Muhahaha, ma tegingi seda minesweeperi trikki ja Roland tahtis mu maha lüüa. Selle eest, et ma experti kuue sekundiga ära tegin. Pääris naljakas. Pärast tahtis ta mind maha lüüa selle eest, et ma ta registris suskind olen.
Emme otsustas täna, et lapsed on ta arvuti ära lõhkunud. Ühiselt sai otsustatud, et mina olen üleni süüdi. Sest ma tühjendasin vanast harjumusest cache'i natuke. Maitea, minu arvuti pole kunagi selle peale õhku lennanud.
Üks võimalus arvutit täiesti lõplikult ära lõhkuda on näiteks desktopi pilt ära vahetada. Või siis, nagu ma hiljem teada sain, desktopile panna screenshot desktopist ja kõik ikoonid ära kaotada. Ma arvan, et see oleks lausa naljakas.
Kiire hiir ja dvoraki klaver mudugi ka.
Või hiir tagant ära tõmmata. Või vasakukäeliseks teha. Ükskord Miki keeras ühe arvuti pildi külili. See oli päris lahe. Sest see oli kooli arvuti ja mingi tatt oli selle just lukku pannud.
Keegi helistas skype'i peale ja maisaanud aru, lülisin lissalt kõlarid välja. Sest mulle pold kunagi keegi sinna helistand ja mai vaatand üldse ekraanile. Mingi tüütu kisa, hea on, et kõlaritest tuleb.
Ivi helistas mulle tavatelefonile ja teatas, et ta helistas mulle mobiilile ja üks tädi hoopis võttis vastu ja see tädi ütles, et mu telefon on kusagil Jõe tänaval. Tuli välja, et ma olin ta ära kaotand. Siis ma unustasin ära, mis majanuber oli ja helistasin Aivile. Ivi number ei tulnud meelde. Miki võttis vastu ja ei teadnud ka täpselt. Siis Miki helistas Ivile ja siis helistas mulle tagasi Riina telefoni peale ja Rasmus kirjutas aadressi üles. Tädi oli hästi tore. Koit joonistas talle pildi.
nõuka aeg...enam-vähem tühja bussi taarub purjus mees ja viskab kohe laz-bussi taha istmele küllili ja magab... buss aga sõidab ja raffast koguneb.. lõpuks seisavad juba paljud püsti. mammid ja värgid siis seisavad ja targutavad seal kõva häälega, et küll see ilm on ikka hukas... noor terve mees külili 5 istumiskoha peal ja nemad peavad püsti seisma... ja järjest kõvemini... mees ajab ennast viimaks istukile ja vahib mammisid... siis hakkab näpuga näitama ja ütleb: "sina, sina, sina..." mingi soliidne ülikonnas mees pistab ka pea vahele: "tohib, mina ka?" ...joodik põrnitseb natuke aega ja ütleb: "hea küll, sina ka... käige kõik persse!!!"
keegi janek oli selle kuskile foorumisse pand. siis ma naersin
Nad kõik on siin jube toredad ja täitsa kallid mulle ja puha, aga neid kõiki korraga ühes kohas pikema aja jooksul välja kannatada on mulle täiesti üle jõu käiv. Tahan kojuuu.
Mõnikord jõuavad mulle nii ilmselged asjad kohale, et isegi vähe piinlik on nende avastustega lagedale tulla. Ma siis natu punastan siin ja kujutlen teid kõiki 'nagu... daa!' ütlemas ja ikka tulen nendega lagedale. Pika sissejuhatusega ja puha... Algul, kui ma pisike olin, siis ma mõtsin, et mulle meeldivad poplauljad. Ma olin mõnel kontserdil käinud ja neile alt üles vaadates imetlusest õhanud. Pärast ma mõtsin, et mulle meeldivad ekstreemsportlased. Vahepeal mõtsin, et muusikud. Pilli mängivad muusikud. Mingi arvutinohiku vaimustus käib aegajalt peale. Aegajalt võib rohkem kui kahte võõrkeelt rääkiv mees olla täiesti vaumillinemees. Siis ma pikka aega mõtsin... isegi ei mõelnud... arvasin, et see näitab, kuidas mina kogu aeg muutun. Ei saa kunagi ära otsustatud, mida ma tahan või mis mulle meeldib. Aga tegelt on see kogu aeg sama asi olnud. Millegi oskuslikult tegemine. Mudugi mitte päris suvalise asja. Oskuslikud kõhurääkijad võivad mind vabalt külmaks jätta. Millegi vähegi mõtteka oskuslik tegemine.
Koit tahab oma sünnipäevasöökideks tomati-kurgi salatit ja maasikatorti, mille peal on vahukoor ka.
Peaks magama minema, siis saaks hommikul normaalsel ajal normaalse enesetundega ärgata ja mingi vähegi normaalse bussi peale jõuda.
