häälega

Bussiaknast saab pildistada küll.

Käisin Räpinas jällki. Sest ma ei oska Oja Petsi mõtteid lugeda ja ei tulnud kohe selle peale, et ennast praksides piisavalt kokku võtta. Mis tähendab, et ma teen koolitööd see nädalavahetus. Mis tegelikult tähendab, et mul tuleb terve kari huvitavaid mõtteid, mida blogi kirjutada, ma töötlen terve karja pilte ja kodukaid ümber, koristan tuba jne. Ja tunnen ennast üleni Süü-üüdi. Eks vahepeale teen koolitööd kah. Peab ju. Sest tahan ju. Koidule meeldib Räpsus. Neil on seal näiteks maasikapeenar. Mitte mingi tohutu põld, kus lapsed suviläbi orjama peavad. Vaid kaks pisikest rida maasikaid. Nii, et iga hommik saab igaüks minna ja endale pihutäie korjata. Hästi nunnu mumeelest.

Räpsust tagasitulek oli häälega. Sest nii on mugavam kiirem odavam. Tund aega kõndisin päikse käes mööda üleskaevatud teed. Tervelt 2 sõidukit möödus. Üks oli buss, mis minust suunda näidates mööda sõitis ja teine oli mingi kastiauto. Eks lõpuks ikka sain. Kaks korda sain. Teine auto oli veel iseäranis mõnus. Mingi jutukas mees, kes kuulas 'raadiot mõtlevale inimesele' ja oli üleni huvitatud asjadest.

Üksinda maanteed mööda tatsuda on muidugi mõnus. Lähen nii kiiresti, kui tahan. Väsin ära, siis puhkan. Kuulan muusikat, loen raamatut. Pildistan ja vahin liblikaid. Mõtlen oma mõtteid. Ümisen või vilistan. Imetlen ümbrust. Näiteks mustade tiibadega liblikad on päris lahe... Mingi hästi Nuuskmõmmiku teema. Omaette rändamine. Tund aega kõndimist on ikka päris pikk aeg. Eriti mõnele sellisele ärahellitatud printsessile, kes igale poole bussiga ja rattaga muidu läheb.

Kuigi ma võiksin linnas liikudes oma teekonna ette planeerida et võimalikult vähe sõita, ma ei tee seda. Sõidan kuskile ära, tulen peaaegu tagasi, siis tuleb meelde, et üks teine koht oli veel ja sõidan sinna. Suuured ringid. Palju üleliigset ukerdamist. Sest mul on ju ratas. Ma saan sellega kuhuiganes. Ja hästi kiiresti.

Kuigi ma võiksin ära kasutada msni ja muu sellise abil suheldes võimalust oma sõnu valida, ma ei tee seda. Pohhuilt trükin ära esimese asja, mis pähe tuleb ja vajutan enter. Siis pärast parandan vabandan selgitan võtan tagasi. Mitte et see oluliselt muudaks. Sest mis väljas see väljas. Aga vahel on ikka päris pahasti. Sest esimene pähetulev asi on päris tihti päris loll asi, mida öelda. Õnneks on see piisavalt tihti päris naljakas.



Autot ei tule. Kõnni edasi. Sa ei saa niipea auto peale.

Oh, mida ma küll oleksin peale hakanud, kui Sirla poleks mulle seda fotokaasja seletanud. Pooled pildid oleksid tegemata jäänud. Aitäh, Sirla.