Saturday, June 21, 2008

halb pealkiri

Mul pole tegelt mingit ideed praegu. Ma olen Salmes ja vihma sajab ja mai taha vihmaga kuskile minna. Hmm, mul on vist natuke pesu õues. Noh, nüüd on see igatahes märg.

Eile öösel oli see film, millest ma nii palju kuulnud olin ja see polnudki nii hea. The Last Temptation of Christ. Maitea, mida ma ometi lootsin filmist, mis räägib Jeesuse elust. Pidu ja pillerkaart? Noh, ilusaid nibusid oli seal igatahes rohkem kui tolles filmis, mida Vanasäre purjelaagris näha sai. (tolles polnud vist üldse nibusid, ka koledaid mitte.) Ja natuke lahe lõpp oli. Aga see, et ma rohkem kui korra filmi ajal magama jäin, ütleb ka midagi.

Täna oli pikalt tudimist, üks spagettidest koosnev eine ja päris palju Six Feet Under vaatamist. Mingi kolm osa järjest. Tunniajased osad ja iga osa päris tihedalt täis kõike seda, mida see sari täis on.

Eile oli veel Imekaunis Väikemirjam, kellega me Salme aias 2 suitsu tegime ja niisama. Ma saan ju kellegagi aias kaks suitsu teha ilma ise suitsetamata. Saan küll.

Numbriliste meetoditega saadeti mind jälle pikalt. Mathcadi kodutööd oli õppejõud ära kustutanud kogemata. Süsteemihaldusest tuli E. Ma kartsin, et ei tule niipaljugi. Ärge mind oma süsteemi haldama kutsuge.

Ma nägin kusagil neti peal siukest musta dressikat, millele on kirjutatud 'No, I will not fix your computer!' ja ma mõtsin, et kui Kaarlil oleks veel sünna olemata, siis ma kingiksin talle selle. Ja seda, et võibolla ei kingiks ka, sest see arvutite parandamine ongi ju tegelt tema töö. Et võibolla kingiks hoopis Mattiasele, aga tema sünna oli kah ära. Üldse, ma just mõtsin mingipäev pika arutluse välja selle kohta, mis värk mul kingitustega on.

Arutlust alga-kolm-neli:
Kingituste tegemine on tore. (Saamine on kah mudugi tore, aga see ei ole praegu väljapressimisnurgake.) Iga kord, kui ma jagan matsu välja, et nüüd ongi paras aeg Just Sellele Inimesele midagi kinkida, tuleb mul see värk. Mulle ei meeldi lamedad kingitused. Mitte selles mõttes, et lame film koledas pakendis. Vaid umbisikulised. Ma tahan, et kingitusest oleks kohe aru saada, kellelt kellele see on. Näiteks karp komme ei oma tavaliselt mingit mõtet. Kui mul pole just selle kommikarbi saajaga mingit põnevat vahejuhtumit olnud seoses šokolaadiga või midagi sellist. Sisutud kingitused. Kingitused kinkimise pärast. Kui mul ei tule mingit selget ideed, mida just mina just sellele inimesele kinkida võiksin, tekib mul tunne, et ma pole väärt kutset sellele kingituste-andmise-üritusele. Kui ma ei tunne seda inimest piisavalt, kui me pole vestelnud ühestki mäletamisväärsest asjast... Miks ma üldse sinna peole/üritusele kutsutud olen? Eriti kurb on siis, kui see inimene on mingi tähtis mulle tegelikult. Kui ma väga tahaksin, et mul oleks talle midagi sel tähtsal hetkel öelda, anda, edastada ja siis ei tule ühtegi ideed. Siuksed asjad võivad mind murelikuks teha päris pikaks ajaks. Aga see tunne, et ma tean täpselt, mis on minu järgmine kingitus kellelegi, on päris mõnus. Ma tunnen ennast kohe väärtuslikuna, nagu mul oleks selle inimesega mingi... mingi side. Ja tavaliselt, kui ma olen mingi sisuka kingiga maha saanud, on kingisaaja kah üleni liigutatud. Ja see on kah päris hea tunne.

Tegelikul mulle meeldivad inimesed. Hoolimata sellest, et ma naistevihkaja olen ja mehi silmaotsaski ei salli.

Mul saab varsti mu arvuti järelmaks makstud. Mul on päris vana arvuti, tervelt kolm aastat tagasi ostetud ja juba siis kippusid inimesed selle kohta pahasti ütlema. Järelmaksu lõpp tähendab teatavasti seda, et on paras aeg endale uus järelmaks kaela saada. Eriti arvutite puhul. Arvutid raisad ju aeguvad nagu maiteamis. Siis saab mul olema 2 arvutit. See vana, mis mul praegu on ja see uus, mis ma endale välja valin. Siin ma siis nuputan, et annan vana oma lapsele. Ta kasutab arvutit päris palju ja vahel oleks tore koolitööd tehes ta kuskile nurga taha filmi vaatama panna. Ja üldse. Otseloomulikult peaksin ma vana arvutiga igast asju enne lapsele andmist tegema. Näiteks oma värgid sealt ära tõstma, porno ära kustutama ja lastefilmidele ruumi tegema. Siis mul tuli see mõte, et kuna ta on praegu suht koba arvutitega läbi saama, peaks äkki talle hoopis Linuxi sinna panema. Sest nad ikka kipuvad igast toredaid asju selle kerge kasutama õpitavuse kohta ütlema. Mina ju ei tea, mina pidin tookord ümber õppima. Mõtsin siin inimkatseid oma järglase peal teha. Vaadata, kas õpib kiiremini kasutama, kui teisest opsüsteemist alustada. Samal ajal on muidugi see, et ma lubasin hakata teist läpakat emmele laenama, et ta saaks linna tulles oma tööd teha. Ma mõtlen, et see võiks teda päris segadusse ajada, kui kõik arvuti sees hoopis teistmoodi on. Noh, eks see siis paistma hakkab, kui selleks aeg tuleb.

Kusjuures, mina näiteks arvan, et see on sitaks lahe töö, mis emme mul teeb. Ta loeb Postimees Online’i kommentaare päevotsa ja kustutab pahad ära. Mis tähendab, et ta on lugenud umbes liiga paljusid uudiseid kogu aeg ja päris paljusid lahedaid kommentaare. Millest tervet posu iga tavaline inimene lugeda ei saa, sest nendes on mingi ropp sõna. Sind tuleb kaitsta kõige selle eest. Või näiteks kommentaarid, mis vaenu õhutavad ja kõik muud toredused, mida me nüüd netikommentaarides teha ei või.

Ma arvan, et nüüd ma lähengi koju. Sest vihm jäi ära ja kell on juba pärismitu.

Koit ükspäev lõikas vihma, et see ära lõppeks. Sirutas ennast koos kääridega aknast välja ja muudkui lõikus.

Mul on ilusad jalad.

No comments:

Post a Comment