Thursday, June 19, 2008

laisk

Tegin täna sellise mõttetu päeva. Ei tahtnud hommikul vara ärgata. Sest vihm oli. Noh, ma sain muidugi jälle nelja ajal magama kah alles, aga see ei puutu praegu. Vihm oli. Siis ma ei tahtnud normaalsel ajal ärgata. Ega ka mitte ebanormaalselt hilja. Kusagil ühe ajal võtsin ennast lõpuks kokku. Koit oli selleks ajaks juba tunde teinud seda asja, mida lapsed teevad, kui nad on üleval ja nende eest vastutaja magab. Umbes miljon korda käisin talle sooja piima tegemas või arvutit kasutama aitamas. Aga ma ei ärganud selleks üles. Lõpuks, kui ma enam ei maganud, tegin süüa. Spagette üle tüki aja. Hästi hea. Sõin. Passisin. Lasin Koidu uuesti arvuti taha ja lugesin raamatut. Arva ära, kas ma jäin uuesti magama. Kuueni välja. Natuke panin pärast tapeeti ja natuke vahtisin seda asja, mida ma praegugi vahin. Helendav ja puha…

Vaata, see trükkimise asi. Täpitähed tulevad nii, et vajutan parema pöidlaga Alt Gr’i alla ja siis mõnda täppe vajavat täishäälikut. Aga kui ma unisena kirjutan, ei kipu parem ja vasak pool väga teineteisega klappima ja ma vajutan mõnikord täishääliku asemel mõnda muud. Ja siis tulebki see, et ma publishin pooliku posti. Sest kuigi on kokku lepitud, et Ctrl+p tähendab publishi, sobib talle Alt Gr+p sama hästi. Nüüd ma kirjutan Wordis. Sest praegu näiteks olen ma piisavalt unine, et erinevaid leidlikke klahvikombinatsioone luua.

Tahtmise teema.Ma olen jälle selles kohas omadega, et tahan-saan-ei taha. Selles mõttes, et ma ühel hetkel jagan matsu välja, mida ma tahan. Nii lokaalses mõttes. Näiteks mida ma süüa tahan. Tahan ja kujutan ette, et see oleks hea, kui ma saaks. Siis saangi ja ei olegi nii hea. Variant 1: ma tahtsin valet asja. See oli mingi kiiksune ümbernurga nüke, mille mu pea mulle korraldas, et mu mõtet millelti muult kõrvaldada. Koos kõige muu psühholoogide juraga, mida ma ei viitsi praegu välja mõelda. Variant 2: mul on liiga elav kujutlusvõime. See asi, mida ma tahan, ei ole kunagi nii hea, kui ma seda ette kujutasin. Sellest ka rahulolematus ja pettumus. Liiga kõrged ootused. Variant 3: uuesti kiiksuseks psühhiteemaks. Ma olen rahutu. Mingi teise asja pärast, millest ma endaga ei räägi. Ja see väljendub oma tahtmise saamisega mitte rahuldumises.

Ja siis mõnda asja ma ei üritagi saada, kuigi tahan, sest muidu pärast on jälle pettumus.

Emo jah.

Esiku uus tapeet on täiesti taevalik. Kohutavalt ilus. Ma arvan, et mina olengi sisekujundusgeenius. Tule teinekord vaatama ja saa aru, et mul on õigus. Võinoh, oota ära, kuni juhtub mingi müstika koos paari imega. See tähendab, kuni mul raha jälle on, et teist rulli tapeeti osta. Poolikult tapeeditud esik ei ole tegelt see, mida ma kavatsesin.

Emme lähme madlide poole
Mis me teeme seal?
Mina mängin Madliga ja sina saad endale kohvi teha.
Arvad?
Jah. Sa ju jood kohvi?
Joon.
Siis me ju saamegi minna.

Koidul on terve karbitäis erinevaid kalu. Mingid kummi-plastiku nikerdised. Pooled neist on tegelt imetjajad kah. Selles mõttes, et vaalad ja delfiinid vist pole päriselt kalad... Ma kah ei tea. Igatahes, enne magama minekut valib ta nende hulgast umbes kuus tükki mingi loogika alusel välja ja asetab nad korrapäraselt oma padja alla. Noh ja siis ta magabki kalad padja all. Rohkem poldki.

Ma mõtsin, et terve päeva maha magamine oleks üks mõõnus asi, mida teha, aga ei olnud. Sest ilge mõttetuse tunne tuli peale. Parmune olemine. Homme olen asjalik. Mitte enam nii väga tahtmise kui kohustuse pärast. Mis tegelt on ikka tahtmise pärast. Aga ringiga. Pean, sest tahan midagi selle abil saavudada, seega tahan. Tahan koolis edasi käia, pean ülesanded ära tegema, seega ma tahan ülesanded ära teha. Kui ma seda endale hästi palju kordan, siis võibolla hakkab see kunagi natu paremini kõlama.

No comments:

Post a Comment