi sulle head ja milles ei olnud erootikat ega vägivalda. Selliseid ei ole ju. Aga proovi nüüd 20-le hormoonipuntrale erootikat ja vägivalda näidata. Ei saa ju.
Ma võtan asju südamesse.
Ma hoidsin praegu end tagasi ühte halba teismelistenalja siin tegemast. Napilt läks.
Tegelikult oli mul päris hea mõte, kuidas kogu oma postitus väikestele videolõikudele üles ehitada. Ainult mõne üksiku vahemärkusega. Aga see videotükeldaja hakkas jobuks ja kõik Buffyd on Tiidu käes ja ongi nõme. Mulle ei meeldi, kui ma tahan ja üritan ja siis ei saagi.
Kuigi tahtmised on üldiselt positiivne nähtus.
Põhimõte 'ütle oma soov kõva häälega välja'. Täna oli näiteks nii, et Abakhanis pold täpselt sellist nööpi, nagu ma tahtsin oma täiesti lahedale ja veel poolikule punasele velvetkleidile (mini). Vaatasin kurvalt seda nööbivalikut ja ütsin müüjale, et see sinine seal sobiks ideaalselt, kui see ainult valge oleks. Ja maailm tegi... seda hääletut heli, mida ta teeb, kui reaalsus väändub kellegi võlusõnade peale... ja sinise nööbi tagant ilmusid nähtavale valged ja punased.
Ma võtan kogu aeg sõnu tagasi, mis ma kirjutan, sest ma mõtlen, et äkki mingid liiga targad inimesed loevad seda ja ma olen kusagil mingit sõna valesti kasutanud ja siis nad mõtlevad kurvalt pead vangutades, et küll see Murca on ikka rumal. Ma panen telefoni äratuskella 10 minuti pärast helisema ja ei jää vahepeal magama. Kui äratuskell helisema hakkab, panen selle hästi kiiresti kinni ja mõtlen, et nüüd need pisikesed olevused seal telefoni sees mõtlevad, et miks ta siis üldse selle äratuse pani, kui ta juba üleval on. Ma mäletan päris mitut korda, kui mu klaveriõpetaja ütles mulle, et ma peaksin ju ära kuulma, kui ma valesti mängin. Ma mäletan kõiki kordi, kui õppejõud on öelnud, et sellist asja küll peaks juba teadma.
brr... mingi vastik emo tuli peale.
Tegin täna kohupiimakooki rosinatega. Hea sai. Homseks ei jätku. Homme peab praekartulidieediga algust tegema.
Kogu aeg on see, et lõikan juuksed maha? kasvatan pikaks? värvin roheliseks? roosaks? blondiks? ei värvi üldse? Kuidas sa tead, mis su soeng on? Mina küll ei tea, mis mu soeng on. Lühike vist ikka... pigem lühike. Aga ikkagi. Keeruline, noh. Defineeri ennast oma välimuse kaudu. Väga küps käitumine.
Koit joonistab nii ilusti.
Mulle hakkas täna tunduma, et inimesed eelistavad kuulata muusikuid, kes näevad natukenegi
nende moodi välja. Või siis vastupidi. Et inimesed püüavad välja näha nagu need, keda nad kuulavad... igatahes, mingi seos paistab seal olevat. Avastasin, et mul ei ole enam üldse Natalie Imblugliat arvutis. Natalie ongi nunnu poisipeaga tibi.
Ma räägin inimestele roppe anekdoote. Ja siis naeran nende üle. Naljade üle.
