Friday, July 04, 2008

jamh

Sündmused nende algusest peale. Alates viimasest.

Sain linnas emmega kokku. Tal oli mingi koht, kuhu ta pidi sõitma ja sellepärast oli täna linnas. Istusime raekoja platsis, vahtisime inimesi, rääkisime. Hea. Emme rääkis, et tal oli üks tuttav kirikuõpetaja, kes ei küsinud ‘kuidas sul läheb’ vaid küsis ‘mida sa loed’. Ma mõtlen, et päris lahe. Sest see, mida sa loed, näitab päris hästi, kuidas sul läheb.

Päeval tegin umbes miljonit asja. Fotod tõin ära, ostsin endale raha, mantli, kingad. Heh, see kõlas nüüd küll pahasti praegu. Välismaale minnes ostetakse enne natuke selle maa raha. Noh, sa võid öelda, et vahetad. Vahet pole. Mantlit nägin eile kaltsukas ja mõtsin tema peale täna pikalt. Kas ma ikka tahan, kas ma viitsin sinna kaugele järele minna, kas ma tegelt ka kannan teda ja kas mul on teda tegelt ka vaja. Sest ta pole täiesti veatu. Tal on natunatuke liiga lühikesed varrukad. See on selline õhuke põlvedeni ulatuv tumehall mantel. Väikse õrna militaarse vihjega ja naistelõikega. Õlgadest on paras, see on tähtis näitaja. Kingadega oli mul juba ammu nigel seis. Sest mina olengi see haige värjdas, kes tahab tavalisi lahtisi kingi. Ei taha lipsusid, lillekesi, kontsi, paljusid pandlaid, litreid, paelu, lukke, tekste, rõngaid varba ümber. Lihtsalt lahtisi kingi. Nüüd siis lõpuks sain. Maitea, mida ma folgil söön.

Tegin enne õueminekut kaheks tunniks shutdowni. Sest öö jäi suures osas jälle vahele. Sest filmide vaatamine. Oleks siis vähemalt, et midagi uut. Ikka neidsamu. Lehmatapamajas käisin. Ma polnud mitte kunagi varem seal käinud. Kõik teised olid. See on üks kuradi hea argument millegi tegemiseks. Aga kõik teised ju. Varemed on lahedad. Väiksena käisin ma näiteks hästi palju viljahoidla varemetes. Igatahes, lehmatapamaja oli ka sitaks lahe. Ja hullult ilus vaade on sealt ju. Isegi poole pealt. Vihm oli just ära olnud ja linn sädeles päiksepaistes ja rõvedatelt lagedelt tilkus vett rõvedatele päikselaigulistele põrandatele. Kolada mingis tohutus tondilossis nii, et üks ei näita oma hirmu välja ja teine leiab treppe ja mitte keegi ei ütle midagi Shrek ühe kohta oleks juba ebanormaalne. Nii hea, et mina nii normaalne olen. Pildistasin ka, aga ei viitsi otsida praegu.

Mul on arvuti kõrval tassialusena kasutusel rohekassinine märkmepaber, millele on kirjutatud: ei ole sellist punkti, mis kuulub nii hulka kui selle täiendisse. See oli alguses seina peal sellest ajast, kui ma FA eksamiks valmistusin. Aga siis Margus võttis selle alla, sest see on liiga ilmne. Nüüd on mul liiga ilmne tassialus. Sellel on kohvine ring.

Mingi tõsise tüdruku teema on tagasi tulnud. Vahepeal ma ikka varustasin ennast pigem valgete ja roosade esemetega ja hankisin endale üleni nunnut muusikat. Rohke pisikeste kleitide teema oli. Nojah, nüüd ma olen jälle tagasi tumedate riiete, pikkade pükste ja agressiivse muusika juures. Hmm... tõsine ei ole vist ikka päris õige sõna siia. See on mingi teineasi. Noh, see igatahes on.

Linnas käisin täna mudugi üleni nunnuna. Paljajalu kõndimine teeb mind iseäranis hellaks ja malbeks. Ettevaatlikult liikuvaks. Sest maisaa trampida ega jalgu lohistada. Pean astuma niimoodi tasa. Kõnnin teed mööda seda katsudes ja tunnetades. Pealegi pole paljajalu käies seda muret, et jalanõud saavad märjaks ja ära ei kuiva ja pärast lirtsuvad ja on vasikud. Paljajalu on mõõõnus. Mitte just igapäevaseks harrastamiseks aga vahelduseks päris hea.

Mida sa loed?

No comments:

Post a Comment