Peaks tegelt kõik Salingeri uuesti läbi lugema ja sellest uuesti/paremini/teistmoodi aru saama. Just. Huvitav, kas neil on siin mõni.
Emme otsustas täna, et lapsed on ta arvuti ära lõhkunud. Ühiselt sai otsustatud, et mina olen üleni süüdi. Sest ma tühjendasin vanast harjumusest cache'i natuke. Maitea, minu arvuti pole kunagi selle peale õhku lennanud.
Üks võimalus arvutit täiesti lõplikult ära lõhkuda on näiteks desktopi pilt ära vahetada. Või siis, nagu ma hiljem teada sain, desktopile panna screenshot desktopist ja kõik ikoonid ära kaotada. Ma arvan, et see oleks lausa naljakas.
Kiire hiir ja dvoraki klaver mudugi ka.
Või hiir tagant ära tõmmata. Või vasakukäeliseks teha. Ükskord Miki keeras ühe arvuti pildi külili. See oli päris lahe. Sest see oli kooli arvuti ja mingi tatt oli selle just lukku pannud.
Keegi helistas skype'i peale ja maisaanud aru, lülisin lissalt kõlarid välja. Sest mulle pold kunagi keegi sinna helistand ja mai vaatand üldse ekraanile. Mingi tüütu kisa, hea on, et kõlaritest tuleb.
Ivi helistas mulle tavatelefonile ja teatas, et ta helistas mulle mobiilile ja üks tädi hoopis võttis vastu ja see tädi ütles, et mu telefon on kusagil Jõe tänaval. Tuli välja, et ma olin ta ära kaotand. Siis ma unustasin ära, mis majanuber oli ja helistasin Aivile. Ivi number ei tulnud meelde. Miki võttis vastu ja ei teadnud ka täpselt. Siis Miki helistas Ivile ja siis helistas mulle tagasi Riina telefoni peale ja Rasmus kirjutas aadressi üles. Tädi oli hästi tore. Koit joonistas talle pildi.
nõuka aeg...enam-vähem tühja bussi taarub purjus mees ja viskab kohe laz-bussi taha istmele küllili ja magab... buss aga sõidab ja raffast koguneb.. lõpuks seisavad juba paljud püsti. mammid ja värgid siis seisavad ja targutavad seal kõva häälega, et küll see ilm on ikka hukas... noor terve mees külili 5 istumiskoha peal ja nemad peavad püsti seisma... ja järjest kõvemini... mees ajab ennast viimaks istukile ja vahib mammisid... siis hakkab näpuga näitama ja ütleb: "sina, sina, sina..." mingi soliidne ülikonnas mees pistab ka pea vahele: "tohib, mina ka?" ...joodik põrnitseb natuke aega ja ütleb: "hea küll, sina ka... käige kõik persse!!!"
keegi janek oli selle kuskile foorumisse pand. siis ma naersin
Nad kõik on siin jube toredad ja täitsa kallid mulle ja puha, aga neid kõiki korraga ühes kohas pikema aja jooksul välja kannatada on mulle täiesti üle jõu käiv. Tahan kojuuu.
Mõnikord jõuavad mulle nii ilmselged asjad kohale, et isegi vähe piinlik on nende avastustega lagedale tulla. Ma siis natu punastan siin ja kujutlen teid kõiki 'nagu... daa!' ütlemas ja ikka tulen nendega lagedale. Pika sissejuhatusega ja puha... Algul, kui ma pisike olin, siis ma mõtsin, et mulle meeldivad poplauljad. Ma olin mõnel kontserdil käinud ja neile alt üles vaadates imetlusest õhanud. Pärast ma mõtsin, et mulle meeldivad ekstreemsportlased. Vahepeal mõtsin, et muusikud. Pilli mängivad muusikud. Mingi arvutinohiku vaimustus käib aegajalt peale. Aegajalt võib rohkem kui kahte võõrkeelt rääkiv mees olla täiesti vaumillinemees. Siis ma pikka aega mõtsin... isegi ei mõelnud... arvasin, et see näitab, kuidas mina kogu aeg muutun. Ei saa kunagi ära otsustatud, mida ma tahan või mis mulle meeldib. Aga tegelt on see kogu aeg sama asi olnud. Millegi oskuslikult tegemine. Mudugi mitte päris suvalise asja. Oskuslikud kõhurääkijad võivad mind vabalt külmaks jätta. Millegi vähegi mõtteka oskuslik tegemine.
Koit tahab oma sünnipäevasöökideks tomati-kurgi salatit ja maasikatorti, mille peal on vahukoor ka.
Peaks magama minema, siis saaks hommikul normaalsel ajal normaalse enesetundega ärgata ja mingi vähegi normaalse bussi peale jõuda.
Peaks tegelt kõik Salingeri uuesti läbi lugema ja sellest uuesti/paremini/teistmoodi aru saama. Just. Huvitav, kas neil on siin mõni.
Comments
Post a Comment