Monday, June 16, 2008

Vahet pole, mis sa selga paned. Nad saavad nii kui nii aru, milline sa oled.

Mulle jõudis kohale, et mul pole midagi selga panna. Mitte. Midagi. Aivi leidis, et peaks paar kaltsukat läbi tuulama. Ei saanud. Mitte midagi ei saanud. Ja samal ajal see tegelt üldse ei loe ja tegelt polegi oluline, mida ma kannan.

Huumori mehhanismid. See sai alguse sellest, et Roland näitas mulle mingeid isetehtud feilipilte. Ja ma mõtsin, et see pole ju naljakas. Vaatasin veel tervet karja selliseid ja hakkas kohale jõudma. See feilidest aru saamise mehhanism hakkas tööle. Näiteks kui sa vaatad mingi ameeriklase standup-i, siis on kohe naljakas, aga brittide omale ümber orienteerumiseks läheb natuke aega. Lõpuks on sama naljakas. Olenevalt milline mehhanism parajasti töös on. Mõnikord on naljakas, sest see on nii tõsi. Teinekord on selle pärast naljakas, et mõtle-kui-nii-olekski. Vahel ajab nunnusus naerma, teine kord ebaõnnestumine. Siis on veel need pikataibu naljad. Mille peale peab tükk aega mõtlema, et kohale jõuaks. Need on päris lahedad. Noh, absurdihuumori mõistmiseks peab jälle mingi maitemitmendal lainel juba olema. Ja siis on veel must huumor. Kahemõttelisus. Tagasiviitamine. Nagu iga kord, kui mingi nali tuleb, hakkad kippelt otsima seda programmi, mis selle konkreetse nalja käivitaks. Nüüd võib igaüks selle kohta palju arvutialaseid metafoore luua.

Kui ma klapid peas rattaga sõidan ja laulan, tuleb nii hästi välja. Mina olengi see Superstaar, keda te kõik nii paaniliselt otsite. Pärast, kui klapid ära võtan ja ilma laulan, on hoopis teistsugune. Enam mitte nii superstaarilik. Ja sõnad on kah kõik meelest ära.

Muidugi kirjuta tobedusi ja personaalseid vaimukusi oma eksamitöösse.

Hommikul mõtlen, et kui ma kõik oma päevased kohustused ära teen, siis ma alles magan. Siis ma põõnutan tundide kaupa ja näen kõik need magusad pooleli jäänud uned lõpuni. Tuleb päev koos kõigi oma kohustustega ja ma ei raatsi sealt rohkem kui tundi uinakuks kulutada. Ja pärast tuleb õhtu koos öö ja mõnikord veel hommikuga sinna otsa ja mul on liiga põnev, et ära magama minna. Kuigi ma tegelt armastan magamist.

Ma ostsin seda riisi, mis pole see minu tavaline. Vaid mingi teine. See lõhnab nagu Taimaa. Ja kui seda ilma soolata keeta, ei kõlba see süüa. Ma soolaga keetmise kohta ei tea. Esialgu olen ainult ühe katse teinud.

Kohvi jah. Mingit maitsestatud peenteinimeste kohvi. Vahukoorega.


maitsestatud peened inimesed

No comments:

Post a Comment