Thursday, July 03, 2008

nolifer

Päris paljude asjadega/ideedega/tegevustega on nii, et ma olen veendunud, et nad on jõudnud minuni justtäpselt sellel õigel hetkel. Kuigi enamasti mingi miljoni juhuse tagajärjel. Aga õigel hetkel. Siis, kui ma nendeks valmis olin. Mingi tohutu klapp minu ja selle olluse vahel, mida nad maailmaks reaalsuseks ja muuks värgiks nimetavad. Ja ma olen rahul sellega. Aga mis veider on, on see, et viimasel ajal tulevad minuni asjad, mis oleks juba ammu siin pidanud olema. Näiteks Guano Apes. See on see muusika, mida ma kuulan. Ma olen selline juba ammu. Aastaid. Ei ole, nagu ma oleksin just viimasel ajal saanud selle jaoks küpseks. Saanud valmis. Ta ei tulnud minuni õigel ajal. Ta jäi hiljaks. Muidugi olen ma üleni rõõmus ja puha, et mul on taaskord üks täitsa pandav naislaulja kõrva ääres röökimas. See ongi see. Aga mille kuradi pärast alles nüüd. Kus ta enne oli?

See käib nii, et võtad oma märkmiku välja ja lased kellelgi sinna sisse kirjutada, mida ta kuulab. Pärast guugeldad. Ja tšekkad juutuubi.

See käib nii, et kasutad windowsit ja ei häbene seda. Siis tulevad noored kutid ja räägivad sulle pikaltpikalt linuxit pähe. Päris tihti on tulnud. Nii nunnu. Läheks täitsa tutvuste-vestluste saavutamise strateegiana kirja. Täpsustab sihtgrupi ära ja puha. Iseäranis peen.

Panen natuke tapeeti. Ajan mustrit kokku ja mõtlen, et ilge nuss töö ikka. Siis natuke kirjutan. Vahin netti mööda ringi. Panen tõmbama. Tõmbuma. Siis kirjutan natuke veel. Mõõdan järgmise tüki tapeeti välja. Liimin seda. Panen imbuma. Teen endale kohvi. Sügan pead. Koristan natuke lauda. Mõtlen. Kirjutan.

Arva ära, kas ma hakkan TypeRacerist sõltuvusse langema.

Siis ma veel mõtlen, et kui nüüd asjad hakkavadki hiljaks jääma, kas siis äkki peaks rabelema kukkuma? Peaks kohe hullult ringi vaatama, mis raamatuid ma juba praegu lugema peaksin. Mis inimesi ma juba teadma peaksin. Milliseid filme nägema. Äkki peaks närvi minema ja hullult sehkendama kukkuma. Jaa. See töötaks küll väga hästi.

‘How you want your coffee?’ she asked her guests. ‘Here we take it black as night, sweet as sin.’
Gaiman ‘American Gods’

Vau. Ma otsisin couchsurfingust omaealisi inimesi Peterburis. Neid on seal terve kari ju. Ja mõned neist tunduvad üleni toredad ja puha.

Jaa, ma hakkan kohe gradsiga meresoola pärast kaklema, ei logele kogu oma päeva/ööd maha.

Täna käisin veel politseimajas ka. See on see rituaalide teema. Et kui sa kaotad endale lähedase inimese, mis sa siis teed? Noh, kurvastad, mõtled mingid asjad temaga seoses läbi, lähed matustele või saadad teda lennujaama. Ongi. Teed mingi rituaali läbi. Viid suhte lõpuni. Lähedaste asjade kaotusega on sama lugu. Mingi lõpetamine tuleb teha. Näiteks, kui ära varastatakse, siis lähed politseisse avaldust tegema. Mitte selleks, et kedagi karistada või lollis lootuses, et abivalmid politseionud su vara üles leiavad. Vaid selleks, et asi lõpule viia. Oma kurvastusega midagi peale hakata. Kui see tehtud on, saad endale öelda, et oled teinud kõik, mida siin üldse teha annab.

Kui te ratast lukustasite, kas te märkasite sealkandis mingeid kahtlasi noortekampasid? Em... ma arvan, et meie olimegi kahtlane noortekamp.

Häh, see typeracer annab mulle kogu aeg nii sita tulemuse. Kuigi ma tean, et ma olen tegelt kiirem, kui seal paista võib. Lissalt, need autod seal ja siis on see võistlusmoment... eeh. Pinge-pinge. Nojasiis ongi ju sassis. Ja mis inimesed need on, kes üle saja sõna minutis saavad? Ebanormaalne.

No comments:

Post a Comment