Ma sain küll täna Aliast mängida Urus. Kuigi püsirahvast oli minimaalselt. Nende asemel oli päris mitu hästi noort inimest. 13-14-aastased. Ma küsisin. Nendega ei ole lihtne Aliast mängida. Nad ei tea kõiki reegleid, nad üritavad sohki teha, ütlevad ette, karjuvad vahele, teevad eakohased nalju. Aga natuke oli nunnu kah. Sest nad on nagu lapsed, kes on nagu teismelised ja tegelikult ju inimesed ikkagi. Ja inimesed mulle ju meeldivad. Meeldivad küll, ära vaidle. Pärast tegid kõik need laps-inim-teismelised -puff!- ja suured inimesed said suurte inimeste juttu rääkida. Arutasime, mis filmide vaatamine teeb noorest inimese. Ei jõudnud ühesele järeldusele. Mõned filmid ikka kattusid. Aga proovi nüüd ise. Nimeta filme, mille vaatamine tegi sulle head ja milles ei olnud erootikat ega vägivalda. Selliseid ei ole ju. Aga proovi nüüd 20-le hormoonipuntrale erootikat ja vägivalda näidata. Ei saa ju.
Ma võtan asju südamesse.
Ma hoidsin praegu end tagasi ühte halba teismelistenalja siin tegemast. Napilt läks.
Tegelikult oli mul päris hea mõte, kuidas kogu oma postitus väikestele videolõikudele üles ehitada. Ainult mõne üksiku vahemärkusega. Aga see videotükeldaja hakkas jobuks ja kõik Buffyd on Tiidu käes ja ongi nõme. Mulle ei meeldi, kui ma tahan ja üritan ja siis ei saagi.
Kuigi tahtmised on üldiselt positiivne nähtus.
Põhimõte 'ütle oma soov kõva häälega välja'. Täna oli näiteks nii, et Abakhanis pold täpselt sellist nööpi, nagu ma tahtsin oma täiesti lahedale ja veel poolikule punasele velvetkleidile (mini). Vaatasin kurvalt seda nööbivalikut ja ütsin müüjale, et see sinine seal sobiks ideaalselt, kui see ainult valge oleks. Ja maailm tegi... seda hääletut heli, mida ta teeb, kui reaalsus väändub kellegi võlusõnade peale... ja sinise nööbi tagant ilmusid nähtavale valged ja punased.
Ma võtan kogu aeg sõnu tagasi, mis ma kirjutan, sest ma mõtlen, et äkki mingid liiga targad inimesed loevad seda ja ma olen kusagil mingit sõna valesti kasutanud ja siis nad mõtlevad kurvalt pead vangutades, et küll see Murca on ikka rumal. Ma panen telefoni äratuskella 10 minuti pärast helisema ja ei jää vahepeal magama. Kui äratuskell helisema hakkab, panen selle hästi kiiresti kinni ja mõtlen, et nüüd need pisikesed olevused seal telefoni sees mõtlevad, et miks ta siis üldse selle äratuse pani, kui ta juba üleval on. Ma mäletan päris mitut korda, kui mu klaveriõpetaja ütles mulle, et ma peaksin ju ära kuulma, kui ma valesti mängin. Ma mäletan kõiki kordi, kui õppejõud on öelnud, et sellist asja küll peaks juba teadma.
brr... mingi vastik emo tuli peale.
Tegin täna kohupiimakooki rosinatega. Hea sai. Homseks ei jätku. Homme peab praekartulidieediga algust tegema.
Kogu aeg on see, et lõikan juuksed maha? kasvatan pikaks? värvin roheliseks? roosaks? blondiks? ei värvi üldse? Kuidas sa tead, mis su soeng on? Mina küll ei tea, mis mu soeng on. Lühike vist ikka... pigem lühike. Aga ikkagi. Keeruline, noh. Defineeri ennast oma välimuse kaudu. Väga küps käitumine.
Koit joonistab nii ilusti.
Mulle hakkas täna tunduma, et inimesed eelistavad kuulata muusikuid, kes näevad natukenegi
nende moodi välja. Või siis vastupidi. Et inimesed püüavad välja näha nagu need, keda nad kuulavad... igatahes, mingi seos paistab seal olevat. Avastasin, et mul ei ole enam üldse Natalie Imblugliat arvutis. Natalie ongi nunnu poisipeaga tibi.Ma räägin inimestele roppe anekdoote. Ja siis naeran nende üle. Naljade üle.
Comments
Post a Comment